[VOT] Vadja keele sõnaraamat

Sõnaraamatust • Lisamaterjalid • @tagasiside •

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 136 artiklit

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆jaa M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. aj̆jaaɢ vdjI I Ma ajjaaɢ I, pr ajan K R L P M Kõ Lu J aj̆jaa vdjI, imperf ajõn P M Lu ajõin J ajin (Li) ajazin P M
1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada | vn гнать, погнать, сгонять, отгонять, вгонять
M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust
K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust
Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle
P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja
J pakkoo ajama pakku ajama
K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära
Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud
Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles
J aja vene rantaa aja paat randa
M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule
Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad)
Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad
J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku)
J svaajaa ajama vaia sisse lööma
J vasara [= vasaraa] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa
M aja viĺĺaa lipitsaakaa kok̆koo aja vili viskelabidaga kokku
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla
J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama
2. taga ajada, püüda, otsida | vn гнаться, гоняться; преследовать
J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama
J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma
Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu)
Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama
M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama
3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) | vn гнать, добывать посредством перегонки
Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva
J ajaʙ viinaa ajab viina
Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva
4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada | vn удалять, удалить (о волосяном покрове); линять
Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti)
Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga
K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J sulkiit ajama sulgima
J tšüüniit ajama küüsi vahetama
5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) | vn ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.)
M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg
Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi
J vakkoa ajama vagu ajama
J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama
Kõ vesi ajab üli vesi ajab üle (serva)
J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle
Lu ajannu liiva leetunud liiv
J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama
6. impers umbe, paiste ajada | vn нарывать
Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe
Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama
7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться
J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki
M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega
Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris
M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale
Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes
Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres
Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab
Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu
■
M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle)
M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld
P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb ajada hobusega
K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?
J naĺja ajama nalja tegema
J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu
J vilett ajama vilistama
J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema
Lu ajab ühtee on sarnane
J tämä ajab minuss üli ta on minust üle
J ent õikassi ajama ennast õigustama
Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja

ajõlla Kett. K M Lu Li Ra J (P Kõ) ajella (R-Eur. R-Reg.) ajõll J-Tsv. ajõllaɢ I (vdjI), pr ajõlõn K P M Kõ Lu J ajõõn M Lu ajõlõõ vdjI, imperf ajõlin M Lu ajõlii I frekv
1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida | vn гнать, погонять, сгонять, отгонять
I müü koloviškailla ajõlimmas sus̆sia me ajasime tuletukkidega hunte (eemale)
P menimmä mettsää offotalõõ õravoi tappamaasõõ, ajõlõmma puissa vällää läksime metsa jahile, oravaid tapma, ajama (neid) puude otsast ära
M opõzii ajõllaz nii kaugaa kui läheb viĺĺa vällää õlgõssa hobuseid aetakse (rehepeksul) ringi nii kaua, kuni vili läheb kõrre küljest lahti
M õlgõd ajõltii kõik kujalõõ õled aeti kõik (rehetoast) välja
2. taga ajada, püüda | vn гнаться, гоняться
P menimmä põõsai müö ajõlõmaa lintuita läksime põõsastesse linde taga ajama (püüdma)
J ajõli vargõss takka ajas varast taga
Kõ noori pojo, kõrvatakuzõd märjäᴅ, a tütteriä jo ajõlõp tak̆kaa noor poiss, (endal) kõrvatagused märjad, aga juba ajab tüdrukuid taga
3. sõita, kihutada; (edasi-tagasi) joosta | vn ехать, ездить, мчаться; бегать (туда-сюда)
I sinneg ajõli petterissä paĺĺo vättšiä sinna sõitis Peterburist palju rahvast
M meez ajõli suudnalla merellä mees sõitis laevaga merel
J elka ajõlka nii kõvassi opõiziika, väzütteett ärge kihutage nii kõvasti hobustega, väsitate (nad ära)
Lu domovikk on lehmää selleᴢ i ajõlõb lehmääkaa õvvõa müütele majahaldjas on lehma seljas ja kihutab lehmaga mööda õue (ringi)
M laska ain ajõlõʙ, a vällää ep saa nirk aina jookseb (edasi-tagasi), aga (laudast) välja ei saa
■
M ku on kalpõa maa, sis piäʙ äessää kõlmõlta piiltä: ajõlõᴅ, ajõlõᴅ kõiɢ rissii rassii kui on kõva maa, siis tuleb äestada kolm korda: ajad, ajad (= äestad) kõik risti-rästi (üle)

akõa Kett. K-Set. M ak̆kõa M hakõa (Kett.), pr agõn K M, imperf ad́in Kett. K M had́in Kett.
1. noppida, (ära) korjata (aedmarju) | vn собирать, собрать, снимать, снять (садовые ягоды)
M miä meen akõmaa kauniita smarodoo ma lähen punaseid sõstraid noppima
M piäb õttsia akõjia, tšed nõisaz akõmaa peab otsima (marja)noppijaid, kes hakkavad (marju) noppima
M i viiženmarjaᴅ piäb ak̆kõa ka kirsid tuleb (ära) korjata
2. Kett. (üles, välja) otsida [?] | vn выискивать, выискать [?]

arvata K P M Kõ Lu J Ku (R-Lön. L Ja-Len.) arvõta ~ arvõtõ Lu arvõt J-Tsv. arvataɢ I, pr arvaan K R L P M Kõ Lu J Ku arvan J, imperf arvazin M Lu arvõzin Lu J arvazii I
1. ära arvata, mõistatada | vn угадывать, угадать, разгадывать, разгадать
K arvaa, tšen on arva ära, kes on
Lu miä nee arvotussõᴅ arvaan ma arvan (mõistatan) need mõistatused ära
Lu ku arvaap tõin, kumpõ kõrvõ helizeʙ, siiᴢ mainitaa üvässi kui teine arvab ära, kumb kõrv heliseb (= lööb pilli), siis räägitakse head
2. aru saada, mõista; osata | vn понимать, понять, разуметь; уметь
J hullukkõin lahs eb arva, mitä tälle pajatõta rumal (väike) laps ei saa aru, mida talle räägitakse
Lu kõik tämä arvaaʙ ta saab kõigest aru
M arvaamizõss arvaaʙ, a pajattaa ep tunnõ aru ikka saab, aga rääkida ei oska
Lu tõin tõizõlt arvõtaa tuskaa mõistetakse teineteise muret
Lu se on älükäz inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on tark inimene, kes teist mõistab
Lu sitä miä en arvaa jutõlla seda ma ei oska öelda
I tämä tožo arvaaʙ tääp kasta aźźaa ka tema oskab, teab seda asja
3. mõtelda, arvata, oletada | vn думать, полагать, решать, решить
Lu peremmeez arvaz jott tämä tahop tšintaita vargassaa peremees arvas, et ta tahab kindaid varastada
Lu miε arvaan, što tätä veijää jaamaa ma arvan, et teda viiakse Jamburgi (= Kingisseppa)
4. teada saada | vn узнавать, узнать
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin teada saada, kust külast ta on
I eellä en täätännüm mit̆täiᴅ, a nüt kõittši arvazii enne ma ei teadnud midagi, aga nüüd sain kõik teada
■
M miε tätä aivo üv̆vii arvaan ma pean temast väga lugu
Lu izze on vad́d́alain, a soikkolass idgõʙ. arvaa ise on vadjalane, aga itkeb isuri keeli. Mõtle ometi!
P a üφsi pojo õli tarkka, arvas tüvie tulla aga üks poiss oli tark, otsustas juurde tulla
Lu tämä ettee arvaab i tõizõõ eloo tema ennustab ette ka teise (inimese) elu.
Vt. ka arvoa, arvoittaa, arvutõlla, arvõlla

arvoittaa (P) arvottaa J arvotta J-Tsv., pr arvoitan P arvotõn J, imperf arvoitin: arvotin J
1. ära arvata, mõistatada | vn отгадывать, отгадать
P a üφs arvoitaʙ, tšell on aga üks (mängijatest) mõistatab, kellel on (otsitav ese)
2. mõistatust esitada | vn загадывать, загадать, дать загадку
J miä sillõ arvotõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen sulle mõistatuse, aga sina mõistata ära.
Vt. ka arvata, arvautõlla

arvutõlla: arvutõll J-Tsv., pr arvuttõlõn: arvuttõõn J, imperf arvuttõlin J frekv ära arvata, mõistatada | vn гадать
nämä arvutõlla, tšene on levvetüd rahaᴅ nad mõistatavad, kelle oma on leitud raha.
Vt. ka arvata, arvõlla

daritõlla: daritõll J-Tsv., pr darittõlõn: darittõõn J, imperf darittõlin J (ära) kinkida, kinkidena (ära) jagada | vn раздаривать, раздарить
aissiä tuhm: kõik toomuzid darittõli tšülä lahsiilõ oh sa loll: kõik külakosti kinkis ära külalastele

eittää¹ Kett. R-Eur. M S (K R-Reg. Kõ J), (sõnatüvi основа слова:) eittä- J-Must. -tεä L P heittää Li J (Lu) heittä J-Tsv. Е́йтта K-reg₂ Ейтта ~ Ге́йтти Pal₂, pr eitän K R M Kõ heitän ~ heiten J, imperf eitin K-Ahl. R M heitin J
1. heita (ära, kõrvale); maha jätta, hüljata; (järele) jätta, lakata | vn бросать, бросить; покидать, покинуть; переставать, перестать
J ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl teie ju vist ei pane karjusele (mehele), ei vist heida hobusekarjasele ega vist valmista lamburile
J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva
K elä eitä emüttäzi, emüd on nähnü suurõd vaivad (Al. 50) rl ära hülga oma emakest, emake on näinud suured vaevad
J heitä itkõmin vällää jäta nutmine järele
J heit viina juumõss jäta viinajoomine järele
J heitti vihma satamõss lakkas vihma sadamast
2. (rõivaid, jalatseid, peakatteid) seljast, jalast, peast ära võtta; (end) riidest lahti võtta | vn сбрасывать, сбросить, снимать, снять, раздевать(ся), -ть(ся)
K mehet kaatsad eitettii mehed võtsid püksid jalast ära
P fetu eitti sińakaa vällεä Fetu võttis sinise sarafani seljast ära
P eitä sõvad vällää võta (end) riidest lahti
M oota, maama sillõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast
J heit hattu pääss väĺĺää võta müts peast ära
M eitti eneen alassi võttis enese alasti
3. (magama, pikali) heita | vn улечься; ложиться, лечь
L tämä eitti makaamaa ta heitis magama
M mööhää eitettii heideti hilja magama
J heitti ookaamaa heitis puhkama
Kõ eitän vähükkõizii, palat panõn räätua heidan vähekeseks pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta)
■
Lu piäb nõissa tšiin panõmaa, ahjo nõizõp heittämää peab hakkama (siibrit) kinni panema, ahi hakkab jahtuma

erre Kr ära | vn прочь

hukata K-Al. L M Lu Li hukatõ Lu hukat J-Tsv. hukataɢ I ukata (K-Ahl. R-Salm₁), pr hukkaan L Lu Li J ukkaan K-Ahl., imperf hukkazin M Li hukkõzin Lu J
1. raisata; (ära) kulutada, (ära) tarvitada; kasutada | vn тратить, истратить, расходовать, израсходовать; употреблять, употребить
M täm̆mää tšäezä rahad evät kestä, täm suv̆vaaʙ hukata paĺĺo rah̆haa tema käes raha ei püsi, ta armastab raisata palju raha
M paĺĺo ep hukata saaχχaria suhkrut palju ei raisata
Lu elä hukkaa aikaa ära raiska aega!
L siä õmaz iäz ed ehi hukata sa ei jõua (seda) oma eluajal ära kulutada
Li laafkaa menin i hukkazin vaa pool rubĺaa läksin kauplusesse ja kulutasin vaid pool rubla
Lu ku leiväd on süütü, jutõllaa: on hukattu kui leivad on söödud, (siis) öeldakse: on ära tarvitatud
Lu mikä om pantu riissa omal paikõl, on hukattu mis(sugune) asi (tööriist) on pandud oma kohale, (see) on kasutatud
2. (maha) jätta | vn бросать, бросить, покидать, покинуть
I šveeda hukkazi mah̆haa karetii rootslane jättis (oma) tõlla maha.
Vt. ka hukkaõlla

hääüttää K äävüttää M (Kett.) äüttää M, pr hääütän: äävütän M, imperf hääütin: äävütin Kett. äütin M võõrutada, ära harjutada | vn отваживать, отвадить
M piäp tämä äävüttää kazessa, etti tämä ep tetšeiss koirutta teda peab sellest ära harjutama, et ta ei teeks ulakust
K domovikka hääütettii siit taloss vällää majahaldjas võõrutati siit talust ära
M nüüd lahzõõ rinnass äütiᴅ nüüd võõrutasid lapse rinnast

hülgätä Ja-Len. Lu (Kett. K L M Kõ Li J) hülgetä M Lu J hülgete J hülgätäɢ ~ hülǵätäɢ ~ hülgetäɢ I hüllätä K L P M Kõ hülätä (M-Set. Ku) üllätä M (K-Ahl. R-Lön.) ülätä J üĺĺätä (J-Must.), pr hülkään Kett. K M Kõ Lu J hülkeän M Lu hülkää I ülkään K-Ahl. M, imperf hülkäzin P Lu hülkezin Lu J hülkäzii I
1. maha jätta, hüljata | vn покидать, покинуть; бросать, бросить; отвергать, отвергнуть
M elä ülkää emoittasi rl ära hülga oma emakest
Lu miä hülkäzin õmaa noorikaa, kummaakaa guĺaitin ma jätsin maha oma pruudi, kellega kurameerisin
J neet üĺĺättii kõhallaa võrkot, ja lähettii tämä kaa (Must. 155) need jätsid otsekohe võrgud maha ja läksid temaga (kaasa)
M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi see (= vadja) keel on meil juba maha jäetud, kõik noored räägivad vene keelt
Ku mejjee lehmät kaikkinee jo hülätt́śii maitᴜ vällää meie lehmad jäid juba päris kinni (jätsid piima ära)
2. järele jätta (ka impers.), (midagi) pooleli jätta | vn переставать, перестать (также безл.)
J hülgetka, em või ted́d́e viŋkua kuunõll jätke järele, ma ei või teie vingumist kuulata
K siz miä hülkään viinaa juomizõssa siis ma lakkan viina joomast
M vihma hülki sat̆taamassa vihm lakkas sadamast
I hülkäär rääkumaa jäta karjumine järele!
M hülkääʙ vaivattaa lakkab valutamast
I kõlmõtšümmettä vootta on, ku hülǵättii tšävväb beesedaza kolmkümmend aastat on (sellest möödas), kui lakati käimast istjatse(i)l
K hüllättii praaznikka lõpetati püha pidamine (lakati püha pidamast)
Lu sato hülkäᴢ ~ sato loppu (vihma)sadu lakkas
Li vaivõtti mitä vaivõtti de nii hülkäzi valutas mis valutas ja nii (iseenesest) lakkaski (valutamast)
Lu ep piä tüütä hülgetä ei tohi tööd pooleli jätta
Lu ku röihtölöitäʙ, siiᴢ hülkääʙ kui ajab röhitsema, siis lakkab (valu)
3. seljast, jalast ära võtta (rõivaid, jalatseid) | vn снимать, снять (одежду, обувь)
J hülkä tširppuin tšiutto päält väĺĺä võta kirbune (= kirpe täis) särk seljast ära
I saappaat miε hülkäzii jalgass poiᴢ saapad ma võtsin jalast ära
I õhtogona piäʙ sõvaᴅ kõittši hülgätäɢ õhtul tuleb kõik rõivad seljast ära võtta
I hülkäzii enessä pinžak̆kaa võtsin endal pintsaku seljast
J hülkäb ene võtab enese riidest lahti

ilata Al. Kett. R U L P M Kõ Po Lu Li J (K-Ahl. Ja-Len. V Ra Ku) ilat J-Tsv. ilataɢ vdjI I, pr ilaan K il̆laan M illaan Po Lu ilan J il̆laa ~ illaa I, imperf ilazin R M V Lu J ilazii I (ära) koristada, (ära) panna; koristada, kraamida, puhastada; korda seada, korrastada; talitada (loomi) | vn убирать, убрать, прибирать, прибрать; налаживать, наладить; обряжать, обрядить (о скоте)
J rüttšeet tarviz ilata vällää rukis (rukkid) tuleb koristada
Lu sütšüzül kapussaa ilataa sügisel koristatakse kapsast
M omenad ilatas talvõssi kartulid koristatakse (ja pannakse) talveks (ära)
Kõ suvõll õlivat talgod leipää ilata suvel olid viljakoristustalgud
M nõistii lin̆naa il̆laamaa maalta vällää hakati lina maast (= põllult) kitkuma
M sütšüzönnä piäb ilata tara sügisel tuleb aed koristada
Lu ku leeb üvä ilma, nõizõn illaamaa einiä kui tuleb ilus ilm, hakkan heina koristama (= heinu kuhja või küüni panema)
Lu noorikka senee rahaa ilaᴢ (pulmakomme:) pruut koristas selle (põrandale visatud) raha ära
M ku õunad võttaas puussa vällää, siz i pülvääd ilataᴢ kui õunad võetakse puust maha, siis koristatakse ka tugipuud ära
J kuhõ siä ilazid minuu hatuu, miä n levve tšättee kuhu sa panid mu mütsi, ma ei leia kätte
M košelka ilattii kormunaa rahakott pandi taskusse
M il̆laan piimää (pärast lüpsmist) panen piima (pottidesse)
I komnatti illaaɢ i assõõᴅ illaaɢ i lahsaa vaattaaɢ i kõittši (küll) tuba koristada ja nõusid koristada ja laste järele vaadata ja puha
J praaznikaa eell om paĺĺo ilamiss enne pühi on palju koristamist
J ilamõtt rihi haisua on täünö koristamata tuba on haisu täis
J ila rikad maass korista praht (prahid) põrandalt
Lu sill on lauta illaamatta sul on (söögi)laud koristamata
M ku ilatas põltoa, väittääs tšived ühtee kok̆koo kui puhastatakse põldu (kividest), (siis) veetakse kivid ühte hunnikusse
Ra hapopiimää ojjõttii kaugaa i ilattii hõmõ päältä vällä jõka näteli hapendatud kohupiima säilitati (hoiti puunõus) kaua ja iga nädal korjati (puhastati) hallitus pealt ära
Lu illaa kalaᴅ puhasta (= roogi) kalad!
M kui nõizit tilassa ül̆leeᴢ, pezit silmäᴅ, nii järkeä piti ilata pää kui tõusid asemelt üles, pesid silmad, siis tuli otsekohe pea (= juuksed) korda seada
M nurmitööd on ilattu (sügisesed) põllutööd on korras
M piäb nurmõa ilata väĺĺää põld tuleb korda teha (= künda)
L kui žiivatad ilattii, siz mentii laulamaa kui loomad talitati (ära), siis mindi laulma
■
Lu ilataa seiliᴅ rehvitakse purjed
M il̆laa opõzõss zbruuju (raŋgõᴅ, lookka, sed́jolkka, õhjaᴅ) võta hobune rakkest lahti (rangid, look, sedelgas, ohjad)
I dava·i nüt täm̆mää il̆laamap poizõgõ matame ta nüüd maha
Li kõikkiita jumalaa maa illaaʙ vs muld võtab kõik vastu (jumala maa koristab kõik ära)

irttää (K-Ahl. K-Al. R-Reg.), pr irtän K-Ahl., imperf irtin
1. ära võtta, eemaldada | vn удалять, удалить; остригать, остричь
K tulimma päätä võttamaa, ivuhsutta irttämää, kassaa kaottamaa (Al. 53) rl tulime pead võtma, juukseid eemaldama, patsi kaotama
2. K-Ahl. orig.: hänga

jagõskõlla: jagõskõll J-Tsv., pr jagõskõlõn: jagõskõõn J, imperf jagõskõlin J frekv (välja, ära) jagada | vn раздавать
väh́i kõrrõz jagõskõõt kõig rahaᴅ vähehaaval jagad kõik rahad (ära)

