[VOT] Vadja keele sõnaraamat

laŋkõõssa Lu (Li J) laŋkõss Ra J-Tsv., pr laŋkõõn Lu, imperf laŋkõõzin Lu Li J langeda, kukkuda | vn падать, упасть, валиться, свалиться
Ra välissä laŋkõstii lõõkulta, lüütii entä i pää verese vahel kukuti kiigelt (maha), löödi end ja pea veriseks
J mõlõpii vettee laŋkõõstii mõlemad kukkusid vette
J laŋkõz järjült mahaa kukkus järilt maha
Lu miä livissüzin, tahtozin laŋkõõssa maal ma libastusin, pidin maha kukkuma
Ra miä mokomaa uutiss kuulin, što tahtoin jalkoilt maha laŋkõss ma kuulsin niisugust uudist, et pidin jalust maha langema
Lu laŋkõõs kukkurpullia kukkus uperpalli
Lu ep piä kaivaa tõizõll autaa, izze sihee laŋkõõᴅ ei tohi teisele auku kaevata, ise kukud sinna
Lu näd jo kallistaaʙ, nõizõb laŋkõõmaa näe, juba kaldub, hakkab langema
Lu lehti puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis
J ammuttu lintu laŋkõõb maalõõ lastud lind langeb maha
J põlvillaa mahaa laŋkõss põlvili maha langeda
■
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke napakas.
Vt. ka lamahtaa, laŋgõta¹, laŋkiissa, laŋkõuta