[VOT] Vadja keele sõnaraamat

a¹ Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku aa K-Al. L aga; vaid | vn а; но
Lu tõizõl autaa kaivaaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
J viisi lassa on eloza, a viisi koolluuᴅ viis last on elus, aga viis (on) surnud
J a ku tämä ep tuõ aga kui ta ei tule?
Li tänävä eb õõ umalaᴢ, a on siitiä täna (ta) ei ole purjus, vaid on kaine

aapa Kett. K L P M Lu Li Ra J I (Kõ) aap J-Tsv. haapa P Lu Li J Ku, g aavaa K L P M Kõ Lu Li J aava J haavaa Lu Li J haab, haavapuu | vn осина
M aavalla kazvaas suurõt tšäznäᴅ, niissä kaivattii naappoi eellä haava(puu)l kasvavad suured pahad, neist õõnestati ennemalt kausse
Lu vai ku tüüni, aavaa lehto ain häülüʙ (olgu) või kui vaikne, haavaleht ikka liigub (= väreleb)
J haapa ja niini puussa tšizgottii vennää haava- ja niinepuust kisti niint
J aap metts haavamets.
Vt. ka aapapuu, aavaapuu

adra Kett. K-Ahl. R-Reg. L P M V Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ko-Kett.) adrõ Li J-Tsv. Ku adr Lu J-Tsv. Ku addre Kr А́дра K-reg₂ Ii-reg₁ Атра Pal₂ Адрасъ Tum., g adraa P V Lu Li J Ku adra J-Must. puu-, harkader | vn соха, дрында
Li enne adrakaa tšünnettii enne(malt) künti harkadraga
Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravvaᴅ, vadnaat kutsuttii hark-ader oli kahe haruga, nende puude (= harude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad
M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad
I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ. ii karttõnõ mokoma ku lappia pantus siheɢ adraa i kaelle tšünnettii raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad. Ja niisugune plekist, nagu labidas, oli pandud sinna adra külge. Ja sellega künti
J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (s. t. külv küntakse puuadraga mulda)
M adraa saara harkadra (kaheharuline) sahkpuu
Ku adraa vaarnaaᴅ harkadra sahkrauad
P adraa terä harkadra sahkraud
V adraa luzikka ~ M adraa loopi adra lusikas
J adraa sarvikko ~ adraa sarvõᴅ ~ Lu adraa rutškaᴅ adra käsipuu(d)
J adraa perᴢ harkadra taguosa.
Vt. ka puu-adra, sorkka-adra

ahaᴢ Kett. L M Kõ Lu Li J I (K-Al. P Ja-Len.) ahas K-Ahl. J-Tsv. Kr, g ahtaa L P M Lu Li J kitsas, ahas | vn узкий, тесный, тугой
L ihad on ahtaad õmmõltu käised on õmmeldud kitsad
P meill õlivat põllod ahtaaᴅ meil olid põllud (= põlluribad)] ahtad
Lu loottsi veeb laivoja ahtoissa paikkoissa loots viib laevu kitsastest kohtadest (läbi)
Lu vakka on päält ahtaapi vakk on pealt kitsam
I ahaz akkunaluᴢ väike õu
M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm
J ahtaad aigõᴅ kitsad ajad
J ahaz mälehtüᴢ piiratud mõistus
M nät ku tuli ahaᴢ ühez el̆lää, menti er̆rii vaat kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku

ahjo Kett. Len. Por. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I (R) ah́jo J-Tsv. Аг̧ ïо Pal₂ Агъï͡о Tum., g ahjoo M Kõ S Po Lu Li J I ahjuo K L P ahjo J ahi | vn печь
I piäb var̆rai nõissaɢ üleeᴢ, ahjoa lämmittämää tuleb vara üles tõusta, ahju kütma
P iezepii õlivad musad ahjoᴅ vanasti olid mustad (= korstnata) ahjud
Lu esimein piimä, ku lüpstää, sis pannaa umpi ahjoo kui lüpstakse esimene piim (pärast lehma poegimist), siis pannakse (see) kinnisesse ahju
J leip ah́jo leivaahi
Lu vennää ahjo vene ahi
J mõnikkais taloiᴢ ahjo lava on tehtü puuss mõnedes taludes on ahju alus (lava) tehtud puust
M puinõ ahjoo aluᴢ puust ahjualus
Lu ahjo päälin on tehtü heenossa tšivessä (sauna)ahju pealne (= keris) on tehtud väikestest kividest
J ahjoo päälüᴢ ahjupealne
J ahjoo taguᴢ ahjutagune
J ahjoo perᴢ ahju tagumine osa
M ahjoo tuluᴢ ahju peerulõhik (= pilu ahjuseinas peeru põletamiseks)
M ahjoo lõõska ahjulõõr; kummialune [?]
M ahjoo truba korsten
M ahjoo suu ahjusuu
M ahjoo põhja ~ ahjoo põrmata ahju põrand
I ahjoo lauta ahjupelt
M ahjoo južgaᴅ ahju kriskad
M saunaza ovaᴅ ahjoo tšiveᴅ saunas on kividest laotud keris.
Vt. ka kotoahjo, riigaahjo, saunaahjo, tšiviahjo, tõrvaahjo, umpiahjo
Vt. ka ähjü, ähü

ahtaa Kett. Len. vdjL K L P M Kõ V Po Lu Li (R-Lön. U Ra J) ahta J-Tsv. ahtaaɢ I Ma (vdjI), pr ahan K M Kõ V Lu J ahõn Lu ah̆haa I Ma, imperf ahõn M Po ahõin J-Tsv. ahtazin M Kõ V Lu ahtõzin Lu ahta, vilja jm. kuivama panna | vn сажать снопы и пр. на просушку
P rüiss ahtaass neĺĺä partta kõrraᴢ rukist ahetakse neli part korraga
Lu ku ahõttii, üφs issu parsiil, a tõin anti vihkoja kui aheti, istus üks partel, aga teine andis vihke (üles)
I riiga on ahõttuɢ rehi on ahetud
P saunaz õlivad linad ahõttu saunas olid linad ahetud
Kett. ahan noottaa, sõpõita panen noota, rõivaid kuivama
■
M ahõᴅ mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle vitsutasid mao täis (süüa), nüüd ei viitsi tööle minna

ahvakko Kett. Len. K-Ahl. K-Set. L P M Kõ S (R-Reg. Ja-Len.), g ahvakoo L P M Kõ = ahvõn
M kalad on lahnaᴅ, on aud́iᴅ, on ahvakoᴅ kalad on latikad, on haugid, on ahvenad
M peeneᴅ ahvakoᴅ i sorrõaᴅ ahvakoᴅ väikesed ahvenad ja suured ahvenad

ai² Kett. K U L P M Kõ Lu Li J I aii K oi, oh, ah | vn ой, ай
Lu ai ku porotap päätä oi kuidas pea valutab!
I ai ku miä unohtii, piäb joossak kot̆too oh kuidas ma unustasin, peab jooksma koju
K ai töö vetelühseᴅ ah teie vedelvorstid!

aika Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) aikõ Lu Ra J aikᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal₁ А́йка K-reg₂ А́йга Ii-reg₁, g aigaa K P M Kõ S Lu Li I aiga J ajaa [< is] Lu Ku aeg | vn время, пора
P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul
J aik liuguʙ aeg veereb
J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale
J saab aik üli aeg saab üle
I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi
Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla
J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama
Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul
J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski
J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige
M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg
M mööhä aika hiline aeg
I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes)
J ammuizõ aiga perält ammu
M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja
J ammuss aigõss ammu(st ajast)
Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu)
Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks)
Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud
Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi
Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna
M üv̆vää aikaa head aega!
M niittämizee aika viljalõikusaeg
I niittü aika heinaaeg
J rauhuᴢ aik rahu(aeg)
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
K kuuro aika hetk
■
L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul)
Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul
J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul
M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi).
Vt. ka alkueinnaika, aroamiz-aika, einäaika, elkkoaika, eloaika, hätäaika, iloaika, johsuaika, kuto-aika, kutuaika, lento-aika, lõppueinnaika, lõunadaika, lämmikko-aika, lühsüaika, mähäaika, mäntšü-aika, niittö-aika, niittüaika, nältšäaika, obahkaaika, oomnikkoaika, piimäaika, pulma-aika, sovetta-aika, sõta-aika, sütšüzü-aika, žaaru-aika, tšerikk-aika, tševäd-aika, tšülvöaika, tšüntö-aika, tuŋkoaika, vihmaaika, väliaika, õhtagoaika

aikaa¹ K L M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön.) aika J-Tsv. ammu | vn давно
L aikaa en õlõ narvaza õllu ma ei ole ammu Narvas olnud
Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, neᴅ mälehtän nüüd juba unustan nii väga, aga mis on ammu peas, neid mäletan
I vanat starikaᴅ aikaa aikaa pajattivaᴅ vanad inimesed ammu-ammu rääkisid (vadja keelt)
M kase õli jo apizõõ aikaa see oli juba väga ammu
J eb aika vass tšäi meill hiljuti alles käis meil.
Vt. ka ebaikaa

aikaa² L M J aika I just | vn именно
L miε jumalalt tšüsüzin aikaa kammugaa vävüä ma palusin jumalalt just sellist väimeest
I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ; aika sama iiliä izzep tulta vanarahvas ütles, et Elias müristab; just sama Elias lööb välku

aina Kett. K R M Kõ Lu Li vdjI I ainᴀ Ku ainõ Lu Li I ain Kett. vdjL K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku ai L P M J
1. aina, üha, ikka | vn всё, всё только, всё еще
K aina mölizeb itkõa aina viriseb nutta
P pojokkõizõnn ain tšäüzin õunõi vargassamaᴢ poisikesena käisin aina õunu varastamas
Lu ain suurõt povvõᴅ, ain eb anna vihmaa üha on suur(ed) põu(a)d, ikka (veel) ei anna vihma
2. alati | vn всегда
M kuusipuussa tehtii ain mäntä (pudru)mänd tehti alati kuusepuust
J sauna tehtii ain kaukaapõlla saun tehti (= ehitati) alati (majast) kaugemal(e)
3. ikkagi, siiski | vn всё же, всё-таки
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa (= metsa poole)
I babo äd́jässä tšiiniɢ, äd́jä nagriissa, aina nagriz eb lähem maassa eit (võtab) taadist kinni, taat naerist, ikkagi ei tule naeris maast (lahti).
Vt. ka ainatši, aintaki, aivaa¹

aisaa ~ ais̆saa M aissaaɢ I haisa L M haiss J-Tsv., pr aizaʙ M aizõʙ M I haizõʙ L M, 1. p haizõn J-Tsv., imperf aisõ M aissõ I, 1. p haizin J-Tsv. haiseda, lõhnata | vn вонять, пахнуть
M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs ära puuduta sitta sõrmega, siis see ka ei haise
I itšellä aizõt siä sa haised higist
M aisava muna mädamuna
M sis täm üv̆vii turpõʙ i leeb makuza aisu, üv̆vii nõõb aisõmaa azõ siis ta (= nõu) turbub hästi ja tuleb magus lõhn, nõu hakkab hästi lõhnama
M nuuskaa, vaat ku svedgaᴅ ais̆saas üv̆vii nuusuta, vaat kui hästi lilled lõhnavad.
Vt. ka aisõa, haisoa

aita Ränk Kett. K L P M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J I Ku (R Ra) ait J-Tsv., g ad́d́aa K-Salm₁ R P M Kõ Lu Li J I ad́d́a J ad́aa K-Ahl. ad́jaa K I ad́ja K-Must. J-Must. adja Kõ-Len. aijaa Lu Ku aijjaa Lu Li ajjaa Li
1. aed, tara | vn изгородь, плетень
M aita on ümper tar̆raa. on pisuaita i on riukuaita aed (tara) on ümber köögiviljaaia. On (olemas) pistandaed ja lattaed
Lu aita on tehtü ŕuuguissa i keppiissa aed on tehtud lattidest ja keppidest
J ad́d́õᴢ rippuvõt sõvaᴅ aia peal ripuvad riided
Lu aijaa sammõᴢ aiapost
Lu aita seipääᴅ aiateibad
Lu aita riuguᴅ aialatid
Li pisoᴢ aita ~ J pulikk ait pistandaed
2. J-Ränk sard (vilja kuivatamiseks) | vn сушило (для сушки хлебов)
■
J progonaa aijaᴅ tara karjatee ääres (teat. põlle tikandkiri).
Vt. ka kalmoaita, keppi-aita, koša-aita, lama-aita, pisikko-aita, pisoaita, pisozaita, pissü-aita, pisuaita, riukuaita, seipää-aita, seiväzaita, taraaita, tikki-aita, traattiaita, täkki-aita, vittsaaita

aivasõlla Kett. L P Ke M Kõ Lu (Kr) aivõsõlla Li (M J) aivõsõll J-Tsv. aivasõllaɢ I (vdjI) aivõsõllaɢ ~ aivõssõllaɢ I, pr aivassõlõn L P aivassõõn Kett. M Kõ Lu aivõssõõn M aivõssõn J, 3. p aiwassalab Kr, imperf aivassõlin Kett. M Kõ Lu aivassõl̆lii vdjI aivõssõlin J frekv aevastada; puristada (hobuse kohta) | vn чихать; фыркать
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nohu on (ninas), aina aevastan
Li aivõz ain tuuʙ, ain piäʙ aivõsõlla aevastus aina tuleb (= kipub peale), aina tuleb aevastada
M katti aivassõõʙ kass aevastab (turtsub)
I opõnõ aivassõõʙ hobune puristab

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆jaa M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. aj̆jaaɢ vdjI I Ma ajjaaɢ I, pr ajan K R L P M Kõ Lu J aj̆jaa vdjI, imperf ajõn P M Lu ajõin J ajin (Li) ajazin P M
1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada | vn гнать, погнать, сгонять, отгонять, вгонять
M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust
K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust
Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle
P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja
J pakkoo ajama pakku ajama
K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära
Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud
Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles
J aja vene rantaa aja paat randa
M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule
Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad)
Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad
J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku)
J svaajaa ajama vaia sisse lööma
J vasara [= vasaraa] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa
M aja viĺĺaa lipitsaakaa kok̆koo aja vili viskelabidaga kokku
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla
J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama
2. taga ajada, püüda, otsida | vn гнаться, гоняться; преследовать
J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama
J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma
Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu)
Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama
M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama
3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) | vn гнать, добывать посредством перегонки
Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva
J ajaʙ viinaa ajab viina
Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva
4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada | vn удалять, удалить (о волосяном покрове); линять
Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti)
Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga
K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J sulkiit ajama sulgima
J tšüüniit ajama küüsi vahetama
5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) | vn ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.)
M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg
Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi
J vakkoa ajama vagu ajama
J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama
Kõ vesi ajab üli vesi ajab üle (serva)
J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle
Lu ajannu liiva leetunud liiv
J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama
6. impers umbe, paiste ajada | vn нарывать
Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe
Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama
7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться
J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki
M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega
Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris
M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale
Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes
Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres
Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab
Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu
■
M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle)
M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld
P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb ajada hobusega
K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?
J naĺja ajama nalja tegema
J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu
J vilett ajama vilistama
J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema
Lu ajab ühtee on sarnane
J tämä ajab minuss üli ta on minust üle
J ent õikassi ajama ennast õigustama
Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja

akkuna Ränk K L P M Kõ V Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len.) akkunõ Lu Li akkun Lu J-Tsv. Аккуна Tum., g akkunaa K L P M Lu Li J
1. aken | vn окно
Li akkunõt ku õltii õikõas poolõs, siz ahjo õli tehtü kurraa poolõõ, jott sis parõpi sinne näüb ahjoo kui aknad olid (uksest minnes) paremal pool, siis ahi oli tehtud vasakule poole, et siis näeb paremini sinna ahju
M vahittii akkunassa, mitä se hakka nõizõp tetšemää vahiti aknast, mida see eit hakkab tegema
Lu ku jumal jürizi i tulta lei, siiz akkunaa tehtii kurassõõkaa risiᴅ kui müristas ja lõi välku, siis tehti aknale noaga ristid
Li meil on pantu järtšü ihan akkunõn nallõ meil on pandud pink lausa akna alla
M näilee niku para kannaʙ, tuõb uhsiissa ja akkunoissa neile nagu kratt kannab (varandust), tuleb ustest ja akendest
Lu akkunat tärizeväᴅ aknad tärisevad
Lu akkuna on ragollaa aken on praokil
M tee akkuna sellällä·ä avõõ tee aken pärani lahti
Lu akkunat higõssuvaᴅ, tääʙ vihmaa akna(klaasi)d higistavad, (see) ennustab vihma
M uhzilla ja akkunoilla on sakaraᴅ ustel ja akendel on hinged
J viiloo akkun viilu-, katuse-, pööninguaken
Li akkuna petliᴅ aknahinged
Lu akkuna poduška ~ akkuna päälüᴢ aknalaud
Lu akkunaa hiki aknahigi
Lu akkunaa ramka aknaraam
M akkunaa nališnikaᴅ akna pealisliistud
Li uhzõõ i akkunaa piinõᴅ ukse ja akna piidad
Li akkunaa ruupu ~ Lu akkunaa zvena aknaruut
M akkunaa klazi aknaklaas
J akkunaa kokka akna haak
2. räppen, leitse-, suitsuauk | vn дымовое оконце, диал. дымник
Lu uhzõõ pääl on tehtü akkuna ukse peale on tehtud suitsuauk
Lu akkuna võtõttii avõõ, jäänos-savvu meni poiᴢ räppen võeti lahti, ving läks välja
I ülimein akkuna (Ränk 55) suitsuauk (ukse kohal seinas)
■
J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma (ühiseks õlletegemiseks).
Vt. ka viiloakkuna, üĺeezakkuna
Vt. ka ikkuna

