[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ahaᴢ Kett. L M Kõ Lu Li J I (K-Al. P Ja-Len.) ahas K-Ahl. J-Tsv. Kr, g ahtaa L P M Lu Li J kitsas, ahas | vn узкий, тесный, тугой
L ihad on ahtaad õmmõltu käised on õmmeldud kitsad
P meill õlivat põllod ahtaaᴅ meil olid põllud (= põlluribad)] ahtad
Lu loottsi veeb laivoja ahtoissa paikkoissa loots viib laevu kitsastest kohtadest (läbi)
Lu vakka on päält ahtaapi vakk on pealt kitsam
I ahaz akkunaluᴢ väike õu
M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm
J ahtaad aigõᴅ kitsad ajad
J ahaz mälehtüᴢ piiratud mõistus
M nät ku tuli ahaᴢ ühez el̆lää, menti er̆rii vaat kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku

aikaa¹ K L M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön.) aika J-Tsv. ammu | vn давно
L aikaa en õlõ narvaza õllu ma ei ole ammu Narvas olnud
Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, neᴅ mälehtän nüüd juba unustan nii väga, aga mis on ammu peas, neid mäletan
I vanat starikaᴅ aikaa aikaa pajattivaᴅ vanad inimesed ammu-ammu rääkisid (vadja keelt)
M kase õli jo apizõõ aikaa see oli juba väga ammu
J eb aika vass tšäi meill hiljuti alles käis meil.
Vt. ka ebaikaa

akkunalla Lu Li vdjI I akkunallõ J akkunall M Lu J õues, õuel | vn во дворе
Lu mõnikkaall on tšülvettü kumina, akkunall kazvaʙ mõnel on külvatud köömned, õues kasvavad
J meill on meri akkunallõ rl meil on meri õues
Lu issuvad akkunalla rinnaltaa kahs meessä istuvad õues kõrvuti kaks meest.
Vt. ka ikkunna·lla

arvassi: arvõssi J-Tsv. arvassiɢ I harva | vn изредка
I arvassig õõt kotona harva oled kodus
J sukulaizõt tšävvä meill liika arvõssi võõrõziᴢ sugulased käivad meil väga harva külas.
Vt. ka arvaa, arvoiltaa

arvastaa: arvõstaa J-Tsv. = arvassi
ize õõd naapuri, a nii arvõstaa tšäüd meill ise oled naaber, aga nii harva käid meil
jürimizell to sakkassi, to arvõstaa lüüp tult müristamise ajal kord sagedasti, kord harva lööb tuld

beda P M Li J I Бѣда Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁, g bedaa P beda J häda, viletsus | vn беда
Li suur beda, näd mikä beda tuli suur häda, vaat, mis häda tuli
J meill mokom beda, jot jutõll em või: kahs lehmä hukkauᴢ meil on niisugune häda, et ei saa rääkida: kaks lehma sai otsa

bulli [< e?] J Ku, g bullii J pull | vn бык
J meill õli saksa aikana ärtšä, kutsuttii bulli meil oli saksa ajal härg, kutsuti pull
J i on naitattu bulli on ka kohitsetud pull
J tšeerossõõp silmiit niku bulli pööritab silmi nagu pull
J süämikko niku bulli vihane nagu pull

d́eeduška L P Lu d́eeduškõ J deeduška J deeduškᴀ Ku, g d́eeduškaa Lu
1. vanaisa | vn дедушка, дед
L kast minuu d́eeduška pajatti seda rääkis minu vanaisa
2. taat | vn дед, дедушка, старик
J meill õli siäll üφs vana deeduška meil oli (seal) üks vanataat

d́eela Li J d́eelõ J-Tsv. d́eel ~ d́jeel J diela (Lu) d́ela K, g d́eelaa ~ d́eela Li J dielaa Lu asi | vn дело
Li juttõõ kui õli d́eela räägi, kuidas asi oli
J se ebõ·õ sinuu d́eela kassõõ paikkaa see pole sinu asi selle koha pealt
J lähetti sõtamehii(t) kattsoma, oŋko se d́eel tõtt saatis sõjamehi vaatama, kas see asi on tõsi
J kõig oj jumalaa d́eel kõik on jumala teha (jumala asi)
J no et siä ilm d́eela meill tullu noh, ega sa ilmaasjata meile tulnud?
K se on mokoma d́ela taina see on niisugune salaasi
J sütšüzüll mill õltii suurõd litš-nõid d́eelõᴅ sügisel olid mul tähtsad isiklikud asjad
J d́eelõt panna ajattõõma asjad panevad mõtlema
J d́eel lähsi väärii asi läks viltu
Li kui d́eelaᴅ kuidas käsi käib?
■
Li tehtii d́eelaa harrastati coitust

däädi K-Al. Lu Li J, g däädii J
1. lelle- või onunaine | vn жена дяди, тётка
Lu meill õli taataa veljee nain, möö kuttsuzimma däädi meil oli isa vennanaine, me kutsusime (teda) {d.}
Lu däädää naissa kutsutaa täti i däädi onunaist kutsutakse {t.} ja {d.}
2. Lu J-Must. tädi | vn тётка

eʙ P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal₂ ei, mitte, mitte-; ei (...ega); | vn не, нене, ни-; ни (...ни)
P ep tšenniiᴅ ei keegi
M eb ühsiiᴅ ei ükski
J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski
J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu
Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle
J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi
J eb milläittši viittä ei mingil viisil
J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi
Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi
J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi
I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud)
Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi
J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi
J ep siin õõ vika mitte siin pole viga
J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil
Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima
P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda)
Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne
J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt!
Ra ei mittä pole viga
M eb iiri i araga ei hiir ega harakas
J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda
Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas
Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena.
Vt. ka en, ene, eni¹

eellä-vanaa: eellä-van̆naa Kõ = ennevanassi
eellä-van̆naa õli meill üφs vargaz meeᴢ vanasti oli meil üks varas

eliä Kett. L P J-Tsv. (K-Sj. R-Eur.) el̆liä M Kõ S Ja elliä Li eĺĺä M helliä Lu Li J, g eliä: elliä hele, helisev, kõlav, kajav | vn звонкий, звенящий, звучный
Li tšellol on elliä ääli kellal on hele hääl
M täl on üvä el̆liä ääli tal on hea hele hääl
L tšagoll on ääli eliäpi rl käol on hääl heledam
J eliä tšello kõlav kell
K meill on einamaad eliäd (Sj. 674) rl meil on heinamaad helisevad

emä¹ Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ma Kr (U) Емя Pal₁ Эма Tum. ämma ~ emma ~ emme Kr, g emää R M Lu J em̆mää M I Ma emä Lu J
1. ema; emaloom | vn мать; матка
M is̆sää veel kutsõttii t́at́a, a emä ain õli emä isa kutsuti veel {t́.}, aga ema oli ikka {e.}
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda peos, kui lapsed on haiged
Lu meri kõnz on emä, kõnz emintimä vs meri kord on ema, kord võõrasema
Lu isiä on mõnta, a emä on ühs vs isasid on mitu, aga ema on üks(ainus)
Ra kase lahsi kõvvii tunnub emääsee see laps on kõvasti emasse läinud
Ra niku emässä lõh-gõttu, nii on emmää tämä lahᴢ nagu emast lõigatud, nii on emasse see laps
Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane
M näd noorukkõinõ üppi mehelee, veel em̆mää piimä uulilt ep kuivannu näe nooruke(sena) läks (hüppas) mehele, emapiim pole veel huultelt kuivanud
J rodnoi emä lihane ema
I ämmä õli meh̆hee emä ämm oli mehe ema
Lu emäl eläʙ (ta) elab ema juures
M jumalaa em̆mää rukooltii palvetati jumalaema poole
M tšimo emä emamesilane, mesilasema
J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl meil on laut (täis) õhvasid, teine on õhvade emasid
Kõ ep piε juõlla, etti põrsaad on niku iireᴅ, ato emä võib neet süüvvä ei tohi öelda, et põrsad on nagu hiired, muidu võib emis (ema) nad (ära) süüa
P i kuoli i emä lintu ja (nii) suri emalindki
Lu kui lammas poikiiʙ, siz on emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ kui lammas poegib, siis on emalammas, toob (teeb) talled
2. eideke, emake | vn матушка
Kõ soikkolaz on emä nastassija Soikkolas on eideke Nastassia
3. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо, женского пола
Po jõka paikkaz õlivad õmad emäᴅ igas kohas olid omad haldjad
M tulõll on emä, emä od́d́ap tulta tulel on haldjas, haldjas hoiab tuld
K tulõõ emä tulõb ahjoss tulehaldjas tuleb ahjust
L babu ka rissiezi taivaa emälie, i maa emälie i vie emälie, i tuulyõ emälie vanaema palus risti ette lüües taevaema (= neitsi Maarjat) ja maahaldjat ja veehaldjat ja tuulehaldjat
Lu vesi emä taitaa veez onõ veehaldjas on vist vees
I jõğgõõ em̆mää nähtii jõgõza jõehaldjat nähti jões
Po saunaa makko iĺi saunaa emä saunahaldjas
I tarõõ emä tšuudittii saunahaldjas kummitas
I ku õlimmap peeneᴅ, meitä aina puga·ĺi: elkaa meŋkaa riigaa, siεlä riigaa emä isuʙ, teitä võtaʙ kui väikesed olime, siis meid aina heidutati: ärge minge rehetuppa, seal istub rehehaldjas, võtab teid (kaasa)
■
P tulyõ emä vieri ahjuo iezä keravälk veeres ahju ees.
Vt. ka isä-emä, jarvi-emä, maa-emä, mettsä-emä, riiga-emä, rissemä, sika-emä, sooemä, tuli-emä, tulõõ-ema, vee-emä, vesi-emä, üü-emä
Vt. ka emo¹, enne¹

erotuᴢ Li erotus J-Tsv., g erotuhsõõ: erotusõõ J eraldumine, lahkuminek | vn отделение, разделение, разлука
Li meill tuli erotuᴢ meil tuli lahkuminek

etenessä Li (P M J) eteness J-Tsv., pr etenen Li J, imperf etenin Li J edeneda, edasi jõuda v. saada v. minna, kasvada | vn п(р)одвигаться, -нуться (вперёд), спори́ться, расти
M tällä töö eteneʙ tal töö edeneb
Li tämä eb etene ta ei jõua (koolis) edasi
J eväd meill põrsaat kuile taho eteness ei meil taha põrsad millegipärast kasvada
J puu eteneʙ silmää näheᴢ puu kasvab silmanähtavalt

fat́erilain Lu, g fat́erilaizõõ = faternikka
meill õllaa fat́erilaizõᴅ meil on üürilised

gaaza Ra gaaᴢ J-Tsv., g gaazaa Ra J gaas | vn газ
J ńemtsõt tukõhoitõtti med́d́e sõtamehiit gaazoika sakslased lämmatasid meie sõdureid gaasi(de)ga
J mikäle muudõr gaazaa haisu mingisugune imelik gaasihais
Ra meill on gaazaa pliitta meil on gaasipliit

haili Kett. K L P M Kõ S Lu J (Ku) χaili M aili Lu Li Ra J-Tsv. I, g hailii P M ailii Lu Li J räim, silk | vn салака
Lu talvõll püüzimme nootaakaa ailia talvel püüdsime noodaga räimi
L starikka õssi kuormaa kaloi, hailiita taat ostis koorma kalu, räimi
M soolatut hailiᴅ soolasilgud
M kaptšo·nnyit hailiᴅ suitsuräimed
Lu kutu aili kudev räim
Lu meill on nootta, aili noottõ meil on noot, räimenoot.
Vt. ka kutuhaili, noottahaili

harmaa P Lu Li J harma M Lu Li I Ku-Len., g harmaa P M Lu Li J hall | vn серый
M suvõlla jänez on harma, talvõlla on valkõa suvel on jänes hall, talvel on valge
Lu ivusõõleikkaaja on harmaata tšättä (~ harmaa karvaa) õielõikaja (mardikas) on halli värvi
Lu harmaaᴅ silmäᴅ hallid silmad
Li harmaa parta hall habe
J meill õli harmaa voho meil oli hall kits
P harmaa opõn ~ Li harmaa õpõn ~ I harma opõnõ hall hobune
■
Lu harma tšärpäne sõgelane, parm
J harmaa siini tõmmuriisikas.
Vt. ka valkaa-harmaa

χramoi L P M hramoi M, g χramoi subst., adj. lonkur, lombakas | vn хромой
M täm on hramoi, täm hramaitaʙ ta on lonkur, ta lonkab
M täm on hramoi jalgaakaa ta on lombaka jalaga
L meill on χramoi voho meil on lombakas kits

hämmentää Ra (Lu J) hämmentääɢ vdjI hämmäntää (J), pr hämmentään [?]: hämmenen [sic!] Ra hämmänen [sic!] J, imperf hämmentiin [?]
1. (segi) segada | vn мешать, помешать, болтать, разболтать, вз-
Ra männäl hämmenettii kagr kiisseliä männaga segati kaerakiislit
Lu rokkaa i rooppaa hämmenetää kapsasuppi ja putru segatakse
2. segada, häirida | vn мешать, помешать, беспокоить, побеспокоить
J müü pajatimma, a tõin inimin tuli, meill hämmäni me rääkisime, aga teine inimene tuli, segas meid

hülgätä Ja-Len. Lu (Kett. K L M Kõ Li J) hülgetä M Lu J hülgete J hülgätäɢ ~ hülǵätäɢ ~ hülgetäɢ I hüllätä K L P M Kõ hülätä (M-Set. Ku) üllätä M (K-Ahl. R-Lön.) ülätä J üĺĺätä (J-Must.), pr hülkään Kett. K M Kõ Lu J hülkeän M Lu hülkää I ülkään K-Ahl. M, imperf hülkäzin P Lu hülkezin Lu J hülkäzii I
1. maha jätta, hüljata | vn покидать, покинуть; бросать, бросить; отвергать, отвергнуть
M elä ülkää emoittasi rl ära hülga oma emakest
Lu miä hülkäzin õmaa noorikaa, kummaakaa guĺaitin ma jätsin maha oma pruudi, kellega kurameerisin
J neet üĺĺättii kõhallaa võrkot, ja lähettii tämä kaa (Must. 155) need jätsid otsekohe võrgud maha ja läksid temaga (kaasa)
M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi see (= vadja) keel on meil juba maha jäetud, kõik noored räägivad vene keelt
Ku mejjee lehmät kaikkinee jo hülätt́śii maitᴜ vällää meie lehmad jäid juba päris kinni (jätsid piima ära)
2. järele jätta (ka impers.), (midagi) pooleli jätta | vn переставать, перестать (также безл.)
J hülgetka, em või ted́d́e viŋkua kuunõll jätke järele, ma ei või teie vingumist kuulata
K siz miä hülkään viinaa juomizõssa siis ma lakkan viina joomast
M vihma hülki sat̆taamassa vihm lakkas sadamast
I hülkäär rääkumaa jäta karjumine järele!
M hülkääʙ vaivattaa lakkab valutamast
I kõlmõtšümmettä vootta on, ku hülǵättii tšävväb beesedaza kolmkümmend aastat on (sellest möödas), kui lakati käimast istjatse(i)l
K hüllättii praaznikka lõpetati püha pidamine (lakati püha pidamast)
Lu sato hülkäᴢ ~ sato loppu (vihma)sadu lakkas
Li vaivõtti mitä vaivõtti de nii hülkäzi valutas mis valutas ja nii (iseenesest) lakkaski (valutamast)
Lu ep piä tüütä hülgetä ei tohi tööd pooleli jätta
Lu ku röihtölöitäʙ, siiᴢ hülkääʙ kui ajab röhitsema, siis lakkab (valu)
3. seljast, jalast ära võtta (rõivaid, jalatseid) | vn снимать, снять (одежду, обувь)
J hülkä tširppuin tšiutto päält väĺĺä võta kirbune (= kirpe täis) särk seljast ära
I saappaat miε hülkäzii jalgass poiᴢ saapad ma võtsin jalast ära
I õhtogona piäʙ sõvaᴅ kõittši hülgätäɢ õhtul tuleb kõik rõivad seljast ära võtta
I hülkäzii enessä pinžak̆kaa võtsin endal pintsaku seljast
J hülkäb ene võtab enese riidest lahti

iilijä K L M iiliä P M I iiliε P iiĺiä K U L P M I iiĺä Kõ J iilia Kõ-Len. Lu-Must. iiĺa (M), g iilijää: iilijεä L iiliää P iiĺää Kõ
1. (prohvet) Elias | vn (пророк) Илия
Lu iilia prorokka (Must. 159) prohvet Elias
L pummalaz iiliä risid on Pummalas on (prohvet) Eliase ristid
I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ vanarahvas ütles, et Elias müristab
M iilijä ajaʙ vaŋkkurill Elias sõidab vankriga (= müristab)
2. eliapäev, -püha | vn Ильин день
P iiliä tuli i viiliä tuli eliapäev tuli ja vilu tuli
M mettsä-marjad jõutuvad iiĺiässi metsamarjad valmivad eliapäevaks
L iilijänn tüötä ep tehtü eliapäeval tööd ei tehtud
M eittsee tšäütii iiĺaassaa õitsil käidi eliapäevani
K lähteesee veetii iiĺiä päätnittsann võraa allikasse viidi eliareedel ohvrit
U iiĺiä praaznikka meill õĺi meil oli eliapäev (eliapüha)
P iiliä päivässi tüttärikot kopittivad ühtie taluosyõ kanaa munõi, võita, lihaa eliapäevaks kogusid tüdrukud ühte talusse kanamune, võid, liha
L iiliä päivällä tšihutõttii õlutta eliapäeval keedeti (= pruuliti) õlut
P sis piettii iiliä päiväl piirua, saatõttii suvõa siis peeti eliapäeval pidu, saadeti suve (ära)
Kõ iiĺää päivä õli klattšina eliapäeval oli ühine külapidu
P ko iiliää päivä meneʙ, tulõb viiliä kui eliapäev läheb (mööda), (siis) tuleb vilu
P iiliä piiru eliapidu

ikosuᴢ J-Tsv., g ikosuhsõõ: ikosusõõ ~ ikosuzõõ J
1. luksumine | vn икота
ikosusõõ perält meill jutõlla: tšen-le mainiʙ pärast luksumist öeldakse meil: keegi räägib (taga)
2. röhitus | vn отрыжка.
Vt. ka ikotuᴢ

