[KNR] Eesti kohanimeraamat

Arju ‹-le›, kirjakeeles varem ka Harju Jaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas, mõis, sks Taggafer, 1645 Claus Harryen, 1738 Harjel.  A2
● Mõis, mis asutati E. Tarveli järgi 1488. a, teistel andmetel XVII saj I poolel, kuulus pikka aega suguvõsale nimega Harien. Küla (Mellinil 1798 Taggafer, kolmeverstakaardil 1855–1859 Аріокюля) oli mõisa lähedal põhjas. 1977–1997 oli küla Tagavere osa. Nimi on eesti päritolu, tõenäoliselt lähtub kas isikunimest Harjo ~ Harju või lisanimest, mis näitab päritolu Harjumaalt, Harjust. Mõisa saksakeelne nimi Taggafer viitab lõunapoolsele naaberkülale Tagaverele, selle nime on eesti keeles vahel ka mõisa kohta kasutatud. Vrd Harju. – MK
BHO: 574;  EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 120; KNAB; PTK I: 27; Saaremaa 2007: 120; SK I: 29

Eassalu [`eas‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Eassaru Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1534 Jasszalle, 1624 Joesall, Jehasall Claus (küla ja talupoeg külas), 1797 Ihhasallo (kõrts ja küla).  A2
● Nime algusosa võib olla muistne isikunimi *Iha, mis tuleb esile teisteski kohanimedes, järelosa on salu. Eassaluga liideti 1965 Audru mõisa järgi olnud Vanaküla (1624 Wannakill, 1839 Wannakülla, u 1900 Ванакюля). – MK
BHO: 57; ENE: II, 5; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 7, 31; Rintala 2008: 313–314

Haabsaare [`haab‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis `Haab‿saarõ ‹-`saardõ› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1811 Habsare Carl, 1911 Forstei Habsal.  C2
● Haabsaare kujunes oluliseks keskuseks XIX saj lõpus, kui siia tekkis Vana-Antsla mõisa metskond ja metsatööstus (Haabsaarõ vabrik, sks Anzen Fabrik). Kuni XX saj lõpuni paiknes siin Antsla metskond. 1811. a hingeloendis mainitud Habsare Carl on olnud metsavaht. Külanimi põhineb Võrumaal väga harilikul loodusnimel haab + saar ’metsasaar’. Saksakeelses kasutuses muudeti nimi üldeestiliseks, saare asemele pandi salu. – ES
EAA.1865.2.131/2:3, L 3;  EAA.3724.4.1842, L 1

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
● Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Haavapää [haava‿`pää] ‹-le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Palo mõis), 1582 Chawape, 1627 Hawapoeh, 1638 Hawa Pew, 1686 Hawapäkülla.  B2
● 1977–1998 oli Vinso küla osa. Vana küla, mille nimi kuulub samasse nimepessa teiste selle kandi pää-lõpuliste nimedega: Pahtpää (Räp), Järvepää (Se) jt. Sõna pää selles nimes tähendab otsa, nii nagu see on tuntud Soome kohanimedest. Haavapää on algupäraselt olnud kas külaosa või vakuse piiril paikneva väikeküla nimi. Pole teada, kas emakülaks oli Süvahavva, Pääsna või Viluste. Sõna haab selles nimes ei ole otseselt puunimetus, vaid varem käibinud isikunimi, vrd talupoeg 1582 Jak Hawapoik, 1592 Jak Chawapoik Tooste külas. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; PA I: 92, 93; PA II: 433; Rev 1624/27 DL: 72; Rev 1638 I: 278

Hanikase ‹-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ ‹-`kastõ ~ -kasilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
● Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanik ’õlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´‿kalsa ~ *Haan´‿kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hannuste ‹-le›, kohalikus pruugis Hannustõ ‹-lõ ~ Hannussilõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1638 Kapust Hannusz, 1684 Hannus, 1765 Dorf Hannus, 1798 Han̄ast, 1805 Han̄uste, Hannuste Capst Peter.  C2
● Kaabistu külast välja kasvanud noorem algtalu hakkas Vastse-Kasaritsa mõisa ääremaal kiiresti laienema. 1684. a oli vormiliselt neljas talus juba kümme talupojaperet lisanimega Hannus. 1977–1998 oli Hannuste Kasaritsa küla osa. Tänapäeval jagatakse kohta rahvatraditsioonis lõunapoolseks Mäe-Hannuste ja põhjapoolseks Ala-Hannuste külaks. Nimi põhineb eesnimel Hannus, mis on kristliku nime Johannes mugandus, E. Rajandi arvates ühtlasi muinasnime Ihanus edasikestnud kõlaline vaste. Kirjapanekutes areneb kollektiivliide -ste nime lõpus välja XVIII saj. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:32, L 28p; EAA.567.2.783:7, L 6p; Rajandi 1966: 71; Rev 1638 I: 203

Hergova [`hergova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Herkova ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Херко́во, u 1790 Херкова, 1792 Харькова, 1849 Лерково (viga), 1872 Херково, 1903 Herkowa, Cherkowo, 1904 Herkova, Херко́во, 1922 Herkovo.  A2
● XIX saj kuulus küla Petseri valda ning allus Petseri kogudusele. Nime lähtekohaks võiks olla härg + -va. Karjalas on Herkkilä küla, mis tuleneb sm sõnast härki või isikunimest, nt Härkönen. Võimalik lähe on ka Võru hergo, hergonõ ’edev’. L. Vaba seostab kohanime vanavene tüvega хърь, millega võrdleb vn серь ’hall, värvimata kalev’; Vene allikates esinevat nimi mõlemal kujul: Херково ja Сърково. Vrd Herjava. – AK
Academic; Ernits 2012: 38; Hurt 1903: 240; Hurt 1904: XXI; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1792; Pskov 1885: 590; RL 1922; Truusmann 1897b: 83; Vaba 2014: 920; VMS

Hürjapea [hürja‿`pea] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Ürja‿`pea ~ Ürjaba Nis – paik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Laitse mõis), 1565 Yriawa Cubias Jurgen Wrua, 1796 Irjapä.  A2
● 1977 liideti Jaanika külaga. Kaheosalise külanime algusosa näitab tõenäoliselt päritolu Ürjaste külast, sõnaalguline h on hiljem tekkinud. Vrd Ürjaste. – MK
EAA.1.2.931:83, L 77; KN; Mellin

Illi2 ‹-le› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illia Laur, 1688 Illia Lauri Pahl, 1798 Illi (karjamõis), 1839 Illi oder Carlshof.  B2
● 1684. a kaardil on kõrvuti *Ilja Lauri talu ja üks veskikoht, mida 1688. a andmete järgi võis pidada Viitka Jurka (Wetka Jurcka). XVIII saj lõpus oli selle Illi talu koha peale tekkinud Vastseliina mõisa karjamõis, kuid sama lisanimega talupoeg oli siin olemas veel 1820. a. 1920 jagati Illi karjamõis asundustaludeks. Illi nimi tuleb talupoja lisanimest, mille aluseks on vene eesnimi Ilja, algnimest Elias. Vrd seto eesnimemugandus Il´l´o. Illi kirdeosa on talurühm Ravvanurmõ. Illiga on 1977 liidetud ↑Kurõkivi küla, mis XIX saj kuulus hoopis Misso mõisa alla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.223:117, L 219; Mellin; Rajandi 1966: 81; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker

Juhka ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1626 Cohlo Juchno, 1627 Kolli Juchna, 1638 Kolly Juchim, 1684 Jocker Johan, 1688 Jucka Jahn, 1765 Dorf Juhka.  A3
● Liideti 1977 Kääraku külaga. Külanimi on alguse saanud XVII saj elanud talupoja eesnimest. Nimi Juhka on algnime Joachim mugandus, tavaliselt võib kohata lühenemata varianti Juhkam. Kõige esimesed kirjapanekud viitavad valgevene-ukrainapärasele nimekujule, vrd ukraina Юхим ja sellest saadud perekonnanimi Юхно. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:66, L 62p; PTK I: 41; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 10; Unbegaun 1995: 205

Juminda ‹-le›, kohalikus pruugis ka Jumida ‹-lle› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Iumentake, 1357 Jumentaken, 1425 Jwmentacken, 1637 Jumida, 1699 Jummitta, XVII saj lõpus Ummita Capel och By, 1798 Iumida.  C1
● Nimi on algselt liitnimi, mis koosneb osadest jumi : jume + taga. Varasemates variantides on säilinud veel omastava käände lõpp -n. Hiljem on see kadunud, kuid esineb praegu uuesti ametlikus nimekujus. Nime algusosa on tõlgendatud mitmeti. P. Wieselgreni arvates on tegemist maastikuterminiga (‹ jõmm, jumm ’tihe, tugev tükk’), G. Vilbaste oletusel võiks külast lõunas varem olla olnud suurem järv nimega Jumi. L. Kettunen seob nime sõnadega jumi ’judin, võbin, värin’ ja jume (näol) ning arvab, et tegu on mütoloogilise värvinguga sõnaga, mis on ühenduses jumal-tüvega või sm tüvega jummi ’kurat’. P. Johansen on sellele lisanud, et palju laevu on sealkandis karile sattunud. – MJ, PP
Bfl: I, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 13–14, 21, 326; LUB: VII, 283; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 57–58; Vilbaste 1956: 123–125; Wieselgren 1951: 271–272

Järve3 ‹-le› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1541 Ierwe Caupi, 1690 Järwe Kylla, 1839 Jerwe, u 1900 Ярве (küla).  C3
● 1977–1997 oli ametlikult Kurese osa. XVI saj on mainitud vabataluna *Salualuse külas (sks Saloall, 1534 Szalhall; F. Stackelberg on *Salualuse samastanud hilisema Sooaluse taluga Ura külas). – MK
EAA.308.2.221; KNAB; Stackelberg 1928: 137, 217; Varep 1957: 52

Kaagjärve [`kaag‿järve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Val – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
● Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaalepi ‹-sse› JMd – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis, sks Kaulep, XIV saj lõpul – XV saj algul Caulep, 1782 Kaleppi, Kauleppi.  C3
● 1627. a-ks rajati Kaalepi küla asemele mõis. Senist Joatvere ehk Jäätvere (1492 Yatveir, 1564 Jatfer, 1871 Jaatwerre) küla hakati hiljemalt XIX saj lõpul kutsuma rööpselt Kaalepi külaks, nimi kinnistus 1920. a-teks. Kaalepi mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus. Mõisasüda nimetati 1950. a-tel asundiks. Mõlemad liideti 1977 Kaalepi külaga. Nime algusosa võib olla muistne isikunimi *Kau(e), milles murdepäraselt on au muutunud aa-ks, järelosis -lõpe (↑Jalalõpe). Ilmselt ei pärine kohanimi heebrea nime Kaleb mugandusest Kaalep, mis on Eestis hilisem. 1977 liideti Kaalepiga Albu valla piiresse jäänud osa ↑Kihme külast. – FP
Bfl: I, 378; EAA.1.2.933:54, L 54; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; Johansen 1930a: 152; KNAB; Rajandi 1966: 206; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35; Ungern-Sternberg 1912a: 92

Kaaratautsa [kaara‿tautsa] ‹-le›, kohalikus pruugis Kaara‿taudsa ‹-lõ ~ -`tautsa›, rahvakeeles ka Kaara‿vadsa ‹-lõ ~ -`vatska› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Roppa Carsten, 1688 Raube Kerstena Hindt, 1765 Dorf Kara Tautsa, 1796 Kara-Tautsa oder Kara-Watsa.  C2
● Kaaratautsa oli 1977–1997 Jaanimäe küla osa. 1684. a kaardi järgi elas selles kohas veel Rauba lisanimega talupoeg Carsten (või juba järeltulija). Samuti leidus mitu Taudsa (Taußa, Tautza) lisanimega peremeest selle koha kõrval Jaanimäe küla kandis. Kaara-osis Kaaratautsa nimes pärineb tõenäoliselt just XVII saj peremehe eesnimest Karsten või Kersten. Miks külanimi kujunes Taudsa ja mitte tänapäeval Kaloga külaga seostuva Rauba lisanime põhjal, ei ole võimalik öelda. Rööpnimi Kaaravadsa sisaldab samuti lähikonnas levinud talupoegade lisanime, millest on saadud Vadsa küla nimi. Vrd Resto, Taudsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:84, L 80p; EAA.1268.1.403:228, L 195p; Roslavlev 1976: lisa 11

Kaarepere [kaare‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Kersel, 1756 Kareperrest, 1768 Caraperrewallast.  B3
● Kaarepere mõisast on teateid XVI saj keskpaigast. Praegune Kaarepere küla on XIX–XX saj vahetusel Kaarepere raudteejaama ja õigeusu kiriku ümber tekkinud asula, mida ajuti nimetati ka Aruküla alevikuks. Praegustes piirides moodustus küla 1977, kui Aruküla (1582 Arro, 1627 Arrokülla) nimetati ümber Kaarepereks. Kaarepere mõisa ümber 1920. a-tel kujunenud asundus liideti 1977 ↑Pikkjärve külaga. Mõisa eestikeelne nimi tuleneb v. Scharenbergide nimest, kes said omanikuks 1601. Saksakeelne nimi Kersel (1627) on ehk lähtunud varasemast eestikeelsest nimest *Kärsla, mis võib olla olnud isikunimi (sõnast kärss). M. J. Eisen peab eestikeelse nime varasemaks kujuks *Käärselja. Mõisa varasem saksakeelne nimi on XVI saj olnud Waltershof või Woltershof (1589–1590 Wolter Moize). – PP
BHO: 218; KNAB; Ligi 1961: 358; PA I: 107; PA II: 468; PTK I: 27, 45–46, 105; PTMT: II, 360; Rev 1624/27 DL: 21

Kaarli3 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sse› Amb – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Karlshof, 1775 Carlshof, 1782 Karli mois.  B1
● Kaarli mõis eraldati 1775. a paiku Räsna ja Kuru mõisast. Mõisale hakkas kuuluma vaid Piilu küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, hiljem Kaarli küla, mis 1977 jagati Saiakopli ja Vahakulmu küla vahel. Saksakeelse nime Karlshof võis sellele anda Räsna mõisnik Carl Gustav von Müller(n). – FP
EAA.1248.1.10:183, L 181; Hupel 1774–1782: III, 503; KNAB; Schilling 1970: 18

Kaarlimõisa [`kaarli‿`mõisa] ‹-`mõisa› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1826 Karlsberg, Punkari-M., 1847 Carlsberg; sks Karlsberg (karjamõis).  B1
● Kokuta küla endise Pungari talu maadele rajatud Kastre mõisa karjamõis. Nimes peitub J. Simmu järgi isikunimi Kaarel. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et karjamõis kujunes välja juba XVIII saj lõpul, kui selle 1790 omandas Carl Otto v. Loewenstern, kelle järgi arvatavasti karjamõis ka nimetati. Küla rajati mõisamaadele Eesti Vabariigi ajal. Algul oli ta Kaarli asundus (1939), seejärel Kaarli (1970), al 1977 Kaarlimõisa küla. 1977 liideti Kaarlimõisaga Telliskivi küla (1922 ka Savikoa küla ~ nukk), mis rajati kandimeeste külana XIX saj keskel. Nime sai läheduses olnud tellisevabrikust, savikojast, mis lõpetas oma tegevuse XVIII saj lõpul või XIX saj algul. – MJ
BHO: 184–185; Bienenstamm 1826: 287; Rootsmäe 2016: 176, 197; Simm 1973: 34, lisa 35–36; Simm 1975a: 185

Kaarma1 [`kaarma] ‹-le› Kaa – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karmel, 1234 Carmele, 1407 Carmell, 1645 Kahrmel, 1782 Kaarma kihhelkond.
● Kaarma kirikukihelkond tekkis XIII saj muinaskihelkonna põhjal, hõlmates ka osi Anseküla, Kärla, Mustjala ja Püha khk-st. Varasemad kirjapanekud annavad alust oletada, et tegemist võiks olla la-liitelise nimega või siis peegeldavad üleskirjutused nime alalütlevat käänet. Algusosa kaar- tuleb esile ka soome kohanimedes, kus seda on ühendatud vanarootsi nimedega Kar, Kare, vanataani, norra, islandi Kari või siis soome sõnaga kaari ja koeranimega Kaaro. Vrd ka eesti kaar : kaaru (kaare) ’kumer või kaarjas moodustis; eseme kaarjas või kumer osa’, maakaar ’kaldakõverdus’, merekaar ’maariba meres’. Nime osis -me võib tuleneda sõnast mäe. Kahtlasem on nime lähtekohaks pidada soome sõna kaarama ’väike laht’, sest siis peaksime oletama sisekadu juba XIII saj. – MK
BHO: 186; SK I: 63–64

Kaarmise [`kaarmise] ‹-sse› Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Karmis, 1592 Carmes, 1645 Kahrmeß, Karmeß, 1782 Karmisse mois.  A4
● Kaarmise mõis eraldati Elmest ja Lümandast ajavahemikus 1750–1756. Mõisa kõrval põhjas säilis samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 külaga. L. Kettunen peab nime kahest komponendist koosnevaks, tuginedes kohalikule hääldusele `kaarmöise. Tõenäoliselt on nime algusosa kaar identne Kaarma nimes leiduva vastava algusosaga. Vrd Anijala1, Kaarma. – MK
EM: 122; EO: 133; SK I: 64

Kabila2 ‹-sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1584 Kabella, 1638 Cabbill, 1797 Kabbila.  B1
● Nimi pärineb tõenäoliselt sõnast kabel. Vrd Kabila1. – MK
BHO: 161

Kablaküla [kabla‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Kablakula (küla), 1624 Kabballa (Umbusi vakuses), 1638 Cabbla Kyla, 1797 Kabla.  B3
● Nime aluseks võiks olla kabel : kabeli (ladina capella), mille käänamine sealkandis võis kokku langeda sõnaga kabel : kabla. Kablaküla loodeosa on endine Põltsamaa kirikumõisa järgi olnud Viruvere küla (1583 Wieruwier, 1797 Munniwirrofer, 1839 Wirrofer), mis 1939. a paiku liideti Kablakülaga, sest valla piires oli ka teine Viruvere (Pil). Vrd Kabala. – MK
EO: 74; ERA.14.2.719 (Põltsamaa vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); Mellin; PA IV: 25, 26; Rev 1638 II: 152; Rücker

Kabriste ‹-sse› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1500. a-tel Cabbersze, 1534 Kabberszell, 1624 Kabbras, 1680–1684 Kabris Kylla, 1839 Kabrist.  A2
● Nime algusosa on lähtunud sõnast kaber või kabris ’metskits (Capreolus capreolus)’, mis eesti keeles esineb ainult kohanimedes, enamasti isikunime vahendusel. Nimi on võinud olla kasutusel kaheosalisena, järelosa on olnud -selja. Vrd Kaberla, Kaberneeme, Kabrametsa. – MK
Ariste 1981: 22; BHO: 161; EO: 72; Roslavlev 1977: 7; Stackelberg 1926: 218; Varep 1957: 53

Kabuna1 ‹-le› Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1668 Kabbuna Paull, 1684 Kappuna Christ, Kappuna Paul, 1798 Kabbona.  C4
● 1977–1997 oli Külama osa. Kabuna nimega vrd kabun ’kohikukk’, ka kabuhärg ’kohihärg’, saksa Kapaun ’kohikukk’, mis võis esineda isikunimena. L. Tiik on arvanud, et sellenimeline on tulnud Saaremaalt enne 1668, Saaremaal on Jämaja, Pöide ja Püha khk-s Kabuna talud. Lisanimena esines XVI saj Läänemaal Kabona Manto (Mar) ja XVII saj Pärnumaal Kappuns Mazs. Soome kohanimedes esineb murdesõna kappuna ’madal ja peaaegu kuivanud järvelaht’, mis meie saarte kohanimedes võib-olla samuti kõne alla võiks tulla. – MK
EAN; HK: 61; KNAB; NA; Rev 1601: 168; Stackelberg 1928: 133; Tiik 1970a: 607

Kaderna ‹-sse ~ -le› Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1684 Herma Kaddri, 1688 Herma Kidrich Jaak, 1693 Herma Kaddri Jack, 1697 Herma Codrick Jaak, 1712 Kaddri Jaak, 1726 Catrina Jaak, 1732 Kadri Jaack, 1913 Кадерна (küla).  C3
● L. Tiik on esitanud vasteks isikunimed Kidrich, Codrick = Godericus. – MK
HK: 63; KNAB; Tiik 1970a: 607

Kadila ‹-sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1281 Koddiel (küla), 1586 Cattelono, Cattelaw, 1645 Kaddell, 1726 Kaddila.  A1
● Balti kohaleksikoni (BHO) ja P. Johanseni viidatud kohas (LUB) esineb a-st 1281 siin toodud nimekuju. Ilmselt on P. Johansenilt pärit samastus siiski õige, sest külanimi esineb koos Veadlaga (Johansenil Vætele, LUB-s Vaetele). Samuti võis Johansen, kes oli ehk tutvunud käsikirjalise dokumendi endaga, lugeda sealt välja nimekuju Kadiel, mille esitavad ilmselt Johanseni järgi ka BHO ja ENE. LUB kirjapanek on tõenäoliselt vigane, see eeldaks hilisemat kuju *Kodila. Kadila lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd islandi ja norra Katla, Ketill, rootsi Kætil, soome Kattilus. Kadila asukoht on XX saj II poolel nihkunud põhja. Ajalooline Kadila küla liitus millalgi enne 1970. a-id ↑Veadlaga, moodustades praegu selle lääneosa. Külast u 2 km põhja pool olnud endine Assamalla sovhoosi asula kujunes 1960. a-tel uueks Kadila külaks, kuhu ehitati korterelamud, kuivati, sigalad, veiselaudad ja töökoda. Vrd Kadja, Kadjaste, Veadla. – MK
BHO: 162; Joh LCD: 45, 819; LUB: I, 475; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 249; SPK: 143

