[VOT] Vadja keele sõnaraamat

abeza·at́eĺno M abeza·at́eĺna Li ab́iza·at́eĺno I tingimata | vn обязательно, непременно
I millõ piäʙ mennäɢ ab́iza·at́eĺno laafkaa ma pean tingimata poodi minema

ahagoittaa M, pr ahagoitan M, imperf ahagoitin M = ahassaa
plat́iᴅ tultii lad́d́assi, piäʙ vähäkkõizõ ahagoittaa. miä ahagoitan izze, ep piä millõ õmpõliata kleit jäi laiaks, tuleb veidi kitsamaks teha. Ma teen ise kitsamaks, mul pole õmblejat tarvis

aherikko Li Ra, g aherikoo adj, subst vilets liivane maa; vilets liivane (maa kohta) | vn бесплодная, песчаная почва; бесплодный, песчаный (о почве)
Li a aherikko maa, see on liivõmaa, aherikko, i tämäs kazvõp petäjemettsä aga {a.} maa, see on liivamaa, {a.}, ja selle peal kasvab männimets
Li sarkoja jagotti; millõ puuttu sarka aherikko, aherikko maa jagati põllutükke; mulle juhtus põlluks vilets liivane maa

ahtukkõin ~ ahtukkõinõ Lu Li, g ahtukkõizõõ Lu
1. ahtake(ne), kitsuke(ne) | vn узенький
Lu põrna on mokoma pittšä, ahtukkõin põrn on niisugune pikk, kitsukene
Lu ahtukkõinõ remeni kitsuke rihm
2. õhuke(ne) | vn тоненький
Li leikkaa millõ ahtukkõinõ tükkü lõika mulle õhuke tükk (leiba)

aivaᴢ M Lu Li aivõᴢ Lu Li Ra J-Tsv., g aivahsõõ: aivassõõ M aivasõõ Lu aivõsa [sic!] J-Tsv. aevastus | vn чиханье, чих, чох
Lu millõ tuõb aivaᴢ mulle tuleb aevastus (peale)
J aivõsa pääle jutõlla: õõ terve aevastuse peale öeldakse: ole terve!

aivina Lu aivinõ Li, g aivinaa Lu (ropsimisel saadav) parim, peenim lina (puhas lina, millest takk on välja soetud) | vn чистый лён, кудель
Li siz võtti sitä sorraapaa hägläzi, siis hägläzi siittä heenopõka, što parõp se aivinõ tullõiᴢ siis võttis suges selle (takusema lina) jämedama linaharjaga, siis suges sellest peenemaga (= peenema linaharjaga), et see {a.} tuleks parem
Li vot sitä päälissä miä tšedräzin i tappurkoontõla, pääliskoontõla i tappura; a maamõ tšedräᴢ lõimiiᴅ, aivinõitõ, što maamõ millõ neit eb antõnnu vaat seda pealmist lina ma ketrasin ja takukoonalt, pealiskoonalt ja takku; aga ema ketras lõimi, parimaid linu, (sest et) ema mulle neid ei andnud

ammaᴢ K L P M Lu Li Ra J I (Ke Kõ Ja-Len.) ammõᴢ Li Ra J (Lu) hammaᴢ Ku J-Must. ammas Kr Г̧ аммасъ Pal₁, g ampaa K L P M Lu Ra J I ampa J hampaa Ku amba Kr Га́мпа Ii-reg₁ Га́мпа Pal₁, pl ampatt Kr А́мпатъ K-reg₂ Aмпатъ Pal₁
1. (inimese, looma) hammas | vn зуб (мн. ч. зубы)
M lahs pani peigoo suχ̆χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress ampaaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema
Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit pandi pulgad hammaste vahele, (et teolised) ei saaks süüa herneid (mõisapõllul)
M opõzia vaattaaz ampaissa kui vana hobuseid vaadatakse hammastest, kui vana (ta on)
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suussa lotissaa ai, kui külm on, hambad plagisevad suus
P nagraʙ, ampaad irvillää naerab, hambad irevil
Lu lugõttavaᴅ ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale
K lahzõlõõ pannass ampaissi õpõiziita d́eŋgoi lapsele pannakse hambarahaks hõberaha
Lu tänävä ebõõ mittä süüvvä, saatta panna ampaad naglaa täna ei ole midagi süüa, võite panna hambad varna (naela otsa)
M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale
M on nii ahnaz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale
Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs silm silma vastu, hammas hamba vastu
M elä millõ ampaita praavita, mill eiväd vaivata kk ära minul hambaid paranda, mul nad ei valuta (= ära mind tüssa)
Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään ära minu pärast hambaid kuluta, ma tean ise (= ära räägi, ära õpeta asjata)
Lu se zadatt i ebõõ minnuu ampajee müü see ülesanne ei ole minu hambaid mööda (= ei ole mulle jõukohane)
P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees
M täm mokom on i ampaavilttši, suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä ta ongi niisugune naljahammas, armastab nalja heita
K ampaa-rohoo vettä peettii ampaal, ku ammassa vaivatti hanemadara [?] teed hoiti hambal, kui hammas valutas
Li esi ampaaᴅ esihambad
Li silmä ammaᴢ silmahammas
Li taku ampaaᴅ ~ leipä ampaaᴅ purihambad
Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis visati hammas üle pea ahju peale
M ampaa juuri hambajuur, -tüügas
Lu ampaa tüŋke hambatüügas
2. (eseme) hammas, konks, pulk; sälk, täke | vn зуб (мн. ч. зубья); зубец, зазубрина
Lu sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirbil on väikesed hambad
Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid sälgud
Lu haakii ampaaᴅ (voki) lühi konksud e. hambad
J õnge hammas (Must. 177) õngekonks
I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal ei ole ühte pulka
J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke sisse?
M kase tširvez on kõv̆vii rad́d́ottu ampalaisõõ, täm̆määkaa et saa mit̆täit tehä, piäb ih̆hoa see kirves on kõvasti hambuliseks raiutud, sellega ei saa (sa) midagi teha, tuleb teritada
J kuurittsoi ammõᴢ irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad.
Vt. ka esiammaᴢ, irviammaᴢ, leipäammaᴢ, nagra-ammaᴢ, piimäammaᴢ, poroammaᴢ, rautammaᴢ, saha-ammaᴢ, silmäammaᴢ, sitt-ammaᴢ, takaammaᴢ, takuammaᴢ, tšehsammaᴢ, vahv-ammaᴢ, vilttšiammaᴢ

api¹ K L P M Kõ Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. U Ra-Len. Ku) abi K-Ahl. appi Kr, g avii K Lu J av̆vii Kõ avi J-Tsv. abi, toetus | vn помощь, подмога, пособие
M sitä tšäitä piäb juuvva, i siis senessä tuõb api seda teed tuleb juua, ja siis sellest tuleb abi (= saab abi)
M millõ kane kaplit tehtii paĺĺo ap̆pia mul oli neist tilkadest palju abi
Lu tahon tšüssüä silta appia tahan paluda sinult abi
I a niin vot apiloja paĺĺo piti tehäɢ aga nii, vaat, tuli palju abiks olla (= teisi inimesi abistada)
M rah̆haa vizgattii aviss raha visati toetuseks
J appia antõma abi andma
Lu ilma avitta ilma abita
J api nõvvo abinõu
J api vätši abivägi

apiissa: ap̆piissa (M) appiissa (Lu), pr apiiʙ, imperf apiizi õnnestuda | vn удаваться, удаться
M tänänn aivoo ap̆piizivat piirgaᴅ, aivoo makuzaᴅ täna pirukad üsna õnnestusid, päris maitsvad
M leipä eb ap̆piinnu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga
M milla õli kõiɢ ain üv̆viippäi, mitäleeʙ kazella kõrtaa millõ eʙ ap̆piinnu mul oli kõik alati hästi, millegipärast seekord mul ei õnnestunud.
Vt. ka apiussa

apinikka M Lu Li I (K-Al. P) apinikk J-Tsv. abinikka K-Ahl., g apinikaa K Lu apinika J abiline | vn помощник
M mõnikkaalla sepällä õltii apinikaᴅ mõnel sepal olid abilised
Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema
M tšäsimüllüd õltii müllüü apinikaᴅ käsikivid olid veski abilised.
Vt. ka apilain

armija¹ R L (R-Reg. P) harmija (R-Reg.), g armijaa hellitaja, armastaja (ema v. isa tähistav metafoor rahvalauludes) | vn милующий, милующая, ласкающий, ласкающая (метафорические обозначения отца или матери в народных песнях)
L antagaa antyõss millõ armijaᴅ rl andke mulle andeks, hellitajad
R armas miu armijani elteeni ehittäjäni (Reg. 19) rl minu armas hellitaja, minu hell ehtija

arvo P Lu Li J (K M Kõ Ra I Ku), g arvoo Lu J
1. aru, mõistus | vn ум, разум
J vohmall bõlõ arvoa rumalal pole aru
P millõ niku arvua antõ pähie mulle nagu anti (andis) mõistust pähe
J tuhmõlõõ poigõlõõ isätši arvoa pähää p [= ep] paa rumalale pojale ei pane isagi mõistust pähe
Li se piäb arvookaa tehä seda tuleb teha arukalt (mõistusega)
J tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ta on nii kehva aruga, päris loll
J peenee arvoka vähese aruga
J tülpää arvokaa nüri mõistusega
J lühüd arvo lühike aru
2. mõistatus | vn загадка
Lu suuto anti kõlmõd arvua kohus andis kolm mõistatust
■
J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu inimesega ei saa (sa) kuidagi hakkama (= kokkuleppele)
P ep tämä saannu arvua mitä miä tällie pajatin ta ei saanud aru, mida ma talle rääkisin
Li segotat kõik ühtee, a izzee et saa mittää arvua ajad kõik segi, aga ise ei saa midagi aru
J vai tämä metsälin saab üvüsüzess arvoa või tema, metsaline, saab headusest aru!
J tüüll ebõõ arvoa, epko õttsa tööl ei ole aru ega otsa
J pitäväd arvoa arutlevad, peavad aru.
Vt. ka arvotuᴢ

aźźa Kett. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (R-Reg. Pi) aźźõ Lu aźja vdjI I (Pi-Len.) azja Kett. K Ma (I) azd́a I (Pi Ke) aśśa J I assia (Ku), g aźźaa P M Kõ Lu J aźjaa vdjI I azjaa K I Ma azd́aa Pi Ke I
1. (abstraktne) asi, tegu, toiming | vn дело
Lu pajata, kui on aźźa räägi, kuidas asi on
P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjie tal lähevad asjad halvasti, libisevad allamäge
M bõõ sitä aźźaa, kuhõõ täm õm̆maa nen̆nää ep pisä pole seda asja, kuhu tema oma nina ei pista
Lu kase bõõ nagruu aźźaa see pole naeruasi
M miä tulin teile aźźaa ma tulin teile asja pärast
M ebõ·õ aźźaa sinne mennä ei ole asja sinna minna
M siz omenaka ühes söötettii sikolailõõ akanaᴅ; akanaᴅ kõiɢ mentii aźźaasõõ siis kartulitega koos söödeti sigadele aganaid; aganad läksid kõik asja eest
Kõ bõõ aikaa issua, aźźad oottõõvaᴅ pole aega istuda, toimetused ootavad
Lu millõ tehtii mokomad aźźõᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti selliseid tempe, ei saa kellelegi kaevatagi
M aikaa jo õli kase aźźa see lugu juhtus (oli) juba ammu
Lu kontturiz õllaa aźźa tšäüttäjäᴅ kontoris on asjaajajad
M ühs tee, kahs aźźaa kk üks tee, kaks asja
Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on hoopis tühi(ne) asi
2. (konkreetne) asi, ese; anum | vn вещь; посудина
I roitõltii šveedaa kalmoissa i levvettii mõnta aźźaa kaevati rootsi kalmudes ja leiti mitu asja
L aźźõi pezeʙ peseb anumaid.
Vt. ka hätäaźźa, ime-aźźa, tõtuuz-aźźa
Vt. ka asi

atškaᴅ M Kõ Lu Li Ra atškat M-Set. atškõᴅ Lu Li pl t prillid | vn очки
M pani atškaᴅ silmiile pani prillid ette
Li dohteri millõ juttõõp što sillõ jo on kehnoᴅ silmäᴅ, sill piäʙ õssaa jo atškaᴅ arst ütleb mulle, et: sul on juba viletsad silmad, sa pead juba prillid ostma
Li mill ep piä atškoi, miä veel näen üvässi mul pole prille vaja, ma näen veel hästi.
Vt. ka silmäatškaᴅ

autuussa Lu (J) autuussaɢ (I) autuss J-Tsv. hautuussa (Li) hautussa (Lu Ra), pr autuuʙ Lu J I, imperf autuuzi: autuuᴢ Lu J hautuuzi Li = autuuta
Lu siiz vähessi aigassi ušatti päältä tukattii, annõttii akanal autuussa siis kaeti toober väheks ajaks pealt kinni, lasti aganal haududa
J liha autuub ahjoᴢ liha haudub ahjus
Ra millõ eglee varpaa välit hautustii varill ilmaa mul eile varbavahed haudusid kuuma ilmaga

bokkamii P M bokkõmii K
1. küljetsi, küljega, külg ees | vn боком
P tämä bokkamii nõisi millõ etie ta jäi küljetsi mulle ette
M bokkamii tšäänüb minussa, kõõz meeb möötää pöördub küljega minu poole, kui läheb mööda
2. küllakil | vn на боку
K õli bokkõmii päällä oli küllakil (vankri) peal

bruussa M I bruuss J-Tsv. bruuša J-Must., g bruusaa M J
1. tahutud palk, pruss; plank; tala | vn балка, брус; толстая доска; стропилина
J teemme kazett [sic!] irress kahs bruussa teeme sellest palgist kaks prussi
J viska bruuss lävennalaa, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, (on) kuivem tuppa tulla
M rautazõd bruusad ovad rautateesiltolailla raudtalad on raudteesildadel
2. (seebi)kang | vn брус (мыла)
M bruussa mõilaa, bruusaz õli viiz naglaa kang seepi, kangis oli viis naela
3. luisk | vn точильный камень, брус(ок)
I annaɢ millõ vikahtõõ bruussa anna mulle (vikati) luisk.
Vt. ka raut-bruussa
Vt. ka bruska

butška L P J (I) butškõ J butšk J-Tsv. putška P M, g butškaa ~ budžgaa J putškaa M pudžgaa P kimp; (õle)kubu; tuust, kahl; tomp | vn пучок, пук
P õlõmma niittämäz mõizaa põllol, putška vittsoi on persie pääl oleme vilja lõikamas mõisa põllul, kimp vitsu on tagumiku peal
I nühäᴅ kasta parkkia, pikkaraizõᴅ butškaᴅ tiiᴅ rebid seda parki, teed väikesed kimbud
L tšümmie butškaa päreitä kümme kimpu peerge
M täm antõ millõ koko suurõõ putškaa sv́etkoi ta andis mulle suure kimbu lilli
J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama
J nõsa butšk einää maass tõsta tuust heinu maast (üles)
J kuo üvässi võrkkoa, elä tee butškiit koo võrku hästi, ära tee tompe (sisse)
J kahs kõlmõd võrkoo silmä ühtee kuottu om butšk kaks-kolm võrgusilma kokku kootud on tomp
J lina butšk (~ roivõᴢ) linakubu.
Vt. ka päre-butška

däädä K-Al. P Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) dääde J dääᴅ J-Tsv. Ku d́ääd́ä Lu J I djäädä J-Must. dädä K (J) d́ädä Kõ d́äd́ä K Ku d́aad́a P Li d́ad́a U P, g däädää P Lu J däädä ~ dääde J d́ääd́ää J
1. lell, onu | vn дядя (со стороны отца или матери)
Lu däädä õli izää velli, toožõ emää velli onu oli isa vend, ka ema vend
Kõ mossõi kiri·l millõ d́ädä õli Mossõi (poeg) Kirill oli mulle onu
J kuuvvõõ velloo kukkazõnn, seittsemee d́ääd́ää nõjallõ rl kuue venna lillekesena, seitsme onu najal
P izεä velli õli d́aad́a isa vend oli lell
P vana d́ad́a tuli vaattamaa pient plemänikkaa vana lell tuli vaatama väikest vennapoega
Lu däädää nain lelle naine
2. onu, tädimees (isa või ema õemees) | vn дядя, муж тёти
Li taataa sõzaraa (~ tädii) meez on tädii kautta däädä isa õe (~ tädi) mees on tädi kaudu onu (= kutsutakse onuks)

einälainõ M Lu Li heinakaaretis, saadkeeritis | vn несложенная или разворошенная копна
Li millõ piäb vääntää kase einälainõ ma pean selle heinakaaretise kaarutama

frit́iĺaari (Li), g frit́iĺaarii Li püvilill | vn рябчик, фритиллярия
männä voottõ augustõ kuulõ õli paul aaristõ profe·ssor täälä, tõi millõ frit́iĺaarii. niku maamuna, mokomaizõ möödunud aastal augustikuus oli professor Paul Ariste siin, tõi mulle püvilille (juurika). Nagu kartul, niisuguse

