EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

Sissejuhatus

Lause ja tema moodustajad

Moodustajaid seob suuremateks moodustajateks alistus- ehk subordinatsiooniseos. Alistavat moodustajat nimetatakse põhjaks, alistuvat laiendiks. Struktuuri seisukohast nimetatatakse põhja ja laiendi ühendit põim- ehk subordinatiivtarindiks.

Alistusseos on näiteks lauses Poiss kirjutab kirja verbi kirjutab ja nimisõna kirja vahel. Verbi tähendus tingib siin laiendi olemasolu ja tema tähendusklassi (normaaljuhul ei saa kirjutama-verbi laiend tähistada elusat, nt ei saa öelda *Poiss kirjutab tüdrukut), lisaks veel laiendi grammatilise vormi – osastava käände. Laiendeid, mille olemasolu ja tähendusklass on tingitud põhja leksikaalsest tähendusest, nimetatakse seotud laiendeiks. Lisaks verbidele võivad seotud laiendid olla ka muude sõnaliikide sõnadel. Näiteks lauses Ta on mulle kade on mulle omadussõna kade seotud laiend.

Märkus 1. Mõnikord ei pruugi seotud laiendi olemasolu olla tingitud niivõrd põhja enda tähendusest, kuivõrd konstruktsiooni kui terviku tähendusest. Näiteks verbi rääkima tavatähendusse ei kuulu tulemus, mistõttu verb rääkima ei nõua ka vastava seotud laiendi olemasolu lauses. Kuid selline laiend võib seal siiski olla, nagu näiteks lauses Ta rääkis mu pehmeks. Konstruktsiooni kui terviku tähendusi uurib konstruktsioonigrammatika.

Märkus 2. Sõna seotud laiendite arvu nimetatakse selle sõna valentsiks. Kui sõna tingib näiteks kahte seotud laiendit, nagu näiteks sõna lugema, siis selle sõna valents on kaks ehk see sõna on kahevalentne. Öeldakse ka, et sõna lugema on kahekohaline. Selline ütlemisviis pärineb loogikast: sõna käsitatakse loogikalise predikaadina, millel on teatud arv argumendikohti, mida saab täita konkreetsete sõnadega. Enamik eesti keele sõnu on ühe-, kahe- või kolmevalentsed (-kohalised). Nullkohalisi sõnu on vähe – need on peamiselt ilmastiku- või füsioloogilised verbid, nt Müristab. Iiveldab. Vähe on ka sõnu, mille valents on suurem kui kolm.

Need laiendid, mille olemasolu ja tähendus ei olene kas üldse või kuigi palju põhja leksikaalsest tähendusest, on vabad laiendid. Neid saab lisada väga paljudele ja väga erineva tähendusega sõnadele. Sellised on paljud määrused. Näiteks ajamääruse (täna, eelmisel aastal, mõnikord vms) või viisimääruse (kiiresti, hästi vms) võime lisada peaaegu kõigile verbidele: Ma käisin täna linnas. Täna on külm ilm. Ta lõpetas eelmisel aastal ülikooli. Magasin hästi. Ta sõitis kiiresti jne. Vabade laiendite hulka kuulub ka enamik täiendeid (ilus tüdruk), omadus- ja määrsõnade määralaiendid (väga ilus, üsna kiiresti) jne.

Alistusseos, mis avaldub laiendi grammatilises vormis, on grammatiline seos. Grammatilist seost vormistavad: a) muutetunnused: käändsõnade arvu- ja käändetunnused, tegusõnade arvu-, isiku-, aja-, kõneviisi- ja tegumoetunnused; b) abisõnad: peamiselt kaas- ja sidesõnad.

Kui põhja leksikaalne tähendus määrab laiendi grammatilise vormi, siis on tegemist sõltumise ehk rektsiooniga. Põhja leksikaalsest tähendusest võib oleneda käändsõna kääne või see, missugune kaassõna käändsõnaga seostub, nt heitis voodisse, aga tõusis voodist; uhke poja peale, aga halastamatu poja vastu; verbi käändeline vorm, nt tahab laulda, aga hakkab laulma, ning lauselise moodustaja sidesõna, nt Noored räägivad, et elu on ilus. Mõnikord oleneb laiendi grammatiline vorm lisaks tähendusele ka põhja leksikaalsest kujust, nt osales talgutel, aga võttis osa talgutest.

Kui põhja grammatiline vorm ja/või grammatiline tähendus tingib laiendi samasuguse grammatilise vormi, siis on tegemist ühildumisega ehk kongruentsiga. Nt nimisõna laiendav omadussõna on nimisõnaga samas käändes ja arvus, st omadussõnaline laiend ühildub nimisõnalise põhjaga käändes ja arvus: ilus tüdruk, ilusale tüdrukule, ilusatest tüdrukutest. Viisakusmitmusega lauses Teie, noormees, olete haige ei tingi öeldistäite haige grammatilist vormi mitte aluse grammatiline vorm, vaid tema grammatiline tähendus (ainsustähendus). Niisugust ühildumise eriliiki nimetatakse sisuliseks ühildumiseks.