alaa Kett. K L P M Kõ Lu Ra J al̆laa M Kõ S I allaa M Po Lu I alla Kõ-Len. I ala K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Lu Ra J-Must. J-Tsv. Kr
1. adv alla, allapoole | vn вниз, под
P lazzõttii mäjess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla
M ku nõisaᴢ näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ kui hakatakse neid (heina)saade vedama, siis pistetakse alla suured kepid
J peened lahzõt kussa ala väikesed lapsed kusevad alla
I alla liitsalla ii niin i ležiʙ näoga allapoole, ja nii lamabki
2. postp alla | vn под
L miε sõizattuzin kuuzyõ alaa ma jäin seisma kuuse alla
P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis Griša isa võttis ta oma hoole alla
M tehtii tšütühsiä kapusaa al̆laa tehti kütist kapsa istutamiseks
M täm pannaᴢ vaŋgii al̆laa ta pannakse vangi
3. prep alla | vn под
M kase tee meeʙ al̆laa mäe see tee läheb allamäge
Lu taatta nappaab viinaa allaa süümi-zee isa võtab viina söögi alla
■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) J juurõnalaa juure alla
I jäänal̆laa jää alla
Ra krinttsoin-alaa välistrepi alla
M lavõzõnal̆laa pingi alla
I väräjänal̆laa värava alla
I vüünal̆laa vöö vahele.
Vt. ka ahinalaa, ahjonalaa, akkunalaa, kailanalaa, maanalaa, päänalaa
Vt. ka allaallõ, allõ, nalaa

alassi Kett. K-Ahl. L P M Lu Li J alassiɢ vdjI I alasti | vn нагишом, донага; нагой
P älä õlõ sõvaza i älä õlõ alassi (Mäg. 89) (muinasjutust:) ära ole riides ja ära ole alasti
M miε õlin jo alassi, kui tämä tuli saunaa ma olin juba alasti, kui ta tuli sauna
M eitti eneen alassi võttis enese alasti
M alassi inehmissa kujalõ eʙ laskõa alasti inimest tänavale ei lasta
Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas
J ilka alassi ~ iho alassi ihualasti.
Vt. ka ihan-alassi

alkaa K U L P M S Po Lu Li Ra J Ku (Kett. Kõ Ja-Al. Kr) alka J-Tsv. alkaaɢ I (Kl-Set.), pr algan K U L P M Kõ S Lu Li J algõn Li J algaa Kl, imperf algõn K M algin Lu Li J algõ Kl
1. hakata (ka impers.); alata, alustada | vn начинать, начать (также безл.)
U algan tänänn õlutt tšihuttaa hakkan täna õlut tegema
J nahka algap tšiskaussa nahk hakkab kestendama
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
J algõp sooja tehä (ilm) hakkab soojenema
J alkõizin tüüt tehä, da en tää kui alka hakkasin tööd tegema, aga ei tea, kuidas alata
J algõttu tüü tahob lõpõttõmiss alustatud töö tahab lõpetamist
Kõ jürt inn õli karjaa alkaminõ jüripäeval oli karja(skäimise) alustamine
Lu miä nõizõn alkamaa alõss ma hakkan kinnast looma (alustama)
M leipä on algattu leib on alustatud (= leivast on juba lõigatud)
2. alata; sugeneda, tekkida | vn начинаться, начаться; зачинаться
K issutalod ümpär talvimiikkulaa alkõvaᴅ istjatsed (= noorte õhtused koosistumised talviti) algasid talvise nigulapäeva paiku
I räštogona alkõvat svädgaᴅ, i õlivad veerissiεssaakk jõulude ajal algasid talistepühad ja olid kolmekuningapäevani
J kui va alki põlo, nii müü hüppezimm üleᴢ nii kui algas tulekahju, nii me hüppasime üles
M näd jo alkaas pikkaraizõd õunaᴅ näe, juba tekivad väikesed õunad.
Vt. ka alkaussa, alkoa, alkuussa

alko Kett. K L M Kõ Lu Li Ra J I (Len. P Ke) halko I (Ku), g algoo M Lu Li J alguo L P halg; (kütte)puud | vn полено; поленья, дрова
M algot pantii riittaa halud pandi riita
Lu algot präkkiväᴅ halud praksuvad (tules)
Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ nii tundub emasse (läinud olevat), nagu (oleks) halg pooleks lõhutud
Lu podräd alko lühikeseks lõigatud halg
Lu alkoi veetii petterii (kütte)puid viidi Peterburi
Lu paaru-kattilaa lämmitettii enne algookaa i süekaa aurukatelt köeti ennemalt puudega ja söega
L miε lienen alkoi kantajanna ma hakkan (kütte)puude kandjaks
Lu aluz õli alko lastis (Len. 280) laev oli (kütte)puudelastis.
Vt. ka koivu-alko, kuusi-alko, švirkaalko, tõrvaalko

alla² Kett. K L P M Kõ Lu Li J vdjI I allõ Lu Li J all K P M Kõ-Len. Lu Ra J-Must. Ku ala K allah Kr А́лла K-reg₂ Алла Pal₂
1. adv all | vn внизу
P ühet parrõd on all, tõizõd on kõrkõapall ühed parred on all, teised on kõrgemal
Lu jalgasilla on tormaad alla jalastel on rauad all
P nüt tämä on rikaz mieᴢ, täll on jalgad all nüüd on ta rikas mees, tal on jalad all (= ta on heale järjele saanud)
2. postp all; juures, lähedal | vn под; около
P üφs põlto õli rütšii all üks põld oli rukki all
M meemmä kot̆too, miä en taho kassua vihmaa alla lähme koju, ma ei taha vihma käes märjaks saada
M möö õlimma itšäpäivää alla me olime Itšäpäivä (mõisa) all (= kuulusime Itšäpäivä mõisale)
M täm on vaŋgii alla ta on vangis
K i tämä seitsee vuotta sõti, narvaa alla sõti ja ta sõdis seitse aastat, Narva all sõdis
3. prep all | vn под
M näd́d́e koto seizoʙ alla mäe nende maja on (seisab) mäe all
M alla põlvia painumapaikka all(pool) põlve (on) põlveõnnal
4. postp enne | vn до, под, перед (во временном значении)
Ra uutizõn all loppu leiʙ enne uudseleiba lõppes (vana) leib
5. prep enne | vn до, под, перед (во временном значении)
Lu sääzgeᴅ alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi enne vihma sääsed suruvad, purevad vihaselt
■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) I božnitsanalla ikoonide riiuli all
M koonalla maja all
P lavõzõnalla ~ M lavõznalla (seina)pingi all
Lu vüünalla vöö vahel.
Vt. ka ahinalla, ahjonalla, akkunalla, kailanalla, kainonalla, maanalla, nenännala, ohtogonalla, taranalla, tuulõnnalla, õttsakkunalla
Vt. ka nalla

alta K R-Eur. L P M Lu Li J vdjI J alt M-Set. Kõ-Len. Lu J-Tsv. I alᴅ Kõ
1. adv alt | vn снизу
Lu alta paaru nõizõb i lekama kaugaa eb jäätü alt tõuseb aur(u) ja lahvandus ei jäätu kaua
M ülleeltä on ahaᴢ, a alta on lad́d́a. on i mokomia lännikkoita ülevalt on kitsas, aga alt on lai. On ka niisuguseid pütte
M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆maa tšäänäʙ vs pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama
J alt päi altpoolt
2. postp alt | vn из-под, под
Lu jalgan alt kilitetää jala alt kõditatakse
3. prep alt | vn из-под, под
J alt tuulõõ viĺĺ alttuulevili (tuulamisel eralduv halvem vili)
Lu katsob alta kulmaa vaatab altkulmu
■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu jäänalta jää alt
J katosõnalta katuse alt.
Vt. ka ahinalta, akkunalta, sillanalt
Vt. ka alalta, allaalta, nalta

altiaᴢ K L P Kõ (Kett.) haltiaᴢ K Lu Li Ra haltias J-Tsv. haltijaᴢ (Lu), g altiaa: haltiaa ~ haltijaa Lu, pl altiahsõᴅ Kett. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо
Li mikä se on haltiaᴢ, ts̆enniit tätä ep tää, ep kõnzaid õõ nähnü. no duumataa s̆to tämä piäb õlla .. mokomaᴅ pitsäᴅ sõvaᴅ päällä ja pittšä [sic!] ivussiijeka mis on haldjas, keegi teda ei tea, pole kunagi näinud. Kuid arvatakse, et ta peab olema .. niisugused pikad rõivad seljas ja pikkade juustega
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
L altiaᴢ on paska heŋki haldjas on paha vaim
Kõ altiaᴢ on paha voima haldjas on kuri jõud
L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas kohas on haldjas ehk peremees
L i merez on haltiaad i maall on haltiaᴢ nii meres on haldjad kui ka maal on haldjas
Lu veez õli haltiaᴢ vees oli haldjas
R riigaz on haltiaᴢ rehes on haldjas
J mee va jõgõlõ, haltia tõmpaab vettee mine vaid jõele, haldjas tõmbab vette
L altiaaᴅ ne alpaavaᴅ haldjad, need halvavad
Lu hulkup paĺĺa päi niku haltiaᴢ hulgub paljapäi (ringi) nagu haldjas
L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad
L õlivat saunaa altiaaᴅ olid (olemas) saunahaldjad
L õjaa altiaaᴅ ojahaldjad
L metsää altiaaᴅ metsahaldjad
Lu meri haltiaᴢ sitä peĺĺättii merehaldjas, seda kardeti.
Vt. ka koto-altiaᴢ, meri-altiaᴢ, mettsä-altiaᴢ, sauna-haltiaᴢ, vesihaltiaᴢ

aluspoduška L M Lu J (R-Reg.) aluskott | vn тюфяк
Lu miä mätän õlkia aluspoduškaa ma topin õlgi aluskotti
M päännaluspoduška i aluspoduška padi ja aluskott
L piti äd́d́älie ämmälie aluspoduškad antaa tuli äiale ja ämmale aluskotid anda.
Vt. ka päänaluspoduška
Vt. ka alapoduška

ammaᴢ K L P M Lu Li Ra J I (Ke Kõ Ja-Len.) ammõᴢ Li Ra J (Lu) hammaᴢ Ku J-Must. ammas Kr Г̧ аммасъ Pal₁, g ampaa K L P M Lu Ra J I ampa J hampaa Ku amba Kr Га́мпа Ii-reg₁ Га́мпа Pal₁, pl ampatt Kr А́мпатъ K-reg₂ Aмпатъ Pal₁
1. (inimese, looma) hammas | vn зуб (мн. ч. зубы)
M lahs pani peigoo suχ̆χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress ampaaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema
Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit pandi pulgad hammaste vahele, (et teolised) ei saaks süüa herneid (mõisapõllul)
M opõzia vaattaaz ampaissa kui vana hobuseid vaadatakse hammastest, kui vana (ta on)
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suussa lotissaa ai, kui külm on, hambad plagisevad suus
P nagraʙ, ampaad irvillää naerab, hambad irevil
Lu lugõttavaᴅ ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale
K lahzõlõõ pannass ampaissi õpõiziita d́eŋgoi lapsele pannakse hambarahaks hõberaha
Lu tänävä ebõõ mittä süüvvä, saatta panna ampaad naglaa täna ei ole midagi süüa, võite panna hambad varna (naela otsa)
M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale
M on nii ahnaz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale
Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs silm silma vastu, hammas hamba vastu
M elä millõ ampaita praavita, mill eiväd vaivata kk ära minul hambaid paranda, mul nad ei valuta (= ära mind tüssa)
Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään ära minu pärast hambaid kuluta, ma tean ise (= ära räägi, ära õpeta asjata)
Lu se zadatt i ebõõ minnuu ampajee müü see ülesanne ei ole minu hambaid mööda (= ei ole mulle jõukohane)
P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees
M täm mokom on i ampaavilttši, suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä ta ongi niisugune naljahammas, armastab nalja heita
K ampaa-rohoo vettä peettii ampaal, ku ammassa vaivatti hanemadara [?] teed hoiti hambal, kui hammas valutas
Li esi ampaaᴅ esihambad
Li silmä ammaᴢ silmahammas
Li taku ampaaᴅ ~ leipä ampaaᴅ purihambad
Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis visati hammas üle pea ahju peale
M ampaa juuri hambajuur, -tüügas
Lu ampaa tüŋke hambatüügas
2. (eseme) hammas, konks, pulk; sälk, täke | vn зуб (мн. ч. зубья); зубец, зазубрина
Lu sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirbil on väikesed hambad
Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid sälgud
Lu haakii ampaaᴅ (voki) lühi konksud e. hambad
J õnge hammas (Must. 177) õngekonks
I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal ei ole ühte pulka
J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke sisse?
M kase tširvez on kõv̆vii rad́d́ottu ampalaisõõ, täm̆määkaa et saa mit̆täit tehä, piäb ih̆hoa see kirves on kõvasti hambuliseks raiutud, sellega ei saa (sa) midagi teha, tuleb teritada
J kuurittsoi ammõᴢ irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad.
Vt. ka esiammaᴢ, irviammaᴢ, leipäammaᴢ, nagra-ammaᴢ, piimäammaᴢ, poroammaᴢ, rautammaᴢ, saha-ammaᴢ, silmäammaᴢ, sitt-ammaᴢ, takaammaᴢ, takuammaᴢ, tšehsammaᴢ, vahv-ammaᴢ, vilttšiammaᴢ

ampua K L P M Po Lu Li Ra J Ku (Len. R-Eur. U Kõ V) ampuaɢ I hampua Kett. K L M-Set. (P) χampua K (P), pr ammun M Lu J hammun M, imperf ampuzin P M Lu J Ku hampuzin M
1. tulistada, (maha) lasta | vn стрелять, застрелить
M ammuttii kõlmõss püsüss tulistati kolmest püssist
K a kuza karu? – mies hampu (Mäg. 112) aga kus on karu? – Mees laskis maha
2. (välku) lüüa | vn ударить, сверкнуть (о молнии)
J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii välk lööb puusse, ülevalt alla võtab (koore)riba (lahti)
J ukko ampu lõi välku
3. nõelata | vn жалить, ужалить
Lu vaapsalain ku ammuʙ, sis kõik paizõttuuʙ kui herilane nõelab, siis kõik paistetab üles
Lu tšimolain ammuʙ mesilane nõelab
■
Lu näet, on kuza ampuja vaat, kus on kõiketahtja

aŋgelia K L P M, g aŋgelia = aŋgeli
L taivaa aŋgeliad armahtagaa i avittagaa kõikõss pahass päiväss taevainglid, halastage ja aidake kõigest hädast (välja)
K tuulõõ aŋgeliaᴅ tuuleinglid
K vee aŋgeliaᴅ veeinglid.
Vt. ka suu-aŋgelia

