[VOT] Vadja keele sõnaraamat

pulikka P M Lu Li Ra J I (Kett.) pulikkõ Li pulikk Ra J-Tsv., g pulikaa M Lu Li Ra J
1. pulk; kodar; (paadi) tull | vn палка, палочка; кол; перекладина; спица (в колесе); уключина (лодки)
Li kastra on tehtü pulikaissa, lampaat siält pulikkõjõõ välissä süütii sõim on tehtud pulkadest, lambad sõid sealt pulkade vahelt
Lu rissipuut pannaa tšerikannoo päälle, ottsiloiz õllaa pulikaᴅ, neije pulikkojee päälle pannaa viihtü kerilauad pannakse kerijala peale, otstes on pulgad, nende pulkade peale pannakse (lõnga)viht
J turpaa pulikaᴅ redeli pulgad
Lu veeroz on pulikaᴅ rattas on kodarad
Li veero pulikad õltii tehtü kõvass puuss ratta kodarad olid tehtud kõvast puust
J venee pulikk paadi tull
J pulikk ad́d́a nõjalõ on ripusõttu kuivama maamun lehoᴅ pistandaia najale on kartulivarred kuivama riputatud
2. (herne)kepp | vn прут или палка (для гороха)
Li elä tee nii lühhüitä pulikkõita erneilee ära tee hernestele nii lühikesi keppe
3. põimipulk (puust pulk, millele lükitakse valmiskootud võrk) | vn сетевой колышек (деревянная спица, на которую нанизывают вывязаную сеть)
Lu pulikka on võrkkopitška, ühs õttsa on terävä {p.} on põimipulk, üks ots on terav
Ra lütšittii pulikoilla ühess ääress ja tõizõss ääress kahõtšezzee (võrgukudumisel) lükiti põimipulkadega ühest äärest ja teisest äärest kahekesi
■
M autši se kluŋkkaaʙ peenee aud́ii pulikaa haug, see neelab (isegi) väikese havinolgi (alla).
Vt. ka algõtus-pulikka, arpapulikka, augiipulikka, puu-pulikka, ramo-pulikka, salapulikka
Vt. ka pulkka