[VOT] Votic Dictionary

SõnaraamatustLisamaterjalid@tagasiside


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 536 artiklit, väljastan 500

adra Kett. K-Ahl. R-Reg. L P M V Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ko-Kett.) adrõ Li J-Tsv. Ku adr Lu J-Tsv. Ku addre Kr А́дра K-reg2 Ii-reg1 Атра Pal2 Адрасъ Tum., g adraa P V Lu Li J Ku adra J-Must. puu-, harkader | vn соха, дрында
Li enne adrakaa tšünnettii enne(malt) künti harkadraga
Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravvaᴅ, vadnaat kutsuttii hark-ader oli kahe haruga, nende puude (= harude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad
M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad
I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ. ii karttõnõ mokoma ku lappia pantus siheɢ adraa i kaelle tšünnettii raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad. Ja niisugune plekist, nagu labidas, oli pandud sinna adra külge. Ja sellega künti
J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (s. t. külv küntakse puuadraga mulda)
M adraa saara harkadra (kaheharuline) sahkpuu
Ku adraa vaarnaaᴅ harkadra sahkrauad
P adraa terä harkadra sahkraud
V adraa luzikka ~ M adraa loopi adra lusikas
J adraa sarvikko ~ adraa sarvõᴅ ~ Lu adraa rutškaᴅ adra käsipuu(d)
J adraa perᴢ harkadra taguosa.
Vt. ka puu-adra, sorkka-adra

ahassaa Li ahassa J-Tsv. ahassaaɢ I, pr ahasan: ahasõn Li J, imperf ahasin Li J ahendada, kitsamaks teha | vn суживать, сузить; ушивать, ушить
J ahasõn tšiuttoa, om vähäize lad́d́õ teen särki kitsamaks, on natuke lai
I jupka piäp purkaaɢ i ahassaaɢ seelik tuleb üles harutada ja kitsamaks teha
Li kõik sõvat saaʙ ahassaa, kummad õlla vaa lad́d́õᴅ kõiki rõivaid saab kitsamaks teha, mis (vaid) on laiad.
Vt. ka ahagoittaa, ahõttaa

ahasuᴢ M J-Tsv., g ahasuhsõõ: ahasussõõ (M) ahasuzõõ J kitsikus, ruumipuudus | vn теснота, стеснённость
J om vähäize ahasuᴢ: pere suur, rihi peen on natuke kitsikus: pere (on) suur, tare väike
M möö elämmä nüd ahasussõᴢ meie elame nüüd kitsikuses.
Vt. ka ahisuᴢ

ahisõlla: ahisõll J-Tsv., pr ahissõlõn: ahissõõn J, imperf ahissõlin J ahistada, pigistada, (kokku, sisse, vahele jne.) suruda | vn стискивать, стиснуть
kuza om paĺĺo vättšiä, siäll tõin tõiss ahisõlla kus on palju rahvast, seal surutakse üksteist kokku
on ahisõllu sõrmõd uhzõõ väliᴢ on jätnud sõrmed ukse vahele

ahjokolpokka (M) ahjukumm, suitsukumm (ahjuesise kohal) | vn колпак, кожух (русской) печи
arinarauta on see, kumpa rauta om pantu vot kannii arinassa i ahjokolpokkaasõõ {a.} on see (tugi)raud, mis on pandud vaat niiviisi ahjuesiselt ahjukummini

aivoi¹ Lu J-Tsv. aivo·i K ai-voi Lu oi-oi, ai-ai | vn ой-ой, ах
J ai-voi, tšüläᴢ om põlo oi-oi, külas on tulekahju!
Lu ai-voi mill ku om vaiva, miä em või õikõttaa entä ai-ai, küll mul on valu(s), ma ei või end sirgu ajada
Lu ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä ai-ai, küll on pilkane pime(dus)!

ajatõlla Kett. P M Kõ Lu J (K L Li) ajatella (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.) ajatõll J-Tsv., pr ajattõlõn P ajattelen K-Ahl. ajattõõn K L M Kõ Lu Li J, imperf ajattõlin P M Lu J ajattelin R-Eur.
1. mõelda; arvata | vn думать; мнить, полагать
M ajattõõʙ, ajattõõʙ, nii etti pää lõhkõõʙ mõtleb, mõtleb, nii et pea lõhkeb
Lu miä ajattõõn, jott em müühäsü, jovvun ommaa aikaa ma arvan, et ma ei hiline, jõuan õigel (omal) ajal
J ajatõlla tämä pääle, jot tämä om vargõssõnnu arvatakse tema kohta, et tema on varastanud
2. kahelda, olla umbusklik | vn сомневаться, быть мнительным
Lu tšen ajattõõʙ, se izze end eb uzgo, sitä inemissa jutõllaa uskomoiton kes on umbusklik, see ei usu iseennast(ki), seda inimest nimetatakse uskmatuks

aju K-Ahl. M J-Tsv. (Li), hrl pl ajuᴅ M Li J-Tsv.
1. aju, ajud; mõistus | vn мозг; ум
J ajud om pää luu süämeᴢ aju(d) on pealuu sees
Li inemizel on pääajuᴅ, no i elämill õlla toož ajut pääzä inimesel on peaajud, aga loomadelgi on samuti ajud peas
M ajud üppävät päässä, nii paĺĺo pajatin ajud hüppavad peast (välja), nii palju rääkisin (= pea on väsinud pikast jutust)
M tälle ajujõ on annõttu päh̆hää talle on mõistust pähe antud (= ta on tark inimene)
M ajut kuivõvaᴅ ajud kuivasid ära (= jäi rumalaks)
2. pl üdi | vn костный мозг
M luuza on ajuᴅ i pääzä on ajuᴅ luus on üdi ja peas on ajud.
Vt. ka luuaju, pää-aju

ammuaikaa: ammuaika J-Tsv. väga ammu | vn давным-давно
jo ammuaika ku om mennü tšüläse, de veel ep tuõ kottoo (see on) juba väga ammu, kui ta läks külasse, ja (ikka) veel ei tule koju

arinarauta M ahjukummi toetav raudpost | vn металлическая подпорка печного колпака
arinarauta on see, kumpa rauta om pantu vot kannii arinassa i ahjokolpakkaasõõ; niku sammas seizoʙ {a.} on see (tugi)raud, mis on pandud vaat niiviisi ahjuesiselt ahjukummini; nagu post seisab

arka P M Lu Li ark J-Tsv. arkᴀ Ku, g argaa Lu J arga J
1. arg, kartlik | vn робкий, трусливый, пугливый
J ark heitüp tšiirepi ku jurm arg heitub kiiremini kui julge
P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud
J tuõ jurmõpõssi lavvaa taga, elä õõ nii ark tule julgemini laua taha, ära ole nii kartlik
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on vilets künda
Lu minuu veri on arka ma olen arg (minu veri on arg)
J tuliin ark väga arg
2. erk, kerge (une kohta) | vn чуткий (о сне)
J vanoill inimisiill on ark uni vanadel inimestel on erk uni.
Vt. ka argaᴢ, arkõin

armaᴢ L P M (K-Al.) armas K-Ahl. R-Lön. R-Reg. M-Set. Kr armõᴢ J-Tsv., g armaa L P armas | vn милый
L anna antyõss armaz maa i kalliᴢ õja anna andeks, armas maa ja kallis oja
P ätäni kallis kazvattõlijõinõ i armaz armijõinõ rl mu isa, mu kallis kasvataja ja armas hellitaja
M ai siä armaᴢ lahs oi sa armas laps
J armõz aik om med́d́e noorusõ aik armas aeg on meie nooruse aeg

aud́ikkõin M audžikkõin J-Tsv., g aud́ikkõi-zõõ: audžikkõizõ J havikene, väike haug, havipoeg | vn щучка, щуренок
M puuttu pikkarain aud́ik-kõin sattus (õnge) väike havikene
J jõgõ rookozikkoz om paĺĺo peeniit audžikkõisiit jõe roostikus on palju väikesi havipoegi.
Vt. ka augiipulikka, aukolain

auta Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. Ra) autõ Lu J aut Ra J-Tsv. hauta R-Reg. Lu (Ku) Аута Pal1 А́ута K-reg2 Га́уда Pal1 Ii-reg1, g avvaa P M S Lu Li J I avva R-Eur. R-Reg. J havvaa Lu
1. auk, urg | vn дыра, яма, нора
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
M ku bõõ kooppaa tšell, siᴢ pannaaᴢ omenaᴅ autaasõõ kui mõnel pole keldrit, siis pannakse kartulid koopasse (auku)
I auta suuri on, õunaa paaᴅ, lantut paaᴅ, siz mätät tšiin koobas (auk) on suur, paned kartuleid, kaalikaid paned, siis matad kinni
Ra tõrvaa avvaᴅ tõrvaajamise augud
J iźvosk panna auta, valõta vett pääle, siis tämä põlõʙ lubi pannakse auku, valatakse vett peale, siis see „põleb”
J linad upotõttii autaa linad uputati (= pandi likku linaleo)auku
Lu kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin kus on praod ja augud, pannakse pahtliga kinni
J tuhk aut leeauk, tulease
Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ, siäl näväd elussivaᴅ seal metsas olid mägra-urud, seal nad elutsesid
K mene helvetii autaa mine põrguhauda
2. hauakoht jões, meres | vn омут, впадина дна реки или моря
Lu virt on uurtõnud avvaa vool on uuristanud haua (jõepõhja)
Lu merez on tooš hauta, pani hautaa võrkoᴅ ka meres on haud, pani hauda võrgud
R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad
3. (surnu)haud | vn могила
K pokoinikka veetii autaa surnu viidi hauda
Lu rohi-puu lastii autaa kirst lasti hauda
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval, hauda kukkumas.
Vt. ka kalmo-auta, kulta-auta, paasi-auta, roojahauta, silmä-auta, suõõhauta, tõrvauta, upi-auta, virtautõ, õunaauta

baassa P M baassõ ~ baass J-Tsv., g baasaa P M baasa J bass | vn бас
M baassa on matala ääli bass on madal hääl
P nüd en laula baassaa, en mitäiᴅ, ampaid bõlõ nüüd ma ei laula bassi ega midagi, hambaid pole
M täm laulab baasaa äälell ta laulab bassi (bassihäälega)
J näd med́d́ee d́aakõnõll ku om baass vaat kus meie diakonil on (alles) bass!

barbu·ška Lu, g barbu·škaa toriseja | vn ворчун
se om barbu·ška, üvvää juttua ep pajata see on toriseja, head juttu ei räägi

basńa: basń J-Tsv., g basńaa: basńa J väljamõeldis [?], muinasjutt [?] | vn выдумка [?] (orig.: | vn басня)
senee siä petteeᴅ, see om basń seda sa valetad, see on väljamõeldis [?]

besetka P besetkõ J-Tsv., g besetkaa P J lehtla | vn беседка
P mõizaa herra isub besetkaᴢ mõisahärra istub lehtlas
J meŋka besetkaa issuma, siäll om vilu minge lehtlasse istuma, seal on jahe

besputnoi J-Tsv., g besputnoi J kõlvatu | vn беспутный
nii om mikäle besputnoi: juumõri ja tappõlikko ta on lausa kõlvatu: joomar ja kakleja

boltuška P M Lu boltušk J-Tsv., g boltuškaa P M Lu J
1. subst., adj. lobiseja, lobasuu (naise kohta) | vn болтушка
P boltuška bolttaaʙ, mitä puutuʙ lobasuu lobiseb, mis (ette) juhtub
M boltuška bolpataʙ, on mokom puusta ińehmin, lörizeb mitä ep piä lobasuu lobiseb, on niisugune tühine inimene, lobiseb, mida ei ole tarvis
J ai mikä boltušk naizikko oi mis(sugune) lobiseja naine!
2. viljastamata muna (muna, milles haudumisel ei teki loodet) | vn яйцо-болтун (насиженное яйцо без плода)
Lu mõnikkaal ebõ·õ õnnõa, om boltuškoit paĺĺo, ku eb õnnisu, a mõnikkaal õnnisuʙ, jõka munassa saap puipuu mõnel ei ole õnne, on palju viljastamata mune, kui ei õnnestu; aga mõnel õnnestub, igast munast saab tibu

bombo Lu Li Ra J Бомбо Tum., g bomoo Lu Ra
1. ujur, veemardikas | vn плавунец, плавун
Li bombo, se on siin jõgõᴢ, eläʙ. sirkaaz jõgõz neitä bomboit eb i õõ, sammõlõjõgõz neitä on rohkaaʙ ujur, see on siin jões, elab. Selge veega jões neid ujureid ei olegi, soostunud jões on neid rohkem
Li bombo. eb õõ suuri, no patšti·i sittaböröläizekaa üht suurutta, no vähä pitšepäd on jalgõᴅ, ize om musõpi i tääᴅ, vesieläine, tämä jo on tõizillaajõin ujur. Ei ole suur, noh sitasitikaga peaaegu ühesuurune, aga jalad on vähe pikemad, ise on mustem ja, tead, veeelanik, ta ju on teistsugune
J bombo on mokoma böröläin, kumpa eläb roojaᴢ ujur on niisugune sitikas, kes elab poris
2. Jõgõperä elanike pilkenimi | vn насмешливая кличка жителей дер. Краколье
J jõgõperää tšülä on roojakõᴢ, senperässä jõgõperää nõmia narritaa bombo Jõgõperä küla on porine, sellepärast narritakse Jõgõperä elanikke {b}-ks
Ra kuniŋkvallaa bomboᴅ Jõgõperä kroonuvalla {b}-d
3. J maipõrnikas, lehepõrnikas | vn майский жук
4. Lu porikärbes | vn синяя мясная муха

Tum. Сита бомбо sitasitikas.
Vt. ka sittabombo

brillillää Jbrüllillää
para·iko itku leep platt-siᴢ: uulõd jo om brillillää kohe on nutt platsis: huuled on juba torus

brodu M Lu, g broduu Lu
1. koole, koolmekoht | vn брод
Lu brodu on paikka jõgõza, kuza bõõ süvä koole on (selline) koht jões, kus pole sügav
2. märg, vajuv, õõtsuv, mäda (tee kohta) | vn топкий, вязкий (о пути)
M nii ku om brodu tee, et pääz menemää üli küll on mäda tee, ei pääse üle minema
M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ vajuv tee, kus on nõtkuvad kohad.
Vt. ka brotku

bruska: brusk J-Tsv., g bruskaa J
1. latt | vn брусок
ahjo zvodõisõ om pantu rautõizõd bruskõᴅ ahjuvõlvidesse on pandud raudlatid
2. (seebi)kang | vn брусок (мыла)
brusk mõila mahzõp tšümme rubĺa kang seepi maksab kümme rubla.
Vt. ka bruussa

bubentšikka M I bubentšikkõ Li bubentšikk J, g bubentšikaa J
1. kuljus; (hobuse) kaelakell, õitsikell, kelluke | vn бубенчик
J tšellod ja bubentšikat trälissä lookkõᴢ kellad ja kuljused kõlisevad looga küljes
Li sis panti virkõ bubentšikkõitõ õpõzõllõ kaglaa siis pandi rida kuljuseid (pulma)hobusele kaela
I bubentšikaᴅ ovaᴅ. paaᴅ opõzõllõ kaglaa, kõõz mettsäzä tabunaza, štoby ep hävviüssiɢ opõnõ kellukesed on. (Need) paned hobusele kaela, kui (ollakse) metsas hobusekarjas, et hobune ei kaoks ära
Li bubentšikkõ, .. siäl süämmez eb õõ tšeeli, a mikä-nibut́ om pantu .. mokomain ümmärkõin, mikä siäl häülüʙ niku erne .., sis see guditõʙ kelluke, .. seal sees ei ole keel, vaid miski on pandud .. niisugune ümmargune, mis seal liigub nagu hernes, siis see täriseb
2. M kullerkupp | vn купальница

I läpii tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana. tätä niin i narrittii, kutsuttii bubentšikka läbi küla läheb, „punane sarafan”. Teda nii narritigi, kutsuti {b.} (= külakell)

bugrikko M J-Tsv., g bugrikoo künklik | vn бугристый, холмистый
J lähed joossa rohkap siäll, kuza maa pint om bugrikko allikad jooksevad rohkem seal, kus maapind on künklik
M bugrikko maa künklik maa.
Vt. ka buŋgõrikko

buksata: buksõt J-Tsv., pr buksaan J, imperf buksazin: buksõzin J lüüa, koksata, puksata | vn ударить, тюкнуть, боднуть
tšen sillõõ om muhguu buksõnnu lobasõõ kes on sulle muhu otsaette koksanud?
Vt. ka butsata

butška L P J (I) butškõ J butšk J-Tsv. putška P M, g butškaa ~ budžgaa J putškaa M pudžgaa P kimp; (õle)kubu; tuust, kahl; tomp | vn пучок, пук
P õlõmma niittämäz mõizaa põllol, putška vittsoi on persie pääl oleme vilja lõikamas mõisa põllul, kimp vitsu on tagumiku peal
I nühäᴅ kasta parkkia, pikkaraizõᴅ butškaᴅ tiiᴅ rebid seda parki, teed väikesed kimbud
L tšümmie butškaa päreitä kümme kimpu peerge
M täm antõ millõ koko suurõõ putškaa sv́etkoi ta andis mulle suure kimbu lilli
J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama
J nõsa butšk einää maass tõsta tuust heinu maast (üles)
J kuo üvässi võrkkoa, elä tee butškiit koo võrku hästi, ära tee tompe (sisse)
J kahs kõlmõd võrkoo silmä ühtee kuottu om butšk kaks-kolm võrgusilma kokku kootud on tomp
J lina butšk (~ roivõᴢ) linakubu.
Vt. ka päre-butška

d́aakõna: d́aakõn J-Tsv., g d́aakõnaa Jdiakona
näd med́d́ee d́aakõnõll ku om baass vaat (kus) meie diakonil on (alles) bass!

deŋgabaŋkka (P) pank | vn банк
oi kunikaz älä tuskaa, deŋgabaŋkkoi sill om paĺĺo, χott üφs baŋkka tširjota minuu nimeĺie oi, kuningas, ära kurvasta, pankasid on sul palju, kirjuta kas või üks pank minu nimele

ehe K-Ahl. L M Lu Li J I-Set. (Kett. Kõ) eh́e J-Tsv., hrl pl ehteeᴅ K P M Kõ Li Ra J I (Ränk R-Reg. L) eh́teeᴅ J-Tsv. pidulik rõivastus; ehe | vn наряд; украшение
J enne üvä sõpa õli ehe ennemalt oli hea rõivas peorõivas
üväᴅ ilozaᴅ sõvaᴅ, sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ head ilusad rõivad, seal on (siis) kleidid, jakid, kõik koos on peorõivad
L õmmõllassa ehteitä mõnõllaisiit õmmeldakse mitmesuguseid peorõivaid
Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ, elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõᴢ, polle üvä eeᴢ peorõivad: särk selga, sarafan, (vöö)rihm, siidist vöö, käelindid, gofreeritud kaelalint, lehv rinnas, helmed kaelas, pats taga ja pael patsis, ilus (hea) põll ees
ehteiz niku pulmalõõ ehteünnü peorõivais nagu pulmaks ehtinud enese
J sõrmus toož on üvä ehe sõrmus on ka ilus ehe

einä K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Kett. Len. R U Ja-Len.) ein M J-Tsv. heinä (J-Must. Ku) eine ~ eina Kr Гейна Pal1 Эйна Tum., g einää P M Lu J
1. hein | vn сено
J ku roho lüüvvää maalõõ, siz on einä kui rohi niidetakse maha, siis on hein
I kazvi roho, roh̆hoo leimmäɢ einässiɢ kasvas rohi, rohu niitsime heinaks
Li razvakaz einä rammus hein
Lu saarniitüll oŋ kõva einä Saarniidul on (= kasvab) kõva hein
Li meilä õli kehno einä meil oli vilets hein
Lu päivüd ilmall on üvä einää kuivõttaa i ilata päikesepaistelise ilmaga on hea heina kuivatada ja koristada
Ra einää lüüvvää, arotaa, kuivõtõtaa, tehjää kuhjaa heina niidetakse, riisutakse, kuivatatakse, tehakse kuhja
Lu järvisoos tehtii einää Järvesoos tehti heina
Ra oomnikol karottõlin einii hommikul kaarutasin heinu
M piäb mennä einoo ševelittämää tuleb minna heinu kaarutama
Lu einää väänämmä heinu kaarutame
J einää arota arokaa heina riisutakse rehaga
J ein om peräkozal hein on kaares (pärast niitmist)
Lu einä on lagotõttu lainõõl hein on lahutatud kuivama (looks v. kaaretiseks)
M paamma einät saattoo paneme heinad saadu
Li meilä ep pantu einiitä aartoo vai retelii meil ei pandud heinu sarda ega kärbistele
J eined veitetti kuhjõss kotto heinad veeti kuhjast koju
Lu einää illaajaᴅ heinakoristajad
Lu mõnd bärämää einää nõssin üleeᴢ koormaa pääl mitu sületäit heinu tõstsin üles koorma peale
M anna mustalaizõlõõ tukku einää anna mustlasele tuust heinu
Li suuri tolkk einä suur tuust heinu
Lu ku einä on presattu, on einä kiippa kui hein on pressitud, (siis see) on heinapall
Lu einää koko heinahunnik
Lu einä saatto heinasaad
Lu einä kuhja heinakuhi
Lu einä sikain hämm, (väike piklik) heinakuhilas
M einää bytškaᴅ hämmud (väikesed piklikud heinakuhilad)
Lu miä väänin kazee einä lainõõ ma kaarutasin selle heinakaaretise
P M einää lainõõᴅ ~ Ra einä lahkõrõᴅ heinakaaretised
P einä perekosa heinakaar
P einää kulmoᴅ ~ J einää ruuvuᴅ ~ M einä ruhgaᴅ heinapebred
M einä rihma heinaveoköis
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ kiiresti sõime hommikueine ja jooksime heinamaale
J vari einä aika kuum heinaaeg
J üväd einä päiväᴅ ilusad heinailmad (heinapäevad)
Lu einä širkka širizeʙ heinaritsikas siristab
Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata, siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas
Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (väljaspool abielu sündinu kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas
2. rohi, rohttaim | vn трава
Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. konõ [= ko onõ] neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa. se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohi. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See (rohi) on jänesekapsas
Lu piti ettsiä einä, tšen praavitti pidi otsima rohu, mis tegi terveks
J juhti ein tarn
Lu kasikaz einä kastehein.
Vt. ka irvee-einä, irvieinä, ivuzeinä, juhtieinä, jussiheinä, kasikazeinä, kasõ-einä, kultsuheinä, lehtoeinä, luhtaeinä, matšalkaa-einä, mettsäeinä, rantulieinä, razvaeinä, rooko-einä, savieinä, sooeinä, soolaeinä, taraeinä, tšülvöeinä, õźźaeinä, ätälä-einä

eläjä Len. L P M Kõ Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) eläje Li eläjõ J-Tsv., g eläjää Lu J
1. elanik, inimene; (elus)olend | vn житель, человек; (живое) существо
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
L tuvvass nuori eläjä taluo tuuakse noor inimene (= minia) tallu
Lu õli eläjiitä ühesää tšümmed entšiä oli elanikke üheksakümmend hinge
Lu müü kõik õõmma rannaa eläjäᴅ meie kõik oleme randlased (rannaelanikud)
Li meille tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik (= üüriline)
õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi arvati, et seal on mingi olend, rehehaldjas
2. loom | vn животное; зверь
Ja koira i katti on samõt [= samõit] tõsisat [= tõsizõᴅ?] eläjät (Len. 242) koer ja kass on kõige ustavamad loomad
Lu mettsä eläjäᴅ metsloomad.
Vt. ka esi-eläjä, meezeläjä, mettseläjä, naizeläjä, rannaa-eläjä, suvi-eläjä
Vt. ka elakko, elokaᴢ, elokka, elänikka, elänikko

eńńeskõlla (J-Tsv.), pr eńńeskõlõn: eńńeskõõn J, imperf eńńeskõlin frekv hingata; hingeldada | vn дышать; задыхаться
taita dääd om menemiziill, ku nii raŋkõssi eńńeskõõʙ onu on vist suremas, kui nii raskesti hingab.
Vt. ka end́estellä, eńd́ähtellä, end́ätä, entšiä

erne Kett. Len. Set. vdjL K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I (P) erneᴢ M erneh vdjI I Kl herne Lu Ku örne Kr Эрне ~ О͡Eрне Tum., g ernee M Kõ S Lu Li Ra J hernee Lu hernes | vn горошина, горох
P iirenätüll kazvavat palgoᴅ, palguo süämmez om musad ernieᴅ hiirehernel kasvavad kaunad, kauna sees on mustad herned
I ernehtä vähä tšülvettii hernest külvati vähe
L tšüüneleᴅ niku erniet silmiiss viereväᴅ pisarad veerevad silmist nagu herned
M tällee viskaa niku erneitä seinääsee, eväd minuu sõnat tällee tartu talle viska nagu herneid vastu seina, ei minu sõnad temale mõju (külge hakka)
Lu siä nii kiherteed niku õltaiz erneed alla sa niheled nii, nagu oleksid herned all
M ernee aaroᴅ hernesarrad (sarrad, millel kuivatatakse herneid)
J ernee varsi hernevars
M ernee palko hernekaun
M erne suppi ~ erne guušša hernesupp
M iiree erne hiirehernes.
Vt. ka iiree-erne, iirierne, kurgõõ-erne

fjokla L P M Li vjokla S föklä Lu Li Ra fökl J-Tsv. vöklä Lu fekla K-Ahl. sfjokla M sfiokla I śv́jokla (M) svjokla Lu (M), g fjoklaa P M sfjoklaa M föklää Lu Li J vöklää Lu peet | vn свёкла
P suurõt kauniit fjoklaᴅ suured punased peedid
I sfioklaa õli vähä taraza peeti oli vähe aias
J avvottu fökl om makuzõp ku toor hautatud peet on maitsvam kui toores
Li fjoklal on naatti peedil on pealsed
M stalovyi sfjoklad ovat kauniiᴅ söögipeedid on punased
M saaχarnyi sfjoklad ovad valkõaᴅ suhkrupeedid on valged
M fjoklaa lehoᴅ peedilehed

gerttsoga: gerttsogõ Li J-Tsv. gerttsoɢ Lu, g gerttsogaa: gerttsoga J hertsog | vn герцог
J gerttsoga metsäd jääti talopoikiilõ hertsogi metsad jäid talupoegadele
J med́d́e ja gerttsoga metsä välill om proseɢ meie ja hertsogi metsa vahel on (metsa)siht

haakki M Lu Li J I (Ra), g haakii M Lu Li J I haaki J
1. voki lüht; lühi haru | vn дуга веретена (на водской самопрялке)
J vokilla on haakki, värttenä pannaa haakkii vokil on lüht, värten pannakse lühti
Li haakki on pulikkoje väliᴢ, nahkoikaa pantu lüht on pulkade (= lühipostide) vahel, nahkadega (kinni) pandud
I värttänä on haakii süämmezä. haakki on puinõ i tällee ovaᴅ niku ampaaᴅ tehtüᴅ värten on lühi sees. Lüht on puust ja talle on nagu hambad tehtud
M värttenällä on kahs haakkia värtnal on kaks lühi haru
I vok̆kii haakki voki lüht
M Lu haakii ampaaᴅ lühi konksud e. hambad
2. konks, haak; (voki)lühi konks e. hammas; ahingu haru; õngekonks | vn крюк; крючок на дуге веретена (на самопрялке); зубец остроги; рыболовный крючок
Ra lühez õllaa tšiini rautakokaᴅ, ne õllaa haakiᴅ lühis on kinni raudkonksud, need on lühi hambad
Lu astragalla õli kahstõ·ištšümmett haakkia ahingul oli kaksteist haru
3. västar, ahing | vn острога
J haakika püüvvetä veess kala västraga püütakse veest kala
4. kõblas, kabli | vn мотыга
J haakki lähsi varrõss väĺĺä kõblas tuli varre otsast ära
5. (ristamisi asetatud lattidest) kärbis | vn прясло (положенные крест-накрест палки, жерди)
J linad om pantu haakki linad on pandud kärbisele (kuivama)
J ärüt kuivap põlloll haakkiiᴢ ristikhein kuivab põllul kärbistel
6. J (võrgu-, nooda)vabe | vn вешало, шесты, на которых высушивают невод.
Vt. ka vokiihaakki

hairoossa: haiross J-Tsv., pr hairoon J, imperf hairoozin: hairozin Jhairoa
J kõik hairoop tallajõᴢ, nii om väsünnü lausa tuigub käies, nii on väsinud
J pöörtünnü hairoob niku umalikaᴢ pöörituse saanu tuigub nagu joobnu
J vai õlla umalõs, ku nii hairossa kas ollakse purjus, et nii vaarutakse?

hako P M Lu Li J ako P, g hagoo M Lu Li J hago J aguo P
1. jäme pehkinud puu | vn валежина, дупляк
Lu hako on kaugaa ležinnü puu {h.} on kaua (maas) lamanud puu
J vana puu, laŋkõnnu maallõõ, se on hako vana puu, langenud maha, see on {h.}
Li mettsäzä suur laŋkõõnnuᴅ .., no võib i sõissõ, mokom jo mäännüᴅ vana suur summainõ lad́d́a mokom paksu puu sõizõʙ; se on hako, vana hako metsas on suur mahalangenud .., noh (ta) võib ka seista, niisugune juba mädanenud, vana, suur vägev, lai, niisugune jäme puu seisab; see on {h.}, vana {h.}
J makkaab niku hako magab (liikumatult maas) nagu vettinud puutüvi
2. tuulest murtud puu känd; pehkinud känd | vn ветролом; дуплистый, гнилой пень
Li miä mättiizin hagoo päälle ma ronisin (vaevaga) tuulest murtud puu kännule
J sinuss om poĺzia nii paĺĺo, niku vanass hagoss sinust on kasu nii palju nagu vanast pehkinud kännust
J hago juuri mädanenud kännu juur
3. J-Tsv. puu peajuur; maapinnale kasvanud jäme juur | vn корневище

halli L P M Kõ Lu Li Ra J I χalli L haĺĺi (Kett.) alli K-Ahl. R-Lön. Li alĺi (K-Ahl.), g hallii P Lu Li J hallõõ J χallii L alĺii K
1. (vanadusest) hall | vn седой
I ku inehmine vanassit tuuʙ, ivuhsõᴅ tuuvaᴅ halliᴅ kui inimene jääb vanaks, (siis) lähevad juuksed halliks
Lu tšell on paĺĺo hoolta, leep halli pää kel on palju muret, (sel) läheb pea halliks (tuleb hall pea)
Lu hallissaa elit, a meelt ep kopittunuᴅ elasid vanaks (halliks minekuni elasid), aga mõistust ei kogunenud
L tuli narvass halli parta, rikaz minua tšäümεä rl tuli Narvast hallhabe, rikas mulle kosja
vana halli starikka vana hall taat
J halli (opõin), om mennü vanassi hall (hobune), on jäänud vanaks
I halli opõnõ ~ P M halli opõn ~ Li halli õpõn (vanadusest) hall hobune
J vana mehe part om mennü hallii vana mehe habe on läinud halliks
Li kõvassi meni hallii läks väga halliks
2. halli (hallikat) v. valget (valkjat) karva; hall v. valge hobune, kimmel | vn серый (сероватый) или белый (беловатый), белёсый (о животном); серая или белая лошадь, серка
L meneb minuu deeduška χallii opõzyõkaa läheb minu vanaisa halli hobusega
P halli voho hall kits
M halli opõn ~ Li halli õpõn valge hobune
J halli opõin kimmel
Li halli, väliss halliss i kutsuttii valkaat õvõssõ kimmel, vahel kimliks nimetatigi valget hobust
Li hallilla ep hooli tšezällä tšelloa ja talvõlla tallia kimmel ei vaja suvel kella (kaela) ega talvel talli

haltuu ~ haltu J-Tsv. halttuu Lu võimu alla, valdusse | vn во владение
J noor meez oŋ kõikkina võtõttu naisiijõ haltuu noor mees on võetud täiesti naiste võimu alla
J juudõlaizõd om võtõttu kõik torgovĺa õma haltu juudid on võtnud kogu kaubanduse oma valdusse
Lu peremeez anti sõnaa, jot siä võiᴅ võttaa minuu tütöö enee halttuu, enen nallõ peremees andis sõna, et sina võid võtta minu tütre enda valdusse

halvatuᴢ Li halvõtuᴢ J, g halvatuhsõõ: halvõtuzõ J halvatus | vn паралич, удар
Li halvatuᴢ, se on mokoma tauti halvatus, see on niisugune haigus
J sene juumräte halvõtuᴢ om võttõnnu seda joomarit on halvatus tabanud

harrissuussa: harrissuss J-Tsv., pr harrissuun: harrissun J, imperf harrissuuzin: harrissuzin J laieneda, laiaks minna | vn раздаваться, раздаться (в плечах и т. д.)
poigõss on tullu täüzmeeᴢ, nääku om pihtoiss harrissunnu poisist on saanud täismees, näe, kuidas on õlgadest laiaks läinud

haššillaa Lu sassis | vn растрёпанно (о волосах)
ivusõd om muglittu, õllaa haššillaa juuksed on sasitud, on sassis

hertta P Lu J herttõ ~ hertt J-Tsv. [< is, sm], g hertaa Lu herta J ärtu | vn черви (карточная масть)
J hertt äss om vanõp herttõ kunigõss ärtuäss on vanem ärtukuningast

J hale hertõlõ (= mustõlaizõlõ) [sic!] ann vaa koorõtt, kül tämä siis tšätt katsoʙ {h. h.} (= mustlasele) anna vaid hapukoort, küll ta siis kätt vaatab.
Vt. ka herttu

hukata K-Al. L M Lu Li hukatõ Lu hukat J-Tsv. hukataɢ I ukata (K-Ahl. R-Salm1), pr hukkaan L Lu Li J ukkaan K-Ahl., imperf hukkazin M Li hukkõzin Lu J
1. raisata; (ära) kulutada, (ära) tarvitada; kasutada | vn тратить, истратить, расходовать, израсходовать; употреблять, употребить
M täm̆mää tšäezä rahad evät kestä, täm suv̆vaaʙ hukata paĺĺo rah̆haa tema käes raha ei püsi, ta armastab raisata palju raha
M paĺĺo ep hukata saaχχaria suhkrut palju ei raisata
Lu elä hukkaa aikaa ära raiska aega!
L siä õmaz iäz ed ehi hukata sa ei jõua (seda) oma eluajal ära kulutada
Li laafkaa menin i hukkazin vaa pool rubĺaa läksin kauplusesse ja kulutasin vaid pool rubla
Lu ku leiväd on süütü, jutõllaa: on hukattu kui leivad on söödud, (siis) öeldakse: on ära tarvitatud
Lu mikä om pantu riissa omal paikõl, on hukattu mis(sugune) asi (tööriist) on pandud oma kohale, (see) on kasutatud
2. (maha) jätta | vn бросать, бросить, покидать, покинуть
I šveeda hukkazi mah̆haa karetii rootslane jättis (oma) tõlla maha.
Vt. ka hukkaõlla

hurtti J: hurtt J-Tsv., g hurtii J hurt; tobu, puupea; loikam, kolakas | vn борзая (собака); балбес; дылда
vot hurtt, vai part om papill vaat (kus) tobu, või papil on habe!

hämöläin Lu Ra J hämöläinen J-Must., g hämöläizee Lu J hämöläize J ämblik | vn паук
Ra hämöläin ripub akkunaza ämblik ripub akna küljes
J tšärpein om puuttunnu hämöläize võrkkoo kärbes on sattunud ämblikuvõrku.
Vt. ka vesihämöläin.
Vt. ka hömöläin

höbliä² J-Tsv. hööbĺä Lu, g höbliä: hööbĺää Lu lõtv, nõrgalt sulguv | vn слабый, ненатянутый; неплотно закрывающийся
J uhs om vähäize höbliä uks on väheke nõrgalt sulguv

hötisä: hötissä Lu hötiss J-Tsv., pr hötizen J hötisen Lu, imperf hötizin J hötisin Lu
1. õõtsuda, vabiseda, vappuda | vn трястись, колыхаться
J varm, razvõin inimin hötizep niku soo paks, rasvane inimene õõtsub (käies) nagu soo
J nii om varmissunnu, jot põzgõd va hötissää on nii paksuks läinud, et põsed lausa vabisevad
J katsokk, ku kase varm nain hötizep tallõt vaata ometi, kuidas see paks naine õõtsub käies
2. lobiseda; klatšida | vn болтать, сплетничать
Lu tämä hötiseʙ ta lobiseb

hüütö [< sm] (J-Tsv.), g hüüdöö kasu; kasum | vn польза; прибыль
suurõss juumizõss hüütöä om vähä suurest joomisest on vähe kasu

iireenättü P M-Set. iiree-nättü Lu iirenättü Lu Li hiirehernes (taim) | vn мышиный горошек
P iireenätüll kazvavat palgoᴅ, palguo süämmez om musad ernieᴅ hiirehernel kasvavad kaunad, kauna sees on mustad herned
Lu lehmät süüväd iiree-nättüä üväss lehmad söövad hiirehernest hästi

iiri K L P M Kõ S Lu Li Ra J I vdjI iir M-Set. hiiri Kõ S Lu Ku (J) Ири Tum. И́йри K-reg2 Ii-reg1 Гыри Pal2 ihre Kr, g iiree K M Kõ Lu Ra J I iirie P
1. hiir | vn мышь
Lu iiri ja krotta on harmaaᴅ, a maamügre on mussa hiir ja rott on hallid, aga mutt on must
K kui iiret tulõvaᴅ, nältšä-voosi tulõʙ kui hiired ilmuvad (tulevad), tuleb nälja-aasta
J iiri on surma suurimoilõõ rl hiir on surm tangudele
M märtšä niku iiri märg nagu kassipoeg (märg nagu hiir)
M vizgattii ahjoo päälee, juõltii: iiriile mätä ammaᴢ, a millõ üvä visati (hammas) ahju peale, öeldi: hiirtele mäda hammas, aga mulle hea (hammas)
J tuli iiri pittšä-äntä tuli hiir pikksaba
Lu ühs iiri, kahs äntää, tšempa tšerii tšennää arvõᴢ mõist üks hiir, kaks saba, kes pastla (~ kerikinga) ära arvas?
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir vastik, aga sitt magus
M ep tšenniid ep täätännü, eb iiri eb araga kk keegi ei teadnud, ei hiir ega harakas
J põlto iiri on lõikkonnu vihgoo pääᴅ põldhiir on vihu pead ära närinud
ińeehmin on nii köühä kui tšerikoo iiri inimene on nii vaene nagu kirikurott (kirikuhiir)
J iiree norad om põlloll hiireaugud on põllul
Lu iiree karvaa ~ P iirie karvaa hiirekarva (hiirhall)
J iiree karvõin opõin hiirekarva (hiirhall) hobune
2. M Kõ S rott | vn крыса

Li suuri iiri rott
M lentävä iiri, öölapakko nahkhiir
Lu iiree nättü kazvoʙ niittüil i viĺĺäᴢ hiirehernes kasvab heinamaadel ja viljas
iiree erneᴢ ~ I iiree erneh ~ Lu iiree herne hiirehernes (taim)
Ra kõltsõd i sinized iiree ernee kukaᴅ kollased ja sinised hiireherneõied
K J iiree tee (teatav põlle tikandkiri).
Vt. ka elo-iiri, lentoiiri, nahkaiiri, petoz-iiri, suuriiri

iiriin J-Tsv., g iiriizee: iiriize J hiirhall, hiirekarva | vn мышиного цвета
sitts om muuttunnu iiriize (~ iiriise) karva sits on muutunud hiirekarva halliks

ilata Al. Kett. R U L P M Kõ Po Lu Li J (K-Ahl. Ja-Len. V Ra Ku) ilat J-Tsv. ilataɢ vdjI I, pr ilaan K il̆laan M illaan Po Lu ilan J il̆laa ~ illaa I, imperf ilazin R M V Lu J ilazii I (ära) koristada, (ära) panna; koristada, kraamida, puhastada; korda seada, korrastada; talitada (loomi) | vn убирать, убрать, прибирать, прибрать; налаживать, наладить; обряжать, обрядить (о скоте)
J rüttšeet tarviz ilata vällää rukis (rukkid) tuleb koristada
Lu sütšüzül kapussaa ilataa sügisel koristatakse kapsast
M omenad ilatas talvõssi kartulid koristatakse (ja pannakse) talveks (ära)
suvõll õlivat talgod leipää ilata suvel olid viljakoristustalgud
M nõistii lin̆naa il̆laamaa maalta vällää hakati lina maast (= põllult) kitkuma
M sütšüzönnä piäb ilata tara sügisel tuleb aed koristada
Lu ku leeb üvä ilma, nõizõn illaamaa einiä kui tuleb ilus ilm, hakkan heina koristama (= heinu kuhja või küüni panema)
Lu noorikka senee rahaa ilaᴢ (pulmakomme:) pruut koristas selle (põrandale visatud) raha ära
M ku õunad võttaas puussa vällää, siz i pülvääd ilataᴢ kui õunad võetakse puust maha, siis koristatakse ka tugipuud ära
J kuhõ siä ilazid minuu hatuu, miä n levve tšättee kuhu sa panid mu mütsi, ma ei leia kätte
M košelka ilattii kormunaa rahakott pandi taskusse
M il̆laan piimää (pärast lüpsmist) panen piima (pottidesse)
I komnatti illaaɢ i assõõᴅ illaaɢ i lahsaa vaattaaɢ i kõittši (küll) tuba koristada ja nõusid koristada ja laste järele vaadata ja puha
J praaznikaa eell om paĺĺo ilamiss enne pühi on palju koristamist
J ilamõtt rihi haisua on täünö koristamata tuba on haisu täis
J ila rikad maass korista praht (prahid) põrandalt
Lu sill on lauta illaamatta sul on (söögi)laud koristamata
M ku ilatas põltoa, väittääs tšived ühtee kok̆koo kui puhastatakse põldu (kividest), (siis) veetakse kivid ühte hunnikusse
Ra hapopiimää ojjõttii kaugaa i ilattii hõmõ päältä vällä jõka näteli hapendatud kohupiima säilitati (hoiti puunõus) kaua ja iga nädal korjati (puhastati) hallitus pealt ära
Lu illaa kalaᴅ puhasta (= roogi) kalad!
M kui nõizit tilassa ül̆leeᴢ, pezit silmäᴅ, nii järkeä piti ilata pää kui tõusid asemelt üles, pesid silmad, siis tuli otsekohe pea (= juuksed) korda seada
M nurmitööd on ilattu (sügisesed) põllutööd on korras
M piäb nurmõa ilata väĺĺää põld tuleb korda teha (= künda)
L kui žiivatad ilattii, siz mentii laulamaa kui loomad talitati (ära), siis mindi laulma

