[VOT] Vadja keele sõnaraamat

isuta Al. M Po (Kett. K R-Eur. R-Reg. L P Kõ Ja-Len. Ku Kr) isutaɢ I, pr issuun Al. Kett. L P M Kõ Po Ku issun K R-Eur. Ja, imperf issuzin K L P M issuuzin K L M Kõ Po issujõõ ~ ji I, 3. p issuis [sic!] Kr issuie [sic!] ~ sii [sic!] K-Ahl.
1. (maha) istuda, istet võtta | vn садиться, сесть
P ko inehmiin tulõb rihiesie dai b issuu, sõizob uhzyõ suuza vai uhzyõ iezä, siz juollas: issuu, issuu, to vied meilt unyõ vällää, emmä nõiz üötä makaamaasyõ .. – nolaa siz miε issuun kui inimene tuleb tuppa ja ei istu, seisab ukse lävel või ukse ees, siis öeldakse: istu, istu (korraks maha), muidu viid meilt une ära, (me) ei jää öösel magama .. – No (las) ma siis istun
K pojo issusii maale [= issuzi maalõ] (Ahl. 115) poiss istus maha
R elä hooli velvüeni, et issun isuttamatta (Eur. 35) ära muretse, mu vennake, et istun istuma panemata
M saab isuta sinuukaa rinnaa kas tohib sinu kõrvale istuda?
L no issuumma nüd õhtagoizõlõ noh, istume nüüd õhtust sööma
Po isutkaa istuge!
I siälä on rautatee, siällä paĺĺo vättšiä isutass maššinaa seal on raudtee, seal läheb (istub) palju rahvast rongile
M välissä koorma issuuʙ nii süväle uhavaa, et saa kuiniiᴅ vällää nõssaa vahel vajub (istub) koorem nii sügavale (pori)auku, (sa) ei saa kuidagi välja tõsta
2. loojuda, laskuda, looja minna | vn заходить, зайти, садиться, сесть (о солнце)
I kõõs päivüᴅ issuuʙ, õhtogona laskõuʙ metsän al̆laa, too üvä ilma i tuõʙ kui päike loojub, laskub õhtul metsa taha, siis tulebki ilus (hea) ilm
M päivä issuup sirkõassi, leeb üvä sää päike loojub selgelt, tuleb ilus (hea) ilm
M päivä issuub jumalallõõ päike loojub
3. kokku minna, vanuda | vn садиться, сесть (о ткани и т. п.)
M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta, issuuᴢ pärast pesu läks kampsun väga kokku, vanus.
Vt. ka issoota, issua, issuussa