[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ah¹ L P M Lu J aah K aχ L P ah, oh, oi | vn ах, ой
Lu ah siä konnikkõin (lapsele hellitavalt:) ah sina konnake!
M ah, ku kõv̆vii sat̆taab vihmaa oi, kui kõvasti sajab vihma!
P aχ mikä mill on õnni oh, missugune õnn mul on (= küll mul on õnne)!

aivoi¹ Lu J-Tsv. aivo·i K ai-voi Lu oi-oi, ai-ai | vn ой-ой, ах
J ai-voi, tšüläᴢ om põlo oi-oi, külas on tulekahju!
Lu ai-voi mill ku om vaiva, miä em või õikõttaa entä ai-ai, küll mul on valu(s), ma ei või end sirgu ajada
Lu ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä ai-ai, küll on pilkane pime(dus)!

alakko M Kõ Lu Li, g alakoo
1. madal koht, nõgu; adj madal | vn низина, низь; низкий
M alakko kuttsuaz meil sitä, ku nät niku on mätši mokoma, a all on niittü. siiz vot siällä kuttsuaᴢ alakko: tänäm meemmä alakkoosõ löömä niittüä nõoks kutsutakse meil seda, kui, vaat, on nagu niisugune mägi, aga all on heinamaa. Siis, vaat, seal (= seda) kutsutakse nõoks: täna läheme nõkku heina(maad) niitma
Lu mill on koto tehtü alakkoo, alakkoo paikkaa mul on maja tehtud nõkku, madalasse kohta
Li meil on alakkos paikkõs tšülä, müü õõm alakkoᴢ, meil on meripõhjõ meil on küla madalas kohas, meie oleme nõos, meil on (siin endine) merepõhi
2. madala maakoha elanik, nõoelanik (eeskätt Mati küla inimene) | vn житель низин (преимущественно о жителе деревни Маттии)
M möö õõmma alakoᴅ. kui jo kattilalta meemmä sih̆hee, meitä kuttsuaz alakoᴅ meie oleme nõoelanikud. Kui (= et) juba Kattilalt läheme sinna (= nõkku), (siis seepärast) kutsutakse meid nõoelanikeks

ammaᴢ K L P M Lu Li Ra J I (Ke Kõ Ja-Len.) ammõᴢ Li Ra J (Lu) hammaᴢ Ku J-Must. ammas Kr Г̧ аммасъ Pal₁, g ampaa K L P M Lu Ra J I ampa J hampaa Ku amba Kr Га́мпа Ii-reg₁ Га́мпа Pal₁, pl ampatt Kr А́мпатъ K-reg₂ Aмпатъ Pal₁
1. (inimese, looma) hammas | vn зуб (мн. ч. зубы)
M lahs pani peigoo suχ̆χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress ampaaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema
Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit pandi pulgad hammaste vahele, (et teolised) ei saaks süüa herneid (mõisapõllul)
M opõzia vaattaaz ampaissa kui vana hobuseid vaadatakse hammastest, kui vana (ta on)
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suussa lotissaa ai, kui külm on, hambad plagisevad suus
P nagraʙ, ampaad irvillää naerab, hambad irevil
Lu lugõttavaᴅ ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale
K lahzõlõõ pannass ampaissi õpõiziita d́eŋgoi lapsele pannakse hambarahaks hõberaha
Lu tänävä ebõõ mittä süüvvä, saatta panna ampaad naglaa täna ei ole midagi süüa, võite panna hambad varna (naela otsa)
M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale
M on nii ahnaz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale
Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs silm silma vastu, hammas hamba vastu
M elä millõ ampaita praavita, mill eiväd vaivata kk ära minul hambaid paranda, mul nad ei valuta (= ära mind tüssa)
Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään ära minu pärast hambaid kuluta, ma tean ise (= ära räägi, ära õpeta asjata)
Lu se zadatt i ebõõ minnuu ampajee müü see ülesanne ei ole minu hambaid mööda (= ei ole mulle jõukohane)
P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees
M täm mokom on i ampaavilttši, suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä ta ongi niisugune naljahammas, armastab nalja heita
K ampaa-rohoo vettä peettii ampaal, ku ammassa vaivatti hanemadara [?] teed hoiti hambal, kui hammas valutas
Li esi ampaaᴅ esihambad
Li silmä ammaᴢ silmahammas
Li taku ampaaᴅ ~ leipä ampaaᴅ purihambad
Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis visati hammas üle pea ahju peale
M ampaa juuri hambajuur, -tüügas
Lu ampaa tüŋke hambatüügas
2. (eseme) hammas, konks, pulk; sälk, täke | vn зуб (мн. ч. зубья); зубец, зазубрина
Lu sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirbil on väikesed hambad
Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid sälgud
Lu haakii ampaaᴅ (voki) lühi konksud e. hambad
J õnge hammas (Must. 177) õngekonks
I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal ei ole ühte pulka
J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke sisse?
M kase tširvez on kõv̆vii rad́d́ottu ampalaisõõ, täm̆määkaa et saa mit̆täit tehä, piäb ih̆hoa see kirves on kõvasti hambuliseks raiutud, sellega ei saa (sa) midagi teha, tuleb teritada
J kuurittsoi ammõᴢ irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad.
Vt. ka esiammaᴢ, irviammaᴢ, leipäammaᴢ, nagra-ammaᴢ, piimäammaᴢ, poroammaᴢ, rautammaᴢ, saha-ammaᴢ, silmäammaᴢ, sitt-ammaᴢ, takaammaᴢ, takuammaᴢ, tšehsammaᴢ, vahv-ammaᴢ, vilttšiammaᴢ

atškaᴅ M Kõ Lu Li Ra atškat M-Set. atškõᴅ Lu Li pl t prillid | vn очки
M pani atškaᴅ silmiile pani prillid ette
Li dohteri millõ juttõõp što sillõ jo on kehnoᴅ silmäᴅ, sill piäʙ õssaa jo atškaᴅ arst ütleb mulle, et: sul on juba viletsad silmad, sa pead juba prillid ostma
Li mill ep piä atškoi, miä veel näen üvässi mul pole prille vaja, ma näen veel hästi.
Vt. ka silmäatškaᴅ

d́eela Li J d́eelõ J-Tsv. d́eel ~ d́jeel J diela (Lu) d́ela K, g d́eelaa ~ d́eela Li J dielaa Lu asi | vn дело
Li juttõõ kui õli d́eela räägi, kuidas asi oli
J se ebõ·õ sinuu d́eela kassõõ paikkaa see pole sinu asi selle koha pealt
J lähetti sõtamehii(t) kattsoma, oŋko se d́eel tõtt saatis sõjamehi vaatama, kas see asi on tõsi
J kõig oj jumalaa d́eel kõik on jumala teha (jumala asi)
J no et siä ilm d́eela meill tullu noh, ega sa ilmaasjata meile tulnud?
K se on mokoma d́ela taina see on niisugune salaasi
J sütšüzüll mill õltii suurõd litš-nõid d́eelõᴅ sügisel olid mul tähtsad isiklikud asjad
J d́eelõt panna ajattõõma asjad panevad mõtlema
J d́eel lähsi väärii asi läks viltu
Li kui d́eelaᴅ kuidas käsi käib?
■
Li tehtii d́eelaa harrastati coitust

deŋga L P (K-Al. R-Reg.) dengga K-Ahl. d́eŋga P, hrl pl deŋgaᴅ K L P I d́eŋgaᴅ L Lu (K P) I Деньгатъ Tum.
1. metallraha, münt | vn монета, деньга
L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõbemündi kaevu
P võtii piäb õlla rubĺaa d́eŋga võtmeks peab olema rublane raha
K õikõaa jalgaa sukkaasõõ emä panõb vähäkkõizõõ villoit i õpõizõõ tšümmenee kopeikaa deŋgaa (Al. 30) parema jala sukka (= suka sisse) paneb ema veidi villu ja hõbedase kümnekopikalise
2. hrl pl raha | vn деньги
Lu d́eŋgad on mill kaarmanaza raha on mul taskus
K tulõvat kõikk ženiχaa suku viskaamaa noorikõlõõ deŋgoi tulevad kõik peigmehe sugulased pruudile raha viskama
L d́eŋgoi vähä milla, a tüötä paĺĺo on raha on mul vähe, aga tööd on palju
I treŋgile tämä mahsi deŋgoolla sulasele maksis ta rahaga
P sill bõlõ melkõid deŋgoi (kas) sul pole peenraha?
Vt. ka vahtši-d́eŋga

dyyšla P Lu Li J dõšla M (I), g dyyšlaa P Li J tiisel | vn дышло
Lu pluugall on dyyšla, kuhõõ pannaa aizaᴅ (raud)adral on tiisel, kuhu pannakse aisad
P opõzõt ko tõmpazivaᴅ, mill dyyšla meni kattši kui hobused tõmbasid, läks mul (adra) tiisel katki
I rattajee dõšlaᴅ kaariku tiisel

ehanto Li J-Tsv. = ehan
ehanto mill õõ juurii(t) all ega ju mul juuri all ole!

elo K L P M Kõ Po Lu Li J I Ku (Kett. U Ra) Эло Pal₁ Pal₂ Э́ло K-reg₂ Ii-reg₁, g eloo K Lu J el̆loo M elo J
1. elu | vn жизнь, житьё
Lu sõkkaall elo bõõ elo pimeda(l) elu pole elu
Lu sell on elo niku pulmaᴢ sel on elu nagu pulmas
Lu miä oma eloo veetin turhaa, sitä viisii ep piä elloa veettää kui miä veetin ma elasin (veetsin) oma elu asjatult, sedaviisi ei tohi oma elu elada, nagu mina elasin
J annõm miä mokomaa sõnaa izeenellee, jot miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa ma andsin endale sellise sõna, et viina ma oma elus enam suhu ei võta (pane)
Lu noorõd eläväd uutta elloa, parõpaa elloa eb või õlla noored elavad uut elu, paremat elu ei saa (või) olla
K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo leeʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb elumuutus (teine elu)
Li neill on sopunõ elo neil on leplik elu
Lu õlõn elännüt talopoigaa elloa olen elanud talupojaelu
Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa, se oŋ kehnoo inemizee elo soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva, see on viletsa inimese elu
P miä elän mustalaizõõ eloa, bõlõ mill õmaa kotua ma elan mustlase elu, pole mul oma kodu
J niku koira elo, jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu, iga leivapala pärast näägutatakse
J eloo voim elujõud
J elo paikk elukoht
J galkõt suvata elä litši elo maja hakid armastavad elada elumaja lähedal
J elo aikõin eluaegne
2. Pal₂ K-reg₂ varandus | vn пожитки, нажитое (orig.: | vn добро).
Vt. ka tüh́j-elo

elo-voima P elujõud | vn жизненная сила
elo-voimaᴅ mill on kehnoᴅ elujõud on mul vilets(ad)

elämine P elämin Lu J-Tsv. ellamin Kr, g elämizee Lu elämize J
1. elu, elamine, elujärg; elulaad | vn жизнь, житьё
P mill on elämine paska mul on elu(järg) halb (vilets)
J tusk oŋ kattsoa köühä elämize pääle kurb on vaese elamist vaadata
J siin taloz oŋ hitoo elämizeᴅ: nain ajab rattsõzii mehee seĺĺeᴢ selles talus on kuradi (vilets) elu: naine sõidab ratsa mehe seljas
2. Kr varandus, omand | vn имущество, пожитки, добро

elämä² Lu Li (J-Tsv.) elläämä [< is?] (Lu J), g elämää Lu (kodu-, kari)loom | vn домашнее животное, скотина
Lu miä müün viimizee elämää poiᴢ, em või tehä, saavva tätä vart rookaa ma müün viimase (kari)looma ära, ma ei suuda teha, saada tema jaoks toitu
Lu akana pantii akanikkoo i talvõl süütettii elämäl aganad pandi aganikku ja talvel söödeti looma(de)le
Lu mill on ühs elämä taloᴢ mul on üks loom talu(majapidamise)s
Lu tämä kõikkaa hullupassi tuõb inemissee ja elläämää tšiini ta (= kihulane) tuleb kõige hullemini inimese ja looma kallale
J elläämii tapõttii sütšüzüsse loomi tapeti sügisel
Lu elämä meeb mukkaa loom kasvab hästi

emä¹ Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ma Kr (U) Емя Pal₁ Эма Tum. ämma ~ emma ~ emme Kr, g emää R M Lu J em̆mää M I Ma emä Lu J
1. ema; emaloom | vn мать; матка
M is̆sää veel kutsõttii t́at́a, a emä ain õli emä isa kutsuti veel {t́.}, aga ema oli ikka {e.}
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda peos, kui lapsed on haiged
Lu meri kõnz on emä, kõnz emintimä vs meri kord on ema, kord võõrasema
Lu isiä on mõnta, a emä on ühs vs isasid on mitu, aga ema on üks(ainus)
Ra kase lahsi kõvvii tunnub emääsee see laps on kõvasti emasse läinud
Ra niku emässä lõh-gõttu, nii on emmää tämä lahᴢ nagu emast lõigatud, nii on emasse see laps
Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane
M näd noorukkõinõ üppi mehelee, veel em̆mää piimä uulilt ep kuivannu näe nooruke(sena) läks (hüppas) mehele, emapiim pole veel huultelt kuivanud
J rodnoi emä lihane ema
I ämmä õli meh̆hee emä ämm oli mehe ema
Lu emäl eläʙ (ta) elab ema juures
M jumalaa em̆mää rukooltii palvetati jumalaema poole
M tšimo emä emamesilane, mesilasema
J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl meil on laut (täis) õhvasid, teine on õhvade emasid
Kõ ep piε juõlla, etti põrsaad on niku iireᴅ, ato emä võib neet süüvvä ei tohi öelda, et põrsad on nagu hiired, muidu võib emis (ema) nad (ära) süüa
P i kuoli i emä lintu ja (nii) suri emalindki
Lu kui lammas poikiiʙ, siz on emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ kui lammas poegib, siis on emalammas, toob (teeb) talled
2. eideke, emake | vn матушка
Kõ soikkolaz on emä nastassija Soikkolas on eideke Nastassia
3. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо, женского пола
Po jõka paikkaz õlivad õmad emäᴅ igas kohas olid omad haldjad
M tulõll on emä, emä od́d́ap tulta tulel on haldjas, haldjas hoiab tuld
K tulõõ emä tulõb ahjoss tulehaldjas tuleb ahjust
L babu ka rissiezi taivaa emälie, i maa emälie i vie emälie, i tuulyõ emälie vanaema palus risti ette lüües taevaema (= neitsi Maarjat) ja maahaldjat ja veehaldjat ja tuulehaldjat
Lu vesi emä taitaa veez onõ veehaldjas on vist vees
I jõğgõõ em̆mää nähtii jõgõza jõehaldjat nähti jões
Po saunaa makko iĺi saunaa emä saunahaldjas
I tarõõ emä tšuudittii saunahaldjas kummitas
I ku õlimmap peeneᴅ, meitä aina puga·ĺi: elkaa meŋkaa riigaa, siεlä riigaa emä isuʙ, teitä võtaʙ kui väikesed olime, siis meid aina heidutati: ärge minge rehetuppa, seal istub rehehaldjas, võtab teid (kaasa)
■
P tulyõ emä vieri ahjuo iezä keravälk veeres ahju ees.
Vt. ka isä-emä, jarvi-emä, maa-emä, mettsä-emä, riiga-emä, rissemä, sika-emä, sooemä, tuli-emä, tulõõ-ema, vee-emä, vesi-emä, üü-emä
Vt. ka emo¹, enne¹

eno M J-Tsv. õno (R-Eur.), g enoo J en̆noo M onu, lell | vn дядя
M mill on kahs en̆noa, ühs on em̆mää poolõssa, a tõin on iz̆zää poolõssa mul on kaks onu, üks on ema poolt, aga teine on isa poolt
M eno, iz̆zää velli vei min̆nuu petterii lell, isa vend, viis mu Peterburi
R õnot osmalaisellani. däädät tähtimarjallani (Eur. 38) rl onud mu kallikesel, lelled mu ilmaletoodul.
Vt. ka ono, onu, onõ

gofmani ~ gofmõni (J-Tsv.):
gofmanii kapliᴅ ~ gofmõnii kapliᴅ Hoffmanni tilgad
ku mill peenenn vattsa vaivõtti, siiz annõtti gofmõnii kap-liit juuvv kui mul väiksena kõht valutas, siis anti Hoffmanni tilku juua