fśoravno P fśoravno· M J fso·ravno·o ~ fśorovno·o I sorovno·o Lu vśooravnoo J-Tsv.
1. ikkagi, siiski, niikuinii | vn всё же, всё равно, всё-таки
I fśorovno·o võt̆taa ikkagi võtan
J elä mee kottoo, fśoravno· kottoo et pääze ära mine koju, niikuinii sa ei pääse koju
2. hea küll, hästi; ükskõik | vn хорошо, ладно; всё равно
Lu χerrõ juttõõʙ tällõõ: palkkaa millõ – sorovno·o härra ütleb talle: palka end minu juurde (tööle)! – Hea küll!
I no fso·ravno·o no ükskõik

golofka M Lu (P Li J-Tsv.), g golofkaa ~ golovgaa
1. pea | vn головка
Lu kalat pannaa baŋkojõõ, siz golofkõd lõikõtaa poiᴢ (kui) kalad pannakse karpidesse, siis lõigatakse pead ära
M golofka saaχχaria suhkrupea
2. pl saapapöiad | vn головки (сапог)
Li tee millõ golofkõᴅ, mil varrõd on tee mulle saapapöiad, mul (saapa)sääred on
Lu saappagaa golofka saapa pöid.
Vt. ka saaχχari-golofka

gribavesi Lu teeseenevesi, -jook, teekali | vn чайный квас
se gribavesi, se millõ avitti see teeseenevesi, see aitas mind (= aitas mul paraneda)

haamo Kett. K P J χaamo L P aamo K-Ahl., g haamoo (surnu) vaim, viirastus, kummitus; luupainaja; peletis, hirmutis | vn душа, дух умершего, призрак, привидение; кошмар; пугало, страшило
P enäpää mehie χaamo ep tullu tšiusaa-maa naizikkua enam ei tulnud (surnud) mehe vaim naist kiusama
P makazin dai tuli millõ, nõisi päälie haamo magasin ja minu peale tuli luupainaja
L ku bõlõ silmät pestü, siz õlõᴅ χaamo kui silmad pole pestud, siis oled (nagu) peletis
■
P metsää haamo metshaldjas.
Vt. ka mettsä-χaamo
Vt. ka χ́iimo

hos K-Ahl. J-Must. J-Tsv. hoᴢ ~ χos ~ χoś J hoš Lu-Must. Ra
1. kuigi, ehk küll, olgugi et | vn хотя, хоть
J hoz nämä i virossi pajatõtti, miä järestää arvõzin, migäss on juttu kuigi nad rääkisid eesti keelt, sain ma kohe aru, millest on jutt
J elkaa tüü pahassi paŋkaa χoś miä tšiitän velloa rl ärge te pahaks pange, ehk küll ma kiidan vennakest (= peigmeest)
2. kas või | vn хоть бы, пусть даже
J vala millõ χos ühs silmä (muinasjutust:) vala mulle kas või üks silm
J upŕamoi lahs, hos pää lõikka õtsass väĺĺä kangekaelne laps, lõika kas või pea otsast ära
J hoz bõ sukutši kas või pisutki
3. ükskõik (kui), kui tahes | vn хоть как, хоть сколько
Ra anna hoš kui paĺĺo, a täll on ain vähä anna kui palju tahes, aga tal on ikka vähe

huimata M (Kett. Li) uimata (Kett. K-Ahl.) huimõt J-Tsv., pr huimaaʙ Kett. M J huimaʙ J, 1. p uimaan K-Ahl., imperf huimazi impers pead pööritama panna | vn кружить, вскружить (о головокружении)
M millõ alkõ huimata päätä mul hakkas pea ringi käima
Li nii paĺĺo põlõtti, jotta nõisi huimamaa pääss, viskaz niku päässä maalõ nii palju suitsetas, et pani (tal) pea pööritama, tekitas nagu tasakaaluhäireid
J nii kõvassi huimaʙ, tait pöörü meni pähäse pea käib nii kõvasti ringi, vist läks ving pähe

hämmeltää: hämmeltä J-Tsv. (sõnatüvi | vn основа слова:) hämmeltä- J-Must. -ääɢ I, pr hämmeltään: hämmelten J hämmeltää I, imperf hämmeltiin: hämmeltin J hämmeltii I
1. segada; sogada; (võid) teha, kokku lüüa | vn помешивать, мешать, помешать; сбивать, сбить (масло)
J hämmelt vähäize rahkpiimää männäkaa sega kohupiima natuke pudrumännaga
I siᴢ rüüᴢ-jav̆voa kipitkuza hämmeltääᴢ männällä siis segatakse rukkijahu keevasse vette pudrumännaga
I luzikalla võtaᴅ hämmeltäᴅ lusikaga võtad segad
J vesi oŋ hämmeltettü vesi on sogane (segatud)
I kui võita hämmeltii ül̆leessä, siiz võissa lähsi võipiimä kui võid tegin (segasin) koorest, siis eraldus võist pett (võipiim)
2. segada, häirida | vn мешать, помешать, беспокоить, побеспокоить
I eläk hämmeltäɢ millõ tüütä tehäɢ ära sega mul tööd teha
I piimä roho hämmeltäʙ. i se tõmmõttii poizõgõ piimohakas segab. Seegi kitkuti ära
I prostiɢ minnua, što miä hämmeltää teilee andesta mulle, et ma segan teid
3. J-Must. (orig.: hästää, mässää)

häärätä Kett. M Li (K-Al. P) häärätᴀ̈ Ku äärätä M (K-Ahl.), pr häärään Kett. P M Li äärään K-Ahl. M, imperf hääräzin askeldada, toimetada, (midagi) kiiresti teha | vn суетиться, хлопотать
M tämä siεll häärääp paĺĺo töötä, häärääb ühsinää ta askeldab seal paljude töödega, askeldab üksi
M mitä siε äärääᴅ mis sa askeldad?
M miä häärään i pää märtšä, a täm eb i duumaa mit̆täiᴅ, hot́ mit̆täiᴅ avittaa tehä, vahib varõssia mina askeldan (et) peagi märg, aga tema ei mõtlegi midagi, (et) kas või midagi aidata teha, vahib (vaid) vareseid
M nii suv̆vaap tehä töötä, etti kõik palavas päivinää häärääʙ nii armastab tööd teha, et askeldab lausa higisena
Li too siä millõ appii hääräämää tule sa mulle appi toimetama (= pulmaroogi valmistama)

iiri K L P M Kõ S Lu Li Ra J I vdjI iir M-Set. hiiri Kõ S Lu Ku (J) Ири Tum. И́йри K-reg₂ Ii-reg₁ Гыри Pal₂ ihre Kr, g iiree K M Kõ Lu Ra J I iirie P
1. hiir | vn мышь
Lu iiri ja krotta on harmaaᴅ, a maamügre on mussa hiir ja rott on hallid, aga mutt on must
K kui iiret tulõvaᴅ, nältšä-voosi tulõʙ kui hiired ilmuvad (tulevad), tuleb nälja-aasta
J iiri on surma suurimoilõõ rl hiir on surm tangudele
M märtšä niku iiri märg nagu kassipoeg (märg nagu hiir)
M vizgattii ahjoo päälee, juõltii: iiriile mätä ammaᴢ, a millõ üvä visati (hammas) ahju peale, öeldi: hiirtele mäda hammas, aga mulle hea (hammas)
J tuli iiri pittšä-äntä tuli hiir pikksaba
Lu ühs iiri, kahs äntää, tšempa tšerii tšennää arvõᴢ mõist üks hiir, kaks saba, kes pastla (~ kerikinga) ära arvas?
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir vastik, aga sitt magus
M ep tšenniid ep täätännü, eb iiri eb araga kk keegi ei teadnud, ei hiir ega harakas
J põlto iiri on lõikkonnu vihgoo pääᴅ põldhiir on vihu pead ära närinud
Kõ ińeehmin on nii köühä kui tšerikoo iiri inimene on nii vaene nagu kirikurott (kirikuhiir)
J iiree norad om põlloll hiireaugud on põllul
Lu iiree karvaa ~ P iirie karvaa hiirekarva (hiirhall)
J iiree karvõin opõin hiirekarva (hiirhall) hobune
2. M Kõ S rott | vn крыса
■
Li suuri iiri rott
M lentävä iiri, öölapakko nahkhiir
Lu iiree nättü kazvoʙ niittüil i viĺĺäᴢ hiirehernes kasvab heinamaadel ja viljas
Kõ iiree erneᴢ ~ I iiree erneh ~ Lu iiree herne hiirehernes (taim)
Ra kõltsõd i sinized iiree ernee kukaᴅ kollased ja sinised hiireherneõied
K J iiree tee (teatav põlle tikandkiri).
Vt. ka elo-iiri, lentoiiri, nahkaiiri, petoz-iiri, suuriiri

ilmahtua Lu ilmaχtua (P), pr ilmahtuun: ilmahtun Lu, imperf ilmahtuuzin: ilmahtuzin Lu ilmuda | vn являться, явиться, появляться, появиться
P germantsaa sõta-aikan liipu, ilmaχtuu üφs manaχa jarvigoitšülεä Esimese maailmasõja (Saksa sõja) ajal ilmus üks munk Jarvigoiskülasse
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tooti, tšüllää ilmahtu (~ ilmahtuᴢ) ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi, külasse ilmus

ilmassa Lu = ilmassi¹
kase annõttii millõ ilmassa see anti mulle muidu

isahtaassa Lu Li issahtaassa J issahtass J-Tsv., pr isahtaan Lu Li issahtaan J, imperf isahtaazin Lu Li issahtaazin ~ issahtazin J = isahtaa
Li isahtaa vähänaigõssi istu väheks ajaks
Lu annõ millõ järtšü, miä vähässi isahtaan anna mulle järi, ma istun veidikeseks
J miä väzüzin i issahtaazin vähäizee, hookazin vähäizee ma väsisin ja istusin veidike(seks), puhkasin veidike

itšine P J (L) itšiine Lu Li (J-Tsv.) itšin Lu (J-Tsv.) itšiin J-Tsv. ikine L Lu ikinä [sic!] L ikin Ku, g itšizee Lu itšize ~ itšiize J ikizie L
1. igavene | vn вечный
Lu kase koto on itšiine, üvässi on tehtü see maja on igavene, hästi on tehtud
J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas ei ole midagi igavest
2. põline, iidne | vn исконный, извечный
Lu rantakunnaa tšüläᴅ, need õltii itšizet kalastajaᴅ rannaala külad, need olid põlised kalastajate külad
Lu ikine merimeeᴢ põline meremees
Li see õli taloo merkki, see õli itšiine see oli talu märk, see oli põline (iidne)
3. alaline, alatine | vn всегдашний
L tulit senie taluo itšizessi perennaizõssi tulid selle talu alaliseks perenaiseks
J kase talo millõ nii näüttiiʙ, siäll on itšiin siivo ja puhisuᴢ see talu nii meeldib mulle, seal on alaline kord ja puhtus
4. väga vana, igivana | vn древний, извечный, ветхий
Ku ikin maja väga vana maja
■
Lu se on itšiine vana see on igavene (= väga) vana
J siin taloz on itšized juumõrid siin talus on igavesed (= suured) joodikud
J ivana, itšine koirõ rl Iivan, igavene koer
P se õli sõimaamiin: itšine santti see oli sõim: igavene sant.
Vt. ka iäitšin

jobu J-Tsv., g jobuu (rõve sõim | vn гнусное ругательство, матерщина)
miä tälle pajatõn üvässi, a tämä millõ vassab jobull ma räägin temaga ilusasti (hästi), aga tema vastab mulle rõveda sõimuga

juvva Kett. vdjL K L P M Kõ S Po J (R U Ja Ku) juuvva P Ke M Lu Li J (Ra) juuvvõ J juuva Ra juua M-Set. juuaɢ I jooaɢ vdjI I Ювва Tum. Ювва Pal₂ Ю́вва K-reg₂ Iоакъ Pal₂ Îoakъ Ii-reg₁, pr joon K M S Lu J-Must. juon P Kõ jùon Po juun Lu Li Ra J juu vdjI john Kr, imperf jõin K U L P M Kõ Po Li J jõi I jein K U P M Ja Lu Li join K Lu Ra Ku
1. juua | vn пить, выпить
P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett
P elä sültšie iezaikaa kaivuosyõ, tulõb vettä juuvva vs ära sülga enneaegu kaevu, (sealt) tuleb (veel) vett juua
K ai ko millõ juvva janotaʙ oi küll mul on janu!
I viiʙ tällee süüäs sinneɢ da juuaɢ viib talle sinna süüa ja juua
P ko lieneb vihaa viinaa juoja da b lie leivää tuoja rl (ema itkust tütre pulmapäeva hommikul:) kui temast saab viha viina jooja ja ei saa leiva toojat
K punaa jootii blagoveš́t́š́enn paastumaarjapäeval joodi puna (= punast veini)
M mõni suv̆vaab juuvva uusia munnõõ mõni armastab juua tooreid mune
Lu ärtšä müütii i tõinõ õsõttii, siz juutii liidgõᴅ härg müüdi ja teine osteti, siis joodi liigud
Lu juutii tubakaᴅ pühitseti kihlust, joodi kihlaviina
J juup tervessi joob terviseks
K juokaa tervüüzessi (Al. 30) jooge terviseks!
K terve juvva, laŋko i vävü (Al. 13) (joome teie) terviseks, lang ja väimees!
K tere juvva teilee (Al. 34) teie terviseks!
2. (viina) juua, purjutada | vn выпивать, пьянствовать, напиваться
Li kabakka, enne õli, siäl tšäütii juumaᴢ kõrts, ennemalt oli, seal käidi joomas
J kui va saap polutška, nii algõb juuvvõ kui vaid saab palga (kätte), nii hakkab jooma
J kõig õllõiz üvä, ku va tämä ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) ainult ei jooks nii kõvasti
J juuvvaa pikariittaa joovad napsiklaaside kaupa
J holostoi on juunnud ene umalaa noormees on enese purju joonud
J sõtamees jõi ene vešolahsi (Must. 147) soldat jõi enese lõbusaks
J iimnikkoill on ene purussi juunnu nimepäeval on enese maani täis joonud
3. maha juua | vn пропивать, пропить
Lu meijjee tšüläz on paĺĺo juumarättejä, kummad juuvat kõig rahaᴅ, juuvat štanad jalgassa i kõik sõvat päält meie külas on palju joomareid, kes joovad maha kogu raha, joovad püksid jalast ja kõik rõivad seljast
J a rahad jo juutu aga raha(d on) juba maha joodud
■
M iko-lookka jooʙ vettä vikerkaar joob vett (vikerkaar on taevas)

jännissää Li, pr jännisän Li, imperf jännisin Li
1. pingutada, pingule tõmmata | vn натягивать, натянуть
jännissi õhjaᴅ tõmbas ohjad pingule
se piäb jännissää, tämä on kõvassi slaaboi seda tuleb pingutada, see on väga lõtv
2. kangestada, kangeks teha | vn деревенеть, коснеть, костенеть
kõikk jännissi kagla soonõt tšülmä külm tegi kaelasooned puha kangeks
3. impers pakitseda, valutada | vn ныть, болеть
taitaa nõizõb ruuzu, ku jännisäb millõ jalkaa vist tuleb roos, et mul jalg pakitseb

järtšü Kett. Ränk Set. K L P M Kõ S Ja-Len. Lu Li J I (R Ra) järtš Ke järkü Ku Ерчу Tum. gerke Kr, g järjüü L P M Lu Li J järdžüü P Lu järd́üü (I) jäŕŕüü (Ra) järüü (Ku)
1. pink; järi | vn скамейка; скамеечка
L isä emä issuuvad järjülee lavvaa tüvie isa (ja) ema istuvad pingile laua juurde
M a perennaa issu ain järjüü õtsalla, õl̆lõiz va pere söönnü aga perenaine istus alati pingiotsal, oleks vaid pere söönud
Lu vana ämmä ko kooli, pestii, pantii järtšüjee pääle kui vanamemm suri, pesti, pandi pinkide peale
Lu rüis, ku oŋ kuiva, ku tahotaa terveht õlkia, siz rütšeitä ep tapõttu primuzlaakaa, a särjettii järdžül kui rukis on kuiv, kui tahetakse tervet õlge, siis rukist ei pekstud koodiga, vaid rabati pingil
R järtšüü lüömmä siiz lahgotamma maalõõ (viljavihud) rabame vastu (viljapeksu)pinki, siis laotame maha
J issuu säńńüü järjülee, saa soojaa istu (ahju)pingile, soojenda end (saa sooja)
Lu saunaz õli tehtü pittšä kaukolo, vätši issus peenil järtšüil ümpäri kaukoloa sauna(s) oli tehtud pikk küna, rahvas istus väikestel pinkidel (järidel) ümber küna
Lu anna millõ järtšü, miä vähässi aigõssi isahtaan anna mulle järi, ma istun väheks ajaks
M peeni järtšü jalapink, järi
2. Set. Kr tool | vn стул.
Vt. ka jalkajärtšü, livuzjärtšü, vokkijärtšü
Vt. ka järjükkõin

jäsen J (Lu Ra), g jäsenee ~ jäsenää J liiges | vn сустав, сочленение
J tšülmetti jalgõd de nütt jäseneit vaivõttaaʙ jalad said külma ja nüüd liigesed valutavad
J millõ jäsenet krutissaa mul liigesed naksuvad

