[KNR] Eesti kohanimeraamat

*Revala, kirjakeeles ka Rävala – muinasmaakond Põhja-Eestis, ladina Revel, Revelensis provincie, Revalia, VII või VIII saj Rifargicam, Rifaricas, Riffarricam.
● Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi. On usutav, et Revala maakonna nime päritolu on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal. Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud või pole seda seal olnudki. Nimekuju *Räävli on üksikjuhtudel fikseeritud ka eesti keeles: 1689. ja 1693. a lauluraamatute ilmumiskohaks on tiitellehel märgitud Räh̸vli- echk Tal-Linnas ning teisel 1693. a lauluraamatu tiitellehel Rähwli- echk Tal-Linnas. Vanimad teated nimest pärinevad tõenäoliselt Hieronymuse VII või VIII saj kirjutatud Isteri Aethicuse kosmograafiast. Kosmograafias nimetatakse mitmel korral saart nimega Rifargicam ~ Rifaricas ~ Riffarricam koos Taraconta saarega. Lõppu -ica/-icus peetakse kohanimeliiteks. Varase maailmapildi kohaselt arvatigi Läänemere maid olevat saared, kuhu pääseb ainult meritsi (vrd ka Bremeni Adama 1073–1076 koostatud kroonikat „Hamburgi piiskoppide teod“, kus Eestit peeti saareks). Aethicuse kosmograafia Rifargica sidus Reval’iga Läti ajaloolane Nicolaus Busch, kes arvas, et Revala maakond, seejärel linnus, on oma nime saanud pankranniku järgi: muinasskandinaavia rif, taani rev ja rootsi ref; Revel oleks sellest tuletatud vähendusvorm (deminutiiv). Nimi esineb ka Kenti Thomase Aleksandri-romaani variandis kujul Rifaires ’Rifairi elanikud, kes võitlevad saratseenidega’ (tekstis esineb veel Taraconce ~ Taragonce). Mainzi Heinrichi nn Sawley maailmakaardil esineb nimi kujul Rapharrica insula (u 1110), Erbstorfi maailmakaardil kujul Ripharrica (u 1239–1250) ja Herefordi kaardil vigaselt Capharica (u 1300). Nimekuju esineb ka Skandinaavia saagades ning ühes maailma kirjelduses. XIII saj lõpul kirja pandud Põletatud Njáli (Brennu-Njáls) saagas esineb nimi kujul til Rafala (30. pt). Seal esinevad sündmused on dateeritavad vahemikku 960–1020. Islandlase Haukr Erledssoni 1306–1308 koostatud entsüklopeedilise koguteose „Hauksbók“ peatükis, kus jutustatakse, mis maad on maailmas, mainitakse loetelus kohta kujul Refalir (ka Refaler). Kuigi Noole-Oddi (Ǫrvar-Oddr või ka Örvar-Oddr) saaga on tundmatu autori poolt kirja pandud samuti XIII saj lõpul, esineb Ida-Euroopa maade loetelu ainult ühes hilisemas versioonis ja selle ümberkirjutustes, kus pikemas maade loetelus, mis kordab „Hauksbóki“ loetelu, on Refalandi (30. pt). Henriku Liivimaa kroonikas räägitakse Revele, Revelensis provincia maakonnast, selle elanikest ja vanematest (al 1218), samuti taanlaste linnusest Lindanisas, kus asus revalaste kunagine linnus (1219 castrum quondam Revelensium). Al 1220. a-st on kroonikas Revele linnuse nimi vaheldumisi taanlaste linnusega (Lindanisas). Taani hindamisraamatu väikeses nimistus 1230 on nimetatud, et Revala maakonnas on kolm kihelkonda (in Reuælæ III kiligunde). Revala nime on uurinud P. Wieselgren ja G. Must. Wieselgren esitas statistilise ülevaate Revala nimevariantidest ja jagas need e-, ä- ja a-kujulisteks, nt Refle, Ref(f)la, Reffuel, Reuel, Ræffle, Räfle, Räffla; a-kujulised vormid on väga harvad, nt Raffele. Ta osutas ka võimalusele, et nimi on eesti algupära ning on seotud külanimega Räbala, st Rebala. Ta oletas, et nimi on kujunenud sõna räbal ~ ribal ’kaltsud, vilets’ ja sellega seotud sõna riba kõrvaltähendusest ’maariba’. Seega oleks Räbala tähendus ’maariba’ + kohakäändeliide -la. J. Mägistele osutades kirjutab ta, et skandinaavlased andsid sellele nimekujule oma rahvaetümoloogilise seletuse rev, revel. Must tõestab, et Tallinna saksakeelne nimi Reval on muistse Eesti kohanime Rebala germaniseeritud vorm. Tema arvates on Rebala seotud sõnadega rebane ja rebu ’(ka) rebane’, mille kohaselt oleks Rebala tuletatud loomanimetusest reba + -la nagu ka Karula, Härgla, Varese, Kurgvere jt. Vrd Rebala, Tallinn. – US
Busch 1921: 197; EKR 1525–1850; HLK; LCD: 40v; Meri 2008: 450–458; Must 1951; Wieselgren 1948