[VOT] Vadja keele sõnaraamat

adra Kett. K-Ahl. R-Reg. L P M V Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ko-Kett.) adrõ Li J-Tsv. Ku adr Lu J-Tsv. Ku addre Kr А́дра K-reg₂ Ii-reg₁ Атра Pal₂ Адрасъ Tum., g adraa P V Lu Li J Ku adra J-Must. puu-, harkader | vn соха, дрында
Li enne adrakaa tšünnettii enne(malt) künti harkadraga
Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravvaᴅ, vadnaat kutsuttii hark-ader oli kahe haruga, nende puude (= harude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad
M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad
I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ. ii karttõnõ mokoma ku lappia pantus siheɢ adraa i kaelle tšünnettii raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad. Ja niisugune plekist, nagu labidas, oli pandud sinna adra külge. Ja sellega künti
J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (s. t. külv küntakse puuadraga mulda)
M adraa saara harkadra (kaheharuline) sahkpuu
Ku adraa vaarnaaᴅ harkadra sahkrauad
P adraa terä harkadra sahkraud
V adraa luzikka ~ M adraa loopi adra lusikas
J adraa sarvikko ~ adraa sarvõᴅ ~ Lu adraa rutškaᴅ adra käsipuu(d)
J adraa perᴢ harkadra taguosa.
Vt. ka puu-adra, sorkka-adra

ahassaa Li ahassa J-Tsv. ahassaaɢ I, pr ahasan: ahasõn Li J, imperf ahasin Li J ahendada, kitsamaks teha | vn суживать, сузить; ушивать, ушить
J ahasõn tšiuttoa, om vähäize lad́d́õ teen särki kitsamaks, on natuke lai
I jupka piäp purkaaɢ i ahassaaɢ seelik tuleb üles harutada ja kitsamaks teha
Li kõik sõvat saaʙ ahassaa, kummad õlla vaa lad́d́õᴅ kõiki rõivaid saab kitsamaks teha, mis (vaid) on laiad.
Vt. ka ahagoittaa, ahõttaa

ahasuᴢ M J-Tsv., g ahasuhsõõ: ahasussõõ (M) ahasuzõõ J kitsikus, ruumipuudus | vn теснота, стеснённость
J om vähäize ahasuᴢ: pere suur, rihi peen on natuke kitsikus: pere (on) suur, tare väike
M möö elämmä nüd ahasussõᴢ meie elame nüüd kitsikuses.
Vt. ka ahisuᴢ

ahisõlla: ahisõll J-Tsv., pr ahissõlõn: ahissõõn J, imperf ahissõlin J ahistada, pigistada, (kokku, sisse, vahele jne.) suruda | vn стискивать, стиснуть
kuza om paĺĺo vättšiä, siäll tõin tõiss ahisõlla kus on palju rahvast, seal surutakse üksteist kokku
on ahisõllu sõrmõd uhzõõ väliᴢ on jätnud sõrmed ukse vahele

ahjokolpokka (M) ahjukumm, suitsukumm (ahjuesise kohal) | vn колпак, кожух (русской) печи
arinarauta on see, kumpa rauta om pantu vot kannii arinassa i ahjokolpokkaasõõ {a.} on see (tugi)raud, mis on pandud vaat niiviisi ahjuesiselt ahjukummini

aivoi¹ Lu J-Tsv. aivo·i K ai-voi Lu oi-oi, ai-ai | vn ой-ой, ах
J ai-voi, tšüläᴢ om põlo oi-oi, külas on tulekahju!
Lu ai-voi mill ku om vaiva, miä em või õikõttaa entä ai-ai, küll mul on valu(s), ma ei või end sirgu ajada
Lu ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä ai-ai, küll on pilkane pime(dus)!

ajatõlla Kett. P M Kõ Lu J (K L Li) ajatella (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.) ajatõll J-Tsv., pr ajattõlõn P ajattelen K-Ahl. ajattõõn K L M Kõ Lu Li J, imperf ajattõlin P M Lu J ajattelin R-Eur.
1. mõelda; arvata | vn думать; мнить, полагать
M ajattõõʙ, ajattõõʙ, nii etti pää lõhkõõʙ mõtleb, mõtleb, nii et pea lõhkeb
Lu miä ajattõõn, jott em müühäsü, jovvun ommaa aikaa ma arvan, et ma ei hiline, jõuan õigel (omal) ajal
J ajatõlla tämä pääle, jot tämä om vargõssõnnu arvatakse tema kohta, et tema on varastanud
2. kahelda, olla umbusklik | vn сомневаться, быть мнительным
Lu tšen ajattõõʙ, se izze end eb uzgo, sitä inemissa jutõllaa uskomoiton kes on umbusklik, see ei usu iseennast(ki), seda inimest nimetatakse uskmatuks

aju K-Ahl. M J-Tsv. (Li), hrl pl ajuᴅ M Li J-Tsv.
1. aju, ajud; mõistus | vn мозг; ум
J ajud om pää luu süämeᴢ aju(d) on pealuu sees
Li inemizel on pääajuᴅ, no i elämill õlla toož ajut pääzä inimesel on peaajud, aga loomadelgi on samuti ajud peas
M ajud üppävät päässä, nii paĺĺo pajatin ajud hüppavad peast (välja), nii palju rääkisin (= pea on väsinud pikast jutust)
M tälle ajujõ on annõttu päh̆hää talle on mõistust pähe antud (= ta on tark inimene)
M ajut kuivõvaᴅ ajud kuivasid ära (= jäi rumalaks)
2. pl üdi | vn костный мозг
M luuza on ajuᴅ i pääzä on ajuᴅ luus on üdi ja peas on ajud.
Vt. ka luuaju, pää-aju

ammuaikaa: ammuaika J-Tsv. väga ammu | vn давным-давно
jo ammuaika ku om mennü tšüläse, de veel ep tuõ kottoo (see on) juba väga ammu, kui ta läks külasse, ja (ikka) veel ei tule koju

arinarauta M ahjukummi toetav raudpost | vn металлическая подпорка печного колпака
arinarauta on see, kumpa rauta om pantu vot kannii arinassa i ahjokolpakkaasõõ; niku sammas seizoʙ {a.} on see (tugi)raud, mis on pandud vaat niiviisi ahjuesiselt ahjukummini; nagu post seisab

arka P M Lu Li ark J-Tsv. arkᴀ Ku, g argaa Lu J arga J
1. arg, kartlik | vn робкий, трусливый, пугливый
J ark heitüp tšiirepi ku jurm arg heitub kiiremini kui julge
P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud
J tuõ jurmõpõssi lavvaa taga, elä õõ nii ark tule julgemini laua taha, ära ole nii kartlik
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on vilets künda
Lu minuu veri on arka ma olen arg (minu veri on arg)
J tuliin ark väga arg
2. erk, kerge (une kohta) | vn чуткий (о сне)
J vanoill inimisiill on ark uni vanadel inimestel on erk uni.
Vt. ka argaᴢ, arkõin

armaᴢ L P M (K-Al.) armas K-Ahl. R-Lön. R-Reg. M-Set. Kr armõᴢ J-Tsv., g armaa L P armas | vn милый
L anna antyõss armaz maa i kalliᴢ õja anna andeks, armas maa ja kallis oja
P ätäni kallis kazvattõlijõinõ i armaz armijõinõ rl mu isa, mu kallis kasvataja ja armas hellitaja
M ai siä armaᴢ lahs oi sa armas laps
J armõz aik om med́d́e noorusõ aik armas aeg on meie nooruse aeg

aud́ikkõin M audžikkõin J-Tsv., g aud́ikkõi-zõõ: audžikkõizõ J havikene, väike haug, havipoeg | vn щучка, щуренок
M puuttu pikkarain aud́ik-kõin sattus (õnge) väike havikene
J jõgõ rookozikkoz om paĺĺo peeniit audžikkõisiit jõe roostikus on palju väikesi havipoegi.
Vt. ka augiipulikka, aukolain

auta Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. Ra) autõ Lu J aut Ra J-Tsv. hauta R-Reg. Lu (Ku) Аута Pal₁ А́ута K-reg₂ Га́уда Pal₁ Ii-reg₁, g avvaa P M S Lu Li J I avva R-Eur. R-Reg. J havvaa Lu
1. auk, urg | vn дыра, яма, нора
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
M ku bõõ kooppaa tšell, siᴢ pannaaᴢ omenaᴅ autaasõõ kui mõnel pole keldrit, siis pannakse kartulid koopasse (auku)
I auta suuri on, õunaa paaᴅ, lantut paaᴅ, siz mätät tšiin koobas (auk) on suur, paned kartuleid, kaalikaid paned, siis matad kinni
Ra tõrvaa avvaᴅ tõrvaajamise augud
J iźvosk panna auta, valõta vett pääle, siis tämä põlõʙ lubi pannakse auku, valatakse vett peale, siis see „põleb”
J linad upotõttii autaa linad uputati (= pandi likku linaleo)auku
Lu kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin kus on praod ja augud, pannakse pahtliga kinni
J tuhk aut leeauk, tulease
Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ, siäl näväd elussivaᴅ seal metsas olid mägra-urud, seal nad elutsesid
K mene helvetii autaa mine põrguhauda
2. hauakoht jões, meres | vn омут, впадина дна реки или моря
Lu virt on uurtõnud avvaa vool on uuristanud haua (jõepõhja)
Lu merez on tooš hauta, pani hautaa võrkoᴅ ka meres on haud, pani hauda võrgud
R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad
3. (surnu)haud | vn могила
K pokoinikka veetii autaa surnu viidi hauda
Lu rohi-puu lastii autaa kirst lasti hauda
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval, hauda kukkumas.
Vt. ka kalmo-auta, kulta-auta, paasi-auta, roojahauta, silmä-auta, suõõhauta, tõrvauta, upi-auta, virtautõ, õunaauta

baassa P M baassõ ~ baass J-Tsv., g baasaa P M baasa J bass | vn бас
M baassa on matala ääli bass on madal hääl
P nüd en laula baassaa, en mitäiᴅ, ampaid bõlõ nüüd ma ei laula bassi ega midagi, hambaid pole
M täm laulab baasaa äälell ta laulab bassi (bassihäälega)
J näd med́d́ee d́aakõnõll ku om baass vaat kus meie diakonil on (alles) bass!

barbu·ška Lu, g barbu·škaa toriseja | vn ворчун
se om barbu·ška, üvvää juttua ep pajata see on toriseja, head juttu ei räägi

basńa: basń J-Tsv., g basńaa: basńa J väljamõeldis [?], muinasjutt [?] | vn выдумка [?] (orig.: | vn басня)
senee siä petteeᴅ, see om basń seda sa valetad, see on väljamõeldis [?]

besetka P besetkõ J-Tsv., g besetkaa P J lehtla | vn беседка
P mõizaa herra isub besetkaᴢ mõisahärra istub lehtlas
J meŋka besetkaa issuma, siäll om vilu minge lehtlasse istuma, seal on jahe

besputnoi J-Tsv., g besputnoi J kõlvatu | vn беспутный
nii om mikäle besputnoi: juumõri ja tappõlikko ta on lausa kõlvatu: joomar ja kakleja

boltuška P M Lu boltušk J-Tsv., g boltuškaa P M Lu J
1. subst., adj. lobiseja, lobasuu (naise kohta) | vn болтушка
P boltuška bolttaaʙ, mitä puutuʙ lobasuu lobiseb, mis (ette) juhtub
M boltuška bolpataʙ, on mokom puusta ińehmin, lörizeb mitä ep piä lobasuu lobiseb, on niisugune tühine inimene, lobiseb, mida ei ole tarvis
J ai mikä boltušk naizikko oi mis(sugune) lobiseja naine!
2. viljastamata muna (muna, milles haudumisel ei teki loodet) | vn яйцо-болтун (насиженное яйцо без плода)
Lu mõnikkaal ebõ·õ õnnõa, om boltuškoit paĺĺo, ku eb õnnisu, a mõnikkaal õnnisuʙ, jõka munassa saap puipuu mõnel ei ole õnne, on palju viljastamata mune, kui ei õnnestu; aga mõnel õnnestub, igast munast saab tibu

bombo Lu Li Ra J Бомбо Tum., g bomoo Lu Ra
1. ujur, veemardikas | vn плавунец, плавун
Li bombo, se on siin jõgõᴢ, eläʙ. sirkaaz jõgõz neitä bomboit eb i õõ, sammõlõjõgõz neitä on rohkaaʙ ujur, see on siin jões, elab. Selge veega jões neid ujureid ei olegi, soostunud jões on neid rohkem
Li bombo. eb õõ suuri, no patšti·i sittaböröläizekaa üht suurutta, no vähä pitšepäd on jalgõᴅ, ize om musõpi i tääᴅ, vesieläine, tämä jo on tõizillaajõin ujur. Ei ole suur, noh sitasitikaga peaaegu ühesuurune, aga jalad on vähe pikemad, ise on mustem ja, tead, veeelanik, ta ju on teistsugune
J bombo on mokoma böröläin, kumpa eläb roojaᴢ ujur on niisugune sitikas, kes elab poris
2. Jõgõperä elanike pilkenimi | vn насмешливая кличка жителей дер. Краколье
J jõgõperää tšülä on roojakõᴢ, senperässä jõgõperää nõmia narritaa bombo Jõgõperä küla on porine, sellepärast narritakse Jõgõperä elanikke {b}-ks
Ra kuniŋkvallaa bomboᴅ Jõgõperä kroonuvalla {b}-d
3. J maipõrnikas, lehepõrnikas | vn майский жук
4. Lu porikärbes | vn синяя мясная муха
■
Tum. Сита бомбо sitasitikas.
Vt. ka sittabombo

brillillää J = brüllillää
para·iko itku leep platt-siᴢ: uulõd jo om brillillää kohe on nutt platsis: huuled on juba torus

brodu M Lu, g broduu Lu
1. koole, koolmekoht | vn брод
Lu brodu on paikka jõgõza, kuza bõõ süvä koole on (selline) koht jões, kus pole sügav
2. märg, vajuv, õõtsuv, mäda (tee kohta) | vn топкий, вязкий (о пути)
M nii ku om brodu tee, et pääz menemää üli küll on mäda tee, ei pääse üle minema
M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ vajuv tee, kus on nõtkuvad kohad.
Vt. ka brotku

bruska: brusk J-Tsv., g bruskaa J
1. latt | vn брусок
ahjo zvodõisõ om pantu rautõizõd bruskõᴅ ahjuvõlvidesse on pandud raudlatid
2. (seebi)kang | vn брусок (мыла)
brusk mõila mahzõp tšümme rubĺa kang seepi maksab kümme rubla.
Vt. ka bruussa

bubentšikka M I bubentšikkõ Li bubentšikk J, g bubentšikaa J
1. kuljus; (hobuse) kaelakell, õitsikell, kelluke | vn бубенчик
J tšellod ja bubentšikat trälissä lookkõᴢ kellad ja kuljused kõlisevad looga küljes
Li sis panti virkõ bubentšikkõitõ õpõzõllõ kaglaa siis pandi rida kuljuseid (pulma)hobusele kaela
I bubentšikaᴅ ovaᴅ. paaᴅ opõzõllõ kaglaa, kõõz mettsäzä tabunaza, štoby ep hävviüssiɢ opõnõ kellukesed on. (Need) paned hobusele kaela, kui (ollakse) metsas hobusekarjas, et hobune ei kaoks ära
Li bubentšikkõ, .. siäl süämmez eb õõ tšeeli, a mikä-nibut́ om pantu .. mokomain ümmärkõin, mikä siäl häülüʙ niku erne .., sis see guditõʙ kelluke, .. seal sees ei ole keel, vaid miski on pandud .. niisugune ümmargune, mis seal liigub nagu hernes, siis see täriseb
2. M kullerkupp | vn купальница
■
I läpii tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana. tätä niin i narrittii, kutsuttii bubentšikka läbi küla läheb, „punane sarafan”. Teda nii narritigi, kutsuti {b.} (= külakell)

bugrikko M J-Tsv., g bugrikoo künklik | vn бугристый, холмистый
J lähed joossa rohkap siäll, kuza maa pint om bugrikko allikad jooksevad rohkem seal, kus maapind on künklik
M bugrikko maa künklik maa.
Vt. ka buŋgõrikko

buksata: buksõt J-Tsv., pr buksaan J, imperf buksazin: buksõzin J lüüa, koksata, puksata | vn ударить, тюкнуть, боднуть
tšen sillõõ om muhguu buksõnnu lobasõõ kes on sulle muhu otsaette koksanud?
Vt. ka butsata

butška L P J (I) butškõ J butšk J-Tsv. putška P M, g butškaa ~ budžgaa J putškaa M pudžgaa P kimp; (õle)kubu; tuust, kahl; tomp | vn пучок, пук
P õlõmma niittämäz mõizaa põllol, putška vittsoi on persie pääl oleme vilja lõikamas mõisa põllul, kimp vitsu on tagumiku peal
I nühäᴅ kasta parkkia, pikkaraizõᴅ butškaᴅ tiiᴅ rebid seda parki, teed väikesed kimbud
L tšümmie butškaa päreitä kümme kimpu peerge
M täm antõ millõ koko suurõõ putškaa sv́etkoi ta andis mulle suure kimbu lilli
J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama
J nõsa butšk einää maass tõsta tuust heinu maast (üles)
J kuo üvässi võrkkoa, elä tee butškiit koo võrku hästi, ära tee tompe (sisse)
J kahs kõlmõd võrkoo silmä ühtee kuottu om butšk kaks-kolm võrgusilma kokku kootud on tomp
J lina butšk (~ roivõᴢ) linakubu.
Vt. ka päre-butška

d́aakõna: d́aakõn J-Tsv., g d́aakõnaa J = diakona
näd med́d́ee d́aakõnõll ku om baass vaat (kus) meie diakonil on (alles) bass!