iloza Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu J iloᴢ M Kõ iiloᴢ M И́лоза K-reg₂ Илоза Pal₂, g ilozaa L J
1. ilus | vn красивый
K oi pietäri iloza lidna õli oi, Peterburi oli ilus linn!
K kauniss i kukkajeekaa tüttärikkua peettii ilozass jumekat ning punapõselist tüdrukut peeti ilusaks
M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõmaa tšäänäʙ vs pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama
Kõ niität partaa vällää, etti õlõizid ilozap ajad habeme maha, et oleksid ilusam
S iloza paikka meill on meil on ilus (maa)koht
Lu kurissunõõd eväd õõ ilozaz ilmaᴢ poonud pole taevas (ilusas ilmas)
L maailmaa iloza ilmatu ilus
2. lõbus, rõõmus | vn весёлый, радостный
Kõ volod́a, kala iloza, kala iloza aukolain (Len. 225) rl Volodja, lõbus kala, lõbus kala havikene.
Vt. ka ilokaᴢ

jaaniohtogo (Ra) jaani-ohtogo Lu jaaniõhtu, jaanilaupäeva õhtu | vn вечер накануне, Ивана-Купалы
Lu jaani-ohtogonn meill sauna lämmitetti jaaniõhtul köeti meil saun(a)
Ra sitä kutsuttii: jaaniohtogoo kotšnaa põlõttõmaᴢ selle kohta öeldi: jaaniõhtul (käidi) {k}-t põletamas

johsõvainõ J, g johsõvaizõõ kiirevooluline | vn быстротечный, стремительный
meill on jõgõd johsõvaizõᴅ rl meil on jõed kiirevoolulised

jäńo J-Tsv., g jäńoo: jäńo J jäneseke | vn зайчик
tuõ meile, meill oŋ kahs pikkõraiss jäńoa tule meile, meil on kaks väikest jänesekest

kabja Kett. L P M Kõ Lu J-Must. J-Tsv. I Ku kaabja I kabjõ Li J-Tsv. kabia M-Set. kabiõ Ku kapia K-Ahl., g kabjaa P M Lu J kabi; sõrg | vn копыто
Lu lehmäl on sorkõᴅ, õpõzõl on kabjõᴅ lehmal on sõrad, hobusel on kabjad
P grebat kazvavat kabjaa pääle vai obahka kazvaʙ päkad kasvavad (hobusel) kabja peale või pahk kasvab
I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjadesse lüüakse rauad
J lüü ravvõt parõpõssi kabjasõ tšiin löö rauad paremini kapja kinni
M opõzõll on kabja i lehmäll on kabja hobusel on kabi ja lehmal on sõrg
Lu õpõzõll, lehmäll, vazikall, sigall on kabjaᴅ hobusel on kabjad, lehmal, vasikal, seal on sõrad
M opõzõll on ümmärkõizõt kabjaᴅ, lehmäll on kabjad lõhtši hobusel on ümmargused kabjad, lehmal on sõrad lõhega
M meill ärtšä õli lõhgõnnu kabjaa väliᴢ meil oli härjal sõravahe katki
I lampailõõ jalkoo vaivattaaʙ, autuuvaᴅ kabjoje välizä lambail valutavad jalad, hauduvad sõrgade vahel.
Vt. ka lehmäkabja, rauta-kabja

kana K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. Ma) Кана Pal₂ Tum. Ка́на K-reg₂ Ii-reg₁, g kanaa Kett. L P S Lu Li Ra J kan̆naa M vdjI I kana J
1. kana | vn курица
Lu täll on suur partti kanoi tal on suur kari kanu
Lu kana savitsõʙ kana siblib
Lu kana ku munip .. , sis kaagatõʙ kui kana muneb .. , siis kaagutab
M kana raikataʙ kana kaagutab
M kana kraakataʙ kana kõõrutab
M kana kudrutaʙ, kutsup põippõita kana kõketab, kutsub poegi
Lu ku kana munnaa süüʙ, sis piäb nokkaa põlõttaa kui kana sööb mune, siis peab nokka põletama
J ku kana heitüʙ, sis teeb nahka muna kui kana kohkub, siis muneb (teeb) nahkmuna (= ilma kooreta muna)
Lu kana jo sarjad lõpõtti, sulkiiʙ kana lõpetas juba munemisperioodi, sulib
Lu üväl kanal on pittšä sarja, a märännül kanal on lühüt sarja heal kanal on pikk munemisperiood (sari), aga halval kanal on lühike munemisperiood
Lu tämä on muniva kana, üvää sukkua see on muneja kana, head tõugu (sugu)
M klokkava kana loksuv (= hauduja) kana
Lu tämä on niku klukkõva kana kk ta on nagu loksuv kana (= ta on alati tusane)
Kõ märjäss kanass sõittõliᴅ sõimasid märjaks kanaks
K kana laulaʙ, põlua leeʙ (kui) kana laulab, tuleb tulekahju
Lu elä tee sitä, nõissaa i kanad nagramaa ära seda tee, kanadki hakkavad naerma
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
M kana munõb nokassa, a lehmä lühzäp tšeelessä vs kana muneb nokast, aga lehm lüpsab keelest (= suust)
Kõ mussa kana issup kaunie munie päälä (Len. 228) mõist must kana istub punaste munade peal? – [Pada süte peal]
J urpoo-varpoo, toorõt-terveᴅ, sillõ kana, millõ muna (lihavõtteaegsest urvitamislaulust:) urbi-varbu, värsked-terved, sulle kana, mulle muna
M paamma täm̆mää kanojõõ eitütüssessi peentärää päälee paneme ta kanade hirmutamiseks peenra peale
J meill on karja kanojõ, tõin on kana poikijõ rl meil on kari kanu, teine (kari) on kanapoegi
P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua lihavõttepühadel mängivad mehed ja poisid kanamunadega munamängu
I leütiväᴅ vunukat kan̆naa pezää lapselapsed leidsid kanapesa
Lu kanaa kupo ~ kana kupo kana pugu
J kana jalk kana jalg
Lu tuõb on rihi klasissa, .. kana varpaa päälä pööräb (Must. 158) tuleb, on (teel) klaasist maja, .. kanavarbal (= kanajalal) pöörleb
J kana šakkõli on hiišnoi lintu kanakull on röövlind
2. emalind | vn птица-самка
Lu sorsa kukko i sorsa kanaᴅ isapart ja emapardid
J kalkkuŋ kana emakalkun
Lu mettso õli kukko, a kana on mettsä kana metsis oli isalind, aga emalind on emametsis
Lu mettsä kana emateder
3. fig kana (mõrsja v. nooriku hellitusnimi rahvalauludes) | vn курочка (ласкательное название невесты или новобрачной в народных песнях)
K mil kazvii kana kotona, elkko enneni tüvenä (Al. 52) rl mul kasvas kana (= mõrsja) kodus, õis mu ema juures
P lättši kaivolõõ kanani, vesiteelee veerakkoni rl läki kaevule, mu kana (= noorik), vett tooma (veeteele), mu kaasa
■
Lu menee kanaa harkkamuzõll mine lühikeste sammudega (kanasammuga)
Lu kana silmä päivällä, a tulõõ aikana kehnossi näeʙ kanapime näeb päeval (hästi), aga tulega (näeb) halvasti
J vai täll oŋ kanaa silmet, ku nii kõvassi šuuritõʙ kas ta on lühinägelik, et nii kõvasti kissitab (silmi)
J kana silmeᴅ kanapimedus; lühinägelikkus
I kanaa silmäᴅ vasklitrid (rahvarõivastel)
S täl niku kanaa nahka tal on nagu kananahk (ihul)
Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast krobeliseks (tangu), siis öeldi, et käsi on kananahal
Ra siel on kanaa koolõmaa täünä seal on (jõesäng) varsakapju täis
Kõ kana koolitsa kibetulikas.
Vt. ka anõkana, mettsäkana, peltokana, põippõkana, tedrekana, tedrikana

karjalainõ Kõ I karjalain M Kõ Lu (V) karjõlainõ (I), g karjalaizõõ Kõ Lu
1. isur | vn ижорец, ижорка
Kõ soikkolaza siäll on kõik karjalaizõᴅ Soikkolas, seal on kõik isurid
M mińd́a meill on karjalain minia on meil isur
Kõ karjalaisii tšeelt pajataʙ räägib isuri(te) keelt
Kõ võin karjalaizõõ tšeelt pajattaa võin isuri keelt kõnelda
2. Lu Li karjalane | vn карел.
Vt. ka karjakko², karjala

karppa¹ M J, g karpaa M J karpkala | vn карп
J meill karppoi kazvatõtaa meil kasvatatakse karpkalu

kassena K-Ahl. kassenna Ar. K-Ahl. M-Set. kassennõ Li kassenn Kõ Li J kassen Lu Li J-Must. J-Tsv. I kassõna K-Al. M kassõnna Al. kassõn P M Li kasõn Kõ Lu siin | vn здесь, тут
K õle siä kassenna uhsee takana (Ahl. 111) ole sa siin ukse taga
P kassõn bõlõ kyõzniit talvõa siin pole kunagi talve
Kõ kassenn süväjarvõz õli jarvi-isä siin Süvajärves oli järvehaldjas
I meill on kassen õjaz lähe meil on siin ojas allikas
J lautti oŋ kassem poollaa jõkkia [sic!] parv on siinpool jõge.
Vt. ka kassimpaikkaa, kassina

kataja Lu J Ku katajõ Lu, g katajaa Lu J = kataga
J kataja on pisselikko kadakas on torkiv
Lu siä präkized niku kataja, ku põlõʙ sina pragised (= tõreled, pragad) nagu kadakas, kui (see) põleb
Lu astjat piäb avvottaa katajõõkaa: katajõ pannaa astjaasõõ ja tšihuvõ vesi pannaa pääl astjad tuleb hautada kadakatega: kadakas pannakse astjasse ja keev vesi valatakse (pannakse) peale
Lu meil enne kataja marjoiss tehtii taaria meil tehti ennemalt kadakamarjadest taari
Lu meill õli ühs starikka, tšülpees koivu i kataja vihaakaa meil oli üks vanamees, vihtles kase- ja kadakavihaga

kimppu Lu J-Tsv., g kimpuu Lu J kimbatus, täbar lugu, täbar olukord | vn затруднительное положение
Lu ai ku oŋ kimppu oi, küll on kimbatus!
J nät siis ku meill õli kimppu ni õli vaat siis, kuidas meil oli täbar lugu, nii (et kohe) oli

kirpittsa M V Lu I (K Li Ra J) kirpitsa K-Ahl. kirpittsõ J kirpitts J-Tsv. kirpittša I (Li J) kirpitša J kilpittsa Lu Кирпицъ Tum., g kirpitsaa M Lu J I kirpitšaa J I kilpitsaa Lu telliskivi, tellis | vn кирпич
Lu sinizessä ja harmaassa savõssa teχ́χ́ää kirpittsaa sinisest ja hallist savist tehakse telliskive (tellist)
K nosilkkoikaa meill vait kantaass valua ili kirpittsoi i mitä χot́ kanderaamiga kantakse meil vaid sõnnikut või telliskive ja ükskõik mida
J fundamenttii panna paasia, kirpittsa ja tšiviä vundamenti pannakse paasi, telliseid (tellist) ja kive
Lu lednikka on tehtü tšivessä ja kirpitsassa (jää)kelder on tehtud kivi(de)st ja tellis(t)est
Li algõtaa lattoa kirpitsassa ahjoa hakatakse tellis(t)est ahju laduma
I kirpitsaa ahjo õli telliskiviahi oli
J meni kirpittsõ zavodaasõõ läks tellisetehasesse
J kirpitts zavoᴅ tellisetehas
J kirpitts savi tellisesavi (= savi telliste tegemiseks).
Vt. ka kultakirpitša, savvi-kirpittsa, sirttsakirpittsa

klejata M Lu Li (K) klejat J-Tsv. klejataɢ (I), pr klejaan Lu klejan J, imperf klejazin K Lu J liimida, kleepida; tapeetida | vn клеить, приклеивать, приклеить; вклеивать, вклеить; оклеивать, оклеить (обоями)
J paperi oŋ klejattu tširjaa kaanõsõ tšiin paber on kleebitud raamatu kaane külge kinni
I ramkoloizõ [= ramkoloisõõ] vooskua klejattii štop tšimoᴅ nõissõisivaᴅ elämää (kärje)raamidesse kleebiti vaha, et mesilased hakkaksid (tarus) elama
M klejatut kološiᴅ liimitud (= parandatud) kalossid
K õli meill tuhattõmia da seinoi klejazimma oli meil tuhandeid (rublasid) ja tapeetisime (nendega) seinu
I klejattuɢ eb õlluɢ (tuba) ei olnud tapeeditud.
Vt. ka kleittää

koinia P Lu J-Tsv., pr koinin J, imperf koinizin P J suguühtes olla, vulg. karata, koinida; paarituda | vn совокупляться, совокупиться; случаться, случиться
P meill leevät koirall taas poigaᴅ, on jo koinittu meil tulevad koeral jälle pojad, on juba paaritunud
■
J aissiä koinittu, et siä õõ parõp ah, sina {k.}, ei ole sa parem!
J koini tättiäᴢ (rõve sõim)
J urvii koinittu (rõve sõim).
Vt. ka kikkiä, koinata, koinatõlla

koivu Lu Li Ra J Ku, g koivuu Lu J kask, kasepuu | vn берёза
J nütt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl nüüd on tõusnud noor mets, kasvanud toredad kased
Lu meill jutõltii, što mahlaa on sünti juuvva, koivu kuivaʙ meil öeldi, et (kase)mahla on patt juua, kask kuivab (ära)
J koivu jo on lehoᴢ, lähemme vihtaa kask on juba lehes, läheme vihtu tegema
Lu aŋgod enne õltii koivuss tehtü hangud olid ennemalt kase(puu)st tehtud
Ra rautain koivu, neiss tehää vihtoi, migäkaa tšülpessää saunaᴢ raudkask, sellest (neist) tehakse vihtu, millega saunas viheldakse
J maaria koivuss tehä kurasõõ päit maarjakasest tehakse noapäid
Lu koivuu õhzaᴅ kase oksad
J nii on seellä kõrvaa maaza niku koivuu lehtüizii rl nii on seal kõrvu maas, nagu kaselehekesi
Lu koivuu pupušk kase pung
J koivuu toho kasetoht
Ra koivuu algoᴅ kasehalud
J koivuu võsa ~ Ra koivu võsa kase võsu
Lu siäl on koivu mettsä seal on kasemets
Lu kumpa vihta vizgattii üli pää, sihee vihtaa pantii koivu õhsa, jaanikukka i štanajalka missugune viht visati (jaanilaupäeval) üle pea (sauna katusele), sellesse vihta pandi kaseoks, jaanilill ja sõnajalg
Lu starikka tšülpees koivu i kataga vihaakaa vanamees vihtles kase- ja kadakavihaga
Lu veero värttenät teχ́χ́ää tammi puussa i koivu puussa rattakodarad tehakse tammepuust ja kasepuust
J kuivõt koivu algot kõikkas parõpõssi põlõvõd ahjoᴢ kuivad kasehalud põlevad ahjus kõige paremini
Lu koivu pahkõ kasekäsn, -pahk, -torik.
Vt. ka leinäkoivu, maarjakoivu, sookoivu
Vt. ka kahtši, kahtšipuu, koivupuu

kopisa M J (Ku) kopissa (Lu Li J) kopiss J-Tsv., pr kopizõn M Lu J, imperf kopizin M J
1. kohmitseda, kohmerdada, koperdada | vn копаться, копошиться, мешкать
Lu ain kopizõʙ, ei jouvvu sinne epku tänne aina kohmitseb, ei jõua sinna ega tänna
2. kobistada | vn постукивать (производить малый шум при движении)
J lahs kopizõp tallõt laps kobistab käia
3. koputada | vn стучать(ся), по-
J on tšäünü meill de kopiznu uhzõõ on käinud meil ja koputanud uksele
4. refl kõpsuda, klõbiseda | vn стучать, топать
J näku uuvvõt saappõgõt kopissa näe, kuidas uued saapad kõpsuvad (jalas).
Vt. ka klogzata, kokottaa, kokuttaa, kokutõlla, kolahuttaa, kolassa, kolata, kolisa, kolissaa, kolkuttaa, kolottaa, komisa, kopeloissa, kopeloittaa, kopissaa, kopisõlla, käpälöissä

korttõri ~ korttõli J, g korttõrii ~ korttõlii J korter | vn квартира
tšen ni tulko tšüläsee, aim meilee toukõtaa kortterii kes ka ei tuleks külasse, aina meile saadetakse (lükatakse) korterisse
kahs võõrõss eletä meill korttõliᴢ kaks võõrast on (elab) meil korteris

krapu¹ Kett. K P M Kõ Lu Li J Крапу Tum., g kravuu P M Lu J krav̆vuu Kõ
1. vähk | vn рак
Lu krapuja püüvvetää tšäsieekaa vähke püütakse kätega
J meill krapuit evät süü meil vähke ei sööda
2. Lu prussakas, tarakan | vn прусак, таракан

kukkõ Kett. K L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. vdjI) kukke Kr Куккъ K-reg₂ Ii-reg₁, g kukõõ Kett. P kukyõ L P kuk̆kõõ M Kõ
1. kukk | vn петух
M kõm neĺĺä kan̆naa õli i kukkõ kolm-neli kana oli ja kukk
S kukkõ esimein kõrt laulaʙ, on tunni (kui) kukk esimest korda laulab, on kell üks
M kukkõ – pää peen, a meeltä paĺĺo kukk – pea väike, aga mõistust palju
Kett. kukkõ laulahtii kukk laulis (korra)
M kukkõ kudrutaʙ kukk kõketab
M kukõᴅ ratkoass laulaa kuked lõhuvad laulda
K miez mieb riheppäälee, lihanaappa ṕää ṕääl. mi se on. se on kukkõ mõist mees läheb lakka, lihakauss pea peal (= mees kõnnib toa peal, lihavaagen pea peal). Mis see on? – See on kukk
Kõ kuk̆kõõ parta kuke lokuti
Kett. kukõõ lauluussaa ~ kukkõõssaa ~ vdjI kukkõissaaɢ kukelauluni
K esimeisezä kukõza (Ahl. 130) esimese kukelaulu ajal
K äd́d́äs kuttsu kukõssa, ämmäs päivää valgõttõza (Al. 49) rl su äi kutsus kukelaulust (= ajas kukelaulu ajal üles), su ämm päeva valgenedes
2. (poisikese) peenis | vn половой член (у мальчишки)
M meill juõllaᴢ: ku peenet pojokkõizõᴅ kusas tul̆lõõsõõ, siz näd́d́ee kuk̆kõõ päälee kazvap koira nännä meil öeldakse: kui väikesed poisid kusevad tulle, siis nende peenise peale kasvab koeranael
3. savipill (piilupardikujuline savist vile) | vn глиняная свистулька в виде уточки
M kukkõ, pilli kukkõ savipill
■
M kuk̆kõõ arja kukehari (teat. lill).
Vt. ka pillikukkõ, tedre-kukkõ, vattsakukkõ
Vt. ka kuka, kukko, kukkupilli