Lu ilataa seiliᴅ rehvitakse purjed
M il̆laa opõzõss zbruuju (raŋgõᴅ, lookka, sed́jolkka, õhjaᴅ) võta hobune rakkest lahti (rangid, look, sedelgas, ohjad)
I dava·i nüt täm̆mää il̆laamap poizõgõ matame ta nüüd maha
Li kõikkiita jumalaa maa illaaʙ vs muld võtab kõik vastu (jumala maa koristab kõik ära)

iĺĺaa K P M Kõ Li J-Tsv. ilĺaa K-Ahl. vdjL iljaa R-Lön. iĺĺa M J-Tsv. iĺĺää J-Tsv. iĺĺä M Lu Li iĺĺ J-Tsv.
1. tasa, vaikselt, vagusi; (on) vaikne; aeglaselt | vn тихо, спокойно; медленно
M nii isub iĺĺa, što i kõrvõd eväd liikahta istub nii tasa, et kõrvadki ei liigu
Li se inemin pajataʙ iĺĺä see inimene räägib vaikselt
Li sõis iĺĺaa seisa vagusi!
M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab
J kujall on iĺĺ väljas on vaikne
M vaikko on tõizõl mikä hätä, no täm ipo iĺĺaa pääzeʙ läpi kui ka (kuigi) teisel on mingi häda, (kuid) tema ei tee sellest väljagi (tema saab väga vaikselt läbi)
kui siε iĺĺaa tšäüᴅ kui tasa (= aeglaselt) sa käid!
J trengi tait om väsünnü, ku ni iĺĺa tuõp põllolt kottoo sulane on vist väsinud, et nii aeglaselt tuleb põllult koju
2. vdjL K R-Lön. hilja | vn поздно.
Vt. ka iĺĺakkoizõõ, iĺĺakkoittaa, iĺĺakkoo, iĺĺakkoozii, iĺĺakkoottaa, iĺĺakkõizõõ, illekkootõõ, illikkoo, illikkoozii, illikkoottaa, iĺĺukkõõzii, iĺĺõkkõizõõ

ilmussa: ilmuss J-Tsv., pr ilmun J, imperf ilmuzin J
1. ilmuda | vn появляться, появиться
vańa dääd on sõass ilmunnu kottoo Vanja-onu on ilmunud sõjast koju
kui tšezäll va vari päiv, ni ilmussa paarmaᴅ kui suvel (on) aga palav päev, nii ilmuvad parmud
tšiire ilmussa lehoᴅ, puud jo om podžgõll varsti ilmuvad lehed, puud on juba pungas
tšülm om pannu uguritsaᴅ, daaže eväd i ilmustu (nõistu) külm on kurgid ära võtnud, (nad) isegi ei tõusnud üles
2. J-Tsv. ilmsiks tulla | vn объявляться, объявиться.
Vt. ka ilmaussa, ilmunõssa, ilmussua, ilmõssua

ime¹ J-Tsv. (R-Lön.) ihme [< is] Lu (J-Tsv.) ih́me [< is] (J-Tsv.), g imee ime; imelik | vn чудо, диво; чудной, странный
R mit kummat kummatteli minu kuvajaiseni imet imesteli ilmatoojaseni (Lön. 184) rl mis ime(si)d pani imeks mu sünnitajake, (mis) ime(si)d imestas mu ilmaletoojake
J kase om vähäize ime, kuhõ võiz äviä nigl silmä nähoss see on vähe imelik, kuhu võis kaduda nõel (lausa) silma alt
J vähä ihmett: kui tämä pääsi suurõõ karjakaa üle pisut imelik: kuidas ta pääses suure karjaga üle
Lu ai ku on kumma (ihme) inemin oi, küll on imelik inimene
J imessi (ih́messi) panõma imestama, imeks panema.
Vt. ka imeĺikka, imelüᴢ

imeĺikka: imeĺikk [< e?] J-Tsv., g imeĺikaa J imelik | vn странный
kase om vähäize imeĺikk d́eel: lahs ep kuuntõõ issää(ᴢ) see on vähe imelik asi: laps ei kuula (oma) isa

imelüᴢ J-Tsv., g imelühsee: imelüse Jime¹
kase om vähäize imelüᴢ: oottõmm, oottõmm võõrait, a nämäd evät tuõ see on vähe imelik: ootame, ootame võõraid, aga nemad ei tule

imo K P M Lu J-Tsv. I (R-Eur. R-Reg.), g imoo ~ imo J im̆moo M
1. himu, soov, tahtmine | vn охота, желание
J mill on imo kattsoa, kui koirõt tanttsivõᴅ mul on himu vaadata, kuidas koerad tantsivad
M tämä on rikaᴢ, tämä võip kõikk imod ihtšiä ta on rikas, ta võib kõik (oma) soovid rahuldada
Lu evät saa immoa riitõõmizõss nad ei saa riidlemisest himu täis
J saimm imossi lauloa saime himu pärast (= himu täis) laulda
J täätemizee imo teadmishimu
2. isu | vn охота, аппетит
J tšaajuka ajab imoa väĺĺä teega ajab isu ära
J kast on imo on isu selle (toidu) järele
I imotab min̆nua, imo süüäg i juuaɢ mul on isu, isu süüa ja juua
J minu imo on küllelin mu isu on täis (= rahuldatud)
J jok said imo rehtel-kakkuiss kas said pannkookidest isu täis?
J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti
J lidnõs saab imossi süüvve siitnikka linnas saab püülileiba isu pärast (= isu täis) süüa
3. armastatu (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) | vn желанный (ласковое обращение-название жениха в народных песнях)
R tehkaa nüt sia silmälleni kuhe issueb imoni päälle pärnäise lavose (Eur. 34) rl tehke nüüd koht mu lemmikule (silmale), kuhu istub mu armastatu, pärnase pingi peale
R pesgaa nüt päähüt pääsgoltani, ilatkaa imos igusset (Eur. 33) rl peske nüüd peake mu pääsukesel, tehke korda armastatu juuksed.
Vt. ka imu, iso²

ispoveedõittaa: ispoveedõitta J-Tsv., pr ispoveedõitan, imperf ispoveedõitin pihtida | vn исповедоваться, исповедаться
J kõik hilka menne papilõõ ispoveedõittama, nii om paĺĺo süntiit lausa häbi minna papile pihtima, nii palju on patte

ižorilainõ ~ ižorilain Lu ižorlain J-Tsv., g ižorilaizõõ Lu isur, isurlane | vn ижорец, ижорка
Lu rüsümä-tšülä siεl õlivad ižorilaizõᴅ Rüsümäe küla, seal olid isurid
J korõnto om võtõttu ižorilaisiijõ tšeeless sõna {k.} on võetud isuri(te) keelest.
Vt. ka ižora, ižori

itikka Lu Li J itikk J-Tsv., g itikaa Li J putukas; uss, röövik; tõuk, vagel; koi | vn насекомое; червь; личинка; моль
Li tuli vari ilma, siz lähtevät kõikõõlõizõd itikat χodduu tuli kuum ilm, siis lähevad igasugused putukad liikvele
J itikõt sittšiüvät tšezäll putukad siginevad suvel
J laizgõll perennaizõll lühzikkoz itikõt sittšiüssä laisal perenaisel siginevad lüpsikus(se) ussid
J lihois taita õli vähä soola, ku itikõt sittšiüsti liha(de)s oli vist vähe soola, et siginesid ussid
J kapussõs sittšiüstii itikõᴅ kapsas(se) siginesid röövikud
J kassen taloz lahzõt sittšiüssä niku itikõᴅ selles talus siginevad lapsed nagu vaglad
J itikõd om pilattu lampaa nahgõᴅ koid on rikkunud lambanahad
Lu tikka itikka toonesepp (puukoi)
J puu itikk mädamailane (puudes)
J jaanii itikka, jaanii üü itikka jaaniuss.
Vt. ka leppäitikka, tšülvi-itikka

itšiliin ~ itšilin J-Tsv.:
tańa om minuka ühs itšilin Tanja on minuga üheealine.
Vt. ka iällin

itšävüᴢ J, g itšävüü [?]: itšävüsee J igatsus; nukrus, kurbus | vn тоска; печаль, грусть
a itšävüz om mokom, jott i jutõll em või aga igatsus on niisugune, et ei suuda rääkidagi (ei leia sõnu)
kui kottoa kaugõpõl, nii itšävüs tuõʙ kui (ollakse) kodust kaugemal, siis tuleb kurbus (peale)

ittee Lu J adv idanema | vn (наречие в форме илл-а от ite)
J jüväd om pantu ittee (itenemä) terad on pandud idanema
Lu rüiᴢ, vehnä, õzra mennaa ittee rukis, nisu, oder lähevad idanema.
Vt. ka itee

itüüssä: ittüssä (Lu), pr itüüʙ, imperf itüüziiätä
rüiz om pantu ittümää rukis on pandud idanema

ivuᴢ Al. K-Ahl. P M Lu Ra J-Tsv. (Kett. R L Kõ I Kr) ivuuᴢ L (K P J I) ivvuᴢ (Lu) iuᴢ (Ke Po Lu J I Kr) iguᴢ (R-Eur.) juuᴢ [?] (I) hivuᴢ hiuᴢ Ku (K-Sj. J) Ивуса Pal1 Ii-reg1 И́вуса K-reg2 ühuse Kr, hrl pl ivuhsõᴅ Kett. L P I (Kõ Ra J-Must.) ivuhset K-Ahl. ivuuhsõᴅ K L I ivuχsõᴅ ~ ivuuχsõᴅ P ivukseᴅ (R-Reg.) ivuksad K-Sj. ivussõᴅ Al. Kett. P M ivusset R-Lön. Lu-Len. ivusõᴅ Kett. M Lu Li Ra J ivuset R-Reg. ivusaᴅ M Lu ivuusõᴅ J ivvusõᴅ Lu iuhsõᴅ Po I iuχsõᴅ J iuφsõᴅ (Ke) iussõᴅ Lu igusset R-Eur. juuhsõᴅ (I) hivussõᴅ (Kõ) hiusõᴅ J hiuset K-Sj. Г̧ ïуксетъ Pal1 iuset ~ ihwuscht ~ ihhust Kr juuksekarv, karv; juus, juuksed | vn волос; волосы
Lu tšülmässä se tuõʙ, ühtkaa ivussa eb õllu pääᴢ, plešši meeᴢ külmast see tuleb, ühtegi juuksekarva ei olnud peas, kiilaspäine mees
J kuss hitolt om puutunnu [= puuttunnu] naisiijõ ivuᴢ kust kuradilt on (siia) sattunud naiste juuksekarv?
J parra ivuᴢ meep šikkõra habemekarv läheb krussi
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks(ki) juuksekarv ei lange (peast) ilma ette määramata
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas)
M ivus pittšä, a meeli lühüᴅ ~ ivus pittšä, a ladva lühüᴅ vs juus pikk, aga aru lühike
P vaatan kast kaunissa ivuss vaatan neid punaseid juukseid
Lu ivusõd õltii alla põlviee pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi
Lu plešši inemin tšenell bõõ iussii kiilaspea inimene (on), kellel pole juukseid
M ivusõd õllaz valkõaᴅ, a äpiät ebõõ juuksed on hallid (valged), aga südametunnistust (häbi) pole
M tämä nii kõvassi heittü, ivusõd nõisti pissüü ta ehmus nii kõvasti, (et) juuksed tõusid püsti
M kazel inehmizel on enäp kasta võlkaa kui ivussia pääᴢ sel inimesel on rohkem (seda) võlga kui juukseid peas
M häiläb ivusat haijallaa käib (ringi), juuksed laiali
M ivusõd on laskõnu šaadrillaa juuksed on vajunud sorakile
M ku kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi, siis on juuksed vanunud
Lu minuu vunukal on ivusõt tšikkaraᴢ minu lapselapsel on juuksed lokkis
M näd ivusat pissüä niku avupää näe, juuksed püsti, nagu sasipea
Ra kudrid ivusõᴅ ~ Lu tšippur ivuᴢ ~ tšikkar ivuᴢ lokkis juuksed, kähar juus
J arvad ivusõᴅ hõredad (harvad) juuksed
M kõv̆vii guustat paksud ivusõᴅ väga tihedad, paksud juuksed
Lu täll ain on sirkaad ivusõᴅ tal on alati siledad (= siledaks kammitud) juuksed
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda
J liigõᴅ ivusõᴅ ~ võõrad ivusõᴅ valejuuksed
M kunnõ irte ivuzila .. (Al. 48) rl kuni (olen) lahtiste juustega (= kuni olen veel neiu, vallaline) ..
Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juukselõikaja juurde
J ivusõõ tolkka ~ ivuᴢ butšk juuksesalk

Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (taimekahjur); sajajalgne.
Vt. ka irti-ivuhsõᴅ, süntü-ivussõᴅ, tšikkarivuᴢ

iällin (M Lu) iälline (M) iälin J-Tsv. (Lu) iäline J-Tsv. iälliin (Kõ Lu):
J tšehs iälin meeᴢ keskealine mees
J jo om poisii iälin on juba noormeheeas
Lu ühee iällizeᴅ, ne õllaa üht ittšää, litši on sünnüttü üheealised, need on ühevanused, (ajaliselt) ligistikku sündinud.
Vt. ka tšehsi-iällin, täüziälin, ühziälin
Vt. ka itšiin, itšiliin, itšäne

jalajõin J-Tsv., g jalajõizõõ: jalajõizõ J jalakane, jalaka(puu)st | vn ильмовый, вязовый
ämmä avvõlõ om pantu jalajõin rissi vanaema hauale on pandud jalakane rist

jalka Kett. K L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku Kr (R vdjI) jalk Ke J-Tsv. jalkᴀ Ku jalga Lu-Must. Ялка Pal1 Я́лка K-reg2 Ярга Pal1 Я́рга Ii-reg1 gialka ~ dialka Kr, g jalgaa K P M Lu Li Ra J I
1. jalg | vn нога
Lu ku õlõd vana, et kõhta häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, ei suuda liikuda, vanad jalad ei lähe edasi
P miä nõizõn jalkoi tšennittämää ma hakkan jalgu kängitsema
P inehmin on ilma jalkoi, mitä siä tämäss tahoᴅ inimene on jalutu, mida sa temast tahad
Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga)
Lu jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
P tšell on jano, senel on jalgaᴅ vs kellel on janu, sellel on jalad
P ühs jalka on maall, tõin jalka on avvaa serväl kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval
M täll on pää kõlmõttomann jalkanna, ep tää, mitä teeʙ kk tal on pudrupea (tal on pea kolmandaks jalaks), ei tea, mida teeb
Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs rumal pea jalgadele puhkust ei anna (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad)
P petohsõl on lühüüd jalgaᴅ vs valel on lühikesed jalad
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa kk jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
L pani tätä jalkonaa sõtkomaa savvõa pani teda jalgadega savi sõtkuma
Lu miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi (enam) jalul
J lahs hüpib jalgalt jalgalõõ laps hüpleb jalalt jalale
I jalkojõõ päälä tšäüᴅ käid jalul (= käid voodist üleval)
Po pääss i jalkoissaa peast jalgadeni (= pealaest jalatallani)
M elettii üv̆viippäi, a nüd nii kõv̆vii sõitõltii, etti evät tšäü jalgala tõin tõizõlõ elati hästi, aga nüüd riieldi nii kõvasti, et ei käi(da) jalaga(gi) teineteise pool
J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalka pisä ei ma enam teie tallu jalga pista
Lu tämä jalkoi veitteep peräᴢ ta veab jalgu järel
J tõizõlõ jalka rissi panõma teisele jalga ette panema
P miε tällie tein jalgad allyõ ma tegin talle jalad alla
Lu nät sai jalgõd alla, nõis üvvii elämää näe, sai jalad alla, hakkas hästi elama
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
Li jalka muurahtu ~ jalka suri jalg suri (ära)
J võtti jalgõᴅ jalad väsisid (ära)
Ra kurki nokki jalgõᴅ kuresaapad on jalas (= jalasääred on tuulest lõhenenud)
J raska jalgaa pääll õlõma raskejalgne (= rase) olema
M tuli suurilla jalgoilla tuli suurte sammudega
J täll om puu jalk tal on puujalg
Lu vokii jalgõᴅ vokijalad
M ŕumkaa jalka viinapitsi jalg
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ sellel(t) juba enam kui (üks) kord murti tagajalad
J lapp jalk lestjalg; lampjalg; labajalg, jalalaba
P jõka jalgaa assõmõlla panõtõltavassi (itkust:) igal sammul (igal jalaastel) tagaräägitavaks
M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad jäid (läksid) hellaks
Ra jalgaa kant jala kand
J jalgaa seltš jala selg
Lu jalgaa jältši jalajälg
M jalgaa tallaa jältši jalatalla jälg
Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on
Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ tema on nii(sugune) tallalakkuja, (kas või) tallaalused lakub (üle)
Lu jalka terä jalalaba varvastepoolne osa
Lu jalka rätte jalarätt
J jalk inimin jalakäija
J jalk vätši jalakäijad
2. linnasejalg, -idu | vn солодовой росток
Lu eestää ne jalgad võtõtaa poiᴢ, siiz javõtaa algul võetakse need linnasejalad ära, siis jahvatatakse
P linnaχsyõ jalgaᴅ linnasejalad, -eod
3. harkadra haru e. sõrg | vn ножка у рассохи
Li enne adrakaa tšünnettii. adr õli .. no kutsuttii jalgõdõ ennemalt künti puuadraga. Puuader oli .. noh, nimetati adraharudeks
4. jalg (mõõtühik) | vn фут
Lu jalka on mõõttu; seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik); seitse jalga, see on süld
Lu merisüli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga

jänessee jalka kassikäpp (lill)
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine
J vazikaa jalk ripub nenäss nina on tatine (tatt ripub ninast).
Vt. ka adra-jalka, esijalka, järjüüjalka, karvajalka, klimppajalka, kover-jalka, linnazjalgaᴅ, muhkujalka, mätäjalka, pittšijalka, ramp-jalka, ramppajalka, satajalka, sõnajalka, štanajalka, takajalka, takujalka, tšellijalka, tšerijalka, vokiijalka, vääräjalka, üφsjalka
Vt. ka jalgaᴢ

jano Kett. K-Ahl. P M Lu J (vdjL vdjI), g janoo Lu jano J-Tsv. janu | vn жажда
J varill aika on jano kuuma ajaga on janu
P sill ko õli jano, ize meniᴅ jõiᴅ kui sul oli janu, (siis) ise läksid, jõid
P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett
M lehmä on janoza, tahob juuvva lehm on janus, tahab juua
J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti
Lu tšell on jano, sell on jalgaᴅ vs kel on janu, sel on jalad.
Vt. ka janotuᴢ

jaššikka Ar. P M Lu I (J Ku) jaš́š́ikka L M jaššikk J-Tsv. jaaššikka I jasikka K-Ahl. jäš́ikka (Kõ-Len.) jaštšykka M, g jaššikaa J I Ku jaš́š́ikaa L
1. kast | vn ящик
M panõ panidoraa taimõt kazvamaa suurõpaa jaš́š́ikkaasõõ pane tomatitaimed kasvama suuremasse kasti
I müllüzä on mokoma jaššikka, kuhõk pannaz rüüᴢ veskis on niisugune kast, kuhu pannakse rukis
I rattaiza on pööräᴅ, aizaᴅ, jaššikka päällä vankril on rattad, aisad, kast peal
J lautõin jaššikk laudkast
J tširjoitõ lassaa poštii jaššikkoisõõ kirjad lastakse postkastidesse
2. (laua)sahtel | vn ящик стола, выдвижной ящик
M lavvaa jaššikka lauasahtel
3. karp, toos | vn коробка, коробочка
L võtti jaš́š́ikaa spitškoi võttis karbi tikke
J pitšk jaššikõll om banderoĺ pääll tikutoosil on panderoll peal.
Vt. ka lautajaššikka, pitšk-jaššikka, puu-jaššikka, rahajaššikka, sitt-jaššikka

johanto Lu J-Tsv.joh
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
J johanto tšiutto om mõnt kõrta ahasõltu, a siä veel ahasõᴅ särki on juba mitu korda kitsamaks tehtud, aga sina teed (ikka) veel kitsamaks

joko¹ L Kõ Lu Li jok Ra J-Tsv. Ku jook J kas | vn разве, ли
Lu joko pillit kõikk möiᴅ kas müüsid kõik savipillid ära?
J jok leived om vaalittu kas leivad on vaalitud?
Ku jok annaᴅ kas annad?
J meeš tšüzüʙ: jook se tšiiree lõpup põlto mees küsib: kas see põld lõpeb varsti?
Vt. ka -ko

joršši K P M Kõ S Lu Li Ra J Ku (Ja-Len. V I), g joršii M Lu J, pl ї͡оршить Tum. kiisk, kiisakala | vn ёрш
J joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine
Ra mejje jõgõz on joršši, ahvõna, särtšä, autši, latikka, säüneᴢ, vimpa .. meie jões on kiisk, ahven, särg, haug, latikas, säinas, vimb ..
Ra sain viistõiššümeᴅ jorššia sain viisteistkümmend kiiska

juttu K L P M Lu Li Ra J I (R-Eur. Kõ Ku), g jutuu K L P M Kõ Lu J Ku jut̆tuu M
1. jutt, kõnelus | vn разговор, речь, беседа
J pajat juttu väĺĺä, ku om pajattõmiss räägi (oma) jutt ära, kui on rääkimist
J mih́e siä öhzütteed inimiss õmiiz juttuiska miks sa eksitad inimesi oma juttudega?
M tällee tap̆paab juttua, jutulla bõõ õttsaa nii äärtä tal jätkub juttu, jutul pole otsa ega äärt
J kül sell inimizell juttu veerep suuss küll sellel inimesel jutt jookseb (veereb suust)
J juttu jäi seisoma jutt katkes (jäi seisma)
Li juttu maaᴢ jutt (on) läbi, jutul lõpp
Lu tuli jutussi tuli jutuks
Lu juttu juttua levväʙ vs jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt)
M nät sõna tooʙ jut̆tuu näe, sõnast saab jutt alguse (sõna toob jutu)
M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed
M elä tuŋkõõ jut̆tuu väl̆lii ära sega jutu vahele
Lu õõ vaiti, jo menid leppoijjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Leppojja)
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
Lu mitä juttua nävät pitäväᴅ mis juttu nad ajavad?
J juttua ajama rääkida; vestelda, juttu ajada
J suimõll ajõta juttua (külakonna)koosolekul räägitakse, aetakse juttu
J juttua vessemä (Tsv.) lobisema; kiiresti rääkima
P pajatimma üvεä juttua ajasime head juttu
M suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu
M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu
Lu tühjää jutuu nõssaja tühja jutu tegija (tõstja)
Li petoz juttu vale (jutt)
Li tolkutoi juttu mõttetu jutt
J tšeerolin juttu riugastega jutt
Li sala juttu salajutt
J nagru juttu (Tsv.) naljajutt
J mälehtüsee juttu mälestuskõne
2. kuulujutt, kuuldus | vn слух, молва
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvaᴅ pajattamaa kui mingi kuulujutt käib ringi (läheb liikvele), (siis) hakkavad kõik rääkima
Li jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ räägiti (olid kuuldused), et metsas kummitas (kummitati)
3. jutt, lugu | vn рассказ, история; байка
P miε sillyõ ühie pikkaraizyõ jutuu pajatan ma räägin sulle ühe väikese loo
M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu (ajalugu)
Li nee on kõig entizeᴅ jutuᴅ need on kõik endisaegsed lood
I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Palju aega on juba (mööda) läinud, need (= jutud) tuli unustada
J enn muinõin juttu ennemuistne jutt
4. jutlus | vn проповедь
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester luges kirikus jutluse.
Vt. ka petozjuttu, salajuttu, uutisjuttu

juudalain P juudõlain J-Tsv. juutalain (J-Must.), g juudalaizõõ: juudõlaizõ J
1. juut | vn еврей
J juudõlaizõd om võtõttu kõik torgovĺa õma haltu juudid on võtnud kogu kaubanduse oma valdusesse
2. juudalane, Juudamaa elanik | vn иудей, -ка
J kuza on süntünnü juutalaisii kunikas (Must. 151) kus on sündinud juudalaste kuningas?
Vt. ka juutti

kaari Li J-Tsv. (J-Must.), g kaarõõ: kaarõ J-Tsv.
1. (laeva, paadi) kaar | vn ребро (судового остова)
J alusõ gilise tšiinisetä kaarõᴅ purjelaeva kiilu külge kinnitatakse kaared
Li kaarõᴅ pannaa puupulkaakaa tšiin giĺĺizee. neĺtõiššõmõᴅ kaarta venneel onõ kaared kinnitatakse puupulgaga kiilu külge. Paadil on neliteist kaart
Li alussõõ kaarõᴅ purjelaeva kaared
2. (ree, saani) kaar | vn грядка (дровней, саней)
J laivaa kaari om paĺĺo suurõp kuu lait́oo kaari laeva kaar on palju suurem kui ree kaar

Li vess kaar(i) tuuli vesikaare tuul.
Vt. ka veneekaari, veskaari, vihmakaarõ
Vt. ka kaarto, kaarõ

kaazna M Lu Li J (K) kaaznõ ~ kaazn J kaasna J-Must., g kaaznaa K M Lu Li J
1. (peidetud) varandus, aare, raha | vn клад, сокровище, добро
M ko näed ööllä tuli põlõp kuza, siεl butto on kaazna pantu kui näed, (et) öösi põleb kuskil tuli, sinna on nagu aare peidetud (pandud)
Lu miä menin tšüntämää tarraa i leüzin kaaznaa ma läksin aeda kündma ja leidsin (peidetud) varanduse
J med́d́ee põltoilt om mõnt kõrta levvettu kaazn (rootsii rahaᴅ) meie põldudelt on mitu korda leitud aare (rootsi rahad)
J od́d́õb õmas kaaznaa kattilõz maannall hoiab oma raha katlas põranda all
Li rahaa kaazna peidetud raha
2. (riigi)kassa, -raha | vn (государственная) казна
J riikii kaaznõz om paĺĺo kultaa riigikassas on palju kulda
Lu riikii kaazna riigikassa, -raha

kablukka K-Ahl. M Lu Li (J-Must.) kablukk J-Tsv. koblukka Lu Li, g kablukaa Lu Li J kabluka J koblukaa Lu Li (saapa)konts | vn каблук
Lu tšentsiä peettää ilma koblukkojee i koblukkojeekaa peettää (kodus valmistatud) säärsaapaid kantakse (peetakse) ilma kontsadeta ja kontsadega kantakse
J enne kablukkois pietti õppõizõd ravvõᴅ enne kanti kontsades hõbedasi raudu
J kablukõd om väärissünneeᴅ kontsad on viltu kantud (viltu läinud)
Li saappagaa koblukka saapa konts
Li tšennää kablukka (kodus valmistatud) säärsaapa konts
J .. se on vätševäp minnua, tšene tšennä kabluka väärüline en õõ (Must. 153) .. see on minust vägevam, kelle saapa kontsa vääriline ma ei ole
Lu kõrkaa kablukka ~ pit-tšä kablukka kõrge konts
Lu matala kablukka madal konts

Li kablukkaa vizgata tantsida, tantsu lüüa

kagluᴢ K-Ahl. L P M Kõ Po Lu Li Ra J (R-Reg.), g kagluhsõõ Po kaglussõõ M Kõ kaglusõõ M Lu J
1. kaelus | vn ворот (у одежды)
J tšiutoll om peen kagluᴢ särgil on (liiga) väike kaelus
M lad́d́a kagluᴢ avar (lai) kaelus
Po mõnõllaisijeekaa niittijeekaa õmmõltii kagluhsõᴅ kaelused tikiti mitmesuguste niitidega
J kahõt pilut kaglussõss rl kahed tikandid kaelusest
J kaglus šnüürettü kaelus (on) kroogitud
Lu alu tšuutto on kaglusõõkaa, ilma vorotnikkaa alussärk on kaelusega, ilma kraeta
Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni
J napus millõ tšiutoo kagluᴢ nööbi mu(l) särgikaelus kinni
tšiutoo kaglussõõ õmmõltii se lintti-ploika särgi kaelusesse õmmeldi see pael-gofreering
M kamalkaa kagluᴢ ~ Li kamalikaa kagluᴢ jaki kaelus
2. krae, kaelus | vn воротник
M kaglus õli rüdillä ümpärikoin [= rüüdillä ümmärkõin] (Len. 264) krae oli rüül (= vanaaegsel linasel ülekuuel) ümmargune
võtti viskaz rev̆voo koormaasõõ: leeb naizõlõõ üvä kaglus paĺtolõõ võttis viskas rebase koormasse: saab naisele hea krae palitule
M miä tõin sillõõ šuubalõõ kaglussõõ ma tõin sulle kasukale krae
K sõsõ vieb sõnad sõrmikkaaza, virred viitaa kagluhsõza (Al. 51) rl õde viib sõnad sõrmikus, värsid kuue kaeluses
3. püksivärvel | vn пояс штанов
Lu stanoil on tooš kagluᴢ pükstel on samuti värvel
P stanoi kagluᴢ ~ Lu štanoi kagluᴢ ~ Li štanojõõ kagluᴢ püksivärvel
Lu kaattsojõõ kagluᴢ (linaste) pükste värvel
4. (põlle) kaelusepael, kaelatagune pael | vn воротниковая тесёмка у фартука
Lu perednikaa vai pollee kagluᴢ igapäevase või piduliku põlle kaelusepael
5. kaelarihm | vn ошейник
J koira kagluᴢ koera kaelarihm

kagra Kett. Set. K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ke Ja-Len. Kr) kagrõ Li kagr Lu Li Ra J Кагра Tum. Ка́гра Pal2 K-reg2 Ii-reg1, g kagraa K L P M Lu Ra J I kagra Lu J, pl kagrad ~ kaggrat Kr kaer | vn овёс
K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšünä maa odrale ja kaerale tuleb maa sügisel ette valmistada
Li kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma külviaeg (aeg külvata)
M vanall aikaa algõttii tšülvää kagraa ain tševädmiikkulassa vanasti (vanal ajal) hakati kaera külvama ikka kevadisest nigulapäevast (peale)
J karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras
Lu suurõd ripsid õllaa kagrõll kaeral on suured pöörised
χlaarinn pantii kagrad jumalnurkkaa floorusepäeval pandi kaerad (= kaeravihk) pühasenurka
opõzõlõ niitettii vihko kagroi hobusele lõigati vihk kaeru (floorusepäeval)
J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib
J kagrõd om veel vihereᴅ, niittä ep saa kaerad on veel haljad, ei saa lõigata
J kagra pantii škirdaa kaer pandi hakki
Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaera, otra ja nisu pandi (rehe juurde) auna (rõuku)
J riig on ahõttu kagraka rehi on ahetud kaeraga
Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga
J joonitteeb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana (= jõude) ringi nagu kaeraga söödetud hobune
Lu kagrassa teχ́χ́ää javoa, i suurimoi teχ́χ́ää kagrass kaerast tehakse jahu, ja tangu(sid) tehakse kaerast
Lu enne vet́ tehtii kagrass kakkuja ennemalt ju tehti kaera(jahu)st kooke
K vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ .. (Al. 48) või ei ole mind vaja kiirel rukkilõikusel, kallil kaera(lõikuse) ajal ..
M kagraa vihko kaeravihk
Ra kagraa salvo kaerasalv
M J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi ~ J kagra rippsü kaerapööris
Lu kagraa kiiseli ~ kagra kiiseli ~ kagra kiisseli ~ Ra kagr kiisseĺjä kaerakiisel e. -kile
J kagr vihgod pannaa škirttasõõ kaeravihud pannakse hakki
J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisab kaks kaerahakki
Lu kagra kuilas tehtii: kahs vihkoa vastikkoo, ühs pantii päässi, poolittaa, i nii tehtii nissua kaerahakk tehti (nii): kaks vihku (pandi) vastastikku, üks pandi peaks, (lahutati) pooleks, ja nii tehti (ka) nisu(hakke)
Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) koore peal on lible
Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ (kui) kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad kliid e. keed
Lu kagra lese-mee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliide vanni tehakse jalgadele
Lu kagra terä ~ kagra jüvä kaeratera

K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl ema on hell heituma, kaeralible kohkuma

kagra-akana M kagrõakanõ Li kagr-akan (J-Tsv.), hrl pl kagra-akanaᴅ M kagr-akanõᴅ J kaeraagan, -aganad | vn овсяная мякина
M jõka viĺĺal on õma akana: rüizakana, kagraakana i õzraakana igal viljal on oma(d) agan(ad): rukkiagan(ad), kaeraagan(ad) ja odraagan(ad)
J rüiz- ja kagr-akanõd om pantu ühte akanikkoo rukki- ja kaeraaganad on pandud ühte aganikku

kagrõin J-Tsv., g kagrõizõõ: kagrõizõ J adj kaerast, kaera- | vn овсяный, из овса
kagrõiŋ kisseli piimäka om makuᴢ kaerakile piimaga on maitsev.
Vt. ka kagrakaᴢ

kahskõrtõin M Li Ra J kahs-kõrtõin J-Tsv.
1. kahekordne | vn двойной
M ku kahs niitiä ühtee paaᴅ, siz on kahskõrtõin kui paned (~ korrutad) kaks niiti kokku, siis on kahekordne
J saappõgõlõ om pantu kahs-kõrtõin põhjõ saapale on pandud kahekordne põhi
J kahs-kõrtõiŋ kurkunnaluᴢ, zoba kahekordne lõug, lottlõug
2. kahekorruseline | vn двухэтажный
Li kahskõr-tõin koto, siz on üläkõrt i alukõrta kahekorruseline maja, siis on ülemine korrus ja alumine korrus

kahõssamaiᴢ K L J kahõssamõiᴢ M Kõ kahõssamaaᴢ ~ kahõssamaᴢ Lu Li kahehsamas K-Ahl. kahõssõmaᴢ Li J kahõssõmõiᴢ ~ kahõssõmõõᴢ M kahõssõmõᴢ Set. Ke M I kahõssmõs Ke-Set. kahessõmõiᴢ K-Set., g kahõssamattomaa: kahõsmõttõmaa Lu kahõsõttomaa M kahõssõma J-Tsv. kahesõttomaa K-Set. kaheksas | vn восьмой
J kahõssõmas talo õtsalt kaheksas talu (küla) otsast (lugedes)
J minnua süütettii emäkaa perenne seitse voott, kahs kuut kahõssõmat voottõ mind söödeti emaga peres (perena) seitse aastat, kaks kuud kaheksanda(s)t aasta(s)t
M milla on süntümäpäivä kahõsõttomalla aprelia minul on sünnipäev kaheksandal aprillil
leeb mira kahtšümmett kahõssamõiz august tuleb rahu kahekümne kaheksandal augustil
J kahõssamais tšümmenäiᴢ kaheksakümnes
J kahõssõmaz õsa sargõss om med́d́e kaheksandik põllust on meie (oma)

kainõnnaluᴢ J-Tsv.kainalo-aluᴢ
nii om vari, jot kainõnnalusõd virtavõᴅ on nii palav, et kaenlaalused leemendavad (voolavad higist)

kakku¹ K L P M Kõ Po Lu Ra J I (Kett.) kakk J, g kakuu K P M Po Lu J (pann)kook; kakk, pätsike, karask, käkk; | vn оладья; колобок, лепёшка; диал. кокорка
K tšääpälee munaa panõb i kakkua kääpale paneb muna ja kooki
L tüttärikko sekas kakkui tüdruk segas koogitainast (kooke)
M emintimä nõis kakkua tetšemää, rehtelkakkui võõrasema hakkas kooki tegema, pannkooke
Lu enne tehtii kakkuja, rüis taitšin tehtii ennemalt tehti kakke, rukkijahust tainas tehti
Li kaaliain on suurõpi, a kakku on veel peenepi pätsike on suurem, aga kakk on veel väiksem
J nah, paa vari kakuu süäme võit de lõhkõ süüvve noh, pane kuuma kaku sisse võid ja vitsuta (lõhu) süüa
J kakk annõtaa opõzõllõõ, a muna annõtaa eittsinikalõõ (leiva)pätsike antakse hobusele, aga muna (pätsikese pealt) antakse õitsilisele
P tehtii semmoizõt kakuᴅ. kutsuttii kalkkunoiss tehti niisugused käkid, kutsuti kanepiseemnekäkkideks
J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju
õzraa-javossa tšühzetin kakkuloi, lepoškaᴅ odrajahust küpsetasin kakke, karask(e)id
J vari õzrõiŋ kakku om makuᴢ kuum odrakarask on maitsev
J värski nisu kakku sveežaa võika om makuᴢ värske nisukakk värske võiga on maitsev
J siis teχ́χ́ää taitšin kakku, kanamuna pannaa päälee siis (= floorusepäeval) tehakse (leiva)tainapätsike, kanamuna pannakse peale
J maamunass tehtii muna kakkua kartulist tehti kartulirooga (= ahjuroog pudruks tambitud kartulitest)
J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa kinni pistnud?
M kui lin̆naa võita tehtii, kummad jäiväᴅ, need õltii lin̆naa kakud iĺi žmõhaᴅ kui tehti linaseemneõli, mis jäid järele, need olid linakoogid ehk õlikoogid
I lin̆naa seemenee kakuᴅ õlikoogid (linaseemnekoogid)

Lu Ra jänesee kakku tael, kuiv puukäsn.
Vt. ka gretsinäkalmokakku, hlaarikakku, kaaliskakku, kalmokakku, kanamuna-kakku, munakakku, napakakku, nisukakku, pominkakku, rehtelkakku, rehtelämunakakku, rüiskakku, taitšinkakku, ternekakku, tšerätšämmälkakku, tšämmälkakku, tõrvakakku, veri-kakku, vorogakakku, õzrkakku
Vt. ka kakko¹

kaŋkõa M kaŋkia Lu kaŋkaa Ra kaŋka J-Tsv., g kaŋkõa: kaŋkaa J
1. kange, kangestunud | vn окостенелый, окоченевший
M tämä eb või painuttaa, täl on kaŋkõa seltšä ta ei saa (ei või) kummardada, tal on selg kange
M töö teep tšäet kaŋkõassi töö võtab (teeb) käed kangeks
J nii on tšülm, jot sõrmõd menti kaŋkaassi on nii külm, et sõrmed jäid kangeks
Lu nii oŋ kõvassi umalaᴢ, ep saa pajattaa, tšeeli on kaŋkia on nii kõvasti purjus, (et) ei saa kõnelda, keel on kange
J pokkoińikk jo om mennü kaŋkassi surnu on juba kangestunud
2. M tihe, paks (toidu kohta) | vn густой (о пище)

J vad́d́aa tšeelt kutsuta kaŋkassi tšeelessi vadja keelt peetakse kangeks (= tugeva, pingsa hääldusega) keeleks
J kaŋka (kõva) pääka opõin kange (kõva) peaga (= tugeva kaelaga) hobune
J kaŋka kagl kenus kael (hobusel)

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg2 Ii-reg1 Канда́ Pal2, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?

entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa

kantõzikko² J-Tsv., g kantõzikoo Jkantozikko
tõrvõz-nõmmõ lõikõtšill mokom kantõzikko ja raakõzikko, jot et pääz läpi Tõrvasnõmme raiesmikul on niisugune kännustik ja rägastik, et (sa) ei pääse läbi
kantõzikkoa om pask tšüntä raiesmikku on halb künda

karassina M J-Tsv. karassin J-Tsv. karasina M, g karassinaa: karasinaa M karassina J petrooleum | vn керосин
J karassim põlõb lamppiᴢ petrooleum põleb lambis
J puu või haisu om parõp karassina haisua puuõli lõhn on parem petrooleumi lõhnast
J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast.
Vt. ka karassi¹

karasuᴢ J-Tsv., g karasuhsõõ: karasuzõ J karastus (raua kohta) | vn закал, закалка
saksit piäb anta karasussõ, liika om peh́miäᴅ käärid peab andma karastusse, on liiga pehmed

karjamaa M Lu Li J karjõmaa ~ karjõ-maa J-Tsv. karjamaa | vn пастбище, выгон
J kehno on neis tšüliiz elä, kuza om peenet karjõ-maaᴅ halb on neis külades elada, kus on väikesed karjamaad
J enne talopoik piti karjõmaat pomeši-kalt enne sai talupoeg karjamaad mõisnikult

karjamakauttši M karjõ-makauttši J-Tsv. karja magamiskoht | vn стойбище (стада)
J karjõ-makauttši om pitšäll sürjüll karja magamiskoht on pikal soosaarel

kataga Kett. K P M Kõ Lu Li I (U) katagõ ~ kataɢ J, g katagaa K P Kõ Lu Li J kadakas | vn можжевельник
K vot siäll on mokomas paikkaa kataga, ladvaakaa mahaa kahs aarain pantu vaat seal on niisuguses kohas kadakas, kaheharuline, ladvaga (allapoole) maha pandud
Lu pannaa astjaa linnasõᴅ, siz allõ i vällii pannaa katagoi pannakse astjasse linnased, siis alla ja vahele pannakse kadakaid
K ku lahsi rääku, katagaakaa suitsutattii kui laps karjus, suitsutati (teda) kadakaga
P õli painõttu katagass varo oli painutatud kadakast võru
J süäntü de alki präkiss niku kataɢ vihastas ja hakkas pragisema (= riidlema, sõimama) nagu kadakas (põledes)
J nõmmõõ katag om pittš, tämäss rohkap tehhä kalmolõ rissiit nõmmekadakas on kõrge (pikk), sellest tehakse enamasti hauale riste
K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut
Ra puu eb õõ, katagaa pehko ei ole puu, (on) kadakapõõsas
Lu kataga pehko kadakapõõsas
I aitaa tetši, .. pantii kataga keppilöillä tšiin (äi) tegi aeda, .. (see) pandi kadakakeppidega kinni
Li kataga puu kadakapuu (= -puit).
Vt. ka kataja

katagamarja Li I katag-marja (J-Tsv.) kadakamari | vn можжевелина, можжевёловая ягода
J etsi katak-pehko, kummõz om paĺĺo katag-marja otsi kadakapõõsas, millel on palju kadakamarju

katkõnõssa (J-Tsv.), pr katkõnõʙ J, imperf katkõni Jkadgõta
katkõnõsko selt tšäsi, tšen om var-gõssõnnu kas murdus käsi sellel, kes oli (on) varastanud?

kattala: kattal Ku, g kattalaakattila
kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs katel sõimab (ahju)potti, aga küljed on mustad mõlemal (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad)

katti Kett. K L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J I katte ~ katt Kr Катти Tum. Ка́тты K-reg2 Ii-reg1, g katii K L P M Lu Ra J I kat̆tii M Kõ I kati Lu-Must.
1. kass | vn кот, кошка
Lu katilta ku leikkaad uusõt poiᴢ, tämä ennää iirtä tšiini ep saa kui lõikad kassil vurrud ära, (siis) ta enam hiirt kätte ei saa
K miez meeb riheppääle pittšä riuku peräzä. mi se on. katti mõist mees läheb lakka, pikk ritv taga. Mis see on? – Kass
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk vist kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
Lu katti ku eb õõ kotonn, siz iired õllaa volilla vs kui kassi ei ole kodus, siis hiirtel on pidu (voli)
Lu mussa katti ku meeb rissi teessä, siiz üvvää elä oottõõ kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota
Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaᴢ i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass püherdab maas ja närib rohtu, siis ennustab tormi
J katid ajõlla karva (tapõlla) kassid kisklevad
K katti pezep silmiitä kass peseb silmi
M Kõ katti mäugaʙ ~ M Lu katti mäukaʙ ~ Lu katti ńäukaʙ kass näub
J katti urizõʙ ~ Lu katti laulaʙ kass lööb nurru
Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk näe, (mis) sa tegid, kassid ja koerad(ki) naeravad
Lu nii eletää niku katiikaa koira kk elavad nii, nagu kass ja koer (nagu koer kassiga)
M naizikot kui katiᴅ, el̆lääs sitkõakaa süämeekaa kk naised (on) kui kassid, (elavad) visa hingega (südamega)
M märtšä niku katti kk märg nagu kass
P dvorovikka näüttäüb niku katti majahaldjas ilmub kassi kujul (nagu kass)
L nõita tulõp konnanna, iĺi kattinna iĺi jänessennä nõid ilmub (tuleb) konnana või kassina või jänesena
Li kahskarvõin katti kahevärviline kass
Lu kulli katti ~ katti kulli ~ meespool katti isakass, kõuts
Lu J emikko katti ~ Lu katti emikko ~ M naispool katti emakass
Lu katii käpälä kassi käpp
J katii uzaᴅ kassi vurrud
Lu katii poika ~ M kat̆tii poika kassipoeg
2. tagumine paar (lastemäng); kass (püüdja tagumise paari mängus) | vn горелки; кот (ловящий при игре в горелки); M kattia mänd́immä mängime tagumist paari
M paarittaa seizomma, a katti õli eeᴢ seisame paarikaupa, aga kass (= püüdja) oli (= seisis) ees
M möö johzimma, katti meitä ajõ takaa meie jooksime (ees), kass ajas meid taga

J katii käpälet kazvossa kuivõs paikka kassikäpad kasvavad kuivas kohas
Li Ra J katii käpälä ~ I kat̆tii käpälä kassikäpp (lill)
J katii piuruška on kõrkõa, kõltain kukka õttsaᴢ; se kazvap sooᴢ võhumõõk on kõrge (taim), kollane õis otsas; see kasvab soos
M kat̆tii lidna. miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne. Ma lähen ahju peale (ahjupealsele)
S Lu mettsä katti ilves
J lahzõ näko om paadž-gõttu niku mara katill lapse nägu on määrdunud (määritud) nagu määrkassil (pärdikul).
Vt. ka emikkokatti, emä-katti, isäkatti, koppakatti, kullikatti, marakatti, mettsäkatti, nuur-katti, pillomuskatti, sukkakatti
Vt. ka kissa¹

kerittsää Ra Ku kerittsä J-Tsv., pr keritsen J, imperf keritsin J pügada | vn стричь, подстригать; сбривать, сбрить
Ra alkukuut tavotõttii lampait kerittsää oli tavaks noores kuus lambaid pügada
Ku kahs kertaa kezäz ain keritsätt́śii lampaita ikka kaks korda suve jooksul (suves) pügati lambaid
J tämä makaz ja mees kerittsi ivuusõᴅ ta (= naine) magas ja mees pügas (tal) juuksed (maha)
J tšell om pää keritsettü, kutsuta muli-päässi kellel on pea (kiilaks) pügatud, (seda) kutsutakse nudipeaks
J nütt om mooᴅ, jot uzat keritsetä väĺĺä nüüd on mood, et vuntsid pügatakse ära
J heenot kuuzõd ad́d́õz on lofkossi keritsettü väikesed kuused aias on korralikult (oskuslikult) pügatud

kerttää L P M Kõ Po Lu Li J (Kett. K Ja-Len. Ku) kerttεä L P kerttä J-Tsv. kerttääɢ I, pr kertän Kett. K M Kõ Lu Li kerten J, imperf kertin M Lu J kert́śin Ku puutuda, puudutada | vn трогать, тронуть, касаться, коснуться, прикасаться, прикоснуться
L varaipõõ pellättii neitä rissiit kerttää, etti alpaaʙ varem kardeti neid riste puutuda, et halvab (ära)
P elä kertä pliitaa ussa, uχs tiep poppaa (last hoiatatakse:) ära puutu pliidi ust, uks teeb paa (= teeb valu)
J kast pirttu putelia veel ebõõ kertettü: surguttši om pääl seda piiritusepudelit pole veel puututud: lakk on peal
Po ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõõ, kõõz ämmä nõsõtaʙ, ku uffõtkoikaa nõizõp kerttämää hommikul tõuse üles, ära oota, millal ämm äratab, kui hakkab potihargiga (potiharkidega) torkima (puutuma)
J ai kui on helle, nii ett vaan eb anna kerttää oi kui hell on, nii et ei lase isegi puutuda
Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga
min̆nua saunaa pappi ep kertä mind saunahaldjas ei puutu
I minuu aźźoita eläk kert minu asju ära puutu!
L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks)

ketti-koira: ketti-koir J-Tsv. ketikoer | vn цепная собака
ketti-koirõd om paganõᴅ ketikoerad on tigedad

kiikkuja: kiikkujõ ~ kiikkui J-Tsv., g kiikkujaa kargaja (teat. usulahu liige) | vn прыгун (член религиозной секты)
kase pere terveltä om mennü kiikkuiijõ uskoo see pere on tervenisti läinud kargajate usku

kiiloᴢ: kiilõs J-Tsv., g kiilosaa ~ kiilõsa J (vilja)hakk | vn скирда, копна
rüiz vihgod om pantu kiilõssa rukkivihud on pandud hakki

kiisseli Ränk K M Lu Li Ra J I kiisseĺi M kiissel Ränk Lu kiiseli Lu kiisel Ränk tšiiseli Lu kisseli J-Tsv., g kiisselii Lu J kiiselii Lu
1. kiisel, (kaera-, herne)kile | vn (овсяный, гороховый) кисель
Lu ku teet kiiseliä, sis kagrass jääväd lesemeᴅ kui teed kilet, siis kaerast jäävad keed
I erneja-vossa tehtii kiisseliä hernejahust tehti kiislit
I kiisseliä tšihutaᴅ, i röpötäp kiisseli; sis tämä leeb valmis, kõõz röpötäʙ keedad kiislit, ja kiisel podiseb; siis ta saab valmis, kui podiseb
Lu tšiiseliä võip süüvvä variltaa lehmävõikaa i seemenee-võikaa kiislit võib süüa kuumalt nii või kui ka taimeõliga
J kagrõin kisseli piimäka om makuᴢ kaerakiisel piimaga on maitsev
Lu kagra kiisseli kohhoop ku pannaa happanõmaa kaerakile kerkib, kui pannakse hapnema
Ra männäl hämmenettii kagr kiisseliä männaga segati kaerakilet
Lu kagraa kiiseli kaerakile
2. kissell | vn (ягодный) кисель
K kauniss kiisseliä tšihutõttii keedeti punast kisselli
M jevikkaissa tšihutamma kiisseĺiä jõhvikaist keedame kisselli
J musikass keitettü kisseli paatškap suu mustikatest keedetud kissell määrib suu (ära)
3. konnakudu | vn лягушечья икра
Lu konnaa kuttoa kutsutaa kiiseli konnakudu nimetatakse {k}-ks
Lu konnaa kiiseli on limakaᴢ konnakudu on limane.
Vt. ka kagrakiisseli, konnakiiseli, marikiisseli, marjakiiseli
Vt. ka kisseĺa

kiliŋ-kolin J-Tsv. kilksumine-kolksumine | vn стук, хлип, хлоп
ku riiga tapõta, siiz om primuzloiss kiliŋ-kolin kui reht pekstakse, siis on kootide kilksumine-kolksumine (kilksumine-kolksumine) kootidest

kilkki M Kõ Lu Li Ra J kiĺkki Lu (Ra), g kilkii Lu J kiĺkii Lu
1. kilu | vn килька
Lu kilkki on peeni, a sorraa aili kilu on väike, aga suur (on) räim
J raut-korkušši om pikkaraiŋ kala, peenep kilkkia, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on väike kala, kilust väiksem, ja okkad seljas
J reeveli kilkkiit müüvvä karopkoiᴢ tallinna kilusid müüakse karpides
2. väike räim | vn мелкая салака
Li a siz on peeni pikkarain mokomain aili, sitä kutsuttii kilkki aga siis on väike, niisugune pisike räim, seda kutsuti {k.}.
Vt. ka aili-kilkki

kipuna Lu J-Must. Ku kipun J-Tsv., g kipunaa Lu J säde | vn искра
Lu kuusi ja aapa alko, ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kuuse- ja haavahalg, kui (need) põlevad, siis annavad palju sädemeid
Lu nii kõvassi sattu, jot tulõd i kipunat tultii silmissä nii kõvasti sattus (pihta), et tuled ja sädemed lõid (tulid) silmist
Lu ku lakotaŋ kattia pimmiäᴢ, katiss nõissaa tulõmaa kipunaᴅ kui silitan kassi pimedas, siis hakkavad kassi karvadest (kassist) tulema sädemed
Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael võttis sädet (= sädemest tuld)
J kipunõss koko tšülä põli sädemest põles kogu küla (maha)
Ku ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, vaid sädemed lendavad
J kuza tuli, siäll kipunõᴅ vs kus tuli, seal sädemed (= kus suitsu, seal tuld)
Lu se om pagan niku kipuna see on tige nagu (tule)säde
J tulõ kipunõᴅ tulesädemed
J ravva kipunõᴅ rauasädemed

kiuru Kett. K P M Kõ S Lu Ra J I ḱiuru J-Tsv. tšiuru K-Ahl. Li (M) Кïуро Tum., g kiuruu P Lu J ḱiuruu J
1. lõoke | vn жаворонок
Lu kiuru meeʙ ülleel, lennäʙ ülleel ja siällä lauloʙ lõoke lendab (läheb) üles, lendab üleval ja laulab seal
I kiuru kikertäp põllola lõoke lõõritab põllul (= põllu kohal)
J ḱiuruu tšikõrtõmiss om veśol kuunõll lõokese lõõritamist on lõbus kuulata
J ku lahs on terve, ni tämä ain on iloin niku ḱiuru kui laps on terve, siis on ta aina rõõmus nagu lõoke
M tšiuruussa kuu on tšessää lõokese(laulu)st on kuu (aega) suveni
2. häbe | vn женский половой орган

klimpata Lu Li klimpõt J-Tsv., pr klimppaan Lu Li J klimppan J, imperf klimppazin Lu Li klimppõzin J limbata, longata, luugata | vn хромать, прихрамывать
Lu jalgaa õõrtozin i nõizin klimppaamaa hõõrusin jala ära ja hakkasin limpama
Lu tšen vähä rammitsaʙ, siz jutõllaa: klimppaab ühessä jalgassa kes veidi lonkab, siis öeldakse: limpab üht jalga
J vai sill om vikain jalk, ku siä nii klimppaᴅ kas sul on vigane jalg, et sa nii lonkad?
J klimppaab jalgaka luukab (üht) jalga.
Vt. ka klimppiä

kofta M Kõ Lu koft J-Tsv., g koftaa M Lu J (naiste)jakk, pluus; kampsun | vn кофта
M emäle õsõttii sarafana koftaakaa emale osteti sarafan (koos) jakiga
M kuttsuas kofta i kuttsuas kamaĺka (naistejakki) kutsutakse {k.} ja kutsutakse {k.}
sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ seal on kleidid, jakid, kõik üheskoos on peorõivad
J õmpõõ koftõlõ kruužõvõd ala õmble pluusile pitsid alla
M per̆rää pes̆sua meni aivo kok̆koo kofta pesus (pärast pesu) läks kampsun päris kokku.
Vt. ka kauhta

koivuin Li J, g koivuizõõ ~ koivuizõ J kaskne, kase-, kase(puu)st | vn берёзовый
J koivuin laut om vahvõp ku kuusiin kaselaud on tugevam kui kuuselaud
J tširvee varsi on koivuin kirvevars on kase(puu)st

kokka Kett. K-Ahl. P M Kõ Ja-Len. Lu Li J I (Al. R Ra Ku) kokkõ Li J kokk Lu J-Tsv., g kokaa Kett. R Lu Li J kok̆kaa M Kõ
1. konks; kartuli-, õngekonks; (kaevu)kook | vn крюк, крючок; мотыга; рыболовный крючок; (колодезный) журавль
M pär̆reessä tehtii kokka i sen̆neekaa niitti tõmmattii läpi, piirtaa peerust tehti konks ja sellega tõmmati lõng läbi, (kanga)soasse
Ra siäl kattil rippu kokkaz vettä täünn seal rippus katel konksu otsas, vett täis
J ripus hattu kokka riputa müts konksu otsa
M kokaᴅ aisolail on, rautõzõᴅ kokaᴅ konksud on aistel, raudkonksud
M maata kok̆kaak kootšittii maad koogiti konksuga
J kokaakaa vakkooᴅ kõplaga muldad (kartuleid)
M omenoo kaivaa kokka kartuli(võtu)konks (konks kartuleid võtta)
M püütääs kal̆laa võrkkojekaa, kokkõjekaa kala püütakse võrkudega, õngekonksudega
J a ühz daaže om mokom kokkõ jott võip puudaa lõhia tšiim pittää aga üks on isegi niisugune (õnge)konks, et võib puuda lõhesid kinni pidada
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammak kaivossa vee kui (on) madal kaev, siis võtame kooguga kaevust vett
Lu kaivo kokka on pitšää varrõõkaa, õttsaz on kokka kaevukook on pika varrega, otsas on konks
J raut kokad menti kattši raudkonksud läksid katki
Lu valo kokka ~ valo kokk sõnnikukonks
J munaa kokka ~ maamuŋ kokk ~ Lu maamuna kokka kartulikonks
I aizaa kokaᴅ aisakonksud
Lu lait́joo kokaᴅ reekonksud (aisade kinnitamiseks)
Lu kopulaa kokka konks saapaliistu väljatõmbamiseks
Lu bezmenii kokka margapuu konks
Li J kaivoo kokka kaevukook
M ikolookaa kokaᴅ vikerkaare otsad
2. haak; kramp | vn крючок; (дверная) скоба
Li akkunal on kokaᴅ, uhzõl on kokka aknal on haagid, uksel on kramp
Lu kliŋkki on puussa, kokka on ravvassa pöör on puust, haak on rauast
J uhzõõ kokka ukse haak, kramp
J akkunaa kokka aknahaak
Lu tšuutoll toož on kokka särgil on ka haak
Lu štanojõõ kokka i vasuᴢ pükste haak ja (haagi)vastus (= aas)
3. heegelnõel | vn вязальный крючок
teen pittsii kokal teen pitsi heegelnõelaga
Ra prošmaa teh́h́ää kokakaa pitsi tehakse heegelnõelaga
Li prožma kokka heegelnõel
4. sarikas | vn стропило
M kokad on pantu vasatik̆koo sarikad on pandud vastamisi
5. võllas | vn виселица
J need võtõttii tšiin ja pantii kokkaa rippumaa need (= kurjategijad) võeti kinni ja pandi võllasse rippuma
6. voki post, koonlapuu | vn копыл (в прялке)
M vok̆kii kokka, kokkaasõõ pannaz lapa voki post, posti külge pannakse koonlalaud
Li kokkaz on lab́ia, puussa tehtü, kuhõ pannaa koontõlõt tšiini koonlapuu küljes on koonlalaud, puust tehtud, kuhu pannakse koonlad kinni
7. laamitsa (ree raami) ristpuu | vn санный отвод
Lu kreslal õllaa kokad i kresla puuᴅ, kresla kokkia on kõlmõᴅ laamitsal on ristpuud ja äärepuud, laamitsa ristpuid on kolm

