[VOT] Vadja keele sõnaraamat

elä: sg. 2. p. elä Kett. Len. K R P Pi M S Po Lu Li Ra J Ku eläɢ vdjI I älä K L P Lu J, sg 3. p elkoo Ar. K-Ahl. elkoon Len. älkoo Ar., pl 1. p. elkääm [sic!] Len., pl. 2. p. -aa K M Ja-Al. Lu Li Ra J I -ä Kõ-Len. elḱää Ku älkaa K L Lu, pl 3. p. elkoo Ar. K-Ahl. älkoo Ar. elkooᴅ Ar. elkoot Len. (sina) ära, (tema) ärgu, (meie) ärgem, (teie) ärge, (nemad) ärgu (eitusverbi imperatiivivormid; indikatiivivorme vt. sõnaartiklist en) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой повелительного наклонения; формы изъявительного наклонения см. в статье en)
Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood
I eläk petteleg min̆nua ära peta mind!
Lu elä siε mis sa nüüd!
K elkoo jooko, ujuko, võttako (Ahl. 71) (ta, nad) ärgu joogu, ujugu, võtku!
elkääm õlko (Len. 210) ärgem olgem!
Li nõiska mäntšemää, elkaa pelatkaa hakake mängima, ärge hullake!
Ja elkaa paŋkaa pahassi (Al. 53) ärge pange pahaks!
M kui üv̆vii sutta elkaa sööttägaa, a susi vaatab mettsää vs kui hästi te hunti ka ei söödaks, aga hunt vaatab (ikka) metsa (= metsa poole).
Vt. ka en