deŋgabaŋkka (P) pank | vn банк
oi kunikaz älä tuskaa, deŋgabaŋkkoi sill om paĺĺo, χott üφs baŋkka tširjota minuu nimeĺie oi, kuningas, ära kurvasta, pankasid on sul palju, kirjuta kas või üks pank minu nimele

ehe K-Ahl. L M Lu Li J I-Set. (Kett. Kõ) eh́e J-Tsv., hrl pl ehteeᴅ K P M Kõ Li Ra J I (Ränk R-Reg. L) eh́teeᴅ J-Tsv. pidulik rõivastus; ehe | vn наряд; украшение
J enne üvä sõpa õli ehe ennemalt oli hea rõivas peorõivas
Kõ üväᴅ ilozaᴅ sõvaᴅ, sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ head ilusad rõivad, seal on (siis) kleidid, jakid, kõik koos on peorõivad
L õmmõllassa ehteitä mõnõllaisiit õmmeldakse mitmesuguseid peorõivaid
Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ, elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõᴢ, polle üvä eeᴢ peorõivad: särk selga, sarafan, (vöö)rihm, siidist vöö, käelindid, gofreeritud kaelalint, lehv rinnas, helmed kaelas, pats taga ja pael patsis, ilus (hea) põll ees
Kõ ehteiz niku pulmalõõ ehteünnü peorõivais nagu pulmaks ehtinud enese
J sõrmus toož on üvä ehe sõrmus on ka ilus ehe

einä K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Kett. Len. R U Ja-Len.) ein M J-Tsv. heinä (J-Must. Ku) eine ~ eina Kr Гейна Pal₁ Эйна Tum., g einää P M Lu J
1. hein | vn сено
J ku roho lüüvvää maalõõ, siz on einä kui rohi niidetakse maha, siis on hein
I kazvi roho, roh̆hoo leimmäɢ einässiɢ kasvas rohi, rohu niitsime heinaks
Li razvakaz einä rammus hein
Lu saarniitüll oŋ kõva einä Saarniidul on (= kasvab) kõva hein
Li meilä õli kehno einä meil oli vilets hein
Lu päivüd ilmall on üvä einää kuivõttaa i ilata päikesepaistelise ilmaga on hea heina kuivatada ja koristada
Ra einää lüüvvää, arotaa, kuivõtõtaa, tehjää kuhjaa heina niidetakse, riisutakse, kuivatatakse, tehakse kuhja
Lu järvisoos tehtii einää Järvesoos tehti heina
Ra oomnikol karottõlin einii hommikul kaarutasin heinu
M piäb mennä einoo ševelittämää tuleb minna heinu kaarutama
Lu einää väänämmä heinu kaarutame
J einää arota arokaa heina riisutakse rehaga
J ein om peräkozal hein on kaares (pärast niitmist)
Lu einä on lagotõttu lainõõl hein on lahutatud kuivama (looks v. kaaretiseks)
M paamma einät saattoo paneme heinad saadu
Li meilä ep pantu einiitä aartoo vai retelii meil ei pandud heinu sarda ega kärbistele
J eined veitetti kuhjõss kotto heinad veeti kuhjast koju
Lu einää illaajaᴅ heinakoristajad
Lu mõnd bärämää einää nõssin üleeᴢ koormaa pääl mitu sületäit heinu tõstsin üles koorma peale
M anna mustalaizõlõõ tukku einää anna mustlasele tuust heinu
Li suuri tolkk einä suur tuust heinu
Lu ku einä on presattu, on einä kiippa kui hein on pressitud, (siis see) on heinapall
Lu einää koko heinahunnik
Lu einä saatto heinasaad
Lu einä kuhja heinakuhi
Lu einä sikain hämm, (väike piklik) heinakuhilas
M einää bytškaᴅ hämmud (väikesed piklikud heinakuhilad)
Lu miä väänin kazee einä lainõõ ma kaarutasin selle heinakaaretise
P M einää lainõõᴅ ~ Ra einä lahkõrõᴅ heinakaaretised
P einä perekosa heinakaar
P einää kulmoᴅ ~ J einää ruuvuᴅ ~ M einä ruhgaᴅ heinapebred
M einä rihma heinaveoköis
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ kiiresti sõime hommikueine ja jooksime heinamaale
J vari einä aika kuum heinaaeg
J üväd einä päiväᴅ ilusad heinailmad (heinapäevad)
Lu einä širkka širizeʙ heinaritsikas siristab
Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata, siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas
Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (väljaspool abielu sündinu kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas
2. rohi, rohttaim | vn трава
Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. konõ [= ko onõ] neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa. se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohi. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See (rohi) on jänesekapsas
Lu piti ettsiä einä, tšen praavitti pidi otsima rohu, mis tegi terveks
J juhti ein tarn
Lu kasikaz einä kastehein.
Vt. ka irvee-einä, irvieinä, ivuzeinä, juhtieinä, jussiheinä, kasikazeinä, kasõ-einä, kultsuheinä, lehtoeinä, luhtaeinä, matšalkaa-einä, mettsäeinä, rantulieinä, razvaeinä, rooko-einä, savieinä, sooeinä, soolaeinä, taraeinä, tšülvöeinä, õźźaeinä, ätälä-einä

eläjä Len. L P M Kõ Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) eläje Li eläjõ J-Tsv., g eläjää Lu J
1. elanik, inimene; (elus)olend | vn житель, человек; (живое) существо
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
L tuvvass nuori eläjä taluo tuuakse noor inimene (= minia) tallu
Lu õli eläjiitä ühesää tšümmed entšiä oli elanikke üheksakümmend hinge
Lu müü kõik õõmma rannaa eläjäᴅ meie kõik oleme randlased (rannaelanikud)
Li meille tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik (= üüriline)
Kõ õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi arvati, et seal on mingi olend, rehehaldjas
2. loom | vn животное; зверь
Ja koira i katti on samõt [= samõit] tõsisat [= tõsizõᴅ?] eläjät (Len. 242) koer ja kass on kõige ustavamad loomad
Lu mettsä eläjäᴅ metsloomad.
Vt. ka esi-eläjä, meezeläjä, mettseläjä, naizeläjä, rannaa-eläjä, suvi-eläjä
Vt. ka elakko, elokaᴢ, elokka, elänikka, elänikko

eńńeskõlla (J-Tsv.), pr eńńeskõlõn: eńńeskõõn J, imperf eńńeskõlin frekv hingata; hingeldada | vn дышать; задыхаться
taita dääd om menemiziill, ku nii raŋkõssi eńńeskõõʙ onu on vist suremas, kui nii raskesti hingab.
Vt. ka end́estellä, eńd́ähtellä, end́ätä, entšiä

erne Kett. Len. Set. vdjL K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I (P) erneᴢ M erneh vdjI I Kl herne Lu Ku örne Kr Эрне ~ О͡Eрне Tum., g ernee M Kõ S Lu Li Ra J hernee Lu hernes | vn горошина, горох
P iirenätüll kazvavat palgoᴅ, palguo süämmez om musad ernieᴅ hiirehernel kasvavad kaunad, kauna sees on mustad herned
I ernehtä vähä tšülvettii hernest külvati vähe
L tšüüneleᴅ niku erniet silmiiss viereväᴅ pisarad veerevad silmist nagu herned
M tällee viskaa niku erneitä seinääsee, eväd minuu sõnat tällee tartu talle viska nagu herneid vastu seina, ei minu sõnad temale mõju (külge hakka)
Lu siä nii kiherteed niku õltaiz erneed alla sa niheled nii, nagu oleksid herned all
M ernee aaroᴅ hernesarrad (sarrad, millel kuivatatakse herneid)
J ernee varsi hernevars
M ernee palko hernekaun
M erne suppi ~ erne guušša hernesupp
M iiree erne hiirehernes.
Vt. ka iiree-erne, iirierne, kurgõõ-erne

fjokla L P M Li vjokla S föklä Lu Li Ra fökl J-Tsv. vöklä Lu fekla K-Ahl. sfjokla M sfiokla I śv́jokla (M) svjokla Lu (M), g fjoklaa P M sfjoklaa M föklää Lu Li J vöklää Lu peet | vn свёкла
P suurõt kauniit fjoklaᴅ suured punased peedid
I sfioklaa õli vähä taraza peeti oli vähe aias
J avvottu fökl om makuzõp ku toor hautatud peet on maitsvam kui toores
Li fjoklal on naatti peedil on pealsed
M stalovyi sfjoklad ovat kauniiᴅ söögipeedid on punased
M saaχarnyi sfjoklad ovad valkõaᴅ suhkrupeedid on valged
M fjoklaa lehoᴅ peedilehed

gerttsoga: gerttsogõ Li J-Tsv. gerttsoɢ Lu, g gerttsogaa: gerttsoga J hertsog | vn герцог
J gerttsoga metsäd jääti talopoikiilõ hertsogi metsad jäid talupoegadele
J med́d́e ja gerttsoga metsä välill om proseɢ meie ja hertsogi metsa vahel on (metsa)siht

haakki M Lu Li J I (Ra), g haakii M Lu Li J I haaki J
1. voki lüht; lühi haru | vn дуга веретена (на водской самопрялке)
J vokilla on haakki, värttenä pannaa haakkii vokil on lüht, värten pannakse lühti
Li haakki on pulikkoje väliᴢ, nahkoikaa pantu lüht on pulkade (= lühipostide) vahel, nahkadega (kinni) pandud
I värttänä on haakii süämmezä. haakki on puinõ i tällee ovaᴅ niku ampaaᴅ tehtüᴅ värten on lühi sees. Lüht on puust ja talle on nagu hambad tehtud
M värttenällä on kahs haakkia värtnal on kaks lühi haru
I vok̆kii haakki voki lüht
M Lu haakii ampaaᴅ lühi konksud e. hambad
2. konks, haak; (voki)lühi konks e. hammas; ahingu haru; õngekonks | vn крюк; крючок на дуге веретена (на самопрялке); зубец остроги; рыболовный крючок
Ra lühez õllaa tšiini rautakokaᴅ, ne õllaa haakiᴅ lühis on kinni raudkonksud, need on lühi hambad
Lu astragalla õli kahstõ·ištšümmett haakkia ahingul oli kaksteist haru
3. västar, ahing | vn острога
J haakika püüvvetä veess kala västraga püütakse veest kala
4. kõblas, kabli | vn мотыга
J haakki lähsi varrõss väĺĺä kõblas tuli varre otsast ära
5. (ristamisi asetatud lattidest) kärbis | vn прясло (положенные крест-накрест палки, жерди)
J linad om pantu haakki linad on pandud kärbisele (kuivama)
J ärüt kuivap põlloll haakkiiᴢ ristikhein kuivab põllul kärbistel
6. J (võrgu-, nooda)vabe | vn вешало, шесты, на которых высушивают невод.
Vt. ka vokiihaakki

hairoossa: haiross J-Tsv., pr hairoon J, imperf hairoozin: hairozin J = hairoa
J kõik hairoop tallajõᴢ, nii om väsünnü lausa tuigub käies, nii on väsinud
J pöörtünnü hairoob niku umalikaᴢ pöörituse saanu tuigub nagu joobnu
J vai õlla umalõs, ku nii hairossa kas ollakse purjus, et nii vaarutakse?

hako P M Lu Li J ako P, g hagoo M Lu Li J hago J aguo P
1. jäme pehkinud puu | vn валежина, дупляк
Lu hako on kaugaa ležinnü puu {h.} on kaua (maas) lamanud puu
J vana puu, laŋkõnnu maallõõ, se on hako vana puu, langenud maha, see on {h.}
Li mettsäzä suur laŋkõõnnuᴅ .., no võib i sõissõ, mokom jo mäännüᴅ vana suur summainõ lad́d́a mokom paksu puu sõizõʙ; se on hako, vana hako metsas on suur mahalangenud .., noh (ta) võib ka seista, niisugune juba mädanenud, vana, suur vägev, lai, niisugune jäme puu seisab; see on {h.}, vana {h.}
J makkaab niku hako magab (liikumatult maas) nagu vettinud puutüvi
2. tuulest murtud puu känd; pehkinud känd | vn ветролом; дуплистый, гнилой пень
Li miä mättiizin hagoo päälle ma ronisin (vaevaga) tuulest murtud puu kännule
J sinuss om poĺzia nii paĺĺo, niku vanass hagoss sinust on kasu nii palju nagu vanast pehkinud kännust
J hago juuri mädanenud kännu juur
3. J-Tsv. puu peajuur; maapinnale kasvanud jäme juur | vn корневище

halli L P M Kõ Lu Li Ra J I χalli L haĺĺi (Kett.) alli K-Ahl. R-Lön. Li alĺi (K-Ahl.), g hallii P Lu Li J hallõõ J χallii L alĺii K
1. (vanadusest) hall | vn седой
I ku inehmine vanassit tuuʙ, ivuhsõᴅ tuuvaᴅ halliᴅ kui inimene jääb vanaks, (siis) lähevad juuksed halliks
Lu tšell on paĺĺo hoolta, leep halli pää kel on palju muret, (sel) läheb pea halliks (tuleb hall pea)
Lu hallissaa elit, a meelt ep kopittunuᴅ elasid vanaks (halliks minekuni elasid), aga mõistust ei kogunenud
L tuli narvass halli parta, rikaz minua tšäümεä rl tuli Narvast hallhabe, rikas mulle kosja
Kõ vana halli starikka vana hall taat
J halli (opõin), om mennü vanassi hall (hobune), on jäänud vanaks
I halli opõnõ ~ P M halli opõn ~ Li halli õpõn (vanadusest) hall hobune
J vana mehe part om mennü hallii vana mehe habe on läinud halliks
Li kõvassi meni hallii läks väga halliks
2. halli (hallikat) v. valget (valkjat) karva; hall v. valge hobune, kimmel | vn серый (сероватый) или белый (беловатый), белёсый (о животном); серая или белая лошадь, серка
L meneb minuu deeduška χallii opõzyõkaa läheb minu vanaisa halli hobusega
P halli voho hall kits
M halli opõn ~ Li halli õpõn valge hobune
J halli opõin kimmel
Li halli, väliss halliss i kutsuttii valkaat õvõssõ kimmel, vahel kimliks nimetatigi valget hobust
Li hallilla ep hooli tšezällä tšelloa ja talvõlla tallia kimmel ei vaja suvel kella (kaela) ega talvel talli

haltuu ~ haltu J-Tsv. halttuu Lu võimu alla, valdusse | vn во владение
J noor meez oŋ kõikkina võtõttu naisiijõ haltuu noor mees on võetud täiesti naiste võimu alla
J juudõlaizõd om võtõttu kõik torgovĺa õma haltu juudid on võtnud kogu kaubanduse oma valdusse
Lu peremeez anti sõnaa, jot siä võiᴅ võttaa minuu tütöö enee halttuu, enen nallõ peremees andis sõna, et sina võid võtta minu tütre enda valdusse

halvatuᴢ Li halvõtuᴢ J, g halvatuhsõõ: halvõtuzõ J halvatus | vn паралич, удар
Li halvatuᴢ, se on mokoma tauti halvatus, see on niisugune haigus
J sene juumräte halvõtuᴢ om võttõnnu seda joomarit on halvatus tabanud

harrissuussa: harrissuss J-Tsv., pr harrissuun: harrissun J, imperf harrissuuzin: harrissuzin J laieneda, laiaks minna | vn раздаваться, раздаться (в плечах и т. д.)
poigõss on tullu täüzmeeᴢ, nääku om pihtoiss harrissunnu poisist on saanud täismees, näe, kuidas on õlgadest laiaks läinud

haššillaa Lu sassis | vn растрёпанно (о волосах)
ivusõd om muglittu, õllaa haššillaa juuksed on sasitud, on sassis

hertta P Lu J herttõ ~ hertt J-Tsv. [< is, sm], g hertaa Lu herta J ärtu | vn черви (карточная масть)
J hertt äss om vanõp herttõ kunigõss ärtuäss on vanem ärtukuningast
■
J hale hertõlõ (= mustõlaizõlõ) [sic!] ann vaa koorõtt, kül tämä siis tšätt katsoʙ {h. h.} (= mustlasele) anna vaid hapukoort, küll ta siis kätt vaatab.
Vt. ka herttu

hukata K-Al. L M Lu Li hukatõ Lu hukat J-Tsv. hukataɢ I ukata (K-Ahl. R-Salm₁), pr hukkaan L Lu Li J ukkaan K-Ahl., imperf hukkazin M Li hukkõzin Lu J
1. raisata; (ära) kulutada, (ära) tarvitada; kasutada | vn тратить, истратить, расходовать, израсходовать; употреблять, употребить
M täm̆mää tšäezä rahad evät kestä, täm suv̆vaaʙ hukata paĺĺo rah̆haa tema käes raha ei püsi, ta armastab raisata palju raha
M paĺĺo ep hukata saaχχaria suhkrut palju ei raisata
Lu elä hukkaa aikaa ära raiska aega!
L siä õmaz iäz ed ehi hukata sa ei jõua (seda) oma eluajal ära kulutada
Li laafkaa menin i hukkazin vaa pool rubĺaa läksin kauplusesse ja kulutasin vaid pool rubla
Lu ku leiväd on süütü, jutõllaa: on hukattu kui leivad on söödud, (siis) öeldakse: on ära tarvitatud
Lu mikä om pantu riissa omal paikõl, on hukattu mis(sugune) asi (tööriist) on pandud oma kohale, (see) on kasutatud
2. (maha) jätta | vn бросать, бросить, покидать, покинуть
I šveeda hukkazi mah̆haa karetii rootslane jättis (oma) tõlla maha.
Vt. ka hukkaõlla

hurtti J: hurtt J-Tsv., g hurtii J hurt; tobu, puupea; loikam, kolakas | vn борзая (собака); балбес; дылда
vot hurtt, vai part om papill vaat (kus) tobu, või papil on habe!