kulkõa Lu J (R-Eur. R-Lön. Ra), pr kulgõn, imperf kulgin rännata, hulkuda; sõita | vn странствовать, бродить; разъезжать
J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl läksin kodunt hulkuma, väravailt veerema
J meill on laivõ kulkõmõᴢ rl meil on laev sõitmas
■
Lu kulkõva jää ajujää

kurtši Kett. K P M Kõ S V I (Ke vdjI) kurki Lu Li Ra J (Ko Ku) Курчи Tum., g kurgõõ K P M Lu Li J kurgyõ P kurgõ J kurjõõ (K-Ahl.) kurõõ J-Tsv. (hall-, soo-)kurg | vn серый журавль
Lu kurgõd ovaᴅ valkaa-harmaaᴅ, jalgad ovaᴅ näilä kauneeᴅ kured on helehallid, jalad on neil punased
Lu kurki on pitšää kaglaakaa kurg on pika kaelaga
P meillä on kurgõt tuhgaa karvaa, bõlõ kahõllaisii meil on kured (ainult) tuhakarva, ei ole kahesuguseid (= teistsuguseid)
J sütšüzüll kurgõd lennetä soojiilõ mailõ sügisel lendavad kured soojadele maadele
Lu meill kurkia eb ammuttu meil kurgi ei lastud
P jätid minua ühsinää, nüᴅ niitän põllol niku kurtši nokiʙ (sa) jätsid mu üksinda, nüüd niidan põllul nagu kurg nokib
■
M tänän tšääntü tuuli kurtši põhjaasõõ täna pöördus tuul põhja
J kurõõ marjõᴅ (Tsv.) jõhvikad [?]
M kurgõõ erne (Set. 67) kurehernes [?].
Vt. ka nurmikurtši
Vt. ka kurko

kurvi-võrkko Lu (J-Tsv.) kurivõrkko Lu Ra tindi(kala)võrk | vn корюшковая сеть
Lu meill kurvi-võrkkoja bõllu meil tindivõrke polnud
Lu kurivõrkko on niku ailivõrkko, silmäd õlla vähä suurõpaᴅ tindivõrk on nagu räime-võrk(ki), (võrgu)silmad on (ainult) veidi suuremad
Ra kurivõrkko on arvõpi, kahštšümmettä viisi silmää tindivõrk on harvem, kakskümmend viis silma

kutoa Kett. Set. Pi Ke Lu J (K-Ahl. K-Al. U L P M Kõ) kutua L S J kut̆toa ~ kut̆tua M kuttoa Lu Li Ra kuttua Lu kutoaɢ I kut̆toaɢ I (Ma), pr kuon Kett. Set. K-Ahl. Kõ S Lu Ra kuhon Pi Ke koon Kõ Lu kuoo I, imperf kutozin Lu Ra J kuõn Kõ Lu kuõõ I
1. kududa (kangast, võrku) | vn ткать; вязать (сети)
Ra kaŋgõspuil kuottii kaŋgõss kangastelgedel kooti kangast
M sis kui leeʙ lootu kõig valmiissi, sis tehäz letti i siz muuta ku kutomaa siis, kui kõik on loodud valmis (= kui kangas on loodud), siis tehakse (lõime)lett ja siis muudkui kuduma
J tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ, sõrmõd niitii soorittajaᴅ rl käed on kanga kudujad, sõrmed niidi sirgeks seadjad
M per̆rää kutomissa veetii suukkuna vanuttamaa pärast kudumist viidi kalev vanutada
Lu meill vanat tšedrättii, a noorõt kuottii võrkkoa meil vanad ketrasid, aga noored kudusid võrku
Lu tšävüükaa kootaa võrkkoa kaluvii pääl võrgukäbiga kootakse võrku kalasi peal
2. punuda (korvi) | vn плести (корзину)
Lu vakka on punottu vitsassa vai kuottu korv on vitstest punutud
Lu miä kuon vakkaa ma punun korvi

kuusnäteli (Lu) surnumälestuspäev (mälestuskoosviibimine kuus nädalat pärast surma) | vn сороковины
meill pietää kuusnäteliε meil peetakse surnumälestuspäeva

kõrta Kett. K U L P M Kõ S V Lu Li J I (Ra) kõrtõ J kõrt K L P M Po Lu J I kerta ~ kertᴀ ~ kert Ku, g kõrraa K L P M S Lu J kõrra J kerraa Ku
1. kord | vn раз
L kõm kõrtaa lüöʙ vitsaakaa tulta kolm korda lööb vitsaga tuld
J jo mõnt kõrta ahassõlin, de ain kuile ebõõ mukka juba mitu korda olen kitsamaks teinud, aga ikka millegipärast ei sobi
Lu miä võtan ühee kõrraa luikkaan ma võtan rüüpan (ühe) korra
V tšülä tõiss kõrtaa põli küla põles teist korda
Lu senee kõrraa miε terppizin selle korra ma kannatasin (ära)
L kõlmais kõrt tõmpaavad vettä kolmandat korda (kolmas kord) tõmbavad (kaevust) vett
J viimin kõrt miä sillõ annõm võlgassi viimast korda annan ma sulle võlgu
J jõka kõrtõ võtti kaas vunukaa iga kord võttis lapselapse kaasa
J ussa kõrt tšäi meill käis sageli (mitu korda) meil
P tšävi kõlmyõ kõrtaassaa käis kolm korda
Lu ko on kehno tuuli, sis kahõlt kõrtaa viskaaᴅ kui on nõrk tuul, siis tuulad (viskad tuulamislabidaga) kaks korda
Li ühel kõrtaa äesettii (ainult) üks kord äestati
M mõnta mõnissa kõrtaa väga palju kordi
J kõrt kõrrõlt tüü etenep parõp kord-korralt edeneb töö paremini
2. (üks)kord | vn однажды
J kõrt õli mokom temppu kord oli niisugune lugu
Lu ühs kõrta tultii noorõpaa tüttüä kosimaa ükskord tuldi nooremale tütrele kosja
P ühell kõrtaa tuli suur tuuli ükskord tuli suur tuul
3. ometi kord | vn наконец
J ahah, kõrt puuttuzid minu tšätte ahaa, ometi kord sattusid mulle kätte
Lu hülkä siä ühs kõrta riitõõmiin jäta ometi (üks)kord riidlemine järele
4. (kui) kord (juba) | vn раз уже
J kõrt õõt tšülmettünnü, siiz va võta hińinaa kui kord oled külmetanud, siis võta aga hiniini
M no kõrt ku piab mennä, sis piäb mennä no kui kord (juba) peab minema, siis tuleb minna
5. (järje)kord | vn черёд, очередь
J tuli vanõpaa kõrta mennä tuli vanema (venna) kord minna
6. teokord (teoorjuse ajal mõisas) | vn (очередная трудовая повинность при барщине)
Li siz möö tšäimmä nätälittää kõrralla siis me käisime nädaliti teokorral
7. (maja)korrus | vn этаж
J kooll alumõin kõrt on tšiviin majal on alumine korrus kivist
J saatii enelles fat́eri tõizõs kõrrõᴢ saadi endale korter teisel korrusel
J meni ülimäisee kõrtaa (Must. 158) läks ülemisele korrusele
■
Lu millõ tuli nagruu kõrta mulle tuli naeruhoog peale
P a meil ženihaa bõlõ viel võtõttu kazyõ kõrraa kaasa aga meil pole peigmeest seekord veel kaasa võetud
M i kassõ kõrtaa sõizoʙ praegusenigi seisab (veel)
I a to tõinõ kõrta ni praaznikassiɢ .. tooas kuppoa kahsi õlkõa lagottaaᴢ aga siis teinekord, nii püha(de)ks .. tuuakse kubu kaks õlgi, laotatakse (põrandale)
I tõiss kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa mõnikord (teinekord) ei ole aega (pesu) vaalidagi
M täm kahzii kõrroo on saunaa ahjosõõ tõukattu ta on kahekorra (käänatult) saunaahju lükatud.
Vt. ka alakõrta, sekõrt, tõinkõrt, ühskõrt, üläkõrta
Vt. ka kõrraa, kõrraakaa, kõrralta¹, kõrrassi, kõrraza

kõõzleeʙ M kõõzleʙ Kõ kõnslee J-Tsv. kunagi | vn когда-то
M ahomaa, õli kõõzleeb nurmi, a nüd jätettii ahossi jäätmaa, oli kunagi põld, aga nüüd jäeti sööti
Kõ võib õlla, ett kõõzleb õli i tõtta võib-olla, et kunagi oli (see) tõsigi
J kõnslee jo on tšäünü meill, miä daaže em mäleht kunagi on (ta) juba käinud meil, ma isegi ei mäleta.
Vt. ka kõnznibut́

küllält ~ küllelt [< e?] J-Tsv. küllalt | vn достаточно, довольно
õsatt ko veel maat? – ohto, meill on niitši küllält kas ostate veel maad? – Aitab, meil on niigi küllalt.
Vt. ka küll

laaska Lu Li Ku laska M Ra, g laaskaa ~ laazgaa
1. nirk | vn ласка, ласица
Ku laaska, kärpp on toin nirk, kärp on teine (loom)
M paĺĺo taitaa on laskoi on vist palju nirke
2. majahaldjas (nirgi kujul) | vn домовой (в образе ласки)
M jõka kooza on mokom zveeri, meill kuttsuaz laska igas majas on niisugune loom (=majahaldjas), meil kutsutakse (seda) {l.}
Lu laaska tšäüʙ lehmää kilittämäᴢ, lehmä nii kõvassi killiiʙ ja tappaaʙ, meeb märjässi, hikkõõ (rahvauskumus:) majahaldjas käib lehma kõditamas, lehm kardab nii väga kõdi ja trambib, läheb märjaks, higiseks
Li jutõlti laaska ain ajõlõʙ öeldi, (et) majahaldjas aina ajab (hobust laudas jooksma ja trampima)

lammaᴢ Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Ku lammas M-Set. lammõᴢ J lampa ~ lamba ~ lamma Kr Ламмасъ Tum. Ла́ммасъ K-reg₂ Ла́ммась Pal₂, g lampaa K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku lammas | vn овца
Li lampaat koppiuvad ühtee paikkaa lambad kogunevad ühte paika (= hoiduvad kokku)
I suõt kantavad lampait hundid viivad lambaid ära
I lampailõõ paad merkit kaglaa, štobõ tuntõaɢ näitä lammastele paned märgid kaela, et neid (karjas) ära tunda
Ku ühs kertᴀ kezällᴀ̈ pest́śii lampaaᴅ üks kord suve jooksul (suvel) pesti lambaid
Lu lampai niittää piäʙ peab lambaid niitma (pügama)
Li siiz lampaalt sitozin jalgõt tšiini, siz on parõpi niittää siis sidusin lambal jalad kinni, siis on parem niita
Kõ villaᴅ kui lampaassa niitäᴅ, sis kraapimma kui niidad lambalt villa, siis kraasime
Lu lampaad õllaa tšippuraa villaakaa lambad on kähara villaga
J villõkkaad lampaaᴅ villakad lambad
M lammaz räägaʙ ~ Lu lammaz määkiʙ ~ J lammõz määkiʙ ~ määkkii ~ I lammaᴢ rääguʙ lammas määgib
Ra lammaz on ut́i (ema)lammas on utt
Lu lampaa veimmä boranal viisime lamba jäärale
Kõ voho viis kuut tšäüʙ i lammaz viis kuuᴅ kits kannab viis kuud ja lammas viis kuud
I kantõjõ lammaᴢ, tõi kahsi võdnaa lammas poegis, tõi kaks talle
Lu emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ emalammas, toob (teeb) talled
J meill on lautta lampaita, tõin on lampaa võdnajõ rl meil on laut lambaid, teine on lambatallesid
Li lampaa voona lambatall
P tšell mikä eb menessünnü, tšell lampaaᴅ, siz vei lampaa pää da jalgaᴅ kellel miski ei edenenud, kellel lambad, siis (see) viis (ohvriks) lamba pea ja jalad
Lu lampaa nahka lambanahk
Lu jõgõperällä õli lampaa nahkuri Jõgõperäl oli lambanahaparkal
Li lampaa päpäläᴅ ~ lampaa sitta lamba pabulad
J lampaa makauttši ~ P lampai makauᴢ lammaste puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal
L lampaa tauti on õllu varaipõõ, paĺĺo hukkauz lampait(a) varem on olnud lambahaigus(t), hukkus palju lambaid
K nastassi õli lampaa päivä anastasiapäev oli lammaste päev (lamba päev)
S lampaa praaz-nikka lammaste püha (anastasiapäev, 29. X)
P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja abikarjaseks
Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, ain vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas, ikka oli (karja)kord
P lampaiz õlin kaχs suvõa lambakarjas olin kaks suve
■
Lu miä tahon nii tehä, jott suõd õltais süüneed i lampaat terveeᴅ ma tahan nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved
Ra susi tahto lampaita, a emälammaz eb antanu (lastemängus:) hunt tahtis lambaid (kinni püüda), aga emalammas ei lasknud (ei andnud)
Ra a ku susi sai lampaa, sis senee pani etääz ääree (lastemängus:) aga kui hunt sai lamba (kätte), siis pani selle kaugemale, kõrvale
Lu lampaa griba lambatatikas, lambapuravik.
Vt. ka emälammaᴢ, sukulammaᴢ, suvilammaᴢ, säntšilammaᴢ

lautta Kett. K-Ahl. L P M Kõ S Lu J I (R Ja-Len. Ra) lautt J-Tsv. Лавта Tum., g lautaa P Kõ S Lu Ra J lauta J laut; tall | vn хлев; конюшня
J lauttõz on elokkaaᴅ: võdnõᴅ, vazikõᴅ, kroolikõᴅ laudas on loomad: talled, vasikad, küülikud
I lauttaza seisõvad lehmäᴅ, sigaᴅ, lampaaᴅ laudas olid (seisid) lehmad, sead, lambad
I paĺĺo lampaita paammaɢ ühtee lauttaa, siällä i lehmä sõizoʙ palju lambaid paneme ühte lauta, seal on (seisab) ka lehm
I mee lauttaa lehmiä süüttämää lähen lauta lehmi söötma
J ärtšä viiää lauttaa (Must. 163) härg viiakse lauta
J tootii lautassa kukko riheesee toodi kukk laudast tuppa
M lautassa tuõb virttsavesi laudast tuleb virtsavesi
Lu lauttaa salvotaa lauta raiutakse üles (= ehitatakse)
J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist lehm laudas, keel väljas?
J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl meil on laut (= laudatäis) õhvasid, teine on õhvade emasid
Lu kõnz lähetää ajjoo, pannaa õpõzõl vaĺĺaaᴅ, ku on lauttaᴢ, siz on päittsiiᴢ kui minnakse sõitu, siis pannakse hobusele valjad, kui on tallis, siis on päitseis
R tšivezed lautaᴅ kivist laudad
Lu lautaa uhzõõ meez unohti avõõ lauda ukse unustas mees lahti
Ra lautaa uhᴢ lauda uks
J lauta laki on tehtü plaŋkikkõisiiss lauda lagi on tehtud plangukestest
Kõ Lu lautaa akkuna lauda aken
■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) P miε makazin lautappεäl ma magasin laudalakas
P lautappääll laudalakas
P miе tulin maalyõsyõ lautappäält ma tulin laudalakast alla (maha)
M nõis .. menemää õttsimaa lautappäältä (Set. 1) hakkas .. minema otsima laudalakast.
Vt. ka lampai-lautta, lehmälautta, lehmää-lautta, sigaa-lautta, siko-lautta, tšivilautta

leinätä M J, pr leinään M J, imperf leinäzin M J leinata | vn скорбеть, оплакивать, быть в трауре, носить траур
M emä on koollu, täm leinääʙ ema on surnud, ta leinab
M tämä leinäzi õm̆maa naissa ta leinas oma naist
J meill leinättii kuus näteliä meil leinati kuus nädalat

liha Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku Kr lihha ~ lia ~ liiha Kr Ли́га Pal₁ K-reg₂ Лига Tum., g lihaa P Lu Ku lih̆haa I liha J
1. liha | vn мясо; P süö haili-leipää i läntüpiimää, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku-leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida; Kõ lih̆haa pannaz lavvalõõ liha pannakse lauale; J tehää piiragõ kalassõ dali lihassõ tehakse pirukas kalast või lihast; I miä tšihut̆taa lih̆haakaa suppii ma keedan lihaga suppi; Lu soojall aigall liha algab limmaussa, algap pillaussa soojal ajal hakkab liha limaseks muutuma, hakkab riknema; J ku tuõb irvii johsu-aikõ, siz on lihad lõppumattõ rl. kui tuleb põtrade jooksuaeg, siis on liha lõputult; M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii (Set. 10) hobuselt liha söödi, luud ja nahk jäeti järele; V sütšüzüss lõikkaz lihass sügisel tappis (härja) lihaks; L suur lobatka lihaa suur kintsutükk liha; K pala lihaa tükk liha; I ruunatas sika, štoʙ õõsip parapil liha siga kohitsetakse, et liha oleks parem; Lu lõhi kala, se on suur kala, kauniz liha on lõhekala, see on suur kala, punane liha on; Ku kakstoissᴀ puudaa oli puhassa lihhaa kaksteist puuda oli puhast liha; M Li toorõ liha toores liha; M sveeža liha värske liha; M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma luu(de)ta; Lu sitkaa liha sitke liha; Lu razvanõ liha rasvane liha; Lu laiha liha lahja (= rasvavaene) liha; I pekki, a tõinõ on laha liha pekk, aga teine on tailiha; M laha liha, aima kauniz liha tailiha, läbini tailiha; Kett. laha liha ~ J pittš liha (Tsv.) tailiha
M palokkõin tuimaa lih̆haa tükike tailiha
P pilaunnud liha riknenud liha
M kaptšo·nnyi liha ~ J koptšuškõ liha suitsuliha
K Lu J sigaa liha sealiha
I lih̆haa pal̆laa siä annat tälle sa annad talle lihatüki
P annamma liha rokkaa süvvä anname süüa lihaga keedetud hapukapsasuppi
Ku liha vaagan ~ J liha naapp lihakauss
J lihaa kaukolo ~ liha kaukolo lihaküna (puust õõnestatud kauss liha hoidmiseks)
Lu värttän maod on ku lihaa karvaa solkmed on nagu lihakarva
J meill i liha haisuatši bõõ taloᴢ meil pole liha lõhnagi majas
2. Kr keha, ihu | vn плоть
■
M mõni emä eʙ vahi ja siz autuuʙ kõiɢ verele, lihalõ mõni ema ei vaata (= ei vaheta lapsel mähkmeid) ja siis haudub kõik verele, lihale
M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja lihad
Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise)
Lu aina tävvez lihaz (Must. 161) aina priske (täies lihas)
Lu kerkeä liha kops(ud)
Lu sitkaa niku niitti liha sitke nagu kõõlus
Lu tšäsi meep tšülmäss suurimõl, siz jutõltii, što tšäsi on kanaa lihal (kui) käsi läheb külmast tangu, siis öeldi, et käsi on kananahal (kanalihal)
J liika liha ~ liig liha liigliha.
Vt. ka kanaliha, kerkeäliha, lahu-liha, leipäliha, liik-liha, pittšiliha, razvaliha, sigaliha