Kadja ‹`Katja ~ -sse› Juu – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ojasoo mõis), 1241 Kathis, 1417 Kattyges, 1680 Caddias, 1798 Kadja.  C3
● Põlisküla, XVI saj oli Maidla mõisa järgi. 1977–1998 oli Virla küla osa. L. Kettunen oletab, et nime lähteks on sõna kadajas ’kadakas’ või *kadijas (vrd sm kati ’kahju, kaotus, häving’ ja nimi Katinen). Vrd Kadjaste. – PP
EO: 48, 197; Joh LCD: 416–417; LCD: 42v; Mellin

Kadrina3 ‹Kadrina ~ -sse ~ -le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Hohensee, 1796 Katharinenhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof.  B2
● 1782 müüdi Alatskivi mõisast Kodavere küla ja 1791 Ranna mõisast maatükk koos Punikvere külaga ning moodustati Kadrina mõis. 1921. a-st asundus, 1977. a-st küla. Nimi pärineb isikunimest Katharina. Saksakeelne nimi oli a-st 1862 Hohensee ’kõrgjärv’, mida tuleb ilmselt pidada tollaseks moenimeks. Vrd Kadrina2. – PP
BHO: 120; KNAB; Mellin; PTK I: 48; Tartumaa 1925: 200

Kadrina4 ‹-le› MMg – paik (küla) Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), sks Katharinenhof, 1796 Kathrinhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof (karjamõis).  C3
● Algselt karjamõis, 1930. a-test küla (vahel arvati ka Kõrenduse alla). Liideti 1977 Otslava külaga. Vrd Kadrina3. – PP
Mellin; PTK I: 48

Kadrina5 ‹Kadrina ~ -sse› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1839 Catrinenhof (karjamõis), u 1900 Кадрина (talu).  B1
● Liideti 1977 Oti külaga. Kohal oli Kadrina karjamõis (sks Catrinenhof). Nimi pärineb naisenimest karjamõisa nime vahendusel. Vrd Kadrina3. – MK
KNAB; Rücker

Kaelase ‹-sse ~ -le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Kailes, 1543 Caiselas (küla), 1575 Kayhelas, Kailes, 1561 Kayselitz, 1601 Kaysell, 1797 Kailes.  C3
● Mõis on rajatud XVII saj I poolel, eraldati Koongast. Selle kõrval säilis ka küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kaelase asundus, mis 1939. a paiku nimetati Aasa külaks. Praegune Kaelase küla vastab vanale külale, kuigi 1970. a-tel kuni 1977 oli kirjas asundusena. Kirjapanekute põhjal on Kaelase nimi lähtunud taimenimetusest kaisel : kaisla või isikunimest, vrd ürikunimi Cayse + -la. M. Joalaid on nime tänapäevakuju võrrelnud vepsa sõnaga kagлaz ’maakitsus kahe soo või metsasalu vahel’. Nime varasemad kirjapanekud siiski seda ei kinnita. – MK
Beiträge 1874: 394, 395; BHO: 166; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Joalaid 2002: 32; Mellin; Stackelberg 1928: 142

Kaersoo [`kaer‿`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaerso ‹`Kaerso› ~ `Kaersu ~ `Käärso HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija ja Jõelähtme vallas (Paasiku mõis), 1241 Kaeris, 1249 Caries, 1556 Kaeres, 1591 Karszo, 1688 Karis, 1691 Kariszküla, 1702 Kairsu, 1858 Kaersoo.  B4
● Liideti 1977 Salumäe ja Sambu külaga. Oli al 1249 kuni Rootsi aja alguseni Tallinna piiskopi valdus. Al 1565 kuulus Jägala mõisale, kust eraldati koos mõisaks muudetud Paasikuga 1858. Nime etümoloogia tundub tänapäeval lihtne: nimes on kaer + soo, kuid see pole ilmselt õige ja nimi pole üldse liitnimi. P. Johansen võrdleb seda liivi isikunimega Kaire. L. Kettunen, kes paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda, arvab, et nimes peitub sõna karjus, karjane, mis häälikumuutuste tõttu on muutunud kujuks Kairis, Kaeris. Nimelõpu -se asemele on tekkinud -soo. Johanseni tõlgenduse kohta arvab ta, et ka liivi isikunimes peitub sõna kari liivi vaste. E. V. Saks arvabki, et nimi on tähendanud karjasesood. Pole siiski kindel, et nimes esineb sõna soo, ka Kettuneni etümoloogia tundub olevat kunstlik. ¤ Kaerso old enne Kärsu küla. Lugu old nii. Jägala mõisnikkude pidulauas üks preili on kogemata pieretand, aga üks ärra võtt selle süi oma piale. Tänuks, et ta selle alva as´sa oma süiks võttis, kinkind preili isa talle küla. Seda küla akati üidma Kärsu külaks. Iljem muudeti se nimi viisakamaks: Kaerso küla. (1949) – MJ
BHO: 164; EO: 195–196; Joh LCD: 392; KN: 1949; LCD: 45v; LUB: I, 206; Saks 1974: 37

Kaeva ‹-le› Amb – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1512 Cayphas, 1566–1571 Koywaldo, Koywas, Koywenäs, 1637 Kaiwa.  B2
● Hiljemalt 1880 rajati külla Einmanni mõisa karjamõis (võimalik, et toodi üle Kursist), mis enne 1900. a kujunes kõrvalmõisaks. 1920. a-tel sai sellest asundus ning mõisast Kaevamõisa ehk Kruuse talu, praegu Tamsalu linna piires. Asundus nimetati pärast 1945. a külaks. Tõenäoliselt on nime algusosa tulnud sõnast kaev : kaevu, XVII saj kadunud nime järelosa võis olla ase : aseme, seega *Kaevuase(me). Nii võidi nimetada looduslikku veevõtukohta, sest külas on asunud kurisud, kus „maa kukkus alla“, Orava talu maal on kuristikuaugu põhjas kaev (Kaevuauk). Päris välistada ei saa tulenemist isikunimest (vrd Kaevatsi). – FP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EVK; KN; KNAB; Thomson 1986: 119, 125, 152; Ungern-Sternberg 1912a: 15, 138

Kaevatsi laid Phl – saar Hiiu maakonnas (Suuremõisa mõis), 1564 Kwiste Thomas, 1565 Caesthe Matz, 1576 Kaiatze Matz up Swinholm, 1586 Kaatzholm, Kattöö, 1656 Kayetze Clement, 1782 Kaiwast, Kaiwatze Pendi Laas, 1798 Kaiwatse Laid, 1861 Kaiwaots, 1871 Kaiwando.  C3
● P. Ariste esitab vasteiks kaev : kaevu, kaevama, kaevand. L. Kettunen toob 1871. a Schmidti kaardile toetudes ära kaevand : kaevandu ’kraav, kanal’ ja konstrueerib ahela *Kaevanduse laid › *Kaevantse › Kaevatse (› -tsi) või *kaevandsed (elanikud) › *kaevatsed – Kaevatsi. Vrd siiski ka vanu isikunimesid Caye, Cayo, Cayvas, Caiuatu, Kaiwe, Kauwe, Kauwes, osa neist küll täpsemalt ilmselt lisanimed. – MK
Ariste 1938b: 12; EO: 243; HK: 63–64; Hupel 1774–1782: 574; Johansen 1951: 289; Stoebke 1964: 34, 37; Tiik 1967; Tiik 1970b

Kahala2 ‹Kahala ~ -sse› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Müüsleri mõis), XIV saj Caigenalle, 1564, 1615 Kayall, 1634 Kahall.  A4
● Küla oli XVI saj Mäo mõisa Kareda vakuses. XVII saj algul uusasukatega asustatud. Hiljem Müüsleri mõisa all. 1977–1997 oli ametlikult Väike-Kareda osa. Vrd Kahala1, Kahala3. – MK
Bfl: II, 463; Järvamaa 2007: 325; Ungern-Sternberg 1912b: 68, 84

Kahkva1 [`kahkva] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Räp – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas, mõis, sks Kachkowa, 1582 Chochowa, 1601 Cachwa, 1625 Kochhowa, 1630 Kachowa kylla, 1638 Kochkowa, 1686 Kackowa kulla, 1798 Kachkowa.  A2
● Tegemist oli põlise külaga Mädajõe kaldal. XVIII saj rajati külla karjamõis. 1787 muudeti päranduse jagamisel Kahkva omaette mõisaks, ametliku rüütlimõisa staatuse sai see 1826. Seoses mõisamaade laiendamisega samal ajajärgul küla kadus. 1920. a-tel tekkis Kahkva mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kahkva Räpinas ja Kahkva Vastseliinas (Orava vallas) pole teadaolevalt kunagi moodustanud ühte küla, kuid nime päritolu on ühine. Kahkvaga liideti 1977 Lepiku asundus (↑Suure-Veerksu) ja Plotina küla. Esimene sai nime karjamõisa, teine veski järgi. Kahkva keskusest kirdes asub paik nimega Süväoro. Vrd Kahkva2. – ES
BHO: 161; EAA.567.3.190:26, L 26p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 93; Rev 1601: 15; Rev 1638 I: 276; Roslavlev 1975: 26; Stryk 1877: 263–264

Kahtla [`kahtla] ‹`Kahtla ~ -sse› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Kjachtla, 1453 Hinke Cachtel is tho Teuwel, 1569–1571 Kachtyalke (vakus), 1645 Kachkill, Kachtial, 1782 Kachtla.  B3
● Kahtla mõis rajati ajavahemikus 1750–1756 ning eraldati Laimjalast, Uuelõvest ja Uuemõisast. Mõisa kõrval läänes säilis samanimeline küla. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Kahtla asundus ehk u 1939. a-st Paeküla (1970 Pae), mis 1977 liideti Kahtlaga. Nimi tuleneb tõenäoliselt sõnadest kaks + jalg ja võib olla kas jalg-lõpuline isikunimi või loodusnimi, kus järelosa on oletatav põllundustermin jalg. Kahtlaga on 1977 liidetud Mäeküla (u 1939), varasema nimega Kahtla kirikuküla, ajalooliselt Türgi küla, mis on tekkinud õigeusu kiriku ümbrusse. – MK
BHO: 233; EM: 124; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; SK I: 70; SMF: 142; Tarvel 2001: 202–203

Kaiavere2 ‹-`verre ~ -sse› MMg – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Kayafer, 1473 Kayver (kahe mõisaasemega küla), 1512 Kayfer, 1514 Cayfer, 1539 Kaiwer.  C3
● Algselt küla, mõisast on teateid 1512. Mõisa kõrval loodes säilis samanimeline küla (↑Kaiavere¹). Mõisa maadele tekkis 1922 asundus, mis pärast Teist maailmasõda oli kirjas külana. M. Veske arvates on nime algusosa seotud sm sõnaga kaita : kaidan ’kitsas’, sest küla asub suhteliselt kitsal seljandikul kahe järve vahel. L. Kettunen seostab nime algusosa sõnadega kajakas, sm kaija (murdeti kajo) ning kohanimega Kaiu, pidades vahetuks lähteks isikunime. P. Johansen peab võimalikuks ühendada nime algusosa naisenimega Kai, mis tuleneb Katharinast (meelitusvorm Kay), sest alamsaksa nimesid leiduvat teistegi vere-lõpuliste nimede alguses. V. Pall usub, et tegu on isikunimelise algusosaga, aga lähteks võiks olla mehenimi (teada on nt Kaio, ürikutes Cayo). Sel juhul oleks *Kaia selle nime teisend. 1627 on mõisa nimeks saksa keeles olnud ka Nonnenhoff, sest mõis kuulus tollal Tartu Katariina kloostrile. XV–XVII saj on Kaiavere mõisas olnud *Pakavere või *Pagavere küla ja veski (1420 Packever, 1514 Packefer, 1627 Packafehr wesky ja tühi küla, 1638 taas asustatud), selle täpsem asukoht on teadmata. Vrd Luua. – PP
EO: 300; LGU: I, 488; Ligi 1961: 355; PTK I: 49–50, 171; Tartumaa 1925: 277

Kaisma [`kaisma] ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, 1432 Lemte van Kaisemalt, 1530 Caysma (küla), 1624 Kaussma, 1638 Kaysma (küla), 1839 Kaisma.  A3
● 1432 on nimi kirja pandud Tallinna turberaamatus eestlase päritolukohana. Mõis sai Kaisma nime XVII saj keskpaiku küla järgi, varasem nimi allikates oli 1601 Lumme, 1624 Lommat ja 1638 Lemedh. Küla säilis mõisa kõrval ja moodustab praeguse Kaisma tuumiku. Kaisma mõisa juurde tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1939. a paiku nimetati Lõo külaks (praegu jagatud Kaisma ja Sohlu vahel). Kaisma nimi lähtub tõenäoliselt isikunimest, vrd ürikunimi Cayse + maa. Kaismaga on 1977 liidetud Allika (1938, vrd hajatalu 1724 Hallika Mattz), Nõmme (1724 Nömme küla, u 1866 Неммекюля, 1896 Немме) ja osaliselt Järve (1938, nimi Kaisma järve järgi). Vrd Kaisa, Kaisvere. – MK
BHO: 167–168;  EAA.249.1.724, L 1; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Johansen 1929: 66; KNAB; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 16; RGADA.274.1.182/6:76, 77, L 557p, 558p; Stackelberg 1926: 244

Kalbaküla [kalba‿küla] ‹-`külla› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1547 den Kalpenkulschen wech (tee), XVI saj II poolel Calpencul, 1601 Kalbkulle (küla), 1722 Kalppen-külla, Kalpen Külla, u 1900 Калбакюля (talurühm).  B1
● 1551 kuulus Kalbaküla (Kalpenkull) Abja vakusesse. Küla on 1977 liidetud Lasariga. Nime suhtes puudub selgus. Seda sobiks võrrelda soome isikunimega Kalpa, nagu teeb P. Johansen Kalbu kohanimega. L. Kettunen on seda lähenemist kritiseerinud, kuid ta enda ettepanekud ei ole usutavad, kui just isikunimi *Kallipää välja arvata. Vrd Kalbu. – MK
BHO: 172; EO: 9; Joh LCD: 395; Johansen 1937: 56, 59; Rev 1601: 154; Stackelberg 1926: 157, 232

Kalbu [`kal´bu] ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), 1241 Calablia, Calablæ (küla), 1567 Kallepe, 1725 Kalbo, 1798 Kailbo (kõrts).  B4
● L. Kettunen võrdleb nime nüüdiskuju sõnaga kaljapuu ’hapude maitsetute viljadega puu’, kuid sellega on raskem seostada varasemaid kirjapanekuid. Ilmselt on nimi varem olnud kaheosaline, mis tugeval lühenemisel on põhjustanud nime III välte. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on nimi saadud kelleltki Kalbu-nimeliselt tervendajalt, kes mõisniku silmad allikavee abil terveks ravis ja sai tänutäheks päriskoha mõisa ääremaal (1954; loo on välja mõelnud P. Rummo). – PP
EO: 9; Joh LCD: 395; KM: RKM II 333, 365/8 (2) – 1954; Kruusimägi, Paidla 1974: 29–30; LCD: 41v, 42r; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 270

Kalbuse ‹-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
● 1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze). – MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Kalitsa ‹-sse› Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Ervita mõis), XIV saj Kaldys, 1558 Callitz, 1639 Kaltze, 1686 Kallitz.  A4
● L. Kettunen oletab nime seost Kalli-alguliste nimedega, nimi oleks tema järgi ne- : tse-liitega tuletis. Kettunenil polnud teada varaseimat nimekuju, mis pigem viitab sõnale kaldu ’viltuses asendis’ (vrd kallas ’nõlv’). See sobitub küla keskel oleva madalama koha ja seda ümbritsevate asustatud nõlvadega. 1977 liideti Kalitsaga ↑Puivere ja ↑Roodeviku küla, samuti osa Paemurru külast (↑Tudre). – FP
Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.942:725, L 710p; EES; EO: 53, 239; Renner 2006: 32; Ungern-Sternberg 1912a: 114

Kalju1 ‹`Kalju ~ -sse ~ -le› Kul – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Kalju-Leila mõis), XVI saj I veerandil Pyscku Kally, 1539 Calge minor, 1798 Kl. Kalio.  C4
● Kalju mõis (sks Kaljo, hiljem Kaljo-Leilis) rajati XVII saj I poolel, selle kõrval säilis Kalju küla, mis jagunes kaheks: põhjapoolne Suur-Kalju (Taga-Kalju, samas kõrval oli Kalju mõis) ja lõunapoolne Väike-Kalju (Eest-Kalju). Suur-Kalju nimetati 1939. a paiku Leila külaks, Väike-Kalju aga Kalju külaks. Vrd kalju ’paekivipank’, kalju ’kail’. Vrd Kalju2, Leila. – MK
BHO: 169;  EAA.854.4.208, L 1; EM: 83; ERA.14.2.451 (Kolovere-Kalju vallavolikogu 9. III 1939 koosoleku protokoll nr 9); Mellin; Saareste 1923b: 142; Stackelberg 1928: 188

Kallavere ‹-sse› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Maardu linnajagu, kõrvalmõis (Maardu mõis), 1241 Kallæuærø, 1341 Kalleuere, 1424 Calliver, 1549 Kallaue, 1923 Kallavere (küla ja asundus), Rootsi-Kallavere (küla).  A3
● Kallavere nime on kandnud kolm paikkonda: praegune Kallavere küla (varasem Rootsi-Kallavere), endine Kallavere mõisakoht ja asundus sellest lõunas (varasem Maa-Kallavere, praegu kuulub Võerdla piiresse) ja Kallavere kui Maardu linnajagu, mille ehitamist alustati 1951 ja Maarduga liideti 1955. P. Johanseni järgi on algse *Lillevere küla kohale rajatud Kallavere mõis (1387 houe tho Calleuer), mis on saanud naaberküla Kallavere nime. Vana mõisakoha olevat hiljem ära ostnud rootslased, kelle järgi on küla hakatud kutsuma Rootsi-Kallavereks (1522 Rotzekalver), mõisaaset ja Rootsi-Kallavere küla ei mainita reeglina ühel ajal. Kallavere küla on hakatud kutsuma Maa-Kallavereks, st Eesti Kallavereks (1491 tho der Estenschen Callifer mit dem gesinde to pasiüs, 1554 Makaluer). Johanseni teooria on muljetavaldav, kuid tõendid selle kohta puuduvad. *Lillevere (1241 Lillæuæræ), mida on mainitud vaid korra, pole pruukinudki olla päris praeguse Kallavere alal, C. J. Paucker on selle nime sidunud hoopis Lellepe (Lillepi) vabataluga Pirita kandis ja see tundub usutav. Uuesti sai Kallaverest mõis, kui XVII saj asutati Maardu kõrvalmõisana Maa-Kallavere mõis (sks Makalafer). 1850. a-tel mõisastas Maardu mõisnik v. Brevern Maa-Kallavere küla maad, andes asemele halvemaid maid, ning nihutas sellega küla Rootsi-Kallavere poole. Osa Maa-Kallaverest läks Võerdla küla alla (Väike-Võerdla). Suur osa Maa-Kallavere külast ja mõis ning Kureküla jäid ka fosforiidikaevanduste alla. Maa-Kallavere küla eristatakse siiani Rootsi-Kallavere külast, rahvapäraselt on esimene Ülaltküla ja teine Allküla.

Kallavere nime esimesed kirjapanekud XIII ja XIV saj-st annavad nimekujuks *Kallevere (nt 1397 Kalleuer), XV saj tuleb selle kõrvale i-ga variant (1424 Calliver), XVI saj isegi täishäälikuta (1522 Calvers). a-line variant esineb esimest korda 1549 (Kallaue[r]). Rootsi reduktsioonikaartidel, mis on üks esimesi eestikeelsete kujude allikaid, esinevad Makallafer Bÿÿ (1692) ja Rotzi Kallafer (1693). L. Kettunen on võrrelnud Kallavere nime algusosa soome sõnaga kalla ja liivi sõnaga kōla ’saar’, kuid juhib tähelepanu sellele, et varasemates allikates esinevad kujud Kalle- ja Kalli-. Ka Savo kaht järvenime Kallavesi ja Kallajärvi on Kettunen võrrelnud sama sõnaga, kuid soome etümoloogiasõnaraamat peab liivi sõna kōla, kāla ‹ *kalla tõenäoliseks laenuks eestirootsi murrakutest; L. Vaba peab sõna laenuks kurši (kurelaste) keelest. A. Räisänen on võrrelnud Soome nime algusosa sõnaperega kalta- ’kallas, kaldajärsak’. Eesti nime lähteks on sõna kallas pidanud juba J. Jõgever. Eesti-Ingeri alal on küla nimega Kallivieri ehk Kallivere, mis on võrreldav Kallavere nime varasemate kirjapanekutega. Johansen on Kallavere algusosa võrrelnud ka soome isikunimega Kalle, mis Tornio jõe orus esineb mh kujul Kalla, kuid A. V. Forsman peab seda hiliseks kujuks nimest Kaarle, mis esineb siiski juba keskajal. vere-lõpulistes kohanimedes esineb sageli (muistne) isikunimi, vrd Kalle 1378 eestlase nimes Kallemele. Soome analoogilisi nimesid on püütud veel etümologiseerida rootsi ja lapi keelest, kuid siiski jääb Eesti Kallavere ja Soome sarnaste kohanimede päritolu ja nende (vähemalt osa) võimalik seos ebakindlaks. On lõpuks ka arvatud, et Kallavere võiks olla üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase al-Idrīsī 1154 mainitud kujuga قلورى/qlwry, sest koha kirjeldus ei sobi kokku Tallinnaga.

