[KNR] Eesti kohanimeraamat

Piirissaar [piiris‿`saar] ‹-saarele ~ -`saarde› Võn – saar Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 omaette Piirissaare vald, 1763 Pirisar, 1796 Porka oder Pirisaar, 1882 Porkasaar (Piirisaar).  B1
● Piirissaare nüüdne nimi kajastab tema omaaegset staatust, sest saar oli pikka aega poolitatud Liivimaa kubermangu (varem Tartu piiskopkonna) ja Peterburi kubermangu (varem Pihkvamaa) vahel. Oletatavasti oli saar veel XII saj Peipsi lääneranniku poolsaar, millest ta hiljem järvevee tõustes muutus saareks. Hiljemalt 1463 oli saar juba kahe naabri vahel jagatud. Saare Eesti-poolne lääneosa oli peamiselt asustamata, saare loodeotsas asunud Porka küla jäeti liigvee tõttu maha XIX saj. Piiri küla asus kahe kubermangu piiril ning Saare ja Tooni küla juba Peterburi kubermangu, täpsemalt Oudova maakonna poolel.

Saart on varem teise küla järgi nimetatud ka Porka saareks (1627 Burga Oeoe, Holm Burkaoeoe, 1638 Borckoholm). Porga nimesid esineb Eestis mujalgi, selle seletuseks sobib ehk tüvi pork : porga ’kepp, kaigas; teivas; mütt’ (V. Pall, A. Moora) ~ põrk : põrga ’kepp, vemmal’ (J. Mägiste). C. v. Stern seob Porka ja Ozolitsa nimed, oletades, et mõlemad viitavad nahaparkimisele (sks Borke ’(puu)korp’, vn озолеть ’hapuks minema’, L. Altin lisab Piirissaarel tuntud sõna озол ’tuhk, sool’). Selline tõlgendus tundub siiski kistud. L. Altin pakub kolmandaks seletuseks vn борок, бор ’männi- või kuusemets’.

Saare ajalooline venekeelne nimi on Жела́чек, mis tuleb esile juba vanemates Vene ning Pihkva kroonikates (1370 Желачко, Жалачко, Жолчь, vrd ka XVII–XVIII saj kaartidel Salaska sari). Selle nime eesti vaste võib olla Poola revisjonides mainitud Selsar (1584) või Solsar (1585). A. Moora põhjal võiks algne nimevorm olla olnud *Seläsaar ’järveselja saar ~ seljajärve saar’, sest Seläjärveks nimetati Piirissaarel põhja pool olevat Peipsi järve (selg tähendavat siin laia, avarat vett). Vene nime Želatšek on siiski enamasti seotud Peipsi vastaskaldal suubuva Želtša (Желча) jõe nimega, mis lähtuvat jõe kollasest põhjast, vrd vn жёлтый ’kollane’, желчь ’sapp’. O. Toporov ja S. Bagočiūnas peavad nime balti laenuks, sidudes selle sõnaga žaltys ’uss, nastik’, žalčia või žaltinis ’ussi-’ (Piirissaar olevat väga ussirohke).

On ka arvamusi, et Vene ürikutes mainitud Ozolitsa (Озолица) võis käia Piirissaare kohta ning Želatško märkis üksnes selle Vene poolt. J. Simmu arvates Ozolitsa ei ole Piirissaart tähendanud. Tänapäeval tuntakse saart nimega Ozolets (u 1866 Озерецъ) Piirissaarest lõunas, Lämmijärve idakalda lähedal. Lõpuks on arvatud, et ka 1503. ja 1509. a vaherahulepingutes mainitud Klitsaar võiks käia Piirissaare kohta. C. v. Sterni arvates on see raskesti hääldatava Želatško eesti teisend. J. Simm peab seda tõenäoliseks, kuid A. Selarti arvates tuleks Klitsaart pigem otsida Narva jõe saarte hulgast (nt Vääska lähedal on Ос. Ключной, mis Eesti 1925. a topokaardil 1 : 25 000 on Liitsaar). Vrd Piiri2, Saare3, Tooni. – AŠ, PP
Bagočiūnas 2008: 64–65; ENE-EE: VII, 303; EVK; Grenzstein 1882–1883: I; Mellin; PA I: 155, 196; Rev 1624/27 DL: 45; Rev 1638 I: 238; Selart 1998: 47–55; Simm 1971b: 352–357; Toporov 2001: 16; Vene TK 126