liika Kõ Lu J (Kett. K) liikõ Lu liik J-Tsv. liikᴀ Ku, g liigaa ~ liikaa J
1. adj., subst liigne, üleliigne, liig- | vn лишний, излишний, чрезмерный
J liik entši pereᴢ, liik kulu liigne inimene peres, liigne kulu
J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep se liika juukki üvvää tee ei see liigne joomine head tee
Kõ ain liigad rahad meneväᴅ aina kulub liialt raha (aina lähevad liigsed rahad)
Lu liikõ juttu on se, ku inemin pajatõʙ rohkaapi, mitä piäʙ liigne jutt on see, kui inimene räägib rohkem kui vaja
J liik hlopott üleliigne askeldamine
J mikä on liik, viskaa menemä mis on üleliigne, (see) viska minema
Lu sitä riissa mill ep piä, se riissa tuõb millõ liigõssi seda asja pole mulle vaja, see asi on mulle üleliigne
K jo jäin liikaa i tüttärilee juba jäin liigseks tütardelegi
K tulin liigassi liikuttajalõ (Al. 48) rl muutusin (tulin) liigseks liigutajale (= emale)
J ühs õli liika üks oli üleliia (üleliigne)
Lu põrsaall on liigõd ampaaᴅ põrsal on liighambad
2. paaritu | vn нечётный
J liik vai paari paaritu või paaris?
3. varu-; lisa- | vn запасной; дополнительный
Lu liikoja seiliä piεtää kanttsiᴢ varupurjesid hoitakse vöörikantsis
J salaa kirstulõ väliss teh́h́ä liik põhjõ salakirstule tehakse vahel lisapõhi (= kahekordne põhi, salapõhi)
■
J tälle kazvo sihe kõhtaa liika liha, kuza õli lõikattu talle kasvas sinna kohta liigliha, kust oli lõigatud (= opereeritud)
Lu liika sooli pimesool
J liigõd ivusõᴅ parukas
J üväss inimizess kõnsait eväd nõsa liikaa juttua heast inimesest ei räägita kunagi tühja juttu
J liikaa tetšemä liiga tegema (= solvama, ülekohut tegema).
Vt. ka liikõin

litšepi² Lu litšep M Kõ J litšeʙ M litšepiɢ I
1. adv lähem, ligem, otsem | vn ближе, прямее
M kapusmoo tehtii litši vettä, kuza õli litšeb võttaa vettä kapsamaa tehti vee lähedale, kus oli lähem vett võtta
Lu jõgõperäll litšepi, a meill rohkaap maaᴅ Jõgõperäle (on) lähem, aga meile (on) rohkem maad
Kõ täälᴅ on litšep siit on ligem
2. adv lähemale, ligemale | vn поближе
J siä tulid litši minnua, a tämä tuli veel litšep sa tulid minu lähedale, aga tema tuli veel lähemale
3. prep lähemal, ligemal | vn ближе
M litšep sitä sellele lähemal
4. prep enne | vn до
I litšepik kalmoita leeʙ (see maja) on enne kalmistut
5. paiku | vn около
M litšep juhanusõõ päivää jaanipäeva paiku.
Vt. ka likemmäᴢ, litšepällä, litšepässi, litšepäzä, litšepää

lumiluikko (P) fig lumeluik, lumivalge luik | vn белоснежная лебедь
meill on tohotšennäd valmiiᴅ, rüüdid valgõsõttu, liemmä niku lumiluikoᴅ valkõaᴅ rl (nelipühade ajal laulsid noored:) meil on tohtviisud valmis, rüüd (valgeks) pleegitatud, oleme nagu valged lumeluiged

luputuška Lu, g luputuškaa lutsija (sõimunimi) | vn сосун, сосунья (бранное прозвище)
üφs õli meill tüttö, juttõli emäll: anna luputtaa; siiz nõistii tätä kuttsua luputuška oli meil üks tüdruk, ütles emale: lase imeda (= anna rinda); siis hakati teda lutsijaks kutsuma

luzikka K P M V Po Lu Ra J (Kett. I) luzikkõ J Ku luzikk J-Tsv. luzikkᴀ Ku lusikka K-Ahl. J-Must. lusikkõ J-Must. lusik ~ lusika Kr Лу́зика Tum., g luzikaa K P M Lu Ra J
1. lusikas; lusikatäis | vn ложка
Po mind́a pani lavvalõõ luzikad i kurahsõõ minia pani lauale lusikad ja noa
M luzikka i tarelka lusikas ja taldrik
M katti juttõõb: milla bõlõ luzikkoo, söökaa tšäzii (muinasjutust:) kass ütleb: mul pole lusikaid, sööge kätega
J õpõt lass luzikaka süümä õpeta last lusikaga sööma
P õõrottii luzikaakaa hõõruti lusikaga
Lu võtan rokkaa, ättšiissää prusakka luzikkaa tuli võtan (= söön) kapsasuppi, äkki tuli prussakas lusikasse
Ku luzikkᴀ ko tokub maahaa, siz naizrahvas tuap pertt́śii kui lusikas kukub maha, siis tuleb naisterahvas tarre
M täm nii on ahnaᴢ, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ ta on nii ahne, et võtab teelusikatäiest(ki) osa (endale)
P tšüzün φeku ämmält laadguo rokkaa, luzikaa upa guuššaa küsin Feku vanaemalt kausitäie kapsasuppi, lusikatäie oasuppi
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
J paa luzikaa nenäll rokkasõõ koorõtt pane lusikaotsaga kapsasupi sisse koort
J nii on jämiä rokk, jot luzikaa varsi meni kattši on nii paks hapukapsasupp, et lusika vars läks katki
J pata luzikka kulp
2. adralusikas | vn отвал
V adra luzikka adralusikas.
Vt. ka naappa-luzikka, pataluzikka, puuluzikka, rintoluzikka, rippi-luzikka, söömäluzikka, tšainoi-luzikka, vesiluzikka, võiluzikka
Vt. ka loopii

lähtemä S Lu Li J I lähtem Ra J läh́tem J-Tsv. lähtämä S Lu Li lähtömä Kõ I Ku lähtöm Lu, g lähtemää Li J lähtämää Li lähtömää I (lehm)mullikas, õhv | vn тёлка, нетель
Lu voosi on vazikka, a tõizõl vootta jo on lähtemä (kuni) aasta on vasikas, aga teisel aastal on juba mullikas
Li päälle vuuvvõõ siz jo on lähtemä üle aasta (vana), siis on juba mullikas
Lu lähtemä jätetää suguss mullikas jäetakse tõuloomaks
J lähtem esimein kõrt poikiiᴢ mullikas poegis esimest korda
I õli lähtemä, siiz eeskanto lehmä oli mullikas, siis (sai temast) esimest korda poeginud lehm
J kazess lähtemess saab üvä lehm sellest mullikast saab hea lehm
J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl meil on laut (= laudatäis) õhvasid, teine on õhvade emasid

läziskõlla M läziskõll J-Tsv., pr läziskõlõn: läziskõõn J, imperf läziskõlin M J frekv põdur olla, põdeda | vn хворать, прихварывать
M meill üφs naizikko läziskõli õm̆maa iää meil üks naine põdes (kogu) oma eluaja.
Vt. ka läsiä

läätä [< is] Ku, pr läkään: läkkään ~ läkḱään Ku, imperf läkäzin rääkida, kõnelda | vn говорить, разговаривать
kuza läkḱääp kahs naissᴀ, seell on turu, a kuza läkḱääp kold naissᴀ, seell ollaz laataᴅ kus räägib kaks naist, seal on turg, aga kus räägib kolm naist, seal on laat
Ku meije küläz oli ühz meeᴢ, miḱä läkäᴢ, mitä eb oltõ meie külas oli üks mees, kes rääkis (seda), mida ei olnud (= kes luiskas)
Ku hülkää, ohto läätä [sic!] jäta järele, (on) küllalt kõneldud
Ku siz meill oli läätt́śᴜ̈, kuhoo kohtaa tulellᴀ mennä siis meil oli räägitud (= kokku lepitud), kuhu kohta tule juurde minna.
Vt. ka lägätä

lühsää Kett. K P M S Po Ra J (Len. L Lu Li Ku) lüφsää ~ lüχsεä P lühsä J-Tsv. lühsääɢ I lühsaaɢ [?] (vdjI), pr lühzän Kett. K P M S lühsän K-Ahl. M-Set. lühzen J, imperf lühzin J lühsii I
1. lüpsta | vn доить, подоить
P nùorikko nõizõb üleᴢ, meneb lühsämää noorik tõuseb üles, läheb lüpsma
P iezä lühsämiss piεb yõroa utarta enne lüpsmist tuleb udarat hõõruda
Ra lehmää piäʙ lühsää i perä piäp piimä siivittsää lehma peab lüpsma ja pärast tuleb piim kurnata
K lehmäd lühsämättä lehmad (on) lüpsmata
M kui lehmä puhasuʙ üli kõlmõõ tunnii, siz lühsääz esimein kõrt kui lehm puhastub pärast poegimist (kui lehmal tulevad päramised ära), (siis) kolme tunni pärast, siis lüpstakse esimest korda
Lu i nõiᴢ perenain lühsämää tapipuita, että siiᴢ lehmä nõizõb antamaa paĺĺo piimää ja hakkas perenaine lüpsma linalõugutit, et siis lehm hakkab palju piima andma
2. lüpsta (lehma kohta), piima anda | vn доиться, давать молоко
P talvõll kõõz bõlõ piimää, lehmä eb lühzä, sis süvväs hapuot piimää, vettä pannas sis ku süvväᴢ talvel, kui pole piima, lehm ei lüpsa, siis süüakse hapendatud kohupiima, vett pannakse siis (lisaks), kui süüakse
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
J lehmä verte lühsägoo, nänne verte, tõinõ vette rl lehm lüpsku verd, nisa verd, teine vett
Li meill õli tšümmee lüφsävää lehmää meil oli kümme lüpsilehma (lüpsvat lehma).
Vt. ka lüpsää

mai¹ K P M Lu J-Tsv., g mai mai(kuu) | vn (месяц) май
M maiza tulin petteriss kot̆toosõõ mais tulin Peterburist koju
P pummalaa tšülä põli tuhad ühesää sataa ühessemel vuotta kahõltõ·ššõmõl maita Pummala küla põles tuhande üheksasaja üheksandal aastal kaheteistkümnendal mail
K meill vott õzraa varaipõõ tšülvettii viistõ·ššõmõtta tšislaa mai kuuta (Mäg. 138) meil, vaat, külvati otra ennemalt (varem) viieteistkümnendal mail.
Vt. ka maija, maikuu

mańiška: mańišk J-Tsv., g mańiškaa J manisk | vn манишка
niku lidnaa poik, mańiškõt kaglõᴢ nagu linnapoiss, manisk(id) kaelas
voott tšümme takaz meill i mooda sitä bõllu, jot poigõt piettäiz mańiškoit kaglõᴢ aastat kümme tagasi meil polnud seda moodigi, et poisid kannaksid maniskeid kaelas

marja¹ K R L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Kett. Ja-Len. vdjI) marjõ Lu J-Tsv. Марья Tum. Ii-reg₁, g marjaa P M Lu Li J
1. mari, marjad | vn ягода, ягоды
J meill on saatu akkunallõ, siäll on marjat kõikõllaizõᴅ rl meil on aed õues, seal on marjad igasugused
J tšen kõig nõmmõd nõdguʙ, see kõig marjõd maissõõʙ vs kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb
Lu nii on naasti niku marjõ kk on nii ilus nagu mari
Lu kuza õli lõikkivo, siäl märkeni õhsa, sis siäl nõisi marja kazvõmaa kus oli raiesmik, seal mädanesid oksad, siis seal hakkasid marjad kasvama
M kassen mettsäs kazvap kõikõllaajun marja siin metsas kasvavad igasugused marjad
I miä suv̆vaa korjataɢ marjoo ma armastan marju korjata
M meemmä korjaamaa marjoo, a taramarjoo akõmaa läheme (metsa)marju korjama, aga aiamarju noppima
P kopitti marjoi ruupuu-raapuu korjas marju räpakalt (= korjas marju koos lehtede ja risuga)
Li marjalla on ripsiᴅ marjadel on kobarad
Lu võtin ühee kobraa marjaa võtsin ühe peotäie marju
P lillikaz on kõvassi apuo marja lillakas on väga hapu mari
M vohomarjaᴅ, makuzad marjaᴅ põldmarjad, maitsvad marjad
Lu se on müühäine marja, müühää valmisuʙ see on hiline mari, hilja valmib
M valmiᴢ marja valminud (valmis) mari
K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut
P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie i süötii rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse ja söödi
J mustõlain võtti marjaa uzlaa mustlane võttis marjakobara
Lu mussa marja mustsõstar
P punan marja (Len. 272) punane sõstar
M kauniid marjaᴅ punased sõstrad
J varõz marjõᴅ kukemarjad
P vohuo marja sinikas
K vohoo marja ~ J karu marjõ põldmari, põldmurakas
J kurõõ marjõᴅ kuremarjad, jõhvikad
Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjamuresse (murest, et ei saa pimedana enam marjul käia)
Lu marja aika õli, miä jõka päivä tšäin mettsäᴢ oli marjaaeg, ma käisin iga päev metsas
M ku eezä uutta joulua ovat puuᴅ härmääᴢ, siis see leeb marja voosi kui enne uusaastat on puud härmas, siis (see) tuleb marja-aasta
Lu marjõ pehgoᴅ marjapõõsad
2. hapuoblika (marjataoline) õis | vn цветок щавеля (похожий на ягоду)
Lu marjapää on valkaa, kuniz bõõ valmiᴢ. ku valmiz leeʙ, siz marja meep kauniissi hapuoblika õisik on valge (= rohekas), kuni pole valminud (valmis). Kui valmib (saab valmis), siis lähevad õied punaseks
Lu kopitattii marjaa päät, kuivõtõttii i javõttii korjati hapuoblika õisikuid, kuivatati ja jahvatati
P ublikkaa pudgyõ marjaᴅ oblika õied (= õisik)
3. fig mari; kullake, lapsuke; kallis, kallike, armsam (hellitusnimi rahvalauludes) | vn ягодка, золотко, миленький (ласковое обращение в народных песнях)
J miä menin marja muilõõ mailõõ rl läksin ma, mari, muile maile
J mahto marjaa sünnütellä rl oskas marja (= lapsukese) sünnitada
Kõ aika, marja, matkaa mennä rl (on) aeg, armsam, teele asuda (minna)
Kõ sinnua oottõõp sinuu marja rl sind ootab sinu armsam
4. (kala)mari | vn икра (рыбья)
M ko on emäkala, täll on süämmez marja kui on emakala, (siis) tal on sees mari
M emäkalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk
Li kalal om marja, a konnal on kuru kalal on mari, aga konnal on kudu
M aud́iᴅ vatsakkaaᴅ, marjaa vattsa täünä kõhukad havid, kõht marja täis
P Li marjaakaa kala marjaga kala
J marjõ kala marjakala
K kalaa marja ~ M kal̆laa marja ~ Lu J kala marja kalamari
5. sääremari | vn икра (голенная)
M siiz on jalgaᴅ: sääreᴅ, marjaᴅ, põlvi siis on jalad: sääred, sääremarjad, põlv
J dublit sääree marjõᴅ jämedad sääremarjad
Lu sääri marjaᴅ sääremarjad
■
Lu kumpa on paganaa vai kehnoo tavaakaa, sitä jutõllaa täüᴢ marjõ, täüz marjakko kes on kurja või halva iseloomuga, selle kohta (seda) öeldakse: täis mari, täis marjake (= on alles mari, on alles marjake)!
J pää paĺĺõz niku perz marjõ pea paljas nagu tagumik.
Vt. ka bragattsimarja, kalamarja, kalinamarja, karuu-marja, katagamarja, kaunizmarja, klubnikkamarja, koiramarja, kriisimarja, kukkomarja, kukoomarja, lilli-marja, linnuu-marja, luumarja, mesimarja, mettsämarja, mettsäsika-marja, muragamarja, mussamarja, mähtšämarja, ori-marja, orjamarja, pehkomarja, perz-marja, pihlagamarja, pihlajamarja, poollazmarja, põlto-marja, sigaamarja, sikamarja, susimarja, suõõmarja, sõssõrõmarja, säärimarja, taitšinamarja, taramarja, tedree-marja, toomimarja, toomõmarja, tähtimarja, varõzmarja, viin-marja, viiženmarja, vohomarja
Vt. ka maukko, maukku, mukkura, mähnä