Kallavere külaga ühenduses on käsitletud *Paasi küla (1241 Pasies), mis oli küla veel 1397 (Pasius), 1491 aga kuulus taluna Maa-Kallavere juurde. Viimati on talu mainitud 1566 (Pase) ja 1569 (Pasi). *Paasi nimi sisaldab sõna paas. Hiljem on eraldi naaberküla olnud Kureküla (1693 Kurre), mille nimi pärineb ilmselt isikunimest, sest 1732 on Kurreküla elanikud kõik Kurre-nimelised. Paljud, kes sellest külast pärit, kannavad tänini nime Kurg. Ümbruskonnas on teisigi isikunimele Kurg viitavaid külanimesid (Kurgla, Kurevere). Väikest külasoppi, kuhu kuulus neli talu (Aru, Luike, Vahimäe ja Kirbu), kutsuti rahva hulgas Lenderi külaks. – MJ
ENE-EE: IV, 255; EO: 278, 294; Forsman 1894: 74; Joalaid 2013a: 59–61; Joh LCD: 286, 397–398, 482–483, 539; Kallæuærø 2008: 102–103; KNAB; LCD: 45r; Paucker 1853: 63; Wieselgren 1951: 222

Kalli1 [`kalli] ‹`Kalli ~ -sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kallie, ? 1424 Calliver, 1560 Callie, 1601 Kalli (vakus).  C4
● Mõis on tekkinud ajavahemikus 1624–1638. XX saj algusest Kalli küla. Nimi on võinud olla vere-lõpuline, kui XV saj kirjapanek ikka on sellest nimest, nagu mitmed uurijad varem on oletanud. 1424. a Calliver võib olla seostatav hoopis Paistu Kalvre nimega või ka Palamuse Kalliverega. Dokumendis on märgitud, et küla kuulus Scherenbeke(ni) alla. Kalli kohanimes on igatahes isikunimest lähtunud osa. Vrd Kalli2, Kallivere, Kalvre. – MK
BHO: 171; LUB: VII, 94; Rev 1601: 167; Stackelberg 1926: 245

Kalli2 [`kalli] ‹`Kalli ~ -sse› Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Sakla mõis), 1426 Calle, 1782 Kalli (mõis).  A3
● XVIII saj lõpus on Kalli olnud Sassi mõisa kõrvalmõis, XIX saj kuulus Kalli küla Sakla mõisa alla, 1970. a-tel oli kirjas asundusena, al 1977 küla. Nimi on tõenäoliselt seotud isikunimega Kallis. E. Koit on võrrelnud nime veel soome sõnaga kalli ’nudipäine, sarvedeta’ ja eesti sõnaga kalle (loogakalle, jalasekalle). – MK
EAA.1865.4.356/10:1, L 46; EO: 53; Koit 1962: 234; SK I: 76–77

Kalliküla [kalli‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kalli ‹pääle› Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1386 Cally (küla), 1419 Kalli (küla), 1627 Kallo Kuella, 1685 Callj Kylla, 1688 Callikylla ~ Kalli-Kylla, 1744 Dorff Kally, Kallikule.  C4
● Kohta on allikates algusest peale külaks nimetatud ja nimi on püsinud muutumatuna sajandeid. 1627. a revisjoni ajal oli küla tühi. Kuni XVIII saj lõpuni on see kuulunud Mõniste ja Saru mõisa alla, hiljem Taheva mõisa alla. Kalli on olnud Mõniste postijaama asukoht ja selle kõrval on olnud kõrts. Külanimi tuleb muistsest isikunimest Kalli ehk Kalle. Vahel on küla jagatud kaheks osaks: lõunapoolne Ala-Kalli ja põhjapoolne Mäe-Kalli. Vrd Kalli1, Kallivere. – MF
 EAA.308.2.168, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.3.168:10, L 8; EAA.567.2.590:5, L 4p; EAA.1295.1.754:92, L 89; LGU: I, 119, 208; Rev 1624/27 DL: 100; Stoebke 1964: 89

Kallukse ‹-le› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vohnja mõis), 1241 Kallax (küla), 1259 Kallas, 1583 Caldos, 1688 Kallusz, 1796 Kallas.  A4
● XIII saj keskel kuulus küla Ojamaal (Gotlandil) asuvale Roma (Guthvalia) kloostrile. XVI saj on pool külast kuulunud Vohnja mõisale. Ajuti on küla jagunenud Suur- ja Väike-Kallukseks. Nime lähtekohaks võiks asukoha poolest olla sõna kallas, küla asub kõrgustiku piiril. L. Kettunen on oletanud nime alusena sugunime sõnast kallas : kalda, mis erinevalt üldnimest oleks käändunud Kallas : Kallakse, kuid nendib, et lähtekohaks võis olla ka variatsioon nimest Kallis. Nii Callas kui ka Calluke on isikunimedena registreeritud liivi alalt, esimene võib olla lisanimi, teine võiks olla ka eesti eesnimi. – MK
EO: 63; Joh LCD: 398; Stoebke 1964: 34, 35

Kalvre [`kalvre] ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Morna mõis), ? 1424 Calliver (küla), 1839 Kalwer.  C3
● Pole kindel, et XV saj kirjapanek Calliver just selle küla kohta käib, kuid dokumendis on teda mainitud koos Holstrega. Tegemist võib siiski olla ka mõne teise Kalli või Kallivere külaga, sest küla kihelkondlikku kuuluvust otse ei mainita. Tõenäoliselt on Kalvrel, mida uuemal ajal on külana mainitud 1970, olnud vere-lõpuline nimi. Algusosa aluseks on isikunimi. Vrd Kalli, Kallivere. – MK
KNAB; LUB: VII, 94; Rücker

Kambja2 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sse› Kam – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kamby, 1471 Camby.
● Kihelkond, mis muinasajal kuulus Ugandi alla, moodustati arvatavasti XV saj keskpaiku Tartu, Võnnu ja Otepää khk osadest. Teistel andmetel oli Kambja kihelkond olemas juba 1330, mil leiab mainimist preester Borhardus de Kambie (’Kambjast’). Martini (ka Maria) kirik rajati tõenäoliselt XV saj II poolel. Enamasti viidatakse Johannes Renniti oletusele 1899. a-st, et Kambja kiriku olevat asutanud perekond Camby XV saj. Asjaomasest isikunimest on tuletatud ka kihelkonna nimi. K. Luhamets peab samavõrd tõenäoliseks, et Cambyd said nime asukoha järgi. Sel juhul võiks ehk lähtuda sõnast kamp : kambi ’kabi; jalg; uperpall’ või liitsõnast *kambioja, mille algusosa tähendanuks ka mingit mageveekala, vrd kamp ’kammeljas’. Vrd Kambja1, Suure-Kambja. – EE
BHO: 173; Bfl: I, 186; EMS: II (8), 623; ENE-EE: XII, 195; EO: 121; Luhamets 2011: 26, 28; PTK I: 53

Kanepi1 ‹Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi ‹-he› Kan – alevik Põlva maakonnas Kanepi vallas (Kanepi kirikumõis, Piigandi mõis), 1582 Kanapieza, 1627 Kannapoeh Kuella, Kannapse Jack, 1638 Kannebkyllo, 1685 Kanepe, Kanipä, 1722 Dorf Kannepäh, 1782 Cannapäh, Kannapä, 1798 Kanapæ, 1839 Kannapäh, 1909 Kanapää, 1923 Kanepi (alevik ja postkontor).  B2
● Põline küla, mille alale tekkis Piigandi mõis, oli esialgu selle mõisa ainus küla. Nt 1590 on Kanepi küla all mainitud talupoega Mustiiar Tenis, kelle nimi seostub Mustjärvega Heisris. XVII saj lõpu kaartidel on küla tuumikuna tunnetatav vanade talude piirkond praegusest alevikust ida pool, Tartu–Võru uue maantee ääres. XIX saj hakkas kasvama alevik kiriku ja pastoraadi ümber vana küla lääneservas. Kanepi nimega seoses on hästi teada 1920. a-te vaidlus Kanepi või Kanapää nimekuju üle. Teemat käsitles põhjalikult M. J. Eisen 1923, kes leidis õigesti, et nimi pole algupäraselt olnud pää-lõpuline. Kõige varasemates Poola-aegsetes kirjapanekutes on kajastatud mitmuse omastavast käändest tekkinud järelliidet -tsa, nii nagu veel XIX saj on rahvakeelest üles kirjutatud nimekujusid Kannapiste, Kanepitsi, Kanepitsa ning elanikunimetus kanepetsaq. 1627 mainitud talupoja nimi võinuks kõlada ainsuse vormis *Kanepse Jaak. Näib, et rööpselt on küla nimest kasutatud ka mitmuse nimetava kuju *Kanepiq. Tänapäevaks on mitmuse tunnus nime lõpust reeglipäraselt kadunud. Häälduses kuuldud kõrisulghääliku märkimine h-ga on olnud küllalt levinud. Niimoodi kujunenud kirjapiltides Kannapoeh, Kannepäh jt on h-d hiljem hakatud tõlgendama kui pikendusmärki. Arvatavasti just nii on nimi saksa keeles ümber kujundatud pää-lõpuliseks. Eeskujuks võisid olla nimed nagu Otepää (Odenpäh) ja Kirumpää (Kirrumpäh). Nimi ise põhineb kõige tõenäolisemalt sõnal kanep, võimalik et tänapäevasest erineval häälduskujul kanap (vrd vn конопля ’kanep’). Lisanime, hilisema külakogukonna nime aluseks on võinud olla kas kanepikasvatus või veel usutavamalt kanepikiust tehtud riideesemed. Teine tõlgendusvõimalus on siduda nime hääbunud maastikusõnaga kand : kanna, mida on ühes kommentaaris pakkunud M. Kallasmaa. Kuid sellel juhul tuleks p-d pidada nimeosise -pää jäänukiks, mida see tõenäoliselt ei ole. Sõnal kand võib küll põhineda kagupoolse naaberküla Lauri vana nimi *Kanastõ või *Kannastõ. Aleviku lõunaosa, mis asub kirikumõisa maal, nimetatakse Kerikuküläks. Vrd Lauri1. – ES
BAL: 659;  EAA.308.2.173, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eisen 1923; EMS: kanepetsa; Hirvlaane 2003: 79; PA I: 87, 253; Rev 1624/27 DL: 66; Rev 1638 I: 7; ÜAN

Kanepi2 ‹Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi ‹-he› Kan – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Kannapäh, 1684 Cannipes Kirckspil, 1685 Kanepe Kiörkia, 1782 Cannapäh, 1798 Kanapæ.
● Kanepi kihelkond asutati 1675 Valgjärve mõisniku Benedict Johann von Bergi palvekirja alusel. Enne seda oli Berg lasknud ehitada uue kiriku Kanepi külla. Kihelkonna nimi on saadud külanimest. Bergile kuulusid sellel ajal veel osadeks jagamata Valgjärve mõis ühes Saverna mõisa ja Karste külaga ning Piigandi mõis ühes Sõreste külaga. Teine uue kihelkonna moodustaja oli Erastvere mõis, mille alla kuulus sellel ajal Kooraste. Kolmas ühineja oli Kaagvere mõis koos lahustükkides paiknenud Jõksi (Hoboala) küla ja Peetrimõisaga. Neljas oli veel kaheks jagamata Piigaste mõis. Kõik need mõisad kuulusid varem põliselt Otepää kihelkonda, vaid üht osa Kooraste maadest oli loetud traditsiooniliselt Urvastele kuuluvaks. Uude kihelkonda õnnestus liita ka Põlva kihelkonda kuulunud Krootuse mõis, millest olid veel eraldamata Põlgaste ja Hurmi, Musti ja Karaski. Kanepi khk sisse jäid kaks Vana-Otepää kroonumõisa küla Sirvaste ja Aiaste, mis kuulusid ka edaspidi Otepää kihelkonda. – ES
EAA.308.6.321:9, L 9;  EAA.308.2.173, L 1; Hupel 1774–1782: III, 274–276; Mellin; Stryk 1877: 209–222

Kantküla2 [`kan´t‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laiuse mõis), 1419 Candekall, 1599 wieś Kankula, 1638 Kantkula, 1839 Kaintküll.  B1
● V. Pall toob võrdluseks Taani hindamisraamatus 1241 esineva VJg Kantküla (Kandukylae) ja P. Johansenile viidates, kes toob võrdluseks soome nime Kantokylä, tuletab selle nime algusosa üldnimest kand : kannu. Muutus kan´t- pro kant- saab seletuse sellest, et nimi ühendati sõnaga kan´t : kan´di. Vrd Kantküla3. – VP
EO: 73; Joh LCD: 402; PTK I: 54; P XVI: 108; Rücker

Kapi ‹-le› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Kappimois, 1618, 1645 Cappenhof (mõis), 1811 Kappimois.  C1
● Algne mõis tekkis Taani ajal XVI saj II poolel. XVII saj alguseks ostis riik maa ja tükeldas selle. Uuesti eraldati Kapi riigimõisana Kantsist ja Suuremõisast ajavahemikus 1744–1750. Selle kõrval oli XIX saj-st samanimeline popsiküla. 1977–1997 oli Kapi ametlikult Tupenurme osa. Küla on nime saanud mõisalt, mille nimi on tekkinud omanikunimest Keppen või Kappen. – MK
BHO: 179; EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 82; Troska 1987: 100

Karala ‹Karala ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Karral, 1592 Carnall, 1798 Karral.  A4
● Karala mõis on rajatud küla kõrvale Rootsi ajal, XVII saj keskel. 1869 jagati maid talupoegadele ning mõisakoht kui selline kadus. L. Tiik on oletanud lähteks isikunime Karn ‹ Cornelius. Esimest kirjapanekut arvesse võttes võikski see nimi olla algselt la-lõpuline, algusosaks isikunimi. L. Kettunen võrdleb nime küsimärgiliselt sõnaga kara (härjakara ’härja suguliige’, jummikara ’jääpurikas’). Karala lääneosa, kus asus mõis, nimetatakse Mõisakülaks. Veel 1945 oli see eraldi küla (Karala-Mõisa), hiljem liideti Karalaga. – MK
BHO: 189; EM: 122; EO: 87; KNAB; SK I: 83

Kardla [`kardla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-de› Nõo, TMr – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas (Tähtvere mõis, Vorbuse mõis), 1517 Cardell (küla), 1627 Kard(el)la Kuella, 1796 Karla.  B1
● Küla maadel asus kunagi ka mõis (1544 Kardell). Kohanimi võib seonduda germaanipärase isikunimega Gardo või vähem tõenäoliselt sõnaga kard : karra ’jäätus’, kusjuures la-liide märgib kohta. 1977 liideti Kardlaga osaliselt ↑Leetsi küla. – EE
BHO: 180; EM: 147; KN; LGU: II, 141, 271; Rev 1624/27 DL: 133, 138; SK I: 83

Kareda1 ‹-le› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas (Esna mõis), 1212 Carethen, XIV saj Karidalle, 1686 Karreda, 1716 Groß Carreda.  A4
● n- ja l-lõpuga nimekujud on tõenäoliselt käändes. Nime motiivid võivad olla kare : karge ’rohtunud maa, sööt’ või pigem kare : kareda ’kergelt krobeline; karm, vali; kähe’. On arvatud, et see võis iseloomustada muistset ülikut, kuid pigem käis see põllupinna kohta. Täiend suur (Suure-Kareda) lisandus nimesse XVIII saj algul vastandina Väike-Karedale. 1921. a paiku nimetati Esna külaks, taastati 1977 Kareda külana. Vrd Väike-Kareda, Esna. – FP
Blumfeldt 1949: 169; EAA.1.2.942:813, L 797p; EES; HLK: 128; Kareda 2012: 9; KNAB

Karilatsi1 [kari‿latsi] ‹-`latsi ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis), 1627 Karles, 1638 Karlitz, u 1685 Carlitz, 1795 Karralatz, 1798 Karrilatz.  C1
● Vana küla, mis on koosnenud omakorda sumbkülailmelistest talurühmadest. Kõlleste valda jäävad nendest Juuriku, Kindsi, Koti, Punaku ja Põrstõ. Neist Juuriku ja Põrstõ (Põrste) olid külad kuni 1977, teised liideti varem. Endises valla- ja koolimaja kompleksis paikneb Põlva talurahvamuuseum. XVII saj on teateid Karilatsis mõnda aega eksisteerinud mõisast (1638 Karlitz Moysa). Nimi sisaldab mitmuse omastava käände vormis kohanimeliidet -tsi sõnast *karilane. Nime algusosa lähtekuju ja päritolu pole selge. XVII saj nimekujud viitavad eesnime Karl mugandusele Kaarli, kuid see võib olla rahvaetümoloogiline mugandus. Külaelaniku nimetus karilane, millest nimi lähtub, võib tähistada isegi otseselt karjalast. Saaremaal võib karilane tähendada Karja khk elanikku. Need nimed võivadki olla sama algupära nagu ka Soome Karjaa, Põhja-Tartumaa hääbunud nimed *Karistvere (↑Kudina) ja *Karivere (↑Vedu). Nende nimede paljudest seletustest on Karilatsi puhul kõige usutavam ikkagi inimesega seonduv, s.o kas karjapidamine elatusviisina või sõjakus (vrd indeuroopa kar-algulised sõda tähendavad sõnad, nt vanapreisi karyago ’sõjaretk’). Selgusetuks jääb Tõduga liidetud Kõrista külaosa või väikeküla nime etümoloogiline seos Karilatsiga (1757 Körrista, hiljem peamiselt Kirrista) – kas algupärane külahõimu nimi võis veidi muutunud talupoja lisanimes säilida? Vrd Karja1, Tõdu. – ES
EAA.1865.2.62/5:12, L 21; EAA.3147.1.172:175, L 157p; EMS: II, 739; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 127–128, 139; SK I: 85

Karinõmme [kari‿nõmme] ‹-`nõmme ~ -le› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Karrinöm, 1500. a-tel Cargenorme, 1534 Kargenym, 1688 Karrinem (mõis).  B3
● Karinõmme mõis on rajatud XVI saj lõpul või XVII saj alguses, hiljem oli ta Oidrema mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Tänapäeva nimekuju järgi oleks lähteks kari : karja, varasema -nurme on asendanud -nõmme. Kui oletada, et esimestes kirjapanekutes tuleb lugeda g, mitte j, siis võiks lähtekohaks olla ka kare : karge ’rohumaa’. – MK
Bfl: II, 935; BHO: 189; EM: 86; Läänemaa 1938: 271; Stackelberg 1926: 221; Stackelberg 1928: 224

Karja1 ‹`Karja ~ -sse› Krj – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karris, 1254 Carries, 1412 Carges, 1782 Karja kihhelkond.
● Karja kirikukihelkond (ajalooallikas 1254) tekkis muinaskihelkonna põhjal XIII saj; kuni sajandi keskpaigani oli koos Valjala kihelkonnaga, sealtpeale eraldi. Karja kirik asub Linnaka külas. Nime on uurimustes ühendatud Soome kohanimedega Karjaa ja Karjalohja, mõned uurijad ka nimega Karjala. On peetud võimalikuks, et nime lähtekoht on olnud laensõna kari : karja ja sellenimelised kohad on märkinud ala, kus on rohkesti võidud karja pidada, kuid laenuandjate germaanlaste keeltes on sõna tähendanud rühma või sõjaväge. – MK
BHO: 190; Nissilä 1967: 284–285; SK I: 85; SKES; SPK: 137

Karja2 ‹`Karja ~ -sse› Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Karrishof, 1558 Cares (mõis).  C2
● Keskajal oli Karja Saare-Lääne piiskopi suurimaid ametimõisaid Saaremaal. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. 1970. a-tel oli kaks nummerdatud küla, mis 1977 ühendati. Vrd Karja1. – MK
BHO: 190; EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks)

Karjaküla1 [karja‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kei – alevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Hohenhof, 1241 Carias (küla), 1782 Karjaküll (küla ja mõis).  C4
● XVI saj vakus. Karjaküla mõis rajati XVII saj. 1796 (teistel andmetel 1806) oli jagunenud Uus- ja Vana-Karjakülaks (sks Alt-Karjakül ja Neu-Karjakül, al 1860 Alt-Hohenhof, Neu-Hohenhof). Algselt asus (Vana-)Karjaküla mõis külast lõuna pool, pärast kaheks jagamist tekkis Uus-Karjaküla mõis ka külasse. 1920.–1930. a-tel Vana-Karjaküla, pärast Teist maailmasõda Karjaküla asund, a-st 1977 alevik. P. Johansen on nime lähtekohaks pidanud kari : karja. Vrd Karja1, Tõmmiku. – MK
BHO: 119; Joh LCD: 284, 406–407; Mellin

