EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

Sissejuhatus

Moodustajate semantilised ja pragmaatilised funktsioonid

Semantilisest aspektist tähistab lause tervikuna mingit sündmust, lause moodustajad aga selle sündmuse komponente. Verb (vahel koos mingi muu sõnaga) väljendab tegevust, protsessi või seisundit, verbi seotud laiendid sündmuse osalisi ning vabad laiendid sündmuse toimumise aega, kohta, viisi jm tingimusi või asjaolusid. Nt lauses Juku luges hommikul ajalehte väljendab tegevust verbivorm luges, tegijat Juku, objekti, millele tegevus on suunatud, ajalehte ning tegevusaega hommikul. Seotud laiendit, mis väljendab sündmuse keskset osalist – tegevuse sooritajat, protsessis või seisundis olijat, nimetatakse tegevussubjektiks.

Märkus. Terminit tegevussubjekt kasutatakse siin traditsiooni pärast. Täpsem termin oleks semantiline subjekt, sest peetakse silmas mitte ainult tegevuse kui teadvustatud, eesmärgipärase toimingu sooritajat, vaid ka protsessi ja seisundi keskset osalist.

Tegevusubjekti kesksus lauseehituses avaldub muu hulgas selles, et see toimib lausesiseste asenduste ning väljajättude (nn süntaktiliste protsesside) „kontrollijana”. Just tegevussubjekt on see, kellele või millele viitavad näiteks lauses kasutatud enesekohased asesõnad: Laps väsitas end ära. Lausest Tüdrukule meeldib poissi narrida aga nähtub see, et infinitiivitarindist (poissi narrida) välja jäetav tegevussubjekt peab olema identne (sihitu) põhilause tegevussubjektiga, st narrija saab siin olla ainult tüdruk.

Olenevalt verbi tähendusest võib tegevussubjekti konkreetne sisuroll olla erinev. Tegevuslauses on tegevussubjekt harilikult tegija (agent), s.o teadlikult toimiv, oma tegevust kontrolliv elusolend, nt Mees lõhub puid, tegija puudumise korral võib selleks olla ka vahend, nt Pall lõhkus akna. Taju- või tundesõnade puhul on tegevussubjektiks kogeja, s.o psüühilises protsessis või seisundis olija, nt Mulle meeldib muusika, omamislauses omaja, nt Mul on kaks venda jne. Tegevussubjekt on peaaegu kõigis lauseis, kui mitte eksplitsiitsena, siis vähemalt varjatud kujul (nt umbisikulises lauses).

Paljudes lausetes on lisaks tegevussubjektile ka tegevusobjekt. See on seotud laiend, mis näitab seda, kellele või millele tegevus või protsess on suunatud, nt Poiss loeb raamatut. Ta ehitas endale suvila. Ma armastan sind. Ema käskis poisil ~ poissi tuppa tulla. Sa meeldid mulle. Nii nagu tegevussubjekt, toimib ka tegevusobjekt süntaktiliste protsesside „kontrollijana”. Kui lauses on tegevusobjekt, siis „kontrollibki” infinitiivi tegevussubjekti väljajättu just tegevusobjekt, mitte tegevussubjekt. Näiteks lauses Ema kutsus lapse tuppa sööma on just laps (tegevusobjekt) see, kes hakkab sööma, mitte ema (tegevussubjekt).

Ka tegevusobjekti roll võib olenevalt verbi tähendusest avalduda mitmel moel. See võib olla näiteks nn patsient – objekt, mis tegevuse tulemusel muudab seisundit või asukohta, nt Ta avas akna. Isa viis poja kooli, stiimul, s.o psüühilise protsessi esilekutsuja, nt Ma armastan sind. Sa meeldid mulle.