antaa Kett. vdjL K L P M Kõ S V Po Lu Li J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ke Ja-Len. vdjI Ii Ma Kl Kr) anta J-Tsv. antaaɢ I, pr annan K P M J Ku Kr annõn Lu Li J annaa I, imperf annõn M annõõ I annyy Kl annin Ja Lu J annoin Ja Ku
1. anda (ka fig, ka fig) | vn давать, дать; отдавать, отдать; подавать, подать (также безл., также фиг.)
K siiz nuorikkõ antõ ženiχallõõ šolkkõzõõ rätee siis andis pruut peigmehele siidrätiku
M kuhjaa päälee antaaᴢ aŋgookaa einoo kuhja otsa antakse hanguga heinu
J antamizõõ annaʙ, a sitä võlkaa vaa ep saa vällää annab (teistele võlgu) küll, aga seda võlga ainult ei saa (enam) kätte
Li miε antamissa annin ma muidugi andsin
L nuorikkõ annap suuta izälie i emälie pruut annab isale ja emale suud
I vot i nõizõᴅ tšättä antamaa ja vaat hakkad kätt andma
J võlgõssi antõma võlgu andma
J kõrt on annõttu tšähsü, siis piäp tüü teh́ä (kui) kord käsk on antud, siis tuleb töö (ära) teha
P kasõ kunikaz antõ zagatku see kuningas andis mõistatuse
R antaka anele täätä (Lön. 693) rl andke hanele (= mõrsjale) teada
M miä tahon sillõõ antaa üv̆vää meeltä ma tahan sind rõõmustada
M noorikkõ annap sõn̆naa, etti meeb mehelee pruut annab sõna, et läheb mehele
J ann aika, ehid veel tšüläᴢ joonitõll anna aega (= kannata), jõuad veel külas hulkuda
M tihed bim̆määväᴅ, eväd anna rauhaa sääsed pinisevad, ei anna rahu
Lu herra anti talopoigaa pääle suutoo härra kaebas talupoja (peale) kohtusse
Lu ai ku nüd annõb märtšää lunta oi, kuidas nüüd sajab märga lund
Lu vene annab ain vettä paat laseb aina vett läbi
Lu se annap suurõõ kaihoo talloo, taloo peremeheel see toob suure kahju tallu, talu peremehele
Lu antagaa õtsat poiᴢ tehke otsad lahti!
2. anda, lüüa, äiata, peksta | vn дать, бить, ударить, швырнуть
M tämä antõ jalgaakaa ta andis (= lõi) jalaga
Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= saad surma)
Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas (andis), siis kõrvad lõid tuld
Lu alki antaa näitä kepil hakkas neid kepiga peksma
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) vastu perset, kui ei kuula (sõna)
J rozgia antõma vitsa andma
J koivu-suppia antõma urvaplaastrit andma
M kasta pehmitättii, kazelõõ annõttii saunaa seda pehmitati (= peksti), sellele anti sauna
3. lubada, lasta | vn давать, дать; позволять, позволить, пускать, пустить
I ep kõlpaaɢ antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ ei tohi lubada neil palju vallatleda
M einäle piäb antaa üv̆vii kuivaa heinal peab laskma hästi kuivada
M mee siä meelütä lahs, elä anna itkõa mine sina rahusta last, ära lase nutta
Lu õpõn annab üvässi tšiini hobune annab end hästi kätte
■
P õmii poikõi rääku no poigad äält eväd antannu hüüdis oma poegi, aga pojad ei teinud häält
M koira annaʙ äältä: kuulõʙ, etti tullaᴢ võõraaᴅ koer haugub: kuuleb, et tulevad võõrad
M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere
J annõttii passiboi tänati
M anna mittaamma mõõtkem (hakakem mõõtma)!
L anna antyõss anna andeks
J sinu piti perää anta, a siä nõi-zid riitõõma sul oli vaja järele anda, aga sina hakkasid riidlema
Lu õpõn neĺĺäld jalgalt kompasuʙ, a inemin sõnald annab maahu hobune komistab neljalt jalalt, aga inimene eksib sõnaga
J tult antõma kiirustama, taga kihutama

apata P M J Lu (Kett. K-Ahl. L Kõ) apataɢ I apõta M Kõ hapata Lu Li (Ra J) hapatõ Lu, pr appanõʙ Kett. L P M Kõ J I appõnõʙ M Kõ I happanõʙ ~ happõnõʙ Lu Li J appaaʙ [sic!] Kõ happaʙ [sic!] Ra, 1. p appanen K-Ahl., imperf happanii P M happani I happõni M Kõ happani Lu Ra happõni Lu Li happajõõ I hapneda, hapuks minna | vn киснуть, скисать, кваситься
M jätä vähäkkõizõõ van̆naa tai-tšinaa, tehtii niku muna, siz üv̆vii appõnõʙ jäta vähekene vana tainast (juuretist), tehti nagu muna, siis (tainas) hapneb hästi
M siz mõnikkaa päivää appõni i taari valmiz leivässä siis mõne päeva hapnes ja taar (sai) valmis leivast
I ku eväᴅ õõp puhtaaᴅ griŋkat too appanõp piimä kui piimapotid ei ole puhtad, siis läheb piim hapuks
I rossola nõizõp kapus̆saa päälee, kapussa siz appõnõb astiaza soolvesi tõuseb kapsa(ste) peale, kapsas siis hapneb astjas
Lu ku pannaa gribat happõnõmaa, siz vesi meep paksussi kui pannakse seened hapnema, siis vesi läheb paksuks (= limaseks)
Lu suppi pil-lauᴢ, happani supp läks halvaks, läks hapuks.
Vt. ka hapota, hapottua, happiussa, happoossa, happõnõssa

api¹ K L P M Kõ Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. U Ra-Len. Ku) abi K-Ahl. appi Kr, g avii K Lu J av̆vii Kõ avi J-Tsv. abi, toetus | vn помощь, подмога, пособие
M sitä tšäitä piäb juuvva, i siis senessä tuõb api seda teed tuleb juua, ja siis sellest tuleb abi (= saab abi)
M millõ kane kaplit tehtii paĺĺo ap̆pia mul oli neist tilkadest palju abi
Lu tahon tšüssüä silta appia tahan paluda sinult abi
I a niin vot apiloja paĺĺo piti tehäɢ aga nii, vaat, tuli palju abiks olla (= teisi inimesi abistada)
M rah̆haa vizgattii aviss raha visati toetuseks
J appia antõma abi andma
Lu ilma avitta ilma abita
J api nõvvo abinõu
J api vätši abivägi

apoo Kett. K-Ahl. K-Set. M-Set. Lu apuo L P ap̆poo M Kõ vdjI appoo Po Li apo I hapoo Lu Ra hapuo P hapo Lu Ra J-Tsv. (Li) ap Kr, g apoo K ap̆poo M hapu; hapendatud | vn кислый; квашенный
Li nii appoo omõna, što hümmüsütti nii hapu õun, et pani judisema
M peskaa soolaveekaa, etti soola sööʙ kõikõõ sen̆nee ap̆poo vällää peske (piimapotte) soolveega, (sest) et sool sööb kogu selle hapu ära
M a ku on aivo ap̆poo, se on tšilapo ap̆poo aga kui on väga hapu, (siis) see on kibehapu
M ap̆poo mak̆kõa magushapu
L võta apoit kapussoi võta hapukapsaid
I miä suv̆vaa ap̆poa rokkaa ma armastan hapukapsasuppi
J hapo ublikõᴢ hapuoblikas
Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. ko onõ neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa; se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohttaim. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See on jänesekapsas
M ap̆poo voroga (säilitamiseks) hapendatud tihke kohupiim
P lehmä eb lühzä, sis süvväs hapuot piimää, i vettä pannas sis ku süvväᴢ (kui) lehm ei lüpsa, siis süüakse hapendatud paksu kohupiima, ja vett pannakse (peale) siis, kui süüakse
K Lu apoo piimä ~ M ap̆poo piimä ~ I apo piimä ~ J hapo piim hapendatud paks kohupiim

arja Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J (I) arjõ Lu J-Tsv., g arjaa P M Lu Li J I
1. hari, ülemine osa, tipp | vn верхушка, гребень
P sis pannass vajotuhsõt päälie, etti tuuli eb repiisi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja
Kõ kat̆too arja katusehari
Lu lainõll on arja, arjaa pääll on vaahto lainel on hari, harja peal on vaht
Lu kehvelii arjõ kehvli hari
Lu loo arja kari hari
2. (kuke) hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim | vn гребень (петуха), грива (лошади); спинной плавник (рыбы)
Lu kukol võib õlla mokoma suuri arja, što tämä eb näe silmäss kukel võib olla niisugune suur hari, et ta ei näe silmaga
J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri
M opõzõll on kaglaa pääl arja hobusel on kaelal lakk
P isun opõzõl seĺĺäᴢ, piän arjass tšiin istun hobuse(l) seljas, hoian lakast kinni
Li kalaa arja kala seljauim
3. hari; linahari | vn щётка, скребница; чесалка
J kuhõ on saanu opõizõ arjõ migäll ovõiss šodgõta kuhu on saanud hobusehari, millega hobust harjatakse?
J eb arjannu emää arja rl ei harjanud ema hari
4. harjased (uskumuslik lastehaigus) | vn щетинка, младенческий зуд (в суеверных представлениях)
M lahsiilt võtõttii arjaa vällää lastelt võeti harjaseid (teat. rahvameditsiiniline protseduur).
Vt. ka kukooarja, kulta-arja, lainõ-arja, lina-arja, pääarja

armaᴢ L P M (K-Al.) armas K-Ahl. R-Lön. R-Reg. M-Set. Kr armõᴢ J-Tsv., g armaa L P armas | vn милый
L anna antyõss armaz maa i kalliᴢ õja anna andeks, armas maa ja kallis oja
P ätäni kallis kazvattõlijõinõ i armaz armijõinõ rl mu isa, mu kallis kasvataja ja armas hellitaja
M ai siä armaᴢ lahs oi sa armas laps
J armõz aik om med́d́e noorusõ aik armas aeg on meie nooruse aeg

armijainõ L armiaine (R-Lön.) armijõinõ P armiõinõ (K-Al.), g armijaizõõ: armiõisõõ K-Al. = armija¹
P ätäni kallis kazvattõlijõinõ i armaz armijõinõ rl mu isa, kallis kasvataja ja armas hellitaja
R ätäni armani armiaiseni (Lön. 183) rl mu isa, mu armas hellitaja

arpa K L M Lu Li J I (U Kõ) arpõ Lu arp Li J-Tsv., g arvaa L Lu Li J
1. liisk, liisupulk | vn жребий
M sis ku kõig niittü õli mitattu, ees sitä kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla siis kui kogu heinamaa oli mõõdetud (= osadeks jagatud), enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku
M arvolla vizgattii, vizgattii arpa, tšellee miltin pala puutuʙ heideti liisku, kellele missugune (heinamaa)tükk satub
M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma märk liisupulgal, igal talul
Li sinuu arpa hüppäzi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks
L arpa hüppεäp soldatissi liisk langeb sõduriks(minekule)
2. liisuga saadud osa küla ühisest heinamaast | vn участок покоса, доставшийся по жребию
J eestä tšülää niitüd jagõta arpoisi, siiz vizgõta arpoill, tšelle miltäin arp puutuʙ esiti jagatakse küla heinamaad osadeks, siis heidetakse liisku, missugune osa kellelegi satub
Lu jõka ainago õmaa arpaa lei igaüks niitis oma heinamaaosa
■
M arvoll tšäütii käidi (nõia, arbuja juures) ennustamas
K arponikka vaatab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ arbuja ennustab kaartidega, mis tuleb
I arponikka tääb arvolla, juttõõp što nii leeʙ arbuja ennustab, ütleb, et läheb nii.
Vt. ka einäarpa, mettsäarpa

arpoja L P J, g arpojaa J = arponikka
L arpoja on tšen karttiill vaataʙ, i vetie vaattaass ennustaja on, kes kaartidega ennustab, ja vette vaadatakse
J arpoja sis teeb vee ja siz lugõb vettee posija teeb siis vee ja loeb vette (haiguse ravimiseks)

arponikka K L P Kõ I, g arponikaa arbuja, ennustaja; (küla)tark, posija | vn гадалка, ворожей, ворожея; знахарь, знахарка, диал. арбуй
K arponikka vaatab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ ennustaja ennustab kaartidega, mis tuleb
K ko tulid läsimää, ain menid arponikallõ, arponikka nõvvo kui jäid haigeks, läksid ikka (küla)targa juurde, tark andis nõu.
Vt. ka arvaaja

artši Kett. K-Ahl. L P M S Lu J-Tsv. I (Kõ) arki Lu Li Ra J-Tsv. Арчи Tum., g argõõ M S Lu Ra
1. paastuväline toit | vn скоромная пища
I tuli suuri pühä, arkõa ep piäɢ süüvväɢ tuli suur paast, paastuvälist toitu ei tohi süüa
S seitsee näteliä arkõa eb annõttu seitse nädalat ei antud paastuvälist toitu
Li sis ku tuli enipäivä, sis taas süüti arkia siis, kui tulid lihavõtted, siis taas söödi paastuvälist toitu
Kõ pühäᴅ päiväᴅ õlivaᴅ veel viijjes päivä i kõlmas päivä jõka näteli, ep söötü arkõata paastupäevad olid veel reede ja kolmapäev iga nädal, (siis) ei söödud paastuvälist toitu
2. paastuväline aeg | vn мясоед
I a kõõs enipäivä jo tuli sis kõittši .. artši tuli aga kui tulid juba lihavõtted, siis kõik .. tuli paastuväline aeg
P arkõn süötii kapusaa rokkaa paastuvälisel ajal söödi kapsasuppi
J arki roogõss lei tirile paastuvälisest toidust tekkis kõhulahtisus
M artši süömäd (Set. 56) paastuvälised toidud
■ Арчи пейви (Tum.) ~ J artši päiv argipäev
J artši päivenne teh́hä tüüt argipäeval tehakse tööd
J artši päiviizet sõvaᴅ argipäevased rõivad

arvata K P M Kõ Lu J Ku (R-Lön. L Ja-Len.) arvõta ~ arvõtõ Lu arvõt J-Tsv. arvataɢ I, pr arvaan K R L P M Kõ Lu J Ku arvan J, imperf arvazin M Lu arvõzin Lu J arvazii I
1. ära arvata, mõistatada | vn угадывать, угадать, разгадывать, разгадать
K arvaa, tšen on arva ära, kes on
Lu miä nee arvotussõᴅ arvaan ma arvan (mõistatan) need mõistatused ära
Lu ku arvaap tõin, kumpõ kõrvõ helizeʙ, siiᴢ mainitaa üvässi kui teine arvab ära, kumb kõrv heliseb (= lööb pilli), siis räägitakse head
2. aru saada, mõista; osata | vn понимать, понять, разуметь; уметь
J hullukkõin lahs eb arva, mitä tälle pajatõta rumal (väike) laps ei saa aru, mida talle räägitakse
Lu kõik tämä arvaaʙ ta saab kõigest aru
M arvaamizõss arvaaʙ, a pajattaa ep tunnõ aru ikka saab, aga rääkida ei oska
Lu tõin tõizõlt arvõtaa tuskaa mõistetakse teineteise muret
Lu se on älükäz inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on tark inimene, kes teist mõistab
Lu sitä miä en arvaa jutõlla seda ma ei oska öelda
I tämä tožo arvaaʙ tääp kasta aźźaa ka tema oskab, teab seda asja
3. mõtelda, arvata, oletada | vn думать, полагать, решать, решить
Lu peremmeez arvaz jott tämä tahop tšintaita vargassaa peremees arvas, et ta tahab kindaid varastada
Lu miε arvaan, što tätä veijää jaamaa ma arvan, et teda viiakse Jamburgi (= Kingisseppa)
4. teada saada | vn узнавать, узнать
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin teada saada, kust külast ta on
I eellä en täätännüm mit̆täiᴅ, a nüt kõittši arvazii enne ma ei teadnud midagi, aga nüüd sain kõik teada
■
M miε tätä aivo üv̆vii arvaan ma pean temast väga lugu
Lu izze on vad́d́alain, a soikkolass idgõʙ. arvaa ise on vadjalane, aga itkeb isuri keeli. Mõtle ometi!
P a üφsi pojo õli tarkka, arvas tüvie tulla aga üks poiss oli tark, otsustas juurde tulla
Lu tämä ettee arvaab i tõizõõ eloo tema ennustab ette ka teise (inimese) elu.
Vt. ka arvoa, arvoittaa, arvutõlla, arvõlla

aźźa Kett. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (R-Reg. Pi) aźźõ Lu aźja vdjI I (Pi-Len.) azja Kett. K Ma (I) azd́a I (Pi Ke) aśśa J I assia (Ku), g aźźaa P M Kõ Lu J aźjaa vdjI I azjaa K I Ma azd́aa Pi Ke I
1. (abstraktne) asi, tegu, toiming | vn дело
Lu pajata, kui on aźźa räägi, kuidas asi on
P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjie tal lähevad asjad halvasti, libisevad allamäge
M bõõ sitä aźźaa, kuhõõ täm õm̆maa nen̆nää ep pisä pole seda asja, kuhu tema oma nina ei pista
Lu kase bõõ nagruu aźźaa see pole naeruasi
M miä tulin teile aźźaa ma tulin teile asja pärast
M ebõ·õ aźźaa sinne mennä ei ole asja sinna minna
M siz omenaka ühes söötettii sikolailõõ akanaᴅ; akanaᴅ kõiɢ mentii aźźaasõõ siis kartulitega koos söödeti sigadele aganaid; aganad läksid kõik asja eest
Kõ bõõ aikaa issua, aźźad oottõõvaᴅ pole aega istuda, toimetused ootavad
Lu millõ tehtii mokomad aźźõᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti selliseid tempe, ei saa kellelegi kaevatagi
M aikaa jo õli kase aźźa see lugu juhtus (oli) juba ammu
Lu kontturiz õllaa aźźa tšäüttäjäᴅ kontoris on asjaajajad
M ühs tee, kahs aźźaa kk üks tee, kaks asja
Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on hoopis tühi(ne) asi
2. (konkreetne) asi, ese; anum | vn вещь; посудина
I roitõltii šveedaa kalmoissa i levvettii mõnta aźźaa kaevati rootsi kalmudes ja leiti mitu asja
L aźźõi pezeʙ peseb anumaid.
Vt. ka hätäaźźa, ime-aźźa, tõtuuz-aźźa
Vt. ka asi

ato L M Lu Li I ato· M Lu ato·o M (aga) muidu; või siis | vn а то; или (же)
L piεp süönnü õlla, ato tšako petteleʙ peab olema söönud, muidu kägu petab ära
M ku õli saaχarjav̆vua, nii pantii saaχarjav̆vua, ato· smetanaa da soolaa kui oli peensuhkrut, siis pandi peensuhkrut, aga muidu hapukoort ja soola
M tultii kosimaa, tultii ženiχaa emä iĺi isä, ato·o rissintsä rissem̆määkaa tuldi kosima, tuli peigmehe ema või isa, või siis ristiisa ristiemaga
Li talkooz annõttii süüvvä, ato i muitõš tšäütii talgutel anti süüa või siis käidi ka muidu