gooŕa P M Kõ Lu Li (K-Al.) guoŕa (K U P) gooŕe (J-Tsv.) gooŕ J-Tsv. goŕa L P (M Kõ-Len.), g gooŕaa M Lu Li J guoŕaa U
1. mure | vn горе
K enne õli gooŕaa paĺĺo, enne paĺĺo idgõttii (Al. 58) rl enne oli muret palju, enne palju nuteti
M pää maaz isuʙ, taitaa on gooŕaa paĺĺo istub, pea norus, vist on palju muret
K muut miä üvää en saannu mitää ku üht guoŕaa va näin muud head ei saanud ma midagi, kui vaid nägin üha muret
U jätid minuu guoŕaasõõ jätsid mu muresse
L no goŕaa sillõ staruχaakaa paĺĺo lieʙ no vanaeidega tuleb sul palju muret
P pajatan õmaa goŕaa räägin oma mure(s)t
Kõ viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tulõʙ (~ tuõʙ) ilmuvad muretäid, kui mure tuleb
J ohto jo on rüüpettü gooŕa, ja nii tait kalmoo multassaa küllalt on juba muret tuntud, ja nii vist hauani (kalmumullani)
J gooŕess alki juuvvõ murest hakkas jooma
2. adj murelik, mure- | vn горестный
P mill on gooŕat päiväᴅ mul on murepäevad
P õmii guoŕõi päivii pajattamaa oma murepäevadest rääkima

hibijo Lu hibjo Lu J h́ib́jo J-Tsv., g hibijoo Lu hibjoo Lu J h́ib́joo J ihu | vn (голое) тело; кожа
Lu elä isu päivüüᴢ kaugaa paĺĺaa hibijookaa, a too põlõtaᴅ hibijoo ära istu palja ihuga kaua päikese käes, muidu põletad ihu
Lu milla ku on tšülmä, hibijo on ku tšülmä suurimõᴢ kui külm mul on, ihu on nagu kananahal
Lu mill on kõikk hibjo higõõᴢ mul on kogu ihu higis
J paissõd visko koko hibjoa müü paiseid ajas kogu ihu täis.
Vt. ka iho

hodu Ja-Len. Lu Li J-Tsv. Ku χodu Lu Li Ku hoodu Ja-Len. Lu, g hoduu Lu Li J Ku J χoduu Lu
1. käik, liikumine; sõit | vn ход, движение; езда
Lu mill on üvä hodu mul on hea käik (= kõnnin v. käin kiiresti)
J kazell opõizõll bõõ miltäistši hodua sellel hobusel ei ole mingit käiku (= see on aeglase käiguga hobune)
Lu ohotnikka õli õpõzõ selläzä ja χoduu pääl võtti suõõ tšiini jahimees oli ratsa ja võttis sõidu peal(t) hundi kinni
Ku siz izvoššikkᴀ lähsi menemää suuree hoduukaa siis läks voorimees suure kihutamisega minema
2. käik, läbikäik; lõõr | vn ход, проход; дымоход
Ku kreepost́śiss meeb χodu maanalatt́si meree rantaa kindlusest läheb käik maa alt mereranda
Lu suurõt haŋgõd õltii, piti kaivaa hodu, ku saad väräjää avõõ suured hanged olid, tuli kaevata käik, et saad värava lahti
Lu kuza on matala ja laivõt tahotaa tšävvä, sinne on kaivottu jooma, laivaa hodu kus on madal ja laevad tahavad liikuda, sinna on kaevatud joom, laeva läbisõidutee
J savvu hodu ahjoᴢ suitsulõõr ahjus
Ku kassto·issᴀ tunnia kesküüllᴀ̈ avvaa kiukaa drubaa hodu aukɪ kell kaksteist keskööl tee ahju korstnalõõr lahti.
Vt. ka laivaχodu, savuhoduᴅ

hoksata Lu (Li), pr hoksaan Lu, imperf hoksazin Lu hoksõzin Li märgata | vn замечать, заметить
Lu tämä teete müü hoksõs dabunaa ta märkas piki teed hobusekarja (tulemas)
Li miä hoksõzin, što utšit́eĺa on takan, siz miä tširjottaa en saanu, siz mill tšäsi värizi (kui) ma märkasin, et õpetaja on (minu) taga, siis ma ei saanud kirjutada, siis mul käsi värises

hookuussa: hookussa Li hookuss J-Tsv., pr hookuun J, imperf hookuuzin: hookuzin Li J frekv hingata | vn дышать
Li miä tänävä vähäize jäättüzin, mill pani kõvassi rinnõt tšiini i mill on nii kõvassi raŋkka hookussa täna ma külmetasin veidi, mul pani kõvasti rinnad kinni ja mul on nii väga raske hingata.
Vt. ka hookoossa

hoolõtoo: hoolõton Lu, g hoolõttomaa muretu, hooletu | vn беззаботный, спокойный
mill on hoolõton elo, ep piä mittä hoolittsa mul on muretu elu, ei pea millegi pärast muretsema

hukkaa Kett. P Lu J-Tsv. Ku χukkaa Lu hukka, otsa; hukka, nurja | vn (наречие в форме илл-а от hukka)
P žiivatta ep kuolõ, a hukkaa saaʙ loom ei sure, vaid saab otsa (lõpeb, kärvab)
Lu nõis hüppäämää, hüpät eb võinnu i tokku maallõ i sai χukkaa i kooli nagrusuillõ hakkas hüppama, hüpata ei suutnud ja kukkus maha ja sai otsa ja suri naerusui
Ku hüü saat́śii hukkaa siittᴀ̈ virttsᴀvee haizussᴀ nad surid sellest virtsavee haisust
Lu mill elo eb mennü mukkaa, meni hukkaa mul ei läinud elu korda, läks nurja (hukka)
J meni kõikkina hukkaa juumizõskaa läks täiesti hukka oma joomisega
J hukkaa ajama hukka ajama, hukutama

härmä P M Lu Li (I) härm J-Tsv. ärmä M, g härmää M Lu J härmä J
1. härm, härmatis | vn иней, изморозь
M päiväll õli ärmää päeval oli härma
J puud menti valkassi härmess puud läksid härmatisest valgeks
I rohopäällä [= rohoo päällä] i kattoi päällä õlivat härmät [sic!] (Len. 286) rohu peal ja katuste peal oli härmatis
J saap härmää langeb härmatist
J härmässi menemä härmatisega kattuma
J hõmõ niku härm leivä päälle hallitus (on) nagu härmatis leiva peal
2. udu, ähm, hägu; udune, sombune | vn туман, тусклость; туманный, мглистый
J mill on niku härm silmijõ eeᴢ mul on nagu ähm (udu) silmade ees
J härm ilm sombune ilm
3. (lai) räitsakane lumi | vn крупный снег
Lu härmättä saaʙ sajab (laia) räitsakat
Lu härmä lumi (lai) räitsakane lumi

hätä K L P M Kõ Lu J-Tsv. (Ku) ätä K, g hää J
1. häda; hädaoht | vn беда; опасность
K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed
K mill on paĺĺo ätäätä mul on palju häda
P miä õlõn hääzä ma olen hädas
Lu vennäässi märännessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin
Ku avit minnua häässᴀ̈ poiᴢ aita mind hädast välja
J nütt on hätä tšäeᴢ nüüd on häda käes
J veelko on raŋkk sluužia? – bõ hättä, saab aiko kas on raske (aega) teenida? – Pole viga, läheb korda
M hätä eb anna ävetä vs häda ei anna häbeneda
M hätä ajab i ärjää kaivoo vs häda ajab härjagi kaevu
J tuliin hätä tuline häda
J vdruk tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä äkki, keskööl hakati hädakella lööma
Lu hätä flaakku hädalipp (laeval)
Lu hätä tulõd õllaa valkaat tulõᴅ hädatuled on valged tuled
2. kiire, rutt | vn спешка, спех
M millõõ tuli hätä tšät̆tee, piäp tšiireep tehä mul tuli kiire kätte, tuleb rutem teha
M näd on hätä, bõõ aikaa süüvvä näe, on kiire, pole aega süüa
M milla kazessa töössä eb õõ hät̆tää, teen kõõz teen mul ei ole selle tööga kiiret, teen millal teen
J ku lüüvvä hätä-tšelloa, siis kõiki hääs, sui-päi, joossa põlosõõ kui lüüakse hädakella, siis kõik kiiresti, ülepeakaela jooksevad tulekahjule
M šveetta jätti kapoŕoosõõ õm̆maa šlääpii, nii tuli hätä aika, etti piti tšiireess vällä mennä rootslane jättis Koporjesse oma kübara, nii tuli kiire aeg, et tuli ruttu ära minna
J hätä risittemin hädaristimine.
Vt. ka merihätä

ihana¹ Lu ihan Lu Li
1. täiesti, päris, lausa | vn совсем, совершенно
Li se on entine sõna, ihan, ihan entine sõna see on endisaegne sõna, täiesti, täiesti endisaegne sõna
Lu mättiip puχχõõ ja meni ihan ladvaa ronib puu otsa ja läks päris latva
Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas
2. just | vn именно, как раз
Lu mill on kotona ihana mokoma karopka mul on kodus just niisugune karp
Li miä tahtozin ihan mokomaa platjaa ma tahtsin just niisugust kleiti

imo K P M Lu J-Tsv. I (R-Eur. R-Reg.), g imoo ~ imo J im̆moo M
1. himu, soov, tahtmine | vn охота, желание
J mill on imo kattsoa, kui koirõt tanttsivõᴅ mul on himu vaadata, kuidas koerad tantsivad
M tämä on rikaᴢ, tämä võip kõikk imod ihtšiä ta on rikas, ta võib kõik (oma) soovid rahuldada
Lu evät saa immoa riitõõmizõss nad ei saa riidlemisest himu täis
J saimm imossi lauloa saime himu pärast (= himu täis) laulda
J täätemizee imo teadmishimu
2. isu | vn охота, аппетит
J tšaajuka ajab imoa väĺĺä teega ajab isu ära
J kast on imo on isu selle (toidu) järele
I imotab min̆nua, imo süüäg i juuaɢ mul on isu, isu süüa ja juua
J minu imo on küllelin mu isu on täis (= rahuldatud)
J jok said imo rehtel-kakkuiss kas said pannkookidest isu täis?
J nii om vari päiv, jot janoss en saa imoa on nii palav päev, et (ma) ei saa janust lahti
J lidnõs saab imossi süüvve siitnikka linnas saab püülileiba isu pärast (= isu täis) süüa
3. armastatu (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) | vn желанный (ласковое обращение-название жениха в народных песнях)
R tehkaa nüt sia silmälleni kuhe issueb imoni päälle pärnäise lavose (Eur. 34) rl tehke nüüd koht mu lemmikule (silmale), kuhu istub mu armastatu, pärnase pingi peale
R pesgaa nüt päähüt pääsgoltani, ilatkaa imos igusset (Eur. 33) rl peske nüüd peake mu pääsukesel, tehke korda armastatu juuksed.
Vt. ka imu, iso²

irmuᴢ¹ Lu Li J
1. (on) hirmus | vn страшно, ужасно
J nii on umalõᴢ, jot irmus pääle kattsoa on nii purjus, et on hirmus peale vaadata
J irmus kui tahon süüvve hirmus, kuidas tahan süüa
2. hirmus, väga | vn страшно, ужасно, очень
Lu mill on irmus tšülmä mul on hirmus külm
J sõaz on irmus paĺĺo tapõttu vättšiä sõjas on tapetud hirmus palju inimesi
J irmuz lusti tüttö väga ilus tüdruk

iso² Lu Li J, g izoo Lu J
1. isu | vn охота, аппетит
Li tuli iso, tein leivää murroa tuli isu, tegin leivapudi
Lu issoa bõõ pole isu
Lu mill on kõvassi iso ogurittsaa vai mitä mul on väga isu kurgi või millegi (sellise) järele
Lu miä izossa paĺĺo sein ma sõin isu pärast palju
J iso jo meni müütä isu läks juba üle
2. himu, soov, tahtmine | vn охота, желание
J tuli iso põlõtta tuli himu suitsetada
J juumizõ iso joomahimu.
Vt. ka imo

isoossa: issoossa Lu Li issossa (Lu), pr isoon: issoon Lu Li , imperf isoozin: issoozin Lu Li hrl trans isu tunda, (süüa) tahta; isu olla | vn иметь аппетит, охоту (есть); хотеться (есть)
Lu miä issoon marjaa mul on marjaisu
Lu mitä siä issooᴅ mille järele sul on isu?
Lu siä issooᴅ niku saunanain sul on isu nagu nurganaisel
Lu naizõl issomiin meeb üli, siiz jo nõizõp prostopassi süümää (rasedal) naisel läheb isunemine üle, siis juba hakkab lihtsamalt sööma
Li kitsid issoossaa üvvää rohta kitsed tahavad head rohtu süüa
Lu a mill ko sitä issooʙ oi, kuidas mul on selle järele isu!
Vt. ka imottaa, imottsaa

itšä Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I ikä Ku, g iää M S Lu iä P M J I ijää K-Ahl. ijä J-Len. itšää (Kett. Kõ) itšεä (L)
1. (elu)iga, eluaeg, elu; inimpõlv | vn век (продолжительность жизни человека); поколение
J opõizõ itšä on lühep inimize ittšä hobuse eluiga on lühem inimese elueast
L siunatkuo jumala ted́d́e elämεä, pittšεä itšεä elεä õnnistagu jumal teie elu, pikka iga elada
Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs inimene elab ja õpib (kogu) oma eluaja, aga ikkagi sureb lollina
Lu iäd on täll aikaa, tämä piäb ain läkinää kk (lobiseja kohta öeldakse:) tal on (terve) igavik aega, ta peab aina mokalaata
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iää õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu lõppu ei näe
Kõ täm̆mää iäss tap̆paaʙ tema eluajaks piisab (sellest varandusest)
J köüh õma ittšä näeb gooŕa vs vaene näeb (kogu) oma elu(aja) viletsust
Ku ikä ellää boo nalja vs elu elada pole nali (= naljaasi)
K inehmiizee itšä on tširjova vs inimese elu on kirju
M täll ebõõ õllu õmaza iäzä miltissäid gooŕaa tal ei ole olnud oma elu jooksul mingisugust muret
L koko itšεäss lahkuan õmass periess kogu eluks (= igaveseks) lahkun oma perest
J jäi rammittsõmaa iässi jäi (kogu) eluks lonkama
Lu nüt senee tütöö noor itšä meni (kui tüdruk saab lapse, siis öeldakse:) nüüd selle tüdruku noor elu (= noorpõlv) on läinud
M itšä on sata vootta, mõn̆nia ittšiä on mennü (inim)iga on sada aastat; mitmeid inimpõlvi on (mööda) läinud
2. vanus, iga | vn возраст
Lu mill õli kastõiššõmõd vootta ittšää ma olin kaheteistkümneaastane
Li paĺĺo teill on ittšää kui vana te olete?
Lu tämä õli minuukaa üht ittšää ta oli minuga ühevanune
J lahzõll jo on ittšä lapsel on juba vanust (= laps pole enam väike)
Lu miä nõizin karjušissi vanall ittšää ma hakkasin vanuigi (vanas eas) karjuseks
Lu noorõl iäl noorusajal, noorpõlves
■
M kase on om̆maa iä rajatšiven kk see (asi) on (siin) eluaeg olnud (on oma ea olnud piirikiviks)
M sitä i para·ikoo kuttsuaᴢ nastoo rootšito, õm̆maa iä tuli se juttu, õmassi iässi tuli mälestüssõna seda (kohta) kutsutakse praegugi Nasto ale-põlluks, omal ajal tekkis see nimi (jutt), alatiseks jäi (see) nimi (tema mälestuseks)
Lu sis kus itšä saavva minu rumis [= ruumis] tšättee (Len. 277) siis kusagil saadakse minu surnukeha kätte.
Vt. ka täüzitšä

itšävä Kett. K L M Kõ Lu J I itšäve Pi Ke J itšäv Lu J-Tsv., g itšäää: itšää J
1. igav; nukker, kurb | vn скучный; грустный, печальный
L dava·i pimepilkkua mäntšimεä, eb lie sillõ siz itšävä hakkame pimesikku mängima, sul ei hakka siis igav
M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta
Lu milla on itšävä mul on igav
Kõ millõõ tuli itšävä mul hakkas igav
Lu että tuskaa kottoa, ebõ·õ itšävä kas te ei igatse koju (kodu järele), kas (teil) pole igav (= kas te ei nukrutse)?
Lu tänäv on itšäv ilm, vihma ilm täna on nukker ilm, vihma(ne) ilm
Lu itšävä aika, jo sütšüzü tuõʙ nukker aeg, juba tuleb sügis
Lu vanaa inemizee elo on itšävä sütšüzü vana inimese elu on kurb sügis
I miheɢ siä õõd niin itšävä miks sa nii kurb oled?
M kase on mokoma roho, ku tulõb itšävä, sitä tolki ńuuhaa, siz leed vesola see on niisugune rohi, kui hakkab kurb, (siis) ainult nuusuta seda, siis muutud rõõmsaks (lõbusaks)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba on kurb süüa
2. igatsus | vn тоска
J kotto on itšäv kodu järele on igatsus
J tšell on lidnaa itšäve, se tulkoo med́d́ee tšülää rl kel on linnaigatsus, see tulgu meie külla
Lu mill on itšävä valkaata leipää vai saijjaa mul on igatsus valge leiva või saia järele
Lu mil leeb itšävä tätä, miä õõn õppõõnut tämääkaa ma hakkan tema järele igatsust tundma, ma olen temaga harjunud
M lezzellä õli itšävä meessä lesk igatses (oma) mehe järele
Lu itšävässä inemin võip tuzgõtõ igatsusest võib inimene kurvastada
■
J rookõss kala on itšäv süvve luist kala on tüütu süüa