-k¹ K-Al. J-Tsv. -kk J-Tsv. (emfatiseeriv liidepartikkel) | vn -ка (эмфатическая частица)
K no ka laŋko, vassõn laŋko, tulõk võttamaa stokana viinaa (Al. 30) noh, lang, vastne lang, tule ometi klaasi viina võtma
J võtak tšiin võta ometi kinni
J tuõkk tänne tule ometi siia
J kallakk millõ ühs pikari viina kalla mulle ometi üks pits viina
J võtakk klina järjüü jalgõᴅ, muitõz nämät häülüveᴅ võta ometi, kiilu pingi jalad kinni, muidu nad lõnguvad

kaartaa M Li (Kett. K-Sj.), pr kaaran Kett. M kaarõn Li, imperf kaarõn M
1. (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale v. eemale hoiduda, (kellestki, millestki) kaugelt, kaarega mööda minna; (kedagi millestki) ilma jätta | vn избегать, избегнуть, сторониться, посторониться, обходить, обойти стороной; лишать, лишить
M tätä piäp kaartaa, täm on kehno inehmin teda tuleb vältida, ta on halb inimene
Kett. pahaa inehmiss kaaran halvast inimesest lähen kaugelt mööda
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
Li tõisiil annõʙ, a millõ eb annõ, minnua kaarõʙ teistele annab, aga mulle ei anna, mind jätab ilma
2. tiirelda, tiirutada | vn кружить
M sakkali alkõ kaartaa kanakull hakkas tiirlema
3. M-Set. takistada | vn препятствовать, вос-.
Vt. ka kaarata, kaartiissa, kalttiissa

kaglaza K M I kaglaᴢ M Kõ Lu Li J kaglõᴢ Li J adv kaelas | vn (наречие в форме ин-а от kagla)
I buzad õlivat kaglaza helmed olid kaelas
Kõ lehmäl kaglaz on tšellä vai pälppä lehmal on kell või krapp kaelas
J meez nurkkõs kaatsõt kaglõs. se on obrõzõ ja varnikk päälle mõist mees nurgas, püksid kaelas? – See on ikoon ja käterätt peal
■
Li tämä on millõ rissi kaglaᴢ ta on mulle rist(iks) kaelas
Lu tämä milla ripup kaglaᴢ ta ripub mul kaelas (= on minu toita ja hooldada)

kagluᴢ K-Ahl. L P M Kõ Po Lu Li Ra J (R-Reg.), g kagluhsõõ Po kaglussõõ M Kõ kaglusõõ M Lu J
1. kaelus | vn ворот (у одежды)
J tšiutoll om peen kagluᴢ särgil on (liiga) väike kaelus
M lad́d́a kagluᴢ avar (lai) kaelus
Po mõnõllaisijeekaa niittijeekaa õmmõltii kagluhsõᴅ kaelused tikiti mitmesuguste niitidega
J kahõt pilut kaglussõss rl kahed tikandid kaelusest
J kaglus šnüürettü kaelus (on) kroogitud
Lu alu tšuutto on kaglusõõkaa, ilma vorotnikkaa alussärk on kaelusega, ilma kraeta
Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni
J napus millõ tšiutoo kagluᴢ nööbi mu(l) särgikaelus kinni
Kõ tšiutoo kaglussõõ õmmõltii se lintti-ploika särgi kaelusesse õmmeldi see pael-gofreering
M kamalkaa kagluᴢ ~ Li kamalikaa kagluᴢ jaki kaelus
2. krae, kaelus | vn воротник
M kaglus õli rüdillä ümpärikoin [= rüüdillä ümmärkõin] (Len. 264) krae oli rüül (= vanaaegsel linasel ülekuuel) ümmargune
Kõ võtti viskaz rev̆voo koormaasõõ: leeb naizõlõõ üvä kaglus paĺtolõõ võttis viskas rebase koormasse: saab naisele hea krae palitule
M miä tõin sillõõ šuubalõõ kaglussõõ ma tõin sulle kasukale krae
K sõsõ vieb sõnad sõrmikkaaza, virred viitaa kagluhsõza (Al. 51) rl õde viib sõnad sõrmikus, värsid kuue kaeluses
3. püksivärvel | vn пояс штанов
Lu stanoil on tooš kagluᴢ pükstel on samuti värvel
P stanoi kagluᴢ ~ Lu štanoi kagluᴢ ~ Li štanojõõ kagluᴢ püksivärvel
Lu kaattsojõõ kagluᴢ (linaste) pükste värvel
4. (põlle) kaelusepael, kaelatagune pael | vn воротниковая тесёмка у фартука
Lu perednikaa vai pollee kagluᴢ igapäevase või piduliku põlle kaelusepael
5. kaelarihm | vn ошейник
J koira kagluᴢ koera kaelarihm

kahjo [< e?] Lu, g kahjoo kahju, kahi | vn убыток, ущерб
millõ tuli suur kaiho (~ kahjo) ma sain suure kahju

kahlõ [< is] Lu, hrl pl kahlõõᴅ Lu fig ahel, ahelad | vn цепь, цепи
millõ tootii koira kahlõõssi kaglaa mulle toodi koer ahelaks kaela
täll onõ kahlõõt kaglaᴢ tal on ahelad kaelas (= tal on palju lapsi)

kahsi Kett. Set. K L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Reg. Ra vdjI) kahs Len. K L P Pi-Len. Ke M Lu Li Ra J I Ku kaχs K R V kahhsi J-Must. kahzi K-Salm₁ Lu-Must. J-Must. kachs ~ kachs-che ~ kaxe Kr Кахси Tum. Ка́хси K-reg₂ Кахсъ Ii-reg₁, g kahõõ Kett. K M-Set. Lu Li Ra J kahee K-Ahl. Ku kahyõ P kah̆hõõ M Kõ I kahõ J kaks | vn два
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on (sarnased) nagu kaks tilka vett
M kahta surmaa eb õõ, a ühtä ed vältä kaht surma ei ole, aga üht (sa) ei väldi
J ühess ärjess kaht nahka t tšizgo vs ühelt härjalt kaht nahka (sa) ei võta (kisu)
J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs kahest keermest (säigmest) ju nööri punutakse, kahest inimesest pere(t) luuakse (sünnitatakse)
P kahs velliä kahõs puolõ tietä i tõin tõiss eväd näe. se on silmäᴅ mõist kaks venda kahel pool teed ja teineteist (nad) ei näe? – Need (see) on silmad
P lasut kahyõ puolyõ lentääväᴅ vs laastud lendavad kahele poole
M üφs tee, a kahs aźźaa kk üks tee, (aga) kaks asja
M ühs iiri, kahs äntää. – tšentšä i tšennää paglat (Set. 18) mõist üks hiir, kaks saba? – Pastel ja pastlapaelad
M kahõl emäl viizii poigõõ. – tšäet (Set. 18) mõist kahel emal (kummalgi) viis poega? – Käed
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
M mill on lehmä mussaa i valkõat, kahta karvaa mul on lehm musta ja valget (värvi), kahte karva
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks (rehe)põrandatäit (vilja) pekstud
P lämmittääss kahs lämmikkua köetakse kaks küttekorda
I vakkaa kahs kõlmõᴅ vakka kaks-kolm
Ku hüü olt́śii päivää kahee kolmee vanaᴅ nad olid kaks-kolm päeva vanad
J kahõt sukad jalgõᴢ, tšülm ebõõ kahed sukad jalas, külm ei ole
S siäl tooš kahõt suudgaᴅ õlimma seal olime samuti kaks ööpäeva
M sis sööttääz üli kah̆hõõ tunnii siis söödetakse (last) kahe tunni tagant
Lu kahõõ välillä tootii ušatiikaa vettä kahe vahel toodi toobriga vett
Po eb vaattannu kaχχõi pùolõõ ei vaadanud kõrvale (kahele poole)
Lu jalka õli kahõs paikkaa kattši jalg oli kahest kohast katki
Lu .. siis tallab kahõl jalka(a) .. (Must. 159) .. siis käib kahel jalal ..
M kahõl viisiä saaʙ jutõlla kahteviisi saab öelda
J sõsaruzõd ühess peress, muut mõlõpat kaht laajaa õeksed on ühest perest, aga mõlemad on erisugused
Li ku tšülvetti siz võtõtti taas päält äesettii kahõlt kõrtaa kui külvati, siis uuesti äestati pealt kaks korda
Ra a pääle äesetää kahõlt piilᴅ aga pärast äestatakse kaks korda (üle)
Li kahõõ vellezee errostii kaks venda läksid lahku
Lu kahõõ taloo tapõttii riigaa kaks talu peksid rehte (koos)
Lu miä annin lahzil kahzii omenoo ma andsin lastele (igaühele) kaks õuna
M paa niitti kahzii kõrroo i tee sõlmu õttsaa pane niit kahekorra ja tee sõlm otsa
K kahsi sataa (Ahl. 42) kakssada
Lu perää peremes mahsi millõ kahs sattaa rublaa (Len. 278) pärast maksis peremees mulle kakssada rubla
K kahsi tuhatta (Ahl. 42) kaks tuhat
M tuli kahõõ tuhattõmõõ virstaa päässä kotoo tuli kahe tuhande versta tagant koju
K kahs tšümmeetä (Ahl. 41) kakskümmend
K kahs tšümmeet ühehsää kakskümmend üheksa
J näteliz lüüʙ vijjed vitsaᴅ, a kuus kahõt tšümmeneᴅ rl nädalas lööb viied vitsad, aga kuus kahedkümned
K kahsi toššamatta tšümmeetä (Ahl. 42) kaksteist
M kahs tõššmõtta tunnia öötä siiz nõisi laulamaa: χristo·ss vaskŕe·ss kell kaksteist öösel, siis hakkas (preester) laulma: Kristus on üles tõusnud!
J talvi saappõga päälüz õmmõlla kahs kõrtõin talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne
Lu kahs škiivanõ blokki kahe rihmarattaga plokk
J kahs rutškõin struga kahemehehöövel e. härghöövel
K kahs aarain ~ J kahs aarõin kaheharuline
■
P naizikko ep saa kahõss naine ei sünnita veel
J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu (kahe aruga) inimesega ei saa (sa) kuidagi kokkuleppele

kaihoossa Lu Li kaihoossõ Lu kaihoss J-Tsv., pr kaihoon Lu Li kaihon J, imperf kaihoozin Lu Li kaihozin Lu J
1. kaevata, kurta; haliseda, hädaldada | vn жаловаться, пожаловаться, сетовать, посетовать; плакаться
Lu millõ tehtii mokomad leikiᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti niisuguseid sulitempe, ei saa kellelegi kaevatagi
J kaihop, päät vaivõttaaʙ kaebab, (et) pea valutab
Lu itkuri inemin ain kaihooʙ: täll eb õõ mittä viriseja inimene aina kurdab, (et) tal ei ole midagi
Lu ep piä kaihoossa ei tohi haliseda
2. kahetseda | vn жалеть, пожалеть
Li miä kaihoon, što sitä viittä millõ tuli tehtüss ma kahetsen, et ma tegin sedaviisi.
Vt. ka kaivalla, kaivata

kaivata Kett. R-Eur. L P M Kõ Lu (K-Ahl. Ku) kaivatõ J kaivõtõ Lu Li kaivõt Ra J-Tsv. kaivataɢ I, pr kaipaan K R P M Kõ Lu Li Ra J kaipaa I, imperf kaipazin P Lu J kaipõzin Li Ra J
1. kaevata (kellegi peale), kaebust tõsta | vn жаловаться, пожаловаться, подавать, подать жалобу
Lu vanameez lähs papil kaipaamaa, jott miε mutitan vättšiä vanamees läks preestrile kaebama, et mina ässitan rahvast
P pojokkõin ŕääguʙ: miä ennele kaipaan poisike karjub: ma kaeban emale!
Ra ep piä kaivõt tõizõõ päälee ei tohi teise peale kaevata
J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohus ei aita, siis kaeban maakonnakohtusse
2. kaevata, kurta | vn жаловаться, пожаловаться; сетовать, посетовать, хныкать
P nüt tulin kaipaamaa, kalliini kazvattõlijõinõ rl (itkust:) nüüd tulin kaebama (kurtma), mu kallis kasvatajake
L ku nyõn tulõmaa kaipaamaa, uskogaa minua õnnõtuota rl (itkust:) kui tulen kaebama, (siis) uskuge mind, õnnetut
M elä kaipaa tšül̆lää naizilõõ: tšülä veep tšüüneliise, a valta vettä valkamaa ära kaeba külanaistele: küla viib pisaraisse, aga vald vett valama (= nutma)
I mitä siä ainõ kaipaaᴅ, mitä sillõ on vaj̆jaa mis sa alati kurdad, mis sul vaja on?
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kurtmist ei võetud kuuldagi
Kõ millõ ep saanu kaivata: isä nagrõ, a emä sõittõli ma ei saanud (kellelegi) kaevata (oma muret): isa naeris, aga ema sõitles.
Vt. ka kaihoa, kaihoossa, kaihota, kaihottaa, kaihotõlla

kakšikko: kaktšikko J-Tsv., hrl pl kakšikoᴅ Kett. M Lu J kaksikoᴅ Lu J kaktšikoᴅ M J kahtšikoᴅ Lu kaksik, kaksikud | vn двойняшка, двойня, близнецы
J sitä han nämä õlla-tši [sic!] üht näkkoa, ku nämä oŋ kakšikoᴅ sellepärast nad ju ongi üht nägu, et nad on kaksikud
Lu täl jo kaksikoᴅ tal (on) juba kaksikud
J kaktšikod on nii ühellaizõᴅ, jot raŋkk on tunta kaksikud on nii ühesugused, et raske on (ära) tunda
J näd millõ naiŋ ku tetši podarka ni tetši: sünnütti kaktšikoo vaat, kus naine tegi mulle alles kingi: sünnitas kaksiku(d)

kalamukkura Lu Li = kalamarja
Li antakaa millõ vähäzee kalamukkuraa andke mulle natuke kalamarja

kaliŋkora M kaliŋgora Lu kaĺiŋgora Ra kaleŋkora ~ kaleŋkoor J-Tsv. kaĺeŋkora (J-Tsv.), g kaliŋkoraa: kaliŋgoraa Lu kaĺiŋgoraa Ra kaleŋkora ~ kaleŋkoora J kalingur | vn коленкор
J kazett [= kazess] kaleŋkorass õmpõ millõ tšiutto de kaatsõᴅ sellest kalingurist õmble mulle särk ja püksid
J mittaa tšetvert arššina kaĺeŋkoraa mõõda veerand arssinat kalinguri
Lu pokkoinikka katõttii kaliŋgorall surnu kaeti kalinguriga
M valkõa kaliŋkora valge kalingur

kallata²: kallõt [< e] J-Tsv., pr kallaan J, imperf kallazin: kallõzin J kallata, valada | vn лить, наливать, налить
kallak millõ ühs pikari viina kalla ometi mulle üks pits(itäis) viina

kana K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. Ma) Кана Pal₂ Tum. Ка́на K-reg₂ Ii-reg₁, g kanaa Kett. L P S Lu Li Ra J kan̆naa M vdjI I kana J
1. kana | vn курица
Lu täll on suur partti kanoi tal on suur kari kanu
Lu kana savitsõʙ kana siblib
Lu kana ku munip .. , sis kaagatõʙ kui kana muneb .. , siis kaagutab
M kana raikataʙ kana kaagutab
M kana kraakataʙ kana kõõrutab
M kana kudrutaʙ, kutsup põippõita kana kõketab, kutsub poegi
Lu ku kana munnaa süüʙ, sis piäb nokkaa põlõttaa kui kana sööb mune, siis peab nokka põletama
J ku kana heitüʙ, sis teeb nahka muna kui kana kohkub, siis muneb (teeb) nahkmuna (= ilma kooreta muna)
Lu kana jo sarjad lõpõtti, sulkiiʙ kana lõpetas juba munemisperioodi, sulib
Lu üväl kanal on pittšä sarja, a märännül kanal on lühüt sarja heal kanal on pikk munemisperiood (sari), aga halval kanal on lühike munemisperiood
Lu tämä on muniva kana, üvää sukkua see on muneja kana, head tõugu (sugu)
M klokkava kana loksuv (= hauduja) kana
Lu tämä on niku klukkõva kana kk ta on nagu loksuv kana (= ta on alati tusane)
Kõ märjäss kanass sõittõliᴅ sõimasid märjaks kanaks
K kana laulaʙ, põlua leeʙ (kui) kana laulab, tuleb tulekahju
Lu elä tee sitä, nõissaa i kanad nagramaa ära seda tee, kanadki hakkavad naerma
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
M kana munõb nokassa, a lehmä lühzäp tšeelessä vs kana muneb nokast, aga lehm lüpsab keelest (= suust)
Kõ mussa kana issup kaunie munie päälä (Len. 228) mõist must kana istub punaste munade peal? – [Pada süte peal]
J urpoo-varpoo, toorõt-terveᴅ, sillõ kana, millõ muna (lihavõtteaegsest urvitamislaulust:) urbi-varbu, värsked-terved, sulle kana, mulle muna
M paamma täm̆mää kanojõõ eitütüssessi peentärää päälee paneme ta kanade hirmutamiseks peenra peale
J meill on karja kanojõ, tõin on kana poikijõ rl meil on kari kanu, teine (kari) on kanapoegi
P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua lihavõttepühadel mängivad mehed ja poisid kanamunadega munamängu
I leütiväᴅ vunukat kan̆naa pezää lapselapsed leidsid kanapesa
Lu kanaa kupo ~ kana kupo kana pugu
J kana jalk kana jalg
Lu tuõb on rihi klasissa, .. kana varpaa päälä pööräb (Must. 158) tuleb, on (teel) klaasist maja, .. kanavarbal (= kanajalal) pöörleb
J kana šakkõli on hiišnoi lintu kanakull on röövlind
2. emalind | vn птица-самка
Lu sorsa kukko i sorsa kanaᴅ isapart ja emapardid
J kalkkuŋ kana emakalkun
Lu mettso õli kukko, a kana on mettsä kana metsis oli isalind, aga emalind on emametsis
Lu mettsä kana emateder
3. fig kana (mõrsja v. nooriku hellitusnimi rahvalauludes) | vn курочка (ласкательное название невесты или новобрачной в народных песнях)
K mil kazvii kana kotona, elkko enneni tüvenä (Al. 52) rl mul kasvas kana (= mõrsja) kodus, õis mu ema juures
P lättši kaivolõõ kanani, vesiteelee veerakkoni rl läki kaevule, mu kana (= noorik), vett tooma (veeteele), mu kaasa
■
Lu menee kanaa harkkamuzõll mine lühikeste sammudega (kanasammuga)
Lu kana silmä päivällä, a tulõõ aikana kehnossi näeʙ kanapime näeb päeval (hästi), aga tulega (näeb) halvasti
J vai täll oŋ kanaa silmet, ku nii kõvassi šuuritõʙ kas ta on lühinägelik, et nii kõvasti kissitab (silmi)
J kana silmeᴅ kanapimedus; lühinägelikkus
I kanaa silmäᴅ vasklitrid (rahvarõivastel)
S täl niku kanaa nahka tal on nagu kananahk (ihul)
Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast krobeliseks (tangu), siis öeldi, et käsi on kananahal
Ra siel on kanaa koolõmaa täünä seal on (jõesäng) varsakapju täis
Kõ kana koolitsa kibetulikas.
Vt. ka anõkana, mettsäkana, peltokana, põippõkana, tedrekana, tedrikana