hämöläin Lu Ra J hämöläinen J-Must., g hämöläizee Lu J hämöläize J ämblik | vn паук
Ra hämöläin ripub akkunaza ämblik ripub akna küljes
J tšärpein om puuttunnu hämöläize võrkkoo kärbes on sattunud ämblikuvõrku.
Vt. ka vesihämöläin.
Vt. ka hömöläin

höbliä² J-Tsv. hööbĺä Lu, g höbliä: hööbĺää Lu lõtv, nõrgalt sulguv | vn слабый, ненатянутый; неплотно закрывающийся
J uhs om vähäize höbliä uks on väheke nõrgalt sulguv

hötisä: hötissä Lu hötiss J-Tsv., pr hötizen J hötisen Lu, imperf hötizin J hötisin Lu
1. õõtsuda, vabiseda, vappuda | vn трястись, колыхаться
J varm, razvõin inimin hötizep niku soo paks, rasvane inimene õõtsub (käies) nagu soo
J nii om varmissunnu, jot põzgõd va hötissää on nii paksuks läinud, et põsed lausa vabisevad
J katsokk, ku kase varm nain hötizep tallõt vaata ometi, kuidas see paks naine õõtsub käies
2. lobiseda; klatšida | vn болтать, сплетничать
Lu tämä hötiseʙ ta lobiseb

hüütö [< sm] (J-Tsv.), g hüüdöö kasu; kasum | vn польза; прибыль
suurõss juumizõss hüütöä om vähä suurest joomisest on vähe kasu

iireenättü P M-Set. iiree-nättü Lu iirenättü Lu Li hiirehernes (taim) | vn мышиный горошек
P iireenätüll kazvavat palgoᴅ, palguo süämmez om musad ernieᴅ hiirehernel kasvavad kaunad, kauna sees on mustad herned
Lu lehmät süüväd iiree-nättüä üväss lehmad söövad hiirehernest hästi

iiri K L P M Kõ S Lu Li Ra J I vdjI iir M-Set. hiiri Kõ S Lu Ku (J) Ири Tum. И́йри K-reg₂ Ii-reg₁ Гыри Pal₂ ihre Kr, g iiree K M Kõ Lu Ra J I iirie P
1. hiir | vn мышь
Lu iiri ja krotta on harmaaᴅ, a maamügre on mussa hiir ja rott on hallid, aga mutt on must
K kui iiret tulõvaᴅ, nältšä-voosi tulõʙ kui hiired ilmuvad (tulevad), tuleb nälja-aasta
J iiri on surma suurimoilõõ rl hiir on surm tangudele
M märtšä niku iiri märg nagu kassipoeg (märg nagu hiir)
M vizgattii ahjoo päälee, juõltii: iiriile mätä ammaᴢ, a millõ üvä visati (hammas) ahju peale, öeldi: hiirtele mäda hammas, aga mulle hea (hammas)
J tuli iiri pittšä-äntä tuli hiir pikksaba
Lu ühs iiri, kahs äntää, tšempa tšerii tšennää arvõᴢ mõist üks hiir, kaks saba, kes pastla (~ kerikinga) ära arvas?
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir vastik, aga sitt magus
M ep tšenniid ep täätännü, eb iiri eb araga kk keegi ei teadnud, ei hiir ega harakas
J põlto iiri on lõikkonnu vihgoo pääᴅ põldhiir on vihu pead ära närinud
Kõ ińeehmin on nii köühä kui tšerikoo iiri inimene on nii vaene nagu kirikurott (kirikuhiir)
J iiree norad om põlloll hiireaugud on põllul
Lu iiree karvaa ~ P iirie karvaa hiirekarva (hiirhall)
J iiree karvõin opõin hiirekarva (hiirhall) hobune
2. M Kõ S rott | vn крыса
■
Li suuri iiri rott
M lentävä iiri, öölapakko nahkhiir
Lu iiree nättü kazvoʙ niittüil i viĺĺäᴢ hiirehernes kasvab heinamaadel ja viljas
Kõ iiree erneᴢ ~ I iiree erneh ~ Lu iiree herne hiirehernes (taim)
Ra kõltsõd i sinized iiree ernee kukaᴅ kollased ja sinised hiireherneõied
K J iiree tee (teatav põlle tikandkiri).
Vt. ka elo-iiri, lentoiiri, nahkaiiri, petoz-iiri, suuriiri

iiriin J-Tsv., g iiriizee: iiriize J hiirhall, hiirekarva | vn мышиного цвета
sitts om muuttunnu iiriize (~ iiriise) karva sits on muutunud hiirekarva halliks

ilata Al. Kett. R U L P M Kõ Po Lu Li J (K-Ahl. Ja-Len. V Ra Ku) ilat J-Tsv. ilataɢ vdjI I, pr ilaan K il̆laan M illaan Po Lu ilan J il̆laa ~ illaa I, imperf ilazin R M V Lu J ilazii I (ära) koristada, (ära) panna; koristada, kraamida, puhastada; korda seada, korrastada; talitada (loomi) | vn убирать, убрать, прибирать, прибрать; налаживать, наладить; обряжать, обрядить (о скоте)
J rüttšeet tarviz ilata vällää rukis (rukkid) tuleb koristada
Lu sütšüzül kapussaa ilataa sügisel koristatakse kapsast
M omenad ilatas talvõssi kartulid koristatakse (ja pannakse) talveks (ära)
Kõ suvõll õlivat talgod leipää ilata suvel olid viljakoristustalgud
M nõistii lin̆naa il̆laamaa maalta vällää hakati lina maast (= põllult) kitkuma
M sütšüzönnä piäb ilata tara sügisel tuleb aed koristada
Lu ku leeb üvä ilma, nõizõn illaamaa einiä kui tuleb ilus ilm, hakkan heina koristama (= heinu kuhja või küüni panema)
Lu noorikka senee rahaa ilaᴢ (pulmakomme:) pruut koristas selle (põrandale visatud) raha ära
M ku õunad võttaas puussa vällää, siz i pülvääd ilataᴢ kui õunad võetakse puust maha, siis koristatakse ka tugipuud ära
J kuhõ siä ilazid minuu hatuu, miä n levve tšättee kuhu sa panid mu mütsi, ma ei leia kätte
M košelka ilattii kormunaa rahakott pandi taskusse
M il̆laan piimää (pärast lüpsmist) panen piima (pottidesse)
I komnatti illaaɢ i assõõᴅ illaaɢ i lahsaa vaattaaɢ i kõittši (küll) tuba koristada ja nõusid koristada ja laste järele vaadata ja puha
J praaznikaa eell om paĺĺo ilamiss enne pühi on palju koristamist
J ilamõtt rihi haisua on täünö koristamata tuba on haisu täis
J ila rikad maass korista praht (prahid) põrandalt
Lu sill on lauta illaamatta sul on (söögi)laud koristamata
M ku ilatas põltoa, väittääs tšived ühtee kok̆koo kui puhastatakse põldu (kividest), (siis) veetakse kivid ühte hunnikusse
Ra hapopiimää ojjõttii kaugaa i ilattii hõmõ päältä vällä jõka näteli hapendatud kohupiima säilitati (hoiti puunõus) kaua ja iga nädal korjati (puhastati) hallitus pealt ära
Lu illaa kalaᴅ puhasta (= roogi) kalad!
M kui nõizit tilassa ül̆leeᴢ, pezit silmäᴅ, nii järkeä piti ilata pää kui tõusid asemelt üles, pesid silmad, siis tuli otsekohe pea (= juuksed) korda seada
M nurmitööd on ilattu (sügisesed) põllutööd on korras
M piäb nurmõa ilata väĺĺää põld tuleb korda teha (= künda)
L kui žiivatad ilattii, siz mentii laulamaa kui loomad talitati (ära), siis mindi laulma
■
Lu ilataa seiliᴅ rehvitakse purjed
M il̆laa opõzõss zbruuju (raŋgõᴅ, lookka, sed́jolkka, õhjaᴅ) võta hobune rakkest lahti (rangid, look, sedelgas, ohjad)
I dava·i nüt täm̆mää il̆laamap poizõgõ matame ta nüüd maha
Li kõikkiita jumalaa maa illaaʙ vs muld võtab kõik vastu (jumala maa koristab kõik ära)

iĺĺaa K P M Kõ Li J-Tsv. ilĺaa K-Ahl. vdjL iljaa R-Lön. iĺĺa M J-Tsv. iĺĺää J-Tsv. iĺĺä M Lu Li iĺĺ J-Tsv.
1. tasa, vaikselt, vagusi; (on) vaikne; aeglaselt | vn тихо, спокойно; медленно
M nii isub iĺĺa, što i kõrvõd eväd liikahta istub nii tasa, et kõrvadki ei liigu
Li se inemin pajataʙ iĺĺä see inimene räägib vaikselt
Li sõis iĺĺaa seisa vagusi!
M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab
J kujall on iĺĺ väljas on vaikne
M vaikko on tõizõl mikä hätä, no täm ipo iĺĺaa pääzeʙ läpi kui ka (kuigi) teisel on mingi häda, (kuid) tema ei tee sellest väljagi (tema saab väga vaikselt läbi)
Kõ kui siε iĺĺaa tšäüᴅ kui tasa (= aeglaselt) sa käid!
J trengi tait om väsünnü, ku ni iĺĺa tuõp põllolt kottoo sulane on vist väsinud, et nii aeglaselt tuleb põllult koju
2. vdjL K R-Lön. hilja | vn поздно.
Vt. ka iĺĺakkoizõõ, iĺĺakkoittaa, iĺĺakkoo, iĺĺakkoozii, iĺĺakkoottaa, iĺĺakkõizõõ, illekkootõõ, illikkoo, illikkoozii, illikkoottaa, iĺĺukkõõzii, iĺĺõkkõizõõ

ilmussa: ilmuss J-Tsv., pr ilmun J, imperf ilmuzin J
1. ilmuda | vn появляться, появиться
vańa dääd on sõass ilmunnu kottoo Vanja-onu on ilmunud sõjast koju
kui tšezäll va vari päiv, ni ilmussa paarmaᴅ kui suvel (on) aga palav päev, nii ilmuvad parmud
tšiire ilmussa lehoᴅ, puud jo om podžgõll varsti ilmuvad lehed, puud on juba pungas
tšülm om pannu uguritsaᴅ, daaže eväd i ilmustu (nõistu) külm on kurgid ära võtnud, (nad) isegi ei tõusnud üles
2. J-Tsv. ilmsiks tulla | vn объявляться, объявиться.
Vt. ka ilmaussa, ilmunõssa, ilmussua, ilmõssua

ime¹ J-Tsv. (R-Lön.) ihme [< is] Lu (J-Tsv.) ih́me [< is] (J-Tsv.), g imee ime; imelik | vn чудо, диво; чудной, странный
R mit kummat kummatteli minu kuvajaiseni imet imesteli ilmatoojaseni (Lön. 184) rl mis ime(si)d pani imeks mu sünnitajake, (mis) ime(si)d imestas mu ilmaletoojake
J kase om vähäize ime, kuhõ võiz äviä nigl silmä nähoss see on vähe imelik, kuhu võis kaduda nõel (lausa) silma alt
J vähä ihmett: kui tämä pääsi suurõõ karjakaa üle pisut imelik: kuidas ta pääses suure karjaga üle
Lu ai ku on kumma (ihme) inemin oi, küll on imelik inimene
J imessi (ih́messi) panõma imestama, imeks panema.
Vt. ka imeĺikka, imelüᴢ

imeĺikka: imeĺikk [< e?] J-Tsv., g imeĺikaa J imelik | vn странный
kase om vähäize imeĺikk d́eel: lahs ep kuuntõõ issää(ᴢ) see on vähe imelik asi: laps ei kuula (oma) isa

imelüᴢ J-Tsv., g imelühsee: imelüse J = ime¹
kase om vähäize imelüᴢ: oottõmm, oottõmm võõrait, a nämäd evät tuõ see on vähe imelik: ootame, ootame võõraid, aga nemad ei tule

imo K P M Lu J-Tsv. I (R-Eur. R-Reg.), g imoo ~ imo J im̆moo M
1. himu, soov, tahtmine | vn охота, желание
J mill on imo kattsoa, kui koirõt tanttsivõᴅ mul on himu vaadata, kuidas koerad tantsivad
M tämä on rikaᴢ, tämä võip kõikk imod ihtšiä ta on rikas, ta võib kõik (oma) soovid rahuldada
Lu evät saa immoa riitõõmizõss nad ei saa riidlemisest himu täis
J saimm imossi lauloa saime himu pärast (= himu täis) laulda
J täätemizee imo teadmishimu
2. isu | vn охота, аппетит
J tšaajuka ajab imoa väĺĺä teega ajab isu ära
J kast on imo on isu selle (toidu) järele
I imotab min̆nua, imo süüäg i juuaɢ mul on isu, isu süüa ja juua
J minu imo on küllelin mu isu on täis (= rahuldatud)
J jok said imo rehtel-kakkuiss kas said pannkookidest isu täis?
J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti
J lidnõs saab imossi süüvve siitnikka linnas saab püülileiba isu pärast (= isu täis) süüa
3. armastatu (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) | vn желанный (ласковое обращение-название жениха в народных песнях)
R tehkaa nüt sia silmälleni kuhe issueb imoni päälle pärnäise lavose (Eur. 34) rl tehke nüüd koht mu lemmikule (silmale), kuhu istub mu armastatu, pärnase pingi peale
R pesgaa nüt päähüt pääsgoltani, ilatkaa imos igusset (Eur. 33) rl peske nüüd peake mu pääsukesel, tehke korda armastatu juuksed.
Vt. ka imu, iso²

ispoveedõittaa: ispoveedõitta J-Tsv., pr ispoveedõitan, imperf ispoveedõitin pihtida | vn исповедоваться, исповедаться
J kõik hilka menne papilõõ ispoveedõittama, nii om paĺĺo süntiit lausa häbi minna papile pihtima, nii palju on patte

ižorilainõ ~ ižorilain Lu ižorlain J-Tsv., g ižorilaizõõ Lu isur, isurlane | vn ижорец, ижорка
Lu rüsümä-tšülä siεl õlivad ižorilaizõᴅ Rüsümäe küla, seal olid isurid
J korõnto om võtõttu ižorilaisiijõ tšeeless sõna {k.} on võetud isuri(te) keelest.
Vt. ka ižora, ižori

