[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aavere3 [`aavere] ‹-`verre ~ -sse› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Afer, 1565 Haver, 1732 Ahwere, Obla.  B3
● Kiltsi mõisale kuuluva küla juurde rajati XVII–XVIII saj vahetuse paiku kõrvalmõis, mis oli Kiltsiga samade omanike käes. 1770 eraldati Aavere Kiltsi mõisast ning läks Koeru khk alla (kiriklikult kuulus sinna juba varem). Aavere küla mõisastati ja kaotati XIX saj keskel. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Nime vanematest vähestest kirjapanekutest ei paista läbi nime kuju enne võimalikku lühenemist. Nimi võib olla sama päritoluga kui Aa, lisandunud on -vere. XVIII saj mainitud eestikeelne nimi Obla võib H. Gustavsoni arvates olla tulnud XVI saj omaniku Robrecht Gilseni eesnime mugandusest. Vrd Aavere1. – FP
EAA.3.1.451:127, L 91p; Gustavson 1980: 14; Hein 2011: 38; Thor-Helle 1732: 317; Ungern-Sternberg 1912a: 14, 133

Abaja2 ‹-sse ~ -le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Rootsiküla mõis), 1692 Abbaja Reino Simo, 1826 Abbaja, u 1900 Абая (küla).  B3
● 1977–1997 oli Kihelkonna aleviku osa. Külanimi on algselt talupoja lisanimi, mis pärineb lahelt (abajas : abaja ’laht, meresopp, veeloik’). – MK
EO: 48; KNAB; SK I: 12–13

Aela [`aela] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Aeli, rahvakeeles varem ka `Mets‿nurga Juu – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis, Ojasoo mõis), 1241 Æilæs, 1513 Agelis, 1568 Ailis, 1637 Hayle, 1725 Ayell, 1871 Ahhila.  A3
● Põlisküla, XIX saj oli olemas ka samanimeline kõrvalmõis. 1977–1998 oli liidetud Virla külaga. L. Kettunen oletab, et nimes peitub sõna ahel ~ ahelas ~ ahilas. K. Pajusalu arvates võiks lähtena kõne alla tulla ai ’äär’ või isikunimi. Taani hindamisraamatus 1241 on Aelaga koos mainitud Ropæ nime; seda ei ole osatud täpsemalt paigutada. P. Johansen arvab, et tegu ei saa olla Hageri khk Ropega (↑Ohulepa), võib-olla on see hoopis isikunimi. Vrd Aila. – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 75; EO: 104; Joh LCD: 308–309, 579; LCD: 42v; Rev 1725/26 Ha: 313; Schmidt 1871

Agali ‹Agali› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1582 Akalik, 1585 Agal, 1601 Agaly, 1796 Agali.  A2
● J. Simmu järgi tuleneb külanimi isikunimest, mis on kas läänemeresoomeline (Akk, Aku, Ake, sm ja liivi Aka) või saksa päritolu (Age, Acco, Acco, Acho, Aga). Simmu pakutud saksa perekonnanimed (Hage jt) ei tule vist arvesse h tõttu nime alguses, kuigi Agali hilisemate kirjapanekute hulgas on ka mõni h-line variant. Et isikunimi esineb nii eesti, soome kui ka liivi nimevaras, on tõenäolisem omakeelne päritolu. Mõned XVIII saj nimevariandid (1764 Aggaliste) on ste-liitega, mis kõneleb samuti muistsest eesti isikunimest pärinemise kasuks. Et eristada siinset küla Mäksa-Agali ehk Mets-Agali külast (praeguse Agali järve ääres Mäksa ja Sarakuste küla piiril, lõhuti u 1880, muudeti mõisamaaks ning rajati mõisa lõunaossa uus küla ↑Kannu), on nimele vahel liidetud eristav täiend Kastre või Kastri (1767 Kastre Agali). Külast algab Kalli jõe Sitäpäälitse jõge Emajõega ühendav osa, mis on saanud oma nime küla järgi (Akaljõgi ~ Akali jõgi). – MJ
KN; Mellin; PA I: 113, 196; Rev 1601: 5; Rootsmäe 2016: 155, 186–188; Simm 1973: 20, 69, 74, lisa 5; Simm 1975a: 180–181

Ahijärv1 [ahi‿`järv], kirjakeeles ka Piigandi Ahijärv Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas (Karste mõis), u 1900, 1903 Ahhe Jerw.  B2
● Karste mõisale kuulunud metsas paiknevat järve ümbritseb Ahijärve soo. Sama nime on kandnud veel mitmed järved Kagu-Eestis, algusosa esineb paikkonnanimes Ahepalu (Rõu), vrd ka Aheru järv, Ähijärv, Kirikumäe järve vana nimi Ahirewo (1588), Ahja, Aiu jõgi. Juba ammu on neid kohanimesid seostatud Mulgimaal tuntud ohverdamiskoha nimetusega ahikotus (tegevusena ahtimine ~ ahtmine ~ ahkmine ~ ahvmine, ohverdaja on ahimees). P. Ariste on *ahti : *ahδin sõna ühendanud mordva keelte tegusõnaga aštums ~ aštems ’elama, paiknema, viibima, seisma, varjul olema’. Ariste on oletanud, et mordva keelteski tekkinud kuskil käimise, külastamise tähendus on kitsenenud ohvrikohas käimise tähenduseks. See oletus ei sobi just kõige paremini Ahijärve tüüpi järvenimede konteksti, mis asuvad reeglina põlisasustusest kaugel ja alati väga vanadel piirikohtadel. Ka Kanepi Ahijärv asub muistsel Põlva ja Otepää khk piiril. Mordva tähendusi võrdlevas kontekstis on mõeldav, et järve nimetati nii, kuna see oli püsiv, märkis piiri, oli rahule jäetud, siin kehtis naabritega kokku lepitud eriline kord. Analoogilist nimetekke semantikat esindavad Soome Pyhäjärvi nimed, mis on enamikus järved põlistel piiridel. Loomulikult ei saa välistada ka piirikohtade müstilist tajumist ja ohverdamiskommet piirikohas. Mõeldav germaani etümoloogia serva, tera või piiri tähendanud sõna *agjā kaudu on vähem tõenäoline, kuna ei saa seletada h tekkimist nimes, vrd Salatsi liivi ad´a ’serv, kallas, kant’, liivi aĭgà, soome aaja ’suur, lai ala’, eesti ai ’rõiva kant’. – ES
Ariste 1937;  EAA.3724.5.2828, L 1;  EAA.3724.5.2829, L 1; Faster 2014: 35–39; SLWb: ad´a; SPK: 358; SSA: aaja

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
● Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud. – MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

*Alempois, kirjakeeles ka Alempos ~ Alumbus – muinasmaakond praeguse Järvamaa alal, 1224 Alumbus, 1232 Alenboys, 1241 Alempos, 1251 Alembeys, 1282 Alempois.
● Maakonna paigaldamisega on olnud uurijatel raskusi. Tänapäeval arvatakse, et muinasmaakond asus praeguse Türi khk kohal. Reopalu ja Rõhumetsa asusid Viljandimaa ja Järvamaa piiril. Tõenäoliselt on mõlemat nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). M. J. Eisen on maakonnanime Alempois lähtekohaks pidanud sõnu alembus, alemmus ’alamal olev maa’. Toetudes nimekujule Alenboys on A. Westrén-Doll osutanud, et nimi on olnud kaheosaline, b ees on n muutunud m-iks. Lähtudes nimekujudest, kus teises silbis on u, võiks oletada, et nime algusosa on olnud sama, mis tuleb esile kohanimes Alutaguse, sedagi on oletanud juba Westrén-Doll: alo, sm alho ’soo’. Ta hülgas nime järelosa seletamisel V. Reimani pakutu (Alempos ‹ Alempoolse) ja arendas edasi W. Schlüteri ideid, kes nägi nimeosise -pois, -poys alusena -põhise sõnast põhi : põhja maapinna tähenduses. Vrd Reopalu. – MK
ENE-EE: I, 139; Järvamaa 2007: 322; Mellin; Westrén-Doll 1921: 162–163

Allaste ‹-sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), ? 1601 Alstenn (küla), u 1900 Алластъ (talurühm), 1939 Allaste (asundus).  A1
● Küla asub Halliste jõe kaldal. Külanimena märgitud 1970. a rahvaloenduse materjalides. Nime aluseks on talunimi, võib-olla sõnast alane vana kirjaviisi mõjul (vrd läheduses Mägiste). Allastega on 1977 liidetud Kõrgemäe (Hls, 1797 Körgema küla, seekõrval mõis Lenchenshof, u 1900 taluna Кергемяе) ja Mägiste (külana 1601 Mekest ning taas 1930. a-tel, taluna 1839 Meckiste ja u 1900 Мягисте). – MK
EAN; ERA.14.2.715 (Polli vallavolikogu 7. II 1939 koosoleku protokoll nr 2); KNAB; Mellin; Rev 1601: 140, 141; Rücker

Alutaguse [alu‿taguse] ‹-sse ~ -le› Iis, Jõh, Vai – ajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ; sks Allentacken.
● Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159

Ambla2 [`ambla] ‹`Ambla ~ -sse› Amb – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks Ampel, 1281 parochia Ample.
● P. Johanseni arvates hõlmas Loppegunde muinaskihelkond hilisemat Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonda. E. Tarveli arvates hõlmas see aga Järva-Jaani ja Ambla khk ala ning selle nimi võis tulla ↑Läpi küla nimest. Ambla preestrit on mainitud 1253, kihelkonda 1281. Kihelkond säilitas sama nime eesti ja saksa keeles, kuigi saksa keeles on kohati (u XVII saj) kasutatud ka nime Groß-Marien ’suur Maarja’. – FP
Hupel 1774–1782: III, 502; LUB: III, 475a; Tarvel 1979: 34

Anna1 ‹`Anna ~ -sse› Ann – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Annen.
● Varem kuulus ala Ämbra (Embere) ehk Randow’i kihelkonda. Anna kihelkond tekkis XVII saj Kose ja Peetri khk osadest. Kivikirik valmis 1780, varem on seal olnud 1650. a Pühale Annale (sks St. Annen) püstitatud puukabel, mis on andnud nime ka kihelkonnale. – MK
ENE-EE: I, 240

Annikvere1 ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Anikvere Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1583 Anikwer (küla), 1601 Anickwer, 1624 Hannigfer, 1797 Annikfer.  B3
● L. Kettunen on toonud külanime vasteks isikunime *Anti : *Annin, millele on lisatud liide -kka, -kkoi, -kkei. Vrd Annikvere2. – MK
BHO: 20; EO: 310; PA IV: 25; Rev 1601: 90; Rev 1624 PL: 39

Annikvere2 ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
● Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kka › Andik › Annik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Ansi2 ‹-le ~ `külla› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis).  A1
● Liidetud 1977 Pööglega. XIX saj ja XX saj algul oli kohal Pöögle mõisa An(t)si karjamõis (sks Johanneshof). Nimi pärineb talult (1811 Hansi Gesinde), lähtekohaks on isikunimi. Nimetatud ka Kuustle külaks samanimelise veski (1811 Kusellsche Mühle) ja talu järgi. Kuna Karksis oli küla enam-vähem tinglik üksus, siis on külanime aluseks tihti vahelduvalt võetud mingi talu nimi. Vrd Ansi1. – MK
EAA.1865.5.177:2, 3, L 2, 2p; KN; KNAB; Liitoja 1981: 16

Arava ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas (Pikva mõis), 1429 Harowe (küla), 1621 Arraff (karjamõis), 1726 Arrawa Hans (hajatalu peremees), 1871 Arrawa.  A1
● Kui oletada, et nime esialgne kuju oli u-line, võiks algseks lähtekohaks olla haru. Seda oletust toetab maastikupilt (küla lähistel hargneb Jägala jõgi mitmeks lisajõeks). Ka a-lise algkuju puhul vrd ara ’haru’, samas saaks seda kõrvutada oletatava muistse isikunimega *Ara. Nimelõpud -ve ja -va võivad olla lühenenud mitmest sõnast, neist tüüpilisemad on -pea ~ -pää, -vahe, -õue. Võimalik on ka sõna -oja asendus va-liitega, nagu see on toimunud nt Jüri khk Harjuva talunimes. D.-E. Stoebke loendis esineb liivi muistne isikunimi Arowe, mida eristab siinse nime vanimast kirjapanekust vaid sõnaalgulise h puudumine. Pole võimatu, et isikunimel esines kunagi ka h-line variant (vrd Hara-nimed, nagu Hara, Haravalta jne), seega on liittüvelise päritolu kõrval teine võimalus lähtuda ühest isikunimest. Nime kirjapanekud toetavad väidet, et sõnaalguline h kadus Põhja-Eesti murdeist XVII–XVIII saj paiku. 1977 liideti Aravaga Jõeääre ja ↑Tapi küla, esimene kuulub praegu osaliselt ka Pikva alla, teine Vetla küla piiresse. Vrd Arase. – TL
Bfl: II, 347; BHO: 23; EES: haru; Joh LCD: 548; Laansalu 2011: 121; Rev 1725/26 Ha: 325; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 16, 161; Tärk 2010: 54
Märkus. Etümoloogiat täiendatud. 2019-08-25T17:00:24.

Atla2 [`atla] ‹`Atla ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Attel, 1453 Attell.  A4
● Atla mõis eraldati Karalast 1750. a-tel, oli riigimõis. Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. L. Kettunen on nime rekonstrueerinud kujul *Attoila ja pidanud lähtekohaks isikunimesid Atu, Ate, Ati, millest Ate on esinenud veel XVI saj Saaremaalgi. Atla jaguneb kolmeks: Allküla ehk Altküla (läänepoolne rannaäärne osa, 1922 Atla-Alt küla), Mäeküla (keskosa, 1922 Atla-Mäe küla) ja Niidiküla (idapoolne osa, endine asundus). Allküla jaguneb omakorda kolmeks löukaks: Abagulöugas, Kuusigulöugas ehk Rannalöugas ja Ooselöugas. Vrd Atla1. – MK
EM: 122; EO: 91; KN; KNAB; SK I: 32

Audru1 [`audru] ‹`Audru ~ -sse› Aud – alevik Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Audern.  B1
● Alevik (al 1977) hõlmab mõisasüdame koos Audru asunduse ja külaga ning kiriku ümbruse. Mõisat on mainitud 1449 (Auder). 1549 haaras mõis kogu tänapäevase Audru khk, osa Sauga alasid ja Tõstamaa idaosa. Audru kuulus XVII saj Pärnu krahvkonda. Vrd Audru2, Salme. – MK
BHO: 34; ENE: I, 236

Austla [`austla] ‹`Austla ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Karala mõis), 1678 Hauzele, 1715 Hautsalo, 1798 Hautsel.  A4
● 1977–1997 oli ametlikult Karala küla osa. Austla nime lähtekohaks on sõnad haud ja salu või selg. – MK
EAN; KNAB; Koit 1968: 114

Eeriksaare [eerik‿saare] ‹-`saarde› Khk – küla ja poolsaar Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Loona mõis), 1701 Eriche Sarest, Letti Berti Mart, 1922 Eriksaare (küla).  A4
● 1977–1997 oli küla ametlikult Atla osa. P. Johansen on nime puhul osutanud ürikule, milles Jürgen Lode sai 1529 piiskopilt üksjala Erick beim Heuschlage und Holme Jeggenlein-szar lääniks. Tõenäoliselt just selle üksjala järgi kutsutakse Eeriksaare poolsaart ja küla. Algne on saarenimi. – MK
EAN; Johansen 1951: 305; KNAB; Rehepapp; SK I: 35

Erastvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere ‹-`viirde› ~ Erästvere `mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
● Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetati 1977–2021 Soodoma külaks (praegu taas Erastvere osa), ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere, 2021 liideti Soodoma. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Halliste2 ‹-sse ~ -le› Hls – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
● Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901) – MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Hanila1 ‹-sse› Han – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Hanehl.
● Üks muistse Läänemaa kihelkondadest (1217–1218 Haniale). Kirikukihelkond XIII saj algusest, kirik pärineb XIII saj II poolest. Varem allus Hanilale ka nüüdne Varbla khk, mis eraldati alles XVII saj. Vrd Hanila2. – MK
BHO: 100; ENE: II, 512

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ ‹-dõ› Har – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
● Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Harilaid [hari‿`laid] Vor – saar Lääne maakonnas Vormsi vallas, 1437 Harge, 1798 Gressera I., Harrislaid, 1844 Harri; rts Haris.  C2
● Nimi tuleneb sõnast hari : harja ’tipp’, vrd mäehari. Nimi Harilaid(u) esineb ka Lääne-Saaremaal (Khk). Vrd Hara2. – MK
Ariste 1938b: 9; HK: 36; KN; Mellin; Schmidt 1844

Harju-Madise ‹-le› HMd – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, erts Mats-kirka, sks St. Matthias.
● XIII saj oli osa Vomentakæ aladest, sajandi lõpupoole osa Keila khk-st. 1296 on mainitud seal Lodenrodhe linna, mille asutas vasall H. Lode. Tegelikult linna ei tekkinud, kuid al 1343 mainitakse ürikuis Lodenrode kihelkonda, mis vastab Harju-Madisele. XVII saj algusest 1638. a-ni ja 1710–1870 oli Harju-Madisega ühendatud ka Risti khk maa-ala. Eestikeelne nimi tuleneb pühakunime mugandusest, mille ette on lisatud täiend Harju- vastandina Järva-Madisele. – MK
BHO: 343; ENE: II, 520; Johansen 1951: 208–209

Himmiste2 ‹-sse›, kohalikus pruugis Immiste Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Pilguse mõis), 1592 Himmy, 1645 Himmuße Lüll, 1692 Him̄iste Hanso Thomas, 1798 Jm̄ist.  B4
● Küla on kuulunud ka Lümanda mõisa alla. 1977–1997 oli Pilguse osa. Himmiste on nime saanud isikunimest lähtunud talunimest. Vrd Himmiste1. – MK
Rehepapp; KNAB; Mellin; SK I: 46

Hirmuküla [hirmu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1638 Hirmo Hering (talupoeg Karksi mõisa Saviaru küla all), 1795 Jrmo Han̄us, Jrmo Hans (talupojad Karksi mõisas).  B1
● Talurühmana veel 1941. a kaardil, 1970 Hirmu küla, al 1977 Hirmuküla. Nimi on tekkinud talunimest, mille lähtekohaks võis olla lisanimi sõnast hirm või isikunimi Herm. Hirmukülaga on 1977 liidetud ↑Kolda ja Kulli (1731 Kulli Mick, külana 1930. a-tel). – MK
EAA.1865.3.196/1:40, L 39p, 40; KNAB; Rev 1638 II: 65; RGADA.274.1.192/1:364, L 353p

Ihamaru ‹-`marru ~ -sse› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Karaski mõis), 1627 Ehamah (küla), 1684 Ihammar kylla, 1723 Dorf Ihamar, 1783 Ihhoma Körtsi Peter, 1798 Ihama, 1862 Ehamarro (kõrtsitalu).  C1
● Vana külanimi, mis XIX saj taandus mõisanimest saadud Karaski küla nime ees. Rückeri kaart esitab 1839 Ihamaru kohal talurühmade nimedega väikesi külasid, samal ajal ja hiljem tunti selle vana nime all üksnes Ihamaru kõrtsi lähemat ümbrust. Hiljemalt 1930. a-test sai Ihamaru taas ametliku külanime staatuse. Nime on läbi ajaloo kirja pandud kahel kujul *Ihama ja *Ihama + aro › Ihamaru. Ihama on läänemeresoome muistne isikunimi, mida on viimati eesnimena kasutatud Karjalas veel XVI saj. Eestlaste ja liivlaste juurest on keskajast teada selle nime s-lõpuline kuju *Ihamas (Jamas, Yemas). P. Rintala on P. Ravilale toetudes kirjutanud, et järelliite -ma keeleajalooliselt vanem ülesanne on olnud rõhutada üht objekti võimalike hulgast. Tänapäeva soome keele ma-tuletised tegusõnast kohta tähendavaks sõnaks on Rintala arvates uuem areng ja Ihama või Ihamas oli just nimelt isikunimeks moodustatud tuletis paljudes teisteski kombinatsioonides levinud isikunime elemendist iha-. Ihamaru nimevariandis on liitunud sõna aru (aro), mis tänapäeva eesti keeles tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni määratluse järgi ka lihtsalt viljakat, kuivas kohas paiknevat maad. Just Põlva ja Kanepi vahel esineb seda järelosist kohanimedes küllalt sageli. Ihamaru tähtsamad omaette nimega osad on Juusa, Runi, Täikülä (kuni 1977 ↑Hilba osa), Valgõmõisa ja Viia, viimane oli veel 1970 omaette küla, mis liideti 1977. Põlva khk Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra on samuti 1977 Ihamaru külaga liidetud. Vrd Ihatsi, Puskaru. – ES
EAA.308.6.321:5, L 4p; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.2059.1.2760, L 2; Mellin; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:488, L 481p; Rintala 2008: 120–124; Rücker; Saar 2008: 115; Stoebke 1964: 24–25

Iisaku2 ‹-sse› Iis – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Isaak.
● Muinasajal kuulusid Iisaku alad Alutaguse ja *Lemmu kihelkonda ning olid hõredalt asustatud. XI–XII saj tuli siia vadjalasi, al XIII saj-st ka venelasi. XIII saj-st 1654. a-ni kuulus ala Jõhvi kihelkonda, omaette kihelkond 1654–1744 ja al 1867. Vahepeal oli jaotatud Jõhvi ja Viru-Jaagupi khk vahel. Kivikirik valmis 1846, põles 1893 ja taastati 1894. Nimi pärineb isikunimest külanime vahendusel. – MK
ENE-EE: III, 558; EO: 126, 334