aukko Kett. K-Ahl. L P M Kõ Lu Li Ra J I (K-Al. Ku) Aуко Pal₁ Áуко K-reg₂ Áукó Ii-reg₁, g aukoo M Kõ Lu Li J I Ku aukuo P auko J auk, avaus; õõs, süvend, lohk | vn отверстие, дыра; углубление, ямка
I tehtii astikkoo aukko, sinneɢ pantii naka tehti astjasse auk, sinna pandi naga
M piäp panna kat̆too arja tšiin, tuuli te-tši suurõõ aukoo tuleb katusehari kinni panna, tuul tegi suure augu
M sukkaa piäʙ štoopata, kunniz on peen aukko. elä oottõõ, kunniᴢ opõn meeʙ raŋkojõka läpi sukka tuleb nõeluda, kuni auk on väike. Ära oota, kuni hobune läheb (= mahub) rangidega läbi
M neĺĺä meessä ühtee aukkoo kusõvat. lehmää nännät (Set. 18) mõist neli meest kusevad ühte auku? – Lehma nisad
M tšehspaikkaa tehäz mokom aukko leipääsee, sinne pannaz uuz muna (leivaküpsetamisest floorusepäeval:) keskpaika tehakse leivasse niisugune lohk, sinna pannakse toores muna
Ra pahaizõt põzgõd, luud köŋkillää, aukod õlla põskiᴢ kõhnad põsed, luud väljas, põsed on aukus
J põlto on iire aukkoit täünö põld on hiireurgusid täis
J pisä võti lukuu aukkoo pista võti lukuauku
Lu tšuutol on pää aukko särgil on peaauk
M tšennää aukoᴅ pastla tärkmed
J ihaa aukko käise auk (= auk, kuhu käis õmmeldakse)
J sarjaa aukko kärjekann
J põzgõ aukko põselohk
M nen̆nää aukoᴅ ninasõõrmed
M kõrvaa aukko kõrvaauk
Lu mulkuu pää aukko kusiti ava (mehel)
J perz aukko pärak
J poolikk aukko ~ botšk aukko (õlle)vaadi (naga)auk
J kalm aukkoosõõ hauda.
Vt. ka ahj-aukko, hiki-aukko, hookuaukko, jääaukko, kainalo-aukko, kusi-aukko, kõrv-aukko, paglaukko, perzaukko, peräaukko, pruntii-aukko, pääaukko, sarjaaukko, savvaukko, tšivi-aukko

aukkua K M (Kõ-Len. Ja-Len.) haukkua L Lu J (P Ku) χaukkua P haukkuaɢ I, pr aukun K M haukun J, imperf aukkuzin M haukkuzin J haukuda; fig haukuda, sõimata | vn лаять; облаивать, облаять
M koira aukuʙ, eitütäʙ lampaita koer haugub, hirmutab lambaid
Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs see koer, kes haugub, nii ruttu ei hammusta
M koira aukuʙ, a tuuli kannaʙ vs koer haugub, aga tuul kannab
J haukub niku viho-viimiŋ koir haugub nagu vihuviimane koer
J tämä haukkumiss ja vertamiss em või terppiä tema sõimamist ja etteheiteid ma ei või kannatada
M elä auku ker̆rääjää, ku ed anna mit̆täiᴅ ära sõima kerjust, kui sa talle midagi ei anna

auta Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. Ra) autõ Lu J aut Ra J-Tsv. hauta R-Reg. Lu (Ku) Аута Pal₁ А́ута K-reg₂ Га́уда Pal₁ Ii-reg₁, g avvaa P M S Lu Li J I avva R-Eur. R-Reg. J havvaa Lu
1. auk, urg | vn дыра, яма, нора
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
M ku bõõ kooppaa tšell, siᴢ pannaaᴢ omenaᴅ autaasõõ kui mõnel pole keldrit, siis pannakse kartulid koopasse (auku)
I auta suuri on, õunaa paaᴅ, lantut paaᴅ, siz mätät tšiin koobas (auk) on suur, paned kartuleid, kaalikaid paned, siis matad kinni
Ra tõrvaa avvaᴅ tõrvaajamise augud
J iźvosk panna auta, valõta vett pääle, siis tämä põlõʙ lubi pannakse auku, valatakse vett peale, siis see „põleb”
J linad upotõttii autaa linad uputati (= pandi likku linaleo)auku
Lu kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin kus on praod ja augud, pannakse pahtliga kinni
J tuhk aut leeauk, tulease
Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ, siäl näväd elussivaᴅ seal metsas olid mägra-urud, seal nad elutsesid
K mene helvetii autaa mine põrguhauda
2. hauakoht jões, meres | vn омут, впадина дна реки или моря
Lu virt on uurtõnud avvaa vool on uuristanud haua (jõepõhja)
Lu merez on tooš hauta, pani hautaa võrkoᴅ ka meres on haud, pani hauda võrgud
R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad
3. (surnu)haud | vn могила
K pokoinikka veetii autaa surnu viidi hauda
Lu rohi-puu lastii autaa kirst lasti hauda
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval, hauda kukkumas.
Vt. ka kalmo-auta, kulta-auta, paasi-auta, roojahauta, silmä-auta, suõõhauta, tõrvauta, upi-auta, virtautõ, õunaauta

avata Kett. K L P M Kõ S Lu J (R-Reg. Li Ku Kr) avataɢ vdjI I (Ma) avatõ Lu avat J-Tsv. avõta (Lu), pr avaan K P S Lu J av̆vaan M av̆vaa I avvaan Lu avan J awan Kr, imperf avazin K P M Lu J avazii I avõzin (M) avõin [sic!] J-Tsv. avada, lahti teha | vn открывать, открыть, раскрывать, раскрыть; расстёгивать, расстегнуть; развязывать, развязать
L avagaa väräjäᴅ avage väravad
P lahsi avaz jo silmäᴅ laps avas juba silmad
L tšiutolt rinta avattii särgi rinnaesine tehti lahti
I tuli starikka, avazi kaiee zanaveskaa tuli vanamees, avas selle eesriide (= tõmbas eesriide eest)
Lu miä avvaan napud avõõ ma teen nööbid lahti
M piäb avata sõlmu avõõ tuleb sõlm lahti teha
Kõ kattilall avatas suur boĺnittsa Kattilal avatakse suur haigla
J salatuss avama saladust avaldama v. teatavaks tegema
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), ei tohi suud lahti teha

avittaa L P M Kõ Lu J Ku (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Ra-Len.) avitta J-Tsv. avittaaɢ I, pr avitan Kett. K P M Lu J avitõn Lu J, imperf avitin P Lu J aidata | vn помогать, помочь, пособлять, пособить
Kõ iilijä proro·k avitti jürätä jumalalõõ prohvet Elias aitas jumalal müristada
M izäll õli paĺĺo töötä, piti avittaa isal oli palju tööd, tuli aidata
M rautaroho, täm avitab naisii menolaissa raudrohi, see aitab naistehaiguste puhul
M kal̆laa siipi avitap kalalõõ uijua kala uim aitab kalal ujuda
J see on nii kõva süäka, jot i palvomizõd eväd avit see on nii kalgi südamega, et palvedki ei aita
J suur kiitos avittõmizõssõ suur tänu aitamise eest

avu Kett. L M Kõ Lu Li J I (K P Ra Ma) havu J Ku χavu (Lu), g avuu L P Lu av̆vuu M havuu J
1. okaspuu oks | vn хвоя, ветка хвойного дерева
M teimm eneĺee majaᴅ, kuuzõõ avulaissa tegime endale onnid, kuuseokstest
M avuss õli tehtü kupo okaspuu okstest oli tehtud kubu
M avu maja kuuseokstest onn
2. (okaspuu okstest) ahjuluud | vn помело (из веток хвойного дерева)
Lu avu on tehtü petäjää õhzass i seneekaa pühitää ahjoa ahjuluud on tehtud männioksast ja sellega pühitakse ahju
M katti ahjoo meeb, jältšeä p tee, ahjos tuõb jäĺĺet toob. avu (Set. 16) mõist kass läheb ahju, jälge ei tee, ahjust tuleb, jäljed toob? – Ahjuluud
M pää niku avu, ep tunnõ ilat õm̆maa päätä pea nagu luud, ei oska korrastada oma pead
L lappolaizõd meneväd avull selläzä nõiad lähevad ahjuluua seljas
3. okaspuu okas | vn хвоинка, хвоя
J kuuzõl ja petäjäl on havuᴅ kuusel ja männil on okkad
Lu katajaa avuᴅ kadaka okkad

avvata L P M Lu Li J (K-Ahl. U V Po) avvõt J-Tsv., pr autaan K P M Lu Li J autan J, imperf autazin P M Lu Li autõzin J surnut matta; (midagi) maha matta | vn хоронить, похоронить; зарывать, зарыть
Lu müü veĺĺee autazimma i piimme pomitkoᴅ, autamaz õli paĺĺo vättšiä me matsime venna ja pidasime peied, matmas oli palju rahvast
P siä õlõt tšääppää tšäärittü i autaa avvattu rl sa oled kääpasse kääritud ja hauda maetud
Lu autazin koiraa mettsää matsin koera metsa
P sõta-riisad on avvattu sinne sõjariistad on sinna maetud
M kaivaaz mokomaᴅ avvaᴅ kuivas paikkaa i sis avvataᴢ omenaᴅ tšev̆väägossaa kaevatakse niisugused augud kuiva kohta ja siis maetakse kartulid kevadeni (maasse)

avõõ K R M Lu Li J avyõ L av̆võõ M avõ P M Lu Li Ra J avõɢ I lahti, avatud | vn открыто (в значении наречия), в открытом или раскрытом виде
K väräjää piεb avõõ tehä peab värava lahti tegema
L avaa silmäd avyõ tee silmad lahti!
M vaatap suu avõ niku pärvakka vahib, suu ammuli nagu peergudest korv
M lähe on talvõll av̆võõ allikas on talvel lahti
J paglad õltii avõõ paelad olid lahti
Lu piäb louzata sõlmi avõõ tuleb sõlm lahti teha
Lu piä kõrvad avõõ hoia kõrvad lahti!
Vt. ka avoo, avõi

baala L P M baalaa M baal vdjI I, g baalaa L I
1. ball, (tantsu)pidu | vn бал, танцы
L dvorttsaza õli suur baala lossis oli suur ball
I herra tetši baalaa, kuttsõ kõittšia herroja võõrazii i kuttsõ pap̆pii mõisahärra korraldas (tegi) peo, kutsus kõiki härrasid külla ja kutsus papi
2. pidu, pidusööming | vn пир
M tuli kotoo tetši baalat (Set. 20) tuli koju, korraldas peo
P tämä piäb baaloi ta peab pidusid
M pitääz nee vanapat tšälüd baalaa, sööttääs mehiä (Set. 1) peavad need vanemad kälid pidu, söödavad mehi

baba L P M I baaba L M Lu J-Must., g babaa P baabaa L
1. eit, vanaeit; vanatädi | vn бабка, старушка; (старая) тётя
P eliväd d́eda da baba elasid taat ja eit
I baba vorožitti vanaeit nõidus
M oga baaba on kahõsaatšümmettä neĺĺä vootta vana Oga-tädi on kaheksakümmend neli aastat vana
2. vanaema | vn бабушка
M iz̆zää emä, baba laulõ isa ema, vanaema laulis
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
3. P ämmamoor, -emand | vn повивальная бабка
■
Lu isä nõisi naimaa, võtti baaba jaga·a isa hakkas abielluma, võttis nõiamoori (naiseks).
Vt. ka taika-baba, takababa
Vt. ka baabuška, babo

bašmakka L P M J I (K) bašmõkk J-Tsv. bašmukka Li J bašmukk J bošmukka Lu bošmokka J, g bašmakaa K L P M J bašmõkaa ~ bašmukaa J bošmukaa Lu
1. king | vn башмак, башмачок
K jalgaz õlivad jo näill bašmakaᴅ, ruskyi tšiutod i sarafanaᴅ jalas olid neil ju kingad, (seljas) vene särgid ja sarafanid
L võtti täm bašmakad jalgass vällεä ta võttis kingad jalast ära
M ku tunnõt siä millõõ tehä kultazia bašmakkoo, siz miä leen sinu noorikkõ kui sa oskad teha mulle kuldseid kingi, siis ma saan su pruudiks
J bošmokkaa nüt kõikk tufliss kutsutaa kinga kutsuvad nüüd kõik {t}-ks
2. adraking | vn башмак (деревянный полоз, подсошник или резак)
P pluugall õli bašmakka, ettep kuluissi pluugaa terä; kui menit tõizõlyõ põllolyõ, sis pantii allyõ adral oli king, et adra tera ei kuluks; kui läksid teisele põllule, siis pandi alla
3. laeva kiilu tagumine osa | vn башмак (задняя часть киля)
Lu ahteršteevi alla on bošmukka, se on giĺii õttsa ahtertäävi all on {b.}, see on kiilu ots

blahaslavittaa (K) blaχslavittaa L blasla-bi·ittaa (P), pr blahaslavitan, imperf blahaslavitin J õnnistada | vn благословлять, благословить
L nuorikyõ isä i emä blaχslavittavad ženiχaa i nuorikkõa pruudi isa ja ema õnnistavad peigmeest ja pruuti

bohattõri M Lu J bohatteri P boχattõri Lu boχatteri L M I, g bohattõrii Lu bohatterii P boχatterii L vägilane | vn богатырь
M kõlmas poika õli ivana boχatteri kolmas poeg oli Ivan-vägilane
L tšivezä on boχatterii jältši kivis on vägilase jälg
M varma niku bohattõri tugev nagu vägilane

bokka Kett. K R-Reg. L P M Lu I (Kõ S), g bokaa Lu külg | vn бок
I kura bokka vai õikõa bokka silla vaivataʙ sul (aina) valutab vasak või parem külg
M tämä võip hot koko päiväᴅ lamoa tilaza, tämä bokkõi eb vaivata ta võib kas või terved päevad lamada asemel, tema küljed ei valuta
M ku umalikko meeᴢ tuõp kot̆too, sis tooš teetä eb näe, häiläb bokald bokalõõ kui purjus mees tuleb koju, siis ta (ka) teed ei näe, kõigub küljelt küljele
M näväd isuttii rinnaa bokka bok̆kaakaa nad istusid kõrvuti külg külje vastas
I paimõnõlla ripuʙ sumka bokkaza karjasel ripub kott küljel
Lu koorma vääntüüb ühell bokall koorem käändub ühele küljele
M tšäänettii tõizõd bokaᴅ (viljavihkudel) pöörati teised küljed (peale)
M a täm juttõõʙ: la pajataʙ, a milta bokkaa ep söö aga tema ütleb: las räägib, ega see mul tükki küljest ära võta (ei söö).
Vt. ka tõrvabokka, vääräbokka

borana Kett. K L P M S Lu Li J I Ku boranõ Ku boran Lu Ra J-Tsv. barana Ku borona S I-Len. Бо́ранъ Ii-reg₁ Борань Pal₂, g boranaa L P M Lu J borana J oinas, jäär | vn баран
P õsamma tšülääkaa jõka tševäd ühie boranaa ostame (kogu) külaga igal kevadel ühe jäära
Lu lampaa veimmä boranal lamba viisime jäärale
Ku kahz boranaa pant́śii sarvõd vast́śikkoo kaks oinast panid sarved vastamisi
M boranat kaivõlõvaᴅ oinad pusklevad
Li puskõlikko borana puskleja oinas
M Li naitõttu borana kohitsetud jäär
M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ, semperäss näitä i kutsuttii: tappõlikod boranaᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad, sellepärast neid kutsutigi: riiakad oinad
J pulkissi silmed niku boran ajas silmad pungi nagu oinas
J katsob niku boran uusiijõ veräijõ pääle kk vaatab nagu oinas uusi väravaid
Ku uhkial boranall on ain sarved vereᴢ vs uhkel oinal on sarved aina verised (veres)
Lu kittsi boran sokk
■
J boranaa pää luu lollpea, lambapea
M borana joukku Boranovite suguvõsa (hüüdnimi oli tekkinud sellest, et suguvõsas oli palju suurekasvulisi, tugevaid ja riiakaid mehi).
Vt. ka kiliboran, kittsiborana, lammazborana, sukuborana, suviborana, vohoborana

botška Ränk K L P M Lu Li Ra J I (Kõ V) botšk J-Tsv., g bodžgaa K L P M Lu J botškaa M V Lu Ra J botška J
1. vaat, tünn | vn бочка
J näill õli laivaa pääl paĺĺo botškii neil oli laevas palju vaate
K õlud valõttii botškaasõõ õlu valati vaati
M siiniä soolataᴢ tožo botškaa seeni soolatakse samuti tünni
L antõ suuryõ bodžgaa kultaa andis suure vaadi(täie) kulda
M bodžgall on varo vaadil on vits (peal)
J tõmpaa botškõlt pruntti tõmba vaadil prunt eest ära
J tühje botšk buntsahtub vassaa vs tühi vaat kõmatab vastu
M puizõd botškaᴅ puust vaadid
M lautolaissa botškaᴅ laudadest vaadid
M tammizõd botškaᴅ tammepuust vaadid
J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid juba toodi linnast
I õli tökötiikaa botška oli tökativaat
V tõrva bot kaᴅ tõrvatünnid
Lu vesi botška õli tuimaa veekaa veevaat (laeval) oli mageda veega
M õpõzõõ bot ka hobusega veetav vaat
M bot kaa lavvaᴅ, varoᴅ, põhja, kaasi tünni lauad, vitsad, põhi, kaas
P pajatab gromkõissi niku bodžgaa põhjass räägib kõvasti nagu tõrre põhjast
2. Ränk väike pütitaoline puust võimasin | vn небольшая маслобойка.
Vt. ka javobotška, karassinabotška, lihabotška, puubotška, seĺd́ibotška, siinibotška, tõrvabotška, tököttibotška, ugurittsabotška, vesi-botška, võibotška, õludbotška