M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ, nii üpiʙ jänes teeb haake edasi-tagasi, nii hüppab
Li vizgop kokkiijõ pillub teravusi.
Vt. ka aapakokka, aisakokka, kaivokokka, kattokokka, maamuna-kokka, omenkokka, prožmakokka, puukokka, rautakokka, tuli-kokka, valokokka, õnt́š́ikokka
Vt. ka kookka, kŕuukka

koko¹ Ränk K L P M Lu Li Ra J I (vdjI), g kogoo K Lu Li Ra J koğgoo vdjL vdjI Ma
1. hunnik, virn | vn куча, груда, ворох
M kokonain koko raŋkoita terve hunnik rahne
M hukko pani rahat kõlmõõ kok̆koosõõ taat pani raha(d) kolme hunnikusse
J einä seizop kokoilla hein seisab hunnikutes
Ra eb iiri kokkoo koolõ vs ei hiir sure (vilja)hunnikusse
J kaivotud maamunad om põlloll kokoinnaa ülesvõetud kartulid on põllul hunnikutes (hunnikutena)
Lu irred on kogoᴢ palgid on virnas
Lu monᴅ valo kokkoa on sargõll mitu sõnnikuhunnikut on põllul?
Ra maamügrää koko muti(mulla)hunnik
J tšivi, lumi, liiv, sitt koko kivi-, lume-, liiva-, sitahunnik
M koirasitta koko koerasitahunnik
2. rühm, salk, kobar | vn стая, ватага, гурьба
J lammõs karjõ seizop kogonn [= kokonn] (Tsv.) lambakari seisab kobaras
P ühes kogoᴢ (ühes) rühmas

Lu greeza koko jonnipunn.
Vt. ka einäkoko, kultkoko, liivakoko, matokoko, päre-koko, raŋkokoko, sittakoko, tšivikoko, unikoko, valokoko
Vt. ka kokko¹

komina: komin J-Tsv., g kominaa J kobin | vn глухой стук, шорох
kuuntõõn üüll, om mikäle komin rihee pääll kuulan öösel: on mingi kobin (toa)lakas (toa peal)

komzoli J-Tsv., g komzolii fig imelik, kummaline rõivas | vn камзол (у води: одежда, вызывающая удивление)
komzolissi vad́d́õlaizõᴅ kutsuta sõppa, kump om migässnibuit poolta muuder {k}-ks nimetavad vadjalased rõivast, mis on millegipoolest imelik

koosi Lu Li J, g koozii J viis, komme, harjumus, käitumine | vn привычка, нравы, манера
J jõkall inimizell õma koosi igal inimesel omad kombed (oma komme)
Lu täll om mokoma koosi: ku pajataʙ, ain nõssõõp pihtoja tal on niisugune harjumus: kui räägib, (siis) kehitab aina õlgu
J mokomõd barišnikaa kooziᴅ niisugused parisniku kombed
J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (külge) saanud!
J duratskoi koozii saanu: kui umalaa, ni tširoskõõma (on) rumala kombe saanud: kui (jääb) purju, nii (hakkab) vanduma
J paha inimin, paha koosi halb inimene, halvad kombed (halb käitumine)
Lu ku ep tee üvässi tõizõllõ, siiz jutõllaa: täll on kehno koosi kui ei käitu teise suhtes hästi, siis öeldakse: halb käitumine
J pärittü koosi päritud komme

Li tänävä on niku pühää meno (~ pühää koosi): emme tee tüütä täna on nagu püha moodi: (me) ei tee tööd
Lu müü emmä õõ ühtä koosia me ei ole ühtemoodi
Lu õli baaba, kurpukaz õli, niku paganaa koosia oli vanaeit, oli rõugearmiline, nagu õela loomuga
Li om märtšää koosia on märjavõitu

korõnto ~ kõrõnto J-Tsv. korento Ra (Lu), g korõntoo Jkõrõta
J korõnto om võtõttu ižorlaisiijõ tšeeless (sõna) {k.} on võetud isurite keelest.
Vt. ka hoonokorento

košti J-Tsv., g koštii J kost | vn кошт
tämä om med́d́e koštill ta on meie kostil
koštilõ võttõma kostile võtma

kozõrka: kozõrk ~ kozerk J-Tsv., g kozõrkaa ~ kozerkaa J mütsinokk | vn козырёк
hattua nõsõta kozõrkõss mütsi tõstetakse nokast
kepkaa kozerk om murtunnu soni nokk on murdunud
kozerkaka furašk nokkmüts

kotikko Kett. L M Li J kot́śikko Ku, g kotikoo Li J kotik̆koo M
1. kotike, kott | vn мешочек; мешок
J javot paa kottii, a suurimõt kotikkoo jahu pane kotti, aga tangud kotikesse
M too javvoa, võta kotikko kaasa too jahu, võta kott kaasa
J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotis on puuda jagu
Ku tätä kot́śikkoa on raŋkka kantaa seda kotti on raske kanda
M tubakaa kotikko tubakakott
2. munandikott | vn мошонка
M boranall on suuri kotikko oinal on suur munandikott.
Vt. ka süntümäkotikko
Vt. ka kelli, kellä, kotikkõ, kotikkõin, kotti

koušši¹ Lu J-Tsv., g koušii J kapp; kopsik | vn ковш; ковшик
J took koušši taaria too kapatäis (kapp) kalja
J koušikk om peenep kouššia kopsik on kapast väiksem
J koušši piäb anta jevrelee praavitta kopsik tuleb anda juudile parandada.
Vt. ka kolttši

koveraza ~ koveraᴢ Li koverõᴢ ~ kovõraᴢ J-Tsv. kõveras | vn согнувшись, сгорбившись, скривившись
Li koveraz i kokkaᴢ kõveras ja küürus
J kül taita om vana, ku häülüb nii koverõᴢ küllap vist on vana, et käib nii kõveras
J pikkarainõ koira kovõraz ležiʙ väike koer lamab kõveras.
Vt. ka kokkas-koveraza

kritisä: kritissä Lu Li J (Ra) kritiss J-Tsv., pr kritizeʙ Lu Li J, imperf kritizi Li J
1. kriiksuda, kääksuda, kriuksuda; krigiseda; krudiseda | vn скрипеть; хрустеть (о снеге)
Lu maa kritizeʙ põrand kriiksub
Li uhsi algap kritissä uks hakkab kriiksuma
J veräi kritizeʙ, sakarõd on roossõᴢ värav kriiksub, sagarad on roostes
J kaivoo vipu kritizeʙ kaevuvinn kääksub
J saappugat kritissää saapad kriuksuvad
J taita om pakkõiŋ ku lait́oot kritissä on vist pakane, et reed (= ree jalased) kriuksuvad (teel)
Lu ampaad lotizõvaᴅ ja kritizeväᴅ hambad plagisevad ja krigisevad
J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalge all
Lu lumi kritizeʙ lumi krudiseb
2. nagiseda, naksuda; rudiseda | vn скрипеть (о дереве); хрустеть (в суставах)
Lu puu kritizeʙ puu nagiseb
Lu luud alkõvat kritissä luud (= liigesed) hakkavad rudisema
3. vigiseda, kägiseda | vn пищать
J lahs kritizep tšättšüᴢ laps vigiseb kätkis
4. krigistada (hambaid) | vn скрежетать (зубами)
Ra elä kritize ampaikaa ära krigista hambaid

J ain siä veel kritized elä sa ikka hingitsed veel elada?
Vt. ka krapisa, kriikata, kriikkaa, krikisä, krikkoa, kripata, kripisä, kritauttaa, kritautõlla, krutisa, krõpisa, krõõpata, kräkisä

kroksata: kroksõt J-Tsv., pr kroksaan J, imperf kroksazin: kroksõzin J hammustada, naksata | vn прокусить, над-
sill om vahvõd ampaaᴅ, kroksaa millõ pähtšem poolõssi sul on tugevad hambad, naksa mulle pähkel pooleks.
Vt. ka krokata

ku K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku kuu J-Must. I k Lu J
1. temp kui | vn когда
Lu veri kakkuja teχ́χ́ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse, kui siga tapetakse
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast)
J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää kui kana laulab, see ei tähenda head
2. kond kui | vn если
Lu sutta ku peltšäät siz mettsää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti tehtud (= ahju panemise eel ristimärki peale vajutatud), (siis) kratt võtab (ära)
M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammek kaivossa vee kui on madal kaev, siis võtame konksuga kaevust vett (vee)
Lu em miä väzü, ku va siε ei mina väsi, kui vaid sina (ei väsi)
J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul silma(muna)d peast (välja)
3. komp kui, nagu; (just)nagu | vn чем, как; как будто
Lu tšülmä vesi on raŋkapi ku sooja külm vesi on raskem kui soe
Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine
M muud ep tee ku ain piippu ampaiᴢ muud ei tee, kui aina piip hambus
J muut miä üvää en saanu mittää, ku ühtee gooŕaa va näin muud head ei saanud ma (elus) midagi, kui nägin vaid üha muret
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on nagu kaks tilka vett
Lu joožikka taloᴢ on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
Ra en ku õõ nähnü mittää ma ei ole (just)nagu midagi näinud
4. kui, kuidas; kuivõrd, küll | vn как; насколько
Lu ai ku vähä oh kui vähe!
M ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah, kui ilusasti kasvab noor männik
Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi kui(das) päike kõrvetab, vist tuleb äikest
Lu aivoi, ku paisõttu mill tšäsi oi-oi, kuidas mul käsi üles paistetas
Li sinne kõikii ku joostii suipäi kuidas kõik jooksid ülepeakaela sinna
Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ kui(võrd) purjus on inimene, näe, püherdab maas
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
M ku on laihukkõin küll on lahjuke
5. et, kuna | vn что, так как
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
Lu mitä sill on, ku siä õõd ni valkaa mis sul on, et sa oled (näost) nii valge?
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan(gi) nii (väga) kala
6. kuni | vn до тех пор, пока
M laulamma nii kauvaa ku noorizo eväd mee vällää laulame nii kaua, kuni noored ei lähe ära

J ais siä hullu ku hullu, ved om voho, ebõõ pappi oi sina püstihull (hull mis hull), (see) on ju kits, mitte preester!
J selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevalt hingab
M ahatap kurkku sellällää, muuta ku täm̆mä ääli kuuluʙ karjub täiest kõrist, muudkui tema hääl kuuldub.
Vt. ka ko¹, kui, kuileeʙ, kõõ, kõõᴢ

kuikaa Lu Li kuika Lu kuikkaa Li (ei) kuidagi | vn никак
Lu nämä häilüziveᴅ i kuikaa poiz evät pääze nad ekslesid ringi ega pääse(nud) kuidagi (metsast) välja
Lu nõkipääd õllaa tšesänizuᴢ, sitä kuikaa vällää et saa nõgipead on suvinisus, seda ei saa (sa) kuidagi välja
Lu maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa maarjakask on seest kõva, seda ei saa (sa) kuidagi lõhki
Li ühs tüttö jäi niku läsivässi, ep kuikaa praaviunnu üks tüdruk jäi nagu haigeks, kuidagi ei paranenud
Lu nii kallis kuikaa eb või õlla nii kallis ei või kuidagi olla

Lu seneekaa et saa, kuikaa päi t saa aikoo, kumb om pagan sellega (sa) ei saa, kuidagiviisi (sa) ei saa (= ei tule sellega) toime, kes on tige
Lu kuikaa viisi (ei) kuidagiviisi.
Vt. ka kuinii, kuiniiᴅ, kuitši

kuin J-Tsv., g kuizõõ J kuine, kuu- | vn месячный
kuin palkk om peen kuupalk on väike

kulo¹ Kett. M Kõ J (R-Reg.), g kuloo Kõ J kulu(rohi) | vn (нескошенная) прошлогодняя трава
kulo on vana einä kulu on vana (= mullune niitmata) rohi
J kuhõ va niitüle on jäänü mennevootiin kulo, siäll roho om märännessi kazvonnu kuhu vaid niidule on jäänud mullust kulu, seal on rohi viletsalt kasvanud.
Vt. ka kulu¹

kuru Lu Li, g kuruu (konna)kudu | vn (лягушечья) икра
Li konna näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad
Li kalal om marja, a konnal on kuru, konnaa kuru kutsutaa kalal on mari, aga konnal on kudu, (seda) kutsutakse konnakudu(ks).
Vt. ka konnakuru
Vt. ka kuto, kutu, kuõ²

kuuma² Lu kuum J-Tsv., g kuumaa Lu J
1. kuum | vn горячий
J kuum raut om peh́miä kuum raud on pehme
J kuumõs tuhgõz maamunad üvässi tšühsessä kuumas tuhas küpsevad kartulid hästi
Lu tõizõl fevrali päivää vannaa aikaa lassaa kuuma tšivi meree põhjaa teisel veebruaril vana aja(arvamise) järgi lastakse kuum kivi merepõhja
2. J-Tsv. kuumus | vn жара.
Vt. ka kuumõin, kuumõnõ

kuva P M Ja-Len. Lu Ra J, g kuvaa ~ kuva J kuv̆vaa M
1. pilt; kujutis, kuju | vn картин(к)а; изображение, фигур(к)а
J kassen tširjõz om paĺĺo kuviit selles raamatus on palju pilte
M tämä on valgissunnu niku kuva ta on kahvatu(nud) nagu pilt
Ra tširjaz on kalaa kuva raamatus on kala pilt
M isä õssi sen̆nee obraazaa, jumalaa kuv̆vaa isa ostis selle ikooni, pühapildi
P valõttii tinaa, tšellie millizet kuvat tulivaᴅ valati tina, kellele missugused kuju(tise)d tulid
Lu pannaa kuva pannakse (peibutus)kuju (lindude peletamiseks)
2. muster, kiri | vn узор, рисунок
M teen mokomad i miε, niku sinuu kuvaᴅ teen minagi niisugused (mustrid) nagu sinu mustrid
Lu ilma kuvija eb õõ alõtsõd nii soojaᴅ ilma kirjadeta ei ole labakindad nii soojad
Ra kõikõllaisii kuvii pietää sapanoiᴢ igasuguseid mustreid on {s}-tel (= vadja naise linikutaolistel peakatetel)
Lu alõtsõõ kuva kindakiri

kuõ¹ vdjL M Kõ Lu J (Kett. Li Ra I) kue K-Ahl., g kutõõ: kut̆tõõ M Kõ I kuttõõ Lu Li Ra J (kanga) kude | vn уто́к
Lu se on lõimõᴅ, mikä pannaa kaŋgaspuil, a kuõ, mikä tšäävijee pannaa see on lõim(ed), mis pannakse kangaspuudele, aga kude (on see), mis pannakse käävidele
Lu loimõd i kuttõõᴅ lõimed ja koed
M lõimi õli villa i kuõ õli villa lõim oli vill(ane) ja kude oli vill(ane)
J tahon nõiss kaŋgõss kutoma, da veel om vähä kuõtt tahan hakata kangast kuduma, aga on veel vähe kudet

kõltakukka M Kõ Lu Li Ra kõlta-kukka Lu J kõltakukk Lu Li kõltõ-kukkõ J kõltkukka Ra keltakukka Lu Ra (igasugune kollase õiega taim, näit. Lu Li Ra J võilill, Li varsakabi, Lu J kollane karikakar, Lu tõlkjas, M põldrõigas, Li põldsinep, Kõ Lu Li Ra kibetulikas jne.) | vn желтоцвет (любое растение с жёлтыми цветами)
Li niittü on kõik kõltõin, nii om paĺĺo kõltakukkaa niit on puha kollane, nii palju on võililli
Ra kõltakukka, ku katkaaᴅ, nii piimä tuõb varrõss võilill, kui murrad, siis tuleb varrest piima
Ra keltakukaa lehto võilille leht

M tällä tänänn on näkö niku kõltakukka ta näeb täna väga halb välja (on näost kollane v. kahvatu).
Vt. ka kõltasvetka

kõrrata (Kett. Ränk K P) kõrrõta Lu kõrrõt J-Tsv. kõrrataɢ I, pr kõrtaan K Lu J kõrtaa I, imperf kõrtazin: kõrtõzin Lu J kõrtazii I
1. (põldu) korrata, korduskündi teha | vn перепахивать, перепахать
K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ siis kevadel äestad ja siis kordad, raudadraga künnad
Lu õzra tšülvettii pluugan alla, üli mõnõõ päivää kõrrõttii oder külvati adraga sisse kündes, mõne päeva pärast korrati (põld)
J rahvall jo om põllot kõrrõttu inimestel on juba põllud korratud
2. korrutada (lõnga) | vn сучить
I tšedrääd dei sis kõrtaaᴅ ketrad ja siis korrutad
Li d́erugaa lõimõᴅ kõrrõttii välissä, tehti kahskõrtõzõᴅ kaltsuvaiba lõimed vahel (ka) korrutati, tehti kahekordsed (lõimed)
J siz lõŋkaa kõrrõttii siis lõnga korrutati
J kõrrõttu niitti korrutatud lõng (niit)

kõtara Kett. P M Kõ Lu I kõtar M J-Tsv. kotara Lu J-Must. kotar Lu, g kõtaraa Lu J kotaraa Lu (ree)kodar | vn копыл
Lu lait́jool on tšümmee kõtaraa, neitä koivussa tehtii reel on kümme kodarat, neid tehti kase(puu)st
Lu jalgassiijõõ pääl on kotaraᴅ jalaste peal on kodarad
P aisa on tšiin lait́juo kõtaraᴢ ais on kinni ree kodara küljes
J tammiizõd lait́oo kõtarõd om vahvõᴅ tamme(puu)st reekodarad on tugevad
J kõtaraa pesä kodara pesa.
Vt. ka tšääve-kõtara
Vt. ka kopõla

kähärää J-Tsv. adv käharasse, lokki | vn (закручиваться) в кудряшки
perält sauna ivusõd om mentü kähärää pärast sauna on juuksed läinud käharasse

laskõõta (M Kõ), pr laskõõn M Kõ, imperf laskõõzin laskuda, loojuda | vn опускаться, опуститься, спускаться, спуститься; заходить, зайти (о солнце)
M sinne laskõõd alõpassi, siz om paturiniittü laskud sinna allapoole, siis tuleb (on) Paduriniit
kaunis taivas, ku päivä laskõõʙ taevas punetab (on punane taevas), kui päike loojub.
Vt. ka laskauta, laskiissa, laskõnõssa, laskõussa, laskõuta, laskõõssa

ĺaška Lu ĺäška K-Ahl. Lu ĺašk J-Tsv., hrl pl ĺaškaᴅ ~ ĺäškaᴅ Lu ĺäšgat K-Ahl. ĺažgõᴅ J reis, kints | vn ляжка
J kats mit kazell naizõll om pag-zud [sic!] ĺažgõᴅ vaata, millised paksud reied sellel naisel on
J ärjää ĺašk härja kints.
Vt. ka paksu-ĺaška

lehto Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len. vdjI) ĺehto (J) leχto M Легто Pal2 Tum. Ле́гто K-reg2 Ii-reg1, pl. lähud Kr, g lehoo K P Lu Ra J lehuo P leh̆hoo M vdjI leho J
1. (puu-, taime-)leht | vn лист (дерева, растения)
J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu (puul)
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis
J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel mädanevad lehed (maas), jäävad vaid ainult rood
M võta musass smarodass lehta võta mustast sõstrast (= mustsõstrapõõsast) lehti
Lu hapo-roho on kõlmõõ lehookaa; ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho, neĺĺäz lehto on õnni-lehto jänesekapsas on kolme lehega; kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim, neljas leht on õnneleht
P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl {k}-l (= kaktus või aaloe) on paksud lehed, kasvab toas aknalaual
J puu lehto puuleht
Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haavalehel on vars pikk ja peenike
M kazgõõ leholl kraazgattii, tuli kõltõn kaselehtedega värviti, tuli kollane
J valka paju lehod om pitšelikoᴅ hõbepaju lehed on piklikud
tammi lehto tammeleht
kahtši lehto kaseleht
võta vih̆haa lehtoi võta vihalehti
Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsalehti
M fjokla lehoᴅ peedilehed
Ra tee lehto teeleht
I maatšiχa lehto paiseleht
Lu gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti
J lehoo roo ~ lehoo rooto leherood
M leh̆hoo soonõᴅ leherood (pl.)
I i lehtoloiss tällä sõvat tehtüüᴅ kõittši lehto sõvaᴅ ja lehtedest olid tal (= metshaldjal) rõivad tehtud, kõik lehtedest rõivad
J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke
2. (paberi)leht; (raamatu)leht | vn лист (бумаги); лист, страница (книги)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis täiskirjutatud lehe nelja ossa ja pani ümbriku sisse
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
P pokoinikalyõ pantii surmaa lehto tšätiesie surnule pandi leht eestpalvega kätte
J I tširjaa lehto raamatuleht
3. ajaleht | vn газета
J lehoz on tširjutõttu ajalehes on kirjutatud
4. kõrvalest, -leht | vn (ушная) раковина
M Lu Li kõrvaa lehto ~ Lu kõrva lehto ~ J kõrv lehto kõrvalest
5. (adra)hõlm, (sahk)raud; (sae)leht; (metall)plaat, -leht | vn отвал (сохи), железный наконечник плужного ножа; полоса пилы; деталь из листового металла
Lu okutšnikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool hõlmad, ta ajab mulla kahele poole
Li pluugaa lehto (raud)adrahõlm
M saha leχto, õttsaz rutškaᴅ saeleht, otsas on käepidemed
Lu rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb neetida, neetidega pannakse kokku
6. M Lu küpsetusplaat | vn противень
7. viil, liistak | vn тонкий ломтик
M teeb retšäss mokomad lehoᴅ teeb (= lõikab) rõikast niisugused viilud
Lu mähä on makkia, kurahsõl võtaᴅ, saad niku lehoo, lintii, i süüᴅ mähk on magus, noaga võtad, saad nagu viilu, lindi ja sööd
8. leht(puu)mets; (lehtpuu)salu | vn лиственный лес; (лиственная) роща
Li vaikka susi tääb ahod ja lehoᴅ, a karjušiss evät palkkaa vs kuigi hunt teab söödid ja salud, aga karjaseks (teda) ei palgata.
Vt. ka aapalehto, aavaalehto, alalehto, kapussalehto, kart-lehto, konnalehto, kuppilehto, kõrvalehto, kõrvaa-lehto, maalehto, maatšiha, paperi-lehto, paperii-lehto, piirgalehto, rautalehto, rummulehto, sahalehto, šĺääppi-lehto, šuppalehto, šuppolehto, šuppulehto, zontikkalehto, teelehto, ublikka-lehto, vihaalehto, õnni-lehto, õnnõvalehto, ülelehto.
Vt. ka lehokkõin, lehti, lehtokkõin, lehtomettsä, lehtonõ², lehtozikko, lehtüine, lehüᴅ

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg2 Лейбъ Ii-reg1 Ле́йбь ~ Лейпя Pal2, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea

J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

letti M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (Ränk), g letii Lu Ra J let̆tii M Kõ (kanga lõime)palmik, murd. (kanga-, lõime)lett (käärpuudelt võetud palmitud lõim) | vn плетеница (ниток основы)
M lootii kaŋgaᴢ, sis tehtii letti loodi kangas, siis tehti lõimepalmik
M sis kui leeʙ lootu kõig valmiissi, sis tehäz letti i siz muuta ku kutomaa siis, kui kõik on loodud valmis (= kui kangas on loodud), siis tehakse (lõime)palmik ja siis (pole) muud, kui (hakata) kuduma
M loomapuilta tehäz niitti letilee käärpuudelt palmitakse (tehakse) niit palmikusse
J tutkõmõd om punottu lettii lõimeotsad on punutud palmikusse
Lu letissä kootaa kaŋgassa, kui tahod louzata, siz võta keppi poiᴢ (lõime)palmikust kootakse kangast, kui tahad (palmikut) vallandada, siis võta kepp ära
J eestä letti letitetä, siiz lüüvvä seltšä (šuutka pietä) algul palmik palmitakse, siis lüüakse (kepiga) selga (nii naljatatakse).
Vt. ka niittiletti, tutkõm-letti

liiva K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Ra J I (K-Al. R-Eur. R-Lön. Kõ-Len.) liiv J-Tsv. liwa ~ lihwa Kr Лива Tum. Лḯива K-reg2 Ii-reg1 Лïи́ва Pal1, g liivaa P M Lu J I liiv | vn песок
I meilä mokoma kehno maa on, tämä ühsi liiva ili savvi meil on niisugune vilets maa, see on ainult liiv või savi
P üφs õli kisa suurii sõmõriikaa, a tõin õli liivaakaa ili tuhgaakaa üks kott oli kruusaga (suurte sõmeratega), aga teine oli liivaga või tuhaga
J liiva kritizeb jalkoin allõ liiv krigiseb jalgade all
M pantii autaasõõ, liiva pääĺee: mak̆kaa siis (surnu) pandi hauda, liiv peale (, siis öeldi): maga siis!
Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist all on liiv, peal on liiv, keskpaigas (on) elanikud? – Maja
J sõrmiikaa liivat sorizin, veiseizin liivad lidnaa teelee rl sõrmedega liivad soriksin, viiksin liivad linnateele
M puisan liivaa puistan liiva
Lu kase om maailmaa viihkura, pöllütäb liivaa, nät ku tuiskaab liivaa, nii silmet sõkkaaʙ see on ilmatu suur tuulekeeris, tolmutab liiva, näe, kuidas tuiskab liiva, nii pimestab silmad
Lu tuizgannu liiva, ku tuuli ajaʙ; ajannu liiva, ku vesi ajaʙ; meil on kõik siin ajannu liiva tuiskliiv (on), kui tuul ajab (= kuhjab liiva kokku); uhteliiv (on), kui (mere)vesi ajab (= uhub liiva randa); meil on kõik siin uhteliiv
M sor̆rõa liiva ~ Lu sorrõa liiva ~ sorraa liiva sõmer liiv, jäme liiv, kruus
Lu heeno liiva peen liiv
Lu valkaa liiva valge liiv
J meree rannaa liivaᴅ luiteliiv, luiterannik (mereranna liivad)
Lu liiva leete liivaleede
Lu liiva kehveliᴅ liivaleetseljakud
Lu liiva komu liivakamakas.
Vt. ka graviliiva, heekkaliiva, saahhariliiva, soraliiva, suukkuriliiva, sõmõrliiva, tuuliliiva

liiv-kogokkõin (J-Tsv.) liivahunnikuke | vn кучка песка
talvõll om veitettü maa-teele liiv-kogokkõizõᴅ talvel on veetud maanteele liivahunnikukesed

lipaška: lipašk ~ ĺipašk J-Tsv., g lipaškaa J
1. libekeel (libekeelne inimene), lipitseja; öördaja, pealekaebaja | vn льстец; доносчик, доносчица
tämä, lipašk, om mõnõt süüt pannu minu pääle tema, öördaja, on mitmed süüd minu peale ajanud (pannud)
2. lipakas, libu | vn развратница, блудница
3. häbe | vn (женский половой орган)
nät kuza vass on hoorr, nõssi helmõt kaglaa de näütti rahvalõõ ĺipaškaa näe, kus on alles hoor: tõstis hõlmad kaela ja näitas inimestele häbet.
Vt. ka lipakaᴢ, lipi, lipittsa

lipõa Kett. K R L P M-Set. lip̆põa M vdjI I Ma lipeä J-Must. lippeä Lu lipiä R-Len. lippiä Lu Li lippia Li lippaa Ra lippa Ra J-Tsv. ĺippa J-Tsv., g lipõa: lippaa Ra J lippa J
1. libe | vn скользкий; скользко
Lu maa õli lippiä, miä livissüzin maa oli libe, ma libastasin
I talvõlla tee on lip̆põa, lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee talvel on tee libe, libedaga lähed ja kukud jää peale
J talvi-tee om mennü ĺippassi talvetee on läinud libedaks
J jäät müü on lippa häülüä jääd mööda on libe käia
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
P oŋko lipõa tšihlaguo mätši rl kas vastlamägi on libe?
Li tätä et saa veezä tšätte, lippia teda (= konnakudu) ei saa (sa) vees(t) kätte, (on) libe
M õllass mokomat kõltõzõᴅ, lip̆põaᴅ, neitä kuttsuass razvasiineᴅ on niisugused kollased, libedad, neid kutsutakse võiseened
Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima
J ĺippat jäät müü on üvä końokkoill liukua libedat jääd mööda on hea uiskudega liugu lasta
P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed
Ra lippa tee libe tee
Lu lippiä kala libe kala
M lehmä sai lip̆põata suh̆hõõ, nõiᴢ taaz märehtim̆mää lehm sai suu libedaks (sai libedat suhu), hakkas jälle mäletsema
M lip̆põa vesi ~ Lu lippiä vesi lehelis (libe pehme vesi)
K lipõise liivoisii, liikuttajani (Al. 44) rl libedatesse (= pehmetesse kuivadesse) liivadesse, (mu) liigutaja
2. sile | vn гладкий
J laut on lippaassi strugattu laud on siledaks hööveldatud

Ra se ko on lippaa tšeeleekaa ni, tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, vaid petab teisi
J tämä pletti minu päälee õmaz lippa tšeeleeka ta rääkis mind taga oma libeda keelega
M lip̆põa tšeeli libe keel
Lu kase on lippiä inemin, lippiä tšeeleekaa; elä senee inemizeekaa paĺĺo pajata, tämä on liika lippiä see on kahekeelne inimene, libeda keelega; ära selle inimesega palju räägi, ta on väga kahekeelne
J lippa inimin pajataʙ etes-takaᴢ kahekeelne inimene räägib ühele (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi).
Vt. ka lipokaᴢ, lipõatšeelellin, litkõa, liuka, liukaᴢ, luiska

liso M Lu (R-Lön. V-Len.), g lizoolisä
M i siiz lizättii viel ühs rubĺa palkkaa kuuza, per̆rää joulua, se õli liso (Mäg. 36) ja siis lisati veel üks rubla palka kuus, pärast jõulu(sid), see oli lisa
Lu liso om pantu jätk on pandud

lizätüᴢ J-Tsv., g lizätühsee lisamine, lisa | vn прибавка, прибавление
mõnt kõrta jo on lizättü, de ain sillõ lizätüss om vähä mitu korda on juba lisatud, aga ikka on sulle lisatust (lisast) vähe

loota M Lu Li Ra I lootõ Lu loot J-Tsv. luuta K Lu (Al. Kett. P), g luvvaa Al. Kett. K P luuvvaa Lu M loovvaa J looaa I lootõõ [sic!] M-Set.
1. luud, pühkeviht | vn метла, веник-метла
M võta loota ja pühi silta võta luud ja pühi põrand (puhtaks)
Lu koivupuussa teh́h́ää vihtaa i lootaa (ilma lehtoa, lehtoja revitää) kasepuust (= kaseokstest) tehakse vihta ja luuda (ilma lehtedeta, lehed rebitakse ära)
Li vihassa saab lootaa. vihta on lehtojekaa, a loota on ilma lehtoja vihast saab luua. Viht on lehtedega, aga luud (~ pühkeviht) on ilma lehtedeta
I kazgõssa õhzaᴅ võõttuuᴅ i siot paglalla, tiiᴅ vih̆haa, kase on vihta. meet tar̆rõõ, tšülpeeᴅ, siis tarõssa toot kot̆too kaijjee vih̆haa, siiz jo tämä loota tuõʙ, rihtä pühtšiäɢ kasest (on) oksad võetud, ja seod nööriga kokku, teed viha, see on viht. Lähed sauna, vihtled, siis saunast tood selle viha koju, siis on see juba pühkeviht, tuba pühkida
J sõna loot om võtõttu ižorii tšeeless sõna {l.} on võetud isuri keelest
I noorikkõ rihtä pühtši loota tšäezä (pulmakomme:) pruut pühkis tuba, luud (~ pühkeviht) käes
I nõizõõ rihtä pühtšimää looalla hakkan luuaga tuba pühkima
J võta pühi loovvakaa maa, karzi loovvaa tüŋgell kana sitad maass võta pühi luuaga põrand (ära), kraabi luuakontsuga kanasõnnik põrandalt (ära)
J nõizõtt maat pesemä, siiz loovvaa kannõll vähäize hiuttõga (kui) hakkate põrandat pesema, siis hõõruge natuke luuakontsuga
2. viht | vn веник
I lootõloissa kan̆neita lehtoloja poduškoisii pantii vihtadest pandi neid lehti patjadesse
I a sis kõõs näeᴅ, sis piäʙ loota võttaaɢ veekaa i brõizguttaaɢ aga siis, kui näed (mesilassülemit), siis tuleb võtta viht veega (= kasta viht vette) ja pritsida (mesilasi, et saaks sülemi kätte)
K luvvaa lehtoi viha lehti
I a jovana loota, jovana loota tehtii, mokoma õli roho aga jaaniviht, jaaniviht tehti, oli niisugune rohi (= jaanilill, millest tehti).
Vt. ka ahjooluuta, metlaa-loota

luinõ Ra I (P Lu Li J) luinee K-Ahl. luin P M Lu J-Tsv., g luizõõ P M Ra J luize Lu-Must. luust, luine, luune, luu- | vn костяной
Li i sis panti broškõ rintaa. luizõt kannii õlti niku tšäed rissiᴢ, mokomõd broškõd õltii ja siis pandi pross rinda. Luust olid nii, nagu käed ristis, niisugused prossid olid
Lu luin suka om pääᴢ, luussa tehtü luust (soengu)kamm on peas, luust tehtud
J luin kurasõõ pää luust noapea
Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs lihast keel lõikab luise kaela (= kuri keel võib inimese tappa)
I iiri, iiri, võtam milta luinõ ammaᴢ, annam millõ rautammaᴢ (äratulnud piimahamba puhul sooviti:) hiir, hiir, võta mult luuhammas, anna mulle raudhammas
J luizgõb laizgõb luizõõ metsää takannõ. se on tšeeli mõist luiskab, liigub luuse metsa taga? – See on keel
P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl magaja linad (kasvavad) madalad, uinujale läbi(nisti) luused.
Vt. ka põdraa-luinõ

lunassaa P M Lu J (R-Reg.) lunassa J-Tsv., pr lunasan P M Lu (R) lunasõn J, imperf lunasin P M Lu J
1. (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta | vn выкупать, выкупить, откупать, откупить
P mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid
M lunasan pantii vällää (Set. 70) lunastan pandi välja
J vekseliä lunassõma vekslit lunastama
J lautõ piti lunassaa takaaᴢ (pulmakomme:) laud tuli tagasi lunastada
J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel om mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, veel on maksu all
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
2. (kedagi välja) lunastada, (välja v. ära) päästa | vn выручать, выручить, спасать, спасти
R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl oi, emake, lunasta mind (välja)
R mineka miä sinu lunassana [= lunasan] (Reg. 18) rl millega ma su (välja) lunastan?
Lu emä lunassi tämää ema päästis ta (ära)
3. (midagi) võlgu võtta | vn брать, взять в долг
J ep ko sais tšelt raha võlgõssi lunassa kas ei saaks kelleltki raha võlgu võtta?

M ah ku täm on sitkõa meeᴢ, täm̆mää tšäessä ed lunasa mit̆täiᴅ oi, küll ta on ihne mees, tema käest ei saa (sa) midagi
M kazelt ińeehmizelt ed lunasa sõn̆naa suussa sellelt inimeselt ei saa (sa) sõna suust.
Vt. ka lunastaa, lunata, lunaõlla, lunota

luukaᴢ M luukõᴢ Lu Li Ra J-Tsv., g luukkaa J
1. kondine, luine | vn костистый
Ra kala on rookõᴢ, a liha on luukõᴢ kala on luine, aga liha on kondine
J joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine
2. kondine, luine, lahja, kõhn | vn костлявый (о человеке), худой, тощий
Lu tšen on pahain, jutõllaa: luukõz inemin kes on kõhn, (selle kohta) öeldakse: kondine inimene
J ai ku tämä on luukõᴢ, nii om pahaizõssi jäänü oi kui kondine ta on, on nii kõhnaks jäänud

luvva vdjL K U Kõ Lu Li Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. P Ja) luuvva M Ja-Len. Lu Li loovva Lu Li Ra J loovvõ J loovv Ra J-Tsv. louvva Lu J looaɢ vdjI I, pr loon Kett. P M Kõ Lu Li Ra J I (R-Eur.) luon (R-Reg.) loo I, imperf lõin K U M Kõ Ja Lu Li Ra J loin Kõ Lu (R-Reg.)
1. luua, rajada (ka impers.) | vn творить, сотворить; создавать, создать (также безл.)
M jumala lõi maa i taivaa jumal lõi maa ja taeva
K jumalass on kõikki lootu kõik on jumalast loodud
K lõi looja lohi-kaloja (Ahl. 94) rl lõi looja lõhekalu
J ko tahod niittüä puhassaa, etteb võzot kazvois sis tarvis kuu põhjall, koos taivaas kuu louvvaa kui tahad niitu puhastada, et võsa (võsud) ei kasvaks, siis (on) tarvis (seda) kuu põhjal (teha), kui taevas kuu luuakse
J loovvaa kuu luuakse kuu
2. (kangast, sukka jm.) luua, (kudumist) alustada | vn основывать, основать (тканье на ткацком станке), начинать, начать (вязку чулка и пр.)
J loomipud́d́õõkaa loovvaa, siiz nõissaa kutomaa kaŋgõssõ käärpuudel (käärpuudega) luuakse (kangalõim), siis hakatakse kangast kuduma
U mõnt paazmaa piäb luvva mitu pasmast tuleb luua?
I loopuulla lootii niittilöjä käärpuu(de)l loodi (kanga)lõime
Lu neĺĺält tortilt lootii toimikas kaŋgaᴢ, a prosto kaŋgas kahõlt lootii neljalt (käärimis)kehalt loodi toimne kangas, aga labane (lihtne) kangas loodi kahelt (kehalt)
M sukkaa luuvvaᴢ luuakse sukka (= alustatakse sukakudumist)
3. raadata, uudismaad teha | vn корчевать, выкорчевать, поднимать, поднять новь
Li päivää piti uutta maata luvva (terve) päeva tuli uudismaad teha
4. (kuhja) luua v. teha, (heinu kuhja) panna v. hanguda | vn метать, сметать (стог)
M tämä loob aŋgookaa kuhjaa ta hangub heinu kuhja
J ivana nõmad om povvõll kahs kuhja lootu Ivani omad (= Ivani pere) on kuiva ilmaga kaks kuhja teinud
5. (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta | vn накидывать, накинуть (навоз на воз)
Lu tuut tänävä valloa loomaa (kas) tuled täna sõnnikut (koormasse) tõstma (= sõnnikut vedama)?
J valoo koorõma looma sõnnikut koormasse tõstma
6. (võrke v. noota vette) lasta | vn закидывать, закинуть (сеть)
Ja noottaa luvvassa noota lastakse (vette)
Li taas sihee sammaa loovvaa se nootta ja taas tõmmõtaa taas sinnasamasse (kohta) lastakse see noot (vette) ja taas tõmmatakse (kaldale)
J lõimm nootaa vettee lasksime nooda vette
Li miä eglee lõin võrkoᴅ ma lasksin eile võrgud vette
Li tšäimmä võrkkoi loomaᴢ käisime võrke (vette) laskmas
Li apara-võrkko ko loovvaa, siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse (vette), siis mütaga (abarakepiga) pekstakse vastu vett, hirmutatakse kalu
Li lootii raitti, ved́ raititta·a lootii ni .. lasti võrgurida (vette), reaviisi (ridamisi) ju lasti nii (võrgud vette) ..
7. (praamiga, parvega jne.) üle (vee) vedada v. viia | vn перевозить, перевезти (на пароме и т. д.)
J ei, looka üli hei, viige üle (jõe)!
Ku tulkaa loomaa, lookaa üli laukkaa tulge üle viima, viige üle Lauga

Lu kõik päiväd on lootu kõik päevad on ette määratud
M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõ täna olin surmasuus, aga veel polnud surmale määratud (loodud)
R loo silmät loojaa pääle (Eur. 34) tõsta pilk (pööra silmad) looja poole (peale)
Lu ennaikaa ku lehmä tooʙ vazikaa, siiᴢ jutõllaa: lehmä loi kui lehm toob enneaegse(lt) vasika, siis öeldakse: lehm {l.}.
Vt. ka loottaa

lähte J-Tsv., g lähee ~ lähe Jlähe
lähed joossa rohkap siäll, kuza maa pint om bugrikko allikad voolavad (jooksevad) rohkem seal, kus maapind on künklik
janotuzõ peräss johsi lähele (juuma) janu pärast jooksis allikale (jooma)
lähee vesi on tšülm allikavesi on külm

lühettää Li lühettä J-Tsv., pr lühetän Li lüheten J, imperf lühetin Li J lühendada | vn укорачивать, укоротить
J aro-varsi piäb lühettä, om vähäize pittš rehavart tuleb lühendada, on väheke pikk
Li elo on muitõštši lühüᴅ, a tämä veel lühetti õma elo elu on niigi lühike, aga tema veel lühendas oma elu

maa¹ Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Ma) ma ~ maah Kr Maa Pal1 Ма Tum. Мъа K-reg1, g maa
1. maa, maapind | vn земля, земная поверхность
M ai tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ oi, (küll) täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos (= ei näe maa ja taeva vahet)
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää põllumees (maamees) on kündja, kes armastab maad künda
M maa jo algap kahuttaa, algap kahuttaa maata maa hakkab juba kahutama, hakkab maad kahutama
M maa oŋ kahuza ~ Li maa oŋ kahmõᴢ maa on kahus
Li maa meni kahmõõ maa läks kahusse
Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma
Lu mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt (läbi), kõvast maast läheb läbi
Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varᴢ nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale
M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ kk mine kas või maa alla, tema leiab mu (ikka üles)
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine on haua serval, hauda kukkumas
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
K maβod meneväd mahaasõõ (uskumus:) maod lähevad (paaspäeval) maa sisse
M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse
M nii on kõv̆vii köühä niku krotti maaᴢ kk ta on nii väga vaene nagu mutt maa sees
Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja
J mahzad maalõõ avvõttii rl maksad maeti maasse
Ra se on paĺĺaz maa, troppa ili tee päälüᴢ, siin ep kazva mittä see on paljas maa, jalgrada või teepealne, siin ei kasva midagi
Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on ei ole tasane maa, on mätlik
M köŋkkelikko maa ~ bugrikko maa künklik maa
M sammalikko maa samblane maa
J töŋgittü maa (üles)songitud maa
J toptšittu maa tallatud maa
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maa rohust, pikem metsa puudest? – Tee
Lu maa päälin maapind
J maa mittõri maamõõtja
J maa värizemin maavärisemine
maa izäntät, maa emäntät teile puhas võraa [= võra], mille puhas terveüs (Len. 216) maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis
Lu maa mügrä mutt
2. maa, pinnas | vn земля, почва
Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on lahja, siis kardab põuda
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead
M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ meie maad on kehvad maad
M jussi kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal
M märtšä maa ~ Li märjekaz maa märg maa
Lu sookaz maa soine maa
Lu saviperinõ maa savisegune maa
M tšivikko maa kivine maa
Li aherikko maa vilets (~ liivane) maa
M juurikaz maa (umbrohu)juuri täis maa
Lu soo maa lõõkuʙ soomaa nõtkub
J sula maa (Must. 183) (orig.: sula t. viljelyn alla oleva maa)
M oogattu maa puhanud (= söötis olnud) maa
Li uusi maa, pluugaa kuraᴢ, se leikkap ku nõsõtaa uutta maata uudismaa, (raud)adra nuga, see lõikab (maad), kui küntakse uudismaad
3. muld | vn земля
I groba laskõass autaa i maata pannass päälee, maalla tukataᴢ puusärk lastakse hauda ja mulda pannakse peale, mullaga kaetakse
Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, mätastest
Ra pääsko kannab nokaakaa maaᴅ pääsuke kannab nokaga mulda (= muda)
Lu mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must muld
Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itketakse: olgu muld sulle kerge (maga kerges mullas)
Lu se on nüd jo maa (surnu kohta öeldakse:) see on nüüd juba muld
Lu vesi haizoʙ maalõ vesi haiseb mulla (= muda) järele
Lu maa komu mullakamakas
M maa blindõžiᴅ muldblindaažid
Lu maa kaivojõ mullatööline
M krot̆tii nõsõttu maa ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik
4. maa, maavaldus | vn земля, земельное владение
Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika, a tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja (= talu) ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg, aga kellel oli maja, (kuid) maad ei olnud, see oli pops (pobul)
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
L h́erralta tšüsü maata palus mõisnikult (härralt) maad
Li maa anti rendil maa andis rendile
Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa maamaks(u) maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad
Lu nellää revizaa maa nelja hinge maa (= neli hingemaad)
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (oli peres), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J mahsamaa maa rahojõ rl maksma maamakse
5. maa, maatükk, põld jne. | vn земля, земельный участок, земельный надел; поле и т. д.
Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa, mis on hoonete ümber, see on õu
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meit eb lee vs maad-puud jäävad, aga meid ei jää
P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus
M jõka maal on õma põlto, kapussmoo, omentara igal maatükil on oma põld: kapsamaa, kartulimaa
M tehäz rütšeelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad (= põldu)
M tehtii õzra maata tehti (= hariti) odramaad
J kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkipõllu ära tallanud
J nagriz maa naerimaa, -põld
J vähä põlto maat vähe põllumaad
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ sõime kiiresti hommikusöögi ja jooksime heinamaale
6. maa, maakoht, maa-ala, territoorium, riik | vn земля, край, местность, страна, территория, государство
K kas med́d́ee maa õli švietaa see meie maa oli Rootsi (käes)
Lu õli se aźźõ meijjee maaᴢ see asi oli (= juhtus) meie maal
R marja mene muille maille, kala muille kaloille (Reg. 23) rl mari (= kallim), mine muile maile, kala, muude kalade juurde
Lu miä seilaziv võõrail mail alussiiᴢ ma purjetasin purjelaevadega võõrail mail
M pajatan, kui med́d́ee vad́d́akoo maalla tehtii õzra-maata räägin, kuidas meie vadjalaste maal tehti (= hariti) odramaad
J täält maalt ~ siitte maalt siitkandist
J võõraz maa välismaa
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
Ku võõraa maa linnuᴅ rändlinnud
J noorii maa Norramaa
7. maailm | vn (белый) свет, мир
M tulõʙ vassüntünü maa pääle tuleb vastsündinu ilmale (maa peale)
Lu vohma on kazõl maalla pilkattava loll on selles maailmas pilgatav
Lu isä on täll jo tõizõl maal isa on tal juba teises (maa)ilmas (= surnud)
J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas pole midagi igavest
8. maa, maismaa | vn земля, суша
Lu miä jään maal, em mee merel ma jään maale, ei lähe merele
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ kajakas ennustab meretormi, siis tuleb merelt ära, maale
Lu ku siä näet konnaa kuivõld maalᴅ, se ep tää üvvää kui sa näed konna (kevadel) kuival (maal), (siis) see ei ennusta head
9. sisemaa; (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) | vn отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности)
J näĺĺell aigõll kussle maalt tootii leipää näljaajal toodi leiba kusagilt sisemaalt
Lu kussa õlõᴅ. – maalt kust sa (pärit) oled? – Kattila kandist
Lu maa pooli Kattila kant
J maa poolõõ vätši (= ülägoo vätši) sisemaapoole (Kattila, Pummala, Mati jne. kandi) rahvas
10. maa, küla (vastandatult linnale) | vn деревня, сельская местность (в противоположность городу)
M maasteri bõllu lidnaza, maalla õli meister ei olnud (= ei elanud) linnas, oli (= elas) maal
11. maa, vahemaa, teatav teeosa | vn расстояние, неопределённая часть пути
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks vähe maad, tuleb tagant mees
Lu vaśa õli litši rootsii kalmoit, eb õllu paĺĺo maata Vasja oli (= elas) rootsi kalmistu lähedal, (sinna) ei olnud palju maad
J sinne on kõlmõd virstaa maata sinna on kolm versta maad
Ku meni hüvää maa, se izvoššikkᴀ tuli vassaa läks tükk maad (tubli maa), see voorimees tuli vastu
J tükkü maat tükk maad (edasi)
J nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna vaid püssi(lasu jagu) maad
12. (mere)põhi | vn дно, грунт (моря)
Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ, võisi võrkoo tšiveekaa veittää eteeᴢ. a ku aŋkkuri meni mahhaa, siiz jo ep tõmmannuᴅ sügisel olid tormid, (suured) lained, võis võrgu (koos) kinnituskiviga edasi vedada. Aga kui ankur läks põhja, siis juba ei tõmmanud (võrku edasi)
13. põrand | vn пол
Li maa roojauʙ, piäb pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta
Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida
Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandad pesta on laupäeva töö
P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale
J harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle astus poriste saabastega puhtale põrandale
J poigaa suku maalta lauloʙ poisi (= peigmehe) suguvõsa laulab põrandalt (= laulab seistes, sel ajal kui pruudi sugulased istuvad)
Lu makazin maaᴢ magasin põrandal (= maas)
Li kraazgattu maa värvitud põrand
Ra paasinõ maa paest põrand, paekivipõrand
Lu Li Ra J rihee maa toapõrand
Ra maa kaŋgaᴢ põrandariie
I lahtšijõõ hot́ tšehsi maalõõ, lepäzii da makazii heitsin kas või keset põrandat, puhkasin ja magasin
14. pahmas, põrandatäis vilja rehepeksul | vn количество, мера зерновых для одного обмолота
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks pahmast pekstud
J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast
15. põhi (taustavärv mustrilisel riidel) | vn поле, фон (о расцветке рисунка ткани)
M kaŋkaalla õli sinin maa i valkõad rizuŋkaᴅ riidel oli sinine põhi ja valged kirjad