Ikeperä järv [ike‿perä järv], kirjakeeles varem ka Ikumäe Hel, Krk – järv Valga ja Viljandi maakonna piiril, XVII saj II poolel Ikane Jerwe, 1839 Iggone S (järv).  B2
● Järv on Ikeperä raba kirdenurgas Ärikülast kagus ja Lilli Perakülast kirdes. Nime algusosa on lähtunud tõenäoliselt isikunimest (isikunimed Ick, Ikade, Ike, Icke jt). Ärikülas näiteks on olnud kaks Igali talu. L. Vaba on juhtinud tähelepanu võimalusele, et järvenimes on läti murdesõna iguon ’ugandi’. Ilmselt hilisema järelosa aluseks võiks olla perä ’pära’. Nime võib olla mõjutanud ka Peraküla (1797 Perra, ↑Lilli) nimi. Järve on kutsutud ka Tikepära ja Metsamatsi järveks Metsamatsi talude järgi. – MK
 EAA.308.2.12, L 1; KN; KNAB; Mellin; Rücker; Stoebke 1964: 25, 26, 28

Iskna jõgi [`iskna jõgi], kohalikus pruugis `Isknä jõgi, kohalikus pruugis harva `Ikna jõgi, rahvakeeles ka Nõnova jõgi Rõu, Vas – jõgi Võru maakonnas, 1538 Ichtesche beke, 1627 Lasswasche Becke, 1684 Iskna Jeggi, 1688 Laßwaske Reviren, 1875 Iskja, u 1900 Р. Изкна.  A1
● Jõge on kirjalikes allikates nimetatud vahelduvalt põlise nimega ja asulate järgi saadud nimedega. Isegi ühe talu kaardil 1875. a-st on kaks eraldi heinamaatükki tegelikult sama jõe ääres nimetatud am Iskja Bache bei Wokki ja am Nodas Bache (ülesvoolu, Noodasküla lähedal). Iskna jõe nime päritolu on hämar. Kui võtta aluseks nime esmamainimise Ichtesche, st *Ikteske, on sellele kõige lähemal tänapäeval Haanjas mainimist leidnud nimekuju Ikna. Üks võimalus on, et nimi seostub algupäraselt tegusõnaga iskeä ~ iskiq ~ iskida, soome ’lööma’, sm murrete ja eesti ’punuma, lõnga kokku lööma, lõnga korrutama’. Kui aga sk-ühend esisilbis on ümbertõlgendamise tulemus, kuulub nimi pigem kokku Ikuoja nimega (Vas Sandi). Tähendus ikk ’nutt’ pole neis nimedes ilmselt algupärane. Vrd ka Peetri jõe (Har) varasem nimi Ihte jõgi. – ES
EAA.308.2.178;  EAA.2486.3.252, L 1; LGU: II, 751; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: lisa 1; SSA: iskeä; Vene TK 42

Jaagarahu [jaaga‿rahu] ‹-le› Khk – paik Saare maakonnas Saaremaa vallas Kurevere külas.  B3
● Jaagarahule ehitati 1920. a-tel jäävaba sadam, mille kaudu veeti paekivi; 1941 ja 1949 kasutati seda ka saarlaste küüditamiseks. Sadam muutus kasutuskõlbmatuks 1969. a tormis. Nime lähtekohaks on isikunimi Jaak, mis Saaremaal käändub ka a-tüvelisena. – MK
SK I: 49

*Jogentagana [jogen‿tagana] – muinasmaakond Ida-Eestis, 1220 (provincia) Iogentagania.
● Henriku Liivimaa kroonikas mainitud väikemaakond, mis paiknes Emajõe põhjakaldal, usutavasti hilisema Tartu-Maarja ja osalt Äksi khk alal. Ajalookirjanduses kinnistunud kuju Jogentagana (vahel ka Joentagana, Jõgentagana) tähendab ’jõetaga’. Nime mainitakse vaid ühes allikas. On selge, et nimi on pandud vaatega Tartu linnuse poolt. – PP
BHO: 150; ENE-EE: IV, 98; HLK: XXIV, 5; Tarvel 1968: 590

Jõgehara [jõge‿hara] ‹-le›, kohalikus pruugis Jõgara ‹-lõ› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, veski (Kooraste mõis), 1588 Pap Jegara, 1638 Jeggar Peter, jegger Kiwa (veski), 1723 Dorff Jeggara, 1783 Jöggera Mölder Rein, 1839 Jögearro.  B3
● Küla on saanud nime koha järgi, kus ühinevad Võhandu jõe kaks peaharu: Ilmjärvelt ja Kooraste järvedest tulev ↑Pühajõgi ehk Sillaotsa jõgi ning Kanepi poolt tulev Ritsike jõgi (Lajavangu ehk Tüürä jõgi, ametlikult ↑Võhandu jõgi). Küla on 1638 nimetatud ka *Jõgeniste külaks (Jegnistkyllo). Mõlema nime motiiviks on asustuse paiknemine kahe jõe ja mitmete ojade harude vahel. Algupärane nimi arvatavasti küll sisaldab sõna jõgi ja haru tähendavat maastikusõna hara, aga kirjapanekute algusest peale on seda hääldatud lühenenult. XX saj algusest tunti Jõgara nime all peamiselt veskit. Veskist teisel pool jõge kahe jõeharu vahel paiknev Kivikülä on omakorda nime saanud veski olemasolu järgi, varem tähendas kivi ka veskit. Jõgehara küla moodustati ametlikult 1977, enne oli ta Alakülä (Alaküla) nime all, mis algselt märkis Kooraste mõisa vanatalude piirkonda. Jõgeharaga on liidetud ka eraldi metsas paiknenud Hüüdre küla, mille idaosa kuulus Urvaste khk Kärgula mõisa alla, lääneosa talud olid aga Kooraste mõisa järgi. Vrd Hüüdre järv, Kooraste, Soohara. – ES
EAA.1267.1.286:55, L 104; KNAB; PA I: 251; Rev 1638 I: 45, 47; RGADA.274.1.174:508, L 501p; Rücker

Jõgela ‹Jõgela ~ -sse›, kohalikus pruugis Jögela Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Pilguse mõis), 1731 Iöggewelja Ado, u 1900 Егела (küla).  A1
● 1977–1997 oli ametlik nimi küla piiresse jääva mõisa järgi Pilguse. Nimi on olnud kaheosaline: jõgi : jõe + väli : välja. Algselt oli vist talu- või loodusnimi. Jõgela lõunaosa on Pussa (1970 Jõgela I, 1592 talu Jacob Bußbaß). Vrd Pilguse. – MK
EAN; KNAB; SK I: 57, 305

Jõhvi1 ‹`Jõhvi ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Jõvi Jõh – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Jewe.
● Jõhvi ala kuulus XIII saj Alutagusesse. Kirikukihelkond sündis arvatavasti XIII saj keskel (esmamaining 1354), alguses haaras see maid kuni Peipsini. Iisaku khk eraldati Jõhvist vahemikus 1654–1744 ja lõplikult al 1867. Jõhvi kiriku vanem osa pärineb XIV saj-st, algselt oli see kindluskirik. Kihelkond on nime saanud Jõhvi küla järgi (1241 Gevi). Vrd Jõhvi3. – MK
BHO: 147; ENE-EE: IV, 156; EVK; Joh LCD: 338

Jäinassoo [jäinas‿`soo] Khk – soo Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B4
● Soo asub Vedruka külast läänes Vedruka oja ja Kihelkonna oja ülemjooksu vahel. Vrd jäina ’jäätanud’. – MK
SK I: 59

Järvamaa [järva‿`maa] ‹-le› = Järva maakond – maakond Kesk-Eestis, u 1720 Järwa-Ma; sks Kreis Jerwen, Kreis Weißenstein, vn Вейсенштейнскій уѣздъ.
● Järvamaa on üks muistseid maakondi, mis oli olemas juba XIII saj, seda on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas (1212 in Gerwiam, hiljem Gerwa, in Gerwam) ja Novgorodi kroonikas (1214 иде князь Мьстиславъ съ новгородци на Чюдь на Ереву ’läks vürst Mstislav novgorodlastega eestlaste vastu Järvamaale’). Taani hindamisraamatu andmetel koosnes see kolmest kihelkonnast, millest nimeliselt on teada vaid Henriku kroonikas mainitud *Lõpekund (Loppegunde, äärmine vastu Virumaad, kas hilisem Ambla ja Järva-Jaani või Koeru). Hiljem liitus Järvamaaga ka ↑Alempoisi muinasmaakonna põhiosa, Türi khk kuulus Viljandimaa alla kuni 1560. Sealt alates jäid piirid püsima sajanditeks. Maakonnad kaotati 1950 ja Järvamaast moodustus mitu rajooni, sealhulgas Paide rajoon. Nüüdsed piirid sai rajoon, kui sellega liideti 1959 Türi rajooni osi, 1962 Põltsamaa rajooni osi ja Tapa rajoon. 1990 taastati maakonnad, Paide rajoonist sai Järvamaa. Järvamaa nime lähteks on nimeuurijate arvates sõna järv, tõenäoliselt ei ole silmas peetud ühte suurt järve, vaid järvede kogumit (kuigi Järvamaa on üks järvevaeseimaid maakondi, ka minevikus pole seal suuri järvi olnud). Kui L. Kettuneni arvates on Järvamaa nime 2. silbi a põhjustatud assimilatsioonist (sarnastumisest lõpposaga -maa), siis M. Norvik leiab, et Järva kajastab sõna vanemat esinemiskuju *järvä või *jarva, mis nii vanas kohanimes on säilinud (vrd ka liivi jōra ’järv’). E. Tarvel oletab, et tegu on balti laenuga (*jaurā, vrd leedu jaura ’märg, raske, viljatu maa; savi- ja porisegune soine maa’, jauras ’soo-äärne maa, soine, allikane koht’, jaurus ’soine’), sel juhul oleks Järvamaa nime vanus ehk dateeritav vanemate balti laenude tulekuga meie keelde 3000–4000 aastat tagasi. – PP
ENE-EE: IV, 166–167; EO: 263–264; HLK: XV, 7; Joh LCD: 104; KNAB; Norvik 1963: 224–228; Tarvel 1979: 31–35; Uuet 2002: 177–178, 184; Vestring 1998: 21

Järva-Madise1 ‹-le› JMd – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Matthäi, 1427 Goldenberghe (kirikuküla), 1459 Kirchspiel zu Goldenberge, 1627 Mathäi (sonst Goldenberg genannt).
● Varem kuulus Ambla khk alla. Kirik ehitati hiljemalt XIV saj algul. Kihelkonnana mainitud al XV saj, esialgu nimega Goldenberg (ka Kullenbeck), mis P. Johanseni arvates võis tuleneda kihelkonna asutaja Järvamaa ordufoogti Hoyer von Goldenberge (mainitud 1308) nimest. Madise nime kasutati hiljemalt XVII saj algusest, misjärel muutus valdavaks. Eesti keeles on kasutatud enamasti Madise, laiemas kontekstis Järva-Madise nime. – FP
Bfl: I, 240; Johansen 2005: 36; LUB: VII, 635; Schilling 1970: 50; Ungern-Sternberg 1912a: 91

Kaatsora kund [`kaats‿ora kund] ‹`kundu› Vas – mets Võru maakonnas Rõuge vallas Kisõjärvest lõunas (Misso mõis), 1627 Katrayse (järv), 1638 Kahtsraysz Jerw.  B3
● Kund : kunnu on Vastseliina khk lõunaosas kujunenud peamiseks liigisõnaks suurema metsamassiivi tähistamisel. Metsale on andnud nime Kaatsora järv, tänapäeval kinni kasvanud järv Misso–Tsiistre tee ääres. Järvenime on rahvasuus hakatud tõlgendama kui sõnadest kaats (vrd kaadsaq ’püksid’) ja ora ’oja’ koosnevat. XVII saj kirjapanekud näitavad, et pigem on nimi sisaldanud sõnu kaats ja reis ’püksiharu’. XX saj oli sõna reis võru keelest kadunud, vrd nime Kaadsaharo järv lähikonnast Kirikumäelt. Ka Kaatsora nime puhul näib, et vaheastmeks on olnud *Kaats+haro. Nimetamismudel on läänemeresoome keelte alal tüüpiline väikeste kaheharuliste järvede puhul, vrd Soomes palju korduv nimi Kaatiolampi, Housulampi ’püksilomp’. – ES
Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159

Kaberneeme [kaber‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis ka Kaber‿`nieme ~ Kaperneme Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1537 Kapperyene, 1541 Kappernimes, 1633 Kabbernehm, u 1690 Nemeotza, 1694 Nehme; sks Kabbernömme.  B2
● Algselt Kaberla küla juurde kuulunud rannaküla Kaberneeme poolsaare idaosas. XVII saj lõpul kuulus osa külast Kaberlale, st Kodasoo mõisale, osa Anija mõisale. Põhjasõja ajal jäi küla tühjaks ja kuulus al 1732 Kääniku mõisale, kuni läks 1739 jälle Kodasoole. Nimes peitub ilmselt sama kaber (kaper), mis Kaberla nimes. Kuigi sellegi külanime kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muude seda tüüpi kohanimede puhul, asub küla selgelt poolsaarel ehk neemel (Kaberneem ehk Neemeots) ja on ilmselt saanud sellelt oma nime. Rootsi aja lõpu kaartidel on küla nimetatudki üksnes Neemeks või Neemeotsaks. Vrd Leppneeme. – MJ
BHO: 160;  EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 255; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164, 539; Jõelähtme 2010: 143; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Lepik 2002–2003: 18; Mellin; Vilbaste 1956: 126–127

Kadrina2 ‹Kadrina ~ -sse› Kad – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Katharinen.
● Kirikukihelkond loodi P. Johanseni oletuse kohaselt 1240. a paiku. XIII saj algul kuulus ala *Rebala (Repel) muinaskihelkonda, on hõlmanud ka hilisema Väike-Maarja khk põhjaosa. Kihelkonna põhjaossa ehitati juba enne Liivi sõda Ilumäe kabel. Kihelkonnas oli muinaslinnus Võduveres Mäeotsa linnamäel ja Neeruti Sadulamäel. Kirikukihelkonna nimeks sai algselt väikese küla Toruestæuæræ (1241) nimi, hiljem sks Tristfer. Kirik on ehitatud arvatavasti XV saj kespaiku. Kadrina nimi on saadud kiriku nimipühaku järgi (1566 de kerke to Kadere, 1765 Trister oder St. Cathrin). – MK
ENE-EE: IV, 203; Joh LCD: 626

Kadrina5 ‹Kadrina ~ -sse› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1839 Catrinenhof (karjamõis), u 1900 Кадрина (talu).  B1
● Liideti 1977 Oti külaga. Kohal oli Kadrina karjamõis (sks Catrinenhof). Nimi pärineb naisenimest karjamõisa nime vahendusel. Vrd Kadrina3. – MK
KNAB; Rücker

Kaevussaare [kaevus‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Kaevus‿soare Trm – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas (Avinurme mõis), 1811 Dorf Kaiwosar, 1816 Kauwosar (=Loostreiber).  C4
● Külas olid varem ka samanimelised talud. Torma khk põhjaosale on saare-lõpulised kohanimed omased. 1977 liideti Kaevussaarega Västriku küla, mis on oma nime saanud metsalt (1822–1827 Avinurme mõisa kaardil District Wästriko Mötz). ¤ Kaevussaare nimi tekkinud seal esinevate maapinnavormide tõttu, kus augud tuletanud meelde kaevusid (1939). – PP
KM: ERA II 249, 15/8 (1) – 1939; KNAB; PTK I: 49, 284

Kagavere ‹-`verre ~ -sse› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Kuksema mõis), 1569 Karkenuer, Karkeuer, 1594 Keggefer, 1687 Kaggafer.  A3
● L. Kettunen seostab kohanime sõnadega kagu ’konarlik, ebatasane; ilmakaar’, kako ’kakk’. XVI saj kirjapanekute põhjal on pigem nime lähtekoht kare : karge ’rohtunud maa, sööt’. 1977 liideti Kagaverega ↑Illevere ja Varivere küla. – FP
Bfl: II, 25, 146; EAA.1.2.942:288, L 279p; EES: 130–131; EO: 292

Kaguvere ‹-`verre ~ -sse› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Haimre mõis), 1518 Kakkeuer, 1586 Kakofer, 1689 Kaggoferske Sydan, 1726 Kaggofer, 1765 Kackofer, 1798 Kaggower.  B1
● 1977–1997 oli Paeküla osa. Võimalik, et vere-nime algusosa on isikunimi, vrd Caga, Kage, Caghe, Kaggi, Kack, Kake. L. Kettunen tuletab JJn Kagavere Kaguvere kujust, tuues võrdluseks kagu ’ebatasane, konarlik’, soome kaakko, kako‚ ’kagu (ilmakaar)’ ja linnunimetuse kagu ’kakk, öökull’, mis tema arvates võis esineda isikunimena. – MK
BHO: 165; EAA.1.2.941:1310, L 1299; EAN; EO: 292; Essen, Johansen 1939: 14; KNAB; Rev 1586: 57; Rev 1725/26 Lä: 53; Stoebke 1964: 32, 34
Märkus. Lisatud varasem maining 1518. 2021-06-19T23:24:09.

Kaku1 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Pindi mõis), 1684 Kako, 1688 Kacko Hindt, 1765 Kakko, 1847 Dorf Kakko.  A1
● Kaku oli 1977–1997 Nõnova küla osa. Pindi mõisa piirinurgas paiknenud hajatalust kujunes küla hiljemalt XIX saj alguses. Kaku on olnud levinud talupoja lisanimi, mis on andnud talunimesid mitmel pool Võrumaal ja mujal Eestis. Vana lisanimi võib olla saadud sõnast kakk : kaku ’öökull’, kuid tegemist võib olla ka keskaegse eesnime või muinasaegse isikunimega, vrd 1419 Kake Teyvassone. D.-E. Stoebke on eesnimesid Kage ~ Kake ~ Kaky ~ Kaggi pidanud oletamisi germaanipärasteks. Samast ajajärgust, XV–XVI saj-st, pärineb lisanimesid, mis seostuvad paremini sõnaga kakk (1529 Marten Kack, 1549 Peter Kack). – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:290, L 284p;  EAA.3724.4.1910, L 3; Roslavlev 1976: 19; Stoebke 1964: 34, 154

Kakulaane [kaku‿laane] ‹-`laande ~ -sse› San – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1923 Kakulaane.  B1
● XIX ja XX saj vahetusel tekkinud popsiküla, mis kuulus kas Lauküla või Tagula alla. 1977 liideti Laukülaga. Nime aluseks on metsanimi Kakulaan ehk Kakulaas (1796 Kakku Laas, 1839 Kacko Laas), mis omakorda koosneb sõnadest kakk : kaku ’öökull’ ja laas ’suur mets’. Metsane ja soine ala on ulatunud Visela (Sarapuu) jõest kuni Antsla (Ravva) jõe ja Lambahanna ojani. Vrd Kaku1, Kakumetsa. – MF
KN; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 103; Vene TK 42; ÜAN

Kakumetsa [kaku‿metsa] ‹-`metsa› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Luunja mõis), 1945 Kakumetsa.  A1
● Hiline küla, mis koosneb asundustaludest. Liittüveline nimi koosneb linnunimetusest kakk : kaku ja sõnast mets : metsa. Küla nimi pärineb samanimeliselt metsatukalt, mis olevat eksisteerinud juba tsaariajal. 1977 liideti Kakumetsaga Ojaküla (↑Savikoja). Kakumetsa piiridesse jääb kirdes ka Metsaküla (1925). Vrd Kaku, Kakumäe. – EE
KN; KNAB; Uuet 2002: 109

Kakumäe2 [kaku‿`mäe] ‹-le› Kei – Tallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis), 1467 Kakamaye, 1688 Kackomeggi, 1798 Kakkomäggi.  A1
● Endine küla, liideti 1975 Tallinnaga. Nime varasem vorm näib olevat olnud *Kakumaja, kuid tegu võib olla ka ebatäpse kirjapanekuga. Nime esimene pool viitab tõenäoliselt linnunimetusele kakk : kaku. Rahvasuus seletatakse nime ka sõnaga katk : katku (katkuaegse matusepaiga järgi). – PP
 EAA.1.2.C-III-1; Johansen 1951: 190; Johansen 1973: 87; Kivi 1964: 411; KN; LUB: XII, 636; Mellin; Tallinn 2004: II, 168–169; Wd

Kakuna ‹-le› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Keskvere mõis, Uuemõisa mõis), 1645 Rotzekackena, Makackna, Roze Kakkanem, Mah Kakkanenna (külad), 1798 Kokona.  C3
● 1977–1987 oli Muraja osa. Kakuna nimega vrd XIII–XVI saj isikunime Kack, Kake, Cake. Nimega võib kõrvutada ka sõnu kakk : kaku ’öökull’, kakk : kaku ’leivapäts’. Nime lõpu -na on lühenenud sõnast nina ’neem’. – MK
EAN; KNAB; SK I: 74

Kakusuu [kaku‿`suu] ‹`külla ~ -le›, kohalikus pruugis ‹`küllä ~ -lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1937 Kakusoo (talu).  C1
● Külade nimekirjas hiljemalt 1970, oli 1977–1998 Vivva küla osa. Varasem Orava mõisa asunduse osa sai külanime loodusnime Kakusuu järgi. Küla alla kuuluvad talud jäävad mõlemale poole seda sood, esialgne nime saaja võis olla Kakusuu asundustalu soo Orava-poolsel küljel. Kakusuu nimi sisaldab linnunimetust kakk ’öökull, kakk’. Orava kandi soonimi võiks olla moodustatud otse linnunimetusest, Kaku lisanimega talupoega pole siit kandist varasemast ajast teada. – ES
Eesti SK 10; Eesti TK 50