ivuᴢ Al. K-Ahl. P M Lu Ra J-Tsv. (Kett. R L Kõ I Kr) ivuuᴢ L (K P J I) ivvuᴢ (Lu) iuᴢ (Ke Po Lu J I Kr) iguᴢ (R-Eur.) juuᴢ [?] (I) hivuᴢ Kõ hiuᴢ Ku (K-Sj. J) Ивуса Pal₁ Ii-reg₁ И́вуса K-reg₂ ühuse Kr, hrl pl ivuhsõᴅ Kett. L P I (Kõ Ra J-Must.) ivuhset K-Ahl. ivuuhsõᴅ K L I ivuχsõᴅ ~ ivuuχsõᴅ P ivukseᴅ (R-Reg.) ivuksad K-Sj. ivussõᴅ Al. Kett. P M ivusset R-Lön. Lu-Len. ivusõᴅ Kett. M Lu Li Ra J ivuset R-Reg. ivusaᴅ M Lu ivuusõᴅ J ivvusõᴅ Lu iuhsõᴅ Po I iuχsõᴅ J iuφsõᴅ (Ke) iussõᴅ Lu igusset R-Eur. juuhsõᴅ (I) hivussõᴅ (Kõ) hiusõᴅ J hiuset K-Sj. Г̧ ïуксетъ Pal₁ iuset ~ ihwuscht ~ ihhust Kr juuksekarv, karv; juus, juuksed | vn волос; волосы
Lu tšülmässä se tuõʙ, ühtkaa ivussa eb õllu pääᴢ, plešši meeᴢ külmast see tuleb, ühtegi juuksekarva ei olnud peas, kiilaspäine mees
J kuss hitolt om puutunnu [= puuttunnu] naisiijõ ivuᴢ kust kuradilt on (siia) sattunud naiste juuksekarv?
J parra ivuᴢ meep šikkõra habemekarv läheb krussi
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks(ki) juuksekarv ei lange (peast) ilma ette määramata
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas)
M ivus pittšä, a meeli lühüᴅ ~ ivus pittšä, a ladva lühüᴅ vs juus pikk, aga aru lühike
P vaatan kast kaunissa ivuss vaatan neid punaseid juukseid
Lu ivusõd õltii alla põlviee pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi
Lu plešši inemin tšenell bõõ iussii kiilaspea inimene (on), kellel pole juukseid
M ivusõd õllaz valkõaᴅ, a äpiät ebõõ juuksed on hallid (valged), aga südametunnistust (häbi) pole
M tämä nii kõvassi heittü, ivusõd nõisti pissüü ta ehmus nii kõvasti, (et) juuksed tõusid püsti
M kazel inehmizel on enäp kasta võlkaa kui ivussia pääᴢ sel inimesel on rohkem (seda) võlga kui juukseid peas
M häiläb ivusat haijallaa käib (ringi), juuksed laiali
M ivusõd on laskõnu šaadrillaa juuksed on vajunud sorakile
M ku kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi, siis on juuksed vanunud
Lu minuu vunukal on ivusõt tšikkaraᴢ minu lapselapsel on juuksed lokkis
M näd ivusat pissüä niku avupää näe, juuksed püsti, nagu sasipea
Ra kudrid ivusõᴅ ~ Lu tšippur ivuᴢ ~ tšikkar ivuᴢ lokkis juuksed, kähar juus
J arvad ivusõᴅ hõredad (harvad) juuksed
M kõv̆vii guustat paksud ivusõᴅ väga tihedad, paksud juuksed
Lu täll ain on sirkaad ivusõᴅ tal on alati siledad (= siledaks kammitud) juuksed
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda
J liigõᴅ ivusõᴅ ~ võõrad ivusõᴅ valejuuksed
M kunnõ irte ivuzila .. (Al. 48) rl kuni (olen) lahtiste juustega (= kuni olen veel neiu, vallaline) ..
Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juukselõikaja juurde
J ivusõõ tolkka ~ ivuᴢ butšk juuksesalk
■
Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (taimekahjur); sajajalgne.
Vt. ka irti-ivuhsõᴅ, süntü-ivussõᴅ, tšikkarivuᴢ

jebi-jebi Lu (manamist v. kirumist tähistav deskriptiivne sõna | vn дескриптивное слово, обозначающее порицание, осуждение)
mill õli däädännain mokoma, että silmii lipi-lipi, a takkaa-silmii jebi-jebi mul oli onunaine niisugune, et silme ees lipitses, aga tagaselja manas

kaarmana L, g kaarmanaa = kormuna
d́eŋgad on mill kaarmanaza raha on mul taskus

kaasa¹ Kett. K L P M Kõ S Lu Ra I (R-Reg.) kaasõ K-Al. Lu kaaᴢ M Lu Li Ra J kaas Li J kaasaa P Lu kaaza K-Al. Lu-Must. kas Kr kaasa; kaasas; ühes | vn с собой; вместе с
M pantii kaasa leipää, piimää, võita pandi kaasa leiba, piima, võid
Lu miä tuõn sinuukaa kaasa ma tulen sinuga kaasa
Li võta evässä kaaᴢ võta teemoona kaasa
Lu mill on aika võtõttu kaasa mul on aega küll (mul on aega kaasa võetud)
K söötii, tšell mitä õli kaasa söödi, mida kellelgi kaasas oli
L mitä vart trubaa kannat kaasa mille jaoks sa pasunat kaasas kannad?
K annab niglaᴅ, niitiᴅ, a napŕeskad piäb õlla õmad kaasa (Al. 17) (perenaine) annab nõelad, niidid, aga sõrmkübarad peavad omad kaasas olema
Lu tämä õli minuukaa kaasa ta oli minuga kaasas
■
K juttõõ millõõtši, mikä teil mokoma aźźa on däädäs kaasõ (Al. 10) ütle mullegi, mis asi teil niisugune on oma onuga
Lu i se vana naizikkõ .. nevvo(i), kui õlla tämä veĺĺe kaaza .. (Must. 158) ja see vana naisterahvas .. andis nõu, kuidas olla (= käituda) tema vennaga ..

kahsi Kett. Set. K L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Reg. Ra vdjI) kahs Len. K L P Pi-Len. Ke M Lu Li Ra J I Ku kaχs K R V kahhsi J-Must. kahzi K-Salm₁ Lu-Must. J-Must. kachs ~ kachs-che ~ kaxe Kr Кахси Tum. Ка́хси K-reg₂ Кахсъ Ii-reg₁, g kahõõ Kett. K M-Set. Lu Li Ra J kahee K-Ahl. Ku kahyõ P kah̆hõõ M Kõ I kahõ J kaks | vn два
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on (sarnased) nagu kaks tilka vett
M kahta surmaa eb õõ, a ühtä ed vältä kaht surma ei ole, aga üht (sa) ei väldi
J ühess ärjess kaht nahka t tšizgo vs ühelt härjalt kaht nahka (sa) ei võta (kisu)
J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs kahest keermest (säigmest) ju nööri punutakse, kahest inimesest pere(t) luuakse (sünnitatakse)
P kahs velliä kahõs puolõ tietä i tõin tõiss eväd näe. se on silmäᴅ mõist kaks venda kahel pool teed ja teineteist (nad) ei näe? – Need (see) on silmad
P lasut kahyõ puolyõ lentääväᴅ vs laastud lendavad kahele poole
M üφs tee, a kahs aźźaa kk üks tee, (aga) kaks asja
M ühs iiri, kahs äntää. – tšentšä i tšennää paglat (Set. 18) mõist üks hiir, kaks saba? – Pastel ja pastlapaelad
M kahõl emäl viizii poigõõ. – tšäet (Set. 18) mõist kahel emal (kummalgi) viis poega? – Käed
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
M mill on lehmä mussaa i valkõat, kahta karvaa mul on lehm musta ja valget (värvi), kahte karva
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks (rehe)põrandatäit (vilja) pekstud
P lämmittääss kahs lämmikkua köetakse kaks küttekorda
I vakkaa kahs kõlmõᴅ vakka kaks-kolm
Ku hüü olt́śii päivää kahee kolmee vanaᴅ nad olid kaks-kolm päeva vanad
J kahõt sukad jalgõᴢ, tšülm ebõõ kahed sukad jalas, külm ei ole
S siäl tooš kahõt suudgaᴅ õlimma seal olime samuti kaks ööpäeva
M sis sööttääz üli kah̆hõõ tunnii siis söödetakse (last) kahe tunni tagant
Lu kahõõ välillä tootii ušatiikaa vettä kahe vahel toodi toobriga vett
Po eb vaattannu kaχχõi pùolõõ ei vaadanud kõrvale (kahele poole)
Lu jalka õli kahõs paikkaa kattši jalg oli kahest kohast katki
Lu .. siis tallab kahõl jalka(a) .. (Must. 159) .. siis käib kahel jalal ..
M kahõl viisiä saaʙ jutõlla kahteviisi saab öelda
J sõsaruzõd ühess peress, muut mõlõpat kaht laajaa õeksed on ühest perest, aga mõlemad on erisugused
Li ku tšülvetti siz võtõtti taas päält äesettii kahõlt kõrtaa kui külvati, siis uuesti äestati pealt kaks korda
Ra a pääle äesetää kahõlt piilᴅ aga pärast äestatakse kaks korda (üle)
Li kahõõ vellezee errostii kaks venda läksid lahku
Lu kahõõ taloo tapõttii riigaa kaks talu peksid rehte (koos)
Lu miä annin lahzil kahzii omenoo ma andsin lastele (igaühele) kaks õuna
M paa niitti kahzii kõrroo i tee sõlmu õttsaa pane niit kahekorra ja tee sõlm otsa
K kahsi sataa (Ahl. 42) kakssada
Lu perää peremes mahsi millõ kahs sattaa rublaa (Len. 278) pärast maksis peremees mulle kakssada rubla
K kahsi tuhatta (Ahl. 42) kaks tuhat
M tuli kahõõ tuhattõmõõ virstaa päässä kotoo tuli kahe tuhande versta tagant koju
K kahs tšümmeetä (Ahl. 41) kakskümmend
K kahs tšümmeet ühehsää kakskümmend üheksa
J näteliz lüüʙ vijjed vitsaᴅ, a kuus kahõt tšümmeneᴅ rl nädalas lööb viied vitsad, aga kuus kahedkümned
K kahsi toššamatta tšümmeetä (Ahl. 42) kaksteist
M kahs tõššmõtta tunnia öötä siiz nõisi laulamaa: χristo·ss vaskŕe·ss kell kaksteist öösel, siis hakkas (preester) laulma: Kristus on üles tõusnud!
J talvi saappõga päälüz õmmõlla kahs kõrtõin talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne
Lu kahs škiivanõ blokki kahe rihmarattaga plokk
J kahs rutškõin struga kahemehehöövel e. härghöövel
K kahs aarain ~ J kahs aarõin kaheharuline
■
P naizikko ep saa kahõss naine ei sünnita veel
J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu (kahe aruga) inimesega ei saa (sa) kuidagi kokkuleppele

kaihota Lu J, pr kaihoon: kaihon Lu, imperf kaihozin Lu kaevata, kurta; haliseda, hädaldada | vn жаловаться, пожаловаться; сетовать, посетовать; плакаться
Lu kaihoʙ: mill vaivattaap päätä kaebab: mul valutab pea
Lu eglee tämä kaihoz naapurill eile ta kurtis naabrile (oma häda)
Lu tämä tahop kaihota ommaa õnnõtussa ta tahab kurta oma õnnetuse üle
Lu itkuri, tämä ain kaihoʙ viriseja, tema aina hädaldab.
Vt. ka kaivalla, kaivata

kapteni Lu J-Tsv. kapte·eni ~ kaptõni Lu, g kaptenii Lu kapten | vn капитан
Lu meil jutõltii, jot kapte·eni on alussõz jumala meil öeldi, et kapten on laevas jumal
Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapteniks, oli mul madrus, ta oli söömar, sõi kahe mehe eest
Lu se piti õlla kaukaa meree kapteni, sai õlla portuu kaptenin see pidi olema kaugesõidukapten, (kes) sai olla sadamakapten
Lu kaptenii pomošnikad õltii šturmaniᴅ kapteni abid olid tüürimehed.
Vt. ka kapitana

karapuuᴢ J-Tsv., g karapuuzaa J jõmpsikas, poisiklutt, -põnn | vn карапуз
nää mi mill karapuus kazvoʙ näe, missugune jõmpsikas mul kasvab

kartta K Lu Li kartt Lu J-Tsv., g kartaa Lu Li J
1. mängukaart | vn карта (игральная)
Li sakkaan kartaᴅ segan kaardid
Li mänd́ettii karttaa mängiti kaarte
Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale
K arponikka vaattaab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ ennustaja ennustab kaartidega, mis tuleb
Lu mustalaizõt karttoill vizgattii mustlased panid kaarte
Lu mustalaizõd nämä karttoill katsottii mustlased, nemad panid kaarte
Lu mill on ühs lehto karttaa, enepii ebõ·õ mul on üks mängukaart (kaardileht), rohkem ei ole
Lu prostoi kartta pildita mängukaart
Lu kartiŋka kartta pildiga mängukaart
Lu kartaa lehto (üks) mängukaart (kaardileht)
Lu rüsümäel, jutõltii, õli kartaa baaba Rüsümäel, öeldi, elas (oli) kaardimoor
Lu kartta koloda kaardipakk
2. maakaart | vn карта (географическая)
J kaze kartaa pääll oŋ kõig näütettü: lidnõᴅ, mereᴅ, jõgõᴅ selle kaardi peal on kõik näidatud: linnad, mered, jõed.
Vt. ka maa-kartta, maa-mere-kartta, merikartta
Vt. ka kartti

karva K L P M Kõ S Lu Li J I Ku (Ra) karvõ Lu J karv Lu J-Tsv. Карва Tum., g karvaa P M Lu J Ku karva J
1. karv, harjas | vn волос(ок), шерстинка, щетинка
Kõ ińehmiizell on kainaloza karvaᴅ inimesel on kaenla all karvad
Kõ domovikka on mokom niku ińehmiin, a karvojeekaa majahaldjas on nagu inimene, aga karvane (karvadega)
K pantii šuuba tõiziippäi pahnuppäi karvat päällä kasukas pandi teistpidi (selga), pahupidi, karvad väljaspool
Lu katil on karvat siirillää kassil on karvad turris
Lu tševväässä lehmältä ajap karvaa kevadel ajab lehm (lehmalt) karva
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva
Lu ku sika on tapõttu, siis karvaa ajõtaa pois tulõõkaa kui siga on tapetud, siis karva (harjaseid) aetakse (ära) tulega
Kõ koirall on pittšä karva koeral on pikk karv
Lu ku vana takku tokup poiᴢ, nütt on lehmä uuvvõl karvõl kui vana takk (= takune karv) langeb ära, siis (nüüd) on lehmal uus karv
J õpõn üvää karvaa ep kantannuᴅ hobune head karva ei kandnud (= oli viletsa väljanägemisega)
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks(ki) juuksekarv ei lange ilma ette määramata (peast)
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas)
Lu mulkuu karvaᴅ (mehe) kubemekarvad
J ruumõs karva ihukarv
Lu kulma karvaᴅ kulmukarvad
Lu ripsi karvaᴅ ripsmekarvad
Ra silme karvõᴅ ripsmed
2. karv, värvus, värv | vn масть, окраска, цвет
L mõnõllaizõll karvall on matoi madusid on mitmesugust karva
K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma
M kraaskazin i tuli mokom iloza karva värvisin ja tuli niisugune ilus värv
Kõ kaŋgaz õli niku kahta karvaa, kõltõzõlla i roh̆hoozõlla lõuend oli nagu kaht värvi, kollakas ja rohekas
Ku ukolookall on seittsemää karvaa vikerkaarel on seitse värvi
J õsa mokom kamaĺikk, jot karva müü (karvõlt, karva poolta) kõlpais saraffõnaka pittä osta niisugune pluus, et värvi poolest kõlbaks sarafaniga kanda
J karvõlt väĺĺä menemä värvi kaotama, pleekima (värvist välja minema)
Lu õpõn on iiree karvaa hobune on hiirekarva (= hiirhall ~ hiirukas)
J kase sitts on taivaa karva see sits on taevakarva
P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa meil on kured tuhakarva
Lu iila on savõõ karvaa (mere)muda on savikarva
M kohvii karvaa kohvipruun (kohvikarva).
Vt. ka ivuskarva, kulmakarva, kultakarva, partakarva, silmkarva, vesikarva