kanniimokoma: kannimokoma Lu (J) kanni-mokoma Lu niisugune | vn такой
Lu õsa millõ kanni-mokoma kuraᴢ osta mulle niisugune nuga
J kannimokomõit brüllikkait uulii ilmõz enõõ nähnü niisuguseid pakse (pruntis) huuli pole ma ilmaski näinud
J mustõlain meep takann de nagrõʙ: millõõ kannimokomii durakkoit i piäʙ mustlane käib taga ja naerab: niisuguseid lolle ongi mul vaja

kapli Lu J (K M) kaapli Lu, g kaplii K
1. tilk, piisk | vn капля
K ühee aavaa lehoo võtin da kaplii vettä võtsin ühe haavalehe ja tilga vett
Lu sel eb õõ verta nii kaplia sel ei ole verd mitte tilkagi
J dohtõri tšähsi jõka süümizee päälee juvvõ viis kaplia oopiuma arst käskis iga söömise järel juua viis tilka oopiumi
2. hrl pl tilgad (tilkadena doseeritav ravim) | vn капли
Lu piäp tilkuttaa silmää kaplia peab tilku silma tilgutama
M millõ kane kaplit tehtii paĺĺo ap̆pia mul oli neist tilkadest palju abi

kaplikkõin Lu J-Tsv., g kaplikkõizõõ J tilgake | vn капелька
Lu anna millõ kaplikkõin juuvva taaria anna mulle tilgake taari juua
J vala ühs kaplikkõin kant́ikkaa millõõ stokanaa vala üks tilgake konjakit mulle klaasi

karassi¹ Lu Li J-Tsv. I, g karasii Lu = karassina
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viis-kuus aastat vana, kui petrooleum külasse toodi
J kase karassi botšk on õsõttu narvõᴢ see petrooleumivaat on ostetud Narvast
I piäp põlõmaa pannaɢ karassi lamppa petrooleumilamp tuleb põlema panna

kassa¹ Kett. Salm₂ K L P M Kõ S Po Lu Ra J I (R-Reg. vdjI) kassõ Lu Ra kass J-Tsv., g kasaa S Lu J kas̆saa M I kassaa vdjI pats, (juukse)palmik; palmik, põimik | vn коса (у девушки); сплетённые в косу волосы, грива и т. д.
J kazvo millõ kassa pittšä, kassa pittšä, tukkõ tuimõ rl kasvas mulle pikk pats, pikk pats, tugev tukk
Lu tüttö isuʙ riheᴢ, kassa on kujal. ahjo i truba mõist tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten
L kassaz õli pittšä lintti (juukse)palmikus oli pikk pael
P kassa on pletittämizess purkaunnu pats on põimest lahti hargnenud
K kassa lahgotõtti vetšerina-ehtagonna [= -õhtagonna] iezä lavvaa issumissa (Al. 30) (pruudi) pats harutati lahti lahkumisõhtul enne lauda istumist
M riv̆vaa ńauhaᴅ õltii pletitettü kõlmõlla tšeillä nii kas̆saa moodaa sääremähise paelad olid punutud kolme keermega, nii patsi moodi
S tüttäret tšäütii, rütšeesee kasat pletitettii kupoĺonn tüdrukud käisid, punusid jaanipäeval rukkisse palmikud
M kõõᴢ arõnõʙ kassa, siiᴢ meeᴅ mehele senel vootta, a ku eb arõnõ, siiᴢ isuᴅ tütterikkon kui (rukki)palmik hargneb lahti, siis lähed sel aastal mehele, aga kui ei hargne, siis istud (vana)tüdrukuna
J pletid ivusõt kassaa punud juuksed patsi
P kassa on kassaza pats on põimes
J pitšäd ivusõt tehtii kasalõõ pikad juuksed põimiti (tehti) patsiks
I kõikõõ arjaa opõzõllõ kasolla pletti kogu laka põimis hobusel palmikutesse
Po ehittääz opõzõt kassaloissa hobused ehitakse (laka)palmikutega
Lu kassa lintti ~ J kass ĺintti patsipael.
Vt. ka pittšäkassa

kazvoa M Lu Li J (K-Al. P Ra Ku) kasvoa (Kr) kazvua J, pr kazvon P M Lu Li J Ku, pl 3. p. kaswowod Kr, imperf kazvozin K Li J kazvoin M kazvin Li = kazvaa
1.
K kui kazvoziᴅ, kalani, ülenid üvä-tapanõ (Al. 46) rl kuidas kasvasid, mu kala (= peiust vend), sirgusid, (mu) hea
J izääkaa tšen kazvo, see õli kõikkinaa umnoip ku miä kes kasvas (üles) isaga, see oli kõigiti targem kui mina
J siε kazvot suurõss sa kasvad suureks
J elä va kuuntõõ sõna ni kazvod izäs kalttõim pilluri kui sa ei kuula sõna (ära vaid kuula sõna), siis kasvad oma isa taoliseks sänikaelaks
J kui eläᴅ? – passibo, iĺĺõkkoitta kazvon kuidas elad? – Tänan, pisitasa elan (kasvan)
P siä vihta kuiva, a miä kazvon (jaaniõhtuse tava kohaselt vihta saunakatusele visates öeldi:) sina, viht, (oled) kuiv(anud), aga mina kasvan
Ra mettsäᴢ kazvotaa kõikõllaizõt puuᴅ metsas kasvavad igasugused puud
M õzra kazvo üv̆vii oder kasvas hästi
J sakkassi kazvoma tihedalt (~ tihedaks) kasvama
J õras kazvop pläkkiinnaa oras kasvab laikudena
M seemened lättii kazvomaa seemned läksid kasvama (= idanema)
2.
J kazvo millõ kassa pittšä rl kasvas mulle pikk pats
J nütt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl nüüd on tõusnud noor mets, kasvanud toredad kased
Li uusikaᴅ jäiväᴅ leikkomõttõ, kazvivad uuvvõt taimõᴅ (maasika)väädid jäid lõikamata, kasvasid uued taimed
Lu tšippiä pääl kazvoʙ rupi haava peale kasvab koorik
Li mõnikkaal kazvob gorba mõnel(e) kasvab küür (selga)

katopäivä (R-Lön.) kao-, hävingupäev | vn день пагубы
mile [= millõ] tulevat katopäivät (Lön. 185) rl mulle tulevad kaopäevad

katto Ränk K-Ahl. M Kõ S-Len. V Lu Li Ra J I Ku (K-Al. Ja-Len.), g katoo K Lu Li Ra J kat̆too M Kõ I kato J
1. katus | vn крыша
J kattoi tehä õlgõss, karrõss, lavvõss, päress, tšerepitsass katuseid tehakse õlgedest, plekist, laudadest, pilbastest, katusekividest (õlest, plekist, lauast, pilpast, katusekivist)
Lu roogoss õli katto katus oli (pilli)roost
Lu jaani-ohtogonn vihta vizgattii katoll jaaniõhtul visati viht katusele
M viiχ́teri meneʙ, katod veeʙ tuulispask läheb, viib katused (ära)
J põlo ku on, sis tuli meep katolta katolõ kui on tulekahju, siis läheb tuli katuselt katusele
Lu vaapsalaizõõ pesä ripuʙ kattoz ehtši seinäᴢ herilasepesa ripub katuse või seina küljes
Lu katto šarizõp ku saaʙ katus krabiseb, kui sajab
Li katto alki vootaa katus hakkas vett läbi laskma
M enäpältä õltii tšiinõvvõᴅ, kat̆too alla (ennemalt) olid enamasti kinnised siseõued, katuse all
M üh̆hee kat̆too alla ühe katuse all
Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema (tegema)
J viiloikaa kattoo viilkatus
I kartõnõ katto, kartõõs katoᴅ plekk-katus, plekk-katused
Lu karta katto plekk-katus
Lu õlki katoll õltii kozloᴅ õlgkatusel olid malgad
J malkõt panna katoo arjõlõ malgad pannakse katuseharjale
J meni praaznikaa eell druba puhassõma, de kui tätä hitto repi toovvõ katoo kukkulõlt maha läks püha(de) eel korstnat puhastama, ja (ei tea), kuidas kurat rebis (tuua) ta katuseharjalt maha
M kat̆too arja ~ J katoo arjõ ~ kato arjõ ~ Lu katoo kukkula ~ J katoo kukkul katusehari
J vesi tilkup kato räüssäss suurõ bad́d́asõ vesi tilgub katuseräästast suurde puupange
Lu katoo räüstäᴢ katuseräästas
Lu katoo õtsad õllaa viiloᴅ, näväd õllaa lavvala lüütü katuse otsad on viilud, need on lauaga (üle) löödud
Ra katoo viilo katuseviil
M kat̆too alussõᴅ mokomaᴅ niisugused katusealused
J katonn aluᴢ katusealune
2. kaas | vn крышка
Lu lännikko on kõrvijeekaa, katto on pääl lännik on kõrvadega, kaas on peal
Lu mańjerka on, kummal on katto i põhja ühellaized mannerg on (see), millel on kaas ja põhi ühesugused (= ühesuurused)
Li jõka astiall õma katto vs igal astjal (on) oma kaas
Lu kaivo katto on kaivoo pääl kaevu kaas on kaevu peal
Lu taitš-kahjaa katto leivaastja kaas
Lu assiaa kattoo astja kaas
Lu kattilaa katto katla kaas
Lu karpii katto karbi kaas
Li grobaa katto kirstu e. puusärgi kaas
3. (lambi)vari | vn колпак (светиьлника)
Lu lampii katto õli niku zontikka, õli karrõssa tehtü i lud́itõttu valkaassi lambivari oli nagu vihmavari, oli plekist tehtud ja valgeks tinatatud (~ tinakihiga kaetud)
4. vajutuslaud | vn дощечка для придавления засолки, гнетень
Li katto pannaa kapusaa päälee i tšivet katoo päälee vajutuslaud pannakse kapsaste peale ja kivid vajutuslaua peale.
Vt. ka kaivokatto, kartakatto, karuperskatto, kuusikatto, lampii-katto, lautakatto, lavvaakatto, pärekatto, rookokatto, sauŋkatto, serväkatto, silmäkatto, toolikatto, valo-katto, viilo-katto, õltšikatto

kepükkõin M, g kepükkõizõõ = kepikkõin
anna millõ pikkarain kepükkõin anna mulle väike kepike

ḱerḱikkõin J-Tsv., g ḱerḱikkõizõõ ~ ḱerḱikkõizõ J dem. kerge(ke) | vn лёгкий, лёгонький
isä, tee millõ kerkikkõin tširveᴢ isa, tee mulle kerge(ke) kirves

kiikaakaa Lu Li kuhjaga, liiaga | vn с надбавкой, с гаком
Lu pani jo kiikaakaa pani juba kuhjaga
Li tämä mahsi millõ kiikaakaa ta maksis mulle kuhjaga

klaziruuto ~ klasiruuto M glaziruuto Lu aknaruut, -klaas | vn оконное звено, оконное стекло
M miä rikõn klaziruuvvoo, millõ nüd puutuʙ emältä ma tegin aknaruudu katki, nüüd ma ema käest saan

kopeikka K R L P Po I (Kett. M Kõ) kop̆peikka I koppeikka I (Po) kopõikka (P) kopeekka K Li (J) kop̆peekka M kopekka S Li J (Kõ Ja) kopekk J-Tsv., g kopeikaa R P M kop̆peikaa I koppeikaa Po kopekaa Li J kopikas | vn копейка
K pokoinikalõõ pantii kopeikka grobaa maata õssaa surnule pandi kopikas kirstu (kaasa), (et) maad osta
Po ženiχa panõʙ koppeikaa naappaasõõ peigmees paneb kopika kaussi
M täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka ep üppää tema käest ei hüppa (= pudene ükski) kopikas asjata
Li müllärillee piäb mahsaa viištšümmet kopeekkaa rahhaa möldrile peab maksma viiskümmend kopikat raha
I kõõᴢ laafkaza müütii, koppeikallõõ anttii kõlmõᴅ ĺid́enttsaa kui poes müüdi, (siis) anti kolm siirupikompvekki kopika eest
J raiskõz rahat kopekkassaa raiskas rahad (viimse) kopikani
M viizii kop̆peekoo viie kopika kaupa; viie kopika eest
■
M se millõ tuli (~ nõis) kop̆peekkaasõõ, vähäkkõizõ kalliissi annõn see käis mulle kukru pihta, natuke palju andsin (natuke kalliks läks)

kotoa K-Ahl. K-Al. kot̆toa M I kottoa Lu Li J I kotua K L kot̆tua M kodunt, kodust | vn из дому
L isä ajõ poigaa kotua vällεä isa ajas poja kodunt välja
Lu jäi kannoo pääl issumaa oottamaa kõns tullaa kottoa tätä võttamaa (tüdrukuke) jäi kännule istuma (ja) ootama, millal kodunt tullakse talle järele (tullakse teda võtma)
I sis kottoa ajammaɢ oomiis karjaa, mettsää siis kodunt ajame (lehmad) hommikul karja, metsa
Li saunnaizõlõ veetii tšem mitä; enn eb mentü õssamaa laafkassa, a enne tehtii kotona i veetii kottoa herkkua nurganaisele viidi, kes mida (viis); ennemalt ei mindud poest ostma, vaid ennemalt tehti kodus ja viidi kodunt maiusrooga
Lu anna siä millõ kottoas vaitas se, mitä siä ize et tää (Must. 158) (muinasjutust:) sa anna mulle (tasuks) oma kodust ainult see, mida (= mille olemasolust) sa ise ei tea.
Vt. ka kotoanta, kotonta

kroksata: kroksõt J-Tsv., pr kroksaan J, imperf kroksazin: kroksõzin J hammustada, naksata | vn прокусить, над-
sill om vahvõd ampaaᴅ, kroksaa millõ pähtšem poolõssi sul on tugevad hambad, naksa mulle pähkel pooleks.
Vt. ka krokata

krutisa: krutissa Li J (Lu) krutiss J, pr krutizõʙ Lu Li J krutisõb J-Must., imperf krutizi Li J krudiseda, rudiseda | vn хрустеть
Li pakkaizõlla lumi krutizõʙ pakasega lumi krudiseb
J millõ jäsenet krutissaa mul liigesed rudisevad
Lu jäsenet krutizõvaᴅ liigesed rudisevad.
Vt. ka krapisa, kripata, kripisä, kritisä

kublee M kubĺee K M kublie L vist, nähtavasti; võib-olla | vn кажется; может быть
L siä kublie mitäid ed avita millõ sa vist ei aita mind sugugi
M siä kublee läziᴅ sa oled vist haige
M lampaat kubĺee tullas kotoo lambad vist tulevad koju