Kakuvälja [kaku‿välja] ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Katku‿välja Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1469 Kacke (küla), 1844 Katkowelja (talu), 1858 Kakkowelja (talu).  C2
● E. Tarvel on oletanud, et 1517. a mainitud küla Weikesz ning 1586. a Wykes on tähistanud Kakuvälja küla. Sagadi-Väikeküla see olla ei saanud, see kuulus siis Uusküla mõisale ning kandis Uusküla nime. XIX saj tekkis Kakuväljale Sagadi mõisa moonaküla, millest mõisa maade jagamisel 1920. a-tel said asundustalud. Küla on nime saanud arvatavasti talupoja lisanimest, mis V. Palli järgi tuleb sõnast kakk : kaku ’öökull’, järelosa on väli. Vrd Kaku1. – MA
ERA.T-6.3.91; EVK; PTK I: 51; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 101–102

Kalbuse ‹-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
● 1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze). – MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Kallaste1 ‹-sse ~ -le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis).  C3
● Külana esineb alles 1945, mil kuulus Mustjala valda; rajati endise Ranna karjamõisa maale (1823 Ran̄a talu, 1855–1859 Ранно). 1977–1997 oli ametlikult Pidula osa. Vrd Kallaste2. – MK
 EAA.298.2.71, L 6; EAN; KNAB;  LVVA.6828.4.342, L 1; Uuet 2002: 104

Kalmu ‹`Kalmu ~ -sse ~ -le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), u 1900 Калму (küla).  B3
● 1977–1997 oli Tagala (Tagamõisa) osa. Hiline küla on nime saanud mõisapõllu nime järgi (1796 Kalmo Peld). – MK
EAN; KNAB; SK I: 77

Kambja2 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sse› Kam – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kamby, 1471 Camby.
● Kihelkond, mis muinasajal kuulus Ugandi alla, moodustati arvatavasti XV saj keskpaiku Tartu, Võnnu ja Otepää khk osadest. Teistel andmetel oli Kambja kihelkond olemas juba 1330, mil leiab mainimist preester Borhardus de Kambie (’Kambjast’). Martini (ka Maria) kirik rajati tõenäoliselt XV saj II poolel. Enamasti viidatakse Johannes Renniti oletusele 1899. a-st, et Kambja kiriku olevat asutanud perekond Camby XV saj. Asjaomasest isikunimest on tuletatud ka kihelkonna nimi. K. Luhamets peab samavõrd tõenäoliseks, et Cambyd said nime asukoha järgi. Sel juhul võiks ehk lähtuda sõnast kamp : kambi ’kabi; jalg; uperpall’ või liitsõnast *kambioja, mille algusosa tähendanuks ka mingit mageveekala, vrd kamp ’kammeljas’. Vrd Kambja1, Suure-Kambja. – EE
BHO: 173; Bfl: I, 186; EMS: II (8), 623; ENE-EE: XII, 195; EO: 121; Luhamets 2011: 26, 28; PTK I: 53

Kanepi2 ‹Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi ‹-he› Kan – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Kannapäh, 1684 Cannipes Kirckspil, 1685 Kanepe Kiörkia, 1782 Cannapäh, 1798 Kanapæ.
● Kanepi kihelkond asutati 1675 Valgjärve mõisniku Benedict Johann von Bergi palvekirja alusel. Enne seda oli Berg lasknud ehitada uue kiriku Kanepi külla. Kihelkonna nimi on saadud külanimest. Bergile kuulusid sellel ajal veel osadeks jagamata Valgjärve mõis ühes Saverna mõisa ja Karste külaga ning Piigandi mõis ühes Sõreste külaga. Teine uue kihelkonna moodustaja oli Erastvere mõis, mille alla kuulus sellel ajal Kooraste. Kolmas ühineja oli Kaagvere mõis koos lahustükkides paiknenud Jõksi (Hoboala) küla ja Peetrimõisaga. Neljas oli veel kaheks jagamata Piigaste mõis. Kõik need mõisad kuulusid varem põliselt Otepää kihelkonda, vaid üht osa Kooraste maadest oli loetud traditsiooniliselt Urvastele kuuluvaks. Uude kihelkonda õnnestus liita ka Põlva kihelkonda kuulunud Krootuse mõis, millest olid veel eraldamata Põlgaste ja Hurmi, Musti ja Karaski. Kanepi khk sisse jäid kaks Vana-Otepää kroonumõisa küla Sirvaste ja Aiaste, mis kuulusid ka edaspidi Otepää kihelkonda. – ES
EAA.308.6.321:9, L 9;  EAA.308.2.173, L 1; Hupel 1774–1782: III, 274–276; Mellin; Stryk 1877: 209–222

Karala ‹Karala ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Karral, 1592 Carnall, 1798 Karral.  A4
● Karala mõis on rajatud küla kõrvale Rootsi ajal, XVII saj keskel. 1869 jagati maid talupoegadele ning mõisakoht kui selline kadus. L. Tiik on oletanud lähteks isikunime Karn ‹ Cornelius. Esimest kirjapanekut arvesse võttes võikski see nimi olla algselt la-lõpuline, algusosaks isikunimi. L. Kettunen võrdleb nime küsimärgiliselt sõnaga kara (härjakara ’härja suguliige’, jummikara ’jääpurikas’). Karala lääneosa, kus asus mõis, nimetatakse Mõisakülaks. Veel 1945 oli see eraldi küla (Karala-Mõisa), hiljem liideti Karalaga. – MK
BHO: 189; EM: 122; EO: 87; KNAB; SK I: 83

Karaski1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Karrasky, 1627 Kariss Toennies, 1684 Karasche, 1723 Karaski, 1782 Karrasky (mõis).  C2
● Karaski tuli kasutusele talunimena. 1684 oli juba viis sama lisanime kandvat peremeest ehk väike küla. XVIII saj keskel asutati Karaskisse karjamõis, mis esialgu allus Krootuse mõisast eraldatud Musti mõisale (sks Schwarzhof). Sajandi lõpus on Karaskit juba iseseisva mõisana mainitud, samal ajal (1783) on mõisa kõrval asunud veel ka talupoeg Karraskye Mihkel. XIX saj olid kõik maad mõisastatud. 1867 ühendati Musti ja Karaski mõis Karaski nime alla, Karaskist kujunes ka valla nimi. XIX saj lõpus hakati vana külanime Ihamaru asemel kasutama vallanimest lähtuvat Karaski küla nime. Ka XX saj on põlistalude rühmi Ihamaru kõrtsi ja Karaski mõisa vahel (Viia, Juusa, Kutsari jt) nimetatud Karaski külaks. Karaski mõisa maad jagati 1920. a-tel asundustaludeks ja tekkis Karaski asundus, mis pärast 1940. a-id on kirjas külana. Talupoja lisanime Karaski päritolu pole täpselt kindlakstehtav. Kõige usutavamalt on tegu vene õigeusu eesnime Gerassim mugandusega, vrd ingerisoome Karaska ‹ Gerassim. Lisanime võib seostada ka sõnaga karask, rahvasuus ongi selline tõlgendus valdavaks kujunenud. Lisanime esmamaining Kariss lubab oletada ka Karilatsi päritolu näitavat nime. 1977 liideti Karaski külaga Peräkülä (Peraküla), mis kuulus varem Põlva khk Varbuse mõisa alla. Vrd Ihamaru, Karilatsi1. – ES
BHO: 189; EAA.308.6.321:6, L 5p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:196, L 379; Hupel 1774–1782: III, 276; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:490, L 483p; Stryk 1877: 225–227; Sukunimet 1992: 174; Vene TK 42

Karilatsi1 [kari‿latsi] ‹-`latsi ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis), 1627 Karles, 1638 Karlitz, u 1685 Carlitz, 1795 Karralatz, 1798 Karrilatz.  C1
● Vana küla, mis on koosnenud omakorda sumbkülailmelistest talurühmadest. Kõlleste valda jäävad nendest Juuriku, Kindsi, Koti, Punaku ja Põrstõ. Neist Juuriku ja Põrstõ (Põrste) olid külad kuni 1977, teised liideti varem. Endises valla- ja koolimaja kompleksis paikneb Põlva talurahvamuuseum. XVII saj on teateid Karilatsis mõnda aega eksisteerinud mõisast (1638 Karlitz Moysa). Nimi sisaldab mitmuse omastava käände vormis kohanimeliidet -tsi sõnast *karilane. Nime algusosa lähtekuju ja päritolu pole selge. XVII saj nimekujud viitavad eesnime Karl mugandusele Kaarli, kuid see võib olla rahvaetümoloogiline mugandus. Külaelaniku nimetus karilane, millest nimi lähtub, võib tähistada isegi otseselt karjalast. Saaremaal võib karilane tähendada Karja khk elanikku. Need nimed võivadki olla sama algupära nagu ka Soome Karjaa, Põhja-Tartumaa hääbunud nimed *Karistvere (↑Kudina) ja *Karivere (↑Vedu). Nende nimede paljudest seletustest on Karilatsi puhul kõige usutavam ikkagi inimesega seonduv, s.o kas karjapidamine elatusviisina või sõjakus (vrd indeuroopa kar-algulised sõda tähendavad sõnad, nt vanapreisi karyago ’sõjaretk’). Selgusetuks jääb Tõduga liidetud Kõrista külaosa või väikeküla nime etümoloogiline seos Karilatsiga (1757 Körrista, hiljem peamiselt Kirrista) – kas algupärane külahõimu nimi võis veidi muutunud talupoja lisanimes säilida? Vrd Karja1, Tõdu. – ES
EAA.1865.2.62/5:12, L 21; EAA.3147.1.172:175, L 157p; EMS: II, 739; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 127–128, 139; SK I: 85

Karksi1 [`karksi] ‹`Karksi ~ -sse› Krk – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Karkus.
● Nüüdse Karksi khk ala kuulus XIII saj algul Aliste (Alistegunde) muinaskihelkonda. Pärast ordulinnuse ja -mõisa rajamist alale oli keskajal sealsel foogtil patronaadiõigus ka kirikukihelkonna üle (esimene teade Karksi foogti kohta on a-st 1248). 1587–1877 kuulus Karksi-Halliste kaksikkihelkonda, mille pastoraat asus Hallistes. Praegune kirik on ehitatud 1773–1778 Põhjasõja ajal purustatud ordulinnuse varemeisse. XVII saj II poolel moodustasid talude hulgast Karksi khk-s hajatalud 55,8%, XIX saj algul aga 96,4%. Külad olid siin pigem tinglikud, hajatalusid loeti kord ühe, kord teise küla koosseisu. Karksi nime puhul on L. Kettunen koostanud rea *Karguste : *Karkusis › Karksis (seesütlev kääne) : Karksi, millele ta on toonud võrdluseks soome kohanime Karkku ja sõna kark : kargu ’tugi, käepide, konks’. Võimalik sisekaota variant on säilinud saksakeelses nimes Karkus. Soome kohanime Karkku päritolu kohta puudub üksmeel. Sageli on seda ühendatud germaani algupära sõnaga karkko ~ karkku ’(puudest laotud) sõrestik, toestik, võre’, aga nimevasteid on otsitud ka võõrapäraste isikunimede hulgast, samuti oletatavast indoeuroopa päritolu kurku tähendavast sõnast *karku. Need on jäänud paljaks oletuseks. Saksakeelsete kirjapanekute nimelõpu -hus, -husen (1366 Carchus, Karchusen, 1420 Carckhus) tõlgendamist kui saksa nimedes sagedast liigisõna -hausen (-hus, -husen) on Kettunen pidanud rahvaetümoloogiaks. ¤ Millest se Karksi nimi on tulnd. Ma mõtlen, et enne oli Kõrgeusse. Kõrgeusse linnus siin enne sakslasi. (1972) – MK
BHO: 182; ENE-EE: IV, 338; EO: 200; KN: 1972; Liitoja 1981: 16, 19; LUB: VI, 2884; SPK: 138; Uustalu 1978: 137

Karksi2 [`karksi] ‹`Karksi ~ -sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas, mõis, sks Schloß Karkus.  B1
● Asula paikneb Karksi mõisa kohal, mõisa kohta on teateid XIII saj-st. 1920. a-tel pärast mõisamaade väljajagamist asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas oli ka Karksi küla, mis asus Karksi-Nuiast lõunas Äriküla lähedal, rahvapäraselt Kiisa küla. See liideti 1977 Ärikülaga. Vrd Karksi1. – MK
ENE-EE: IV, 338; KNAB

Karksi-Nuia [`karksi-nuia] ‹-`Nuia ~ -sse› Krk – linn Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi kirikumõis, Karksi mõis), 1795 Nuja Krug (kõrts), 1922 Nuia (alevik).  A1
● Käsi- ja põllutööliste asula tekkis Karksi mõisale kuulunud Nuia kõrtsi ja õigeusu kiriku juurde XIX saj II poolel. 1945–1987 Nuia alev, 1987–1993 Karksi-Nuia alev, linnaõigused sai 1993. 1999 liideti Karksi vallaga vallasisese linnana. Kõrtsinimele vastab häälikuliselt nui : nuia, kuid sel puhul jääb nime motiiv hämaraks. Vrd Karksi1. – MK
EAA.1865.3.196/1:20, L 20; ENE-EE: IV, 338; KNAB

Karuga ‹-le› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Seli mõis), 1624 Karrokill, 1839 Karogakülla.  C2
● Liidetud 1977 Kõimaga. Nimega on samastatav 1542 Kõima küla järel mainitud üksjala nimi Carokalo Thomas Ianusßon. Võimalik, et nimi lähtub lisanimest Karu või Karva, niisugune lisanimi esineb ka Audru khk Malda külas 1601 (Karue Mayno). Hilisem -ga on lühenenud algsest liigisõnast küla. – MK
Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 7; Rücker; Stackelberg 1928: 173

Karujärv [karu‿`järv] Khk, Kär – järv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  C3
● Järv on tõenäoliselt nime saanud loodesopi lähedal olevate Karu talude järgi (vahepeal korraks ka mõisake), mis 1798. a kaardil on märgitud külaks (Karro). Karujärve on hüütud ka Järumetsa järveks järve põhjakaldal asunud Järumetsa mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Vrd Karujärve. – MK
SK I: 60, 87

Karujärve [karu‿järve] ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis, Pidula mõis).  C3
● Nimi on pandud Karujärve järgi 1997 (mitteametlikult juba 1994). Küla piires asus varem Pidula mõisa Karu karjamõis (1691 Karro Mikle u Marre S. Andrus, 1798 Karro talu, karjamõis XIX saj I poolest), mille järgi sai arvatavasti nime Karujärv ise. 1920.–1930. a-tel oli koht kirjas Karu asundusena. 1939 hakati sinna rajama Nõukogude sõjaväebaasi asulat, mis pärast Teist maailmasõda, 1959. a, sai sõjas langenud sõduri Vladimir Dejevi järgi nimeks Dejevo (1970. a-tel Dejevi, vn Деево). Karujärve küla idaosa on Järumetsa (Kär), nimetatud endise mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Viimane tekkis Kandla mõisa kõrvalmõisana XVII saj II poolel, XVIII saj keskpaiku oli korraks iseseisev mõis, hiljem liidetud uuesti Kandlaga. Vrd Karujärv. – MK
BHO: 146, 191; KNAB; Mellin; NL TK 25: 1959; SK I: 87

Karula1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Krl – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Karolen, 1392 Carwele, 1492 Carwel (kirik), 1532 Karrol (kihelkond), 1582, 1627 Caroll.
● On oletatud, et Karula eraldus Sangastest omaette kihelkonnaks juba XV saj, seega palju varem, kui eraldus Sangaste mõisast Karula mõis. 1627 loeti Karula kihelkonda kuuluvaks Sangaste mõisa lõunaosa, Antsla mõisa lõunaosa, Iigaste ja Kaagjärve, samuti Koikküla, Laanemetsa ja Taheva, mis hiljem hakkasid kuuluma Koivaliina ja XVII saj lõpust Hargla khk alla. Karula khk-le nime andnud kirik on nime saanud Karula külalt, mis XVII saj paiknes hajusalt kiriku ümber, s.o hilisemad kirikuvalla talud ja lõunapoolsed talud Iiranist Rebasemõisani (↑Lüllemäe). Külas säilis veel XVIII saj ka samakujuline talupoja lisanimi (talunimi), nt u 1690 Karola Markus. Kõige varasemates kirjapanekutes on nimes säilinud v, täishäälikud o ja a on alamsaksapäraselt e-ks muudetud. Siit ilmnev algupärane kuju *Karvola sobib hästi mitmel pool läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimedega. Karvola kohanimedele vastavat isikunime Karvo või Karvonen on Soomes peetud tüüpiliselt Savo-päraseks, nime Karvanen pigem karjalapäraseks, kuid Karvola ja Karvala lisa- ning kohanimesid esineb ja on esinenud ka Lääne-Soomes. Vanad isikunimed võivad olla erinevat algupära, nii karvasusele kui ka karususele viitavad või lühenenud liitsõnalistest nimedest, nt *Karvajalka. Võimatu pole ka germaani laennimi Garva-algulisest nimepesast. Vrd Karula3, Lüllemäe. – ES
BHO: 187–188; EAA.567.3.67:29, L 28p; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10; SPK: 140–141; Sukunimet 1992: 179–180

Kassiratta [kassi‿`ratta] ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1945 Kassiratta.  A2
● Küla on asutatud arvatavasti XX saj algul tühjale Ilmjärve mõisa maale Madise, Juusa-Lauri ja Kol´u (Kolju) põlistalude vahele. Küla on koosnenud mitmest väiksest talukohast. Nimi ise koosneb sõnadest kass ja ratas, kuid need on tõenäoliselt olnud talumeeste lisanimed. Kassi-nimelisi kohti leidub Otepää khk-s ja mujal teisigi, Ratta on Põlva khk vana lisanimi. Huvitava asjaoluna võiks veel märkida, et Vastseliina khk-s Viitka küla lähedal on 1638 olnud Kassiratta puustus (Kasiratha Pustus), st tühi hajatalu. Niisiis võivad sellel nimel olla vanemad juured. – MF
KNAB;  LVVA.6828.4.385, L 1; Rev 1638 I: 174

Katase ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kataste Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Alajõe vallas (Tärivere mõis), vn Ка́тазна, 1419 Kattys (küla), 1586 Kattus, 1796 Kattas.  A3
● Küla, mis enne Iisaku khk iseseisvumist oli arvatud Viru-Jaagupi kihelkonda, on kuulunud Kohtla mõisa alla, varem ka Aidu mõisa alla. Veel XVIII saj oli küla jaotatud mitme mõisa vahel (Pagari, Sompa, Mäetaguse). Nime tähendussisu jääb ebaselgeks, võimalik, et tegu on isikunimest lähtunud ne- : se-sugunimega, vrd sm Katinen, või ka omastavalise vormiga sõnast *katainen ’kadakane’. Vrd Kata. – MK
Joh LCD: 184, 329, 517; Moora 1964: 41–42, 84; Rev 1586: 13

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kehila ‹Kehila ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1570 Keuell, 1696 Kehhala, 1798 Kähhila.  B3
● L. Kettunen on Kehala nime pidanud tuletiseks sõnast keha, mis on võinud esineda isikunime või selle osana. Sõna tuleks kõne alla ka Kehila puhul, vrd Eestis XV saj isikunimed Keue(n), Keuepoicke. – MK
EO: 72; Mellin; SK I: 93; Stoebke 1964: 37

Kerguta ‹-le› JJn – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1448 Kyrckatey, Kyrketey, 1686 Kirkotakulla, 1788 Kerguta.  B2
● Oli 1977–1997 Vajangu küla osa. Tõenäoliselt on nime saanud Kirkota vasallisuguvõsa järgi, kelle valduses oli küla a-ni 1448. Suguvõsa nimi on pärit Keila khk Kerguta külast (↑Vanamõisa²). – FP
 EAA.854.4.12, L 1; EAA.1.2.942:315, L 305p; Joh LCD: 431–432, 866; Taube 1911: 17

Keri2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Keri‿`saar ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Kokskeri Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 Kupcken, Kocxschaer (Blaeuw), 1645 Kougskär, Kougskiär, Koughskär (Månsson; kaardil Kucksker), 1751 Kokskar (Homann), 1798 Kärimaa, 1893 Kääri-maa (Wd), 1923 Kokseri (Kokskeri); rts Kockskär, Kokskär, sks Kokschär.  A1
● Eesti põhjapoolseim punkt. Saarel on tuletorn, mille ehitamist alustati 1718, alaliselt töötas see 1724. Eesti Keri pärineb rootsi nimest (vrd skär ’kari’), ent viimase algusosa päritolu on keerukam. XVII saj esinevad Kougschär, Kaugschär võiksid seostuda eesti sõnaga kauge (*Kaugesaar). Rootsi saarestiku Kock-algulisi nimesid on tõlgendatud sõna kock ’kukk; peenis’ abil. Juba Blaeuw’ merekaardi ajal oli saare seljandikul kivikuhil, mille kuju võis nime aluseks olla. Eelkõige kehtib see paralleelse vähendusliitega esmamainingu Kupcken kohta. Nimi esineb sageli ka kujul Koggskär ja seda on seostatud sõnaga kogg ’hansalaev’. Kuid Keri pole üldse kogetaoline, pigem on tegemist hoopis kaugel asuva skääriga, kaugekariga. Vrd siiski lähedasi Eesti kohanimesid mujal. Vrd Keri1, Kerikutsi. – MJ
BHO: 244; Blomqvist 2000: 65–66; Eesti väikesaared 2009: 54–55; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 38, 40, 41; Johansen 1951: 174; Mellin; Puhk 1996: 112; Vilberg 1919: 2; Wieselgren 1951: 114–116, 119–120, 220; ÜAN