jäättüä M Kõ Lu J (Kett. P Ja-Len. Li Ra) jεättüä (L) jäättüäɢ I jäätt́śüä Ku, pr jäätüʙ M Lu J jäättüüʙ Kett., imperf jäättü M Ra J
1. jäätuda, jäässe minna, jääga kattuda, (ära, kinni) külmuda | vn леденеть, заледенеть, покрываться, покрыться льдом; замерзать, замёрзнуть, примерзать, примёрзнуть
Lu laukaa jõgõz on lekama, kõnsa eb jäätü Lauga jões on lahvandus, kunagi ei jäätu
Ra kahul maa jäättü kahune maa jäätus (külmus)
J meil viŋgõss panna kõrvaa jäättünütt poolõkõss vingu(mürgistuse) puhul pannakse meil kõrva külmunud pohlamarju
J inemin levvettii tee äärez jäättünüd lumõᴢ inimene leiti külmunult tee ääres(t) lumes(t)
Lu jäättüziväd mõlõpat šokaᴅ külm võttis mõlemad põsed ära
Kõ jäätü, jäätü, suõ äntä. vot äntä i jäättü jäh̆heesee tšiin (muinasjutust:) külmu, külmu (kinni), hundi händ! Vaat, händ külmuski jäässe kinni
2. külmetada; külma saada, ennast ära külmetada | vn простывать, простыть, мёрзнуть, простужаться, простудиться
L kuoli enne, jätti minuu tšülmεä kujaa pεälie jεättümεä rl (itkust:) suri ema, jättis mu külmale tänavale külmetama
M elä mee alassi kujalõõ, võid jäättüä ära mine alasti välja, võid enese ära külmetada
M inehmiin tšöhip kõõz jäätüʙ inimene köhib, kui saab külma
M siε õlõt kõv̆vii jäättünnü sa oled enese kõvasti ära külmetanud

jäätüttää M Lu Li (P Ja-Len.) jεätüttεä L jäätüttä J-Tsv. jäätüttääɢ I, pr jäätütän Lu jäätüten J, imperf jäätütin Lu J (ära, kinni) jäätada, külmutada; (ära) jäätuda v. külmuda lasta; (midagi ära) külmetada; külmaks teha | vn замораживать, заморозить, отмораживать, отморозить, застуживать, застудить, давать, дать покрыться льдом, давать, дать замёрзнуть, примёрзнуть
Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (= jäätas) kurgid ära
J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis (külmetas) jalad (ära)
Ja akkuna-klazit jäätütti tšülmä (Len. 242) külm jäätas aknaklaasid
J jäätütettü liha ep pilau külmutatud liha ei rikne
L susi jεätütti ännεä hunt laskis saba (kinni) külmuda
I jäätütäᴅ i õunaᴅ, tšäz̆zii välizä lased kartulidki (ära) külmuda, (lausa) käte vahel
M õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ, tšäsinüzväᴅ (joobnu) oli külmetanud mõlemad käed (ära), nüüd jäid vaid need köndid, käeköndid
P ku jäätütät tšäeᴅ vai jalgaᴅ, sis seneekaa võitaaᴢ kui külmetad käed või jalad (ära), siis sellega määritakse
M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada
L tüttärikuo elämεä jεätütättä rl (itkust:) tüdruku elu teete külmaks

kadgata L M Lu (P Po Ra J-Tsv. Ku) kadgataɢ I kad-gõta ~ kad-gõtõ Lu Li kad-gõt J-Tsv., pr katkaan L M Lu Li Ra J, imperf katkazin P M Lu Ku katkõzin Lu Li J
1. katki teha v. murda v. kiskuda v. rebida | vn ломать, сломать, раз-; разрывать, разорвать
Lu miä katkõzin lüttee ma tegin löe katki
P katkazivad dyyšlaa, miä tulõn kotuosyõ (hobused) tegid (adra) tiisli katki, ma tulen koju
Ku vajot́śin nii kovassᴀ, kai ett ittseltäkkɪ hampaa katkazin vajutasin nii kõvasti, et endalgi murdsin hamba (katki)
Lu täm katkaz jalgaa ta murdis jala
M jürizi tulla maalõõ, milta päätä ep kadgannu kukkus mürinal maha (mürises maha tulla), minul(t) kaela (pead) ei murdnud
L opõn nii võimakaz on, etti rihmat katkaaʙ hobune on nii tugev, et kisub köied katki
M tämä on en̆nee kadgannu ta on enese (ära) katkestanud
2. (ära) murda, katkuda; ära tõmmata | vn отламывать, отломать; срывать, сорвать; отрывать, оторвать
M katkaa millõõ ühs kukka murra mulle üks lill
Lu miä pehgoss katkaan vitsaa, siz jääp tüŋke ma murran põõsast vitsa, siis jääb tüügas (järele)
Lu miä leivässä katkõzin suurõõ palaa ma murdsin leiva küljest suure tüki (~ pala)
L eb mitäid ep kadgattu maassa, ebi mitäit pantu mahaa (taevaminemispühal) ei katkutud midagi maast, ei pandud midagi maha
Lu katkaa puu lehtoi katku puulehti
M susi kaipaab: minult äntä kadgattii hunt kaebab: mul tõmmati saba ära.
Vt. ka kadgõttaa

kaivaa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J (R Ja Li) kaivaaɢ I, pr kaivan K P M Kõ Lu J kaivõn Lu Li kaivaa I, imperf kaivõn K R M kaivin Lu Li kaivõõ I
1. kaevata | vn копать, выкопать, рыть, вырыть
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise
Lu kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaeve
P põlloo pääl tšünnäᴅ vai kaivaᴅ lapiikaa põllul künnad või kaevad labidaga
I tšiusazivat kaivaaɢ (nad) proovisid kaevata
L õli kaivõttu vällää švetska orud́ijaᴅ oli(d) välja kaevatud rootsi relvad
2. uuristada, õõnestada | vn долбить, выдолбить, выдалбивать
Lu dolotaakaa kaivõtaa aukkoja peitliga uuristatakse auke
M õlut-kavi õli aavassa kaivõttu õllekapp oli haava(puu)st õõnestatud
Lu truba kaivataa koivupuussõ pasun õõnestatakse kasepuust
M ku hoŋka b õllu mätäsüä, sis senessä kaivõttii koria kui vana mänd ei olnud seest mäda, siis sellest õõnestati ruhi
M kotonn kaivõttu puin naappa kodus õõnestatud puust kauss
3. kaevata, pusata, puskida; müksida (peaga) | vn бодать, боднуть; тыкать, ткнуть (мордой)
I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist puskima
I pukki tahoʙ min̆nua kaivaaɢ sokk tahab mind pusata
M ärtšä kaivaʙ, jooskaa pak̆koo pull kaevab, jookske pakku
M katti eb mee jalkoiss vällä, ain kaivab jalkoiza, kaivap pääkaa ain kass ei lähe jalust ära, aina hõõrub jalgu (jalus), aina hõõrub peaga
4. (kartuleid) võtta, noppida | vn копать, выкопать (картофель)
M sütšüzünn nõisas kaivamaa omenoit sügisel hakatakse kartuleid võtma
S omenat kaivõttii i pantii kooppaa kartulid võeti üles ja pandi koopasse
Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma
I naizõt kaivõvad õunaa naised võtsid kartuleid
5. (välja) tuua v. võtta v. koukida v. kiskuda, (ära) võtta v. rebida | vn вытаскивать, вытащить; выкапывать, выкопать; срывать, сорвать; соскабливать, соскоблить
Ja vassa vaatti algõttii, katušissa kaivõttii rl alles vaati alustati, küünist (välja) toodi
M kussa kaz̆zee sõn̆naa taka-taarissa kaivannu, kase on mokoma sutotšnyi sõna (ei tea) kust {t-t}-st (= vanadelt inimestelt) on selle sõna (välja) koukinud, see on niisugune naljakas sõna
I kasta til̆laa viil en kaivannuɢ, en kerttännüɢ neid päramisi ma veel ei võtnud välja, ei puutunud
I mokoma niku uhvotta, kajella kaivõ lehmältä vazik̆kaa niisugune nagu potihark, sellega kiskus (koukis) lehmalt vasika välja
I meni äd́jä sütšüzellä nagrissa kaivamaa läks taat sügisel naerist välja kiskuma
Lu lempeit on kehno kaivaa paelusse on raske välja saada
M sis pannas miä lumõõ alaa maalõõ, kaivaas milta kõikki heŋki vällää (Set. 22) siis pannakse mind lume alla maa(pinna)le, võetakse mult hing lausa välja
M miä ruv̆võõ kaivõn vällää ma kiskusin kooriku (haavalt) ära
M soomussõᴅ kaivaaᴢ vällä, kõik kraappiaᴢ soomused kistakse (kaladel) ära, kõik kraabitakse
■
Lu õhsõnus kaivaʙ ajab oksele
Lu sitä ku süütii, siiz õhsõnuss ep kaivõ kui seda söödi, siis ei aja(nud) oksele
Lu kaivi õhsõnusõõ inemizelt ajas inimese oksele
M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule (sadu), tuleb halb ilm
Lu poro sõvaa kaivi, i maa kaivi kõltõzõss leelis pleegitas pesu ja põranda tegi kollaseks

kaivoa Li Ra J (R-Len. Lu) kaivoaɢ (I) kaivua Li kaivuaɢ I, pr kaivon Li J, imperf kaivõn: kaivozin Li J
1. kaevata | vn копать, выкопать, рыть, вырыть
Li miä kaivon ümperi puuta ma kaevan puu ümber (maad)
Li miä tahon alkaa tänävä peentäreitä kaivua ma tahan hakata täna peenraid kaevama
J narovaa kaivota bagr-mašinakaa süvepessi Narva jõge kaevatakse bageriga sügavamaks
I sooza on vajomikko paikka, siältä kaivommaɢ mussaa multa soos on tüma koht, sealt kaevame musta mulda
J aut on kaivottu, saab avvõt haud on kaevatud, võib matta
J avvaa kaivojõ hauakaevaja
Lu maa kaivoja mullatööline (maakaevaja)
2. uuristada, õõnestada | vn долбить, выдолбить, выдалбивать
J isä dolbip kaukoloa kaivoa isa õõnestab küna
J liha kaukoloa kui dolbita, nii i kaivota (nii), kuidas lihaküna uuristatakse, nii ka õõnestatakse
3. (kartuleid) võtta, kookida | vn копать, выкопать (картофель)
Li naizõt tšäütii munnaa kaivomõᴢ naised käisid kartuleid võtmas
J aika nõiss maamuna kaivoma on aeg hakata kartuleid võtma
4. (välja) kiskuda, (ära) rebida | vn вырывать, вырвать, вытаскивать, вытащить
R karu kannoo kaivo (Len. 273) karu kiskus kännu (maast välja)
J kut hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula, siis ma rebin sul silma(muna)d peast välja
J nahgaa kaivojõ nahanülgija
■
J kaivo ku kaivo tõizõõ tilalt väĺĺä, mokom tämä hitto sõi kuni sõigi teise (ameti)kohalt välja, niisugune kurat (on) ta

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg₂ Ii-reg₁ Канда́ Pal₂, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?
■
Kõ entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa

karauttaa L, pr karautan, imperf karautin ära ajada, minema peletada | vn прогонять, прогнать
jõka linnuu liikuttavaᴅ, jõka kassyõ karauttavaᴅ rl (itkust:) iga linnu liigutavad (= ajavad lendu), iga kaste (rohult) peletavad (= lähevad varavalges tööle)

katkaa M (J-Tsv.) katkaaɢ (I), pr kadgan, imperf kadgõn: kadgõõ I
1. katki teha, murda | vn разламывать, разломать
J päre präkizep katkajõss peerg pragiseb murdmisel
2. katkuda, (ära) rebida; noppida (lilli) | vn отрывать, оторвать; рвать, нарвать (цветов)
M pilas kõiɢ: lehoᴅ katkõ taimõõlailta rikkus kõik: katkus lehed taimedel(t)
I miä kadgõõ sillõõ porotšelliä ma noppisin sulle kullerkuppe
3. maha raiuda, langetada | vn рубить, срубить
M puut kadgõttii puud raiuti maha.
Vt. ka katkoa

katkoa U M Lu J (Kõ Ku) katkua J katkoaɢ I, pr kadgon M Lu J kadgoo I, imperf katkozin M Kõ J
1. (ära, maha) murda; noppida, (ära) korjata (lilli, marju jne.); katkuda, (ära) rebida; kitkuda (lina) | vn отрывать, оторвать; срывать, сорвать, вырывать, вырвать; теребить (лён); рвать, нарвать (цветы); собирать, собрать (ягоды)
J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud
Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartul(id) on läinud idanema, eod tuleb ära murda
Ku karu noisɪ puitᴀ katkomaa karu hakkas puid (maha) murdma
J ep piä lehmiit lass tarasõ, nämä kadgota kõik taimõd de pehgod ei tohi lehmi aeda lasta, nad katkuvad (= tallavad) kõik taimed ja põõsad (ära)
J tšüllet katko kannossiil rl küljed katkus (= kiskus katki) kannustega
M lin̆naa kadgottii kahõll tšättä lina kitkuti kahe käega
I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ põldudel kasvavad niisugused põldosjad, neid kitkume ja toome seale
I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli
Lu miä marjad õhsijõõkaa kadgon ma korjan marjad koos okstega
M piät katkoa õunaᴅ vällää (sa) pead õunad (puudelt) ära korjama
I meni ühsi naizikko mettsää, pähtšinää, pähtšinää katkomaa läks üks naine metsa, pähklile, pähkleid korjama
2. katki teha, murda; (venitamisi) katkestada | vn разламывать, разломать, разрывать, разорвать
M mih̆́h́ee obahkaa katkozit palottaa miks sa seene tükkideks murdsid?
M ai ku kõv̆vii sirkotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, lausa katkestan käed
■
J kadgob soonia (Must. 171) liikmed (sooned) naksuvad.
Vt. ka katkaa, katkua

kihittää²: kihittä J-Tsv., pr kihitän: kihiten J, imperf kihitin J minema kihutada, ära ajada | vn прогонять, прогнать
kihit kanat peentõroilt väĺĺä aja kanad peenardelt ära

kuivastaa M, pr kuivastaaʙ ~ kuivastaʙ M, imperf kuivastii: kuivasti M
1. (ära) kuivada | vn сохнуть, высохнуть
maa kuivastaaʙ maa kuivab (ära)
M mõila nüt kuivasti seep on nüüd kuivanud
2. veidi kuivada, taheneda | vn подсушиться, подсохнуть
vihgot kuivastavad nurmõlla vihud kuivavad veidi põllul
paa ähüpäälee kotti, laa kuivastaaʙ pane kott ahju peale, las taheneb.
Vt. ka kuivaassa

kulussa (Li J) kuluss J-Tsv., pr kuluʙ J, imperf kuluzi: kuluᴢ J kuluda; ära kuluda | vn стираться, изнашиваться, износиться; расходоваться, израсходоваться, истрачиваться, истратиться; проходить, пройти (о времени)
Li enne õltii puujalkazõᴅ, ilma tormai, net tšiiree kulustii ennemalt olid (regedel) puujalased, ilma raudadeta, need kulusid kiiresti
J opõizõõ ravvõd on kulustu hobuse rauad on kulunud
J rahat kulusti tšässiijõ väliᴢ rahad kulusid käes (käte vahel)
J eittsis hanse kulusti med́d́e kultõizõd aigõᴅ õitsil (käies) ju kulusid meie kuldsed ajad.
Vt. ka kulua

kurissua Kett. (M-Set. Kõ J) (sõnatüvi | vn основа слова:) kurissu- J-Must. -suaɢ (I) -s [sic!] J-Tsv., pr kurisun J, imperf kurissuzin J end (üles, ära) puua | vn повеситься, удавиться
I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aampalgile, pani nööri kaela ja poos enese (üles)
J leh́me oŋ kurissunnu tšüttšese lehm on enda kütkesse (ära) poonud
J elä aja minnua kurissumaa ära aja mind end (üles) pooma (= ära nõua minult võimatut).
Vt. ka kurissaassa

kuristaa (J), pr kuristaan, imperf kuristiin: kuristin J (ära) kägistada | vn задушить
enne kuristi, sis tämä itki sitä enne kägistas (ära), siis ta nuttis seda (taga).
Vt. ka kurissaa

kõlvata K L P M Lu J kõlvõt J-Tsv. kõlvataɢ I kelvata (Ku Kr), pr kõlpaan K L P M Lu J kõlpan J kelpaan Ku, 3. p kalpap Kr, imperf kõlpazi ~ kõlpaᴢ Lu kõlpõᴢ J
1. kõlvata; sobida; (ära) tasuda | vn годиться, пригодиться; подходить, подойти; стоить
L se irsi ep kõlvannu kuhõiᴅ see palk ei kõlvanud kuhugi
K umalikkaad mehed evät kõlpaa töhee purjus mehed ei kõlba tööle
Lu miε en kõlpaa tejjee parvõõ ma ei kõlba teie hulka
Lu elä soo [= soovi] tõizõl sitä, mikä enell ep kõlpaa vs ära soovi teisele seda, mis enesele ei kõlba
Lu sitä süükkiä kõlpaap süüvvä seda sööki kõlbab süüa
M tuflid evät kõlvannuuᴅ kingad ei sobinud
J kõlpaapko sõrmus sõrmõõsõõ, tšätteesee õikaasõõ rl kas sobib sõrmus sõrme, kätte paremasse?
M paĺĺaa pääkaa ep kõlvannu tšävvä palja peaga ei sobinud käia
Lu küll kõlpaap kast talloa pittää küll tasub seda talu pidada
2. tohtida | vn сметь, посметь, разрешаться, разрешиться
I ep kõlpaag antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ ei tohi lasta neil palju vallatleda
I ep kõlpaaɢ heitüttääɢ tõissa inehmissä ei tohi heidutada teist inimest
I tüü piäb lõpõttaaɢ, kot̆too ep kõlpaaɢ mennäɢ töö tuleb lõpetada, (enne) ei tohi koju minna
■
I ilma soolatag ep kõlpaag el̆lääɢ ilma soolata ei saa elada

külläüttüä Lu, pr külläütün, imperf külläüttüzin küllastuda, (ära) tüdineda | vn насыщаться, насытиться, приедаться, приесться
mill on se issumin külläüttünüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini

laihõttaa: laihõtta J-Tsv., pr laihõtan: laihõtõn J, imperf in J lahjutada, kurnata, (ära) vaevata | vn истощать, истощить, изнурять, изнурить
elä ajõlõ üht perä ovõiss, vet kõikkina laihõtõᴅ ära aja hobust ühtsoodu, kurnad (ta) päris ära.
Vt. ka laihuttaa¹

lamoa M (K-Ahl. R-Lön. Ku) lam̆moa M lammoa Lu, pr lamon M Lu, imperf lamõn: lamozin M Lu
1. lamada, lesida, põõnutada | vn лежать, полежать, полёживать, валяться
Lu piäʙ lammoa, miä õõn väsünü peab lamama, ma olen väsinud
M ain va lam̆moisi, izze noori ińeehmin aina vaid lesiks, ise noor inimene
M tämä võip hot koko päiväᴅ lamoa tilaza, tämä bokkõi eb vaivata ta võib kas või terved päevad asemel põõnutada, tema küljed ei valuta
2. ära v. maha tallata | vn топтать, потоптать, за-
Lu miä lamozin rohoo ma tallasin rohu ära
Lu ep piä roht lammoa ei tohi rohtu tallata.
Vt. ka lamata

laugata J (M Lu) laugõta Lu laugõt J-Tsv., pr laukaan Lu J, imperf laukazin Lu laukõzin J
1. (ära, laiali, maha) lõhkuda, lammutada | vn сламывать, сломить, разламывать, разломать
Lu minuu bratko õli laukaamõza kattoa minu nõbu oli katust lõhkumas
Lu elä laukaa rihtä ära lõhu maja (ära)!
J alko-riitõd on laugõttu puuriidad on laiali lõhutud
M vana, laugattu koto vana lammutatud maja
J tšivilautta on laugattu maalõõ kivilaut on maha lõhutud
2. (koost) lahutada, lahti võtta | vn разбирать, разобрать
J püssüä laugõt püssi (osadeks) lahti võtta
3. (nööri v. lõnga) lahti keerutada, lahti harutada, laugeks teha | vn раскручивать, раскрутить, распускать, распустить
J ras ku tahtozid laugõt, siiz ep pitännü etes punoa kui (juba) kord tahtsid lahti keerutada, siis ei (oleks) pidanud edasi punuma
4. heita, visata | vn забрасывать, забросить
J laukas pezää laukahasõõ rl heitis pesa Laugasse

leppüä Lu, pr lepün Lu, imperf leppüzin rahuneda; (ära) leppida | vn смиряться, смириться; мириться, помириться
riijõltii ja tapõltii, nüt jo leppüziväᴅ riieldi ja tapeldi, nüüd juba leppisid (ära)
lahs kaugaa eb lepü laps kaua ei rahune