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal₂ K-reg₂
1. temp kui | vn когда
M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg
K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab
L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära)
2. kond kui | vn если
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane
Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
3. komp kui, nagu | vn чем, как
K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie {m.} (= vennanaine v. mehe vennanaine)
Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha
K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi
Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik
M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis
4. kui? | vn как?
Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?
Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?
J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?
5. adv kui, kui(võrd), kui (tahes) | vn как, сколько, насколько
Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa)
Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin
J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis
J kui tarkk tämä ni õlko .. kui tark ta ka poleks ..
M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida
6. kuidas? | vn как?
K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?
J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?
Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?
Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?
Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?
L kui nii kuidas nii(viisi)?
J kui viisii kuidas(viisi)?
7. adv kuidas | vn как
J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs kuidas külvad, nõnda lõikad
L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas
Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene
Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad
J kui puutuʙ kuidas juhtub
K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis
Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti)
P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta)
8. kuidas ka | vn как ни, хоть как
M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks)
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib
Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi
9. (kuidas, kuivõrd) küll | vn как, насколько
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
■
J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid)
J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi
M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad
L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb
J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal.
Vt. ka kojokui, niinkui
Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ

kumpatši (Li) kumpõtši Lu kumptši J-Tsv.
1. kumbki, mõlemad | vn оба; тот и другой
Li vako õli kummaštši poolõᴢ vagu oli kummalgi pool
Lu näjjet siitt veetii kumpõtši kottoo nad viidi siit mõlemad koju
2. emb-kumb, üks (kahest) | vn либо тот, либо другой, один из двух
J kumptši teiss para·iko johzõb laafkaa de toob millõ ośmuška mahorka üks teist jookseb praegu poodi ja toob mulle kaheksandiku (naela) mahorkat

kõlmõõ¹ Kett. K P M Lu Li J kõlmee K-Ahl. kõlmyõ L kõlmõ J-Tsv. kolmekesi | vn втроём
Lu J tulimma kõlmõõ tulime kolmekesi
Lu kahõõ õltii ala-maaroll, kahõõ vai kõlmõõ üli-maaroll kahekesi oldi alumisel naril, kahekesi või kolmekesi ülemisel naril (talvises kalastusonnis)
J vass kõlmõ tšezze tulti millõ vassa just tulid mulle kolmekesi vastu
P kõlmõõ tšezzyõ ~ Lu Ra J kõlmõõ tšezzee kolmekesi.
Vt. ka kõlmõõtšezzee

kõrta Kett. K U L P M Kõ S V Lu Li J I (Ra) kõrtõ J kõrt K L P M Po Lu J I kerta ~ kertᴀ ~ kert Ku, g kõrraa K L P M S Lu J kõrra J kerraa Ku
1. kord | vn раз
L kõm kõrtaa lüöʙ vitsaakaa tulta kolm korda lööb vitsaga tuld
J jo mõnt kõrta ahassõlin, de ain kuile ebõõ mukka juba mitu korda olen kitsamaks teinud, aga ikka millegipärast ei sobi
Lu miä võtan ühee kõrraa luikkaan ma võtan rüüpan (ühe) korra
V tšülä tõiss kõrtaa põli küla põles teist korda
Lu senee kõrraa miε terppizin selle korra ma kannatasin (ära)
L kõlmais kõrt tõmpaavad vettä kolmandat korda (kolmas kord) tõmbavad (kaevust) vett
J viimin kõrt miä sillõ annõm võlgassi viimast korda annan ma sulle võlgu
J jõka kõrtõ võtti kaas vunukaa iga kord võttis lapselapse kaasa
J ussa kõrt tšäi meill käis sageli (mitu korda) meil
P tšävi kõlmyõ kõrtaassaa käis kolm korda
Lu ko on kehno tuuli, sis kahõlt kõrtaa viskaaᴅ kui on nõrk tuul, siis tuulad (viskad tuulamislabidaga) kaks korda
Li ühel kõrtaa äesettii (ainult) üks kord äestati
M mõnta mõnissa kõrtaa väga palju kordi
J kõrt kõrrõlt tüü etenep parõp kord-korralt edeneb töö paremini
2. (üks)kord | vn однажды
J kõrt õli mokom temppu kord oli niisugune lugu
Lu ühs kõrta tultii noorõpaa tüttüä kosimaa ükskord tuldi nooremale tütrele kosja
P ühell kõrtaa tuli suur tuuli ükskord tuli suur tuul
3. ometi kord | vn наконец
J ahah, kõrt puuttuzid minu tšätte ahaa, ometi kord sattusid mulle kätte
Lu hülkä siä ühs kõrta riitõõmiin jäta ometi (üks)kord riidlemine järele
4. (kui) kord (juba) | vn раз уже
J kõrt õõt tšülmettünnü, siiz va võta hińinaa kui kord oled külmetanud, siis võta aga hiniini
M no kõrt ku piab mennä, sis piäb mennä no kui kord (juba) peab minema, siis tuleb minna
5. (järje)kord | vn черёд, очередь
J tuli vanõpaa kõrta mennä tuli vanema (venna) kord minna
6. teokord (teoorjuse ajal mõisas) | vn (очередная трудовая повинность при барщине)
Li siz möö tšäimmä nätälittää kõrralla siis me käisime nädaliti teokorral
7. (maja)korrus | vn этаж
J kooll alumõin kõrt on tšiviin majal on alumine korrus kivist
J saatii enelles fat́eri tõizõs kõrrõᴢ saadi endale korter teisel korrusel
J meni ülimäisee kõrtaa (Must. 158) läks ülemisele korrusele
■
Lu millõ tuli nagruu kõrta mulle tuli naeruhoog peale
P a meil ženihaa bõlõ viel võtõttu kazyõ kõrraa kaasa aga meil pole peigmeest seekord veel kaasa võetud
M i kassõ kõrtaa sõizoʙ praegusenigi seisab (veel)
I a to tõinõ kõrta ni praaznikassiɢ .. tooas kuppoa kahsi õlkõa lagottaaᴢ aga siis teinekord, nii püha(de)ks .. tuuakse kubu kaks õlgi, laotatakse (põrandale)
I tõiss kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa mõnikord (teinekord) ei ole aega (pesu) vaalidagi
M täm kahzii kõrroo on saunaa ahjosõõ tõukattu ta on kahekorra (käänatult) saunaahju lükatud.
Vt. ka alakõrta, sekõrt, tõinkõrt, ühskõrt, üläkõrta
Vt. ka kõrraa, kõrraakaa, kõrralta¹, kõrrassi, kõrraza

lainaa Lu laenuks | vn взаймы́
annõ millõ lainaa anna mulle laenuks

lainata² Lu lainõt J-Tsv., pr lainaan Lu J, imperf lainazin Lu lainõzin J laenata, laenuks anda | vn одолжать, давать, дать в долг
Lu lainaa millõ rahhaa lehmää õssaa laena mulle raha, (et) lehma osta
J lainaa rubĺaa tšümme võlgõssi laena kümme rubla

laittaa² Lu Li, pr laitan: laitõn Lu Li, imperf laitin Lu Li saata | vn отправлять, отправить, посылать, послать
Lu minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli
Lu maama kulkõmaa laitti ema saatis (mind) rändama
Lu laitõ millõ rahhaa saada mulle raha
Lu kuss laivaa lasti on laitattu kust laevalast on saadetud?
Li oĺa laitti tervüssiä Olja saatis tervisi

lakõa Kett. K-Ahl. R L P M Ja-Len. J (Kõ-Len.) lak̆kõa Kett. M vdjI I (Ma) lakkõa Lu J-Must. lakkia Lu Li lakkaa Lu J lakka Ra J-Tsv. laḱḱaa ~ laḱḱa Lu, g laḱḱõa: laḱḱkaa Lu J
1. sile, tasane; lame | vn гладкий, ровный; плоский
Lu leipää tasõtõtaa päältä, jott õllõiᴢ lakkia leiba silutakse pealt, et oleks sile
J lazz veel kõrt ut́ugakaa, lakkaap leeʙ lase veel kord triikrauaga (üle), saab siledam
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
J vesi on lakkaa niku špeili vesi (= veepind) on sile nagu peegel
Li pää õli nii lakkia niku voᴅ ut́ugoitõttu pea oli nii sile nagu triigitud
M lak̆kõa tšäsi sile(danahaline) käsi
M lauta on lak̆kõa laud on sile (tasane)
M lak̆kõa silta sile (tasane) põrand
M lak̆kõa tšivi sile kivi
M lak̆kõa tee ~ J lakkaa ~ lakka tee tasane tee
M lak̆kõa maa tasane maa
Lu lakkaa meri, lainõtta bõõ mittää tasane meri, lainet pole sugugi
Li vennee põhja õli lakkia paadi põhi oli lame
Lu barkka, tämä on lakkaa põhjaakaa, gilliä ebõõ praam, see on lameda põhjaga, kiilu ei ole
Lu perrää suurõõ tormii meri algõp tüüntüä, tšävvää suurõd laḱḱaad lainõõᴅ pärast suurt tormi hakkab meri rahunema, käivad suured lamedad lained
2. lage, paljas | vn голый, пустынный
J lakkall jääll hot tšen livesüʙ paljal (= libedal, lumeta) jääl võib igaüks libastada (libastab kes tahes)
J tuli kõik teeb lakkassi tuli teeb kõik lagedaks (= põletab kõik maha)
3. lage, avar; subst. lage, lagendik; plats | vn пустой, пустынный; пустырь; поляна
L suur lakõa nõmmi on siεll suur lage nõmm on seal
L antagaa millõ lauta lakõa i lavvaa taguᴢ (kosjaõhtul ütles peigmees:) andke mulle lage laud ja lauatagune
Lu lakkia mettsä hõre (lage) mets
Lu lakkia puu hõre puu
I mettsäaho, lak̆kõa paikka, niittüpaikka mettsäzä metsalagendik, lage paik, heinamaa(koht) metsas
J õhzõkkaat puut kazvossa lakkaall okslikud puud kasvavad lagedal
P ep pääze metsässä lakõalyõ ei pääse metsast lagedale
Lu kuza õli suur lakkia, ilm äärte kus oli suur lage(ndik), ääretu
Ja lidnas on teet i lakõa (Len. 240) linnas on teed ja plats(id)
4. fig tore, sile(dalt tehtud) | vn отменный, гладкий, гладко сделанный
J ebõ·õ tehtü unikokojõ, a on tehtü lakkaad lahjaᴅ rl ei ole tehtud vusserdisi, vaid on tehtud toredad pulmakingid
J oŋko lahjani lakkaaᴅ. ku on lakkaaᴅ, nii on lustiᴅ rl kas mu pulmakingid on toredad? Kui on toredad, siis on ilusad
5. K-Ahl. lai, avar | vn широкий, просторный
■
M pääzimmä nüᴅ sõk̆kõaᴅ lak̆kõalõ saime selle asja nüüd selgeks (pääsesime, pimedad, nüüd lagedale)
J lakkaa päälee jäämä peavarjuta jääma
Lu müü jäimmä lakkõal maal meie jäime lageda taeva alla (= jäime peavarjuta)
Lu ku müü tulimma soomõss, sis koto õli põlõnnu, laḱḱa pool pääl, piti uvvõssaa alkaa ellää kui me tulime Soomest (tagasi), siis oli maja (maha) põlenud, häda (oli) käes (= midagi polnud alles), tuli hakata uuesti elama
Lu nii kõiɢ räimittii, jott lakkia pooli on pääl nii löödi kõik puruks, et häda on käes (= midagi pole järele jäänud)
J lakkaa tuli pääle häda tuli kätte
J meni meez bariššoi ajama de pääsi kõikkinaa lakkassi mees läks hangeldama ja jäi päris lagedaks (= jäi kõigest ilma)

lapatka Lu I lapatk J-Tsv. lopatka (Ra Ku) lopatk J-Tsv. lobatka L M, g lapatkaa J lopatkaa Ku
1. kühvel | vn совок, совковая лопатка
I tšäsiillä vizgattii lapatkalla tuulati käsitsi, kühvliga
2. abaluu | vn лопаточная кость, (плечевая) лопатка
J tšihgut millõ seltšä lapatkoi väliss süga mul selga abaluude vahelt
Ku hirvi keersɪ pää vakura·t lopatkaa kohallᴀ põder keeras pea just abaluu kohale
J lopatk luu pääle issus paisõ abaluu peale tekkis paise
3. reis, kints; kintsutükk | vn ляжка; окорок
M jalkalapa, jalka põlvõõssaa, i põlvõssa meeb lobatka jalalaba, jalg põlveni, ja põlvest (alates) on (läheb) reis
L suur lobatka lihaa suur kintsutükk liha.
Vt. ka jalkalapa, tšäsilapja

leikki Lu J (Kõ-Len.), g leikii J
1. mäng | vn игра
J lehtši lüüb leikisse, nappaab naĺĺassi rl lesk lööb mängu pärast, napsab nalja pärast (= leskmehe käsi tõuseb kergesti, leskmees lööb uut noorikut iga pisiasja pärast)
2. lugu, asi; temp, vemp | vn история, штука; трюк, проделка
Lu siε õlõd mokomiiz leikkiiz õlluᴅ sa oled niisuguste asjadega (= nii mõnegi asjaga) kimpus olnud
Lu tormiikaa on õllu paĺĺo leikkii torm on teinud palju vempe
Lu millõ tetši kehnod leikiᴅ tegi mulle sulitempe
Lu millõ tehtii mokomad leikiᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti niisuguseid sulitempe, ei saa kellelegi kaevatagi
J a joharkaa pet́a leikii ilmusõʙ aga Joharka Petja teeb vembu.
Vt. ka leluᴅ

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg₂ Лейбъ Ii-reg₁ Ле́йбь ~ Лейпя Pal₂, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea
■
J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

liika Kõ Lu J (Kett. K) liikõ Lu liik J-Tsv. liikᴀ Ku, g liigaa ~ liikaa J
1. adj., subst liigne, üleliigne, liig- | vn лишний, излишний, чрезмерный
J liik entši pereᴢ, liik kulu liigne inimene peres, liigne kulu
J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep se liika juukki üvvää tee ei see liigne joomine head tee
Kõ ain liigad rahad meneväᴅ aina kulub liialt raha (aina lähevad liigsed rahad)
Lu liikõ juttu on se, ku inemin pajatõʙ rohkaapi, mitä piäʙ liigne jutt on see, kui inimene räägib rohkem kui vaja
J liik hlopott üleliigne askeldamine
J mikä on liik, viskaa menemä mis on üleliigne, (see) viska minema
Lu sitä riissa mill ep piä, se riissa tuõb millõ liigõssi seda asja pole mulle vaja, see asi on mulle üleliigne
K jo jäin liikaa i tüttärilee juba jäin liigseks tütardelegi
K tulin liigassi liikuttajalõ (Al. 48) rl muutusin (tulin) liigseks liigutajale (= emale)
J ühs õli liika üks oli üleliia (üleliigne)
Lu põrsaall on liigõd ampaaᴅ põrsal on liighambad
2. paaritu | vn нечётный
J liik vai paari paaritu või paaris?
3. varu-; lisa- | vn запасной; дополнительный
Lu liikoja seiliä piεtää kanttsiᴢ varupurjesid hoitakse vöörikantsis
J salaa kirstulõ väliss teh́h́ä liik põhjõ salakirstule tehakse vahel lisapõhi (= kahekordne põhi, salapõhi)
■
J tälle kazvo sihe kõhtaa liika liha, kuza õli lõikattu talle kasvas sinna kohta liigliha, kust oli lõigatud (= opereeritud)
Lu liika sooli pimesool
J liigõd ivusõᴅ parukas
J üväss inimizess kõnsait eväd nõsa liikaa juttua heast inimesest ei räägita kunagi tühja juttu
J liikaa tetšemä liiga tegema (= solvama, ülekohut tegema).
Vt. ka liikõin

lisä Kett. J-Tsv. lizä J-Must., g lizää J lisa; jätk | vn прибавка, добавка; наставка
J kaneit rahoi millõ ep tappa, antõga vähäize lissä sellest rahast mulle ei piisa, andke väheke lisa(ks)
J ku vähä katõtt, ni võta d́erug lizässi kui (on) vähe katet, siis võta kaltsuvaip lisaks
J õttsaa kase rihm tõizõlõõ lizässi sõlmi see niit teisele jätkuks.
Vt. ka liso

luinõ Ra I (P Lu Li J) luinee K-Ahl. luin P M Lu J-Tsv., g luizõõ P M Ra J luize Lu-Must. luust, luine, luune, luu- | vn костяной
Li i sis panti broškõ rintaa. luizõt kannii õlti niku tšäed rissiᴢ, mokomõd broškõd õltii ja siis pandi pross rinda. Luust olid nii, nagu käed ristis, niisugused prossid olid
Lu luin suka om pääᴢ, luussa tehtü luust (soengu)kamm on peas, luust tehtud
J luin kurasõõ pää luust noapea
Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs lihast keel lõikab luise kaela (= kuri keel võib inimese tappa)
I iiri, iiri, võtam milta luinõ ammaᴢ, annam millõ rautammaᴢ (äratulnud piimahamba puhul sooviti:) hiir, hiir, võta mult luuhammas, anna mulle raudhammas
J luizgõb laizgõb luizõõ metsää takannõ. se on tšeeli mõist luiskab, liigub luuse metsa taga? – See on keel
P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl magaja linad (kasvavad) madalad, uinujale läbi(nisti) luused.
Vt. ka põdraa-luinõ