Kihelkonna1 ‹-le› Khk – alevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kihelkonna kirikumõis, Rootsiküla mõis), 1627 Kulckon (sadam).  B4
● Alevik on tekkinud kiriku juurde XIX saj lõpul. Pärast 1940. a-id oli ametlikus nimekirjas ka Alevi küla nime all, 1977 sai uuesti Kihelkonna alevikuks. Aleviku idaotsas on Alutaguse, mis 1930. a-teni on olnud omaette küla (1691 Allentacke Küllast). Aleviku piiresse jääb ka endine ↑Rootsiküla mõis. Vrd Kihelkonna2. – MK
BHO: 225; ENE: III, 527; KNAB; SK I: 21

Kihelkonna2 ‹-le› Khk – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Kielkond, u 1200 Kiligunde, 1235 Kylegunde, 1645 Kylekund.
● Kihelkond, mis haaras ka hilisema Mustjala khk alasid, oli keskajal jaotatud ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. P. Ariste on rekonstrueerinud nime algkujuks *kihlakonta. Kihelkonna on terminnimi, põhjenduseks on arvatud, et see oli esimene kihelkond Saaremaal. – MK
Ariste 1938a: 94; BHO: 225; SK I: 98

Kihelkonna-Liiva ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Loona mõis), u 1900 Лійва (küla), 1923 Liiva, kuni 2017 Liiva.  B4
● 1977–1997 oli Vedruka osa. Hargtäiend Kihelkonna- (valla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Tõenäoliselt talu- või lisanimest tekkinud külanimi (vrd Kihelkonnal 1617–1618 Lyva Risti), lähteks ilmselt liiv : liiva. XVIII–XIX saj on kohta kutsutud ka Pajukülaks (1798 Pajokül, 1856 Pajokülla). Küla idaosa on nimetatud Araste külaks (1695 Harakuß Lüll, 1731 Haraste Redick). Kihelkonnal on olnud ka teine Liiva küla Lääne-Saare vallas, mis on liidetud Lümandaga. – MK
 EAA.3724.5.1999, L 1; EAN; KNAB; Mellin; SK I: 27, 183; ÜAN

Kiidjärve [`kiid‿järve] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
● 1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kiirassaare [kiiras‿saare] ‹-`saarde› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Loona mõis).  B4
● Varasem talu, külana mainitud 1945. Nimi pärineb loodusnimest (1794 Kierasare Ninna, 1800 Kierasare Metz). Külas on ka Kiirassaare talu. Nime võib võrrelda sõnadega kiir : kiire ’kukal’, kiirakont ’kaelakont’, kiires : kiirde ’mäeselg’. – MK
BHO: 163; KNAB; SK I: 100

Kikaste ‹-le› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Kavastu mõis), ? 1582 Kikastwer, 1585 Kikas, 1638, 1839 Kikast, 1796 Kikastus, u 1866 Кикастъ.  B1
● XVII saj I poolel on mainitud, et varem asunud küla asemel karjamõis. XIX saj keskpaiku oli küla veel olemas, ent ilmselt mõisastati sama sajandi teisel poolel. 1920.–1930. a-tel loeti Kavastu asunduse osaks, 1939. a paiku tehti eraldi külaks. Vahepeal eksisteeris vaid Kikaste asundustalu. See asunud esimesena maa-alal, mille nimi oli Kikaste väli. Mitmuse omastavas ste-liitega kohanimi tuleneb lõunaeesti sõnast kikas : kikka ’kukk’ ja võib viidata algsele isikunimele. 1977 liideti Kikastega Saeveski küla, endine karjamõis (1839 Saeweski, hiljem sks Saghof, üheverstakaardil Сайвики (Икастъ), sulgudes vigane nimi viitab Kikastele). Kikaste piiridesse jäävad loodes ka Savikoja talud ja Siugsoo (küla 1945). – EE
Eesti TK 42; Eesti TK 50; EM: 97; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; Mellin; PA I: 106, 196; Rev 1638 II: 242; Rücker; Uuet 2002: 109; Vene TK 126

Kikepera [kike‿pera] ‹-`perra ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Kilingi mõis), 1500. a-tel Kikeber, 1559 Kikiper, 1601 Kickefer, 1624 Kickeber, 1839 Kikkeperre.  B2
● P. Johansen on nimega ühendanud 1481. a-st pärit lisanime Kykenpe. Äksi Kikevere talu puhul on V. Pall oletanud, et kike on omastava vorm ja rekonstrueerinud nimetava kujul kikk ‹ *kikki (: *kik̆ken). Ta loetleb häälikuliselt lähedasi sõnu: kikkis, kikki, kikk- (kikkhabe, kikk-kõrv), kiki(varvul), kikkmüts jne, sm kike, olla kikkeellään ’püsti’. L. Kettunen on nimele vasteks toonud kikas : kikka, mis aga häälikuliselt hästi ei sobi. Pall peab mõeldavaks, et sõnast on esinenud as-liiteta variant, tuues võrdluseks Wiedemannilt kikas (kukas, kikk, kikane). Rahvapärimuse kohaselt olnud maa-ala, kus asub Kikepera küla, varem põline mets ning kutsutud Kiigeperaks, aja jooksul muutunud nimi lähedal oleva soo järgi Kikeperaks. Kikeperaga on 1977 liidetud Saessaare (külana 1930. a-test), Valdimurru (u 1900 Валди küla, 1834 Waldimurro talu), ↑Vingerja ja Väikseküla (u 1900 Вейксекюла, vrd 1758 Auf Weicke Kikeper oder Penti Jaacks Land Weickeküll Marcus). Omaette paigad ehk talurühmad, ajuti ka külad, on olnud Kulli (1751 Kulliste), Lambaküla (vrd Kikepera all 1584 Macz Lamas), Lutsu (1751 Lutzo Marth, 1758 Lutzo Jaan, 1839 Lutso), Mätliku (1959), Orikselja, Saiaru ehk Saiaaru (u 1900 Сайаро), Soo-otsa (1959, taluna 1839 Soootza), Särgava ehk Särghaua (1751 Sargawa Peter, 1834 Särghaua) ja Väimissaare. Vrd Kiigevere, Kikivere. – MK
BHO: 226; EAA.567.3.246:4, 8, L 3p, 7p; EAA.1865.3.249/3:38, L 39p; EAN; EO: 300; Johansen 1973: 476; KNAB; Leesment 1976: 236; PA IV: 177; PTK I: 68; Pärnumaa 1930: 506; RGADA.274.1.229/1:560, 568, L 283p, 287p; RGADA.274.1.229/3:295, L 1065p; Rücker

Kikivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kikevere Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1582 Kikiwier, 1601 Kykywer, 1727 Kikkewerre Jürri (veski), 1811 Kikifere (talu Vedu mõisas).  A4
● Praeguse nime sai küla uuesti 1977 Kikivere veski järgi. L. Kettunen on nime sidunud sõnaga kikas : kikka. V. Palli arvates ei sobi see häälikuliselt hästi, vahest oli kikas murdeti ka ilma as-lõputa või tuleb seletusi otsida muudest sõnadest, nt kikk(is) ’ülespoole suunatud’. Kuni 1977 oli Kikivere nimi Metsküla (1796 Metsa), ent Kikivere nime kasutati aeg-ajalt veski ümbruse talude kohta ennegi. – PP
EAA.1865.2.163/10:9, L 9; Mellin; PA I: 109; PTK I: 68, 139

Kikka [`kikka] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1871 Kikka (küla).  C2
● Tänane Kikka küla on koosnenud kahest poolest: hiljemalt XIX saj keskel tekkinud renditalud, mida on kirikuraamatus külana mainitud, ja Kikka karjamõis (sks Katharinenhof). 1897.–1900. a mõisakaartidel on karjamõis (Catharinenhof) ja mets (Kicka Wald). Külanime mõisakaardid ei esitanud. Kuna kolme esimese renditalu (Ilvesse metsavahikoht, Saksasaarõ, Pari) hulgas pole Kikka-nimelist, võib algseks pidada metsa nime. Veriora mõisale kuulus ka teine mets Kikkahar´a ehk Kikkaharja (1900. a kaardil Kickaharrja Wald). Kikas : Kikka ’kukk’ on olnud tavaline talupoja lisanimi, selles kandis varem nt Süvahavva külas. Tavaliselt kinnistuks Kikka nimi metsale isikunime vahendusel. Samas Kikkahar´a metsa nimi näib kuuluvat väga vana nimeandmismudeli juurde (vrd Soome ja Karjala Kukonharja kohanimed). Pole võimatu, et Kikka mets sai nime hoopis Kikkahar´a metsa eeskujul. Kikkaga on 1977 liidetud ↑Ilumetsa küla. Kikka kagunurga talud on tuntud Lambasöödü nime all. – ES
BAL: 687; EAA.1269.1.797:213, L 474;  EAA.2072.4.64, L 2;  EAA.3724.5.2886, L 1; Eesti PK 20; SPK: 190

Kiksova [`kiksova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Kiksuva ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1561 Кукишево, u 1790 Кикишева, 1872 Кикишево, 1882 Кикишово, 1904 Kiksova, Кикише́во, 1923 Kisova, 1937 Kiksuva.  C1
● 1788 kuulus küla Taeluva kogudusse, 1882 ka Obinitsa kogukonda. Kõige varasem kirjapanek Кукишево (1561) võiks viidata vn sõnale кука ~ кукиш ’rusikas; (karjala) pirukas; metspirn; pats; käepide’. Kagu-Eesti sõnavarast lähtudes on nimevastet keeruline leida (vrd kiks ’luksumine’, kiksmä ’kiitlema’ või kikstu ’edev’). Lihtsam oleks ehk kohanime seletada talupoja lisanime abil, vrd Kikas ’kukk’. Vanavene isanimedena esinevad Кикилиличъ ja Кикинъ. A. Šteingolde arvates pole võimalik kohanime seletada vene keele põhjal. Põhja-Soomes on kohanimi Kiksiniemi ehk Kiksia, mis võib viidata isikunimele Kiksi. Vrd Kikka. – AK
Academic; EAA.1999.1.103; Hurt 1904: XVIII; KN; KNAB; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 539; SeK: 41; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897b: 26; Tupikov 1903: 570; Vasilev 1882: 130; ÜAN

Kiku ‹`Kikku ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Jõepere mõis), 1241 Kicko (küla), 1416 Kykko, 1694 Kick, 1726 Kicko.  B1
● Põlisküla kuulus Jõepere mõisa alla, enne selle eraldamist Saksi mõisa alla. Nimi oli välja kujunenud juba XIII saj, selle aluseks on L. Kettunen oletanud isikunime või lähtumist sõnast kikk : kiku ’tükk’. Hilisemal ajal on Kiku esinenud talunimena Saaremaal, Pärnu-Jaagupis ja Väike-Maarjas. Kiku lähedal loodes on endine Orapere küla, rahvapäraselt ka Peruküla. Kikuga on 1977 liidetud Kõrbse (1796 Kärpse, 1871 Körpse) ja ↑Polli küla. – MK
EAN; EO: 65; Joh LCD: 428; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 73; Schmidt 1871; SK I: 102

Kipi ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Atla mõis), 1645 Kippi Andreß, 1798 Kippi (küla).  B1
● Tõenäoliselt on külanimi tekkinud talunimest, vrd kipp : kipu ~ kipi ’kibu’, kipp ’täpp’. Võimalik, et aluseks on olnud ka isikunimi, nt sks Kipp(e). – MK
BHO: 228; Heintze-Cascorbi 1933: 212; SK I: 104–105

Kohatu2 ‹-sse› Kul, Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Kohhat, XVI saj I poolel Cohatto Oloff (vabatalupoeg), ? 1529 Koath (veski), 1689 Kohatta, 1798 Kohhat (mõis).  A4
● Kohatu mõis eraldati Vaiknast ajavahemikus 1726–1733. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti Kohatu külaga millalgi pärast 1940. a-id. Mõis oli Kullamaa, küla Märjamaa khk poolel. L. Kettunen on nime puhul kaheldavaks pidanud võrdlust soome nimega Kuohatti ja toonud võrdluseks eesti kohitsema, kohitud, kohitu, kuid tunnistab isegi, et i-lisi vorme nimest ei ole. Seejärel toob ta kohatu ’ebasobiv, ilma kohata’, mis tema arvates sobiks isikunime täiendiks. Kohatuga on 1977 liidetud Laane ehk Käändalaane (Kul, 1945 Laaneküla, varem Käända asundus). Küla piiresse jäävad endine ↑Käända ja Kütke mõis (Kul). Viimane oli Kohatu mõisa kõrvalmõis. Vrd Kohatu1. – MK
EAA.1.2.941:1644, L 1634p; EAN; EM: 83; EO: 247; Hansen 1900: 179; KNAB; Mellin; Stackelberg 1928: 192

Koimla [`koimla] ‹`Koimla ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kärla mõis), 1592 Koymell, 1645 Koimel, Koymall, Koymell.  B1
● Nime lähtekohaks on isikunimi või lisanimi, vrd koim : koimu ’kõhn viljatera; hädine vilets olend’, millele on liitunud -la. Väike võimalus on veel, et külanimi on tulenenud muistsest liitsõnalisest meel-lõpulisest isikunimest. Koimla idaosas on Haavassoo (XVII saj Habasoh), mis kadus külana pärast 1940. a-id. Vrd Koimula. – MK
BHO: 243; SK I: 12, 114

Kokaviidika [koka‿viidika] ‹-le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Uue-Võidu mõis), 1751 Kocka Marti Widik (taluperemees Võidu mõisas), 1806 Kokka Widiko Josep (talupoeg Võidu mõisas), u 1900 Коккавидика (talu), 1945 Kokaviidika (küla).  C1
● XVIII saj algul olid Koka talud *Harjaka küla (Harjakas) all. 1970. a-tel Koka-Viidika, al 1977 Kokaviidika. Eesti kohanimedes laialt levinud lisanimi Koka esines XVIII saj Viljandi khk-s mujalgi, see võib tuleneda kas maastikuterminist *kokka ’küngas, mägi, muust tasapinnast esile tõusev kõrgem koht, (maa)nina’, ametinimetusest kokk või võimalikust eesnimest, vrd Cocke, Koke. L. Tiik on tuletanud viimase isikunimest Habakuk. Viidik (Widik) on Viljandis esinenud eesnimena teisalgi, nt 1751 on Teya Olo Widick pidanud hajatalu sealsamas Võidu mõisas. Tegemist võib olla kas nime Vitus teisendiga või siis germaani Wid-tüve sisaldava lühendiga nimedest Widdig, Wittichen, Wiedi(n)g või Wieti(n)g, mis on rahvaetümoloogiliselt segunenud eesti kalanimetusega viidikas : viidika. Kokaviidika võib olla asendanud varasemad külanimed *Lustivere (1583 Lustifer, 1797 Lustiwer) ja *Harjaka. – MK
EAA.567.3.85:40, L 40p; Heintze-Cascorbi 1933: 515; KNAB; Mellin; PA IV: 160; RGADA.274.1.182/7; SK I: 114

Kokavälja [koka‿välja] ‹-le› Äks – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Visusti mõis), 1811 Kokkawelle Hans.  B3
● Kokavälja talust XIX saj lõpuks väljakasvanud küla, liideti 1977 Visustiga. Nime algusosa pärineb arvatavasti saksa laensõnast kokk : koka, kuigi välistada ei saa ka seost soome sõnaga kokka ’laeva käil, esile ulatuv nurk, terav ots, tipp, peenis’. Soome kohanimedes, nt Kokkasaari, on selle sõnaga märgitud maastikuobjekti kuju. – PP
PTK I: 78; PTMT: III, 648

Koki ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kotlandi mõis), 1645, 1798 Kokki.  B1
● Nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest, vrd Cock(e), Koke. Küla piires paiknes ↑Kotlandi mõis. Vrd Kokaviidika. – MK
Rehepapp; SK I: 115

Koksina [`koksina] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1585 Кокошино, ? 1652 Кокотово, u 1790 Кукшина, 1859 Koksina, u 1866 Какшино, 1882 Кукшино (puustus), 1903 Кокшина, 1920 Kokšino (talu), 1922 Kokšina.  A2
● XIX saj oli puustus (kaks talu) ja XX saj I poolel talu. Liideti 1977 Selise külaga. M. Kallasmaa on varasematele uurijatele (E. Koit, L. Kettunen) toetudes oletanud samatüübiliste kohanimede lähtumist isikunimest (nt Coke, Cock(e), Kocke, Cokes). Lõuna-Eesti murretes on koksama ’lööma’ (Kan, Rõu). Kui lähtuda vene nimest, siis vrd кокошить ’lööma, taguma (rusikatega)’ (V. Dal); коко́шник ’(teatud tüüpi) naiste peakate’; ukraina ко́кош ’kukk’. Perekonnanimi Kokšin (Кокшин) pole Venemaal eriti levinud. Pihkvamaal on samuti Kokšino (Кокшино) küla; samas pole osis Кокш ~ Кокши venepärane. A. Šteingolde arvates pärineb kohanimi vene murdesõnast кокша ’konks, kõblas, adra osa’. Vrd Koksi, Koksvere, Kuksina. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1271.1.32; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 286; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 44; Truusmann 1897a: 43; Truusmann 1897b: 33; Vasilev 1882: 155; Vene TK 126; VMS

Kokõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Koke Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1626 Koeke Reinn, 1627 Kocko Rein, 1630 Koko Rein, 1684 Kåckerin Jacob, 1765 Dorf Kokke Reino, 1798 Kokke.  C2
● Kokõ oli 1977–1997 Nogu küla osa. XVII saj oli tegemist Haanja mõisa *Arokülä (Ara, Arrokülla) ühe keskse taluga. Hiljem arenes talurühmast omaette küla, mis muutus laiemalt tuntuks al 1870. a-test, kui külas tegutses Haanja valla Kokõ (Koke) kool. Mitmetest Kokõ lisanimega talupoegadest alguse saanud asustuses XVII saj seostus see talurühm esmalt Kokõ Reinu, hiljem aga lihtsalt Kokõ nimega. Lõuna-Eestis väga levinud talupoja lisanimi võib pärineda mitmest allikast. Tavalisem on ehk ametinimetuse kokk : koka e-line käänamine koke. Teise võimalusena on Koke ja Koki nimede aluseks pakutud inimese eesnime. Tavaliselt viidatud D.-E. Stoebke näited XIV–XVI saj on siiski kõik olnud lisanimed. Kolmas võimalus on võrdlus Soome lisanimega Kokko ’kotkas’, millest pärineb ülitavaline perekonnanimi Kokkonen. Haanja Kokõ nimede mõned o-lõpulised kirjapildid XVII saj-st võivad siiski olla vaid Rootsi kirjutajate poolt loodud seosed Soome Kokko nimedega. Vrd Koke, Koki. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:102, L 98p; Mellin; PTK I: 77–78; Rev 1624/27 DL: 77; Roslavlev 1976: lisa 1; SK I: 114; Stoebke 1964: 38; Sukunimet 1992: 212

Kolda ‹-le› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1731 Koldeuss, 1795 Kolda Johan (talupoeg Karksi mõisas).  B1
● Liidetud 1977 Hirmukülaga. Külanimena esineb Kolda 1970. a rahvaloenduse materjalides. Vana nimi oli Saviaru (1601 Saur, 1797 veski Sawiar). Saviaru küla jagunes XVIII saj kord Karksi ja Polli mõisa vahel, kord kuulus tervikuna Karksi mõisa alla. XIX saj algul olid Saviaru talud Karksi all. Kolda nimi on pandud sellenimelise XVIII saj-sse tagasi ulatuva talu järgi, mis võib olla nime saanud talupoja lisanimest, nime aluseks oletuslik sõna *kolt : *kolda, vrd koldas ’kaldaalune urgas’, vormiliselt samalaadne paar on nt kolk ja kolgas. Esmamaininguga vrd ka kolle : kolde. – MK
EAA.1865.3.196/1:41, L 41; KNAB; Liitoja 1981: 20; Mellin; Rev 1601: 138; RGADA.274.1.192/1:364, L 353p; VMS

Kolgu ‹-le› Amb – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Lehtse mõis, Pruuna-Põriki mõis), 1716 Kolcka Hans (talu), 1913 Kollu (küla), 1922 Kolgo.  B4
● Tekkis taluna hiljemalt XVIII saj alguseks. Hiljem oli seal ka *Kolgunõmme kõrts (1796 Kolgonem). Kolgu nimi tuli rohkem kasutusele alles XIX saj lõpul, tegu oli hajatalude piirkonnaga. Küla kaotati pärast 1940. a-id ja oli pikka aega Suru piires; taastati 1997. Nimi tuleb sõnast kolgas : kolka ’kõrvaline maanurk’. Praegustes piirides hõlmab Kolgu veel Tammemetsa ehk Tammetsa talu (1379 küla Tammenmetze) ja kunagisi Kadrina khk külasid: Kukepalu (1687 metsavaht Kuckupahl), Sinipalu (1726 talu Sinnepal Dirich) ja Tepu (1732 talu Teppy Marth). – FP
BAE: 398; EAA.3.1.450:22, lk 38; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 79; Rev 1732; RGADA.274.1.1614/9:8, L 625p; RL 1922: V, 52

Koogi2 ‹-le› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Saadjärve mõis), sks Charlottenhof, 1688 Kocke Jaak, Kocki Jaack, 1798 Kogi (veski).  B4
● Koogi karjamõis tekkis hävinud *Metsküla karjamõisa asemele Koogi veski kõrvale XIX saj alguseks. 1920. a-test küla. Varem esines Koogi ilmselt talupoegade lisanimena, eesti isikunimena on nt Harjumaal 1564 kirja pandud Koke, D.-E. Stoebkel Cock(e) ja Koeck(e). Tegu võib olla ka saksa perekonnanimega Kock või Koock (= Koch ’kokk’). Karjamõisa saksakeelne nimi Charlottenhof (1839) on suhteliselt tüüpiline naisenime sisaldav kohanimi. Karjamõisa alal oli varem Metsküla (1744 ja 1796 Metzkülla). – PP
BHO: 49; Hupel 1774–1782: III, 246; PTK I: 82, 139; PTMT: III, 588

