[VOT] Vadja keele sõnaraamat

maalõõ Kett. K R U P M Kõ S Po Li J I maalyõ L P maalõ K L Lu Ra J I maale K-Ahl. maallõõ J maallõ Lu Li maall ~ maal Lu adv. = mahaa
L laatko pantii lävie tüvie maalyõ savikauss pandi läve juurde maha
Lu ku utu laskõõb maall, leeb üvä ilma kui udu laskub maha, (siis) tuleb ilus (hea) ilm
Lu lahs laŋkõz maalõ laps kukkus maha
M paŋkõ kukõrtu veekaa maalõõ pang läks veega ümber
M tämä mätäni i tuuli pani maalõõ ta (= puu) mädanes ja tuul pani maha
I groomu mokoma suuri tuõbõ, juurijekaa metsäᴅ lüüʙ maalõõ tuleb niisugune suur äike, kisub puud juurtega maast (lööb metsad juurtega maha)
K vizgattii üleelt maalõõ suur lauta visati ülevalt suur laud alla (maha)
Lu ähü päälä vana naizikkõ on, põlvissa jalgat rippuvat maalõ (Must. 158) ahju peal on (= istub) vana naine, jalad rippu (jalad ripuvad põlvist alla)
■
J jõka puu, mikä ü(v)vää viĺĺaa eb kazvata, lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis ei kasvata head vilja, raiutakse maha
Lu siiz vass tämä senee suõ ampu naganissõ maal siis alles laskis ta selle hundi nagaanist maha
P tšetä kutsuᴅ, tšetä jätäd maalyõ keda kutsud, keda jätad kutsumata (jätad maha)
Li kõig jäi maallõ midagi ei jäänud järele