[VOT] Vadja keele sõnaraamat

pikkarainõ Kett. K L M Lu J I pikkaraine Lu-Must. pikkarainee K-Ahl. pikkarain K R P M Kõ S V Lu Li Ra J I pikkõrain Lu J-Tsv. pikkrain J, g pikkaraizõõ Kett. K M Kõ S Lu J pikkaraizyõ L P pikkõraizõõ Lu J pikkõraizõ J-Tsv. väike | vn маленький
Lu lännikko on pikkarainõ, a astia on suur lännik on väike, aga astja on suur
Li jäi vähäkkõizõõ taitšinaa, tein pikkaraizõõ kaaliaizõõ jäi natuke tainast (järele), tegin väikese pätsikese
J ed õõ pikkõrain, jot ain riput helmoiᴢ (sa) ei ole (enam) väike, et aina ripud hõlma(de)s (kinni)
J jo pikkõrai-sõnn piim pluugaa rudžgõss tšiin juba väikesest peast (väikesena) hoidsin adra käsipuust kinni
P õlimma müö pikkaraizõt pojokkõizõᴅ me olime väikesed poisikesed
P tuo pikkarain jalkajärtšü too väike jalapink
P siäl on pikkarain jarvikkõin seal on väike järveke
I pikkarain sõrmi väike sõrm
Lu on ühs pikkarain kaaska on üks väike muinasjutt
Li see on mussa i see on mussa, a pikkarain ero on see on must ja see on must, aga väike erinevus on (olemas)
J pikkõrain ääni nõrk (väike) hääl
J maa on kahunnu ku on pikkarainõ tšülmä maa on kahutanud, kui on kerge (väike) külm
M näd jo tullaᴢ pikkaraizõt kahuᴅ näe juba tulevad väikesed kahud (= hakkab juba kergelt kahutama)
■
J pikkarain tšeeli kurgunibu.
Vt. ka peeni, pikku², pikkura·iškuin, pikkuruiškuin, pikkuruiškun, pikkõnõ, pikkõra·iškuin, pi·kuru·iškuin, pikõnõ¹, pisukkõnõ, piški