lipata Lu lipat J-Tsv., pr lippaan Lu J, imperf lippazin: lippõzin Lu J
1. lipata | vn слетать, сбе́гать
J lippaa jooss lippa joosta!
Lu tämä lippaab mennä tšiiree ta lippab kiiresti minna
2. varastada, näpata | vn украсть, стащить
J lippõz laavõšnikalt viis kopekka näppas kaupmehelt viis kopikat
Lu miä lippõzin, tšennid eb i nähnüᴅ ma näppasin (selle), keegi ei näinudki
3. (kiiresti süüa) ahmida, (kiiresti) ära süüa, kinni pista, nahka pista | vn уплетать, уплести, уписывать, уписать (за обе щеки́); поедать, (быстро) съедать, съесть
Lu eni nähnü, kui lippõziᴅ (seit tšiiree) (ma) ei näinudki, kuidas (sa süüa) ahmisid (sõid kiiresti)
J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa kinni pistnud?
4. J-Tsv. suguühtes olla | vn совокупляться, совокупиться, случаться, случиться.
Vt. ka lahmia, liblata, lipittsää, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla, lušata

lipittsää: lipittsä J-Tsv., pr lipitsen J, imperf lipitsin J
1. lipata | vn слетать, сбе́гать
lipitsin jooss lippasin joosta
2. (kiiresti süüa) ahmida; (kiiresti) ära süüa, kinni pista, nahka pista | vn уплетать, уплести, уписывать, уписать (за обе щеки́); поедать, (быстро) съедать, съесть
on lipittsennü kõig omenõt süüvve on kõik õunad kinni pistnud.
Vt. ka lahmia, lipata, lipertellä, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla, lušata

lipsahtaassa Lu lipsahtass J-Tsv., pr lipsahtaan Lu J, imperf lipsahtaazin Lu J lipsahtazin J (ära, välja, läbi jne.) lipsata, lipsatada | vn скользнуть, выскользнуть, про-, у-; юркнуть; шмыгнуть
Lu iiri lipsahtaaz aukkoo hiir lipsas auku
J vass va ku lipsahtaaᴢ rihess kujalõõ (just) alles lipsas majast õue
J aissiä, juumrätte, vet taaᴢ lipsahtaas kabakkaa ah sina, joodik, jälle ju lipsas(id) kõrtsi!
J aŋgõriaz lipsahtaas tšäess vettee angerjas lipsatas käest vette
J komfetti lipsahtaas kurkuss alaᴢ kompvek lipsatas kurgust alla.
Vt. ka limossua, lippaussa, liukua²

liukua² Kett. R L P M Lu Ra J (Kõ) liukuaɢ I ĺuukua Lu (Pi Li Ko Ku), pr liugun M Ra J ĺuugun Lu, imperf liukuzin Lu Ra J ĺuukuzin Lu
1. liugu lasta (kelguga, suuskadega, uiskudega), liuguda | vn кататься, прокатиться (по льду или на салазках), скользить
P pienen tšihlagon eb liuguttu paĺĺo, suurõn tšihlagon, siz liuguttii väikesel vastlapäeval ei lastud palju liugu, suurel vastlapäeval, siis lasti liugu
M ku on lakõa jää, siz on üvä liukua kui on sile jää, siis on hea liugu lasta
Li ĺuukutaa lahzõd alaz mättšiä, talvõlla kelkkõjekaa lapsed lasevad talvel (liugu) mäest alla kelkudega
M lahzõᴅ saanikoil liukuaᴢ, i suhsila liukuaᴢ lapsed lasevad liugu kelkudega ja suuskadega
M tütterikkõizõt eväd liukunnu suussõilla tüdrukukesed ei lasknud liugu suuskadega
J poikõizõd liuguta końokkoill poisid uisutavad (lasevad uiskudega liugu)
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
M tšihlagonn liuguttii lin̆noita vastlapäeval liuguti linu (= lasti liugu, et linad kasvaksid)
P liukujõilõõ linat pitšäᴅ (vastlalaulust:) liugujatele (= liulaskjaile kasvavad) pikad linad
2. sõita | vn кататься, прокатиться
M suu-ravvat suhõ, i opõn rakkõiᴢ, saaʙ mennä liukumaa suurauad suhu, ja hobune (on) rakkes, võib minna sõitma
Lu ku piäb mennä ĺuukumaa, sis piäp saaniikaa mennä kui tuleb minna sõitma, siis tuleb saaniga minna
M opõzõl liuguttii tšihlagonna, noorõt kõig liuguttii opõzõl, tõisõõ tšül̆lää mentii, kuza noorizo õli vastlapäeval sõideti hobusega (= saaniga). Noored kõik sõitsid hobusega (= saaniga), läksid teise külla, kus noorsugu oli
P liukuttii sis sukua müü, tšed õlivat pulmaᴢ sõitsid siis sugulasi mööda (need), kes olid pulmas
L läpi tšülεä piεp kahs kõrtaa liukua peab kaks korda läbi küla sõitma
Lu ĺuukua saab venneekaa i õpõzõõkaa i autookaa sõita saab paadiga ja hobusega ja autoga
Lu miä õlin pikkarain poikanõ, vennejeekaa ĺuukuzimma jõgõᴢ (kui) ma olin väike poisike, (siis) sõitsime paatidega jõel
J petteris sai liukua konkõll Peterburis sai sõita hoburaudteel
3. (edasi) libiseda; (ära, välja) libiseda | vn скользить; соскользнуть
Ra välissä on paha tee, eb liugu lait́o vahel on halb tee, regi ei libise
Lu liukuzin maata müü libisesin mööda maad
Lu ušatii puu õtsad õltii paksupaᴅ, ettep tullõiᴢ ušatii kõrvissa poiᴢ, että eb liukuis poiᴢ toobripuu otsad olid paksemad, et ei tuleks toobri kõrvadest välja, et ei libiseks välja
J lippaa päält kõig liuguʙ libeda pealt libiseb kõik (maha)
4. lohiseda | vn волочиться
Lu tämä sai senee suõ petliikaa tšii õpõzõõ selles suurõs χodus. susi liuku maatõ müü ta sai selle hundi hobuse seljas kihutades linguga kinni. Hunt lohises mööda maad
5. (lahti) libiseda, (tõmbele) järele anda | vn поддаться, поддаваться
Lu sigaa sorkka eb liugu seasõrg (= teatav sõlm) ei anna järele (= ei libise lahti)
■
P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjee tal lähevad asjad halvasti, lähevad (libisevad) allamäge.
Vt. ka limossua, lippaussa, lipsahtaa, lipsahtaassa

loopua¹ Lu, pr loovun: loovvun Lu, imperf loopuzin Lu
1. rahuneda, ära leppida | vn успокоиться, смиряться, смириться
Lu inemin ku kõvassi on süäntünüd i süäntümin antiiʙ, inemin loopu jo kui inimene on väga vihastanud ja viha(stamine) annab järele, (siis) inimene juba rahunes
2. rahul olla, leppida, läbi ajada | vn мириться
Lu ku naapuril kõikkia on paĺĺo, a mill on vähä, siiᴢ jutõllaa: piäb loopua vähepel, miä loovvun vähepel kui naabril on kõike palju, aga mul on vähe, siis öeldakse: tuleb vähemaga leppida, mina lepin vähemaga

lukõa Kett. K L P M Kõ Lu Li J (R-Lön. R-Reg. U Pi S) luk̆kõa M Kõ lukkõa S Po J-Must. luk̆kõaɢ I (vdjI Ma) lukkaa Lu Li Ra J lukka Set. J-Tsv. lukia [?] (Ku), pr lugõn Kett. K U P M Lu Li J lugen K-Ahl. R-Lön. luğgõõ vdjI I Ma, imperf lugin Lu Li J lugjin R-Lön. lud́in Kett. K Pi M lutšin K L P ludžii ~ lud̆´d́ii I luin Ku lukõzin K
1. lugeda | vn читать
Li mihee sillõõ lukkaa pimmiäᴢ miks sa pead pimedas lugema?
J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa töö vahel õpetas teda lugema
Ra venäjässi tunnõp tširjuttaa i tširjaa lukkaa oskab vene keeles kirjutada ja raamatut lugeda
Lu miä lugin jo kazee gazetii ma lugesin juba selle ajalehe (läbi)
M miä lud́in koko bibĺii, kõikõõ läpi ma lugesin kogu piibli, kõik läbi
Lu lukõmissa lugin, em mälehtä mitä lugesin küll, (kuid) ei mäleta, mida
2. palvetada, palvet lugeda; jutlust pidada, jutlustada; manitseda, õpetust jagada | vn молиться, читать молитву; произносить проповедь; поучать
I lutši da nõisi põlvilõõ maalõõ palvetas ja laskus põlvili maha
J diakona lugõp tšerikkoza diakon loeb kirikus palveid
P lutši malitvaa i tulõõ emä meni ahjuosõõ tagaaᴢ luges palvet ja tulehaldjas (tuleema) läks ahju tagasi
L babuška maĺitvaa ain lutši vanaema aina palvetas
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester pidas kirikus jutlust
J proopoved́ia lukõma jutlustama
Po nävä lukõvad nùorikolõõ: ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõ kõõz ämmä nõsõtaʙ nad manitsevad pruuti: hommikul tõuse (ise enne) üles, ära oota, millal ämm äratab
3. itkeda, itkulaulu laulda v. itkusõnu lausuda | vn причитать, голосить
U kalmailõõ menen i nüt kõikk mamalõõsõõ lugõn lähen kalmistule ja nüüd itken kõik oma emale
4. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda; loitsida | vn заговаривать, заговорить (от болезни); читать заклинание
Ra vanad inemized lugõttii, tšen tunsi lukkaa, ruuzulla i paisõõlla vanad inimesed posisid, kes oskas(id) nõiasõnu peale lugeda, roosile ja paisele
L mitä lieb lutši, mokomat sõnad juttõli midagi posis, lausus niisuguseid (nõia)sõnu
Lu piäb lukõa tšippaata peab haigele kohale nõiasõnu peale lugema
Kõ lugõttii nikastunutta loeti nikastunud kohale nõiasõnu peale
M ämmä, tämä maossa lutši ämm, tema luges nõiasõnu maohammustusele
M lugõttii lõŋgaa päälee, i sis sen̆nee lugõtuu lõŋgaakaa siottii se paikka tšiin, kuza vaivattaaʙ loeti nõiasõnu lõnga peale, ja siis seoti selle lausutud lõngaga see koht kinni, kus valutas (valutab)
P vanat staruχad lutšivat suolaa päälie vanaeided lugesid soola peale nõiasõnu
Po lukkõas sùolõita loetakse soola peale nõiasõnu
Po mattoi lugõttii madude (= maohammustuse) vastu loeti nõiasõnu
L lugõn miε maassa, lugõn miε viessä, lugõn miε puussa (loitsusõnad:) loitsin ma maast, loitsin ma veest, loitsin ma puust
5. posida e. lausuda lasta, (nõia)sõnu peale lugeda lasta | vn давать, дать (знахарю, -ке) загов/аривать, -орить (от болезни)
M tultii lukõmaa nõd́d́alõõ tuldi nõia juurde (end) posida laskma
P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta, tämä meni ühele staruχallõ, antõ lukõa talle lõi kaksteist paiset (ihule), ta läks ühe vanaeide juurde, laskis nõiasõnu peale lugeda
6. lastemängu alustussõnu lugeda | vn считать (произносить считалку в начале игры)
L nõisõvad lukõmaa, kummall silmät tšiin panna (pimesikumängu alustades:) hakkavad lugema, kellel (tuleb) silmad kinni panna (= kinni siduda)
L lukõa lukua lugeda mängu alustussõnu
7. loendada, (ära, kokku, üle) lugeda; arvusid v. numbreid lugeda; arvutada, arvestada | vn считать, сосчитать; вести счёт
L lugõttii pariᴅ loeti paarid (ära)
Lu võrkkokalad lugõttii, müütii saottaa võrgukalad loeti üle, müüdi sajakaupa
J lugõ paariittaa, tšiirep jovvuʙ loenda paarikaupa, jõuab kiiremini
Kõ kaŋgassa looᴅ, a sukaasilmäᴅ luk̆kõaᴢ kangast lood, aga sukasilmad loetakse
J ev vahi iḱä varõssõ epko lugõ luikkojõ rl ei vahi iga varest ega loe luikesid
Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles
J eestä lugõ nuumõrid: ühzi [= ühsi], siis kahzi [= kahsi], kõlmi algul loe numbr(e)id: üks, siis kaks, kolm
Lu rikaz luki: viib herral viis anõtta, saab viiššümet viis rubĺaa rikas arvutas: (kui) viib härrale viis hane, saab (nende eest) viiskümmend viis rubla
8. (millekski v. kellekski) lugeda v. pidada | vn причислять, причислить, признавать, признать
K lugõttii, što suur peŕe õĺi loeti suureks pereks (loeti, et oli suur pere)
Kõ tuhkapäivä lukõass õnnõtoo päivä esmaspäeva loetakse õnnetuks päevaks
I blagoviššaa lugõttii kallis praaznikka maarjailmutuspäeva peeti kalliks pühaks
P sitä lugõttii kõikkõa makuzapassi seda peeti kõige magusamaks
P sinua nõisass vyõraassi lukõmaa sind hakatakse võõraks pidama
■
J selv́ meeᴢ, kahs tunnia luki päässi tark mees, kaks tundi kõneles peast
Lu miä õõn lukõn [= lugõnnu] kõik suhhõõ tälle ma olen talle kõik otse näkku öelnud
M lugõb niku bibĺissä loeb nagu piiblist
Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ kk see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid
Lu karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära).
Vt. ka lugõttaa, lugõtuttaa, lugõtõlla

lunassaa P M Lu J (R-Reg.) lunassa J-Tsv., pr lunasan P M Lu (R) lunasõn J, imperf lunasin P M Lu J
1. (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta | vn выкупать, выкупить, откупать, откупить
P mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid
M lunasan pantii vällää (Set. 70) lunastan pandi välja
J vekseliä lunassõma vekslit lunastama
J lautõ piti lunassaa takaaᴢ (pulmakomme:) laud tuli tagasi lunastada
J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel om mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, veel on maksu all
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
2. (kedagi välja) lunastada, (välja v. ära) päästa | vn выручать, выручить, спасать, спасти
R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl oi, emake, lunasta mind (välja)
R mineka miä sinu lunassana [= lunasan] (Reg. 18) rl millega ma su (välja) lunastan?
Lu emä lunassi tämää ema päästis ta (ära)
3. (midagi) võlgu võtta | vn брать, взять в долг
J ep ko sais tšelt raha võlgõssi lunassa kas ei saaks kelleltki raha võlgu võtta?
■
M ah ku täm on sitkõa meeᴢ, täm̆mää tšäessä ed lunasa mit̆täiᴅ oi, küll ta on ihne mees, tema käest ei saa (sa) midagi
M kazelt ińeehmizelt ed lunasa sõn̆naa suussa sellelt inimeselt ei saa (sa) sõna suust.
Vt. ka lunastaa, lunata, lunaõlla, lunota

lunata R-Reg. Lu J (M) lunat J-Tsv., pr lunaan: lunnaan Lu lunan J, imperf lunazin Lu J (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta | vn выкупать, выкупить; откупать, откупить
M võrkot piti õssaa, kase kõik töökaa lunattii võrgud tuli osta, see kõik lunastati tööga
Lu ženiχaa rissisä lunaz lavvaa, jutõltii: lautaa lunnaamaa tultii (et peigmees saaks laua taha pruudi kõrvale istuma, selleks pulmakombe kohaselt:) peigmehe ristiisa lunastas laua, öeldi: tuldi lauda lunastama
R aika lounatta lunata (Reg. 42) rl (on) aeg lõunat (= lõunasööki) lunastada
J kopitin nii paĺĺo raha, jot saim paĺtoo lunat kogusin nii palju raha, et sain palitu (ära) osta.
Vt. ka lunassaa, lunastaa, lunaõlla, lunota

lupsutõlla: lupsutõll J-Tsv., pr lupsuttõlõn: lupsuttõõn J, imperf lupsuttõlin J frekv
1. lüüa, peksta | vn ударять, бить
2. (kiiresti ära süüa) ahmida | vn (быстро) поедать
lupsuttõli kõig omenõt süüvve ahmis kõik õunad ära süüa.
Vt. ka lahmia, lipata, lipittsää, lohmata, lohmia, loppia, lopsia, lopsuttaa, lopsutõlla, lottia, lupsata, lupsia, lušata

lõhgata Kett. L M Lu Li (K-Ahl. P) lõhgat Kõ-Len. lõhgõta Lu (Li Ra) lõhgõt J-Tsv. lõhgataɢ I lohgata Li-Len. Ku, pr lõhkaan K P M Lu Li J lõhkaa I, imperf lõhkazin L M Li lõχkazin P lõhkõzin Lu J
1. lõhki lüüa, lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda; (puid) lõhkuda; purustada, katki teha; lõhki lõigata; lõhki rebida; lõhki ajada, rebestada; (ära) rebida | vn разбивать, разбить; раскалывать, расколоть, колоть, наколоть, расщеплять, расщепить; разрубать, разрубить; разреза́ть, разре́зать; разрывать, разорвать; отрывать, оторвать
Lu ai ku miä kompassuzin, tšut́ ko päätä en lõhkõnnu oi kuidas ma komistasin, vähe puudus, et ei löönud pead lõhki
M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud nagu (= nii umbes) vaksapikkuselt
J päree lõhkamin treebuitõp snorofkaa peerukiskumine nõuab vilumust
P miä võtin alguo tšätie i nõizin lõhkaamaa tširviekaa ma võtsin halu kätte ja hakkasin kirvega lõhki lööma
Ra pakoo pääl lõhgõtaa alkoi paku peal lõhutakse halge (= puid halgudeks)
M ku lõhgõtas alkoa, sis kurikalla antaas kalunii pääle kui lõhutakse halge (= puid halgudeks), siis lüüakse nuiaga puulõhkumiskirve peale
Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ nii tundub emasse (läinud olevat), nagu (oleks) halg, pooleks löödud
J lõhkaa omeŋ kahtõõ palaa lõika õun pooleks (kaheks tükiks)
M lõhkaat kalaᴅ lõikad kalad lõhki
J laadgoo lõhkõzin poolõssi lõhkusin savikausi pooleks
Li lõhkaa mill kase pähtšenä purusta mulle see pähkel
M lõhkaa muna löö muna katki
Lu karu i susi i repo i jäneᴢ lõhgõttii õpõzõltõ vattsõ karu ja hunt ja rebane ja jänes rebisid hobusel kõhu lõhki
M tahtõ kõik kõrvad lõhgata, nii kõv̆vii kolasti tahtis lausa kõrvad lõhki ajada, nii kõvasti paukus
Lu suur pala suu lõhkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki
L jänez nõisi nii kõvii nagramaa, etti uulyõ lõhkazi (muinasjutust:) jänes hakkas nii kõvasti naerma, et rebestas huule
Ku ühelt lampaalta lohkas suuree t́śüküü külessᴀ̈ poiᴢ ühelt lambalt rebis suure tüki küljest ära
2. lüüa, virutada | vn ударять, ударить, колотить, поколотить
M miε sillõõ lõhkaan kõrvalõõ, et taho tõissa ma virutan sulle vastu kõrvu (nii), (et) teist (hoopi sa) ei taha
M miε en taho sin̆nua lüvvä, lõhgata ma ei taha sind lüüa
J tätä püsüü ložaka lõhgõtti pähä talle virutati püssipäraga pähe
■
Lu näd lõhkaab mennä näe, vihub minna (= läheb suure hooga)
Kõ oogat bõllu aikaa, piti lõhgat mennä etes (Len. 213) puhata polnud aega, tuli vihtuda edasi minna
Lu päätä lõhkaaʙ pea lõhub valutada.
Vt. ka lõhkoa

