Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÜNTAKS

LAUSE EHITUS

Öeldis

Aeg

Minevik

Minevikutähendust, s.o tegevuse toimumist enne kõnehetke, väljendab neli morfoloogilist minevikuvormi:

lihtminevik ehk imperfekt, nt Poiss luges raamatut; täisminevik ehk perfekt, nt Poiss on lugenud raamatut; enneminevik ehk pluskvamperfekt, nt Poiss oli lugenud raamatut; ning kaudses, möönvas ja tingivas kõneviisis üldminevik ehk preteeritum, nt Poiss olevat lugenud / oleks lugenud raamatut (vt M 85-M 90).

1. Lihtminevik on lihtne, s.o üheplaaniline, nii vormilt kui ka sisult. Kõneleja kujutlus kandub täielikult minevikku - ta ei seosta seda kuidagi olevikuga ega ka mingi teise minevikuhetkega. Nt lausest Jüri elas tol ajal Pärnus ei saa teha mingeid järeldusi Jüri praeguse elukoha suhtes.

Lihtminevikku kasutatakse ka eelnenud vestlusele viitamisel (nn meenutusminevik), nt Mis see maksis? (= Mis sa ütlesid selle maksvat?).

2. Täisminevik seevastu on nii vormilt kui ka sisult kaheplaaniline. Temas on ühendatud oleviku seisund ja mineviku tegevus. Esimest vormistab olema-verbi olevikuvorm, teist põhiverbi mineviku kesksõna (on + lugenud). Täisminevikuga iseloomustatakse oleviku olukorda minevikus toimunu kokkuvõtte kaudu, nt Jüri on lõpetanud Tartu ülikooli (st Jüril on kõrgharidus). Pärast ülikooli lõpetamist on ta töötanud Pärnu ja Viljandi koolides (st Jüril on õpetajatöö kogemus). Üldjuhul on tegevus kõnehetkeks lõppenud, nagu esitatud näiteis, kuid võib ka jätkuda, kui sellele viitavad kestusväljendid, nagu juba aastaid, pikemat aega, päevade kaupa vms, nt Jüri on töötanud õpetajana juba kakskümmend aastat.

Lõppenud tegevuse korral on hakatud kasutama täismineviku asemel lihtminevikku. Lause Standardi tõlkis NN ning vaatas läbi ja kiitis heaks töörühm tuleks siiski asendada lausega Standardi on tõlkinud NN ning läbi vaadanud ja heaks kiitnud töörühm, sest oluline on niisuguse standardi olemasolu praegu, mitte tema tõlkimise aeg. Parem on öelda ka: Olen sündinud 1976. aastal, mitte: Sündisin 1976. aastal. Küll aga tuleb nekroloogis lahkunu kohta öelda, et ta sündis 1920. aastal.

Edasi kestva tegevuse puhul kasutatakse tihtipeale täismineviku asemel olevikku, nt Vananemise probleemi uuritakse (parem: on uuritud) juba pikemat aega. Lausa kohustuslik on minevikus alanud, kuid olevikus edasi kestva tegevuse väljendamisel kasutada täisminevikku siis, kui lauses puuduvad muud minevikule viitamise vahendid, nagu toodud näidetes sõna juba. Olevikuvormi saab ju niisugusel juhul tõlgendada hoopis tulevikule viitavana. Nt Jüri töötab õpetajana kakskümmend aastat (ja läheb siis pensionile).

Täisminevikku kasutatakse ka tulevikusündmuste väljendamisel, kui tulevikus toimuvat vaadeldakse järgneva tulevikuhetke seisukohalt, nt Homme õhtuks olen ma siit juba minema sõitnud.

3. Enneminevik teeb kokkuvõtte mingile minevikuhetkele eelnevast tegevusest, nt Eilseks oli ta oma töö juba lõpetanud. Ma olin just magama heitnud, kui keegi koputas.

Kui pealauses on lihtminevik, kõrvallause aga väljendab pealause tegevusele eelnevat tegevust, tuleks kõrvallauses kasutada enneminevikku, mitte lihtminevikku. Nt Juhtuski see, mida juba kaua oli aimatud ja oodatud (mitte: aimati ja oodati). Heitsin veel kord pilgu maalile, mille kallal kunstnik meie tuleku eel oli töötanud (mitte: töötas).

Kindla kõneviisi enneminevikku saab kasutada ka kaudse kõneviisi mineviku tähenduses, nt Mart oli (= olevat) suvel Kreekas käinud.

4. Üldminevik on tingiva ning kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, nt Juhan oleks söönud praadi, aga tal polnud raha. Juhan olevat söönud praadi, kui sõber talle helistas. Ehkki vormilt kaheosaline, on üldminevik sisult üheplaaniline, väljendades enamasti sedasama, mis kindla kõneviisi puhul lihtminevik. Vormilt liitse üldmineviku kõrval on kasutusel ka keeleuuenduslikud lihtvormid - nuks- ja nuvat-vorm, nt Juhan söönuks praadi, aga tal ei olnud raha. Juhan söönuvat praadi, kui sõber talle helistas.