Karla2 [`karla] ‹-sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Jüri kirikumõis, Rae mõis), 1241 Karowelæ (küla), 1386 Karwele, 1401 Carol, 1871 Kaarla.  C4
● Varasemal ajal (nt XV saj) on seal olnud ka Vaskjala kihelkonnakirik. 1977–1997 oli Vaskjala küla osa. Nimi on varem olnud *Karvala, sõnast karv; täpsemalt koosneb isikunimest *Karvoi ’karvane’ ja la-liitest. Vrd Karla1. – PP
EO: 74; Joh LCD: 199, 409–410; LCD: 47r; Schmidt 1871

Karula1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Krl – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Karolen, 1392 Carwele, 1492 Carwel (kirik), 1532 Karrol (kihelkond), 1582, 1627 Caroll.
● On oletatud, et Karula eraldus Sangastest omaette kihelkonnaks juba XV saj, seega palju varem, kui eraldus Sangaste mõisast Karula mõis. 1627 loeti Karula kihelkonda kuuluvaks Sangaste mõisa lõunaosa, Antsla mõisa lõunaosa, Iigaste ja Kaagjärve, samuti Koikküla, Laanemetsa ja Taheva, mis hiljem hakkasid kuuluma Koivaliina ja XVII saj lõpust Hargla khk alla. Karula khk-le nime andnud kirik on nime saanud Karula külalt, mis XVII saj paiknes hajusalt kiriku ümber, s.o hilisemad kirikuvalla talud ja lõunapoolsed talud Iiranist Rebasemõisani (↑Lüllemäe). Külas säilis veel XVIII saj ka samakujuline talupoja lisanimi (talunimi), nt u 1690 Karola Markus. Kõige varasemates kirjapanekutes on nimes säilinud v, täishäälikud o ja a on alamsaksapäraselt e-ks muudetud. Siit ilmnev algupärane kuju *Karvola sobib hästi mitmel pool läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimedega. Karvola kohanimedele vastavat isikunime Karvo või Karvonen on Soomes peetud tüüpiliselt Savo-päraseks, nime Karvanen pigem karjalapäraseks, kuid Karvola ja Karvala lisa- ning kohanimesid esineb ja on esinenud ka Lääne-Soomes. Vanad isikunimed võivad olla erinevat algupära, nii karvasusele kui ka karususele viitavad või lühenenud liitsõnalistest nimedest, nt *Karvajalka. Võimatu pole ka germaani laennimi Garva-algulisest nimepesast. Vrd Karula3, Lüllemäe. – ES
BHO: 187–188; EAA.567.3.67:29, L 28p; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10; SPK: 140–141; Sukunimet 1992: 179–180

Karula2 ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
● Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Karula3 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Karula `mõisa ‹-dõ› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Karolen, 1717 Carrolo wald, 1723 Carolen, 1798 Karolen.  B2
● Karula mõis Sangaste abimõisana tekkis XVII saj tõenäoliselt seal, kus varem oli Karula küla Karula talu, aga XIX saj karjamõis Karola. Tänapäeval on see koht Lüllemäel tuntud Visseri talu varemetena. XVIII saj alguses jagati arvestuslikult juba omaette Karula mõisa talupoegi Karula valla ja Rebäste (Rebasemõisa) valla alamateks. 1741 eraldati Karula Sangastest iseseisvaks mõisaks. Umbes samal ajal viidi peamõis Karula nime all uude kohta lääne poole varasema Vihma küla asemele. Mõisa saksakeelses nimes lisati saksapärane -en, mida võib pidada kas sks daativi lõpuks või mitmuse tunnuseks. 1809 osteti Karulale Iigaste mõisast juurde endine Pikkjärve küla. Kasvamise ajaloost tulenevalt on mõisat sageli nimetatud koos Kirbu ehk Pikkjärve (Langensee) ja Rebasemõisa (Repsberg) kõrvalmõisaga. 1920. a-tel tekkis mõisamaadele asundus, al 1977 on see küla. Karula mõisa asukohas on varem paiknenud Vihma ehk Vehma küla (1584 Wiehma, 1586 Wieszma, 1627 Wehmo kuella, u 1690 Wiehma Dorf). 1638 loeti Vihma küla (Wehma kyllo) all üles vaid kaks peremeest Wehma Puntz ja Wehma Jaack. Külanimi võib olla kujunenud talupoja lisanimest veel varasemas suures Pikkjärve külas. Vana külanime meenutab Karula mõisas Vehmerjärv (Vehmer- ‹ vehm + järv). Vihmjärv Kolskis võiks olla nime saanud Vihma külaga seotud maakasutussuhte järgi. Vihma küla pole seal paiknenud, kuigi varem on just Vihmjärve nime mõjul ka seda oletatud. Vrd Karula1, Lüllemäe, Rebasemõisa. – ES
BHO: 126, 188; EAA.1297.2.1:17, L 15;  EAA.3724.5.2803, L 1; EAA.567.3.67:28, L 26p; Mellin; PA I: 130; PA II: 324; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 32; RGADA.274.1.174:931, L 927; Uustalu 1972: 46

Karula4 ‹-sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Neu-Woidoma (Karolen), 1481 Karwall, 1583 Karulia, 1598 Carrol (mõis), 1923 Uue-Võidu (Karula) (asundus).  C1
● 1939. a paiku nimetati Karula külaks, enne seda oli mõisa järgi Uue-Võidu asundus. Karula on külanimena vana, esinedes hiljemalt XV saj. XVI–XVII saj on mainitud mõisat. 1729 ostis mõisa Hartwig Nöding ja moodustas karjamõisa (sks Neu-Carrol), mis hiljem kuulus Võidu (sks Woidoma, ↑Vana-Võidu) juurde. Mellini kaardil 1797 eraldi Nöödingu (Nöding) ja Karula (Karrol) karjamõis, mis Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil koos eraldati 1822 Vana-Võidust iseseisvaks Uue-Võidu mõisaks. Perekonnanimi Nöding on elanud edasi Nöödingu oja ja Nöödingu veski (1923 Nõõdingu) nimes. Karula nime on L. Kettunen seletanud sõnaga karv : karva. Nime areng võis olla kas *Karvala(n) › *Karvla › Karula või *Karvola › Karula. Ta on oletanud lähteks isikunimesid *Karvoi, *Karvei või Karva ‹ *Karvajalg. Vrd Karula1, Vana-Võidu. – MK
BHO: 49, 387, 682; EO: 74, 87; ERA.14.2.719 (Viljandi maavalitsuse ettepanek 24. IV 1939 nr 600 asunduste nimede muutmiseks); KN; LGU: I, 548; PA IV: 148; ÜAN

Karusmaa [karus‿`maa] ‹-le› Kul – paik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Sooniste mõis), ? 1421 Carizel, ? 1553 Karryssell, 1726 Karrosilma Jahn, Karrosillma Jürri, 1798 Karrosilm (talu).  A4
● 1977 liidetud Leevrega. Kui varasemad i-lised kirjapanekud ikka on sellest nimest, siis oli see nimi liitnimi, arvatavasti kari + selg : selja ’seljandik’, kuid ka sõna salu võis alamsaksa kirjapanekuis olla -zel, -sel. Tänapäeva nimekuju alusel võiks algusosa olla ka karu. Kui kirjapanekud üldse kuuluvad kokku, siis võib nimi olla rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (1726, 1798), mis võiks põhjendada i asendamise u-ga. Vrd Audru mõisas Malda külas 1601 Carysellma Hans. – MK
BHO: 191–192; Rev 1601: 182; Rev 1725/26 Lä: 90

Karuste ‹-le› Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), 1445 Cargulus, 1645 Karrolust, 1744 Karrodis, 1798 Karrust.  A4
● Karuste oli nimekirjas veel 1959, siis aga kustutati ja liideti Sääre külaga, taastati 1997. XVII saj kirjapaneku järgi võiks nime lähtekohaks olla isikunime Carolus mitmuse omastav. – MK
KNAB; LUB: X, 147; Rehepapp; SK I: 87

Kaseküla [kase‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), ? 1320 Caskennenne, 1478 Kasenkull (vakus), 1798 Kasse.  C3
● Nime aluseks on puunimetus kask : kase + küla. Kui XIV saj kirjapanek on tõepoolest selle külaga seotud, siis on nimi lähtunud loodusnimest, kus varasema -nina on asendanud -küla. – MK
Bfl: I, 35; LGU: I, 524; LUB: II, 672; Mellin

Kasispea [kasis‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Kasispa Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1580. a-tel Casispe By, 1637 Kaßkißpee, 1699 Kasipaby, 1798 Kassispa.  B2
● Kasispea küla esineb ajalooallikates 1580. a-tel (enne 1587), kui seal oli kolm peret, sh Lasse Merten. Kasispea on pää-lõpuline nimi, mille algusosa on olnud puunimetuse kask mitmuslik vorm, nagu on näha ka esimesest kirjapanekust. Sama etümoloogia annab L. Kettunen, kuid pakub ka välja seost nimega *Kassine : *Kassise (nagu Kassisaba, nii ka Kassipää), pidades seda siiski pigem rahvaetümoloogiaks. Kasispea rannal kasvas kaski just neemenuki kohal. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest, kusjuures neem-sõna tähistab teravat kaugele merre ulatuvat maanina. Küla jaguneb kolmeks otsaks: Karuots lõunas, Peebuots põhjas ja Pügalaots ehk Pügala või Pügalaküla läänes (külast kaugemal asuvad metsapered). Mõnikord esineb ka Idapooltots. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 2–3, 206–207; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 66–67, 83–85; Vilbaste 1956: 111, 131–132

Kassari [`kassari] ‹`Kassari ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kassare Phl – küla ja saar Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Kassar, 1520 Cassar und Kakar (saared), 1564 Kaskesara, 1688 Kasaßari Hollma, Kasksarske Wacke, 1709 Cassari Hollma, 1770 Kassaro, Kassar.  B4
● Kassari mõis eraldati Vaemlast XVIII saj alguses. 1920. a-test asundus, u al 1939 küla. Küla on nime saanud saarelt. C. Russwurm, P. Ariste ja L. Kettunen on pidanud nime lähtekohaks puunimetust kask + saar. Nime tõlgendamine Kaassaareks (vrd 1688 Kasaßari Hollma) on ilmselt rahvaetümoloogia nagu ka nime rahvapärane tuletamine sõnast kass. Kassari mõisat on varem nimetatud ka lihtsalt Saare mõisaks (1732 Sare m.). Kassari külaga liideti 1977 Uusküla, viimane moodustati 1939. a paiku Kassari asunduse osast. – MK
Ariste 1938b: 13; EM: 87; EO: 192; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 76; KNAB; Russwurm 1855: 77; Vrager 1971: 12

Kassinurme [kassi‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kas´‿nurme ~ `Kas´me Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, 1560 Cassenorm, 1582 Kaszynorm, 1627 Kassinorm.  B3
● Külast on teateid XVI saj-st, mõis tekkis 1663 eraldumisel Kudinast. 1921. a-st kõrvuti Kassinurme asundus ja küla, mis 1977 liideti üheks asulaks (viimasest osa liideti ka Patjalaga). Üldnimelisteks vasteteks sobivad sõnad kass + nurm. Kohanimeline tarvitus eeldab aga algusosa isikunimelist (lisanimelist) tarvitust. Kassinurme mõisakoht erinevalt külast on XVII–XVIII saj kandnud ka *Rehevere nime (1588 küla Reiwer, 1684 ja 1782 mõis Rehefer). Kassinurmega liideti 1977 ↑Udriku küla. Vrd Kassivere. – VP
BHO: 196; EO: 177; PA I: 291; PTK I: 59–60, 203; PTMT: II, 382; Tartumaa 1925: 350

Kasti2 ‹`Kasti ~ -sse ~ -le› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kasty, 1444 Tilcke Casty, 1798 Kasti (mõis).  B1
● Kasti mõis eraldati Muratsist ajavahemikus 1724–1731. 1920. a-test Kasti asundus, al 1977 küla. Nime päritolu on ebaselge. P. Wieselgren on oletanud P. Johansenile toetudes, et seda mujalgi esinevat nime tuleks vaadelda isikunimena, vrd sks isikunimi Kasten, Kastens. Ka V. Nissilä on maininud, et isikunimest Christianus juba saksa keele alal tekkinud mugandid, nende hulgas Kast ja Kasten, olid hansalinnades tavalised, esinedes nii Baltimaades kui ka Skandinaavias ja ulatudes kohanimedes Soomegi, olles lähtekohaks soome külanimedele Kastila ja Kastu. Vrd Kasti1, Metsakasti. – MK
EM.124; Nissilä 1962: 153; SK I: 89; Wieselgren 1951: 131

Kastja [`kastja] ‹-sse› Kul – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Päri mõis), XVI saj I veerandil Kastya kulle, 1583–1589 Casteykell, 1689 Casteby, 1782 Kasja, 1798 Kastja, 1913 Kastiaso.  C2
● Nime päritolu on ebaselge, vrd kasi : kasi ’kevadine niiskus mullas’, kast : kasti ’karp, laegas, ruum rehealuse otsas või kõrval, sillaalune palkidest tugiehitis, harkadra kast’; järelosa -ja võib tuleneda sõnast -jõe. Küla asub Kasari jõe kaldal. Kastjaga on 1977 liidetud Jõeääre küla (koh aj Jõõpre, ? 1798 Joeäärsed talud, 1844 Joeere talu, 1913 Jöerwe). Vrd Kasti. – MK
BHO: 197; EAA.1.2.941:464, L 456; EAA.1864.2.IV-8:269, L 266; EMS: II (9), 800, 811–812; KN; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:130, L 44p; Schmidt 1844

Kastna1 [`kastna] ‹`Kastna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kasna Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas, mõis, 1364 Caskenenne, 1560 Kasskeuel, 1638 Kasken, 1797 Kastna (mõis, küla).  B2
● Küla on kuulunud keskajal Saksa ordule ja ostetud Pärnu linnale 1565. Kastna mõis, Pärnu linnamõis, on rajatud XVII saj. Küla säilis mõisa kõrval. 1920. a-tel tekkinud Kastna asundust hakati nimetama Kastna-Merikülaks, u 1939. a-st Lahe külaks; 1977 liideti see Kastnaga. Kastna nimi on lähtunud loodusnimest: kask + nina ’neem’. 1977 liideti Kastnaga osa ↑Vaiste külast, kus asus mõis. – MK
BHO: 197; EO: 335; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; LUB: III, 1002; Mellin; Stackelberg 1926: 245

Kastolatsi [kasto‿latsi] ‹-`latsi› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Kastolatz, 1540 Kastlitz, Kastelitz (küla), 1582 Kastel (küla), 1638 Kastalatzakyllo (küla), 1684 Castlatz (mõis), 1688 Kastelatz Hoffs, 1749–1762 Castlats (küla), 1826 Kastolazz (mõis), 1909 Kastolatsi m, 1923 Kastlatsi.  A1
● Mõis on tekkinud XVII saj ja selle nimi on saadud külalt. Nime aluseks võib olla isikunimi *Kast, mis on üks võimalik mugandus katoliku nimest Kristianus (vrd alamsaksa Karsten, Kasten). Sellest isikunimest on kohanimesid tekkinud, nt Lääne-Soomes Turu lähedal on Kastu küla ja Parkano lähedal Kastula küla, Ida-Soomes on levinud Kasti-tüvelised kohanimed. Kastolatsi nimes on tüvele Kast lisandunud hellitusliide -o, talunimega seostuv liide -la ja kollektiivile viitav liide -ste : -tsi. Külas on arvatavasti elanud rahvas, keda on kutsutud lõunaeesti keeles kastoladsõ (vrd Karilatsi elanikud kariladsõq). – MF
BAL: 614; Bienenstamm 1826: 291; EAA.1260.1.9:256, L 256p;  EAA.308.2.89, L 1; LGU: II, 820, 822; PA I: 77; Rev 1638 I: 56; Sukunimet 1992: 182; Uustalu 1972: 50; ÜAN

Kastre [`kas´tre] ‹`Kas´tre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Warbeck, 1392 Werbeke, 1433 Schloß Warbeck, 1480, 1558 костеръ, 1503 Werbek, 1627 Wehrbeck oder Castor (mõis), 1686 Slott-|Kaster, Kasterhoff, 1713 Kastriwallast (seestütlev), 1729 Kastri Kül, 1763 Kaster, Kastre.  B1
● XIII saj lõpust pärinev kindlus Castor, mida J. Simm peab esmamainimiseks, on tõenäoliselt Vana-Kastre (Altenturm). Uus Kastre kants rajati XIV saj ida poole Emajõe põhjakaldale, 1558 oli see venelaste käes. Kantsi küll kindlustati XVII saj lõpul, kuid Põhjasõja ajal see purustati. 1784 kasutati kivimaterjal ära samale kohale Kantsi kõrtsi rajamiseks (↑Kavastu). Kastre mõis on rajatud XIII saj lõpus. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Asundusest lõunas olnud Kastre küla jagati samal ajal Aruaia ja Võõpste küla vahel. M. J. Eisen ja L. Kettunen seovad nime ladinakeelse sõnaga castrum ’kindlus, kants’, J. Mägiste oletusliku eestikeelse sõnaga *kaster ’kindlus’, mis on tulenenud vanavene sõnast костер (tegelikult костьръ ’torn, kindlus’). Sõna on säilinud seto rahvalauludes tähenduses ’talu, mõis, küla, linn’, kuid puudub igapäevases kõnekeeles. Mõlemad etümoloogiad on võimalikud, kuid oletus, et vanavene sõna on Emajõe alamjooksule jõudnud vadja-isuri elanikkonna vahendusel, pole piisavalt tõestatud. Kastrega liideti 1977 Kikassaare küla, mis nimetati L. ja I. Rootsmäe andmeil Nõukogude ajal samanimelise kõrtsi järgi. Vrd Kavastu2. – MJ
BHO: 197, 650; EM: 98; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 138–139, 207–210; Simm 1972: 288–289; Simm 1973: 38–39, lisa 40–41

Kasvandu ‹-sse›, kohalikus pruugis Kasandu Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Kaiu mõis), 1241 Kasawand (küla), 1287 Kasvende, u 1345 Cosowande.  B3
● L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kasvandik (mh metsakasvandik, võsu); P. Johansen toob kõrvutuseks muistse isikunime Casvande. Küla nüüdispiiresse kuuluvad ka ↑Rasala ja ↑Ärisma, mis liideti 1977. – PP
Bfl: I, 20; EO: 27; Joh LCD: 413; LCD: 42r

Katela ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Kattela Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Essu mõis), 1241 Katal, 1402 Cattel, 1583 Kattila, 1586 Kattel, 1726 Kattala.  B3
● Kuulus XV–XIX saj Andja mõisale, seejärel müüdi Essu mõisale. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast katel : katla, ent ka isikunimi Katti (’kass’) võiks kõne alla tulla. Katela külaosad on Saareküla (loodes), Selgamäe (edelas) ja Vanaküla (keskel). – MA
BHO: 200; EO: 75; Joh LCD: 415; KN

Kaunissaare [kaunis‿saare] ‹-`saarde› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, poolmõis, 1326 Kaunizaar (piiskopimõis), 1390 Caunissar (mõis), 1691 Kaunissar (sh Kaunisahr Jüri ja Kusich Mart), 1712 Kaunisar (veski, möldriks Kaunisare Jürri).  C4
● Tallinna piiskopi mõisana on üks vanimaid Eesti mõisaid. Hiljem, kui 1473 rajati Kiviloole uus piiskopimõis, kaotas oma tähtsuse. 1691. a kaardil on neli talukohta, neist keskne Kaunissaare. Õpetaja H. Ch. Wrede kirikukroonika järgi kuulus 1712 hajataluna Peningi mõisa alla. Mellini kaardil 1798 on kujutatud karjamõisana, H. v. Wistinghauseni järgi eraldati 1815 Peningist poolmõisana. Kaunissaare kõrval oli XX saj Kuusiku küla (1922), mis sai nime Pikva mõisa Kuusiku kõrtsitalu järgi (1691 Kusich Mart). 1977 nimetati Kuusiku Kaunissaareks. – MJ
BHO: 202;  EAA.1.2.C-III-57; EAA.1210.2.2:13, lk 22; KNAB

Kauru ‹`Kauru ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1638 Cauro killa, 1797 Kauer (küla ja kõrts), 1839 Kauro.  B2
● 1977–1997 oli liidetud Tapikuga. Külanime tähendussisu jääb hea lahenduseta. L. Kettunen on andnud nimevasteks kaur (~ kaul) : kauri ja isikunimed Kaur : Kauri ning Kauril (‹ Gavril). Rutikvere mõisa piirkonnas esines XVIII saj lisanimi Kawa, 1744 ka külanimena Kawa, võimalik, et Kauru küla nimes peegeldub see lisanimi, eriti, kui oletada, et see oli algselt liitnimi, mille järelosa võis olla näiteks aru või ka -vere. 1583 on Tapiku ja Tamsi kandis kirja pandud küla Kawrowier, millest oleks lühenemisel mõeldav Mellini Kauer. 1638. a Kaoferrby ja Cauro killa on ilmselt sama küla. Siiski võis Kaur(u) esineda Arisvere küla all lisanimena juba varem (1586 Jan Kaul ja Rein Kor). – MK
EAA.567.3.108:28, L 27p; EAN; EO: 189, 336; KNAB; Mellin; PA IV: 17, 67; Rev 1638 II: 149, 153; Rücker

