Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÜNTAKS

Sissejuhatus


Lauseõpetus ja lause

Lauseõpetus ehk süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust - missugustest osadest lause koosneb ja missugused on nende osade seosed ja funktsioonid.

Lause on keelelise suhtluse põhiüksus. Tema abil kas väidetakse midagi mingi sündmuse kohta, nt Juhan luges lehte, küsitakse midagi mingi sündmuse kohta, nt Kas Juhan luges lehte?, kästakse kellelgi midagi teha, nt Loe lehte!, ilmutatakse soovi, et mingi sündmus leiaks aset, nt Loeks Juhan ometi lehe läbi!, või avaldatakse imestust mingi sündmuse toimumise üle, nt Juhan luges tõesti lehe läbi! Lause tähenduses on seega põimunud mingi sündmuse kirjeldus kõneleja suhtluseesmärgiga.

Tüüpiline lause sisaldab finiitset verbivormi (vt M 72) ja ühe või mitu sellist osa, mille keskmeks on käänd- või määrsõna, nt Minu poeg / lõpetas / möödunud kevadel / Tartu ülikooli.

Tüüpilised laused on lihtlaused, s.o laused, mis ei sisalda teisi lauseid. Lause, mille koosseisus on mitu osalauset, on liitlause, nt Vihma sajab ja päike paistab. Ma tean, et sul on õigus.

Lause kui ehituslik tervik ei pruugi kirjas alati kokku langeda ortograafilise lausega, mis algab suurtähega ja lõpeb lauselõpumärgiga. Ortograafiline lause võib vastata ka liitlause osalausele või hoopis mitme liht- või liitlause ühendile, nt üks liitlause, aga kaks ortograafilist lauset: Kõik nägid seda pealt. Aga ometi ei teinud keegi midagi; üks ortograafiline lause, aga kaks päris lauset (teine algab asesõnaga see): Siin on naine, kellele on äsja teatatud, väga saamatult muide, et ta abikaasa sõidab teisega ära, see naine jumaldab oma meest ja tema ainuke reaktsioon on vastus: „Suurepärane. Kui tema on õnnelik, siis olen seda ka mina.” André Maurois (tlk M.-L. Aroella), Ainult klaverile. Tallinn, 1991.

Tüüpiline lause on täislause, s.o ehituselt täielik lause. Keelekasutuses on rohkesti ka mittetäielikke lauseid. Osa neist on sellised, kuhu puuduvaid lauseelemente on võimalik juurde mõelda eesti keele lauseehitust tundes, nt Lähen koju (→ Ma lähen koju). Peeter tuli koju ja läks magama (→ .. Peeter läks magama). Need on väljajättelised laused ehk lünklaused ehk elliptilised laused. Teine osa on sellised, kus millegi puudumisel on kindel tähendus, nt lause Selle teeb valmis paari päevaga puhul järeldub aluse puudumisest, et öeldu kehtib kelle tahes kohta. Niisugused laused on vaeglaused. Nii lünk- kui ka vaeglausete kirjeldus kuulub otseselt süntaksi ülesannete hulka. Keelekasutuses, eriti suulises argivestluses kohtab aga väga sageli lauseid, kust on välja jäetud kõik peale uut infot väljendava osa. Niisuguse „kokkuhoidliku” lausena võib toimida mis tahes sõnade ühend või sõnavorm. Vt nt järgmist dialoogi:

    Tere päevast! Pakk. - Kellele? - Jüri Tammele. - Vale korter. Teine uks paremalt. - Tänan. - Pole tänu väärt.

Selliste lausete kirjeldmiseks siinses raamatus esitatud tavasüntaksi vahenditest ei piisa. Appi tuleb võtta vestlusanalüüs.