lähteä L M Kõ Lu J (Kett. K U P Ja-Len. Po Li Ra Ku) lähtiä M lähtä J-Tsv. lähteäɢ I (vdjI Ma), pr lähen K L P M Kõ Po Lu J Ku läh̆hee I Ma, imperf lähzin Kett. K P M Lu Li J Ku lähsin Kett. lähzii I lähsii vdjI I
1. (kuhugi, midagi tegema, kellegagi jne.) minna v. tulla | vn идти, пойти
J vahti lähsi püsüka mettsää (metsa)vaht läks püssiga metsa
I en tõhtinuk kot̆too lähteäɢ (ma) ei tohtinud koju minna
J lähetää lautass rihee (Must. 147) lähevad (minnakse) laudast tuppa
J kaššelit seĺĺeᴢ lähetti gruzasõ märsskorvid seljas, mindi kaseriisikaid korjama
Lu lähettii taaš tšedräämää mindi taas ketrama
J naizõd lähsiväd jürtšiä pitämää naised läksid jüripäeva pidama
Ku miä lähzin hänell vassaa ma läksin talle vastu
I lähes millee elämää tule minu juurde elama
J lähekko jumal avissi, lähe kaas, kalliz looja rl tule ometi, jumal, appi, tule kaasa, kallis looja
M lähe jumala ap̆pii tule, jumal, appi
K lähemmä ühezä läheme koos
Lu kahõõtšezzee lähettii läksime kahekesi
Lu lähemmä jalkazõõ läh(e)me jalgsi
2. ära v. välja minna, ära v. välja tulla; lahkuda | vn уходить, уйти, ходить, выйти, сойти; расставаться, расстаться
J lähteä on mööhä ära minna on hilja
Lu sei roopaa, a izze lähsi sõi pudru (ära), aga ise läks (minema)
I lähep poiᴢ, miä vähän aikaa lep̆pää mine ära, ma puhkan (pikutan) natuke aega
I tämä ainõ lähsi kottoa poiᴢ ta läks alati kodunt ära
Po nùorikko pesseüp saunaza i lähep kujalõõ pruut peseb end saunas ja läheb (siis) välja
Po järvi-emä lähti järvess järvehaldjas tuli järvest (välja)
Kõ varõssõõ poigad jo lähsiväᴅ varesepojad juba koorusid (tulid juba munakoorest välja)
Li pajat veel millõ lähteezä vähäize räägi lahkumisel (lahkudes) mulle veel veidi
M issuu lavõzõllõõ eeᴢ vällää lähtemissä istu pingile enne lahkumist
Kõ entši läheb ińehmizelt hing lahkub inimeselt (= inimene sureb)
J parahoda jo on lähtennü laev on juba läinud
I lumi lähs lumi läks (= sulas ära)
3. minema v. tulema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata (ka impers.) | vn собираться, собраться уходить или приходить, отправляться, отправиться в путь; начинать, начать (также безл.)
J paa tširjõt sumkaa de lähe tšiirep škouluu pane raamatud kotti ja hakka rutem kooli minema
Lu meez lähs tulõmaa kottoo mees hakkas koju tulema
I lähzii kot̆too tulõmaa hakkasin koju tulema
J tämä lähs mettsää minemää ta pani metsa minema
M takumõin paari läheb johsõmaa tagumine paar paneb jooksu
Kõ aikaa marjaa matkaa lähteä rl on aeg marjal (= kallimal) teele asuda
K lähen pittšää matkaa asun (lähen) pikale teele
Lu aluz lähti menemää perälissä tuulta (purje)laev hakkas minema pärituult
Li lähzin rikkaassi elämää hakkasin rikkalt elama
J läheb jürizemä (~ algõb jüriss) hakkab müristama (äikese kohta)
Lu lähs (~ nõis) vihmaa satamaa hakkas vihma sadama
4. mehele minna | vn выходить, выйти замуж
I a miä en lähtenüt täm̆mää poigalõ, miä tõizõlõ lähsii meh̆heelee aga mina ei läinud tema pojale, ma läksin teisele mehele (naiseks)
I ep tšen̆neiᴅ tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heelee keegi ei julgenud minnagi sellele mehele (naiseks)
M tõin kõrt lähs mehelee läks teist korda mehele
5. ära v. lahti tulla, maha kooruda | vn сходить, сойти, отпадать, отпасть, выпадать, выпасть
I ammaz läheʙ hammas tuleb ära
Lu tševvääl varraa, kõnz on veel mähä, siiz läheb üvässi koori kevadel vara, kui on veel mahlaaeg (on veel mähk), siis tuleb (puu)koor hästi lahti
Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, põletasin end (ära), nüüd tuleb marrasnahk maha
J tšippalt jo rupi lähsi väĺĺä haavalt tuli juba korp (pealt) ära
M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära
M vihgod nõssaaz opõzii jalkoisii, etti parapass lähtisi viĺĺa vällää vihud tõstetakse hobuste jalgade alla, et vili tuleks paremini (viljapeadest) välja
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnase(i)d hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära
Ra što sapana eb lähteiss pääss vällää et {s.} (= linikutaoline peakate) ei tuleks peast ära
Lu esimeized ivusõᴅ, nee lähetää poiᴢ esimesed juuksed (lapsel), need tulevad ära
Lu kana jo sulkiiʙ, sulgõd lähtevät poiᴢ kana juba sulgib, suled tulevad lahti
Lu milt nappu lähs poiᴢ mul tuli nööp (eest) ära
6. tulla, saada, tekkida | vn получаться, получиться
I paaᴅ ahjoo i läheʙ munakakku (klopitud muna) paned ahju ja tuleb munapuder
I üvä suppi läheʙ tuleb hea supp
I sis läheʙ kaŋgaᴢ siis tuleb (sellest) kangas
■
J päiv́ läheb loojaa päike loojub (läheb looja)
J lähsii tuulõõ läks tuulde (= kadus teadmata kuhu)
M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb iga käsitöö
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü väga hea inimene, hea isa laps (hea isa luudest tulnud)
I siistaa jõtši i sumaa jõtši ühes paikkaa lähteväᴅ Siista jõgi ja Suma jõgi algavad ühest kohast
Lu siiz lähti kolhozaᴅ siis said kolhoosid alguse
M pani nen̆nää möö, lähs veri lõi (pani) vastu nina, veri hakkas jooksma
I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli lahti pääsenud
J rihi lähs põlõmaa maja läks põlema
I üv̆vii ni üv̆vii lähsi, a ku kehnossi, ni pois viskazii (kui läks) hästi, siis läks hästi (= tuli hästi välja), aga kui (läks) halvasti, siis viskasin minema.
Vt. ka lätä

lätä vdjL R-Eur. L M (K R-Reg. U L P Pi Kõ Lu-Len.), pr lään K Pi lεän (P) lähen M-Set., imperf lähzin M läin (Lu)
1. (midagi) tegema, (kellegagi) minna v. tulla | vn идти, пойти, делать что-то
K siä menet kotuo i miä lään kotuo sina lähed koju ja mina lähen koju
P läämmä, läämmä naizõd i tüttäreᴅ, mettsää kahtši mahlaa juomaa rl lähme, lähme, naised ja neiud, metsa kasemahla jooma
Kõ läämmä jarvõõ läki (lähme) järvele
K langokkooni, kullakkooni, langot õigead [= õikõad] õmani, lätkaa meilee veeraassi (Salm₁ 773) rl langukesed, kullakesed, langud, mu omad õiged, tulge meile külla (külaliseks)
L lεämmä minuu naizõlyõ vyõrazii lähme minu naisele külla
M se hukko juttõõʙ: läämm nüd minuukaa see taat ütleb: lähme nüüd minuga (koos)
2. ära minna v. tulla | vn уходить, уйти
P lättezä läpi lävie, läpi piinaa pihlappuize (Bor. 744) rl minnes üle (läbi) läve, läbi piida pihlapuise
M lättii lavvaa tak̆kaa vällää tõusti lauast (mindi laua tagant ära)
3. minema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata | vn собираться, собраться уходить, отправляться, отправиться в путь; начинать, начать
M läämmä, juttõõʙ, elä idgõ hakkame minema, ütleb, ära nuta
K no nüd läämmä väĺĺää no nüüd hakkame minema
Lu müü läimmä seitsekartuu pitämää päi, mänimmä litši seitsekartua me hakkasime (purjelaevaga) Seitskaare poole hoidma (minema), läksime Seitskaare lähedale
M lättii matkaasõõ asuti teele
M seemened lättii kazvomaa seemned läksid idanema (kasvama)
4. mehele minna | vn выходить, выйти замуж
M piäb lätä tällee mehelee tuleb minna talle mehele
5. ära v. lahti tulla | vn отпадать, отпасть, выпадать, выпасть
M lehmä jo puhassu, roojad lätti (~ lähsiväᴅ) lehmal tulid päramised juba ära
M rüüzviĺĺaa rad́d́oaᴢ, etti läättäiz rütšeed vällä rukist rabatakse, et rukki(tera)d tuleksid (rukkipeadest) välja.
Vt. ka lähteä

lüvvä K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R U Ke Ku Kr) lüüvvä P M Lu Li Ra J lüüvve Lu J lüüvä Li lüüäɢ I (vdjI Ko Kl) Лю́вэ K-reg₂ Лю́йе Ii-reg₁, pr löön Kett. K M Kõ S Lu J lüön K R L P Kr lüün Kõ Lu Li J Ku lüen Kr, imperf lein Kett. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku lei I löin Kõ Ku
1. lüüa; peksta; taguda, kolkida | vn ударять, ударить; бить, побить, в-, на-, избивать, избить; колотить, поколотить, вколачивать, вколотить, ковать, сковать и т. д.
K lein varpaa tšiveesee lõin varba vastu kivi
Ku lei nii kovass pää, tahto männä durakõssi lõi nii kõvasti pea (ära), (et) pidi peaaegu hulluks minema
L ženiχa lüöb õikõall jalgalla paŋgyõ bokallaa (pulmakombestikust:) peigmees lööb parema jalaga pange külili
S võttaas piimäpata i lüvväs seinääsee võetakse piimapott ja lüüakse vastu seina (puruks)
P kanalõikkaja ko saatii tšiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni
Li seiväz lüüvvää maaχχaa teivas lüüakse maasse
M naglad lüüvväz lakkõõ naelad lüüakse lakke
Li aŋgõrjass astragall lüvvää angerjat lüüakse (= püütakse) ahinguga
I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjade alla lüüakse rauad
Lu lahsa lekamaa müü ep piä lüüvvä last ei tohi lõgemekohta lüüa
M χullu pää niku tšihval leiväl päähää lüütü hull pea, nagu kuuma leivaga (= sooja sepikuga) pähe löödud
J elä lüü ühesse süüsse, eläko kõikkinaa kahõssõ, a lüü süüsse tšümmenesse rl ära löö ühe süü pärast, ega üldse kahe pärast, aga löö kümne süü pärast
J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ rl nädalas peksab (= kulutab pekstes) viied vitsad
J mehed on armõttomassi lüütü opõizõvargõss mehed on armutult peksnud hobusevarast
M seppä pikkaraizõl vasaral lööʙ sepp taob (rauda) väikese vasaraga
Lu pessua lüüvvää paalikaakaa pesu kolgitakse (pesu)kurikaga
P villoi lüüvvä villu vatkuda
Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael süttis sädemest (võttis sädeme)
2. (kella, lokku, trummi jne.) lüüa | vn звонить, бить (о колоколе, биле, барабане и т. д.)
M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellää jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella!
K vahti ain lei kalatuškaa öövaht lõi üha lokku
Po mennäz barabanaa lǜömää minnakse trummi lööma
3. (linu) ropsida | vn трепать (лён)
L vitõmiil lüvvässä ropsitakse ropsimõõkadega
4. raiuda | vn рубить
M kapusravvaakaa lei raius kapsarauaga
5. (maja) vooderdada, voodrilaudadega üle lüüa | vn обшивать, обшить (дом)
I i taas lautoloilla lüüäs kase koto ja taas lüüakse see maja (voodri)laudadega üle
Lu lavvall piäp koto lüüvvä laudadega tuleb maja vooderdada
6. segada, kloppida; (võid) kokku lüüa, (võid) teha | vn мешать, смешать, по-; взбивать, взбить
I saahhariliivaa paammaɢ, siiᴢ hämmeltämmäɢ, lüümmäɢ paneme peensuhkrut, siis segame, klopime
I miä lehmää võita lei ma tegin võid (lõin võid kokku)
7. (vikatiga) niita | vn косить, скосить (косой)
Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää; sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüüvvää rohtu (rohi) niidetakse, aga rukist lõigatakse; sirbiga lõigatakse, aga vikatiga niidetakse
U nõistii ühezä lüömää kõik tšülä hakati koos (heina) niitma, kogu küla
Lu lüütü roho ~ lüütü einä niidetud rohi ~ hein
M sünnütettii i ühsinää tööllä vai niittämäzä vai einää löömäzä sünnitati ka üksinda tööl või (vilja) lõikamas või heina niitmas
J tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita
I meilä neemiä lüütii jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal
8. (tulirelvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M nõistii löömää hakati laskma
9. viibata; (pead) noogutada; (õlgu) kehitada | vn махать, махнуть; кивать, кивнуть (головой); пожимать, пожать плечами
Lu tšäellä lei viipas käega
J pääkaa lüümä pead noogutama
J lei vaa pihakaa kehitas vaid õlgu
10. (pilku, silmi) tõsta v. langetada v. pöörata | vn поднимать, поднять или опускать, -тить или обра/щать, -тить (взор, глаза)
J lei silmed musaa obrõzaa päälee pööras pilgu mustale pühapildile
J silmii(t) mahaa lüümä silmi langetama (maha lööma)
J väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse
11. ära võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) | vn повреждать, повредить, губить, погубить (о морозе)
K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad ära
Kõ tšülm, elä löö medje erneitä (Len. 217) külm, ära võta meie herneid ära!
12. muutuda, minna (mingisuguseks) | vn становиться, стать
J ilm lüüp pehmiässi ilm muutub pehmeks
J lüüp kauneessi punastab (läheb punaseks)
13. intrans lüüa, heliseda (kella kohta) | vn бить (о часах), звонить (о звонке)
J tunnid vass para·iku lüüti kahs kell lõi just praegu kaks
I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ kell lööb, kell heliseb
14. intrans lüüa, taguda, kloppida, pekselda (südame kohta) | vn биться, колотиться (о сердце)
Lu süä lüüʙ süda klopib
■
I lei praalitšilla sinnua sind tabas halvatus
J nägoo lei paizõtussõõ lõi näo paiste
J tšäsi lei paizõtussõõ käsi läks paiste
Li lei enee karkuu pistis plehku
Lu ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma paneb vilja maha (= vili lamandub)
Lu lainõ lüüʙ rantaa laine lööb (= paiskub) randa
Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva
M jürü lei vikastõõsõõ välk lõi vikatisse
M laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein
M opõn sis kõv̆vii lööʙ jalkoo, täll vaivattaaʙ vattsaa hobune trambib siis kõvasti jalgadega, (kui) tal valutab kõht
Ra piäp pesu mõilaakaa lüüvvä pesu tuleb sisse seebitada
Li lei mõilalla seebitas sisse
J tšültšee lüümä (kellelegi) külge lööma (= kurameerima)
Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem
Ra leimmä tšäeᴅ lõime käed (= leppisime kokku)
M löötii tšäs̆siä ühte, a kõlmaiz lahgotti veeti kihla (löödi käed kokku), aga kolmas lõi lahti
J leivät tanttsua nad lõid tantsu
M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita
K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane (vilja)vihk lõigati, siis lasti kukerpalli
K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega
Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas, siis kõrvad lõid tuld
Lu tulta lüüb i jürizeʙ lööb välku ja müristab
I iiliä jumalaa vaŋkkurill ajõlõb i jürizeʙ, i tulta lüüʙ Elias sõidab jumala vankriga ja müristab ja lööb välku
Lu jumal tulta lööʙ (jumal) lööb välku
Lu terässä lüüp sirkaassa taivaassa, ühtää pilviä [= pilveä] eb õõ põuavälku lööb selgest taevast, ühtki pilve ei ole
Lu terässä lüüʙ, se jutõllaa viljoja valmisutaʙ lööb põuavälku, see, öeldakse, paneb vilja valmima

mahsaa Kett. vdjL K L P M Kõ Po Lu Li J (R-Eur. Ke Ja Ra Ku) maχsaa Lu mahsa J-Tsv. mahsaaɢ (vdjI), pr mahzan Kett. vdjL K P M Po Lu Li J Ku mahsan Kett. K-Ahl. R M-Set. J-Must. mahzõn Lu Li J mahsaa I, imperf mahzõn K mahzin Lu J mahsõõ I
1. maksta, (ära) tasuda | vn платить, заплатить; оплачивать, оплатить
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata maamaksu maksti maa eest (nii palju), kui palju sul maad oli
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta tasus mulle (selle eest) meega
Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette
Lu hulkkumizõssa rahhaa vai palkkaa eb mahzõta hulkumise eest raha või palka ei maksta
Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: toidan isa ja ema
J mill mie senee kõik sillõ mahzan millega ma selle kõik sulle (ära) tasun?
M kurjassi teeʙ, kurjassi mahsaaᴢ vs (kui) halvasti teeb, (siis) halvasti tasutakse
J vällä mahsõma (Tsv.) välja v. kinni maksma
J tšättee mahsõma (Tsv.) ära maksma
2. kätte maksta, kätte tasuda | vn отплачивать, отплатить, отомщать, отомстить
P miε sillõ mahzan kazyõ, mitä siε millõ paskaa teiᴅ ma maksan sulle selle (eest) kätte, mis sa mulle halba tegid
Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!
3. maksta; väärt olla | vn стоить (о цене; о достоинстве)
P paĺĺo kas pata mahzaʙ (kui) palju see (savi)pott maksab?
Lu munad mahsavat tšümmee rubĺaa deśatka munad maksavad kümme rubla kümme tükki
J kehnop tavar vähep mahzõʙ viletsam kaup maksab vähem
L kui paĺĺo sõizob mahsaa kui palju maksab (tuleb maksta)?
Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää pealt vaadata on ilus, aga ei ole midagi väärt
J siä tämä varvõsstši ed mahzõ sa pole tema varvastki väärt
K ühsi üvä õlgõttaja, mahzap kahzi kaazikkaa (Salm₁ 773) rl üks hea õletaja (= pruudipoolne pulmaline) on väärt kaks kaasitajat
Lu kagraa peltto õli kõikkaa parõpi, se mahsi üvää einää kaerasasi oli kõige parem, see oli hea heinaga üheväärne
J mustõlain da barišnikk tõin tõiss mahsavõᴅ mustlane ja parisnik on võrdväärsed (petmises)
4. (ainult koos eitusverbi sg. 3. p. vormiga:) ei maksa, ei tasu | vn не стоит
M neillä seemenillä eb mahza pilata maata nende seemnetega ei tasu maad raisata
Lu eb mahza tühjää tüütä tehä ei tasu tühja tööd teha
J sillõõ eb mahz eestiit anta uutt tšiuttoa päälee, siä õõd mokom paatškuri sulle ei maksa uut särki üldse selga anda, sa oled niisugune trööpaja
■
P ühee samaa mahzaʙ tähendab üht ja sama

menemiziill J adv.
1. (ära) minemas, minema asumas | vn уходя
müü õlim menemiziill me olime (just) minemas
2. fig minekul, lahkumas, suremas | vn при смерти
taita dääd om menemiziill, ku nii raŋkõssi eńńeskõõʙ onu on vist minekul (= suremas), kui nii raskesti hingab (hingeldab)

merkitä Lu, pr merkkiin Lu, imperf merkkizin Lu (ära) märkida, märgistada | vn отмечать, отметить
kummõt puud on merkittü, neet saap sahata puud, mis on (ära) märgitud, need võib (maha) saagida.
Vt. ka merkitsellä, merkkiä

mukoittaa Lu Li J, pr mukoitan Lu Li J mukoitõn Lu, imperf mukoitin Lu Li
1. parandada; korda seada, (ära) korraldada | vn исправлять, исправить; налаживать, наладить, приводить, привести в порядок
Li kast ep saa enepää mukoittaa seda ei saa enam parandada
Lu tšen teep tüütä i tälle tüü eb mee mukkaa, siis tõin juttõõʙ, miä mukoitõn sillõ, miä mukoitõn sinuu tüü (kui) keegi teeb tööd ja tal töö ei lähe korda, siis teine ütleb: ma sean sul korda, ma parandan sinu töö ära
2. (ära) lepitada | vn мирить, помирить
Lu kahs inemissä õllaa riijjoᴢ, a siiᴢ näijjee tuttõviissa juttõõp tõizõl: miä mukoitõn näijjeᴅ kaks inimest on riius, aga siis (keegi) nende tuttavaist ütleb teisele: ma lepitan nad ära
3. algatada, alustada (näit. mängu) | vn затевать, затеять, заводить, завести (напр. игру)
Lu miε mukoitin mäntšüü ma alustasin mängu
4. J (end teele minekuks) valmistada v. seada | vn собираться (в путь)

murjuta K M, pr murjuan: murjun, imperf murjuzin
1. muljuda, suruda; (linu) lõugutada | vn сдавливать, сдавить, надавливать, надавить; мять (лён)
M murjutas tapõppuilla (linu) lõugutatakse lõugutiga
2. (ära) vaevata | vn замучивать, замучить
K domovik-ka murju opõzõõ iĺi lehmää majahaldjas vaevas hobuse või lehma (ära).
Vt. ka morittaa, muljua, murrõlla, murtaa, muukata, muutšittaa, määliä, määĺätä