Kautjala [`kaut‿jala] ‹-`jalga ~ -sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Kautel, 1470 Kowtialke, 1505 Coetjall, 1697 Kautialg hoff, 1725 Cautell.  C4
● Külast on teateid XIV saj-st. Mõis eraldati Raest 1690. a-tel; küla kadus. Mõis kuulus Tallinna linnale ja selle asutustele. 1920. a-test Kautjala asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi on ehk pärit isikunimest, kuid algusosa tähendus jääb hämaraks. jala-lõpulisi nimesid on Jüri khk-s teisigi, vrd Vaskjala, Lehmja (*Lehmjala). – PP
Beiträge 1874: 204; Johansen 1925c: 49, 75; Joh LCD: 542; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 337; TLA.149.4.336

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavilda ‹-sse› Puh – paik ja ürgorg Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõisad, sks Alt-Kawelecht (Vana-Kavilda mõis), Neu-Kawelecht (Uue-Kavilda mõis), 1495 Cawelecht (mõis), 1584 Kavlicht (mõis), 1782 Kawelti mois.  A2
● Ürgorus voolab Emajõe lisajõgi Kavilda ehk Soova jõgi. Vana-Kavilda mõis on rajatud enne 1495. Uue-Kavilda (1782 Wastne Kawilda ~ Kawelti mois) ehk Aru mõis eraldati vahemikus 1744–1751. Vana-Kavilda mõisa maad tükeldati 1868 ja rajati ↑Mõisanurme küla. H. Neus, M. J. Eisen ja P. Johansen oletasid nimepaari Jõelähtme–Jegelecht põhjal, et kohanime järelosa sisaldab osist läte ’allikas’. Kohanime algusosa on enamik uurijaid ühendanud mõne müütilise olendiga. H. Neus seostas selle soome haigusjumalaks ja põhjala valitsejaks peetud Kave nimega (tegelikult sm kave ’naine; ema; tüdruk’, ee kave ~ kabe ’naisterahvas’). M. J. Eisen tuletas kohanime varasemaks kujuks *Kaavelä(h)te tähenduses ’tondiläte’. L. Kettuneni oletused on vastuolulised. Ta pidas Kavilda nime päritolult ebaselgeks, kõrvutas seda ebaledes kaval-sõnaga ega seostanud saksakeelse nimega. Tegelikult lähtub viimane eestikeelsest. Seevastu nime Kawelecht seostas Kettunen kohanimedega Kaava, Ka(a)vastu, Kaave ning sõnadega lume kaaved ’sadav peenike lumi’ ja leht : lehe, välistamata kohanime võõrkeelset päritolu. Õhukese lumega kõrvutamine ei tundu usutav. Teisal ühendas Kettunen nime Kawelecht oletamisi sõnaga kaave ’kummitus’ ning seostas ettevaatlikult soome kohanimega Kaavi. Viimast peetakse siiski saamipäraseks. E. Pässi oletus, et Kavilda varasem kuju oli *Kaugelätte, pole häälikuliselt vastuvõetav. Pigem võiks kõne alla tulla *Kavvõ+lätte, nagu pidas mõeldavaks E. Saar Kavõldi puhul. Käsitletav kohanimi võib olla ühist päritolu teiste Kaav- ja Kav-alguliste nimedega, kuid tingimata mitte kõigiga. Vrd Kaave, Kavastu, Kavõldi. – EE
Bfl: I, 270; Eisen 1924b: 144–146; EM: 95, 150; ENE-EE: XII, 206; EO: 29, 46, 267–269, 329; Hupel 1774–1782: III, 266, 279; Neus 1852: 909; PA I: 125; Päss 1924: 31; SPK: 121; Tartumaa 1925: 366; Wd

Kirbla3 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sse› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Laatre mõis), ? XVI saj Corbelenn, 1504 Corbeles, 1511 Kurbelle, ? 1518 Korbolitz, 1560 Korbenkul, 1638 Kuerbely, 1797 Kirbel (mõis); läti Ķirbēni, Ķirbeļi.  C2
● Piiriküla Kirbla on külana mainitud 1970, liideti 1977 Laatrega. Kirbla mõis (sks Kürbelshof), mis oli Laatre mõisa kõrvalmõis, ja põhiosa Kirbla külast jäi Läti poolele. Nime lähtekohaks võiks olla kõrb : kõrve, kui õ-d oleks tänapäeval edasi antud i-ga nagu oletab ka P. Johansen. Vrd Kirbla2. – MK
BHO II: 312; Johansen 1937: 59; KNAB; LGU: II, 37; Lvv: II, 225; Mellin; Rev 1638 II: 79

Kodasema2 ‹-le› Kei – paik (küla) Harju maakonnas Saue vallas (Harku mõis, Hüüru mõis), 1457 Coddesam, 1586 Kottafam (lugeda Kottasam – kaks talu), 1687 Kodasme, 1796 Koddaassem.  A4
● Liideti 1977 Vatsla külaga. 1586. a dokumendis mainitud koos Hüüru veskiga Hüüru küla all, kuid eraldi nimega. Küla on peetud kuulunuks ka Harku mõisa alla, võib-olla ekslikult. 1687 on Kodasme nimetatud Hüüru all. Ka 1726 on mõlemad Kodasema talud Hüüru mõisa all: Kodda assim Jahn, Kodda assim Mart. L. Kettunen on selle nimetüübi puhul toonud vasteks koda, kodu, nime tähenduseks ’koduase’, V. Pall seletab nime sõnadega koda + aseme. Kodasema nime on vahel segi aetud Kotermaaga (ajalookirjanduses esineb see arvatavasti ekslikult Kotipere nime all), mis asus Tallinna–Paldiski maantee lähedal Harku järvest lõunas samanimelise talu kandis. Selle koha varasemad mainingud on 1528 Kottipere, Kottenperde, 1551 Kottiper (talu), 1615 ja 1620 Kåttopär, Kåttoper (Harku mõisa küla), 1687 Kottoper, Kottoperre, 1732 Kottiperma m. (mõis), 1798 Kottiper (karjamõis ja kõrts), 1844 Kotti ja 1909 Kotterma (kõrts). Vrd Kodesmaa. – MK
Almquist 1917–1922: 288; BHO: 236; EAA.1.2.938:14, L12p; EAA.1.2.940:806, 807, 894, L 790, 791, 879p; EO: 124, 246; Essen, Johansen 1939: 37; Johansen 1929: 74; Mellin; PTK I: 75; Rev 1586: 118; Rev 1725/26 Ha: 175; Schmidt 1844; Tallinn 2004: I, 240; Thor-Helle 1732: 312
Märkus. Lisatud Kotermaa varasem maining 1528. 2021-06-19T23:35:14.

Kodesmaa [kodes‿`maa] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kodesma PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis), 1515 Peter Janspockke Kottesme, 1543 Codasme Hinen, Codasme Mattis, Codasme Ian (talupojad Langerma külas), 1638 Koddess (mõis), 1839 Koddasma (karjamõis).  B3
● Külanime teises silbis on algselt võinud olla a. L. Kettunen on Kodasmaa (↑Soeva) nime lähtevormiks rekonstrueerinud Koda- või Koduasema sõnadest koda : koja ’maja, ehitis, suveköök’ ja ase : aseme. Kodesmaaga on 1977 liidetud Kondi küla (1680–1684 Konte küla, 1724 Contie küla, u 1900 Конди). Vrd Kodismaa, Kodasema. – MK
EAN; EO: 124; KNAB; Rev 1638 II: 50; RGADA.274.1.182/5:80, L 476p; Roslavlev 1977: 24; Stackelberg 1926: 208; Stackelberg 1928: 141; Varep 1957: 58

Kodila ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Koddil, 1241 Kotial (küla), 1389 Codyelle.  C3
● Põlisküla, mille asemele hiljemalt 1436 on tekkinud mõis. 1920. a-tel riigimõis, pärast Teist maailmasõda asund, 1977. a-st küla. Nime varasemaks vormiks oletab L. Kettunen *Kodja+la (võrreldes seda Hageri kohanimega Kodja, mis on õieti Koodja), kuid sama hästi võib lähtevormiks pakkuda kodi + jala (vrd 1397 Kodigell). Nime algusosa võiks tuleneda sõnast kodu (sm koti). – PP
Bfl: II, 196; EO: 77; Joh LCD: 452–453; LCD: 42r

Kodismaa [kodis‿`maa] ‹-le› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laius-Tähkvere mõis), 1419 Codimal, 1599 wieś Kodyzma, 1624, 1811 Koddisma.  B1
● V. Palli arvates võiks nime kujunemise seletamisel panna esikohale võimaluse jagada nimi kaheks ja tuua esikomponendi vasteks soome sõna kodis : kodiksen ’kodukoht; krunt, maatükk’. Soome murretes esineb ka liitsõna kodismaa (~ kolismaa) ’talu hoonete lähedal olev väike põld’. L. Kettunen on nime algusosa ühendanud koda mitmuse tüvega ja järelosa tuletanud sõnast ase : aseme, mis on läbi teinud kohanimedes esineva eriarengu. – VP
EAA.1865.2.32/18:5, L 5; EO: 124; PTK I: 76; P XVI: 108

Koeravere ‹-`verre ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Inju-Meriküla mõis), 1241 Coraueræ (küla), 1489 Karever, 1796 Korafer.  A1
● Küla on hilisemal ajal loetud Meriküla mõisa järgi. Koeravere nime esisilbi täishäälik vaheldub kirjapanekuis. Diftong ilmub nimekujusse alles 1583 (Keyrafer). Ehkki algne nimealus on teadmata, võiks oletada mingit isikunime (vrd sm Koira), mida hiljem võisid mõjutada nime Gregorius mugandid. Veel XVIII saj on Lääne-Eestis esinenud mehenimena Koirri. Koeravere lõunapiiril on Kaevumäe ja Meriküla-Kannastiku, mis XX saj algul olid külad. 1977 liideti Koerakülaga Meriküla ehk Inju-Meriküla, mis sai nime mõisa järgi (sks Merreküll). Vrd Koeri, Kooraste. – MK
Joh LCD: 286, 445; KNAB

Koeru2 ‹`Koeru ~ -sse› Koe – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Marien-Magdalenen, 1281 Koykele, 1306 Choichel, 1468 Koyker, 1586 Koicke, Koycker (küla, kihelkond), 1641 Koyre kirch.
● Kiriku kaitsepühaku järgi kutsutud ka Maria-Magdaleena khk-ks (kohalikus pruugis Maria-`Mahtaliena kirik). XVIII saj lõpul mainib A. W. Hupel küll nime Maria Mahdalene Kihhelkond, kuid üldisemalt olevat kihelkonna nimi Koiro või Koikera kihhelkond. Osa vanast Koeru alast (Väike-Maarja khk-s) jääb tänapäeval Lääne-Virumaa koosseisu. Näiteks on Pandivere küla 1281 kuulunud Koeru Piibe külakonda. Nimelt on Kärkna kloostri ja Saksa ordu vahel toimunud tehing, mida arvatakse olevat tegelikult toimunud juba 1279 ja millega on kloostrile Koeru khk-st läinud vahetusena Albu mõisa vastu mh Liigvalla, Nõmmküla ja Piibe küla. Kirikukihelkond rajati XIII saj II poolel. L Kettuneni järgi on nimi algselt *Koikero või midagi sarnast. Ta pakub välja ka isikunime *Koiroi (sõnast koer), kuid see ei sobi lisasilbi tõttu nimes. Nime esmased kirjapanekud viitavad üldse la-lõpulisele nimele, alles XV saj ilmuvad allikatesse r-ga nimed. – MJ
BHO: 338; ENE: IV, 45; EO: 189; Hupel 1774–1782: III, 510; LUB: III, 475a; Markus 2009: 12

Kohala-Eesküla [kohala-`ees‿küla] ‹-`külla› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Kohala mõis), 1241 Kwalæ (küla), 1489 Coall, 1796 Kohhala, u 1900 Кохала.  C3
● Kohala küla nimetati Kohala-Eeskülaks 1997, enne seda 1977–1997 moodustas ta Kohala asundusega ühise Kohala küla. Nime kirjapaneku juures on mainitud XIII saj vasall Albern de Kokæl, kelle lisanimi võib olla samuti Kohala varasem nimekuju. P. Johansen on lisanime samastanud VNg Koilaga. Kohala küla osteti Toomla mõisalt (Thomel) XVI saj mõisale, mille saksakeelne nimi oli Tolks, ning eesti keeles kandus Kohala nimi järgnevalt üle ka mõisale. L. Kettunen, kes on ekslikult küla paigutanud Paidesse Järvamaale, on nimele võrdluseks toonud koha (tegusõnast kohama), koha ’hahk’ ja koha ’kohakala’ (sm kuha). Vana la-liitelise kohanime algusosa võinuks olla isikunimi ja linnunimetused esinesid läänemeresoomlastel isikunimedena. Soome Kuhala aluseks on peetud kalanimetust. Vrd Kohala, Koila. – MK
EO: 77; Joh LCD: 461–462; KNAB

Kohatu1 ‹-sse› Hag – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas, mõis (Kernu mõis), sks Kohhat, 1241 Kuæt, 1249 Kuate, 1541 Coadt, 1725 Kohat.  C2
● Põlisküla, mille kõrvale tekkis Kohatu mõis (mainitud 1475). Al 1784 Kernu mõisaga samade omanike käes. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus sulandus külaga kokku 1930. a-te lõpuks. Kuigi P. Johansen toob võrdluseks soome kohanime Kuohatti, ei pea L. Kettunen seda usutavaks; parema puudumisel näeb ta seost sõnaga kohatu ’sobimatu’, mis on ehk olnud isikunimi. Küla lääneosas paikneb ↑Kernu mõis; selle ümber 1920. a-tel kujunenud asundust nimetati 1937. a-st Jõekülaks, ilmselt sealse Lümandu jõe järgi. Kohatuga liideti see 1977. Vrd Kohatu2. – PP
EAA kinnistud; EO: 247; ERA.14.2.713 (Kernu vallavalitsuse kiri 17. II 1939 nr 28/611); Joh LCD: 455; LCD: 41v; Rev 1725/26 Ha: 259

Kohatu2 ‹-sse› Kul, Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Kohhat, XVI saj I poolel Cohatto Oloff (vabatalupoeg), ? 1529 Koath (veski), 1689 Kohatta, 1798 Kohhat (mõis).  A4
● Kohatu mõis eraldati Vaiknast ajavahemikus 1726–1733. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti Kohatu külaga millalgi pärast 1940. a-id. Mõis oli Kullamaa, küla Märjamaa khk poolel. L. Kettunen on nime puhul kaheldavaks pidanud võrdlust soome nimega Kuohatti ja toonud võrdluseks eesti kohitsema, kohitud, kohitu, kuid tunnistab isegi, et i-lisi vorme nimest ei ole. Seejärel toob ta kohatu ’ebasobiv, ilma kohata’, mis tema arvates sobiks isikunime täiendiks. Kohatuga on 1977 liidetud Laane ehk Käändalaane (Kul, 1945 Laaneküla, varem Käända asundus). Küla piiresse jäävad endine ↑Käända ja Kütke mõis (Kul). Viimane oli Kohatu mõisa kõrvalmõis. Vrd Kohatu1. – MK
EAA.1.2.941:1644, L 1634p; EAN; EM: 83; EO: 247; Hansen 1900: 179; KNAB; Mellin; Stackelberg 1928: 192

Koikla [`koikla] ‹`Koikla ~ -sse› Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Koiküll, ? 1399 Koykele, 1453 Hans Luse is tho Koykull, Tonoloni Lycklas is tho Coikull, 1592 Koikell, 1645 Koickel, Koickull, Koykul.  C3
● 1399. a kirjapanek ei pruugi olla siinse Koikla nimega ühendatav, aga võib olla. P. Johansen on pidanud seda eesti isikunimeks. XIV saj lõpus oli külas kaks mõisakest. Johansen on küla lähtekohaks pidanud vabatalu. Koikla küla paiknes mõisa kõrval läänes ja XIX saj II poolel oli ta Vanalõve mõisa piirkonnas. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1937 nimetati Põlde külaks. 1977 liideti Põlde Koikla külaga. Külanime lähtekohaks on isikunimi Koik + liide -la või -küla (vrd sks Koiküll). Põlde nimi näib samuti olevat vana, sest XIX saj on Koikla mõisa ja küla vahel sellenimeline küla olnud (1803 ja 1856 Peldeküll). Vrd Koigi. – MK
 EAA.3724.5.1998, L 1;  EAA.3724.5.1999, L 1; EAN; EO: 31, 94; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Johansen 1925b: 101; Johansen 1973: 141, 510; KNAB; LUB: XI, 300; Saaremaa 2007: 121; SK I: 113

Koila3 [`koila] ‹-sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis), 1241 Kokæl (küla), 1296 Cokgele, 1479 Koggel, 1498 Koigel, 1744 Koil.  A3
● 1977–1997 oli Kurna osa. VNg Koila küla on arvatavasti andnud nime Koggele või Coyele aadlisuguvõsale, sest Taani hindamisraamatus on mainitud vasalli Albern de Kokæl, lisanime on P. Johansen samastanud siinse Koilaga. Ilmselt oli külanimes XIII saj sulghäälik, st nimekuju oli *Kokila või *Kokela. Sel juhul olnuks -la ees ilmselt varakult laialt levinud isikunimi, mis kujul Cock(e), Kocke, Cockes, Koeck, Koeke on jõudnud dokumentidesse. Teisi nime seletusvõimalusi on käsitletud üle-eelmises nimeartiklis. Vrd Koila1, Koela. – MK
EAN; Joh LCD: 441; KNAB; Stoebke 1964: 38, 39

Koitjärve [`koit‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Käidra ~ `Käidre ~ `Käidruma Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Koitjerw, 1518 Coyttyerffe, 1586 Kautjerve (talu), 1592 Koeitiarw (*Köitjärv), 1594 Keyte Jerue, 1653 Koitjerw, 1840 Koitjerwe, Keidra, 1900 Кейкерве.  A3
● Tallinna linnamõis 1733–1940. Algselt üksiktalu ja ilmselt nii suur, et juba 1592 on seda nimetatud mõisakeseks (Gütchen). „Eesti mõisate“ andmeil rajati mõis siiski XVII saj II poolel. 1703–1733 kuulus Maardu mõisale. Siis ostis selle oksjonilt Tallinna linn, kes paigutas sinna oma metsavahi. Enamasti oli mõis rendil. Viimane linna metsavaht oli 1903–1943 kirjanik Tammsaare vend Jüri Hansen. Talusid oli mõisal ainult mõni. Aegviidu sõjaväepolügooni rajamisel 1952 mõisasüda ja talud lammutati ning asustus lakkas. Nimi taastati 1997, kuid praegune Koitjärve asub põhja pool Soodla jõge, samas kui ajalooline Koitjärve asus jõest lõunas Anija valla Pillapalu küla maa-alal. Mõis on saanud nime järvenimest. Käidra nime lõpuosa -ra peab L. Kettunen lühenenuks sõnast -järve. Nime algusosa üleskirjutustes on erinevaid täishäälikuid, tähendus ebaselge. J. Kents on venekeelse verstakaardi kujule (Кейкерве) toetudes pidanud nime algkujuks *Käikõrve või *Keikerve, millest on ekslikult tagasi tuletatud -järve, nagu on tehtud Aukõrvest Augjärve ja Aukjärve. Koitjärve puhul ei toeta seda siiski rahvapärane kasutus ega varased kirjapanekud. Praeguse Koitjärve maa-alale jääb Koonukõrve küla (Amb, 1379 Konocorbi), mis kaotati Koitjärvega samal ajal. – MJ
Bfl: II, 129, 145, 667; BHO: 243–244; EM: 62; EO: 168; Kents 1947: 15; KNAB; Koitjärve 2008: 5; Mellin; Rev 1586: 97; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:20; Vilbaste 1956: 211