braatšina M bratšina Ränk Ja-Len., hrl pl braatšinaᴅ K L Kõ I braattšinaᴅ (I) bratšinaᴅ Kõ brattšinaᴅ (M Kõ)
1. küla ühispidu | vn братчина
M braatšina õli guĺäńje mokoma, guĺaitõttii vätši, tšihutõttii õlutta, jürtšinnä braatšinaa piettii küla ühispidu oli niisugune pidu, rahvas pidutses, pruuliti õlut, pidu peeti jüripäeval
Kõ kupoĺo kaivo õli, siεl kupoĺonn tšäütii, õlutta jootii; braatšinat siεl peettii jaanikaev oli, seal käidi jaanipäeval, joodi õlut; külapidu peeti seal
Kõ iiljan brattšinoita peettii niin: korjattii kahstšümmet kopeikkaa heŋgest [= heŋgess], õsõttii linassia [= linnassia], õlutta keitettii (Len. 221) eliapäeval peeti külapidu nii: korjati igalt inimeselt kakskümmend kopikat, osteti linnaseid, pruuliti õlut
I noori vätši pitiväd braatšinoi noorrahvas pidas külapidu
2. meeste külakonnapidu | vn братчина (для мужчин)
L minuu isä viel tšäüsi braatšinoiza minu isa käis veel külakonnapeol
K mehill õlivad braatšinaᴅ. viinaa jeivaᴅ, zakuskoi tehtii. ühes taloz õlivaᴅ. koko tšülä õli ühezä meestel oli külakonnapidu. Viina jõid, suupistet tehti. Ühes talus olid. Kogu küla oli üheskoos

breediä M J (Lu) breediäɢ I briediä (L) breidiä J (sõnatüvi | vn основа слова:) breidi- J-Must., pr breedin M Lu J, imperf breedizin M Lu J sonida | vn бредить
M koko öösee unõza ain breedi kogu öö unes aina sonis
Lu nii kõvassi päätä vaivattii, breedizin pea valutas nii kõvasti, sonisin
J läsivä inimin breidiʙ haige inimene sonib
J koir breedib unõs, ku haukuʙ koer sonib unes, kui haugub

bruuda L P M Lu J I bruuᴅ J-Tsv. pruuda Lu Li I, g bruudaa M Lu J bruuda J tiik | vn пруд
L kalad eläväd bruudaᴢ kalad elavad tiigis
Lu bruudat kutsutaa, ku on pikkaraizõᴅ, suurõd on järveᴅ tiigid kutsutakse, kui on väikesed, suured on järved
J mõnikkoiz bruudoiz vesi tšezäll kuivaʙ mõnedes tiikides kuivab vesi suvel ära
I bruudaa puhasattii tiiki puhastati
■
Lu ai ku siä bruuda oi, kui õgard sa oled!
Vt. ka vesi-pruudo

brännikka L P M J I brännikkõ Li brännikk J-Tsv. pränikka Li, g brännikaa J pränikaa Li präänik | vn пряник
I tõi lahsaa vartõ gasnittsoo. puuõuna iĺi brännikad i ĺidentsaᴅ tõi laste jaoks külakosti. Õun või präänikud ja kompvekid
J enipäänn hanse tšävvä brännikkaa kopittõmas lihavõttepühadel käiakse ju präänikuid kogumas
Li siz ümper tšülä tšäüti kopitõtti ne kamfetid i brännikõᴅ, sis tulti kottoo siis käidi mööda küla, korjati neid kompvekke ja präänikuid, siis tuldi koju
I markkinoilla .. kane brännikaᴅ entiiᴢ õlivaᴅ mokomaᴅ prostõiᴅ laadal .. olid need endisaegsed präänikud, niisugused lihtsad
Li ku tarkkõzi veel munnaa, siittä munassa sai pränikaa kui tabas veel muna (munamängus), selle muna eest sai prääniku

bulkka L P M Po Lu Li I (Ja-Len.) bulka Ra I bulkõ ~ bulk J-Tsv., g bulkaa M Lu Li J I sai | vn булка
I miä tah̆hoo tšühsettääg bulkõõ ma tahan saiu küpsetada
M bulkkõit teimmä tegime (küpsetasime) saiu
J õssi buulotšnikalt kahs bulka ostis pagarilt kaks saia
I valkõa leipä, valkõa bulkka sai, valge sai
Lu frantsuskõi bulkka ~ J frantsuskoi bulkõ prantssai
M bulkaa kannikka saiakannikas
M bulkaa koori saiakoorik
M bulkaa püttšü saiaviil

butška L P J (I) butškõ J butšk J-Tsv. putška P M, g butškaa ~ budžgaa J putškaa M pudžgaa P kimp; (õle)kubu; tuust, kahl; tomp | vn пучок, пук
P õlõmma niittämäz mõizaa põllol, putška vittsoi on persie pääl oleme vilja lõikamas mõisa põllul, kimp vitsu on tagumiku peal
I nühäᴅ kasta parkkia, pikkaraizõᴅ butškaᴅ tiiᴅ rebid seda parki, teed väikesed kimbud
L tšümmie butškaa päreitä kümme kimpu peerge
M täm antõ millõ koko suurõõ putškaa sv́etkoi ta andis mulle suure kimbu lilli
J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama
J nõsa butšk einää maass tõsta tuust heinu maast (üles)
J kuo üvässi võrkkoa, elä tee butškiit koo võrku hästi, ära tee tompe (sisse)
J kahs kõlmõd võrkoo silmä ühtee kuottu om butšk kaks-kolm võrgusilma kokku kootud on tomp
J lina butšk (~ roivõᴢ) linakubu.
Vt. ka päre-butška

da¹ K L P M Kõ Lu J I de M J dõ Lu Ra d́i Ku
1. ja, ning | vn и, да
K rokkaa da rooppaa õli, da munavõita kapsasuppi ja putru oli, ja munavõid
Lu süütii, juutii dõ laulottii söödi, joodi ja lauldi
M tämä meni da üppii kaivoosõõ ta läks ja hüppas kaevu
2. aga, kuid | vn а, но
M miä bõ tul̆lõizin, da jalkõzii en või tulla ma tuleksin, aga jalgsi ma ei või tulla
K tauti söötäb da eb lihota vs haigus söödab, aga ei lihuta
J õli kapitalaa kahs d́eeńeškaa de neettši ävitin oli kapitali kaks poolekopikalist, kuid kaotasin needki ära
J vass va ku ihtozin kurasõõ, de jo taaz on tülppenennü alles nagu teritasin noa, kuid juba jälle on nüriks läinud

dai K R-Reg. L P M Kõ V Lu-Must. dei I ja, ning | vn да и
L tuli nuor miez dai sültši tuli noor mees ja sülitas
K iivaa pantii pool naglaa, dai vähepää pantii pärmi pandi pool naela, ja (ka) vähem pandi
L treŋki meni dai sei, dai jõi sulane läks ja sõi ning jõi
M akka se tuli, dai: mitä siε tahot tüttö eit see tuli ja (küsis): mida sa tahad, tüdruk?

deŋga L P (K-Al. R-Reg.) dengga K-Ahl. d́eŋga P, hrl pl deŋgaᴅ K L P I d́eŋgaᴅ L Lu (K P) I Деньгатъ Tum.
1. metallraha, münt | vn монета, деньга
L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõbemündi kaevu
P võtii piäb õlla rubĺaa d́eŋga võtmeks peab olema rublane raha
K õikõaa jalgaa sukkaasõõ emä panõb vähäkkõizõõ villoit i õpõizõõ tšümmenee kopeikaa deŋgaa (Al. 30) parema jala sukka (= suka sisse) paneb ema veidi villu ja hõbedase kümnekopikalise
2. hrl pl raha | vn деньги
Lu d́eŋgad on mill kaarmanaza raha on mul taskus
K tulõvat kõikk ženiχaa suku viskaamaa noorikõlõõ deŋgoi tulevad kõik peigmehe sugulased pruudile raha viskama
L d́eŋgoi vähä milla, a tüötä paĺĺo on raha on mul vähe, aga tööd on palju
I treŋgile tämä mahsi deŋgoolla sulasele maksis ta rahaga
P sill bõlõ melkõid deŋgoi (kas) sul pole peenraha?
Vt. ka vahtši-d́eŋga

d́eruga L P M Lu Li Ra J I d́erugõ Li J d́erjuga M Kõ d́eŕuga (Ra I) deŕuga J (Kõ-Len.), g d́erugaa L P Li J d́erjugaa M jäme linane v. takune riie, kotiriie; kaltsudest kootud tekk v. põrandariie | vn дерюга
L kata d́erugaakaa tšiin kata jämeda linase riidega kinni
L kahs d́erugaa jupkaa kaks takust seelikut
J õpõzõõ katõ õli deŕuga hobusetekk oli {d.}
Li kotokuottu katõ kazetta šižgõssõ kutsutti d́erugõssi. d́erugõd õltii kahskaŋkõizõd i kõlmikaŋkõizõᴅ kodukootud kaltsudest tekki kutsuti {d́}-ks. {d́}-d olid kahest ja kolmest kangalaiusest (kokku õmmeldud)
I eellä õlivad d́erugaᴅ, od́ijal̆loo eb i õlluɢ ennemalt olid kaltsutekid, (poe)tekke ei olnudki
M d́erjuga se kuõttii nii: lõimõd õltii niittizeᴅ, šižgoill kuõttii i õmmõltii d́erjuga mak̆kaasõlõõ päälee kaltsutekk kooti nii: lõimed olid linased, kaltsud kooti sisse ja (siis) õmmeldi kaltsutekk magamisasemele (katteks)
P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale.
Vt. ka praaznikkad́eruga

druška L P Lu (K-Al.) druuška L Lu I (Li J) druušk J-Tsv., g družgaa P Lu (K L) druužgaa Lu (L I) druuškaa Lu J
1. peiupoiss | vn дружка
L iezä tulivad družgaᴅ ees tulid peiupoisid
L druužgat tulõvad i viskaavad deŋgoi peiupoisid tulevad ja viskavad raha
L ženiχaa puolõss tulõvat kahs druškaa peigmehe poolt tuleb kaks peiupoissi
Lu poigall võib õlla druuška veĺĺje noormehel võib olla peiupoisiks vend
I noorikõõ druužgad õlivad lavvaa õttsaᴢ pruudipoolsed peiupoisid olid (= istusid) laua otsas
Lu pulmijõõ aikana noorikõl õllaa kõrvõllizõᴅ, a poigall õllaa druuškaᴅ pulmade ajal on pruudil pruutneitsid, aga peigmehel (noormehel) on peiupoisid
2. K-Al. Li pruuttüdruk, -neitsi | vn подружка.
Vt. ka pojo-druška, tüttärikko-druška

durakka K L P M Lu J I (Ku) durakkõ Lu durakk Lu Li J Ku, g durakaa P Lu Li J duraka J
1. subst., adj. loll, rumal; hull [?] | vn дурак; глупый, дурацкий; сумасшедший [?]
P juoltii durakassi, tämä on vähää arvookaa nimetati (öeldi) lolliks, ta on vähese aruga
P siä õlõd durakka durakoissa sa oled lollidest lollim
K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad
Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs inimene elab oma eluaja ja (aina) õpib, aga ikkagi sureb rumalana
Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs rumal pea jalgadele puhkust ei anna
Ku tahto männä durakõssi pidi (peaaegu) hulluks minema
J täüz durakk ~ formennoi durakk päris loll
2. turakas (kaardimäng) | vn дурак (карточная игра)
P nõizimma mäntšimää durakkaa hakkasime mängima turakat
J durakka pelama turakat mängima

duumata Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J Ku duumõta Lu duumõt Lu J-Tsv. duumataɢ I tuumata (K-Al.), pr duumaan K P M Lu Li J Ku duumaa I, imperf duumazin K P M Kõ Lu Li J Ku duumõzin Lu J duumazii I mõelda; arvata; kavatseda | vn думать, подумать; задумывать, задумать
M tämä isuʙ i duumaaʙ ta istub ja mõtleb
M duumaa elä duumaa, kaaskoi enäp en tää mõtle või ära mõtle, muinasjutte ma enam ei tea
M a miε duumaan, en i duumaa aga mina mõtlen ega mõtle (midagi välja)
Po mizzess siε duumaaᴅ millest sa mõtled?
P iestää duumaa, sis pajata vs enne mõtle, siis ütle (räägi)
J piäb duumata, kuhõõ mennä peab mõtlema, kuhu minna
J tämä tääp paĺĺo rohkaap, kui siä duumaaᴅ tema teab palju rohkem, kui sa arvad
Kõ duumaš što on kerääjä, tšen tuli arvas, et on kerjaja, kes tuli
Li miä duumaan etespäi nõissa õppõõmaa üvässi ma kavatsen edaspidi hästi õppima hakata

dvorttsa L P Lu Li (K Ra-Len. J) dvortts J-Tsv. tvorttsa (L), g dvortsaa Lu Li J loss, palee | vn дворец
L kunikaz jätti boχatterii eneskaa dvorttsaa elämεä kuningas jättis vägilase enda juurde (enesega) lossi elama
Lu vee kase märänüt koto kaugõpõlõ minuu dvortsassa vii see vilets maja kaugemale minu lossist
P tämä eläb niku dvorttsaᴢ, täll on nii üvä rihi ta elab nagu lossis, tal on nii hea maja
P ühez dvorttsaza ilmaa uφsiitta i ilmaa akkunoitta kui mõnt tuhatta entšiätä. se on ugrittsa mõist ühes lossis, ilma uste ja akendeta, (on) mitu tuhat hinge. See on kurk.
Vt. ka talvi-dvorttsa

eellämuinaa K eellä-muinaa M eelmuinaa Kett. Len. K M Kõ I (Ja-Len.) ielmuinaa K L P = ennemuinaa
K mõizaa piti tšävvä ielmuinaa vanasti pidi käima mõisas (tööl)
I eelmuinaa õli jõgõza jõgõõ emä muiste oli jões jõehaldjas

eessä K M Ja-Len. Lu Li J eessᴀ̈ Ku eesse Lu J eess M Lu J ees J-Tsv. iessä K-Ahl. iess L P
1. adv eest | vn спереди; прочь с (кого, чего)
Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja tagant naeruväärne
Lu eessä saab veittää, tõmmõtõ eest saab vedada, tõmmata
Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ (kui) põlle pillasid eest, (siis) teed (= sünnitad) tüdrukuna lapse
L nõiskaa iess minge eest!
Li mee eessä poiᴢ mine eest ära!
2. postp eest, lähedalt | vn из-под, у
M kase tütrikko on nii korjaa, nen̆nää eessä eb näe entääᴢ see tüdruk on nii uhke, et (oma) nina ette ei näe (= käib nina püsti)
3. postp eest, asemel | vn за, вместо
M meil õltii kõikk palkallizõt karjušiᴅ, palkaa eessä tehtii töötä meil olid kõik palgalised karjused, palga eest tegid tööd
L müö sinuu iess vassaamma me vastame sinu eest
J dalisko fet́kaa eesse karjušii paastõrissi meen või lähen Fedka asemel karjase-abiliseks.
Vt. ka neessä

eestää¹ K U M Lu Li J I Ku eestä M Lu J eeśtä M iestää K L P iestεä L P ìestää Po eestee Kett. K-Al. M Kõ S Lu eest́ee K-Al. eeste M Kõ-Len. ìestee Po
1. esiti, kõigepealt, algul, enne | vn сперва, прежде всего, сначала
J eestä tult lüüʙ, siiz vass jürähtääʙ esiti lööb välku, siis alles müristab
Po ìestää podaritab õma suku esiti annab pulmakinke oma suguvõsa
Lu sõvat piäb eestä veez ligottaa pesu (rõivaid) tuleb kõigepealt vees leotada
P tämä iestεä õli venäi vieraza ta oli algul vene usku
Po pokoinikka pantii autaa, auta ìestee kaaditõttii surnu pandi hauda, haud suitsutati enne viirukiga
P iestää duumaa, sis pajata vs enne mõtle, siis ütle
2. enne, ennemalt, vanasti | vn прежде, раньше, в старину
M eestee juõltii, što mettsä-elokaz vei rahvassa ennemalt räägiti, et vanakurat viis inimesi (ära)
M eestee õli mokoma mooda vanasti oli niisugune komme
Po ìestää nùorikkõ õli raby·yńa vanasti oli noorik ori.
Vt. ka eellä, eezä, enstää, enne², entee, estää

