[VOT] Vadja keele sõnaraamat

katkoa U M Lu J (Kõ Ku) katkua J katkoaɢ I, pr kadgon M Lu J kadgoo I, imperf katkozin M Kõ J
1. (ära, maha) murda; noppida, (ära) korjata (lilli, marju jne.); katkuda, (ära) rebida; kitkuda (lina) | vn отрывать, оторвать; срывать, сорвать, вырывать, вырвать; теребить (лён); рвать, нарвать (цветы); собирать, собрать (ягоды)
J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud
Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartul(id) on läinud idanema, eod tuleb ära murda
Ku karu noisɪ puitᴀ katkomaa karu hakkas puid (maha) murdma
J ep piä lehmiit lass tarasõ, nämä kadgota kõik taimõd de pehgod ei tohi lehmi aeda lasta, nad katkuvad (= tallavad) kõik taimed ja põõsad (ära)
J tšüllet katko kannossiil rl küljed katkus (= kiskus katki) kannustega
M lin̆naa kadgottii kahõll tšättä lina kitkuti kahe käega
I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ põldudel kasvavad niisugused põldosjad, neid kitkume ja toome seale
I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli
Lu miä marjad õhsijõõkaa kadgon ma korjan marjad koos okstega
M piät katkoa õunaᴅ vällää (sa) pead õunad (puudelt) ära korjama
I meni ühsi naizikko mettsää, pähtšinää, pähtšinää katkomaa läks üks naine metsa, pähklile, pähkleid korjama
2. katki teha, murda; (venitamisi) katkestada | vn разламывать, разломать, разрывать, разорвать
M mih̆́h́ee obahkaa katkozit palottaa miks sa seene tükkideks murdsid?
M ai ku kõv̆vii sirkotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, lausa katkestan käed
■
J kadgob soonia (Must. 171) liikmed (sooned) naksuvad.
Vt. ka katkaa, katkua