karvanõ ~ karvan Lu karvane R-Lön., g karvazõõ Lu
1. karvane | vn волосатый, шерстистый
Lu karvasiini on päält kauniᴢ, alapooli on niku karvanõ kaseriisikas on pealt punane (= roosa), alapool on nagu karvane
Lu mõnikas pani karvassõ põvvõõ, ko võõrõtti lassa nännässe, štoby lahsi peltšäis mõni pani (midagi) karvast põue, kui võõrutas last rinnast, et laps pelgaks
Lu mill kazvõvaᴅ kehnoo elookaa karvazõt täiᴅ kk mulle kasvavad viletsa eluga karvased täid (selga)
2. -karva, karvaline, -värviline | vn какого-либо цвета, какой-либо масти
R savu karvane kanani (Lön. 695) rl mu suitsukarva kana.
Vt. ka kahskarvanõ, kõlmikarvanõ
Vt. ka karvainõ, karvakaᴢ, karvalliin, karvõin, karvõnõ

kazvaa K L P M Po Lu (Kõ Li J) kasvaa (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. J-Must.) kazvaaɢ I, pr kazvan K P M Kõ Po Lu Li Ra kazvõn Lu J, imperf kazvõn: kazvin K L M Kõ Lu J kazviin K M kazvazin Lu
1. kasvada | vn расти, вырастать, вырасти
Lu se lahs kazvaʙ silmää näheᴢ see laps kasvab silmanähtavalt
M lahzõt peened i oolta vähä, lahzõt kazvavad i oolta enäpi lapsed väikesed ja muret (hoolt) vähe, lapsed kasvavad ja muret rohkem
M anna miä vaatastaan, kui siä kazviᴅ las ma vaatan (korraks), kuidas sa oled kasvanud (kasvasid)
P siz juollaz etti üvässi kazvat kui vihmaa sataab da päivää paisaʙ siis öeldakse, et kasvad hästi, kui vihma sajab ja päike(st) paistab
M täm on armatoo lahᴢ, kazvab ilma em̆mää ta on vaeslaps, kasvab ilma emata
K müö kööhänn kazvimma me kasvasime vaes(t)ena
I siä viil pikkõnõ, paĺĺo piäb kazvaaɢ sillõõ sa (oled) veel väikene, sul tuleb palju kasvada
M peen sika, kumpa ep kazva, sitä meil ain kutsuttii sõlmusika väike siga, kes ei kasva, seda kutsuti meil ikka {s.} (= kängus siga, murd. kagarik)
Lu tüü nüd jo kazvitta suurõssi te olete nüüd juba suureks kasvanud
L tämä kazvi aivuo iloza ta kasvas väga ilus(aks)
Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs kännu järgi kasvab võsugi
I kuza rüüzroho kazvaʙ, sinnek kaivak kaivo kus luste kasvab, sinna kaeva kaev
L pantii kazvamaa kõikkõa: kapussaa, fjoklaa, i kõikkõa pandi kõike kasvama: kapsast, peeti ja kõike
P viĺĺat kazvavad üväᴅ viljad kasvavad head
M noor kazvava puu noor kasvav puu
Lu luukka on kazvõnnu putkii sibul on kasvanud putke
Po paju kazvap põõsaal paju kasvab põõsana
2. kasvada, sugeneda, tekkida | vn вырастать, заводиться, появляться
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil(e) kaks pead
M lahs pajatap suurijõ juttujõ välii, siz juõllaz: elä tuŋkõõ, varaa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib suurte (inimeste) juttude vahele, siis öeldakse: ära tüki (vahele), vananed vara, (sulle) kasvab pikk habe
Lu parta kazvi, a meeltä ebõõ kk habe kasvas, aga mõistust ei ole
Lu mill kazvõvaᴅ kehnoo elookaa karvazõt täiᴅ kk mulle kasvavad viletsa eluga karvased täid (selga)
Lu kaõ kazvaʙ silmää, silmijee kae kasvab silma, silmadesse
Lu välissä kazvab mitälee tšättee, tšippaa on vahel tekib midagi kätte, on valus
P villet kazvavat tšätiesie (vesi)villid tulevad (tekivad) kätte.
Vt. ka kazvoa, kazvolla, kazvossa, kazvõlla

kattsoa Lu Li J Ku (Ränk Kõ-Len. Ra) kattsua Lu J Ku, pr katson Lu Ra J Ku, imperf kattsozin Lu J
1. vaadata | vn глядеть, поглядеть, смотреть, посмотреть
Lu däädä kuttsu meitä kattsomaa suurt kallaa onu kutsus meid suurt kala vaatama
J mitä nii väärii katsod minu pääle, vai õõt süämiᴢ miks sa minu peale nii viltu vaatad, kas oled vihane?
Lu mees meeb metsää, a vatsa katsob kottoo. säärimarja (Must. 159) mõist mees läheb metsa, aga kõht vaatab kodu poole? – Sääremari
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole (metsa)
Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää vs pealt vaadata on ilus, aga ei maksa midagi (= ei ole midagi väärt)
Lu katso silmill, elä kõrvill vs vaata silmadega, ära (vaata) kõrvadega
J kuu katsop taivass kuu vaatab taevast
J jot võõrõss ep puuttua, katso mill (et) võõrast (vara) ei puutuks, vaata (sa) mul!
Li katso oĺa, elä toku emmää vaata (ette), Olja, ära kuku jääauku!
Lu J katso ettee ~ J katso etteeᴢ vaata ette (= ole ettevaatlik)!
Lu päivä katsop takkaa, tääp kehnoa ilmaa päike vaatab tagasi, ennustab halba ilma
Lu siä ku meet kuhõõ, katso peräll kui sa kuhugi lähed, vaata järele (= pane tähele)
Lu tšümmenikka näütäp tüütä i katsop päältä kümnik näitab tööd (kätte) ja vaatab üle
J kattsoma tšeerolla altkulmu vaatama, põrnitsema
Ku miä saop tahtozin kattsoa, kui smeela siä ooᴅ mina, ütleb, tahtsin vaadata (= teada saada), kui julge sa oled
Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime koosolekul ja arutasime (vaatasime), kuidas paremini korraldada küla asju
J mentii võrkkoi kattsomaa mindi võrke vaatama (= kontrollima)
Ränk katsop rahnoa vaatab mesipuud (= võtab mett)
Lu mustalaizõd nämä kartoill katsottii mustlased, nemad panid kaarte (vaatasid kaartide pealt)
J tšäe kattsojõ hiromant (käevaataja)
2. vaatamas käia, külastada | vn посещать, посетить, навещать, навестить
Li saunnaiss ku mentii kattsomaa, siiz jutõltii, etti mentii katt-sõlaisiill. ain mentii kattsomaa kazvoparvõd i sukulaizõᴅ kui mindi nurganaist vaatama, siis öeldi, et mindi katsikule. Vaatama läksid ikka eakaaslased ja sugulased
Lu tuli kattsomaa kottoo tuli koju käima (vaatama)
3. järele vaadata, valvata, hoida | vn присматривать, смотреть (за кем-чем)
J pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl (ema) pani (mu) väikesena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma
J kattsozin velloo karjoi rl hoidsin venna karju
Lu botsmani, tämä katsoʙ koko parahoda meno pootsman, tema vaatab aurikul kõige järele
J papill on paha piika, ep katso lehmii perilee preestril on halb teenijatüdruk, ei vaata lehmade järele
Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõ kattsojõ lapsehoidja
4. hankida, muretseda | vn доставать, достать
J nüt tarz [= tarviz] õpõn kattsua nüüd on tarvis hobune hankida
5. katsuda, püüda (midagi teha) | vn стараться (сделать что-либо)
Lu meed lidnaa, ni katso õssaa ookapõssi, sõppaa vai tšentšämüssä (kui) lähed linna, siis katsu osta odavamini, rõivast või jalatseid
Lu tämä kõikõllõ viittää kattso petelle ta püüdis (tüdrukut) igati (igal viisil) petta

kattsõlain Li katsikuline | vn посетительница роженицы, участница роди́н
tänävä mill õltii kattsõlaizõᴅ täna olid mul katsikulised (katsikul).
Vt. ka kattsoja, kattsolain

kattši Kett. K P M Lu Li J katki Ku katki; pooleks; pooleli | vn (наречие со значением повреждённости, неисправности)
P sis kurahsyõkaa lõikatass sityõt kattši siis noaga lõigatakse (viljavihkude) sidemed katki
Lu niitti meep kattši niit läheb katki
Lu retši on kattši regi on katki
Lu ühz õhja on kattši üks ohjaharu on katki
J lõikkaz elo-soonõõ kattši, tuli paĺĺo vertä lõikas tuiksoone läbi (katki), tuli palju verd
Ku siz ot́śin puukookaa leikkaziŋ kurkuu katkɪ, d́i tuliŋ kottoo siis võtsin (ja) lõikasin (karul) pussiga kõri läbi (katki) ja tulin koju
J kattši tetšemä katki tegema
P tämä jäi kĺapsaakaa sinne tšiin i näri eneltäs kattši ännää ta (= kass) jäi (sabasse pandud) näpitsaga sinna kinni ja näris endal saba pooleks
Li veto-paalikka meni kattši vägikaigas läks katki
Lu jalka õli kahõs paikkaa kattši jalg oli kahest kohast murdunud
J proovva va menne võõrasõ taraa, järestä leep tšäsi dalisko jalk kattši proovi vaid minna võõrasse aeda (vargile), kohe murdub käsi või jalg
J elka hüppiga kõrkalt, saatt jalga dalisko tšäe kattši ärge hüpake kõrgelt, murrate käe või jala
Lu mill meni tšäsiluu kattši mul murdus käeluu
Li tuulõkaa meni puu kattši tuulega murdus puu
J aita on rikki, riugud menti kattši aed on katki, latid murdusid
J tüüt kattši (poolõlõ) jättämä tööd pooleli (katki) jätma
■
M näüp päältä, etti jo ize on kattši umalaᴢ, a ain õtsiʙ rah̆haa võlgassi pealt on näha, et ise on juba maani purjus, aga aina otsib raha võlgu (võtmiseks)

kattõõssa Li kattõssa Lu kattõõssaɢ (I), pr kattõõn Lu, imperf kattõõzin = kattõita
Lu mill piäp kattõssa katõsõvaakaa mul tuleb end tekiga katta
Li katõ võib õlla paĺto vai hod́ mikä, migääkaa saap kattõõssa kate võib olla palitu või ükskõik mis, millega saab end katta
Li seneka sis kattõõsti sellega siis kaeti end

katõsõpa Kõ Lu tekk, kattevaip | vn одеяло, покрывало
Lu mill piäp kattõssa katõsõvaakaa ma pean end katma tekiga
Lu õltii lõŋkõzõt katõsõvaᴅ olid villased tekid
Lu puuvillan katõsõpa puuvillane tekk.
Vt. ka katõ

kaugõssi M Lu J-Tsv. kaugõss Lu I = kaugaassi
1.
Lu ku kaugõssi kast elloa mill tappaaʙ kui kauaks seda elu mul jätkub?
Lu meil mentii einä maalõ, jääti kaugõssi, taitaa on paĺĺo tüütä meil mindi heinamaale, jäädi kauaks, vist on palju tööd
J kuhõ on nii kaugõssi viipiünnü kuhu (ta) on nii kauaks jäänud (viibinud)?
2.
Lu miä menin kaugõss laakoa rantaa ma läksin kaugele (mööda) madalat randa
M ku sälko meeb emässä kaugõssi, siiz emä kõv̆vii irnoʙ kui varss läheb emast kaugele, siis ema hirnub kõvasti

kehno Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) kehn K ḱehno J Ku kõhno, g kehnoo K Lu J I
1. halb, paha; vilets, kehv | vn плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый
Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb
M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk head on surnud, jäänud on (ainult) halvad
M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks
M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest
M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene
M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks
M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta
Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma
Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna
Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega
Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu
Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga
Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük
M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha
M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?
Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb
I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?
I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud)
2. subst halb, paha | vn зло, худо
M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba
Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba
3. kõhn, lahja | vn тощий, худой
M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?
M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar
4. lahja, vesine | vn водянистый, жидкий, слабый
M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks)
5. vanapagan, vanakuri | vn нечистый, чёрт
I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vanakurja jälgedele
■
Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́χ́ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha
Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik
Li teeb kehnoa ajab iiveldama

kerkiissä Lu Li (Ra), pr kerkiin Li Ra kerkin Lu Li, imperf kerkiizin: kerkizin Lu Ra jõuda (ajaliselt) | vn успевать, успеть
Lu millä piäp tänä poolõssi päivässi kerkiissä tüχ́χ́ee mul tuleb täna lõunaks (keskpäevaks) tööle jõuda
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
Li tänävä miä en kerkiinnü sitä tehä täna ma ei jõudnud seda teha
Lu kerkis tämä tull vaa näjjee tüvvee, tuli maai·lmaa suur sää vaevalt (aga) jõudis ta tulla nende juurde, (kui) puhkes (tuli) ilmatu suur torm
Li rüiskõvvaizõs kala kerkiʙ tšühseessä, a vot saijjõkõvvaizõs, sis toorõ kala ep kerki tšühseessä rukkileivatainast koorikus (= pirukas) jõuab kala küpseda, aga vaat saiatainast koorikus, siis toores kala ei jõua küpseda.
Vt. ka kergitä

kissai M, g kissai dem. kott, kotike | vn киса́ (особый мешочек)
mill eb õõ peentä kissaita mul ei ole väikest kotikest.
Vt. ka kisa

komu Lu, g komuu Lu tükk, klomp, kamakas, pank; (lume)pall | vn кусок, ком, комок; снежо́к
mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
liiva komu liivaklomp
maa komu mullakamakas
suukkuri komu suhkrukamakas (suurem tükk suhkrupeast)
jää komu jääpank
lahzõd annõtaa lumi kommuja tõinõ tõizõl lapsed pilluvad üksteisele (= üksteise pihta) lumepalle.
Vt. ka lumikomu
Vt. ka koma¹, komakka, komka, komma, kromka, käŋkkü, käŋkü, känttsü, kääkkerä, kääkkä, kääkkü

konsti M Lu Li, g konstii M
1. temp, vigur; mustkunst; nõidus | vn штука; фокус; колдовство
Lu tämä ain ommaa konstia piäʙ tema teeb aina oma tempe
Li katkoob õmije konstijekaa teeb oma tempe
Lu näd õli konsti näe, oli (selline) mustkunst
M mill enell õli mokoma konsti siğgaakaa mul endal oli niisugune nõidus seaga
2. asi, lugu | vn дело, история
M se õli koko konsti see oli kogu lugu
Lu mikä uuz juttu ilmauʙ, niku eri-omain konsti, niku uuz meno mingi uus jutt ilmub, nagu eriline lugu, nagu uus asi

ku K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku kuu J-Must. I k Lu J
1. temp kui | vn когда
Lu veri kakkuja teχ́χ́ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse, kui siga tapetakse
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast)
J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää kui kana laulab, see ei tähenda head
2. kond kui | vn если
Lu sutta ku peltšäät siz mettsää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti tehtud (= ahju panemise eel ristimärki peale vajutatud), (siis) kratt võtab (ära)
M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammek kaivossa vee kui on madal kaev, siis võtame konksuga kaevust vett (vee)
Lu em miä väzü, ku va siε ei mina väsi, kui vaid sina (ei väsi)
J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul silma(muna)d peast (välja)
3. komp kui, nagu; (just)nagu | vn чем, как; как будто
Lu tšülmä vesi on raŋkapi ku sooja külm vesi on raskem kui soe
Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine
M muud ep tee ku ain piippu ampaiᴢ muud ei tee, kui aina piip hambus
J muut miä üvää en saanu mittää, ku ühtee gooŕaa va näin muud head ei saanud ma (elus) midagi, kui nägin vaid üha muret
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on nagu kaks tilka vett
Lu joožikka taloᴢ on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
Ra en ku õõ nähnü mittää ma ei ole (just)nagu midagi näinud
4. kui, kuidas; kuivõrd, küll | vn как; насколько
Lu ai ku vähä oh kui vähe!
M ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah, kui ilusasti kasvab noor männik
Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi kui(das) päike kõrvetab, vist tuleb äikest
Lu aivoi, ku paisõttu mill tšäsi oi-oi, kuidas mul käsi üles paistetas
Li sinne kõikii ku joostii suipäi kuidas kõik jooksid ülepeakaela sinna
Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ kui(võrd) purjus on inimene, näe, püherdab maas
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
M ku on laihukkõin küll on lahjuke
5. et, kuna | vn что, так как
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
Lu mitä sill on, ku siä õõd ni valkaa mis sul on, et sa oled (näost) nii valge?
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan(gi) nii (väga) kala
6. kuni | vn до тех пор, пока
M laulamma nii kauvaa ku noorizo eväd mee vällää laulame nii kaua, kuni noored ei lähe ära
■
J ais siä hullu ku hullu, ved om voho, ebõõ pappi oi sina püstihull (hull mis hull), (see) on ju kits, mitte preester!
J selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevalt hingab
M ahatap kurkku sellällää, muuta ku täm̆mä ääli kuuluʙ karjub täiest kõrist, muudkui tema hääl kuuldub.
Vt. ka ko¹, kui, kuileeʙ, kõõ, kõõᴢ