murrõlla K P M Po Lu (Kett. Ja-Len.) murrella K-Ahl. murrõll J-Tsv. murrõllaɢ I, pr murtõlõn P M murtõõn Kett. M Lu J murteen K-Ahl., imperf murtõlin P M Lu J frekv
1. murda | vn ломать
K eb lõikata, a murrõllass ei lõigata, aga murtakse
Po leipä murrõltii pieniiss palokkõiziss leib murti väikesteks tükikesteks
I tänävoona groomulla murtõli puuᴅ, kahtšipuuᴅ tänavu murdis äike puid, kasepuid
2. (ära) lõhkuda | vn разламывать, разбивать
I murtõlivat tšimopakot sis mettä veiväᴅ lõhkusid mesipuud (ära), siis röövisid (viisid) mett
3. väntsutada | vn тормошить
Lu elä murtõõ nii kõvassi lassa ära väntsuta last nii kõvasti!
4. painata, vaevata, piinata; kiusata | vn давить, сдавить, мучить; дразнить, досаждать
M koo perennaa murtõõb ööll žiivattaa majahaldjas painab öösel koduloomi
P kuollu alkõ tätä murrõlla surnu hakkas teda painama
P tauti murtõli tätä haigus vaevas teda
Kett. sinua murtõõp saatana sind kiusab saatan
■
J kuuntõõ han siä, kui saksõlaim murtõõb med́d́e viittä pajatta sa kuula ometi, kuidas sakslane pursib (murrab meie viisi) meie keeles rääkida
M ep tahtau nii murrõlla kasta van̆naa päätä ei ole tahtmist (seda) vana pead nii vaevata
M elä siε murtõõ tühjää õm̆maa päätä ära sa ilmaaegu oma pead vaeva!
Vt. ka murjuta, murtaa

murtaa K L P M Po Lu Li (Kett. R Kõ Ja-Len.) murta J-Tsv. murtaaɢ I, pr murran Kett. K R L P M murrõn Lu J murraa I, imperf murrin P M Lu J mursin J murrii I
1. murda; (kogemata) katki murda v. teha | vn ломать, сломать
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
P miε võtin, murrin ühie vanaa kannuo ma võtsin (kätte ja) murdsin ühe vana kännu (maast lahti)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa Vanka murdis (täis)kirjutatud lehe neljaks kokku (nelja ossa)
R a tšättä jalkaa elä murra aga kätt-jalga ära (endal) murra
M sooja luita eb murra vs soe konti ei riku (luid ei murra)
I miä üh̆hee suhsõõ murrin ma murdsin ühe suusa (katki)
L nuorikkõ vikahtõmyõ murraʙ noorik teeb vikati katki
2. (ära) lõhkuda | vn разламывать, разломать, разбивать, разбить
L siltapuita älkaa murtagaa põrandalaudu ärge lõhkuge
Ja kase järtšü on matala i murrettu (Len. 241) see pink on madal ja lõhutud
I mahuvõõ nurmõlla on kahsi tšiv̆viä; õli baχattõri, tahtõ neillä tšivilöillä kreipostia murtaaɢ Mahu nurmel on kaks kivi; oli vägilane, tahtis nende kividega kindlust lõhkuda
3. välja väänata, nihestada | vn вывихивать, вывихнуть
Lu elä nii kõvassi pellaa, siä murrõd milta jalgaa vai tšäe ära hulla nii kõvasti, sa väänad mul jala või käe (välja)
Lu tšäsi on murrõttu, piäp panna paikõl käsi on välja väänatud, tuleb panna paika
4. painata, vaevata | vn наседать, мучить, измучить
M milla domovikka var̆raapõõ ovõssa murti mul varem majahaldjas painas hobust
M ühes talos koo perennaa murtõ opõzõõ ühes talus vaevas majahaldjas hobuse ära
■
J näd nee õllatši kaglaa murtõjõᴅ näe, need ongi kõrilõikajad (= kurjategijad)
J noh, jok nüt õppõzid võõrõss tšeelt murtõma noh, kas nüüd oled õppinud võõrast keelt purssima (murdma)?
P murrap tulla mussa pilvi tõuseb kiiresti (murrab tulla) must pilv
J noorikko kukossa kuttsu, ämmä kuttsu kuu valollõ, a siä vaa mursid murtšinaasõõ, siä loukkazid lounaasõõ rl noorik kutsus kukelaulust (alates), ämm kutsus kuuvalge ajal, sina aga murdsid (tulla alles) hommikusöögi ajaks, sa lonkisid lõuna(söögi) ajaks.
Vt. ka murjata, murjota, murjuta, murrõlla

musõtõlla: musõtõll J-Tsv., pr musõttõlõn: musõttõõn, imperf musõttõlin J mustaks teha v. määrida, ära määrida | vn грязнить, загрязнить, пачкать, запачкать
vai tü tšäitt riigaa parsiill ku nii õõtt sõvad musõtõltu kas te olete rehepartel käinud, et olete riided nii mustaks teinud (ära määrinud)?

muurahtua Lu Li muurõhtua Lu murõhtua Ra, pr muurahtuʙ ~ muurõhtuʙ Lu murõhtuʙ Ra, imperf muurahtu Lu Li muurõhtu Lu murõhtu Ra ära surra (liigeste kohta) | vn неметь, онеметь (о суставах)
Lu jalka muurõhtu, niku niglõjõõkaa pisseeʙ jalg suri ära, nagu nõeltega torgib
Ra milla tšäsi algõb murõhtua mul hakkab käsi ära surema

muutšittaa: muutšitta J-Tsv., pr muutšitan: muutšitõn J, imperf muutšitin J (ära) piinata, (ära) vaevata | vn мучить, помучить; измучивать, измучать, -ить
muutšitõd opõizõõ suurõõ koorõmakaa vaevad hobuse suure koormaga (ära).
Vt. ka mookata², morittaa, murjuta, muukata, määtšittää

määrätä Ra määret J-Tsv., pr määrään ~ määrän J, imperf määräzin: määrezin J (ära) mõõta, (kindlaks) määrata | vn измерять, измерить; определять, определить
J määrämm, paĺĺo ko tuõb eńńee pääle veejjõ kagra magazinasõõ määrame (kindlaks), kui palju kaera inimese kohta tuleb viia magasiaita

nagraa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku (R-Reg. Kr) nagra Kõ-Len. Lu J nagraaɢ I, pr nagran Kett. K P M Kõ Lu Kr nagrõn Lu J nahgran Kr, imperf nagrõn Kett. Kõ nagrõõ I nagrin R P M Kõ Lu Ra J nagrazin Kõ nagroin Ku
1. naerda | vn смеяться
Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab
Lu tšen kõig nag-rud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
Lu se on izze nagrõttava, mitä tämä nagrab muita ta on ise naerdav, mis ta teisi naerab
Lu mitä tüü ain nagrõtta, ampaaᴅ irvillä mis te alati naerate, hambad irevil
M vad nüd nagraʙ koko suulla vaat nüüd naerab, suu kõrvuni (täie suuga)
M miä nagran vatsaa täünnä ma naeran nii, et kõht lõhki
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab kõvasti, naerab heast meelest
Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline)
Lu nagramissa nagraʙ naerab kõvasti
P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja (= kuid lõpuks) purskasin naerma
M täm trüümästi nagramaa ta purskus naerma
M miä ahatan nagraa ma lagistan naerda
J hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab vanameeste kombel naerda
Lu kihitäb nagraa kihistab naerda
P tämä meni nurkkaa, mühizeʙ nagraʙ ta läks nurka, naerab endamisi
P mitä siä mühiᴅ nagraᴅ mis sa muheled naerda?
M muhasti nagramaa ~ P mühähti nagramaa hakkas tasakesi naerma
M muhizin nagraa muhelesin naerda
2. (ära) petta v. narrida | vn обманывать, обмануть
Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajaᴅ poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta
Lu ai tämä ku veitteʙ tätä nenässä, tahoʙ nagraa oi, kuidas ta veab teda ninapidi, tahab narrida

nirissä Li (J-Must.) niriss Li Ra J-Tsv., pr nirizeʙ Li Ra J, imperf nirizi J
1. niriseda, tilkuda | vn течь тонкой струёй, сочиться, капать
Li ku isä keitti olutta, siz nagassa alki nirissä kui isa pruulis õlut, siis hakkas nagast nirisema
Li sõpa märtšä, alki niriss rõivas (on) märg, (sellest) hakkas (vett) tilkuma
J piim nirizeb jooss nänness piim(a) niriseb joosta nisast
2. (ära) nõristada, niristada | vn сливать, слить
J piim-vett nirissemä hapupiimavett (ära) nõristama
3. toriseda | vn ворчать
J ain tämä nirizeʙ. a mitä teet, ku tämä õma ittšä on nirizejä ta aina toriseb. Aga mis (sa) teed, kui ta kogu oma elu(ea) on (olnud) toriseja.
Vt. ka nõrisa

nõgõssua J-Tsv., pr nõgõsun J, imperf nõgõssuzin J end nõega (ära) määrida | vn испачкаться сажей

näriä P Ra J närriä Li näriäɢ (I), pr närin P Li Ra J, imperf närizin Li J närida; peeneks närida, mäluda; ära v. katki närida v. hammustada | vn грызть, сгрызть; жевать, сжевать, разжёвывать, разжевать; перекусывать, перекусить
P õrava isup puu ladvaᴢ da närip kuuzyõ kärkkiä orav istub puu ladvas ja närib kuusekäbi
J siä saat korppua näriä, sill on noorõd ampaaᴅ sina võid koorikut närida, sul on noored hambad
I ai ku kase katti kõik̆kõõ lih̆haa näri oi, kuidas see kass (näris) on kogu liha ära närinud
P tämä jäi kĺapsaakaa sinne tšiin i näri eneltäs kattši ännää ta (= kass) jäi näpitsaga sinna kinni ja näris endalt saba ära
J näri niitti kattši hammusta niit katki!

palgoittaa (Lu), pr palgoitan Lu, imperf palgoitin
1. (endal) ära külmetada, (endal) ära külmuda lasta | vn замерзать, замёрзнуть; отморозить
tšen palgoitap tšäed vai jalgaᴅ kes külmetab (endal) käed või jalad ära
2. refl külmetuda, (end) külmetada | vn простужаться, простудиться
sigaa sappi on üvä palgoittamizõl sea sapp on hea külmetumise puhul (külmetumisel).
Vt. ka palentussa, pallottuussa, pallõgoittaa, pallõttua

pallõgoittaa (Kett.), pr pallõgoitan Kett., imperf pallõgoittin (endal) ära külmetada, (endal) ära külmuda lasta | vn застудить, прозастудить, отморозить.
Vt. ka palgoittaa

pallõttua (Kett.) pallettua (K-Ahl.), pr pallõtun: palletun K-Ahl., pr pl 3. p pallõttuuvaᴅ Kett., imperf pallõttuzin (ära) külmuda | vn замерзать, замерзнуть, зябнуть, о-.
Vt. ka palentussa, palgoittaa, pallottuussa

patškata ~ padžgata Lu paatškata (Ra) paatškataɢ ~ paatškõtaɢ I paadžgõt J-Tsv., pr patškaan Lu paatškaan ~ paatškan J, imperf patškazin Lu paatškazin Ra paatškõzin J (ära v. kokku) määrida, räpaseks teha | vn пачкать, запачкать
Lu miä patškazin platjaa, tätä on kehno pessä vai puhassaa ma määrisin kleidi (ära), seda on halb pesta või puhastada
J tšäed om paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga
Lu elä patška minnua rägääka ära määri mind tatiga
Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, määrisin keele siniseks

patškaussa Lu paatškauss J-Tsv., pr patškaun Lu paatškaun J, imperf patškauzin Lu paatškauzin J (end ära) määrida, määrduda | vn пачкаться, запачкаться
Lu lahs patškauz enee mussaa multaa laps määris enese musta poriga
J valka mat́eri tšiire paatškauʙ valge riie määdub kiiresti
Lu peen pläkki on patškaunuᴅ väike plekk on tulnud (rõivale)

pettää¹ M Lu Li J (K R Ku) pettεä P pettä Lu J-Tsv. pettääɢ I, pr petän J, imperf petin J petta; ära osta; meelitada, võrgutada | vn обманывать, обмануть; подкупать, подкупить; соблазнять, соблазнить
Li laattoil vajõltõttii õpõsia, petettii tõin-tõissa laatadel vahetati hobuseid, peteti üksteist
J näd om meeᴢ, daaže mustõlaizõõ petti näed (kus) on mees, isegi mustlase pettis (ära)
Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled enne hommikueinet (ilma hommikueineta) kägu, siis kägu petab (ära), siis ära mine külvama
J tätä et saa pettä rahaakaa teda (sa) ei saa rahaga ära osta
J se jo tšäi õmaz lippa tšeeleka petteemeᴢ see juba käis oma libeda keelega meelitamas
J petti mokoma tütöö, potštii lahzikkõizõõ võrgutas sellise tüdruku, peaaegu lapsukese
2. valetada, luisata | vn лгать, солгать, врать, соврать
J petti ku petti tõizõõ puhtassi valetas, kuni valetas(ki) teise (süüst) puhtaks
Lu tämä petäb silmäd i kõrvõt täünn ta luiskab silmad ja kõrvad täis.
Vt. ka petellä

pilata K L M Kõ (Lu Li Ra) pilat J-Tsv. pilataɢ I, pr pilaan K pil̆laan M pillaan Lu pilan Ra J, imperf pilazin M J
1. rikkuda, raisata, kahjustada, hukutada | vn портить, испортить, вредить, повредить, губить, погубить
J vet tüü kõig minu tüü pilazitt te ju rikkusite kogu minu töö
Li poikanõ pilazi tunniᴅ poiss rikkus kella (ära)
M emä ize pil̆laab lassa, eb anna mit̆täit tehä ema ise rikub last, ei lase midagi teha
Lu parõpi rookaa jääkoo, kui vattsaa pilata parem jäägu rooga (järele), kui vatsa rikkuda
M vara vakkaa ep pil̆laa vs vara vakka ei riku
M neillä seemenillä eb mahza pilata maata nende seemnetega (= nende seemnete alla) ei maksa maad raisata
M ku ed vala, siä võiᴅ pilata taimõõᴅ kui (sa) ei kasta, võivad taimed hukkuda (võid taimed hukutada)
2. ära nõiduda v. sõnuda | vn колдовать, заколдовать
L tšetä õli nõita pilannu, sitä vietii iĺĺošaa pεätnitsallyõ keda oli nõid ära sõnunud, see viidi Illoša(sse) püha Paraskeva ikooni juurde
J se vanamoor, mikä karjaa pilas, tšävi ai progonall itkõmaᴢ see vanamoor, kes karja ära nõidus, käis aina karjatanumal nutmas.
Vt. ka pilauttaa

pintuussa: pintuss J-Tsv., pr pintuuʙ J, imperf pintuuzi: pintuᴢ J
1. rohtuda, rohtu e. kinni kasvada | vn зарастать, зарасти травой
liivzikko jo algõp pintuss liivik hakkab juba rohtuma
2. kõvaks tõmbuda, ära kuivada | vn отвердевать, отвердеть, затвердеть, ссыхаться, ссохнуться.
Vt. ka pintaussa

pläkittää: pläkittä J-Tsv., pr pläkitän: pläkiten J, imperf pläkitin J ära määrida, (ära) plekitada | vn замарать; запятнать
maa vass pestü, a siä jo ehtizit pläkittä põrand (sai) vast pestud, aga sa jõudsid juba ära määrida
siä kse õõt pläkittennü õmas peredńikaa kas sina oled oma põlle ära plekitanud?

poiᴢ K U Lu Li I Ku pois ~ poiza ~ poizõ Lu poizõɢ ~ poizõgõ ~ poisõɢ ~ poissõɢ ~ poizaɢ ~ poissiɢ I poizõk Kl adv ära, välja, maha, eemale | vn прочь, долой, вон, наземь
Lu ranta jäätüʙ, luikoᴅ lentävät poiᴢ rand külmub kinni, luiged lendavad ära
I meeᴢ meni poizõɢ naizõlta mees läks naise juurest ära
Lu silmiijee väliss võtti poiᴢ nina eest (silmade vahelt) võttis ära
Lu miä võtin lekarstvaa ja se võtti kivuu poiᴢ ma võtsin rohtu ja see võttis valu ära
Lu maamunijõõ päält piäb vallaa vesi poiᴢ kartulite pealt tuleb vesi ära valada
Li tuli piäp sammuttaa poiᴢ tuli tuleb ära kustutada
I miä hülkää sõvaᴅ poiᴢ i lahtšii makkaamaa ma võtan riided seljast (ära) ja heidan magama
Lu parta piäb ajjaa poiᴢ habe tuleb ära ajada
Li kõrjazi poiᴢ peitis ära
Li rikkaus se tüü poiᴢ see töö sai ära rikutud
I no tämä juttõli, õsap poiᴢ no tema ütles: osta ära!
Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast (käest) ära
Lu terveüz meep poiᴢ tervis läheb käest (ära)
Lu siz nõizimma šiblimää võrkoss neit hailiit poiᴢ siis hakkasime noppima võrgust neid räimi välja
Lu ep saa savvua rihessä poiᴢ ei saa suitsu toast välja
Lu ühess kõrvass kuulõᴅ, tõizõss lazzõt poiᴢ ühe kõrvaga (ühest kõrvast) kuuled, teisest lased välja
I aapa sahattii poiᴢ haab saeti maha
Li soomus kraapitaa poiᴢ soomus kraabitakse maha
Li mees põlõtti kõvassi, a perrää viskas pois põlõttõmizee mees suitsetas kõvasti, aga pärast jättis suitsetamise maha
Lu antagaa õtsat poiᴢ, jutõltii ku laiva lähs seinältä poiᴢ andke otsad (lahti), öeldi, kui laev eemaldus sadamakaist

polottaa (Li), pr polotan, imperf polotin (ära v. maha) tallata | vn вы-, затоптать
lehmät polotõttii rohoo lehmad tallasid rohu (ära)

porottaa M Lu Li J (K-Ahl.) porotta J-Tsv. porottaaɢ I, pr porotaʙ K M Lu Li porotõʙ J, imperf porotti J
1. hrl impers valutada | vn болеть (об. безл.)
J elä sio nii tuugoissi tšiin, nõizõp porottõma ära seo (haava) nii kõvasti kinni, hakkab valutama
Li tšättä vaivataʙ, jalkaa porotaʙ käsi valutab, jalg valutab
M alkõ porottaa päätä pea hakkas valutama
Li porotaʙ ammassa hammas valutab
2. paisata, põrutada | vn бросать, бросить, трахнуть
J viskõz minu mahaa, porotti mahaa viskas mu maha, paiskas maha
J porota tuuli pohjuõssa rl põruta, tuul, põhjast!
3. ära võtta (külma kohta), külmutada, jäätada | vn замораживать, заморозить, уничтожать, уничтожить (о морозе)
M tšülmä talvi porotti kõikk õunappuu juurõᴅ, viižempuita niku ep porottannu külm talv võttis ära kõik õunapuu juured, kirsipuid nagu ei võtnud
M tšülmä porotaʙ vee külm jäätab vee

prokĺänittaa M, pr prokĺänitan, imperf prokĺänitin ära needa | vn проклинать, проклянуть
emä prokĺänitti täm̆mää ema needis ta ära

päässää K M Lu J (P Kõ-Len.) pεässεä P päässä J-Tsv. päässääɢ I, pr pääsän P Lu I pääsen M J, imperf pääsin Lu J
1. lahti päästa e. lasta, vabaks lasta, vabastada | vn развязывать, развязать, распутывать, распутать, освобождать, освободить
M pääsä lehmä ahilassa päästa lehm ketist lahti
K opõn on pääsettü rakkõõssa hobune on rakme(i)st lahti päästetud
Lu piεp päässää võrkoss ailit poiᴢ peab räimed võrgust välja korjama (lahti päästma)
Lu mene rossia päässämää mine trossi lahti päästma
J päässega tšäed avõ päästke käed lahti!
J pääsetti türmess lasti vangist vabaks
J jumal päässi juumõriss väĺĺä jumal päästis joodikust lahti
M sõna sioʙ i sõna pääseʙ vs sõna seob ja sõna päästab valla
2. (ära) päästa | vn спасать, спасти
J jumal teeb meile suurõ armoo, päässi näĺĺess jumal tegi (teeb) meile suure heateo, päästis näljast.
Vt. ka pääsellä