itikka Lu Li J itikk J-Tsv., g itikaa Li J putukas; uss, röövik; tõuk, vagel; koi | vn насекомое; червь; личинка; моль
Li tuli vari ilma, siz lähtevät kõikõõlõizõd itikat χodduu tuli kuum ilm, siis lähevad igasugused putukad liikvele
J itikõt sittšiüvät tšezäll putukad siginevad suvel
J laizgõll perennaizõll lühzikkoz itikõt sittšiüssä laisal perenaisel siginevad lüpsikus(se) ussid
J lihois taita õli vähä soola, ku itikõt sittšiüsti liha(de)s oli vist vähe soola, et siginesid ussid
J kapussõs sittšiüstii itikõᴅ kapsas(se) siginesid röövikud
J kassen taloz lahzõt sittšiüssä niku itikõᴅ selles talus siginevad lapsed nagu vaglad
J itikõd om pilattu lampaa nahgõᴅ koid on rikkunud lambanahad
Lu tikka itikka toonesepp (puukoi)
J puu itikk mädamailane (puudes)
J jaanii itikka, jaanii üü itikka jaaniuss.
Vt. ka leppäitikka, tšülvi-itikka

itšiliin ~ itšilin J-Tsv.:
tańa om minuka ühs itšilin Tanja on minuga üheealine.
Vt. ka iällin

itšävüᴢ J, g itšävüü [?]: itšävüsee J igatsus; nukrus, kurbus | vn тоска; печаль, грусть
a itšävüz om mokom, jott i jutõll em või aga igatsus on niisugune, et ei suuda rääkidagi (ei leia sõnu)
kui kottoa kaugõpõl, nii itšävüs tuõʙ kui (ollakse) kodust kaugemal, siis tuleb kurbus (peale)

ittee Lu J adv idanema | vn (наречие в форме илл-а от ite)
J jüväd om pantu ittee (itenemä) terad on pandud idanema
Lu rüiᴢ, vehnä, õzra mennaa ittee rukis, nisu, oder lähevad idanema.
Vt. ka itee

itüüssä: ittüssä (Lu), pr itüüʙ, imperf itüüzi = iätä
rüiz om pantu ittümää rukis on pandud idanema

ivuᴢ Al. K-Ahl. P M Lu Ra J-Tsv. (Kett. R L Kõ I Kr) ivuuᴢ L (K P J I) ivvuᴢ (Lu) iuᴢ (Ke Po Lu J I Kr) iguᴢ (R-Eur.) juuᴢ [?] (I) hivuᴢ Kõ hiuᴢ Ku (K-Sj. J) Ивуса Pal₁ Ii-reg₁ И́вуса K-reg₂ ühuse Kr, hrl pl ivuhsõᴅ Kett. L P I (Kõ Ra J-Must.) ivuhset K-Ahl. ivuuhsõᴅ K L I ivuχsõᴅ ~ ivuuχsõᴅ P ivukseᴅ (R-Reg.) ivuksad K-Sj. ivussõᴅ Al. Kett. P M ivusset R-Lön. Lu-Len. ivusõᴅ Kett. M Lu Li Ra J ivuset R-Reg. ivusaᴅ M Lu ivuusõᴅ J ivvusõᴅ Lu iuhsõᴅ Po I iuχsõᴅ J iuφsõᴅ (Ke) iussõᴅ Lu igusset R-Eur. juuhsõᴅ (I) hivussõᴅ (Kõ) hiusõᴅ J hiuset K-Sj. Г̧ ïуксетъ Pal₁ iuset ~ ihwuscht ~ ihhust Kr juuksekarv, karv; juus, juuksed | vn волос; волосы
Lu tšülmässä se tuõʙ, ühtkaa ivussa eb õllu pääᴢ, plešši meeᴢ külmast see tuleb, ühtegi juuksekarva ei olnud peas, kiilaspäine mees
J kuss hitolt om puutunnu [= puuttunnu] naisiijõ ivuᴢ kust kuradilt on (siia) sattunud naiste juuksekarv?
J parra ivuᴢ meep šikkõra habemekarv läheb krussi
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks(ki) juuksekarv ei lange (peast) ilma ette määramata
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas)
M ivus pittšä, a meeli lühüᴅ ~ ivus pittšä, a ladva lühüᴅ vs juus pikk, aga aru lühike
P vaatan kast kaunissa ivuss vaatan neid punaseid juukseid
Lu ivusõd õltii alla põlviee pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi
Lu plešši inemin tšenell bõõ iussii kiilaspea inimene (on), kellel pole juukseid
M ivusõd õllaz valkõaᴅ, a äpiät ebõõ juuksed on hallid (valged), aga südametunnistust (häbi) pole
M tämä nii kõvassi heittü, ivusõd nõisti pissüü ta ehmus nii kõvasti, (et) juuksed tõusid püsti
M kazel inehmizel on enäp kasta võlkaa kui ivussia pääᴢ sel inimesel on rohkem (seda) võlga kui juukseid peas
M häiläb ivusat haijallaa käib (ringi), juuksed laiali
M ivusõd on laskõnu šaadrillaa juuksed on vajunud sorakile
M ku kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi, siis on juuksed vanunud
Lu minuu vunukal on ivusõt tšikkaraᴢ minu lapselapsel on juuksed lokkis
M näd ivusat pissüä niku avupää näe, juuksed püsti, nagu sasipea
Ra kudrid ivusõᴅ ~ Lu tšippur ivuᴢ ~ tšikkar ivuᴢ lokkis juuksed, kähar juus
J arvad ivusõᴅ hõredad (harvad) juuksed
M kõv̆vii guustat paksud ivusõᴅ väga tihedad, paksud juuksed
Lu täll ain on sirkaad ivusõᴅ tal on alati siledad (= siledaks kammitud) juuksed
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda
J liigõᴅ ivusõᴅ ~ võõrad ivusõᴅ valejuuksed
M kunnõ irte ivuzila .. (Al. 48) rl kuni (olen) lahtiste juustega (= kuni olen veel neiu, vallaline) ..
Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juukselõikaja juurde
J ivusõõ tolkka ~ ivuᴢ butšk juuksesalk
■
Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (taimekahjur); sajajalgne.
Vt. ka irti-ivuhsõᴅ, süntü-ivussõᴅ, tšikkarivuᴢ

iällin (M Lu) iälline (M) iälin J-Tsv. (Lu) iäline J-Tsv. iälliin (Kõ Lu):
J tšehs iälin meeᴢ keskealine mees
J jo om poisii iälin on juba noormeheeas
Lu ühee iällizeᴅ, ne õllaa üht ittšää, litši on sünnüttü üheealised, need on ühevanused, (ajaliselt) ligistikku sündinud.
Vt. ka tšehsi-iällin, täüziälin, ühziälin
Vt. ka itšiin, itšiliin, itšäne

jalajõin J-Tsv., g jalajõizõõ: jalajõizõ J jalakane, jalaka(puu)st | vn ильмовый, вязовый
ämmä avvõlõ om pantu jalajõin rissi vanaema hauale on pandud jalakane rist

jalka Kett. K L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku Kr (R vdjI) jalk Ke J-Tsv. jalkᴀ Ku jalga Lu-Must. Ялка Pal₁ Я́лка K-reg₂ Ярга Pal₁ Я́рга Ii-reg₁ gialka ~ dialka Kr, g jalgaa K P M Lu Li Ra J I
1. jalg | vn нога
Lu ku õlõd vana, et kõhta häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, ei suuda liikuda, vanad jalad ei lähe edasi
P miä nõizõn jalkoi tšennittämää ma hakkan jalgu kängitsema
P inehmin on ilma jalkoi, mitä siä tämäss tahoᴅ inimene on jalutu, mida sa temast tahad
Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga)
Lu jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
P tšell on jano, senel on jalgaᴅ vs kellel on janu, sellel on jalad
P ühs jalka on maall, tõin jalka on avvaa serväl kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval
M täll on pää kõlmõttomann jalkanna, ep tää, mitä teeʙ kk tal on pudrupea (tal on pea kolmandaks jalaks), ei tea, mida teeb
Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs rumal pea jalgadele puhkust ei anna (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad)
P petohsõl on lühüüd jalgaᴅ vs valel on lühikesed jalad
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa kk jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
L pani tätä jalkonaa sõtkomaa savvõa pani teda jalgadega savi sõtkuma
Lu miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi (enam) jalul
J lahs hüpib jalgalt jalgalõõ laps hüpleb jalalt jalale
I jalkojõõ päälä tšäüᴅ käid jalul (= käid voodist üleval)
Po pääss i jalkoissaa peast jalgadeni (= pealaest jalatallani)
M elettii üv̆viippäi, a nüd nii kõv̆vii sõitõltii, etti evät tšäü jalgala tõin tõizõlõ elati hästi, aga nüüd riieldi nii kõvasti, et ei käi(da) jalaga(gi) teineteise pool
J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalka pisä ei ma enam teie tallu jalga pista
Lu tämä jalkoi veitteep peräᴢ ta veab jalgu järel
J tõizõlõ jalka rissi panõma teisele jalga ette panema
P miε tällie tein jalgad allyõ ma tegin talle jalad alla
Lu nät sai jalgõd alla, nõis üvvii elämää näe, sai jalad alla, hakkas hästi elama
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
Li jalka muurahtu ~ jalka suri jalg suri (ära)
J võtti jalgõᴅ jalad väsisid (ära)
Ra kurki nokki jalgõᴅ kuresaapad on jalas (= jalasääred on tuulest lõhenenud)
J raska jalgaa pääll õlõma raskejalgne (= rase) olema
M tuli suurilla jalgoilla tuli suurte sammudega
J täll om puu jalk tal on puujalg
Lu vokii jalgõᴅ vokijalad
M ŕumkaa jalka viinapitsi jalg
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ sellel(t) juba enam kui (üks) kord murti tagajalad
J lapp jalk lestjalg; lampjalg; labajalg, jalalaba
P jõka jalgaa assõmõlla panõtõltavassi (itkust:) igal sammul (igal jalaastel) tagaräägitavaks
M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad jäid (läksid) hellaks
Ra jalgaa kant jala kand
J jalgaa seltš jala selg
Lu jalgaa jältši jalajälg
M jalgaa tallaa jältši jalatalla jälg
Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on
Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ tema on nii(sugune) tallalakkuja, (kas või) tallaalused lakub (üle)
Lu jalka terä jalalaba varvastepoolne osa
Lu jalka rätte jalarätt
J jalk inimin jalakäija
J jalk vätši jalakäijad
2. linnasejalg, -idu | vn солодовой росток
Lu eestää ne jalgad võtõtaa poiᴢ, siiz javõtaa algul võetakse need linnasejalad ära, siis jahvatatakse
P linnaχsyõ jalgaᴅ linnasejalad, -eod
3. harkadra haru e. sõrg | vn ножка у рассохи
Li enne adrakaa tšünnettii. adr õli .. no kutsuttii jalgõdõ ennemalt künti puuadraga. Puuader oli .. noh, nimetati adraharudeks
4. jalg (mõõtühik) | vn фут
Lu jalka on mõõttu; seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik); seitse jalga, see on süld
Lu merisüli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga
■
Kõ jänessee jalka kassikäpp (lill)
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine
J vazikaa jalk ripub nenäss nina on tatine (tatt ripub ninast).
Vt. ka adra-jalka, esijalka, järjüüjalka, karvajalka, klimppajalka, kover-jalka, linnazjalgaᴅ, muhkujalka, mätäjalka, pittšijalka, ramp-jalka, ramppajalka, satajalka, sõnajalka, štanajalka, takajalka, takujalka, tšellijalka, tšerijalka, vokiijalka, vääräjalka, üφsjalka
Vt. ka jalgaᴢ

jano Kett. K-Ahl. P M Lu J (vdjL vdjI), g janoo Lu jano J-Tsv. janu | vn жажда
J varill aika on jano kuuma ajaga on janu
P sill ko õli jano, ize meniᴅ jõiᴅ kui sul oli janu, (siis) ise läksid, jõid
P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett
M lehmä on janoza, tahob juuvva lehm on janus, tahab juua
J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti
Lu tšell on jano, sell on jalgaᴅ vs kel on janu, sel on jalad.
Vt. ka janotuᴢ

jaššikka Ar. P M Lu I (J Ku) jaš́š́ikka L M jaššikk J-Tsv. jaaššikka I jasikka K-Ahl. jäš́ikka (Kõ-Len.) jaštšykka M, g jaššikaa J I Ku jaš́š́ikaa L
1. kast | vn ящик
M panõ panidoraa taimõt kazvamaa suurõpaa jaš́š́ikkaasõõ pane tomatitaimed kasvama suuremasse kasti
I müllüzä on mokoma jaššikka, kuhõk pannaz rüüᴢ veskis on niisugune kast, kuhu pannakse rukis
I rattaiza on pööräᴅ, aizaᴅ, jaššikka päällä vankril on rattad, aisad, kast peal
J lautõin jaššikk laudkast
J tširjoitõ lassaa poštii jaššikkoisõõ kirjad lastakse postkastidesse
2. (laua)sahtel | vn ящик стола, выдвижной ящик
M lavvaa jaššikka lauasahtel
3. karp, toos | vn коробка, коробочка
L võtti jaš́š́ikaa spitškoi võttis karbi tikke
J pitšk jaššikõll om banderoĺ pääll tikutoosil on panderoll peal.
Vt. ka lautajaššikka, pitšk-jaššikka, puu-jaššikka, rahajaššikka, sitt-jaššikka

johanto Lu J-Tsv. = joh
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
J johanto tšiutto om mõnt kõrta ahasõltu, a siä veel ahasõᴅ särki on juba mitu korda kitsamaks tehtud, aga sina teed (ikka) veel kitsamaks

joko¹ L Kõ Lu Li jok Ra J-Tsv. Ku jook J kas | vn разве, ли
Lu joko pillit kõikk möiᴅ kas müüsid kõik savipillid ära?
J jok leived om vaalittu kas leivad on vaalitud?
Ku jok annaᴅ kas annad?
J meeš tšüzüʙ: jook se tšiiree lõpup põlto mees küsib: kas see põld lõpeb varsti?
Vt. ka -ko

joršši K P M Kõ S Lu Li Ra J Ku (Ja-Len. V I), g joršii M Lu J, pl ї͡оршить Tum. kiisk, kiisakala | vn ёрш
J joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine
Ra mejje jõgõz on joršši, ahvõna, särtšä, autši, latikka, säüneᴢ, vimpa .. meie jões on kiisk, ahven, särg, haug, latikas, säinas, vimb ..
Ra sain viistõiššümeᴅ jorššia sain viisteistkümmend kiiska

juttu K L P M Lu Li Ra J I (R-Eur. Kõ Ku), g jutuu K L P M Kõ Lu J Ku jut̆tuu M
1. jutt, kõnelus | vn разговор, речь, беседа
J pajat juttu väĺĺä, ku om pajattõmiss räägi (oma) jutt ära, kui on rääkimist
J mih́e siä öhzütteed inimiss õmiiz juttuiska miks sa eksitad inimesi oma juttudega?
M tällee tap̆paab juttua, jutulla bõõ õttsaa nii äärtä tal jätkub juttu, jutul pole otsa ega äärt
J kül sell inimizell juttu veerep suuss küll sellel inimesel jutt jookseb (veereb suust)
J juttu jäi seisoma jutt katkes (jäi seisma)
Li juttu maaᴢ jutt (on) läbi, jutul lõpp
Lu tuli jutussi tuli jutuks
Lu juttu juttua levväʙ vs jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt)
M nät sõna tooʙ jut̆tuu näe, sõnast saab jutt alguse (sõna toob jutu)
M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed
M elä tuŋkõõ jut̆tuu väl̆lii ära sega jutu vahele
Lu õõ vaiti, jo menid leppoijjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Leppojja)
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
Lu mitä juttua nävät pitäväᴅ mis juttu nad ajavad?
J juttua ajama rääkida; vestelda, juttu ajada
J suimõll ajõta juttua (külakonna)koosolekul räägitakse, aetakse juttu
J juttua vessemä (Tsv.) lobisema; kiiresti rääkima
P pajatimma üvεä juttua ajasime head juttu
M suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu
M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu
Lu tühjää jutuu nõssaja tühja jutu tegija (tõstja)
Li petoz juttu vale (jutt)
Li tolkutoi juttu mõttetu jutt
J tšeerolin juttu riugastega jutt
Li sala juttu salajutt
J nagru juttu (Tsv.) naljajutt
J mälehtüsee juttu mälestuskõne
2. kuulujutt, kuuldus | vn слух, молва
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvaᴅ pajattamaa kui mingi kuulujutt käib ringi (läheb liikvele), (siis) hakkavad kõik rääkima
Li jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ räägiti (olid kuuldused), et metsas kummitas (kummitati)
3. jutt, lugu | vn рассказ, история; байка
P miε sillyõ ühie pikkaraizyõ jutuu pajatan ma räägin sulle ühe väikese loo
M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu (ajalugu)
Li nee on kõig entizeᴅ jutuᴅ need on kõik endisaegsed lood
I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Palju aega on juba (mööda) läinud, need (= jutud) tuli unustada
J enn muinõin juttu ennemuistne jutt
4. jutlus | vn проповедь
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester luges kirikus jutluse.
Vt. ka petozjuttu, salajuttu, uutisjuttu