Lu müü teemmä maata meie oleme põlluharijad (maarahvas)
Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see põllutöö
L mitäid ep pantu mahaa midagi ei pandud maha (= ei külvatud, ei istutatud)
Lu maamunad õllaa jo maaᴢ kartulid olid juba maas ~ maha pandud
J maaz viĺĺaa pitämä vilja kasvatama
K siis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha
M pokoinikkaa veetii maχ̆χaa maeti surnut
K pokoinikka laskõass mahaa surnu lastakse hauda
J koolõd de avvõta mahaa, niku jältšätši bõllu sured ja maetakse maha, nagu jälgegi polnud
I staruχa mätättii mah̆haa vanaeit maeti maha
Ja päivä issuzi mailõõ päike loojus
Lu müü jäimmä lakkõal maal me jäime lageda taeva alla (= peavarjuta)
maassa matalassa täm õli üvä ińeehmin maast madalast oli ta hea inimene
Lu maa miira vättšiä ilmatu palju rahvast
J maa pint rohukamar
K maa tšimo metsmesilane, kumalane, kimalane.
Vt. ka ahomaa, einämaa, gerttsogii-maa, hall-maa, joutomaa, kapussamaa, karjamaa, koominaa-maa, kujamaa, liivamaa, linamaa, meriajomaa, mitta-einämaa, mult-maa, munamaa, mutamaa, niittümaa, nurmimaa, paarńumaa, paĺĺaz-maa, pustomaa, puustamaa, põlto-maa, püssü-maa, rendi-maa, riheemaa, riigamaa, riigaa-maa, rohomaa, savimaa, silta-maa, soomaa, sööttümaa, taka-maa, tallazmaa, taramaa, tšerikkomaa, tšüntömaa, tšüntümaa, tšütömaa, tšütüzmaa, ulkomaa, upamaa, uus-maa, vajomamaa, vakomaa, välimaa, õma-maa, õvvõõ-maa
Vt. ka maaseltšä, mandõri, mätši²

maailmõin J-Tsv. adj maailmatu, ilmatu, väga suur | vn огромный, громадный, очень большой
aŋgĺija om maailmõin Inglismaa on väga suur.
Vt. ka ülimaailmõin

maamuna K L P Lu Li Ra J (Kett.) maa-muna K Lu Li maamun Lu J-Tsv., pl Маамунатъ Tum. kartul | vn картофель
Lu maamuna on tõin leipä kartul on teine leib (= kartul on leiva eest)
Lu maamunia tšihutin keetsin kartuleid
L tšihutõttii rokkaa maamunaakaa keedeti kapsasuppi kartulitega
Lu miä mätän maamunnaa vakkaa ma panen kartuleid korvi
Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartulid on idanema läinud, idud tuleb ära murda
Lu maamunall on välissä kehno tulo kartulil on vahel vilets saak
P isuttaass maamunaᴅ kartulid pannakse maha
Kett. pezütteeb maamunõita muldab kartuleid
Lu maamunia vakkoossaa, jod eväd rohottuisiiᴢ kartuleid mullatakse, et nad ei rohtuks
Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma
J kaivotud maamunad om põlloll kokoinnaa võetud kartulid on põllul hunnikutes
Ra tõin maamuna on siiria, a tõin on vesikaᴢ mõni (teine) kartul on mure, aga teine on vesine
Lu tšihutattu vari maamuna keedetud kuum kartul
Li toorõ maamuna toores kartul
Lu murria maamuna ~ Ra siiria maamuna ~ Li javokõz maamuna mure kartul
Li vezikõz maamuna vesine kartul
Lu heenod maamunaᴅ väikesed kartulid
P maamunaa vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb hobusega (sisse) ajada
J maamunaa koorõss suppia evät ḱeit kartulikoortest suppi ei keedeta
Lu maamunaa ladvõt kuivõtõtaa kartulipealsed kuivatatakse (loomade jaoks)
Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulipealsed (kartulivarred) hakkasid külmast kolletama
Lu maamuna varrõᴅ kartulipealsed (kartulivarred)
Lu maamuna kokka ~ J maamuŋ kokk kartulikonks
J maamum vakk kartulikorv
J maamuŋ koorõᴅ kartulikoored
J maamuna javoa pantii marjakiiselii kartulijahu pandi marjakisselli sisse
P nõistii süömää maamuna lohkua hakati sööma kartulisuppi
Lu miä tänävä panin maamuna lohkoa ahjoo ma panin täna kartuliroa ahju (küpsema)
J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa nahka pistnud?
J maamum piirg seldikaa on õikõõ makuᴢ kartulipirukas heeringaga on väga maitsev.
Vt. ka inara-maamuna
Vt. ka maaomena, maaõuna, muna

maarja Al. K R-Lön. L P Lu Li I (M Ra) maaŕja I maaŕa Lu J I maaria R-Eur. R-Reg. J-Must. J-Tsv., g maarjaa K M Lu Ra maaŕaa Lu I
1. (neitsi) Maarja, jumalaema | vn дева Мария, богородица
J nämät lövvettii sene lahse ja tämä emä maaria (Must. 151) nad leidsid selle lapse ja tema ema (neitsi) Maarja
J mentii maaŕalt appõõ tšüsümää mindi jumalaemalt (= jumalaema ikoonilt) abi paluma
Lu maaŕa on postoli neitsi Maarja on pühak
P pühä maarja püha (neitsi) Maarja, püha jumalaema
J neitsüᴅ maaŕa neitsi Maarja
L tulõ pühässä neittsüüssä maarjassa tule pühast neitsist Maarjast
J mäjez õli maaŕa kuva mäes oli jumalaema kuju
J maaŕa obraza jumalaema ikoon
2. maarjapäev | vn праздник богородицы (25. III paastu- e. punamaarjapäev | vn благовещение; 15. VIII rukki- e. tulimaarjapäev успение; 8. IX ussimaarjapäev рождество богородицы); I tämä leeʙ maarja tuleb maarjapäev; Lu ühsi on punamaarja, tõin on rukkimaarja üks on paastumaarjapäev, teine on rukkimaarjapäev; M kahs maarjaa õli; esimein õli viistõ·ššõmõtta augustia, a tõin õli kahõsõttõmall śent́äbriä kaks (sügisest) maarjapäeva oli: esimene (= rukkimaarjapäev) oli 15. augustil, aga teine (= ussimaarjapäev) oli 8. septembril; Li ku meil końušnikka palkõttii i paastõri tooš palkõttii, siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää, a maarjassa nõisi tšäümää üüttää końušnikka i eittsenikka talossa, tšell õli õpõn, päivittää tšäi paastõri kui meil palgati hobusekarjus ja abikarjus ka palgati, siis (rukki)maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti, aga maarjapäevast (peale) hakkas öösiti käima hobusekarjus ja õitsiline talust, kellel oli hobune, (aga) päeviti käis abikarjus; K perää maarjaa pärast maarjapäeva; K maarjanna sütšüzünn sügisesel (sügisel) maarjapäeval; K sütšüzüü maarja sügise(ne) maarjapäev; J üφsi maaŕa õli uspeni bogoro·oditsa. se õli siz rukkii maaŕa, sütšüzüü poolõ üks maarjapäev oli jumalaema uinumispäev. See oli siis rukki-maarjapäev, sügise poole; P maβuod meneväd mahaasyõ tuli maarjan vai viiženiεpäivän maod lähevad maa sisse rukkimaarjapäeval või ristiülendamispäeval; I kapoŕjoo maaŕja tuõʙ tuleb rukkimaarjapäev (rukkimaarjapäeval käidi tavaliselt kosjas); I a siis kõõs jo med́d́e maaŕja tuli, siis noorikalõ pulmõlõ piäp siltaa mennäp pesäɢ aga siis, kui tuli juba ussimaarjapäev (meie maarjapäev), siis tuleb minna pruudile pulmadeks põrandat pesema (ussimaarjapäeval peeti tavaliselt pulmi); I õma maarja, sitä nellä päivää piettii ussimaarjapäev (oma maarjapäev), seda peeti neli päeva; M maarjaa päivä õli tšülvü päivä; vanall seemenell tšülvettii, rüissä tšülvettii (rukki)maarjapäev oli külvipäev; vana seemet külvati, rukist külvati; K P maarjaa päivä K maarjapäev, P rukkimaarjapäev
J maaria päiv ussimaarjapäev
I maaŕaa praaznikka maarjapäev
P Lu maarjaa pühä ~ Lu maarja pühä ~ J maaŕa pühä maarjapaast
Lu maarjaa pühäs on paĺĺo tšärpäss (sügisese) maarjapaastu ajal on palju kärbseid
P tševäd maarjaa pühä kevadine maarjapaast

P maarja kazgõll on niku kukat puuza, rizuŋkaᴅ maarjakasel on nagu õied puu(süü)s, mustrid
J kase strugaa kolotk om maaria-koivuss teh́tü see höövlipakk on maarjakasest tehtud
Ra maarjaa rohokaa teh́h́ää tšaajua nõmm-liivateest tehakse teed
J maaria puu kirsipuu.
Vt. ka kapoŕo-maarja, kattiloiz-maarja, punamaarja, pühä-maarja, rukkimaarja, tuli-maarja

mahlakaᴢ I mahlõkõᴢ J-Tsv., g mahlakkaa: mahlõkkaa J mahlakas, mahlarikas | vn сочный
I mahlakaᴢ puuõuna mahlakas õun
J puud va tševäell om mahlõkkaaᴅ puud on vaid kevadel mahlarikkad

mahsa K-Ahl. K-Al. Lu Li Ra J (Kett. R-Lön.) maχsa J mahs J-Tsv., hrl pl mahzaᴅ Lu J (R-Lön.) mahzõᴅ J
1. maks | vn печень, печёнка
Lu mattõõl om mahsa üvä lutsul on hea (= maitsev) maks
2. fig üsk | vn лоно, утроба (матери)
K mamani, mahzaza makauttajani (Al. 43) rl mu ema, mu üsas kandja (üsas magada laskja)

Lu nii süäntüziᴅ, mahzad mentii musassi nii vihastasid, (et) kops läks üle maksa (maks läks mustaks)
Lu ihan oma mahsa eb žaleta oma liha ja veri (suisa oma maks) ei halasta.
Vt. ka maksa

maikõa P maikka J-Tsv., g maikõa
1. mage | vn пресный
P lohko on üvä, a vähäizee maikõa, piäp panna suolaa kartulisupp on hea, kuid natuke mage, tuleb panna soola
J taitšinasõõ taita bõõ pantu soolaa ku leived on jäätü maikkassi taignasse vist pole pandud soola, et (kui) leivad on jäänud magedaks
2. magusavõitu, imal, lääge | vn сладковатый; приторный
P tševääl johzõp kazgõss mahla, se on vähäizee maikõa kevadel jookseb kasest mahla, see on natuke magusavõitu
P rütšie-javot sekaaᴅ, panõt tšihumaa, sis tämä tulõʙ maikõassi segad rukkijahu(d), paned keema, siis see muutub imalaks
J vohoo piim om maikka kitsepiim on imal.
Vt. ka makõrtava, muikia

mako K-Ahl. P M Lu Li Ra J, g magoo P Lu J mağgoo M
1. kõht, fig magu | vn живот, брюхо
J lehmelt mako puzgõtti läpi lehmal pusati magu läbi
J torkkõs karulõõ kiŋželii makkoo torkas karule pussi makku
J makkoa täüttemä kõhtu täitma
J taita om mako täünö ku nii vaĺĺussi rõŋgahtaziᴅ vist on kõht täis, et nii valjusti röhatasid
J seid magoo täünö (kas) sõid kõhu täis?
M ahõd mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle parkisid mao täis (süüa), nüüd ei viitsi (nüüd on laiskus) tööle minna
Lu sai perkelee mako täün sai kõva kõhutäie (maotäie)
P suurõõ magookaa suure kõhuga (inimene)
J paksuu magoka paksu kõhuga (inimene)
2. magu | vn желудок
P vattsaz on makonahka, mako kõhus on magu
Lu ku lehmä tapõtaa, siis mako pessää, siiᴢ jutõllaa vattsamakonahka, sitä süüvvää kui lehm tapetakse, siis magu pestakse (puhtaks), siis öeldakse: magu (maonahk), seda süüakse
J petšoŋkad i ĺohkõiᴅ, mako nahka maksad ja kopsud, magu (maonahk)

Lu tõmmattii žiivatal mako maala, lastii mako maal tõmmati loomal magu maha, lasti magu maha (= loom tapeti)
M karjušši tetši laavotšikaa tütterelee mağgoo karjus tegi kaupmehe tütrele lapse (kõhu ette)
Lu alusõõ mako on paksup kõhta alusõl purjelaeva „magu” on paksem koht purjelaeval
Li liika laita mako, kõhall onõ, etti eb menneiz ümperi suurema arvu laidadega tehtud paat v. purjelaev, (siis) on (= püsib paat v. laev) otse, et ei läheks ümber.
Vt. ka paksu-mako, vattsamako

makõa Kett. K L P M-Set. (R-Lön.) mak̆kõa M S vdjI I (Ma) mak̆kõõ Ko-Kett. makkõa Po Lu J Ku makkia Lu makkaa Ra J makka J-Tsv. Макеа Tum., g makõa adj, subst magus (ka adj, fig hea, mõnus, meeldiv) | vn сладкий (также в переносном значении – хороший, приятный); сладость
P lid́entsad om makõaᴅ siirupikompvekid on magusad
I miä jõi makkõata tšaajua ma jõin magusat teed
J makkad omenõd – niku suukkuri magusad õunad nagu suhkur
Lu vanas koivuz eb õllu nii makkia mahla, noorõz õli makkiapi vanas kases ei olnud nii magus mahl, noores oli magusam
J makkaat vettä suukkurilla tehtii siirupit (magusat vett) tehti suhkruga
M mak̆kõa söömä magustoit
L tänävä on makkõa paaru täna on (saunas) magus leil
P tüttärikko örtšähtii makõass unõss ülieᴢ tüdruk ärkas magusast unest üles
L makaa, makaa, mairottõlõ, makõat kulta-unõᴅ rl maga, maga, mõnule, magusad kulduned (= magusat, mõnusat und)
M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni
P maassani vesi makõa rl minu maal on vesi magus
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir (on) vastik, aga sitt magus
J õppõmizõ alku on raŋk, a lõppu makka õppimise algus on raske, aga lõpp magus
P tämä on mad́d́aᴢ, tahop paĺĺo makõat süvvä ta on maiasmokk, tahab palju magusat süüa
Lu magjõᴢ on makkial on maias magusa peale
M ap̆poo mak̆kõa magushapu

M on ap̆poo rokka i mak̆kõa rokka on hapukapsasupp ja värskekapsasupp
J pulmiis karkat viinaa teh́h́ä makkassi, ženih ja noorikk annõta suut pulmades tehakse „kibedat” viina „magusaks”: peigmees ja pruut annavad suud (= suudlevad)
Po tšüzüttii tehä makkõata (pulmakomme:) kästi teha „magusat” (= nõuti, et peigmees ja pruut suudleksid).
Vt. ka apoo-makõa

maottua Lu J (Kett. R-Len. Kõ-Len. Li), pr maotun Lu J, imperf maottuzin Lu ussitama | vn червиветь, зачервиветь
J liha om maottunnu astiaᴢ liha on tünnis ussitanud
Li a kuza meeᴢ. meez maottu rl aga kus (on) mees? – Mees ussitas (ära)
Lu miä nii kaugaa läzin, taitaa miä kassee maotun ma olen nii kaua haige (olnud), vist ma ussitan siia

marakatti M Li J-Tsv. mara-katti J-Tsv., g marakatii ahv, pärdik; määrkass | vn обезьяна, мартышка
M on jäännü niku marakatti on muutunud (inetuks) nagu ahv
Li marakatti on martyška määrkass on (seesama, mis) pärdik
J roojõkõᴢ, niku marakatti räpane nagu määrkass
J lahzõ näko om paadžgõttu niku mara-katill lapse nägu on määrdunud nagu määrkassil.
Vt. ka martõška

marinoittaa: marinoitta J-Tsv., pr marinoitan: marinoitõn J, imperf marinoitin J marineerida | vn мариновать, замариновать
marinoitõtud aŋgõriad om makuzõᴅ marineeritud angerjad on maitsvad

marja¹ K R L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Kett. Ja-Len. vdjI) marjõ Lu J-Tsv. Марья Tum. Ii-reg1, g marjaa P M Lu Li J
1. mari, marjad | vn ягода, ягоды
J meill on saatu akkunallõ, siäll on marjat kõikõllaizõᴅ rl meil on aed õues, seal on marjad igasugused
J tšen kõig nõmmõd nõdguʙ, see kõig marjõd maissõõʙ vs kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb
Lu nii on naasti niku marjõ kk on nii ilus nagu mari
Lu kuza õli lõikkivo, siäl märkeni õhsa, sis siäl nõisi marja kazvõmaa kus oli raiesmik, seal mädanesid oksad, siis seal hakkasid marjad kasvama
M kassen mettsäs kazvap kõikõllaajun marja siin metsas kasvavad igasugused marjad
I miä suv̆vaa korjataɢ marjoo ma armastan marju korjata
M meemmä korjaamaa marjoo, a taramarjoo akõmaa läheme (metsa)marju korjama, aga aiamarju noppima
P kopitti marjoi ruupuu-raapuu korjas marju räpakalt (= korjas marju koos lehtede ja risuga)
Li marjalla on ripsiᴅ marjadel on kobarad
Lu võtin ühee kobraa marjaa võtsin ühe peotäie marju
P lillikaz on kõvassi apuo marja lillakas on väga hapu mari
M vohomarjaᴅ, makuzad marjaᴅ põldmarjad, maitsvad marjad
Lu se on müühäine marja, müühää valmisuʙ see on hiline mari, hilja valmib
M valmiᴢ marja valminud (valmis) mari
K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut
P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie i süötii rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse ja söödi
J mustõlain võtti marjaa uzlaa mustlane võttis marjakobara
Lu mussa marja mustsõstar
P punan marja (Len. 272) punane sõstar
M kauniid marjaᴅ punased sõstrad
J varõz marjõᴅ kukemarjad
P vohuo marja sinikas
K vohoo marja ~ J karu marjõ põldmari, põldmurakas
J kurõõ marjõᴅ kuremarjad, jõhvikad
Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjamuresse (murest, et ei saa pimedana enam marjul käia)
Lu marja aika õli, miä jõka päivä tšäin mettsäᴢ oli marjaaeg, ma käisin iga päev metsas
M ku eezä uutta joulua ovat puuᴅ härmääᴢ, siis see leeb marja voosi kui enne uusaastat on puud härmas, siis (see) tuleb marja-aasta
Lu marjõ pehgoᴅ marjapõõsad
2. hapuoblika (marjataoline) õis | vn цветок щавеля (похожий на ягоду)
Lu marjapää on valkaa, kuniz bõõ valmiᴢ. ku valmiz leeʙ, siz marja meep kauniissi hapuoblika õisik on valge (= rohekas), kuni pole valminud (valmis). Kui valmib (saab valmis), siis lähevad õied punaseks
Lu kopitattii marjaa päät, kuivõtõttii i javõttii korjati hapuoblika õisikuid, kuivatati ja jahvatati
P ublikkaa pudgyõ marjaᴅ oblika õied (= õisik)
3. fig mari; kullake, lapsuke; kallis, kallike, armsam (hellitusnimi rahvalauludes) | vn ягодка, золотко, миленький (ласковое обращение в народных песнях)
J miä menin marja muilõõ mailõõ rl läksin ma, mari, muile maile
J mahto marjaa sünnütellä rl oskas marja (= lapsukese) sünnitada
aika, marja, matkaa mennä rl (on) aeg, armsam, teele asuda (minna)
sinnua oottõõp sinuu marja rl sind ootab sinu armsam
4. (kala)mari | vn икра (рыбья)
M ko on emäkala, täll on süämmez marja kui on emakala, (siis) tal on sees mari
M emäkalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk
Li kalal om marja, a konnal on kuru kalal on mari, aga konnal on kudu
M aud́iᴅ vatsakkaaᴅ, marjaa vattsa täünä kõhukad havid, kõht marja täis
P Li marjaakaa kala marjaga kala
J marjõ kala marjakala
K kalaa marja ~ M kal̆laa marja ~ Lu J kala marja kalamari
5. sääremari | vn икра (голенная)
M siiz on jalgaᴅ: sääreᴅ, marjaᴅ, põlvi siis on jalad: sääred, sääremarjad, põlv
J dublit sääree marjõᴅ jämedad sääremarjad
Lu sääri marjaᴅ sääremarjad

Lu kumpa on paganaa vai kehnoo tavaakaa, sitä jutõllaa täüᴢ marjõ, täüz marjakko kes on kurja või halva iseloomuga, selle kohta (seda) öeldakse: täis mari, täis marjake (= on alles mari, on alles marjake)!
J pää paĺĺõz niku perz marjõ pea paljas nagu tagumik.
Vt. ka bragattsimarja, kalamarja, kalinamarja, karuu-marja, katagamarja, kaunizmarja, klubnikkamarja, koiramarja, kriisimarja, kukkomarja, kukoomarja, lilli-marja, linnuu-marja, luumarja, mesimarja, mettsämarja, mettsäsika-marja, muragamarja, mussamarja, mähtšämarja, ori-marja, orjamarja, pehkomarja, perz-marja, pihlagamarja, pihlajamarja, poollazmarja, põlto-marja, sigaamarja, sikamarja, susimarja, suõõmarja, sõssõrõmarja, säärimarja, taitšinamarja, taramarja, tedree-marja, toomimarja, toomõmarja, tähtimarja, varõzmarja, viin-marja, viiženmarja, vohomarja
Vt. ka maukko, maukku, mukkura, mähnä

matala K-Ahl. K-Reg. R-Eur. R-Reg. L P M Kõ Lu Li J I (Ra) matalõ Lu matal Lu J-Tsv. Ма́тала Pal2 Ма́та́ла K-reg2, g matalaa K P M Kõ Lu Li J
1. madal (kõrguselt v. sügavuselt); lühikesekasvuline, väike | vn низкий (малый по высоте или неглубокий); низкорослый, маленький
J tšülä takann kazvob matal pehkozikko küla taga kasvab madal põõsastik
P makajaa linad matalaᴅ rl magaja linad (kasvavad) madalad
M tšentšä õli matala tšentšimüᴢ pastel oli madal jalats
M kõrkõap ovõssa, matalap sikaa. satula (Set. 19) mõist kõrgem hobusest, madalam seast? – Sadul
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee
Li painuttaaska, meil on uhzõᴅ matalaᴅ kummarduge, meil on uksed madalad
J matal vako madal vagu
Lu meree suuz on jõki matala suudmes (meresuus) on jõgi madal
Lu vesi on matala, matala vesi vesi on madal, madal vesi
J matal lumi õhuke lumi
M jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi (= madal vesi), pääseb jalgsi üle
J kuza matalõd maaᴅ, siäll sooᴅ kus (on) madalad maad, seal (on) sood
R medje(n) peeni suure petti, matala emoo manitti (Eur. 32) rl meie väike suure pettis, madal emakese ahvatles
Lu matala inemin on on väikesekasvuline inimene
J näd́d́e peres kõiki õlla matala kazvoka nende peres on kõik väikese kasvuga
2. madal, odav (hinna kohta) | vn низкий, дешёвый (о цене)
J matal int madal hind
3. (päritolult) madal(at sugu) | vn низкий по происхождению
M herrad ep piettü entäz nii kõrkõassi, piettii aivoo matalassi entäᴢ mõisnikud ei pidanud ennast nii kõrgeks, pidasid ennast päris madalaks
4. madal (hääle kohta) | vn низкий (о голосе)
J baassoill om matalõd ääneᴅ bassidel on madalad hääled
Lu tšen märänessi lauloʙ, tšell on kehno, matala ja viŋka ääni kes halvasti laulab, kel on halb, madal ja vinguv hääl
5. subst madal, (mere)madalik | vn мель
Lu meree süämez on matala, kutsutaa kehveli meres on madal(ik), kutsutakse kehvel
Lu laiva meni matalaa laev läks madalikule (madalale)
J alusõd jäätii matalaa seisoma purjelaevad jäid madalikule seisma
J parahoda seizob matalaᴢ aurik seisab madalikul
6. (jõe)koole | vn брод
J matalõss menimme jalkõzi üli koolmest läksime jalgsi üle
7. subst madal koht, madal maa | vn низкое место, низина
J matalõs kazvop soo ein madalas kohas kasvab soohein

maassa matalassa täm õli üvä ińehmin maast madalast oli ta hea inimene.
Vt. ka väli-matala

meeᴢ Kett. K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R Pi Ke) mees Kr ḿeeᴢ Kett. mieᴢ K L P M Li mìeᴢ Po miiᴢ Lu Kl mies Kr mesz Por. Мïэ́зъ K-reg2 Ми́зъ Ii-reg1 Мïэсъ ~ Мизъ ~ Мïези Pal1 Мiесъ Tum., g mehee K S Lu Ra J Ku meh̆hee M Kõ I meh̆́h́ee I meehee Ku
1. mees, meesterahvas | vn мужчина
K taloza bõllu meessä talus polnud meest
K tüttäret sõpõzivad mehii sõpõisõõ tüdrukud riietusid meeste rõivaisse
P obraazaa kannõttii nellεä mehie pühakuju kanti nelja mehega
M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimeisee meh̆heessaa paat läks ümber ja uppusid (kõik) viimse meheni
Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kõhn
Lu kõikkia on mehiᴢ, kõikkia on i naiziᴢ igasuguseid (kõiki) on meeste hulgas, igasuguseid on ka naiste hulgas
M meessä müö i hattu vs mehe järgi (on) ka müts
P sõna sõnass, miez mehess kk sõna sõnast, mees mehest (= meest sõnast, härga sarvest)
Lu meitšülää meeᴢ meie küla mees
M umalikko meeᴢ joobnud mees
M sipo-siitiä meeᴢ purukaine mees
M tarkka meeᴢ ~ meelevä meeᴢ tark mees
Lu naizõlikaz meeᴢ naisemees
Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur, ja (tal on) head kombed
Lu meri meeᴢ meremees
J saum meeᴢ saunamees
J eväd võtõttu sõta mehessi, braakõttii ei võetud sõduriks (sõjameheks), praagiti (välja)
J jahii meeᴢ jahimees
J naĺjaa mehe juttu paab nagrõma naljamehe jutt paneb naerma
P šuutkaa meeᴢ naljamees
I tšül̆lää meeᴢ nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles
2. mees, abikaasa | vn муж, супруг
L nuoriilyõ nuorikkõilõ miessä laaskavaata rl noortele pruutidele (soovitakse) lahket meest
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
L nõizõ meheni ülielie (itkust:) tõuse, mu mees, üles
Li minuu meeᴢ minu mees (minu abikaasa)
I meh̆́h́ee izälee i meh̆́h́ee emälee annõttii lahja mehe isale ja mehe emale anti pulmakink
J mehee suguz õltii kakšikoᴅ mehe suguvõsas olid kaksikud
Li meez ja nainõ errostii mees ja naine läksid lahku
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on siga ja sitt
M õli täm mehellä kahõlla mehellä ta oli kaks korda abielus
S esimeizell mehell elin kastõ·ššõmõtt vootta esimese mehega elasin kaksteist aastat
3. mees, inimene | vn человек, «живая душа»
Lu tänävä piäb mennä tüh́h́ee jeka meeᴢ, tänävä on ühtein tüü täna peab iga inimene tööle minema, täna on ühine töö
Lu vanad mehed jutõltii vanad inimesed rääkisid

Lu ku õpõn taukõõᴢ, siiᴢ jutõltii: siä õõᴅ nütte jalkajõ meeᴢ kui hobune kärvas, siis öeldi: sa oled nüüd jalamees
Lu se onõ täätäjä meeᴢ see on külatark (teadjamees)
J nõito meeᴢ nõid
õli meill üφs vargaz meeᴢ oli meil (= meie külas) üks varas
J tširjõ meeᴢ kirjaoskaja (inimene)
J voli meeᴢ kangekaelne inimene
J noott meeᴢ noodaline, noodamees (= noodaga kalastaja)
J šliimõz omem mehelt kõlmõd omena näppas õunakaupmehelt kolm õuna
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
J viroo meeᴢ eestlane, eesti mees
J lidnaa meeᴢ linlane, linnamees
J jumalaa meeᴢ vaimulik
J niizgaakaa se on meez eläjä kala niisaga (kala), see on isakala
J mees suku meessugu
K mehee poolõlõõ ain leeb aikaa meestel (mehel, meesterahval) on alati aega
J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees (abielus mees) on võtnud endale armukese
I meh̆hee naizikko ~ meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain mehenaine, abielus naine.
Vt. ka aluzmeeᴢ, ammattimeeᴢ, antti-meeᴢ, apimeeᴢ, garmoni-meeᴢ, glazi-meeᴢ, gribameeᴢ, isämeeᴢ, izvozameeᴢ, jahiimeeᴢ, jahtimeeᴢ, jalkameeᴢ, jõkameeᴢ, kalameeᴢ, kaupimeeᴢ, kauppameeᴢ, koto-meeᴢ, kotoperemmeeᴢ, küütti-meeᴢ, laivameeᴢ, laulu-meeᴢ, lautti-meeᴢ, lehtšimeeᴢ, lidnaa-meeᴢ, maameeᴢ, maastermeeᴢ, majameeᴢ, marjameeᴢ, mato-peremmeeᴢ, merimeeᴢ, naapurimeeᴢ, naittši-meeᴢ, nalja-meeᴢ, napsumeeᴢ, noor-meeᴢ, nätšijäzmeeᴢ, näälämeeᴢ, ovõzmeeᴢ, part-meeᴢ, pata-meeᴢ, peremmeeᴢ, perämeeᴢ, peukomeeᴢ, piippu-meeᴢ, pillimeeᴢ, posudameeᴢ, pošti-meeᴢ, põlloomeeᴢ, põlõttumeeᴢ, päämeeᴢ, püssümeeᴢ, rattsameeᴢ, rattsazmeeᴢ, reisumeeᴢ, rendimeeᴢ, rootalimeeᴢ, ruĺameeᴢ, ŕuukumeeᴢ, rääto-sõtameeᴢ, rööveli-meeᴢ, saatumeeᴢ, selttsi-meeᴢ, selv-meeᴢ, seppämeeᴢ, siitiä-meeᴢ, sikameeᴢ, sõtameeᴢ, ženiχameeᴢ, teenimeeᴢ, teko-meeᴢ, torgumeeᴢ, treiju-meeᴢ, treŋgimeeᴢ, tšeeli-meeᴢ, tširjameeᴢ, tšivimeeᴢ, tšälü-meeᴢ, tšäsitöömeeᴢ, tšülm-meeᴢ, tšülämeeᴢ, tšüntü-meeᴢ, täüzmeeᴢ, töömeeᴢ, vahtimeeᴢ, vanameeᴢ, venäi-meeᴢ, vihameeᴢ, volimeeᴢ, võlkameeᴢ, vävümeeᴢ, väärämeeᴢ, õnni-meeᴢ, õsa-meeᴢ, äärimeeᴢ
Vt. ka meespooli, meespoolikko, meezelokaᴢ, meezeläjä, meezrahvaᴢ

menemiziill J adv.
1. (ära) minemas, minema asumas | vn уходя
müü õlim menemiziill me olime (just) minemas
2. fig minekul, lahkumas, suremas | vn при смерти
taita dääd om menemiziill, ku nii raŋkõssi eńńeskõõʙ onu on vist minekul (= suremas), kui nii raskesti hingab (hingeldab)

meńńä K M S I meńä ~ menjä M menjää Kett. U V mennä Lu Ra I menne ~ mennää J mennõ ~ menn J-Tsv. männä Lu adj indekl läinud, möödunud | vn прошлый, прошедший, минувший
K tämä süntü jo meńńä voon ta sündis juba läinud aastal
Ra mennä vootta millõ sõrmi kauga mätäni möödunud aastal mul sõrm mädanes kaua
J menn üüll möödunud ööl
J veel mennõ vootiizõd võrod om mahsõmõtt veel möödunudaastased maksud(ki) on maksmata.
Vt. ka mennü, mentüin

meri Kett. K L P M Lu Li Ra J I Ku (R Kõ-Len. Ja-Len.) meerri Kr Ме́ри Tum. Мэри Pal1 Мэ́ри K-reg2 Ii-reg1, g meree K M Lu Li J I merie K L mer̆ree M mere J meri | vn море; Lu eb meri õõ kõnsa paikalla, tämä ain virtaab etees-takaaᴢ ei meri ole kunagi paigal, ta aina voogab edasi-tagasi; M meri kõnz on emä, kõnz emintimä vs. meri on kord ema, kord võõrasema; Lu merell õllaa kõrvaᴅ vs. merel on kõrvad; Lu merell meri kuulõʙ, a mettsäz mettsä kuulõʙ vs. merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb; J merell eb näü õttsa ep-ko äärt merel pole näha otsa ega äärt (= meri on ääretu); Lu nii kõva tormi, vesi meres pöllüüʙ on nii kõva torm, vesi meres tolmab; Ku ken merellᴀ̈ boo tavaᴅ, se i vaivaa boo nähᴅ kes merele pole sattunud, see pole ka vaeva näinud; Li mehet tšäütii merelee mehed käisid merel (kalastamas); Lu merell piti mennä, võrkot piti õlla merele (kalastama) tuli minna, võrgud pidid olema; Li meill rohkaap tšäütii sütšüzüll merellä meil käidi rohkem sügisel merel (kalastamas); Lu tuõb ribakk merelte tuleb kalur merelt; Li nüd õllaa motorill seiliᴅ, ilm seiliä eb lassaa merree nüüd on mootorpaadil purjed, ilma purjedeta ei lasta merele; Lu kahs soikkolaa meessä mentii merree kaks Soikkola meest uppus merre; Lu laiva ajab mertä müü laev sõidab mööda merd; K mertä müö meni sõitis meritsi
L ψuku ψuku karjaa, ülie merie marjaa (last hüpitades öeldi:) {ψ. ψ.} karja, üle mere marjule
Lu meri komizõʙ meri mühab
Lu meri kohizõʙ ~ Li meri pašizõʙ meri kohiseb
Lu meri tšäüp koohunaa, meri koohuʙ meri vahutab
M meri on avõõ, jäätä enäʙ bõõ meri on lahti (= jäävaba), jääd enam pole
Lu meri on virreᴢ meri virvendab
Lu lakkaa meri, lainõtta bõõ mittää vaikne (sile) meri, laineid (lainet) pole sugugi
Lu tüüni meri tüüne (vaikne) meri
Lu puhaz meri lage meri
Lu suur meri ain šumizõʙ, siäll ain on lainõ ulgumeri üha kohiseb, seal on alati laine(d)
Lu laako meri ~ tasõnõ meri avameri, ulgumeri
Lu oma meri (= Lauga laht)
Lu ühed õltii kaukaa meree laivaᴅ, tõizõd õltii litši meree laivaᴅ ühed olid kaugesõidulaevad, teised olid lähisõidulaevad
Lu kaukaa meree kapteni kaugesõidukapten
I kreiposti õli meree rannaza kindlus oli mere rannas
Lu kazikkoniittü on meree partaal Kazikkoniit on mere ääres
Lu tšezäll meree põhjaz on tšülmä vesi, a talvõll on sooja suvel on merepõhjas külm vesi, aga talvel on soe (vesi)
Li meree seltš, se on ku koko meri mereselg, see on nagu kogu meri
J vet kuile näüb mere seĺĺell purjõ kuid (just) nagu paistab mereseljal puri
J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi ..
Lu meree kohina kuulup kaukaall mere kohin kuuldub kaugele
Lu meree suu mere suu, suubumiskoht (jõesuudmega laht)
J meri on med́d́ee maama, meree lainõ laukojainõ rl meri on meie ema, merelaine pesijake
Lu J meree vaahto merevaht
J meree ragoᴅ lahvandused v. praod merejääs
Li meree rikotuᴢ jäälagunemine merel
J mere virt om veenü jää soomõ meress merehoovus on viinud jää Soome lahelt
Li meressä ajab meree ajõtussa merest uhab (ajab) merekõntsa (välja)
Lu meri ajotuᴢ ~ meri vesi ajo merekõnts, -muda
Ra meree sää ~ J meri sää (mere)torm
P meri kala merekala
J kajaga on valkaa lintu, meri lintu kajakas on valge lind, merelind
Lu meri sorsa meripart
J meri roho (Tsv.) mererohi [?], merihein [?]
J ahjo on meree tšivessä rl ahi on merekivist
Lu ku päivä nõisu punõtiʙ, meri mehell eb õõ üvä kui päikesetõus punetab, (see) ei ole meremehele hea (enne)
Lu meri varkaaᴅ mereröövlid, piraadid
J meri dalisko talvi saappõga päälüᴢ õmmõlla kahs kõrtõin mere- (= kaluri-) või talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne
Lu meri miili meremiil
Lu meri sõlmi se kõnsaid ep tiukkaa meremehesõlm, see ei lähe kunagi umbsõlmeks
M eb õõ meil meri men̆nua meil (= sisemaa pool) ei ole merega tegemist

I meree silmäᴅ fig meresilmad (= mülkad Itšäpäivä küla tagusel madalal soisel alal, kus usutakse olevat kunagi olnud meri)
Lu meri ärtšä, sitä süüvvää, tämä on sarvijeekaa fig merihärg (kala), seda süüakse, ta on sarvedega
Lu meri griba teeseen.
Vt. ka ahaz-meri, alameri, kala-meri, sulameri, vallameri, ülämeri
Vt. ka sulameri

merkitsellä: merkitsell J-Tsv., pr merkittselen: merkittseen J, imperf merkittselin J frekvmerkitä
kummõt puud om merkitseltü, need va sahaga maalõõ puud, mis on (ära) märgitud, ainult need saagige maha

merskoi J-Tsv., g merskoi vastik, jälk | vn мерзкий
see ku, perkele, om merskoi inimin küll see, kurat, on vastik inimene
nii om merskoi ilm, saab mitäle šĺaakka on nii vastik ilm, sajab mingit lörtsi

mešaittaa Lu J mešattaa (Ra), pr mešaitan Lu mešaitõn J, imperf mešaitin Lu
1. (kedagi) segada, häirida | vn мешать, помешать (кому-чему)
Lu elä mešaita minnua, miä müühäsün ära sega mind, ma hilinen!
J niitši om pakoliin aik, a tämä veel tuõb mešaittõma niigi on kiire aeg, aga tema veel tuleb segama
J mikäle mešaitõp kattsoa, tait silmkarv tšeertüs silmää miski segab vaatamist, vist sattus ripsmekarv silma
J tällee tšenni eb mešaittõnnu tširjuttaa keegi ei seganud tal kirjutada
2. (midagi) segada, liigutada | vn мешать, смешивать, смешать, перемешивать, перемешать (что-либо)
Ra kirnus tehtii võit, kepiikaa mešatõttii koorõtta kirnus tehti võid, kepiga segati (hapu)koort
Lu männel mešaitõtaa pudrumännaga segatakse (putru)

metsikaᴢ: metsikõᴢ J-Tsv., g metsikkaametsäkaᴢ
tšülää ümperüz om metsikõᴢ küla ümbrus on metsane

mikäleeʙ M mikä-leeʙ Lu (P) mikälieʙ P mikäleʙ P M Kõ mikälee Lu Li I Ku (K Ra J) mikäle·e Lu mikäle Lu Ra J (K) mikä-le J-Tsv. mikäleeɢ ~ mikälleeɢ ~ mikä-le·eɢ I, g minelee Lu, part mitäleeʙ M mitä-leeʙ ~ mitäleʙ P M mitälee K Lu J mitäle K
1. miski; keegi | vn что-то, нечто, что-то, некто
Lu mikäle·e dumizõʙ miski tümiseb
I mikäleeɢ tapahtujõ minukaa minuga juhtus midagi
Lu välissä kazvab mitälee tšättee vahel kasvab midagi (= mingi kasvaja) kätte
P tämä mitälep pajatti ta rääkis midagi
Lu minelee peräss tämä nõisi läsimä millegipärast jäi ta haigeks
J mikä-le häülüp tšiutonn all, taita tširppu miski liigub särgi all, vist kirp
Ku kuulen, ettᴀ̈ mikälee šappaap tuaʙ kuulen, et keegi paterdab tulla
2. mingi, mingisugune | vn какой-то, некий
J nii tuli mikäle voimõtuᴢ jot em või mittäit tehä nii tuli mingi jõuetus (peale), et (ma) ei saa (= ei suuda) midagi teha
J migädle hrupkoid niglõᴅ: kui tšättee, nii kattši mingi(suguse)d haprad nõelad: kui kätte (võtad), nii (on) katki
õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riiga pappi arvati, et seal on mingi elusolend, rehetont
M mikäleeʙ on tšerik̆koo meno (see) on mingi kirikuasjandus
P mitä-leeʙ tulõʙ ilmaa muutoᴢ, siᴢ toož aikutaʙ (kui) tuleb mingi ilmamuutus, siis ajab ka haigutama
Lu minesslee juurõss on tehtü sigla mingist juurest on tehtud sõel
3. millegipärast, miskipärast | vn почему-то, отчего-то
M ep tõmpaa pliitta, mikäleep savvutaʙ pliit ei tõmba, millegipärast ajab suitsu (sisse)
M mikäleeb ikotutaʙ millegipärast ajab luksuma
Lu mikälee tämä nõisi läsimää millegipärast jäi ta haigeks.
Vt. ka mikä, misselee, mitäleeʙ

mittoa J (Ra), pr miton ~ mitoon J, imperf mittozin J mõõta | vn измерять, измерить
J põllod om mitottu de jagõttu põllud on mõõdetud ja jagatud
J roznošikk mitob naisiilõõ sittsaa rändkaupmees mõõdab naistele sitsi
J kase med́d́ee oonõ i ratiᴢ mitottii i risavoitõttii see meie (elu)hoone ja ait mõõdeti (üle) ja joonistati (üles)

J nämä nüt ku tullaa, kane minu lahzõᴅ, ku algõtaa sinnua juttõõp kane kulakkaill mittoa kui nad nüüd tulevad, need minu lapsed, kui hakkavad sind, ütleb, rusikatega peksma.
Vt. ka mitata

molotilka M-Ränk molot́ilk J-Tsv. molotilkka Ku, g molotilkaa: molot́ilkaa J viljapeksumasin | vn молотилка
J med́d́e tšüliiz veel om vähä molot́ilkoit meie külades on veel vähe viljapeksumasinaid

moru K-Ahl. Lu J-Tsv. Моору Tum., g moruu: moru J
1. katk, taud; loomataud, episootia | vn мор, чума, поветрие; эпизоотия
J astrahańiᴢ, jutõlla, taaz om moru Astrahanis, räägitakse, on jälle katk
2. mürk | vn яд, отрава
Lu morškuiz on moru, näit piäp paĺĺo tšihuttaa ja vesi vallaa poiᴢ mürkleis on mürk(i), neid tuleb palju keeta ja vesi ära valada.
Vt. ka klopii-moru
Vt. ka moro, mürkkü

mozgi [!] J-Tsv., hrl pl mozgiᴅ Lu Li J
1. aju | vn мозг
Lu pää mozgiᴅ peaaju
2. luuüdi | vn костный мозг
Li luuz on mozgiᴅ luus on luuüdi

