[VOT] Vadja keele sõnaraamat

maailma L M Kõ Lu J (K P Ja) maa-ilma Al. K-Ahl. maai·lma L P M Lu (J I Ku) maailm J-Tsv. Ku Маилма Tum. maailm | vn (белый) свет, мир
M kõõz maailma süntü kui maailm loodi
Kõ sitä ebõõ maailmal, mitä miä en tunnõ maailmas ei ole seda, mida mina ei tunne
M täm on kõikõõ maailmaa ümperikkoa tšäünü ta on kogu maailma läbi käinud
Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi kui ma kohkusin, siis maailm läks (silme ees) pimedaks
Lu maa on kõikkaa razvazõpi maailmaᴢ maa on maailmas kõige rammusam
J kõikkas suurõp lidn maailmaa pääll kõige suurem linn maailmas
Lu enn jutõltii, nüt tuõb maailmaa õttsa, ku õli pimeüᴢ vanasti öeldi: nüüd tuleb maailma lõpp (= viimnepäev), kui oli päikesevarjutus (pimedus)
L maai·lma lõppu maailma lõpp, viimnepäev
■
L miε maailmaa sampaass en jεä ma ei jää (maa)ilma sambaks (= ma ei jää igavesti elama)
K minuu jätti kaugass tänne maailmaa jättis minu kauaks siia (maa)ilma
Lu se nüd meni tõisõõ maailmaa see läks nüüd teise ilma (= suri).
Vt. ka maamiira