mato Kett. K L P Pi Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (vdjI) Ма́то Pal₂ K-reg₂, g maβoo Kett. K Lu J Ku maβoo J maβuo L P mahoo (Pi Ke)
1. madu, uss | vn змея
I a müü üh̆hee kõrraa õlimam mettsäz ni matoloja õli meet tääk kui paĺĺo aga ükskord me olime metsas, siis oli madusid mine tea kui palju
Lu jutõltii, što matoill on kunikaᴢ räägiti (öeldi), et madudel on kuningas
M tšivee alt tšiiltaaja. mato (Set. 17) mõist kivi alt kiilaja? – Madu
L maod menevät perεä viiženiε mahaa maod lähevad pärast ristiülendamispäeva maa sisse
Lu mato šihizeʙ madu sisiseb
L mato purõʙ madu hammustab
J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa kui madu salvas, siis on tarvis soost võtta muda (maohammustuse raviks)
Lu mato niglazi meess madu salvas meest
Po mattoi lugõttii madude (= maohammustuse) vastu loeti nõiasõnu
J murud on mussiissõ matoissõ rl pudi on mustadest madudest
P lentävä mato sei koko tšülεä väjie (muinasjutust:) lohe (lendav madu) sõi (ära) kogu küla rahva
M niglaaja mato nõeluss
L vahtšin mato on sõkõa i kurrõ vaskuss on pime ja kurt
J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss nõelab, siis on surm käes
J maβoo mürkkü meneb eteeᴢ maomürk läheb (= kandub verega) edasi
P täll õli üvä opõn, maβuo karvaa tal oli hea hobune, maokarva
J mattoi suku maod, ussisugu
2. uss, röövik, tõuk, vagel | vn червь, червяк, гусеница, личинка
I puuõunaza on mato, maokaᴢ puuõuna õunas on uss, ussitanud õun
P rokkalintu lazzõʙ mokomaisii munõi i sis tulõvaᴅ maoᴅ liblikas muneb selliseid mune ja siis tulevad röövikud
P maoᴅ sis süövät kapusaa taimõd iĺi kapusaa lehoᴅ röövikud söövad siis kapsataimed või kapsalehed (ära)
M sööd mat̆taa sööd vaklu
Lu kapusaa mato kapsauss
I jovanaa mato; näväᴅ per̆rää vihmaa paissavaᴅ, niku tuli jaaniuss; need hiilgavad pärast vihma nagu tuli (= tulesäde)
3. vihmauss, limukas | vn дождевой червь
I peentaroo kõõᴢ nõsaᴅ, kan̆neita matoja paĺĺo, pikkarais̆sia kui kaevad peenraid, (siis on) neid vihmausse palju, väikesi
Li õŋkikokka, mato pannaa õttsaa õngekonks, vihmauss pannakse otsa
J vihm mato vihmauss
■
Ra mato süüb ammassa hambas on auk (uss sööb hammast)
M emä juttõõʙ, etti tütär on nii paskatavolliin, etti sööp süätä pahapõss ku mato ema ütleb, et tütar on nii õel, et sööb südant hullemini (halvemini) kui uss
Lu värttän maod on ümmärkõizõᴅ, õtsat teräväᴅ solkmed on ümmargused (= ruljad), otsad on teravad
Lu J õŋki mato vihmauss
Lu jevi-mato ~ J raut-mato (vere)kaan
J opõizõõ mato hobukaan.
Vt. ka jevimato, kapuss-mato, karvamato, maamato, merimato, mussa-mato, nigla-mato, šnääkki-mato, šnääkkämato, tulimato, tõukkomato, vahtšimato, vahtšiazmato, vatts-mato, vesi-mato, vihmamato, värttänmato, õŋgõõmato, õntšimato, üü-mato
Vt. ka maattah

meeᴢ Kett. K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R Pi Ke) mees Kr ḿeeᴢ Kett. mieᴢ K L P M Li mìeᴢ Po miiᴢ Lu Kl mies Kr mesz Por. Мïэ́зъ K-reg₂ Ми́зъ Ii-reg₁ Мïэсъ ~ Мизъ ~ Мïези Pal₁ Мiесъ Tum., g mehee K S Lu Ra J Ku meh̆hee M Kõ I meh̆́h́ee I meehee Ku
1. mees, meesterahvas | vn мужчина
K taloza bõllu meessä talus polnud meest
K tüttäret sõpõzivad mehii sõpõisõõ tüdrukud riietusid meeste rõivaisse
P obraazaa kannõttii nellεä mehie pühakuju kanti nelja mehega
M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimeisee meh̆heessaa paat läks ümber ja uppusid (kõik) viimse meheni
Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kõhn
Lu kõikkia on mehiᴢ, kõikkia on i naiziᴢ igasuguseid (kõiki) on meeste hulgas, igasuguseid on ka naiste hulgas
M meessä müö i hattu vs mehe järgi (on) ka müts
P sõna sõnass, miez mehess kk sõna sõnast, mees mehest (= meest sõnast, härga sarvest)
Lu meitšülää meeᴢ meie küla mees
M umalikko meeᴢ joobnud mees
M sipo-siitiä meeᴢ purukaine mees
M tarkka meeᴢ ~ meelevä meeᴢ tark mees
Lu naizõlikaz meeᴢ naisemees
Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur, ja (tal on) head kombed
Lu meri meeᴢ meremees
J saum meeᴢ saunamees
J eväd võtõttu sõta mehessi, braakõttii ei võetud sõduriks (sõjameheks), praagiti (välja)
J jahii meeᴢ jahimees
J naĺjaa mehe juttu paab nagrõma naljamehe jutt paneb naerma
P šuutkaa meeᴢ naljamees
I tšül̆lää meeᴢ nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles
2. mees, abikaasa | vn муж, супруг
L nuoriilyõ nuorikkõilõ miessä laaskavaata rl noortele pruutidele (soovitakse) lahket meest
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
L nõizõ meheni ülielie (itkust:) tõuse, mu mees, üles
Li minuu meeᴢ minu mees (minu abikaasa)
I meh̆́h́ee izälee i meh̆́h́ee emälee annõttii lahja mehe isale ja mehe emale anti pulmakink
J mehee suguz õltii kakšikoᴅ mehe suguvõsas olid kaksikud
Li meez ja nainõ errostii mees ja naine läksid lahku
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on siga ja sitt
M õli täm mehellä kahõlla mehellä ta oli kaks korda abielus
S esimeizell mehell elin kastõ·ššõmõtt vootta esimese mehega elasin kaksteist aastat
3. mees, inimene | vn человек, «живая душа»
Lu tänävä piäb mennä tüh́h́ee jeka meeᴢ, tänävä on ühtein tüü täna peab iga inimene tööle minema, täna on ühine töö
Lu vanad mehed jutõltii vanad inimesed rääkisid
■
Lu ku õpõn taukõõᴢ, siiᴢ jutõltii: siä õõᴅ nütte jalkajõ meeᴢ kui hobune kärvas, siis öeldi: sa oled nüüd jalamees
Lu se onõ täätäjä meeᴢ see on külatark (teadjamees)
J nõito meeᴢ nõid
Kõ õli meill üφs vargaz meeᴢ oli meil (= meie külas) üks varas
J tširjõ meeᴢ kirjaoskaja (inimene)
J voli meeᴢ kangekaelne inimene
J noott meeᴢ noodaline, noodamees (= noodaga kalastaja)
J šliimõz omem mehelt kõlmõd omena näppas õunakaupmehelt kolm õuna
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
J viroo meeᴢ eestlane, eesti mees
J lidnaa meeᴢ linlane, linnamees
J jumalaa meeᴢ vaimulik
J niizgaakaa se on meez eläjä kala niisaga (kala), see on isakala
J mees suku meessugu
K mehee poolõlõõ ain leeb aikaa meestel (mehel, meesterahval) on alati aega
J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees (abielus mees) on võtnud endale armukese
I meh̆hee naizikko ~ meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain mehenaine, abielus naine.
Vt. ka aluzmeeᴢ, ammattimeeᴢ, antti-meeᴢ, apimeeᴢ, garmoni-meeᴢ, glazi-meeᴢ, gribameeᴢ, isämeeᴢ, izvozameeᴢ, jahiimeeᴢ, jahtimeeᴢ, jalkameeᴢ, jõkameeᴢ, kalameeᴢ, kaupimeeᴢ, kauppameeᴢ, koto-meeᴢ, kotoperemmeeᴢ, küütti-meeᴢ, laivameeᴢ, laulu-meeᴢ, lautti-meeᴢ, lehtšimeeᴢ, lidnaa-meeᴢ, maameeᴢ, maastermeeᴢ, majameeᴢ, marjameeᴢ, mato-peremmeeᴢ, merimeeᴢ, naapurimeeᴢ, naittši-meeᴢ, nalja-meeᴢ, napsumeeᴢ, noor-meeᴢ, nätšijäzmeeᴢ, näälämeeᴢ, ovõzmeeᴢ, part-meeᴢ, pata-meeᴢ, peremmeeᴢ, perämeeᴢ, peukomeeᴢ, piippu-meeᴢ, pillimeeᴢ, posudameeᴢ, pošti-meeᴢ, põlloomeeᴢ, põlõttumeeᴢ, päämeeᴢ, püssümeeᴢ, rattsameeᴢ, rattsazmeeᴢ, reisumeeᴢ, rendimeeᴢ, rootalimeeᴢ, ruĺameeᴢ, ŕuukumeeᴢ, rääto-sõtameeᴢ, rööveli-meeᴢ, saatumeeᴢ, selttsi-meeᴢ, selv-meeᴢ, seppämeeᴢ, siitiä-meeᴢ, sikameeᴢ, sõtameeᴢ, ženiχameeᴢ, teenimeeᴢ, teko-meeᴢ, torgumeeᴢ, treiju-meeᴢ, treŋgimeeᴢ, tšeeli-meeᴢ, tširjameeᴢ, tšivimeeᴢ, tšälü-meeᴢ, tšäsitöömeeᴢ, tšülm-meeᴢ, tšülämeeᴢ, tšüntü-meeᴢ, täüzmeeᴢ, töömeeᴢ, vahtimeeᴢ, vanameeᴢ, venäi-meeᴢ, vihameeᴢ, volimeeᴢ, võlkameeᴢ, vävümeeᴢ, väärämeeᴢ, õnni-meeᴢ, õsa-meeᴢ, äärimeeᴢ
Vt. ka meespooli, meespoolikko, meezelokaᴢ, meezeläjä, meezrahvaᴢ

menemin J menemiin P, g menemizee: menemiizye P
1. minemine, minek | vn уход, отход, отбытие
J meill on menemiss tõisõõ tšülääsee me peame teise külasse minema
2. J-Tsv. fig viimne minek, surm | vn кончина, смерть.
Vt. ka jäämenemin
Vt. ka menettši

mesimarja M Lu Li kirss, kirsimari: kirsipuu | vn вишня; вишневое дерево
M mesimarja on saamõi makuza marja kirss on kõige maitsvam mari
M mesimarja võttaaza, a pippura pit̆tääzä vs (naine on) kirss võttes, aga pipar pidades
Lu nii on naasti niku mesimarja (tütarlaps) on nii ilus nagu kirsimari
Li mesimarjaa süämez on toomi kirsi(marja) sees on kivi (tuum)
Li mesimarjaa ebõ·lõ taraᴢ, meill ep kazvo kirssi (kirsipuud) ei ole aias, meil ei kasva
Lu mesimarja puu kirsipuu

mettsäsika-marja Li leesikas | vn толокнянка
mettsäsika-marjaa on meill paikkomii paĺĺo leesikaid on meil paiguti palju

muitõštši P Lu Li niigi, muidugi | vn и без того, и так
Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole tarvis õpetada, ma (olen) niigi tark
Li elo on muitõštši lühüᴅ, a tämä veel lühetti õma elo elu on niigi lühike, aga tema veel lühendas oma elu
P meill on oχto muitõštši laχsai meil on niigi (juba) palju lapsi
P saimma muitõštši saime niigi, selletagi

muna K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Kett. R-Eur. Ko) Му́на K-reg₂ Ii-reg₁ Муна Pal₂ munne ~ muhna Kr, g munaa Kett. K Lu Li J Ku mun̆naa M I munnaa Po, pl munnad Kr
1. (linnu)muna; (sipelga)muna e. -nukk jne. | vn (птичье) яйцо; муравьиное яйцо и т. д.
J kana tetši munaa kana munes (tegi) muna
I kana avvoʙ mun̆nõi kana haub mune
I kana isub munõlla, isup kõlmõd näteliä kana haub mune (istub munadel), haub kolm nädalat
Lu munal on ruskulain i valkulain munal on rebu ja munavalge
J munal on õttsas polkoma munal on otsas (koorealune) tühemik
J se muna on pillaussu, tämä haizõʙ see muna on riknenud, ta haiseb
K munad õlivad eninpään aina kauniiᴅ, a troitt-sann õlivat kõltaizõᴅ munad olid lihavõtte ajal ikka punased, aga nelipühi aegu olid kollased
Lu nüd on mokoma aika, jott muna on viisaapi kannaa kk nüüd on selline aeg, et muna on targem kui kana
Li eni-päänä õli muna-mäŋko, vanad mehed veeretettii munnaa lihavõtte ajal oli muna(veeretamis)mäng (= mängiti muna(veeretamis)mängu), vanad mehed veeretasid mune (muna)
L mehed mäntšäväd munõi mehed mängivad muna(veeretamis)mängu
M aisava muna mädamuna (haisev muna)
J vana muna vana muna
M sveeža muna ~ J sveežõi muna värske muna
M uusi muna toores muna
M tšihunnu muna keedetud muna
M bolttuna muna ~ tühjä muna viljastamata muna
Lu nahka muna nahkmuna
L P kanaa muna ~ I kan̆naa muna ~ J kana muna kanamuna
Lu sorzaa muna pardimuna
Lu anõõ muna hanemuna
Lu luikoo muna luigemuna
Li gajagaa muna kajakamuna
K munaa ruuku ~ M mun̆naa kõlta ~ Lu munaa kõltolain munakollane
K L munaa valku ~ M mun̆naa valku ~ Lu munaa valkulain munavalge
Lu munaa koori ~ M mun̆naa koori ~ J muna koori munakoor
M mun̆naa või munavõi
Lu muna kakku munaroog
I siplikoo munaᴅ sipelgamunad
Li saivara on täi muna saere on täi muna
2. kartul | vn картофель
Lu tšäimmä munnaa isuttamaᴢ käisime kartuleid panemas
Li mõnikõd lastii vagod estää, sis pantii munaa mõned ajasid (lasksid) enne vaod, siis panid kartulid (maha)
Li muna tehtii varõpi i müühepi, munal, sell eb õllu nii õmmaa aikaa kartuleid pandi (kord) varem ja (kord) hiljem, kartulil, sellel ei olnud nii oma aega (= kindlat mahapaneku aega)
Lu tüttö tšävi munnaa kaivomaᴢ tüdruk käis kartuleid võtmas
Li munnaa kaivõtaa kokaakaa kartuleid võetakse (kartuli)konksuga
Li guušall pannaa vähäizee munnaa sekkaa hernesupile pannakse veidi kartuleid sekka
Li survotud munaᴅ (pudruks) tambitud kartulid
Lu ku tšihuttaa murriaa munaa, haijjuuʙ, a vesikõᴢ muna eb haijju kui keeta muredat kartulit, (siis see) laguneb, aga vesine kartul ei lagune
Lu murja muna on makuza muna mure kartul on maitsev kartul
J meill on sigaa munat keitettü meil on seakartulid keedetud
J muna kokka kartulikonks
Lu muna tšugunikka tšihuʙ kartulipott keeb
J maamunass tehtii muna kakkua kartuli(te)st tehti kartulirooga (= ahjuroog pudruks tambitud kartulitest)
3. munand, kõnek. pl. munad | vn яичко, семенник, мошонка
M mehiil on munõlaiz griizi: tšen raskassa nõsaʙ, sis pil̆laab en̆nee meestel on kubemes (munandis) song: kes rasket tõstab, see (siis) rikub oma tervise (rikub enese)
L boranall on suurõd munaᴅ jääral on suured munad
S piäb leikkaamaa munad vällä boranalla jääral tuleb munad ära lõigata
J boranaa munaᴅ jäära munad
J ärjää munaᴅ pulli munad
4. silmamuna | vn глазное яблоко
M silmäz on muna silmas on silmamuna
P silmεä munaᴅ silmamunad
5. muna, pall (näit. lumepall, puumuna jne.) | vn ком, шар (напр. снежок, снежный ком, деревянный шар(ик) и т. д.)
P kenaa mänd́ittii talvõll, õli mokoma puinõ muna puupallimängu mängiti talvel, oli niisugune puust muna
6. (juuksepalmikust kuklasse keeratud) muna, sõlm, nui | vn узел (вид женской причёски)
J kassa pletitää, muna teh́h́ää pletitakse pats, keeratakse (tehakse kuklasse) sõlm
Lu takann õli muna, ivusõd õltii tehtü ku muna taga (= kuklas) oli sõlm (muna), juuksed olid keeratud nagu sõlmeks (seatud nagu muna)
Lu ennee siottii ivusõd munnaa ennemalt seoti juuksed (kuklas) sõlme (munaks)
Ra ivusõt pantii munalõ, ivusõd õllaa munal juuksed seoti sõlme, juuksed on sõlmes
7. paise, muhk | vn нарыв, шишка
Lu kaglalõ kazvab muna kaelale kasvab paise
Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ, a muna, se on niku tšippamuna, läsümuna, sitä praavitõtaa, mennää bolnittsaa i leikataa poiᴢ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega, aga muhk, see on nagu paise, seda parandatakse, minnakse haiglasse ja lõigatakse ära
8. mull | vn пузырь
L kõikk vesi meni tšihumaa munõita vesi läks mulle ajades keema.
Vt. ka kanamuna, kurgõõmuna, kurkkumuna, kurkuumuna, lumimuna, läsümuna, maamuna, nahkamuna, seltšimuna, seltšämuna, silmämuna, süämuna, tšippamuna, varõhsõõmuna, vesimuna
Vt. ka suurõd-munaᴅ
Vt. ka marga, mud́d́uᴅ, muńuᴅ