Koonga [`koonga] ‹`Koonga ~ -sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kokenkau, 1449 Cokencayve (mõis), 1546 Kokenka.  C4
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. M. J. Eisen on osutanud, et nimi oli algselt kaheosaline ja on pakkunud vasteks kook : koogu ja kau ’kaev’, ise küll kaheldes. L. Kettunen on järelosa suhtes sama meelt, kuid algusosa vasteks esitab kõhklemisi kogu. Küllalt vana kohanime puhul tuleks arvesse ka isikunimi, vrd Koke, Kocke. L. Tiik on tuletanud isikunimed Kokk ja Kukk nimest Habakuk. – MK
Bfl: I, 1284; BHO: 244; Eisen 1924b: 144; EO: 35; LUB: X, 561, § 2; Tiik 1977: 286

Koovi ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Karala mõis), 1645 Kowi Niggo (taluna), 1798 Kowi (talu), u 1900 Коови (küla).  B1
● 1977–1997 oli Kipi osa. Koovi nime tähendussisu on ebaselge, vrd koov : koovi (sm kuovi) ’koovitaja’. Arvatavasti on esinenud isikunimena, vrd 1582–1583 liivi Kowe Samit. – MK
EAN; EO: 269; KNAB; SK I: 122

Koruste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Suure-Rõngu mõis), 1582 Korzysc, 1601, 1839 Korrost, 1923 Koroste.  B1
● ste-liitega kohanimi kujutab endast oletatava sugunime *Korunen (vrd XVII saj sm Koroinen) mitmuse omastavat. Inimesenimi võib lähtuda sõnast *korune ’küürakas’, vrd korus ’küürus’ (Jäm, Ans, Khk). Vähem tõenäoline on oletada maastiku iseloomust lähtuvat kohanime (vrd sm Koroinen, Koroiskylä jt, mis tuletatakse sõnast koro ’auk; pragu, org’). Praeguse küla piiridesse jäävad Juula (sks Julenhof), Kallaste (sks Kallast) ja Salu (sks Sallo) karjamõis, nende kohta on andmeid al 1839. Enne 1918 jagati nad Koruste küla kandikohtadeks. ¤ Kunagi sõja-aal olnu sääl pallu korjusit. Nakatu siis kutsma, et korjuste küla. (1973) – EE
BHO: 257; EM: 96; EMS: III, 727; KN: 1973; Nimikirja 1985: 423; PA I: 63; Rev 1601: 62; Rücker; SPK: 177–178; Stoebke 1964: 166; Tartumaa 1925: 413; ÜAN

Korva niit [`korva niit] Krl, San – soo Valga maakonnas, 1796 Korwa Soo, 1852 Korwa niit.  B1
● Korva niite on Eestis kaks. Üks on Karula ja Sangaste khk piiril, teine Hargla khk-s Villikel, kus on ka Korva talud. Korva nimega on Lõuna-Eestis kutsutud veel küla ja mõisat Lätimaal (läti Karva). Mõis on nime saanud XVI saj Jürgen Korwe järgi (baltisaksa suguvõsa von Korff). Korva talusid on tänapäeval Läänemaal Turvalepa külas (LNg) ja Järvamaal Järva-Madise külas (JMd). Nende nimede päritolu pole lähemalt uuritud. Hargla Korva talude ja niidu puhul võib arvata, et nimi näitab elaniku päritolu Läti Korva mõisast. Sangaste suure pindalaga Korva niidu (Korva soo) nime aluseks võiks olla pigem maastikusõna. Niitu läbib Väike Emajõgi, mida seal on kutsutud ka Korva jõeks. Soome kohanimedes ei tähista korva konkreetset paika, vaid mingi objekti lähedust, nt Lähteenkorva (koht, mis on allika lähedal) või Sillankorva (talu silla kõrval). Korva niidu puhul on võimalik, et sõnaga korva sai kõnelda Väikese Emajõe lõigust, kus see voolas luhamaastikus mitme haruna, mitu haru kõrvuti. Korva kohanimi peaks sel juhul olema küllalt vana ja kasutajate jaoks hämardunud, nii et sellega pole enam seostatud muutuse o › õ läbi teinud sõnu kõrv ja kõrval. – MF, ES
BHO II: 297;  EAA.1381.1.27, L 1; Mellin; SPK: 180–181

Kose3 ‹-le› Kos – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kosch, 1499 Kirchspiel zu Kosskull (kihelkond), 1726 Kosch (kihelkond).
● Vanimaid kiriklikke kihelkondi ajaloolisel Harjumaal. Kose kihelkonnal on selged looduslikud piirid, mis ei ole viimase tuhande aasta jooksul eriti muutunud. Kihelkond on loogilise tervikuna kujunenud välja muinasajal, oletatavalt IX–XI saj paiku. Endise muinaskihelkonna nime ei ole teada, kirikukihelkond asutati enne 1240. a (kirik rajati Kosele 1220. a paiku). Kose khk hõlmas Kose ja Kõue valla (viimane ühines 2013 Kose vallaga) ning osa Anija ja Raasiku vallast. Vrd Kose1. – TL
Bfl: I, 587; BHO: 258; ENE-EE: XII, 244; Rev 1725/26 Ha: 302

Kostivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kostevere Jõe – alevik Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Kostifer, Kostfer, 1241 Kostæueræ, 1379 Costiuere, 1424 Kostevere.  A3
● Mõisat koos küla ja veskiga on mainitud 1379. Keskajal kuulus mõis pikka aega Pirita kloostrile, pärast Põhjasõda keisrinna Katariina I-le. Tollal on mõisal olnud venelasest valitseja, mis ehk selgitab segadust talupoegade kirjapanekul revisjonides. 1731 mainitud дворцовые крестьяне ei pruugi tähendada seda, et need talupojad kuulusid Kadrioru lossi alla või osalesid selle ehitusel, kuna see tähendab vene keeles lihtsalt õukonna või keisrikoja talupoegi. Mõisa kõrval olnud küla oli väike ja talud XVIII saj-st kirjas hajataludena. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel oli arvel asundina, al 1977 alevik. Nime varasemad kujud on olnud üldiselt Koste-algusosaga nagu ka rahvapärane kuju, i-liseks on ametlik nimi muutunud ilmselt saksakeelse mõisanime eeskujul. L. Kettunen viitab sõnale koste (‹ kostma), kuid peab võimalikuks ka P. Johanseni võrdlust soome isikunimega Kostia, juhul kui see küllalt vana nimi on. Ka J. Jõgever ja tema järel E. Kasenurm võrdlevad nime algusosa soome sõnaga koste ’jõetüünus, jõehaud’. Soome etümoloogiasõnaraamatud annavad sellele mitmeid kose või jõega seotud tähendusi ning võrdlevad eesti sõnaga koste ’vastukaja’. Sõna kosteranta, mis esineb ka karjala ja lüüdi keeles, tähendab tuulevarjus olevat randa. Kostiranna küla nime võiks pidada tulenevaks Kostivere nimest (vrd 1923 Kostivere-Ranna), kuid eelöeldu valguses on sisemaa küla Kostiveret hakatud nimetama ehk ranna järgi. Küla ja selle juurde kuuluv rannaala on sageli kandnud algusosas sama nime (vrd Kaberla ja Kaberneeme), Koste- on võinud saada lisaks küla tähistava -vere. Kostiranna küla nimetamine Kostivererannaks on mõisapoolne vaade, Kostivere küla on aga vanem kui mõis. E. V. Saks seostab samuti nime sõnaga koste ’kaja’, mis on põhimõtteliselt õige, kuid edasine sidumine sõnaga kostak ’oraakel’ kuulub fantastikasse. Rahvasuus on nime ühendatud ka sõnaga kost : kosti, st külas kostil käimisega. Vrd Kostiranna. – MJ
BHO: 259;  EAA.1.2.C-III-3;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; ENE-EE: V, 97; EO: 277; Joh LCD: 451; Jõelähtme 2010: 101–103; Jõgever 1913: 164; Kasenurm 1948: 10; KKI MT: 354: 9; LCD: 45v; Puss 2011: 18; Saks 1974: 69; SKES: II, 223; SSA: 410; Välk 2009: 6

Kotlandi [`kotlandi] ‹-`landi ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Gotland, 1617–1618 Gottlan Michell (talu), 1645 Katlany Michell, 1798 Gottland.  B1
● Kotlandi mõis eraldati Lõmalast ajavahemikus 1716–1731. Mõisast lõunas olevaid talurühmi hakati nimetama Kotlandi külaks. XIX saj lõpuks oli mõisakoht, mis asus praeguse Koki küla piires, juba kadunud, maa jaotatud talupoegadele. Kotlandi nimi on siirik, mis tunnistab suhteid Gotlandi saarega, vrd Gotland ’Ojamaa’. – MK
BHO: 90; EM: 122; SK I: 125

Kotsma [`kotsma] ‹`Kotsma ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Loona mõis), 1506 Kottisim, 1645 Kotzma, Kozma, 1798 Kadsma.  B4
● 1977–1997 oli Vedruka osa. P. Ariste ühendab Kotsma nime keelest kadunud tüvega kotsa- ~ kotsu-, mille tähendus olnuks ’tõus, nõlvak, kõrgendik’, ja toob võrdluseks soome keelest kohanime Kotsala ja sõna kotsamo ’lai madal voor või kõrge palu’. Tüvega on ühendatud veel Muhu Kotsaniit, Kaarma Kotsu talu ja Võnnu Kotssaare. – MK
Ariste 1960: 481; EAN; KNAB; SK I: 125

Kuke1 ‹-le› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Massu mõis), keskajal Kuck (küla oli Saare-Lääne piiskopkonna vikariaatmaa), 1537 Mart Ustallo Kuck, Iacob Ianusßon Kucke (Mäeküla all), 1589 Kuckukill, 1591 Kucku By, 1798 Kukke.  C3
● 1977–1997 oli ametlikult Kukeranna küla, hõlmates laiemat piirkonda (Kuke randa, sh Mõisa- ja Rannaküla). Kuke nimi võib tuleneda linnunimetusest kukk : kuke, mis võis esineda isikunimena. Kuke nimede puhul äratavad tähelepanu kirjapanekud, kus tüvevokaaliks on märgitud o või u, seetõttu vrd ka sm kukku : kukun ’kerajas tipp’, kukkula ’tipp, latv, klint, mägi, kõrgendik, küngas’. Kuke külas oli varem Mäeküla ehk Kuke karjamõis (1798 Mäkül, varasemaid nimekujusid vt ↑Mõisaküla³ alt). Vrd Kuke2, Kukka. – MK
KNAB; Läänemaa 1938: 273; Mellin; Stackelberg 1928: 129, 210

Kuke2 ‹-le› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis), 1618–1619 Kucke Hans (talu), 1627 Kuicke Hans, 1630–1631 Kucko Hans, 1782 Kucke.  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Asuküla osa. Nime aluseks võib olla kukk : kuke, ka linnunimetusest tekkinud lisa- ja eesnimena. Ent Kukk võib olla ka pärit nimest Habakuk. Pöidel on samuti olnud Kuke küla ja mõis (1783 Kucke Dorf, 1548 Möllershof und Kuckemois, ↑Jõe¹), viimase lähtekohaks oli külanimi (Kukko). Vrd Kuke1, Kukka. – MK
EAN; KNAB; Saaremaa 2007: 117; SK I: 129

Kuke3 ‹-le› Nis – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Sooniste mõis), 1782 Kucka Hindrich, Kucka Rein (hajatalud Sooniste mõisa all), 1796 Kukke, u 1900 Куке.
● Tõenäoliselt on hilisema Kuke külaga samastatav 1586. a kirjapanek ein Schmidt Kuck mit 2 Haken (sepp Kukk kahe adramaaga). Külana hiljemalt XVIII saj lõpust. Liideti 1977 Rehemäe külaga, a-st 2018 uuesti eraldi küla. Vrd Kuke1, Kuke2. – MK, PP
EAA.1864.2.IV-8:239, L 238; Mellin; Rev 1586: 54; Vene TK 42
Märkus. Uus artikkel. 2018-06-14T22:46:14.

Kukepala [kuke‿pala] ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Triigi mõis), 1379 Kuckenpallas, 1726 Kuckpall Jahn, Kuckepalo Jürri (talupojad), 1871 Kukkepallo, 1900 Куккепала (küla).  A3
● 1977–1998 oli ametlikult Kõue küla osa. Küla on nime saanud kunagiste hajatalude peremeeste lisanime järgi. Liitnime esimene pool tuleneb linnunimetusest kukk : kuke, mis on võinud esineda ka isikunimena. Nime teise poole, sõna palu tähendus läänemurdes on ’kehv, madal maa’, Lõuna-Eestis aga ’kuiv kõrge maa, nõmm’. – TL
Johansen 1932: 22; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 302; Schmidt 1871

Kuksema [`kuksema] ‹-le› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, sks Jürgensberg, 1519 Kucksemer, 1571 Kucksmeggi, 1708 Kuxema.  A3
● Vahemikus 1732–1744 rajati Kuksema küla juurde Roosna-Alliku mõisa karjamõis. 1765–1774 eraldati Kuksema omaette mõisaks, küla kaotati ning talud viidi üle Valasti külla. 1920. a-tel loodi mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nime järelosis on algselt olnud *mägi, mis lühenes XVIII saj-ks. L. Kettuneni pakutud nime algusosa seosed sõnaga kukk : kuke ning kuukene (kuu vähendussõna) pole motiveeritud. Loogilisem tundub seos sõnadega kukkuma (käolaulu kohta; langema) või veelgi enam murdesõnaga kukk : kuku ’käbi, kupar’ (Tartu ja Võru murdes), ’õis’ (rannikumurdes). Kukk-tüvi (vrd sm kukka ’lill’) esineb mitmes eesti taimenimetuses. Kõige lähem vastavus on sõnaga kukne : kukse ’madu’, seega võiks nime *Kuksemägi tõlgendada maomäeks. Välistada ei saa ka tulenemist isikunimest (Järvamaal XV saj keskel Kuck). Mõisa saksakeelne nimi Jürgensberg tuli mõisa omaniku (1725–1765) Jürgen von Stackelbergi järgi. Järelosis -berg (sks ’mägi’) võib viidata nii omaniku perekonnanimele kui ka eestikeelse kohanime lõpule. 1977 liideti Kuksemaga ↑Pähu ja Tammeküla ning osa ↑Keika külast. – FP
Bfl: I, 866; EAA.1233.2.1:21, L 39; EAA.1.2.935:229, L 238; EAA.3.1.482:157, L 155p–156; EAA.3.1.506:178, L 196; EAA.1864.2.IV-6:18–20, L 19–20p; EES: 188; EO: 118–119; Johansen 1930a: 151; KNAB; Schilling 1970: 62; VMS; Wd

Kuku ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Seli mõis), XVII saj II poolel Kuckeperre Mart, 1725 Kucke.  A3
● Nimi tuleneb sõnast kukk : kuke (Kuku oleks selle hellitusliitega teisend), mis on võinud olla talupoja lisanimi. Küla lääneosas asub 1977 liidetud Sootaga (1447 Sontake, 1523 Sontack, 1725 Sotack), mille nimi on ehk antud Koigi või Mõisaaseme (*Leimuda) poolt vaadatuna. Küla idaosa kuulus varem Purila mõisale ja kandis Purila-Ülejõe nime (↑Purila). – PP
 EAA.1.2.C-IV-96; KNAB; Rev 1725/26 Ha: 291

Kukulinna [kuku‿linna] ‹-`linna› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Kuckulin, 1299 Kuckelina, 1524 Kockelyn, 1702 Kuckulin.  C4
● Algselt küla, mõisast on teateid 1553. L. Kettunen on nime algusosas näinud isikunime *Kukkoi (= kukk : kuke) ja võrrelnud seda sõnadega kukulind ’kägu’ ja sm kukkula ’küngas’. V. Pall peab kahest võimalikust lähtest, isikunimest ja maastikusõnast, tõenäolisemaks teist, oletades, et lähtesõna on olnud *kukku, mis on tähendanud millegi otsa või pead (vrd ka kukal : kukla). Küla naabruses voorel asub mägi, mida rahvatraditsioonis peetakse maalinnaks (Palalinn). Ajuti on kohta nimetatud *Kukemäeks (1638 Kuckemecke). Mõisat on saksa keeles XVIII saj nimetatud ka Uexküllsruh’ks tollase omaniku parun Uexkülli järgi. Mõisa juurde kuulunud küla nimetati varem *Matra külaks (1688 Matra Hans, 1728 Mattra Tenno, 1809 ja 1839 Mattra); nimi pärineb isikunimest. – PP
BHO: 263–264; PTK I: 89, 136; PTMT: III, 544; Rev 1638 II: 190

Kuralase ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1645 Kurra Jurgen, 1692 Kuralase Hanso T. Neet, 1731 Kurro Laaso Michel, Kurra Laaso Wollmer, 1826 Kurrelasse, Kurrelas (küla).  B2
● Küla on alguse saanud Kura üksjalakohast, millest pärimus räägib, et asutaja tulnud Põhjasõja ajal Kuramaalt. Nagu kirjapanekuist näha, oli sellenimeline koht olemas juba enne. Rahvajuttudes on tavaline sündmusi ettepoole tuua. 1731 oli juba neli talupoega lisanimega Kurro Laaso või Kurra Laaso, viiendaks Kurre Lasse. Rahvaetümoloogia ja L. Kettunen seovad nime (viimasel ka Kuralise, mida kohanimekartoteek ega tänapäeva rahvasuu ei tunne, esineb aga 1923. a loendis) sõnaga kuralane, kurelane. On võimalik, et Saaremaale tuli asukaid Kuramaalt. Võimalikud võrdlusalused on ka isikunimed Kura, Kuraßon, Kurra, sõna kura ’maapind’, samuti rootsi murdesõna korra ’väike veekogu, lomp’ ja rootsi isikunimi Korre (Kurre) : Korra (Kurra). – MK
EO: 100; HK: 100; SK I: 133–134

Kuremetsa [kure‿metsa] ‹-`metsa›, rahvakeeles ka Kure küla Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis), 1685 Kurre Thönnis, 1816 Kurre Thomas Niggol Sohn (vabadik), 1826 Kurre, u 1900 Куре (küla).  C3
● Küla on alguse saanud varem Odalätsi alla kuulunud Kure talust. 1977–1997 oli Odalätsi osa. Kure on väga levinud nii küla-, talu- kui ka loodusnimedes. Linnunimetus on esinenud isikunimena ja paljudel juhtudel asustusnimedesse sattunud sedakaudu. Pole võimatu, et Saaremaal on Kure-nimedesse sulanud ka osa Kura-nimesid, need kaks nimetüve on igatahes segunenud. – MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 134–135

Kuresoo [kure‿`soo] SJn, Tor – soo Viljandi maakonnas, 1839 Kurre Soo.  C4
● Suur sooala Suure-Jaani ja Tori khk piiril. Nimi pärineb tõenäoliselt linnunimetusest kurg : kure. – MK
Rücker

Kurevere4 ‹-`verre ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Lümanda mõis), 1645 Kurrefer, Kurrifer, 1782 Kurrever.  B3
● Nimi pärineb sõnast kurg : kure, mis arvatavasti esines isikunimena. Vrd ka sõna kuri. Kurevere lääneosas on endine sadamakoht ↑Jaagarahu. Vrd Kurevere1. – MK

Kursi5 ‹`Kurssi ~ -sse› Kos – paik (küla) Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1469 Kursenkare (küla), 1524 Kursy (küla).  A2
● Kursit on külana mainitud 1469 ja 1524, ent XVIII–XIX saj-ks kandis seda nime veel vaid üks talu. XIX saj lõpul oli juba saunade rühm Ravila mõisa lähedal. 1977 liideti Võlle külaga. Nime saab kõrvutada sõnadega kuris : kurise, kurisu ’vett neelav karstilehter’. Selline lähtumine tundub põhjendatud, kuna küla asub karstipiirkonnas. Samas on ajaloost teada, et 1343 korraldas Kursi khk komtuur Ravila külas kallaletungi mässajatest eesti talupoegade moonavoorile – nii on olemas võimalik alus ka nime ühendamiseks Lõuna-Eesti Kursi kohanimega. Loodusnimest lähtumine tundub siiski tõenäolisem. Vrd Kursi1, Kursi4. – TL
Joh LCD: 570–571; KN; KNAB; Troska 1987: 101

Kuudeküla [kuude‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kuude Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1638 Kude Mick (talupoeg Viljandi lossiläänis), 1797 Kude (küla), 1839 Kudo, 1855–1859 Куда.  C1
● Külana esines 1724. Nime tähendussisu on teadmata. Kuude talu on registreeritud Saare- ja Viljandimaal (Ans, Khk, Vil, Trv), Kuudepere talu Väike-Maarjas. Kuna nimi on levinud just talunimena, siis pärineb see tõenäoliselt talupoja lisanimest. Pole kindel, kas XVI saj Izatella külas oleva talupoja Kudi Jak ning Karula küla talupoja Kuti Piet lisanimi on ühendatav hilisema Kuude lisanimega. Vrd Kuuda. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; KN; Mellin; PA IV: 148 267; Rev 1638 II: 85; RGADA.274.1.181/5:94, L 483p; Rücker; SK I: 138