radgata Kett. K L M, pr ratkaan Kett. K L M, imperf ratkazin K L P M
1. katki rebida, lõhki ajada | vn порывать, порвать; разрывать, разорвать; обрывать, оборвать
L naglaasyõ ratkazin sõrmyõ tõmbasin sõrme naela otsa katki
K M suur pala suu ratkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki
M ratkaa millõ šiška rebi mulle (üks) narts!
2. ära v. lahti rebida, kiskuda | vn рвать, рвануть; дёргать, дёрнуть
L ženiχa ratkas tõmpas poduškaa brüŋgilt peigmees rebis, tõmbas padja pruutneitsitelt
M a mõnikkailta piäʙ radgata siᴢ vesipääᴅ kõõs sünnüʙ lahs aga mõnedel tuleb siis vesipead rebida, kui laps sünnib.
Vt. ka ratkaa, ratkoa, ratkõa

rajamizi J-Tsv. adv piiristades, piiri ära märkides, piiri tõmmates | vn проводя границы, отмежёвывая, разграничивая

rajattaa: rajatta J-Tsv., pr rajatan: rajatõn J, imperf rajatin J piiridega eraldada, ära piirata | vn разграничивать, разграничить

ratkoa L M (Kett. K-Ahl.) ratkua L ratkoaɢ I, pr radgon Kett. K L M I, imperf radgõn M radgõõ I ratkozin L
1. (katki) rebida v. kiskuda, (ära) lõhkuda | vn разрывать, разорвать, разбивать, разбить
L radgop sõvad enes pεälie rebib rõivad enese seljas (katki)
L kõikyõ parraa verelie ratkoziᴅ kogu habeme kiskusid verele
M möö nõõmma kutomaa polovikkoja, piäʙ nõisa ratkomaa šiškoi me hakkame põrandariideid kuduma, tuleb hakata kaltse (ribadeks) rebima
I vana sõpa piäʙ ratkoaɢ polovikkoissiɢ vana rõivas tuleb rebida (kaltsudeks) põrandariiete jaoks
I suurõt tšiviᴅ radgottii suured kivid lõhuti
2. Kett. K-Ahl. (lahti v. üles) harutada | vn распарывать, распороть
■
M kukkõ ratkõ laulaa kukk lõhkus laulda.
Vt. ka radgata

ravata P M (Lu Ra) ravat J-Tsv., pr rapaan P rap̆paan M rappaan Ra J, imperf rapazin P M J
1. lehvitada, viibata; heita, lüüa (käega) | vn махать, помахать; махнуть (рукой)
P proššaitti, tšäeekaa rapaᴢ jättis jumalaga, lehvitas käega
Ra miä tein, a tämä kattso päälee i rapas tšäekaa, se tüü eb mahza mittä ma tegin (tööd), aga tema vaatas pealt ja heitis käega: see töö ei ole midagi väärt (ei maksa midagi)
2. raputada | vn трясти, потрясти
J mõnikõs suvap terettejez ravat tšäeka mõni (inimene) armastab teretades kätt raputada
3. (linu) ropsida | vn трепать (лён)
J linaa ravataa linu ropsitakse
J siiz meit tapõtaa, tšültšiit müü ravataa ja lagotõtaa maalõõ siis meid (= linu) kolgitakse, ropsitakse mööda külgi ja laotatakse maha
4. (viljavihke) rabada | vn оббивать, оббить (снопы), молотить, обмолотить (вручную)
5. impers (ära) rabada (haiguse kohta) | vn поражать, поразить (болезнью)
M ińeehmiin õli ravattu inimesel oli rabandus
M rap̆paamuzroho. kõõz inehmissä rap̆paaʙ, siis tšihuttaas kazessa rohossa tšäitä rabanduserohi. Kui inimest rabab (= kui inimene saab rabanduse), siis keedetakse sellest rohust teed
J taita rapaᴢ (= tšülmessüzin), ku nii kõvassi õhsõnoitõʙ vist (külm) rabas (= külmetasin), et nii kõvasti ajab oksele.
Vt. ka ravuta

ravvisuttaa M, pr ravvisutaʙ, imperf ravvisutti M impers (tugevasti läbi v. ära) külmetada | vn промерзать, промёрзнуть
oh ku kõv̆vii ravvisutti maa oh kui kõvasti külmetas maa (ära)

revätä Kett. P M Lu J (K Kõ Po Li) revät J-Tsv. revätᴀ̈ Ku revätäɢ I (vdjI), pr repään: rep̆pään M reppään Lu J Ku reppän J-Tsv., imperf repäzin M Lu J repäzii I
1. rebida, sakutada, kiskuda, tõmmata; ära v. välja rebida v. kiskuda v. tõmmata | vn рвать, порвать, тянуть, потянуть, вы-; дёрнуть, выдернуть; рвануть; вырывать, вырвать; отрывать, оторвать
J reppää ivussiiss rebi juustest!
J iĺĺõkkoitta repäz ivussiiss tasakesi sakutas juustest
Lu valloa reppään aiŋ kokaakaa sõnnikut rebin (koormast) ikka konksuga
Lu miä repäzin napuu tšuutossa poiᴢ ma rebisin nööbi särgi eest ära
Lu mill ku ammas revättii, vertä ep tullu kui mul hammas välja tõmmati, (siis) verd ei tulnud
J reppää jušk drubass, savvua ajab rihee tõmba kriska korstnast välja, suitsu ajab tuppa
2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda v. tõmmata, rebestada | vn разрывать, разорвать
P nagran nii paĺĺo, tahtozin vatsaa revätä naeran nii palju, pidin (peaaegu) kõhu rebestama
M repäzin tšäjee naglaasõõ rebisin käe naela otsa katki
■
Lu aiva reppään itkaa üha nutan ja nutan
M siε reppääd niittää sa (aina) rabad (rukist) lõigata.
Vt. ka repiä, revitellä, revittää

riisuussa (J) riisuss Ra J-Tsv., pr riisuun J riisun Ra, imperf riisuuzin J riisuzin Ra J lahti rõivastuda; jalgu lahti võtta, jalast ära võtta | vn раздеваться, раздеться; разуваться, разуться
J võõraaᴅ, riisuska, tulka ülepeᴢ võõrad, rõivastuge lahti, tulge tahapoole (ülespoole)
J tuli, riisuuᴢ (ta) tuli, rõivastus lahti
Ra jo on ohtogo, piäʙ riisuss vällä on juba õhtu, peab jalad lahti võtma.
Vt. ka riisua

rikkouta M Lu, pr rikkouʙ Lu, imperf rikkouzi Lu rikkouᴢ M
1. katki minna, puruneda | vn ломаться, сломаться; портиться, испортиться
M lõõkku rikkouᴢ kiik läks katki
2. (ära) mädaneda | vn гнить; сгнивать, сгнить
Lu laŋgõp puu jõkkõõ i rikkouʙ langeb puu jõkke ja mädaneb (ära).
Vt. ka rikkaussa, rikkauta²

rissilöissä I ristiasendist v. -olekust (lahti v. ära | vn из крестообразного положения)
miä õigõtii pää i jalgaᴅ rissilöissä võt̆tii poizõgõ ma seadsin (sündimata vasika) pea õigeks ja võtsin jalad ristiasendist ära.
Vt. ka risikossa

roojauta Kõ (M J) roojahuta (Ku), pr roojaun: roojahun Ku, imperf roojauzin M Kõ (end ära) määrida, mustaks teha, mustaks minna | vn пачкаться, испачкаться, мараться, замараться, грязниться, загрязниться
M pojokkõin roojauz nõk̆kõõsõõ poiss määris enese nõega.
Vt. ka roojata

saattaa K L P M Kõ Lu Ra J (Ja-Len. Ku) saatta- J-Must. saatta J-Tsv. saattaaɢ I, pr saatan M Lu J saatõn J, imperf saatin M Lu J saattazin Lu J saatoin Ku
1. saata, läkitada, (edasi) toimetada | vn отправлять, отправить, направлять, направить, посылать, послать, доставлять, доставить
Lu saata poika alkoi toomaa saada poiss puid (= halge) tooma
J vargõz jo on arestoitõttu de türmää saatõttu varas on juba arreteeritud ja vangi saadetud
I ženiχa i noorikkõ saatõttii tar̆rõõ mak̆kaamaa peigmees ja pruut saadeti sauna magama
J ted́d́e saatõttu žurnali miä sain teie saadetud ajakirja ma sain (kätte)
M saatin lehmät karjaa (ma) saatsin lehmad karja
J saat võõrad riisõd väĺĺä saada võõrad asjad ära
J tšättee saattõma kätte toimetama
L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma
P tšäsii müö saatõttii deŋgoi raha saadeti käest kätte
M tšen meill menep süüvvä saattamaa rl kes meil läheb toitu järele viima
2. kedagi saata, kellegagi kaasas olla, kaasa tulla | vn сопровождать, сопроводить, провожать, проводить
M täm minnua saattõ teen aarojõssaa ta saatis mind teeristini
Kõ pojot saattõvat kot̆too tüttäreᴅ poisid saatsid tüdrukud koju
Ja tätä saati [= saatti] koira (Len. 241) teda saatis koer
Lu katti tuli saattamaa kass tuli kaasa
Lu noorikkaa saatõttii oma suguukaa pruuti saadeti oma sugulaste poolt
3. mööda saata, veeta, ära saata | vn проводить, провести (время)
M juvvaz viinaa i õlutta, kannii saattaas se rissimäpäivä juuakse viina ja õlut, nii saadetakse mööda see ristimispäev
Lu miä saatin aikaa üvässi i vesolossi ma veetsin aega hästi ja lõbusalt
P iiliä päiväl .. saatõttii suvõa eliapäeval .. saadeti suve (ära)

silmätä K P M Li silmet J-Tsv. silmätäɢ I, pr silmään K P Li J, imperf silmäzin Li silmezin J
1. kaetada, kahetada, (ära) silmata (silmavaatega nõiduda) | vn сглазить
K lahsi õli silmättü laps oli ära silmatud, ka(h)etatud
M sõnattii ja silmättii lahs laps sõnuti ja ka(h)etati
J õli nii veśol lahs, a nütt tšenlee silmeᴢ oli nii lõbus laps, aga nüüd keegi ka(h)etas (ära)
I silmiä pesäs kõõss silmättäss silmi pestakse, kui silmatakse (= kui on silmatud)
P tämä silmääb žiivataa ta ka(h)etab looma ära
2. J-Tsv. vaadata | vn смотреть, посмотреть
3. J-Tsv. silmata, märgata | vn замечать, заметить
4. sihtida | vn целиться, нацеливаться, нацелиться
J silmää kõhtii sihi otse!

sipata Li sipat J-Tsv., pr sippaan Li J, imperf sippazin: sippõzin J
1. sibada, lipata, kiiresti käia | vn семенить, быстро ходить
Li sippaab mennä sibab minna
2. (ära) lipata | vn убежать, удрать
J sippõz menemä lippas minema

soorata M (Kett.), pr sooraan K M, imperf soorazin M
1. (ära) maksta, (ära) tasuda | vn расплачиваться, расплатиться
Kett. sooraan papiᴅ maksan preestritele (maksu) ära
2. talitada (loomi), tegelda (lastega) | vn ухаживать (за скотом), заниматься (с детьми)
M tämä ize kõik sooraaʙ õmaa žiivataa tema ise talitab kõik oma loomad
M viisi kõrtaa tuli soorata žiivattaa viis korda (päevas) tuli loomi talitada
M piεp soorata lahzõᴅ, siz meed žiivattaa sooraamaa tuleb lastega tegelda, siis lähed loomi talitama

sooriussa (J-Tsv.), pr sooriun, imperf sooriuzin refl., pej. end ära koristada, minema käia, minema kasida | vn убираться, убраться
sooriuska tšiirep kottoo, tuutš tuõʙ käige (minema) kiiremini koju, (vihma)pilv tuleb
järestä·ä sooriu kottoo otsekohe kasi koju!

sopia L P (Kett. J) sop̆pia M soppia Lu J-Tsv., pr sovin Kett. M Lu J, imperf sopizin Kett. L P Lu J
1. sobida, läbi saada | vn ладить, уживаться, ужиться
Lu tšälüseᴅ, vanaassaa elettii, ain parvõz elettii, i ain sovittii käliksed elasid vanaduseni, elasid ikka koos ja ikka sobisid
J naizõd mitäle evät sovi, ain riijõlla naised millegipärast ei saa läbi, aina riidlevad
2. sobida, kõlvata, sobilik olla | vn годиться, подходить
Lu kannii sovib ellää nii kõlbab (= võib) elada
3. ära leppida | vn мириться, помириться
Lu näväd õltii riijoᴢ, laadiustii sopimaa nad olid riius, (aga) asusid leppima
J eestä õlti riijoᴢ, nütt jo sovitti algul oldi riius, nüüd juba lepiti ära
4. kokku leppida | vn договариваться, договориться
Lu siitte tämä mahzap pastõrille, kui nävät sovita inna ka [= innaakaa] (Len. 282) sellest (rahast) ta maksab abikarjusele (nii palju), kuidas nad hinnas kokku lepivad
J tõizõl voott takaas sovittii üφtee isuttõmaa lanttua (muinasjutust:) teisel aastal lepiti (= leppisid mees ja karu) jälle kokku koos kaalikaid istutada
Lu nät ku sovittii, nüt tehtii tšerikko tšehs tšüllää näe, kuidas lepiti kokku, nüüd tehti kirik keset küla (= andsid mõlemad järele)

surra M Lu Li J (Kett. K-Ahl.) surr J-Tsv., pr surõn Kett. Li J suren K-Ahl., imperf surin J
1. surra | vn умирать
J jo surõp, paŋka tšüünteliät põlõma juba sureb, pange küünlad põlema
2. tuimaks muutuda, (ära) surra (jäseme kohta) | vn неметь, онеметь (о руке, ноге)
M jalka suri, em pääze tšäümää jalg suri (ära), (ma) ei saa käia (ei pääse liikuma)
Lu milla suri tšäsi, niku ebõõ tätä mul suri käsi (ära), nagu pole(ks) teda (olemaski).
Vt. ka surõa, surõnõssa

surõa: sur̆rõa M, pr surõʙ ~ sur̆rõõʙ M, imperf suri ~ sur̆rii M tuimaks muutuda, (ära) surra (jäseme kohta) | vn неметь, онеметь (о руке, ноге)
mitäleb issuzin kaugaa vai mitä, a algap sur̆rõa jalka .. sur̆rõõʙ, niku niglat tšäüväᴅ. teeb jalgaa kõikõõ kaŋkõassi, et saa mah̆haa jalkaa, niku lühep tõissa jalkaa tuõʙ millegipärast (kas) istusin kaua või mis, aga jalg hakkab surema .. sureb, nagu nõelad käivad. Teeb kogu jala kangeks, (sa) ei saa jalga maha (panna), jalg muutub nagu teisest jalast lühemaks
suri jalka, en saa tšävv ühel jalkaa jalg suri (ära), (ma) ei saa käia ühel jalal.
Vt. ka surra

suudia M Lu J suutia J, pr suudin M J, imperf suudizin M J suutizin J
1. kohut mõista, süüdi mõista; hukka mõista, taunida | vn судить, осуждать, осудить
M tätä tahtovad nõisa suudimaa tahavad hakata tema üle kohut mõistma
J suudittii kahõssi voossi türmää mõisteti kaheks aastaks vangi
J tšüläs suudita noorikka, noorikaa tappa külas mõistetakse hukka noorikut, nooriku käitumist
2. J-Tsv. kohut käia, protsessida | vn судиться
3. (ette, ära) määrata | vn предназначать, предназначить
J tuõp surma suutimõttõ rl tuleb surm (ette) määramata
Lu kõik päiväd on suuittu kõik päevad on (ette) määratud
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks juuksekarv(gi) ei lange (peast) ilma ette määramata.
Vt. ka suuittaa, suvvita, suvvittaa

sõnata K P M Lu sõnat J-Tsv., pr sõnaan P Lu sõnnaan ~ sõnnan Lu sõnazin P Lu J (ära) sõnuda, (ära) sõnada, sõnadega nõiduda | vn колдовать, околдовать, заговаривать, заговорить
K lahsi õli sõnattu laps oli (ära) sõnutud
P tämä tuli lauttaasyõ, vaattõ med́d́e žiivattaa dai sõnaᴢ ta tuli lauta, vaatas meie loomi ja sõnus (ära)
M kõm kõrtaa kõik žiivatta menti ümpäri, štob ebi sõnattaiᴢ kolm korda käidi kõikide kariloomade ümber, et ei sõnutaks (ära)
M sõnattii ja silmättii lahs laps sõnuti ja kaetati (ära)
Lu täll on paha silmä, tämä sõnnaaʙ tal on kuri silm, ta sõnub (ära).
Vt. ka sõnõlla

süntiä¹ J-Tsv., pr sünnin J, imperf süntizin J (ette ära) määrata | vn предназначать, предназначить
jumal jo nii sünti jumal on juba nii (ette ära) määranud

süvvä Kett. K R L P M Kõ S Ja Po Lu J Ku (Ke) süvve J süvväɢ I süüvvä M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku süüvve Lu J süüvv Ku süüvä Ra J süüve Ra söövä M-Set. söüvä [sic!] Lu süüvväɢ I (vdjI Ko) süüväɢ ~ süüäɢ ~ sööäɢ I Сю́вва K-reg₂ Pal₂ Сю́иѣкь ~ Cю́эдя Pal₂ Сю́иѣкъ Ii-reg₁, pr söön Kett. K P M Kõ S J-Must. süön K P sǜön Po süün Lu Li Ra J, imperf sein Kett. K P M Kõ Lu Ra J, II inf Сњме Tum.
1. süüa, ära süüa | vn кушать, покушать, есть, поесть, съесть
M sõtaaigall söötii roholeipää sõjaajal söödi rohuleiba
Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangukörti süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue lõikuseni (uue aastani) oma (viljast) leiba
L isuttii lavvaa takann süömäzä istuti laua taga söömas
K õli söömizellää oli (just) söömas
J õmmaa aikaa piäp süüvvä kindlal ajal tuleb süüa
P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ peab kiiremini sööma, supp jahtub (ära)
J tartut süümää, nii süüt paĺĺo, tahot süüvvä vatsaa täünn satud sööma (= pääsed söögi kallale), siis sööd palju, tahad süüa kõhu täis
P minua imotab lohkua süömää mul on himu süüa (praetud) kartulilõike
P seiseizin sviežaa rokkaa üliekaa sööksin värskekapsasuppi hapukoorega
Ku hään on süümättᴀ̈ i juumattᴀ ta on söömata ja joomata
J katsokk, ku see näĺĺess urvip süüvve vaata ometi, kuidas see näljast vihub süüa
J starikk valuttõõp süüvve vanamees vihub süüa
P süö haili-leipää i läntüpiimä, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku-leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida
M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer
M nät ku koira lohmiʙ süüvvä näe, kuidas koer lohmib süüa
Li lammaš šapõrtap süüvvä lammas rabistab süüa
J vaĺĺu süümä ablas sööma
Li se on nikku süümää see on närb sööma
Lu kukko kanoi kutsup süümää kukk kutsub kanu sööma
M opõzõd õltii üväᴅ, sööneeᴅ hobused olid head, söönud
Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma
J sigaa-marja, sitä ep süüvvä leesikas, seda ei sööda
P pajatõttii, etti susi lampaa sei räägiti, et hunt sõi lamba (ära)
Lu miä tahon nii tehä, jott suõd õltais süüneeᴅ i lampaat terveeᴅ ma tahan nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved
P süömäss nõistua süöᴅ söömast tõustes sööd (= sööd ka siis, kui kõht on juba täis)
J süüʙ, niku rihma pletiʙ sööb, nagu nööri punub
Lu nõizõp tüütä tetšemää, siz on tšülmiizä, a ku nõizõp süümää, siz on higõᴢ (kui ta) hakkab tööd tegema, siis on (tal) külm, aga kui hakkab sööma, siis on higine
Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs tema sööb kätega, tööd teeb kõhuga
Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kuivetu
Lu se oŋ ku upi-auta, ilma põhjaa, kõik süüʙ (õgardi kohta öeldakse:) see on kui põhjatu auk, ilma põhjata, kõik sööb (ära)
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ablas sööma, ajab kõik (kurgust) alla
Lu miε õõn süünü niku süümättä, niku issoa bõõ ma olen söönud, nagu polekski söönud, nagu pole isu
Lu süümissä sein, a vattsaa täün en saanuᴅ küll sõin, aga kõhtu täis ei saanud
M täm söömizessä sei, ai ku on vähä söönnü ta sõi vaid moe pärast, oi kui vähe on söönud
L süömättä süötüä vieʙ (muinasjutust:) söömata (= näljane) viib (kannab) söönut (= tõbine kannab tervet)
P tšihutin süvvä keetsin süüa
M süvvä pantii kaasa süüa pandi kaasa
Lu vee lehmil süvvä vii lehmadele süüa
Kõ a ku tuõp silla süüvvä nält́š́ä aga kui sulle tuleb nälg (= tahtmine süüa)?
P süvvä tahtauʙ on tahtmine süüa (~ tahaks süüa)
2. närida, kahjustada, lõhkuda | vn поедать, съедать (в значении ‘портить’), крушить
P unilintu süöp sõpõi koi sööb rõivaid
Lu touku süüp puuta tõuk sööb puud
Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ kapsaussid sõid kapsad (ära)
M kuparossa on niku tšivi, tämä sööʙ niitii vai lõŋgaa, ev või paĺĺo panna, kui kraaskaaᴅ vaskvitriol on nagu kivi, ta sööb linase või villase lõnga (ära), ei või palju panna, kui värvid
Li tšivikaz ranta süüb laijat poiᴢ kivine rand lõhub (purjelaeva) küljelauad (ära)
■
J luita sööʙ luud valutavad
M pajattaas tämäss, a täm juttõõʙ: la pajattaaᴢ, a milta bokkaa ep söö temast räägitakse, aga ta ütleb: räägitagu, ega see mul tükki küljest ei võta (ei söö)
P miε tämää päälie vaatan, kõik silmiikaa sein, nii kõvassi õli iloza ma vaatan tema peale, lausa silmadega sõin, nii väga ilus oli