mättää¹ P M Lu Li Ra Ku (Kett.) mättεä P mättä J-Tsv. mättääɢ I, pr mätän P M Lu Li Ra J mät̆tää I, imperf mätin P M Lu Li Ra J
1. (täis) toppida v. ajada; (kuhugi) panna v. toppida; (hunnikusse) laduda v. visata | vn набивать, набить; положить, класть, совать, сунуть; складывать, сложить (в кучу), сбросать, сбросить (в кучу)
P mätti kõik õmad värtšikot täünεä deŋgoi toppis kõik oma kotikesed raha täis
I tilaᴅ õlgõlla mätettüüᴅ õlivaᴅ aluskotid olid õlgi täis topitud
M mätti kuhjaakaa toppis kuhjaga täis
J sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heina täis
Lu miä mätän maamunnaa vakkaa ma panen kartuleid kotti
Lu mätäb mätäp päχ́χ́ää, kipkõ eb mee topib, topib pähe, (kuid) (soni)müts ei lähe
I grinka grinkaa pääle mätettüᴅ i roojõkas periroojõkas rihi õli (pesemata) pott (oli) poti peale laotud, ja tuba oli räpane, väga räpane
Lu mätä maamunaa varrõd õvvõõ viska kartulipealsed (sise)õue (hunnikusse)
2. (kinni) katta; (maha) matta | vn закрывать, закрыть; хоронить, похоронить
I kase auta piäb mättääk tšiin see (kartuli)koobas tuleb kinni katta
I ühtä staruχaa tukattii, mätättii mah̆haa üht vanaeite maeti, maeti maha
Ra meill õltii sõtikalmoᴅ, sinne õltii sõtamehed mätettü meil olid sõjaaegsed kalmud, sinna olid sõjamehed maetud
3. tõsta v. ammutada | vn черпать, почерпать
Lu kolkki on tehtü puussa, ühs lauta on jätettü pitšässi, se on rutškõ; mätetää vettä kolkiikaa kapp on tehtud puust, üks laud on jäetud pikaks, see on käepide; kapaga tõstetakse vett
Li miä mätän kaivossa vettä ma ammutan kaevust vett
Li kobriikaa mätetää viĺĺaa viljalabidaga tõstetakse vilja
Li haamiikaa koblataa, siz mätetää koparaa, elävät kõik kalaᴅ kahvaga kahmatakse, siis tõstetakse lumme v. jäässe tehtud auku, puha elavad kalad
■
Li kõik mätti nahkaa pistis kõik nahka
Lu täm mätäp kõik maal ta tallab kõik maha (ka fig.)
M mokoma tuli suur ragõ i mätti ragõsta niku poolõlta vaasalta tuli niisugune tugev (suur) rahe ja sadas rahet umbes poole vaksa paksuselt (maha)
M ai ku mätti lumitšiŋkoᴅ, etti bõõ iiree troppaa oi, kuidas on tuisanud (ajanud) lumehangesid, (nii) et pole (isegi) hiirerada.
Vt. ka mätätä¹

naapuri K M Kõ Lu Li Ra J (Ku), g naapurii M Lu Li Ra J Ku naaber; naabripere, naabertalu | vn сосед; соседи; соседство
Lu üvä naapuri on parõp tõiss ommaa vs hea naaber on mõnest oma(inimese)st parem
J ize õõd naapuri, a nii arvõstaa tšäüd meill ise oled naaber, aga nii harva käid meil
J peri annõttu riiss naapurilt väĺĺä küsi laenatud (antud) asi (tööriist) naabrilt kätte
Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabriperre või teise tallu ilmaasjata, siis öeldakse talle, et sa tulid tuult (taga) ajama
J mee tšäü naapuriᴢ, tšüzü võlgõssi nagl leipä mine käi naabertalus, küsi võlgu nael leiba
J kase inimin eläb naapuriᴢ see inimene elab naabertalus
Lu naapuriss miε pikkaraizõõ azuukaa tõin süttä ma tõin naabriperest väikese nõuga sütt
Ku se oli naapurii meeᴢ see oli naabrimees
Lu naapuri mehel koto kõikkinõõ laukõõᴢ naabrimehel lagunes maja täiesti ära
J naapuri nainõ ~ naapuri naizikkõ naabrinaine
Lu naapuri tütökkõin naabritüdrukuke
Lu naapuri staruχ naabrieit
Lu naapuri vana tüttö naabri vanatüdruk

neitsüᴅ Kett. K L P M J (R-Eur. R-Reg.) neütsüᴅ K Нейджютъ Tum. Неицю́ть Pal₁, g neittsüü Kett. L P
1. neiu | vn девушка, девица
P meill on uhkõad neittsüüᴅ meil on uhked neiud
2. (püha) neitsi (cвятая) дева
L tulõ pühässä neittsüüssä maarjassa (loitsust:) tule pühast neitsist Maarjast
3. mõrsja, pruut | vn невеста
P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni rl mu mõrsja, mu ainus, mõrsja, mu ainus hani
M nõizimma möö neitsüttä kaivolõõ veemää (pulmakomme:) hakkasime (me) mõrsjat kaevule viima
4. minia | vn невестка
K tere juvva, poikani i neitsüᴅ rl terviseks, mu poeg ja minia!
M kase on med́d́ee neitsüᴅ see on meie minia
J üφs vana ińiehmiin juttyõb neittsüülyõ, siε ernei ed irmuttannuᴅ, ko panit tšihumaa üks vana inimene ütleb miniale: sa ei hirmutanud herneid, kui panid keema (= ei lisanud keevatele hernestele külma vett)

ńevesta: ńevest J-Tsv., g ńevestaa J pruut, mõrsja | vn невеста
näᴅ, veli-kult, meill ku on ńevest, ni on näe, kulla veli, kus meil on (alles) mõrsja, nii (et) on!

niglata K M Kõ Lu Li Ra (Kett.) niglõt J-Tsv. niglataɢ I, pr niglaaʙ Kett. M Lu Li Ra J, imperf niglazi Lu I niglaᴢ M Lu Li Ra niglõᴢ J nõelata, salvata; (sõnadega) salvata, teravusi öelda | vn жалить, ужалить; язвить, съязвить
M tšimo niglaᴢ, paizõttu kõikk iho mesilane nõelas, kogu ihu paistetas (üles)
J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui ikka vaskuss salvab (nõelab), siis on surm käes
Lu kumpa mato on niglannu, se ep pääze maa süämmee (uskumus:) see madu, kes on hammustanud, see ei pääse maa sisse
M niglaaja mato nõeluss
Lu ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaᴢ, ain pani inemissä, mokoma tšeeleekaa õli, takkaa silmije ain niglaz inemissä silme ees on hea, aga tagaselja (silme tagant) aina lõikas, aina laimas inimest, niisuguse keelega oli, tagaselja aina salvas inimest

noori Kett. K R-Eur. M Kõ S Lu Li J I Kl (Pi Ke Ra Ku) nuori R-Reg. L P Po (K V) nùori (Po) noor K L M Kõ S Lu Ra J nuor K L P V nohre Kr Нуо́ри Pal₂ K-reg₂ Ну́ри Pal₂ Ii-reg₁ Нооры Tum., g noorõõ Lu Li J nuoryõ P
1. noor | vn молодой, юный
Lu miε õlin kõikkinaa noori veel ma olin veel üsna noor
Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline)
Lu tämä nõisi elämää omaa noorõõ naizõõkaa ta hakkas elama oma noore naisega
P nuorõpalõ vellelie õli jo seitsetõ·ššõmõd vuotta noorem vend oli juba seitsmeteistkümneaastane
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
Lu nooril voosil miä õlin karjuššin noorpõlves olin ma karjaseks
J jo nooriiss päiviiss on õppõnnu põlõttõma juba noorusest peale on õppinud suitsetama
J noor itšä noorus, noorusaeg
J noor suku noorus, noorsugu, noored
P pajattivad nuor vätši jo venäissi noored rääkisid juba vene keeli
S J noor kuu noor kuu
Lu laivaz õllaa vanõpad matrossid i noorõpad matrossiᴅ laevas on vanemmadrused ja nooremmadrused
2. värske | vn свежий
J noort kapussa hapotõta värsket kapsast hapendatakse
M se on murtšina piimä, on veel noor piimä see on hommikune piim, on veel värske piim
3. subst noor, noor inimene; pl. noored | vn молодой человек; молодые
Lu mõnikõᴢ noori on uhkaa, kehtaʙ vanõpaa ent õpõttaa mõni noor on ülbe, tavatseb endast vanemat õpetada
L üφsi nuoriissa, esimein vuosi õli sõtamehennä üks noormeestest, esimest aastat oli sõduriks
M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta
M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi (Mäg. 40) see (= vadja) keel on meil juba hüljatud, kõik noored räägivad vene keeli
4. pruut, mõrsja | vn невеста
J noori ehitettii pruut ehiti
5. peigmees, peig | vn жених
R terve nuori tšülpeüttä [= tšülpeünüttä], kalani kasionutta (Reg. 23) rl tere, (mu) vihelnud peig, mu pesnud kala
6. pl noorpaar | vn молодожёны, молодые, новобрачные
S noorõt tullaz ventsassa noorpaar tuleb laulatuselt
Po vìetii nùorõd makkaamaa tõisõõ riχ́χ́ee iĺi saunaa viidi noorpaar magama teise tuppa või sauna
M noorii piti kummartaa jalkaasõõ noorpaar pidi maani kummardama

nurkka Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J I (R-Reg.) nurkk J-Tsv., g nurkaa K L P Kõ Lu J
1. nurk | vn угол
Lu rätil on nellä nurkkaa rätil on neli nurka
L täm jäi sõisomaa ahjuo tüvie nurkkaa ta jäi ahju juurde nurka seisma
M kõikk kõrjuzivad nurkkõõ möö kõik peitsid end nurki mööda (= nurkadesse)
Kõ pöllüzell värtsill nurkaa takaa löötü kk (teda on) tolmuse kotiga nurga tagant (pähe) löödud (= ta on loll)
P salvõttii rihi ümmärkõizyõkaa nurkaakaa i salvõttii koiraa kaglaa i puhaz nurkka ehitati (raiuti) maja (üles) ümmarguse nurgaga ja ehitati koerakaela (= koerakaelanurgaga, õnarusega palgi ülapoolel) ja puhasnurk (= puhas- e. tappnurgaga)
M täm rissiz jumalaa nurkkaza ta palvetas (toa) ikooninurgas
I božnitsaa nurkka ikooninurk
Lu paganikko seiso uhzõõ nurkkaᴢ solgipang seisis uksenurgas (= toanurgas ukse kõrval)
Lu ahjoo nurkka (toa) ahjupoolne nurk
Lu säńńüü nurkka ~ säntšü nurkka sänginurk (= toanurk, kus on säng)
Lu kolo nurkkas piettii obrazoja ikooninurgas hoiti (peeti) pühapilte
Lu boomi nurkka, gaaffalii nurkka, kanta nurkka (kahvelpurjel on) soodinurk, piiginurk, halsinurk
I rätte nurkka rätinurk
2. (maa)tükk, -nurk; (metsa)tukk | vn уголок (земли, леса)
J anna, vello, millõõ maata, anna nurkka nurmi-maata rl anna, veli, mulle maad, anna nurk nurmemaad
K meill on meelnitsa tšüläzä omaa nurmõõ nurkaa päällä meil on veski külas, oma nurmetüki peal
Lu metsää nurkass meed müütä, siz meet šosseinõill teell metsatukast lähed mööda, siis lähed maanteele
3. (maa)nina, neem, poolsaare tipp | vn мыс, коса, нос
Lu soikkolaa nurkka Soikkola (poolsaare) nina
Lu pärspää nurkk onõ, kuza maa lopuʙ, jo meri tulõʙ Pärspää nina on (seal), kus maa lõpeb (ja) juba tuleb meri
4. (maa)nurk, -koht, kant | vn местность, сторона, край
J koko nurkkaa kutsutaa soikkolaa pooli kogu (seda maa)nurka kutsutakse Soikkola kant
Lu soikkola onõ suur nurkka Soikkola on suur maanurk.
Vt. ka ahjonurkka, alanurkka, boomi-nurkka, einänurkka, esinurkka, gaaffali-nurkka, jumalnurkka, kaapiinurkka, kaappi-nurkka, kanta-nurkka, kolonurkka, kõhti-nurkka, kõlminurkka, lautoonurkka, lootanurkka, makauznurkka, merinurkka, obraaznurkka, suunurkka, suudnikaa-nurkka, säntšünurkka, takanurkka, takunurkka, teräv-nurkka, uhvatkanurkka, vass-nurkka, ülänurkka

ohto K R-Eur. R-Lön. L P M Kõ S Lu Li J oχto P oht L P J küllalt | vn довольно, достаточно; M lavvall kõikkõa õli ohto laual oli kõike küllalt; J oht on verte sõsarõᴢ, oht on punaa põzgõᴢ rl. küllalt on verd sõsaras, küllalt on puna põses; J ohto magat, nõiska tüülee küllalt magamisest, hakake (tõuske) tööle!; S mill poold́uužina ohto mulle on poolest tosinast küllalt; K ohto leeʙ kas on küllalt?; P lieb ohto (on) küllalt; J ohto, em või kannõtta sinu kaĺĺumisiit küllalt (= aitab)! Ma ei või su karjumist (enam) kannatada
J õsatt ko veel maat. – ohto, meill on niitši küllält kas ostate veel maad? – Aitab, meil on niigi küllalt.
Vt. ka ohossi

oitaa Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J (Tum.) oita Lu J oitaaɢ I õitaa K-Ahl. K-Al. hoitaa Lu J hoitaaɢ I, pr od́d́an K P M J od́d́õn J od́jan Kett. K J od́an K-Ahl. ojjan Lu ojjõn Li Ra oijan Lu Li Ra oijjan Li oijjõn ~ oijõn Lu, imperf od́d́in J ojjin Li oijjin Lu oitazin M Lu Li Ra J hod́d́ii I
1. hoida, kaitsta; varjata | vn беречь, хранить, защищать, защитить; скрывать, скрыть
Lu izze entä ku oijõᴅ, siz i jumal oijõʙ vs kui ise ennast hoiad, siis hoiab (sind) ka jumal
Ra se oijaʙ sitä niku omaa silmää see hoiab seda nagu oma silmatera (silma)
J noorutta pitäiz oitaa noorust tuleks hoida
J oitõga õma tervüss hoidke oma tervist
K siz juttõõb linõlõõ: od́ja siä meitä (muinasjutust:) siis ütleb (ahetud) linadele: varjake teie (varja sina) meid
2. hoida, armastada, hellitada | vn беречь, любить, баловать
P äd́iä nõõp sinua oitamaa äi hakkab sind hoidma (= hellitama)
M tämä od́d́ab žiivattaa tema armastab loomi
I inemissä hot́ kui süütäɢ üv̆vii, hot́ kui hod́d́aɢ, tämä ainõ vaatab mettsää ku susi vs inimest kui hästi ka ei sööda, kuidas ka ei hoia, tema vaatab aina metsa poole (metsa) nagu hunt
M meillä juõllaᴢ: oitaaᴢ, oitaaᴢ, a kahta tämässä ep tuõ meil öeldakse: (last) hellitatakse, hellitatakse, aga kaht temast ei tule
3. (karja) hoida, (loomi) karjatada; hoida, valvata | vn стеречь (стадо), пасти; нянчить, приглядывать, приглядеть, охранять, охранить
Li miä tänävä ojjõn karjaa, õõn karjaa oitõja ma hoian täna karja, olen karjane
M karjušši lehmiä oiti karjane karjatas lehmi
J ep pannu lassa kattsomaa, χullukkõissa hoitamaa rl ei pannud last vaatama, rumalakest hoidma
M od́d́ap tulta valvab tuld
J lähetti starikk oitõmaa nissua vanõpaa poigaa (muinasjutust:) saatis taat vanema poja nisu valvama
J sadovnika tütär od́d́õp tara aedniku tütar valvab aeda
M õlin petterizä lahzõõ oitaja olin Peterburis lapsehoidja
J koo oitõjõ koduhoidja
4. hoida, pidada; säilitada, (alles) hoida | vn держать; хранить, сохранять, сохранить
K ku nõõvat süömää, äd́d́ä nii od́d́aptši õmaaᴢ luzikkaata, pihoza piäʙ (Al. 20) kui hakkavad sööma, (siis) äi nii hoiabki oma lusikat, hoiab peos
J od́d́õ rahat pihoᴢ, elä ävit hoia raha(d) peos, ära kaota!
Li näväd oitavaᴅ lavvaa servii nad hoiavad lauda serviti
Lu rannas kuza oijõtaa elävää kallaa kutsutaa satkaᴅ (alt lahtisi kaste) ranna(vee)s, kus hoitakse eluskala, kutsutakse sumbad
J od́d́õttii od́d́õttii kotonnõ, piäb veejje maha pidasid, pidasid (surnut) kodus, (nüüd) tuleb maha matta
Ra miä ojjõn õmii sõpoi kirstuᴢ ma hoian oma rõivaid kirstus
M omenat pannas kooppaasõõ, nii oitaaz meill omenoita kartulid pannakse koopasse, nii hoitakse meil kartuleid
J od́d́õp škatulkõz vana raha hoiab laekas vana raha
Po naizõd ain od́d́õttii venttsasõvaᴅ naised hoidsid alati laulatusrõivaid alles
Ra elä oija tüütä oomõnõssi, a oija pala leipää vs ära hoia homseks tööd, vaid hoia tükk leiba
5. (kokku) hoida, säästa | vn беречь, сберегать, сберечь, собирать, собрать
M od́d́an musassi päivässi hoian musta(de)ks päeva(de)ks
M täm tunnõb oitaa rah̆hoo, täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka eb üppää tema oskab raha hoida, tema käest asjata (ükski) kopikas ei kuku
Li miä oijjan sõppaa i tšentšää ma hoian rõivaid ja jalanõusid
J elkaa oitagaa üvüttä rl ärge hoidke varandust
J od́d́õttõf vara kokkuhoitud vara
Kett. oitaja inehmiin (kokku)hoidlik inimene
6. J-Tsv. hoiatada, manitseda | vn предостерегать, предостеречь, увещевать
■
J od́jab tõisõ poolõ ja piäb alvass tõissa (Must. 156) hoiab teise (= ühe) poole ja peab teist halvaks
J ühtee oitõma ühte hoidma.
Vt. ka od́d́õlla

paahvalõ M, g paahvalõõ M hoopleja, kiidukukk | vn бахвал, хвастун
meill õli üφs hukko mokom paahvalõ meil oli üks taat niisugune kiidukukk

paassa: paassõ J paass J-Tsv., g paasaa J
1. lihavõtted | vn пасха
paass tuõp pääle, a meill i liha haisua-tši bõõ taloᴢ lihavõtted tulevad peale, aga meil pole liha haisugi majas
2. suvisted, nelipühad | vn троица
piäb olutt keittää, paassõ tuõʙ peab õlut pruulima, nelipühad tulevad

paikkomii Li paiguti, kohati | vn местами, там и сям
Li mettsäsikamarjaa on meill paikkomii paĺĺo leesikaid on meil kohati palju
Li perrää vihmaa õltii paikkomii lätikäᴅ pärast vihma olid paiguti loigud.
Vt. ka paikkõmii, paikomii, paikomittaa, paikoti, paikottaa¹, paikottõõ, paikumittaa

