[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kannõta Kõ (M) kannõtaɢ I, pr kantõõʙ Kõ I, imperf kantõzi: kantõᴢ ~ kantõõᴢ M kantõjõõ ~ kantõjõ I poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться; ягниться; жеребиться и т. д.)
Kõ lehmä ku esimäin kõrt piäʙ kannõta, eezä bõllu veel kannõnnu, tätä kuttsuaz eeskanto; ku kantõõʙ, sis jo tämä on lehmä kui lehm esimest korda peab poegima, enne veel polnud poeginud, (siis) teda kutsutakse {e.}; kui poegib, siis on ta juba lehm
M lehmä on tuntumizõlla, etti tšiireess tuõp kantõõmaa lehmast on tunda, et (ta) hakkab varsti poegima
I oot̆taa lehmää kantõõmaa ootan lehma poegima
I muukkaaʙ lehmä, ep saa kannõtaɢ lehm piinleb, ei saa poegida
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa, siis tämä kantõjõõ üheksa kuud kandis lehm vasikat, siis ta poegis (tõi vasika)
I kantõjõ opõnõ hobune tõi varsa.
Vt. ka kannata, kantaa