Kuumi ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kaarmise mõis), 1645 Kuny Jack, Kumy Jurgen (üksjalad), 1685 Kumi Iaak, Kummi Iürgen, 1731 Kumi Mart, 1782 Kuhmi (talud).  C3
● 1977–1997 oli ametlikult Üru küla osa. Külanimi on tekkinud talunimest, mis on lähtunud tõenäoliselt isikunimest, vrd eesti alal Kumme, saksa Kuhm. Lisanimena esineb juba 1592 Karjas Mätja külas (Hans Kum). Kuumit on kutsutud ka Sarapiku külaks (1786 Sarabicko talurühm, u 1900 Сарапику küla). – MK
EAA.1.2.947: 185, L 171p;  EAA.310.1.222, L 22; EAA.311.1.152:13, L 12p; EAN; KNAB; SK I: 138–139

Kuusnõmme [`kuus‿nõmme] ‹-`nõmme ~ -le›, kohalikus pruugis `Kuus‿nömme Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kusnömm, 1568 Kuhszenem, 1645 Kusenum.  B4
● Kuusnõmme mõis rajati XVII saj I poolel, selle kõrval lõunas säilis samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. Nime aluseks on sõnad kuusk : kuuse + nõmm või neem. Kõrvalmõis Lihassoo, mida on mainitud XVII saj ja mis ühendati XVIII saj lõpul Kuusnõmmega, asus Kuusnõmme ja Atla küla piiril. Vrd Salinõmme. – MK
BHO: 279, 306; EM: 122; SK I: 140

Kõksi ‹`Kõksi› Trv – paik (küla) Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Vooru mõis), 1839 Koksi (küla).  A1
● Liideti 1977 Vooru külaga. Külanimi on kujunenud talunimest või isikunimest, vrd kõks ’käbe’ (Hls, Krk, saartel). – MKu
KNAB; Mellin; Rücker

Kõriska ‹-sse›, kohalikus pruugis Köriska Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Sassi mõis), 1489 Korruest, 1572 Körrist, 1645 Körriske, Korrisk, 1798 Körriska.  A3
● 1977–1997 oli Kuiste küla osa. E. Koit on külanime tuletanud sõnast kõrb : kõrve (korbe) ’suur mets’, andes algkujuks *kerveste või *kervisto › *Kõrist(u). Hilisemat k-d peab Koit pärinevaks mõnest kohta lähemalt määratlevast sõnast (kaev, küla) või ala märkivast järelliitest -kko, mis olnuks lisandunud liitest -sto pärinevale s-ile. Märgitagu, et kko-liide pole eesti keeles niisugustel tingimustel liitunud. – MK
EAN; KNAB; Koit 1962: 235; SK I: 144

Kõruse ‹-le›, kohalikus pruugis Köruse Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1562 Korbische Wacke (vakus), 1617 Wacca Körffes, 1645 Körruß, Körris, Koruiß, 1798 Körrust.  B3
● XVIII saj oli lühikest aega ka mõis. Nime aluseks on sõnast kõrb : kõrve ’suur mets’ saadud ne-tuletis kõrbne : kõrbse. Kõruse külaosad on Alase ehk Allküla (läänes), Jõeküla (põhjas), Kivestu (kirdes) ja Matuküla (idas). – MK
Johansen 1951: 306; KN; Mellin; SK I: 146

Kõruse-Metsaküla [kõruse-metsa‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1922, 1923 Metsa, kuni 2017 Metsaküla.  A2
● Hargäiend Kõruse- (naaberküla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Tõenäoliselt on see Neeme tütarküla. 1977–1997 oli ametlikult Kuralase osa. Vrd Metsaküla1. – MK
EAN; KNAB; ÜAN

Kõvaküla [kõva‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kõva‿külä Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Kowa Andresse Jack, Kowa Andresse Jurry, Kowa Toisi Henn, Kowa Toisi Laur (talupojad Karksi mõisa Vagiste küla all), 1797 Köwwa (küla).  B1
● Külana märgitud 1930. a Pärnumaa kaardil, uuesti nimekirjas 1970, muidu on talusid arvatud ↑Vagiste (Vakiste) küla alla. Nimi pärineb talude nimest, mis omakorda on tulenenud talupoegade lisanimest. – MK
EAA.1865.3.196/1:9, 10, 11, L 8p, 9, 9p, 10p; KNAB; Mellin

Kõõru1 ‹-le›, kohalikus pruugis Kööru Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kihelkonna kirikumõis, Pidula mõis), 1592 Koro Peet, 1632 Köre Peter, 1645 Köro Gorriß, 1798 Köhro (küla).  C3
● Kõõru talud on XVIII saj kuulunud ka Paju mõisa alla. 1977–1997 oli Pidula osa. Tõenäoliselt on talunimest sündinud külanime aluseks isikunimi, vrd Kerro vanemates kirjapanekutes (1534 Hans Kerropoyck). – MK
EAN; KNAB; SK I: 148

Käina2 [II v] ‹`Käina ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Keina Käi – kihelkond ajaloolisel Läänemaal Hiiu saarel, sks Keinis.
● Kihelkond arvatakse tekkinud olevat XIII saj pärast Hiiumaa jagamist ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel, hõlmas algselt 6 vakust, sh Käina vakuse, viimaselt sai nime. 1627 eraldati Reigi ja 1866 Emmaste khk. Kirik oli Käina ehitatud 1500. a paiku, al 1941 varemeis. Vrd Käina1. – MK
BHO: 212; ENE: IV, 293

Käkimaa [käki‿`maa] Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Kuusnõmme mõis), ? 1770 Kekema (saar), 1796, 1800 Kecki Maa.  A4
● Vrd käkk : käki, algusosa on esinenud ka isikunimena, nt Keke (XVI saj Jan Keke). On kasvanud kokku põhjapoolse Kalarahuga. – MK
 EAA.2072.3.96, L 1; EVK; SK I: 149

Käkisilm [käki‿`silm] Khk – väin Saare maakonnas Saaremaa vallas.  A4
● Väin paikneb Käkimaa ja Oostemadala vahel. Vrd Käkimaa. – MK

Käku ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Loona mõis), 1685 Keko Rein, 1731 Kecko (küla), 1798 Kekko.  B4
● 1977–1997 oli Loona osa. Talunimest külanimeks saanud Käku tuleneb tõenäoliselt isikunimest, vrd soome sugunimena Henrik Keko, Eestis XVI saj Jan Keke, liivis Hermannus Keke. Vrd ka käkk : käku ’odrajahust käkk’. – MK
EAN; KNAB; SK I: 149

Kärdu2 ‹-sse ~ -le› Khk – paik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1855 Kärdu küla (võib olla kaardil hilisem pealekirjutus), u 1900 Кярдо (küla).  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Lümanda osa, liideti 2014 uuesti Lümandaga. E. Blumfeldt on nime seostanud 1645. a üleskirjutusega Käwerti. Tõenäolisem on, et Kärdu on vabadikuküla, mis tekkis hiljem, sest veel kolmeverstakaardil (1855–1859) ei ole asustust näha. Siiski võib hilisem nimi mingi mälestuse kaudu varasemaga seotud olla, midagi külataolist oli olemas juba 1695, kui mainitud on talupoegi Köwerde Hann, Kowerde Gorrius ja Kowerde Tönnis. Rootsi-aegsetes kirjapanekutes võib sageli leida vaheldust ä ~ ö. Pigem praegune Kärdu ei ole nende otsene järglane. Üks võimalusi on, et Kärdu nimi on siirik Kaarmalt. Vrd Kärdu1. – MK
Blumfeldt 1931: 20; EAA.308.2.39;  EAA.3724.5.2206, L 3;  EAA.298.2.71, L 6; EAN; KNAB; SK I: 150

-la, murdeti ka -lä – Eesti kohanimede tuletusliide.
● -la (-lä) on vana soome-ugri kohta ja vähendust ehk hellitust (deminutiivsust) märkiv liide, mis on eesti keeles säilinud kohanimedes. Soome küla- ja talunimedes on -la enamasti liitunud isikunimele. See kehtib enamasti ka eesti la-liiteliste nimede puhul. Tänapäeval esinevad nimelõpuga -la kohanimed kogu Eestis, eriti Virumaa põhjaosas, Harju-, Lääne- ja Saaremaal, üldjuhul Hanila–Narva joonest põhja pool. Lõuna-Eestis tõusevad esile Urvaste ja Rõuge khk. Eestis leidub la-nimesid ka loodusnimede puhul, just Lõuna-Eestis on märkimisväärne hulk la-lõpulisi veekogunimesid (nt järvenimed Lõõdla, Tamula, Vagula). Lõpu -la kujunemisel on kohta märkiva liite kõrval oma osa ka liitnime järelosade lühenemisel: -valla (Aula, Jägala), -küla (Audla, Uugla, Äikla), -jala (Kahtla, Ratla, Sadala), -laiu (Pikla, Sigala, Talila), -lahe (Aabla) -vilja (Vetla), -välja (Jõgela), -selja (Tubala, Tammela) või -salu (Austla). – MK
EMK 2009: 270–271; EO: 68; PTK II: 93, 195; Päll 2012: 166–167; SK II: 28–29

Lahetaguse [lahe‿taguse] ‹-sse ~ -taha› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas, mõis, sks Lahhentagge, 1645 lahi Tagge, Lahentgk (mõis), 1798 Lahhentak.  B1
● Lahetaguse mõisa kohta on andmeid a-st 1571, kui läänistati osa Lõmala vakusest. Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1945. a muutus külaks. Mõisa kõrval olnud küla põhjaosa lahutati pärast Teist maailmasõda halduspiiriga ja see vastab praegusele ↑Vana-Lahetaguse külale. Nimi on tekkinud kaassõnaga ühendist laht : lahe + taga, viimane on muutunud tänapäeval omadussõnaks tagune : taguse. Lahetaguse põhjaosas on varem olnud Mälgu mõis (sks Melgun), mis eraldati Kotlandist ajavahemikus 1738–1744, hiljem oli Karala mõisa osa. – MK
BHO: 348; EM: 122; SK I: 163

Leedri [`leedri] ‹`Leedri ~ -sse ~ -le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1522 Lethever, 1645, 1798 Ledfer.  B4
● Nimi on olnud kaheosaline: leede või lee mitmuse omastavas + -vere. Pole võimatu, et -vere on asendanud varasema -vare. Küla piires asub kalmeväli Kabelivarelik. Leedri külaosad on Saaruots (lõunas) ja Tagaots (läänes). Leedriga on 1977 liidetud Antsi (1645 Ansi Peet). – MK
KNAB; SK I: 26, 173

Leeli ‹-le› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis), 1601 Lele Thomas (talupoeg Pöögle? (Zum Neuwenn Hoffe) mõisas), 1811 Lehli Jaack, Lehli Hans, Kewa Lehli Jaan, Mötsa Lehli Hans (talud Pöögle mõisa all).  A1
● Külana ilmus kaartidele 1930. a-tel, nimi pärineb talunimest. Nime levikule aitas Nõukogude ajal kaasa Kõrgemäe sovhoosi osakonna nimetamine Leeli osakonnaks. Talunime päritolu pole selge. Vrd Leila. – MK
EAA.1865.5.177:5, 6, 7, L 4p, 5, 5p, 6p; KN; KNAB; Rev 1601: 141

Leevaku ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Leevaka ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Liewaka, 1585 Lewaka, 1625 Lewack, 1627 Lewa kuella, 1638 Lewo kylle, 1670 Leuacka, 1822 Lewaka, 1839 Lewako.  C1
● Tegemist on põlise külaga, kus XIX–XX saj oli Toolamaa valla keskus. Leevaku kui vana külanime lõpp on pikka aega olnud -a, alles XIX saj on selle asendanud -o, tänapäeval -u. Asendumist võib olla tinginud nime ümbertõlgendamine *kko-lõpuliste hulka, nt *leevak : *leevakuq (st küla elanikud „leevakud“). 1627. ja 1638. a nimekujud on erandlikud, tüves sisalduv -k- on nendes tõlgendatud sõna küla lühenduseks. Võib üsna kindlalt väita, et Leevaku (varem Leevaka) nimes sisaldub kadunud isikunimi. Selle päritolu pole selge. Vrd tänapäeva poola perekonnanimi Lewak. Alternatiiviks slaavi k-liitele on läänemeresoome kka-lõpuline nimi, vrd nt sm perekonnanimi Lievonen. Leevaku küla ääremaadel on karjamõisad Puusta (sks Lichtenhof) ja Vahtsõmõisa (sks Neuhof). Neid on vahel peetud eraldi küladeks, Puusta kuulub praegu Võukülasse. Leevaku läänepiiril on Tõrduperä talud samanimelise soo ääres. Vahtsõmõisa taga olnud kandikohtade küla Laanõ (Laane) nimi seostub laialt tuntud metsanimega Leevakolaan Räpina ja Põlva khk piiril. Laanõ liideti Leevakuga 1977. – ES
EAA.567.3.190:13, L 13; EAA.1269.1.796:204, L 502;  EAA.2469.1.762, L 1; PA I: 94, 183; Rev 1624/27 DL: 70; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 10, 28; Rücker; Sukunimet 1992: 280

Leipsi [`leipsi] ‹-sse ~ -le› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis), 1624 Leiblan Marten (talupoeg Pöögle vakuses), 1638 Leybes Peter (talupoeg Pöögle mõisas), 1811 Leipsi Michel, Leipsi Merts Gesinde, Leipsi Karl (talupered Pöögle mõisa all).  A1
● Külana märgitud 1930. a-te kaartidel ja 1970. a rahvaloenduse materjalides. 1977 liidetud Leeli ja Pööglega, praegu kuulub Pöögle piiresse. 1601 on Paluküla vakuses mainitud talupoegi Leibe Jaack, Leibes Hans ja Budder Hans ning üksjalga Pick Leibelen, samuti ilmselt just Pöögle mõisa alalt Leibes Pepe. Leipsi nimi võib olla lähtunud sõnast leib : leiva. Kui aga oli tegemist laenulise isikunimega, pidi lisanimi olema juba XVII saj rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud. Vrd Leipste. – MK
EAA.1865.5.177:4, L 3p, 4; EAN; KNAB; Rev 1601: 133, 134, 141; Rev 1624 PL: 56; Rev 1638 II: 63

Leppneeme [`lepp‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Lepp‿neme ~ `Lepp‿nemä ~ `Lepp‿nõmme Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Maardu mõis), 1637 Lepne Matz, 1693 Lepneeme, 1732 Leppnömm.  C2
● Maardu mõis pantis küla Jaani seegi Randvere vakusesse, hiljem kuulus Rannavalla alla. Kui külanime algusosa on ilmselt puunimetus lepp, siis järelosa kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muudegi seda tüüpi kohanimede puhul. Tähenduslikult sobiksid mõlemad, sest rannikul on leetselja nõmmeks nimetatud ala, kust vesi aeg-ajalt taandub. Eriti hästi sobib nõmm selles tähenduses Leppneeme puhul, kus üht kindlat neeme polegi, vaid neemed (nõmmed) tekivad ja kaovad, kuid ühtki neist ei nimetata Leppneemeks. Vrd Randvere1. – MJ
Ariste 1940: 19;  EAA.1.2.C-III-14; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 1; ENE-EE: V, 514; Homann 1751; Johansen 1951: 171–173; KKI MT: 354: 28–29 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Mellin; Viidas 1992: 96–99; Wieselgren 1951: 180, 249; Wrede 2006: 50

Lihula1 ‹-sse› Lih – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Leal, u 1200 Leale.
● Kirikukihelkond, mis algul haaras ka Kirbla khk ala, on tekkinud hiljemalt 1241. Vana Eliisabeti kirikut on mainitud XIII saj lõpus, praegune kirik on ehitatud 1876–1878. Vrd Lihula2. – MK
BHO: 294; ENE: IV, 438

Lilli2 ‹-sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), 1751 Lilie (karjamõis).  A2
● Mõisavalla külas elas 1681–1689 Rootsi kapral A. J. Lillje, kellest sai nime talu, mille põhjal omakorda moodustati ajavahemikus 1724–1731 koos Mõisavalla Andrese talukohaga Polli mõisale kuuluv Lilli kõrvalmõis ja metsaülema residents. Kõrvalmõisa asukoht muutus 1751–1758, kuid nimeks jäi Lilli (sks ka Ottenhof). Mellini kaardil 1797 on Lilli kõrts märgitud Perakülast lõuna pool. Lilli küla moodustati ametlikult 1977, enne seda olid talud Peraküla ja osaliselt Toosiküla all. Lilli mõisasüdame ala oli varem Mõisavalla (vrd 1638 Moysiawall Maz Kükita küla all, 1724 Moysewalde Külla,), sellest lõunas on Peraküla (1601 Perrokulle, XVII saj kandis ka Kükita või Kikita nime, vrd 1697 Kükkita Tönnis). Omaette piirkonnad on Masa edelas Läti piiri ääres (1751 Unsi Masse Peter jetzt Masse Hans, 1839 Massa küla) ja Timmukuru kirdes (u 1900 taluna Тиммо). Vrd Oti3. – MK
BHO: 309; EAA.567.3.139:126, L 125p; KNAB; Liitoja 1981: 14, 19; Liiv 1938: 317; Rev 1601: 138; Rev 1638 II: 62; RGADA.274.1.181/3:45, L 238p; RGADA.274.1.229/1:12, L 1p

Loona [`loona] ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas, mõis, sks Kadvel, XVII saj Lohden Dorffe, 1693 Wessiko Marti Matz Lohna waldast.  B4
● Loona mõisat on mainitud juba XV saj. 1920. a-test asundus, pärast 1940. a-id küla. 1977–1997 oli ametlikult Kiirassaare osa. Mõis kuulus 1513–1791 Lode suguvõsale, kelle nimest pärineb eestikeelne nimi. Kaarma Loona (sks Klausholm, ↑Jõe²) võib olla sama päritolu, enne mõisat kohal olnud küla (Waysevere) kuulus Lode suguvõsale. Kihelkonna Loona vana nimi on säilinud saksakeelses mõisanimes Kadvel (1417 E. Tarveli andmetel Kadwel, 1506 Kaddel), algseks kujuks on oletatud *Katkuväli või *Katkuvälja. Vrd Sutu. – MK
BHO: 163, 234; EAN; Eisen 1924a: 73; KNAB; Ligi 1961: 372; Saaremaa 2007: 123; SK I: 190

Loonalaid [`loona‿`laid] Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Loona mõis), 1798 Lettenholm, 1855–1859 Леттельхольмъ, 1856 Letterholm.  A4
● Laid kuulus Loona mõisale ja sai nime selle järgi. Saarel on olnud Laidu talu (u 1900 Дв. Лооналайдъ). – MK
 EAA.3724.5.1999, L 1;  EAA.298.2.71, L 6; Mellin; Vene TK 42

Lõpe2 ‹-le›, kirjakeeles varem ka Lõppe Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas (Mäetaguse mõis), 1844 Loppe (talu), u 1900 Леппе (küla).  C2
● Küla asub Iisaku khk läänepiiril. Nimi on saadud talunime vahendusel sõnast lõpp : lõpe ’lõpp, ots’. Vrd Lõpe1. – MK
EVK; KNAB; Schmidt 1844

Lähtse1 [`lähtse] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Lehtse Jür – küla Harju maakonnas Kiili vallas (Sausti mõis), 1241 Lateis, 1415 Lechtis, 1548 Lechtzakilla.  A1
● Põlisküla, mis kuni 1977 oli Lehtse, siis muudeti Lähtseks, väidetavasti selleks, et eristuda Ambla khk Lehtsest. Nimi võib pärineda sõnast *lehtne ~ lehine ’leherikas’, vrd sm samatähenduslikku sõna lehtoisa. Välistatud pole ka ne-tuletis sõnast lähe : lähte ’allikas’. – PP
EO: 195; Joh LCD: 473; LCD: 47v; Tärk 2010: 70–71

Lämmijärv [lämmi‿`järv], kohalikus pruugis ka Lämmäl järvel (alalütlev), kirjakeeles varem ka Soejärv Räp, Se – Peipsi-Pihkva järve osa, Peipsi ja Pihkva järve vaheline veekogu, vn Тёплое о́зеро, 1242 на Узмени, keskajal Жалацкая вода, XVII saj Жерегло, 1926 Lämmijärv, 1934 Lämmi järv, 1977 Soejärv.  B3
● Peipsi ja Pihkva järve vaheline osa, ulatub põhjas Piirissaarest lõunas Salosaareni. On Eesti-Vene piiril ajaloolise Võrumaa Räpina khk idapiir. Nime tähendus on läbipaistev: Lämmi ’soe’ + järv (võrupäraselt Lämmijärv́). Arvatakse (G. Karajev), et nimi tuleneb soojadest järvepõhja hoovustest või allikatest. XIII saj kirjapanek lähtub vn sõnast узмень ’kitsas koht, järvekitsus, väin, laht’. Venekeelne ajalooline nimi Жерегло tuleneb sõnast жерело (põhjamurretes жерегло, Pihkva murretes жерогло) ’avaus, suue, lõuad’, tähendades järve kurku. Teine nimi Жалацкая вода tuleb Piirissaare venekeelsest nimest Желачко (1370) ~ Жалачко ~ Жалочек ~ Желачек. Tänapäevane venekeelne nimi Тёплое озеро ’soe järv’ on sisult samane eesti nimega. Vrd Piirissaar, Mehikoorma. – AK
Academic; Ambus 1960: 739; AVKA: Lämmijärv; EJN 1964; Karaev 1966; KN; KNAB; Mel’nikov 1984: 176; Moora 1964; Mäemets 1977; PL: I, 34; PSRL: V (2), 50; Riikoja 1934; Võrumaa 1926: 322

Lätiniidi [läti‿niidi] ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), u 1900 Лятиніиди (küla).  B2
● 1977–1997 oli liidetud Tagala (Tagamõisa) külaga. Hiline külanimi, mis on alguse saanud arvatavasti loodusnimest. Samas piirkonnas on veel Lätikoppel, Lätikopliniit ning Kuralase küla. Vrd Läti. – MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 198

