Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÜNTAKS

LAUSE EHITUS

Öeldis

Kõneviis

Kõneviisitähendused on tegevuse reaalsus või mittereaalsus, suhtluseesmärk (väide või käsk) ning otsene ja kaudne teatelaad. Neid tähendusi nimetatakse kõneviisitähendusteks just sellepärast, et nende üheks väljendusvõimaluseks on kõneviisid: kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviis ehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk imperatiiv, kaudne kõneviis ehk kvotatiiv ja möönev kõneviis ehk jussiiv. Tähenduste jaotumisest kõneviisiti vt M 91-M 96.

Eesti keele tähelepandavamaid erijooni on kaudse teatelaadi morfoloogilise vormistamise võimalus, st teate või käsu allika kaudsuse, seega sõnumi vahendatuse väljendamise võimalus spetsiaalsete kõneviiside - kaudse ja möönva kõneviisi abil. Kaudse kõneviisi vormid (ma, sa ta, me, te, nad valetavat) osutavad alati sellele, et teate allikas on keegi muu kui kõneleja. Möönva kõneviisi vormid (ma, sa, ta, me, te, nad jätku oma töö pooleli) võivad osutada sellele, et käsu allikaks on keegi muu kui kõneleja.

Märkus. Käsu allika kaudsuse tähendus võib möönva kõneviisi vormidel, eriti 3. isiku vormidel, ka puududa. Niisugusel juhul väljendab kõneviis vajalikkust-paratamatust, nt Mina/sina/tema tehku tööd ja nähku vaeva, teised ainult peavad pidu, või mööndust, nt Mingu minema, saaks rahu! Olgu ma pealegi noor ja rumal, küll ma kasvan! Kõneviisile praeguse nime andmisel ongi lähtutud möönvast tähendusest, mitte teatelaadi tähendusest. Kõneviisi lähtetähendus on aga ilmselt olnud soovi tähendus ning vanemates grammatikates (M. Veske 1879, K. A. Hermann 1884) ongi kõnealust kõneviisi nimetatud soovivaks kõneviisiks ehk optatiiviks.

Kaudne ja möönev kõneviis ei ole vahendatuse (infoallika kaudsuse) ainsad ega ka mitte kõige tavalisemad väljendusvõimalused.

Peale kaudse kõneviisi väljendavad teate vahendatust öeldisverbi muudki vormid:

  1. da-tegevusnimi (ainult oleviku tähenduses), nt Ta olla (= olevat) haige;

  2. kindla kõneviisi enneminevik, nt Ta jalad olid äkki nõrgaks läinud;

  3. mineviku kesksõna ilma abiverbita, nt Ta tulnud eile hilja koju; Eile tuldud hilja koju;

  4. pidama-verbi lihtmineviku vorm koos ma-tegevusnimega (ainult oleviku tähenduses), nt Ta pidi homme ära sõitma. Nüüd pidi ka meil ärist räägitama. Pidama-verbi lihtmineviku asemel kasutatakse ka vat-vormi ja da-infinitiivi, nt Ema pidavat = pidada homme ära sõitma.

    Märkus. Peale loetletud vormide, mis näitavad seda, et väide või käsk pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja ainult vahendab seda (kaudse teatelaadi tähendus), on eesti keeles ka vorme, mis osutavad, et kõneleja väide põhineb millegi põhjal tehtud järeldustel, samuti vorme, millest nähtub, et kõneleja on olnud sündmuse vahetu tunnistaja. Info järelduslikkust võivad väljendada täismineviku vormid. Näiteks lausest Siin on keegi käinud saab kuulaja teada, et kõneleja käsutada on olnud mingid tundemärgid (asjade paigutuse muutus vms), mille põhjal ta on teinud järelduse, et keegi on siin käinud. Väite põhinemist vahetul kogemusel näitavad osaliselt grammatiseerunud modaalverbid näima ~ näikse, kuulma ~ kuulukse, tundma ~ tunnukse, nt Ta näikse olevat haige. Nähtust, et keelevormis väljendub lisaks infole endale ka info allikas tõendamaks info usaldusväärsust, nimetatakse keeleteaduses evidentsiaalsuseks.