[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kannu1 ‹-le›, rahvakeeles ka Kannu‿mõtsa ~ Kannu‿`rae Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Mäksa mõis).  B2
● J. Simmu järgi on küla tekkinud 1880. a-tel pärast Mäksa-Agali küla (↑Agali) lammutamist. Viimane asus Agali järve ida- ja põhjakaldal (1582 Agal, 1588 Agaly). Rahvatraditsiooni järgi olevat kännustik härgadega üles küntud ja sinna kandikohad loodud. Kannu nime aluseks on sõnad kand : kannu ’känd’ ja rae ’raiesmik’. Kannu küla loodepoolseim osa on Sandikurm, mille lähedal metsas asus 1937 likvideeritud vaestemaja. Kannuga liideti 1977 Sootaga (Sootaguste) küla, kuni selleni kuulus Kannu Sootaga küla alla (1533 Socentackhen, 1582 Sotakna, 1627 Sodaka). Viimase nimi tuleneb sellest, et küla asus Võnnu poolt vaadatuna soo taga. Sootaga kuulus 1684 Kastre ja XVIII saj algul Kurista mõisale. – MJ
PA I: 54, 181; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 155, 159–160, 171, 173; Simm 1973: 36–37, 109, lisa 97, 190–191; Simm 1977: 111, 120

Kannu2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka ‹Kannu pääle› Plv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Timo mõis), 1923 Kannu.  B3
● 1821. a kaardil asub praeguse Kannu küla lõunapoolse tuumiku kohal Kurwitze mötza Pöld, kõigi Tsolgo küla talude ühine võsamaa (alemaa). Ka muud hiljem Kannu külaks nimetatud alad pole 1821 olnud põlismets, vaid alemaade, metsa ja soo mosaiik. On tõenäoline, et sellist maad nimetatigi kannuks, st maastikuks, kus asustust ja põlispõldu ei ole või ei tasu teha, kõnnumaaks. Hiljem on nime tõlgendatud sama sõna kand teisest tähendusest ’känd’ lähtuvalt. ¤ Tsaari valitsuse ajal oli siin kroonu mets. 1911–1912 raiuti mets maha ja kännustik anti rahvale. – Külal on kaks nimelist otsa. Põhjapoolne ots kannab nime Kolja, lõunapoolne ots on Sanksaare ja kitsast keske jagu nimetatakse Päivora. (1949) Vrd Kõnnu3. – ES
 EAA.3724.4.1935, L 14; KN: 1949; ÜAN