eezä Kett. K M Kõ Lu Li J-Must. I eeze M eeᴢ K M Kõ S Lu Li Ra J iezä K L P M iezεä P ìezä ~ ìeᴢ Po ieᴢ K-Ahl. P
1. adv ees | vn впереди
J jänez johzõb ees, koir takannõ jänes jookseb ees, koer taga
Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis takka külvaja külvas taas sinna poisi jälgi mööda
M noori poika, tämäll veel päiväd on eeᴢ noor poiss, tal on (elu)päevad veel ees
Ra polle üvä eeᴢ i sarafana pääl ilus (hea) põll ees ja sarafan seljas
J pari õvõss eeᴢ paar hobuseid ees (= rakmes)
Lu tokku katolt pää eeᴢ kukkus katuselt (alla), pea ees
2. ees, esimesena; enne, varem | vn впереди; сперва, раньше, ранее
L iezä tulivad družgaᴅ, a ženiχa tuli takaa ees tulid peiupoisid, aga peigmees tuli tagant järele
K eezä einelle menijä, perälee põllolõõ jääjä (Al. 55) rl (perenaine on) ees einele mineja, viimasena põllule jääja
M tahot siä nüd eezä mennä raajua vaattamaa vai haadaa kas sa tahad nüüd enne minna paradiisi vaatama või põrgut?
M a täm õli iloz iloza tüttärikko, se kumpa iezä päi meheĺee meni aga tema oli ilus-ilus tüdruk, see, kes enne mehele läks
3. enne, ennemalt, vanasti | vn раньше, прежде, в старину
K vad́d́aa virred veel parapad õlivad eezä, ku nüd venäissi (Al. 62) vadja laulud olid ennemalt veel paremad kui nüüd vene keeli (lauldavad)
Kõ ees formaa bõllu, leipä pantii ahjoo põrmatallõ vanasti (leiva)vormi polnud, leib pandi ahjupõrandale (küpsema)
4. postp ees | vn перед
P miε issuzin ahjuo iezä ma istusin ahju ees
Po laŋko tanttsi nùorikoo ìeᴢ lang tantsis pruudi ees
I tämä suv̆vaaʙ kenassiɢ pajattaaɢ sin̆nuu eezä, a meep tõisõõ paikkaa, tõizõl viisii pajattaaʙ ta armastab sinu ees ilusasti rääkida, aga läheb teise kohta, räägib teistviisi
Lu ruis taitšinassa tehtii tšämmelkakkuja, ahjoo ees paisõttii rehtilää pääl leivatainast tehti paistekakke, ahjusuul küpsetati panni peal
M saunaa eezä tšihutattii õlutta sauna esikus pruuliti õlut
5. prep ees | vn перед
I meeg eezä minnua mine minu ees
M õmmõllaaz i eez niglaa mit̆täit kõhalissa õmpõlussa õmmeldakse ka eestnõela mõnda sirget õmblust
6. prep enne, eel | vn до, перед
K minuu isä kooli eezä minuu süntümää minu isa suri enne minu sündimist
L iezä troittsaa on maaheŋkäüᴢ enne suvistepühi on taevaminemispüha
M sõk̆kõaitsõᴅ eez vihmaa survoaᴢ kihulased suruvad enne vihma
M eezä lunta õli jo jarvi jäättünnü enne lund oli juba järv jääs
J taas tuli kottoo eez õmiit veĺĺii taas tuli koju enne oma vendi
Lu elä reppä eez aikaa, tšippa vihotuʙ ära rebi korpa enneaegu, haav läheb vihale
M eez meńńää vootta tunamullu
7. postp enne, eel | vn до, перед
Lu päivä räkiteʙ jürüü eeᴢ päike kõrvetab äikese eel.
Vt. ka riheneezä
Vt. ka eellä, eestää¹, enne², entee, neezä

ehe K-Ahl. L M Lu Li J I-Set. (Kett. Kõ) eh́e J-Tsv., hrl pl ehteeᴅ K P M Kõ Li Ra J I (Ränk R-Reg. L) eh́teeᴅ J-Tsv. pidulik rõivastus; ehe | vn наряд; украшение
J enne üvä sõpa õli ehe ennemalt oli hea rõivas peorõivas
Kõ üväᴅ ilozaᴅ sõvaᴅ, sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ head ilusad rõivad, seal on (siis) kleidid, jakid, kõik koos on peorõivad
L õmmõllassa ehteitä mõnõllaisiit õmmeldakse mitmesuguseid peorõivaid
Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ, elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõᴢ, polle üvä eeᴢ peorõivad: särk selga, sarafan, (vöö)rihm, siidist vöö, käelindid, gofreeritud kaelalint, lehv rinnas, helmed kaelas, pats taga ja pael patsis, ilus (hea) põll ees
Kõ ehteiz niku pulmalõõ ehteünnü peorõivais nagu pulmaks ehtinud enese
J sõrmus toož on üvä ehe sõrmus on ka ilus ehe

ehittää¹ K M Po Lu Li Ra J (Kett. R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len. S-Len.) ehittεä L P ehittä ~ eh́ittä J-Tsv. ehittääɢ I, pr ehitän K R P Lu Ra ehiten J eh́iten J, imperf ehitin Lu Ra J eh́itin J ehtida, kaunistada, pidulikult rõivastada | vn наряжать, нарядить; украшать, украсить
P tuotii jolka, ehitettii i pantii lakyõsyõ rippumaa toodi kuusk, ehiti ja pandi lakke rippuma
K opõzõll lookat kõikk ehitettü hobustel on loogad kõik ehitud
L nuorikyõ lavõn ehittεäss pruudi pink ehitakse ära
Ja puut ehittävät entä leholla puud ehivad end lehtedega
Lu miä sinuu eglee ehitin, a siä ehitä oomõn minnua mina ehtisin eile sind, aga sina ehi homme mind
J jok noorikk on ehitettü kas pruut on ehitud?
Vt. ka ehtiä¹

ehtiä² L P M S Lu Li J-Tsv. Ku (K Kõ-Len.) eχtiä (K P) ehtiε L ehtiäɢ I, pr ehin K Lu Li J, imperf ehtizin Kõ Lu Li J
1. jõuda (ajaliselt) | vn успевать, успеть, поспевать, поспеть
S kump eezepää ehiʙ, se võtaʙ volii enelee kes (kumb) enne jõuab, see võtab võimu enda kätte
Lu ehin miä nõssa kasta tšivviä i oomõnna ma jõuan tõsta seda kivi ka homme
J jedvaa ku va ehtizimme poojezdasõõ vaevu vaid jõudsime rongile
J maa vass pestü, a siä jo ehtizit pläkittä põrand äsja pestud, aga sina jõudsid juba ära määrida (plekitada)
2. jõuda, jaksata, suuta | vn быть в состоянии
M ühsiä emmä ehi süüvvä, a tõisia jumala lähetäʙ ühtesid ei jaksa me (ära) süüa, aga jumal saadab teisi (juurde)

einä K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Kett. Len. R U Ja-Len.) ein M J-Tsv. heinä (J-Must. Ku) eine ~ eina Kr Гейна Pal₁ Эйна Tum., g einää P M Lu J
1. hein | vn сено
J ku roho lüüvvää maalõõ, siz on einä kui rohi niidetakse maha, siis on hein
I kazvi roho, roh̆hoo leimmäɢ einässiɢ kasvas rohi, rohu niitsime heinaks
Li razvakaz einä rammus hein
Lu saarniitüll oŋ kõva einä Saarniidul on (= kasvab) kõva hein
Li meilä õli kehno einä meil oli vilets hein
Lu päivüd ilmall on üvä einää kuivõttaa i ilata päikesepaistelise ilmaga on hea heina kuivatada ja koristada
Ra einää lüüvvää, arotaa, kuivõtõtaa, tehjää kuhjaa heina niidetakse, riisutakse, kuivatatakse, tehakse kuhja
Lu järvisoos tehtii einää Järvesoos tehti heina
Ra oomnikol karottõlin einii hommikul kaarutasin heinu
M piäb mennä einoo ševelittämää tuleb minna heinu kaarutama
Lu einää väänämmä heinu kaarutame
J einää arota arokaa heina riisutakse rehaga
J ein om peräkozal hein on kaares (pärast niitmist)
Lu einä on lagotõttu lainõõl hein on lahutatud kuivama (looks v. kaaretiseks)
M paamma einät saattoo paneme heinad saadu
Li meilä ep pantu einiitä aartoo vai retelii meil ei pandud heinu sarda ega kärbistele
J eined veitetti kuhjõss kotto heinad veeti kuhjast koju
Lu einää illaajaᴅ heinakoristajad
Lu mõnd bärämää einää nõssin üleeᴢ koormaa pääl mitu sületäit heinu tõstsin üles koorma peale
M anna mustalaizõlõõ tukku einää anna mustlasele tuust heinu
Li suuri tolkk einä suur tuust heinu
Lu ku einä on presattu, on einä kiippa kui hein on pressitud, (siis see) on heinapall
Lu einää koko heinahunnik
Lu einä saatto heinasaad
Lu einä kuhja heinakuhi
Lu einä sikain hämm, (väike piklik) heinakuhilas
M einää bytškaᴅ hämmud (väikesed piklikud heinakuhilad)
Lu miä väänin kazee einä lainõõ ma kaarutasin selle heinakaaretise
P M einää lainõõᴅ ~ Ra einä lahkõrõᴅ heinakaaretised
P einä perekosa heinakaar
P einää kulmoᴅ ~ J einää ruuvuᴅ ~ M einä ruhgaᴅ heinapebred
M einä rihma heinaveoköis
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ kiiresti sõime hommikueine ja jooksime heinamaale
J vari einä aika kuum heinaaeg
J üväd einä päiväᴅ ilusad heinailmad (heinapäevad)
Lu einä širkka širizeʙ heinaritsikas siristab
Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata, siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas
Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (väljaspool abielu sündinu kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas
2. rohi, rohttaim | vn трава
Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. konõ [= ko onõ] neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa. se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohi. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See (rohi) on jänesekapsas
Lu piti ettsiä einä, tšen praavitti pidi otsima rohu, mis tegi terveks
J juhti ein tarn
Lu kasikaz einä kastehein.
Vt. ka irvee-einä, irvieinä, ivuzeinä, juhtieinä, jussiheinä, kasikazeinä, kasõ-einä, kultsuheinä, lehtoeinä, luhtaeinä, matšalkaa-einä, mettsäeinä, rantulieinä, razvaeinä, rooko-einä, savieinä, sooeinä, soolaeinä, taraeinä, tšülvöeinä, õźźaeinä, ätälä-einä

eittää¹ Kett. R-Eur. M S (K R-Reg. Kõ J), (sõnatüvi основа слова:) eittä- J-Must. -tεä L P heittää Li J (Lu) heittä J-Tsv. Е́йтта K-reg₂ Ейтта ~ Ге́йтти Pal₂, pr eitän K R M Kõ heitän ~ heiten J, imperf eitin K-Ahl. R M heitin J
1. heita (ära, kõrvale); maha jätta, hüljata; (järele) jätta, lakata | vn бросать, бросить; покидать, покинуть; переставать, перестать
J ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl teie ju vist ei pane karjusele (mehele), ei vist heida hobusekarjasele ega vist valmista lamburile
J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva
K elä eitä emüttäzi, emüd on nähnü suurõd vaivad (Al. 50) rl ära hülga oma emakest, emake on näinud suured vaevad
J heitä itkõmin vällää jäta nutmine järele
J heit viina juumõss jäta viinajoomine järele
J heitti vihma satamõss lakkas vihma sadamast
2. (rõivaid, jalatseid, peakatteid) seljast, jalast, peast ära võtta; (end) riidest lahti võtta | vn сбрасывать, сбросить, снимать, снять, раздевать(ся), -ть(ся)
K mehet kaatsad eitettii mehed võtsid püksid jalast ära
P fetu eitti sińakaa vällεä Fetu võttis sinise sarafani seljast ära
P eitä sõvad vällää võta (end) riidest lahti
M oota, maama sillõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast
J heit hattu pääss väĺĺää võta müts peast ära
M eitti eneen alassi võttis enese alasti
3. (magama, pikali) heita | vn улечься; ложиться, лечь
L tämä eitti makaamaa ta heitis magama
M mööhää eitettii heideti hilja magama
J heitti ookaamaa heitis puhkama
Kõ eitän vähükkõizii, palat panõn räätua heidan vähekeseks pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta)
■
Lu piäb nõissa tšiin panõmaa, ahjo nõizõp heittämää peab hakkama (siibrit) kinni panema, ahi hakkab jahtuma

eitätä Kett. K P M Kõ S (L J-Must.), pr eittään K P M Kõ S, imperf eittiin K M
1. viskuda, end heita, (maha) laskuda | vn бросаться, броситься, кидаться, кинуться; упасть
Kõ kupoĺoo aattonn tšülvetäᴢ. se vihta vizgatas katolõõ, ku eittääb alaspäi, sis koolõt kazell vootta jaanilaupäeval viheldakse. See viht visatakse katusele. Kui langeb (latv) alaspidi, siis sured sel aastal
Kett. eittääp põlvii laskub põlvili
2. (pikali, magama) heita | vn ложиться, лечь; улечься
M i juoltii läsivälle: eittää sih̆hee õlkõje pääle ja öeldi haigele: heida siia õlgede peale (pikali)
P miä tahon eitätä makaamaa ma tahan magama heita

eitütellä K L M Po (Kõ) eitütelläɢ I heitütellä Lu heitütelle ~ heitütell J-Tsv. χeitütellä (J) höütütellä Li, pr eitüttelen L heitütteen J, imperf eitüttelin: heitüttelin J frekv eitüttää
M peenii lahsii eitüteltii väikesi lapsi hirmutati
M eelä makkoa eitüteltii vanasti hirmutati tondiga
Po riigaa pappi eitütteli vättšiä rehehaldjas hirmutas rahvast
J üüvahti heitütteeb varkait öövaht hirmutab vargaid
J koir heitütteep kanoi(t) koer heidutab kanu

elisä P M J (K L Kõ) elissä M Li J (Lu) eliss J-Tsv. elisäɢ I helissä Lu, pr elizeʙ L P M Kõ Lu Li J I helizeʙ Lu, imperf elizi M J helizi Lu heliseda, kõliseda, kõmiseda, (vastu) kajada, kumiseda | vn звенеть, издавать звон, гул, отзвук; гудеть
P tšerikoo tšelläd alkaavad elisä kirikukellad hakkavad helisema
Li vikahtõ üväss elizeʙ vikat heliseb hästi
K kõõz miä elmizä elizin (Al. 52) rl millal ma helmestes helisesin?
J tširves kultain kumizi, varsi vaskinõ elizi rl kirves kuldne kumises, vars vaskne helises
M stokanad elizeväᴅ klaasid kõlisevad
M vaat ko elizeʙ puusta astia vaat, kuidas tühi astja kõmiseb
M tämä nii ahatti, että mettsä elizeb vassaa ta huikas nii, et mets kajab vastu
Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse
■
J vana äd́d́, elisko kõrvaa, õli üvä meeᴢ vanavanaisa, olgu muld talle kerge, oli hea mees
I no ku siä elizeᴅ niin rõhgaa no küll sina räägid valjusti (ja) heleda häälega!
Vt. ka elkkaa

elmi L P M Kõ Po Lu Li J (Ränk K-Al. R-Lön. Ra) eĺmi Li J (R-Reg. Po) elme M eĺme J, g elmee P M Kõ Lu Li J elme J eĺmee Li J helmes; (väike) klaaspärl, kudrus | vn бусина; бисеринка
Li elmiit pantii mõnta virkaa kaglaa helmeid pandi mitu rida kaela
M lüttšiigaa elmeᴅ lükkige helmed (keeks)
J virgob elmiit lükib helmeid
L sińaka õmmõltii tšelliikaa, elmiikaa i tšivilõukkõikaa sinine sarafan õmmeldi (välja) kellukeste, klaaspärlite (= kudruste) ja kaurikarpidega
J elmee virk helmekee, -rida
P elmee kantõmõᴅ helmepael, -kett.
Vt. ka kulta-elmi

elo K L P M Kõ Po Lu Li J I Ku (Kett. U Ra) Эло Pal₁ Pal₂ Э́ло K-reg₂ Ii-reg₁, g eloo K Lu J el̆loo M elo J
1. elu | vn жизнь, житьё
Lu sõkkaall elo bõõ elo pimeda(l) elu pole elu
Lu sell on elo niku pulmaᴢ sel on elu nagu pulmas
Lu miä oma eloo veetin turhaa, sitä viisii ep piä elloa veettää kui miä veetin ma elasin (veetsin) oma elu asjatult, sedaviisi ei tohi oma elu elada, nagu mina elasin
J annõm miä mokomaa sõnaa izeenellee, jot miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa ma andsin endale sellise sõna, et viina ma oma elus enam suhu ei võta (pane)
Lu noorõd eläväd uutta elloa, parõpaa elloa eb või õlla noored elavad uut elu, paremat elu ei saa (või) olla
K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo leeʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb elumuutus (teine elu)
Li neill on sopunõ elo neil on leplik elu
Lu õlõn elännüt talopoigaa elloa olen elanud talupojaelu
Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa, se oŋ kehnoo inemizee elo soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva, see on viletsa inimese elu
P miä elän mustalaizõõ eloa, bõlõ mill õmaa kotua ma elan mustlase elu, pole mul oma kodu
J niku koira elo, jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu, iga leivapala pärast näägutatakse
J eloo voim elujõud
J elo paikk elukoht
J galkõt suvata elä litši elo maja hakid armastavad elada elumaja lähedal
J elo aikõin eluaegne
2. Pal₂ K-reg₂ varandus | vn пожитки, нажитое (orig.: | vn добро).
Vt. ka tüh́j-elo