palkolin ~ palkollin Lu, g palkolizõõ ~ palkollizõõ Lu subst., adj. palgaline | vn наёмный
meill palkolizõt tšünnetää maata meil palgalised künnavad maad
se om palkolin päiväläin see on palgaline päeviline.
Vt. ka palkallin

periᴢ Li J-Tsv. päriᴢ J-Tsv. täiesti, päris | vn совсем
J tämä om meilee päriz võõrõᴢ tema on meile täiesti võõras
J päriz juumõri päris joodik
J päris tõsi, jott žeńa õli egle meill päris tõsi, et Ženja oli eile meil
Li periz üvä meeᴢ päris hea mees

pettä (Li), g petää = pakozina
meill pelattii pettää, lahzõt pelattii meil mängiti peitust, lapsed mängisid

pitšk-jaššikka J-Tsv. tikutoos, -karp | vn коробка спичек, спичечница
meill jõkas talos pie-tä pitšk-jaššikka lampii katoll meil hoitakse (peetakse) igas majas tikutoosi lambivarju peal

pittsazjavo Lu kroovjahu | vn обдирная мука
meill õli õzrajavo pittsazjavo, eestee tehtii suurimassi, siis tehtii javossi meil oli odrajahu kroovjahu, enne tehti tanguks, siis tehti jahuks

puukko² Lu (M J-Tsv. Ku), g puukoo Ku (soome) puss | vn финский нож
J soomõõ kurass meill tooš kutsuta puukossi soome nuga kutsutakse meil ka pussiks
Lu soomõõ puukko ~ soomõ puukko soome puss

rakkopillinikka M torupillimängija | vn волынщик
meill õli ühs meeᴢ, mokoma, rakkopillinikka, tämä sõassa tuli, siäl õppi mäntšämää rakkopilliikaa meil oli üks mees, niisugune, torupillimängija, ta tuli sõjast, seal õppis torupilli mängima

roho Kett. K L P M S Lu Li Ra J I Ku (R-Eur.) rooho (Kõ-Len.) roh ~ rohi ~ roi ~ rou Kr Ро́го K-reg₂ Ii-reg₁ Pal₁ Руо́го Pal₁ Рого Tum., g rohoo P M Lu J rohuo L P roh̆hoo M I
1. rohi (taimestik) | vn трава (растительность)
L vaataʙ, on lintu, rohuosõ nitaunnu, ep pääze lentämää vaatab: on lind, rohusse takerdunud, ei pääse lendama
S kaŋgaš tšev̆vääl roholõõ pannaᴢ, siz üv̆vii valkõnõʙ (linane) kangas pannakse kevadel rohule, siis pleegib hästi
M sikoo sööttääz rohookaa sigu söödetakse rohuga
Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaz i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass aeleb maas ja närib rohtu, siis (see) ennustab tormi
Ku kezällᴀ̈ rohollᴀ pääzeʙ, siz johzeʙ (kui) suvel pääseb (lehm) rohule (= rohtu sööma), siis hakkab indlema (paaritub)
Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää rohi niidetakse, aga rukist lõigatakse (sirbiga)
K rohot tänävuon üväd on rohi (rohud) on tänavu hea
Lu mettsäroho on üvä roho, a se on sooroho, oŋ kehv roho metsarohi on hea rohi, aga see on soorohi, on halb rohi
Li kalhia roho kare, kõva rohi
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee
J meri roho mererohi
Tum. Рого карва rohukarva, roheline
J roho tširppu rohukirp
J rohoo sirkk rohutirts
2. umbrohi | vn сорная трава, сорняк
J durnõi roho umbrohi
K meill roho võtab volii meil võtab umbrohi võimust
K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa kolm korda küntud ja sõnnik pandud, siis umbrohtu pole, vaat siis võib ka saaki oodata
3. (roht)taim, rohi | vn трава, растение
M kase on mokoma roho, ku tulõb itšävä, sitä tolki ńuuhaa, siz leed vesola (Set. 3) (muinasjutust:) see on niisugune taim: kui jääd kurvaks, ainult nuusuta seda, siis muutud rõõmsaks
Lu vanall aikaa veel vähepii tävettii neiss roholoiss vanal ajal teati neist taimedest veel vähem
Lu osokka roho on soos, pittšä roho tarn on (= kasvab) soos, pikk rohi
Lu sooz on leikkava roho, ku tõmpaat siz leikkaaʙ, sitä oŋ kehno praavittaa soos on lõikhein, kui tõmbad (seda käega), siis lõikab; seda (haava) on raske ravida
M pisselikko roho takjas
I piimä roho piimohakas
Lu jänesee roho jänesekapsas
Ra maarjaa roho nõmm-liivatee
K on taaz mokomad ampaa rohoᴅ on taas niisugused hambarohud [?]
M klop̆pii rohoᴅ sookailud
K tšimoo roho käbihein
4. (arsti)rohi, arstim | vn лекарство
J väliss i dohtõrii rohod eväd avit vahel ei aita ka arstirohud
Lu tikoppi on tšülmää roho sookail on külmarohi
■
P lehmä tuli tõizyõ rohuo kantamaa lehm tuli teist korda poegima
M kõlmõttomaa roh̆hoo ärtšä kolmeaastane härg.
Vt. ka apo-mettsroho, elizejäroho, iiree-roho, jovanaroho, jussiroho, jušširoho, juššoroho, kalganaroho, kasõroho, klopiiroho, kloppiroho, koiroho, kupoĺaroho, kupoĺo-roho, kuppiroho, leppäroho, lihakatkõ-roho, luhtaroho, luukkaroho, lõikatuzroho, meriroho, mettsäroho, meättüroho, muroroho, nikauzroho, piimäroho, pisoroho, punaroho, punatautiroho, pökköroho, rantaroho, rapaamuzroho, rapauzroho, rautaroho, rissi-roho, rüizroho, rümäroho, satavootisroho, savviroho, sooroho, sorkkaroho, süätavviiroho, taikaroho, tšelläroho, tširppuroho, tšöhäroho, tšülmäroho, täi-roho, ublikka-roho, umpiroho, uni-roho, vaattiroho, varsapõlviroho, vehkaroho, veri-roho, vesiroho, viharoho, virttsaroho, vääneliäzroho, õnni-roho, õrazroho, õõhkaroho
Vt. ka rohto

saadu Ränk K L M Ja-Len. Lu J I saatu K P M Ra J śatu Kr Сааду Tum., g saaduu P J (viljapuu)aed, (rohu)aed, (roht)aed | vn сад
J viižeńń-marjõ-puud isutõtti saaduu kirsipuud istutati viljapuuaeda
J saadus kazvõvaᴅ omenaᴅ aias kasvavad õuna(puu)d
I mesipakod ovat saaduza mesipuud on aias
Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik peab aeda korras
J meill on saatu akkunallõ rl meil on rohtaed õues
K ko saadut tulivaᴅ, meniväd vargassamaa õunõi kui puuviljad (aiad) valmisid, läksid (poisid) õunu varastama.
Vt. ka sada

saattaa K L P M Kõ Lu Ra J (Ja-Len. Ku) saatta- J-Must. saatta J-Tsv. saattaaɢ I, pr saatan M Lu J saatõn J, imperf saatin M Lu J saattazin Lu J saatoin Ku
1. saata, läkitada, (edasi) toimetada | vn отправлять, отправить, направлять, направить, посылать, послать, доставлять, доставить
Lu saata poika alkoi toomaa saada poiss puid (= halge) tooma
J vargõz jo on arestoitõttu de türmää saatõttu varas on juba arreteeritud ja vangi saadetud
I ženiχa i noorikkõ saatõttii tar̆rõõ mak̆kaamaa peigmees ja pruut saadeti sauna magama
J ted́d́e saatõttu žurnali miä sain teie saadetud ajakirja ma sain (kätte)
M saatin lehmät karjaa (ma) saatsin lehmad karja
J saat võõrad riisõd väĺĺä saada võõrad asjad ära
J tšättee saattõma kätte toimetama
L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma
P tšäsii müö saatõttii deŋgoi raha saadeti käest kätte
M tšen meill menep süüvvä saattamaa rl kes meil läheb toitu järele viima
2. kedagi saata, kellegagi kaasas olla, kaasa tulla | vn сопровождать, сопроводить, провожать, проводить
M täm minnua saattõ teen aarojõssaa ta saatis mind teeristini
Kõ pojot saattõvat kot̆too tüttäreᴅ poisid saatsid tüdrukud koju
Ja tätä saati [= saatti] koira (Len. 241) teda saatis koer
Lu katti tuli saattamaa kass tuli kaasa
Lu noorikkaa saatõttii oma suguukaa pruuti saadeti oma sugulaste poolt
3. mööda saata, veeta, ära saata | vn проводить, провести (время)
M juvvaz viinaa i õlutta, kannii saattaas se rissimäpäivä juuakse viina ja õlut, nii saadetakse mööda see ristimispäev
Lu miä saatin aikaa üvässi i vesolossi ma veetsin aega hästi ja lõbusalt
P iiliä päiväl .. saatõttii suvõa eliapäeval .. saadeti suve (ära)

sakõassi: sakkiassi Li J sakkaassi Lu J sakkassi J-Tsv.
1. tihti, sageli, sagedasti | vn часто, зачастую
J jürimizell to sakkassi, to arvõstaa lüüp tult müristamise ajal kord tihti, kord harva lööb välku
J sakkassi kazvomaa tihedaks (= kinni, täis) kasvama
J alki sakkassi meill tšävve hakkas sageli meil käima
2. tihedalt | vn густо, плотно
Li aroo piid on sakkiassi pantu reha pulgad on tihedalt pandud
J elä kuo võrkkoa nii sakkassi ära koo võrku nii tihedalt
J kase mašin õmpõõb kõvassi sakkassi see (õmblus)masin õmbleb väga tihedalt
Lu sakkaassi tallaaʙ astub tihedasti (= tihedate sammudega)

sarka¹ Ränk K-Ahl. P M Kõ-Len. Lu Li Ra J I sarkõ Li sark J-Tsv., g sargaa P M Kõ Lu Li Ra J I sarg (ühele perele kuuluv põllusiil, -riba külakogukonna maast) | vn участок (полоска пашни сельской общины, приходившаяся на долю одной семьи)
Lu peen tükkü nurmõss kutsutaa sarka väikest tükki (külakogukonna) põllu(maa)st kutsutakse saraks
Li põltoa vähää meill on, sarka põldu on meil vähe, (on vaid) põlluriba
M nurmi, se on kõig rüiznurmi, a sarka on minu põlto. jõka meez õm̆maa sargaa tääʙ nurm, see on kogu (külale kuuluv) rukkipõld, aga sarg on minu põld, iga mees teab oma sarga
Li enne sargõd jagõttii kõiɢ, tšell kuhõ hüppis sarkõ ennemalt jagati kõik sarad ära, kel kuhu sarg (liisuheitmisel) sattus
P puol virstaa õli üφs sarka pittšä pool versta oli üks sarg pikk
Lu mõnt vootta õli sama sarka mitu aastat (järjest) oli ühel perel sama sarg
J ted́d́ee ja med́d́ee põllod õlla ühes sargõᴢ teie ja meie põllud on ühes saras
Lu rovnoi sarka, eb õõ nõtkua, eb õõ bugŕaa tasane sarg, ei ole lohku, ei ole küngast
Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, minnakse pärast äestama
Lu perrää tšülvömizee rullattii rullaakaa sargaᴅ pärast külvamist rulliti sarad rulliga (siledaks)
Lu ühz meez jätti omaa sargaa tšülvämättä üks mees jättis oma sara külvamata
I siä meet tänää niittämää kailõ sargalõõ sa lähed täna sellele sarale (sirbiga) vilja lõikama
Li ajjat tehtii ümperi sarkoja tarad tehti sargade ümber
J kahõssõmõmaz õsa sargõss om med́d́e üks kaheksandik sarast on meie (osa)
Lu sarkojõõ rajaᴅ sargade piirid.
Vt. ka kagrasarka, munasarka, nisusarka, põlloosarka, rüissarka, õzrasarka

silta Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I (Ku) silt J-Tsv. sillta Kr Си́лда K-reg₂ Ii-reg₁ Силда Pal₂ Силта Tum., g sillaa K P M Kõ S Lu Li J I
1. sild | vn мост
M meill on jõğgõõ silta i rih̆hee silta meil on jõe sild ja toa põrand
Lu nävät tehtii siltaa kahs päivää nad tegid silda kaks päeva
J tšehtšüläz õli suur silta, sillall tantsittii ja laulõttii keset (Jõgõperä) küla oli suur (jõele ehitatud) sild, sillal tantsiti ja lauldi
I piεb mennä ül̆lee sillaa peab minema üle silla
S meni üli tšäm̆mee sillaa läks üle Tšäme (jõe) silla
M õli tehtü niku silta, ned́d́ee pääll uhottii sõppaa (pesutiiki) oli tehtud nagu sild (= pesupink), selle (nende) peal pesti pesu
J sillaa balkõd mätänesti sillatalad mädanesid (ära)
2. põrand | vn пол
J silta õli lautoissa põrand oli laudadest
M sillaa alla ovat slega-irreᴅ põranda all on talad
K saunaz elimmä, räsäss eb õllu, siltaa eb õllu saunas elasime, katust ei olnud, (laud)põrandat ei olnud
K viskuass deŋgoi sillalõõ (pulmakomme:) visatakse raha põrandale
L tuotii sillalyõ õlkai põrandale toodi õlgi
P räštogassi pestii sillaᴅ jõuluks pesti põrandad (puhtaks)
M sõmõr-tšivellä möö pezemmä valkõita siltoita liivakiviga me peseme valgeid (= värvimata) põrandaid
S lahs isup sillall laps istub põrandal
J silta on pantu sipulissa rl põrand on tehtud sibulatest
M sorukas silta prahine põrand
M koominaza õli savvinõ silta i riigaa süämmezä mokom sama rehealuses oli savist põrand ja rehetoas oli samasugune
M rihee silta toa põrand
M saunaa silta sauna põrand
M sarajaa silta kuuri, küüni põrand
M meill on sillaa aluᴢ, menen sillaa al̆laa ja toon omenii meil on põrandaalune (kelder), lähen põranda alla ja toon kartuleid
3. laevalagi, -tekk | vn палуба
Lu laivaa silta laevatekk
■
Lu kello drilizep sillanal kell tiriseb põranda all
Lu iiri meni sillannal takaaᴢ hiir läks põranda alla tagasi.
Vt. ka puu-silta, tšehsisilta
Vt. ka silta-maa

soikkolassi Ra soikkolass J isuri keeli, isuri keeles | vn по-ижорски
meill laulottii soikkolassi meil lauldi isuri keeli

soomõõmaakko M Soome(st tulnud) soomlane | vn финн из Финляндии
meill õli stoĺari hinrikka, tämä õli soomõõmaakko meil oli puusepp Hinrikka, ta oli Soome soomlane.
Vt. ka soomalain

staraa·t́eĺnoi J-Tsv., g staraa·t́eĺnoi püüdlik, hoolas, virk, usin | vn старательный, прилежный, усердный
tämä om meill staraa·t́eĺnoi škoĺńikk tema on meil hoolas õpilane

starikka K L P Kõ Lu J I (M) starikkõ M Lu Li J, g starikaa Lu, pl starikaᴅ I
1. vanamees, taat | vn старик
J kase õli pikkõra·iškuin, la·ihukkõ·in no maailmaa teräv i hodukõs starikkõ see oli väike kõhnuke, kuid väga terane ja vilgas vanamees
Kõ pajatattii, jumal tšäüs maata möö starikkann räägiti, (et) jumal käis mööda maad vanamehena
Lu herra alki starikkaa kepilä seltšää müü lüüvvä mõisahärra hakkas taati kepiga mööda selga peksma
Lu se starikka on pitšää parraakaa see vanamees on pika habemega
J staruhh jäi kottoo riht lämmittemää i süümiss valmissõmaa starikõllõõ eit jäi koju tuba kütma ja taadile sööki valmistama
P meill õli tšüläz vana starikka meil oli külas vana taat
J hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab vanameeste kombel naerda
2. I pl vanarahvas | vn старики.
Vt. ka pärestarikka

sukulainõ K Lu I sukulainee K-Ahl. sukulain Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J-Tsv. I (Ku), g sukulaizõõ P M Lu Ra J sugulane | vn родственник
J õõt ko fiĺipaa sukulain, nii õõt tämäkaa ühs-näkoin kas (sa) oled Filipa sugulane, (et) oled temaga nii ühte nägu?
K sukulaizõd i võõraat kutsuttii kutsuti sugulased ja võõrad
Po kutsuttii tuttava vai sukulain pesemää kutsuti tuttav või sugulane (surnut) pesema
M lugõtõltii õmiilõõ mehiilee i lahsalailõõ, i kõikiilõõ sukulaisiilõõ (kalmistul) itketi oma meestele ja lastele, ja kõigile (surnud) sugulastele
L sukulaizõd nuorikyõ puolõss mõrsja poolt sugulased
Lu meill õli sukulain, äjjää veli meil oli sugulane, äia vend
J müü õõmm sukulaizõt tõizõs põlvõᴢ me oleme teise põlve sugulased
Kõ sukulaisii tšääpälee ain panõd vähäizee lih̆haa sugulaste kalmule alati paned vähekese liha
P siz mentii pihlaalaa tšülääsie vyõrazii, tšell õli sukulaisii siis mindi Pihlaala külasse võõrusele, kellel oli (seal) sugulasi
P däädä, siz õltii kaukõpalt sukulain vanaonu, siis oldi (= see oli) kaugemalt sugulane
J pulmasõõ kutsutaa druuškõssi litšepäit sukulaisii(t) pulma kutsutakse peiupoisteks lähemaid sugulasi
Lu litši sukulain (= litšimein) lähedane sugulane.
Vt. ka litšisukulain
Vt. ka suku