škoottia J-Tsv., pr škootin J, imperf škoottizin J (palju) pahandust teha, (ära) reostada, | vn простор. нашкодить, напакостить
katti on škoottinnu nurkkaa kass on nurka pahandust teinud

šliimata²: šliimõt ~ šĺiimõt J-Tsv., pr šliimaan J, imperf šliimazin: šliimõzin varastada, kõnek. hiivata v. ära vinnata | vn украсть, разг. слимонить
silmiijõ nähes šliimõs tõizõlt kormunõss rahaᴅ silme nähes varastas teisel(t) taskust raha(d)
šliimaa mitä-ni-buit salamitta kaas hiiva midagi salaja kaasa

tallata L P M Lu J (Li Ra) tallõta Lu tallõt J-Tsv. tallataɢ I, pr tallaan P M Lu Li Ra J, imperf tallazin P Lu J tallõzin Lu Ra J tallazii I
1. käia, kõndida; sammuda, astuda; peale astuda | vn шагать, ходить; ступать, наступать
J tallõzim pittšää matkaa käisin pikka teed
J paksusõõ peräss eb või kaukalõõ tallõt tüseduse tõttu ei või (= ei jaksa) kaugele kõndida
J peened lahzõt tallajõs tšiire väzütä väikesed lapsed väsivad käies kiiresti
J tšenni ep taho väärää teet tallõt keegi ei taha vale teed mööda käia
J vai siä t kehta tallõt, ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa käia, et iga minut komistad?
Lu lahs jo tallaab i pajatõʙ laps juba kõnnib ja räägib
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin ruttu (ruttasin käia), läksin higiseks
L ko tallazi siltapuita müö, prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ kui astus mööda põrandalaudu, (siis) ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad
Lu koirõ meeb eeᴢ, miä tallaam peräs koer läheb ees, mina astun järel
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
Lu tallaa, tallaa, miε tuõn peräᴢ astu, astu, ma tulen järele
P panõ aro püssüü, muitõs tallaad aroo piilee pääle pane reha püsti, muidu astud rehapulgale peale
Li rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks
J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela peale, torkad jala katki
2. tallata, (jalaga) vajutada; ära tallata | vn топтать, попирать, попрать ногами
P sis ku tallaab ühee suhsõõ päälee, naapiirtõõkaa tõmpaaʙ siis, kui vajutab ühe tallalaua peale, (siis) tõmbab soa-laega
M meilä sõtalaizõt kõikk tallattii omenad i söötii omenaᴅ meil sõdurid puha tallasid ja sõid õunad ära
J jalkoin nala tallama jalge alla tallama
■
Lu lahsi nõisi tõissa vootta tallaamaa laps sai aastaseks.
Vt. ka talloa, talloskõlla, talloõlla

talloskõlla: talloskõll J-Tsv., pr talloskõlõn: talloskõõn J, imperf talloskõlin J frekv ära v. puruks tallata | vn растаптывать.
Vt. ka tallata, talloa, talloõlla

terppiä K M Lu J (Kõ-Len.) terppiε L terppiäɢ I, pr terpin K-Ahl., imperf terppisin K-Ahl. terppizin Lu
1. (ära) kannatada, taluda | vn терпеть, стерпеть, страдать, выстрадать, переносить, перенести, выдерживать, выдержать
M miä en või terppiä, milla aivo kõv̆vii vaivattaaʙ ma ei suuda taluda, mul valutab väga kõvasti
L miltized muukad müö terppizimmä maai·lmaza milliseid piinu oleme kannatanud maailmas
I siä terpiɢ, a tämä isuʙ lavõzõlla da vaataʙ kui nämäᴅ koirissaavaᴅ sina kannata, aga tema istub pingil ja vaatab (pealt), kuidas nemad toorutsevad
J izäz ep terpi vassa panõmiss su isa ei talu vastuhakkamist
M minuu pää ep terpi varjaa löülüä minu pea ei talu kuuma leili
2. kannatlik olla, kärsida | vn терпеть
M entin vätši terpittii, ettep söötü arkõa endine rahvas oli kannatlik, (nii) et (paastu ajal) ei söödud paastuvälist toitu
Lu terppigaa kalleel päiväl, elkaa riijelkaa kannatage pühasel päeval, ärge riielge
Kõ piäp mennä, töö eb [= ep] terpi (Len. 214) peab minema, töö ei kärsi (oodata)
3. vastu pidada, kesta | vn выдержать
M kui mennä õttsaassaa, en tää, terpipko aisa kuidas jõuda (tee) lõpuni, (ma) ei tea, kas (vankri) ais peab vastu
4. tagasi tõrjuda v. hoida; (end) tagasi hoida (midagi tegemast) | vn воздержаться
Lu miä en või terppiä haikotussa ma ei suuda haigutust tagasi hoida
J nii nagrutõʙ, jot em või enepä terppiä nii ajab naerma, et ei või enam tagasi hoida
M tämä paissu itkõmaa, tämä eb võinu terppiä, että eb nõisa itkõmaa ta puhkes nutma, ta ei suutnud (end) tagasi hoida, et mitte nutma hakata

travia J-Tsv. (M-Set.), pr travin J, imperf travizin J (ära) tallata, sõtkuda | vn топтать, вытоптать, за-
J elä ann lampailõ õrass travia ära lase lammastel orast tallata
M mentii vaattamaa: lampaat kana travittii mindi vaatama: lambad olid kana (surnuks) tallanud.
Vt. ka travittsaa

trullata (J-Tsv.), pr trullaan, imperf trullazin fig (ära) raisata | vn растрачивать, растратить
kõik trullõz menemä, viimite izetši pääzep panttii kõik raiskas ära (= lõi läbi), lõpuks satub (veel) isegi panti

tšeeltiissä Lu tšeeltiss J-Tsv. keelt́śiissä (Ku), pr tšeeltiin Lu J tšeeltin J, imperf tšeeltiizin Lu tšeeltizin J keelduda, ära öelda; eitada, ära salata | vn отпираться, отпереться, отказываться, отказаться; отрекаться, отречься
Lu ahnõs, se teeb ommaa tüüᴅ, a ahkõra teep kõiɢ, minesskaa ep tšeeltii ahne (omakasupüüdlik), see teeb (ainult) oma tööd, aga agar teeb kõike, millestki ei keeldu
Ku t́urmassᴀ i bolnitsassᴀ i surmassᴀ i kerrääläizessᴀ̈ elä keelt́śii vanglast ja haiglast ja surmast ja kerjuseks sattumast ära keeldu (= keegi ei tea oma elu ette)
J ṕotr tšeeltiz jumala poigõss Peetrus eitas (salgas ära) jumala poja

tšeeltää Kett. M Kõ Lu J (K L R-Lön.) tšeeltääɢ (I) tšeeltä J-Tsv., pr tšeelän Kett. K M Kõ J tšeellän K-Ahl. tšeelen J, imperf tšeelin K M J tšeeltiin [sic!] Kõ
1. keelata; manitseda, keelitada | vn запрещать; увещевать, уговаривать
L on tšielettü tšävvä roholl rohul on keelatud käia
Kõ ema tšeeltii pojokkõiss, ett rihez eʙ vilissaiss ema keelas poisikest, et (ta) toas ei vilistaks
J siä õõd liika peen tšeeltejõ, jot sinnua kuunõll sa oled liiga väike keelaja, et sind kuulata
J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati naimast, siiski (ta) nais (= võttis naise)
J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata
Lu minnua tšeelettii tšaajua juumaa mind keelitati (jääma) teed jooma
Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma)
2. keelduda, ära öelda | vn отказывать, отказать
J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja, kuid sain korvi (keelduti), näe, tuju läks nii halvaks, et säh (sulle)

tširoa P M Ra J tširua L P Kõ tšir̆rua Kõ, pr tširon P Ra J, imperf tširozin P Ra J kiruda, vanduda; (ära) needa | vn ругать(ся), материться, бранить(ся); проклинать, проклясть
Ra miε tširozin õvõssõ ma kirusin hobust
M laŋkõzin opõzõlta sellässä i tširozin kukkusin hobuse seljast ja vandusin
J tämä tširoz emäkalla ta vandus ropult
Kõ pappi tširoᴢ preester needis (ära)
L nämä on jumalalt tširottu nad on jumala poolt (ära) neetud.
Vt. ka tširoskõlla, tširossa, tširota

tširossa: tšiross J-Tsv., pr tširon J, imperf tširozin J (ära) needa | vn заклинать, заклясть, проклинать, проклясть
minu elo taita on tširottu kassem maa ilmõᴢ minu elu on vist ära neetud siin maailmas.
Vt. ka tširoa

tšülmettää M Lu tšülmettä J-Tsv., pr tšülmetän M Lu tšülmeten J, imperf tšülmetin J
1. impers külmetada, külmavärinaid tekitada v. peale ajada | vn быть холодно, трясти от холода
M min̆nua tšülmetäʙ, nii raputaʙ, etti ampaat kol̆laavaᴅ mul on külm (mul on külmavärinad), nii raputab, et hambad lõgisevad
M läsivä värizeʙ, tšülmetäp tätä haige väriseb, tal on külmavärinad
Lu tšülmetab jalkoi jalad külmetavad
2. (ära, läbi) külmetada | vn простужать, простудить
P talvõl tšülmä, noorikkõ panõp puolsaappugad jalkaa, tšülmetäb jalgaᴅ talvel (on) külm: pruut paneb poolsaapad jalga, külmetab jalad (ära)
3. (end) külmetada | vn простужаться, простудиться, остывать, остыть, зябнуть
Lu siε õõd nii kõvassi tšülmettänüᴅ sa oled nii kõvasti külmetanud.
Vt. ka tšülmässää

tunnissaa: tunnissa J-Tsv., pr tunnisan, imperf tunnisin teada saada, ära tunda, järele uurida | vn узнавать, узнать, обследовать

tunnussaa M (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. R-Reg.), pr tunnusan K tunnussan R-Lön., imperf tunnusin
1. tunnistada, vaadata, ära tunda | vn осматривать, осмотреть, признавать, признать
K laka vaatan neitsüttäni, laka tunnusan tulela, laka vaatan valkõala (Ahl. 99) las (ma) vaatan oma mõrsjat, las tunnistan tulega, las vaatan valgega
2. teada saada, järele uurida | vn узнавать, узнать, обследовать
M tšen kase õli, piäp tunnussaa kes see oli, peab teada saama

tuntõa K L P M S Lu J (R Kõ Ja-Len. Li Ra Ku) tuntaa Lu Li J tunta J-Tsv. tuntõaɢ I (vdjI), pr tunnõn Al. Kett. K L P M Kõ S Lu Ra J tunnen K-Ahl. tunnõõ I, imperf tuuzin Al. Kett. Set. K P M Kõ tunzin Ra J Ku tunsin K-Sj. tunzii I tunnin Lu J tuntõzin P tuntõzii I
1. tunda | vn знать
M möö emmä tuntõnnuuᴅ tõin tõissa me ei tundnud teineteist
K kahs velliä üli õrrõõ vaattavaᴅ, i üppiväᴅ, a tõin tõiss evät tunnõ. se on silmäᴅ mõist kaks venda vaatavad üle õrre ja hüppavad, aga teineteist ei tunne? – Need on silmad
Lu rihi täün tuttavia, ühtää b tunne. jäĺĺet (Must. 159) mõist tuba täis tuttavaid, (aga) ühtegi ei tunne? – Jäljed
2. ära tunda | vn узнавать, узнать
I lampailõõ paad merkit kaglaa, štobõ tuntõag näitä lammastele paned märgid kaela, et neid ära tunda
M miä vaatõn, no en tuntõnnu, õliko karu vai susi ma vaatasin, aga ei tundnud ära, kas oli karu või hunt
I miä tuntõzii, što kasse minu poika ma tundsin ära, et see (on) minu poeg
J kaktšikod on nii ühellaizõᴅ, jot raŋkk on tunta kaksikud on nii ühesugused, et raske on (ära) tunda
M tunnõd linnuu laulua möö vs linnu tunned (ära) laulu järgi
Lu lõŋka-pitsukill et tunnõ, kus paikkaa on pitsattu pika pleisiga (lõngapleisiga sa) ei tunne ära, kust kohast on pleisitud
P tšülä p tunnõ äälessäni rl küla ei tunne (mind) ära mu häälest
3. tunda, teada | vn знать
J tšen mitä tunsi, se sitä pajatti kes mida teadis, see seda rääkis
J en tunnõ sitä soomõssi ma ei tea seda soome keeli
K no soldatti ep tuntõnnu, što täm on kunikaᴢ aga soldat ei teadnud, et tema (= teine mees) on kuningas
J en tunn teet ei tunne teed
J tširjaa tuntõma, täätemä kirja tundma (= lugeda ja kirjutada oskama)
4. tunda, tunda saada | vn испытывать, испытать, чувствовать
J raskuss tunta raskust tunda
5. osata | vn уметь
Ra se ko on lovkoi inimin, nii kõik tunnõp tehä, mitä vaa võtap tšättee, sennee teeʙ, vaikk on mehee, vaikk on naizõõ tüü küll see on osav inimene, (nii) oskab kõike teha: mis vaid võtab kätte, selle teeb ära, olgu kas mehe või naise töö
J kõikõllaiss tüüt on tarvis tuntaa tehä igasugust tööd on tarvis osata teha
I izek tiiɢ, kui tunnõᴅ, izek tiiɢ, kui tääᴅ tee ise, kuidas oskad
L ko t tunnõ, miä õpõtan kui sa ei oska, (siis) ma õpetan
I tšen mitä tunsi tehäs, sitä i tetši kes mida oskas teha, seda tegigi
M mill tšäsi päh̆hää eb mee, miä tunnõn kõig ize tehä kk (ennast kiites:) mina kukalt kratsima ei pea (mul käsi pähe ei lähe), ma oskan kõik(e) ise teha
M näᴅ kõikii tuntõas päätä toittaa näe, kõik oskavad end (oma pead) toita
I tunzid deŋgoo kopittaaɢ, a el̆lääg et tunnõk kui deŋgojõkaa piäb el̆lääɢ oskasid raha koguda, aga elada ei oska, kuidas rahaga tuleb elada
M täm tunnõb oitaa rah̆hoo ta oskab raha hoida
S isä emä ep tšäütü škouluu, evät tuntõnuud luk̆kõa isa (ja) ema ei käinud koolis, (nad) ei osanud lugeda
P a miä venäissi pajattaa en tuntõnnu aga mina vene keelt rääkida ei osanud
K tantsittii da laulõttii, tšen kui tuusi tantsiti ja lauldi, kes kuidas oskas
Lu tšen tunnõp tšihuttaa olutt kes oskab õlut pruulida?
M tämä tunnõb aivoo üv̆vii rissuittaa ta oskab väga hästi joonistada
I et tunnõg rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud (ära)
J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata
Lu nät se on inemin, tunnõb lassaa naljaa vaat, see on (alles tore) inimene, oskab nalja teha
K tšen tunnõb itkõa, sitä siz tšiittääs (Al. 24) kes oskab itkeda, seda siis kiidetakse
Ra ai, miä tunzin lugõttaa, lugõtõll oi, ma oskasin (noorena) itkeda
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette (ära) öelda
M miä tunnõn arpoa mina oskan ennustada
K leütüziväd mokomad ińehmiizet kummat tuusivat soperoittaa leidus selliseid inimesi, kes oskasid posida
J miss tüü tunzittõ meilee tullõ rl mille järgi te oskasite meile tulla?
P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni tuuzit tulla tunnõ õlla taloo juurta talloõlla taloo tarkutta pitää rl mu mõrsja, mu ainuke, mõrsja, mu ainus hani, (kui) oskasid tulla, (siis) oska olla, (selle) talu tava(de) järgi käia (= elada), (selle) talu tarkust hoida
P tuuzid võttaa, tunnõ pitεä rl (kui) oskasid (naise) võtta, (siis) oska (teda ka) hoida
P tämä b õlõ lahkõa inehmiin, ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei ole lahke inimene, ei oska (teise) inimesega ümber käia.
Vt. ka tutaa

tuppauta (P), pr tuppaun, imperf tuppauzin ära lämbuda | vn задыхаться, задохнуться, подавиться
ai siä sõsarõni .. sinua kallõttaass nüt kaugaᴢ .. älä tuskaa tuppau kaukamatkoissa ja tuntõmoittomissa rl oi sina, mu õde, .. sind saadetakse nüüd kaugele, .. ära lämbu kurbusesse pikkade tee(konda)de ja tundmatute (inimeste, paikade) tõttu

turttši P, g turtšii (teat. peitusemäng, kus üks mängijatest pidi ära arvama, kelle käes on peidetud ese | vn особая игра в прятки, в ходе которой следовало угадать, у кого находится спрятанный предмет)
mändžittii turttšia mängiti peitusemängu (~ peitust).
Vt. ka turkku

tutkamõ (Kett.) tutkõmõ (Kett. M) tutkõm J-Tsv., hrl pl tutkamõᴅ Kett. tutkõmõᴅ Kett. M J-Tsv. tutke, tutkmed (kangalõimede otsad lõimepakul, mis pärast kanga lõpetamist ära lõigatakse) | vn концы ткацкой основы
M pitšät tutkõmõd jäiväᴅ (kangakudumisel) jäid pikad tutkmed
J tutkõmõd om punottu lettii (äralõigatud) tutkmed on punutud palmikusse
J tõmpa ühs tutkõm (= niitti) letiss tõmba üks tutke (= niit) palmikust (välja)
M kaŋkaa tutkõmõᴅ kanga tutkmed

tõkkua Set. K L P M (Kõ Ja-Len. Lu) tokkua Lu Li Ra J (Ku) tõkkuaɢ ~ tokkuaɢ (I), pr tõkun K M tõkkuun Set. L P tokun Lu Ra J Ku, imperf tõkkuzin K L P M tokkuzin Lu J, 3. p tõkkuuzii Set. (maha, ära) kukkuda, langeda | vn падать, упасть
Li tämä tokku maalõõ i sinne jäi ta kukkus maha ja jäi sinna
L värttänä tõkkuup kaivoo värten kukub kaevu
Lu miä tokkuzin lähtee ma kukkusin allikasse
K lahzõll tõkkuz ammaᴢ lapsel tuli (kukkus) hammas (ära)
Lu pärettä põlõtõttii, vesi õli alla, kuhõõ tokkuzivat tulõkkaat süeᴅ (kui) peergu põletati, (siis) vesi (= veenõu) oli all, kuhu kukkusid tulised söed
J jedva· va ehti hüpät rihess väĺĺä (põloᴢ), ku laḱi tokku süäme vaevalt jõudis tulekahju ajal toast välja hüpata, kui lagi kukkus sisse
M nii on paĺĺo lehtoa tõkkunu, niku šuuba pehmiä on nii palju lehti (maha) langenud, nagu pehme kasukas (on maas)
Kõ õuna õunappuuss kaukalõ ep tõku vs õun õunapuust kaugele ei kuku
P vesi tõkkuuʙ vesi langeb
Lu võõnukkõizõõ tokuʙ aeglaselt langeb
L kõikk tõkku raskauz vällεä kogu raskus langes ära
Ra tähe tokku täht langes.
Vt. ka tõkuta

vazgutõlla (R-Reg.), pr vazguttõlõn, imperf vazguttõlin (maha, ära) raputada | vn трясти, оттрясти
menet tusgut turgutteli, menet vasgut vasgutteli (Reg. 33–34) rl mitmed mured leevendas, mitmed vaevad raputas (maha)