J no sell mehell om mozgit pääᴢ noh, see on tark (ajudega) mees
Lu sill jo mozgiᴅ liikkuzivaᴅ sul on juba ajud paigast nihkunud.
Vt. ka luumozgiᴅ, päämozgiᴅ

mraamoroittaa: mraamoroitta J-Tsv., pr mraamoroitan: mraamoroitõn J, imperf mraamoroitin J marmori imiteeringuga katta | vn отделывать, отделать под мрамор, мраморировать
seined on tšiviizeᴅ, vaan om mraamoroitõttu seinad on kivist, vaid marmori imiteeringuga kaetud

muglia P Lu Li J-Tsv. (Ra), pr muglin P Lu Ra J, imperf muglizin P Lu J
1. kortsutada, kägardada, käkerdada | vn мять, помять, комкать, скомкать
Lu elä mugli sõppaa ära kortsuta rõivaid
J uus pinžikk de nii jo om muglittu uus pintsak ja on juba nii kortsus (kortsutatud)
J elä issuu uuvvõõ hatuu pääle, mugliᴅ ära istu uue mütsi peale, käkerdad (ära)
2. sasida, sassi v. segi ajada (juuste kohta) | vn лохматить, разлохматить; ерошить, взъерошить (о волосах)
Ra tämä millõõ mugli ivusõᴅ ta ajas mul juuksed sassi
Ra milla ko on muglitud ivusõᴅ küll mul on juuksed sassis (sasitud juuksed)
3. (tüdrukuid) käperdada, kabistada | vn хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Lu poigad mentii tüttöi muglimaa poisid läksid tüdrukuid kabistama
Li elä mugli, ep piä muglia ära käperda, ei tohi käperdada
4. peksta, tuupi teha, naha peale anda | vn пороть, выпороть; сечь, высечь (прутом), задать взбучку
P ep piä tätä muglia, tämä on muitõz üvä pojo ei tohi teda peksta, ta on tavaliselt (muidu) hea poiss
Lu ku kahsi inemissa pellaavõᴅ, ühs on voimõkkaapi, siz jutõllaa: näd miä tätä muglizin kui kaks inimest hullavad, (ja) üks on tugevam, siis öeldakse: näe, ma tegin talle tuupi.
Vt. ka moršittaa, murjata, murjoa, mägliä, määliä, müllätä

muhku P M Kõ Lu Li J-Must. J-Tsv. I (Kett.), g muhguu M Kõ Lu J
1. muhk, kühm | vn шишка (округлая выпуклость на теле)
M oh, oh, miltin millõ muhku üppii oh-oh, missuguse muhu ma sain (missugune muhk mulle tuli)!
J hullukkõin, miltäize muhguu sai lobasõõ rumaluke, millise muhu sai otsmikule!
J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks
P tšäsi on muhkuiᴢ käsi on muhklik (muhke täis)
2. (muhk)kasvaja | vn опухоль, нарост
Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega

mulipää M Lu Li J muli-pää (J-Tsv.)
1. subst., adj. nudipea | vn безрогий
M lehmä, kummall bõlõ sarvia, on mulipää lehm, kellel pole sarvi, on nudipea
Li J mulipää lehmä nudipea lehm
2. nudipea, pöetud pea, murd. kulipea | vn наголо подстриженая голова
J tšell om pää keritsettü, kutsuta muli-päässi kellel on pea paljaks pöetud, (seda) kutsutakse nudipeaks
Lu ku tšellä ivusõd evät kazvõ, se on pleeššipää, a ku on leikõttu, se on paĺĺaspää vai mulipää kui kellelgi juuksed ei kasva, (siis) see on kiilaspea, aga kui on pöetud (maha lõigatud), (siis) see on nudipea

muraga K P M Lu Li Ra (Kett.) muuraga K (Ja-Len.) muragõ Lu J-Tsv. Ku muraɢ J-Tsv., g muragaa P M Lu Li J muraga J
1. murakas | vn морошка
M sooz on marjaᴅ, on mokomaᴅ, muragaᴅ soos on marjad, on niisugused, murakad
J muragõd jo om valmissustu, saab menn kopittõma murakad on juba valminud, võib minna korjama
Lu muraga ku jo on valmiᴢ ja meep kõltõzõssi, siiz jutõllaa mätäpää kui murakas on juba valminud (valmis) ja läheb kollaseks, siis öeldakse (selle kohta) mädapea
2. M fig kollane lehm | vn корова-желтуха.
Vt. ka murakaᴢ, murakka

murhõ Lu Li J-Tsv. murhe Lu Li murõ Lu J, g murhõõ ~ murhõ J murhee Lu murrõõ Lu murõ J mure | vn горе, забота
Lu lahzõd on peened i murhõd on peenepeᴅ, a lahzõt kazvõtaa suurõssi i murhõt suurõpaᴅ lapsed on väikesed ja mured on väiksemad, aga lapsed kasvavad suureks ja (siis on ka) mured suuremad
Lu ain tämä on omijee murhejeekaa temal on alati omad mured (tema on alati oma muredega)
Lu tänävä milta mentii murhet kõik poiᴢ täna kadusid kõik mu mured ära (= täna sain ma kõigist muredest lahti)
Lu tšellä nii ep kuulu ku emää süämel se murhõ kedagi ei puuduta see nii(võrd) kui ema südant, see mure
J kõns jumal pääseb minu kazess murõss millal jumal päästab mind sellest murest!
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase
Lu sell ko on murhe elo küll sellel on raske (murerohke) elu!
Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheᴅ kõigil ei ole ühesugused mured
Lu nätšümöitöö on murhe mure on nähtamatu
Li ohto gooŕaa näimmä, ohto murhõtta näimmä küllalt häda nägime, küllalt muret nägime
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja
J vähäko tämä om murhaa kantõnnu üli kõikkiiss kas ta on vähe muret tundnud kõigi pärast!
J kõikkiiss po siä piäd murhõtt sa muretsed ka kõigi eest!
Li jäi minuu kaglaa murhessi jäi minu kaela mureks
J murõssi (~ murhõssi) võttõma (enda) mureks võtma
Lu näd on annõttu minuu murheessi näe, on jäetud (antud) minu mureks
J juumõri mehe peräss naim pääsi murhõ joodiku mehe pärast on naine (alatasa) mures

murhõtoi J-Tsv., g murhõtoi J muretu | vn беспечный, беззаботный
üvä om murhõtoill inimizell maailmõz elä muretul inimesel on hea maailmas elada

muro¹ M Lu Li Ra J, g muroo Lu Li Ra J muru, murukamar; vainu | vn газон, дёрн; луг
J akkunall on muro õues on muru
J issumm murolõ istume murule
J tee murosõõ kruga, nõizõmm katškia pelama tee murusse sõõr, hakkame kurni mängima
Lu kujal om muro kujal (= õues) on muru
Li siäl muroz on kõikõllaiss kukkaa seal murus kasvab igasuguseid lilli
Ra lagotõtaa maalõ, kujamaalõ, murolõ, niitüü pääle veetii (lina) laotatakse maha, õuemaale, vainule, niidu peale viidi
Li muroo pääl ain pelattii kullia vainul mängiti ikka kurni
J paa opõizõt kammitsa de lazz murolõ pane hobused kammitsasse ja lase vainule
M tšül̆lää muro küla vainu

Ra muroo ärüᴅ on valkaa kukka valge ristikhein on valge õiega.
Vt. ka muru²

murš-marš Lu Ra J-Tsv. pilla-palla, läbisegi | vn в беспорядке, в разбросе
J rihez ebõõ mittä poŕatka, kõig om vizgottu murš-marš toas ei ole mingit korda, kõik on visatud pilla-palla
Lu kõig on murš-marš ja izzee õõᴅ köühä kõik on pilla-palla ja ise oled vaene.
Vt. ka müllii-mällii, müllin, müllin-mällin, mürrii-märrii, mürrii-müttüü, mürrüü-müttüü

musikaᴢ Kett. M Lu Li (K Ra) musikõᴢ Lu J-Tsv. (Ra) mussikaᴢ I (Ja-Len.) muussikaᴢ I-Len., g musikkaa M Lu Li J mussikkaa Ja mustikas | vn черника
Lu tänävoon leep paĺĺo musikõssa, om paĺĺo musikkaa kukkaa tänavu tuleb palju mustikaid, on palju mustikaõisi
Lu joomukõs kazvoʙ niku musikõᴢ, sookantoiᴢ sinikas (joovikas) kasvab, nagu mustikas, soo äärtes
Lu musikkaassa teh́h́ää musikkaa varenjaa, i musikõssa kuivõtõtaa mustikatest tehakse mustikakeedist ja mustikaid kuivatatakse
Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, (siis) määrisin keele siniseks
M musikkad́d́eekaa kraazgattii sinissä mustikatega värviti sinist (= värviti siniseks).
Vt. ka mussikkainõ

muskula Lu muskul J-Tsv., g muskulaa Lu lihas, muskel | vn мускул
J vahi, mid mehell om muskulõᴅ, rautõizõᴅ vaata, millised musklid on mehel, raudsed!

mussa Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li J I (R V Ra Ku) mussõ J muss Ra J-Tsv. musse Kr Мусса Tum. Муста Pal2, g musaa Kett. K R L P M S Lu Li J I mus̆saa M vdjI muhsa Kr
1. must, musta värvi | vn чёрный
P krapu viezä om mussa vähk on vees must
M mussa niku arappi must nagu neeger
Lu musikaz on musõpi, a joomukaz on sinine mustikas on mustem (= tumedam), aga sinikas on sinine
Li kaatsad õli painõttu musassi püksid olid värvitud mustaks
J musassi veiteʙ muutub mustaks
K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma
Lu mussa katti ku meeb rissi teessä, siiz üvvää elä oottõõ (uskumus:) kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota
M mussa kana kauniijõ munõjõõ pääll(ä) isub. kattila (Set. 17) mõist must kana istub punaste munade peal? – Katel
J mussaa süüʙ, valkaat situʙ. mikä se on. päre mõist musta sööb, valget situb? Mis see on? – Peerg
M mus̆saa tširjava mustakirju
J silmed musad niku musat sõssõrõᴅ silmad mustad nagu mustad sõstrad
M mussa smaroda ~ mussa smaaroda ~ M Lu mussa smoroda mustsõstar
Lu mussa siplikaᴢ mullamurelane, must sipelgas
muss varõᴢ künnivares, must vares
P Lu mussa maa ~ J muss maa must muld
2. tume, must; mustjas | vn тёмный, темноватый, черноватый
P murrap tulla mussa pilvi tõuseb kiiresti (murrab tulla) tume (must) pilv
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺĺo süä vs tumedad (mustad) juuksed, õrn süda, heledad (valged) juuksed, vali süda
Lu tämä on musaa pääkaa ta on tumeda (musta) peaga
Lu mussa kõltanõ ämmätuššu mustjaskollane ämmatoss
3. must, määrdunud | vn грязный, испачканный, загрязнённый
P sill on tšäjed musaᴅ sul on käed mustad
J riiga ahtõja sõvad om mentü õikõ musassi reheahtja rõivad on läinud õige mustaks
Ku kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs katel sõimab pada, aga küljed on mustad mõlemal

Lu nii süäntüziᴅ, mahzaᴅ menti musassi nii vihastasid, (et) kops läks üle maksa (maks läks mustaks)
Lu mussa taitšina rukkijahust tainas, leivatainas
J mussa maa soomuda, mudamaa
Lu mussa pää nõgipea (nõgiseenest haigestunud viljapea)
J muss puu med́d́e maall ep kazvo eebenipuu meie maal ei kasva
I musat seemetškaᴅ päevalilleseemned
I mussa iva tungaltera
P juoltii, ett musad rässäized lentäväᴅ, tulõp tševäᴅ öeldi, et kuldnokad lendavad, tuleb kevad
M mussa räsäᴢ kuldnokk
J mussa gruza tõmmuriisikas
I musad bobuškad õlivaᴅ olid mustad rõuged
Ja mussa meri Must meri
P siz eb õlõ ahjoza tulta, mussa ahjo on kunni tämä vuhizõb rihtä müö siis ei ole ahjus tuld, leegita (must) ahi on, kuni ta (= tulekera) vuhiseb mööda tuba
Lu mussa sauna, ilma trubbaa sauna suitsusaun, ilma korstnata saun
M miε õlõn kazvannu mussaz riheᴢ ma olen kasvanud suitsutares
Lu mussa õttsa õli savurihi, tõin õli valkaa õttsa (vadja tare) korstnata pool oli suitsutare, teine (pool) oli korstnaga pool
S saunaa mussaa viittä lämmitättii köeti suitsusauna
M od́d́an musassi päivässi hoian musta(de)ks päeva(de)ks
Lu miä elän niku mussaz mettsäᴢ (pime inimene oma elu kohta:) ma elan nagu pimedas metsas
Lu meilä on kuiva pakkain, siiz on sirka ilma; kõnsa on pilveza i lunta saaʙ, siiz on mussa pakkain meil on kuiv pakane, siis on selge ilm; (aga) kui on pilves ja sajab lund, siis on must pakane
M nüt söö musalta lehmältä piimää nüüd söö musta lehma piima (= joo vett piima asemel)
I kõõs tuli sõta, meile, mussalõ väele, tuli kehno elää (Len. 286) kui tuli sõda, algas meil, lihtrahval, vilets elu
L musaa tširjaa lukõjad õlivaᴅ olid Seitsmenda Moosese raamatu lugejad
Lu mussa tširja ~ musat tširjaᴅ (tsaariaegne) keelatud kirjandus.
Vt. ka harma-mussa, perimussa
Vt. ka musõrtava, musõttava

mustalainõ M I mustalain P M Kõ Lu Li Ra J mustõlain J mustlain J-Tsv. muslain (Ku-Len.), g mustalaizõõ M Kõ Lu Li Ra J I mustalaizyõ P mustõlaizõõ ~ mustlaizõõ J-Tsv. muslaize Ku-Len. mustlane | vn цыган
I mustalainõ tuõp tšül̆lää müü, laatka tšäezä, värtšikot sellää takana, lahsi siottuɢ üli pih̆haa, tuõʙ sillõõ kot̆too, tšüzüʙ kõikkõa mustlane käib küla mööda, kauss käes, kotikesed seljas (selja taga), laps seotud üle piha, tuleb sinu juurde koju, mangub kõike
J näd om meeᴢ, daaže mustõlaizõõ petti näe, on (alles) mees: isegi mustlase pettis ära!
M mustalaisii balagana mustlaste telk
Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk keel käib nagu mustlase nahkpiits

mutazikko Lu Ra J-Tsv., g mutazikoo Lu
1. mudane, märg koht; õõtsik; (soo)mülgas | vn илистое, мокрое место; трясина
Lu kuza kõvassi vajjooʙ, se onõ mutazikko, vajovõ mutazikko; on i mettsäzä, on i tee päälä, on i niitüü pääl, jõgõõ rantoiᴢ; siäl on aina mussa maa, mutazikkoᴢ kus kõvasti vajub, see on õõtsik, vajuv õõtsik; (see) on (ka) metsas, on ka tee peal, on ka niidul, jõekallastel; seal on ikka mustmullamaa
Lu sooz on mutazikkoiᴅ; ühz naizikko õli mennüt soχχoo jevikkoo i sinne vajjoonu õli, mutazikkoo soos on mülkaid; üks naine oli läinud sohu jõhvikale ja oli vajunud sinna mülkasse
2. turbaraba | vn торфяное болото
J halik-mäen nall om mokom mutazikko, jot hittoatši ep kazvo Halikmäe all on selline turbaraba, et mitte kuraditki ei kasva (seal)

muut J-Tsv.
1. muudkui (et), ainult (et) | vn только (что)
lofko poik, muut oŋ kõvassi juumõri tore poiss, ainult (et) on kõva joomar
joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine
2. aga, kuid | vn но, а
pani plehkuu, muut krapatti tšiin pani plehku, kuid nabiti kinni
kui paĺĺo ni riitõõ, muut minu tšäsi jääp pääle kui palju (sa) ka ei riidle, aga minu sõna jääb peale

nii om paĺĺo marjaa, muut va kopit nii palju on marju, (et) muudkui korja!

mõizanikka P Lu J mõiznikk J-Tsv. moiznikka Ku, g mõizanikaa P Lu J mõiznikaa J mõisnik | vn помещик
P piti ženihaa esimeizell üötä tuvva nuorikkõ mõizanikalõ üösiessi peigmees pidi esimesel ööl tooma pruudi mõisnikule ööks
J mitä näill murhõtt, nämä om mõiznikaᴅ mis muret neil, nad on mõisnikud

J mõiznikkojõ suku aadlisugu.
Vt. ka moiznikka

mõltoin J-Tsv., g mõltoizõõ J kriidine | vn меловой
elä kerte minu mussa pinžikka, sill om mõltoizõt tšäeᴅ ära puutu minu musta pintsakut, sul on kriidised käed

mõlõpaᴅ Kett. K M Po Lu Li J mõlõpõᴅ Lu Li J mõlõmaᴅ M nõlõpaᴅ Al. Kett. K L P M Kõ S I nõlepat K-Ahl. nõlõpadõ K-Set. molepaᴅ (Ku) molemmaᴅ Ku pl mõlemad | vn оба, и тот и другой
Lu pata kattilaa sõimaaʙ, a mõlõpad on musaᴅ vs (ahju)pott sõimab katelt, aga mõlemad on mustad
Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpõd on valkaaᴅ vs käsi peseb kätt, mõlemad on valged
P nõlõpill õlivat poigaᴅ mõlemal olid pojad
S nõlõpad miikkulat piämmä mõlemat nigulapäeva peame
Lu uhzõõ kramppi on sisi poolõᴢ i erätse poolõᴢ, mõlõpaᴢ poolõz õllaa krampiᴅ ukse käepide on seespool ja väljaspool, mõlemal pool on käepidemed
J katto jo om mõlõpiiss poolta katõttu katus on juba mõlemalt poolt kaetud

mähä Kett. K-Ahl. M Lu Ra J-Must. J-Tsv., g mähää Lu Ra J mäh̆hää M
1. mähk (koorealune pehme kude puudel) | vn мезга, заболонь, оболонь (мякоть под древесной корой)
Lu tševväässä ku mahla lopuʙ, siis koorõõ ja puu vällii tuõb mähä kevadel (kevadest), kui mahl lõpeb (= lakkab jooksmast), siis tuleb (= tekib) koore ja puu vahele mähk
J nooriis petäiiz om makuz mähä noortes mändides on maitsev mähk
M kõõz on tšev̆vääl pihgulla mäh̆hää aika, sis võttaaz mäh̆hää i süvväᴢ kui kevadel on männil mähiaeg, siis võetakse mähki ja süüakse
Kett. M pihguu mähä männimähk
2. valmimata (pähkli)tuum | vn мякоть неспелого ореха
J päh-tšenää mähä valmimata pähklituum
3. (puu)mahl | vn (древесный) сок
Kett. kazgõõ mähä kasemahl.
Vt. ka petäjämähä, pihguumähä
Vt. ka mahla

mämmi¹ P Lu J I, g mämmii Jmarikaašša
P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie i süötii rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse ja söödi

J vihmoiss tee om mennü kõikkinaa mämmissi vihmadest on tee läinud lausa põhjatuks (lausa pudruks)

märtšä Kett. K L P M Po Lu Li J I (R Kõ Ii Ma) märtše Pi Ke Lu J märtš J-Tsv. märḱä ~ märk Ku Мерче Tum. Мэ́рджэ K-reg2 Мэрджэ Pal2, g märjää P Pi Ke M Kõ Lu Li J mäŕjää J märd́ää (I) märdžää (Ii Ma) märg; niiske; vihmane | vn мокрый; сырой; дождливый
P tulõn õhtagon kotuosyõ, mär-tšä, idgõn tulen õhtul koju, (olen) märg, nutan
Lu vihmaa alla bokka tšülmä da ize märtšä vihma käes (on) külg külm ja ise (oled) märg
J seltšä on märtšä higõssa selg on higist märg
Li sõpa märtšä, alki niriss riie on märg, (sellest) hakkas (vett) nirisema
Lu õli lahsi mär-tšä, siis pantii kuivaᴅ hunnuᴅ (kui) laps oli märg, siis pandi (talle) kuivad mähkmed
M märtšä niku iiri kk märg nagu hiir (= märg nagu kassipoeg)
J märtš niku poukku kk märg nagu pesu
Lu märjel õpõzõl ep saa antaa juuvva vettä märjale (= higisele) hobusele ei tohi vett juua anda
J paaruss menti akkunõd märjessi aurust läksid aknad märjaks
J sõvad on läpi märjeᴅ rõivad on läbimärjad
Lu märtšää lunta saaʙ sajab märga lund
Lu issu märjää maa päälee, sai enellee läzüü istus märja maa peale, sai endale haiguse
M märtšä maa, soomaa märg maa, soomaa
Lu oh ku on märtšä tee oh, küll on märg (= porine, loikudes) tee
Lu ain on silmäᴅ märjäᴅ alati on silmad märjad (= pisarais)
J uhzõd on haroustu mäŕjess uksed on niiskusest (märjast) paisunud
märjäss kanass sõittõliᴅ (sa) sõimasid märjaks kanaks
Li om märtšää koosia on märjavõitu
Lu on kuiva süüglä i märtšä süüglä on kuiv rakk ja märg rakk
Li eb õõ se märtšä tuuli, a mokom niku kuiva ahava tuuli see ei ole niiske tuul, aga niisugune nagu kuiv (murd. ahav) tuul
M tänänn eb õõ üvä ilma, märtšä päivä täna ei ole hea ilm, (on) vihmane päev
M leeb märtšä sütšügo tuleb märg (vihmane) sügis
Ku märk ep pölḱää märḱää vs märg ei karda märga
J siult vaa jääb märtše jälell kk sinust jääb vaid märg (plekk) järele

mässüzä: mässüᴢ Lu adv sassis, segamini, segi | vn в беспорядке, в запутанности
niitt om mässüᴢ niit on sassis

mässüü Lu J adv sassi, segamini, segi | vn в беспорядок, в запутанность
J niitid om mentü mässüü niidid on läinud sassi
Lu rihma meni mässüü köis läks sassi
J menti kõig d́eelõd mässüü kõik asjad läksid sassi

mätšilikko J-Tsv., g mätšilikoo J mägine | vn гористый
uralaa pooli om mätšilikko Uurali kant on mägine

mättiissä Lu Li (Ra J) mättiss Ra J-Tsv. mätt́s´iissᴀ̈ (Ku), pr mättiin Lu Li Ra J mättin Ra J mätt́s´iin Ku, imperf mättiizin Lu Li mättizin Li J (vaevaga, raskustega) ronida; trügida, tikkuda, tungida | vn влезать, влезть, залезать, залезть, вталкиваться, втолкнуться
Li ku om õhzõᴅ, siz on üvä mennä puhhõõ, ku bõlõ õhsia, sis piäb mättiissä kui on oksad, siis on hea minna (= kerge ronida) puu otsa, kui pole oksi, siis peab (vaevaga) ronima
Lu miä mättiizin mäee pääl ma ronisin mäele
Lu elä mättii sinne, tokud maal, vikoitõd jalgaa vai tšäee ära roni sinna, kukud maha, väänad jala või käe (välja)
J elka mättiska kõiki kõrrõᴢ, – tulka vooroo ärge trügige kõik korraga, tulge ükshaaval (järjekorras)
Ra katti mättiib rihee kass tikub tuppa
Ku miä likemmäs karrua kerallᴀ mätt́s´iin, siz ampuziŋ kolmannee kerraa ma tungi(si)n samuti karule ligemale, (ja) siis tulistasin kolmandat korda
J mokom inotuᴢ, de mättip suut antõma niisugune jälk inimene, ja tikub (veel) suud andma.
Vt. ka mättäüssä, mättäütä

mättää¹ P M Lu Li Ra Ku (Kett.) mättεä P mättä J-Tsv. mättääɢ I, pr mätän P M Lu Li Ra J mät̆tää I, imperf mätin P M Lu Li Ra J
1. (täis) toppida v. ajada; (kuhugi) panna v. toppida; (hunnikusse) laduda v. visata | vn набивать, набить; положить, класть, совать, сунуть; складывать, сложить (в кучу), сбросать, сбросить (в кучу)
P mätti kõik õmad värtšikot täünεä deŋgoi toppis kõik oma kotikesed raha täis
I tilaᴅ õlgõlla mätettüüᴅ õlivaᴅ aluskotid olid õlgi täis topitud
M mätti kuhjaakaa toppis kuhjaga täis
J sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heina täis
Lu miä mätän maamunnaa vakkaa ma panen kartuleid kotti
Lu mätäb mätäp päχ́χ́ää, kipkõ eb mee topib, topib pähe, (kuid) (soni)müts ei lähe
I grinka grinkaa pääle mätettüᴅ i roojõkas periroojõkas rihi õli (pesemata) pott (oli) poti peale laotud, ja tuba oli räpane, väga räpane
Lu mätä maamunaa varrõd õvvõõ viska kartulipealsed (sise)õue (hunnikusse)
2. (kinni) katta; (maha) matta | vn закрывать, закрыть; хоронить, похоронить
I kase auta piäb mättääk tšiin see (kartuli)koobas tuleb kinni katta
I ühtä staruχaa tukattii, mätättii mah̆haa üht vanaeite maeti, maeti maha
Ra meill õltii sõtikalmoᴅ, sinne õltii sõtamehed mätettü meil olid sõjaaegsed kalmud, sinna olid sõjamehed maetud
3. tõsta v. ammutada | vn черпать, почерпать
Lu kolkki on tehtü puussa, ühs lauta on jätettü pitšässi, se on rutškõ; mätetää vettä kolkiikaa kapp on tehtud puust, üks laud on jäetud pikaks, see on käepide; kapaga tõstetakse vett
Li miä mätän kaivossa vettä ma ammutan kaevust vett
Li kobriikaa mätetää viĺĺaa viljalabidaga tõstetakse vilja
Li haamiikaa koblataa, siz mätetää koparaa, elävät kõik kalaᴅ kahvaga kahmatakse, siis tõstetakse lumme v. jäässe tehtud auku, puha elavad kalad

Li kõik mätti nahkaa pistis kõik nahka
Lu täm mätäp kõik maal ta tallab kõik maha (ka fig.)
M mokoma tuli suur ragõ i mätti ragõsta niku poolõlta vaasalta tuli niisugune tugev (suur) rahe ja sadas rahet umbes poole vaksa paksuselt (maha)
M ai ku mätti lumitšiŋkoᴅ, etti bõõ iiree troppaa oi, kuidas on tuisanud (ajanud) lumehangesid, (nii) et pole (isegi) hiirerada.
Vt. ka mätätä¹

määliä M Lu Li Ra J määliäɢ I, pr määlin M Lu Li Ra J, imperf määlizin Lu Li J
1. sõtkuda, muljuda, pigistada | vn месить, помесить (глину), уминать, умять, мять, помять, сжимать, сжать
J savi piäb eestä määliä, siiz vass tämäka saad võita savi tuleb algul sõtkuda, siis alles saad sellega savitada
J määlip tõiss niku karu käpälöika pigistab teist nagu karu käppadega
I süämikko lehmä nõisi kaivomaa naizikkoa, kõikõõ jalgaa määli tige lehm hakkas naist kaevama, muljus terve jala (puruks)
J elä va hooli, ni miä sinu luud määliŋ kokkoo kui sa ei kuula, siis ma pigistan su luud kokku!
2. painata, vaevata | vn давить, сдавить
Ra painaja õli, tuli inimiss lutissõõmaa i määlimää luupainaja oli, tuli inimest pigistama ja painama
3. väntsutada, käperdada | vn тормошить, хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Li koir käpäliikaa kõikõl viittä määlip kattia, määlib etees-takaaᴢ koer igaviisi väntsutab kassi käppadega, väntsutab siia-sinna
Li elä määli minnua ära käperda mind!
4. kortsutada, käkerdada | vn мять, помять, комкать, скомкать
Lu elä määli sõppaa ära kortsuta rõivaid!
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa (ta) laotas enda ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
5. (linu) lõugutada e. kolkida; (parkaineks kasutatavaid pajukoori) pehmitada | vn теребить (лён); мять, помять (ивовую кору, употребляемую для дубления кожи)
I tapõppuizilla tapammaɢ nee linaᴅ, määlimmäɢ kolgitsaga kolgime need linad (pehmeks), lõugutame
Li tapõpuilõõ pisettii piho linnaa i määlittii lõuguti vahele pisteti linapeo ja lõugutati
I parkkia määliäᴢ tapõppuila pajukoori pehmitatakse lõugutiga
6. mäletseda | vn жевать жвачку
J leh́med veel määlivet süüvve lehmad veel mäletsevad
7. fig vaevata, kurnata | vn изнурять, изнурить; изводить, извести
J oho·h, kui sinnua vaiv om määlinnü oi-oi, kuidas valu on sind (ära) vaevanud!
8. M-Set. lüüa [?], peksta [?] | vn бить [?]

M näd nüt ku määliʙ süüvvä, niku el̆läiz bõõ söönnü näe, kuidas nüüd vihub süüa, nagu pole(ks) ealeski söönud.
Vt. ka moršittaa, muglia, muljua, murittaa, murjata, murjoa, murjuta, murrõlla, mägliä, märehtellä, märehtiä, märehtää, märestellä, märestiä, müllätä

määttüä J-Tsv., pr määtüʙ J, imperf määttü J rikneda, roiskuda; mädanema minna; mädaneda | vn портиться, испортиться; тухнуть, протухнуть; сгнивать, сгнить, загнивать, загнить
kana-muna om määttünnü kanamuna on riknenud

mökössää: mökössä J-Tsv., pr mökösän: mökösen J, imperf mökösin J (surnuks) kägistada | vn душить, задушить, у-
mettsez om mökösettü kupts metsas on kaupmees (surnuks) kägistatud.
Vt. ka mökissää

mööhä Kett. K-Ahl. M I müühä Lu Li müüh J-Tsv., g mööhää: müühä J
1. hiline | vn поздний
J kahõsa tunnia oomnikkoa tšüläz jo om müüh aik kell kaheksa hommikul on külas juba hiline aeg
I mööhä õhtago hiline õhtu
J tuõ tšäümä, va müühepell aika, siiz miä leeŋ kotonn tule külla (käima), ainult hilisemal ajal, siis ma olen kodus
J siä tulit kõikkaz müühep, semperäss õõt-tši müühep tõisiit sina tulid kõige hiljem, sellepärast oledki teistest hilisem
2. subst hiline aeg | vn позднее время
J kuza siä, polunošnoi, nii müühässaa häülüziᴅ kus sina, ööhulgus (kesköine), nii hilise ajani hulkusid?
I miä en ehig mennäɢ, mööhä tuõʙ ma ei jõua minna, hiline aeg tuleb kätte

müühäin Lu Li Ra müühäine Lu müühein J-Tsv., g müühäizee Li müüheizee ~ müüheize J
1. hiline, hilinenud | vn поздний, запоздалый
Lu se on müühäine marja, müühää valmisuʙ see on hiline mari, valmib hilja
Li varrain lintu nokkaa puhasaʙ, müühäin silmii pühiʙ vs varane lind puhastab nokka, hiline pühib silmi
Ra müühäin võõraᴢ hiline külaline
Lu tänävä jo on nüt müühäin aika, miä kuhõõkaa em mee täna on nüüd juba hilja (hiline aeg), ma ei lähe kuhugi
Lu miä jäin müühäizessi ma hilinesin (jäin hiljaks)
2. aeglane (aeglase v. pikaldase loomuga), venitaja | vn медленный, медлительный, неторопливый
J tšen om müühein, see kõnsait õmall aika paikõlõ b jovvu kes on aeglane, see ei jõua kunagi õigel ajal kohale
J oi mikä siä õõd müühein meeᴢ oi milline venimus (venitaja mees) sa oled!

müüttši Lu J-Tsv., g müütšii Lu J müütši J müük | vn продажа
J suurõᴢ lidnõᴢ om mõnõllaizõt tavarõd müüttšiᴢ suures linnas on mitmesugused kaubad müügil
J puudaa kõlmõt kapussa lazzõm müüttšii puuda kolm laseme kapsaid müüki
Lu peremmees pani kalaa müüttšii peremees pani kalad müüki
J peremmeez vei opõizõ müütšile peremees viis hobuse müügile (= laadale müüa).
Vt. ka salamüüttši

nagrastaa M (Kõ S Ja), pr nagrastaan M, imperf nagrastiin M Kõ S Ja nagrastin Mnagrahtaa
M pojo nagrastii i mehed tõizõd nagrastiivat (Set. 12) poiss naeratas ja teised mehed (ka) naeratasid
M täm om mokom tšudakka, täm ku juttõõp sõn̆naa, vaikko et tahtoiz nagraa, no ed või terppiä, etti ed nagrastaiᴢ ta on niisugune veidrik, (et) kui ta (vaid) ütleb sõna, (siis) kuigi (sa) ei tahaks naerda, aga (sa) ei suuda vastu pidada, et (sa) ei naera(ta)ks

nahka Kett. K-Ahl. L P Ke-Set. M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R-Eur.) nahkõ Ra J nahk Ra J nakka Kr Нагка Tum. Pal1 На́гка Pal1 K-reg2 Ii-reg1, g nahgaa Kett. L P M Kõ Lu Li Ra J I nahga J R-Eur. nahaa Ku nahk | vn кожа, шкура, шкурка
P tšämmälel meni nahka õhuussi, kaugaa en tehnüt tüötä kämblal muutus (läks) nahk õhukeseks, (ma) ei teinud kaua (= polnud kaua teinud) tööd
J päivä põlõtti nahgaa, tšiskauʙ päike põletas naha (ära), kestendab
J nii õõrtozim varpaad jot nahgõtt jääti hõõrusin nii varbad (ära), et jäid nahata
Lu se jäi pahaizõssi, niku haamu, luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, (ainult) luu ja nahk
J ühess ärjess kaht nahka t tšizgo vs ühelt härjalt kaht nahka (sa) ei kisu
Po šuuba õli nahkoiss kasukas oli nahkadest (tehtud)
Po täm õppihuᴢ nahkoi tetšemää ta õppis nahku parkima
P nahkoi dubittaass nahku pargitakse
M lahsi õli lampaa nahgaa süämmee tšäärittü laps oli lambanaha sisse mässitud
M tšennää paglat tehtii opõzõõ nahgassa vai lehmää nahgassa pastlapaelad tehti hobusenahast või lehmanahast
Lu kanaa nahka on krompõlikko kananahk on krobeline
J siit tetši tšeritšennäᴅ, täi nahgass sellest tegi pastlad, täinahast
Lu kanamunaa nahka kanamuna nahk
J magoo nahka maonahk
Lu sirentsi nahka poolpehme nahk
Lu juhtõ nahka juhtnahk
J saappõgõd on õmmõltu juhti nah-gõss saapad on õmmeldud juhtnahast
J põhjõ nahk tallanahk
S Lu nahka muna nahkmuna (kanal)
S nahka massina nahkkukkur
Lu Ku nahka rooska nahkpiits
P nahka remeniᴅ nahkrihmad
J nahk peredńikk nahkpõll
M nahka tšennäᴅ pastlad

J tõmpa raŋgid rint nahgõll üvässi tšiin tõmba rangid rinnusega hästi kinni
Li seltšä nahka, se meeʙ üli sed́olkaa, piäʙ aisoita tšiini sedelgarihm, see läheb üle sedelga, hoiab aisu kinni
Lu raŋkipuilla on üllä arjuz nahka rangidel on ülal harjuserihm
Tum. Чирья нагка paber
J nahka tiiru ~ nahka tiiro nahkhiir
J nahgaa kaivojõ nöörija (= liigkasuvõtja)
Lu ku on kõvassi umalaᴢ, jutõllaa: se on tuhka nahka umalaᴢ kui (keegi) on kõvasti purjus, öeldakse: see on purupurjus
P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud
Lu katti sei jänesee nahkonaa kass sõi jänese koos naha ja karvadega
M koko lehmä nahkoinaa päivinää mahsõ kahtšümmett viis rubĺaa terve lehm koos naha ja karvadega maksis kakskümmend viis rubla
J tauti on nahgaa nallõ, eb või nõissõ haigus on ihus (naha all), ei või tõusta
Lu täll on paksu nahka, mittää p hooli tal on paks nahk, millestki ei hooli
J nahk on täünö kõht on täis (söödud-joodud)
J nõizõt pilla tetšemä ni saad nahgaa täünö (kui) hakkad pahandust tegema, siis saad nahatäie
Lu miä sillõ annan nahgaa täünn ma annan sulle nahatäie
Lu annõttii nahgaa pääl(ä) anti naha peale
Ra miä tältä nahgaa tõmpaan üli pää ma tõmban tal(t) naha üle kõrvade (pea)
J nahk lastii mahaa (teda) karistati
Ra ojja õma nahkaa, elä siivolla hoia oma nahka, ela korralikult
Ra se poikõ ku suvaap tüttöä, nii nah-gõss meeb vällää küll see poiss armastab tüdrukut, nii (et) poeb nahast välja
Lu eb või mahtua omaa nahgaa süämee ~ nahgaa süämez ep saa tillaa poeb kas või (oma) nahast välja (= ei saa rahu)
M paha inemin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loi halb inimene, ta ei ole (kunagi) rahul
Lu kõik võtti sei, pani nahkaa kõik võttis sõi (ära), pani nahka
Li kõik mätti nahkaa kõik parkis nahka
J jo kuile kõik toomizit pisid nahkaa kas juba kogu külakosti pistsid nahka?
Vt. ka aŋgõrjaznahka, arjuznahka, juhtinahka, kagl-nahka, kana-nahka, kärn-nahka, lampaa-nahka, makonahka, marraznahka, piki-nahka, põhja-nahka, pähtšenänahka, päänahka, rinnuz-nahka, rintnahka, satul-nahka, sed́olk-nahka, seltšänahka, sittanahka, sool-nahka, tširnahka, vatsannaluznahka, vattsamakonahka, õhjanahgaᴅ

nain Kett. K U P M Kõ S Lu Li Ra J Ku nainõ K L P M Lu Li J I (Kõ Po) naine K-Sj. R-Eur. Kr (K-Salm1 R-Lön.) nainee K-Ahl. nainᴀ Ku naina Kr nai Lu На́ине Pal1, g naizõõ Kett. K M S Lu Li J I naizõ J naisee K-Ahl.
1. naine, naisterahvas | vn женщина
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne(m saunas) pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed
Lu ühed naizõt pitäväᴅ jürtšiä, mehije eb õõ ainult naised peavad jüripäeva, mehi ei ole (pidutsemas)
Li lehmäkarjuššina naisiita bõllu naised lehmakarjuseks ei olnud
Lu naizill on ivuᴢ pittšä, meeli lühüᴅ vs naistel on juus pikk, (aga) aru lühike
K a pojod õlivad .. naisii sõpõiza (jõulusandiks käimise kohta:) aga poisid olid .. naisterõivais
Li kaglatunniᴅ enne õltii naisiil, se on naisiijõ tunniᴅ kaelakell oli ennemalt naistel, see on naistekell
I naisii kaputta õli pittšä naistesukk oli pikk (= pika säärega)
I paksu nainõ ~ J suurõõ vatsaakaa nain rase naine
Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ teda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse
Lu leski nain, meessä eb õõ, piäp tšäüttää talloa lesknaine, meest ei ole, peab (üksi) talu pidama
2. naine, abikaasa; abielunaine | vn жена, супруга; замужняя женщина
K täll õma pere, nain on i laχs on tal on oma pere, naine on ja laps on
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (omavahel nagu) siga ja sitt
L poigat tulõvad naisinaa pojad tulevad (oma) naistega
Lu müü meemmä kosimaa poigal tüttöä naizõssi me läheme pojale tüdrukut naiseks kosima
J veelko siä tullõizid millõõ naizõssi kas sa tuleksid mulle naiseks?
J võtti enelles tõizõõ naizõõ võttis endale teise naise (= abiellus teist korda)
I meeᴢ meni poizõɢ naizõlta, meeᴢ jätti naizõõ mees läks naise juurest ära, mees jättis naise maha
Lu däädää naissa kutsutaa täti i däädi onunaist kutsutakse {t.} ja {d.}
Ku sapošnikaa nain ain keŋgettᴀ̈ käüʙ vs kingsepa naine käib alati kingadeta
L kunikkaa nain ~ Lu kunikaa nain kuninganna, kuningaproua
Lu eb õõ tüttö, epko leski, epko nain, mehennain ei ole tüdruk ega lesk ega abielunaine, mehenaine
Lu sapanad õltii, sapanaa peettii naizõt pääᴢ {s}-d (= linikutaolised peakatted) olid, {s}-t kandsid abielunaised peas
J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees on võtnud endale armukese
M I meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain abielunaine, mehenaine

M õlin χolostõi i tšäüzin naizõlõõ olin poissmees ja käisin ehal.
Vt. ka aluzmehennain, däädännain, emänainõ, emännain, emätännain, kńääźän-nain, kunikaannainõ, mehennainõ, naapurinain, nõitonain, papinnain, perenain, perennain, piimänain, poigannain, polkkonaine, saunanainõ, saunannain, taikanain, talonnain, talopoikanain, tšülänain, tšüläänain, veĺĺennain, venäi-nain
Vt. ka naa², naispooli, naizelokaᴢ, naizeläjä, naizikko, naizikkõ, naizrahvaᴢ

nalaa P J nala J-Tsv. postp alla | vn под
J lamahtaa pehgon nala vilusõõ heida põõsa alla vilusse
J toukkaa millõõ järjükkõin jalkoin nalaa tõuka mulle järi jalgade alla
J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla
(noomeniga liitunult в составе композиты:) J võtti viskõš špeili tilannalaa võttis viskas peegli voodi alla
P pani paa lavvaanalaa pani savipoti laua alla
J pääsko tetši garnizõnnalaa pezää pääsuke tegi karniisi alla pesa
J pääzgot pesüstü räüssännalaa pääsukesed (on) asunud pesitsema räästa alla
J meni jäneᴢ, issuus pehgonnalaa de idgõʙ läks jänes, istus põõsa alla ja nutab
J viska bruuss lävennala, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, on kuivem tuppa tulla
J räüssännalaa räästa alla
J räkä on kuivõttunnu tšiin nenännala tatt on nina alla (kinni) kuivanud.
Vt. ka katonnalaa, maannalaa, makauznalaa, mäennalaa, räüssännalaa
Vt. ka alaa, allõ, nallõ

nalla K Lu I nallõ Lu Li J nall Lu Ra J Ku
1. postp all | vn под
K koira on lavvaa nalla koer on laua all
J einäruupu on kuhja nallõ heinapebred on kuhja all
Li päällä on kahmõ, a kahmõn nallõ eb nii tšiire jäätü peal on (külma)kahu, aga kahu alt (all) ei külmu nii ruttu
Lu jalgassijõõ nall õllaa tormaaᴅ (ree)jalaste all on rauad
Lu rauta koril õllaa kurkun nallõ niku niglõᴅ raudkiisal on kurgu all nagu nõelad
I potpruga piäb õllaɢ opõzõlla vatsaa nalla sedelgarihm peab hobusel olema kõhu all (= kõhu alt läbi)
Lu elä seizo vihmaan nalla, siä kasuᴅ ära seisa vihma käes, sa saad märjaks
I varõz lentääʙ taivaa nalla vares lendab taeva all
J halik-mäen nall om mokom mutazikko, jot hittoatši ep kazvo Halikmäe all (orus) on niisugune turbaraba, et kuraditki ei kasva (seal)
2. postp eel | vn до, под, перед (во временном значении)
Lu pädrää pühänä ja jaanin nallõ õllaa üväᴅ päivüü ilmõᴅ peetripäeval ja jaanipäeva eel on head päikesepaistelised ilmad
(noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu nootta on jäännalla noot on jää all
J pehgonnallõ kazvovõt siined i gruzaᴅ põõsa all kasvavad kaseriisikad ja kollariisikad
J kassu vihmõnnall räpälessi sai vihma käes läbimärjaks
J kazelt perennaizõlt mittäit ed noppaa, kõig on lukunnall sellelt perenaiselt ei näppa (sa) midagi, kõik on luku taga
J pahaa mehee parraanallõ rl halva mehe habeme all
Lu J rattiinalla aida all
J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel on mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, on veel maksu all.
Vt. ka alõuzõnnalla, ikkunna·lla, kailannalla, kainnalla, maannalla, makauznalla, mäennalla, ohtogonnalla, tuulõnnalla
Vt. ka alla²

niiskaussa: niiskauss J-Tsv., pr niiskauʙ J, imperf niiskauzi: niiskauᴢ Jniissüä
nii om märtš ilm, jot kõig niiskauʙ on nii märg ilm, et kõik läheb niiskeks

niiskõa P Ra niiska J-Tsv. niiskia J niiskiä Li, g niiskõa niiske | vn сырой, влажный
Li viĺĺa ku on veel niiskiä, et saa javvaa, siiz meeʙ hõmmõõ kui vili on veel niiske, (siis) sa ei saa (seda) jahvatada, (sest) siis (see) läheb (pärast) hallitama
J maa on niiskia maa on niiske
J saappõgõd om vahvõᴅ, a jalgõt saati niiskassi saapad on tugevad, aga jalad said niiskeks
J üli niitüü on niiska menne üle niidu on niiske minna.
Vt. ka nepsiä, niissiä, niissü

niitti K-Ahl. L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Al. Kett. U) niitt Lu, g niitii P M Kõ S Lu Li J niiti J
1. (linane v. puuvillane) niit v. lõng | vn (льняная или хлопчатобумажная) нить, нитка
L lina tšedrätässä niitissi lina kedratakse lõngaks
Li jõka kaaroz on kuuštšümmed niittiä igas pasmas on kuuskümmend lõnga
K pääliskõrtõizõd niitiᴅ puhastatud linadest kedratud lõngad
Lu se õli kotoniitti, a kase on õsõttu niitti see oli koduniit (= kodus kedratud niit), aga see on ostetud niit
Po mõnõllaisijeekaa niittijeekaa õmmõltii kagluhsõᴅ kaeluse(i)d tikiti mitmesuguste lõngadega
Lu niitt om mässüᴢ niit on sassis
Li niitti mässäüʙ niit läheb sassi
J niitid mennää sassii niidid lähevad sassi
Lu niittiä saaʙ jatkoa, sõlmõta niiti saab jätkata, sõlmida
M tee niitilee sõlmu õttsaa tee niidile sõlm otsa
J lükib elmeᴅ niittii lükib helmed niidi peale
J niitill õmmõlla sõpoi(t) niidiga õmmeldakse rõivaid
J niitiss kuota võrkkoa niidist kootakse võrku
J õlki varrõssi valõlõ, niitti siimassi sitele rl õlg vala (piitsale) varreks, niit seo keeleks
M tinen ärtšä, linõn äntä. nigla i niitti mõist tinast härg, linane saba? – Nõel ja niit
J õmpõõ niitii õtsall nappu mekolõõ õmble niidijupiga (niidiotsaga) nööp poolpalitule ette
Lu hoikka niitti peenike niit
Lu paksu niitti jäme niit
Lu purjõ niitti purjeniit
Lu katuška niitti rulli-, pooliniit
J valo-niitill õmpõmma traageldama (traagelniidiga õmblema)
2. pl lõim | vn основа (продольные нити ткани)
M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim(ed) aetakse lõimepakule
I vehsittii niittilöjä viipsiti lõime
I loopuulla lootii niittilöjä käärpuu(de)l loodi (kanga)lõime