Läägi ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis), 1453 Melenili van Leke is tho Kyttispell, 1592 Leke, 1798 Lägi.  B3
● Küla arvatakse varem olnud teise koha peal, Kuremetsa küla Võõrgu talu või Mustjala Küdema Tühiküla talu juures metsas (1801 Tühhikülla Metz), kust tuiskliiva eest ära kolitud. Praeguses Läägi külas Pilda talu juures asus vesine koht, mille nimi on Pilda lääk, vrd läkk : läku ’pori’. Läägi külaosad on Allküla (loodes) ja Metsaküla (idas). – MK
SK I: 198–199, 455

Lööra ‹`Lööra ~ -sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Lõõra Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), 1675 Löhr, 1696 Löhra Moisa, 1726 Lehra (mõis), 1796 Löra (karjamõis, veski), 1871 Lera (talu), 1922 Lõõra (küla).  C2
● Väike XVII saj loodud mõis, mis 1743 liideti Harmiga. Mellini koostatud kaardil 1798 on Löörat tähistatud kõrvalmõisana (koos veskiga), Schmidti kaardil 1871 esineb Lööra veel vaid taluna. Külana 1920. a-test alates. 1977–1998 oli ametlikult Uueveski küla osa. Nimi on arvatavasti isikunimelist päritolu, vrd sks Lühr, Lüer(s) (vrd ka Khk Lööra talu). – TL
Bfl: II, 815; BHO: 319;  EAA.1.2.C-IV-66; EAA kinnistud; EVK; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 316; Schmidt 1871; SK I: 199

Lüllelaht [lülle‿`laht] Khk – järv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B4
● Laht on saanud nime Rootsikülas asunud Lülle talu järgi. Vrd Lülle. – MK
SK I: 200

Lümanda ‹Lümanda ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Lümmada, 1522, 1645 Lümmada, 1782 Lümmanda.  B4
● Lümanda mõis rajati XVI saj keskel. XIX saj lõpuks tekkis sellest põhjas kooli, vallamaja ja õigeusu kiriku juurde alevikulaadne asula. 1920. a-tel rajati mõisa maadele Lümanda asundus, alevik oli kirjas Lümanda kirikuasundusena (1923). 1939. a paiku nimetati asundus ↑Põllukülaks, kirikuasundust nimetati juba varem Aleviku külaks (1938, 1945). 1977 liideti need koos naaberküladega kokku Lümanda külaks. Kui 1997 naaberkülad taastati, jäi Lümanda nimi tähistama peamiselt endist kirikuasundust. 2014 liideti uuesti ka Põlluküla. L. Kettunen on nime võrdluseks toonud lima ’(mh) sopp, pori, muda, mäda’, *limand ’porine koht’ ja soome lymypaikka ’peidupaik, varitsuskoht’. Veel on ta toonud lümakil ’ümber lükatud’ ja soome lymytä ’peitma, peituma’. Lisaks on V. Pall toonud Kodavere Lümati puhul häälikuliselt lähedasi murdesõnu, toodagu siin vaid lümane ’libe’. E. Saar on andnud tõepärase seletuse Lümand-, Limand-algulistele kohanimedele – nad lähtuvad mingist vanast ttu- või tti-lõpulisest isikunimest, vrd Laiksaares 1601 Tallase Limmatt. Lümandaga on 1977 liidetud ↑Kärdu (1997–2014 oli omaette küla) ja Liiva (u 1900 Лива). Vrd Lümatu2. – MK
EM: 122; EO: 27; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); PTK I: 131; Saar 2012: 51–52; SK I: 200

Lümanda-Kulli ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Ruhnu kirikumõis), u 1900 Кулли (küla).  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Kuusnõmme osa. Lümanda-Kulli on külanimena hiline, vrd 1800 Kulli Arro, 1867 Kulli (armuader). 1800 nimetati ala vastreguleeritud kroonumaaks. Kuivõrd Lümanda-Kulli ja Kärla-Kulli olid omandisuhete kaudu seotud (kuulusid algul Ruhnu pastorile, seejärel moodustasid Kulli poolmõisa), siis võis Kulli nimi üle kanduda Kärlalt. Nimi pärineb sõnast kull : kulli loodusnime vahendusel. Täiend Lümanda- lisati nimele 2014, kui samasse valda sattus Kärla-Kulli küla; varem Kulli. Lümanda-Kulli varasem nimi on olnud 1645 Weiuenall, 1798 Waiwel, 1800 Waiwol, 1836 Waiwell Dorf, 1855–1859 Ваверре; varem kuulus ta Kuusnõmme mõisa juurde. Rahvasuus ei ole nime säilinud. Vrd Kulli2, Kulli3, Kärla-Kulli. – MK
 EAA.3724.5.2202, L 1;  EAA.298.2.71, L 6; EAN; KNAB;  LVVA.6828.4.343, L 1; Mellin; Saaremaa 1934: 572; SK I: 131

Maalse2 [`maalse] ‹`Maalse ~ -sse› LNg – paik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Ehmja mõis), 1922, 1923 Maalse.  A4
● Liidetud 1977 Kirimäega. Maalse on Kirimäe tütarasula. Nime on saanud Martna khk Maalse järgi, sest asus Ehmja-Maalse mõisa lahustükil Lääne-Nigulas. 1844. a kaardil Prassi küla, külas oleva Prassi talu järgi. Vrd Maalse1. – MK
EVK; KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871; ÜAN

Maksmeri [`maks‿meri] Khk – järv Saare maakonnas Saaremaa vallas Kuusnõmme külas, 1795 Maks Merri.  B4
● Järv võis selle nime saada maksakarvalise vee tõttu. – MK
SK I: 204

Manniva [`manniva] ‹-sse›, kohalikus pruugis Maniva Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jõelähtme mõis), 1555 Mannegel, 1559 Mannekulla, 1633 Mannivah, 1923 Maniva.  A3
● Oli Jõelähtme kiriku rannaküla, 1604 tuntud hea lõhe- ja lutsusaagi poolest. Muistendi järgi on pärast maad laastanud hädasid jäänud küla tühjaks ja Võrumaalt tulnud siia isa kolme pojaga, kaasas must pull ja punane kukk, kelle kannust pärandati põlvest põlve. Tegelikult tulid uued asukad Virumaalt Mõdriku maadelt. Nime etümoloogia on ebaselge. XVI saj variandid viitavad küla-lõpulisele nimele. – MJ
BHO: 336; EE: V, 952; Johansen 1951: 166; Jõelähtme 2010: 163–164; Mellin; Wieselgren 1951: 229; Wrede 2006: 49; ÜAN

Matkasoo [matka‿`soo], kirjakeeles ka Matka raba Iis – soo Ida-Viru maakonnas, 1938 Матке-со (soo).  C2
● Soo asub Nissipõllu ja Roostoja vahel Iisaku khk lääneosas. Nimi pärineb arvatavasti isikunimest. Vrd Matka. – MK
ERA.T-5.3, L 19

Metsaküla10 [metsa‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis), ? 1923 Metsa (küla Penuja vallas), 1938 Metsaküla.  A2
● Algne küla näib olevat kuulunud Penuja mõisa alla (Hls), olles vastandnimi Väljakülale. 1939. a paiku nimetati see ↑Saate külaks ning Metsakülaks jäi üksnes Karksi-poolne osa. Metsakülaga on 1977 liidetud Kiviküla (nimekirjas 1970, rahvasuus juba 1930. a-tel). Vrd Metsaküla1. – MK
Eesti TK 200; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; ÜAN

Metsapere2 [metsa‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Atla mõis).  B4
● Külana 1945. a nimekirjas, 1977–1997 oli Pilguse osa. Tänapäeval on nime järelosa -pere. Algselt oli talunimi, mis tõenäoliselt on lähtunud vanemast Karala külla kuulunud Peri talust (1816 Perri, 1826 kolm Perri talu). 1909. a aadressiraamatus on küla Noppi und Perri, õieti on Metsaperes Nonni ja Peri talu. Vrd Metsapere1. – MK
KNAB; SK I: 215, 285

Moosi1 ‹-le› Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Triigi mõis), 1782 Mosi maa (loodusnimi), 1811 Mosi Redick (talu).  C2
● Moodustati ametliku külana 1997, varem arvati Hiievälja alla. On oletatud, et eestirootsi alade Moosi nimed pärinevad sõnast mõis. See võiks ka siin kõneks tulla, sest Karja khk põhjaosa oli rootsi ala. Külanime aluseks oli talunime vahendusel loodusnimi. Vrd Moosi2. – MK
KNAB; SK I: 219

Morna ‹`Morna ~ -sse› Krk, Pst – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas, mõis, sks Morne, 1826 Morne oder Glükksthal (mõis).  B1
● Ühtedel andmetel on mõis eraldatud Õisu mõisast XIX saj alguseks. 1781 sai August Wilhelm Sivers pärandiks kaks mõisat, Õisu (Euseküll) ja Seebergshof’i (Pst). Neile maile rajatud uus mõis, mille nimi oli K. Uustalu andmeil valitud Siversite suguvõsa Morne lossi järgi Holsteinis. Ü. Liitoja andmetel oli Morna mõis (sks Morras) olemas 1715. Selle arvamuse järgi oli Morna XVIII saj I poolel karjamõis, võimalik, et hiljem ühendati Õisuga. Nime vanus ja päritolu on siiski ebaselge, sks Morne võib olla eestikeelse nime rahvaetümoloogiline moodustis saksa keele alusel (vrd lähedasi sks Moor, Morast ’soo’), samuti võib väidetava Holsteini lossi nimega nimetamine väänata sarnasuse alusel mõnd vanemat nime. Morna küla ja 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1977. Küla põhjapiiril olevaid talusid tuntakse Vidva (Pst, 1724 Widwa küla) nime all. Mornaga on 1977 liidetud Liivaku (Krk, külana hiljemalt 1936). – MK
BHO: 365; EAN; KNAB; Liitoja 1981: 11; RGADA.274.1.181:36, L 425p; Uustalu 1972: 222

Mulgimaa [mulgi‿`maa] Hel, Hls, Krk, Pst, Trv – ajalooline piirkond Viljandi maakonnas.  B1
● Mulgimaaks nimetatakse hõimu- ja keelepiirkonda Viljandimaa lõuna- ja Valgamaa loodeosas. Arheoloogiline kultuuripiirkond on siin eristatav I aastatuhande I poolest. XIII saj hõlmas Sakala maakonna lõunaosa muinaskihelkondi, millest nimeliselt on teada hilisem Halliste (Alistegunde). Enam-vähem tänapäevases mõttes on Mulgimaa kui kultuuripiirkond kujunenud XIX saj II poolel, hõlmates Raudna ja Tänassilma jõest lõunasse jäävat Viljandimaad (Paistu, Tarvastu ja Viljandi khk), Valgamaalt Helme kihelkonda ning Pärnumaalt Karksi ja Halliste kihelkonda, samuti Saarde khk idaosa. Sõna mulk on rahvanimetusena jälgitav al 1860. a-test. Nii hakati Tartumaa põllumeeste seas kutsuma Pärnu- ja Viljandimaalt sisserändavaid taluostjaid. Esimene taluostja olevat olnud pärit Abja valla ↑Mulgi talust. Ka tegelikkuses liikus sellest talust (talurühmast) Tartumaale oma talu ostma vähemalt neli meest. Pikka aega on Mulgimaa nime seotud naabritelt lätlastelt laenatud sõnaga muļķis ’narr, rumal, kohtlane, lihtsameelne’ (L. Kettunen, L. Vaba), ent viimasel ajal on pakutud ka teisi seletusi. E. Saar peab Mulgi talunime lähteks isikunime Mull, Mullik. Lisanimi Mulgi, mida on Eestis kirja pandud al XVI saj-st, oleks lähtunud nimekujust Mullike, milles -ke võiks olla alamsaksa vähendusliide, vrd eesti sõna mullikas : mullika, milles tüvele on liitunud eesti kas-liide. Vrd siinkohal oletust, et lisanimest Killik on kujunenud lisa- ja talunimi ↑Kilgi. Lisanimesid Mulli ja Mullikka esines arvukalt ka Soomes XV ja XVI saj. Soome uurijad on tähendust seostanud sõnaga mulli ’mullikas, härjavärss’, vrd ka muud isase veise nimetused, nagu Pulli ja Sõnni lisanimedena. Küllalt noore rahvanimetuse mulgid päritolus on jätkuvalt küsitavusi, M. Kallasmaa peab siiski võimalikuks ka traditsioonilist seletust esialgse sõimunime laenamise kohta lätlastelt, sest teiste rahvarühmade nimetamine halvustava sõnaga iseenda eristamiseks on grupikäitumisele omane. Vrd Mulgi. – MK, ES
Aben 1966; ENE-EE: VI, 442; EO: 25; Lust, Pae, Saar 2017: 869–870; Pae, Lust 2017: 440–445, 447–448; Pärdi, Kaljundi, Palang 2014: 269–270; SRA: Baltiska fogderäkenskaper (Karksi foogti arved 1565–1572); Sukunimet 1992: 336; Vaba 1997: 136; Vaba 2017: 537
Märkus. Täiendatud Mulgi nime etümoloogiat. 2018-02-18T23:34:52.

Mustapali [musta‿pali] ‹-sse ~ -le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis), 1624 Musta Paul (talupoeg Viljandi mõisa Matapera vakuses), 1712 Mustepol Jack, Jahn, Mert, Toffer, Mustapal Jurgen, 1713 Mustapoll Külla, Muste Pallo Külla, 1731 Sibber oder Müstapallikülla, 1797 Musta (küla), 1855–1859 Мустоппалли.  A2
● XVII saj oli talu Siberi (1624 Syber) külas. Nime aluseks on must + isikunimi Poll ‹ Paul või Pall ‹ Balthasar. Hiljem on isikunimi vaheldunud sõnaga palu. XVII saj kirjapanek ja praegune nimelõpu i osutab isikunimele. Eesnimi Pol(l) esines Eestis XVII–XVIII saj, mehenimi Pall oli tuntud veel XIX saj. Mustapaliga on 1977 liidetud Lakiküla (külanimena 1922, vrd Kõpu 1839 Lacki talu, 1599 Laki Laur). Lakiküla ja Mustapali vahel olevaid talusid tuntakse Kipi nime all. Nii Lakiküla kui ka Kipi jäävad Paistu khk piiresse. ¤ Esimene elanik kannud musta palitut, kuna ümbruskonna rahval olnud valged jämedast riidest vammused. Selle järgi hakatudki selle küla elanikke nimetama mustapalitumeesteks. Aja jooksul muutunud see nimetus veidi ja praegu kutsutakse küla, mille asutas võõras pärnakas, Mustapali külaks. (1939) – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:16, L 15p; EAA.567.3.221:19, 21, L 18p, 20p; EAN; KM: ERA II 237, 381 (25) – 1939; KNAB; Mellin; P XVI: 201; Rajandi 2011: 139, 222; Rev 1624 PL: 70; RGADA.274.1.192/1:718, L 700p; Rücker; Wd

Mustivere ‹-`verre ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1481 Musteversschenn wech (’Mustivere tee’), 1583 Mustiuer (küla), 1599 Mustywer (küla), 1638 Mustefer, 1797 Mustafer.  B2
● Külanime algusosa aluseks olev must : musta pärineb tõenäoliselt isikunimest. Viljandi khk kohanimedes on must kohanimedes laialt levinud. Mustivere loodeosa tuntakse Undi nime all endise karjamõisa (sks Uinti, 1724 Hunt Jüry Andres, 1731 Hundi Jurry) järgi. Mustiverega on 1977 liidetud osa Kirikumõisa külast (1970). – MK
EAA.567.3.89:14, L 9p; EAN; EO: 311; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1638 II: 99; RGADA.274.1.192/1:869, L 850p

Mustjala1 [`must‿jala] ‹-`jalga ~ -sse› Mus – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Mustel, 1782 Mustjalla kihhelkond.
● Iseseisev kihelkond loodi 1646 varasemaist Kaarma ja Kihelkonna khk osadest. Saaremaa jala-liiteliste nimede hulka kuuluv nimi on pärit mõisalt ja võib olla tulenenud isikunimest *Mustjalg. Vrd Mustjala2. – MK
EO: 50; SK I: 224

*Mõhu – muinasmaakond Kesk-Eestis.
● XIII saj esines muinasmaakond Henriku Liivimaa kroonikas kujul Mocha ja 1241 Taani hindamisraamatus kujul Møge. Tänapäevane nimekuju Mõhu on moodustatud alal säilinud külanime Mõhküla (1583 Mechkula) ja ilmselt samast tüvest tekkinud jõenime Mecho fluvius alusel. Muistne Mocha asus Vaiamaa (↑Vaiga) ja Nurmekunna vahel, alal kujunesid hiljem Põltsamaa ja Kursi khk. Vrd Mõhküla. – MK
Alvre 1985: 103–104; HLK: 127; PA IV: 13

Mõisaküla6 [`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Möisa‿küla Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1855–1859 Мойзакюль, u 1900 Мойзакюля (küla), 1909 Moisakülla mit Ges. Koplimetsa, Koiga, Piridi.  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Lümanda osa. Küla on nime saanud Lümanda mõisa järgi, mille lähedal põhjas küla asub. Külaosi nimetatakse siin löugasteks, on Koblimetsa löugas (läänes, 1798 talu Kablimets) ja Läkulöugas ehk Uusküla (idas). – MK
BHO: 360;  EAA.298.2.71, L 6; EAN; KN; KNAB; Mellin

Mõndalaid [`mõnda‿`laid], kohalikus pruugis `Mönda‿`laidu Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Pilguse mõis), 1795 Mönda Laid.  A1
● On võimalik, et nimes on toimunud muutus, mille kohaselt algne ä on asendunud ö-ga, nagu eestirootsi aladel mõnikord on juhtunud. Sel juhul oli nime algne kuju *Mändelaid sõnast mänd. Teine võimalus on, et nimi oligi algselt õ-ga, vrd isikunimesid Ment(e), Menthe, Menn, Menne. Vrd Mõndavere, Mõnnaste, Mõnnuste, Mõntu. – MK
SK I: 227

Mõraste ‹-sse› Kul, Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Fersenau, 1549 Morras (küla), 1563 Moratz (mõis).  A1
● Mõis arvatakse olevat tekkinud kohe pärast 1549. Mellinil 1798 küla pole märgitud, üksnes mõis (Morras). Küla mõisast loodes esineb XIX saj II poolest (u 1900 Ферзенау, 1922 Mõraste). Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus sulandus Mõraste külasse millalgi pärast 1940. a-id. Mõis asus Märjamaa, küla Kullamaa khk poolel. Mõraste kuulub raskesti seletatavate Mõra nimede hulka. L. Kettunen on Laiuse Mõra veski nimele võrdluseks esitanud sõnad mõra ja mõru, kuid V. Pall on nime etümoloogia lahtiseks jätnud. Murretes leiduvad veel mõre ja mõri ’mõra’. Mõra-nimelised paigad on jõgede ääres, ka Mõraste on Teenuse jõe ääres. Mõraste kagunurgas oli varem Uuesalu mõis (sks Neuhall), mis eraldati Mõrastest 1824. Al 1870 oli taas Mõrastega samade omanike käes. Mõraste küla põhjaosa Kasari jõe läänekaldal (Kul) kutsutakse Lehtmetsaks, tegu on endise külaga (1726 Lechtmetz). – MK
BHO: 81, 382; EAA kinnistud; EO: 173; PTK I: 147; Rev 1725/26 Lä: 92; VMS

Mäeküla9 [`mäe‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1601 Mekulle, 1795 Maekülla, 1797 Mähkülla, u 1900 Мяекюля.  B1
● XVIII saj lõpus ja XIX saj algul kuulus küla Karksi mõisa alla. Et Mäeküla nimi on Eestis korduv, nimetati 1977 ühe talu järgi Rängle külaks, ent 1997 taastati vana nimi. Vrd Mäeküla1. – MK
EAA.1865.3,196/1:52, L 52; KNAB; Liitoja 1981: 20; Mellin; Rev 1601: 134

Mägiste ‹-sse ~ -le› San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Vaalu mõis), 1520 Mex, 1582 Meihokul, 1584 Mekust, 1585 Meliust, 1588 Mekust, 1628 Mext kuella (küla), Mexte Toennies (talupoeg), 1723 Dorf Mexte, 1909 Mäxte-Leimann (karjamõis), 1923 Mägiste (postiagentuur ja raudteejaam).  B2
● XVI saj oli Vaalu ja Pringi mõisal üks omanik ja Mägiste küla kuulus Vaalu mõisa alla. 1628 oli Pringi mõisas küla Mext, aga Vaalu mõisas sellenimeline talupoeg. 1723 oli Mext-nimelisi talupoegi rohkem Vaalu ja vähem Pringi mõisas ning küla oli kahe mõisa vahel jagatud. 1805 olid Vaalu mõisast Mexte talud kadunud, küla oli mõisastatud; Pringi mõisas oli veel kaks sellenimelist talu. XIX saj II poolel paiknes endise *Mäkste küla kohal Vaalu mõisa põllumaa ja Kuigatsi vallamaja. Kui Vaalu mõis 1920. a-tel asundustaludeks jagati, kasutati veel Vaalu küla nime. Mägiste nimi on uus, see on vana nime *Mäkste tõlgendus, mis võeti esmalt kasutusele raudteejaama nimena. Külanimi ei tulene sõnast mägi, nagu on arvanud L. Kettunen. ste-lõpuliste nimede aluseks on tihti isikunimed ja vanemad nimekujud lubavad oletada, et sellegi külanime aluseks on olnud muistne isikunimi, kas Meka, Mecke või Meko. 1970. a-tel oli vallas tegelikult kaks Mägiste küla, siinne oli Mägiste II. Mägiste I liideti 1977 Pringiga. Karula khk Mäkiste talu (tänapäeval ka Mägiste) Koobassaares on arvatavasti sama algupära. Mägiste piiresse jääb ↑Vaalu mõisakoht. Mägistega liideti 1977 Kohtu küla (1970). Vrd Meegaste. – MF, ES
BAL: 635; EAA.567.2.414:3, L 2p; ENE: V, 278; EO: 660; PA I: 72, 131, 172, 240; Rev 1624/27 DL: 159–160; RGADA.74.1.174:960, L 953p; Stoebke 1964: 49; ÜAN