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal₂ K-reg₂
1. temp kui | vn когда
M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg
K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab
L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära)
2. kond kui | vn если
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane
Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
3. komp kui, nagu | vn чем, как
K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie {m.} (= vennanaine v. mehe vennanaine)
Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha
K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi
Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik
M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis
4. kui? | vn как?
Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?
Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?
J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?
5. adv kui, kui(võrd), kui (tahes) | vn как, сколько, насколько
Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa)
Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin
J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis
J kui tarkk tämä ni õlko .. kui tark ta ka poleks ..
M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida
6. kuidas? | vn как?
K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?
J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?
Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?
Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?
Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?
L kui nii kuidas nii(viisi)?
J kui viisii kuidas(viisi)?
7. adv kuidas | vn как
J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs kuidas külvad, nõnda lõikad
L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas
Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene
Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad
J kui puutuʙ kuidas juhtub
K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis
Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti)
P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta)
8. kuidas ka | vn как ни, хоть как
M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks)
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib
Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi
9. (kuidas, kuivõrd) küll | vn как, насколько
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
■
J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid)
J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi
M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad
L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb
J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal.
Vt. ka kojokui, niinkui
Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ

kurkku K P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. vdjI Ku) kurkko (Ko J) kulkku Lu Ку́рку Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Ку́лку Pal₁, g kurkuu M Lu Li J Ku kulkuu Lu kurk; kõri | vn горло; гортань
Ra kalaa roo meep kurkkuu, nõizõn tšöhimää kalaluu läheb kurku, hakkan köhima
M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada
I kurkkua mil vaivattaaʙ, pajattaag en jaksa mul valutab kurk, ei suuda rääkida
M kurkku korizõʙ, viinaa tahoʙ kurk koriseb, viina tahab
Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma
J tämä on õmass kurkuss maad i metsäd läpi ajannuᴅ ta on oma kõrist maad ja metsad läbi ajanud (= on maad ja metsad maha joonud)
M vat ku piru, võtti kurkussa tšiin, tahtõ kurissaa vaat kus kurat, võttis kõrist kinni, tahtis (ära) kägistada
Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraas läks hingekurku
M kurkuu sõlmu kõrisõlm
■
Lu hohotab nagraa kulkku lõhtši hirnub (murd. hohutab) naerda, (nii et) kurk lõhki
Lu ain kurkku harrillaa mörnäʙ alati karjub täiest kõrist
Lu kohalt kurkkua mörnäʙ karjub täiest kõrist
M lahs radgõp koko kurkussa laps karjub täiest kõrist
Lu mill on se issumin külläüttänüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini
Lu en taho nähä, mil tämä on kurkuu pääl (ma) ei taha (teda) näha, mul on temast kõrini.
Vt. ka nootaakurkku, vesikurkku
Vt. ka kõri, kõrimuᴢ

kõhtaiᴅ M = kõõzniiᴅ
mill bõllu kõhtaiᴅ kast, etti mato pani lehmää mul polnud kunagi seda, et uss oleks salvanud lehma

küll L P M Lu Li J kül K J tšüllä J-Must. tšüll P
1. küll | vn уж
Lu ettsimizee küll ettsizin, a el levvä otsisin küll hoolega, aga ei leia
J küll miä mahzõn küll ma maksan
J luppa va küütti-mehele tšaaju rahat, kül siiz ajaʙ luba aga küüdimehele jootraha, küll (ta) siis sõidab
P ko lieb vajaa ni küll tämä tulõʙ kui läheb vaja, küll ta siis tuleb
Lu küll on kõva tauti küll on raske tõbi
2. küllap, ilmselt | vn наверно, небось
P küll siε nüt tahot süvvä küllap sa tahad nüüd süüa
J kül se tševäell taaz leeb upotuᴢ küllap kevadel tuleb jälle uputus
3. küllalt, küll | vn довольно, достаточно
J jõka päiväle saap küll omassa töössä igale päevale saab küllalt omast tööst
J mill on aika küll mul on aega küll.
Vt. ka küllält

külläüttüä Lu, pr külläütün, imperf külläüttüzin küllastuda, (ära) tüdineda | vn насыщаться, насытиться, приедаться, приесться
mill on se issumin külläüttünüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini

leevvä Lu lid́d́ä M-Set. lidjä (Kett.) leeäɢ vdjI I, hrl pr 3. p leeʙ Al. Kett. Len. K U P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku lieʙ Al. K R U L P Po Ko ĺeeʙ Kett. leebe M leep Kr leʙ Al. M Po J, (potentsiaalse kõneviisi tunnusega с признаком потенциального наклонения:) -neʙ R S Lu Ra J I lieneʙ Al. R L P
1. olla (tulevikus), tulla, muutuda, jääda; hakata, saada | vn быть (в будущем); стать
Lu kassin piäʙ leevvä üvä sarka, üvä koto siin saab olema hea põllutükk, hea maja
I miä tänä voona läz̆zii, a tulavoona tah̆hoo õllaɢ terveenä, leeäɢ terveenä tänavu ma olen haige, aga tuleval aastal tahan olla terve
I eb leek kuhõp pannaɢ ei ole, kuhu panna
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meid eʙ lee vs maad-puud jäävad, aga meid ei jää
Lu et tee tüütä, eb leene i süüvvä (kui) sa ei tee tööd, ei ole ka (midagi) süüa
Lu alusõl eb leene õnnia, ku inemiin alusõš tširrooʙ purjelaeval ei ole õnne, kui inimene laevas kirub
M kui on van̆naa ja uuvvõõ jouluu välillä puut härmäzä, siz leeb marjavoosi, i taramarjaa i mettsämarjaa, kõikkõa leep paĺĺo kui jõulu ja uusaasta vahel on puud härmas, siis tuleb marja-aasta, nii aiamarju kui ka metsamarju, kõike tuleb palju
Lu ku linnud lennellää maata vassaa, siz leeb vihma kui linnud lendavad maadligi, siis tuleb vihm(a)
Lu tänävä õltii lassa risittämäᴢ, leevvä rissijäizeᴅ täna käidi (oldi) last ristimas, tulevad ristsed
J kase paari jo on tšihlõᴢ, tšiire leevvä pulmõᴅ see paar on juba kihlatud, varsti tulevad pulmad
I kõhta leep talvi varsti tuleb talv
I miä ih̆hoo, nämäd leevät teräväᴅ ma ihun (nuga ja saagi), need saavad teravaks
J ku leeb api-meeᴢ, siiz miä tait saan tüükaa kokkoo kui tuleb abiline (abimees), siis ma saan vist tööga valmis
M mee parõp mak̆kaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
Kõ vaata, mitä seness leeʙ vaata, mis sellest saab (tuleb)
M mill lehmä nellättä vazikkaa leeʙ mul toob lehm neljanda vasika (mul tuleb lehm neljandat korda lüpsma)
L maa lieneb rautõnõ, a taivaz lieb vahtšinõ (muinasjutust:) maa muutub raudseks, aga taevas vaskseks
K mat́o ku kazvaʙ, leeʙ mokom niku emä kui Matjo kasvab, tuleb samasugune nagu (ta) ema
S leeʙ naizikko saab abielunaiseks
L lienen lidnaza alkoi kantajanna hakkan linnas küttepuude kandjaks
Lu mil leeb itšävä tätä, miä õõn õppõõnut tämääkaa mul hakkab temata igav, ma olen temaga harjunud
Lu leed läsivä terve voosi oled terve aasta haige
Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks
M miε leen üφsinää ma jään üksi
M sillõ kõikk leep prostittu sulle antakse kõik andeks
Li elä märnä, leeb ohto märnää ära karju, küllalt on (juba) karjutud
2. pidada, sunnitud olla | vn надо, должен (со связкой ‘быть’ в будущем времени)
L lieb mennä mettsεä obahkaa tuleb metsa seenele minna
L lieb minuu manaχann õlla kõikk itšä ma pean kogu elu munk (mungana) olema
Kett. sinuu leep pesä sa pead pesema
■
K mitä leeb õli karjušill tšäezä karjusel oli midagi käes
L mitä lieb lutši, mokomat sõnaᴅ juttõli midagi posis, lausus niisuguseid (nõia)sõnu
M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha (= välimusest märgata), et poiss jääb haigeks
J se on mikä lep tšud́esa see on mingi(sugune) ime
M mikä leeʙ kukõd ratkoaz laulaa millegipärast kuked lõhuvad laulda
S tšel leep tuli narvass keegi tuli Narvast
I kuhõl lee staruh kazell aikaa meni eit läks sel ajal kuhugi
K siä ku b lie tahod mennä tšäümää enelleez nuorikkõata (Al. 10) sa tahad vist endale noorikut kosima minna?

lehmä Len. K R-Reg. L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. U Ja-Len. Ko) lehmᴀ̈ Ku lehm Lu J Ku leh́ḿ J-Tsv. lehema ~ lehme ~ lähema Kr Легма Tum. Лехмя ~ Лэгмя Pal₂ Лэ́гме K-reg₂ Ii-reg₁, g lehmää K M Kõ Lu leh́mää J-Tsv. lehm | vn корова
S lehmät paĺĺo piimää antavaᴅ lehmad annavad palju piima
Lu suuris talolois õli kõlmõd lehmää i neĺĺä, a nüd on kõig ühzii lehmii suurtes taludes oli kolm lehma, (oli) ka neli, nüüd on kõik ühe lehmaga
Li tšüläzä õli vähä lehmiε külas oli vähe lehmi
J lehmäd lassaa progonallõ lehmad lastakse karjateele
Lu lehmät tšävvää karjaᴢ, karjušši vahib lehmijä lehmad käivad karjas, karjane valvab lehmi
I tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ küla lehmad (lehmi) aeti hommikul karja
L lehmäle pantii drolli kaglaa, muitõ ep kuul, .. jääb mettsää lehmale pandi krapp kaela, muidu ei kuule (teda), .. jääb metsa
Lu lehmä õli pagana, lauta õli pantu sarviijõ lehm oli tige, laud oli pandud sarvisse
J paŋkaa leh́met tšüttšesee tšiin pange lehmad kütke (kinni)
M mill on lehmä mussaa i valkõat, kahta karvaa mul on lehm musta ja valget (värvi), kahte karva
J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist lehm laudas, keel väljas?
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
K ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs (kui) üks lehm on sitane, (siis) situb kogu karja (täis)
M lehmä räägaʙ ~ I lehmä rääguʙ ~ Lu lehmä muukiʙ ~ vdjI lehmä müüdžiʙ lehm ammub
I lehm nõisi müükkimää lehm hakkas ammuma
Ku lehm mörni lääväᴢ lehm ammus laudas
J lehmed unissa lauttõᴢ lehmad inisevad laudas
Lu lehmäl on jo johsu aikõ lehmal on juba innaaeg
Lu lehmä tahob johzõttõmissa lehm tahab paaritamist
Lu lehmä on ärjizä lehm otsib pulli
Lu lehm johsi lehm otsis pulli
Lu lehmää veimmä ärjäl viisime lehma pulli juurde
J lehmed on joostu lehmad on paaritatud
Li lehmä on tiin lehm on tiine
J lehm tuõp kantõma lehm tuleb poegima
P lehmä tuõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb piima (= hakkab lüpsma), kui poegib, pärast poegimist
Lu lehm on poikinnu lehm on poeginud
M lehmä tetši vazikaa lehm poegis (tõi vasika)
J lehm hülkes piimää lehm jäi kinni (lakkas piima andmast ~ jättis piima ära)
M meelevä viizaz lehmä tark (ja) kaval lehm
I süämikko lehmä tige lehm
Lu bluutka lehmä meeb ääree hulkuja lehm läheb (karjast) kõrvale
Lu tširjava lehmä ~ Li tširjavõ lehmä kirju lehm
Lu pilkko lehmä, pilkkopää lehmä lauguga lehm, laukpea lehm
R mahikka lehmä aher lehm
Li kõik õllaa noorõd lehmäᴅ, eeskantõizõd lehmäᴅ kõik on noored lehmad, esimest korda poegivad v. poeginud ja piima tulevad lehmad
M lehmää uhar lehma udar
M lehmää uhtõrõᴅ lehma nisad [sic!]
Lu lehmää nänni ~ lehmää nännü lehma nisa
M tšennää paglaᴅ .. lehmää nahgassa pastlapaelad .. lehmanahast
Lu luttu õli tehtü lehmää sarvõss lutt (= lutipudel) oli tehtud lehma sarvest
K lehmää liha veise-, loomaliha
M müimmä lehmä lihaa (Len. 258) müüsime veiseliha
I lehmää võita lei tegin (= lõin kokku) võid
Li lehmää sitta lehmasõnnik
Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, aina vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas oli aina (karja)kord
M kase on lehmii tauti see on lehmade haigus
L ulaskaa päivä õli lehmii pühäpäivä ulasepäev oli lehmade püha
■ Ku hään oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk. ta oli uus lehm karjas; M Lu jumalaa lehmä Lu sametlest (väike punane mullas elutsev ämblikuline); M Lu lepatriinu
P jumalaa lehmä on mokomain pikkarain kauniz elokaᴢ sametlest on niisugune väike punane putukas
J lazz jumalaa lehm lentämä lase lepatriinu lendu
I lehmää tšeeli sõnajalg
Lu lehmä-venta on tuulõõ mukkaa vääntemine, loovimizõõ aikana teχ́χ́ää lehmä-venta suurõll lainõõll, müütää lainõtta lehmavänt on pärituult pööre, loovimise ajal tehakse lehmavänd suure lainega, mööda lainet.
Vt. ka eeskanto-lehmä, jumalalehmä, lühsö-lehmä, maholehmä, partalehmä, puna-lehmä, sukulehmä.
Vt. ka lemmo