luvata Kett. K P M Lu J Ku (L Li) luvatõ Lu luvat J-Tsv. luvataɢ I, pr lupaan Kett. K P Lu J lup̆paan M luppaan Lu J Ku, imperf lupazin P Lu J lupasin J-Must.
1. lubada, tõotada, sõna anda | vn обещать, пообещать
Lu mõnikõz inemin kerkiässi luppaaʙ, a ep tee sitä, mitä luppaaʙ mõni inimene lubab kergesti, aga ei tee seda, mida lubab
Lu ed annõ, elä i luppaa (kui sa) ei anna, ära (siis) ka luba
J luppa millõ, jot tuõd meile luba mulle, et tuled meile (külla)
L lupaz millõ d́eŋgoi antaa suurii tuhattõmii rl lubas mulle raha anda suurte tuhandete kaupa
J passibo kullõlõõ üvää lahjaa antõmassõ, parõpaa luppaamassõ rl aitäh kullale head kinki andmast, paremat lubamast
Lu tämä ain luppaab maad i metsäᴅ ta aina lubab maad ja metsad (= lubab maad ja taevad, on suur lubaja, annab asjatuid lubadusi)
J looja meilee tee lupaᴢ, marijainõ maa lupaᴢ rl looja meile tee lubas, Maarja maa lubas
Li tänävässi päivässi luvatti paikomittaa vihmaa tänaseks päevaks lubati paiguti vihma
P luvattii viijä võra lähtiesie tõotati allikasse ohver viia
J tšen läsi, lupazi tšerikkoo varnikaa kes oli tõbine, tõotas (paranemise puhul) kirikule ikooniräti (kinkida)
Lu i miä toož mõnt kõrtaa tšäin võõrõziss. parvõs sein i jein i eteez näillee üvvää lupazin (traditsiooniline muinasjutu lõpetus:) ka mina käisin (neil) mitu korda külas. Sõin ja jõin koos (nendega) ja soovisin (tõotasin) neile edaspidiseks head
J miε lupaan mõnt kõrtaa, ett kõik karvat keritsen ma ähvardan (tõotan) mitu korda, et pöan (tal) kõik karvad maha
K kunikaz lupazi i nii i tetši kuningas andis sõna ja nii tegigi
J poolõll sõnall luppama poole sõnaga, poolenisti lubama
K luvattii lupa anti sõna v. lubadus v. tõotus
2. (kellelgi midagi teha) lubada, (millekski) luba anda | vn позволять, позволить, разрешать, разрешить
J luppaa menne tšüläsee luba (mul) minna külasse
Lu eb luvannud illoo laulajallõ rl ei lubanud pidutsemist (ilutsemist) lauljale
J koto alkoa on luvattu kunigaa metsäss on lubatud riigimetsast (võtta) küttepuid
J tšen minuu möi, tšen lupazi. – izäz möi, emä lupazi rl kes mu müüs, kes lubas? – Su isa müüs, su ema lubas

lähteä L M Kõ Lu J (Kett. K U P Ja-Len. Po Li Ra Ku) lähtiä M lähtä J-Tsv. lähteäɢ I (vdjI Ma), pr lähen K L P M Kõ Po Lu J Ku läh̆hee I Ma, imperf lähzin Kett. K P M Lu Li J Ku lähsin Kett. lähzii I lähsii vdjI I
1. (kuhugi, midagi tegema, kellegagi jne.) minna v. tulla | vn идти, пойти
J vahti lähsi püsüka mettsää (metsa)vaht läks püssiga metsa
I en tõhtinuk kot̆too lähteäɢ (ma) ei tohtinud koju minna
J lähetää lautass rihee (Must. 147) lähevad (minnakse) laudast tuppa
J kaššelit seĺĺeᴢ lähetti gruzasõ märsskorvid seljas, mindi kaseriisikaid korjama
Lu lähettii taaš tšedräämää mindi taas ketrama
J naizõd lähsiväd jürtšiä pitämää naised läksid jüripäeva pidama
Ku miä lähzin hänell vassaa ma läksin talle vastu
I lähes millee elämää tule minu juurde elama
J lähekko jumal avissi, lähe kaas, kalliz looja rl tule ometi, jumal, appi, tule kaasa, kallis looja
M lähe jumala ap̆pii tule, jumal, appi
K lähemmä ühezä läheme koos
Lu kahõõtšezzee lähettii läksime kahekesi
Lu lähemmä jalkazõõ läh(e)me jalgsi
2. ära v. välja minna, ära v. välja tulla; lahkuda | vn уходить, уйти, ходить, выйти, сойти; расставаться, расстаться
J lähteä on mööhä ära minna on hilja
Lu sei roopaa, a izze lähsi sõi pudru (ära), aga ise läks (minema)
I lähep poiᴢ, miä vähän aikaa lep̆pää mine ära, ma puhkan (pikutan) natuke aega
I tämä ainõ lähsi kottoa poiᴢ ta läks alati kodunt ära
Po nùorikko pesseüp saunaza i lähep kujalõõ pruut peseb end saunas ja läheb (siis) välja
Po järvi-emä lähti järvess järvehaldjas tuli järvest (välja)
Kõ varõssõõ poigad jo lähsiväᴅ varesepojad juba koorusid (tulid juba munakoorest välja)
Li pajat veel millõ lähteezä vähäize räägi lahkumisel (lahkudes) mulle veel veidi
M issuu lavõzõllõõ eeᴢ vällää lähtemissä istu pingile enne lahkumist
Kõ entši läheb ińehmizelt hing lahkub inimeselt (= inimene sureb)
J parahoda jo on lähtennü laev on juba läinud
I lumi lähs lumi läks (= sulas ära)
3. minema v. tulema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata (ka impers.) | vn собираться, собраться уходить или приходить, отправляться, отправиться в путь; начинать, начать (также безл.)
J paa tširjõt sumkaa de lähe tšiirep škouluu pane raamatud kotti ja hakka rutem kooli minema
Lu meez lähs tulõmaa kottoo mees hakkas koju tulema
I lähzii kot̆too tulõmaa hakkasin koju tulema
J tämä lähs mettsää minemää ta pani metsa minema
M takumõin paari läheb johsõmaa tagumine paar paneb jooksu
Kõ aikaa marjaa matkaa lähteä rl on aeg marjal (= kallimal) teele asuda
K lähen pittšää matkaa asun (lähen) pikale teele
Lu aluz lähti menemää perälissä tuulta (purje)laev hakkas minema pärituult
Li lähzin rikkaassi elämää hakkasin rikkalt elama
J läheb jürizemä (~ algõb jüriss) hakkab müristama (äikese kohta)
Lu lähs (~ nõis) vihmaa satamaa hakkas vihma sadama
4. mehele minna | vn выходить, выйти замуж
I a miä en lähtenüt täm̆mää poigalõ, miä tõizõlõ lähsii meh̆heelee aga mina ei läinud tema pojale, ma läksin teisele mehele (naiseks)
I ep tšen̆neiᴅ tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heelee keegi ei julgenud minnagi sellele mehele (naiseks)
M tõin kõrt lähs mehelee läks teist korda mehele
5. ära v. lahti tulla, maha kooruda | vn сходить, сойти, отпадать, отпасть, выпадать, выпасть
I ammaz läheʙ hammas tuleb ära
Lu tševvääl varraa, kõnz on veel mähä, siiz läheb üvässi koori kevadel vara, kui on veel mahlaaeg (on veel mähk), siis tuleb (puu)koor hästi lahti
Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, põletasin end (ära), nüüd tuleb marrasnahk maha
J tšippalt jo rupi lähsi väĺĺä haavalt tuli juba korp (pealt) ära
M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära
M vihgod nõssaaz opõzii jalkoisii, etti parapass lähtisi viĺĺa vällää vihud tõstetakse hobuste jalgade alla, et vili tuleks paremini (viljapeadest) välja
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnase(i)d hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära
Ra što sapana eb lähteiss pääss vällää et {s.} (= linikutaoline peakate) ei tuleks peast ära
Lu esimeized ivusõᴅ, nee lähetää poiᴢ esimesed juuksed (lapsel), need tulevad ära
Lu kana jo sulkiiʙ, sulgõd lähtevät poiᴢ kana juba sulgib, suled tulevad lahti
Lu milt nappu lähs poiᴢ mul tuli nööp (eest) ära
6. tulla, saada, tekkida | vn получаться, получиться
I paaᴅ ahjoo i läheʙ munakakku (klopitud muna) paned ahju ja tuleb munapuder
I üvä suppi läheʙ tuleb hea supp
I sis läheʙ kaŋgaᴢ siis tuleb (sellest) kangas
■
J päiv́ läheb loojaa päike loojub (läheb looja)
J lähsii tuulõõ läks tuulde (= kadus teadmata kuhu)
M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb iga käsitöö
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü väga hea inimene, hea isa laps (hea isa luudest tulnud)
I siistaa jõtši i sumaa jõtši ühes paikkaa lähteväᴅ Siista jõgi ja Suma jõgi algavad ühest kohast
Lu siiz lähti kolhozaᴅ siis said kolhoosid alguse
M pani nen̆nää möö, lähs veri lõi (pani) vastu nina, veri hakkas jooksma
I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli lahti pääsenud
J rihi lähs põlõmaa maja läks põlema
I üv̆vii ni üv̆vii lähsi, a ku kehnossi, ni pois viskazii (kui läks) hästi, siis läks hästi (= tuli hästi välja), aga kui (läks) halvasti, siis viskasin minema.
Vt. ka lätä

läntü Ränk M Lu Li Ra J-Tsv. I, g lännüü P Lu Li lännü J
1. hapupiim | vn простокваша
M pannas seisomaa rõõska piimä, nii kavvaa kunis täm appõnõʙ, siis tämäss tuõb läntü pannakse rõõsk piim seisma, nii kaua(ks), kuni ta hapneb, siis tuleb sellest hapupiim
P suomalaizõᴅ juttõlivaᴅ jamakka, a meilä on läntü soomlased ütlesid (hapupiima kohta) {j.}, aga meil on {l.}
J lõhgop süüvve läntüä vitsutab hapupiima süüa
Li lännüü paad ahjoo, sis saad rahkaa hapupiima paned ahju, siis saad kohupiima
Li miä lännüü koorizin, võtin koorõõ poiz lännült ma koorisin hapupiima (ära), võtsin koore ära hapupiimalt
J paa läntü pata arinõllõ pane hapupiimapott ahjuesisele
2. hapu (piima kohta) | vn кислое (о молоке)
I eläg annaɢ millõ rõõskaa piimää, annaɢ millõ läntüä piimää ära anna mulle rõõska piima, anna mulle hapupiima
P üle õli lännüü piimää pääl, slivgad on piimäl hapukoor oli hapupiima peal, rõõskkoor on piimal
M smetanaa võttaaz lännült piimält hapukoor võetakse (= kooritakse) hapupiimalt

mahsaa Kett. vdjL K L P M Kõ Po Lu Li J (R-Eur. Ke Ja Ra Ku) maχsaa Lu mahsa J-Tsv. mahsaaɢ (vdjI), pr mahzan Kett. vdjL K P M Po Lu Li J Ku mahsan Kett. K-Ahl. R M-Set. J-Must. mahzõn Lu Li J mahsaa I, imperf mahzõn K mahzin Lu J mahsõõ I
1. maksta, (ära) tasuda | vn платить, заплатить; оплачивать, оплатить
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata maamaksu maksti maa eest (nii palju), kui palju sul maad oli
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta tasus mulle (selle eest) meega
Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette
Lu hulkkumizõssa rahhaa vai palkkaa eb mahzõta hulkumise eest raha või palka ei maksta
Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: toidan isa ja ema
J mill mie senee kõik sillõ mahzan millega ma selle kõik sulle (ära) tasun?
M kurjassi teeʙ, kurjassi mahsaaᴢ vs (kui) halvasti teeb, (siis) halvasti tasutakse
J vällä mahsõma (Tsv.) välja v. kinni maksma
J tšättee mahsõma (Tsv.) ära maksma
2. kätte maksta, kätte tasuda | vn отплачивать, отплатить, отомщать, отомстить
P miε sillõ mahzan kazyõ, mitä siε millõ paskaa teiᴅ ma maksan sulle selle (eest) kätte, mis sa mulle halba tegid
Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!
3. maksta; väärt olla | vn стоить (о цене; о достоинстве)
P paĺĺo kas pata mahzaʙ (kui) palju see (savi)pott maksab?
Lu munad mahsavat tšümmee rubĺaa deśatka munad maksavad kümme rubla kümme tükki
J kehnop tavar vähep mahzõʙ viletsam kaup maksab vähem
L kui paĺĺo sõizob mahsaa kui palju maksab (tuleb maksta)?
Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää pealt vaadata on ilus, aga ei ole midagi väärt
J siä tämä varvõsstši ed mahzõ sa pole tema varvastki väärt
K ühsi üvä õlgõttaja, mahzap kahzi kaazikkaa (Salm₁ 773) rl üks hea õletaja (= pruudipoolne pulmaline) on väärt kaks kaasitajat
Lu kagraa peltto õli kõikkaa parõpi, se mahsi üvää einää kaerasasi oli kõige parem, see oli hea heinaga üheväärne
J mustõlain da barišnikk tõin tõiss mahsavõᴅ mustlane ja parisnik on võrdväärsed (petmises)
4. (ainult koos eitusverbi sg. 3. p. vormiga:) ei maksa, ei tasu | vn не стоит
M neillä seemenillä eb mahza pilata maata nende seemnetega ei tasu maad raisata
Lu eb mahza tühjää tüütä tehä ei tasu tühja tööd teha
J sillõõ eb mahz eestiit anta uutt tšiuttoa päälee, siä õõd mokom paatškuri sulle ei maksa uut särki üldse selga anda, sa oled niisugune trööpaja
■
P ühee samaa mahzaʙ tähendab üht ja sama

maimia R-Lön. L P M Kõ Li (Al. K) mainia M S Lu Li Ra J (R-Eur. P Kõ) maimiaɢ I, pr maimin Al. L P M Kõ Li mainin Kõ Lu Li Ra J, imperf maimizin P Lu mainizin Lu Li Ra J
1. mainida, nimetada, lausuda; (kellestki) rääkida, (kedagi) meenutada; meelda tuletada | vn вспоминать, вспомнить; упоминать, упомянуть
M miä en taho tämmää nim̆meä i mainia ma ei taha tema nime nimetadagi
I vaissi maimi sitä, tšetä pominaitti vadja keeli meenutas seda, keda mälestas
M tämä ain maimib jumalaa ta nimetab aina jumala nime (jumalat)
M elä maimi pahapoolta ära nimeta vanakurja
M ain piti tehä rissiä et̆tee i mainia jumalaa sõn̆noi alati tuli risti ette lüüa ja lausuda palvesõnu
S risittii jumalalõõ i mainittii kunikassa (eestpalves) paluti jumalat ja nimetati keisrit
Lu minnua ikosõʙ, minnua mainitaa, üväl vai pahal mind ajab luksuma: minust räägitakse, (kas) hästi või halvasti
J ikossazin, tšenle mainiʙ luksusin, keegi räägib minust
Lu miä ku unohtan, siä millõ maini kui ma unustan, sa tuleta mulle meelde
2. öelda; teatada | vn говорить, сказать; сообщать, сообщить
P a kunikaz maimiʙ naizõlõõsõõ aga kuningas ütleb naisele
J kane piigõd ilmaa evät tõhi lass üüssi, kuniz eväd maini frovvõlõõ need teenijatüdrukud ei tohi (kedagi) ilma prouale mainimata öömajale (ööseks) lasta.
Vt. ka mainittsaa

mairotõlla L P Lu, pr mairottõlõn L P, imperf mairottõlin frekv
1. mõnuleda | vn нежиться; наслаждаться
L ohto magata, mairotõlla rl aitab magamisest, mõnulemisest
L makaa, makaa, mairottõlõ rl maga, maga, mõnule!
2. (sõnadega) hellitada; (hellade sõnadega) rahustada | vn обласкивать (словами), приголубливать, успокаивать (ласковым словом)
P kalliil sõnoilla mairottõliᴅ rl hellitasid (mind) hellade sõnadega
P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle
3. kiruda, sõimata | vn бранить; ругать
Lu sitä inemissa ain mairotõllaa seda inimest aina kirutakse

meeli Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) meeĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) meel M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g meelee M Lu J meeĺee ~ meeĺe J meele R-Eur. mielee P
1. meel, mõistus, aru | vn ум, разум, рассудок
M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust
Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe
M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud)
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega
M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib)
M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha
L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs pikk juus, aga lühike aru
Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe)
Lu pantu meel ep kestä vs (pähe) pandud mõistus ei püsi
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J vähä meeĺekaa vähese aruga
J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks
2. meel(elaad), hingelaad, loomus | vn нрав, дух
K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega
J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt
3. meel(eolu), tuju | vn настроение
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks
M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb
Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks)
M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju
M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!
I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks)
Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite
M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel
M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest
J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega)
M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt)
J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?
Kõ jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks
J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl tõi maailma palju rõõme (mesimeeli)
J raskaa meeli mure (raske meel)
4. meel, tahtmine, soov | vn (по)желание
P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane)
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele
J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda
M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda
K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele
5. mõte, meel | vn мысль, замысел
Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem
Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna
Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes)
Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel
6. mälu | vn память
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu
■
P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu
M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane
Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige
Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi)
J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi
M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema
Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse
P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju
P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde)
M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda
Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks
J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles
M miä piän meelezä ma pean meeles
J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest
M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära
J meelelt laŋkõma ununema.
Vt. ka lahsomeeli, paha-meeli

meeltiä [< e?] (J-Tsv.), pr meeltiʙ, imperf meelti = meeltiüssä
eb meelti millõ, ku siä sitä tüüt teet kojo-kui mulle ei meeldi, et sa teed seda tööd kuidagiviisi (= teed seda tööd lohakalt)

meeltiüssä: meeltiüss J-Tsv., pr meeltiüʙ J, imperf meeltiüzi J meeldida | vn нравиться, понравиться
millõ nii meeltiüb rahva laulu mulle nii meeldib rahva(lik) laul

