[VOT] Vadja keele sõnaraamat

vaivan Kett. P Lu J (K M) vaivanõ K-Al. R L P Lu I Вайвана Tum., g vaivazõõ Lu J vaivazyõ P
1. adj., subst haige, tõbine; vigane, sant | vn больной; увечный; калека
J maama vajotab vaivazõõ vattsaa (itkust:) ema vajutab (= mudib) haige kõhtu
Lu eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanu tervee, anti vaivazõõ (jumal) ei andnud teiste inimeste taolist, ei andnud tervet, andis vigase (lapse)
Lu rampa, kummal on vaivazõd jalgaᴅ lonkur (on see), kellel on vigased jalad
J ikä tšüläzä õltii õmad vaivazõᴅ kk igas külas olid omad sandid
P kõikk jumalaa vaivazõᴅ, bõllu tšättä, bõllu jalkaa kõik jumala sandid, (kellel) polnud kätt, (kellel) polnud jalga
Kett. jumalaa vaivan sant
P jumalaa vaivazõᴅ nõdrameelsed
2. subst vaeslaps, orb; adj vanemateta, orvuks jäänud | vn сирота; осиротевший
K kuttsuas tšezzeekazvolline tüttärikko, kummal on isä da emä elozad eik õlõissi vaivanõ, nuorikkoa tšennittämää (Al. 30) (pulmakomme:) kutsutakse alaealine tüdruk, kellel isa ja ema on elus ja kes ei oleks vaeslaps, pruudi jalgu (pruuti) kängitsema
K no tšellä jäi lahsai, vaivazia, siiz mehelee juõltii: elä obižoita lahsai aga kellel (= naisel) jäi (maha) lapsi, orbe, siis (tema) mehele öeldi: ära tee lastele ülekohut
R lugõttõli vaivanõ lahsi itkes vaeslaps
L vaivanõ lahzukkainõ vaeslapsuke.
Vt. ka vaivain, vaivakaᴢ, vaivõin