Koiva1, kohalikus pruugis ka Koiv ~ Koova (Har), Kᵘoju ~ `Kuova (Lei), Koeva (San), Kuiva (Se, Vas) – jõgi Eestis ja Lätis, läti Gauja, 1224–1227 Coiwa ~ Coiwe, 1226 Thoreda, 1248 Coiva; sks Treider Aa, die Livländische Aa.  B3
● Koiva on Läti kõige pikem jõgi (452 km), millest 22 km ulatuses on see Eesti-Läti piirijõgi. XIX saj uurijad on olnud seisukohal, et nimi tuleneb eesti sõnast kõiv ’kask’, mis on Salatsi liivis küu, Kuramaa liivis kõuvõ ja kȭvaz. See seletus ei ole tõepärane sõnade tüvevokaali tõttu, milleks on enamasti o või u. Veel on pakutud, et nimes võiks sisalduda sõna koib ~ koiv : koiva ja sel juhul oleks tegemist võrdlusnimega (jõgi nagu koib maastikus, mille kaldaid mööda sai jalgsi käia), ent Koiva on veel üsna hiljuti olnud parvetatav jõgi, nii pole olnud põhjust selle kaldal jalgsi matkata. V. Reiman on arvanud, et kuna rahvalauludes esineb nimevariant Kuiv, on tegemist „kuiva“ jõega. Koiva on suhteliselt suur jõgi, mis ei kuiva päriselt ära mitte kunagi, seetõttu ei ole „kuiva“ motiiv usutav. Läti uurijad on nime aluseks pakkunud leedu sõna gaujá ’kari, rahvamurd, hunnik’ või läti govs ’lehm’ vms, ent ükski seletus pole piisavalt põhjendatud. Mitmed uurijad peavad kõige tõenäolisemaks seletust, et läti Gauja võiks tuleneda indoeuroopa tüvest gou- ’kisendama’ ja viidata häälele, mida jõgi teeb. W. Schmid toob nimenäiteid, mis esinevad nii Lätis, Leedus kui ka vanapreisi aladel ning kuuluvad Gauja nimega samasse pessa, seega võib tegu olla muinaseuroopa või balti tüvega. Schmid võrdleb Gauja nime saksa sõnaga Gau, mis tähistab harilikult piirkonda orus vee ääres ja võib olla germaani keeltes substraatne sõna. Kohanimede põhjal võiks selle tähendus olla ’maajõgi või jõgi, mis viib orgu asulate juurde, kuid pole liikumisteeks kuhugi kaugemale’. Muistne nimeandja võis ehk võrrelda Koiva (Gauja) jõge lähedal oleva Väina jõega, kuivõrd Väina on muistne tähtis veetee, Koiva aga lihtsalt sisemaale viiv jõgi. Igatahes pole Koiva nimi läänemeresoome päritoluga. P. Kallio on näidanud, et algbalti *gaujā või veel varasem balti-slaavi *gouiaH on laenatud algläänemeresoome *Koiva nimeks ja mitte vastupidi. Kui nime etümologiseerida indoeuroopa tegusõnatüve *ģhou- ’valama, kallama’ kaudu, peab see olema tekkinud mingis centum-tüüpi indoeuroopa keeles ja olema laen ka satem-tüüpi balti algkeeles. Saksa traditsioonis on jõenimi Aa (= Skandinaavia å) tähistanud lihtsalt mingi piirkonna suurt jõge, Koiva puhul Liivimaa kõige suuremat jõge. Nimevariant Treider Aa ja teised sarnased kujud viitavad Turaida linnusele. – MF
Bušs 2003: 27–29; ENE-EE: III, 123; HLK: 62; Kallio 2015: 38–48; Kluge 2002: Gau; KNAB; Koivulehto 1986: 170; LGU: I, 4, 19; Reiman 1916: 25–32; Schmid 1998: 145–153

Kolepi [kol´epi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kol´ebi Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1684 Kollio Iwan Peep, 1765 Dorf Koljo Pebo, 1805 Collepi, 1839 Kollibi.  A2
● Kolepi küla sai laiemalt tuntuks kui Vastse-Kasaritsa valla ühe koolimaja asukoht XIX saj keskpaigast. Külanimi on lühenenud Kol´o Peebu nimest. Kasaritsas XVII saj väga levinud lisanime Kol´o kohta ↑Kolo². Kolepiga on pärast 1945. a kokku arvatud ida pool paiknev Vadsa küla, 1977 liideti Soe ja Soemõtsa (Soemetsa) küla. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:27, L 23p; EAA.567.2.783:6, L 5p; Rücker

Kolga2 ‹`Kolka ~ -sse› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), 1609 Kolcka Luko Christer, 1687 Kollka, Kolka Laße Henrich, 1668 Kollka By, 1782 Kollga, 1798 Kolga, 1834 Koljakülla.  A3
● Nimi põhineb sõnal kolk : kolga ’nurk; kõrvaline koht; heinamaasopp metsade vahel ja jõekäärus; põld metsade ja heinamaade vahel’, ’maakoht, -nurk, külaosa’, kolgas : kolka ’metsanurk, kõrvaline maakoht’. Kolgaga on 1977 liidetud ↑Võnkküla. – MK
BHO: 245; EAN; HK: 90

Kolo2 [kol´o] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Kolu Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Kollo Hendt, 1638 Kolly Hint, 1684 Kollokülla, Kollo Cärsten Kylla, 1765 Dorf Koljo.  A2
● Liideti 1977 Mõisamäe külaga. Vastse-Kasaritsa kahest Kolo (Kollo) külast XVII saj lõpus säilitas see küla lõpuks algse täiendamata nime (vrd Koloreino). Nimeosise kol´o või kol´u (kirjasõnas varem Kollo või Koljo) tähendus ja päritolu pole selge. Lõuna-Eestis levinud lisanime näol pole ilmselt tegemist sõnast lähtunud nimega, vrd kol´u ’veski täitelehter’. XVII saj on Võhandu jõe keskjooksu Kääpa kandis nimetatud *Kol´o jõeks (Kollio jeggi). Nime vasteist on usutavaim muistne isikunimi, A. V. Forsmanil nt kujul Koljo. Samas võib sellel läänemeresoome isikunimel olla kokkupuudet ja segunemist germaani Collibertuse nimest lähtunud teisenditega, nagu vanataani Kolle, Kol, Koli. Vrd Kolu, Kolli. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:34, L 28p; EAA.1268.1.401:3, L 1p; Rev 1624/27 DL: 90; Rev 1638 I: 202; Stoebke 1964: 154, 165

Kolu1 ‹-sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1448 Collo (küla), 1659 Kollo (küla), u 1900 Колу (küla).  C2
● L. Kettunen võrdleb Kolu-nimesid sõnaga kolu (’õõnsus, auk; urgas; lohk, nõgu’, ’aru(kas)’, ’kolumats’ jne), kuid peab tõenäolisemaks, et need pärinevad isikunimest. Eesti isikunimena on näiteks võinud esineda Kolle. Küla saunadest koosnevat osa (1970. a-tel Kolu II) on kutsutud ka Kadaka külaks ja Tõkke külaks. Vrd Kolu2, Kolu3, Kolu4. – TL
Bfl: I, 195; BHO: 248; EO: 290; EVK; KNAB; Stoebke 1964: 39

Kolu2 ‹-sse› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, ? XVI saj I poolel Kollo, 1568 Collo.  A1
● XVI saj küla Särevere vakuses Türi-Alliku mõisa järgi. 1615 on mainitud veel küla (Colloby), Kolu mõis oli olemas 1639. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Koluga on 1977 liidetud ↑Kõltsi ja ↑Toravere küla. Vrd Kolu1, Kolu3. – MK
Archiv für die Geschichte: V, 321; BHO: 247; EAA.1.2.938:32, L 31; EAN; KNAB; Ungern-Sternberg 1912b: 448

Konju ‹`Konju ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, mõis, sks Raustfer, ? 1442 Komen, 1444 Conyen, Konyen (küla), 1687 Konoby, 1796 Konjo (küla).  C2
● Konju mõis rajati XVII saj I poolel, kohta on mainitud 1498 (Rousfer, Raustfer). Mõis oli Edise kõrvalmõis, oma eestikeelse nime sai ta Konju küla järgi, ka saksakeelne nimi on eesti päritolu. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale asundus, mis pärast 1945. a liitus Konju külaga. Konju nime tähendussisu on teadmata, võiks küsimärgiliselt oletada, et ta liitub alggermaani Kunja-nime muganditega. Konju mõisa vabatküla oli maanteest lõunas Moonaküla (1926); küla lõunaotsas on endine Rikandi küla (taluna 1844 Rikkandi, külana 1970). 1977 liideti Konjuga Melgapõllu (1892 Melgapöllo, külanimena 1970). Vrd Rausvere. – MK
BHO: 491;  EAA.3724.4.1602, L 1;  EAA.3724.4.1603, L 2; EAN; Eesti TK 25; Heintze-Cascorbi 1933: 313–314; KNAB; LUB: IX, 846, X, 32, 33, (2) I, 689; Paucker 1847–1849: II, 31

Koogi2 ‹-le› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Saadjärve mõis), sks Charlottenhof, 1688 Kocke Jaak, Kocki Jaack, 1798 Kogi (veski).  B4
● Koogi karjamõis tekkis hävinud *Metsküla karjamõisa asemele Koogi veski kõrvale XIX saj alguseks. 1920. a-test küla. Varem esines Koogi ilmselt talupoegade lisanimena, eesti isikunimena on nt Harjumaal 1564 kirja pandud Koke, D.-E. Stoebkel Cock(e) ja Koeck(e). Tegu võib olla ka saksa perekonnanimega Kock või Koock (= Koch ’kokk’). Karjamõisa saksakeelne nimi Charlottenhof (1839) on suhteliselt tüüpiline naisenime sisaldav kohanimi. Karjamõisa alal oli varem Metsküla (1744 ja 1796 Metzkülla). – PP
BHO: 49; Hupel 1774–1782: III, 246; PTK I: 82, 139; PTMT: III, 588

Koogiste ‹-sse ~ -le› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lelle mõis), 1638 Kokiz Michel ein Curländer (talu), 1795 Kogiste Iahn, 1923 Koogiste (küla).  B2
● Küla on nime saanud isikunimelisest talunimest või lisanimest, vrd isikunimesid Kogge, Koggi, Kocke, mis on olnud levinud Läänemaal ja Pärnumaal. Koogistega on 1977 liidetud Matsimurru (1922) ja ↑Vallastu küla. – MK
EAA.1865.3.294/1:9, L 8; Rev 1638 II: 15; ÜAN

Koonga [`koonga] ‹`Koonga ~ -sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis, sks Kokenkau, 1449 Cokencayve (mõis), 1546 Kokenka.  C4
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. M. J. Eisen on osutanud, et nimi oli algselt kaheosaline ja on pakkunud vasteks kook : koogu ja kau ’kaev’, ise küll kaheldes. L. Kettunen on järelosa suhtes sama meelt, kuid algusosa vasteks esitab kõhklemisi kogu. Küllalt vana kohanime puhul tuleks arvesse ka isikunimi, vrd Koke, Kocke. L. Tiik on tuletanud isikunimed Kokk ja Kukk nimest Habakuk. – MK
Bfl: I, 1284; BHO: 244; Eisen 1924b: 144; EO: 35; LUB: X, 561, § 2; Tiik 1977: 286

Kopli4 [`kopli] ‹`Kopli ~ -sse› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas, 1515 Teghel Coppel, 1689 Tegel Koplet, 1732 teiliskoppel; sks Ziegelskoppel.  B1
● Tallinna ajalooline asum samanimelisel poolsaarel. Keskajal suurim Tallinna kinnistu, nime saanud Kopli mõisa järgi, kus peeti linna kariloomi. 1365 on mainitud telliselöövi, 1372 on teateid koplivahtide (koppelman) kohta, 1415 on mainitud Kopli kaluriküla. Telliselöövi järgi nimetati piirkonda ka Telliskopliks. Koplit on jaotatud neljaks allasumiks: Bekkeri ja Vene-Balti (kunagiste laevatehaste järgi), Neeme (aedlinn, 1930 rajatud tänava järgi) ning Telliskopli (kunagise mõisa lähem ümbrus). – PP
 EAA.1.2.C-III-2; Johansen 1973: 228, 329, 503; Kivi 1972: 46; Tallinn 2004: I, 230–236; Thor-Helle 1732: 309

Korba ‹-le› Ann – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Viisu mõis), 1626 Currema, 1627 Korb, 1686 Kurpa oder Kurema (veski), 1726 Korps (küla Viisu mõisa all), 1796 Korba (küla).  C4
● XVII saj loeti Korba Peetri khk-s olevaks. Küla on kuulunud Silmsi mõisa alla, hiljem oli seal Viisu mõisa kõrvalmõis. Nimi on problemaatiline, võimalik, et tegu on siirikuga (vrd Einmanni mõisa saksakeelset nime Korps), nime tänapäevakujuga sobiks nt korp : korba ’kärn, puukoore väline surnud osa’, kuid see võib olla ka rahvaetümoloogia. Einmanni varasem nimi Korps seostub pigem sõnaga kõrb : kõrve ’suur mets’. 1977 liideti Korbaga ↑Tänjala küla. Vrd Kursi4. – MK
BHO: 255; Rev 1725/26 Jä: 116; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:22; Ungern-Sternberg 1912b: 465

Kose1 ‹-le› Kos – alevik Harju maakonnas Kose vallas, kirikumõis, sks Kosch, 1241 Cosius (küla), 1346 Koschal (mõis, veski), 1379 Coskel, 1639 Koschke, 1726 Kosch (küla), 1796 Kosch (kirik, kirikumõis), Kosse (küla, veski, kõrts).  C2
● Muistne asulakoht. XIII saj I veerandi lõpu paiku rajati Kosele kirik. 1346 on teateid vesiveskist. Al 1642 kuulus Kose küla Ravila mõisale. XIX saj lõpus hakkas kujunema Kose alevik. Tõenäoliselt tuleneb nimi sõnast kosk : kose, toetuseks asjaolu, et asulast voolab läbi kärestikulise sängiga Pirita jõgi. L. Kettunen on võimalikuks lähtealuseks pidanud ka isikunime Kosk(i). Saksakeelne nimekuju Kosch on arvatavasti tulenenud vormist Kosk, tähejärjendit sch hääldati alamsaksa keeles sk-na. Kose aleviku lõunaots Tallinna–Tartu maantee ääres on tuntud Kose-Risti nime all. Vrd Kose3. – TL
Ariste 1969: 1–2; Bfl: I, 48; BHO: 258; ENE-EE: V, 75; EO: 256; Joh LCD: 449–450; Johansen 1932: 22; Rev 1725/26 Ha: 317

Kose-Uuemõisa [kose-uue‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Kos – alevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neuenhof-Kosch, 1340 Nova curia (mõis), 1413 Hof zu dem Nyenhofe (mõis), 1704 Gut Nienhoft im Kossichen (mõis), 1796 Neuenhof, Ue M. (mõis).  C1
● Mõisast on teateid a-st 1340. Mõisasüdamesse tekkis 1920. a-tel Uuemõisa asundus, millest pärast Teist maailmasõda kujunes alevik koos eristava täiendiga Kose-. Nimi tuleneb sõnadest uus : uue + mõis : mõisa. P. Johansen kirjutab, et arvatavasti asus läheduses muistne Tapawolkae küla (1241, nimi säilinud põllunimes Tabaaru ja Tabase talu nimes; hiljem samas *Hiiepere küla), kuhu esmalt võidi mõis rajada ja mis uue mõisa (Nova curia) ehitamise järel hävis. Vrd Liiva1. – TL
Bfl: I, 112; BHO: 381–382; Joh LCD: 615–617; KN; KNAB; Mellin

Kosova ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kosuva Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1796 Karlsburg (karjamõis), 1812 Carlsberg, 1826 Karlsberg, Kossowa-M, 1925 Kosuva.  B3
● Kosova oli Ahja mõisa karjamõis, millest pärast maareformi sai asundus ja 1939. a paiku küla. Nimi näib olevat vene päritolu (‹ Косово). Kosovaga liideti 1977 Pilpakülä, kus kõigil majadel olnud ühtemoodi pilpakatused. Lülletemäe järgi kutsuti ka Lülletekülaks. Loodepoolsemate talude rahvapärane nimetus on Kelmikülä, kuna seal elanud pikanäpumehed. Kosova põhjaosas on Moloka ehk Sonnatari kurm (1688 Sontor Matz). 1758 ja 1816 kuulus see Ahja Vanamõisa, 1818–1858 Ahja-Metsküla alla, 1920.–1930. a-tel on olnud ka omaette Sonnatari küla. Talud on muust maailmast võrdlemisi eraldatud, aga jõukad, seetõttu on kurmu pilkamisi kutsutud ka Saksakurmuks ja Sandikurmuks. – MJ
BHO: 185; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; Rootsmäe 2016: 491, 499, 573–574; Simm 1972: 289; Simm 1973: 47–48, lisa 57; Simm 1977: 120

Kostivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kostevere Jõe – alevik Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Kostifer, Kostfer, 1241 Kostæueræ, 1379 Costiuere, 1424 Kostevere.  A3
● Mõisat koos küla ja veskiga on mainitud 1379. Keskajal kuulus mõis pikka aega Pirita kloostrile, pärast Põhjasõda keisrinna Katariina I-le. Tollal on mõisal olnud venelasest valitseja, mis ehk selgitab segadust talupoegade kirjapanekul revisjonides. 1731 mainitud дворцовые крестьяне ei pruugi tähendada seda, et need talupojad kuulusid Kadrioru lossi alla või osalesid selle ehitusel, kuna see tähendab vene keeles lihtsalt õukonna või keisrikoja talupoegi. Mõisa kõrval olnud küla oli väike ja talud XVIII saj-st kirjas hajataludena. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel oli arvel asundina, al 1977 alevik. Nime varasemad kujud on olnud üldiselt Koste-algusosaga nagu ka rahvapärane kuju, i-liseks on ametlik nimi muutunud ilmselt saksakeelse mõisanime eeskujul. L. Kettunen viitab sõnale koste (‹ kostma), kuid peab võimalikuks ka P. Johanseni võrdlust soome isikunimega Kostia, juhul kui see küllalt vana nimi on. Ka J. Jõgever ja tema järel E. Kasenurm võrdlevad nime algusosa soome sõnaga koste ’jõetüünus, jõehaud’. Soome etümoloogiasõnaraamatud annavad sellele mitmeid kose või jõega seotud tähendusi ning võrdlevad eesti sõnaga koste ’vastukaja’. Sõna kosteranta, mis esineb ka karjala ja lüüdi keeles, tähendab tuulevarjus olevat randa. Kostiranna küla nime võiks pidada tulenevaks Kostivere nimest (vrd 1923 Kostivere-Ranna), kuid eelöeldu valguses on sisemaa küla Kostiveret hakatud nimetama ehk ranna järgi. Küla ja selle juurde kuuluv rannaala on sageli kandnud algusosas sama nime (vrd Kaberla ja Kaberneeme), Koste- on võinud saada lisaks küla tähistava -vere. Kostiranna küla nimetamine Kostivererannaks on mõisapoolne vaade, Kostivere küla on aga vanem kui mõis. E. V. Saks seostab samuti nime sõnaga koste ’kaja’, mis on põhimõtteliselt õige, kuid edasine sidumine sõnaga kostak ’oraakel’ kuulub fantastikasse. Rahvasuus on nime ühendatud ka sõnaga kost : kosti, st külas kostil käimisega. Vrd Kostiranna. – MJ
BHO: 259;  EAA.1.2.C-III-3;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; ENE-EE: V, 97; EO: 277; Joh LCD: 451; Jõelähtme 2010: 101–103; Jõgever 1913: 164; Kasenurm 1948: 10; KKI MT: 354: 9; LCD: 45v; Puss 2011: 18; Saks 1974: 69; SKES: II, 223; SSA: 410; Välk 2009: 6

Kosu ‹`Kosku› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1379 Cosko, 1798 Kosso.  C3
● Hajatalude alale jääv küla, mida XIV saj on nimetatud kolme adramaaga külaks. Pärimuse järgi olevat küla asemel vanasti olnud mõisataoline suur talu, mille peremees kinkinud Kuusalu kirikule kella. Selle talu järgi saanud küla nime. Talu on võinud saada nime lähedal voolava Kosu oja järgi. Hilisemal ajal külas enam Kosu talu pole nimetatud, kuid Lõpe talu põllul on muistne matusepaik Naerismägi, mille juures olevat olnud suur kivi. Vrd Kooskora. – MJ
BHO: 260; Johansen 1932: 24; KN; Mellin; Vilbaste 1956: 140–141

Kristiine ‹-sse› – Tallinna linnaosa, 1686 Christinen Dahl, 1689 Christinadahl, 1732 Kristiindalid; sks Christinental.  B2
● 1993 moodustatud linnaosa sai nime Kristiine heinamaa järgi. Nimi on pandud Rootsi kuninganna Kristina (Christina) järgi, kes 1653 kinnitas Toompea lossivõimude ja Tallinna rae vahelise piiritüli lahendamise kokkuleppe. XVII saj rajati sinna palju suvemõisaid. Tänapäeva Kristiine linnaosa koosneb ↑Järvest, ↑Lillekülast ja ↑Tondist. – PP
BHO: 500; EAA.1.2.940:1196, L 1181;  EAA.1.2.C-III-2; Tallinn 2004: 241–242; Thor-Helle 1732: 309

Kuhjavere ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Jaska mõis), 1584 Chuiawer (küla), 1599 Choyawer, 1782 Kuhjafer.  C4
● Nime tänapäevakuju järgi otsustades võiks lähtekohaks olla kuhi : kuhja, kuid see võib olla ka rahvaetümoloogia. Oletada võiks ka Kui(v)a- moondumist osiseks Kuhja-. 1782 on kirjas juba Kuhjafer. Vrd Kuiavere. – MK
Hupel 1774–1782: III, 317; PA IV: 171; P XVI: 225; Weske 1877b: 17

Kuimetsa [`kui‿metsa] ‹-`metsa› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis, sks Kuimetz, 1241 Quiuames (küla), 1345 Cuywemetze, 1586 Kuymetz.  C3
● Kuimetsa mõisat on mainitud 1345, mõis kuulus XIII saj lõpust alates Mihkli nunnakloostrile, a-st 1651 Eestimaa Rüütelkonnale. Mõisasüdame ümber 1920. a-tel tekkinud asundus liideti Kuimetsa külaga 1977. Nimi tuleneb sõnadest kuiv + mets. Küla kaguosa on endine Ees-Põlliku, ka Põlliku-Eesküla (1725 Espollico Hans), mis omaette külana kadus pärast Teist maailmasõda. ¤ Vt nimepärimust ↑Vana-Kaiu alt. – PP
EO: 237; Joh LCD: 559–560; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 297