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg₂ Лейбъ Ii-reg₁ Ле́йбь ~ Лейпя Pal₂, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea
■
J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

lekarstva P M Lu (Ra-Len. J-Tsv.) ĺekarstva L (J-Tsv.) lekarsva (Lu), g lekarstvaa M Lu (arsti)rohi, ravim, arstim | vn лекарство
Lu miä võtin lekarstvaa ja se võtti kivuu poiᴢ ma võtsin rohtu ja see võttis valu ära
J isä meni aptekkii tooma tütöle ĺekarstva isa läks apteeki tütrele rohtu tooma
Ra tämä anti lekarstvaa i lehmä praavius (Len. 203) ta andis rohtu ja lehm paranes
J sai järestää vasusõõ siitt lekarstvõss sai sellest ravimist kohe abi
L romaškass ĺekarstvaa tšihuttaass soolikarohust keedetakse ravimit
Lu kalimmarjass teχ́χ́ää lahsiillõ lekarstvaa lodjapuumarja(de)st tehakse lastele ravimit
Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi, siz juutii ku lekarstvaa ennemalt joodi sookailuteed, kui saadi külma, siis joodi nagu arstimit
Lu toomi-marjaa pannaa viinaa sekkaa, teh́h́ää nastoikaa, ku on süä-tauti, siz juuvvaa, on üvä lekarstva toomingamarju pannakse viina sisse, tehakse nastoikat, kui on kõhulahtisus, siis juuakse, (see) on hea arstim
M galgani on mokoma lekarstva, mokomad juurõᴅ, se on aivoo üvä vattsatavvissa tedremaran on niisugune ravim, niisugused juured, see on väga hea kõhuhaiguse vastu
Lu mill on üvät kapliᴅ, lekarstvaᴅ mul on head tilgad, ravim(id)
Lu juumizõᴅ, kane õllaa dohtarii lekarstvaᴅ {j}-d (= vedelravimid), need on arstirohud

lennekkine (J), g lennekkizee tiivake | vn крылышко
ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, sirkuu siiveᴅ, sääzää sääreᴅ, leppälinnuu lennekkizeᴅ rl kui mul oleks sirgu tiivad, sirgu tiivad, sääse sääred, lepalinnu tiivakesed

lennoza: lennoᴢ Lu Li J-Tsv. adv lennus | vn на лету (наречие в форме ин-а от lento)
Lu linnud õllaa lennoᴢ linnud on lennus
■
Li miä õõn ain lennoᴢ, mill bõõ mittää aikaa, ühtäpäätä miä õõn lennoᴢ ma olen aina lennus, mul ei ole üldse aega, ühtsoodu olen ma lennus (= mul on alati kiire).
Vt. ka lennolla, lentäjezä

lennätä P M Lu Li (Kett. K L Kõ Po Ra J) lennetä (Ku) lennet ~ leńnet J-Tsv. lennätäɢ, pr lentääʙ Kett. M Kõ Po Lu Li J I lentεäʙ L P lent́śiiʙ Ku lentab Kr, imperf lentäzi ~ lentäᴢ Lu Li lentezi J lentääzi Li lentääᴢ J lentii Kett. L P M Kõ Po Lu Ra I lenti I lent́śiᴢ Ku = lentää
J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, .. leppälinnuu lennekkizeᴅ, lentäizin üli lepikoo rl kui mul oleks sirgu tiivad, .. lepalinnu tiivakesed, lendaksin üle lepiku
M linnuᴅ lentiiväᴅ soojilõõ mailõõ linnud lendasid soojadele maadele
J a kuza kukko? – lentääz üli ühessämee meree rl aga kus kukk? – Lendas üle üheksa mere
I kõõs tšäko lentääʙ tšüllää, sis juullas põlo leeʙ kui kägu lendab külasse, siis öeldakse, (et) tuleb tulekahju
M vahtigaa kui luikoᴅ lentääväᴅ, nii oottõgaa tšiireess lunta jälgige, kui luiged lendavad, siis oodake varsti lund
J kiuru lentääp kõrkaalla lõoke lendab kõrgel
J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata
M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab
Ku para niku lintu lent́śiiʙ. ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ kratt lendab nagu lind. Teda ennast ei ole näha, ainult sädemed lendavad
Po ku ińehmiin kùolõʙ, siz entši lentääp taivaasõõ kui inimene sureb, siis (ta) hing lendab taevasse
P lasut kahtyõ puolyõ lentääväᴅ vs laastud lendavad kahele poole
K säteed lentääväᴅ sädemed lendavad
Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= siis saad surma)

lepikko M Lu Li J (Kett. P), g lepikoo J lepik; lepistik | vn ольшаник
J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, .. lentäizin üli lepikoo rl kui mul oleks sirgu tiivad, .. lendaksin üle lepiku
M leppäsiinet kazvavad lepikkoᴢ, leppämettsäᴢ lepaseened kasvavad lepikus.
Vt. ka lepikkomettsä, leppizikko, leppämettsä, leppäzikko

liika Kõ Lu J (Kett. K) liikõ Lu liik J-Tsv. liikᴀ Ku, g liigaa ~ liikaa J
1. adj., subst liigne, üleliigne, liig- | vn лишний, излишний, чрезмерный
J liik entši pereᴢ, liik kulu liigne inimene peres, liigne kulu
J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep se liika juukki üvvää tee ei see liigne joomine head tee
Kõ ain liigad rahad meneväᴅ aina kulub liialt raha (aina lähevad liigsed rahad)
Lu liikõ juttu on se, ku inemin pajatõʙ rohkaapi, mitä piäʙ liigne jutt on see, kui inimene räägib rohkem kui vaja
J liik hlopott üleliigne askeldamine
J mikä on liik, viskaa menemä mis on üleliigne, (see) viska minema
Lu sitä riissa mill ep piä, se riissa tuõb millõ liigõssi seda asja pole mulle vaja, see asi on mulle üleliigne
K jo jäin liikaa i tüttärilee juba jäin liigseks tütardelegi
K tulin liigassi liikuttajalõ (Al. 48) rl muutusin (tulin) liigseks liigutajale (= emale)
J ühs õli liika üks oli üleliia (üleliigne)
Lu põrsaall on liigõd ampaaᴅ põrsal on liighambad
2. paaritu | vn нечётный
J liik vai paari paaritu või paaris?
3. varu-; lisa- | vn запасной; дополнительный
Lu liikoja seiliä piεtää kanttsiᴢ varupurjesid hoitakse vöörikantsis
J salaa kirstulõ väliss teh́h́ä liik põhjõ salakirstule tehakse vahel lisapõhi (= kahekordne põhi, salapõhi)
■
J tälle kazvo sihe kõhtaa liika liha, kuza õli lõikattu talle kasvas sinna kohta liigliha, kust oli lõigatud (= opereeritud)
Lu liika sooli pimesool
J liigõd ivusõᴅ parukas
J üväss inimizess kõnsait eväd nõsa liikaa juttua heast inimesest ei räägita kunagi tühja juttu
J liikaa tetšemä liiga tegema (= solvama, ülekohut tegema).
Vt. ka liikõin

linnaᴢ Lu Li J ĺinnõᴢ J-Tsv., hrl pl linnahsõᴅ K U L P M Kõ linnaχsõᴅ P linnahzõt Ränk linnahset K-Ahl. linnaahsõᴅ K P linnassõᴅ M Lu Ra (J) linnasõᴅ Lu Li linnõsõᴅ J ĺinnõsõᴅ J-Tsv. linnased | vn солод
Lu ennee kazvatattii linnassõt kotonn. õzrass daĺi rüttšeess kazvatõttii linnasõᴅ varem kasvatati (= idandati) linnaseid kodus. Odrast või rukkist kasvatati linnased
Lu ku linnassa kazvõtõtaa, siiᴢ viĺja lazõb jalgõᴅ vai juurõᴅ kui linnaseid kasvatatakse, siis vilja(terade)le kasvavad (vili laseb) eod (jalad) või juured
Lu eestää ne linnazjalgaᴅ võtõtaa poiᴢ, siiᴢ javõtaa, siis tuõʙ linnaᴢ, siis tšihutõtaa olutta algul võetakse need linnaseeod ära, siis jahvatatakse (idandatud terad), siis tuleb linnas(ejahu), siis pruulitakse õlut
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnaseid (= idandatud teri) hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära
J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata (lase) linnased käsikivil
J linnõsõd on kasõttu, nõissa olut keittemä linnased on (märjaks) kastetud, hakatakse õlut pruulima
U no esimeizee kattilaa tšihutan, senee paan õluu päälee, linnahsidje päälee no esimese pajatäie (vett) keedan, selle panen õlle peale, linnaste peale
Li enne kopitõttii linnõssõ. kõõs tuli jürtši, siis kopitõttii kappa end́essä ennemalt koguti linnaseid. Kui tuli jüripäev, siis koguti kapp (linnaseid) inimese pealt
Ra jeka üφs anti linnassiit ja siis keitettii tšülää ühteiss olutta igaüks andis linnaseid ja siis pruuliti küla ühisõlut
L mill on sigla täünεä linnahsiita mul on sõelatäis (sõel täis) linnaseid
J kahtšümmett naglaa linnassii kakskümmend naela linnaseid
Li linnasõõ jalgaᴢ linnaseidu
P linnaχsyõ jalgaᴅ ~ Lu linnasõõ jalgõᴅ ~ M linnassõõ jalgassõᴅ linnaseeod

lipi-lipi Lu (lipitsemist tähistav deskriptiivne sõna | vn дескриптивное слово, обозначающее заискивание)
mill õli däädännain mokoma, että silmii lipi-lipi, a takkaa-silmii jebi-jebi mul oli onunaine niisugune, et silme ees lipitses, aga tagaselja manas

loomuᴢ M Lu Li, g loomuhsõõ: loomusõõ Lu
1. loomuse-, püügikoht (noodapüügil) | vn тоня
Lu kussa saab nootaakaa tõmmõtõ vai püütää, se paikka on loomuᴢ kust saab noodaga tõmmata või püüda, see paik on loomusekoht
Lu jõka nootal õli õma loomuᴢ igal noodal oli oma loomusekoht
Lu nootaa loomuᴢ noodapüügikoht
2. fig loomus, saak | vn добыча
Lu ku mitätši inemin lövväb vai saaʙ, siiᴢ jutõllaa: nät said üvää loomusõõ kui inimene midagi leiab või saab, siis öeldakse: vaat, said hea loomuse
■
Li mill tänävä ku tuli loomuᴢ ku tuli küll mul oli täna suur ebameeldivus
M se õli mokoma loomuᴢ see oli niisugune löök

loopua¹ Lu, pr loovun: loovvun Lu, imperf loopuzin Lu
1. rahuneda, ära leppida | vn успокоиться, смиряться, смириться
Lu inemin ku kõvassi on süäntünüd i süäntümin antiiʙ, inemin loopu jo kui inimene on väga vihastanud ja viha(stamine) annab järele, (siis) inimene juba rahunes
2. rahul olla, leppida, läbi ajada | vn мириться
Lu ku naapuril kõikkia on paĺĺo, a mill on vähä, siiᴢ jutõllaa: piäb loopua vähepel, miä loovvun vähepel kui naabril on kõike palju, aga mul on vähe, siis öeldakse: tuleb vähemaga leppida, mina lepin vähemaga

lovittaa Lu Li (Ra J-Tsv.), pr lovitan Li lovitõn J, imperf lovitin Li (kinni) püüda | vn ловить, поймать
Lu a se vohma issu ain ahjoo pääl ja lovitti tšärpäzije aga see loll istus aina ahju peal ja püüdis kärbseid
J katti lovitõb iiriä kass püüab hiiri
Li ku pelattii sokkoa, sokko lovitti tõisii kui mängiti pimesikku, (siis) pimesikk püüdis teisi
Lu mill jo taas piti mennä lovittamaa sitä mätšikkaa mul tuli jälle minna seda palli püüdma

lõhgata Kett. L M Lu Li (K-Ahl. P) lõhgat Kõ-Len. lõhgõta Lu (Li Ra) lõhgõt J-Tsv. lõhgataɢ I lohgata Li-Len. Ku, pr lõhkaan K P M Lu Li J lõhkaa I, imperf lõhkazin L M Li lõχkazin P lõhkõzin Lu J
1. lõhki lüüa, lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda; (puid) lõhkuda; purustada, katki teha; lõhki lõigata; lõhki rebida; lõhki ajada, rebestada; (ära) rebida | vn разбивать, разбить; раскалывать, расколоть, колоть, наколоть, расщеплять, расщепить; разрубать, разрубить; разреза́ть, разре́зать; разрывать, разорвать; отрывать, оторвать
Lu ai ku miä kompassuzin, tšut́ ko päätä en lõhkõnnu oi kuidas ma komistasin, vähe puudus, et ei löönud pead lõhki
M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud nagu (= nii umbes) vaksapikkuselt
J päree lõhkamin treebuitõp snorofkaa peerukiskumine nõuab vilumust
P miä võtin alguo tšätie i nõizin lõhkaamaa tširviekaa ma võtsin halu kätte ja hakkasin kirvega lõhki lööma
Ra pakoo pääl lõhgõtaa alkoi paku peal lõhutakse halge (= puid halgudeks)
M ku lõhgõtas alkoa, sis kurikalla antaas kalunii pääle kui lõhutakse halge (= puid halgudeks), siis lüüakse nuiaga puulõhkumiskirve peale
Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ nii tundub emasse (läinud olevat), nagu (oleks) halg, pooleks löödud
J lõhkaa omeŋ kahtõõ palaa lõika õun pooleks (kaheks tükiks)
M lõhkaat kalaᴅ lõikad kalad lõhki
J laadgoo lõhkõzin poolõssi lõhkusin savikausi pooleks
Li lõhkaa mill kase pähtšenä purusta mulle see pähkel
M lõhkaa muna löö muna katki
Lu karu i susi i repo i jäneᴢ lõhgõttii õpõzõltõ vattsõ karu ja hunt ja rebane ja jänes rebisid hobusel kõhu lõhki
M tahtõ kõik kõrvad lõhgata, nii kõv̆vii kolasti tahtis lausa kõrvad lõhki ajada, nii kõvasti paukus
Lu suur pala suu lõhkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki
L jänez nõisi nii kõvii nagramaa, etti uulyõ lõhkazi (muinasjutust:) jänes hakkas nii kõvasti naerma, et rebestas huule
Ku ühelt lampaalta lohkas suuree t́śüküü külessᴀ̈ poiᴢ ühelt lambalt rebis suure tüki küljest ära
2. lüüa, virutada | vn ударять, ударить, колотить, поколотить
M miε sillõõ lõhkaan kõrvalõõ, et taho tõissa ma virutan sulle vastu kõrvu (nii), (et) teist (hoopi sa) ei taha
M miε en taho sin̆nua lüvvä, lõhgata ma ei taha sind lüüa
J tätä püsüü ložaka lõhgõtti pähä talle virutati püssipäraga pähe
■
Lu näd lõhkaab mennä näe, vihub minna (= läheb suure hooga)
Kõ oogat bõllu aikaa, piti lõhgat mennä etes (Len. 213) puhata polnud aega, tuli vihtuda edasi minna
Lu päätä lõhkaaʙ pea lõhub valutada.
Vt. ka lõhkoa

lännikko Ränk K L P M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (I) läńnikko Kett. länńikko K-Ahl., g lännikoo M Lu Li Ra J lännikuo L P
1. lännik, pütt | vn кадушка, бочонок
M lännikod õllaz ümmärkõizõᴅ, uurtõõ päällä lännikud on ümmargused, (põhi on neil) uurde peal
M lännikoll on varo lännikul on vits (peal)
Lu lännikko on kõrvijeekaa lännik on kõrvadega
Li lännikko on peeni, astia suuri, a tehtü on ühell viittä lännik on väike, astja (on) suur, aga tehtud on (nad) ühtemoodi
Li õsin senee kuusizõõ lännikoo ostsin selle kuusepuust länniku
Lu lännikkos piettii gribbaa, võita, piimää lännikus hoiti seeni, võid, piima
Lu marjaa pannaa lännikkoo marju pannakse lännikusse (talveks)
Lu mill on lännikko võita mul on lännik(utäis) võid
M tšäüzid lännikkoza, siis paa üv̆vii lat̆tõõt päälle i tšivi (kui) käisid länniku kallal, siis pane vajutuslau(a)d ja kivi hästi peale
M puuas̆sõõᴅ on lännikod da botškaᴅ puunõud on pütid ja tünnid
J rahk lännikko kohupiimapütt
J lännikoo kaani länniku kaas
2. astja, tünn | vn кадка, кадь, чан
J uguritsat soolaussa lännikkoᴢ kurgid soolduvad astjas
M apagoittaas kapusaa päitä, lännikkoosõõ pannas kõvat pääᴅ hapendatakse kapsapäid, astjasse pannakse kõvad pead
Kõ oholin lännikko mahukas astja
M tehtii taaria: per̆rää õlutta jäätii ne ravaᴅ, sis pantii taari lännikkoo, valõttii vettä päälee tehti kalja: pärast õlut jäi (järele) see (õlle)raba, siis pandi (see) kaljaastjasse, valati vett peale
M uguritsaa lännikko kurgitünn
M põukku lännikkoo kasõttii sõp̆põi pesuastjasse pandi pesu likku.
Vt. ka hapopiimälännikko, kapusslännikko, lihalännikko, nurmilännikko, siinilännikko, taarilännikko, ugurittsalännikko, vorogalännikko, võilännikko, õludlännikko

maamo Lu I (R-Lön. Ku-Len.) maammo (R-Lön.) mamo I, g maamoo = maama
Lu minuu aikan õli taatti i maamo minu ajal olid (= kutsuti isa ja ema) {t.} ja {m.}
I mill on üvä maamo, min̆nuu maamo parapi kõittšia mul on hea ema, minu ema on kõige (kõigist) parem
I eläɢ idgõm mamo ära nuta, ema!
I mee mamolõõ lähen ema juurde

maapinta Lu Li J-Must. maa-pint J-Tsv. maapind, mullakiht | vn верхний слой почвы, почвенный слой
Lu mill on isutõttu maamunad ihan maapintaa mul on kartulid pandud lausa maapinda (~ maapinnale)
J kuza bõõ maa-pintaa, siäll hitoo sittatši ep kazvo kus pole mullakihti, seal ei kasva kuradi sittagi (= mitte midagi)

mad́d́aᴢ P M-Set. Li I mad́d́õᴢ J-Tsv. mad́jaᴢ J-Must. (Kett.) magjaᴢ Li Ku magjõᴢ ~ maǵǵõᴢ Lu, g mad́d́aa J mad́jaa Kett. magjaa Lu maias; maiasmokk | vn пристрастный лакомствам; лакомка, сластёна
Lu mill on magjõz nain, miä võtin magjaa naizõõ mul on maias naine, ma võtsin maia naise
Kett. mad́jaad lahsõᴅ maiad lapsed
Lu magjõz on makkial (ta) on maias magusa peale
P tämä on mad́d́aᴢ, tahop paĺĺo makõat süvvä ta on maiasmokk, tahab palju magusat süüa
Lu se on pää magjõᴢ see (inimene) on suur maiasmokk.
Vt. ka päämad́d́aᴢ