M surma rippu niitii päällä surm oli silme ees ~ hing rippus niidi otsas
Lu sitkaa niku niitti liha liha (on) sitke nagu kõõlus.
Vt. ka kaartoniitti, katokkaniitti, katuška-niitti, kotoniitti, linaniitti, lõŋk-niitti, pootiniitti, sukk-niitti, õmpõluzniitti

nisu K P M Kõ S Lu Li Ra J I (Kett. vdjI Kr) Нису Tum., g nizuu Kett. K P Lu Li J niz̆zuu M vdjI I, pl nisud Kr nisu; nisujahu | vn пшеница; пшеничная мука
P nisuu on kaχs sorttaa: ilmaa õkai ja õkaikaa nisu on kahte sorti: ilma oheteta ja ohetega
P pääle miikkulaa nõisass tšülvämää kagraa da õzraa da nisua pärast nigulapäeva hakatakse külvama kaera ja otra ja nisu
J nizut tänävoonn üvässi kazvossa nisu kasvab tänavu hästi
K nisuu pannass, võita, munõita; see õli munavõi nisujahu pannakse, võid, mune; see oli (siis) munavõi
Li talvi nisu talinisu
Li tšesä nisu ~ J suvi nisu suvinisu
J värski nisu kakku sveežaa võika om makuᴢ värske nisujahukook värske võiga on maitsev
I siiz võtaᴅ näitä vaaliᴅ niz̆zuu javoza siis võtad, vaalid neid nisujahus
Li nizuu pää nisupea.
Vt. ka talvinisu, tšesänisu
Vt. ka nisuvild́a

nooruᴢ P J-Tsv. noorus K-Ahl. nooruuᴢ Ku (Kett.) nuoruᴢ ~ nuoruuᴢ P, g nooruu J noorusõõ ~ noorusõ J
1. noorus | vn молодость, юность
J nii minu harma nooruz vajoz nätšemett nii minu hall noorus kadus märkamatult (vajus nägemata)
J noorutta pitäis pittää innõᴢ, noorutta pitäiz oitaa noorust tuleks hinnata (pidada hinnas), noorust tuleks hoida
J nooruu intaa pitäiz oitaa nooruse hinda tuleks hoida
J armõz aik om med́d́e noorusõ aik armas aeg on meie noorusaeg
2. noorsugu | vn молодёжь
Ku koko nooruuz vennäiss läätää kogu noorsugu räägib vene keelt

nurmikkõin J-Tsv., g nurmikkõizõõ J dem. (põllu)lapp, -tükk | vn пашенка, полюшко
mettsiijõ väliz om pikkõrain nurmikkõim põltoa metsade vahel on väike põllulapp

nuužnikka Lu Ra (Li) nuužnikk J nužnikka M, g nuužnikaa J nužnikaa M käimla, kõnek. kemmerg, peldik | vn уборная, простор. нужник
Lu nuužnikka om märännü sõna, nüd jo kutsumm kõik ubõrnõi peldik on halb sõna, nüüd juba kutsume kõik käimlaks
J joos tšiirep nuužnikkaa, tšiire lazzõt kaattsoisõõ jookse kiiremini kemmergusse, varsti lased püksi
Lu nuužnikkaa meen veittämää (~ meen kultaa veittämää) lähen peldikut (tühjaks) vedama (~ lähen kulda vedama)
J nuužnikaa puhassõja sibi.
Vt. ka sittanuužnikka

nõjahtaassa: nõjahtass J-Tsv., pr nõjahtaan J, imperf nõjahtaazin: nõjahtazin Jnõjahtaa
taita nõjahtazit kuuzõõ päälee, ku kõik seltš om pihgõᴢ vist nõjatusid kuuse vastu, et kogu selg on vaigune
nõjahtaa vähäize, hookaa nõjatu (= istu) natuke, puhka

nõmmi Kett. L P M Lu Li J I (R-Reg.), g nõmmõõ L M Lu Li J nõmmyõ L nõmm (kuiv lage v. hajusate puude ja põõsastega liiva-ala | vn песчаная местность со скудной растительностью, песчаная пустошь)
Lu nõmmi on kuiva paikka, kõrkaapi soota i uittoa nõmm on kuiv koht, kõrgem soost ja soovikust (soovik ‘madal vesine maa’)
Lu nõmmõl on arva mettsä, mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa, siin kazvob i mettsä parõpi nõmmel on harv mets, mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must maa, seal kasvab metski paremini
Lu poolõᴢ kazvoʙ nõmmiloil pohl kasvab nõmmedel
J tšeŋ kõig nõmmõd nõdguʙ, se kõig marjõd maissõõʙ vs kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb
M põlõnnu nõmmi põlenud nõmm
J nõmmõõ katag om pittš, tämäss rohkap teh́h́ä kalmolõ rissiit nõmmekadakas on kõrge, sellest tehakse enamasti kalmule riste

nähossa J-Tsv.:
kase om vähäize ime, kuhõ võiz äviä nigl silmä nähoss see on vähe imelik, kuhu võis kaduda nõel (lausa) silma alt (~ silma nähes)

näro Lu:
näro põlõʙ, ku inemin süüʙ happaa i soolõssa paĺĺo i perrää süümizee järestää menep tüh́h́ee ja om painuzillaa; a vanõpõl, vanal inemizel näro põlõʙ, ku tämä enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapota i nõizõʙ hoduz makkaamaa kõrvetisi ajab (maost) üles, kui inimene sööb palju haput ja soolast ja pärast söömist läheb kohe tööle ja on kummargil; aga vanemal, vanal inimesel ajab kõrvetisi üles, kui ta enne magamaminekut sööb soolast või haput ja läheb kohe magama.
Vt. ka närä²

obahka Len. K L P M Kõ S obaχka P obakka Lu J obakk Ra J-Tsv., g obahkaa M obakaa J
1. (kasvav v. värske) seen | vn гриб
M täm sei aimaa obahkaa, aimoo obahkoo, ep tahtonu omenaakaa ta sõi paljaid seeni, ei tahtnud kartuli(te)ga (süüa)
J kase obakk om maottunnu see seen on ussitanud
M va ku nüᴅ avvoʙ, taitaa tšülväʙ obahkoo vaat kuidas nüüd (ilm) hautab, vist kasvatab (külvab) seeni
J sõrajašk on üvä obakk pilvik on hea seen
Ra kanto obakk, sitä obakkaa evät süü, se on karkaa kännuseen, seda seent ei sööda, see on kibe
J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, ainult (et) ei ole hea
M obahkoi soussoita tehäss tehakse seenesouste
J sakka vihm, obakk vihm tihe (udu)vihm, seenevihm
2. puravik(uline); tatikas | vn боровик; моховик
M siined õllaᴢ mokomaᴅ, näiltä ku lõikkaat kannaa vällä, siis tuõp piimä. a tõizõd on obahkaᴅ riisikad on niisugused, (et) kui neilt lõikad varre ära, siis tuleb piima; aga teised (seened) on puravikud
M valkõad obahkaᴅ, borovikaᴅ kivipuravikud, puravikud
M kaunispää obahka punapuravik
M nõmmi obahkaᴅ sametpuravikud [?]
M mätäjalka persee alla isup. obahka (Set. 18) mõist istub, mädajalg perse all? – Tatikas
M tämä meni konnaa obahkaa alaa (Set. 4) (muinasjutust:) ta läks tatika alla
3. J-Tsv. kuuseriisikas [?] | vn рыжик [?]
4. päkk, murd. seen, kühm (hobuse kabjal) | vn коленный гриб, нарост (на копыте лошади)
P grebat kazvavat kabjaa pääle vai obahka kazvaʙ päkad kasvavad (hobusel) kabja peale või {o.} kasvab.
Vt. ka aapaobahka, kahtšiobahka, nõmmiobahka, paganobahka, rüizobahka, siniobahka, sittobakka, tammi-obahka

opõnõ K L M J I obõnõ ~ opõne J-Must. opõn Kett. K L P Ke M Kõ Po Li J I (R U Ja-Len.) opõin P S J oponõ K M (R Kõ-Len. V) oponee K-Ahl. õpõnõ Lu Li J õpõn Len. Lu Li J (Kett. Kõ Ra I) õpõinõ J õponõ ~ õbone J-Must. õponee K-Ahl. hepoine ~ hepoinᴀ ~ hepoin Ku hepone (Ku) obben ~ opan ~ uopan Kr О́пынъ K-reg2 Li-reg1 Оппана Tum. Г̧евойнень Pal2, g opõzõõ K R U P M Kõ Ja I opõzyõ L P opõizõõ S J opozõõ K õpõzõõ Kett. Kõ Lu Li Ra J õpozõõ J õbose J-Must., pl op̆põõᴢ ~ oppõõᴢ I
1. hobune | vn лошадь, конь
K χlaarinn opõzii svätitattii floorusepäeval pühitseti hobuseid
I a oppõõᴢ nee tabunaa üüseissiɢ aga hobused, need (aetakse) ööseks hobusekarja
Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt
J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa vs kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga
J õli mitä opõzõll tuuvvõ rl oli, mida hobusega tuua (= pruudil oli suur veimevakk)
Lu siä nagraᴅ niku õpõn hirnuʙ sa naerad nagu hobune hirnub
Lu õpõn johzõp travalt i hüpältä hobune jookseb traavi ja galoppi
Lu õpõn aivassõõʙ hobune puristab
J opõin hörkisseep kõrviit hobune lingutab kõrvu
I rakõta opõnõ rakenda hobune
I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ, i opõnõ ravvotattuɢ kapjade alla (kapjadesse) lüüakse rauad ja hobune on rautatud
L opõziikaa ja jalkaizii hobus(t)ega ja jalgsi
K ajõli ovõssa juhtis hobust
K naiskuuma i meeskuuma issuvad opõzõlla naisvader ja meesvader istuvad vankril ~ reel (hobusel)
Li kĺättšä opõn kronu hobune
Lu pilkko ~ pilkkonenä ~ pilkkopää õpõnõ lauk ~ laukpea hobune
I peegana, mussa, gneeda, valkõa, aahka ~ halli, harma opõnõ kirju, must, kõrb, valge, hall (vanadusest), hall (värvilt) hobune
J pero õbone (Must. 178) peru hobune
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune
K tamm opõn märahobune
Lu neiz mettsiiz õli paĺĺo metts õpõzijõ neis metsades oli palju metshobuseid
P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee, seal on jalgsi käidud
J liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld vajab hobusesõnnikut
J opõizõõ kraappi hobusesuga, -hari
J opõizõõ nagl hobuse(raua)nael
J opõizõõ raut ~ M opõzõõ jalkarauta hobuseraud
J opõizõõ vargõᴢ hobusevaras
2. pl (teat. käterätikukirja nimetus | vn название опр. узора полотенца)

Lu opõzõõ pää suur pikergune pea (inimesel)
I opõzõ putka (Len. 285) naat
J opõizõõ mato hobukaan
J metts opõizõll om pitšät kõrvõᴅ eeslil on pikad kõrvad
Kr metsa uopan kaamel.
Vt. ka jaatiõpõn, kazvo-opõin, mettsõpõn, nahka-opõn, pero-opõin, rattsõpõnõ, ruun-opõnõ, tammaopõnõ
Vt. ka opo

paaru K-Ahl. L P Ja-Len. Lu J-Tsv. paar ~ baar J-Tsv., g paaruu Lu J
1. aur | vn пар
Lu muna tšugunikka tšihuʙ, tuõp paaru kartulipada keeb, tuleb auru
J paaruss menti akkunõd märjessi aurust läksid aknad higiseks (märjaks)
P mašina tšäüp paaruukaa masin töötab (käib) auruga
J laut zavodasõ tooti uus paaru kattil lauavabrikusse toodi uus aurukatel
Lu paaru baakk aurupaak
2. leil | vn пар (в бане)
Lu tänävä om makkõa paaru täna on (saunas) magus leil
Lu karkõa paaru vingune leil
J paar bań ~ baar bań (sauna astudes öeldakse:) hüva leili!

paastõri M Lu Li J paasteri Li paastori Ra paastari J pastõri Lu-Len., g paastõrii M Lu (karjase) abiline, abikarjus | vn подпасок (в помощь пастуху)
Lu ku on suur karja, karjuššil on paastõri kui on suur kari, (siis) on karjasel abiline
J liika om peem pojukkõin, taita ep kelpaa karjušii paastõrissi on liiga väike poisike, vist ei kõlba karjase abiliseks
Lu paastõri õli końušnikaa apinikka abikarjus oli hobusekarjuse abiline
Li ku meil końušnikka palkõttii i paastõri tooš palkõttii, siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää, a maarjassa nõisi tšäümää üüttää końušnikka i eittsenikka talossa, tšell õli õpõn, päivittää tšäi paastõri kui meil hobusekarjus palgati ja abikarjus ka palgati, siis maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti, aga maarjapäevast hakkas käima öösiti hobusekarjus ja õitsiline talust, kus (kel) oli hobune, päeviti käis abikarjus

pagana L M Lu Li Ra paganõ Pi Ke Li J pagan M-Set. Lu Ra J pa·agana·a K pakana K-Ahl. Lu Li (J) paganᴀ Ku, g paganaa L Lu J
1. kurat, vanakuri, pagan (ka sõimus.) | vn дьявол, чёрт, бес (также руг.)
Lu tulko(o) siis pakana appii, kui jumala minnua b avita tulgu siis kurat appi, kui jumal mind ei aita
L tätä duumaittii, što pagana on temast arvati, et (ta) on vanakuri
L iĺja· proro·k paganaa voimaa ajap takaa prohvet Elias ajab taga kuradi väge
K tämä kopitti tõizõt paganad ühtee ta kogus teised kuradid kokku
K juttõõp koiralõõ: aah siä pa·agana·a ütleb koerale: ah sina pagan!
2. pagan, mittekristlane | vn язычник, нехристь
J ku töö jumalaa palvõtta ep piä ted́je mittäit paĺĺo lapisõma, nii kui pakanat (Must. 155–156) kui te jumalat palute, (siis) ei pea te (midagi) palju lobisema, nii nagu paganad (teevad)
J .. kassela poolõl jordana jõkkõa ja galilea pakanai maata (Must. 154) .. siinpool Jordani jõge ja Galilea paganate maad
3. tige, kuri; äge(da loomuga) | vn злой, осатанелый, сердитый; вспыльчивый
Lu inemin on pagana, jot kraapip tõizõlt silmäᴅ inimene on (nii) tige, et kraabib teisel(t) silmad (peast)
Lu õpõn om pagan, ain purõskõõʙ hobune on tige, aina hammustab
Lu ärtšä on pagana, tuõp puskaamaa härg on tige, tuleb puskima
J pulkissõp silmiit niku pagan ärtš pungitab silmi nagu tige härg
J elähan siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhtaa nii pagan sa ära ometi ole oma laste vastu nii kuri
Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera peab alati ketis pidama
Lu se om pagan niku kipuna see on äge nagu tulesäde
4. räpane, kasimatu; solgi- | vn грязный, помойный
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on tütargi räpane
M paganaa paŋkõõ pannass kõik jätüseᴅ solgipange pannakse kõik jäägid.
Vt. ka paha, pahain, pahalain, pahan, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perkele, perko, perttsama, piru

pagla Kett. Ränk K R P M Kõ Lu Li J Ra I pagl J-Tsv. I, g paglaa P M Lu I pagla J
1. pael, nöör | vn шнур, шнурок, (тонкая) верёвка; подвязка; леска
J paglõtšennäd õltii jalgaᴢ, paglad õltii avõõ pastlad olid jalas, paelad olid lahti
J upõkkaal õltii paglaᴅ, tooš pantii paglaakaa tšiini susskingal olid paelad, pandi ka paelaga kinni
P sukat piti pagloikaa tšiini (ta) hoidis sukki paeltega ülal (kinni)
M mussa pagla õli rivall sääremähisel oli must pael
P kui kaugaa paglaa elä puno, a ühskõrt pagla menep kattši vs kui kaua (sa) nööri (ka) ei punu, aga ükskord läheb nöör (ikkagi) katki
J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs kahest keermest (säigmest) ju nööri punutakse, kahest inimesest peret luuakse (sünnitatakse)
I kazgõssa õhsaᴅ võõttuuᴅ [sic!] i siot paglalla, tiiᴅ (looaa) vih̆haa kasest (on) oksad võetud, ja seod (need) nööriga (kokku), teed viha (luua)
M laafkas sit̆toaᴢ hoikaakaa paglaakaa poes seotakse (pakk) peene nööriga (kinni)
J tšääri jaššikk nät kaze punotuu paglaka tšiin seo kast näe selle punutud nööriga kinni
J õhjad on paglassa tehtü ohjad on nöörist punutud (tehtud)
I sis paglat pan̆nii tšättšüü aukkojõõ siis panin nöörid kätki aukudesse
P pannass niisiisee paglat tšiin niitesse pannakse (tallalaudade) nöörid kinni
M õntšivitsal on kokka, siz on pagla, siz on propka õngeridval on (õnge)konks, siis on (õnge)nöör, siis on (õnge)kork
M tšennää paglad õlivad risikkoo pastlapaelad olid (= seoti) risti
J aili võrkoo paglõd om mätänestü räimevõrgu nöörid on mäda(nenu)d
J vokii paglõᴅ voki nöörid
I roozgaa pagla piitsa keel
J kõikkaz vahvõp õŋki pagl tuõb opõizõõ ivusõss kõige tugevam õngenöör tuleb hobusejõhvist
Lu võrkko pagla võrgunöör
M niitizet paglaᴅ (jämedad korrutatud) linased lõngad
Lu pag-la tšentšä pastel
2. köis | vn (толстая) верёвка, канат
I koormõõ sit̆toaɢ paglalla koormat köiega siduda
I sinneɢ autaa pagloil lazzõttii groba sinna hauda lasti kirst köitega
3. traat | vn проволока
M mokomat paglassa tehtü bukvaᴅ niisugused traadist tehtud tähed.
Vt. ka alupagla, aluspagla, jõvi-pagla, päälepagla, päälipagla, rihmapagla, rivaapagla, saappõk-pagla, sääri-pagla, tšeerto-pagla, õŋki-pagla, ülipagla
Vt. ka paagõlka

paha K R L P M Kõ S Ja Po Lu Li Ra J I Ku (Kett.) pahha I paaha Kett. Паха Pal1 Пага Pal2 Па́га Pal2 Ii-reg1 Пага́ Ii-reg1, g pahaa P Po Lu Li Ra J Ku pah̆haa M Kõ
1. subst., adj. paha, halb(us), ebameeldivus, kehv, vilets | vn плохой, бедный, скудный, убогий; плохое, неприятность
P vokki on paha vokk on vilets
Lu koko elo õli paha kogu elu oli paha
Ja meit tapas paha ilma (Len. 238) meid tabas halb ilm
I pappi tuli vassaa, paha päivä papp tuli vastu, halb õnn (päev)
L täll on paha mie-li tal on halb tuju
J pajat kõvõpõssi – tämä om paha kuulõmizõka räägi kõvemini, ta on halva kuulmisega
J em miä kazelõ poigõlõ mee mehele – tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ei mina sellele poisile lähe mehele, ta on nii kehva aruga, päris loll
M paha on elää vanalõõ paha on elada vanana (vanas eas)
L haizõp pahalõõ haiseb pahasti
L elkaa paŋkaa pahassi ärge pange pahaks
Ra ku kura silmä t́ihguʙ, siiᴢ üväätä, a õika silmä, siis pahaata kui vasak silm sügeleb, siis (ennustab) head, aga (kui) parem silm, siis halba
Lu üvvää ett-si, a pahõpaa joutu vs otsis head, aga sattus (veel) halvemasse (= sattus vihma käest räästa alla)
2. halb, tige, kuri; halb(us), kurjus | vn плохой, дурной, недобрый, злой; плохое, зло
S paha se õli herra see mõisnik oli halb
M tämä vaatab naizõõ päälee niku paha ärtšä ta vaatab naise peale nagu tige pull
mill on üvä paha koira mul on hea kuri koer
M tširos pahall sõnalla vandus halva sõnaga
M karu mär̆rääʙ pahalla äälellä karu möirgab hirmsa (kurja) häälega
L paha heŋki kolizõʙ paha vaim kolistab
M nõisi ööllä paha voima tšäümää kot̆too öösi hakkas paharet kodus käima
M kase õltii mokomad rahvaaᴅ, etti täättii tehä paĺĺo pah̆haa need olid niisugused inimesed, et oskasid teha palju halba
M mõnikkaall õli paha silmä mõnel oli kuri silm
J paha põlõp tämä süämeᴢ kurjus põleb tema südames
3. (vana)kurat, vanakuri, vanapagan; paharet; haldjas, vaim | vn дьявол, чёрт, бес; чертёнок, бесёнок; сверхъестественное существо, дух
L näimmä suurt pahaata, silmät suurõᴅ, vilisäb aivuo kõvii nägime vanakuradit: silmad suured, vilistab õige kõvasti
Ra pahal on äntä takana kuradil on saba taga
Lu paha tuli, tšäi lutissõli minnua vanakuri tuli, oli mul luupainajaks
M ińehmin meni pah̆haa jällelee, öhsü mettsääsee inimene sattus (läks) kuradi jäljele, eksis metsa
L paha vei ženiχaa vanakuri viis peigmehe ära
Lu pahaa poika tuli järvessä vanakuradi poeg tuli järvest
Lu ku vihmaa saab ja päivä paisaʙ, siz jutõltii: jumal pahaakaa tappõõʙ kui vihma sajab ja päike paistab, siis öeldi: jumal tapleb kuradiga
Lu pahaa pulmõᴅ, päivüᴅ paisab i vihmaa saaʙ, paha piäp pulmia vanapagana pulmad, päike paistab ja vihma sajab, vanapagan peab pulmi
Ra pahat tultii saunaa paharetid tulid sauna
Lu pahaa d́uužina kuraditosin, kolmteist
P metsää paha metshaldjas
4. fig kõva, kange (midagi tegema) | vn мастак (до чего-либо)
M kase meez on paha tširroamaa see mees on kõva kiruma
Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline)
Lu miä õõn paha itšävöittämää ma nukrutsen alatasa

Lu pahad reŋgiᴅ suured rohutirtsud.
Vt. ka meripaha
Vt. ka pagana, paganikko, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapooli, pahapäivine, paharätte, paholain, pahuuᴢ, pahõlainõ, pappi, paska¹, paskapooli, perkele, piru

pahka P M Lu Li Ra J-Must. pahkõ Lu pahk Ra J-Tsv., g pahgaa P Lu
1. pahk, käsn (puul, ka inimese nahal) | vn кап, наплыв (на дереве), нарост
J jutõlla, jot pahk om puu tšippa öeldakse, et pahk on puu paise
2. muhk | vn шишка
J laŋkõz lavõzõlt maalõ de sai pahgaa lobasõõ kukkus (seina)pingilt maha ja sai muhu otsaette.
Vt. ka koivupahka

paikalõõ K P J I paikalõ Lu paikala Lu paikõlõõ J-Tsv. paikõllõ Li paikõl Lu adv paigale, kohale | vn на (своё) место
J elä liikut lautaa, la jääp paikõlõõ ära liiguta lauda, las jääb paigale
Lu snaasti pannaa paikalõ taglas pannakse kohale
Li nõsa nii, što menneizi paikõllõ tõsta nii, et läheks paigale
Lu tšäsi om murrõttu, piäp panna paikõl käsi on välja väänatud, tuleb panna paika

paikata P M Kõ S Lu (Ku) paikõtõ Lu Li paikõt J-Tsv. paikataɢ I, pr paikkaan P M S Lu J paikkaa I, imperf paikkazin P Lu paikkõzin Lu J paikkazii I paigata, lappida, nõeluda, parandada | vn чинить, починить, латать, залатать
Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ uut on parem õmmelda kui vana paigata
Lu mill piäp sõppaa paikõtõ ma pean rõivaid paikama
J ohto millõ om perelee paikkamiss ja õmpõmiss küllalt on mul perele paikamist ja õmblemist
I ann millõõ naaskali, saappugaa paikataɢ anna mulle naaskel, (et) saabast paigata
J etsi tšättee suur nigl, nõizõmm sukkaa paikkama otsi kätte suur nõel, hakkame sukka nõeluma
I seppämeeᴢ vaŋkkuriit paikkaaʙ i kõitšii tiiʙ pajaza sepp parandab vankreid ja teeb kõike sepapajas

senell on jänessee nahgaakaa perze paikattu sel on jänesenahaga perse paigatud (= see on argpüks)
S pappi enipään tulõʙ, a kõrvaa lõikkaaʙ, a persee paikkaaʙ, juõltii, ku lahš tšüsü piimää suurõs pühäᴢ papp tuleb lihavõtte ajal, aga kõrva lõikab, aga perse paikab, öeldi, kui laps küsis piima suure paastu ajal.
Vt. ka parsia

paikoti J-Tsv.paikkomii
ruumõz om paikoti halvahtunnu keha on paiguti halvatud

painu M Lu J-Tsv., g painuu Lu J
1. raskus, vajutis; kaal; paine, vaev, äng | vn тяжесть, вес; труд(ность), горесть, гнёт
J kats ku gorbissuuᴢ painuss vaata, kuidas vajus raskuse all (raskusest) küüru
J onhan kassen sigas painua on sel seal alles kaalu
J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotikeses on puuda jagu
M häiläb räühtünnü, tälle mitäleeb on pantu painu (haige kohta:) käib koltunu(na) ringi, talle on (nagu) mingi paine (peale) pandud
2. paine, paindekoht, kõverus | vn изгиб, сгиб
J kokk lähsi painuu kõhass kattši konks läks paindekohast katki
J sahaga irsi painuu kõhass kattši saagige palk kõveruse kohalt katki
3. Lu painepuu (töövahend painutustöödel, näit. reejalaste painutamisel | vn приспособление для сгибания полозьев дровней и т. д.).
Vt. ka painapuu, paino, painuma, painõ

paizõttaa: paizõtta J-Tsv., pr paizõtan: paizõtõn J, imperf paizõtin J paiste(sse minna) lasta, paistetada lasta | vn давать, дать распухать, -нуть
kats-han kui om paizõttõnnu enelleᴢ jalgaa vaata ometi, kuidas on enesel jala paiste lasknud (minna)

pajatõlla Ra J pajatõll J-Tsv., pr pajattõlõn: pajattõõn J, imperf pajattõlin J frekv (kellestki) rääkida, taga rääkida, keelt peksta | vn говорить (о ком-нибудь), сплетничать
J tämäss jo om mõnõll viittä pajatõltu temast on juba mitmel viisil räägitud
Ra jottei tšülä pajatõltaiᴢ rl et küla ei räägiks taga.
Vt. ka panõttaa, panõtõlla

pakikkõin J-Tsv., g pakikkõizõõ J pakike | vn пакетик
raskõz eb lee: see va om pikkõraim pakikkõin raskeks ei lähe: see on vaid väike pakike

pakkõin J-Tsv. pakkõinõ J, g pakkõizõõ J pakane | vn мороз
taivõs sirka, taita leep pakkõin taevas on selge, vist tuleb pakane
taita om pakkõiŋ, ku lait́oot kritissä vist on pakane, et ree(jalase)d krigisevad
mokom pakkõiŋ kujall, kõik seinet präkissä niisugune pakane (on) õues, (et) kõik seinad praksuvad
J tahtozin jalkõzii tšülääsee joossõ da tšentšiit ebõõ, pakkõissõ peltšään tahtsin jalgsi külasse joosta, kuid ei ole jalatseid, pelgan pakast.
Vt. ka pakkain, pakkan

pakoliin J-Tsv., g pakoliizõõ: pakolizõõ J kiire, pakiline | vn срочный, спешный
niitši om pakoliin aik, a tämä veel tuõb mešaittõma niigi on kiire aeg, aga tema tuleb veel segama
pakoliin tüü pakiline töö

palgokaᴢ: palgokõᴢ J-Tsv., g palgokkaa J kaunarikas | vn полный стручков
tänävoonn erned om palgokkaaᴅ tänavu on herned kaunarikkad

palkolin ~ palkollin Lu, g palkolizõõ ~ palkollizõõ Lu subst., adj. palgaline | vn наёмный
meill palkolizõt tšünnetää maata meil palgalised künnavad maad
se om palkolin päiväläin see on palgaline päeviline.
Vt. ka palkallin

paneli (J-Tsv.), g panelii kõnnitee | vn панель
lidnoiz om paikoti asfaĺtiss paneliᴅ linnades on paiguti asfaldist kõnniteed

para·issi J
1. parajasti, parasjagu | vn как раз
raha nii paĺĺo, jot para·issi va saim võlgõd mahsa raha (on) niipalju, et parajasti sain ainult võlad (ära) maksta
kassen tükküz om para·issi viis arššina sittsa siin tükis on parajasti viis arssinat sitsi
2. õigeaegselt, õigel e. parajal ajal | vn во-время
para·issi joutuzitt murtšinõlõ õigel ajal jõudsite hommikueinele

paska¹ Kett. K L P M Lu Li (Ränk U Ra) pask Kett. J-Tsv., g pazgaa P J
1. pask, kõnek. sitt | vn кал, испражнение, простор. дерьмо
J mitäle kõig lehmed ajõ pazgõlõõ miski ajas kõik lehmad pasale
Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea (mitte) sittagi
2. adj., subst halb, paha, vilets; kuri | vn плохой; злой; плохое, зло
J meet siä kazell pazgõll ilmõll mettsä lähed sa selle halva ilmaga metsa?
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on halb künda
P mill on elämine paska mul on elu vilets
P täll on paska silmä tal on kuri silm
K mitä miä sillõ nii paĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mida ma sulle nii palju halba tegin, et sa hakkad mind tapma?
K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba
P sein obaχkoi, nõisi millõõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
3. pl räbu, (raua- jne.) puru | vn шлак, лом
M siεll on süed i rav̆vaa pazgaᴅ, paj̆jaa siha on siεll seal on söed ja rauaräbu, (sepa)paja koht on seal
4. kurat, paharet | vn дьявол, чёрт, чертёнок, бес
M kukkõ laulastii, mentii nee pazgad väĺĺää (kui) kukk laulis, (siis) läksid need paharetid välja

M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu
M pir̆ruu paska õsõttii tšerikossa juudavaiku osteti kirikust
Ku piruu paska juudavaik.
Vt. ka ravvaa-paska
Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapoika, pahapooli, paharätte, paholain, pahõlainõ, paskapooli, perkele, piru

patška K-Al. I (P) patškõ ~ patšk J-Tsv., g padžgaa P J patškaa J
1. pakk | vn пачка
J patšk tubakkaa pakk tubakat
J jeka mahork patškõll om band́ero·ĺ pääll igal mahorkapakil on panderoll peal
P padžgaa pεäll on band́eroĺi (tubaka)paki peal on panderoll
2. kimp | vn пучок
I urpovitsat siβottii ühtee patškaa urvaoksad seoti ühte kimpu

patškata ~ padžgata Lu paatškata (Ra) paatškataɢ ~ paatškõtaɢ I paadžgõt J-Tsv., pr patškaan Lu paatškaan ~ paatškan J, imperf patškazin Lu paatškazin Ra paatškõzin J (ära v. kokku) määrida, räpaseks teha | vn пачкать, запачкать
Lu miä patškazin platjaa, tätä on kehno pessä vai puhassaa ma määrisin kleidi (ära), seda on halb pesta või puhastada
J tšäed om paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga
Lu elä patška minnua rägääka ära määri mind tatiga
Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, määrisin keele siniseks

peeneessaa: peenessaa J-Tsv. väikesest saadik, lapsest saadik, lapsepõlvest peale | vn с малых лет, с детства
tämä jo peenessaa om vaivõin ta on juba lapsest saadik vigane.
Vt. ka peenüess-saa, peenües-tee, peenüssete·e, peenüstää, peenüüssä, peenüüs-tetä

peeni K R-Eur. M Kõ Lu Li J I Kr (Kett. U P Ja-Len.) peen M Kõ-Len. Lu Li Ra J Ku pieni L P (R U M) pìeni Po pien K L P pìen Po piini Kl-Set. peene Kr Пïени Pal2 Пе́ни Ii-reg1, g peenee K R P M Kõ Lu Li J pienee R U pienie P peene Lu-Len. J-Tsv.
1. väike, peen; vaikne, tasane | vn маленький, малый, мелкий; тихий
M nii õli peen niku tšärpäne oli nii väike nagu kärbes
J om vähäize ahasuᴢ: pere suur, rihi peen on veidi kitsas (väheke kitsikus): pere suur, tare väike
K miε õlin peeni, viis vootta ma olin väike, viis aastat (vana)
Li peen meez õli oli väike(st kasvu) mees
M ai ku on peentä kazvoa küll on väikest kasvu
M peen katti väike kass(ipoeg)
J suurt tšugunikka peene ahjo suhõ et toukka suurt malmpotti (sa) väikese ahju suhu ei lükka
kraaskaa tšihutattii peenellä tulõlla värvi keedeti tasasel (väikesel) tulel
J peenee liukpäivää laukopäännä väikese vastlapäeva laupäeval
Lu siä nii pajatõᴅ peenel äänel sa räägid nii vaikse häälega
L mill bõllu pienii deŋgoi antaa tagaaᴢ mul polnud peenraha tagasi anda
J peen škoulu algkool
P pieni sõrmi väike sõrm
Lu peenissä om peen ta on väiksemast väiksem (väike)
2. vastsündinu(d laps või loom) | vn новорождённый, только что появившийся на свет
Lu kump toi peenee, se õli saunnai kes sünnitas lapse, see oli nurganaine
M katti tetši peeniä, i kõik sukaᴅ kass poegis (tegi pojad), ja kõik emased

J ženihõll on noorikk vähäize peent tšätt peigmehel on mõrsja pisut (liiga) väikest kasvu
Ra kurkkuz on peen tšeeli kurgus on kurgunibu
Lu peen jaani väikeats (väikese sõrme nimi).
Vt. ka peen-peeni
Vt. ka pikkarainõ, piški

peeŋkõroittaa: peeŋkõroitta J-Tsv., pr peeŋkõroitan: peeŋkõroitõn J, imperf peeŋkõroitin J peenraid e. peenramaad teha | vn делать грядки
maa jo om peeŋkõroitõttu, saab nõiss kapussa isuttõma peenramaa on juba tehtud, saab hakata kapsaid istutama

pehmiä Kett. P M Lu Li J I Ku (K U Pi Ra Kl) peh́miä J-Tsv. pehmiε Lu (P) pehmeä K-Ahl. M Lu J (Kett.), g pehmiä ~ peh́miä J pehmeä M pehme; leebe | vn мягкий; нежный
J peh́miäss villõss tulla soojõd alõtsõᴅ pehmest villast tulevad soojad labakindad
M rooppa üv̆vii autuuᴢ, tuli pehmiässi puder haudus hästi, läks pehmeks
J tširveᴢ om peh́miä, piäb vähäize karassa kirves on pehme, peab natuke karastama
Lu pehmiä maa vajotaʙ pehme maa vajub
M kusuri kadri tetši kõik pehmeässi kusur Kadri tegi kõik pehmeks (= kadripäev sulatas maa üles)
J pehmiä luu krõmpsluu
Lu pehmiä ilma pehme ilm
J tämä õli irmus pehmiä tavaakaa ta oli väga pehme iseloomuga
Lu pehmiä inemin, pehmiässi pajatõʙ pehme loomuga inimene, leebelt räägib
Lu pehmiä sõna lahke sõna

Lu lahzõl on pehmiä tšeeli lapsel on (veel) pudikeel.
Vt. ka apoo-pehmiä
Vt. ka peh́mikkõin

peksiä J-Tsv., pr pegzin J, imperf peksizin J peksta | vn бить, побить
nii om pegzittü, kui vaa elosõõ jäi on nii (läbi) pekstud, kuidas (ta) küll ellu jäi!

pelko M Lu Li J põlko K, g pelgoo ~ pelgo J
1. hirm | vn страх, боязнь
J emäll om pelko, jot lahs jäätüʙ emal on hirm, et laps külmetab enese ära
J kül sõaz näet pelkoa küll sõjas tunned (näed) hirmu
J tšem värizep tšülmess, a tšem pelgoss kes väriseb külmast, aga kes hirmust
J õõm pelgoz jot taas tuõb umalõs kotto olen hirmul, et jälle tuleb joobnult koju
2. kartlik, pelglik; hell, tundlik | vn боязливый; чувствительный
K võtti põlgoss võttis kartlikuks (= hakkas kartma)
Lu paha teep pelgossi halb teeb hellaks
Lu pelko paikka hell koht

peŋgeri ~ peŋger ~ peŋgõri J-Tsv. penger J-Must., g peŋgerii ~ peŋgõrii J põllupeenar; (rohu)mätas, (maa)kühm | vn межа; кочка, бугор
tšünn i peŋgeri läpi, kump om põlloo õttsõᴢ künna ka põllupeenar läbi, mis on põllu otsas
proovva pluugakaa peŋgeri tšeertä ümper proovi (raud)adraga mätas ümber pöörata

perekosa P Lu perekoza J peräkosa Lu Li J peräkoza J perakosa Li, g perekozaa P J (heina)kaar | vn прокос
Lu einää ku lüüvvää, sis tullaa peräkosaᴅ kui heina niidetakse, siis tulevad (heina)kaared
P miä võtan lad́d́aa perekozaa ma võtan (= niidan) laia kaare
P lagota perekosa lad́d́alõõ laota heinakaar laiali
J ein om peräkozall hein on kaares
J perää vikahtõõ einä on peräkozil pärast niitmist (pärast vikatit) on hein kaartes

peremmeeᴢ K P M Kõ Lu Li J I Ku (Kett.) peremmees M-Set. peremmieᴢ K L P peremmiis Kl-Set. peremmeᴢ M Lu I peree-mees K-Ahl. pereemees Kõ-Len. pereemes Lu-Len. Переммесъ Tum.
1. peremees; omanik, haldaja | vn хозяин; собственник, владелец
Lu üväl peremmehele talo om vaarisõttu heal peremehel on talu korras (hoitud)
Lu miä ku õlin peremmehen, miä kõikissa hoolitsin kui mina olin peremees, (siis) ma hoolitsesin kõige (kõigi) eest
Lu peremmeez võtti ühee treŋgii kuulizõssi peremees võttis ühe sulase kuu(palga)liseks (= palkas üheks kuuks)
M peremmeeᴢ issu jumalnurkkaᴢ, lavvaa õttsaᴢ peremees istus (= peremehe koht oli) ikooninurga-poolses lauaotsas
K jõka peremmeez õmaa õlutta tšihutti iga peremees pruulis oma õlut
Ku nain ko om peremmeeᴢ, ni tolkkua eb oo kui naine on peremeheks (peremees), siis korda ei ole
Lu perevoššikka on niku lautii pääl peremmeeᴢ parvemees (ülevedaja) on parve peal nagu peremees
J semperäss on inimin hullu, juumõri, jot kõikõss ize enellee on tämä peremmeeᴢ seepärast on inimene hull, joomar, et ta on kõiges iseenese(le) peremees
Lu alusõš tšen tširrooᴢ, peremmees sitä sõitti kes (purje)laevas kirus, seda (laeva)omanik sõitles
Lu talo peremmees tšäütäp talloa taluperemees juhib talu(majapidamist)
Lu alusõõ peremmeeᴢ (purje)laeva omanik
Lu laivaa peremmeeᴢ laevaomanik
K se õli karuu peremmies see oli karu omanik
2. haldjas | vn дух-хранитель, сверхъестественное существо (домовой и т. д.)
L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas paigas on (oma) haldjas
M jõka kooz on peremmeeᴢ igas majas on (maja)haldjas
I koto peremmes tõinõ raᴢ näüttäüʙ majahaldjas näitab end mõnikord (teinekord)
M jõka taloza on tal̆loo peremmeeᴢ igas talus on taluhaldjas
Li saunaa peremmeeᴢ saunahaldjas
Li riigaa peremmeeᴢ rehehaldjas.
Vt. ka kotoperemmeeᴢ, mato-peremmeeᴢ
Vt. ka peremeeᴢ

periᴢ Li J-Tsv. päriᴢ J-Tsv. täiesti, päris | vn совсем
J tämä om meilee päriz võõrõᴢ tema on meile täiesti võõras
J päriz juumõri päris joodik
J päris tõsi, jott žeńa õli egle meill päris tõsi, et Ženja oli eile meil
Li periz üvä meeᴢ päris hea mees

perlofk-suurima: perlofk-suurim J-Tsv. odrakruubid, pärlkruubid | vn перловая крупа
perlofk-suurimõss roopp om makuᴢ odrakruupidest puder on magus

pero² P J, g peroo J peruo P (kirjutus)sulg | vn (писчее) перо
J kassõ peroo tšernilaa i nõisi tširjuttõma kastis sule tinti ja hakkas kirjutama
J peroka hanse om parõp tširjutta ku grandõšika sulega on ju parem kirjutada kui pliiatsiga

perze K P M Kõ S Lu J (Kett. Ra) perᴢ Lu Li J Ku perzeɢ vdjI I perzeh vdjI (Kl) pehrse Kr, g persee Kett. K P M Kõ S Lu Li J persie P pers̆see M perse J tagumik, istmik, kõnek. perse | vn зад, простор. задница (человека); задняя часть (у животных)
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) mööda tagumikku, kui ei kuula (sõna)
I perzeɢ paĺĺaᴢ pöĺĺällääɢ paljas tagumik uppis
M nii johzõʙ, etti jalgat persee tap̆paavaᴅ jookseb nii (kiiresti), et jalad puutuvad tagumikku
Lu tokku perseellää kukkus tagumiku peale (perseli)
J siä elä sittainõ sirize, märtšä perze nii märize rl ära sa, sitane, sirise, märg perse, nii mörise
M mitä saavva, suussa persee saattaaᴢ, semperäss näväd i köühäᴅ mis saavad, (selle) saadavad suust perse (= pistavad nahka), sellepärast nad ongi vaesed
Lu üvä lahs suuss, a pahain perseessä kk (lapse kohta, kes aplalt sööb, aga visalt kosub, öeldakse:) hea laps suu poolest (suust), aga kõhn persest
M laa idgõʙ: lihõn suu, nahkõn perze kk las nutab: lihast suu, nahast (nahkne) perse
Lu nii näd üvvii eletää niku tšiutto ja perᴢ nii, näed, elavad (= sobivad omavahel) hästi nagu särk ja perse
Ra nii õllaa nüd üväd niku perz da tšärpein kk on nüüd (teineteisele) nii head nagu perse ja kärbes
Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk see räägib palju: sada suust, tuhat persest
M ai, tällee parap elä pajata, tällä vesi perseez ep kestä kk oi, ära temale parem räägi – tal vesi perses ei püsi (= ta ei pea midagi saladuses)
senell on jänessee nahgaakaa perze paikattu kk sel on jänesenahaga perse paigatud (= see on argpüks)
S pappi enipään tulõʙ, a kõrvaa lõikkaaʙ, a persee paikkaaʙ, juõltii, ku lahš tšüsü piimää suurõs pühäᴢ papp tuleb lihavõtte ajal, aga kõrva lõikab, aga perse paikab, öeldi, kui laps küsis piima suure paastu ajal
Ku suurus suuho, meeli päähää, paha inimäin hevoo persiiᴢ kk hommikueine suhu, meel (= mõistus) pähe, paha inimene hobuse perse(s)
Lu sitä ed aja ühell kepill hevoo persee (väga laisa inimese kohta öeldakse:) seda ei aja (sa) ühe(gi) kepiga hobuse perse
M mee kat̆tii persee mine kassi perse!
M mettsä on pers̆see alla mets on perse all (= mets on külje all, mets on väga lähedal)
Lu kaazgõl ol lõppu ja χavull om pers pühittü (muinasjuttu lõpetades öeldakse:) muinasjutul on lõpp ja luuaga on perse pühitud
Li peräl on pers pittšä kk (inimese kohta, kes kõike pärastpoole lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk

M mad́d́as perze, tahop paraputta maiasmokk, tahab paremat
J kerittü perze, se on põlloo säŋki pöetud perse, see on kõrrepõld
Lu pärekatoᴅ teχ́χ́ää karuu perseekaa pilpakatused tehakse unkaga (murd. karupersega).
Vt. ka ahnasperze, karuperze, karuuperze, kokkaperze, laiskaperze, mad́d́asperze, makõaperze, toppaperze

pertts-palko J-Tsv. piprakaun | vn стручок перца
pertts-palko viin om vätševe pipraviin (piprakaunaviin) on kange

pesä¹ Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Ra J (U Ku) pessää K pessä Kett. Lu Li Ra pess J-Tsv. pesäɢ I pessäɢ vdjI, pr pezen Kett. K L P M Kõ S Lu Ra J Ku pesen K-Ahl. pez̆zee I, imperf pezin M Kõ Po Lu Ra J pez̆zii I pesta | vn мыть, помыть; стирать, постирать
M nii on kase laiska inehmin, õmmia kõrvia ev või pesä see on nii laisk inimene, (et) oma kõrvu(gi) ei viitsi (või) pesta
Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää pidi (peab) olema leige vesi, kui hakati last pesema
Ku siz ühs kertᴀ kezällᴀ̈ pest́śii lampaaᴅ siis üks kord suvel (= suve jooksul) pesti lambaid
K noorikõll i ženiχall rihet pessääss pruudil ja peigmehel pestakse toad (puhtaks)
Li maa roojauʙ, piäp pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta
M tüttäret pestii siltoja tüdrukud pesid põrandaid
M miä pezen sõp̆põi ma pesen rõivaid
L aźźõi pezeʙ peseb anumaid
Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpad om valkaaᴅ vs käsi peseb kätt, mõlemad on valged

peto² J-Tsv., g peoo J pettus, vale; adj petis, valelik | vn обман, ложь; лживый, обманчивый
en uzgo, kõig om peto (ma) ei usu, kõik on pettus
puhas peto puhas vale
peto meeᴢ petis mees.
Vt. ka petoᴢ, pettelikko

petoᴢ K-Ahl. P M Kõ Lu Li J (Kett.) petos J-Tsv., g petohsõõ: petohsyõ P petossõõ Lu petosõõ Lu J petosõ J
1. vale, pettus | vn неправда, ложь, обман
M kase kõiɢ om petoᴢ, mitä täm pajataʙ see kõik on vale, mida ta räägib
Lu petossõl on lüh́h́eed jalgaᴅ vs valel on lühikesed jalad
J petosõõ pääll eläʙ pettusest elab
Lu tämä piti petossa ta pettis
J petosõssi näüttemä (Tsv.) valet tunnistama
2. subst., adj. petis; petlik, petu-, vale- | vn враль, лгун, обманщик; лживый, обманчивый; ложный
M täm on maailma petoᴢ, elä siä tälle uzgo ühtäit sõnna ta on ilmatu suur petis, ära sa usu ühtegi tema sõna
Lu se on petoz inemin see on petis inimene
Lu tämä pajatap petozõssi, tämä on petoz meeᴢ ta räägib valet, ta on petis mees
Li petoz juttu petujutt
Lu petoz mäntšü valemäng.
Vt. ka peto², petokaᴢ, pettelikko

pettää¹ M Lu Li J (K R Ku) pettεä P pettä Lu J-Tsv. pettääɢ I, pr petän J, imperf petin J petta; ära osta; meelitada, võrgutada | vn обманывать, обмануть; подкупать, подкупить; соблазнять, соблазнить
Li laattoil vajõltõttii õpõsia, petettii tõin-tõissa laatadel vahetati hobuseid, peteti üksteist
J näd om meeᴢ, daaže mustõlaizõõ petti näed (kus) on mees, isegi mustlase pettis (ära)
Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled enne hommikueinet (ilma hommikueineta) kägu, siis kägu petab (ära), siis ära mine külvama
J tätä et saa pettä rahaakaa teda (sa) ei saa rahaga ära osta
J se jo tšäi õmaz lippa tšeeleka petteemeᴢ see juba käis oma libeda keelega meelitamas
J petti mokoma tütöö, potštii lahzikkõizõõ võrgutas sellise tüdruku, peaaegu lapsukese
2. valetada, luisata | vn лгать, солгать, врать, соврать
J petti ku petti tõizõõ puhtassi valetas, kuni valetas(ki) teise (süüst) puhtaks
Lu tämä petäb silmäd i kõrvõt täünn ta luiskab silmad ja kõrvad täis.
Vt. ka petellä

petäjä M Lu Li Ra J I Ku petäje J Ku petäjõ J-Tsv. petäi Ra J-Tsv., g petäjää Lu Li Ra J I Ku petäjä Lu J mänd, männipuu, pedajas | vn сосна
J petäi on õhzikõs, a kuusi on õhzikkaap mänd on okslik, aga kuusk on okslikum
Lu petäjä kazvob ja tämäss võtõtaa pihkaa mänd kasvab ja temast võetakse vaiku
J nooriis petäiiz om makuz mähä noortes mändides on magus mähk
Lu mašti tehtii petäjässä mast tehti männipuust
Li petäjää kannossa tehhää tõrvaa pedajakännust aetakse tõrva
J päre tšizgottii petäjä metsäss, petäjä puuss peerg(u) kisti männimetsast, männipuust
J kuivõt petäjä koorõd üvässi põlõssa kuivad männikoored põlevad hästi
Ra petäjää kärkkü männikäbi
Li petäjää taimi männitaim.
Vt. ka hako-petäjä, hoŋkapetäjä, lahopetäjä, lülüpetäjä, mäntüpetäjä
Vt. ka petäje, petäjäpuu, pihku, pihkupuu

pihka Lu Li Ra J-Must. pihk Ra J-Tsv., g pihgaa Li Ra J (okaspuude) vaik | vn смола (хвойных деревьев)
Lu kuuzõz i petäjäz on pihka kuuses ja männis on vaik
Lu petäjä kazvob ja tämäss võtõtaa pihkaa, pihka meneb zavodaa, pihgõssa teh́h́ää lekarstvoja mänd kasvab ja temast võetakse vaiku, vaik läheb tehasesse, vaigust tehakse ravimeid
J taita nõjahtazit kuuzõõ päälee, ku kõik seltš om pihgõᴢ vist toetusid kuuse vastu (peale), et kogu selg on vaigune
Lu kuuzõõ pihka on üvä lekarstva kuusevaik on hea ravim.
Vt. ka kuusipihka, kuuzõõ-pihka, petäjäpihka

pii K P M Lu Li Ra J I, g pii M Li J pii, pulk, hammas | vn зуб, зубец
M puizõl ätšeellä om piiᴅ i rautazõlla ätšeellä piiᴅ puuäkkel on piid ja raudäkkel (on) piid
M astragall on terävät piiᴅ västral on teravad piid
M arvat piiᴅ i tšastõit piiᴅ harvad piid ja tihedad piid
Lu arol pannaa ühstõiššõmõd i kõlmõttõiššõmõt piita rehale pannakse üksteist või (ja) kolmteist pulka
M piäb ih̆hoa saha, mentii kõik piit tülpässi peab sae (ära) teritama, kõik hambad läksid nüriks
P ätšie piid õlivat tammizõᴅ äkke piid olid tamme(puu)st
P aroa kyõzniid elä panõ sellällee, etti aroo piid on püssüü reha ära kunagi pane selili, (nii) et reha pulgad on püsti
Lu kraapii piiᴅ kraasi piid
J pirraa pii soa pii
Lu sugaa piiᴅ kammi piid
M sah̆haa piiᴅ sae hambad
J lina hägl on tehtü raut piiss linahari on tehtud raudpiidest