Lause ja tema moodustajad

Lause koosneb sõnadest (täpsemalt sõnavormidest). Kuid lause pole lihtsalt üksteise järele lükitud sõnade jada, vaid hierarhilise ehitusega moodustis, mis jaguneb mitmesuguse keerukusastmega vahetervikuteks ja alles lõppastmel üksiksõnadeks. Niihästi need vahetervikud kui ka sõnad on lause moodustajad. Moodustaja terviklust näitab tema asendatavus tekstis asesõnaga. Nt sõnade ühendit väike poiss lauses Väike poiss andis koerale kondi võib vajaduse korral asendada järgnevas kontekstis asesõnaga ta: Väike poiss andis koerale kondi, sest tal hakkas koerast kahju. Samuti saab seda lauset käsitada vastusena küsimusele Kes andis koerale kondi?, milles moodustaja väike poiss vasteks on küsiv asesõna kes. Lause moodustajateks ei ole aga nt koerale kondi või poiss .. koerale, sest mingit asesõna nende sõnajadade asemele panna ei saa. Moodustajana käsitatakse tavaliselt siiski ühendit andis koerale kondi, ehkki sedagi pole võimalik ühe asesõnaga asendada. Seda tehes peetakse silmas, et see ühend käitub lauses samamoodi nagu nt verb magas lauses Poiss magas vähemalt selles mõttes, et mõlemad vastavad küsimusele Mida poiss tegi? Kui üksiksõna on moodustaja, siis on seda ka temaga analoogiliselt käituv ühend.

Kui mitte arvestada viimati kirjeldatud tüüpi moodustajat, siis üheks moodustaja tervikluse näitajaks on ka see, et harilikult ei puuduta lause sõnajärje muutused moodustajasisest sõnade paigutust, st moodustajad liiguvad lauses tavaliselt tervikutena. Vrd Väike poiss luges raamatut - Raamatut luges väike poiss - *Väike luges raamatut poiss.

Märkus. Seda, et lause osadeks on moodustajad, mille suurus ei pruugi piirduda ühe sõnaga, näitab kirjas ka vahemärgistus, nt Turistidele, keda laevad hulgaliselt sisse vedasid, pakkusid võrdselt huvi nii vanalinna kitsad tänavad, odava kauba küllus kui ka öine melu baarides.

Lause jagunemist moodustajateks, st lause hierarhilist (moodustaja)struktuuri on võimalik kirjeldada näiteks sulgude abil.

[[[[väga][väike]][poiss]][[tegi][[suurt][lärmi]]]]


Lause ja tema moodustajad

Moodustajaid seob suuremateks moodustajateks alistus- ehk subordinatsiooniseos. Alistavat moodustajat nimetatakse põhjaks, alistuvat laiendiks. Struktuuri seisukohast nimetatatakse põhja ja laiendi ühendit põim- ehk subordinatiivtarindiks.

Alistusseos on näiteks lauses Poiss kirjutab kirja verbi kirjutab ja nimisõna kirja vahel. Verbi tähendus tingib siin laiendi olemasolu ja tema tähendusklassi (normaaljuhul ei saa kirjutama-verbi laiend tähistada elusat, nt ei saa öelda *Poiss kirjutab tüdrukut), lisaks veel laiendi grammatilise vormi – osastava käände. Laiendeid, mille olemasolu ja tähendusklass on tingitud põhja leksikaalsest tähendusest, nimetatakse seotud laiendeiks. Lisaks verbidele võivad seotud laiendid olla ka muude sõnaliikide sõnadel. Näiteks lauses Ta on mulle kade on mulle omadussõna kade seotud laiend.

    Märkus 1. Mõnikord ei pruugi seotud laiendi olemasolu olla tingitud niivõrd põhja enda tähendusest, kuivõrd konstruktsiooni kui terviku tähendusest. Näiteks verbi rääkima tavatähendusse ei kuulu tulemus, mistõttu verb rääkima ei nõua ka vastava seotud laiendi olemasolu lauses. Kuid selline laiend võib seal siiski olla, nagu näiteks lauses Ta rääkis mu pehmeks. Konstruktsiooni kui terviku tähendusi uurib konstruktsioonigrammatika.

    Märkus 2. Sõna seotud laiendite arvu nimetatakse selle sõna valentsiks. Kui sõna tingib näiteks kahte seotud laiendit, nagu näiteks sõna lugema, siis selle sõna valents on kaks ehk see sõna on kahevalentne. Öeldakse ka, et sõna lugema on kahekohaline. Selline ütlemisviis pärineb loogikast: sõna käsitatakse loogikalise predikaadina, millel on teatud arv argumendikohti, mida saab täita konkreetsete sõnadega. Enamik eesti keele sõnu on ühe-, kahe- või kolmevalentsed (-kohalised). Nullkohalisi sõnu on vähe – need on peamiselt ilmastiku- või füsioloogilised verbid, nt Müristab. Iiveldab. Vähe on ka sõnu, mille valents on suurem kui kolm.