juudalain P juudõlain J-Tsv. juutalain (J-Must.), g juudalaizõõ: juudõlaizõ J
1. juut | vn еврей
J juudõlaizõd om võtõttu kõik torgovĺa õma haltu juudid on võtnud kogu kaubanduse oma valdusesse
2. juudalane, Juudamaa elanik | vn иудей, -ка
J kuza on süntünnü juutalaisii kunikas (Must. 151) kus on sündinud juudalaste kuningas?
Vt. ka juutti

kaari Li J-Tsv. (J-Must.), g kaarõõ: kaarõ J-Tsv.
1. (laeva, paadi) kaar | vn ребро (судового остова)
J alusõ gilise tšiinisetä kaarõᴅ purjelaeva kiilu külge kinnitatakse kaared
Li kaarõᴅ pannaa puupulkaakaa tšiin giĺĺizee. neĺtõiššõmõᴅ kaarta venneel onõ kaared kinnitatakse puupulgaga kiilu külge. Paadil on neliteist kaart
Li alussõõ kaarõᴅ purjelaeva kaared
2. (ree, saani) kaar | vn грядка (дровней, саней)
J laivaa kaari om paĺĺo suurõp kuu lait́oo kaari laeva kaar on palju suurem kui ree kaar
■
Li vess kaar(i) tuuli vesikaare tuul.
Vt. ka veneekaari, veskaari, vihmakaarõ
Vt. ka kaarto, kaarõ

kaazna M Lu Li J (K) kaaznõ ~ kaazn J kaasna J-Must., g kaaznaa K M Lu Li J
1. (peidetud) varandus, aare, raha | vn клад, сокровище, добро
M ko näed ööllä tuli põlõp kuza, siεl butto on kaazna pantu kui näed, (et) öösi põleb kuskil tuli, sinna on nagu aare peidetud (pandud)
Lu miä menin tšüntämää tarraa i leüzin kaaznaa ma läksin aeda kündma ja leidsin (peidetud) varanduse
J med́d́ee põltoilt om mõnt kõrta levvettu kaazn (rootsii rahaᴅ) meie põldudelt on mitu korda leitud aare (rootsi rahad)
J od́d́õb õmas kaaznaa kattilõz maannall hoiab oma raha katlas põranda all
Li rahaa kaazna peidetud raha
2. (riigi)kassa, -raha | vn (государственная) казна
J riikii kaaznõz om paĺĺo kultaa riigikassas on palju kulda
Lu riikii kaazna riigikassa, -raha

kablukka K-Ahl. M Lu Li (J-Must.) kablukk J-Tsv. koblukka Lu Li, g kablukaa Lu Li J kabluka J koblukaa Lu Li (saapa)konts | vn каблук
Lu tšentsiä peettää ilma koblukkojee i koblukkojeekaa peettää (kodus valmistatud) säärsaapaid kantakse (peetakse) ilma kontsadeta ja kontsadega kantakse
J enne kablukkois pietti õppõizõd ravvõᴅ enne kanti kontsades hõbedasi raudu
J kablukõd om väärissünneeᴅ kontsad on viltu kantud (viltu läinud)
Li saappagaa koblukka saapa konts
Li tšennää kablukka (kodus valmistatud) säärsaapa konts
J .. se on vätševäp minnua, tšene tšennä kabluka väärüline en õõ (Must. 153) .. see on minust vägevam, kelle saapa kontsa vääriline ma ei ole
Lu kõrkaa kablukka ~ pit-tšä kablukka kõrge konts
Lu matala kablukka madal konts
■
Li kablukkaa vizgata tantsida, tantsu lüüa

kagluᴢ K-Ahl. L P M Kõ Po Lu Li Ra J (R-Reg.), g kagluhsõõ Po kaglussõõ M Kõ kaglusõõ M Lu J
1. kaelus | vn ворот (у одежды)
J tšiutoll om peen kagluᴢ särgil on (liiga) väike kaelus
M lad́d́a kagluᴢ avar (lai) kaelus
Po mõnõllaisijeekaa niittijeekaa õmmõltii kagluhsõᴅ kaelused tikiti mitmesuguste niitidega
J kahõt pilut kaglussõss rl kahed tikandid kaelusest
J kaglus šnüürettü kaelus (on) kroogitud
Lu alu tšuutto on kaglusõõkaa, ilma vorotnikkaa alussärk on kaelusega, ilma kraeta
Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni
J napus millõ tšiutoo kagluᴢ nööbi mu(l) särgikaelus kinni
Kõ tšiutoo kaglussõõ õmmõltii se lintti-ploika särgi kaelusesse õmmeldi see pael-gofreering
M kamalkaa kagluᴢ ~ Li kamalikaa kagluᴢ jaki kaelus
2. krae, kaelus | vn воротник
M kaglus õli rüdillä ümpärikoin [= rüüdillä ümmärkõin] (Len. 264) krae oli rüül (= vanaaegsel linasel ülekuuel) ümmargune
Kõ võtti viskaz rev̆voo koormaasõõ: leeb naizõlõõ üvä kaglus paĺtolõõ võttis viskas rebase koormasse: saab naisele hea krae palitule
M miä tõin sillõõ šuubalõõ kaglussõõ ma tõin sulle kasukale krae
K sõsõ vieb sõnad sõrmikkaaza, virred viitaa kagluhsõza (Al. 51) rl õde viib sõnad sõrmikus, värsid kuue kaeluses
3. püksivärvel | vn пояс штанов
Lu stanoil on tooš kagluᴢ pükstel on samuti värvel
P stanoi kagluᴢ ~ Lu štanoi kagluᴢ ~ Li štanojõõ kagluᴢ püksivärvel
Lu kaattsojõõ kagluᴢ (linaste) pükste värvel
4. (põlle) kaelusepael, kaelatagune pael | vn воротниковая тесёмка у фартука
Lu perednikaa vai pollee kagluᴢ igapäevase või piduliku põlle kaelusepael
5. kaelarihm | vn ошейник
J koira kagluᴢ koera kaelarihm

kagra Kett. Set. K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ke Ja-Len. Kr) kagrõ Li kagr Lu Li Ra J Кагра Tum. Ка́гра Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁, g kagraa K L P M Lu Ra J I kagra Lu J, pl kagrad ~ kaggrat Kr kaer | vn овёс
K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšünä maa odrale ja kaerale tuleb maa sügisel ette valmistada
Li kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma külviaeg (aeg külvata)
M vanall aikaa algõttii tšülvää kagraa ain tševädmiikkulassa vanasti (vanal ajal) hakati kaera külvama ikka kevadisest nigulapäevast (peale)
J karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras
Lu suurõd ripsid õllaa kagrõll kaeral on suured pöörised
Kõ χlaarinn pantii kagrad jumalnurkkaa floorusepäeval pandi kaerad (= kaeravihk) pühasenurka
Kõ opõzõlõ niitettii vihko kagroi hobusele lõigati vihk kaeru (floorusepäeval)
J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib
J kagrõd om veel vihereᴅ, niittä ep saa kaerad on veel haljad, ei saa lõigata
J kagra pantii škirdaa kaer pandi hakki
Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaera, otra ja nisu pandi (rehe juurde) auna (rõuku)
J riig on ahõttu kagraka rehi on ahetud kaeraga
Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga
J joonitteeb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana (= jõude) ringi nagu kaeraga söödetud hobune
Lu kagrassa teχ́χ́ää javoa, i suurimoi teχ́χ́ää kagrass kaerast tehakse jahu, ja tangu(sid) tehakse kaerast
Lu enne vet́ tehtii kagrass kakkuja ennemalt ju tehti kaera(jahu)st kooke
K vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ .. (Al. 48) või ei ole mind vaja kiirel rukkilõikusel, kallil kaera(lõikuse) ajal ..
M kagraa vihko kaeravihk
Ra kagraa salvo kaerasalv
M J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi ~ J kagra rippsü kaerapööris
Lu kagraa kiiseli ~ kagra kiiseli ~ kagra kiisseli ~ Ra kagr kiisseĺjä kaerakiisel e. -kile
J kagr vihgod pannaa škirttasõõ kaeravihud pannakse hakki
J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisab kaks kaerahakki
Lu kagra kuilas tehtii: kahs vihkoa vastikkoo, ühs pantii päässi, poolittaa, i nii tehtii nissua kaerahakk tehti (nii): kaks vihku (pandi) vastastikku, üks pandi peaks, (lahutati) pooleks, ja nii tehti (ka) nisu(hakke)
Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) koore peal on lible
Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ (kui) kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad kliid e. keed
Lu kagra lese-mee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliide vanni tehakse jalgadele
Lu kagra terä ~ kagra jüvä kaeratera
■
K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl ema on hell heituma, kaeralible kohkuma

kagra-akana M kagrõakanõ Li kagr-akan (J-Tsv.), hrl pl kagra-akanaᴅ M kagr-akanõᴅ J kaeraagan, -aganad | vn овсяная мякина
M jõka viĺĺal on õma akana: rüizakana, kagraakana i õzraakana igal viljal on oma(d) agan(ad): rukkiagan(ad), kaeraagan(ad) ja odraagan(ad)
J rüiz- ja kagr-akanõd om pantu ühte akanikkoo rukki- ja kaeraaganad on pandud ühte aganikku

kagrõin J-Tsv., g kagrõizõõ: kagrõizõ J adj kaerast, kaera- | vn овсяный, из овса
kagrõiŋ kisseli piimäka om makuᴢ kaerakile piimaga on maitsev.
Vt. ka kagrakaᴢ

kahskõrtõin M Li Ra J kahs-kõrtõin J-Tsv.
1. kahekordne | vn двойной
M ku kahs niitiä ühtee paaᴅ, siz on kahskõrtõin kui paned (~ korrutad) kaks niiti kokku, siis on kahekordne
J saappõgõlõ om pantu kahs-kõrtõin põhjõ saapale on pandud kahekordne põhi
J kahs-kõrtõiŋ kurkunnaluᴢ, zoba kahekordne lõug, lottlõug
2. kahekorruseline | vn двухэтажный
Li kahskõr-tõin koto, siz on üläkõrt i alukõrta kahekorruseline maja, siis on ülemine korrus ja alumine korrus

kahõssamaiᴢ K L J kahõssamõiᴢ M Kõ kahõssamaaᴢ ~ kahõssamaᴢ Lu Li kahehsamas K-Ahl. kahõssõmaᴢ Li J kahõssõmõiᴢ ~ kahõssõmõõᴢ M kahõssõmõᴢ Set. Ke M I kahõssmõs Ke-Set. kahessõmõiᴢ K-Set., g kahõssamattomaa: kahõsmõttõmaa Lu kahõsõttomaa M kahõssõma J-Tsv. kahesõttomaa K-Set. kaheksas | vn восьмой
J kahõssõmas talo õtsalt kaheksas talu (küla) otsast (lugedes)
J minnua süütettii emäkaa perenne seitse voott, kahs kuut kahõssõmat voottõ mind söödeti emaga peres (perena) seitse aastat, kaks kuud kaheksanda(s)t aasta(s)t
M milla on süntümäpäivä kahõsõttomalla aprelia minul on sünnipäev kaheksandal aprillil
Kõ leeb mira kahtšümmett kahõssamõiz august tuleb rahu kahekümne kaheksandal augustil
J kahõssamais tšümmenäiᴢ kaheksakümnes
J kahõssõmaz õsa sargõss om med́d́e kaheksandik põllust on meie (oma)

kainõnnaluᴢ J-Tsv. = kainalo-aluᴢ
nii om vari, jot kainõnnalusõd virtavõᴅ on nii palav, et kaenlaalused leemendavad (voolavad higist)

kakku¹ K L P M Kõ Po Lu Ra J I (Kett.) kakk J, g kakuu K P M Po Lu J (pann)kook; kakk, pätsike, karask, käkk; | vn оладья; колобок, лепёшка; диал. кокорка
K tšääpälee munaa panõb i kakkua kääpale paneb muna ja kooki
L tüttärikko sekas kakkui tüdruk segas koogitainast (kooke)
M emintimä nõis kakkua tetšemää, rehtelkakkui võõrasema hakkas kooki tegema, pannkooke
Lu enne tehtii kakkuja, rüis taitšin tehtii ennemalt tehti kakke, rukkijahust tainas tehti
Li kaaliain on suurõpi, a kakku on veel peenepi pätsike on suurem, aga kakk on veel väiksem
J nah, paa vari kakuu süäme võit de lõhkõ süüvve noh, pane kuuma kaku sisse võid ja vitsuta (lõhu) süüa
J kakk annõtaa opõzõllõõ, a muna annõtaa eittsinikalõõ (leiva)pätsike antakse hobusele, aga muna (pätsikese pealt) antakse õitsilisele
P tehtii semmoizõt kakuᴅ. kutsuttii kalkkunoiss tehti niisugused käkid, kutsuti kanepiseemnekäkkideks
J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju
Kõ õzraa-javossa tšühzetin kakkuloi, lepoškaᴅ odrajahust küpsetasin kakke, karask(e)id
J vari õzrõiŋ kakku om makuᴢ kuum odrakarask on maitsev
J värski nisu kakku sveežaa võika om makuᴢ värske nisukakk värske võiga on maitsev
J siis teχ́χ́ää taitšin kakku, kanamuna pannaa päälee siis (= floorusepäeval) tehakse (leiva)tainapätsike, kanamuna pannakse peale
J maamunass tehtii muna kakkua kartulist tehti kartulirooga (= ahjuroog pudruks tambitud kartulitest)
J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa kinni pistnud?
M kui lin̆naa võita tehtii, kummad jäiväᴅ, need õltii lin̆naa kakud iĺi žmõhaᴅ kui tehti linaseemneõli, mis jäid järele, need olid linakoogid ehk õlikoogid
I lin̆naa seemenee kakuᴅ õlikoogid (linaseemnekoogid)
■
Lu Ra jänesee kakku tael, kuiv puukäsn.
Vt. ka gretsinäkalmokakku, hlaarikakku, kaaliskakku, kalmokakku, kanamuna-kakku, munakakku, napakakku, nisukakku, pominkakku, rehtelkakku, rehtelämunakakku, rüiskakku, taitšinkakku, ternekakku, tšerätšämmälkakku, tšämmälkakku, tõrvakakku, veri-kakku, vorogakakku, õzrkakku
Vt. ka kakko¹

kaŋkõa M kaŋkia Lu kaŋkaa Ra kaŋka J-Tsv., g kaŋkõa: kaŋkaa J
1. kange, kangestunud | vn окостенелый, окоченевший
M tämä eb või painuttaa, täl on kaŋkõa seltšä ta ei saa (ei või) kummardada, tal on selg kange
M töö teep tšäet kaŋkõassi töö võtab (teeb) käed kangeks
J nii on tšülm, jot sõrmõd menti kaŋkaassi on nii külm, et sõrmed jäid kangeks
Lu nii oŋ kõvassi umalaᴢ, ep saa pajattaa, tšeeli on kaŋkia on nii kõvasti purjus, (et) ei saa kõnelda, keel on kange
J pokkoińikk jo om mennü kaŋkassi surnu on juba kangestunud
2. M tihe, paks (toidu kohta) | vn густой (о пище)
■
J vad́d́aa tšeelt kutsuta kaŋkassi tšeelessi vadja keelt peetakse kangeks (= tugeva, pingsa hääldusega) keeleks
J kaŋka (kõva) pääka opõin kange (kõva) peaga (= tugeva kaelaga) hobune
J kaŋka kagl kenus kael (hobusel)

