Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÜNTAKS

LAUSE EHITUS

Määrus

Määruse õigekeelsus

Omamise väljendamine

Eesti keeles on võimalik omamissuhet väljendada kas alalütlevas käändes valdajamääruse ja olema-verbiga või siis aluse ja omama- või evima-verbiga (vt SÜ 9). Esimest, eestipärasemat väljendusviisi sobib kasutada igasuguse omamise näitamiseks. Nt Mul on naine ja kaks last. Tiinal on kena välimus.

Verb omama koos omajat väljendava alusega on sobiv juriidilise omandisuhte väljendamisel. Nt Minmetals tegeleb Hiinas muldmetallide ja mineraalide impordi ja ekspordiga ning omab seal ka kaevandusi. (~ .. ning tal on seal ka kaevandusi.) Muudel juhtudel tasuks eelistada esimest väljendusviisi: Tal on (mitte: ta omab) kongus nina. Mul ei ole (mitte: ma ei oma) mingit ettekujutust teie tööst. Sellel ei ole (mitte: see ei oma) mingit tähtsust.

Verb evima (Johannes Aaviku tehistüvi) ei erine tähenduselt omama-verbist. Peale väljendusvahelduse pole selle kasutamiseks vajadust ning seda esinebki väga harva.