Need laiendid, mille olemasolu ja tähendus ei olene kas üldse või kuigi palju põhja leksikaalsest tähendusest, on vabad laiendid. Neid saab lisada väga paljudele ja väga erineva tähendusega sõnadele. Sellised on paljud määrused. Näiteks ajamääruse (täna, eelmisel aastal, mõnikord vms) või viisimääruse (kiiresti, hästi vms) võime lisada peaaegu kõigile verbidele: Ma käisin täna linnas. Täna on külm ilm. Ta lõpetas eelmisel aastal ülikooli. Magasin hästi. Ta sõitis kiiresti jne. Vabade laiendite hulka kuulub ka enamik täiendeid (ilus tüdruk), omadus- ja määrsõnade määralaiendid (väga ilus, üsna kiiresti) jne.

Alistusseos, mis avaldub laiendi grammatilises vormis, on grammatiline seos. Grammatilist seost vormistavad: a) muutetunnused: käändsõnade arvu- ja käändetunnused, tegusõnade arvu-, isiku-, aja-, kõneviisi- ja tegumoetunnused; b) abisõnad: peamiselt kaas- ja sidesõnad.

Kui põhja leksikaalne tähendus määrab laiendi grammatilise vormi, siis on tegemist sõltumise ehk rektsiooniga. Põhja leksikaalsest tähendusest võib oleneda käändsõna kääne või see, missugune kaassõna käändsõnaga seostub, nt heitis voodisse, aga tõusis voodist; uhke poja peale, aga halastamatu poja vastu; verbi käändeline vorm, nt tahab laulda, aga hakkab laulma, ning lauselise moodustaja sidesõna, nt Noored räägivad, et elu on ilus. Mõnikord oleneb laiendi grammatiline vorm lisaks tähendusele ka põhja leksikaalsest kujust, nt osales talgutel, aga võttis osa talgutest.

Kui põhja grammatiline vorm ja/või grammatiline tähendus tingib laiendi samasuguse grammatilise vormi, siis on tegemist ühildumisega ehk kongruentsiga. Nt nimisõna laiendav omadussõna on nimisõnaga samas käändes ja arvus, st omadussõnaline laiend ühildub nimisõnalise põhjaga käändes ja arvus: ilus tüdruk, ilusale tüdrukule, ilusatest tüdrukutest. Viisakusmitmusega lauses Teie, noormees, olete haige ei tingi öeldistäite haige grammatilist vormi mitte aluse grammatiline vorm, vaid tema grammatiline tähendus (ainsustähendus). Niisugust ühildumise eriliiki nimetatakse sisuliseks ühildumiseks.


Lause ja tema moodustajad

Peale alistuse võivad moodustajad olla rinnastus- ehk koordinatsiooniseoses. See on süntaktiliselt võrdväärsete moodustajate vaheline seos, nt Mees istutas aeda õunapuud ja marjapõõsad. Ta on väike, aga tubli. Taevas läks pilve ja hakkas vihma sadama. Rinnastusseost vormistavad peamiselt sidesõnad. Rinnastusseoses moodustajatega tarind on rindtarind ehk koordinatiivtarind.


Süntaktilised üksused

Ehituselt jagunevad moodustajad järgmisteks põhitüüpideks:

sõnavorm isa; luges; lehte

fraas poisi isa; luges lehte

lauselühend Lehte lugedes jäi isa tukkuma

osalause Poiss nägi, et isa luges lehte

Neid põhitüüpe ja lauset ennast nimetatakse süntaktilisteks üksusteks.

Fraas on laiendatud sõna, s.o niisugune sõnade ühend, mille süntaktilised omadused määrab tema koosseisu kuuluv sõna kui fraasi peasõna. Näiteks järgmistes lausetes on fraasid see poiss, väike poiss, see väike poiss ja poiss, kes seal istub sõna poiss laiendused ning just sõna poiss ühesugusest vormistusest nähtub, et kõik nad toimivad ühtmoodi lause alusena.

Nimisõnafraas (aluse funktsioonis)
Poiss sööb saia
See poiss sööb saia
Väike poiss sööb saia
See väike poiss sööb saia
Poiss, kes seal istub,sööb saia

    Märkus. Fraasi peasõna ei tohi segi ajada fraasi põhjaga. Peasõna on fraasi enda koosseisu kuuluv sõna, tema tuumsõna, põhi aga teine moodustaja, mida fraas kui tervik laiendab. Nt fraas ühe oma tuttavaga laiendab lauses Ma rääkisin ühe oma tuttavaga verbi rääkima, mis on nimetatud fraasi kui terviku suhtes põhi. Selle fraasi peasõna on aga tuttavaga, sest kui jätame täiendid ühe ja oma ära, siis järelejäänud osa süntaktiline funktsioon ei muutu.