Mähuste järv, kohalikus pruugis ka `Mäuste järv Kuu – järv Harju maakonnas Kuusalu vallas Koitjärve külas, 1694 Mehuste sioo (järv), 1935 Mäoste.  A3
● Kaunis suur ja sügav metsajärv, mille läänekallas on kõrge Mähuste mägi, ümbruskonnas mets. Mägi, mis on Kuusalu khk kõrgeim punkt, laskub peaaegu järvepinnani, mujal on kaldad madalad. Mähuste metsa olevat läinud pärisorjuse eest põgenejad, ponnikud, kes elanud koobastes. Pärispea poolsaare üht tippu (ja külaosa) kutsutakse Mähü otsaks, kasutatakse ka sisseütlevat Mähkü. Mõlemas nimes peitub sõna mähk : mähu, kuid kas tegemist on variandiga sõnast mähk : mäha ~ mähi ’puu koorealune’ või millegi muuga, jääb ebaselgeks. L. Kettunen võrdleb Mähustet soome nimega Mähönen. Jumindalt on kirja pandud mähkülane ebaselge tähendusega ’kõikteadja?’. Võimalik, et ongi tegemist isikunimega. – MJ
 EAA.1.2.C-II-40; Eesti TK 50; EKSS; EO: 216; KN; Vilbaste 1956: 257; Vilbaste 1967: 427

Naale laht [`naale laht] Khk – järv Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B3
● Lahenimi (nüüd järvenimi) on tõenäoliselt lähtunud Kurevere küla Naale talude nimest, Kureveres oli Naale talu juba 1645. Nimi võib liituda mandri Naela-nimedega, mida on tuletatud sõnast nael : naela. Kohati on murdeist, kuid mitte Saaremaalt, registreeritud naal : naala ’nael’. On ka oletatud sõna esinemist isikunimena, vrd saksa lisanimesid Nail, Nahl. Nimes esineb seega oletatav nael või isikunimi e-mitmuse omastavas käändes. Vrd ka eesnime Natanael. Vrd Naelavere. – MK
SK I: 236

Naistekivimaa [naiste‿kivi‿`maa] Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Karala mõis), 1770 Naistikiwi (saar), 1798 Naiste rahhu, 1834 Naiste Kiwwi Maa.  A1
● Vrd naine : naise mitmuse omastavas + kivi + maa. – MK
EVK; SK I: 238

Neeme2 [`neeme] ‹`Neeme ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1617 Nemmal, 1645 Nemmall, 1673 Nehme Käsper Hannus, 1798 Nöm̄e.  B2
● 1977–1997 oli ametlikult Kuralase küla osa. Külanime kirjapanekuis on segunenud nõmm : nõmme ja neem : neeme. Võiks arvata, et algne on neem, sest küla asub poolsaarel, kuid Saaremaa kohanimedes esineb see sõna harva. Kohanimedes on need sõnad segunenud mujalgi. Vrd Neeme1, Neemi, Salinõmme, Tagamõisa1. – MK
EAN; Johansen 1951: 306; KNAB; SK I: 240

Noogimaa [noogi‿`maa] Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Paju mõis), 1855 Nogi rahhud.  A3
● Vrd nook : noogi ’konks’, nook : noogi ’surnu, kodukäija’. – MK
SK I: 247

Nootamaa [`noota‿`maa] ‹-le› Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Loona mõis), 1796 Notawa.  A4
● Vrd kalapüügivahendi nimetust noot : nooda + maa. Vaheldust -va ~ -ma esineb kohanimedes mujalgi Eestis. Saaremaal, eriti Kihelkonnal, esineb ka omastava käände tüvevokaali kombineerumist tugeva astmega. – MK
SK I: 248

*Nurmekund [nurme‿`kund] – muinasmaakond Kesk-Eestis, sks Nurmegunde.
● XIII saj on nimi kirja panud Henriku Liivimaa kroonikas kujul Nurmegunde, Normegunda, Normegunde. Muistne ühekihelkonnaline maakond asus umbes hilisema Pilistvere kirikukihelkonna alal. Pilistvere khk asutati arvatavasti XIII saj. XIV saj II pooleni kuulus Sakala foogtkonda, hiljem Viljandi komtuurkonda, Nurmekunna kaguosa ka Põltsamaa komtuurkonda. 1559 asutati Nurmekunna lõunaosa haarav Kolga-Jaani khk (Corpes). Tänapäeval on muinasmaakonna ala jagatud Viljandi, Jõgeva ja Järva maakonna vahel. Nime lähtekohaks on peetud sõnavorme *nurmi ja *kunta. – MK
Alvre 1985: 104; ENE-EE: VI, 685

Nõo2 ‹`Nõkku ~ -sse› Nõo – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Nüggen.
● Kuulus muinasajal Tartu khk alla. Nõo kirik oli ehitatud arvatavasti XIII saj lõpul (1559 kercken tho Nuggen), kuid kirikukihelkonda mainiti esmakordselt alles 1468 (Nuggen), „Eesti entsüklopeedia“ järgi 1483. Vrd Nõo1. – EE
BHO: 393; ENE-EE: VI, 694; LGU: I, 400

Nõrava ‹-sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Oru mõis), 1475 Nerawe (küla), 1517 Narve (küla), 1726 Narrawa (küla), 1796 Nörrowa (küla), u 1900 Нерава (küla).  B2
● Nime päritolu pole selge. Vrd murdekeeles esinevad nõra(ha)ma ’nõrisema’, nõre ’nire; märg, nõretav; nõredena voolav; rippuv’, narakal ’rippus’. Nimelõpud -ve ja -va on tihti lühenenud sõnadest -pea ~ -pää, -vahe, -õue. Võimalik (ja siin ehk tõenäolinegi) on sõna oja asendus va-liitega, nagu see on toimunud nt Jüri khk talunimes Harjuva (vrd ka Arava). K. Pajusalu leiab, et nimelõpp on vastavuses pigem läänemeresoome ava-tüvega, vrd liivi õva ’vool’. – TL
Bfl: I, 314; BHO: 380; EMSK; KNAB; Mellin; MS; Rev 1725/26 Ha: 306; Tärk 2010: 54

Nüpli [`nüpli] ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Knippelshof, 1628 Monnameggi, Knuepelmoysa, 1684 Knippelshof, 1811 Knippelshoff.  A2
● Mõisat on esmakordselt mainitud 1508 (Monenberg või Mynnenberg). Nime aluseks on Munamäe nimi (↑Väike Munamägi). Juba 1449. a-st on Otepää khk-st teada isikunimi Hermen Munnenberg, seega nimi võib olla vanem. Poola ajal on mõis olnud Sangaste khk all, XVII saj on saanud kroonumõisaks. 1868 jagati mõisa maad kruntideks, müüdi taludeks ning mõis kadus. Nüpli nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust, mille aluseks on sõna Knüppel ’malakas, vemmal, kaigas’. XX saj algupoolel on küla nimetatud Mäekülaks (u 1900 Мяе-Кюля). Nüpliga liideti 1977 Ojamäe küla, nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Ojama). Omaette paigad Nüplis on Kolga Pühajärve ääres, Laane Nüpli keskuse ja Kolga vahel ning ↑Tehvandi kirdes. Nüpli järve vana nimi oli 1627 Mellaste Jerwe ning 1684 Mellista. See võis ühtlasi olla järveäärse küla vanem eestikeelne nimi (vrd Melliste). – MF
BHO: 235; EAA.1865.2.51/5:2, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; KNAB; LGU: I, 336; Rev 1624/27 DL: 109

Odalätsi ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Odalatse Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis), 1438 Ottlevesschen zee (järv), 1453 Janus Melepene soen van Ottolas is tho Oygill en bur, 1592 Ottlas, 1645 Wadalatz, Odolatz, 1731 Oddalatz.  C3
● L. Kettunen on 1592. a kirjapaneku põhjal pidanud nime algvormiks *Odalatse või *Odalatsi, mis oleks lähtunud sõnast Odalane, vrd oda ’teatud viske- või torkerelv’. Esimese üleskirjutuse põhjal oleks võimalik nime seletada ka kui kolmeosalist Ott+le+vesschen. Sel juhul oleks tegemist algselt la-liitelise nimega, milles algusosa olnuks isikunimi ja järelosas võiks näha märke sõnast vesi, on ju tegemist järvenimega. Veel tänapäevalgi on tuntud Odalätsi allikad. Odalätsi piiresse jääb Kihelkonna maalinn (1798 Burg Kilekond). – MK
Mellin; Rehepapp; SK I: 255

Oju ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis), 1453 Janus Melepene soen van Ottolas is tho Oygill eyn bur, 1645 Oya Rein, 1685 Ojo Thommas.  B3
● 1977–1997 oli ametlikult Kurevere osa. Praeguse küla piires oli ka Paju mõisa karjamõis, mis tekkis XIX saj (1857 Ojo Mois). 1920. a-test küla. E. Koit on oletanud küla nimetamist Ojamaa ehk Ojumaa (Gotlandi) järgi, seega oleks algusosa lähtekohaks oja ’saar’. Ent küla võib olla nimetatud ka sealt läbi voolava oja järgi. – MK
EAN; KNAB; SK I: 258

Ojurahu [oju‿rahu] Khk – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Loona mõis), 1798 Ojo Saer.  A4
● Võimalik, et Ojurahu kuulus Oju külale ja sai selle järgi nime. Vrd siiski oja ’saar’, mis esineb eestikeelses Gotlandi nimes Ojamaa, Ojumaa. Vrd Oju. – MK
SK I: 258

Ooklema järv [`ooklema järv], kirjakeeles varem ka Ooknapee järv Khk – järv Saare maakonnas Saaremaa vallas, 1796 Oockna Ierw.  B3
● Nime tähendussisu jääb hämaraks. Osis -lema näib olevat hiline asendus. Esimese kirjapaneku järgi võiks oletada -na tulenemist järelosast -nina. Algusosa võib olla lühenenud kalanimetusest (h)ookakk, lähedane samatähenduslik sõna on lühenenud ka Muhu kohanimes Obuka (↑Rässa). – MK
KNAB; SK I: 261; VMS

Otepää2 [ote`pää] ‹-le› Ote – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Odenpäh, 1417 der kerspel kerken tome Odempe (’kihelkonna kirikule Otepääl’), 1449 ime kerspel tome Odenpe.
● Otepää on olnud ↑Ugandi muinasmaakonna keskus. Linnamäge, mis on kõigi Otepää nimede lähtekohaks, on esmakordselt mainitud 1116. Otepää on vanimaid kirikukihelkondi Eestis, rajatud XIII saj. 1224 rajati linnuse lähedale Eliisabetile pühendatud kirik. 1234. a-st on teada, et Otepääl oli oma preester. Tülid eestlaste ja sakslaste vahel viisid selleni, et eestlastele rajati Mariale pühendatud kirik praeguse kiriku kohale väljapoole linnuse territooriumi. 1417. a dokument mainib mõlemat kirikut. Praegune kirik on ehitatud 1890. Enne Kanepi khk moodustamist 1675 kuulusid ka Kanepi alad Otepää khk alla, v.a Põlgaste, Hurmi ja Krootuse kant. XIX saj oli kihelkonna territooriumil 12 mõisat, varem veelgi rohkem. Vrd Otepää1. – MF
BHO: 400; Kruus 1969: 3–5; LGU: I, 197, 336; Valga praostkond

Oti3 ‹-le› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), 1797 Ottenhof (karjamõis), 1839 Otti (küla), u 1900 Отти (küla).  B1
● Mellini atlases 1797 asub Ottenhof veel praeguse Oti küla kohal. Hiljem on saksa keeles nime Ottenhof kandnud Lilli karjamõis. On andmeid, et karjamõis vahetas asukohta XVIII saj. Oti küla nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest karjamõisa nime vahendusel. Isikunimi esines Polli mõisa Allaste külas (Alstenn, hiljem talud Mägiste küla all) juba 1601 (Otto Adam, Otto Henne), kuid need ei pruugi Oti külanimega seotud olla. 1977 on Otiga liidetud Kaali ja ↑Kadrina (mõlemad külanimena 1930. a-tel, enne karjamõisad). Vrd Oti1. – MK
KNAB; Liitoja 1981: 19; Mellin; Rev 1601: 141; Rücker

Pagari ‹Pagari ~ -sse ~ -le› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, mõis, 1241 Paccari, 1550 Pagger, 1796 Paggar.  A1
● Muinasajast pärit küla nimi on püsinud peaaegu muutumatuna läbi sajandite, olles nime andnud ka XVIII saj lõpul rajatud mõisale. Küla oli hävinud a-ks 1726. 1920. a-tel rajati asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen on oletanud algset tugevat astet – nime sees olnuks kk – ja moodustanud algkuju *Pakkari. Usutavat nimeseletust pole ta andnud. Nime võiks analüüsida Paga+ri, kus algusosa oleks sama mis nimedes Paga, Pagasi, Pagavere, Pakri; -ri oleks liide. – MK
Bfl: I, 1359; EO: 183; Joh LCD: 533; KNAB; Mellin

Pajumõisa [paju‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kirjakeeles ka Paju Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas, mõis, sks Pajomois, 1592 Payemoiße oder Chroß Kilkunde, Pagemoise, 1798 Pajamois.  B4
● Paju mõis rajati XVI saj keskpaiku, E. Tarveli andmeil oli olemas 1571. 1920. a-test asundus, pärast 1940. a-id küla. 1977–1997 oli Virita osa. Nime lähtekohaks võiks olla paju ’võsane heinamaa, veeloik, võsastik’ + mõisa. Kusagil Paju mõisa ja Alutaguse (↑Kihelkonna¹) vahel paiknes XVI–XVIII saj Hallika mõisake (Gütchen Hallikas). – MK
BHO: 98; EAN; KNAB; SK I: 273–274

Palamuse2 ‹-le› Pal – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks St. Bartholomäi.
● Algul kuulus ↑Vaiga maakonda. Kihelkonnaks kujunes hiljemalt XIV saj alguseks, kui ehitati kirik. Hiljem eraldusid sellest Maarja-Magdaleena ja Äksi khk. Vrd Palamuse1. – PP
ENE: VI, 10

Pandju [`pandju], kohalikus pruugis `Pan´tu ~ `Pandju‿`maa Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1689 Pandisahri, 1807 О. Пундя, 1875 Ins. Pandi, XIX saj II poolel Pande heu.  B2
● Saareke, millest vesi on suure osa ära söönud. P. Ariste on võrrelnud omavahel kohanimesid Pandivere, Pandja ja Pandju, kuid arvab siiski, et tegemist on kahe erineva tüvega, mis üksnes juhuse tõttu on samakõlalised. Ariste nõustub P. Wieselgeniga, kes on J. Mägistele toetudes arvanud, et Pandjumaa kuulub ühte soome sõnaga pantio ’linnu- või kalapüügiseadeldis; vajutise all olev sageli auku tehtud säilitushunnik’. Pandju vasteid esineb Ariste teatel rohkesti Soome kohanimedes, nt Pantiosaari, Pantia, Pantio, Pantioniemi, Pantioranta. Jõelähtmest on küll kirja pandud sõna pandju ’meres olev väike maatükk’, kuid M. Kallasmaa arvates pole võimatu, et see on pärisnimi, seega koguja eksitus. Pandju ja maa vahel olevat väina kutsutakse Püünsi salmeks, kuna Pandju asub Püünsi küla all. – MJ
Ariste 1940: 5, 8; Ariste 1957b: 130–131;  EAA.1.2.C-III-2; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 41; HK: 179–180; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; Nerman 2008a: 231–232; Viidas 1992: 86; Wieselgren 1951: 124

Papissaare [papis‿saare] Khk – paik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Rootsiküla mõis), 1558 Papen- oder Pfaffenholm, 1798 Pappa (saar), XIX saj algul Pappe Saar.  B4
● Kihelkonna kiriku lähedal olev poolsaar ja sadamakoht on nime saanud sõnadest papp : papi ’preester, pastor’ + saar : saare. Asub Rootsiküla piires. – MK
BHO: 429; Johansen 1951: 306; Mellin; SK I: 279

Partsi2 ‹`Partsi ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Pardsi ‹`Partsi› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Parzimois, 1627 Bartzen Gutt od. Piggmegi, 1638 Bartsch Moysa, 1757 Partsi Wald, 1782 Parzimois, Barzemois, Vietinghof, Widiki mois.  B2
● Enne Liivi sõda Vietinghoffi perekonnale kuulunud mõis (1582 Widik Moyse) asus Partsis, seda on 1638 mainitud enne sõdu Clas von Fitinghoffile kuulununa. 1627 mainitud Otto Vietingshoff ehk Otto Vietings Gutt asutati kuhugi Räpina khk poolele, kust see varsti kadus. Nende mõlema all loetletud külad 1627 ja 1638 osaliselt kattuvad. Vana külanimi Partsis on *Pikämäe (nt 1638 Pickmeggi), selle talude tuumik paikneb Pikämäe järve ümber. Partsi nime sai mõis Poola ajal, kui see anti Kirumpää staarost Laczky teenrile Mattias Bartschile (1590 Macziei Barscz, 1627 Matz Bartz, 1638 Mattis Barths). Lõunaeesti keeles nimele tekkinud tähenduse parts ’part’ mõjul kujunes ümber ka saksakeelne nimi (Parzimois). 1920. a-tel tekkis mõisa maale Partsi asundus, mis pärast 1940. a-id sulandus kokku samanimelise külaga. Partsi külaosa Kõrdsijärvest läänes kannab nime Samblõnukk. Kagupiiril olevad Palo talud kuulusid varem Uibujärve mõisa alla. Partsiga on 1977 liidetud Härmä (Härma) küla. – ES
BHO: 433; EAA.3147.1.172:55, L 47p; Hupel 1774–1782: III, 282; PA II: 477; Rev 1624/27 DL: 59; Rev 1638 I: 156; Uustalu 1972: 254

Peetri3 [`peetri] ‹`Peetri ~ -sse› Pee – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Petri.
● Arvatakse, et XIII saj moodustasid hilisema Peetri khk maad, mis haarasid ka praeguse Anna ja Paide khk ala, muinaskihelkonna, mille keskus oli suur ↑Kareda küla. Kirikukihelkonda on mainitud 1253 Ämbra küla nime järgi (Embere), kihelkonda on märgitud ka nimega Randow. Nüüdset kirikut hakati ehitama XIV saj. Kihelkonnanimena oli saksa keeles Eimern, Emmern kasutusel veel XVI ja XVII saj: Petri Pauli (sonst Peterskirch oder Emmern genannt). 1726. a revisjon annab aga üksnes Peters Kirchspiel nimipühaku järgi. Vrd Peetri2. – MK
ENE: VI, 72; ENE-EE: VII, 236, X, 616; Rev 1586: 78; Rev 1725/26 Jä: 106; Ungern-Sternberg 1912a: 91

Pidula ‹Pidula ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas, mõis, sks Piddul, 1592 Pittola, 1645 Piddul, 1691 Piddula.  C3
● Algselt küla, mõis tekkis XVI saj lõpul. Mõisa maale rajati 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Nimele on L. Kettunen võrdluseks toonud sõna pidu, mis on tuletis tegusõnast pidama. E. Blumfeldt on arvanud ekslikuks vanema ajaloolise traditsiooni väite, nagu tulenenuks nimi siin asunud pidalitõbiste varjupaigast (Spital › pidal › Pidula), pidades tõenäolisemaks parun Tolli katset seletada nime sõna pidu ’sõjatee’ kaudu. Tänapäeva murretest on registreeritud pidu ’talitee’. ¤ 1. Pidula nimi on sellest tekkind, et siin praeguse Pidula mõisa asemel olnud suur pidalatõbiste asutis ehk koht. Sellest jäänudki see nimi Pidula. 2. Ükskord oli praeguse Pidula mõisa kohapeal olnud vanade eestlastel peokoht. Seda kohta hüütud Pidu taluks. Hiljem, kui sakslased tulid, ehitati selle talu asemel mõis ja seda ei hüütud nüüd enam Pidumõisaks, vaid Pidula mõisaks. Nii sai Pidu talust Pidula. (1939) – MK
KM: ERA, II, 231, 53 (9, 10) – 1939; Saaremaa 2007: 118; SK I: 286

Pidula-Kuusiku ‹-Kuusiku ~ -le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis), 1699 Kusike Töno Laus (talu), 1798 Kusiko (küla), kuni 2017 Kuusiku.  C3
● 1977–1997 oli ametlikult Pidula osa. Külanimeks on kujunenud talunimest. Hargtäiend Pidula- (mõisa järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Vrd Kuusiku2, Kuusiku4. – MK
Mellin; SK I: 139–140

Pikevere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Pikivere Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Raigu mõis), 1564 Pickewer, 1913 Pikkifer.  B3
● Nimi võib olla tingitud maastikust, kuid võib ka olla seotud kunagiste võimalike omanike Pitkevere vasallisuguvõsaga, kes on nime saanud Kose khk Pikaverelt. 1977 liideti ↑Ällivere küla. Vrd Pikavere1. – FP
EVK; Joh LCD: 894; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 10