mahsaa Kett. vdjL K L P M Kõ Po Lu Li J (R-Eur. Ke Ja Ra Ku) maχsaa Lu mahsa J-Tsv. mahsaaɢ (vdjI), pr mahzan Kett. vdjL K P M Po Lu Li J Ku mahsan Kett. K-Ahl. R M-Set. J-Must. mahzõn Lu Li J mahsaa I, imperf mahzõn K mahzin Lu J mahsõõ I
1. maksta, (ära) tasuda | vn платить, заплатить; оплачивать, оплатить
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata maamaksu maksti maa eest (nii palju), kui palju sul maad oli
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta tasus mulle (selle eest) meega
Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette
Lu hulkkumizõssa rahhaa vai palkkaa eb mahzõta hulkumise eest raha või palka ei maksta
Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: toidan isa ja ema
J mill mie senee kõik sillõ mahzan millega ma selle kõik sulle (ära) tasun?
M kurjassi teeʙ, kurjassi mahsaaᴢ vs (kui) halvasti teeb, (siis) halvasti tasutakse
J vällä mahsõma (Tsv.) välja v. kinni maksma
J tšättee mahsõma (Tsv.) ära maksma
2. kätte maksta, kätte tasuda | vn отплачивать, отплатить, отомщать, отомстить
P miε sillõ mahzan kazyõ, mitä siε millõ paskaa teiᴅ ma maksan sulle selle (eest) kätte, mis sa mulle halba tegid
Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!
3. maksta; väärt olla | vn стоить (о цене; о достоинстве)
P paĺĺo kas pata mahzaʙ (kui) palju see (savi)pott maksab?
Lu munad mahsavat tšümmee rubĺaa deśatka munad maksavad kümme rubla kümme tükki
J kehnop tavar vähep mahzõʙ viletsam kaup maksab vähem
L kui paĺĺo sõizob mahsaa kui palju maksab (tuleb maksta)?
Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää pealt vaadata on ilus, aga ei ole midagi väärt
J siä tämä varvõsstši ed mahzõ sa pole tema varvastki väärt
K ühsi üvä õlgõttaja, mahzap kahzi kaazikkaa (Salm₁ 773) rl üks hea õletaja (= pruudipoolne pulmaline) on väärt kaks kaasitajat
Lu kagraa peltto õli kõikkaa parõpi, se mahsi üvää einää kaerasasi oli kõige parem, see oli hea heinaga üheväärne
J mustõlain da barišnikk tõin tõiss mahsavõᴅ mustlane ja parisnik on võrdväärsed (petmises)
4. (ainult koos eitusverbi sg. 3. p. vormiga:) ei maksa, ei tasu | vn не стоит
M neillä seemenillä eb mahza pilata maata nende seemnetega ei tasu maad raisata
Lu eb mahza tühjää tüütä tehä ei tasu tühja tööd teha
J sillõõ eb mahz eestiit anta uutt tšiuttoa päälee, siä õõd mokom paatškuri sulle ei maksa uut särki üldse selga anda, sa oled niisugune trööpaja
■
P ühee samaa mahzaʙ tähendab üht ja sama

manata P Lu manat J-Tsv., pr manaan P mannaan Lu manan J, imperf manazin P Lu J
1. manada, needa | vn проклинать, проклясть, заклинать, заклясть
Lu miä sinuu mannaan ma nean su (ära)
Lu tämä on manattu ta on (ära) neetud
J taita jumal minnua manas ku mill ebõõ miltäisstši tšaastia vist needis jumal mu (ära), et mul pole mingi(sugus)t õnne
2. vanduda, kiruda; sõimata; rõvedalt vanduda; rõvedalt sõimata | vn ругать(ся), -нуть(ся), проклинать, проклясть; скверно-словить
J manas tõiss kehnoill sõnoill sõimas teist halbade sõnadega.
Vt. ka manaa, manahtaassa, manassa

matrossi Kõ-Len. Lu J I (Ja-Len. Li) matrussi M, g matrosii Lu Li J matrossii Lu madrus | vn матрос
Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapten(iks), (siis) oli mul madrus, ta oli söömar, sõi kahe mehe eest
Lu šineli, pušlatti i formeŋka onõ matrossijee sõpa sinel, vormikuub ja vormipluus on madruste rõivas
Lu laivaz õllaa vanõpad matrossid i noorõpad matrossiᴅ laeval on vanemmadrused ja nooremmadrused
Kõ esimein matrossi, palkka õli merellä rubla kahtšümment kopekkaa (Len. 222) esimese järgu madrus, (selle) palk merel oli rubla kakskümmend kopikat
Li matrosii tšuutto on viirukaᴢ madruse särk on vöödiline.
Vt. ka sõtamehe-matrossi

meelenalanõ (Lu). g. -zõõ meelepärane, meeldiv | vn приятный, желанный
miä saan paĺĺo magata, meelenalass unta em makkaa, mill ain on tuska ma saan palju magada, meelepärast und (aga) ei maga, ma olen ikka kurb.
Vt. ka meeleemukain

meeli Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) meeĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) meel M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g meelee M Lu J meeĺee ~ meeĺe J meele R-Eur. mielee P
1. meel, mõistus, aru | vn ум, разум, рассудок
M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust
Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe
M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud)
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega
M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib)
M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha
L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs pikk juus, aga lühike aru
Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe)
Lu pantu meel ep kestä vs (pähe) pandud mõistus ei püsi
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J vähä meeĺekaa vähese aruga
J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks
2. meel(elaad), hingelaad, loomus | vn нрав, дух
K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega
J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt
3. meel(eolu), tuju | vn настроение
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks
M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb
Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks)
M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju
M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!
I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks)
Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite
M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel
M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest
J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega)
M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt)
J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?
Kõ jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks
J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl tõi maailma palju rõõme (mesimeeli)
J raskaa meeli mure (raske meel)
4. meel, tahtmine, soov | vn (по)желание
P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane)
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele
J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda
M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda
K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele
5. mõte, meel | vn мысль, замысел
Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem
Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna
Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes)
Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel
6. mälu | vn память
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu
■
P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu
M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane
Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige
Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi)
J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi
M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema
Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse
P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju
P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde)
M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda
Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks
J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles
M miä piän meelezä ma pean meeles
J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest
M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära
J meelelt laŋkõma ununema.
Vt. ka lahsomeeli, paha-meeli

meno K M Lu Li Ra J (R-Reg.), ka pl. -oᴅ M Lu I
1. minek; käik, kulg | vn отъезд, уход; ход
Lu kõik tšiiree tuli meno tuli lausa kiire minek
Lu botsmani katsop parahodaa mennoa pootsman jälgib (= juhib) tööde käiku aurikul
M sluužbaa meno jumalateenistuse käik
2. väljaminek, kulu | vn расход
Lu õli paĺĺo mennua oli palju kulu(sid)
3. asi, lugu; asjandus, värk, tegemine; juhtum; sepitsus, temp, vigur | vn дело, занятие; событие, происшествие; проделка
Li mikä meno siin on mis siin toimub (mis lugu siin on)?
M õltii kehnod menoᴅ olid kehvad lood (= asi oli halb)
M täm on nii tolkutoo inehmin, vertaap sillõ kõig ööttömät-päivättömäd menoᴅ ta on nii arutu inimene, heidab sulle igasuguseid asju ette
M noorrahvaz neitä menoja evät tää (kangakudumise kohta:) noored neid asju ei tea
J voᴅ ii kõittši menoᴅ vaat, ongi kogu lugu
I kõittši menod jo menivät poizõɢ selle asjaga on nüüd korras
M pojoilla õli õma meno poistel olid omad tegemised
M mill on tänän mäŋkovad menoᴅ mul on täna (ainult) pisiasjad (ajada)
Lu nüd on kõik kolhozaa meno, kolhozaa aźźa nüüd on kõik kolhoosi värk
M sitä ain juõltii kaŋgastöözä, kaŋkaa men̆noiza seda öeldi ikka kangatöö juures, kangaasjanduse puhul
M kase on meh̆hii meno, en tää, kui tuõʙ tõtta see on meeste asi, ma ei tea, kuidas on õigesti
M meil eb õõ kala men̆nua meil (sisemaa pool) ei tegelda kala(püügi)ga
M eb õõ meil meri men̆nua meil (sisemaa pool) ei ole merega tegemist
M tšerik̆koo meno kirikuasjandus, kirikuga seotud asjad
J mitä kuulub ted́je tšüllää, ebko õõ mitä uutta menoa mis teie külas kuulda on, kas pole midagi uut juhtunud?
Ra see on kõik viholizõõ menoᴅ see on kõik vanakurja sepitsus
4. komme, tava; kombestik | vn обычай, обряд; обрядность
M meil on üvä meno, etti oomniz var̆raa nõissa üleᴢ meil on hea komme, et hommikul vara tõustakse üles
M veel õltii mokomad menoᴅ, etti saunannaissa üφsnää eb jätettu veel oli selline komme, et sünnitajat (nurganaist) üksi ei jäetud
Lu niku uuz meno ilmauʙ nagu uus komme tekib
K karjaa meno karjaga seotud (uskumuslik) kombestik
Ra ennee kõik jumalaa menookaa tehti ennemalt tehti kõik usukommete (jumala kommete) järgi
5. asi, ese; tööriist | vn вещь, предмет; инструмент
M siäl õsõttii kultazia menoja seal osteti kuldasju
6. toit | vn пища, блюдо
M siεll õltii kõik üväd menoᴅ seal olid kõik head toidud
7. haigus, häda | vn болезнь, беда
Lu lahzõl õli kõvassi meno laps oli väga haige
M rautaroho, täm avitab naisii menolaissa raudrohi, see aitab naistehaiguste puhul
■
Li tänäpä on niku pühä meno, emme tee tüütä täna on nagu püha moodi, me ei tee tööd
J õmad menod õllaa pääl (tal) on menstruatsioon
M varkau menolla varastades, varguse teel
K kui nüd meiĺee jumal avittaisiissi kõikõll üvällä sovulla da menolla kui nüüd jumal annaks meile igati head läbisaamist ja õnne.
Vt. ka artšimeno, hätämeno, javomeno, laiva-meno, linameno, lõŋka-meno, puumeno, pühä-meno, rautameno, siittsa-meno, suurimomeno, suvimenoᴅ, sõittõluzmeno, sõpameno, süükkimeno, talvimenoᴅ, tara-meno, tuluzmenoᴅ, villameno

mikä Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku miḱä J Ku mitšä K-Ahl. mi K L P M Po Lu J I (R U Kõ V Li) mii M, g minee K P Lu Li Ku minie L P mizee K M miz̆zee M mizzee Po migää Lu Li Ra J miğgää I mii K-Set., part mitä K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I Мита́ ~ Ми́дя Pal₂ Ми́да K-reg₂
1. interrog mis; kes | vn что; кто
K nellä meessä sõisovad ühee šĺääpii alla, mikä se on. lauta mõist neli meest seisavad ühe mütsi all, mis see on? – Laud
Lu mitä se on mis see on?
L mitä pεäka on mis peal viga on (mis peaga on)?
P mid ne on mis need on?
P miniekaa mašina tšäüʙ millega rong liigub?
P mitä siε henttsuuᴅ mis sa hulgud?
Lu millä ~ migäl mennä võttamaa millega (mõrsjat) võtma minna?
Po mizzee pääle (mizess) siε duumaᴅ millest sa mõtled?
Lu minee perässä sinnua lüütii mille pärast sind löödi?
Li migää perässä ~ minee perässä mispärast? miks?
K mi siä õlet (Ahl. 110) kes sa oled?
2. relat mis; kes | vn что; кто
Lu mikä on keittämättä, se on toorõ mis on keetmata, see on toores
Lu ühs vohma rohkaap tšüzüʙ, mitä tšümmee tarkkaa võivõᴅ vasatõ vs üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata
K rätte, mineekaa pühtšiä tšäsii rätt, millega käsi pühkida
Li konnaa näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad
L mitä sai leiväss kõikk seimmä mis kõlbas (mida sai) leivaks teha, kõik(e) sõime
Lu mitä on tultu, sitä piäp tehä mille pärast on tuldud, seda tuleb teha
Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, ned mälehtän nüüd juba nii palju unustan, aga mis ammu on peas, neid (asju) mäletan
J migää sain, senee jõin mille sain, selle jõin (maha)
I leeb migällä suurussaaɢ on, mida süüa hommikueineks
Lu tälle mitä nii juttõõ, mitä nii tšäzi tehä, ep tämä hooli, epku nõis tetšemää talle ütle ükskõik mida, ükskõik mida käsi teha, ei tema hooli (kuula) ega hakka tegema
I i kõikkõlaisii tetši i astikkoja ii mitä puuttu ja tegi igasuguseid (nõusid), ka pütte ja mis ette sattus
Ku meije küläz oli ühz meeᴢ, miḱä läkäz mitä eb oltõ, i mitä eb lee meie külas oli üks mees, kes rääkis, mida ei olnud ja mida ei tule
M a mitä õli vaattajia minuu siällä, ne võtõttii kõik kasõttii aga (need), kes olid mind seal vaatamas, need kõik kasteti (märjaks)
3. mis (koos eelneva pronoomeniga ‘kes’) | vn что (с предыдущим местоимением ‘кто’)
I meevät taas tüülee; tšen mitä teeʙ lähevad taas tööle; kes mida teeb
Ku ken i mitä, a sika ain ommaa kk kes mida, aga siga aina oma
I ehtiüväᴅ, tšen miğgää paaʙ ül̆lee rõivastavad end (jõulusandiks), kes mida (mille) paneb selga
4. missugune, milline, mis | vn какой
M ai mi peen popastõri oi missugune väike abikarjus!
L mi maa, se on maaneri, mi lintu, se on tšieli, mi tüö, se on sõpa vs milline (on) maa, selline on komme, milline lind, selline on laul (keel), milline töö, selline on rõivas
M ahonurmi on se, mikä maa ookaaʙ kesapõld on see maa, mis puhkab
Lu mikä kas on ihmeellin inemin mis imelik inimene see on!
M mikä nüt karetti tuli mis tõld nüüd tuli?
J migää tüü mees siä õõᴅ mis tööd sa teed (missugune töö mees sa oled)?
J mikä temppu siäll õli mis seal juhtus?
K mi päivä siis tänännä on mis päev siis täna on?
J migäll aika nämä joutusti kotto mis ajal nad koju jõudsid?
M millä mallia siä senee teiᴅ mismoodi sa selle tegid?
J mill viisi ~ migäll viittä ~ mill koosia mismoodi, mil viisil?
M mikä millõõ on aźźa täätää, miltized linnuᴅ mis (see) minu asi on teada, millised linnud (on olemas)!
Ku mikä sis hään nii lust́śɪ, niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on: niisama on nina all kaks auku nagu teistelgi!
J mikä mokom vaaž-noi d́eel mis(sugune) tähtis asi (see siis on)?
5. miski | vn что-то, что-либо, кое-что, нечто
M mikä tšuudittaab ize entää miski kummitab iseenesest
M kui tšell vaivatap silmiä, vai mikä on tapahtunnu, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged või midagi on juhtunud, siis minnakse sinna ohverdama
L ku sill lieb mitä vajaa, tulõ kassyõ paikkaa kui sul on midagi vaja, tule siia kohta
Lu se on moikattava ku mitä ep tappaa see on pilgatav, kui (inimesel) midagi puudub (= kui inimene on poole aruga või vigane)
Lu sõmõrtšivi, sitä ku mineekaa lüüᴅ, raŋkaakaa, tämä hajjooʙ, murõnõʙ liivakivi, kui seda millegagi lööd, raskega, (siis) ta laguneb, mureneb
Lu tänävä mitätši piäp tehä täna tuleb midagi teha
Lu mikä itšänää se õli miski see (ikka) oli
J etsi mitä nibuit bufetiss süüvve otsi puhvetikapist midagi süüa
J viska mitä ni buit koirõlõ viska midagi koerale
M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss jääb haigeks
M miä kojo mitä pajatin ma midagi rääkisin
6. mingi | vn какой-то
Lu minee rätii pani puhhõõ mingi räti pani puu külge
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvat pajattamaa kui mingi jutt läheb (liikvele, siis) kõik hakkavad rääkima
7. (ei) miski | vn ничто
J nütt bõõ tehä mitä muut ku võtta kisa ja menne kerämä nüüd pole teha midagi muud, kui võtta kott ja minna kerjama
J eb mitä tehä, piäb menne ei ole midagi teha, tuleb minna
8. mida ( .. , seda .. ) | vn чем ( .. , тем .. )
Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine
J mi varõp, see parõp mida varem, seda parem
9. kas .. või .. ; nii(hästi) .. kui ka .. | vn или .. или .. ; как .. так и ..
M meil on ühskõiɢ, mi põlto, mi nurmi meil on ükskõik, kas põld või nurm
■
P mitä siε õlõd läsivä vai kas sa oled ehk haige?
Lu mill sinn eb õõ mitä mennä mul ei ole asja sinna minna
Lu isuttii mitä isuttii istuti tükk aega (istuti mis istuti)
J blagoit maat eb mahz mitä i tšüntä, ühellaim mittäit ep kazvo viletsat maad ei maksa üldse kündagi, nagunii midagi ei kasva
Lu passibo. – eb miltä tänan! – Pole tänu väärt!
J tämä mitä voimaa hailahtõõb nagraa ja kaĺĺuʙ ta lagistab naerda täiest kõrist ja karjub
M mikä leep kukõd ratkoaz laulaa millegipärast kuked lõhuvad laulda.
Vt. ka ebnii-mikä