veelata M (K-Ahl.) vìelata Po veelataɢ I, pr veelaan K M veelaa I, imperf veelazin (mustaks, ära) määrida | vn пачкать, марать, замарать
M elä siε millõõ veelaa sarafan̆naa, tšäed ovad roojakkaaᴅ ära sa mul sarafani ära määri, käed on mustad
M kuza mened möötää nii veelaaᴅ, dali isud i veelaat sõvaᴅ kuskilt lähed mööda, siis määrid, või istud ja määrid rõivad (ära)
M tšäed on veelattu käed on määritud

veelauta M, pr veelaun M, imperf veelauzin M refl ennast (mustaks, ära) määrida | vn испачкаться, замараться
elä veelau, ep piä veelauta ära määri ennast ära, ei tohi ennast ära määrida

vimmata (K), pr vimmaan, imperf vimmazin vinnata [?], ära virutada [?] | vn тащить, с- [?], тянуть, с- [?]
a kuza niittü? vikahtõ vimmaᴢ (Mäg. 112) rl aga kus on niit (~ aas)? – Vikat vinnas (minema)

vizgata Kett. K L P M Kõ S Po Lu J (R-Eur. U V Li Ra Ii Kr) vizgõta Lu vizgõt J-Tsv. vizgataɢ ~ vizgattaɢ I vizata Ku vizgatak Kl, pr viskaan K L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku vizgan J-Must., imperf viskazin L P M Lu J Ku viskõzin Lu J
1. visata, heita | vn бросать, кидать, швырять
L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõberaha kaevu
L üli õjaa õli vizgattu suuri irsi üle oja oli visatud suur palk
P viskazin löülüä viskasin leili
M löülüä vizgatas saunatšivilee leili visatakse saunakerisele
M (d́eruga) vizgataz einoje pääle persee al̆laa, etti eb veelatas sõppõi takune riie visatakse heinte peale perse alla, et ei määriks riideid
Lu iki-lookka .. juub meress vai jõgõssa vettä i senee vee takaz viskaab maal vikerkaar .. joob merest või jõest vett ja selle vee viskab tagasi maale
M mitä näilee pajattaa, ühs kõik niku seinääsee erneitä vizgata ükskõik mis (= mida) neile rääkida (on sama hea) nagu herneid vastu seina visata (= nagu hane selga vesi)
P viskaa pitšässi heida pikali
2. heita liisku | vn метать, кидать (жребий)
M ees sitä, kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku
I davait́e viskaammag arpaa hakkame liisku heitma
3. (riideid, jalatseid) ära võtta | vn скидывать, снимать (одежду, обувь)
J povarnoz vizgattii sõvad vällää saunaesikus visati riided seljast ära
I viskaa šuubaa maalõõ viska kasukas seljast
4. (vilja) tuulata, visata | vn бросать, веять
P nõisass viskaamaa akanoiss rütšieᴅ hakatakse rukist aganatest (välja) tuulama
Lu kobriikaa viskazimma viĺĺoi viljakühvliga tuulasime vilja
Lu I tšäsiillä vizgattii lapatkalla käsitsi tuulati kühvliga
5. (ahju) pista | vn вложить (в печь)
Kõ kursi vizgahtaz ahjoo pulmaleib pistetakse ahju
6. tekkida, välja lüüa, ilmuda | vn явиться, возникать
L viskaaʙ jalkaa sinizie pädnaa jalale lööb sinise täpi
P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta talle lõi kaksteistkümmend paiset (ihule)
Kõ viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tuõʙ ilmuvad muretäid, kui mure tuleb
M piimä võib vizgata päh̆hee, sis tulõp hullussi naizikko piim võib pähe lüüa, siis läheb naine hulluks
7. maha jätta, hüljata | vn бросать, покидать
Li mees põlõtti kõvassi, a perrää viskas pois põlõttõmizee mees suitsetas kõvasti, aga pärast jättis suitsetamise maha
I meeᴢ viskazi naizõõ, meni, ja lahzõᴅ viskazi mees jättis naise maha, läks, ja lapsed jättis maha
■
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ kk meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
P en õlõ kuullu mokomaa kummaa, i tšäjed viskazin lad́d́alyõ ma pole kuulnud niisugust imet, laiutasin käsigi
Li nii paĺĺo põlõtti, jotta nõisi huimamaa pääss, viskaz niku päässä maalõ nii palju suitsetas, et pani (tal) pea pööritama, tekkisid nagu tasakaaluhäired
Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured viska metsa
M tara viskaab elkkua aed langetab õisi
M leipä on koorõõ vizgannu vällää leib on koorukese lahti löönud
M viskazimma vähäkkõizõõ sõn̆naa sõnelesime natuke
P naizikko viskaz vällεä lahzõõ naine tegi abordi
Lu mustalaizõt karttoill vizgattii mustlased panid kaarte
Li kablukkaa vizgata tantsida, tantsu lüüa
J viskaab va üviiss meeliiss tanttsua lööb aga heameelest tantsu.
Vt. ka viskaa, viskoa, viskua, vizgõskõlla

võttaa Len. Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI (R U) võttaaɢ I wota Kr ottaa Ku Вы́тта K-reg₂ Pal₂ Вы́дагь Pal₂ Выдагъ Ii-reg₁ Во͡ета Tum., pr võtan K R U L P M Kõ S Lu Ra J võtaan J võttaa I võt̆taa vdjI, imperf võtin U P M Lu J võõtin R
1. võtta | vn брать, взять
K tšugunikka võtõttii ahjoss vällää malmpott võeti ahjust välja
R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu, segas leivataina leivaastjasse
R võtin värtsiᴅ, panin vaŋkkurillõõ võtsin kotid, panin vankrile
M mikä nii tšiirees meed vällää niku tulta võtiᴅ miks (sa) nii kiiresti ära lähed, nagu tuld võtsid (= tulid nagu tuld tooma)
Kõ sõta-aikann tšäütii tult võttamaa sõjaajal käidi (teisest perest) tuld toomas
L kõikk kõm ruotia õltii tšerikkoz i pritšastia võttivaᴅ kõik kolm roodu olid kirikus ja käisid armulaual
I tšerves tšättee võõtsõõ da mennäs tüülee kirves võetakse kätte ja minnakse tööle
I kazgõssa õhzaᴅ võõttuuᴅ kasest (= kase küljest) on oksad võetud
M tahtosin koolla, jumal ev võta näeᴅ (Mäg. 72) tahtsin surra, (aga) jumal, näed, ei võta
Lu miε tulin võttamaa lehmii ma tulin lehmi (vastu) võtma (= karja hulgast koju viima)
2. (vikatiga) niita | vn косить, скосить (косой)
P miä võtan lad´d´aa perekoza ma võtan laia kaare
3. naist võtta; kosida; pruudile järele tulla | vn брать, взять в жёны; жениться; свататься; заехать за невестой
S võta minuu tütär mehelee võta mu tütar naiseks
L pojo võtab naizikoo poiss võtab naise
I siitt üli tee min̆nua võõttii siit üle tee mind kositi
K siz ku tullas võttamaa, nõõvad kuuluma tšelläᴅ .. (Al. 28) siis, kui tullakse pruudile järele, hakkavad kostma (pulma)kellad ..
M välissä tultii võttamaa kahstõššõmõtt ovõssa (pulmakomme:) vahel tuldi pruudile järele kaheteistkümne hobusega
4. ära võtta, vallutada | vn брать, захватывать, покорять
P pittõr pervyi narvaa võttii Peeter Esimene vallutas Narva
5. (kurssi, suunda) võtta | vn брать курс, направление
Lu müü võtimma kurzii tallinaa me võtsime kursi Tallinnale
6. (viina) võtta, juua | vn выпивать, выпить
Lu tšem paĺĺo lakahtaaʙ, paĺĺo juuʙ, se on varma võttamaa kes palju lakub, palju joob, see on varmas (viina) võtma
7. aadrit lasta | vn пускать, пустить кровь
M mokoma õli hakka muukõõ tšüläzä, tšen võtti vertä niisugune eit oli Muukõ külas, kes laskis aadrit
8. (ära) võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) | vn вредить, повредить (о морозе), морозить, отморозить
L jumala võtti kõik õunappuuᴅ vällää jumal võttis (külmetas) kõik õunapuud ära
J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad ära, siis tehti jalgadele heinapepredest vanni
9. kinni võtta | vn схватывать, схватить
Lu miä võtin tätä nizgassa tšiin ja lein maall ma võtsin tal turjast kinni ja lõin maha (= pikali)
M võtaʙ varkaa tšiin võtab varga kinni
10. vastu võtta | vn принимать, принять
P miä tulõn vassaa võttama (Mäg. 108) ma tulen vastu võtma
Kõ võtõttii vassaa üv̆vii võeti hästi vastu
M kui meillä praaznikko võttaaᴢ vassaa kuidas meil pühi vastu võetakse
11. tööle võtta, palgata | vn нанимать, нанять
M õli võtõttu dabušnikka oli palgatud hobusekarjus
12. üles võtta, pildistada | vn снимать, снять, фотографировать
M võttaa kartotškaa päälee pildistada
M laa fotograaffa võtab min̆nua üleᴢ las fotograaf võtab mu üles (= pildistab mind)
13. ära võtta, amputeerida | vn ампутировать
V ühel naizikol tšäsi võtõttii vällää doχtariᴅ ühel naisel arstid amputeerisid käe
14. (midagi) ette võtta | vn предпринимать, предпринять; взяться, браться (за что-нибудь)
M võtab teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma
M võtin dai lein võtsin ja lõin
P võtti dai issu tšastõisyõ kuuzikkuosyõ võttis ja istus tihedasse kuusikusse
P miε ävitin sõrmuhsyõ, tšen võtab leütεä ma kaotasin sõrmuse: kes leiab (võtab leida)?
Lu pajata, elä pajata, a tämä kuulõssa eb võta räägi või ära räägi, aga tema ei võta kuulda
■
Lu se õli aikonõ aika, mee võta kõnsa se õli see oli väga ammu, mine võta kinni, kunas see oli
Lu tämä võtti paĺĺo täätää ta ütles end palju teadvat
Lu izze näeʙ, izz eʙ võta täätä ise näeb, (aga) teeb, nagu ei teaks
M en või võttaa nimele, etti kui täm võisi nii tehä ma ei saa aru, et kuidas ta võis nii teha
M millõõ nii võtti irmu mul hakkas nii hirm
K võtti põlgoss hakkas kartma
S ühs algab laulaa, tõizõt tağgaa võttaaᴢ üks hakkab laulma, teised aitavad tagant
Lu nät se inemin võtap tšiiree pintaa näed, see inimene võtab kiiresti kaalus juurde
Lu võtõttii jutõlla räägiti tühja juttu
J võta va ramoa, tüüt veel paĺĺo eeᴢ kogu ainult jõudu, tööd on veel palju ees
M kapusaa taimõõd võttaaz voimasõõ, alkaas juurittua kapsataimed edenevad (hästi), hakkavad juurduma
K meill roho võtab volii meil võtab (umb)rohi võimust
I kahnõttujõõ leipä, rõhgaa kõva, ammaz eb võtaɢ leib kuivas kõvaks, (on) väga kõva, hammas ei võta
M võtõttii tuli riχ́χ́ee tuli võeti toas üles
I tulta rih̆hee eb võõttuɢ tuld toas ei süüdatud
M tšen üli võtaʙ kes võidab?
Lu sel inemizel mitäni juttõ, tämä võtab ain ommaa nennää sellele inimesele mida ka ei ütle, ta võtab kõik ninna (solvub)
L nämä suurõd vannyõd võttivaᴅ nad andsid pühaliku vande
M õli võtõttu mokoma mooda oli (võetud) niisugune komme
M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda
Lu võttaa roššattu võtta lõpparve
M võta jumala apii jumal appi! (Jõudu!)
L võttagaa üvässi võtke heaks! (viisakusväljend, millega vastatakse tänamisele).
Vt. ka võtõlla

võttaja L (K R) võttõjõ J-Tsv., g võttajaa
1. (pruudi) võtja, peigmees, ka peigmehe sugulane, kes on peigmehega kaasas pruuti kodunt ära viimas | vn сват; жених; также родственник его, пришедший за невестой
L ženihaa suku, võttajad ovad lavvaa takann peigmehe sugulased, (pruudi) võtjad on laua taga
2. ahnitseja, ahnepäits | vn простор. жадина, загребала
Lu tämä on võttaja, tämä võttais kõikk eniellee ta on võtja, ta võtaks kõik enesele
3. (üles)võtja, pildistaja | vn фотограф
J tšüläsee tuli patretii võttõjõ külasse tuli (üles)võtja

võõragoittaa M vyõragoittaa L P võõrõgoittaa Lu, pr võõragoitan ~ võõragoitõn P Lu, imperf võõragoitin
1. (last rinnast) võõrutada | vn отнимать, отнять (ребёнка от груди)
M piäb lahz võõragoittaa rinnassa laps tuleb rinnast võõrutada
2. ära harjutada | vn отучать, отучить
M miä täm̆mää võõragoitin, laa täm paraʙ ep tšäü ma harjutasin ta ära, parem ärgu ta (meil) käigu
3. võõraks pidada, võõrastada | vn чуждаться, сторониться
L älkaa vyõragoittagaa minua, pitägaa õmanna ärge pidage mind võõraks, pidage omaks.
Vt. ka veerüttää, võõrottaa

välläᴢ J Ku välleᴢ ~ väĺĺeᴢ J-Tsv.
1. väljas | vn вне, на дворе
J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist lehm laudas, keel väljas?
2. ära | vn снят, отнят
Ku nahk oŋ külessᴀ̈ välläᴢ nahk on küljest ära (võetud)

vällää Len. vdjL Kett. K R U L P Ke M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ku väĺĺää K Lu J vällεä L P väĺĺää J-Tsv. vällä P Lu Ra J väĺĺä S Lu J-Tsv. Велле Pal₂ välja, ära | vn вон, наружу
S kõikk laikka tulõʙ vällää ahjossa lausa leek tuleb ahjust välja
P en peäze vällεä metsässä (ma) ei pääse metsast välja
S karja õli jo vällää mennü kari oli juba välja läinud
J väĺĺää veto väljavedu
J väĺĺää antõmin väljaandmine
P mahzan miä sillõ võlgaa vällä ma maksan sulle võla ära
J bašmukad jo nütt menti moodõss väĺĺä (need) kingad on nüüd juba moest (ära) läinud
L jumala võtti kõik õunappuuᴅ vällää jumal võttis (külmetas) kõik õunapuud ära
P med́d́e talo põlõb vällää meie talu põleb ära (maha)
S kõikii lähetettii tšüläss vällää kõik saadeti külast välja
P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu põllu (äestamise) ära
J piäp sõvad väĺĺää pess tuleb riided ära pesta
L kozittii vällεä nuorikkõata kositi pruuti
I vällää tultii viis tuntia oommiiᴢ välja tuldi kell viis hommikul
J kase opõim piäb väĺĺää vajõlta see hobune tuleb välja vahetada
Lu ajõtaa tüüss vällää aetakse töölt ära
M ajap partaa vällää ajab habeme ära
J kattil tokku vällää katel kukkus maha
K karu nõis vällää karu läks minema
Ra jo on ohtogo, piäʙ riisuss vällä on juba õhtu, peab jalad lahti võtma (= jalatsid jalast ära võtma)

vääntää M Lu J (K Li Ra) vääntä J-Tsv., pr väännän K väänän Lu Li Ra J väänen Lu J vääntään Ra, imperf väänin Lu J
1. väänata, (maha) murda | vn крутить, скрутить, гнуть, согнуть, ломать, сломать
Lu elä tee nii raŋkkaa tüütä, väänäd enelt kaglaa ära tee nii ränka tööd, väänad endal kaela
Lu mettsäz õli tuuli vääntenüt suurõõ puu maalõ juurijõõkaa metsas oli tuul suure puu juurtega maha murdnud
M kummall murti jalgaa, kummalla pää väänti kellel murdis jala, kellel väänas pea (otsast)
Lu võtõtaa vittsa, koivu vai pajuvittsa, väänetää, neissä teh́h́ää koliᴅ võetakse vits, kase- või pajuvits, väänatakse, nendest tehakse vitssidemed
2. (ära, tagasi, ümber, välja jne.) pöörata, keerata, ringi ajada (masinat), kallutada | vn поворачивать(ся), -вернуть(ся), пере-, вы-, от-, с-
J väänin pää miä päivää poolõõ rl pöörasin pea päeva (~ päikese) poole
Lu miε väänän õpõzõõ takaaᴢ ma pööran hobuse tagasi
Lu jõka päivä piäb vääntää kala tšüllelt tšüllele (lõhe soolamisest:) iga päev peab kala küljelt küljele pöörama
Lu väänä tširjaa lehto pööra raamatulehte
J tšiutto on väänettü murnippäi särk on pahupidi pööratud
Lu meri-haltiaz väänäb laivaa ümper merehaldjas kallutab laeva ümber
Lu lampotškaa piäʙ vääntää vällä elektripirn tuleb välja keerata
Lu kassin on nii lusti paikka, piεp kattsoa, eb või vääntää silmiε ääree siin on nii ilus koht, peab vaatama, ei saa silmi kõrvale pöörata
Lu miä jo väänin tunniᴅ ma keerasin juba kella üles
Lu mašinaa väänti õpõnõ masinat ajas ringi hobune
J dolo tehtii kotonn, karrass õli väännettü krapp (lehmakell) tehti kodus, plekist oli painutatud
3. kaarutada | vn ворошить (сено)
Lu einää väänämmä heinu kaarutame
Lu miä väänin kazee einä lainõõ rl ma pöörasin selle loo (= laiali laotatud heina) ümber
4. tõlkida | vn переводить, перевести
Lu vana meez väänti ühess tšeeless tõisõõ tšeelee jutuu vanamees tõlkis jutu ühest keelest teise
■
M miä tään, täm kazõza aźźaza kõikkinaa ebõ·õ väärä, tätä turhaa vääntääᴢ ma tean, ta ei ole selles asjas üldse süüdi, teda süüdistatakse ilmaasjata.
Vt. ka väänellä

õtsassa: õtsass P J-Tsv. otsast, ära | vn прочь (наречие в форме эл-а от õttsa)
P siz lõikatazz boranalt pää õtsass vällää siis lõigatakse oinal(t) pea otsast ära
J upŕamoi lahs, hos pää lõikka õtsass väĺĺä jonnakas laps, kas või lõika pea otsast

äävüttää M (Kett.), pr äävütän M, imperf äävütin Kett. võõrutada, ära harjutada | vn отваживать, отвадить, отнимать, отнять (ребёнка от груди)
M piäp tämä äävüttää kazessa, etti tämä ep tetšeiss koiruutta peab teda sellest ära harjutama, et ta ei teeks koerust
M äävütäʙ lassa rinnassa võõrutab last rinnast.
Vt. ka äüttää

öhsünessä: öhsüness J-Tsv., pr öhsünen, imperf öhsünin (ära) eksida | vn заблуждаться, заблудиться.
Vt. ka öhsüä

öhsüä Kett. K P M S Lu Ra J-Tsv. (Ku) öhsüäɢ (I) üöχsüä (K), pr öhzün K P M Lu Ra J, imperf öhsüzin K P M S Lu Ra J (ära) eksida | vn заблуждаться, заблудиться; J tšen häülüb mettseᴢ, see võib öhsüä kes hulgub metsas, see võib eksida; M opõn öhsü mettsää hobune eksis metsa; M miε öhsüzin teessä ma eksisin teelt
Lu babuška öhsü i kõlmõt suutkad õli mettsäᴢ vanaema eksis (ära) ja oli kolm ööpäeva metsas
S öhsüzin, juttõõʙ, tontti vei eksisin, ütleb, tont viis (eksiteele)
I öhsüje mettsää kaugass eksis kaugele metsa.
Vt. ka öhzütä

öhzütä (K) öhsütä M öhsütäɢ I, pr öhsüün K, imperf öhsüje I (ära) eksida | vn заблуждаться, заблудиться
I miä en tahog öhsütäɢ ma ei taha eksida
I miä öhsüje teessä mettsää ma eksisin teelt metsa
I öhsüüd mettsäzä, tämä viib meet tääk kuhõõɢ eksid metsas, ta (metshaldjas) viib mine tea kuhu.
Vt. ka öhsüä

üvitellä Lu, pr üvittelen, imperf üvittelin heaks teha, (ära) leppida | vn примирять, заглаживать
ku riijeltii, siis tõin tulõp taaz üvässi pajattõõmaa, siiz jutõltii: tahob üvitellä, tuli üvitteemää kui riieldi, siis teine tuleb jälle ilusti rääkima, siis üteldi: tahab heaks teha, tuli heaks tegema

veebiliides @ veebihaldur