Fraase liigitataksegi peasõna sõnaliigi järgi.

Fraasi liikSümbolNäide
verbifraasVPsööb saia
nimisõnafraasNPväike poiss
omadussõnafraasAdjPväga ilus
määrsõnafraasAdvP väga kiiresti
kaassõnafraasPPüle aia, laua peale
hulga(sõna)fraasQPkaks meest, palju mehi

    Märkus. Keeleteaduses on tavaks kasutada fraaside tähistamiseks inglise lühendeid: VP - verb phrase, NP - noun phrase, AdjP - adjective phrase, AdvP - adverb phrase, PP - pre- and postpositional phrase, QP - quantifier phrase.

Mõnevõrra tinglik on hulga(sõna)fraasi paigutamine siia ritta, kuna hulgasõna ei ole sõnaliik. See mõiste hõlmab eelkõige põhiarvsõnu, kuid peale nende ka hulka väljendavaid nimi- ja asesõnu (rühm mehi, hulk raamatuid, mitu päeva jm) ning määrsõnu (palju raha jm), mis kõik käituvad lauses ühtmoodi.

Erinevalt muudest sõnaliikidest ei ole ase- ja arvsõnadel kogu sõnaliiki iseloomustavaid süntaktilisi omadusi. Asesõnad käituvad lauses analoogiliselt täistähendusliku sõnaliigiga, mida enamik neist asendab. Seetõttu pole olemas asesõnafraasi, vaid asesõnalise peasõnaga fraas võib olla kas nimisõnafraas (meie, XI klassi õpilased), omadussõnafraas (umbes selline) või hulgasõnafraas (mitu meest). Arvsõnadest käituvad põhiarvsõnad, nagu öeldud, hulgasõnadena, järgarvsõnad aga omadussõnadena (nt täpselt kümnes on seega omadussõnafraas).

Osalaused on lausekujulised moodustajad, nt Ma tean, et ta tuleb täna. Nad koosnevad nagu iseseisvad lausedki tüüpjuhul kahest moodustajast – VP-st, milles peasõnaks on finiitne verbivorm, meie näites tuleb täna, ja NP-st, meie näites ta. Nende kahe moodustaja vahel puudub selge põhja ja laiendi seos. Tegemist on pigem vastastikuse kui ühesuunalise alistusega. Verbist oleneb küll alusena toimiva NP olemasolu ja tähendus, kuid samas määrab aluse grammatiline vorm öeldisverbi grammatilise vormi.

Lauselühendid on verbifraasi ja osalause vahepealsed moodustajad. Neil on nagu fraasilgi peasõna, milleks on kogu moodustaja süntaktilist funktsiooni vormistav käändeline verbivorm, nt Lehte lugedes sai Juku teada, et maakera on ümmargune. Lauselühendis ei saa olla alust, kuid mitme süntaktilise omaduse poolest sarnaneb ta siiski lausega rohkem kui päris fraasiga (vt SÜ 134).


Moodustajate semantilised ja pragmaatilised funktsioonid

Semantilisest aspektist tähistab lause tervikuna mingit sündmust, lause moodustajad aga selle sündmuse komponente. Verb (vahel koos mingi muu sõnaga) väljendab tegevust, protsessi või seisundit, verbi seotud laiendid sündmuse osalisi ning vabad laiendid sündmuse toimumise aega, kohta, viisi jm tingimusi või asjaolusid. Nt lauses Juku luges hommikul ajalehte väljendab tegevust verbivorm luges, tegijat Juku, objekti, millele tegevus on suunatud, ajalehte ning tegevusaega hommikul. Seotud laiendit, mis väljendab sündmuse keskset osalist – tegevuse sooritajat, protsessis või seisundis olijat, nimetatakse tegevussubjektiks.

Märkus. Terminit tegevussubjekt kasutatakse siin traditsiooni pärast. Täpsem termin oleks semantiline subjekt, sest peetakse silmas mitte ainult tegevuse kui teadvustatud, eesmärgipärase toimingu sooritajat, vaid ka protsessi ja seisundi keskset osalist.