Kuiste [`kuiste] ‹`Kuiste ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuisti Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Sassi mõis), 1453 Cujus, 1469 Kuyes, 1798 Kuist.  A3
● Nime arengut on E. Koit kirjeldanud reana Kuivane › Kuivaste › Kuivste › Kuiste. Teise võimalusena võib nime lähtekohaks olla isikunimi, vrd eesti alalt registreeritud Kuy. – MK
Koit 1962: 235; SK I: 128

Kullavere ‹-`verre ~ -sse› MMg – paik (küla) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1408 Cullavere, 1599 Kuliawer, 1624 Kullafer (veski).  A2
● Kullavere talust väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1922 (ent külana olnud siiski ka varasematel sajanditel). Liideti 1977 Ruskaverega. Nime algusosa tuleneb sõnast kuld : kulla, mis on võib-olla esinenud isikunimena. – PP
EO: 302; KNAB; PTK I: 90; P XVI: 119

Kullimaa1 [kulli‿`maa] ‹-le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1731 Kullima tönnis (talupoeg Vändra mõisa all), 1795 Cullima Ado (talu), 1923 Kullimaa (küla), 1970 Kullimaa I.  B4
● Lisanimi Kulli esineb Vändras juba XVII saj. Kullimaad on varem nimetatud ka Pumbioja külaks (al u 1939) ja Alt-Massu külaks ehk Massu-Altkülaks (1797 Masso, 1839 Massau). Idaosas Pärnu jõe ääres oli 1930. a-tel Piista küla (↑Rahnoja). Vrd Kullimaa2. – MK
EAA.1865.3.297/4:22, L 22; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Mellin; Rev 1638 II: 13; RGADA.274.1.193:850, L 845; Rücker; ÜAN

Kulna [`kulna] ‹`Kulna ~ -sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Lehola mõis), 1219 Culdale, 1241 Guldan (küla), XVI saj Gulden (vakus), 1536 Kullena.  C1
● XVII saj löödi küla lahku, pärast seda tekkisid küla osadest Maantee ja Ülenõmme küla. XVIII saj algul oli jagatud Keila ja Lehola mõisa vahel, sajandi teisel poolel ühendati taas Lehola alla. XX saj II pooleks oli Ülenõmme liitunud Maantee külaga. Kulna küla moodustati taas 1977, liites Maantee ja Sassi küla (viimane kuulub praegu Niitvälja piiresse). P. Johansen on nime algkujuks pakkunud *Kulda-la või omastava vormi *Kuldan isikunimest Kulda. L. Kettunen on oletanud, et -na külanimes võib olla vana kohakäände funktsiooni kandev järelliide. Kulnaga on 1977 liidetud veel osa Keila külast (u 1900 Кегель). Selle Keila linna piiril paiknevat Tammermaa talu on P. Johansen pidanud üheks võimalikuks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud küla Tarvameki asupaigaks. Vrd Keila2. – MK
EAN; EO: 146; Joh LCD: 339–340, 617; KNAB

Kumma [`kumma] ‹-sse ~ -le› Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), 1241 Compayas (küla), 1412 Kummes, 1441 Cumbas, 1558 Kummes.  A4
● P. Johanseni järgi tekkis hiljemalt XV saj Vredenbeke suguvõsale kuulunud maal *Mõisaküla (1412 Moisenkül), millega koos on 1488 mainitud ka Kummat (Kumis). Hiljem, nt 1558, nimetati sageli „mõlemat Kumma küla“. 1705 on Rootsi-aegsel kaardil „alumine ja ülemine Kumma“ (unter Kumma, ober Kumms), neist ülemine vastab praegusele lääneharule. Teine oletus on, et Kumma külaga on kokku sulanud mitte Mõisaküla, vaid Kiiu küla (1441 Kide, 1488 Kyde), praegu talu Kumma idaharus. Kumma nime võiks ehk seletada sõnaga kumb : kumma tähenduses ’mõlemad (külad)’, kuid tõenäolisemalt soome keeles säilinud sõnaga kumpu ’kink, küngas’, kui samastada see varasema „ülemise Kummaga“. Vanimas kirjapanekus kajastub ilmselt mingi kadunud järelosa (nt oja), mis lühenemisel on põhjustanud nime III välte. – PP
Bfl: I, 111, 175, 1479; BHO: 270;  EAA.1.2.C-IV-102; Joh LCD: 143; LCD: 41v

Kuninga1 ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), ? 1500. a-tel Kuninca, 1543 Cunnica (vakus), 1575 Kunniel, 1624 Kuennil (küla), 1638 Kunning, 1839 Kun̄inga.  B3
● 1977–1997 oli Roodi osa. Kuninga nime lähtekohaks on kuningas : kuninga, mis kohanimedes võib tähistada kunagisi vabatalupoegi. XVI saj elaski vakuses vabatalupoeg Cunnica Mick. Kohati võis Kuningas esineda ka isikunimena. – MK
Beiträge 1874: 395; BHO: 272; EAN; Johansen 1925a: 4, 6; KNAB; PTK I: 93; Rev 1624 PL: 28; Rev 1638 II: 19; Stackelberg 1928: 146, 147

Kupna [`kupna] ‹-le› VJg – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, 1241 Cupanal (küla), 1645 Kupna (mõis), 1726 Kuppna (mõis).  A1
● Algne küla mõisastati XVII saj, XIX–XX saj vahetuses oli Kupna kõrvalmõis Küti mõisa juures. 1920. a-test asundus, 1940. a-test küla, 1977 liideti Viru-Jaagupi alevikuga. Varem mõisa juurde kuulunud Kupna-Väljaotsa küla on liidetud ↑Kannastiku külaga. L. Kettunen on välja pakkunud kaks nimeseletust. Esiteks moodustas ta algvormi *Kuppana, millest alalütlev on *Kuppanal. Sellega võrdles ta sõnu kupp : kupa ’üles keema’ ja soome sõimusõna kuppana, mis võinuks esile tulla isikunimes. Teiseks pakkus ta nimest algvormi *Kupun-alla, vrd kupp : kupu ’kuhi, küngas’. – MK
EO: 139; Joh LCD: 458; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 217

Kuremaa [kure‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kurema Pal – alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Jensel, 1582 Korymek, 1588 Curomegga, Curro Moizam alias Jenzel, 1627 Curro Moisa oder Jensel, Kurromeggi (küla).  B2
● Mõis on tekkinud hiljemalt XVI saj küla asemele. 1921. a tekkis Kuremaa asundus, mis 1977 muudeti alevikuks. Nagu näha, eksisteerisid paralleelselt nimed *Kuremägi ja *Kuremõis. Hiljem sai neist üks nimi *Kuremäe, nii mõisa kui ka küla nimena, milles hiljem asendus järelosa järjendiga -ma(a). Selline muutus kohanimedes on küllalt levinud. Kurg on esinenud ka isikunimena. Varasemates kirjapanekutes on 2. silbis o, mistõttu lähtesõnana võiks kõne alla tulla ka kuru. Mõisa saksakeelse nime Jensel päritolu on teadmata. – MK, VP
EO: 116; Liitoja-Tarkiainen 2000: 81; PA I: 104; PTK I: 39, 93; Tartumaa 1925: 349

Kuremaa järv [kure‿`maa järv] Pal – järv Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, 1627 Curre Jerwe.  B2
● Ühe kirjapaneku põhjal võiks ju oletada, et eksisteeris ka nimi *Kurejärv. Hiljem on kasutusel asulanimest moodustatud nimi. Järv on üks Vooremaa suuremaid. – VP
ENE-EE: V, 222; PTK I: 93

Kuri ‹-sse› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1609 Kuris Cornelius, 1688 Kuriskylla, Wähä Kuri Bengt, Wäha Kuri Pafwell, Stora Kuriß, Lilla Kuriß, 1798 Kurri (küla).  C2
● Nimega võib võrrelda sõnu kuris, kuristik, kurismus, kurist, kuristus, kurissuu ’karstiauk’. Nii P. Ariste kui ka L. Kettunen ühendavad päritolu mõttes Kuri, Kurisu ja Kurisoo nime. L. Tiik on arvanud, et lisanime Kuri aluseks võib olla ka isikunime mugand Kurries, Kurri täisnimest Gregorius. – MK
Ariste 1938b: 15; EO: 26; HK: 101; Tiik 1977: 286

Kurista1 ‹-le› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Kurrista, 1424 Coristal (mõis), 1611 Kurisza, 1695 Kurrista.  A2
● Mõisast on teateid XV saj-st. A-st 1922 Kurista asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen on nime tuletanud tegusõna kuristama tegijanimest. Jõgeva valla Kurista lähteks on ilmselt olnud mõisa omaniku perekonnanimi (Coristel). Tänapäeva kuju on nimi saanud eesti keele kõnelejalt. – VP
BHO: 276; EO: 210, 231; LGU: I, 223; PTK I: 94; Tartumaa 1925: 251

Kurista2 ‹-le›, kohalikus pruugis Korista ~ Koristaja ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas, mõis, sks Kurrista, 1582 Korzysc, Korzysci mlyn (küla, veski), 1584 Korzysc (veski), 1588 Korista Meczkula, 1627 Koreste kuella, 1675 Korista külla, 1684 Korrista Hoff, Korrista Kylla, 1690 Currista, 1729 Kurrista Moisa, 1925 Kurista (Korista).  B2
● Nime esimesed kirjapanekud on võõrapärased ja tähistavad ka veskit. Kuid juba 1588 on mainitud Korista Metsküla, kus nimi esineb tänapäevasel kujul (Mocykilla eraldi külana ka 1582). J. Simm seda nime ei maini. Ka 1592 esines nimi täpselt samal kujul ja järgnes loendis Hammaste külale, mille naaberküla Kurista ongi. L. ja I. Rootsmäe andmeil oli Kurista Ahja mõisa abimõis juba XVII saj (pärast 1638. a). Sai iseseisvaks 1749, olevat asunud 1,5 km idas Saarepäälsel, kust toodi 1760.–1770. a-tel praegusse asukohta. Vanale mõisakohale rajati Saare karjamõis. „Eesti mõisate“ andmeil eraldati Ahjast XVIII saj I poolel. 1920. a-tel tekkis Kurista asundus, mis pärast 1945. a muutus külaks. Mõisast lõunas olnud Kurista küla nimetati 1942 ↑Rookseks. Simm toob ära 1638. a revisjoni märkuse, et Poka (Heido Hoff) mõisa juurde on kuulunud maa-ala nimega Nachtell, mida aga praegu vene nimega Korrista kutsutakse ning mis kuulub nüüd Ahja mõisale. Nachtel on olnud Poka mõisa üks varasematest nimedest, revisjonis toodud märkus jääb natuke ebaselgeks, ka on teisal Ahja mõisa all mainitud Korista kylla. Simm märgib, et nimele pole sobivat vastet vene sõnade hulgas, kuid võrdleb siiski sõnaga корысть ’raha-, rikkuseahnus’. L. Kettunen peab võimalikuks nime tuletamist sõnast kuristaja (tegusõnast kuristama). kuid rahvapärases nimes on esimeses silbis o; u on põhiliselt XVIII saj üleskirjutustes, see tundub olevat fikseerunud mõisanime kaudu. Tegijanimi näib nimi siiski olevat, tegemist on kas lisanimega Koristaja või on tegijanimi rahvaetümoloogiline tõlgendus vene-poola nimekujust. Kuristaga liideti 1977 Paluküla (piirnes Haaslava vallas oleva Palukülaga, kuid oli sellest metsaga eraldatud). Kurista idaosas on endine Saare karjamõis (sks Alexandershof). Vrd Poka. – MJ
BHO: 276; EM: 99; EO: 231; PA I: 55–56, 259; PA II: 426; Rev 1624/27 DL: 51; Rev 1638 I: 242, 305; Rootsmäe 2016: 305–306, 336; Simm 1972: 289; Simm 1973: 51–52, lisa 61–62; Tartumaa 1925: 476

Kurisu ‹-le› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Lauka mõis), 1564 Kwrwese Bencht, 1565 Bengtt Kwrisw, 1576 Kurris Andreiß, 1583 Curiaß Andreß, 1636 Kuriuße, 1666 Kurjuße Matz, 1688 Kurißby, Kuriso Hanso Peter, 1693 Kurrisu Petri Jürgen, 1727 Kurrisso Jüri, 1798 Kurriso.  C2
● Nii P. Ariste kui ka L. Tiik toovad külanime lähtekohaks sõna kurisu, kuris, vrd kuristik, kurismus, kurist, kuristus, kurisuu ’karstiauk’. L. Kettuneni etümoloogia kuri : kurja ei ole otsene lähtekoht, kuid rahvaetümoloogia seisukohalt (kurisu – „kuri suu“) on 1564., 1636. ja 1666. a üleskirjutused sellega võrreldavad. Külas on suur karstilehter. Vrd Emmaste-Kurisu, Kuri. – MK
Ariste 1938b: 34; EO: 226; HK: 102; Tiik 1970a: 608

Kurna1 ‹-le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Cournal, 1241 Queronoiæ (küla), 1384 Koiranea, Koironia, 1586 Kornall, 1697 Cornall Hoff.  C4
● Kurna mõisast on teateid 1384, selleks ajaks oli küla kadunud. 1920. a-tel tekkis asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnadest koer + oja (*Koiranoja), kuigi selle hilisem häälikuline teisenemine pole päris reeglipärane. Mõisat on eesti keeles endiste omanike järgi nimetatud ka *Treia mõisaks (1732 Treja mois, XIV–XVII saj omanike Treidenite järgi) ja *Väärse mõisaks (1732 Wäarse mois, XVII saj omanike Fersenite järgi). – PP
 EAA.1.2.C-I-21; EO: 137–138; Gustavson 1978: 11; Joh LCD: 559; LCD: 47v; Rev 1586: 85; Thor-Helle 1732: 310

Kuru2 ‹-le› Amb – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Kuru mõis), 1507 Curgewammes, Corgewannes, 1564 Kurwambs, 1588 Kurro, 1682 Johan Kurru Wochmes (isikunimi).  A1
● 1472 sai vabatalupoeg Hanten von Curwemsz Kuru küla lääniks. Dokumendis pole siiski mainitud küla, vaid talupoja nime. Külanimi on esmakordselt teada a-st 1507. 1534 on mainitud Kuru küla ja mõisat (hofe tho Curwemsz), kuid hiljem mõis nähtavasti mõneks ajaks kadus. Pärast 1637 rajati Kuru küla asemele uuesti mõis. Mõisa maadele loodi 1920. a-tel asundus, mis liideti 1977 Räsna külaga. Praegune Kuru küla vastab varasemale Kuiavere külale (XIV saj lõpul – XV saj algul Kuiauer, 1564 Kuÿeuer, 1883 Kujawere), mis kuulus Kuru mõisale lahustükina Jootme külast põhjas ja mida hakati Kuruks kutsuma XIX saj lõpul. Küla liideti 1977 Jootmega, ent taastati 1998. Kuru nimi oli lühenenud juba XVI saj alguseks varasemast nimest, tõenäoliselt sõnadest kuru ’kõrvaline, eraldatud paik (metsas, soos)’ või kurg : kure + võhmas ’soosaar’. *Kuruvõhma nimekuju ilmneb selgemini aga alles XVII saj lõpus ning esimeste kirjapanekute järgi võiks algusosa tuleneda ka sõnast kuri : kurja, vanas tähenduses ’kehv, vaene’. Nii kuru kui ka kuja tähendus on mh ’(karja)tee, -tänav’, kuid see on pigem kokkusattumus. Kuiavere nimi võib siiski olla selle tähendusega seotud. – FP
Bfl: I, 693; Blumfeldt 1957: 39, 41, 43, 47; EAA.1.2.933:93, 100, L 92p, 99p; EES; EMS; Grenzstein 1882–1883; Johansen 1930a: 150; Schilling 1970: 24; VMS; Wd

Kurõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Kurõ‿külä ‹-`küllä›, kirjakeeles varem Kure Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Curi Thomas, 1688 Kurre Tomas, 1820 Puggola-Kurre (küla).  B4
● Kurõ küla oli 1977–1997 Rammuka küla osa. Kurõ (Kure) lisanimi Misso ehk Pugola kolgas on noorem kui Viitka kandis, kus see esines juba XVII saj algupoolel. Tõenäoliselt ongi see lisanimi sealt Rammuka küla naabrusse kaasa toodud. Tänu Kurõ küla naabrusele on hakatud Rammuka küla Varõstõküläks kutsuma. Linnunimetus kurg on Võrumaa talupoegade vanades lisanimedes, hiljem talunimedes hästi tavaline. Mõnikord võib see pärineda muistsest isikunimest, teine kord ka elukoha võrdlemisest kure kui prototüüpse sooasuka elukohaga. Vanade Kure nimede puhul tuleb arvesse veel lisanimi Kurki teises tähenduses ’kurivaim, kurat, tont’, mis on läänemeresoome keeltes olnud käibel kui sõimusõna ja keerdnimetus. Vrd Vatsa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.224:205, L 817; Roslavlev 1976: lisa 2; Saar 2008: 137

Kustja [`kustja] ‹-sse› Hag – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Haiba mõis), 1241 Kustizæ (küla), 1530 Custus, 1707 Kusti (küla), 1725 Köstia Siem (talu), 1816 Kastja (küla).  B2
● Kuigi üldiselt on Kusti-tüvega kohanimed pärit isikunimest (ladina Augustuse teisenditest), siis nii vana nime puhul on see küsitav. Nime varasem vorm on ehk olnud *Kustitse, milles nime esimene osis on Kusti-, teine osis -tse (*taguse?), hiljem aga -ja. 1977 liideti Kustjaga ↑Päraldi ja ↑Sipa küla. – PP
 EAA.1.2.C-IV-12; EAA.1864.2.VII-85:84, L 87p; EO: 220; Joh LCD: 461; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 242

Kutsamäe [kut´s´a‿`mäe] ‹-le› Vas – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1627 Kuchzig Carsten, 1638 Kutzick Kersten, 1684 Kutzuka, 1820 Kutsika (Kutsa) (küla), u 1900 Куца.  B2
● XVII saj talurühmana tekkinud küla on kirjalikes allikates nimetatud enamasti Kutsaks, Kutsamäe nimi on juurdunud kõnekeeles. Külast on hargnenud Palokutsa küla või talurühm veidi lääne pool (↑Hinsa). Kutsamäe on 1977 liidetud Tsolliga. Nime aluseks on seni tundmatu eesnimi, vrd Кучикъ Клаусовъ сынъ ’Kutsik Klausi poeg’ 1561 Miikses. Vrd ka vene vanad isikunimed Куча, Кучук. Vastseliinas 1626 mainitud Kundtzich Andrzy ja Kundtzich Hanndt ei seostu otseselt 1627. a *Kutsik Karsteniga, kuid ehk näitavad nad võimalikku arengut *Kunz › *Kuntsik › Kutsik. Vrd Kuutsi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.225:47, L 1015; EAA.567.3.180:4, L 3p; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Truusmann 1897a: 39; Tupikov 2004: 221; Vene TK 42

Kuusna [`kuusna] ‹`Kuusna ~ -sse› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, sks Kusna, XIV saj Kusene, 1564 Cusen, 1686 Kusna.  B3
● Karinu mõisa karjamõis, mida kutsuti ka Väike-Karinuks, eraldati 1849 omaette mõisaks ning hiljem kasutati vaid Kuusna nime. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Nimi on tõenäoliselt tulnud puunimetusest kuusk : kuuse + järelliide -na. – FP
Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.942:325, L 314p; EAA.1.2.933:122, L 121p; Schilling 1970: 70

Kõduküla1 [kõdu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Saadjärve mõis), 1476 (dorp) Coddaw, 1520 (hoff tho) Coddo, 1582 Keto, 1585 Kodykila, 1730 Koddo Mats, 1880 Keddo (küla).  B4
● Küla, XVI saj omaette mõis, XVI–XIX saj hajatalud, XIX saj lõpust uuesti küla. Nime seletuseks sobib kas sõna kodu ‹ *kotoi (sel juhul oleks tegu murdepärase õ-ga o asemel) või kõdu ’kõdunenud, mädanenud puu vms’. Kõduküla piiresse kuuluvad ka Pugala talud, mis 1930. a-tel on olnud omaette küla. – PP
BHO: 50;  EAA.1392.1.322, L 1; PA I: 102; PTK I: 97–98, 186