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg₂ Ii-reg₁ Канда́ Pal₂, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?
■
Kõ entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa

kantõzikko² J-Tsv., g kantõzikoo J = kantozikko
tõrvõz-nõmmõ lõikõtšill mokom kantõzikko ja raakõzikko, jot et pääz läpi Tõrvasnõmme raiesmikul on niisugune kännustik ja rägastik, et (sa) ei pääse läbi
kantõzikkoa om pask tšüntä raiesmikku on halb künda

karassina M J-Tsv. karassin J-Tsv. karasina M, g karassinaa: karasinaa M karassina J petrooleum | vn керосин
J karassim põlõb lamppiᴢ petrooleum põleb lambis
J puu või haisu om parõp karassina haisua puuõli lõhn on parem petrooleumi lõhnast
J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast.
Vt. ka karassi¹

karasuᴢ J-Tsv., g karasuhsõõ: karasuzõ J karastus (raua kohta) | vn закал, закалка
saksit piäb anta karasussõ, liika om peh́miäᴅ käärid peab andma karastusse, on liiga pehmed

karjamaa M Lu Li J karjõmaa ~ karjõ-maa J-Tsv. karjamaa | vn пастбище, выгон
J kehno on neis tšüliiz elä, kuza om peenet karjõ-maaᴅ halb on neis külades elada, kus on väikesed karjamaad
J enne talopoik piti karjõmaat pomeši-kalt enne sai talupoeg karjamaad mõisnikult

karjamakauttši M karjõ-makauttši J-Tsv. karja magamiskoht | vn стойбище (стада)
J karjõ-makauttši om pitšäll sürjüll karja magamiskoht on pikal soosaarel

kataga Kett. K P M Kõ Lu Li I (U) katagõ ~ kataɢ J, g katagaa K P Kõ Lu Li J kadakas | vn можжевельник
K vot siäll on mokomas paikkaa kataga, ladvaakaa mahaa kahs aarain pantu vaat seal on niisuguses kohas kadakas, kaheharuline, ladvaga (allapoole) maha pandud
Lu pannaa astjaa linnasõᴅ, siz allõ i vällii pannaa katagoi pannakse astjasse linnased, siis alla ja vahele pannakse kadakaid
K ku lahsi rääku, katagaakaa suitsutattii kui laps karjus, suitsutati (teda) kadakaga
P õli painõttu katagass varo oli painutatud kadakast võru
J süäntü de alki präkiss niku kataɢ vihastas ja hakkas pragisema (= riidlema, sõimama) nagu kadakas (põledes)
J nõmmõõ katag om pittš, tämäss rohkap tehhä kalmolõ rissiit nõmmekadakas on kõrge (pikk), sellest tehakse enamasti hauale riste
K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut
Ra puu eb õõ, katagaa pehko ei ole puu, (on) kadakapõõsas
Lu kataga pehko kadakapõõsas
I aitaa tetši, .. pantii kataga keppilöillä tšiin (äi) tegi aeda, .. (see) pandi kadakakeppidega kinni
Li kataga puu kadakapuu (= -puit).
Vt. ka kataja

katagamarja Li I katag-marja (J-Tsv.) kadakamari | vn можжевелина, можжевёловая ягода
J etsi katak-pehko, kummõz om paĺĺo katag-marja otsi kadakapõõsas, millel on palju kadakamarju

katkõnõssa (J-Tsv.), pr katkõnõʙ J, imperf katkõni J = kadgõta
katkõnõsko selt tšäsi, tšen om var-gõssõnnu kas murdus käsi sellel, kes oli (on) varastanud?

kattala: kattal Ku, g kattalaa = kattila
kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs katel sõimab (ahju)potti, aga küljed on mustad mõlemal (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad)

katti Kett. K L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J I katte ~ katt Kr Катти Tum. Ка́тты K-reg₂ Ii-reg₁, g katii K L P M Lu Ra J I kat̆tii M Kõ I kati Lu-Must.
1. kass | vn кот, кошка
Lu katilta ku leikkaad uusõt poiᴢ, tämä ennää iirtä tšiini ep saa kui lõikad kassil vurrud ära, (siis) ta enam hiirt kätte ei saa
K miez meeb riheppääle pittšä riuku peräzä. mi se on. katti mõist mees läheb lakka, pikk ritv taga. Mis see on? – Kass
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk vist kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
Lu katti ku eb õõ kotonn, siz iired õllaa volilla vs kui kassi ei ole kodus, siis hiirtel on pidu (voli)
Lu mussa katti ku meeb rissi teessä, siiz üvvää elä oottõõ kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota
Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaᴢ i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass püherdab maas ja närib rohtu, siis ennustab tormi
J katid ajõlla karva (tapõlla) kassid kisklevad
K katti pezep silmiitä kass peseb silmi
M Kõ katti mäugaʙ ~ M Lu katti mäukaʙ ~ Lu katti ńäukaʙ kass näub
J katti urizõʙ ~ Lu katti laulaʙ kass lööb nurru
Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk näe, (mis) sa tegid, kassid ja koerad(ki) naeravad
Lu nii eletää niku katiikaa koira kk elavad nii, nagu kass ja koer (nagu koer kassiga)
M naizikot kui katiᴅ, el̆lääs sitkõakaa süämeekaa kk naised (on) kui kassid, (elavad) visa hingega (südamega)
M märtšä niku katti kk märg nagu kass
P dvorovikka näüttäüb niku katti majahaldjas ilmub kassi kujul (nagu kass)
L nõita tulõp konnanna, iĺi kattinna iĺi jänessennä nõid ilmub (tuleb) konnana või kassina või jänesena
Li kahskarvõin katti kahevärviline kass
Lu kulli katti ~ katti kulli ~ Kõ meespool katti isakass, kõuts
Lu J emikko katti ~ Lu katti emikko ~ M naispool katti emakass
Lu katii käpälä kassi käpp
J katii uzaᴅ kassi vurrud
Lu katii poika ~ M kat̆tii poika kassipoeg
2. tagumine paar (lastemäng); kass (püüdja tagumise paari mängus) | vn горелки; кот (ловящий при игре в горелки); M kattia mänd́immä mängime tagumist paari
M paarittaa seizomma, a katti õli eeᴢ seisame paarikaupa, aga kass (= püüdja) oli (= seisis) ees
M möö johzimma, katti meitä ajõ takaa meie jooksime (ees), kass ajas meid taga
■
J katii käpälet kazvossa kuivõs paikka kassikäpad kasvavad kuivas kohas
Li Ra J katii käpälä ~ I kat̆tii käpälä kassikäpp (lill)
J katii piuruška on kõrkõa, kõltain kukka õttsaᴢ; se kazvap sooᴢ võhumõõk on kõrge (taim), kollane õis otsas; see kasvab soos
M kat̆tii lidna. miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne. Ma lähen ahju peale (ahjupealsele)
S Lu mettsä katti ilves
J lahzõ näko om paadž-gõttu niku mara katill lapse nägu on määrdunud (määritud) nagu määrkassil (pärdikul).
Vt. ka emikkokatti, emä-katti, isäkatti, koppakatti, kullikatti, marakatti, mettsäkatti, nuur-katti, pillomuskatti, sukkakatti
Vt. ka kissa¹

kerittsää Ra Ku kerittsä J-Tsv., pr keritsen J, imperf keritsin J pügada | vn стричь, подстригать; сбривать, сбрить
Ra alkukuut tavotõttii lampait kerittsää oli tavaks noores kuus lambaid pügada
Ku kahs kertaa kezäz ain keritsätt́śii lampaita ikka kaks korda suve jooksul (suves) pügati lambaid
J tämä makaz ja mees kerittsi ivuusõᴅ ta (= naine) magas ja mees pügas (tal) juuksed (maha)
J tšell om pää keritsettü, kutsuta muli-päässi kellel on pea (kiilaks) pügatud, (seda) kutsutakse nudipeaks
J nütt om mooᴅ, jot uzat keritsetä väĺĺä nüüd on mood, et vuntsid pügatakse ära
J heenot kuuzõd ad́d́õz on lofkossi keritsettü väikesed kuused aias on korralikult (oskuslikult) pügatud

kerttää L P M Kõ Po Lu Li J (Kett. K Ja-Len. Ku) kerttεä L P kerttä J-Tsv. kerttääɢ I, pr kertän Kett. K M Kõ Lu Li kerten J, imperf kertin M Lu J kert́śin Ku puutuda, puudutada | vn трогать, тронуть, касаться, коснуться, прикасаться, прикоснуться
L varaipõõ pellättii neitä rissiit kerttää, etti alpaaʙ varem kardeti neid riste puutuda, et halvab (ära)
P elä kertä pliitaa ussa, uχs tiep poppaa (last hoiatatakse:) ära puutu pliidi ust, uks teeb paa (= teeb valu)
J kast pirttu putelia veel ebõõ kertettü: surguttši om pääl seda piiritusepudelit pole veel puututud: lakk on peal
Po ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõõ, kõõz ämmä nõsõtaʙ, ku uffõtkoikaa nõizõp kerttämää hommikul tõuse üles, ära oota, millal ämm äratab, kui hakkab potihargiga (potiharkidega) torkima (puutuma)
J ai kui on helle, nii ett vaan eb anna kerttää oi kui hell on, nii et ei lase isegi puutuda
Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga
Kõ min̆nua saunaa pappi ep kertä mind saunahaldjas ei puutu
I minuu aźźoita eläk kert minu asju ära puutu!
L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks)

ketti-koira: ketti-koir J-Tsv. ketikoer | vn цепная собака
ketti-koirõd om paganõᴅ ketikoerad on tigedad

kiikkuja: kiikkujõ ~ kiikkui J-Tsv., g kiikkujaa kargaja (teat. usulahu liige) | vn прыгун (член религиозной секты)
kase pere terveltä om mennü kiikkuiijõ uskoo see pere on tervenisti läinud kargajate usku

kiiloᴢ: kiilõs J-Tsv., g kiilosaa ~ kiilõsa J (vilja)hakk | vn скирда, копна
rüiz vihgod om pantu kiilõssa rukkivihud on pandud hakki

kiisseli Ränk K M Lu Li Ra J I kiisseĺi M kiissel Ränk Lu kiiseli Lu kiisel Ränk tšiiseli Lu kisseli J-Tsv., g kiisselii Lu J kiiselii Lu
1. kiisel, (kaera-, herne)kile | vn (овсяный, гороховый) кисель
Lu ku teet kiiseliä, sis kagrass jääväd lesemeᴅ kui teed kilet, siis kaerast jäävad keed
I erneja-vossa tehtii kiisseliä hernejahust tehti kiislit
I kiisseliä tšihutaᴅ, i röpötäp kiisseli; sis tämä leeb valmis, kõõz röpötäʙ keedad kiislit, ja kiisel podiseb; siis ta saab valmis, kui podiseb
Lu tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmävõikaa i seemenee-võikaa kiislit võib süüa kuumalt nii või kui ka taimeõliga
J kagrõin kisseli piimäka om makuᴢ kaerakiisel piimaga on maitsev
Lu kagra kiisseli kohhoop ku pannaa happanõmaa kaerakile kerkib, kui pannakse hapnema
Ra männäl hämmenettii kagr kiisseliä männaga segati kaerakilet
Lu kagraa kiiseli kaerakile
2. kissell | vn (ягодный) кисель
K kauniss kiisseliä tšihutõttii keedeti punast kisselli
M jevikkaissa tšihutamma kiisseĺiä jõhvikaist keedame kisselli
J musikass keitettü kisseli paatškap suu mustikatest keedetud kissell määrib suu (ära)
3. konnakudu | vn лягушечья икра
Lu konnaa kuttoa kutsutaa kiiseli konnakudu nimetatakse {k}-ks
Lu konnaa kiiseli on limakaᴢ konnakudu on limane.
Vt. ka kagrakiisseli, konnakiiseli, marikiisseli, marjakiiseli
Vt. ka kisseĺa

kiliŋ-kolin J-Tsv. kilksumine-kolksumine | vn стук, хлип, хлоп
ku riiga tapõta, siiz om primuzloiss kiliŋ-kolin kui reht pekstakse, siis on kootide kilksumine-kolksumine (kilksumine-kolksumine) kootidest

kilkki M Kõ Lu Li Ra J kiĺkki Lu (Ra), g kilkii Lu J kiĺkii Lu
1. kilu | vn килька
Lu kilkki on peeni, a sorraa aili kilu on väike, aga suur (on) räim
J raut-korkušši om pikkaraiŋ kala, peenep kilkkia, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on väike kala, kilust väiksem, ja okkad seljas
J reeveli kilkkiit müüvvä karopkoiᴢ tallinna kilusid müüakse karpides
2. väike räim | vn мелкая салака
Li a siz on peeni pikkarain mokomain aili, sitä kutsuttii kilkki aga siis on väike, niisugune pisike räim, seda kutsuti {k.}.
Vt. ka aili-kilkki

kipuna Lu J-Must. Ku kipun J-Tsv., g kipunaa Lu J säde | vn искра
Lu kuusi ja aapa alko, ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kuuse- ja haavahalg, kui (need) põlevad, siis annavad palju sädemeid
Lu nii kõvassi sattu, jot tulõd i kipunat tultii silmissä nii kõvasti sattus (pihta), et tuled ja sädemed lõid (tulid) silmist
Lu ku lakotaŋ kattia pimmiäᴢ, katiss nõissaa tulõmaa kipunaᴅ kui silitan kassi pimedas, siis hakkavad kassi karvadest (kassist) tulema sädemed
Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael võttis sädet (= sädemest tuld)
J kipunõss koko tšülä põli sädemest põles kogu küla (maha)
Ku ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, vaid sädemed lendavad
J kuza tuli, siäll kipunõᴅ vs kus tuli, seal sädemed (= kus suitsu, seal tuld)
Lu se om pagan niku kipuna see on tige nagu (tule)säde
J tulõ kipunõᴅ tulesädemed
J ravva kipunõᴅ rauasädemed

kiuru Kett. K P M Kõ S Lu Ra J I ḱiuru J-Tsv. tšiuru K-Ahl. Li (M) Кïуро Tum., g kiuruu P Lu J ḱiuruu J
1. lõoke | vn жаворонок
Lu kiuru meeʙ ülleel, lennäʙ ülleel ja siällä lauloʙ lõoke lendab (läheb) üles, lendab üleval ja laulab seal
I kiuru kikertäp põllola lõoke lõõritab põllul (= põllu kohal)
J ḱiuruu tšikõrtõmiss om veśol kuunõll lõokese lõõritamist on lõbus kuulata
J ku lahs on terve, ni tämä ain on iloin niku ḱiuru kui laps on terve, siis on ta aina rõõmus nagu lõoke
M tšiuruussa kuu on tšessää lõokese(laulu)st on kuu (aega) suveni
2. häbe | vn женский половой орган

klimpata Lu Li klimpõt J-Tsv., pr klimppaan Lu Li J klimppan J, imperf klimppazin Lu Li klimppõzin J limbata, longata, luugata | vn хромать, прихрамывать
Lu jalgaa õõrtozin i nõizin klimppaamaa hõõrusin jala ära ja hakkasin limpama
Lu tšen vähä rammitsaʙ, siz jutõllaa: klimppaab ühessä jalgassa kes veidi lonkab, siis öeldakse: limpab üht jalga
J vai sill om vikain jalk, ku siä nii klimppaᴅ kas sul on vigane jalg, et sa nii lonkad?
J klimppaab jalgaka luukab (üht) jalga.
Vt. ka klimppiä

kofta M Kõ Lu koft J-Tsv., g koftaa M Lu J (naiste)jakk, pluus; kampsun | vn кофта
M emäle õsõttii sarafana koftaakaa emale osteti sarafan (koos) jakiga
M kuttsuas kofta i kuttsuas kamaĺka (naistejakki) kutsutakse {k.} ja kutsutakse {k.}
Kõ sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ seal on kleidid, jakid, kõik üheskoos on peorõivad
J õmpõõ koftõlõ kruužõvõd ala õmble pluusile pitsid alla
M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta pesus (pärast pesu) läks kampsun päris kokku.
Vt. ka kauhta

koivuin Li J, g koivuizõõ ~ koivuizõ J kaskne, kase-, kase(puu)st | vn берёзовый
J koivuin laut om vahvõp ku kuusiin kaselaud on tugevam kui kuuselaud
J tširvee varsi on koivuin kirvevars on kase(puu)st