Tegevusubjekti kesksus lauseehituses avaldub muu hulgas selles, et see toimib lausesiseste asenduste ning väljajättude (nn süntaktiliste protsesside) „kontrollijana”. Just tegevussubjekt on see, kellele või millele viitavad näiteks lauses kasutatud enesekohased asesõnad: Laps väsitas end ära. Lausest Tüdrukule meeldib poissi narrida aga nähtub see, et infinitiivitarindist (poissi narrida) välja jäetav tegevussubjekt peab olema identne (sihitu) põhilause tegevussubjektiga, st narrija saab siin olla ainult tüdruk.

Olenevalt verbi tähendusest võib tegevussubjekti konkreetne sisuroll olla erinev. Tegevuslauses on tegevussubjekt harilikult tegija (agent), s.o teadlikult toimiv, oma tegevust kontrolliv elusolend, nt Mees lõhub puid, tegija puudumise korral võib selleks olla ka vahend, nt Pall lõhkus akna. Taju- või tundesõnade puhul on tegevussubjektiks kogeja, s.o psüühilises protsessis või seisundis olija, nt Mulle meeldib muusika, omamislauses omaja, nt Mul on kaks venda jne. Tegevussubjekt on peaaegu kõigis lauseis, kui mitte eksplitsiitsena, siis vähemalt varjatud kujul (nt umbisikulises lauses).

Paljudes lausetes on lisaks tegevussubjektile ka tegevusobjekt. See on seotud laiend, mis näitab seda, kellele või millele tegevus või protsess on suunatud, nt Poiss loeb raamatut. Ta ehitas endale suvila. Ma armastan sind. Ema käskis poisil ~ poissi tuppa tulla. Sa meeldid mulle. Nii nagu tegevussubjekt, toimib ka tegevusobjekt süntaktiliste protsesside „kontrollijana”. Kui lauses on tegevusobjekt, siis „kontrollibki” infinitiivi tegevussubjekti väljajättu just tegevusobjekt, mitte tegevussubjekt. Näiteks lauses Ema kutsus lapse tuppa sööma on just laps (tegevusobjekt) see, kes hakkab sööma, mitte ema (tegevussubjekt).

Ka tegevusobjekti roll võib olenevalt verbi tähendusest avalduda mitmel moel. See võib olla näiteks nn patsient – objekt, mis tegevuse tulemusel muudab seisundit või asukohta, nt Ta avas akna. Isa viis poja kooli, stiimul, s.o psüühilise protsessi esilekutsuja, nt Ma armastan sind. Sa meeldid mulle.


Moodustajate semantilised ja pragmaatilised funktsioonid

Suhtluse seisukohast on lause peamiseks ülesandeks teate (väite, küsimuse vms) edastamine kuulajale. Info peab olema „pakitud” kuulaja teadmisi ja eelnevat kaasteksti arvestavalt. Funktsioone, mida moodustajad täidavad selleks, et info jõuaks kuulajani, nimetatakse moodustajate pragmaatilisteks funktsioonideks.

Mis tahes info serveeritakse kuulajale niimoodi, et üks osa sellest võetakse teate lähtepunktiks, teine osa haagitakse selle külge. Seda osa lausest, mille kohta midagi teatatakse (teate lähtepunkti), nimetatakse teemaks. Ülejäänud lauseosa, mis väljendab seda, mida millegi kohta teatatakse, on reema. Teemat eristab reemast põhiliselt sõnajärg. Kui lauses ei tõsteta rõhutamise teel ühtegi sõna esile, on teemaks lausealguline NP resp. N, reemaks aga sellele järgnev V(P). Sellist esiletõstuta lauses esinevat teemat nimetatakse neutraalseks teemaks. Nt lauses Peeter luges raamatut on neutraalne teema Peeter, reema aga luges raamatut.

Moodustajatel on muidki pragmaatilisi funktsioone kui teema ja reema väljendamine. Moodustaja vorm võib osutada referendi (s.o selle, mida moodustaja tähistab) määratusele või määramatusele. Referendi määratuse e definiitsuse ja määramatuse e indefiniitsuse all mõistetakse seda, kas referent on (kõneleja arvates) kuulaja poolt identifitseeritav või mitte. Nt Maril (määratud) käis üks sõber (määramata) külas. Pragmaatiliste funktsioonide hulka kuulub ka referendi eriline esiletõstmine – fookustamine, nagu lauses Sinu kasvatasin ju MINA üles. Fookustatud osa lauses on fookus. Fookustamiseks kasutatakse tavaliselt esiletõsterõhku (kirjas märgitud versaaliga).