Kõldu [`kõldu] ‹`Kõldu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kavastu mõis), 1241 Hiltæ (*Kilte), 1390 Koͤlte, 1514 Koltte-, Kultte-, Költe-külle, 1533 Kelt, 1744 Cöeldo, 1796 Köldo, 1913 Kölas.  A3
● Al XVI saj-st kuulus Kavastu mõisale. Põhjasõjas 1703 põletati küla maha ning pärast sõja lõppu rajati uuesti praegusele asukohale. L. Kettunen on pakkunud, et Kõldu nimi võib tulla isikunimest, aga on võrrelnud ka Soome külanimega Keltto (keltto ’kuivanud maa’, ’armetu’). Ka rannikumurdes esineb sõna kelu ’söötis maa; kuiv, vilets maa’. Veel üheks variandiks pakub Kettunen koldas : kolta ’äravajunud kallas’. H. Kadari järgi asuski Kõldu küla kunagise madalapõhjalise, allikatest toidetud järve põhjapoolsel kaldal, sidudes küla nime tekkimist selle järvega. Kadari pakub tulenemist sõnadest kold, kõld ’kollane’ ja ’kollaste õitega veetaim’. Võib oletada, et Kõldu küla nime tekkimist saab seostada külaäärse järvega, vrd kolle : kolde ’kalda nõlv’, koldas : kolta ja kollas ’kaldaalune õõnsus’, kolgas : kolka ’pehme kinnikasvanud veekoht; koldas’; kõld : kõlla ’veetaimede jäänused; kollane’. 1977 liideti Kõlduga Koigi, Kavastu mõisa Koigi karjamõisast (sks Koik) moodustatud küla. Koigi nimi võib tulla isikunimest Koik, kelle järgi sealset karjamõisaeelset hajatalu nimetati. – MA
EMS: II, 987, III, 481, 485, 501, 502, IV, 233; EO: 20, 31; Joh LCD: 362–363; Kadari 1978: 19–20; Kadari 1984: 3; KN; KNAB; Mellin

Kõljala [`kõljala] ‹-`jalga ~ -sse›, kohalikus pruugis `Köljala Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Kölljall, 1250 Cölljall, 1509, 1798 Köljal.  C4
● Teateid mõisa kohta on a-st 1509, kuid peetakse tõenäoliseks (nt E. Tarvel), et mõis on vanem. Mõisa kõrval kagus oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Kõljala külaga (enne 1977 oli Kõljala jagatud kolmeks nummerdatud külaks). Kõlleste nime seletades toob L. Kettunen ära isikunime Kõll, ka P. Ariste esitab sellealgulisele nimele vasteks Kõll ~ Köll, vrd vanemaist kirjapanekuist Kolle, Köllewayten. Kõljala nime puhul peaks oletama muinasnime, vrd hilisemal ajal Köll ‹ Cölestin. Nime lähtekohaks võis olla ka liitne isikunimi, mille järelosa aluseks oli jalg. – MK
Ariste 1938b: 15; BHO: 247; Buxhövden 1851: 108; EM: 124; EO: 215; SK I: 141; Stoebke 1964: 39

Kõmmusselja [kõmmus‿selja] ‹-`selga›, kohalikus pruugis Kömmus‿selja ~ Kömu‿selja, kirjakeeles varem ka Kõmmuselja Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1684 Kemmeßelle Hans, 1687 Germonsellie, 1688 Commosellia, 1732 Köme Selja Widas, 1744 Kummoselja, 1755 Kömaselja, 1795 Kömmeselja.  A4
● 1977–1997 oli ametlikult Prassi küla osa. L. Tiik annab Kõmmusselja küla nimele vasteiks kömmus ’kummis’ + selg : selja. Samast külanimest on ilmselt pärit perekonnanimi Kõmmus. Tõenäolisem vaste oleks kõmm (mäe kõmm) ’küngas’, kõmm : kõmmu ~ kõmmi ’kõrge, lage ja vähese mullaga koht heinamaal’, vrd ka kõmendik ehk kõmustik ’kõrge kuiv (ja künklik, kadakatega) heinamaa’. Kõne alla võivad tulla ka kõmp : kõmbi ~ kõmba ’kõrge (kivine) maa; põndak’, mäe kõmp, sm kemmo ’kuiv, kivine, halb maa’. – MK
EAN; EKMS: I, 423; EMS: IV (17), 254; EO: 338; HK: 105; KNAB; NA; Tiik 1970a: 608

Kõnnu6 ‹`Kõndu ~ -sse›, kohalikus pruugis Könnu Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Lööne mõis), 1453 Kondys, 1592 Conde, 1645 Konde.  C3
● 1977–1997 oli Vilidu osa. Nime aluseks on kõnd : kõnnu, algselt vist e-mitmuses. Vrd Kõnnu4. – MK
Rehepapp; SK I: 142

Kõrevere ‹-`verre ~ -sse› Vän – paik (küla) Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1795 Cörreperre Michel (talupoeg Vändra mõisa all), 1839 Körewerre, 1923 Kõrevere.  C3
● Liidetud 1977 Kalmaru külaga. Vrd kõre ’kõrge kruusane või liivane (maa)’, kõre ’kõrge sirge alt oksteta (puu või sellistest puudest mets)’. L. Kettunen on algusosa vasteks pakkunud kõrs : kõrre. Nime järelosana on vaheldunud -pere ~ -vere. – MK
EAA.1865.3.294/4:82, L 81p; EMS: IV (17), 277, 278; EO: 314; Rücker; ÜAN

Kõrveküla2 [kõrve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Arbavere mõis, Vohnja mõis), 1241 Corpius (küla), 1463 Korpis, 1671 Korbekülle, 1726 Körbeküll (küla).  C4
● Küla koosneb kahest osast: Arbavere-Kõrveküla ja Vohnja-Kõrveküla, mis on lahknenud XIV või XV saj. Mõlemasse külapoolde tekkis mõis. Ühe nimi oli 1454 Polzen, hiljem kutsutud suguvõsanime Tuve järgi Tuimõisaks (Tuenhoff). Veelgi hiljem oli Tuimõisa suurtalu praeguse Kõrveküla põhjaosas Uku piiril. Teine, arvatavasti Kõrveküla-nimeline mõis (Corpes) on mainitud 1495, mõis kadus XVI saj. Hiljemalt 1940. a-test on mõlemad külapooled liidetud, nimi ametlikult Kõrveküla, sõnast kõrb : kõrve ’suur mets, soine padrik, inimtühi kolgas’. E. Tarvel on oletanud, et Kõrveküla oli algselt metsadevaheline hajaküla, mis võis hõlmata ka hilisema Tõdva-Kõnnu ja Arbavere peresid. Kõrveküla piiresse jäävad põhjas Undla mõisa järgi olnud Metsaküla talud. Vrd Kõrveküla1. – MK
Joh LCD: 447–448; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 67; Tarvel 1983: 23, 47

Kärstnä [`kärstnä] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kärsna ~ Kärstna Urv – paik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vastse-Antsla mõis), 1752 Kärsna Andrus, 1805 Kersna Carl, 1816 Kersna Ado.  C1
● Talu on tehtud karjamõisaks pärast 1816. a. 1920. a-tel tekkis siia asundusküla, mis liideti 1977 Antsu külaga. Kohta on vahel segi aetud Linnamäe mõisa Kärstnä talurühmaga (Horma-Kärstnä, ↑Urvaste³), sest viimase nimi on Rückeri kaardil 1839 olemas, aga Vastse-Antsla karjamõisa nimi puudub. Vrd Kärstna. – ES
EAA.1270,2.2:13, L 12p; EAA.567.2.534:6, L 5p; EAA.1865.2.132/3:10, L 9p

Käsmu ‹`Käsmu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Aaspere mõis), 1453 Kesemo (rand), 1524 Kazsmekul (küla), 1624 Casperwick, 1644 Kasperwyk, 1796 Kesmo (küla, kõrts, kabel), 1844 Kasmo (küla), Kasperwick (laht), 1871 Kesmo (küla, järv), Kasper Wiek (laht); sks Kasperwiek.  C1
● Esimest korda on Käsmut mainitud 1453 Aaspere mõisale kuuluva rannana, asustuse kohta on teateid a-st 1524. 1971 liideti Käsmu Võsu aleviga, ent taastati 1997 omaette külana. Legendi kohaselt on küla ja laht nime saanud kas Pühale Kasparile pühendatud rannakabeli või Käsperi-nimelise kapteni järgi, kes merehädast pääsenuna kabeli rajas. E. Tarvel ei pea võimatuks, et katoliku ajal seal pühale Kasperile pühendatud kabel ka oli (praegune kabel rajati 1863). P. Johanseni järgi on põline eesti kohanimi rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (Käsmu › Käsmer- › Käsper- › Kasperwiek). Tarvel täiendab, et XV ja XVI saj materjalides olevate eestilisena tunduvate nimekujude lõppliide -mo tähendab maad, kus midagi viljeldakse. Liide tuleneb tõenäoliselt väga vanast põllunduse oskussõnast moo, mille tuletis on mh mõis. Tarvel on pakkunud, et tüvi Kese-, Kasz- tuleb sõnast ’kask’, sest puude nimetused on piirkonna kohanimedes omased. J. Simm on nime seostanud sõnaga kesanto ’kesa, tühi viljelemata maa’. Käsmu nime võiks seega tuletada sõnadest kesa + moo, ’kesamaa, taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli’. Kõne alla võiks tulla ka Soomes vetega seotud Käs(ä)mä-, Kesamo-nimede oletatav tulenemine sõnast käsämä ’konksuga puu nooda jääaugust väljavõtmiseks’, vrd ka saartemurdes esinev käss ’pootshaak’. Vrd Kesse. – MA
BHO: 195; EMS: II, 1039–1041, IV, 554; ENE-EE: XII, 270; Juske 2003: 9, 15–20, 24, 30; KM: ERA II 153, 42 (44) – 1937; KN; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SPK: 155, 211; Tarvel 1983: 72–73, 210–211

Küdema ‹-le› Mus – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas, mõis, sks Kiddemetz, 1522 Clemens Kuthmos, 1565 Kudemetz (mõis), 1645, 1731 Küddemetz, 1798 Kiddemetz.  A2
● Mõisa kohta on teateid a-st 1565, mõisa kõrval põhjas säilis samanimeline küla. Mõisa maadel 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. L. Kettunen on algusosa vasteks toonud soome keelest kytö, kytömaa, kytöviljelys (eesti kütis) ’ale’, vrd murdeline küdi ’ale’. Järelosa -ma on asendanud varasema -metsa. Vanemas rahvalikus jaotuses on küla osad Paluküla loodes ja Tuhna küla põhjas. Nimed kajastuvad mh kolmeverstakaardil 1855–1859 (Палло, Туна). – MK
 EAA.298.2.71, L 6; EM: 123; EO: 121; Johansen 1951: 307; KNAB; SK I: 155

Leebiku ‹-sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas, mõis, sks Abenkat, 1724 Clebecke Jurry, 1798 Lepekki M. (mõis).  A1
● Orduajal on mõis kuulunud Stryki suguvõsale, XVII saj keskel sai mõisa Agneta Stryki mehelemineku kaudu Eberhard Klebeck. Klebeckitele jäi mõis a-ni 1729. Sellest perekonnanimest on muganenud mõisa hilisem eestikeelne nimi Leebiku. 1920. a-tel oli Leebiku asundus, al 1977 küla. Saksakeelne mõisanimi Abenkat (1531 Abenkath, 1588 Moiza Mekistel et Pagast Abdekacz) on pärit oletatavasti eesti keelest: *Haavakatku. Leebiku idapoolseid talusid on varem nimetatud Alakülaks (1932). – MK
BHO: 1; Eisen 1929a: 158; EO: 67; KNAB; LGU: II, 529; Mellin; RGADA.274.1.181/2:24, L 117p; Tarvel 1964: 292; Uustalu 1968: 744

Leisu ‹`Leissu ~ -sse› Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1564 Clese Mich(el) (üksjalg), 1565 Cleso Michill, 1583 Leso Greß, 1648 Leiso Laur, 1798 Leiso (küla).  C4
● Küla on nime saanud isikunimelise üksjalakoha järgi, vrd Leis : Leisu J. Mägiste loendis. L. Tiigi järgi tuleneb Cleis nimest Nicolaus. Vrd Leisi, Vanamõisa3. – MK
HK: 126

Liigalaskma [liiga‿`laskma] ‹-`laskma ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Liiga‿`lasma Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), 1453 Tonoloni Lycklas is tho Coykull, 1645 Ligalesme, Liggalasme, 1798 Ligolaksma.  B2
● 1977–1997 oli Liigalaskma ametlikult Orinõmme osa. Nime algusosa aluseks võiks olla liga, milles esisilbi i on pikenenud (L. Kettunen on algusosa vasteks pakkunud liiga ’ülearune, üleliigne’). Järelosa on kas ma-liiteline nimisõnatuletis tegusõnast laskma või hilise k-ga moodustis sõnast laasma(a). – MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 182

Lilbi2 ‹-le› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Praakli mõis, Tahula mõis), 1803 Lilbi (talu), 1811 Lylbi Mardi Christian, 1855–1859 Лильби (küla).  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Kärdu osa. Hiline külanimi on ilmselt tekkinud talunimest, viimane omakorda on lähtunud arvatavasti Valjala khk-st, kus juba 1631 oli sellenimeline talu (Lilpe Jurg), või Püha khk-st, kus oli sellenimeline talu XVIII saj (Lilpi Pawell). Vrd Lilbi1. – MK
 EAA.3724.5.1998, L 1;  EAA.298.2.71, L 6; EAN; KNAB; SK I: 185

Lota ‹-le› San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas, mõis, sks Charlottenthal, 1826 Lotta-M., 1900 Lota m.  B3
● Lota mõis on tekkinud 1790, kui Keeni mõisa karjamõis koos muude liidetud maadega ära müüdi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Mõisa omanikuks oli 1815–1817 Elisabeth Dorothea Charlotte Freymann. Üks mõisaproua keskmistest nimedest, Charlotte, võis olla aluseks mõisanime tekkimisele. Eesti keeles on kadunud nime rõhutu osa ja alles jäänud vaid tagumine osa. Samal ajal oli Liivimaal siiski veel 11 mõisanime, mis põhinesid naisenimel Charlotte. Seega võis nimi olla ka omaaegne moenimi. Lotaga on 1977 liidetud ↑Keeni asund (Keeni raudteejaama asula). – MF
Bienenstamm 1826: 293; KNAB; Stryk 1877: 155; Uustalu 1972: 279–280

Luua ‹-le› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Ludenhof, 1588 Luda (mõis), 1591 Curia Luda, 1627 Ludenhoff.  B3
● Mõisast on teateid 1519, kui v. der Ludenite perekond omandas *Pakavere või *Pagavere (Packuver, 1535 Vackever) mõisa; XVI saj lõpus on mainitud juba Luua mõisat. 1921 tekkis Luua asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nimi on pärit mõisaomanike Ludenite perekonnanimest. Vrd Kaiavere2. – PP
LGU: II, 312, 631; Ligi 1961: 358; PA I: 282; PTK I: 128–129, 171; Tartumaa 1925: 349

Lööne [`lööne] ‹`Lööne ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Lõõne Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Köln, 1645 Löhn, 1803 Cölln (mõis).  C3
● Mõis sai alguse XV saj lõpul väikesest Kölle-nimelisest kohast, millele liitus 1529 kaks adramaad ning üksjalg Lööne vakusest. Buxhövdeni andmeil on mõisast teateid 1480 ja 1498, „Eesti mõisad“ ja E. Tarvel annavad 1489. Lööne mõisa kõrval loodes oli samanimeline küla. Tänapäeva Lööne küla vastab vanale külale, mis XIX saj II pooleks kuulus Reo mõisa piirkonda. Lööne mõisa maadel rajati 1920. a-tel ↑Jõelepa küla. Lööne nimi jääb selgituseta. – MK
BHO: 248; Buxhövden 1851: 94–95;  EAA.3724.5.1998, L 1; Saaremaa 1934: 287, 784; Saaremaa 2007: 121; SK I: 199

Manni ‹`Manni ~ -sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Päärdu mõis), 1750 Mande Christopher (talupoeg Päärdu mõisa all), 1765 Mande Toffer, Manni Krüger Juhan (hajatalu ja kõrtsmik Päärdu mõisas), 1795 Manni Hans (talupoeg Päärdu mõisa all).  B2
● Manni külana nimekirjas 1922. 1977–1997 oli Rääski küla osa. Manni nimi tuleneb perekonnanimel põhinevast talu- või kõrtsinimest, 1726 on Kivi-Vigalas elanud saksa soost kangur Christopher Mannes, kes on ilmselt sama mees kui 1750 mainitu. XX saj algul nimetati Mannit ka Soopakülaks (1913 Соопакюла) Soopa talu järgi, nimi tuleb sõnast soobas : soopa ’soine maa, vesine karjamaa või mets, mudane koht põllul, lomp’. Manni piires asub ka endine Maanda karjamõis (sks Peterhof), mis võis nime saada samast lähtest kui Manni. – MK
EAA.3.1.488:313, L 291p; EAA.3.1.497:157, L 147p; EAA.1864.2.V-67:18, L 18; EM: 89; KN; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67, 68

Metsakasti [metsa‿kasti] ‹-le›, rahvakeeles ka Kasti Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Saha mõis), 1374 Kastis (talu), 1509 Kastj, Kaste (talu ja heinamaa), 1693 Castipere, 1876 Metsakasti zu Saage, 1923 Kasti (küla).  C3
● 1980–1997 oli Äigrumäe küla osa. Algselt üksiktalu. Tõenäoliselt pärineb nimi Kasti sõnast kast, mis Wiedemanni järgi tähendanud ka talupojavanglat. G. Ränga järgi oli igal suuremal mõisal oma kinnipidamiskoht, mida nimetati mh Diebkasten (sks Dieb ’varas’) või lihtsalt Kasten ja mida on mainitud juba XVI saj algul. Esimene vabatalu peremees oli nähtavasti omamoodi vangivalvur. Külanimi on üldiselt olnud Kasti, sh 1920.–1930. a-tel, talu on hakatud kutsuma Metsa-Kastiks, millest tuleneb ka praegune uusasumi nimi. – MJ
BHO: 352;  EAA.1.2.C-II-36;  EAA.2072.4.107, L 1; Eesti TK 25; Joalaid 2013a: 255–257; Johansen 1951: 108; Ränk 1971: 160–162; Viidas 1992: 101; Wd; ÜAN

Nahakülä [naha‿külä] ‹-`küllä›, kirjakeeles varem ka Naha Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1584 Nachma, 1588 Nachma do Chorosczieli, 1627 Nachtumest Kuella, 1638 Nachtmetz, 1783 Nahkmetz, 1937 Nahaküla.  B2
● Vana küla on esialgu kuulunud Kooraste mõisa alla, pärast 1627. a aga liikunud Erastvere mõisa alla. 1945 oli veel eraldi nimekirjas, siis liideti Hino külaga Naha-Hino nime all, mis 1977 nimetati Hino külaks. Hino on esialgu olnud Nahakülä kõrvale tekkinud hajatalu. Nime varasematest mainingutest võiks välja lugeda *Nahkmäe. 1627. a-st esineb järelosana sõna -metsa (-mõtsa). Kas algusosa on ikka olnud nahk : naha või nt hoopis *naht : nahu, pole päris selge, kuid usutavasti oli eesti häälduse õige tajumine võõrkeelsetele kirjuritele probleem. Vrd Naha2, Nahijärv, Nahkjala. – ES
EAA.1267.1.286:60, L 114; Eesti TK 50; KNAB; PA I: 136, 252; Rev 1624/27 DL: 103; Rev 1638 I: 47

Nautsi [`nautsi] ‹`Nautsi ~ -sse› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1795 Nautzi Carl, 1923 Nautsi.  C2
● Liidetud 1977 Lõuka külaga. Algselt oli ilmselt lisa- või talunimi, mis võis näidata päritolu Nautse külast. Vrd Nautse. – MK
EAA.1865.3.277/5:33, L 32p; ÜAN

Nõmba [`nõmba] ‹`Nõmba ~ -sse›, kohalikus pruugis `Nömba Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1609 nomba Cristen, 1688 Nompaby, Nemba.  B2
● Nimi on olnud kaheosaline, koosnedes sõnadest nõmm : nõmme ’kuiv kõrge liivane maa, metsaga või ilma; kanarbik’ + pea. Nõmba alla käib ka Kapasto (Käi, 1850 Iurri Peet Kappaste). Vrd Nõmpa. – MK
EMSK; HK: 71, 168; KNAB

Pajumõisa [paju‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kirjakeeles ka Paju Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas, mõis, sks Pajomois, 1592 Payemoiße oder Chroß Kilkunde, Pagemoise, 1798 Pajamois.  B4
● Paju mõis rajati XVI saj keskpaiku, E. Tarveli andmeil oli olemas 1571. 1920. a-test asundus, pärast 1940. a-id küla. 1977–1997 oli Virita osa. Nime lähtekohaks võiks olla paju ’võsane heinamaa, veeloik, võsastik’ + mõisa. Kusagil Paju mõisa ja Alutaguse (↑Kihelkonna¹) vahel paiknes XVI–XVIII saj Hallika mõisake (Gütchen Hallikas). – MK
BHO: 98; EAN; KNAB; SK I: 273–274

Parksi [`parksi] ‹`Parksi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), u 1694 Barkus (hajatalu), 1694 Barckus Wenne Claus (nahaparkal), 1798 Porkseja (talu), 1844 Parksi (talu), u 1900 Паркси (küla).  B2
● 1977–1997 oli Vanaküla osa. Algselt oli see nahaparkali üksiktalu, mida loeti XVIII saj omaette hajataluks (1716 ja 1732 Pargiste) või ka Vanaküla külge. XIX saj keskel tekkis talu ümbruse metsadesse uusi talusid, sajandi lõpul liideti külaga 15 talu, sealhulgas ↑Murksi ja Pikametsa. Küla on saanud oma nime arvatavasti venelasest nahaparkali talu järgi. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-7; EVK; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 92, 94; Vilbaste 1956: 156–157, 475