[VOT] Vadja keele sõnaraamat

laŋgõta¹ Kett. L P M Kõ J (K R Ja-Len. Lu Li) laŋgõtaɢ I, pr laŋkõõn L Lu Li J langkõõn K-Ahl. laŋkyõn L P laŋkõn J laŋkõan Lu-Must. J-Must., imperf laŋkõzin K L P M Kõ Ja Lu Li J laŋkõjõ ~ laŋkõji ~ laŋkõi I Ла́нгый K-reg₂ Ii-reg₁ kukkuda, langeda; (laiali v. kokku) variseda | vn упасть, падать, валиться, свалиться; разваливаться, развалиться
P vaata, laŋkyõᴅ, teet tšipyõta vaata (ette), kukud, teed (endale) haiget
M laŋkõzin opõzõlta sellässe kukkusin hobuse(lt) seljast
I lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee libedaga lähed ja kukud jää peale
I tämä laŋkõz vet̆teesee ta kukkus vette
Li turpaald laŋkõzin maallõ pää eeᴢ kukkusin redelilt alla (maha), pea ees
L laŋkõz maalyõ jalkoilt kukkus jalult maha
I niigla laŋkõjõ maalõ, tätä raskaᴢ löütäɢ nõel kukkus maha, seda (on) raske leida
L tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
P ku vihta rässääl laŋkõõb ladvaakaa ülieᴢ, siz jään kazvamaa (jaaniõhtu ennustus:) kui viht langeb katuselt ladvaga ülespoole, siis jään kasvama (= elama)
P jürü puhõõ hampu i puu laŋkõzi välk lõi puusse ja puu langes (maha)
Li paa pülä vassaa, jott eʙ laŋkõjäiseisi [sic!] maallõ pane (aiale) tugi vastu, et ei langeks maha
M lehod laŋkõõvad maalõõ lehed langevad maha
Li sütšüzüssä, kui alkavat tšülmät tulla, nii laŋkõõp halla maallõ sügisel, kui hakkab külmaks minema, siis langeb hall maha
Lu lõikub, laakub maal eb lankõa? – savvu (Must. 159) mõist hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits
P riitta laŋkõz maalyõ, meni lad́d́alyõ (puu)riit varises (maha), läks laiali
I ahjo laŋkõji milla ahi varises mul (kokku)
I jõtši niku kuivaʙ, rannat kane laŋkõõvaᴅ jõkkõõ jõgi nagu kuivab, kaldad varisevad jõkke
■
M kazella süä laŋkõs saappagaa vartõõ kk sellel langes süda saapasäärde
M se on issää kõik laŋgõnnu see on täiesti isasse läinud
J vatsaa laŋkõmin kõhulahtisus.
Vt. ka lamahtaa, laŋkiissa, laŋkõõssa, laŋkõuta