[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kaivata Kett. R-Eur. L P M Kõ Lu (K-Ahl. Ku) kaivatõ J kaivõtõ Lu Li kaivõt Ra J-Tsv. kaivataɢ I, pr kaipaan K R P M Kõ Lu Li Ra J kaipaa I, imperf kaipazin P Lu J kaipõzin Li Ra J
1. kaevata (kellegi peale), kaebust tõsta | vn жаловаться, пожаловаться, подавать, подать жалобу
Lu vanameez lähs papil kaipaamaa, jott miε mutitan vättšiä vanamees läks preestrile kaebama, et mina ässitan rahvast
P pojokkõin ŕääguʙ: miä ennele kaipaan poisike karjub: ma kaeban emale!
Ra ep piä kaivõt tõizõõ päälee ei tohi teise peale kaevata
J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohus ei aita, siis kaeban maakonnakohtusse
2. kaevata, kurta | vn жаловаться, пожаловаться; сетовать, посетовать, хныкать
P nüt tulin kaipaamaa, kalliini kazvattõlijõinõ rl (itkust:) nüüd tulin kaebama (kurtma), mu kallis kasvatajake
L ku nyõn tulõmaa kaipaamaa, uskogaa minua õnnõtuota rl (itkust:) kui tulen kaebama, (siis) uskuge mind, õnnetut
M elä kaipaa tšül̆lää naizilõõ: tšülä veep tšüüneliise, a valta vettä valkamaa ära kaeba külanaistele: küla viib pisaraisse, aga vald vett valama (= nutma)
I mitä siä ainõ kaipaaᴅ, mitä sillõ on vaj̆jaa mis sa alati kurdad, mis sul vaja on?
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kurtmist ei võetud kuuldagi
Kõ millõ ep saanu kaivata: isä nagrõ, a emä sõittõli ma ei saanud (kellelegi) kaevata (oma muret): isa naeris, aga ema sõitles.
Vt. ka kaihoa, kaihoossa, kaihota, kaihottaa, kaihotõlla