[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kuulata K L P M (Kett. Kõ Po J-Must. Kr) kuulõta K-Al. M kuullata ~ kuullõta Kõ kuulataɢ ~ kuulõtaɢ ~ kuullõtaɢ I, pr kuultaan K L M Kõ kuhltahn Kr, imperf kuultazin M Kõ
1. kuulata, kuulatada | vn слушать
L kuultaab mitä pajatan kuulab, mida (ma) räägin
M ev või kuulata, kui lahs märizeʙ (ma) ei või kuulata, kuidas laps karjub
M täm nii eb ilozassi pajattannu minussa, etti miä men̆neizin al̆laa maa, nii õli äp̆piä kuulõta ta (oli) rääkinud minust nii halvasti, et ma oleksin vajunud (läinud) maa alla, nii häbi oli kuulata
L irmutap kuulata on hirm kuulata
I meemmäk kuultaamaa lähme kuulatama (= häälte järgi ennustama jaanipäeval)
2. (sõna) kuulata | vn слушаться, послушаться
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa. lahzõõ ain piäp kuulõta vanapaa sõn̆naa lapsele antakse rihmaga mööda tagumikku, kui ta ei kuula (sõna). Laps peab alati kuulama vanema (inimese) sõna
I lahsilõõ piäʙ kuullõtaɢ is̆sää i em̆mää lapsed peavad kuulama isa ja ema (sõna).
Vt. ka kuultaassa, kuulõlla, kuunõlla