Lauseliikmed

Lauses kindlaid semantilisi ja pragmaatilisi funktsioone täitvad moodustajad esinevad lauseliikmetena. Lauseliikmetel on kindel vorm ja süntaktilised (käitumis)omadused. Mõnikord on lauseliikmeid nimetatud süntaktilisteks funktsioonideks.

Eesti keele lauseliikmed on:

  1. öeldis ehk (grammatiline) predikaat,

  2. alus ehk (grammatiline) subjekt,

  3. sihitis ehk (grammatiline) objekt,

  4. öeldistäide ehk predikatiiv,

  5. määrus ehk adverbiaal,

  6. täiend ehk atribuut.

Täiend ja osa määrusi kuuluvad alati fraasi koosseisu, olles lause liikmed vaid kaudselt.

Öeldis on finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb.

Alus on nimisõna(fraas) nimetavas või osastavas käändes, mis väljendab öeldisega märgitud tegevuse sooritajat või olukorras olijat (st on ühtlasi tegevussubjekt). Nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi arvus ja isikus, nt Poiss magab. Ma magan / me magame. Õues jookseb lapsi.

Sihitis on verbist sõltuv nimisõna(fraas) omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud (st on ühtlasi tegevusobjekt), nt Mees parandas autot. Mari andis Jürile kõrvakiilu. Jürile anti kõrvakiil.

Öeldistäide on verbist olema sõltuv käändsõna(fraas) nimetavas või osastavas käändes, mis näitab, kes, mis või missugune on alusega tähistatu. Nimetavas käändes öeldistäide ühildub alusega arvus, nt Laps(ed) on haige(d). Ta/nad on insener(id). Ta on Eesti paremaid maletajaid.

Määrus on igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend, nt Jüri andis Marile raamatu. Maril on raamat. Lähen tööle. Eile sadas. Ta hilines, sest auto läks katki. Ta oli kärme vihastama. Ta on väga haige. Kell on üsna palju.

    Märkus. Määrusteks võivad olla nii vabad kui ka seotud laiendid. Nt lauses Jüri andis eile Marile raamatu on eile vaba määrus, Marile aga seotud määrus. Mõnes käsitluses peetakse määrusteks ainult vabu määrusi, seotud määrusi aga käsitatakse omaette lauseliikmena – obliikvana.

Täiend on nimisõna laiend, nt pikk mees, pruudi pilt, linnast tulek.

Lauseliikmeteks ei peeta sidendeid ja üldlaiendeid. Sidendid näitavad moodustajatevahelisi suhteid, nt Poiss ja tüdruk jalutasid käsikäes. Ei maksa hädaldada, sest see ei aita. Üldlaiendid väljendavad lause kui terviku suhteid ülejäänud tekstiga, nt Kahtlemata on ta haritud inimene.


Lause põhitüübid

Tüüpjuhul on alus nimetavas käändes ja verbi ühildav nimisõna(fraas), mis on ühtaegu nii tegevussubjekt kui ka teema. Niisugust tüüpalust sisaldavat lauset nimetatakse normaallauseks. Sellised laused on nt Jaan ehitab suvilat ja Jaan magab. Normaallaused võivad olla sihitisega, s.o sihilised ehk transitiivsed, nagu Jaan ehitab suvilat, või ilma sihitiseta, s.o sihitud ehk intransitiivsed, nagu Jaan magab. Sihitu lause erijuhtumiks on öeldistäite- ehk predikatiivilause, nt Jaan on haige/üliõpilane.

On keeli, kus ongi vaid normaallaused, nt inglise keel. Eesti keeles on siiski ka teistsuguseid lauseid, kus puudub üksühene vastavus teema, tegevussubjekti ning aluse grammatilise vormistuse vahel.

Olemasolu- ehk eksistentsiaallause väidab kellegi või millegi olemasolu mingis kohas ja/või mingil ajal, esitleb kedagi või midagi, nt Õues on lapsed. Peenral kasvab lilli. Täna on kõva tuul. Olemasolulause lausealguliseks teemaks ongi harilikult koha- või ajamäärus (õues, peenral, täna), alus, mis on ühtlasi tegevussubjekt, (lapsed, lilli, kõva tuul) aga paikneb lause lõpus.