M üheltä piiltä äesättii äestati üks kord
M eeš tšülvüä maa kahõlta piiltä äesättii enne külvi äestati maa kaks korda
Ra ku on mättälikko põlto sis kõlmõlt piilt äessetää kui on mätlik põld, siis äestatakse kolm korda
M viĺĺaa üφs kõrt vizgottii, siz ajõttii kok̆koo, sis tõizõlt piiltä taaz vizgottii vilja tuulati üks kord, siis aeti kokku, siis teine kord taas tuulati.
Vt. ka aropii, rautapii, sahapii, seltšäpii
Vt. ka piikko

piipikaᴢ P M S Ra piipikas M-Set. piibikaᴢ M Ra J biibikaᴢ M Li J piipikõᴢ ~ biibikõᴢ J, g piipikkaa P J biibikkaa M
1. (karu)ohakas | vn чертополох
J piibikaz on mokoma kõrkaa roho, paksu putki ohakas on niisugune kõrge (umb)rohi, jäme vars
M biibikkaad om põlloᴢ ohakad on põllul
Ra piibikaz on pisselikko, võtat siis pisseeʙ ohakas on torkiv, (kui kätte) võtad, siis torgib
2. kõrvik (umbrohi) | vn пикульник
J biibikas, tämä on kukka, eestää on valkaa, sis kõltain, pisäp tšässii, kui tšitkõmaa nõizõᴅ kõrvik, see on lill, algul on valge, siis kollane, torgib käsi, kui kitkuma hakkad
J biibikõz on roho mokoma kõrvik on niisugune (umb)rohi
3. valge iminõges [?] | vn белая яснотка [?]
Ra piipikaz on matalikkõinõ iminõges [?] on madal(uke)
4. J maikelluke, piibeleht | vn ландыш

piiri Kett. Lu Li Ra J, g piirii Lu J piiree [sic!] J-Tsv.
1. joon, kriips, jutt | vn черта
J tee leho pääle tšüüneka piiri tõmba (tee) (paberi)lehe peale küünega joon
2. piir | vn предел, граница
J on raja ravvõtattu, piiri on pilvõõ allõ pantu pittšä rl on raja rautatud, piir on pilve alla pandud pikk
Lu vesi piiri, vesi etepäz eb mene veepiir, vesi kaugemale ei lähe
3. (juukse)lahk, -piire | vn пробор
Li pääz om piiri peas on juukselahk
Ra piiri on ühel silmäl, kuraa silmää pääl vai õikaa silmää pääl juukselahk on küljel (ühe silma kohal), vasaku silma kohal (peal) või parema silma kohal (peal)
J pää piiri juukselahk
4. liitekoht | vn место соединения
J piiri näüb üvässi (Must. 179) liitekoht paistab hästi (kätte)
J piiri tunnub (Must. 189) liitekoht on tunda, on silmaga näha.
Vt. ka piire

piisari Lu piisõri J-Tsv., g piisarii: piisõrii J (valla)kirjutaja; sekretär | vn писарь; секретарь
Lu staršina i piisari õltii volostii vanõpikoᴅ vallavanem ja kirjutaja olid valla peamehed
J kül see on selv meeᴢ, ku om pääznü piisõrissi küll see on tark mees, kui on saanud (valla)kirjutajaks
J la piisõri tširjutõp koopija kazett [sic!] protokolass las sekretär kirjutab koopia sellest protokollist

pilkko-pimiä: pilkko-pimmiä J-Tsv. pilkane pime(dus) | vn непроглядная темнота, темным-темно
sütšüzüü üül kujall om pilkko-pimmiä sügisööl on väljas pilkane pime.
Vt. ka pilkkoizõõpimeä

pilppa Ra J (Lu) pilpp Ra J-Tsv., g pilpaa Jpilpu
J kats mitä hitossi om pilppa pääᴢ vaata, kui (mis) hirmsasti on kõõma peas

pilppu Li, g pilpuupilpu
mill om pääs paĺĺo pilppua mul on peas palju kõõma

piluttaa M Lu (Ra J Ku) pilutta J-Tsv., pr pilutan M J pilutõn J, imperf pilutin M J
1. välja õmmelda, tikkida, kirjata | vn вышивать, вышить
M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä, i rohois̆siilla, kukad õltii tehtü särgi õla(pealse)d olid välja õmmeldud punas(t)ega ja sinis(t)ega ja rohelis(t)ega (= punaste, siniste ja roheliste lõngadega), lilled olid tehtud (= tikitud)
Lu vaarnikõt pilutõttii kõikk ikoonirätid kõik tikiti
Lu kumakkarihma on mineekaa pilutõtaa punane puuvill-lõng on (see), millega tikitakse
J jõka tüttö piäp tunta pilutta iga tüdruk peab oskama tikkida
2. nikerdada, (nikerdustega) kirjata | vn вырезывать, выреза́ть, вы́резать
J või-liitti om pilutõttu võikarp on (nikerdustega) kirjatud

piṕi J-Tsv. pippi J-Must. lastek. ai-ai, paa (hoiatushüüd) | vn бо-бо (в детском языке)
ku lahs laŋkõb maalõ, tšüzütä: näüt, kuza om piṕi kui laps maha kukub, küsitakse: näita, kus on paa (= valus)
piṕi, elä kert tult (tuli on) ai-ai, ära puutu tuld!
Vt. ka poppa

piroška M Lu piraška K, g piroškaa M Lu pirukake | vn пирожок
Lu piroška om peen, piirga on suur pirukake on väike, pirukas on suur
Lu teχ́χ́ää peenet piroškaᴅ i pannaa ahjoo tehakse väikesed pirukakesed ja pannakse ahju.
Vt. ka piiragainõ, piirgolainõ

pisselikko Kett. P M Lu Li Ra J I pislikko Lu, g pisselikoo Lu Li J pisselikuo P pislikoo Lu
1. torkiv, terav, okkaline | vn колючий, острый, иглистый, тернистый
Lu kolgušši on pisselikko, niku niglaᴅ õllaa kahõs poolla ogalik on torkiv, nagu nõelad on kahel pool
M kataga on kõv̆vii pisselikko kadakas on väga torkiv
J õzra õkkad om pitšäd ja pisselikoᴅ odra okkad on pikad ja torkivad
J pisselikko ohtijäin torkiv ohakas
M pisselikod lehoᴅ torkivad lehed
Lu pisselikod ravvaᴅ teravad rauad
2. okas | vn игла, шип, колючка
Li kuuzõõ õhzill on rohkaap pisselikkoa kuuse okstel on rohkem okkaid (okast)
J pisselikko meni varpaa õttsaa okas läks varbasse (varba otsa)
M kuuzõõ i pihguu pisselikoᴅ kuuse ja männi okkad
J raut-korkušši om pikkõraiŋ kala, peenep kilkkiä, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on pisike kala, kilust väiksem ja okkad on seljas
3. P (karu)ohakas | vn чертополох
4. J raudkiisk, ogalik | vn колюшка

M pisselikko roho takjas
M tämä on aivo pisselikko ińehmiin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loita, etti tõissa ep tõŋga ta on väga terava keelega inimene, ta ei saa oma nahas (enne) rahu, kui teist (inimest) ei torgi.
Vt. ka pistrikko

pitkuin J-Tsv., g pitkuizõõ (kellegi v. millegi) pikkune | vn одинаковый в длину (с кем-либо или чем-либо), в рост
tämä om minu pitkuin ta on minu pikkune
kane kahs grandõššia on ühee pitkuizõᴅ need kaks pliiatsit on ühepikkused.
Vt. ka pitukkõin, pituunõ

pitšelko Kett. M J-Tsv. pitšerko Lu, g pitšelkoo J pitšerkoo Lu piklik, pikergune | vn продолговатый
J valka paju lehod om pitšelkoᴅ hõbepaju lehed on piklikud
Lu sõpa-kirstu õli pitšerko rõivakirst oli piklik
J pitšelkoo liitsakaa inimin pikliku näoga inimene.
Vt. ka pitkuli, pitkulikko

pitää K L P M Kõ S Lu Li J I (Kett. R U Ja-Len. Ra Ku) pitεä L P pit̆tää M Kõ pittää Kõ Po Lu Li J pittä J-Tsv. pit̆tääɢ I Ma (vdjI), pr piän K P M Kõ Lu Li J piεn P M Kõ J, imperf piin K P M Kõ Ja Lu Li J Ku piizii vdjI
1. pidada, sunnitud v. kohustatud v. nõutud olla | vn быть должным, неминуемым, обязательным
Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu oli lumi kas või vööni, aga kooli tuli minna (pidi minema)
Lu mõizas piti tšävvä tegoll mõisas tuli käia (pidi käima) teol
P tšähsiäss, sis piεp tehä (kui) kästakse, siis peab tegema
M näd́d́ee piti siälä tehä töötä koko suv̆võõ nad pidid seal kogu suve tööd tegema
minuu piti mennä pakoosõõ ma pidin pakku minema
K naiskuumall piεb õmmõlla lahzõlõõ tšiutto naisvader peab õmblema lapsele särgi
Lu jõka noorikõl õli kirstu, i täün piti õlla igal noorikul oli (rõiva)kirst, ja (see) pidi täis olema
Lu kõrvõllin piäb õlla tüttö pruutneitsi peab olema tüdruk
Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää pidi (peab) olema leige vesi, kui hakati last pesema
Lu miä panin koikaa omalõ paikalõ, kuza tälle piäb õlla ma panin voodi oma kohale, kus ta peab olema
Li mill piäp se kerkiissä tehä ma pean jõudma selle (ära) teha
Lu minul piäb vasata tämässä mul tuleb tema eest vastutada
M kui paĺĺo teilee piεʙ kui palju tuleb teile maksta?
Lu roopaa pääl piäb võttaa vettä, ku eb õõ piimää pudru peale tuleb võtta vett, kui piima ei ole
P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ tuleb kiiremini süüa, supp jahtub (ära)
J ep pitäiz unohtaa, a miä ain unohtõn ei tohiks unustada (ei peaks unustama), aga mina aina unustan
J siä elä häppee, ep pitäis häp-peessä sa ära häbene, poleks tarvis häbeneda (ei peaks häbenema)
Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma
2. vaja(lik) olla | vn быть нужным, надобным
Lu mihee sillõ piεb rihmaa milleks sul köit vaja on?
I siltaa vassõ kane lavvaᴅ pitiväᴅ põranda jaoks oli neid laudu vaja
Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole vaja õpetada, ma (olen) niigi tark
Lu boltuška pajatab mitä ep piä lobamokk räägib, mida pole vaja
Li mill ep piä atškoi, miä veel näen üvässi mul(le) pole prille vaja, ma näen veel hästi
M ep piä nii itkõa ei ole vaja nii nutta
3. (kedagi v. midagi, kellestki v. millestki) kinni pidada v. hoida (ka impers.); hoida v. tagasi suruda | vn держаться (за что-либо или кого-либо; также безл.), держать (не пропускать), сдерживать(ся)
L varmad mehet pitäväd ovõss tšiini tugevad mehed hoiavad hobust kinni
Lu kahs ammõssa on tehtü, kummõt pitävät tšiini varroa kaks sälku on tehtud, mis hoiavad (kapa)vitsa kinni
Li nii õli raŋkka irsi, što en võinu pittää, lousauzi tšäsi oli nii raske palk, et (ma) ei jaksanud kinni hoida, käsi läks lahti
P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin (suurest naerust) kätega kõhtu kinni
S tšäjess pit̆tääš tšiin käest hoitakse kinni
J piä koonoas tšiin pea oma suu kinni!
Lu enne tehtii tohoss koššo, tämä on neĺĺänurkkõlin, daaže vettä piti ennemalt tehti tohust karp, see oli (on) neljanurgeline, isegi vett pidas
Ra välissä pelazimma kõrjua, ühs oli pitämäᴢ, a tõizõd menivät kõrjuu vahel mängisime peitust, üks oli (silmi kinni) pidamas, teised läksid peitu
J nüd jo kaugaa piäb üvää ilmaa nüüd peab juba kaua ilusat ilma
J pia tšiin pea kinni (= peatu)!
P miä piin tšiin aikuttõlõmiss ma hoidsin haigutust tagasi
P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja purskasin (ikkagi) naerma
4. pidada, hoida, säilitada (kuskil, mingis olukorras v. seisundis) | vn хранить или держать (где-либо, в каком-либо положении или состоянии)
Lu astiais peettii kapussaa astjais hoiti (peeti) (hapu)kapsast
Lu akkunaa pääl peettää [sic!] kukkoja akna(laua) peal hoitakse (peetakse) lilli
M suvõlla peettii sõparattiiza talvisõppõi suvel hoiti rõivaaidas talverõivaid
P opõzõt piettii kammitsaᴢ hobuse(i)d peeti kammitsas
M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab hoida sõrme suus
I tšäellä piäp pit̆tääk keppiä keppi tuleb käes hoida (kepiga käies)
Lu müü piimme linnaa maaᴢ, kunniiᴢ päisere märtšeni me pidasime lina (seni) maas, kuni linaluu (ära) mädanes
P kuhilaas pitääss kahtšümmett viiz vihkua hakis hoitakse (= hakki pannakse) kakskümmend viis (vilja)vihku
P piti pitää tšäsii pääll pidi hoidma käte peal
tõin meeᴢ piäʙ tširvessä teine mees hoiab (peab) kirvest (käes)
Lu rootali meeᴢ piεb ruĺĺaa tüürimees hoiab rooli
Li miä piän taloo ülleel ma pean talu(majapidamist) üleval
Lu miä tätä piin üütä ma pidasin teda öömajal
Lu tämä piti maata rendill tema pidas maad rendil
Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik peab aeda korras
Lu piä kõrvad avõõ hoia kõrvad lahti!
M pittääs päätä maaᴢ hoitakse pead norus
M miä piän meeleᴢ ma pean meeles
5. (midagi) pidada, tähistada, pühitseda, korraldada, teha, (millegagi) tegelda | vn справлять, праздновать, устраивать, заниматься
L pulmõi piεttii koko näteli pulmi peeti kogu nädal
Lu müü veĺĺee autazimma i piimme pomitkoᴅ me matsime venna ja pidasime peied
K kotonn peettii risseeᴅ ristsed peeti kodus
P pappi piti moĺevenjaa preester pidas palvust
L räštoganna piettii piirua jõulu ajal peeti pidu
Lu õlut praaznikkaa piettii jürtšinn õllepüha peeti jüripäeval
I urppäivää üφs päivä piettii palmipuudepüha peeti üks päev
J ebõõ· aika pühää pittä pole aega püha pidada
M mama piti talkoi ema korraldas (pidas) talgud
J mentii tütöt i poigad jaanii tulta pitämää läksid tüdrukud ja poisid jaanituld tegema
M koko öötä piettii eittses tulta kogu öö tehti õitsil tuld
J mitä ammõttia nütt piäᴅ mis ametit (sa) nüüd pead?
Lu tüttö piti stirkkaa tüdruk pesi pesu
K lõunatt peettii eestää lõunat söödi kõigepealt
Lu piime [= piimmä] peenee remontii tegime väikese remondi
Lu tämä ain ommaa konstia piäʙ tema teeb aina oma tempe
P pittääš šutkaa tehakse nalja
Lu naizõt peetää juttua naised ajavad juttu
Lu tämä piäb ain läkinää ta aina lobiseb
M piettii illoa lõbutseti
Lu tämä piti petossa ta pettis
möö nüt võizimma pittää matkaa etes (Len. 213) me võisime nüüd matka jätkata
J kopeekaa peräss eb mahs spooraa pittä kopika pärast ei maksa tülitseda
J nõvvoa pitämä nõu pidama
6. (midagi seljas, peas, jalas jne.) pidada e. kanda; (midagi) kasutada; (koduloomi) pidada; (palgalist) pidada | vn носить, надевать; применять; держать (животных); держать (наёмника); Lu tämä piäp kaunissa platjaa ta kannab punast kleiti; M eezepää piettii mehed vöitä vööllä ennemalt kandsid mehed vöid vööl; Li kaglatunniᴅ, se on naisiijõ tunniᴅ, mehed evät peettü kaglatunnija kaelakell, see on naistekell, mehed ei kandnud kaelakelli; P talvõl pitääss hattua, suvõl furaškaa talvel kantakse talvemütsi, suvel nokkmütsi; Lu sapanaa peettii naizõt pääᴢ {s}-t (= linikutaolist peakatet) kandsid naised peas
Li rohkaapi karjušši piti jalgaᴢ paglatšentšiä enamasti kandis karjus jalas pastlaid
J piettü ~ pietüt sõvaᴅ kantud riided
Lu saunas piettii kolkkiije saunas kasutati kappasid
Ra pietää i puisii tullii kasutatakse ka puust tulle
J opõiziit, leh́mii, lampait pittä hobuseid, lehmi, lambaid pidada
Lu enne vähe kassin koiria peettii enne peeti siin vähe koeri
Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi)
M õli rikaz meez i treŋkiä piti oli rikas mees ja pidas sulast
7. pidada (millekski v. mingisuguseks), (kellestki v. millestki v. iseendast mingisugusel) arvamusel olla | vn считать (кого-нибудь или чего-нибудь кем-нибудь или чем-нибудь)
Po pìettii äppiäss peeti häbiks
J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end tähtsaks (suureks), ei taha tulla meie hulka
J jõka tšülä poigõt pietä ent voimõkkann iga küla poisid peavad end tugevaks
P kahtši puu on jäkärikko, tätä pitääs kõikkõa kõvõpassi puussi kasepuu on sitke, seda peetakse kõige kõvemaks puuks
8. (kedagi) ülal pidada, (kedagi) hooldada v. toita; (midagi) hooldada e. korras hoida | vn содержать или опекать или кормить (кого-нибудь); содержать в порядке
Li poika piäb emmää i issää poeg peab ülal ema ja isa
J tänävoonnõ om med́d́e vooro pittä tšülä ärtšä tänavu on meie kord hooldada küla härga
J karjuššia tarviz üväss pittää karjust peab hästi toitma
Lu piεmmä võill da munõill toidame või ja munadega
J siεll vana baaba piäp kottoa seal hoiab vanaeit maja(pidamist korras)
9. (peaaegu) pidada (äärepealt midagi tegemast hoiduda) | vn едва удерживаться, -аться
P tämä piti türzähtää nagramaa ta pidi (äärepealt) naerma purskama
10. (mitte) tohtida (midagi teha) | vn (не) сметь, по- (делать что-либо)
L enäpεä ep piε lyõkkua troitsass suvistepühast (peale) ei tohi enam kiikuda
Lu ep piä nii paĺĺo hulkkua, piäp tehä tüütä ei tohi nii palju hulkuda, peab tööd tegema
Lu ep pitäiz õlla nii uhkaa ei tohiks nii uhke olla
11. (jumalat; üleloomulikke jõude) uskuda | vn веровать, уверовать (в бога; в сверхъестественные силы)
J baabuškat pitiväd jumalaa vanaeided uskusid jumalat
K nõitoi peettii usuti nõidu

Po tultii kottoo, pìettii lauta tuldi koju, söödi
J naapuris ku pietä üvä meelt küll naabrid rõõmustavad
J ep piä vaaria ei pea hoolt
Po piε õmmaa ùolta ole hoolas (pea oma hoolt)
J piäp tõizõ päälee vihaa peab teise peale viha
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
M kuh̆hõõ siε teetä piäᴅ kuhu sa lähed (teel oled)?
Lu drolli piti ääntä (plekist) krapp tegi häält (= kõrises lehma kaelas)
J vanass izäss müü piämm uvažeńńa vanast isast me peame lugu
K miä kurraa külḱee lopatkaa piin ma sihtisin vasemasse abaluusse
Po talopoigad pìettii ned́d́ee puolõss talupojad olid nende poolt
tšävvä eʙ või, jalgad evät piε (ta) ei saa käia, jalad ei kanna
J enne talopoik piti karjõmaat pomešikalt vanasti sai talupoeg karjamaad mõisnikult
M siä entää nii kehnossi piäᴅ sa pead end nii halvasti ülal
J vassaa pitämä vastu pidama
J vagoll pitämä (kedagi) vaos hoidma, talitsema
J vahõt pitämett vahetpidamata

plafka: plafk J-Tsv., g plafkaa J (nooda- v. võrgu)käba e. pull e. ujuk | vn поплавок (невода или сети)
nootaa plafkõd om puizõd dalisko tohoizõᴅ noodakäbad on puust või tohust.
Vt. ka ploška, poplafka, pullo, pullu

plakutõlla: plakutõll J-Tsv., pr plakuttõlõn: plakuttõõn J, imperf plakuttõlin J frekv plaksutada | vn хлопать, щёлкать
om plakutõltu tšässiikaa ja hailahtõltu nagraa on plaksutatud käsi ja lagistatud naerda.
Vt. ka plaizgutõlla, plaksutõlla

plattsi Lu J, g platsii Lu J väljak, plats; maatükk | vn площадь, плац; участок
J rahvõs koppiup platsilõõ rahvas koguneb (küla)väljakule
Lu suur plattsi maata suur tükk maad

J tämä on nii herkk: kui sõna juttõliᴅ, nii itku platsill ta on nii hell: kui sõna ütled (ütlesid), nii (on) nutt lahti (platsis)
J para·iko itku leep plattsiᴢ, uulõd jo om brillillää kohe on nutt lahti (platsis), huuled on juba torus

podžgalla: podžgõll J adv pungas | vn (наречие в форме ад-а от potška)
tšiire ilmussa lehoᴅ, puud jo om podžgõll varsti ilmuvad lehed, puud on juba pungas.
Vt. ka pupuškalla

poikiussa: poikiuss J-Tsv., pr poikiuʙ J, imperf poikiuzi: poikiuᴢ J poegida (sea kohta) | vn пороситься, опороситься
jok ted́d́ee sika om poikiunnu kas teie siga on poeginud?

poikõin J, g poikõizõõ Jpojokkõin
elettii isä, emä, äijä i poikõin elasid isa, ema, vanaisa ja poisike
poikõizõd ja tütökkõizõd ühes pelata poisikesed ja tüdrukukesed mängivad koos
poikõizõt pelajõz veeretellä ratass poisid veeretavad mängides ratast
poikõizõll om pöksüd jalgõᴢ poisikesel on püksid jalas
tšümmenee vootiin poikõin kümneaastane poisike

poissi J Kr (R-Eur. P) poisi K-Ahl. R-Reg. Kr pois R-Reg. Пойисъ Pal1 K-reg2, g poisii Jpoja
J jok sill on suur poik. jo om poisii iälin kas sul on suur poeg? – On juba noormehe-ealine
P tšülää poisiᴅ, poolõd velleᴅ rl küla poisid, poolvelled
K panimma poisilo üvälle (Sj. 675) rl panime (mehele) poisile hüvale

polzi ~ poĺzi J-Tsv., g polzii J kasu | vn польза
J vähä polzia treŋgiss, kump tüüt ep tunn tehä (on) vähe kasu sulasest, kes tööd ei tunne (ei oska teha)
sinuss om poĺzia nii paĺĺo, niku vanass hagoss sinust on kasu nii palju nagu vanast pehkinud kännust
gluhoika pajat, dalisko elä, ühellaim poĺzi kurdiga räägi või ära (räägi), ühesugune kasu
vargõsõtud rahad eväd mee polzii varastatud raha(d) ei too õnne (ei lähe kasuks)

pooliin J-Tsv. poolin (Li), g pooliizõõ J -poolne | vn находящийся на той или иной стороне
J ted́d́e pooliim vätši om vähäize rumal teie kandi (teiepoolne) rahvas on natuke toorevõitu
J ala pooliin allpoolne.
Vt. ka kahspooliin, ulko-pooliin, ühs-pooliin

poolissaa (J-Must.) poolissa J-Tsv., pr poolisan: poolisõn J, imperf poolisin J kaitsta | vn защищать, защитить, заступаться, заступиться
ku inimin om väär, siis tätä bõõ mitä poolissa kui inimene on süüdi, siis teda pole vaja kaitsta.
Vt. ka poolõssaa

poolõlla¹: poolõll J-Tsv. adv pooleli (olla) | vn (быть) на половине, неоконченным
tüü om poolõll töö on pooleli

pootkia J-Tsv., pr poodgin J, imperf pootkizin J
1. põtkida | vn лягать, брыкать
2. hingitseda, virelda | vn (еле) дышать, дышать на ладан
veel poodgib elä veel hingitseb elada
nii om vaivõin, jeeĺe poodgiʙ on nii haige, (et) vaevu hingitseb.
Vt. ka priŋkkiä, põdgata, põdgota, põdgõlla, põtkia, põtkua, põtkõa

poplafka: poplafk J-Tsv., g poplafkaa Jplafka
noota poplafkõd om puizõᴅ nooda ujukid on puust

porttia J-Tsv., pr portin J, imperf porttizin J rikkuda; katki teha | vn портить, испортить; разбивать, разбить
elä lugõ ṕimmiäᴢ, portit silmeᴅ ära loe pimedas, rikud silmad (ära)
tšen om porttinnu minu atškiᴅ kes on mu prillid katki teinud?

pošlina: pošlin J-Tsv., g pošlinaa J tollimaks | vn таможенная пошлина
võõra maa tavaroiss mahzõta suurõt pošlinõᴅ välismaa kaupadelt makstakse suuri tollimakse
uus pošlin om paĺĺo suurõp entiiss uus tollimaks on endisest palju suurem

potšotta: potšott J-Tsv., g potšotaa: potšota Jpotšotti
utšiteĺa om meille suurõs potšottõᴢ õpetaja on meil suures lugupidamises

praiskia J-Tsv., pr praizgin J, imperf praiskizin J pilduda, loopida | vn разбрасывать, разбросать, раскидывать, раскидать
kuhõ ni kattsahtaa [= katsahtaa] jõka poollaa om praizgittu kuhu ka ei vaata, igale poole on pillutud

pratakola ~ protokola J-Tsv., g pratakolaa ~ protokolaa J protokoll | vn протокол
kõikkiijõ päälee om pratakola tširjutõttu, tšem va õli tappõluuᴢ kõigi kohta on protokoll kirjutatud, kes aga oli tapluses

pridana P M Lu (K J) pridan J-Tsv. priidana L, g pridanaa Lu J kaasavara, veimevakk | vn приданое
P täll on kirstu suur, pridanaa on paĺĺo tal on suur kirst, kaasavara on palju
J rikka mehe tütöll om paĺĺo pridana rikka mehe tütrel on palju kaasavara
J tüttö jo tuõb voosiisõõ, a veel miltäiss-tši pridanaa bõõ kopitõttu tüdruk saab juba täisealiseks, aga pole veel midagi kaasavaraks (mingit kaasavara) kogutud
J kõik tütöd menti appii noorikõllõõ pridana piluttõma kõik tüdrukud läksid pruudile appi veimevakka (kuuluvaid esemeid) välja õmblema
M herra antõ pridanoissi lehmää mõisahärra andis kaasavaraks lehma

priŋkkiä (Li), pr priŋkin, imperf priŋkkizinpõtkua
siiz lampaalt sitozin jalgõt tšiini, siz om parõpi niittää, što tämä siz ep priŋki siis sidusin lambal jalad kinni, siis on parem niita, sest siis ta ei põtki

proboi Lu J-Tsv. I, g proboi J obadus, metallist aas | vn пробой, скоба
Lu piinõz on proboi, uhzõz on kokka (ukse)piidas on aas, uksel (ukses) on haak
J kirstull om proboi eeᴢ kirstul on obadus ees
I rautõõs proboiᴅ raudsed obadused

propka P M Lu I (Ku) poropka (U) propkõ ~ propk J-Tsv., g probgaa P Lu J propkaa Ku
1. kork | vn пробка
J putelill taita bõllu propka pääll, ku viin om vältšähtünnü pudelil polnud vist korki peal, et viin on lahtunud
J täüt puteli piimäkaa propkassaa täida pudel piimaga korgist saadik
M õntšivitsal on kokka, siz on pagla, siz on propka õngeridval on konks, siis on nöör, siis on kork
Lu propka ziĺetkat pannaa päälee korkvestid pannakse peale (= endale ümber)
Lu propka vänteri korkvender
2. prunt, naga | vn затычка, втулка
Lu tšäünnü olud on võimakaᴢ, ajap probgad vällää käimaläinud õlu on kange, ajab prundid (vaatidel) pealt ära

I seid i menit ku propka (sa) sõid ja läksid (kergelt) nagu kork

prosega: proseɢ J-Tsv., g prosegaa ~ prosega J (metsa)siht | vn просека
med́d́e ja gerttsoga metsä välill om proseɢ meie ja hertsogi metsa vahel on siht

prostoipassi: prostoipõssi J-Tsv. lihtsamalt | vn проще, попроще
päittseed on samad mokomõd niku i vaĺĺaaᴅ, va om prostoipõssi tehtü päitsed on samasugused nagu valjad, on vaid lihtsamalt tehtud

protsentti J-Tsv., g protsentii J protsent | vn процент
kane rahad om võtõttu võlgõssi protsenttiijõ pääle need rahad on võetud võlgu protsentide peale
rahad om baŋkõᴢ, eläp protsenttiika raha on pangas, elab protsentidest

provornoi J-Tsv., g provornoi J nobe, käbe, kärme | vn проворный
med́d́ee taloz jõka entši om provornoi meie talus on iga hing (= inimene) kärme

puhaᴢ Kett. K R L P M Kõ Po Lu Ra J I (Ku) puhas K-Ahl. M-Set. J-Must. puhdas [< sm] J-Must., g puhtaa P M Lu J I
1. puhas | vn чистый
L pani puhtaat sõvad ülie pani puhtad riided selga
Po akkunalus pühittii puhtaass õu pühiti puhtaks
Lu ku silmijekaa eb vaata väärii, süä on puhaᴢ kk kui silmadega ei vaata kõõrdi, (siis) süda on puhas
P tšäsi tšättä pezeʙ i nõlõpad om puhtaaᴅ vs käsi peseb kätt ja mõlemad on puhtad
Lu se on puhtaiss puhaz inemin, puhtaajõõ päält veel puhaᴢ see on puhtamast puhtam inimene, puhastest veel puhtam
J puri puhdas (Must. 180) purupuhas, ülipuhas
2. lage, tühi, paljas | vn голый, пустой
L puhtaass on joonu, mittää bõõ jättännü on tühjaks joonud, midagi pole (alles) jätnud
M õli suur põlo, põli kõik puhtaassi oli suur tulekahju, põles kõik lagedaks
J petti ku petti tõizõõ puhtassi pettis kuni pettis(ki) teise paljaks
3. puhas (täiuslik, õige), päris, sula | vn чистый (совершенный, правильный), настоящий, сущий
M se on puhaz vad́d́aa tšeeli see on puhas vadja keel
M min̆nuu koo takan on puhas tammizikko, siäl on aimat tammõᴅ minu maja taga on puhas tammik, seal on pelgad tammed
K puhass õpõata pantii jumalnurkkaa salvoo alaa puhast hõbedat pandi ikooninurka palgikordade alla
Ku kakstoissᴀ puudaa oli puhassa lihhaa kaksteist puuda oli puhast (= kontideta) liha
Lu siε õõt puhaz vohma sa oled päris loll
I puhas kuratii akka päris kuradi eit (= tige eit)
J kõig mitä tämä pajatõb om puhaz valõ kõik, mis ta räägib, on puhas vale
J tavar müütü, puhtaad rahat tšäeᴢ kaup müüdud, sularaha (puhas raha) käes
M suukkuna on puhtaass lõŋgass kalev on täisvillasest lõngast

P lõppu lõpussi tetši puhtaa tüö lõppude lõpuks tegi puhta töö
M lähteesee viijjäss võraᴅ i juõllass: sillõõ puhtaad võraᴅ, a millõõ puhas tervüüᴢ allikasse viiakse ohvrid ja öeldakse: sulle puhtad (= laitmatud) ohvrid, aga mulle puhas (= tugev) tervis
P puhaz nurk majanurk, kus palgiotsad on tahutud tasaseks
J ühs puhas, tšeel dali elä tšeel, vai tämä kuuntõõʙ ükspuha, (kas) keela või ära keela, või tema kuulab!

puikko K-Set. P M Kõ Lu Li J Ku, g puikoo M Lu Li J
1. pind, ork; pulk | vn щепочка, заноза; палочка
Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe
Lu ajat puikoo tšättee ajad (endale) pinnu kätte
Li puikoo miä tõmpõzin poiz i sõrmõõ panin varrii vettee pinnu ma tõmbasin välja ja sõrme panin kuuma vette
J pissi puikokaa jalgaa astus orgi otsa (torkas orgi jalga)
J vai sillõ om puikko pisettü persee, ku siä et saa rauhõll issua kas sulle on ork perse pistetud, et sa ei saa rahus istuda?
Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit (teoorjuse ajal mõisas:) pandi (teolistele) pulgad hammaste vahele, (et) nad ei saaks herneid süüa
2. (suka)varras | vn (вязальная) спица
sukkaa teen puikoll, sukkapuikod on sukka teen (= koon) varrastega (vardaga), on sukavardad
M suk̆kaa puikoᴅ ~ Lu sukaa puikoᴅ sukavardad.
Vt. ka sukkapuikko

pulkka Li J (P) pulkk J-Tsv., g pulkaa Li J pulk; kodar | vn палка, палочка; спица (в колесе)
J et siä õõ nähnü, kuhõ on saanu rattaa taka-lavvaa pulkk ega sa pole näinud, kuhu on saanud vankri tagalaua pulk
J ratta pulkõd on tehtü tammõss ratta kodarad on tehtud tamme(puu)st

P tämä vaikk on pien, a täll om pulkkõi pääzä kuigi ta on väike, aga tal on pulki (= mõistust) peas.
Vt. ka puupulkka, sala-pulkka
Vt. ka pulikka

pullottaa: pullotta J-Tsv., pr pullotan: pullotõn J, imperf pullotin J
1. mullitada, kobrutada | vn пузыриться, пениться
2. (võrku v. noota) pullusid kinnitada | vn привязывать, привязать (к сети или неводу) поплавки
võrkko jo om pullotõttu võrgule on juba pullud kinnitatud.
Vt. ka puĺĺata

pupuška M Lu Li I (K-Ahl. P J-Tsv.) pupušk Lu pubuška J, g pupuškaa M Lu Li pupuška Li J
1. lehe-, õiepung | vn почка, бутон
Lu kõikill puill on pupuškaᴅ kõigil puudel on pungad
P kahtš eb makaa, pupuškad jo lahtši rl kask ei maga, pungad juba lahti
Lu pupuška jo algõb nõissa pung hakkab juba puhkema
Lu koivuu pupuškaa kopitõttii, pantii viinaa sekkaa, tuli kauniᴢ, seneekaa võjjõttii kasepungi korjati, pandi viina sisse (sekka), (viin) tuli punane, sellega määriti (haava)
Li kukaa pupuška õiepung
Lu pupuškaa viinaa pantii päälle, ku inemin tšäe vai jalgaa lõikkaᴢ, sis pupuškaa viinall praavitõttii (kase)pungaviina pandi (haavale) peale, kui inimene käe või jala (katki) lõikas, siis raviti pungaviinaga
2. (paju)urb | vn (вербный) барашек
J urpo vitts om pupuškoiᴢ pajuvits (urvavits) on urbades
J paju pupuškõᴅ pajuurvad
3. vesikupp, jõekupp | vn кубышка
J ebõ·õ tehtü lapuškoi, epko lastu pubuškoi rl (veimede kiitus pulmalaulus:) pole tehtud takjaid ega lastud vesikuppe
4. põldosi | vn полевой хвощ
I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ iĺi lehmälee põldudel kasvavad sellised osjad, neid korjame (katkume) ja toome seale või lehmale.
Vt. ka potška, prökkö, puĺpukaᴢ

purjunna: purjunn J-Tsv.purjuza
om purjunn on purjus

purjuza: purjuᴢ J-Tsv. adv purjus, joobnud | vn пьяный, хмельной
hitossi om purjuᴢ on kõvasti purjus

purõskõlla Lu purõskõll J-Tsv., pr purõskõlõn: purõskõõn Lu J, imperf purõskõlin Lu J frekvpurõlla
Lu õpõn om pagan, ain purõskõõʙ hobune on tige, aina hammustab

puzgata Lu Li J buzgata J puzgõtõ Li puzgõt J-Tsv., pr puskaaʙ Li J buskaaʙ J, imperf puskazi: puskõzi Li puskõᴢ J
1. pusata, puskida | vn бодать, боднуть, бодаться
Lu ärtšä on pagana, tuõp puskaamaa härg on tige, tuleb puskama
J lehmää om puzgõttu vattsaa lehma on pusatud kõhtu
Li sarvikko borana puskaaʙ sarvedega oinas pusib
2. nõelata | vn жалить, ужалить
J höröläim puskõs kõhti nenää õttsaa herilane nõelas otse nina otsa
J tšimolain puskaaʙ mesilane nõelab.
Vt. ka pusata, puskia, puskõa

puu Kett. K L P Ke M Kõ S Ja V Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (R-Reg.) Пу́у Pal1 K-reg2 Пуу Ii-reg1 Пуу Tum., g puu K L P M Lu Li Ra J
1. puu (taim) | vn дерево (растение)
M tuuli häilütäp puita tuul kõigutab puid
L lintu lennäp puuss puhhyõ lind lendab puult puule
M puulla on tüvi i ladva, tüvessä on paksu puu puul on tüvi ja latv, tüvest on puu jäme
M tuli paab i metsää puud maalõõ välk lööb ka metsapuud maha
Lu sünnüd on meizä, eb õõ metsää puiᴢ vs patud on meis (endis), ei ole metsapuudes
Li hoikka puu saap kadgõta peenike puu võib murduda
Li ladvõkas puu ladvakas puu
Li õhsikas puu okslik puu
Li tšeero puu keerdu kasvanud puu
M tämä ain krikizeb niku krikkoja puu (tõbise inimese kohta:) tema aina krigiseb nagu kriiksuv puu
M lülükkaaᴅ puuᴅ lülikad puud
M jurat puuᴅ jändrikud puud
M vettünü puu vettinud puu
Lu laho puu mäda puu
J tšeriko ad́d́a süämeᴢ kazvovõd niini ja vaahtõrpuuᴅ kirikuaias kasvavad pärnad ja vahtrad
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud ära
P kahtši puu on jäkärikko kasepuu on vintske
Lu petäjä puu mänd, pedajas
Lu kuusi puu kuusk
J mee karkottõ värpöi(t) pihl puuss mine hirmuta varblasi pihlakalt
M kalina puu (Set. 63) lodjapuu
J pähtšem puu sarapuu (pähklipuu)
P koiramarja puu paakspuu
J maaria puu ~ Lu mesimarja puu kirsipuu
P tetši pezää puu õhzaa päälie tegi pesa puuoksa peale
J puu lõimijõ mukka saap täätä, mõnt voott puu oŋ kazvonnu puu lõimede järgi saab teada, mitu aastat puu on kasvanud
J puu aar puu haru
Lu puu juuri puu juur
Ra puu ladva puu latv
J puu süä puu süda(mik)
Lu puu kanto puu känd
J puu sammõl puu sammal
Lu puu koi puukoi
J puu itikk mädamailane (puukahjur)
J puu naittõmin puu pookimine
2. puu, puit | vn дерево, древесина
J kappa õli ümmärkõin, puussa tehtü kapp oli ümmargune, puust tehtud
Lu veero värttenät teχ́χ́ää tammi puussa i koivu puussa rattakodarad tehakse tammepuust ja kasepuust
P jalaja puussa painaass luokkaa jalakapuust painutatakse looka
Lu kavi õli tehtü leppä puussa kibu oli tehtud lepapuust
J teiŋ ḱepii pähtšem puuss tegin kepi sarapuust (pähklipuust)
P siŕk õli tehtü paju puussa nool oli tehtud pajupuust
Lu puu asu võib õlla kõik, mikä on puussa tehtü: lännikoᴅ, paŋgiᴅ, ušatiᴅ puunõu võib olla kõik (= iga nõu), mis on puust tehtud: lännikud, panged, toobrid
Lu puu koikaᴅ puuvoodid
Lu puu kliŋkki puupöör (uksel)
Lu puu vänteri puuvender
puu naglaᴅ puunaelad
J võitoo palkõssi saati puu rissi võidu palgaks saadi puurist
J täll om puu jalk tal on puujalg
J puu või haisu on parõp karassina haisua puuõli (e. poomõli) hais on parem kui petrooleumi hais
Lu meil ajõttii puu tõrvaa meil aeti puutõrva
3. töödeldud puu | vn обработанное дерево (подпорки, дрова и т. д.)
Li seinää õli lüütü puuᴅ, puijee pääll õltii lavvaᴅ (seinast) seina olid löödud (tugi)puud, puude peal olid (lavatsi)lauad
K pesu pantii puulõõ kuivumaa pesu pandi puule (= kõrendile) kuivama
P herra antõ kahs näteliä aikaa väittää kotuosõ puuᴅ (mõisa)härra andis kaks nädalat aega (kütte)puude kojuvedamiseks
Lu mõnikaz õikaa kehnoa elloa eläʙ, niku mär-tšää puuta põlõtaʙ mõni elab väga viletsat elu, nagu märga puud põletab
P tämä sõizoʙ, niku puu pähεä lüötü ta seisab nagu puu(ga) pähe löödud
Lu ušatii puu toobripuu
I katalka puu vaalipuu
J jalgõt koverõd niku raŋki puuᴅ jalad kõverad nagu rangipuud
Lu rullu puuᴅ vaalipuud
Ra laid́d́o puuᴅ ree äärepuud
Lu kresla puuᴅ laamitsa äärepuud e. -lauad
Lu võrkko puu võrguhark

Lu hapopiimä maistap puull hapupiimal on puu maitse (puunõus seismisest)
M puussa pää puupea, lollpea
J puu villõss tehä sittsa puuvillast tehakse sitsi.
Vt. ka aapapuu, aavaapuu, adrapuu, aluspuuᴅ, ammaspuu, aropuu, avu-puu, bragattsipuu, brägättšimarjapuu, emäpuu, giĺi-puu, griizimarjapuu, gruušapuu, jalaga-puu, jalakkapuu, jalk-puu, jurapuu, jõulupuu, kahtšipuu, kaivo-puu, kalinapuu, kalinamarjapuu, kaŋgaspuuᴅ, katagapuu, katalka-puu, kattaijapuuᴅ, kaunis-puu, kausipuu, kenzelipuu, koiramarjapuu, koivupuu, kolkkipuu, kolkkispuu, kotopuu, kreslapuu, krupsapuu, kuurittsapuu, kuusama-puu, kuusipuu, kuusimõpuu, kõtarpuuᴅ, kärn-puu, lahapuu, lahopuu, lakkapuu, lakkopuu, latšipuu, lattipuu, latõpuu, lautopuuᴅ, lavvapuu, lehtopuu, leppäpuu, loopuu, loomapuuᴅ, loomipuuᴅ, loottšipuuᴅ, lõõkkupuu, lülüpuu, malkkapuu, marjappuu, martii-puu, mesi-puu, mettsäpuu, mittapuu, mähtšä-puu, mäntüpuu, mätä-puu, nenä-puu, niinipuu, niisipuu, näsäniinipuu, omenapuu, orjamarjappuu, painapuu, pajupuu, palkkapuu, parraspuu, parsipuu, pelsempuu, petäjäpuu, pihkupuu, pihlagapuu, pihlajapuu, pihlappuu, pihl-puu, pihlõjõpuu, pirt-puuᴅ, puuõunappuu, põhipuu, põhjapuu, pähtšenäpuu, pähtšinäpuu, päre-puu, rahnopuu, rantšipuu, retelpuuᴅ, riiss-puu, rintapuu, rissipuu, rohipuu, rullapuu, ŕäpinäpuu, saagõ-puu, saarn-puu, saarnapuu¹, saarnapuu², saarnipuu, saarnõpuu, salvo-puu, siltapuu, sliivapuu, smarodapuu, soonipuu, suksi-puu, sõssarpuu, sülipuu, taitšimpuu, taitšinmarjappuu, taketti-puu, tammipuu, tapipuu, tapõppuu, tarpopuu, tarvis-puu, toomipuu, toomikpuu, toomikkapuu, toomikkopuu, toomikkõpuu, toomõpuu, toopolpuu, toovari-puu, tšedräppuu, tšeri-puu, tšäpüpuu, tšäsipuu, tšäävipuu, tšülmä-puu, tšünnä-puu, tšütšäl-puu, tulipuu, tõrvapuu, tõrvaspuu, tüvipuu, urrõspuu, ušattipuu, uvviipuuᴅ, vaagapuu, vaahtõrpuu, vaahõrpuu, vaastõrpuu, vahrapuu, vajotõspuu, varopuu, varõs-puu, vehsipuu, vehzippuu, vesipuu¹, vesipuu², viipsipuu, viižammarjapuu, viiženpuu, višńapuu, vohomarjapuu, võrkkopuu, välipuu, õgas-puu, õunappuu

puuda P M Lu I (Ku) puuᴅ Kõ J-Tsv., g puudaa P Lu J puud (endisaegne kaaluühik, 16,38 kg) | vn пуд
iv̆vää on vähä, tšel pool puudaa, tšel puuᴅ vilja(teri) on vähe, kel pool puuda, kel puud
J müü nootõll tõmpõzimm tšümme puuda kala me tõmbasime noodaga kümme puuda kala (välja)
I meil õli kastõ·šmõtta puudaa sika suuri meil kaalus siga kaksteist puuda
M einäsaatto, täm on puudaa tšümmee vai nii heinasaad, see on puuda kümme või nii
Lu kuuštšümmet kahs puudaa, nüüd on tuhatta killoa kuuskümmend kaks puuda, (see) on nüüd tuhat kilo
Lu kõlmõt puudaa rüissä kolm puuda rukist
J on han siin kantõmuss, tait puudaa kahs on siin alles kandam(it), vist puuda kaks
P valua väitimmä puudaa viisii, jõka lehmäss i opõzõss kahssataa puudaa sõnnikut vedasime puuda(de) viisi, iga lehma ja hobuse kohta kakssada puuda
J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotikeses on puuda jagu
(järgneva pronoomeniga liitunult в составе композиты:) Lu garttsa on puudannõma karnits on puudane

puust-päivä: puust-päive ~ puust-päiv J-Tsv. paastupäev | vn постный день
ivaŋ krest́i·it́eĺaa päiv om puust-päiv, sell päivää evät süü arkia Ristija Johannese päev on paastupäev, sel päeval ei sööda paastuvälist toitu
tänävä puust-päiv, süü griba suppia täna (on) paastupäev, söö seenesuppi.
Vt. ka post-päivä, puuss-päivä

puuttaussa: puuttauss J, pr puuttaun J, imperf puuttauzin J takerduda, end sisse mässida | vn запутываться, запутаться
suur aŋgeriaz om puuttaunnu võrkkoisõ suur angerjas on takerdunud võrku (võrkudesse)
katsoʙ, on lintu rohosõ puuttaunnu vaatab, lind on rohtu takerdunud

puutussõõza: puutussõõᴢ J-Tsv. adv. = puuttoza
niitid om puutussõõᴢ niidid on sassis

puutuᴢ¹ J-Tsv., g puutuhsõõ: puutusõõ J puudus, nappus, kitsikus | vn недостаток, нехватка, нужда
leivess om puutuᴢ leivast on puudus
para·iko õõmm puutussõõᴢ (leivess) praegu oleme (leiva)puuduses.
Vt. ka puutoᴢ¹

põhja-lauta: põhjõ-laut J-Tsv. (vankri, paadi) põhjalaud | vn донная доска (телеги, лодки)
rattaa põhjõ-laut om valoᴢ vankri põhjalaud on sõnnikune.
Vt. ka põhilauta

põlto Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R) Пыльдо Pal2 Ii-reg1 Пелдо Pal2 По͡елто Tum., g põlloo P M Kõ Lu Ra J I põlluo L P põld; põlluriba | vn поле; полоса поля, делянка
L menet põltua lahkõass tetšemεä lähed põldu üles harima
P äjesettii põlloll põllul äestati
I põltoloja puhasõttii tšivilöissä poiᴢ põlde puhastati kividest
J ted́d́ee ja med́d́ee põllod õlla ühes sargõᴢ teie ja meie põllud on ühes saras (= krundis)
Lu poutann viĺĺä kuivap põllol põua ajal vili kuivab põllul (ära)
J põlto om viĺĺõᴢ põld on seemendatud
J põlto on õrall oras on põllul tärganud
J tšell om vähä põlto maat, see kussnibuit ääress võtab rendile kel on vähe põllumaad, see võtab kuskilt äärest (maad) rendile
P muuta põlluo riissoi bõlluᴅ, ätšie ja adra muid põllu(töö)riistu polnud, (oli) äke ja ader
J isutti kõvaasõõ maasõõ, kõvaa põlloo peentõraa rl istutas kõvasse maasse, kõvasse põllupeenrasse
J a kerittü perze se on põlloo säŋki aga pöetud perse, see on kõrrepõld
J põlto iiri on lõikkonnu vihgoo pääᴅ põldhiir on vihu pead ära närinud.
Vt. ka ahopõlto, kagrapõlto, kanõppi-põlto, kleeveripõlto, liivpõlto, munapõlto, nisupõlto, rüispõlto, õzrapõlto

põlõa L P M S Lu Li J (Kett. K R V Po Kr) põl̆lõa M Kõ põllõ ~ põlla Lu põl̆lõaɢ I, pr põlõʙ Kett. R P M Kõ Lu J I poleb Kr, imperf põli L P M S V Po Lu J I põĺi R põlii P põl̆lii ~ põllii I põlõzi Lu
1. põleda, leegitseda | vn гореть, сгореть; пылать
Lu kuusi ja aapa alko ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kui kuuse- ja haavahalg põlevad, siis annavad palju sädemeid
Lu tuli põlõb üvässi, vuhisõʙ tuli põleb hästi, vuhiseb
R siiz med́d́e tšülä põĺi siis meie küla põles
M koto põli tükkünää maja põles maani maha
2. (valgustades) põleda, valgust anda; helendada, kiirata | vn освещать, осветить, светить(ся)
Lu fanari pannaa põlõmaa latern pannakse põlema
P silmät põlõvat pääzä niku katill silmad põlevad peas nagu kassil
3. kõrbeda, kuivada | vn сгорать, сгореть, пригорать, пригореть
M nii õli kõv̆vii palava, što täit põlivat pääᴢ oli nii (väga) palav, et täid kõrbesid peas
M žaarulla kõikk roho põlõʙ kuumaga (= põuaga) kõik rohi kõrbeb