kokka Kett. K-Ahl. P M Kõ Ja-Len. Lu Li J I (Al. R Ra Ku) kokkõ Li J kokk Lu J-Tsv., g kokaa Kett. R Lu Li J kok̆kaa M Kõ
1. konks; kartuli-, õngekonks; (kaevu)kook | vn крюк, крючок; мотыга; рыболовный крючок; (колодезный) журавль
M pär̆reessä tehtii kokka i sen̆neekaa niitti tõmmattii läpi, piirtaa peerust tehti konks ja sellega tõmmati lõng läbi, (kanga)soasse
Ra siäl kattil rippu kokkaz vettä täünn seal rippus katel konksu otsas, vett täis
J ripus hattu kokka riputa müts konksu otsa
M kokaᴅ aisolail on, rautõzõᴅ kokaᴅ konksud on aistel, raudkonksud
M maata kok̆kaak kootšittii maad koogiti konksuga
J kokaakaa vakkooᴅ kõplaga muldad (kartuleid)
M omenoo kaivaa kokka kartuli(võtu)konks (konks kartuleid võtta)
M püütääs kal̆laa võrkkojekaa, kokkõjekaa kala püütakse võrkudega, õngekonksudega
J a ühz daaže om mokom kokkõ jott võip puudaa lõhia tšiim pittää aga üks on isegi niisugune (õnge)konks, et võib puuda lõhesid kinni pidada
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammak kaivossa vee kui (on) madal kaev, siis võtame kooguga kaevust vett
Lu kaivo kokka on pitšää varrõõkaa, õttsaz on kokka kaevukook on pika varrega, otsas on konks
J raut kokad menti kattši raudkonksud läksid katki
Lu valo kokka ~ valo kokk sõnnikukonks
J munaa kokka ~ maamuŋ kokk ~ Lu maamuna kokka kartulikonks
I aizaa kokaᴅ aisakonksud
Lu lait́joo kokaᴅ reekonksud (aisade kinnitamiseks)
Lu kopulaa kokka konks saapaliistu väljatõmbamiseks
Lu bezmenii kokka margapuu konks
Li J kaivoo kokka kaevukook
M ikolookaa kokaᴅ vikerkaare otsad
2. haak; kramp | vn крючок; (дверная) скоба
Li akkunal on kokaᴅ, uhzõl on kokka aknal on haagid, uksel on kramp
Lu kliŋkki on puussa, kokka on ravvassa pöör on puust, haak on rauast
J uhzõõ kokka ukse haak, kramp
J akkunaa kokka aknahaak
Lu tšuutoll toož on kokka särgil on ka haak
Lu štanojõõ kokka i vasuᴢ pükste haak ja (haagi)vastus (= aas)
3. heegelnõel | vn вязальный крючок
Kõ teen pittsii kokal teen pitsi heegelnõelaga
Ra prošmaa teh́h́ää kokakaa pitsi tehakse heegelnõelaga
Li prožma kokka heegelnõel
4. sarikas | vn стропило
M kokad on pantu vasatik̆koo sarikad on pandud vastamisi
5. võllas | vn виселица
J need võtõttii tšiin ja pantii kokkaa rippumaa need (= kurjategijad) võeti kinni ja pandi võllasse rippuma
6. voki post, koonlapuu | vn копыл (в прялке)
M vok̆kii kokka, kokkaasõõ pannaz lapa voki post, posti külge pannakse koonlalaud
Li kokkaz on lab́ia, puussa tehtü, kuhõ pannaa koontõlõt tšiini koonlapuu küljes on koonlalaud, puust tehtud, kuhu pannakse koonlad kinni
7. laamitsa (ree raami) ristpuu | vn санный отвод
Lu kreslal õllaa kokad i kresla puuᴅ, kresla kokkia on kõlmõᴅ laamitsal on ristpuud ja äärepuud, laamitsa ristpuid on kolm
■
M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ, nii üpiʙ jänes teeb haake edasi-tagasi, nii hüppab
Li vizgop kokkiijõ pillub teravusi.
Vt. ka aapakokka, aisakokka, kaivokokka, kattokokka, maamuna-kokka, omenkokka, prožmakokka, puukokka, rautakokka, tuli-kokka, valokokka, õnt́š́ikokka
Vt. ka kookka, kŕuukka

koko¹ Ränk K L P M Lu Li Ra J I (vdjI), g kogoo K Lu Li Ra J koğgoo vdjL vdjI Ma
1. hunnik, virn | vn куча, груда, ворох
M kokonain koko raŋkoita terve hunnik rahne
M hukko pani rahat kõlmõõ kok̆koosõõ taat pani raha(d) kolme hunnikusse
J einä seizop kokoilla hein seisab hunnikutes
Ra eb iiri kokkoo koolõ vs ei hiir sure (vilja)hunnikusse
J kaivotud maamunad om põlloll kokoinnaa ülesvõetud kartulid on põllul hunnikutes (hunnikutena)
Lu irred on kogoᴢ palgid on virnas
Lu monᴅ valo kokkoa on sargõll mitu sõnnikuhunnikut on põllul?
Ra maamügrää koko muti(mulla)hunnik
J tšivi, lumi, liiv, sitt koko kivi-, lume-, liiva-, sitahunnik
M koirasitta koko koerasitahunnik
2. rühm, salk, kobar | vn стая, ватага, гурьба
J lammõs karjõ seizop kogonn [= kokonn] (Tsv.) lambakari seisab kobaras
P ühes kogoᴢ (ühes) rühmas
■
Lu greeza koko jonnipunn.
Vt. ka einäkoko, kultkoko, liivakoko, matokoko, päre-koko, raŋkokoko, sittakoko, tšivikoko, unikoko, valokoko
Vt. ka kokko¹

komina: komin J-Tsv., g kominaa J kobin | vn глухой стук, шорох
kuuntõõn üüll, om mikäle komin rihee pääll kuulan öösel: on mingi kobin (toa)lakas (toa peal)

komzoli J-Tsv., g komzolii fig imelik, kummaline rõivas | vn камзол (у води: одежда, вызывающая удивление)
komzolissi vad́d́õlaizõᴅ kutsuta sõppa, kump om migässnibuit poolta muuder {k}-ks nimetavad vadjalased rõivast, mis on millegipoolest imelik

koosi Lu Li J, g koozii J viis, komme, harjumus, käitumine | vn привычка, нравы, манера
J jõkall inimizell õma koosi igal inimesel omad kombed (oma komme)
Lu täll om mokoma koosi: ku pajataʙ, ain nõssõõp pihtoja tal on niisugune harjumus: kui räägib, (siis) kehitab aina õlgu
J mokomõd barišnikaa kooziᴅ niisugused parisniku kombed
J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (külge) saanud!
J duratskoi koozii saanu: kui umalaa, ni tširoskõõma (on) rumala kombe saanud: kui (jääb) purju, nii (hakkab) vanduma
J paha inimin, paha koosi halb inimene, halvad kombed (halb käitumine)
Lu ku ep tee üvässi tõizõllõ, siiz jutõllaa: täll on kehno koosi kui ei käitu teise suhtes hästi, siis öeldakse: halb käitumine
J pärittü koosi päritud komme
■
Li tänävä on niku pühää meno (~ pühää koosi): emme tee tüütä täna on nagu püha moodi: (me) ei tee tööd
Lu müü emmä õõ ühtä koosia me ei ole ühtemoodi
Lu õli baaba, kurpukaz õli, niku paganaa koosia oli vanaeit, oli rõugearmiline, nagu õela loomuga
Li om märtšää koosia on märjavõitu

korõnto ~ kõrõnto J-Tsv. korento Ra (Lu), g korõntoo J = kõrõta
J korõnto om võtõttu ižorlaisiijõ tšeeless (sõna) {k.} on võetud isurite keelest.
Vt. ka hoonokorento

košti J-Tsv., g koštii J kost | vn кошт
tämä om med́d́e koštill ta on meie kostil
koštilõ võttõma kostile võtma

kozõrka: kozõrk ~ kozerk J-Tsv., g kozõrkaa ~ kozerkaa J mütsinokk | vn козырёк
hattua nõsõta kozõrkõss mütsi tõstetakse nokast
kepkaa kozerk om murtunnu soni nokk on murdunud
kozerkaka furašk nokkmüts

kotikko Kett. L M Li J kot́śikko Ku, g kotikoo Li J kotik̆koo M
1. kotike, kott | vn мешочек; мешок
J javot paa kottii, a suurimõt kotikkoo jahu pane kotti, aga tangud kotikesse
M too javvoa, võta kotikko kaasa too jahu, võta kott kaasa
J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotis on puuda jagu
Ku tätä kot́śikkoa on raŋkka kantaa seda kotti on raske kanda
M tubakaa kotikko tubakakott
2. munandikott | vn мошонка
M boranall on suuri kotikko oinal on suur munandikott.
Vt. ka süntümäkotikko
Vt. ka kelli, kellä, kotikkõ, kotikkõin, kotti

koušši¹ Lu J-Tsv., g koušii J kapp; kopsik | vn ковш; ковшик
J took koušši taaria too kapatäis (kapp) kalja
J koušikk om peenep kouššia kopsik on kapast väiksem
J koušši piäb anta jevrelee praavitta kopsik tuleb anda juudile parandada.
Vt. ka kolttši

koveraza ~ koveraᴢ Li koverõᴢ ~ kovõraᴢ J-Tsv. kõveras | vn согнувшись, сгорбившись, скривившись
Li koveraz i kokkaᴢ kõveras ja küürus
J kül taita om vana, ku häülüb nii koverõᴢ küllap vist on vana, et käib nii kõveras
J pikkarainõ koira kovõraz ležiʙ väike koer lamab kõveras.
Vt. ka kokkas-koveraza

kritisä: kritissä Lu Li J (Ra) kritiss J-Tsv., pr kritizeʙ Lu Li J, imperf kritizi Li J
1. kriiksuda, kääksuda, kriuksuda; krigiseda; krudiseda | vn скрипеть; хрустеть (о снеге)
Lu maa kritizeʙ põrand kriiksub
Li uhsi algap kritissä uks hakkab kriiksuma
J veräi kritizeʙ, sakarõd on roossõᴢ värav kriiksub, sagarad on roostes
J kaivoo vipu kritizeʙ kaevuvinn kääksub
J saappugat kritissää saapad kriuksuvad
J taita om pakkõiŋ ku lait́oot kritissä on vist pakane, et reed (= ree jalased) kriuksuvad (teel)
Lu ampaad lotizõvaᴅ ja kritizeväᴅ hambad plagisevad ja krigisevad
J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalge all
Lu lumi kritizeʙ lumi krudiseb
2. nagiseda, naksuda; rudiseda | vn скрипеть (о дереве); хрустеть (в суставах)
Lu puu kritizeʙ puu nagiseb
Lu luud alkõvat kritissä luud (= liigesed) hakkavad rudisema
3. vigiseda, kägiseda | vn пищать
J lahs kritizep tšättšüᴢ laps vigiseb kätkis
4. krigistada (hambaid) | vn скрежетать (зубами)
Ra elä kritize ampaikaa ära krigista hambaid
■
J ain siä veel kritized elä sa ikka hingitsed veel elada?
Vt. ka krapisa, kriikata, kriikkaa, krikisä, krikkoa, kripata, kripisä, kritauttaa, kritautõlla, krutisa, krõpisa, krõõpata, kräkisä

kroksata: kroksõt J-Tsv., pr kroksaan J, imperf kroksazin: kroksõzin J hammustada, naksata | vn прокусить, над-
sill om vahvõd ampaaᴅ, kroksaa millõ pähtšem poolõssi sul on tugevad hambad, naksa mulle pähkel pooleks.
Vt. ka krokata

ku K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku kuu J-Must. I k Lu J
1. temp kui | vn когда
Lu veri kakkuja teχ́χ́ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse, kui siga tapetakse
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast)
J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää kui kana laulab, see ei tähenda head
2. kond kui | vn если
Lu sutta ku peltšäät siz mettsää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti tehtud (= ahju panemise eel ristimärki peale vajutatud), (siis) kratt võtab (ära)
M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammek kaivossa vee kui on madal kaev, siis võtame konksuga kaevust vett (vee)
Lu em miä väzü, ku va siε ei mina väsi, kui vaid sina (ei väsi)
J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul silma(muna)d peast (välja)
3. komp kui, nagu; (just)nagu | vn чем, как; как будто
Lu tšülmä vesi on raŋkapi ku sooja külm vesi on raskem kui soe
Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine
M muud ep tee ku ain piippu ampaiᴢ muud ei tee, kui aina piip hambus
J muut miä üvää en saanu mittää, ku ühtee gooŕaa va näin muud head ei saanud ma (elus) midagi, kui nägin vaid üha muret
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on nagu kaks tilka vett
Lu joožikka taloᴢ on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
Ra en ku õõ nähnü mittää ma ei ole (just)nagu midagi näinud
4. kui, kuidas; kuivõrd, küll | vn как; насколько
Lu ai ku vähä oh kui vähe!
M ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah, kui ilusasti kasvab noor männik
Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi kui(das) päike kõrvetab, vist tuleb äikest
Lu aivoi, ku paisõttu mill tšäsi oi-oi, kuidas mul käsi üles paistetas
Li sinne kõikii ku joostii suipäi kuidas kõik jooksid ülepeakaela sinna
Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ kui(võrd) purjus on inimene, näe, püherdab maas
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
M ku on laihukkõin küll on lahjuke
5. et, kuna | vn что, так как
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
Lu mitä sill on, ku siä õõd ni valkaa mis sul on, et sa oled (näost) nii valge?
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan(gi) nii (väga) kala
6. kuni | vn до тех пор, пока
M laulamma nii kauvaa ku noorizo eväd mee vällää laulame nii kaua, kuni noored ei lähe ära
■
J ais siä hullu ku hullu, ved om voho, ebõõ pappi oi sina püstihull (hull mis hull), (see) on ju kits, mitte preester!
J selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevalt hingab
M ahatap kurkku sellällää, muuta ku täm̆mä ääli kuuluʙ karjub täiest kõrist, muudkui tema hääl kuuldub.
Vt. ka ko¹, kui, kuileeʙ, kõõ, kõõᴢ

kuikaa Lu Li kuika Lu kuikkaa Li (ei) kuidagi | vn никак
Lu nämä häilüziveᴅ i kuikaa poiz evät pääze nad ekslesid ringi ega pääse(nud) kuidagi (metsast) välja
Lu nõkipääd õllaa tšesänizuᴢ, sitä kuikaa vällää et saa nõgipead on suvinisus, seda ei saa (sa) kuidagi välja
Lu maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa maarjakask on seest kõva, seda ei saa (sa) kuidagi lõhki
Li ühs tüttö jäi niku läsivässi, ep kuikaa praaviunnu üks tüdruk jäi nagu haigeks, kuidagi ei paranenud
Lu nii kallis kuikaa eb või õlla nii kallis ei või kuidagi olla
■
Lu seneekaa et saa, kuikaa päi t saa aikoo, kumb om pagan sellega (sa) ei saa, kuidagiviisi (sa) ei saa (= ei tule sellega) toime, kes on tige
Lu kuikaa viisi (ei) kuidagiviisi.
Vt. ka kuinii, kuiniiᴅ, kuitši

kuin J-Tsv., g kuizõõ J kuine, kuu- | vn месячный
kuin palkk om peen kuupalk on väike

kulo¹ Kett. M Kõ J (R-Reg.), g kuloo Kõ J kulu(rohi) | vn (нескошенная) прошлогодняя трава
Kõ kulo on vana einä kulu on vana (= mullune niitmata) rohi
J kuhõ va niitüle on jäänü mennevootiin kulo, siäll roho om märännessi kazvonnu kuhu vaid niidule on jäänud mullust kulu, seal on rohi viletsalt kasvanud.
Vt. ka kulu¹

kuru Lu Li, g kuruu (konna)kudu | vn (лягушечья) икра
Li konna näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad
Li kalal om marja, a konnal on kuru, konnaa kuru kutsutaa kalal on mari, aga konnal on kudu, (seda) kutsutakse konnakudu(ks).
Vt. ka konnakuru
Vt. ka kuto, kutu, kuõ²

kuuma² Lu kuum J-Tsv., g kuumaa Lu J
1. kuum | vn горячий
J kuum raut om peh́miä kuum raud on pehme
J kuumõs tuhgõz maamunad üvässi tšühsessä kuumas tuhas küpsevad kartulid hästi
Lu tõizõl fevrali päivää vannaa aikaa lassaa kuuma tšivi meree põhjaa teisel veebruaril vana aja(arvamise) järgi lastakse kuum kivi merepõhja
2. J-Tsv. kuumus | vn жара.
Vt. ka kuumõin, kuumõnõ

kuva P M Ja-Len. Lu Ra J, g kuvaa ~ kuva J kuv̆vaa M
1. pilt; kujutis, kuju | vn картин(к)а; изображение, фигур(к)а
J kassen tširjõz om paĺĺo kuviit selles raamatus on palju pilte
M tämä on valgissunnu niku kuva ta on kahvatu(nud) nagu pilt
Ra tširjaz on kalaa kuva raamatus on kala pilt
M isä õssi sen̆nee obraazaa, jumalaa kuv̆vaa isa ostis selle ikooni, pühapildi
P valõttii tinaa, tšellie millizet kuvat tulivaᴅ valati tina, kellele missugused kuju(tise)d tulid
Lu pannaa kuva pannakse (peibutus)kuju (lindude peletamiseks)
2. muster, kiri | vn узор, рисунок
M teen mokomad i miε, niku sinuu kuvaᴅ teen minagi niisugused (mustrid) nagu sinu mustrid
Lu ilma kuvija eb õõ alõtsõd nii soojaᴅ ilma kirjadeta ei ole labakindad nii soojad
Ra kõikõllaisii kuvii pietää sapanoiᴢ igasuguseid mustreid on {s}-tel (= vadja naise linikutaolistel peakatetel)
Lu alõtsõõ kuva kindakiri