meńńä K M S I meńä ~ menjä M menjää Kett. U V mennä Lu Ra I menne ~ mennää J mennõ ~ menn J-Tsv. männä Lu adj indekl läinud, möödunud | vn прошлый, прошедший, минувший
K tämä süntü jo meńńä voon ta sündis juba läinud aastal
Ra mennä vootta millõ sõrmi kauga mätäni möödunud aastal mul sõrm mädanes kaua
J menn üüll möödunud ööl
J veel mennõ vootiizõd võrod om mahsõmõtt veel möödunudaastased maksud(ki) on maksmata.
Vt. ka mennü, mentüin

merkki K L P M Lu Li J I, g merkii M Lu J
1. märk; eristus- v. tunnusmärk; õue-, peremärk | vn знак; метка, клеймо; тамга; пятно; J tšivee pääll õltii merkiᴅ kivi peal olid märgid; Li tee pänniikaa merkki tee puusepakriidiga märk; Lu lampaal piäp panna merkki kaglaa, siis tunnõd lampaa lambale tuleb panna märk kaela, siis tunned (oma) lamba (ära); Li jõka talol õli õma merkki igal talul oli oma õuemärk; M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma õuemärk liisupulgal, igal talul; Lu võrkkoil õltii pulloᴅ, tohossa tehtü, siiz neis pulloiz õltii merkiᴅ; meijee taloz õli kane mokom merkki ↑ niku aŋkkuri võrkudel olid pullud, tohust tehtud, siis neil pulludel olid õuemärgid; meie talul oli niisugune märk ↑ nagu ankur
Lu J sünnükki merkki ~ J sünnüttši merkki ~ sünnüttä merkki ~ sünnüz merkki sünnimärk
2. täke | vn надрез, насека
Lu kuppija tetši kurasõl merkiᴅ, siz võtti sarvõõkaa vertä kupulaskja tegi noaga täkked, siis võttis (= imes, murd. kuppis) sarvega verd
3. (haava)arm | vn рубец (раны)
M kuivõnnu raana, a merkii jätti haav (on) paranenud (kuivanud), aga armi jättis (järele)
M sih̆hee jääb merkki, i ruptsa saab juõlla sinna jääb arm, ka {r.} võib (armi kohta) öelda
■
J ep hooli kuunõlla kukkoa, vahtia päivää valõtikkoa, võttaa merkkiä õtavõss rl ei ole vaja kuulata kukke (= kukelaulu), vahtida päeva koidikut, võtta märki Suurest Vankrist (= määrata aega Suure Vankri järgi)
L näütä millõ merkki, kui siε nyõt sõtimaa üφsinεä (muinasjutust:) selgita mulle (näita mulle märk), kuidas sa hakkad üksinda sõdima
Lu miä panin merkile senee kõhaa, kuza tämä on ma jätsin meelde selle koha, kus ta on
J paa merkilee kui tõizõt tehhä, i siätši tee nii pane tähele, kuidas teised teevad, ja sinagi tee nii
Lu se pani merkille jot müü häülümme vanojõ jältšije müü ta pani tähele, et me käime vanu jälgi mööda
J mälehtüsee merkki (Tsv.) mälestusese
Lu merkki tulõᴅ (laeva) märgutuled.
Vt. ka jalkamerkki, jooma-merkki, linnuumerkki, merimerkki, rissimerkki, seinää-merkki, sünnükki-merkki, sünnüz-merkki, sünnüttämerkki, süntümerkki, talomerkki, tunnuzmerkki
Vt. ka metka

mesi K L P M Lu J I (R-Reg. Kõ Ja), g mee Lu J I mie L P mesi | vn мёд
Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi meekärjed, neis on mesi
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta maksis mulle meega
P miel ja piimäl juottamaa nõõʙ ta hakkab (mind) mee ja piimaga jootma
J tšärpeiŋ kaas lentääb mee päälee kk ka kärbes lendab mee peale
J taita oŋ kuza tšimolaisiijõ pesä, ku nii kõvassi meelee haizõʙ vist on kusagil kimalaste pesa, et nii tugevasti lõhnab mee järele
I puhasõttuɢ mesi puhastatud mesi
L šaikka mettä kibu(täis) mett
Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi)
■
P minuu mesi mielüttäjää tap [= tapa] on aivuo üvä minu kallima (mesikeelil meelitaja) iseloom on väga hea
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl (kevad) tõi maailma palju rõõme (mesimeeli).
Vt. ka sarjamesi

mikäiᴅ P M (Kett. K R L Kõ Lu J I) mik̆käiᴅ M Kõ, g miz̆zeiᴅ M, part mitäiᴅ Kett. K R L P M Lu mitäitä K-Ahl. mit̆täiᴅ M Kõ I mittäiᴅ M Kõ Lu I J mittäitä I
1. miski | vn что-то, что-нибудь, что-либо
P põllol mikäid ain tulõʙ põllult miski ikka tuleb (= põld mingit saaki ikka annab)
I antagaa mit̆täiᴅ millõ andke mulle midagi
M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi (= mingi söögi) teeb, siis väga maitsvalt
Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui mõni sööb midagi kuiva, siis luksub
2. mingi, mingisugune | vn какой-то
M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus
Kõ siäl on domovikka niku inehmiin mik̆käiᴅ seal on majahaldjas, nagu mingi inimene
I ženih̆haa tetšiväᴅ, oppõõs tetšiväᴅ migässäissä puissa (jaanipäevanaljana:) tegid peigmehe, tegid hobused mingisugustest puudest
3. (ei) miski | vn ничто
I tüttäreᴅ antõvaᴅ lekarstvoo, eb mit̆täit tälle avittannuᴅ tütred andsid arstimeid, miski ei aidanud teda
J nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ on nii kangekaelne laps, et ei kuula kedagi ega midagi
M bõlõ mit̆täät pah̆haa pole midagi halba
I millissäiᴅ mittäiᴅ näväᴅ eväᴅ antannuuᴅ meilee nad ei andnud meile mitte midagi
M miε en peltšää millizee mit̆täiᴅ ma ei karda mitte midagi
4. (ei) mingi, (ei) mingisugune | vn никакой
M tämä on nii tülppä ińeehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, talle ei hakka külge mingi õpetus
■
P tšizgob mitäit säätä kisub nagu tormi(le)
M oottõõ, miä sillõõ juttõõn mit̆täit salajuttua oota, ma räägin sulle ühte salajuttu
M tširppa bõõ mit̆täiᴅ kirpe pole sugugi
M täll eb õõ ram̆moa millizee mit̆täiᴅ tal pole üldse jõudu.
Vt. ka ebmikäiᴅ

miltineiᴅ K L P M (I) miltiineiᴅ (M)
1. mingi(sugune); keegi | vn какой-то; кто-то
K ku bõõ sõzarta, siz on miltineid sukulain (Al. 25) kui pole õde, siis on keegi sugulastest (mingisugune sugulane pruutneitsiks)
M taitaa miltineiᴅ nasto epoeellä tetši kasseem paikkaa rootšitoo, siin õli täm̆mää sarka vist keegi Nasto tegi ennevanasti siia paika (metsast puhastatud) uudismaa, siin oli tema põllutükk
2. (ei) mingi(sugune), (ei) ükski | vn никакой
L ei piε millõ miltissäiᴅ mahsua mulle pole mingi(sugus)t tasu (maksu) vaja
M mill ebõõ miltissäiᴅ õnnõa mul ei ole mingi(sugus)t õnne
L ep sinua miltineid myõkka lõikkaa sind ei tapa ükski mõõk

mind́a Kett. P M Po Lu I mińd́a Kett. Po Lu I (Len.) mind́ä P M I mind́ja (P) mindja Kett. K-Al. mindjä K-Al. minja Kett. K-Sj. J minjä K-Ahl. J-Must. Ku mińja Lu J mińńa Li J mińńä ~ minńa J mińńõ ~ mińń J-Tsv. minija Ra J, g mind́aa Kett. mind́jaa P mińd́aa Po Lu mińńaa J
1. minia | vn невестка (жена сына), сноха
I tämä minuu mind́ä, vanapaa poigaa nainõ tema on minu minia, vanema poja naine
Lu enn kutsuttii mińja, a nüd ain nimelt kutsutaa ennemalt kutsuti minia(ks), aga nüüd kutsutakse ikka nimepidi
P jumal anti mind́jaa meeltä möö jumal andis meelepärase minia (andis minia meele järele v. meelt mööda)
J eb antannu minjalõõ magata rl ei lasknud minial magada
Lu kui eläd mińd́aakaa kuidas (sa) miniaga läbi saad (miniaga elad)?
2. vennanaine v. naisevenna naine | vn невестка (жена брата или жена брата жены)
J tootii meilee meelevä mińńa meelevällee vellelee rl toodi meile tark (venna)naine targale vennale
Lu veĺĺennain on mińd́a vennanaine on {m.} (= vennanaist kutsutakse {m.})
3. õe- v. vennapoja naine | vn невестка (жена сына сестры или брата)
Li plemänikkoi naizõᴅ kõig õllaa millõ mińńaᴅ õepoegade (~ vennapoegade) naised on kõik mulle {m}-id

mitata K L M Po Lu Li (U P Ra J Ku) mitat J-Tsv. mitataɢ I, pr mittaan K U L M Po Lu Li J mittaa I, imperf mittazin L M Lu Li mittõzin J mittazii I mõõta; kaaluda; (mõõdu järgi) proovida | vn измерять, измерить, отмерять, отмерить; взвешивать, взвесить, отвешивать, отвесить; пробовать, испробовать (по меру)
M mokom õli tšülvüvakka, sen̆neekaa mitattii õzraa oli niisugune külvivakk, sellega mõõdeti otra
M mitattii einämaa, sis pantii raagad väl̆lii mõõdeti heinamaa (liisuosadeks), siis pandi oksad (piiritähiseks) vahele
I bezmenilla mitatass, mõnta naglaa leipää leeʙ margapuuga kaalutakse, mitu naela leiba tuleb
Lu kallaa mitataa bezmeniikaa kala kaalutakse margapuuga
Li mittamas petteli mõõtes (~ kaaludes) pettis
Lu nõisi mittaamaa päχ́χ́ää, no pien on (kipka) hakkas pähe proovima, kuid (müts) oli (on) väike
■
Lu tämä millõ mittaᴢ niskaa müü kepiikaa üvässi ta mõõtis (= lõi) mulle kepiga kõvasti vastu kukalt
J näd nütt ku mittõzin tõiss ni vass mittõzin näe, kus (kuidas) nüüd alles petsin teist!
Vt. ka mittoa

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg₂ Mià Ii-reg₁ Mïa Pal₂, g minuu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I minu M J I miuu Li miu Lu Kr minun R Lu mina | vn я
Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks)
J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas
U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha)
R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin
Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli
U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis
Lu mil piäb mennä ma pean minema
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi
Li mill vaivatap päätä mul valutab pea
U mill bõõ aikaa mul ei ole aega
L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust
M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas)
P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija
M elä millõõ ampaita praavita kk ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!)
M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele
Lu minun aikaa minu (elu)ajal
■ (liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna {ḿ.} [= ma ütlen]
M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!

muhku P M Kõ Lu Li J-Must. J-Tsv. I (Kett.), g muhguu M Kõ Lu J
1. muhk, kühm | vn шишка (округлая выпуклость на теле)
M oh, oh, miltin millõ muhku üppii oh-oh, missuguse muhu ma sain (missugune muhk mulle tuli)!
J hullukkõin, miltäize muhguu sai lobasõõ rumaluke, millise muhu sai otsmikule!
J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks
P tšäsi on muhkuiᴢ käsi on muhklik (muhke täis)
2. (muhk)kasvaja | vn опухоль, нарост
Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega

mukainõ Li muk̆kainõ (M) mukain (Lu) mukkain Lu mukaine (Ku), g mukaizõõ: mukkaizõõ Lu
1. hea, meeldiv | vn хороший, приятный
Li kase on kõvassi mukainõ see on väga meeldiv
M võtin ĺekarstvaa, tuli vähäkkõizõõ muk̆kaizõp võtsin rohtu, hakkas natuke parem
2. päri- | vn попутный (о ветре)
Lu kõõz õli mukkain tuuli, siis seili pantii pääll kui oli pärituul, siis pandi paadile puri peale
3. -pärane, -kohane | vn подходящий
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ, minuu meeltä müütä mulle meeldib, on mulle meelepärane, mulle meeltmööda.
Vt. ka meeleemukain

mälehte (J), g mälehtee = mälehto
minu ämme kooli, valka tšiuto jätti, jätti millõ mälehtessi minu ämm suri, valge särgi jättis (järele), jättis mulle mälestuseks

mälehto (K) mäliehto P, g mälehtoo mälestus | vn память, воспоминание
K jätti millõ mälehtossi jättis (särgi) mulle mälestuseks.
Vt. ka mälehte, mälehtüᴢ

märännü Lu Li Ra J märänü Lu Li märännüᴅ Lu Ra J märänüᴅ Lu märäne Ra J märän J, g märännüü Lu Li J märännee Lu J märänee Lu Ra adj, subst halb, paha; inetu, ilge; vilets; kulunud, katkine, vana | vn плохой, худой; безобразный, гнусный; изношенный, рваный, старый
J märännü inimin suvab riijõll halb inimene armastab riielda
J tšem võisi duumõt, jot rodnoi vell lazzõp sõsarõss mokoma märännee slaavaa kes oleks võinud arvata, et lihane vend laseb õe kohta sellise ilge jutu lahti
Lu märänü maku halb maitse
Lu näin märänee unõõ, en tää, mitä leeʙ nägin halba und, ei tea, mis tuleb
J kleimi tõiss kui va võisi, kõikkiill märännüil sõnoill häbistas teist, kuidas aga sai, kõikide inetute sõnadega
Lu leeb märännüttä ilmaa tuleb halb(a) ilm(a)
J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (on ta endale külge) saanud
Lu täll on mokoma märännü silmä, jot sõnnaab lahzõõ i žiivataa tal on niisugune paha silm, et sõnub (ära) lapse ja looma
J märän kuraᴢ vilets nuga
Lu on märännüü tervüükaa (ta) on viletsa tervisega
Lu parõp on märännü tütöö elo ku naizõõ üvä elo vs parem on vilets tüdrukuelu kui naise hea elu
Lu vee kase märänüt koto kaugõpõlõ minuu dvortsassa (muinasjutust:) vii see vilets maja minu lossist kaugemale
Lu märänneet sõvat pääll kulunud rõivad seljas
J kõlmõd märännütt vihtaa kolm vana vihta
Lu märännee karvaakaa pulstunud (viletsa) karvaga (koer)
■
Ra milla tuli märännüᴅ mul hakkas halb
Ra millõ õli märännüᴅ, a täll õli üvä meeli mul oli halvasti (halb), aga temal oli (sellest) hea meel
Lu rihmaa nii kaugaa virutattii, kunõz märännü vesi lähep poiᴢ (linast) lõnga loputati nii kaua, kuni must vesi kaob (= vesi muutus puhtaks)
J kõrtamizi võip põllolt märännü roho ävittä (põldu) korrates (= korduskündi tehes) võib põllult umbrohu hävitada.
Vt. ka mäännüᴅ

mätä Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra J-Must. J-Tsv. (vdjI) Мята Tum., g mää M Ra J
1. mäda; sg, pl rähm | vn гной; гной в глазу
K ku veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse mäda (välja)
Ra miä pühin šiškakaa sene mää vällää ma pühin nartsuga selle mäda (haavalt) ära
M määd johsõvad silmissä rähm jookseb silmist
Li mätä rakko mädavill
2. adj, indekl mäda, mädanenud | vn гнилой
M vizgattii ahjoo päälee, juõltii: iirilee mätä ammaᴢ, a millõ üvä visati (hammas) ahju peale, öeldi: hiirtele mäda hammas, aga mulle hea (hammas)
P mätä kanto mäda känd
Ra mätä maamunit mädanenud kartuleid
M oi ku neill on vana mäpizee mätä koto oi, küll neil on vana, purumäda maja

mäukkua Lu ḿaukkua J-Tsv., pr mäukuʙ Lu ḿau-kuʙ J, imperf mäukku Lu ḿaukku J näuguda | vn мяукать, мяукнуть
J katii viittä tunnõd ḿaukkua? kas oskad kassi moodi näuguda?
Lu katii mäukkumin millõ tšäi läpi päässä kassi näugumine käis mul peast läbi (= käis närvidele).
Vt. ka ńäukkaa, ńäukkia, ńäukkua

napussaa: napussa J-Tsv., pr napusan: napusõn J, imperf napusin J kinni nööpida | vn застёгивать, застегнуть
napus millõ tšiutoo kagluᴢ nööbi mu(l) särgikaelus kinni