eloza¹ Kett. K U L P M Kõ J-Must. I eloᴢ P M Kõ Po Lu Li J (Ra-Len.) adv elus | vn жив, в живых
M duumazimma etti on koollu, a tämä avas silmäᴅ, on eloᴢ arvasime, et (ta) on surnud, aga ta avas silmad, on elus
Li sinne pantii se kala, kumpa piti pittää kaugaa eloᴢ sinna (= sumpa) pandi see kala, mida pidi kaua elus hoidma

elä: sg. 2. p. elä Kett. Len. K R P Pi M S Po Lu Li Ra J Ku eläɢ vdjI I älä K L P Lu J, sg 3. p elkoo Ar. K-Ahl. elkoon Len. älkoo Ar., pl 1. p. elkääm [sic!] Len., pl. 2. p. -aa K M Ja-Al. Lu Li Ra J I -ä Kõ-Len. elḱää Ku älkaa K L Lu, pl 3. p. elkoo Ar. K-Ahl. älkoo Ar. elkooᴅ Ar. elkoot Len. (sina) ära, (tema) ärgu, (meie) ärgem, (teie) ärge, (nemad) ärgu (eitusverbi imperatiivivormid; indikatiivivorme vt. sõnaartiklist en) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой повелительного наклонения; формы изъявительного наклонения см. в статье en)
Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood
I eläk petteleg min̆nua ära peta mind!
Lu elä siε mis sa nüüd!
K elkoo jooko, ujuko, võttako (Ahl. 71) (ta, nad) ärgu joogu, ujugu, võtku!
elkääm õlko (Len. 210) ärgem olgem!
Li nõiska mäntšemää, elkaa pelatkaa hakake mängima, ärge hullake!
Ja elkaa paŋkaa pahassi (Al. 53) ärge pange pahaks!
M kui üv̆vii sutta elkaa sööttägaa, a susi vaatab mettsää vs kui hästi te hunti ka ei söödaks, aga hunt vaatab (ikka) metsa (= metsa poole).
Vt. ka en

eläjä Len. L P M Kõ Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) eläje Li eläjõ J-Tsv., g eläjää Lu J
1. elanik, inimene; (elus)olend | vn житель, человек; (живое) существо
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
L tuvvass nuori eläjä taluo tuuakse noor inimene (= minia) tallu
Lu õli eläjiitä ühesää tšümmed entšiä oli elanikke üheksakümmend hinge
Lu müü kõik õõmma rannaa eläjäᴅ meie kõik oleme randlased (rannaelanikud)
Li meille tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik (= üüriline)
Kõ õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi arvati, et seal on mingi olend, rehehaldjas
2. loom | vn животное; зверь
Ja koira i katti on samõt [= samõit] tõsisat [= tõsizõᴅ?] eläjät (Len. 242) koer ja kass on kõige ustavamad loomad
Lu mettsä eläjäᴅ metsloomad.
Vt. ka esi-eläjä, meezeläjä, mettseläjä, naizeläjä, rannaa-eläjä, suvi-eläjä
Vt. ka elakko, elokaᴢ, elokka, elänikka, elänikko

elää Kett. K U L P M Kõ Lu Li Ra J (R V) elεä L P elä J-Tsv. el̆lää M Kõ ellää Po Lu Li Ku el̆lääɢ I Элла Pal₂ ellata Kr, pr elän K U L P M Kõ Po Lu Li Ra J elan Kr el̆lää vdjI I, 3. p Эляпь Pal₂ Ii-reg₁ Зелапъ Tum., imperf elin K R L P M Kõ V Lu Li J eĺin M V el̆lii ~ ellii I elada; asuda, olla; läbi saada; abielu elada, kokku elada | vn жить; проживать, обитать; сожительствовать
M kui elämmä kazee vuvvõõ, siz leeb nätšüvällää, kui leeb õttsaassaa voosi elettü kui elame selle aasta, siis saab näha, kuidas on (saab) aasta lõpuni elatud
J tšeŋ kauga eläp, se paĺĺo näeʙ vs kes kaua elab, see palju näeb
Lu miä ilma tüüttä ev või ellää ma ei saa ilma tööta elada
Lu inemin ep tunnõ ellää inimene ei oska elada
M elettii aivoo varmassi elati väga jõukalt
Lu ain elettii sopuzassi aina elati leplikult
Po sussiikaa eläᴅ, sussii viittä piεb i ulvua vs huntidega elad, huntide viisi tuleb ka ulguda
M sõittõlikookaa naizikookaa on kehno el̆lää riiaka naisega on vilets elada
J tämä eläb ain õmmaa elämissä ta elab aina omaette (elab oma elamist)
P kui eläᴅ kuidas elad (= kuidas käsi käib)?
P ühez rihez elettii talvõll, tõizõs suvõll ühes toas elati talvel, teises suvel
Lu linnalain eläb lidnaᴢ linlane elab linnas
Li müü elämmä eri me elame lahus
M sarvi läheb vällää, siz jääp päh̆hee tolo, mikä eläp sarvõõ alla (kui) sarv tuleb ära, siis jääb pähe tohl, mis on sarve all
L tontti on paha, jõka paikkaz eläʙ kurat on paha, (ta) asub igal pool (igas paigas)
Lu kui eläd mińd́aaka kuidas sa miniaga läbi saad?
L täm starikaakaa eli ta elas vanamehega (= oli vanamehega abielus)
M tämä naizikookaa nõis elämää ta hakkas naisega (kokku) elama

emintimä Kett. K L P M Lu Li J, g emintimää Lu J emintimεä L emintimä J võõrasema | vn мачеха
J pahaizõ emintimäka lahzõd näh́h́ä gooŕa halva võõrasemaga näevad lapsed viletsust
M õli emintimällä õma tütär i tütärlentämä võõrasemal oli oma tütar ja võõrastütar
Lu meri kõnz on emä, kõnᴢ emintimä vs meri kord on ema, kord võõrasema

emä¹ Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ma Kr (U) Емя Pal₁ Эма Tum. ämma ~ emma ~ emme Kr, g emää R M Lu J em̆mää M I Ma emä Lu J
1. ema; emaloom | vn мать; матка
M is̆sää veel kutsõttii t́at́a, a emä ain õli emä isa kutsuti veel {t́.}, aga ema oli ikka {e.}
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda peos, kui lapsed on haiged
Lu meri kõnz on emä, kõnz emintimä vs meri kord on ema, kord võõrasema
Lu isiä on mõnta, a emä on ühs vs isasid on mitu, aga ema on üks(ainus)
Ra kase lahsi kõvvii tunnub emääsee see laps on kõvasti emasse läinud
Ra niku emässä lõh-gõttu, nii on emmää tämä lahᴢ nagu emast lõigatud, nii on emasse see laps
Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane
M näd noorukkõinõ üppi mehelee, veel em̆mää piimä uulilt ep kuivannu näe nooruke(sena) läks (hüppas) mehele, emapiim pole veel huultelt kuivanud
J rodnoi emä lihane ema
I ämmä õli meh̆hee emä ämm oli mehe ema
Lu emäl eläʙ (ta) elab ema juures
M jumalaa em̆mää rukooltii palvetati jumalaema poole
M tšimo emä emamesilane, mesilasema
J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl meil on laut (täis) õhvasid, teine on õhvade emasid
Kõ ep piε juõlla, etti põrsaad on niku iireᴅ, ato emä võib neet süüvvä ei tohi öelda, et põrsad on nagu hiired, muidu võib emis (ema) nad (ära) süüa
P i kuoli i emä lintu ja (nii) suri emalindki
Lu kui lammas poikiiʙ, siz on emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ kui lammas poegib, siis on emalammas, toob (teeb) talled
2. eideke, emake | vn матушка
Kõ soikkolaz on emä nastassija Soikkolas on eideke Nastassia
3. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо, женского пола
Po jõka paikkaz õlivad õmad emäᴅ igas kohas olid omad haldjad
M tulõll on emä, emä od́d́ap tulta tulel on haldjas, haldjas hoiab tuld
K tulõõ emä tulõb ahjoss tulehaldjas tuleb ahjust
L babu ka rissiezi taivaa emälie, i maa emälie i vie emälie, i tuulyõ emälie vanaema palus risti ette lüües taevaema (= neitsi Maarjat) ja maahaldjat ja veehaldjat ja tuulehaldjat
Lu vesi emä taitaa veez onõ veehaldjas on vist vees
I jõğgõõ em̆mää nähtii jõgõza jõehaldjat nähti jões
Po saunaa makko iĺi saunaa emä saunahaldjas
I tarõõ emä tšuudittii saunahaldjas kummitas
I ku õlimmap peeneᴅ, meitä aina puga·ĺi: elkaa meŋkaa riigaa, siεlä riigaa emä isuʙ, teitä võtaʙ kui väikesed olime, siis meid aina heidutati: ärge minge rehetuppa, seal istub rehehaldjas, võtab teid (kaasa)
■
P tulyõ emä vieri ahjuo iezä keravälk veeres ahju ees.
Vt. ka isä-emä, jarvi-emä, maa-emä, mettsä-emä, riiga-emä, rissemä, sika-emä, sooemä, tuli-emä, tulõõ-ema, vee-emä, vesi-emä, üü-emä
Vt. ka emo¹, enne¹

emätännain (L) emätä-nainõ ~ emätannainõ I emätnaina ~ emmetnaina Kr
1. perenaine, -emand | vn хозяйка
L etsi emätännaizõss i peri perennaizõss rl otsi emanda juurest ja päri perenaise käest
2. Kr abielunaine | vn замужняя женщина.
Vt. ka emäntä

en: sg 1. p en Kett. Len. K R-Reg. U L P Ke M V Lu Li J vdjI I Ko Kl Ku ün Kr, sg 2. p eᴅ Kett. Len. K-Ahl. K-Al. K-Sj. R-Reg. U L P M Lu Li J I ed Kr, sg 3. p eʙ Kett. Len. vdjL K R-Reg. U L P M Kõ Po Lu Li Ra J vdjI I Ku eb Kr ei Kett. K R-Lön. M V Lu Ra J-Tsv. I, pl 1. p. emmä K R-Reg. L M V Po Lu Li J Ku emme Len. J emmäɢ I, pl 2. p. ett/ä K-Ahl. L M Lu-Len. J-Must. -e Len. J-Tsv. ett J-Tsv. -äɢ I, pl 3. p. eväᴅ Kett. Len. K R-Reg. U L P Ke M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ko Ku eiväᴅ Li J-Must. (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) ei (eitusverbi olevikuvormid; imperatiivivorme vt. sõnaartiklist elä) (я, ты, он, она, мы, вы, они) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой настоящего времени; формы повелительного наклонения см. в статье elä)
Lu miä en tää, meen miä vai em mee ma ei tea, lähen ma või ei lähe
L el liene sillõ pari ma ei saa sulle paarimeheks
J em miä süünü, em miä juunu ei ma söönud, ei ma joonud
J miä ene peltšää (Must. 145) ma ei karda
Lu õõt siε vait vai ed õõ kas sa oled vait või ei ole!
Lu kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha
Lu tämä eb õõ terve ta ei ole terve
Lu tšen meni, tšen eʙ kes läks, kes ei (läinud)
K tšenniid eb näe, tšenniid ep kuulõ keegi ei näe, keegi ei kuule
L ep sinua vesi upota, ebi tuli põlõta ei sind vesi uputa ega tuli põleta
Lu elä soo tõizõl sitä, mikä enell ei kõlpaa vs ära soovi teisele seda, mis endale ei kõlba
P litši ep tõhi mennä ligidale ei tohi minna
M ei piε minulõõ mul ei ole vaja
M süvv eb annõttu süüa ei antud
Lu linnud ennää ep tultu tarraa linnud enam ei tulnud aeda
Lu müü emmä süünee veel meie ei (ole) veel söönud
Lu müü kazvatamma ommaa poikaa tüü perässä, a emmä vargassa meie kasvatame oma poega töö jaoks, aga ei (kasvata) varast
J emmä tullõ maittsõ, emm merittse rl me ei tule maitsi ega meritsi
L ilm emm anna ilma (rahata) me ei anna
L että tüö lie elozaᴅ, liettä ilmaa päittä te ei jää ellu, jääte ilma peadeta
I ettäg õlõɢ te ei ole
J paan luzikaa lautoilõõ, etti lahzõd evät saataiᴢ panen lusika riiulile, et lapsed ei saaks (kätte)
L evät saa immoa riitõmizõss (nad) ei saa riidlemisest himu täis
Li talopoigad eivät tšäütü jahtii talupojad ei käinud jahil
■ (sporaadiliselt liitununa eelneva või järgneva sõnaga; eitusverbi liitumise kohta järgneva verbiga õlla vt. sõnaartiklist enõlõ спорадически присоединяется к предыдущему или последующему слову; о слиянии этого негационного глагола с последующим глаголом õlla см. в статье enõlõ:) J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalkaa pisä ei ma enam teie tallu jalga tõsta (pista)
P dabušnikka pajatti meilie kaaskoi, etti müömmä nukkuiss makaamaa hobusekarjus rääkis meile muinasjutte, et me ei uinuks magama
J rihez on niku viŋga haisu? – entää, minuss viŋka bõõ! toas on nagu vingu lõhna? – Ma ei tea, minu arvates vingu pole
I epko õis sõk̆kya kui ta poleks pime!
J pääs kõig nii mässäüz, jot enepä nsaa migäisstši tolkkua peas läks kõik nii segi, et ma enam ei saa millestki aru
P peltšäzin dai m mennü kartsin ja ei läinud
P miε n tää, tšen õli ma ei tea, kes oli
Lu ko t tunnõ, nii miä õpõtan kui sa ei oska, siis ma õpetan
J sai vanassi, ilm ḱeppiä jo bi häülü jäi vanaks, ilma kepita enam ei käi
U no mihs naizikko p tuõ apii äessämää no miks naine ei tule appi äestama?
K möö mmää tää me ei tea
L ilma mm anna ilma (rahata) me ei anna.
Vt. ka eʙ, eiko, eikä, elä, eläko, eläku, ene, eni¹, eŋka, eŋko, eŋkose, eŋku, enõlõ, etteʙ

end́ähtää Ke-Set. (Kett. vdjL) eńd́ähtää Lu Ra endjähtää (Kett.) enjähtää (Kett. Lu J) eńńähtää Ra J enńähtää (Lu J) ennähtää (K-Ahl.) end́äähtää (K Pi) eńd́ähtääɢ (I) eŋgähtεä L heŋgähtää ~ heŋgäähtää P heŋgεähtεä L, pr end́ähtään Kett. Ke eńd́ähtään Lu Ra endjähtään Kett. enjähtään Kett. Lu éńńähtään Ra éńńähtän Ra J-Tsv. enńähtän Lu J ennähtän K-Ahl. end́äähtään K Pi, imperf end́ähtiin Kett. end́ähtin Ke eńńähtiin Ra eńńähtin J end́äähtiin K Pi eńd́ähtii I
1. hingahtada, (korraks) hingata | vn дохнуть, дыхнуть
Ra sisarta koolõtin, kõlmõt kõrtaa eńńähtii suretasin õde, kolm korda hinga(hta)s (ja suri)
J väĺĺä eńńähtämä (korraks) välja hingama
2. hingata | vn дышать
L et saa eŋgähtεä sa ei saa hingata
J kats ku vatts lõõtsub eńńähtämizess vaat, kuidas kõht õõtsub hingamisest
3. ohata | vn вздыхать, вздохнуть
J väsümizess dalisko murhõss inimin eńńähtäʙ väsimusest või murest inimene ohkab
J inemin väsü i raŋkass eńńähti inimene väsis ja ohkas sügavalt (raskesti)
4. hinge tõmmata, puhata | vn переводить, перевести дух, передохнуть
P tahon heŋgähtää tahan hinge tõmmata
Ra maa entšämüz on ennee troittsaa, siiz maa end́äh-tääʙ taevaminemispüha on enne nelipühi, siis maa puhkab.
Vt. ka entšiä, heŋkiätä

eni¹: sg. 1. p. eni Ar., sg 2. p edi L M, sg 3. p ebi L P M Lu Li J I epi J (mina, sina, tema) ei (emfatiseeritud eitusverb ainsuse olevikuvormidega) | vn (я, ты, он, она) не (эмфатический вспомогательный глагол с парадигмой единственного числа настоящего времени)
L edi näe tätä kõrtaiᴅ sa ei näe teda (enam) kunagi
I mit̆täid ebi tulluɢ (mitte) midagi ei juhtunud (tulnud)
Lu suurõs pühäz ebi riijjõllaa suure paastu ajal ei riielda.
Vt. ka eʙ, en