Omajalauses on lausealguline teema samuti määrus, nimelt alalütlevas käändes valdajamäärus, nt Tal on raamat. Erinevalt olemasolulausest on see teema ühtlasi tegevussubjekt koos vastavate süntaktiliste omadustega (kontrollib näiteks enesekohast asendust lauses Peetril on oma tuba).

Kogejalause sarnaneb paljus omajalausega. Siingi on lausealguline teema harilikult alalütlevas käändes määrus, nt Tal on häbi/piinlik/vaja lahkuda, ja see täidab ühtlasi tegevussubjekti rolli, nagu näitab enesekohaste asesõnade ning infinitiivitarindi tõlgendus: Peetril oli oma (s.o Peetri) sõbra pärast häbi. Peetril oli häbi lahkuda (s.o Peeter lahkus). Kogejat märkiv lausealguline moodustaja võib olla ka sihitis, nt Teda huvitab botaanika. Mind hämmastab teie võhiklikkus. Erinevalt omajast ei pruugi kogeja siiski mitte alati lause algust eelistada. Vrd järgmisi eelisjärjega lauseid: Mulle meeldib suusatada – kuid: Sa meeldid mulle. Mind hämmastab teie võhiklikkus = Teie võhiklikkus hämmastab mind.

Tulemus- ehk resultatiivlauses on lausealguliseks teemaks seestütlevas käändes määrus, nt Poisist kasvas mees. Kui normaallauses markeeritakse tulemust, mitte lähteseisundit, nt Poiss kasvas meheks, siis tulemuslauses on asi vastupidine.

Mittenormaallauseile ehk markeeritud teemaga lausetüüpidele (vähimal määral kogejalauseile) on iseloomulik, et alus, kui see on lauses olemas, võib olla peale nimetava käände (täisalus) ka osastavas (osaalus), seejuures eituse korral lausa kohustuslikult, nt Peenral kasvavad lilled / kasvab lilli. Peenral ei kasvanud lilli. Mul on head sõbrad / häid sõpru. Tal ei ole häid sõpru. Poisist kasvas mees. Poisist ei kasvanud meest.

Nii asend verbi järel kui ka osastava käände võimalus ning asjaolu, et osastavaline alus ei ühilda öeldisverbi, muudavad mittenormaallause aluse osalt sihitise sarnaseks.

Lause põhitüüp Teema Verb Reema
normaallause TS:alus Jaan ehitab TO:sihitis suvila
Jaan magab
Jaan on öeldistäide haige
olemasolulause määrus Aias kasvab TS:alus lilli
omajalause TS:määrus Jaanil on alus auto
kogejalause TS:määrus Jaanle meelidib alusmuusika
TS:sihitis Jaani huvitab alus muusika
tulemuslause TS:määrus Jaanist tuli alus muusik

Omamist, kogemist ja resultatiivsust võib väljendada ka normaallausega, vrd Mul on maja (omajalause) – Ma oman maja (normaallause). Sa meeldid mulle (kogejalause) – Ma armastan sind (normaallause). Poisist kasvas mees (tulemuslause) – Poiss kasvas meheks (normaallause). Normaallause kasutus näitab kasvutendentsi.


Lauseanalüüsist

Traditsiooniline lauseanalüüs on ühetasandiline. Selle järgi on lauseliikmeteks ainult sõnavormid. Lause Väga väike poiss meisterdas suurt maja liigendub traditsioonilise lauseanalüüsi kohaselt järgmiselt (alust märgib üks joon (siin punane), öeldist kaks (siin sinine)).

määrus täiend täiend sihitis
väga väikepoiss meisterdas suurt maja

Moodustajaanalüüsi järgi on lauseliikmeks üldjuhul moodustaja, seega mitte ainult sõnavorm, vaid ka suuremad süntaktilised üksused: fraasid, lauselühendid ja osalaused. Moodustajaanalüüs on mitmetasandiline. Iga liitse moodustaja koosseisu kuuluvad moodustajad on lauseliikmed, nende koosseisu kuuluvad moodustajad omakorda lauseliikmed ja nii kuni sõnavormideni välja. Et eri tasandite liikmed segi ei läheks, võib osalausete, lauselühendite ja fraaside piiride näitamiseks kasutada näiteks sulgesitust. Öeldist ja alust võib traditsioonilise analüüsi kombel märkida allajoonimisega. Muude lauseliikmete nimetused võib märkida vastavate moodustajate kohale. Muidugi võib kasutada ka muid esitusviise.