nenä Kett. K L P Ke M Kõ Lu Li Ra J I (vdjI Ku) nena ~ nenna ~ niäna ~ näna Kr Нѣ́ на K-reg₂ Нѣнá Pal₁ Ii-reg₁ Нэ́на Ii-reg₁ Нѣна ~ Нэна ~ Няня Pal₁ Нена Tum., g nenää K Lu J nenεä L nen̆nää M Kõ I nenä J
1. (inimese v. looma) nina; koon, kärss | vn нос; морда (у животных), рыло
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ alles nina-alune märg (nina pühkida ei oska), aga valmistub naist võtma
J kahs ratiss razvaa täün. se on nenä mõist kaks aita rasva täis? – See on nina
Ku niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ kk (sul) on niisama nina all kaks auku kui teistelgi
Lu ku siä jäit pahaizõssi, sill jäi nenä terävässi kui sa jäid kõhnaks, sul jäi nina teravaks
P üvä nenä võtab üvässi aizuu hea nina tunneb hästi lõhna
Lu nenä on rägäkaᴢ nina on tatine
Lu ku lahzõl on nenä rägäᴢ, siz juttõõᴅ: nuuskaa nenä kui lapsel on nina tatine (tatis), siis ütled: nuuska nina (puhtaks)
M nenäd nattaᴢ ninad tatised
Lu nenä on tšiin nina on kinni (nohust)
J nenä vooʙ, nenää voomin nina tilgub, nohu (nina tilkumine)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nina on kinni, aina aevastan
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine (varsa jalg ninas)
Lu tämä pajatab nennää ~ Ra nenässä pajataʙ ta räägib läbi nina
M elä pela, laŋkõõd nenälle ära hulla, kukud ninali
M suv̆vaab kõv̆vii luk̆kõa tširjoita, nenä ain on i tširjaza armastab väga raamatuid lugeda, nina aina ongi raamatus
Lu siä ku et kuuntõõ, silla piäb antaa nennää müü kui sa ei kuula, (siis) tuleb sulle anda mööda nina
Lu nenää müütä on peerul troppa vs nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas)
K meneväd ženiχallõ nenää alla (Al. 13) (neiud) lähevad peigmehele nina alla (~ ette)
M võtti leivää pal̆laa nen̆nää ettee võttis leivatüki enese ette (nina ette)
Lu jänez meni nenää alõttsi poiᴢ jänes läks nina alt minema
M õm̆maa nen̆nää eessä eb näe irttä, a tõizõõ nen̆nää eess i niglaa näeʙ vs oma nina ees ei näe palki, aga teise nina ees näeb nõelagi
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe
M nenää aukoᴅ ~ Lu Ra nenää hookumõᴅ ninasõõrmed
Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu
J nenää roo ~ nenää rooto ~ nenää luu ninaluu
M võtti nenä rätii võttis taskuräti (ninaräti)
M nen̆nää tubakka ninatubakas
Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene
Lu se on räkä nenä see on tattnina
J nappu nenä nöbinina
Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää pullile oli pandud rõngas ninna
M sis pannaz lehmää nen̆nää et̆tee siis pannakse (vasikas) lehma nina ette
I pantii nenän allaa einä pandi (lehmale) nina alla heina
Lu nenää päälüᴢ ninapealne (loomal)
Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina
M sika tõŋgab nen̆nääkaa siga tõngub kärsaga
K sigaa nenä sea kärss
2. (paadi jne.) nina; ots (esemete otsmine, teravam osa), teravik; (varba)ots; (vankri)telje otsapulk | vn нос (лодки и т. д.); острый (передний) конец (чего-либо), остриё; кончик (пальца); осевая чека
M venee nenä ~ Lu paatii nenä paadi nina
P saap-pugaa nenä saapa nina
M suk̆kaa nenä iĺi terä suka nina või pöia (ots)
M pluugaa nenä adra nina, adra künniraud
M niglaa nenä nõela teravik või ots
Lu tširvee nenä kirve nina (tera esiots)
Lu vikahtõõ nenä vikati nina
Lu sakurii nenä tuura teravik
J lissä vähäize lipitsaa nenäll teriit lisa kühvliotsaga natuke teri
J kultaizõõ kukaa nenässä rl kuldse lille tipust
J nätšemet sulgaa neniize rl silmad suleotstes
Lu seizob varpaa nenil seisab varbaotstel
P tellie nenä õli puutellie õttsaᴢ, etti ep tulõiss rataz vällεä telless (vankri)telje otsapulk oli puutelje otsas, et ratas ei tuleks telje küljest ära
3. (linnu) nokk | vn клюв
M tikka kol̆laab nen̆nääkaa rähn toksib nokaga
4. tila, (valamis)toru (kannul, lüpsikul) | vn носик (у чайника, подойника)
M tšainikaᴅ, nen̆nääkaa pitšääkaa teekannud, pika tilaga
5. idu | vn росток
M iväd eväd lazzõ nen̆niä, nee leeväd itämättömaᴅ seemeneᴅ terad ei aja idusid välja, need on idanemata seemned
M uguritsad alkõvad jo nen̆niä laskõa kurgid hakkavad juba üles tõusma (idusid ajama)
K maamunad omad nenällä kartulid on läinud idanema
6. maanina, neem | vn мыс, коса, нос
Lu soikkolaa nenä Soikkola neem
Lu pärspää nenä Pärspää neem
J kurkolaa nenä Kurgola neem
J pääzemm kolkapää nenältä pääseme (ära) Kolkapää neemelt
Lu maa nenä maanina
■
J pääsi rikkassi de nenä nõssi sai rikkaks ja ajas nina püsti
Ra nii on uhkaa, što häülüb nenä pissüᴢ on nii uhke, et käib, nina püsti
Lu hulkub ain nenä tšimaraᴢ käib aina ringi, nina kirtsus
J nenä maaᴢ nina (on) norus
J tšippaa nenäkaa meeᴢ kergesti solvuv mees
J elä han naĺjaa juttua võta nenäsee ära ometi naljajuttu ninasse võta
Kõ üppääb millõ nen̆nää päälε hüppab mulle nina peale
Lu ep piä pissä nennää võõraa vällii ei ole tarvis (oma) nina võõra (asja) vahele pista
Lu tämä ain teeb omaa nenää mukkaa ta teeb alati oma tahtmist mööda
Lu kül sel mehellä on üvä haiso nenäᴢ, kõik tämä saap täätä, mitä kuza küll sel mehel on hea nina, kõik ta saab teada, mis kusagil on
Lu tämä kaugõpal ommaa nennää eb näe ta oma ninast kaugemale ei näe
Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga
Lu poika näütti nennää poiss näitas (pikka) nina
Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= tüssas, pettis mind)
M täätävä, etti meep sinne, siεl on nen̆nää alus paraʙ teada(gi), et (ta) läheb sinna: seal on ninaesine parem.
Vt. ka alaznenä, gorbanenä, jõvikkanenä, kibrinenä, kikkinenä, kokkanenä, krippurnenä, kulaknenä, lattsunenä, maa-nenä, mutanenä, nattanenä, niisnenä, pilkkonenä, pittšänenä, püssünenä, räkänenä, sookkunenä, terävnenä, tšippa-nenä, tšäpünenä, tupparnenä, üleznenä

nenäkaᴢ K M I nenäkõᴢ J nenäkäᴢ J-Must., g nenäkkaa M J
1. ninakas, upsakas; kuri, tige | vn заносчивый; злой
M täm on liika nenäkaz inehmin, täm̆määkaa kuiniid et pääz läpi ta on liiga ninakas inimene, temaga ei saa (sa) kuidagi läbi
M nenäkaz on süämikko; juõllaᴢ: miltin nenäkaᴢ ińeehmiin ninakas on kuri; öeldakse: milline kuri inimene
2. suure ninaga; suureninaline | vn носатый
J millõ kase nenäkõs holostoi eestiit eb näüttii mulle see suure ninaga noormees üldse ei meeldi
3. J-Must. nöbininaline, lühikese ninaga | vn курносый, коротконосый
4. K-Ahl. kangekaelne, jonnakas (hobuse kohta) | vn упрямый, крепкоуздый (о лошади)

niitši K Lu J niitšiɢ Ma niigi, selletagi | vn и так, и без того
J tuõp tšülme ku näpiseʙ. – õõ, mitä siä millõõ tulid juttõõb millõ niitši on tšülme (muinasjutust:) tuleb külm ja (kui) näpistab. – Oo, miks sa minu juurde tulid, ütleb (tüdruk külmale), mul on niigi külm
Lu em mene lafkaa, niitši ebõ·õ aikaa (ma) ei lähe poodi, niigi pole aega

niska K P M Lu Li Ra J (U I) nisk J-Tsv., g nizgaa K M Lu Li Ra J nizga J-Tsv. kukal; turi | vn затылок; загривок, холка (у лошади)
J tšihgutti niskaa sügas kukalt
Lu kobla niskaa: ku on vari, siis petteeʙ katsu (ta) kukalt: kui on kuum, siis (ta) valetab
M tuuli puhub niskaasõõ tuul puhub kuklasse
Lu miä võtin tätä nizgassa tšiin i lein maall ma võtsin tal turjast kinni ja lõin pikali
M opõzõll on kaglaa pääl arja, nizgaa pääl on arja hobusel on kaela peal lakk, turja peal on tagalakk
K potšitõttii, annõttii viinaata i õlutta, i niskaa müö annõttii, ku tahoᴅ kostitati, anti viina ja õlut, ja mööda kukalt anti, kui tahad
Lu tämä millõ mittaᴢ niskaa müü kepiikaa üvässi ta mõõtis mulle hästi kepiga mööda kukalt
U miä tätä tahõn niskaa panna ma tahtsin talle vastu kukalt panna
J paa niska müü pane mööda kukalt
Li antaa niskaa anda vastu kukalt
■
J tämä nizgaa pääll on suur pere tema kaela peal on suur pere
P tämεä nizgaz on paĺĺo süöjii tema kaelas on palju sööjaid
Ra eläp tämää nizgaa pääl elab tema kaela peal
K nizgaa takane (Set. 73) seljarätt [?] (orig.: eräs pukulaji).
Vt. ka paksu-niska

nõisa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R U Kr) nõis U nõiᴢ M nõisaɢ I nõissa P Lu Li J (K Ra) nõissõ J nõiss Lu J nõissaa K L P Lu nõissaɢ I noissa R-Eur. Ku (R-Lön.) noissᴀ ~ noiss Ku, pr nõizõn Kett. K R L P Pi M Kõ Po Lu Li J nõzõn P nõisen K-Ahl. nõisõn J-Must. nõõn Kett. L K R U P M Kõ S nyõn L nõizõõ I noizen Ku, imperf nõizin R U P M Lu J nõizii I noizin Ku, 3. p naisi Kr
1. hakata, alata | vn начинать, начать, становиться, стать
Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati tegema uut maja, siis pandi (maja) nurga alla hõberaha
R kõõs kuiviivad vihgod siis nõizimma tappamaa kui vihud kuivasid (= said kuivaks), siis hakkasime (vilja) peksma
U paan iivaa, nõõp tšäümää panen pärmi, (siis õlu) hakkab käima
M millõõ piäb nõisa pesemää sõp̆põi ma pean hakkama pesu pesema
P tahtozin nõissa naimaa tahtsin hakata naist võtma
Ra kui puiput kazvõtaa suurõpass, siz nõissaa tuntumaa arjaᴅ kui kanapojad kasvavad suuremaks, siis hakkavad paistma harjad
L rahvaz nõistii nagramaa jumalaa sõnaa rahvas hakkas jumalasõna naerma
Lu ku kaugaa õõt painozillaa, kagla soonia nõizõb vaivattõmaa kui oled kaua küürakil, hakkavad kaelasooned valutama
Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs tühi kott ei seisa püsti (ei hakka seisma)
J treŋgi nõisi tüüle sulane hakkas tööle
Li nõizõmma ohto-goizõllõõ hakkame õhtust sööma
K siz lõunaalõõ nõisassa (Al. 19) siis hakatakse lõunat sööma
2. hakata v. saada (tulevikku väljendava abiverbina) | vn быть или стать (в функции вспомогательного глагола, выражающего будущее действие)
U nõõn miä uomniiz i õχtõgonna ain sinua uottõõmaa kotoosõõ ma hakkan hommikul ja õhtul alati sind koju ootama
Po koko vuos nõizõt tšäümää uusiis sõppõiᴢ kogu aasta hakkad käima uute rõivastega
Lu tšettää en nõis kuuntõõmaa ma ei hakka kedagi kuulama
K siz miä kõikk nõõn täätämää siis tean ma kõike (saan ma kõike teadma)
I miä tul̆lõõ sillõ juttõmaa, kui siä nõizõd elämää ma tulen sulle ennustama (ütlema), kuidas sa (edaspidi) elad (hakkad elama)
K nõizõt siä tulõmaa (Al. 11) kas sa tuled (sellele poisile naiseks)?
3. tõusta; kerkida; kasvada, sirguda; tärgata; puhkeda | vn вставать, встать, подниматься, подняться; вырастать, вырасти; прорастать, прорасти, пускать, пустить ростки; распускаться, распуститься
M nüd jo on aika nõisa üleᴢ nüüd on juba aeg (üles) tõusta
I nõizii oomiiz var̆rai, viil päivüd eb õõɢ nõiznuɢ tõusin hommikul vara, veel päike(gi) ei ole tõusnud
M nõizõmissa nõizõb vai eb nõiᴢ kas ta ikka tõuseb või ei tõuse?
J üleᴢ nõisõmõᴢ inimized haikottassa üles tõustes inimesed haigutavad
P süömäss nõistua süöᴅ söömast tõusnult sööd (= sööd ka veel pärast söömist, täis kõhuga)
L ženiχa nõizõp sõisomaa peigmees tõuseb püsti (seisma)
Lu üle võiʙ õlla veen alla viistõššümmeᴅ minuttia, siis piäʙ nõissa vee pääle eŋtšümää hüljes võib olla vee all viisteistkümmend minutit, siis peab tõusma vee peale hingama
J mätši suuri nõistava rl suurest mäest tuleb tõusta (= üles ronida)
L tähti nõizõp taivaasyõ täht tõuseb taevasse
L i tuli nõisi suur pilvi i jürü ja tuli tõusis suur pilv ja pikne
P paaru nõizõʙ aur tõuseb (allikast talvel)
Lu suurõd vihmaᴅ, jõkiloiz vesi nõizõʙ suured vihmad, jõgedes vesi tõuseb
I rossola nõizõp kapussaa pääle soolvesi tõuseb kapsa(ste) peale
Lu piäb antaa leipiil nõissa peab laskma leibadel kerkida
Lu ku leipä eb õõ üvässi nõiznu, sis tuõp kohokoorin kui leib ei ole hästi kerkinud, siis tuleb lahtise koorikuga
J kui miä kazvolin kanainõ, nõizin neito noorikkõinõ rl kui ma kasvasin, kanake, sirgusin, neiu nooruke
J nüt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl nüüd on sirgunud noor mets, kasvanud toredad kased
M omenad nõisaz maa päälee kartuli(pealse)d tõusevad maapinnale (maa peale)
I roho nõisi rohi tärkas
Lu jo õraz nõizõʙ juba oras tärkab
I nämäᴅ nõisõvaᴅ niku õr̆railõõ kane malt̆taaᴅ nad lähevad nagu idanema, need linnased
Lu pupuška jo algõb nõissa pung hakkab juba puhkema
4. aset võtta, asuda, ronida, tulla, minna, laskuda, heita jne. (asendi muutust väljendavate verbidena) | vn становиться, стать, занимать, занять место, лезть, приходить, уходить, спускаться, спуститься, ложиться, лечь и др. (в функции глаголов, выражающих изменение расположения)
K kõikk lahzõd nõissass ümpär tulta kõik lapsed asuvad tule ümber
Ku sis koer ettääll eb lassuᴅ, meni noisɪ rissimittää ettee vassaa siis koer kauge(ma)le ei lasknud, läks asus risti ette vastu
K surma nõis soldatillõõ pihaa päälee surm ronis sõdurile turja peale
Pi nõizõb rattsailõõ ronib ratsa hobuse selga
Lu laiva nõisi aŋkkurii päällee laev jäi ankrusse (~ heitis ankru)
K karu nõis vällää karu läks minema
L nõiskaa iess minge eest!
L starikka nõisi kuormaa pεält vällεä taat tuli koormalt maha
L nõisivat karjušid i kerεäjät põlvinaa karjused ja kerjajad laskusid põlvili
Lu lahzõd evät taho nõissa (mennä) makkamaa lapsed ei taha magama minna
Lu vanal inemizel näro põlõʙ, ku tämä enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapota vanal inimesel ajab (maost) kõrvetisi üles, kui ta enne magamaminekut sööb soolast või haput
5. minna, muutuda | vn становиться, стать
Kõ siε nõizõd ruttavap sa muutud kiiremaks
6. tekkida, sugeneda, sigineda | vn возникать, возникнуть; рождаться, родиться
Li taitaa nõizõb ruuzu, ku jännisäb millõ jalkaa vist tekib roos, et mul jalg pakitseb
Lu kui suur tuska on, siis täi nõizõp päh́h́ää kui on suur mure, siis tekivad täid (tekib täi) pähe
■
M täm̆mää taitaa eb õõ nõisa kazessa tavvissa ta vist ei toibu sellest haigusest
Li õli niku koollu, a elpü, nõisi elloo oli nagu surnu, aga elustus, ärkas ellu
Lu tšen saaʙ salamii, tšen ep saa, a vargõssuz nõizõb ilmii kes saab salaja, kes ei saa, aga vargus tuleb (ikka) ilmsiks
Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene külmetas, jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi
I näitä piäb nõsõttaaɢ üleeᴢ; ku et nõsõtaɢ, nõisõvaᴅ mak̆kaamaa neid (= lapsi) tuleb (kooliminekuks) üles äratada; kui (sa) ei ärata, (siis) jäävad(ki) magama (= magavad ikka edasi)
M lõõri lõõri vańa nõõb naisii lõõri, lõõri, Vanja võtab naise
Po pojo i tüttrikko [sic!] ĺubiuzivaᴅ, tahtovad nõisa naisii poiss ja tüdruk armusid, tahavad abielluda
S ühs ahjo nõis sõisomaa tuhatt kahs sat̆taa rubĺaa üks ahi läks maksma tuhat kakssada rubla