Lu näro põlõʙ, ku inemin süüʙ happaa i soolõssa paĺĺo i perrää süümizee järestää menep tühjee ja om painuzillaa ajab kõrvetisi üles, kui inimene sööb palju haput ja soolast ja pärast sööki (söömist) läheb kohe tööle ja on kummargil
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tuli (hakkas) nii kõva tahtmine, (et) sinna peab minema
Lu ahnaal inemizel tüü tšäes põlõʙ agaral inimesel töö põleb käes
M tällee kõik aivoo tšiireess tek̆kauʙ, täm̆mää tšäzizä kõik niku põlõʙ temal läheb kõik väga kiiresti korda, tema kätes kõik nagu põleb.
Vt. ka palaa, põlõssa

põrna Kett. P M Lu Li J-Must. perna Li Ra J-Must. Ku, g põrnaa P M Lu põrn | vn селезёнка
M ińeehmizell on põrna inimesel on põrn
Lu põrna om mokoma pittšä, ahtukkõin põrn on niisugune piklik (pikk), kitsukene
M tšen̆nee põrnaa põlõtattii rl kelle põrna põletati (= kes oli armunud)?

päittseeᴅ Lu Jpäitseᴅ
Lu kõns lähetää ajjoo, pannaa õpõzõll vaĺĺaaᴅ, ku on lauttaᴢ, siz om päittsiiᴢ kui minnakse sõitu, (siis) pannakse hobusele valjad (pähe), kui on tallis, siis on päitsetes
J päittseed on samad mokomõd niku i vaĺĺaaᴅ, va om prostopõssi tehtü päitsed on samasugused nagu valjadki, ainult on lihtsamalt tehtud
Lu päittsee [sic!] pannaa lõõka vai arkana päitsete külge pannakse köietusköis või ohelik
J pää päittsiil harottii rl pea päitsetega rehitseti.
Vt. ka vaĺĺaapäittseeᴅ

päiväläin Lu (Li) päivälläin Li, g päiväläizee: päivälläizee Li päeviline, päevatööline | vn подёнщик
Lu päiväläin võtõttii tüχ́χ́ee einää lüümää ja kuivattõ-maa päeviline võeti tööle heina niitma ja kuivatama
Li estää tšäin päiväläisen, omal noottaa eb õllu algul käisin päevilisena (merel), endal noota ei olnud
Li tämä meni päivälläizessi tema läks päeviliseks
Lu se om palkolin päiväläin see on palgaline päevatööline.
Vt. ka päiv́-treŋgi

pöksü (Li Ra J), hrl pl pöksüᴅ Lu Ra J-Tsv. püksid | vn штаны
J poikõizõll om pöksüd jalgõᴢ poisikesel on püksid jalas
Ra sapožnikk on tšennättä, a portnoi on pöksüttä vs kingsepp on kinga(de)ta, aga rätsep on püksata
Lu pöksüᴅ, se on õsõtuᴅ püksid, need on ostetud (= mitte kodus õmmeldud)
J pöksüje kormun pükste tasku.
Vt. ka arka-pöksü, nahka-pöksüᴅ

pöllükaᴢ M Ra I pöllükõᴢ J-Tsv., g pöllükkaa J tolmune | vn пыльный
M ad́ijala on pöllükaᴢ, piäb mennä puissaa pöllüd vällä tekk on tolmune, tuleb minna raputada tolm(ud) välja
J ai kui teill om pöllükõz rihi oi kui tolmune tuba teil on

püssümeeᴢ M J jahimees, püssimees | vn охотник
M püssümeeᴢ ammuʙ jahimees laseb (püssist)
J toož om püssümeeᴢ, jäness heittü on ka (= on alles) jahimees, jänesest ehmus

raakazikko M Li raakõzikko Lu J-Tsv. raakzikko J-Tsv., g raakazikoo Li raakõzikoo ~ raakzikoo J rägastik | vn заросль, чаща, бурелом, захламлённый лес
Li raakazikko on, ku mettsä on leikattu ja õhzad on illaamatta, vizgattu maata müü poiᴢ rägastik on (see), kui mets on lõigatud ja oksad on koristamata, visatud maad mööda laiali
J läpi raakõzikoo om pask mättiss läbi rägastiku on raske tungida
J tõrvõz-nõmmõ lõikõtšill mokom kantõzikko ja raakõzikko, jot et pääz läpi Tõrvasnõmme raiesmikul (on) niisugune kännustik ja rägastik, et (sa) ei pääse läbi
Lu vanad metsät ku tuul on laŋgõttõnu paĺĺo puita, jutõllaa raakõzikko vanad metsad, kui tuul on langetanud palju puid, (siis) öeldakse rägastik

rahkapiirga Lu rahk-piirɢ J kohupiimapirukas, korp | vn ватрушка
J rahk-piirg om makus, ku tätä tunnõta üvässi teh́h́e kohupiimapirukas on maitsev, kui seda osatakse hästi teha
J rahk-piirg maamunakaa ja võikaa om makuᴢ kartuli ja võiga (tehtud) kohupiimapirukas on maitsev

rahvuᴢ [< e?] J-Tsv., g rahvuhsõõ: rahvusõõ J rahvus | vn национальность; народность
rahvusõõ pooltaa om virolain rahvuselt (rahvuse poolest) on (ta) eestlane

ramokaᴢ M (Ja-Len.) ramokõᴢ J, g ramokkaa M J
1. tugev, jõuline | vn сильный, крепкий
M täm on ramokaz meeᴢ ta on tugev mees
J ramokõz inimin teep tüüt niku naĺjaa tugev inimene teeb tööd nagu nalja
Ja karu ramokkas [= ramokaz] on eläjä (Len. 242) karu on tugev loom
M miä tahon õlla ramokkaan ma tahan tugev olla
J tämä om maailma ramokõᴢ ta on ilmatu tugev
2. rammus (maa, pinnase kohta) | vn плодородный
M virttsaroho kazvab ramokkaaz maaᴢ vesihein kasvab rammusal maal

rapa² ~ rappa J-Tsv., g rapõa: rappaa Jrapõa
stokanõd om migässle rappaass glaziss tehtü: kui ḱipetkaa süämee, nii lõhtši teeklaasid on mingist haprast klaasist tehtud: kui (valad) keeva vett (sisse), siis (on) lõhki
kuumõtõttu rappa tšivi veeᴢ murõnõʙ kuumutatud rabe kivi mureneb vees

rappa pää nõrk, kergesti ringi käima hakkav pea
rappa süä murest murtud süda

rapaamuᴢ: rap̆paamuᴢ M rappaamuᴢ Ku, g rapaamuu [?]rapaama
M rap̆paamuz om mokoma tauti, tämä niku püsüss ammuʙ, inehmin nõizõp kõrrõz läsimää rabandus on niisugune haigus, tuleb nagu püssist lastud, inimene jääb äkki haigeks

rauhalla: rauhõll J-Tsv. adv. = rauhaza
vai sillõ om puikko pisettü persee, ku siä et saa rauhõll issua kas sulle on pind perse pistetud, et sa ei saa rahulikult istuda?

rautakorkušši Li rautkorkušši Ra raut-korkušši Li Jrautakori
J raut-korkušši om pikkõraiŋ kala, peenep kilkkiä, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on väike kala, kilust väiksem ja ogad (on) seljas

rautalehto M Kõ rautlehto J-Tsv.
1. kare leht (peamiselt arukasel); fig karedaleheline kask v. selle lehis, noor oks | vn шершавый лист
M kazgõlla õllas kalpõad rautalehoᴅ (aru)kasel on kõvad karedad lehed
M kahtšivihad rautalehossa kasevihad karedalehelise kase okstest
2. raudrohi | vn тысячелистник
3. raudplaat, metallplaat, plekitahvel | vn железный, металлический или жестяной лист (пластина)
J rautlehto tšehspaikõss om painõttu niku bĺuudõtšk plekitahvel on keskpaigast painutatud nagu alustass.
Vt. ka rautaroho

rautanõ P Lu Li (R-Eur. R-Reg. M Kõ) rautan P Lu Li J, g rautazõõ Lu Li J rautazyõ P raudne, rauast, raud-, plekist | vn железный, жестяной
Lu petška õli, ümmärkõin, rautanõ, se ku võtab vähä tillaa (kalameheonnis) oli ahi, ümmargune, rauast, kuna see võtab vähe ruumi
Lu okutšnikka on kõik rautanõ muldamisader on üleni rauast
Li valo-aŋgod jo õltii rautazõᴅ sõnnikuhargid olid juba rauast
Li tormaad õllaa rautazõᴅ reetallad on rauast
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahju peale ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
Lu lihane assia, rautanõ vitsa? – sõrmi ja sõrmus (Must. 160) mõist lihast (lihane) astja, rauast (raudne) vits? – Sõrm ja sõrmus
M puizõl ätšeellä om piiᴅ i rautazõlla ätšeellä piiᴅ puuäkkel on piid ja ka raudäkkel (on) piid
P rautazõd värjäᴅ raudväravad
rautazõd naglaᴅ raudnaelad
Lu rautazil rattail rl raudvankritega
J rautan süä raudne (= kõva, kalk) süda.
Vt. ka rautadne, rautain, rautõin, rautõn

rautõin Lu Li Ra J-Tsv. rautõinõ Li J, g rautõizõõ Ra Jrautanõ
Li loma on rautõinõ kang on rauast
J valoaŋko on terässiin, dalisko rautõin sõnnikuhark on terasest või rauast
Ra aroll õltii rautõizõt piiᴅ rehal olid rauast pulgad (piid)
J ahjo zvodõisõ om pantu rautõizõd bruskõᴅ ahjuvõlvidesse on pandud raudlatid
Lu rau-tõin kahsaarõin, kahõõ aaraa vällii pisettii päre rauast hark, kahe haru vahele pisteti pird
J tehkaa lahti lautaportti, lahti rautõizõt sakaraᴅ rl tehke lahti laudvärav, lahti raudsed sagarad
Li mille mennää võttõmaa. – tšivizille tšintaillõ, savizillõ saappõgoillõ, rautõizillõ rattaillõ rl millega minnakse (pruuti) võtma? – Kivist kinnastega, savist saabastega, rauast vankri(te)ga.
Vt. ka kahsrautõin, kõlmirautõin, ühsrautõin

rendilee J rendil Lu Li adv (võtta v. anda) rendile, üürile | vn (брать, давать) в аренду, напрокат (наречие в форме алл-а от rendi)
J tšell om vähä põlto maat, see kussnibuit ääress võtab rendilee kellel on vähe põllumaad, see võtab kusagilt kõrvalt (maad) rendile
Lu talo on annõttu rendil talu on antud rendile
Lu ühz rihi võib õlla annõttu rendil üks tuba võib olla välja üüritud (üürile antud)

revmatizma revmatizm I revmat́izm ~ revmat́i·zm J rematizm M remätizm Lu, g revmatizmaa: revmat́izmaa ~ revmat́i·zmaa J reuma, reumatism | vn ревматизм
J taita sain revmat́izmaa ku nii jäseniit vaivõttaaʙ vist olen saanud reuma, et liikmed nii valutavad
M rematizm, vaivattaab jalkoi i tšäs̆siä reuma, valutavad jalad ja käed
J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks
revmatizma vei kokkaa tšäjeᴅ reuma kiskus käed konksu

rihenetee: rihenettee J rihenette J-Tsv. rehnet̆tee vdjIrihennetee
J ku om vari, ni mee rihenette, siäl on tšülmep kui on palav, siis mine esikusse, seal on külmem

rihi Kett. K-Ahl. K-Al. K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. V Ra Ma) ŕihi (K-Al.) rih́i (J) riχ́i U (K R M Kõ Lu) riihi Kett. Por. (Ku) riih Kr Риги Tum., g rihee M Lu Li Ra J rihie K L P rihe J-Must. riχ́ee K R rih̆hee vdjI I riihee Ku
1. (elu)maja, tare | vn дом, изба
K vanad mehed rihtä ize panivaᴅ endisaegsed mehed ehitasid elumaju ise
K nõistii salvomaa rihtä hakati maja ehitama
J om vähäize ahasuᴢ, pere suur, rihi peen on vähe kitsas: pere (on) suur, tare väike
Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikkaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist all on liiv, peal on liiv, keskpaigas (on) elanikud? – Maja
Lu kase on minuu koto, miä elän kassin riheᴢ see on minu kodu (maja), ma elan selles (siin) majas
M rihi da lautta elumaja ja laut
Lu miä savvu rihhee süntüzin ma sündisin suitsutares
V musad rihed õlivaᴅ olid suitsutared
Lu rihee irreᴅ majapalgid
J sõta sõizop, sõrmõd rissis. a se on salvomõ, rihee salvomõ mõist sõda (= sõjavägi) seisab, sõrmed ristis? – Aga see on ristnurk, (palk)maja ristnurk
J rihee χaltiain, tätä eʙ nätšünnü majahaldjas, teda ei olnud näha
Ku perennain vei ne hüvät herkud riihee lakkaa perenaine viis need head road toalakka
2. tuba, eluruum | vn комната, жилое помещение
L rihi täünεä lahsai sirkkoizyõ sisaa silmiikaa rl tuba täis lapsi ööbik-linnukese silmadega
Lu tüttö isuʙ riheᴢ, kassa on kujal. ahjo i truba mõist tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten
M naizikko riheᴢ, nännät kujalla. soonirsi (Set. 19) mõist naine toas, rinnad õues? – Aampalk
Lu dušnikka on ahjoll toož, veitäp paarua rihessä tõmbeauk on ahjul ka, veab auru toast välja
P tulõõ emä tulõb ahjossa vällää, püörip, püörip kolpakaa pääl, häärääp, häärääb ümpärikkua rihiä litši ahjua tule-ema (= tulehaldjas) tuleb ahjust välja, pöörleb, pöörleb ahjukummi peal, askeldab, askeldab toas ringi ahju lähedal
K võttaass tuli rihee tuli võetakse toas üles (= peerg, lamp pannakse toas põlema)
S rihtä lämmitättii köeti tuba
L rihi lämpizi senes taloza selles talus köeti tuba
L ümpär rihtä mööda tuba
L rihie süämmeᴢ keset tuba
Lu kahs rihtä, a rihenneüs tšehspaikkaᴢ (majas on) kaks tuba, aga esik (on) keskel
K tõi rihi (Set. 63) (vadja elumaja) teine, puhas tuba (harilikult ilma küttekoldeta)
P tšülmäz rihes piettii talvõll ugritsaᴅ, kapusaᴅ, maamunaᴅ külmas (maja teises otsas asuvas) toas hoiti talvel (hapu)kurke, kapsaid, kartuleid
Lu rihee silta ~ Ra rihee maa toa põrand
Lu rihee kolkka toa nurk
J rihee päälüᴢ toapealne, pööning, lakk
3. rehi | vn рига, овин

J viska vana hlaamu rihee päälee viska vana koli toa peale (= pööningule)
I kuhõl lee staruh kazell aikaa meni rihenn et̆tee eit läks sel ajal kuhugi esikusse
J kuuliᴅ, rihen neez mikäle kolahtaaᴢ kas kuulsid, esikus kolksatas miski?
J mee too rihenn eess taaria mine too esikust kalja.
Vt. ka elo-rihi, esirihi, muss-rihi, savvurihi, takurihi, truba-rihi, tšehsirihi, tõinrihi, tüü-rihi

riiga Len. K P M S Po Lu Li J I (Kett. R U Kõ Ra vdjI) riiɢ Li riigõ Li J-Tsv. Рига Tum., g riigaa K R M Kõ S Po Lu Li J riiga J-Tsv.
1. rehi; rehetuba | vn рига, овин; жилая часть риги
K mussaa süöʙ, valkõat situʙ. mikä se on. riiga mõist musta sööb, valget situb. Mis see on? – Rehi
Li riiga on, kuhõõ ahõtaa vihgoᴅ, a koominas tapõtaa primuzlõjeekaa vihkoja rehi (rehetuba) on (see), kuhu ahetakse vihud, aga rehealuses pekstakse kootidega (vilja)vihke
M õzravihgot pantii riigaa koominaasõõ mah̆haa odravihud pandi rehealusesse maha
M linad väittääz riigalõõ, ahtaaz riigaasõõ linad veetakse rehe juurde, ahetakse rehte
P menimmä t́ad́aakaa riigaa lämmittämää läksime isaga reht kütma
M riigaza on alaparrõᴅ i üleparrõᴅ rehetoas on alumised parred ja ülemised parred
J riigaz õli ahjo, ahjo õli ilmaa drubaa, savu meni uhzõss rehetoas oli ahi, ahi oli ilma korstnata, suits läks uksest (välja)
M riigaa ahjoza eb õõ põrmõtaa reheahjus ei ole põrandat
J riigaa parrõᴅ rehe parred
J riigaa lakass tšäütii õlkaa varkaill rehe lakast käidi õlgi varastamas
Lu riiga arookaa võtõttii õlki viĺjassa erii, heeno õlki, perrää tappamizõõ reherehaga riisuti (võeti) õled viljast välja, peened õled, pärast rehepeksmist
P J mussa niku riigaa pappi must nagu rehepapp
I riigaa emä rehehaldjas
õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi oldi arvamusel, et seal on mingi elusolend, rehehaldjas
Po riigaza on riigaa makko rehes on rehehaldjas
Li riigaa peremmeeᴢ rehehaldjas
2. rehi, rehetäis (parsil kuivatatavat vilja | vn доля хлебных злаков в риге для сушки и обмолота в одну очередь)
M riiga on ahõttu, vihgoᴅ on parzilla rehi on ahetud, vihud on parsil
Kett. riig on ahtõõza rehi on ahtes (= on ahetud)
Lu riigat tapõttii sütšüzünn rehed peksti sügisel
Lu müü tänävä tapõmma kõlmõᴅ riigaa, rüizriigaa vai kagrõriigaa täna me peksame kolm rehte (= rehetäit), (kas) rukkirehte või kaera-rehte
M mitattii, mõnt vakkaa sai peremeez riigassa õzraa mõõdeti, mitu vakka sai peremees rehe(täie)st otra
3. rehepeks, rehetöö | vn обмолот злаков, молотьба
Lu enne riigal tšäimmä, riigaa tapimma enne(malt) käisime rehel, peksime reht
Lu siz miä tšäin riigolla siis ma käisin reh(ted)el (= rehte peksmas)
J rüiz riigõd jo on tapõttu rukkirehed on juba pekstud
M kan̆nii kutsuttii, kase õli põlgõtuᴢ riiga nii kutsuti, see oli pahmamisrehi (vilja tallati hobustega)
J riiga ahtõja sõvad om mentü õikõ musassi reheahtja (= rehepeksja) rõivad on läinud õige mustaks
J valmis va suuruss, vana moor, paraiko tulla riigaa tappõjõt süümä valmista aga hommikueinet, vanamoor, kohe tulevad rehelised sööma
J riigaa tappõmizõõ aika on itšäv ja rask rehepeksuaeg on igav ja raske
J riigaa tappõmizõõ mašin rehepeksumasin.
Vt. ka kagrariiga, nisuriiga, põlgõtuzriiga, rüizriiga, õzrariiga

riissuurima ~ riissuurim Ra riis-suurim J-Tsv. riissuurma J, hrl pl riissuurimaᴅ Ra (Lu) risu-suurimaᴅ riis, riisitangud | vn рис, рисовая крупа
Ra kotonn keitettii riissuurimaa kodus keedeti riisi (= riisiputru)
kõõz mitä on, kapussa pannas süämmee, tšihutõttu risu-suurimaᴅ kunas mida on, (kas) kapsas(t) pannakse (piruka) sisse, (või) keedetud riis(i)
Lu riissuurimii pääll on sipusõttu sukkurliivaa riisi(pudru) peale on riputatud peensuhkrut
J keitti riissuurmaa keetis riisi(putru)
J riis-suurim roopp om makuzõp, ku šona-suurim roopp riisipuder on maitsvam kui hirsipuder

riitõja: riitõjõ J-Tsv., g riitõjaariitelikaᴢ
riitõja naizõka om pask elämin riiaka (riidleja) naisega on vilets elu

riivattu Ku, g riivatuu riivatu, kõlvatu, neetud, vihatud | vn позорный, проклятый
näd vet toožo riivattu om mennüd veessɪ näe, ka (see) kõlvatu (= viin) on muutunud veeks

rissii-rassii M J rissi-rässi Ra risti-rästi, risti-põiki | vn вкривь и вкось, вдоль и поперёк
J algod om vizgottu rissii-rassii puuhalud on visatud risti-rästi
M hakka mittaᴢ vaasaakaa rissii-rassii eit mõõtis vaksaga risti-põiki

rissiä¹ K L P S J (Kett. Set. M Lu) rissiε L P rissiäɢ I ristiä (K-Ahl. R-Lön.), pr risin Kett. Set. ristin K-Ahl., imperf rissizin Kett. K L P M
1. ristida | vn крестить; о-
K õlõtko siε risittü kas sa oled ristitud?
K risittii lassa ristiti last
2. risti ette lüüa; (risti ette lüües) palvetada, (jumalat) paluda | vn креститься, перекреститься; молиться, помолиться богу (осеняя себя крестным знамением)
Lu terppimin om parõp ku rissimin vs kannatamine on parem kui risti ette löömine
risip silmät (Set. 79) lööb risti ette
I risittii tšasovnaza palvetati kabelis
L vanaᴅ rissiziväᴅ jumalallõ vanad (inimesed) palusid (risti ette lüües) jumalat.
Vt. ka risetä, risittää, risitä, rissiissä

rodnõi M rodnyi (M) rodnoi Kõ Lu J roodnõi I lihane | vn родной, кровный
J rodnoit emä migällõtši ed vajõlt lihast ema ei vaheta (sa) millegi vastu
M i ne kaχs sõzart tulivat pulmõjõõ, kummad eväd õõ rodnyiᴅ sõsarõᴅ ka need kaks õde tulid pulma, kes ei olnud (ei ole) lihased õed
J tańa om petrõlõõ rodnoi sõsar Tanja on Petrole lihane õde
Lu siä leed niku rodnoi poikõ sina saad (mulle) nagu lihaseks pojaks

rookozikko M Lu Li Ra J rookosikko ~ rogosikko K-Ahl., g rookozikoo Li (pilli)roostik | vn тростник, камышник
Li rookozikko on turpia (pilli)roostik on tihe
J jõgõ rookozikkoz om paĺĺo peeniit audžikkõisiit jõe roostikus on palju väikesi havikesi

rooska Kett. K-Ahl. K-Al. K M Kõ S Lu J I Ku ruoska K L P rùoska Po roosk J-Tsv. roaska Kr Роозка Tum., g roozgaa Kõ Lu J I ruozgaa K L P rùozgaa Po roozga J piits, roosk, kantsik | vn кнут, плеть, плётка
J terve, rooska kultasiima rl tere, piits, kuldpiug
J roozgaa siim on siottu jeviiss piitsa piug on punutud jõhvidest
I roozgaakaa õpõttaass, kui magataɢ (pulmakomme:) piitsaga õpetatakse, kuidas (peigmehega) magada
M tahtõ roozgall lüvvä tahtis piitsaga lüüa
M rooska on opõzõõ kagrakotti vs piits on hobuse kaerakott
M hoikukkõin niku rooska peenike nagu piits
I paimõnõlla ripuʙ sumka bokkaza, a rooska pihalla karjasel ripub kott küljel, aga piits õlal
J karjušii roosk om pitšep ku opõizõõ roosk karjase piits on pikem kui hobusepiits (= kutsari v. voorimehe piits)
Lu Ku nahka rooska nahkpiits
Po rùozgaa varsi piitsa vars
J roozgaa plaksu piitsaplaks
Lu annõttii ruoskõita anti piitsa.
Vt. ka nahka-rooska

rootsii P M Lu J-Tsv. ruotsii P rootsi Lu adj, indekl rootsi, Rootsi | vn шведский
P rootsii roomad rad-gõtkoo rl rootsi roomad rebenegu
J med́d́ee poolla om mõnõs paikka rootsii kalmoᴅ meie pool on mitmes kohas rootsi(aegsed) kalmud
P siin õli ruotsii sõta siin oli Rootsi sõda
Lu minnua siiz laitõttii rootsii rajallõ mind saadeti siis Rootsi piirile
Lu rootsii tšivineemeᴅ Rootsi skäärid
Lu rootsi parahoda (Len. 281) Rootsi laev

routõzikko J-Tsv., g routõzikoo Jrõutazikko
sütšüzüll om väliss nii routõzikot teeᴅ sügisel on vahel nii keltsased teed

rovńaittaa L, pr rovńaitan, imperf rovńaitin võrdne olla, võrdseks pidada | vn равняться, сравниваться, считать равным
a vilikana juttyõʙ, kuza sinuu om mokomaa pikkaraizyõ inehmizee minuukaa rovńaittaa aga hiiglane ütleb: kuidas sina, selline väike inimene, võid minuga võrdne olla?

rubina: rubin J-Tsv., g rubinaa J rubiin | vn рубин
sõrmussõõ om pantu rubin sõrmusesse on pandud rubiin

rumala J rumal J-Tsv., g rumalaa J jäme, toores, jõhker, mühakas | vn грубый, жёсткий, неприветливый
ted́d́e pooliim vätši om vähäize rumal teie kandi (teiepoolne) rahvas on natuke jämedavõitu
rumal inimin jõhker inimene
tämä on nii rumal, jot drastuvoittõmiss ebõ·õ kõnsait ta on nii mühakas, et tervitamist ei ole kunagi.
Vt. ka ruma

ruumiᴢ M J-Must. (Lu-Len.) ruumõᴢ Lu Li Ra J, g ruumõõ Li Ra J ruumõ Lu-Len. J-Tsv. J-Must.
1. keha; ihu | vn тело; плоть
Li kõlmõᴅ kõrtaa tšülpeeʙ i pessiiʙ, pää i ruumõõ kolm korda vihtleb (ennast) ja peseb pea ja keha (puhtaks)
Ra suurõõ pääkaa, a peenee ruumõõkaa inimin suure pea, aga väikese kehaga inimene
J tukõvaa, kuivaa ruumõka tugeva kuivetu kehaga
Lu täll õli märtšä koko ruumõᴢ tal oli kogu keha märg
J pinžikk on õmmõltu õikõ ruumõõ mukka pintsak on õmmeldud täiesti keha järgi
Li täüttä ruumõttõ bransahti maallõ täies pikkuses (kogu kehaga) prantsatas maha
J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu ihu muhke täis
Li mil ku tšihguʙ ruumõᴢ, saunaa tahon küll mul ihu sügeleb, tahan sauna
J ruumõs karva ihukarv
2. surnukeha, laip; surnu, koolnu | vn труп, мертвец; покойник
Lu perää-tši minua riuhtaap laineekaa pois, veep minu ruumõ tšen tääp kuhõ (Len. 277) lõpuks rebib lainega mu (paadipõhjalt) minema, viib minu surnukeha kes teab kuhu
J ruumõz jo om pantu ruhipuhõ surnu on juba pandud puusärki.
Vt. ka ruuma, ruumi¹, ruumõ

ruupu² J rupu Ra J, hrl pl ruuvuᴅ ~ ruvuᴅ J
1. prügi, puru, praht | vn соринка, сор, мусор
J ruupu meni silmä prügi läks silma
J tsiivissemin puhasõp piimä ruupuiss ja rikkoiss kurnamine puhastab piima purudest ja prügi(de)st
J ruupua om veseltü rihi täünö tuba on prahti täis vestetud
2. kõlkad; pühkmed; (heina)pebred | vn охвостье; выметки; высевки; (сенная) труха
J perält viĺĺa viskamizõ jäävvä ruuvut seemenijõ ja akanojõ välile pärast vilja tuulamist jäävad kõlkad (õlepuru) seemnete ja aganate vahele
J kõig einet saati õttsaa, va ruvud jääti perälee kõik heinad said otsa, ainult pebred jäid järele.
Vt. ka einäruupu
Vt. ka ruhka, ruupo², ruuvud-raavoᴅ

rõŋgahtaassa: rõŋgahtass J-Tsv., pr rõŋgahtaan J, imperf rõŋgahtaazin: rõŋgahtazin J röhatada | vn отрыгаться, отрыгнуться
taita om mako täünö ku nii vaĺĺussi rõŋgahtaziᴅ vist on kõht täis, et nii valjusti röhatasid

rõuta Kett. K-Ahl. M Kõ S I routa Lu Ku rout Ra J-Tsv., g rõvvaa Kett. K-Ahl. rovvaa J
1. subst kelts (konarlikuks külmunud maa v. pori); jäide, jääkirme, murd. rõud | vn мерзлота (мёрзлая бугристая земля или грязь); наледь
M kõõs kahutab maata, siz on rõuta sütšüzünn kui kahutab maad, siis on sügisel kelts
sütšüzüllä ilmaa lumõtta maa jäättü, rõuta (kui) sügisel ilma lumeta maa jäätus, (tekkis) kelts
Ra ku tee on kromplikko ja jääs, se on rout kui tee on konarlik ja jääs, (siis) see on kelts
I tšülme tuuõʙ, i siz rõuta nõizõb roojaa pääle tuleb külm ja siis tekib jääkirmetis pori peale
J routaa müü om pask aja rattaill mööda külmunud pori on vankriga vilets sõita
Lu routa aikann vaśo kooli keltsa ajal Vasja suri
2. adj keltsane, jäätunud | vn мёрзлый, заледенелый
M kõõz on lunta vähä, a maa jääzä, sitä kuttsuaz rõuta tee, kehno mennä rattailla i lait́oolla kehno kui lund on vähe, aga maa (on) jäätunud, (siis) seda nimetatakse keltsane tee, vilets (on) minna vankriga ja reega (on) vilets.
Vt. ka routalikko, routõin

räätoin J-Tsv.:
piirgõz om mõni räätoin sizuᴢ pirukas on mitmekihiline sisu
tämä õli minu räätoin, parvõs seisozimm tema oli minu kõrval(olija), koos seisime

rüizakana (M) rüiz-akana (J-Tsv.) rüizakanõ Li, hrl pl rüizakanaᴅ M rüiz-akanõᴅ J-Tsv. rukkiagan(ad) | vn ржаная мякина
J rüiz- ja kagr-akanõd om pantu ühte akanikkoo rukki- ja kaeraaganad on pandud ühte aganikku

saappaga Ke-Set. M Lu J I (K-Salm1 R-Eur. R-Reg. P Kõ S Ja-Len.) saappuga Kett. L P M Lu Li Ra I (K J) saappugõ M-Set. saappoga K-Ahl. M Lu (K-Al. P) saappõga Lu (K-Al. M Li J) saappõɢ J-Tsv. Сапага Tum., g saappagaa M Lu saappugaa P M Li saappogaa K-Al. Lu saappõgaa M J saappõga J, pl sabakad Kr (säär)saabas | vn сапог (с голенищем)
Lu tõmpaa saappugad jalgõssa tõmba saapad jalast
Li saappuga õli õsõttu iĺi sapožnikka tetši saabas oli ostetud või kingsepp tegi
J saappõgõd lutissõvaᴅ saapad pigistavad
Lu saappugat skriipõvõᴅ saapad kriuksuvad
M ühs alko, ahjo täünnä. Saappagad i jalka (Set. 17) mõist üks halg, ahi täis? – Saabas (saapad) ja jalg
M kõig õltii nahkõzõᴅ saappagaᴅ kõik olid nahast saapad
J pittši-varsiikaa saappõgõᴅ pika säärega saapad
J soomõõ saappõgõllõ õmmõlla ahtaat päälüseᴅ soome saapale õmmeldakse kitsad pealsed
M vennää saappagaᴅ vene saapad
J meri dalisko talvi saappõga päälüᴢ õmmõlla kahs kõrtõin mere- või talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne
P saappugaa põhjad meniväd õhuussi saapatallad (-põhjad) läksid (= kulusid) õhukeseks
Li saappugaa koblukka saapa konts
J saappõgaa varrõd om vähäize ahtaaᴅ saapasääred on veidi kitsad
M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgaa varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, (kael on) must nagu saapasäär
J saappõgaa pää saapa pöid
J saappõgaa terä saapa nina
Lu saappuga šotka saapahari
J mõlõpiiss pooliss rippuvid [sic!] lautoot saappõgaa kolotkoikaa mõlemal(t) pool(t) rippusid riiulid saapaliistudega

M kase meez on naizikolla saappagaa alla, naizõõ meelell eläʙ see mees on naise tuhvli all, naise meele järgi elab.
Vt. ka hoopasaappaga, poolsaappuga, venää-saappaga
Vt. ka šaappaga

saata¹ Kett. P M S J (Len. K R-Eur. U L Kõ Li) saavva M Lu Li Ra J Ku saavvõ Lu J saavv J-Tsv. saava Lu J savva M Kõ Lu Ra saaha K-Ahl. P saaχa P saa( I (Ko vdjI), pr saan K U L M S Lu Li Ra J Kr saa I, imperf sain Kett. K P M Kõ Lu Li J Ku sai I
1. saada, hankida, teenida | vn получать, получить, добывать, добыть, зарабатывать, заработать; L sai enele üvää ilozaa naizyõ sai endale hea ilusa naise; M siε järkeässi tahot saata rah̆haa sa tahad kohe raha saada; sain naizõlõ üv̆vää kaglussõõ sain naisele hea krae; K mitä sain, senee jõin mis teenisin, selle jõin (maha); I millõõ õli raskaᴢ leipää saa( mul oli raske leiba teenida; Lu lahzõt saatii saunoiᴢ lapsed saadi (= sünnitati) saunades; I milla säppeä bõõɢ, piäʙ saa(aɢ säppe mul pole (lehma)ketti, tuleb hankida kett
M meni tämä tšülääsee süvvä saamaa (Set. 5) ta läks külasse süüa hankima
J saatu lahs vallaslaps
2. kuhugi või mingisse olukorda sattuda, jõuda, jääda | vn попадать, попасть, сходиться, сойтись
S pool tunnia aikaa, kõõs saan niglaasõõ niitii (võtab) pool tundi aega, kuni (kui) saan nõela taha niidi
J jo kuuvvõtt ŕumka juun, a en saa ent umalaasõ juba kuuendat pitsi joon, aga ei jää purju (ei saa end purju)
M sai ühesää vootta õtsaasõõ (Set. 3) sai üheksa aastat läbi
J lein roozgaakaa, jott saan tälle tšültšee lõin piitsaga, et saa(ksi)n talle külje pihta (lüüa)
P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs kuni noorpaar saab kokku, seni kulutab kurat kümme paari kingi
P žiivatta ep kuolõ, a hukkaa saaʙ loom ei sure, vaid lõpeb (saab hukka)
L lehmä taukõzi, tõizõt saatii terviessi lehm kärvas, teised (loomad) said terveks
M on jo saatu kõik einä valmiissi on juba kõik hein valmis tehtud
Lu kahõsatšümmett kuus vootta sain täüᴢ sain kaheksakümmend kuus aastat täis
Lu miä jõin vettä, sain janoo poiᴢ ma jõin vett, sain janust lahti
Lu inemin sai surmaa inimene sai surma
J siε terpi, kunis tämä saap paikalõõ sa kannata, kuni ta jõuab kohale
J ühtee saama kokku saama
J seemen saab maha viskamizi seeme saab maha (= külvatakse) viskamisi
J vanassi saama vanaks saama
J kuhõ on saanu opõizõ arjõ kuhu on jäänud hobusehari?
J tarvis saavva puut põlõmaa (on) tarvis saada puud põlema
J kõik sai harrillaa kõik läks laiali
3. kellekski saada | vn становиться, стать
Lu škippariss saatii ennee ühel viisii kippariks saadi enne(malt) ühel moel
4. midagi teha saada, võida, tohtida | vn мочь; смочь, сметь, посметь
Li siäl sai kõvassi nagraa seal sai kõvasti naerda
J taas tultii haitoᴅ, taaz emmä saa tehä tüütä jälle tulid takistused, jälle ei saa (me) tööd teha
J elää saaʙ, ku va bõllõis sõttaa elada saab, kui vaid ei tuleks (ei oleks) sõda
J lihhaa jo kõvassi razvõss et saa nii süüvvä, a kallaa ain süün liha on ju väga rasvane, seda (sa) ei saa nii (väga) süüa, aga kala söön alati
M ai ku on ahaᴢ kanava, saaʙ mennä üv̆vii üli oi kui kitsas kraav, saab hästi üle minna
Li hoikka puu saap kadgõta peenike puu võib murduda
M saad joonitõlla koko päivää pead jooksma kogu päeva
M kui õlud on valmiᴢ, saab valõlla kui õlu on valmis, võib ümber valada
Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese saab surnuks kõditada
Lu nii on üvä süükki, saap sõrmõt kaalia on nii hea söök, (et) peab sõrmed (üle) lakkuma (= et laku või sõrmed üle)
Lu kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha
P tämä õli läsivä, ep saanu tšävvä ta oli haige, ei saanud käia
Lu silla ep saa müühässüä, om mokoma tüü sa ei tohi hilineda, on niisugune töö
Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha
Lu märjel õpõzõl ep saa antaa juuvva vettä märjale (= higisele) hobusele ei või anda vett juua
Lu et saa õlla laisk i võõno (sa) ei tohi olla laisk ega aeglane (vedel)
Lu sai vajõltua võis vahelduda
Lu tämä pajataʙ tõtta, tätä saab uskoa ta räägib tõtt, teda võib uskuda
Lu herra sai talopoigaakaa tehä, mitä tahto härra võis talupojaga teha, mida tahtis
J sai ohto magat sai küllalt magada (sai end välja magada)
P saapi õlla võib olla
L epko saa teill suojõtõlla kas teil ei saa(ks) end soojendada?
L nõitoi ep saannu suututtaa nõidu ei tohtinud vihastada
Lu ep saa niku laulaa lavvaa takann laua taga ei tohi(ks) nagu laulda

P pappi sai tεätεä, etti mustalaizõll deŋgad õlivaᴅ preester sai teada, et mustlasel oli raha
Ku hüü duumatt́śii, kui saavvaa soojaa nad mõtlesid, kuidas saavad sooja
J sain urokaa pähää sain õppetüki pähe
Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast ära
J miä tämäkä üvässi saan läpi ma saan temaga hästi läbi
J saab aik üli aeg saab täis
J sai pää soojõssi sai pea soojaks (= jäi kergelt purju)
J sai vihaizõssi med́d́ee päälee sai meie peale vihaseks
Lu saad marjoikaa süönnünn õlla võid marjadest söönuks saada
J jalgõlõ saama jalule saama
J sai närä täünö (tal) sai hing täis
J siält sain õtsaa tšättee sain sealt otsa kätte (= sain asja selgeks)
J püüvveb milt rahoi väĺĺää saavvõ püüab minult raha välja pressida
J tšiini saama kinni saama (püüdma)
M naizikko saap saunaa naine saab maha (= hakkab sünnitama)
M tämä on aivo pisselikko ińehmiin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loita ta on väga terava keelega inimene, ta ei saa oma nahas(ki) rahu
M siεlt ain saatii helppoa sealt saadi aina kergendust
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin
Lu tämä on mokoma inemin, saap kõikkiijee rahvaakaa aikoo tema on niisugune inimene, saab kõigi inimestega hästi läbi
Lu ep saa rauhaa (ta) ei saa rahu
Lu müü vollia emmä saa meie ei saa võitu
Lu mitä tämä unõkas tolkkua saaʙ mis tema, unimüts, aru saab
Lu evät saa immoa riitõmizõss (nad) ei saa riidlemisest himu (täis)
Lu tüül loppua emmä saanõõ tööle lõppu (me) ei saanud (= tööle lõppu ei tulnud)
J sulkii(t) seltšää saama sulgedega kattuma (sulgi selga saama)
J sai üvää saunaa sai hea sauna (= keretäie)
J saako mitä saaʙ saagu mis saab

saha Ränk K-Ahl. L M Ja-Len. Lu Li J-Tsv. I, g sahaa L Lu Li sah̆haa M saha Lu J saag | vn пила
M raŋgoᴅ on jo sahattu sah̆haakaa algoo pit̆tuu-zõᴅ rahnud on juba saetud saega halupikkus(t)eks
M puu ahisaʙ, eb mee saha läpi puu surub kokku (ahistab), saag ei lähe läbi
I tülppä tšervez milla i saha tülppä, piäb ih̆hoa näitä mul on nüri kirves ja saag on nüri, peab neid teritama
J saha ihota napilkõll saagi teritatakse viiliga
Li kahs metria õltii sahat pitšäᴅ saed olid kaks meetrit pikad
Li paksulehtoinõ saha märänüssi saχχaaʙ paksu lehega saag saeb halvasti
J kahsrutškõizõõ sahakaa om parõp sahat kahemehesaega on parem saagida
J ühs-tšäsiin saha ühemehesaag, käsisaag
J uurtõõ saha uurdesaag
M sah̆haa leχto, õttsaz rutškaᴅ sae leht, otsas on käepidemed
M sah̆haa piiᴅ sae hambad
Li sahaa rutškaᴅ sae käepidemed
Lu saha javo saepuru.
Vt. ka lookk-saha, tšäsisaha

saksiᴅ Kett. M Kõ Lu Li Ra J I saksit K-Ahl. M-Set. Lu-Must., pl t käärid | vn ножницы
Lu miä lõikkaan saksiijõõkaa sittsaa ma lõikan kääridega sitsi(riiet)
J pehkoi(t) tazõtõta saksiikaa põõsaid tasandatakse (aia)kääridega
J saksit piäb anta karasussõ, liika om peh́miäᴅ käärid tuleb anda karastusse, on liiga pehmed (= pehmest metallist)
Lu kahz õtsaa, kahz rõngassa, tšehspaikaz nagla? – Saksit (Must. 159) mõist kaks otsa, kaks rõngast, keskpaigas nael? – Käärid
M saksii teräᴅ kääriterad
Li saksii aukoᴅ käärirõngad.
Vt. ka kartasaksiᴅ, lammassaksiᴅ

santimetra (Lu Li) sant́imetr J-Tsv., g santimetraa: sant́imetraa Jsantimetri
J mõnt sant́imetra om pittš mitu sentimeetrit on pikk?
Li naisijee lõŋkasukil enne üllääl õli toož strotška, .. kahsi vai pari santimetraa naiste villastel sukkadel oli enne üleval ka pära, .. kaks või paar sentimeetrit

sarai J-Tsv. (Len. K-Al. U Kõ-Len. Ja) sar̆rai M S sarrai M, g sarai küün, sara; kuur | vn сарай
U siis piäb ilata jo kuivõtattui einoi saraisõõ siis tuleb juba kuivatatud heinu küüni panna
M opõziikaa väitämmä einät sar̆raisõõ hobustega veame heinad küüni
makazimma kõik sarais, einoe [= einoje] pääl (Len. 212) magasime kõik küünis, heinte peal
J sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heina täis
M õlgõd veetii sar̆raisõõ õled viidi küüni
M einä sar̆rai heinaküün

sarka¹ Ränk K-Ahl. P M Kõ-Len. Lu Li Ra J I sarkõ Li sark J-Tsv., g sargaa P M Kõ Lu Li Ra J I sarg (ühele perele kuuluv põllusiil, -riba külakogukonna maast) | vn участок (полоска пашни сельской общины, приходившаяся на долю одной семьи)
Lu peen tükkü nurmõss kutsutaa sarka väikest tükki (külakogukonna) põllu(maa)st kutsutakse saraks
Li põltoa vähää meill on, sarka põldu on meil vähe, (on vaid) põlluriba
M nurmi, se on kõig rüiznurmi, a sarka on minu põlto. jõka meez õm̆maa sargaa tääʙ nurm, see on kogu (külale kuuluv) rukkipõld, aga sarg on minu põld, iga mees teab oma sarga
Li enne sargõd jagõttii kõiɢ, tšell kuhõ hüppis sarkõ ennemalt jagati kõik sarad ära, kel kuhu sarg (liisuheitmisel) sattus
P puol virstaa õli üφs sarka pittšä pool versta oli üks sarg pikk
Lu mõnt vootta õli sama sarka mitu aastat (järjest) oli ühel perel sama sarg
J ted́d́ee ja med́d́ee põllod õlla ühes sargõᴢ teie ja meie põllud on ühes saras
Lu rovnoi sarka, eb õõ nõtkua, eb õõ bugŕaa tasane sarg, ei ole lohku, ei ole küngast
Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, minnakse pärast äestama
Lu perrää tšülvömizee rullattii rullaakaa sargaᴅ pärast külvamist rulliti sarad rulliga (siledaks)
Lu ühz meez jätti omaa sargaa tšülvämättä üks mees jättis oma sara külvamata
I siä meet tänää niittämää kailõ sargalõõ sa lähed täna sellele sarale (sirbiga) vilja lõikama
Li ajjat tehtii ümperi sarkoja tarad tehti sargade ümber
J kahõssõmõmaz õsa sargõss om med́d́e üks kaheksandik sarast on meie (osa)
Lu sarkojõõ rajaᴅ sargade piirid.
Vt. ka kagrasarka, munasarka, nisusarka, põlloosarka, rüissarka, õzrasarka

sasii: sassii J-Tsv. sassi, segamini | vn (наречие, обозначающее запутанность, путаницу)
koontõl om mennü sassii koonal on läinud sassi
kõig d́eelõd mentii sassii kõik asjad läksid sassi.
Vt. ka saziza

seiväᴢ P M-Set. Ja Lu Li I (Kett.) seiväs K-Ahl. seiveᴢ J-Tsv. Сэ́йвэсъ K-reg2 Се́йвесъ Ii-reg1 Се́йвесь ~ Сайвясь Pal1, g seipää P Lu Li J seipä J seipεä P seivää J teivas | vn кол
Li kahs seivässä lüütii maχχaa vasatikkoo kaks teivast löödi maa sisse vastamisi
P vätšeä õli nii paĺĺo, pannu vaikk seipää püssüä i se eb laŋgõnnu maalyõ rahvast oli nii palju, (et) pannud kas või teiba püsti ja see ei oleks maha langenud
J sio õpõin seipäsee tšiin seo hobune teiba külge kinni
I starikka sitõ õlgõlla seipäitä taat sidus õlgedega (aia)teibaid
J ad́d́a seipääd om mätänestü aiateibad on mädanenud.
Vt. ka aitaseiväᴢ, einäseiväᴢ

selvä L Lu Li Ra J (K-Al.) selve Lu selv J-Tsv. seĺvä I, g selvää Lu Li J
1. selge | vn ясный, прозрачный
Lu selväᴅ silmäᴅ selged silmad
2. tark | vn умный, рассудительный (человек)
J kõiɢ, mitä näet, paa panõlõ, siiz leet selv meeᴢ kõik, mida näed, pane tähele, siis saad targaks meheks
J paĺĺo om mokomaa maailmõᴢ, mitä evät tää i kõikkas selvepeᴅ palju on maailmas niisugust, mida ei tea ka kõige targemad
3. osav, oskaja | vn умелый, опытный
Lu selvä i tarkka inemin osav ja tark inimene
Lu emä õli selvä kutomaa i tšedräämää ema oli osav kuduma ja ketrama
Li õli selvä pajattõmaa, selvä õli i petteemää, selvä õli i viinaa juumaa, jõka poolõõ õli selvä (ta) oli osav rääkima, osav oli ka valetama, osav oli ka viina jooma, kõige peale oli osav
Ra tämä õli selvä niittäjä ta oli osav niitja
K need õltii selväd laulajaᴅ, niitä i pulmii müö väiteltiitši (Al. 51) need olid oskajad lauljad, neid pulmi mööda veetigi
4. kiire, kärme, erk | vn поспешный, проворный
Lu selvä õpõn, johzõp huimõssi erk hobune, jookseb kiiresti
Lu selvä inemin, ain