miltineiᴅ K L P M (I) miltiineiᴅ (M)
1. mingi(sugune); keegi | vn какой-то; кто-то
K ku bõõ sõzarta, siz on miltineid sukulain (Al. 25) kui pole õde, siis on keegi sugulastest (mingisugune sugulane pruutneitsiks)
M taitaa miltineiᴅ nasto epoeellä tetši kasseem paikkaa rootšitoo, siin õli täm̆mää sarka vist keegi Nasto tegi ennevanasti siia paika (metsast puhastatud) uudismaa, siin oli tema põllutükk
2. (ei) mingi(sugune), (ei) ükski | vn никакой
L ei piε millõ miltissäiᴅ mahsua mulle pole mingi(sugus)t tasu (maksu) vaja
M mill ebõõ miltissäiᴅ õnnõa mul ei ole mingi(sugus)t õnne
L ep sinua miltineid myõkka lõikkaa sind ei tapa ükski mõõk

mitäleeʙ ~ mitäleʙ M mitä-leeʙ Lu mitälee Ra J millegipärast, miskipärast | vn почему-то, отчего-то
M mitäleeb lahs öötšütteeʙ, taitaa paĺĺo sei millegipärast laps luksub, vist sõi palju
M mitäleʙ, issuzin kaugaa vai mitä, a algap sur̆rõa jalka millegipärast, (kas) istusin kaua või mis, aga jalg hakkab surema
Lu mill ääli mitä-leeʙ kärizeʙ mul hääl millegipärast kähiseb
J tämä mitälee viipü ta hilines (viibis) millegipärast.
Vt. ka misselee

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg₂ Mià Ii-reg₁ Mïa Pal₂, g minuu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I minu M J I miuu Li miu Lu Kr minun R Lu mina | vn я
Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks)
J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas
U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha)
R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin
Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli
U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis
Lu mil piäb mennä ma pean minema
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi
Li mill vaivatap päätä mul valutab pea
U mill bõõ aikaa mul ei ole aega
L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust
M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas)
P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija
M elä millõõ ampaita praavita kk ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!)
M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele
Lu minun aikaa minu (elu)ajal
■ (liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna {ḿ.} [= ma ütlen]
M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!

mukaa P Lu mukkaa Lu Li Ra J mukka Lu J-Tsv.
1. postp järgi, kohaselt | vn по (чему-либо), согласно (чему-либо)
J kobul teh́h́ä jalgaa mukka saapaliist tehakse jala järgi
Lu ennee tunni [sic!] bõllu, tähtii mukkaa katsottii aikaa ennemalt kella polnud, tähtede järgi vaadati aega
Lu tahop tõissa panna omaa pillii mukkaa tanssimaa kk tahab teist panna oma pilli järgi tantsima
P õli siäl vättšiä paĺĺo, a minuu mielee mukaa eb õlluᴅ seal oli palju rahvast, aga minu meele järele ei olnud (seal kedagi)
Lu kase tüü on minuu mukkaa, näüttiiʙ see töö on minu meele järele, meeldib
Lu hoolimaitoo inemin ep kuuntõõ tšettää, ain teeb enee mukkaa kangekaelne inimene ei kuula kedagi, aina teeb oma tahtmist mööda
Lu nain valitsa enee mukaa vs naine vali enda järgi
Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs kännu järgi kasvab ka võsu
Lu senee mukkaa anti rahaᴅ, kui paĺĺo õli kallaa selle järgi andis raha, kui palju oli kalu
Lu entizee mukkaa vana kombe kohaselt
J uslovii mukka miä piän saama viis tuhatt markka kuuᴢ kokkuleppe järgi pean ma saama viis tuhat marka kuus
2. adv päri (tuule kohta) | vn попутный (о ветре)
Lu tuuli ko õli mukkaa, siis seili pantii venneell pääll kui tuul oli päri, siis pandi paadile puri peale
Lu aluz eglee koko päivää looviᴢ, tänävä tuuli mukkaa, lähti menemää perälissä tuulta (purje)laev loovis eile kogu päeva, täna (on) pärituul (tuul päri), (laev) hakkas minema pärituult
■
Lu senee mukkaa ved́ on parõp elo selles mõttes on (nüüd) ju parem elu
Lu tuuli meep päivää mukkaa, piεp tulla üvä ilma tuul pöördub päripäeva, peab tulema ilus (hea) ilm
Lu rossi on punottu päivää mukkaa, a kaabeĺi on vassaa päivää punottu tross on punutud päripäeva, aga kaabel on vastupäeva punutud
J jo mõnt kõrta ahassõlin, de ain kuile ebõõ mukka juba mitu korda tegin kitsamaks, aga millegipärast ikka ei ole paras
Li mill eb mee mukkaa mul ei vea (mul ei lähe hästi)
Lu mill elo eb mennü mukkaa, meni hukkaa mul ei läinud elu korda, läks hukka
Lu tälle tüü eb mee mukkaa tal töö ei lähe korda
J miltäintši tüü eb laadiu mukkaa, niku końoll ükski töö ei laabu, nagu käpardil
Ra žiivatta eb mee mukkaa koduloomad ei edene
Lu papilõõ annõttii villaa, siiz lampaat parõpass mukkaa mennää preestrile anti villa, siis edenevad lambad paremini
Lu eväd mee mukkaa (nad) ei sobi (kokku)
Lu ku vähä õõt karsinuᴅ, siz eb mee mukkaa, jäävät köŋgöᴅ, ku paad alkoja riittaa, sis köŋgöt haittõvõᴅ kui oled (puud) vähe laasinud, siis (halud) ei sobi kokku, jäävad (oksa)tüükad, kui paned halge riita, siis tüükad segavad
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antannu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Lu miä teen senee tüü aigaa mukkaa (~ aigaa perässä) ma teen selle töö aja jooksul

murhõin J-Tsv., g murhõizõõ J
1. murelik, kurb | vn озабоченный, грустный, печальный
ittšä siä õõd murhõin alati oled sa murelik
2. vaevarikas | vn многотрудный
mill on niitši kurkkussaa murhõiss tüüt, a siä veel lissääᴅ mul on niigi kurguni vaevarikast tööd, aga sina veel lisad

murjata M (Lu) murjataɢ I, pr murjaan, imperf murjazin: murjõzin Lu murjazii I
1. kortsutada | vn мять, помять
I siä murjazit kõittši sõvaᴅ; ep piä murjataɢ sa kortsutasid kõik riided (ära); ei tohi kortsutada!
M murjatut sõvaᴅ kortsunud (kortsutatud) rõivad
2. välja väänata, nihestada | vn вывихивать, вывихнуть
Lu mill jäi tšäsi uhzõõ vällii, tšäee murjõᴢ mul jäi käsi ukse vahele, väänas (= väänasin) käe välja.
Vt. ka moršittaa, muglia, murjoa, murjota, murtaa, mägliä, määliä

musõrtava Lu Li, g musõrtavaa tõmmu; tume, mustjas | vn смуглый; тёмный, темноватый, черноватый
Lu mussaveriin inemin, ku inemizel on ivusõd musad i liittsa musõrtava mustaverd inimene (on), kui inimesel on juuksed mustad ja nägu tõmmu
Li tämä on vähäze musõrtava see (ta) on tumedavõitu (veidi mustjas)
Lu musõrtava sinine tumesinine
Lu mill on õmmõltu penžikka musõrtavassa harmaa mat́erissa mul on pintsak õmmeldud tumehallist riidest
Lu musõrtava harmaa puu mustjashall puu.
Vt. ka mussa, musõttava

mälestää M Kõ S (Ja), pr mälestän M Kõ S Ja, imperf mälestin M
1. mäletada | vn помнить, запомнить
M mälestän pikkaraizõõ lauluu mäletan (üht) väikest laulu
M kaaskoo pajattaa miä en mälestä muinasjutte (rääkida) ma ei mäleta
M miä tälle kaz̆zee tein vihuttaa, nõõb õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu
M kõikk lahzõd mälestimmä üvälee tätä kõik lapsed mäletasime teda heaga
M nii on prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja kk on nii totter, (et) ei mäleta ilmast ega maast
M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää kk niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada
M on tohopää, vähä mälestäʙ kk on pudrupea, mäletab vähe
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli kk (ma) ei mäleta, unustan otsekohe, mul on lühike mälu
M mill on puusta pää, en mälestä kk mul on tühi pea, (ma) ei mäleta
2. meeles pidada, meelde jätta | vn запоминать, запомнить
M piεb mälestää, tšellee mikä piεp tuuvva peab meeles pidama, kellele mida peab tooma.
Vt. ka mälehtää

mäŋkova M, g mäŋkovaa fig kerge, mänglev, lõbus | vn лёгкий, весёлый, шутливый
mäŋkovad veśolat päiväᴅ kerged, lõbusad päevad
■
mill on tänän mäŋkovad menoᴅ mul on täna (ainult) pisiasjad (ajada)

nad́joha: nad́johõ Lu nad́oh J-Tsv., g nad́johaa: nad́ohaa J lootus | vn надежда, диал. надёха
Lu mill õli koko nad́johõ sinuu pääl mul oli kogu lootus sinu peal
J bõ miltäisstši nad́ohaa ei ole mingi(sugus)t lootust
J peen nad́oh nõrk (väike, vähene) lootus

neĺĺäistõššõmõᴢ M nellästõ·iššemõᴢ Lu nel-lästõ·ištšümneᴢ J neljateistkümnes | vn четырнадцатый
M neĺĺäistõššõmõs tšisla neljateistkümnes kuupäev
Lu mill õli nellästõ·iššemõz vooᴢ ma käisin neljateistkümnendat (elu)aastat (mul oli neljateistkümnes aasta).
Vt. ka nellätõššõmõᴢ

nelläiᴢ Kett. K L M Kõ Lu Ra neĺĺäiᴢ K nelläize K-Set. nellääᴢ U M Lu I neĺĺääᴢ M Lu J nelläᴢ Kett. P Ke M Lu I (Ja) nelĺäs K-Ahl. nelleᴢ Pi J neĺĺäᴢ Li J-Tsv. (M-Set.) neĺläs M-Set. ĺeᴢ J-Tsv. nelges Kr Неллисъ Tum., g nellättomaa Kett. K I neĺĺättomaa M nellättämää K nellettemää Lu nellettõmaa ~ neĺĺettemä J neljas | vn четвёртый
M neĺĺättomalla öötä tuli tütterikko akkunaasõõ (muinasjutust:) neljandal ööl tuli tütarlaps aknale
M mill lehmä nellättä vazikkaa leeʙ mul toob lehm neljanda vasika (= mul tuleb lehm neljandat korda lüpsma)
M viistõššõmõtt minuttia nellättä tunnia (kell on) veerand neli, (käib) viisteist minutit neljandat tundi
Lu neĺĺääz õsa neljandik
J neĺĺäs (~ neĺĺes) päiv neljapäev

niijõtt J nii et | vn так что
sütšüzüll mill õltii suurõd litšnõid d́eelõᴅ, niijõtt eb õllu aikaa i tširjuttaa sügisel olid mul tähtsad (suured) isiklikud asjad, nii et ei olnud aega kirjutadagi

nukuttaa Set. K-Al. M Lu Ra (Kett. Li J) nukuttaaɢ I, pr nukutan Kett. Set. M Lu nukutõn Lu Li, imperf nukutin Lu
1. uinutada | vn усыплять, усыпить
Lu mill piäb lassa nukuttaa ma pean last uinutama
Lu miε nukutan lahzõõ makkaamaa ma uinutan lapse magama
2. impers und peale ajada | vn наводить сон
Lu minuu naizikko on unuri, ain tätä nukutaʙ minu naine on unimüts, talle tuleb aina uni peale
Lu ohtogossa kaugaa eb nukuta õhtul ei tule kaua und

näppi M Li Ra J (Kett. P), g näpii P M Ra J näp̆pii M näpp, näpuots; näpu(otsa)täis | vn палец, кончик пальца; щепотка
Kett. mill on näppiis tširppu mul on kirp näppude vahel
Ra lina ved́ on heeno, tšülvettii näpiika lina(seeme) on ju peenike, (seda) külvati näpu(otsa)ga
P tšen tulõb võtab näpiikaa lavvalt ńuuhalnõit tabakkaa kes tuleb, (see) võtab laualt näputäie (näpuotsaga) nuusktubakat
J näpill (~ näpikaa) antõma näpuotsaga andma (= kasinalt v. vähe andma)
J rokk on tuim, viskaa näpill soolaa kapsasupp on mage, viska näputäis (näpuotsaga) soola
M võta näppi soola võta näputäis soola
M võtin üh̆hee näp̆pii villaa võtsin ühe näputäie villa
J näppi täünö heenoa raha näputäis peenraha.
Vt. ka näppü

närä³ M-Set. Lu J-Tsv.:
Lu ku inemizel on, riiteep tšeneekaa vai mitä itšelää muu on kehno, siiᴢ juttõõʙ: mill on tänävä närä täün kui inimesel on (midagi ebameeldivat), riidleb kellegagi või endal on midagi muud halba, siis (ta) ütleb: mul on täna meel paha
J sai närä täünö (tal) sai hing täis
Lu milla toož tuli jo närä täün (Len. 278) mul sai ka juba hing täis

nätšüä L M S Lu J (Kett. K U P Kõ V Ra) nät-tšüä Lu J-Tsv. (Li) nätšüäɢ I (vdjI) näküä Lu Ku, pr näüʙ Kett. K P M Kõ Lu Ra J I Ku, imperf nätšü V Lu J I näha olla, paista | vn виднеться, быть видным, показываться, показаться
J lidn jo alki nättšüä linn hakkas juba paistma
Lu tänä on tomakk ilma, mittää eb näü täna on udune ilm, midagi ei ole näha
M tarkka näüb i tabuniᴢ vs tark paistab (silma) ka hobusekarjas
M kulta näüb i roojassa vs kuld paistab poristki
Lu sõtaaikõnõ tuli ep nättšüiᴢ rihessä, siis piäp tukatõ akkunõᴅ (et) sõja ajal tuli ei paistaks toast, siis peab aknad kinni katma
M kui va päivä tširkasti, nii nõis kõiɢ nätšümizele nii kui päev koitis, nii hakkas kõik paistma
J õli nätšümättä oli nähtamatu
M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss hakkab haigeks jääma
Kõ se leeb nätšüväss, kui leeb mill aikaa, vai eb lee seda saab näha, kas (kuidas) mul aega on või ei ole
J nii näüb jot tämä oŋ köüh paistab nii, et ta on vaene

oitua M Kõ Lu (Ja-Len. Ra) õitua (Lu-Len.), pr od́d́uʙ Kõ Ra oijjuʙ Lu, imperf oituzi: oituᴢ Lu
1. hoiul olla | vn храниться
Ja latti päällä oituvat einät žiivottaa varte (Len. 249) laudil hoitakse heinu (on hoiul heinad) loomade jaoks
Lu koi javvoa pannaa, kuza oijjuuʙ lõŋka sõpa naftaliini (koipulbrit) pannakse (sinna), kus hoitakse villaseid rõivaid
2. säilida, alles olla v. püsida | vn сохраняться, сохраниться, сберегаться, сберечься
Kõ omõna od́d́uʙ tšev̆väässi kooppaza kartul säilib koopas kevadeni
Ra mill on vapovana jupka ja ain veel od́d́uʙ mul on igivana seelik ja ikka veel püsib alles

oituussa Lu (Ra) oituss (J-Tsv.), pr oituuʙ Ra, imperf oituuzi = oitua
1.
J tšülää birkõd oitussa staarõstõll küla teopulgad on külavanema käes hoiul
2.
Ra mill se rätte ain oituuʙ mul on see rätik ikka (veel) alles