kuõ¹ vdjL M Kõ Lu J (Kett. Li Ra I) kue K-Ahl., g kutõõ: kut̆tõõ M Kõ I kuttõõ Lu Li Ra J (kanga) kude | vn уто́к
Lu se on lõimõᴅ, mikä pannaa kaŋgaspuil, a kuõ, mikä tšäävijee pannaa see on lõim(ed), mis pannakse kangaspuudele, aga kude (on see), mis pannakse käävidele
Lu loimõd i kuttõõᴅ lõimed ja koed
M lõimi õli villa i kuõ õli villa lõim oli vill(ane) ja kude oli vill(ane)
J tahon nõiss kaŋgõss kutoma, da veel om vähä kuõtt tahan hakata kangast kuduma, aga on veel vähe kudet

kõltakukka M Kõ Lu Li Ra kõlta-kukka Lu J kõltakukk Lu Li kõltõ-kukkõ J kõltkukka Ra keltakukka Lu Ra (igasugune kollase õiega taim, näit. Lu Li Ra J võilill, Li varsakabi, Lu J kollane karikakar, Lu tõlkjas, M põldrõigas, Li põldsinep, Kõ Lu Li Ra kibetulikas jne.) | vn желтоцвет (любое растение с жёлтыми цветами)
Li niittü on kõik kõltõin, nii om paĺĺo kõltakukkaa niit on puha kollane, nii palju on võililli
Ra kõltakukka, ku katkaaᴅ, nii piimä tuõb varrõss võilill, kui murrad, siis tuleb varrest piima
Ra keltakukaa lehto võilille leht
■
M tällä tänänn on näkö niku kõltakukka ta näeb täna väga halb välja (on näost kollane v. kahvatu).
Vt. ka kõltasvetka

kõrrata (Kett. Ränk K P) kõrrõta Lu kõrrõt J-Tsv. kõrrataɢ I, pr kõrtaan K Lu J kõrtaa I, imperf kõrtazin: kõrtõzin Lu J kõrtazii I
1. (põldu) korrata, korduskündi teha | vn перепахивать, перепахать
K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ siis kevadel äestad ja siis kordad, raudadraga künnad
Lu õzra tšülvettii pluugan alla, üli mõnõõ päivää kõrrõttii oder külvati adraga sisse kündes, mõne päeva pärast korrati (põld)
J rahvall jo om põllot kõrrõttu inimestel on juba põllud korratud
2. korrutada (lõnga) | vn сучить
I tšedrääd dei sis kõrtaaᴅ ketrad ja siis korrutad
Li d́erugaa lõimõᴅ kõrrõttii välissä, tehti kahskõrtõzõᴅ kaltsuvaiba lõimed vahel (ka) korrutati, tehti kahekordsed (lõimed)
J siz lõŋkaa kõrrõttii siis lõnga korrutati
J kõrrõttu niitti korrutatud lõng (niit)

kõtara Kett. P M Kõ Lu I kõtar M J-Tsv. kotara Lu J-Must. kotar Lu, g kõtaraa Lu J kotaraa Lu (ree)kodar | vn копыл
Lu lait́jool on tšümmee kõtaraa, neitä koivussa tehtii reel on kümme kodarat, neid tehti kase(puu)st
Lu jalgassiijõõ pääl on kotaraᴅ jalaste peal on kodarad
P aisa on tšiin lait́juo kõtaraᴢ ais on kinni ree kodara küljes
J tammiizõd lait́oo kõtarõd om vahvõᴅ tamme(puu)st reekodarad on tugevad
J kõtaraa pesä kodara pesa.
Vt. ka tšääve-kõtara
Vt. ka kopõla

kähärää J-Tsv. adv käharasse, lokki | vn (закручиваться) в кудряшки
perält sauna ivusõd om mentü kähärää pärast sauna on juuksed läinud käharasse

laskõõta (M Kõ), pr laskõõn M Kõ, imperf laskõõzin laskuda, loojuda | vn опускаться, опуститься, спускаться, спуститься; заходить, зайти (о солнце)
M sinne laskõõd alõpassi, siz om paturiniittü laskud sinna allapoole, siis tuleb (on) Paduriniit
Kõ kaunis taivas, ku päivä laskõõʙ taevas punetab (on punane taevas), kui päike loojub.
Vt. ka laskauta, laskiissa, laskõnõssa, laskõussa, laskõuta, laskõõssa

ĺaška Lu ĺäška K-Ahl. Lu ĺašk J-Tsv., hrl pl ĺaškaᴅ ~ ĺäškaᴅ Lu ĺäšgat K-Ahl. ĺažgõᴅ J reis, kints | vn ляжка
J kats mit kazell naizõll om pag-zud [sic!] ĺažgõᴅ vaata, millised paksud reied sellel naisel on
J ärjää ĺašk härja kints.
Vt. ka paksu-ĺaška

lehto Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len. vdjI) ĺehto (J) leχto M Легто Pal₂ Tum. Ле́гто K-reg₂ Ii-reg₁, pl. lähud Kr, g lehoo K P Lu Ra J lehuo P leh̆hoo M vdjI leho J
1. (puu-, taime-)leht | vn лист (дерева, растения)
J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu (puul)
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis
J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel mädanevad lehed (maas), jäävad vaid ainult rood
M võta musass smarodass lehta võta mustast sõstrast (= mustsõstrapõõsast) lehti
Lu hapo-roho on kõlmõõ lehookaa; ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho, neĺĺäz lehto on õnni-lehto jänesekapsas on kolme lehega; kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim, neljas leht on õnneleht
P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl {k}-l (= kaktus või aaloe) on paksud lehed, kasvab toas aknalaual
J puu lehto puuleht
Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haavalehel on vars pikk ja peenike
M kazgõõ leholl kraazgattii, tuli kõltõn kaselehtedega värviti, tuli kollane
J valka paju lehod om pitšelikoᴅ hõbepaju lehed on piklikud
Kõ tammi lehto tammeleht
Kõ kahtši lehto kaseleht
Kõ võta vih̆haa lehtoi võta vihalehti
Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsalehti
M fjokla lehoᴅ peedilehed
Ra tee lehto teeleht
I maatšiχa lehto paiseleht
Lu gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti
J lehoo roo ~ lehoo rooto leherood
M leh̆hoo soonõᴅ leherood (pl.)
I i lehtoloiss tällä sõvat tehtüüᴅ kõittši lehto sõvaᴅ ja lehtedest olid tal (= metshaldjal) rõivad tehtud, kõik lehtedest rõivad
J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke
2. (paberi)leht; (raamatu)leht | vn лист (бумаги); лист, страница (книги)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis täiskirjutatud lehe nelja ossa ja pani ümbriku sisse
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
P pokoinikalyõ pantii surmaa lehto tšätiesie surnule pandi leht eestpalvega kätte
J I tširjaa lehto raamatuleht
3. ajaleht | vn газета
J lehoz on tširjutõttu ajalehes on kirjutatud
4. kõrvalest, -leht | vn (ушная) раковина
M Lu Li kõrvaa lehto ~ Lu kõrva lehto ~ J kõrv lehto kõrvalest
5. (adra)hõlm, (sahk)raud; (sae)leht; (metall)plaat, -leht | vn отвал (сохи), железный наконечник плужного ножа; полоса пилы; деталь из листового металла
Lu okutšnikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool hõlmad, ta ajab mulla kahele poole
Li pluugaa lehto (raud)adrahõlm
M saha leχto, õttsaz rutškaᴅ saeleht, otsas on käepidemed
Lu rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb neetida, neetidega pannakse kokku
6. M Lu küpsetusplaat | vn противень
7. viil, liistak | vn тонкий ломтик
M teeb retšäss mokomad lehoᴅ teeb (= lõikab) rõikast niisugused viilud
Lu mähä on makkia, kurahsõl võtaᴅ, saad niku lehoo, lintii, i süüᴅ mähk on magus, noaga võtad, saad nagu viilu, lindi ja sööd
8. leht(puu)mets; (lehtpuu)salu | vn лиственный лес; (лиственная) роща
Li vaikka susi tääb ahod ja lehoᴅ, a karjušiss evät palkkaa vs kuigi hunt teab söödid ja salud, aga karjaseks (teda) ei palgata.
Vt. ka aapalehto, aavaalehto, alalehto, kapussalehto, kart-lehto, konnalehto, kuppilehto, kõrvalehto, kõrvaa-lehto, maalehto, maatšiha, paperi-lehto, paperii-lehto, piirgalehto, rautalehto, rummulehto, sahalehto, šĺääppi-lehto, šuppalehto, šuppolehto, šuppulehto, zontikkalehto, teelehto, ublikka-lehto, vihaalehto, õnni-lehto, õnnõvalehto, ülelehto.
Vt. ka lehokkõin, lehti, lehtokkõin, lehtomettsä, lehtonõ², lehtozikko, lehtüine, lehüᴅ

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg₂ Лейбъ Ii-reg₁ Ле́йбь ~ Лейпя Pal₂, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea
■
J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

letti M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (Ränk), g letii Lu Ra J let̆tii M Kõ (kanga lõime)palmik, murd. (kanga-, lõime)lett (käärpuudelt võetud palmitud lõim) | vn плетеница (ниток основы)
M lootii kaŋgaᴢ, sis tehtii letti loodi kangas, siis tehti lõimepalmik
M sis kui leeʙ lootu kõig valmiissi, sis tehäz letti i siz muuta ku kutomaa siis, kui kõik on loodud valmis (= kui kangas on loodud), siis tehakse (lõime)palmik ja siis (pole) muud, kui (hakata) kuduma
M loomapuilta tehäz niitti letilee käärpuudelt palmitakse (tehakse) niit palmikusse
J tutkõmõd om punottu lettii lõimeotsad on punutud palmikusse
Lu letissä kootaa kaŋgassa, kui tahod louzata, siz võta keppi poiᴢ (lõime)palmikust kootakse kangast, kui tahad (palmikut) vallandada, siis võta kepp ära
J eestä letti letitetä, siiz lüüvvä seltšä (šuutka pietä) algul palmik palmitakse, siis lüüakse (kepiga) selga (nii naljatatakse).
Vt. ka niittiletti, tutkõm-letti

liiva K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Ra J I (K-Al. R-Eur. R-Lön. Kõ-Len.) liiv J-Tsv. liwa ~ lihwa Kr Лива Tum. Лḯива K-reg₂ Ii-reg₁ Лïи́ва Pal₁, g liivaa P M Lu J I liiv | vn песок
I meilä mokoma kehno maa on, tämä ühsi liiva ili savvi meil on niisugune vilets maa, see on ainult liiv või savi
P üφs õli kisa suurii sõmõriikaa, a tõin õli liivaakaa ili tuhgaakaa üks kott oli kruusaga (suurte sõmeratega), aga teine oli liivaga või tuhaga
J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalgade all
M pantii autaasõõ, liiva pääĺee: mak̆kaa siis (surnu) pandi hauda, liiv peale (, siis öeldi): maga siis!
Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist all on liiv, peal on liiv, keskpaigas (on) elanikud? – Maja
J sõrmiikaa liivat sorizin, veiseizin liivad lidnaa teelee rl sõrmedega liivad soriksin, viiksin liivad linnateele
M puisan liivaa puistan liiva
Lu kase om maailmaa viihkura, pöllütäb liivaa, nät ku tuiskaab liivaa, nii silmet sõkkaaʙ see on ilmatu suur tuulekeeris, tolmutab liiva, näe, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmad
Lu tuizgannu liiva, ku tuuli ajaʙ; ajannu liiva, ku vesi ajaʙ; meil on kõik siin ajannu liiva tuiskliiv (on), kui tuul ajab (= kuhjab liiva kokku); uhteliiv (on), kui (mere)vesi ajab (= uhub liiva randa); meil on kõik siin uhteliiv
M sor̆rõa liiva ~ Lu sorrõa liiva ~ sorraa liiva sõmer liiv, jäme liiv, kruus
Lu heeno liiva peen liiv
Lu valkaa liiva valge liiv
J meree rannaa liivaᴅ luiteliiv, luiterannik (mereranna liivad)
Lu liiva leete liivaleede
Lu liiva kehveliᴅ liivaleetseljakud
Lu liiva komu liivakamakas.
Vt. ka graviliiva, heekkaliiva, saahhariliiva, soraliiva, suukkuriliiva, sõmõrliiva, tuuliliiva

liiv-kogokkõin (J-Tsv.) liivahunnikuke | vn кучка песка
talvõll om veitettü maa-teele liiv-kogokkõizõᴅ talvel on veetud maanteele liivahunnikukesed

lipaška: lipašk ~ ĺipašk J-Tsv., g lipaškaa J
1. libekeel (libekeelne inimene), lipitseja; öördaja, pealekaebaja | vn льстец; доносчик, доносчица
tämä, lipašk, om mõnõt süüt pannu minu pääle tema, öördaja, on mitmed süüd minu peale ajanud (pannud)
2. lipakas, libu | vn развратница, блудница
3. häbe | vn (женский половой орган)
nät kuza vass on hoorr, nõssi helmõt kaglaa de näütti rahvalõõ ĺipaškaa näe, kus on alles hoor: tõstis hõlmad kaela ja näitas inimestele häbet.
Vt. ka lipakaᴢ, lipi, lipittsa

lipõa Kett. K R L P M-Set. lip̆põa M vdjI I Ma lipeä J-Must. lippeä Lu lipiä R-Len. lippiä Lu Li lippia Li lippaa Ra lippa Ra J-Tsv. ĺippa J-Tsv., g lipõa: lippaa Ra J lippa J
1. libe | vn скользкий; скользко
Lu maa õli lippiä, miä livissüzin maa oli libe, ma libastasin
I talvõlla tee on lip̆põa, lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee talvel on tee libe, libedaga lähed ja kukud jää peale
J talvi-tee om mennü ĺippassi talvetee on läinud libedaks
J jäät müü on lippa häülüä jääd mööda on libe käia
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
P oŋko lipõa tšihlaguo mätši rl kas vastlamägi on libe?
Li tätä et saa veezä tšätte, lippia teda (= konnakudu) ei saa (sa) vees(t) kätte, (on) libe
M õllass mokomat kõltõzõᴅ, lip̆põaᴅ, neitä kuttsuass razvasiineᴅ on niisugused kollased, libedad, neid kutsutakse võiseened
Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima
J ĺippat jäät müü on üvä końokkoill liukua libedat jääd mööda on hea uiskudega liugu lasta
P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed
Ra lippa tee libe tee
Lu lippiä kala libe kala
M lehmä sai lip̆põata suh̆hõõ, nõiᴢ taaz märehtim̆mää lehm sai suu libedaks (sai libedat suhu), hakkas jälle mäletsema
M lip̆põa vesi ~ Lu lippiä vesi lehelis (libe pehme vesi)
K lipõise liivoisii, liikuttajani (Al. 44) rl libedatesse (= pehmetesse kuivadesse) liivadesse, (mu) liigutaja
2. sile | vn гладкий
J laut on lippaassi strugattu laud on siledaks hööveldatud
■
Ra se ko on lippaa tšeeleekaa ni, tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, vaid petab teisi
J tämä pletti minu päälee õmaz lippa tšeeleeka ta rääkis mind taga oma libeda keelega
M lip̆põa tšeeli libe keel
Lu kase on lippiä inemin, lippiä tšeeleekaa; elä senee inemizeekaa paĺĺo pajata, tämä on liika lippiä see on kahekeelne inimene, libeda keelega; ära selle inimesega palju räägi, ta on väga kahekeelne
J lippa inimin pajataʙ etes-takaᴢ kahekeelne inimene räägib ühele (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi).
Vt. ka lipokaᴢ, lipõatšeelellin, litkõa, liuka, liukaᴢ, luiska

liso M Lu (R-Lön. V-Len.), g lizoo = lisä
M i siiz lizättii viel ühs rubĺa palkkaa kuuza, per̆rää joulua, se õli liso (Mäg. 36) ja siis lisati veel üks rubla palka kuus, pärast jõulu(sid), see oli lisa
Lu liso om pantu jätk on pandud