EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

Sissejuhatus

Moodustajate semantilised ja pragmaatilised funktsioonid

Suhtluse seisukohast on lause peamiseks ülesandeks teate (väite, küsimuse vms) edastamine kuulajale. Info peab olema „pakitud” kuulaja teadmisi ja eelnevat kaasteksti arvestavalt. Funktsioone, mida moodustajad täidavad selleks, et info jõuaks kuulajani, nimetatakse moodustajate pragmaatilisteks funktsioonideks.

Mis tahes info serveeritakse kuulajale niimoodi, et üks osa sellest võetakse teate lähtepunktiks, teine osa haagitakse selle külge. Seda osa lausest, mille kohta midagi teatatakse (teate lähtepunkti), nimetatakse teemaks. Ülejäänud lauseosa, mis väljendab seda, mida millegi kohta teatatakse, on reema. Teemat eristab reemast põhiliselt sõnajärg. Kui lauses ei tõsteta rõhutamise teel ühtegi sõna esile, on teemaks lausealguline NP resp. N, reemaks aga sellele järgnev V(P). Sellist esiletõstuta lauses esinevat teemat nimetatakse neutraalseks teemaks. Nt lauses Peeter luges raamatut on neutraalne teema Peeter, reema aga luges raamatut.

Moodustajatel on muidki pragmaatilisi funktsioone kui teema ja reema väljendamine. Moodustaja vorm võib osutada referendi (s.o selle, mida moodustaja tähistab) määratusele või määramatusele. Referendi määratuse e definiitsuse ja määramatuse e indefiniitsuse all mõistetakse seda, kas referent on (kõneleja arvates) kuulaja poolt identifitseeritav või mitte. Nt Maril (määratud) käis üks sõber (määramata) külas. Pragmaatiliste funktsioonide hulka kuulub ka referendi eriline esiletõstmine – fookustamine, nagu lauses Sinu kasvatasin ju MINA üles. Fookustatud osa lauses on fookus. Fookustamiseks kasutatakse tavaliselt esiletõsterõhku (kirjas märgitud versaaliga).