enipäivä Len. K L P M Kõ S Lu Li J I Ku eni-päivä K-Ahl. Li J enipäive J-Tsv. Ku enip̆päivä I lihavõtte(püha)d | vn пасха
P enipään tšihuttaass kanaa munaᴅ, kraazgattaass lihavõttepühadel keedetakse kanamune, värvitakse
P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua lihavõtete ajal mängivad mehed ja poisid kanamunadega munamängu
K enipäivässä algõttii lõõkkua lihavõttepühadest peale hakati kiikuma
L esimeizell enipäivεä tullass munõi kopittamaa esimesel lihavõtte-pühal tullakse mune koguma
P sitä viisii vietettii enipäivää päiväᴅ sedaviisi veedeti lihavõttepühade päevad

eŋko: sg 1. p eŋko K Li Ra J enko R-Lön., sg 2. p etko M-Set. J I, sg 3. p epko Kett. K L P Lu Li J I Ku ep-ko J-Tsv. ebko J-Must., pl 1. p. emmäko J emko J, pl 2. p. ettäko M J ettako J-Must., pl 3. p. evätko K-Ahl. (vastavat imperatiivivormi vt. sõnaartiklist eläko форму повелительного наклонения см. в статье eläko)
1. ega (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) | vn и не (негационный союз, выступающий между однородными членами и имеющий парадигму с формами трёх лиц ед. и мн. числа от вспомогательного отрицательного глагола в настоящем времени)
Ra miä väsüzin, enepää en või avittaa eŋko pajattaa ma väsisin, enam ei või aidata ega rääkida
J et siä õõ med́d́ee maama, etko med́d́ee laukojainõ rl sa ei ole meie ema ega meie pesijake
Lu tormi vei võrkoᴅ; mentii kattsomaa: ebõ·õ kallaa epko võrkkoi torm viis võrgud; mindi vaatama: pole kala ega võrke
J emmä tulnõ süümiss vartõ, emmäko jooznõ juumiss vartõ rl me ei tulnud söömise pärast ega jooksnud joomise pärast
M emmä möö, ettäko töö ei meie ega teie
2. kas (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) ei | vn не (я, ты, он ~ она ~ оно, мы, вы, они) ли (вопросительно-отрицательная частица с вышеупомянутой парадигмой)
I etko siä tääp pajattaas skaaskoi kas sa ei tea jutustada muinasjutte?
M epko saa teill suojõtõlla kas teil ei saa(ks) end soojendada?
J katsõõb, ebko näü kuza oonõht(a) (Must. 144) vaatab, kas ei paista kusagil (mingit) hoonet
K evätko söö (Ahl. 5) kas nad ei söö?
Vt. ka eiko, eikä, eŋku

entine M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. L Ja-Len.) entinee K-Ahl. entin P M Kõ Lu Ra entiin J-Tsv. ent́śine Ku, g entizee M Lu J entize ~ entiizee ~ entiize J endine, endisaegne, muistne | vn прежний, былой, давний, старинный
Ra a entin susi nõis emälampaassi (lastemängus:) aga endine „hunt” hakkas „emalambaks”
Kõ mikäleb entin võropaikka on siäl mingi endine ohvripaik on seal
M kannii entin vätši piettii püh̆hää nõnda pidas endisaegne rahvas paastu
Lu se õli võtõttu mokoma entin mooda oli võetud niisugune endisaegne komme
I entiiᴢ laadgad õlivaᴅ puulaadgaᴅ endisaegsed kausid olid puukausid
Lu pänni, se on entine sõna, ihan, ihan entine sõna {p.} see on endisaegne sõna, täiesti, täiesti endisaegne sõna
Lu entine vad́d́alain endisaegne vadjalane
■
Lu ku bõõ tarkka meeᴢ, sitä jutõllaa epo entine kui pole tark mees, (siis) öeldakse tema kohta: vanaaegne (= arenematu, vananenud mõtteviisiga).
Vt. ka epo-entine

entši Kett. Len. K P Ke-Set. M Kõ Po Lu Li Ra J I (L Ja-Len. Ko) eńtši P heŋki Kett. K L P M V I (Kõ-Len.) heŋkɪ Ku χenki P enki Kr Ендзи Pal₁ Е́ндзи Ii-reg₁ Енчжь Pal₁ K-reg₂ Ге́нги Pal₁, g end́ee Set. vdjL P Ke M Lu Ra endjee vdjL eńd́ee M Lu Li enńee Kett. eńńee Lu Ra J eŋgee Ra endžee K vdjI I endžie P heŋgee M Ku
1. hingamine, hing, hingus; hingeõhk; õhk; tuuleiil, puhang | vn дыхание; дух, дуновение; воздух
M mitäleeʙ tätä kõv̆vii ahisaʙ, ep saa entšiä, paaʙ heŋkiä tšiin miski ahistab teda väga, ei saa hingata, paneb hinge kinni
J entši jääb rintoisõõ hing jääb rindu (kinni)
P miε kuultõlin näd́d́ie pajattamissa, õlin ilma eńtšiä ma kuulasin nende rääkimist, hoidsin hinge kinni
J entšiä tõmpama hinge tõmbama
J entši tuõp suuss hingeõhk tuleb suust
P kala end́üʙ, võtab entšiä enellieᴢ kala hingab, võtab endale õhku
J nii on tüüni, tuulõõ entšiä eb õõ on nii vaikne, ei ole tuuleõhku(gi)
M entši kurkku hingekurk
M entši naka õllevaadi õhuaugu prunt, naga
2. hing, elu(vaim) | vn душа, дух
M inehmizee heŋki inimese hing
I silla on entši vai eb õõg entšiä kas sul on hing või sul ei ole hinge?
J tämä juttõõʙ: minu eńńelee nii piäptši tema ütleb: minu hingele nii ongi vaja
J eńńess oolt kantõma hinge eest hoolitsema
J eńńett hingeta (= tundetu, kalk)
Ku bezmen eb oo papii heŋkɪ, eb ota voittoa margapuu ei ole papi hing, ei võta vaheltkasu
Po ku ińehmiin kuolõʙ, siz entši lentääp taivaasõõ kui inimene sureb, siis hing lendab taevasse
Lu raŋkka on el̆lää, a entš on süämeᴢ raske on elada, aga hing on sees
Lu karu võtab eńd́ee poiᴢ karu võtab hinge välja (= tapab)
K heŋki läheb vällää hing läheb välja
K eitteep heŋkiä on hinge heitmas
J tämä õli eńńettä, siz elpü ta oli hingetu, siis toibus
J eńńee tšiskojõ mõrtsukas
J entši va lud́d́ijõ väliz liikuʙ hing on vaevalt sees (hing ainult liigub luude vahel)
J entši rippu niitii nõjall hing rippus niidi otsas ~ surm oli silmade ees
3. hing (inimene, olend) | vn душа (человек, живое существо)
Lu vennee arttõli õli neĺĺä i viis entšiä paatkonnas oli neli ja (= või) viis inimest
Ra õlimma siεll kahõõ eńńee olime seal kahekesi
J linnassii pannaa kahtšümmet naglaa eńńess linnaseid pannakse kakskümmend naela inimese kohta
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa mitu hinge, nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J eńńe mahsu hingemaks
Kett. lehmiä on kõm entšiä lehmi on kolm tükki
4. (kuri; püha) vaim | vn (злой; святой) дух
L tätä vaivattii paha heŋki teda vaevas kuri vaim
L altiaz on paska heŋki haldjas on paha vaim
J pühä entši (Must. 153) püha vaim

enõlõ: sg 1. p -õ J-Tsv., sg 2. p edõõ ~ dõõ J-Tsv., sg 3. p ebõ·lõ R L P ebõlõ Li ebõ·õ M Lu Li J ebõõ M Lu J ebõ Pi-Len. Lu-Len. J-Tsv. enõõk ~ ebiik Kl-Set. ebõ·ĺe ~ ebo·o Ku bõlõ Kett. K U L P M J-Tsv. b́õle J-Must. bõlõɢ I bõõ Kett. K U L P M Lu Li J bõ J-Tsv. boo Ku Эбы́гъ Ii-reg₁ Эбыгь ~ Эïoэ Pal₂ Эïo ~ Эйло Tum. Бэ́ла K-reg₂ Бэла Pal₂, imperf sg 3. p ebõ·llu M Lu Li J-Tsv. ebõ·lluᴅ Lu Ra bõllu K R L M Kõ Lu Li J bõlluɢ ~ bõllugõ I bõlluᴅ P, kond. sg. 2. p. edõllõiᴢ J-Tsv., sg 3. p bõlõiᴢ L M bõl̆lõisi M (mina, sina, tema) ei ole, pole, imperf. (tema) ei olnud, polnud; kond. (sina, tema) ei oleks, poleks | vn (я, ты, он, она) не, нет, не было, не было бы
J kannimokoma boltuška inimiss veel enõõ kuullu niisugust lobisejat inimest ei ole ma veel kuulnud
J ved edõõ pikkarain, jot kaattsoitt häülüᴅ sa pole ju (enam) väike, et püksata (ringi) käid
J siltäin jot siä dõõ kõnsait i nähnü niisugune, et sa pole (sellist) kunagi näinudki
Li nüd enepää ebõlõ tširkkõja nüüd enam ei ole kilke
Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünä sõkkõa ta pisut (siiski) näeb, ei ole päris pime
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui pole leivale risti (peale) tehtud, (siis) kratt võtab (endale)
M ku on taaria sis pannas taaria, ku bõõ, siz vettä kui on taari, siis pannakse taari, kui pole, siis (pannakse) vett
Lu naizõd õlivaᴅ, mehii ebõ·llu naised olid, mehi ei olnud
M eellä doχtoria bõllu vanasti (külas) arsti polnud
I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad
J eb mee päivä, jot edõllõiz umalõᴢ ei lähe päeva(gi mööda), et sa poleks purjus
L laulõizin ja lyõkuttõlõizin, ku bõlõis paha mieli rl laulaksin ja lõõritaksin, kui poleks paha meel.
Vt. ka en, õlla

enäpi¹ Al. Kett. Len. K M Lu J-Must. I enäʙ Len. K U L P M Kõ Lu J-Must. I enäpii L Lu enepii Li J enäpiɢ I
1. rohkem, enam | vn больше
L no ka vaatamma, tšell juttyõʙ on enäp voimaa noh, vaatame, ütleb, kellel on rohkem jõudu
I miε tää enäpis sin̆nua mina tean rohkem kui sina
M pit̆tuutta õli enäp ku lad́d́uutta pikkust oli rohkem kui laiust
I lemmus süätüje i enäp ei tulluɢ kratt vihastas ja enam ei tulnud
2. enamasti, suuremalt jaolt | vn большей частью, в большинстве случаев
M enäp täm laulop siällä, mettsäᴢ enamasti laulab ta seal, metsas
M õltii mokomad rahvaaᴅ, etti täättii tehä paĺĺo pah̆haa. kase kõik tehtii pulmaa aigalla enäʙ olid niisugused inimesed, et oskasid teha palju paha. Seda kõike tehti enamasti pulma(de) ajal

erii K L P Kõ Lu Li J I er̆rii M eri M Kõ S Lu Li Ra J eraldi, lahus, lahku | vn отдельно, врозь
M peremmeeᴢ isuʙ er̆rii tõizissa peremees istub teistest eraldi
Lu meez jätti naizõõ, meni naizõssa erii mees jättis naise maha, läks naisest lahku
K jagõttii minuu erii minu osa (talust) eraldati
J veĺĺesed mentii eri vennaksed (vennad) läksid (suurperest) lahku
Li rooppa on siiriä, jõkka suurim on erii puder on kohev, iga tangutera on eraldi
■
M täl on jõka sõpa eri enessä, eʙ isu nii kui piäʙ õlla tal on iga riie ebasobiv, ei istu nii, nagu peab olema
Lu miä ku senee tein eri süäᴅ kui vastumeelselt ma seda tegin!
Li karu liha niku meni eri süätä, en tahtonnu karuliha oli nagu vastumeelt, (ma) ei tahtnud.
Vt. ka erillää

erne Kett. Len. Set. vdjL K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I (P) erneᴢ M erneh vdjI I Kl herne Lu Ku örne Kr Эрне ~ О͡Eрне Tum., g ernee M Kõ S Lu Li Ra J hernee Lu hernes | vn горошина, горох
P iirenätüll kazvavat palgoᴅ, palguo süämmez om musad ernieᴅ hiirehernel kasvavad kaunad, kauna sees on mustad herned
I ernehtä vähä tšülvettii hernest külvati vähe
L tšüüneleᴅ niku erniet silmiiss viereväᴅ pisarad veerevad silmist nagu herned
M tällee viskaa niku erneitä seinääsee, eväd minuu sõnat tällee tartu talle viska nagu herneid vastu seina, ei minu sõnad temale mõju (külge hakka)
Lu siä nii kiherteed niku õltaiz erneed alla sa niheled nii, nagu oleksid herned all
M ernee aaroᴅ hernesarrad (sarrad, millel kuivatatakse herneid)
J ernee varsi hernevars
M ernee palko hernekaun
M erne suppi ~ erne guušša hernesupp
M iiree erne hiirehernes.
Vt. ka iiree-erne, iirierne, kurgõõ-erne

esimein Kett. K U L P M S Po Lu Li Ra J Ku (Kõ-Len.) esimeine Lu Ra J-Tsv. I esimmein M essimeine I eśmein Ke-Set. esimene M-Set. Ra esimenee K-Ahl. esimõinõ K-Al. äsemine Kr, g esimeizee U M S Lu Li J esimeizie P esimeize J essimeizee I subst., adj. esimene | vn первый
Po tšen meneb esimein kes läheb esimesena?
K elä võta esimõissa, elä tapaalõ takumõissa (Al. 54) rl ära võta esimest, ära püüa tagumist
U miä menin petterii esimein kõrta parkiikaa ma läksin Peterburi esimest korda pajukoore(koorma)ga
S esimein mees kooli germanskoi voinaa, a tõin kas̆sõõ sõt̆taa esimene mees (= abikaasa) suri Saksa sõtta (= Esimene maailmasõda), aga teine sellesse sõtta
Li esimein õttsa eesmine ots
M esimeized jalgaᴅ esijalad
M kahstšümmeᴅ esimein kahekümne esimene
J esimeim mees koko tšüläss esimene (= silmapaistvaim) mees kogu külas
I essimeizellä tunnilla meeväᴅ taas tüülee kell üks lähevad jälle tööle
J esimeim päiv esmaspäev.
Vt. ka kahštšümmenäizesimein, sata-esimenee

etee K P M etie L P et̆tee M I ettee Po Lu Li Ra J Ku ette Kõ-Len. Li J-Tsv. edi ~ eetan ~ ätten Kr
1. adv ette | vn вперёд
J ettee maamõz rissi, tagaa izääz rissi rl ette su ema rist, taha su isa rist
Li ku vääntiis takaas tõissa kõrtaa tšülvämää ni siiz ettee pantii poikanõ menemää kui pöördus tagasi teist rida (korda) külvama, siis pandi ette (= külvivahesse) poisike minema
J opõizõd ettee pantu, võitt sõitta [< e?] hobused (on) rakendatud (ette pandud), võite sõita
J süüka jurmõssi, elka ootõlka ettee panõmiss sööge julgesti, ärge oodake pakkumist
Lu se inemin üväss ettee arvaaʙ see inimene ennustab hästi
J ettee tähettemä ennustama
J ettee nätšemä ette nägema
J ettee kattsomõtt ettenägematult, ootamatult
Lu katso ettee vaata ette (ole ettevaatlik)!
J ettee kattsomatoi ettevaatamatu
J ettee tulõma ette tulema, juhtuma
2. postp ette | vn перед
L nõisõvad ženiχa i nuorikkõ vanõpii etie põlvinaa peigmees ja pruut laskuvad vanemate ette põlvili
Li tuli viileä, pilvi meni päivüü ettee hakkas (tuli) jahe, pilv läks päikese ette
K pojod i tüttäred mentii riχ́en etee tanttsimaa poisid ja tüdrukud läksid majaesisele tantsima
3. prep ette | vn перед
J elä mee ettee muissa ära mine teistest (muudest) ette
Lu ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaaᴢ, ain pani inemissä silme ees on hea, aga tagaselja aina lõikas, aina laimas inimest
M kõhalizõ õmpõluzõ õmpõõn et̆tee niglaa sirge õmbluse õmblen eestnõela
4. postp eest; asemel; vastu, suhtes | vn за; вместо; против, в отношении (кого-нибудь, чего-нибудь)
Ku laapot́ii ettee tarviz antaa kukko viisu eest on tarvis anda kukk
Ku seep tehnüt süümizee etteekkɪ see ei teinud (tööd) söögi eestki
M minu piti mennä, a täm meni minu et̆tee mina pidin minema, aga tema läks minu asemel
J paratko jumal, em või selle ettee mittäi(t) parat halastagu jumal, ma ei või sinna (selle vastu) midagi parata
5. edasi | vn дальше
J tehkaa tüüt ettee, elkaa kläkittega tehke tööd edasi, ärge lobisege
Lu sapožnikka jäi elämää, tüütä tetšemää ja ettee laulomaa kingsepp jäi elama, tööd tegema ja edasi laulma
6. edaspidi | vn в будущем, в дальнейшем
J ettee ~ ettee päi edaspidi.
Vt. ka rihenetee
Vt. ka eetoo, esii, ezitee, eteeᴢ¹, eteeᴢ², netee, neteese