[KNR] Eesti kohanimeraamat

Keila viipenimi. Kohamärk sisaldab k-sõrmendit ja osutab ettevõttele Keila Kaabel või Keila tervisekeskuse veeliutorule.

Keila2 [`keila] ‹`Keila ~ -sse› Kei – linn Harju maakonnas, mõis, sks Kegel, 1241 Keikæl (küla).

C4
● Keila linn on saanud nime XVI saj hävitatud Keila külalt (pole mainitud pärast 1549). Keila kiriku ja jõesaarel asunud ordumõisa (mainitud 1433) lähedusse Keila mäele tekkis XV–XVI saj väike alev, mis hävis Liivi sõja ajal 1567. Pärast 1870. a, mil avati Balti raudtee, ja eriti pärast seda, kui Keila mõis hakkas müüma ehituskrunte, hakkas asula taas kasvama. 1924 sai alevi ning 1938 linna õigused. Osa Keila mõisa talusid, mis jäid linnapiirist välja, moodustasid Keila küla, mis paiknes kahel pool Keila linna. 1977 liideti põhjapoolne osa Valksega, lõunapoolne osa Kulnaga. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat Keila küla asunud Keila kirikumõisa ja Keila mõisa vahel põllul, kus hiljem oli Lipu talu. Vrd Keila1. – MK
ENE: III, 500; Joh LCD: 422; Põldmäe 1993: 38