surma Kett. K-Ahl. L P M S Po Lu Ra J I (U) surmᴀ Ku surm J-Tsv. Су́рма Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g surmaa U P M Lu Ra J surm | vn смерть
I miä koollag ved́ en tahoɢ, a surma tuõbõ ma ei taha ju surra, aga surm tuleb
M jumal näed ev võta min̆nua, en koolõ, ebõ·õ millõõ surmaa jumal, näed, ei võta mind, (ma) ei sure, pole mulle surma (määratud)
P surma tuli dai vei surm tuli ja viis
J surma tuõb oottamatta surm tuleb ootamata
Lu ättšinäin surma tuõb ilma tautia äkiline surm tuleb ilma haiguseta
Ku liikkujall on liikᴀ surmᴀ kk liikujal(e) on surm liigne
Ra katil on iloᴅ, a iirel on surma vs kassil on pidu, aga hiirel on surm
L iezä surmaa tahtõ kunikas poigad naittaa kuningas tahtis enne surma poegadele naised võtta
S pajatattii, što per̆rää surmaa kot̆too tšäüsi räägiti, et pärast surma käis (surnu vaim) kodus
M naizikoo piti pit̆tää surmaa päiväässaa povonikkaa pääzä naine pidi surmapäevani tanu peas kandma
M surmaa sih̆haa et tää surma kohta (sa) ei tea
M mikä õli täm̆mää surmaa süü mis oli tema surma põhjus?
Lu vätši duumõttii, što tämä saap surmaa senee õpõzõõkaa rahvas arvas, et ta saab selle hobusega surma
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese ära
M tätä pääsettii surmalta ta päästeti surmast
M õm̆maa kazvatattu unukka tappõ surmalõõ oma kasvatatud lapselaps tappis (ta) ära
Lu jürü tämää ampu surmaassaa välk lõi ta surnuks
J ep see koollu õma surmaa ei see surnud loomulikku (oma) surma
I siä koolõd eb üv̆vää surmaa sa ei sure õiget surma
J kooli märännee surmasõ (ta) suri hirmsat surma
M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõõ täna olin surmasuus, aga veel polnud loodud surmale
Lu tänävä surma õli suu pääl, a veel eb õllu lootu surmassi täna oli surm suu juures, aga veel ei olnud (ma) surmaks loodud
■
M surma rippu niitii päällä hing oli niidiga kaelas ~ surm oli silmade ees
J surm om pihoᴢ surm on käes (= inimene sureb varsti)
J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss salvab, siis on surm käes
Lu jo on surma sellää takan juba on surm selja taga (= juba surm läheneb, juba on üks jalg hauas)
J surmaa tšättee menemä surema
J surmaa näkoin surma nägu (= inimene näeb halb välja)
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar.
Vt. ka epä-surma, nältš-surma, ättšisurma

suu Kett. K L P Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R) suu ~ suh ~ śuuh Kr Суу ~ Су Pal₁ Су́у K-reg₂ Сŷy Ii-reg₁ Су Tum., g suu K M Lu J
1. (inimese v. looma) suu | vn рот
J mitä õõtta suruilla suilla rl miks olete murelike suudega?
Lu mill on suuz ühs ammaᴢ i tõin tüŋki, pikkarain vaa mul on suus üks hammas ja teine tüügas, väike vaid
Ra süüb i suuta šmakutaʙ sööb ja matsutab suud
Lu jalka kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu
M suur pala suu ratkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki (rebib suu katki)
Lu suuta müü ed mee lüümää vs küsija suu pihta ei lööda (suu pihta sa ei lähe lööma)
M laa idgõʙ, lihõn suu, nahkõn perze kk las nutab, lihast suu, nahast perse
Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs sama (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab
M nii kõvii nagraʙ, daaže kõrvissaa suu avaʙ nii kõvasti naerab, (et) isegi suu on kõrvuni lahti (avab suu kõrvuni)
Ra nagri vaikka suu harrillaa naeris nii, et suu pärani
M täm trüümästi nagramaa koko suulla ta purskas täie suuga naerma
M elä ahata suu sellällää ära lagista (naerda), suu pärani
Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid
J suu avollaa kattsoma suu ammuli vaatama
Lu se on niku avoi suu, eb ällüü panna omaa suuta tšiin see on nagu töllmokk, ei märka oma suud kinni panna
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, (et) ei saanud sõna(gi) suust (lausuda)
Lu selt inemizelt sõnaa suuss piäb õssaa sellelt inimeselt tuleb sõna suust osta (= ta räägib vähe)
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei tohi suud(ki) avada (= ei julge rääkida)
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk suurus (= hommikueine) suhu, mõistus pähe
J miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa viina ma oma elus enam suhu ei võta
Lu tämä mokomaa suppia eb võta suhhõõ tema niisugust suppi ei võta suhu
M nii el̆lääs köühässi, etti näillä bõõ, mitä suh̆hõõ panna elavad nii vaeselt, et neil pole, mida suhu panna (= pole, mida süüa)
J suhõõ pissemä suhu pistma (= sööma)
Lu lavvaa takaa issuzimma, lauta õli tühjä, emmä saannu suhhõõ vattsaasõõ laua taga istusime, laud oli tühi, ei me saanud suhu ega kõhtu (= midagi ei olnud süüa)
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep saanu i suuta kassaa ei saanud suudki kasta (= ei saanud midagi juua)
J suu vezitseʙ suu jookseb vett
M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab sõrme suus hoida
J suu suittsiil revittii rl suu suitsetega rebiti (katki)
Lu õpõzõl pannaa ravvat suhhõõ hobusele pannakse rauad suhu
Po võttaaz opõzia suuš tšiin võetakse hobustel suu kõrvalt (= suitsetest) kinni
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suuza lotissaa oi kui külm on, hambad plagisevad suus
Lu tšäüb suu avõõ, see vihmaa tääʙ käib, suu ammuli, see ennustab vihma
Lu se suvvaap paĺĺo pajattaa, što sültši suussa praizguʙ see armastab palju rääkida, (nii) et sülg pritsib suust
Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk see räägib palju: sada suust, tuhat persest
Lu a tämä rohkaap suukaa teep tüütä, ep tšäsijeekaa aga tema teeb tööd rohkem suuga, mitte kätega
Lu suukaa teep paĺĺo, a tšäed evät tunnõ mitä tehä suuga teeb palju, aga käed ei oska midagi teha
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P pajatab niku rooppaa suu täünä räägib nagu suu putru täis
P suukaa tämä p tšüsünnü, ain pilliikaa pillitti suuga ta ei küsinud, aina pilli(ga) mängis
M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii väga pime, (ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista
M suu sellällää suu pärani
Lu suu laki suulagi
J suu nurkk suunurk
J miε söötin suuss i suu palaᴅ ma söötsin talle (oma) suust maiuspaladki
Lu lahz on nagru suil laps naerab, on naerusuul
Lu lahz on itku suil laps nutab, on nutusuul
2. millegi eesmine v. ülemine osa, suu; mingi eseme ees olev pind; jõesuu, suue | vn верхняя или нижняя часть чего-либо, отверстие; устье
J putelii suu pudeli suu
J sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle paelakesega kotisuu kinni
Lu iha suuᴅ õllaa rikki, kõik šiškõttõvaᴅ käis(t)esuud on katki, puha narmendavad
P tämä sõizob uhzyõ suuza ta seisab uksel, ukseavas
K armiainee ahjoo suula armsake ahjusuu ees
M tämä kurassõl risitti sitä ahjoo suuta (Set. 6) ta tegi noaga ristimärgi ahjusuule
J nütt leeväd veräjää suullõ nüüd jõuavad (nad) värava suhu
Lu peremmeez meni ajõ õpõzõõ veräjää suhhõõ peremees läks ajas hobuse väravasuhu
Lu jõgõõ suuᴢ püüvvetää suurt kallaa jõesuudmes püütakse suurt kala (= suuri kalu)
Lu meree suuz on jõki matala meresuus (= jõesuudmega lahes) on jõgi madal
J laukaa suu Lauga suu(e)
■
S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa pruut ja peigmees pannakse suud andma (= suudlema)
L karjušši antõ risilie suuta karjus andis ristile suud (= suudles risti)
J tšüzüt tšättä ämmältä, ämmä suuta suikkaaʙ rl küsid ämmalt kätt (teretamiseks), ämm annab suud (= suudleb)
Lu läpi suu veitellä (tahab) väga süüa, (tal) on suur söögiisu
J suurõõ suukaa, ain kaĺĺuᴅ (oled) kisakõri (suure suuga), aina karjud
Lu suu niku tšerikoo tšellä suu nagu kiriku kell (inimese kohta, kes palju lobiseb)
Ku se valo kuremuniit suuhoo see valetas (valas kuremune suhu)
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kaebust ei võetud kõne allagi
J suu sõnakaa, sõnall suusõnaliselt, sõnaga
M täm ep saannu suuta tšiin ta ei saanud suud kinni (hoida) (= ta lobises palju)
Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni (= sundisin ta kohe vaikima)
M paa suu tšiin ~ piä suuta tšiin pane suu kinni ~ pea suu kinni!
M miä täm̆mää kutsun, i laa tämä juttõõʙ suussa suh̆hõõ i silmässä silmää ma kutsun ta (siia) ja las ta ütleb suust suhu ja silmast silma
Lu vihhaa ep piä, eb näütä, miä õõn lukõn kõik suhhõõ tälle viha (ta) ei pea, ei näita (välja), (kuigi) ma olen talle kõik suu sisse öelnud
J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust
Lu sõta juttu meni suussa suhhõõ sõjajutt läks suust suhu
Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on ülepeakaela võlgades (suud ja kõrvad on võlga täis)
Ra millõ ebõõ aikaa, millõ on suu täünn omii d́eeloi mul pole aega, mul on käed (suu) omi töid (asju) täis
J elä siä, suu peräss, tällee kazett d́eelõss mittäit pajat ära sa, jumala pärast, temale sellest asjast midagi räägi
J prosti – miä kuile võtin sinu suu pala andesta, ma vist võtsin (ära) sinu maiuspala (suupala)
J vaahto suu kiitleja.
Vt. ka ahjosuu, avõsuu, ihasuu, javo-suu, jõgõõsuu, lapa-suu, lopi-suu, meree-suu, nagrasuilla, nagrusuillaa, partasuu, sukasuu, suurisuu, uhzõõsuu, umpi-suu, vilisä-suu, vääräsuu
Vt. ka suukko

suukkuna K-Ahl. L M Kõ S Lu (J) suukkunõ Lu suukkun Ra J-Tsv. suukkona J Суккуна Tum., g suukkunaa M suukkuna ~ sukkona J kalev (vanutatud villane kangas); vilt | vn сукно; войлок
Kõ suukkunaa kooᴅ siz on neĺĺäᴅ suussõᴅ, kaŋgassa – kahõᴅ suussõᴅ i neĺĺäᴅ niijjeᴅ, a kut̆toaz nii-sam̆maa ku kaŋgassa (kui) kalevit kood, siis on neljad tallalauad, (kui) linast riiet – (siis) kahed tallalauad ja neljad niied, aga kootakse niisama kui linast riiet
M meill kuottii valkõanna suukkuna, siz annõttii narvaza vanuttaa i kraazgata meil kooti kalev valgena, siis lasti Narvas vanutada ja värvida
J kanõrvookaa kraazgattii suukkonaa musassi ja lepää koorõõkaa kanarbikuga värviti kalevit mustaks, ja (ka) lepakoorega (värviti)
M üvä suukkuna paĺtooᴅ vartõ hea kalev palitu jaoks
J izäle õmmõlti kauhtõŋ koto suukkunõss isale õmmeldi kaftan kodukootud kalevist.
Vt. ka kotosuukkuna
Vt. ka sukna, suugna

suvotta-laukopäivä Lu Ra surnute mälestamise laupäev (Demetriuse vanemate laupäev 7. XI) | vn день поминовения усопших (Димитриевская родительская суббота)
Lu suvotta-laukopäivä on sütšüzünn noja·abri-kuuᴢ {s}-laupäev on sügisel novembrikuus
Lu meill tšävvää pominoittõmõz jõka üφs omall pokkonikõll suvotta-laukopäänn meil käiakse surnuid mälestamas {s}-laupäeval, igaüks oma kadunut.
Vt. ka suvvotka

sv́at J-Tsv. interj (< vn | vn святой) свят!
ku lüüp tult, siiz meill jutõlla: sv́at, sv́at, sv́at .. de tehä rissiä ettee kui lööb välku, siis meil öeldakse {s., s., s.} .. ja tehakse ristimärk ette

sõtikalmoᴅ pl. Ra sõjaaegsed kalmud | vn военные могилы
meill õltii sõtikalmoᴅ meil olid sõjaaegsed kalmud

taaᴢ Kett. K U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I taase ~ taas K-Ahl. Lu-Must. tas Lu-Len. Kr jälle, taas, uuesti | vn опять, снова
S süvväᴢ, juvvaᴢ, sis taas tanttsiaᴢ süüakse, juuakse, siis jälle tantsitakse
J vass tšäid meill de jo taas tuliᴅ alles käisid meil ja juba jälle tulid
Lu ku tülppäneʙ, taas piäʙ luizgata kui (vikat) läheb nüriks, peab jälle luiskama
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leiva kannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on jälle kannikas
Lu talvõll püüzimme nootaakaa ailia, a tšezäll taaz õli nootta pikkarain talvel püüdsime noodaga räimi, aga suvel oli taas väike noot
Lu kukko oomnikossa nõizõb ühell aikaa laulamaa, siz on väli, siz taaz laulaʙ kukk hakkab hommikul ühel ajal laulma, siis on vahe(aeg), siis jälle laulab
Lu mõnõõ vuvvõõ peräss jagõtti taas sargaᴅ mõne aasta pärast jagati põlluribad uuesti (ümber)

talli P Ja Lu J taĺĺi M-Set., g tallii P Ja Lu (hobuse)tall | vn конюшня
J paa opõin üüssi tallii pane hobune ööseks talli
J meill on talli tammojõ rl meil on tall(itäis) märasid.
Vt. ka õpõzõõ-talli

talo Kett. K R L P M S Lu Li Ra J I Ku (Kõ Ja-Len. V-Len. Ma), g taloo K P Lu Li Ra J taluo P
1. talu; talumajapidamine; talupere | vn усадьба; крестьянское хозяйство; крестьянская семья
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺäätšümmeniessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend (neljakümneni) talu(sid)
J talo on oonõõd i vara, kõig üheᴢ talu on hooned ja vara, kõik koos
Lu talo peremmees tšäütäp talloa talu peremees juhib talu
Lu talo on vaaris piettü talu on korras hoitud
Li meill bõõ taloll nimmiε meil pole talul nime
M riiga võd bõllu ühelee talolõõ, kõm, nellä tallua kõik tapõttii üheᴢ rehi ei olnud ju ühe talu jaoks, kolm, neli talu, kõik peksid (reht) koos
M rikkauz izze tal̆loosõõ ep tuõ, piäp tehä paĺĺo töötä rikkus ise tallu ei tule, tuleb teha palju tööd
Lu suuris taloloiz õli kõlmõd lehmää i nellä suurtes taludes oli kolm lehma (või) ka neli
P miε õlin ühes talos treŋkin ma olin ühes talus sulaseks
Lu eezepii jõka taloll õli kanevoo vanasti oli igal talul kanepit
J keräjät tšäütii talossa talloosõõ kerjused käisid talust tallu
Kõ õmpõliaᴅ tšäütii taloja möö, õtsittii töötä rätsepad käisid talusid mööda, otsisid tööd
J suurõ vaivaka piäp taloa ülell suure vaevaga peab talu üleval
Lu talo on annõttu rendil talu on rendile antud
Lu joožikka taloz on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
J taloo meeᴢ talumees, talupoeg
J taloo vätši talu pererahvas
2. majapidamine | vn хозяйство
Lu mill on ühs elämä taloᴢ mul on üks kariloom majapidamises
Lu meijjee tšüläz oŋ kahõs talos vaa mesisampaaᴅ meie külas on vaid kahes majapidamises mesipuud
3. maja | vn дом
Li kumpa talo on kõlmõttõmas paikkaa, sitä nõsõtaa siᴢ, siz eb nõizõ nurizõmmaa ennää (palk)maja, mis on kolmandas kohas (üles laotud), seda siis tõstetakse (nurgast), siis ei hakka käsi enam kidisema (= siis ei teki nari)
Lu tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja, maad ei olnud, see oli pops
J jürü ampu taloo välk lõi majja
Ku äärimäin talo pahepaa kättä äärmine maja vasakut kätt
Lu tämää talo on märännü tema maja on vilets
■
K siell õlivad issu taloᴅ seal olid istjatsed.
Vt. ka issutalo, isuta-talo, pulmatalo

tappaa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J Ku (R U V Ra Kr) tappa J-Tsv. tappaaɢ I (Ma), pr tapan Kett. K R U L P M Lu J Ku Kr tap̆paa I Ma, imperf tapõn K L P M tapõin Kõ Ra J tapin Lu Li Kr tap̆põõ I
1. tappa | vn резать, зарезать, убивать, убить
L borana tapõttii tapeti oinas
P miε uottõlõn lihanikkoi, tulõvat tappamaa ma ootan lihunikke, tulevad (siga) tapma
M kloppia piti tappaa lõppu-kuuta lutikaid pidi tapma vana kuu ajal
Po vellet sõas tapõttii vennad tapeti sõjas
Li repo tetši enee tapõtussi rebane teeskles, et on tapetud
Li tämä vaikko tappamaa vai mitä vai kuhõõ, tämä ep peĺĺännü mittää ta (läks) kas või tapma või mida (tahes) või kuhu (tegema), tema ei kartnud midagi
Ku tuli sota ja tappo heijeᴅ vällää tuli sõda ja tappis nad ära
M tappõ surmalõõ lõi surnuks
2. peksta (reht); lõugutada (lina) | vn молотить, обмолотить (вручную); мять (лён)
V tšäzil tapõttii riigaa reht peksti käsitsi
J jok rüttšeed on tapõttu kas rukis on juba pekstud?
M nõistii tappamaa õzrõita hakati otri peksma
R kõõs kuiviivad vihgod siis nõizimma tappamaa kui (vilja)vihud kuivasid, siis hakkasime (vilja) peksma
M meill aina ööllä tapõttii meil peksti reht ikka öösiti
P lievät põllot tšüntämättä, leipä tappamatta rl jäävad põllud kündmata, vili peksmata
M tappaaz riigaa, tappaas primuzloilla pekstakse reht, pekstakse kootidega
Li kunis tapõttii, siniz õli se viĺĺa jo süütü kuni peksti reht, seni oli see (eelmine) vili juba söödud
P tõukoi tappamiin tõuviljapeks
J linaa tapõttii, linass tapõttii päissär väĺĺää lina lõugutati, linast lõugutati linaluu välja
M siis ko linad on tapõttu, väittääs koominaa mah̆haa siis, kui linad on lõugutatud, veetakse (need) rehealusesse maha
J tappõmiz mašin (Tsv.) viljapeksumasin
J tappaiza (Must. 184) vilja pekstes
■
M täm kõikk õmad rahaᴅ tapap sõp̆paasõõ ta kulutab kogu oma raha rõivastele.
Vt. ka tappoa

tatarina M Lu J-Tsv., g tatarinaa M Lu J tatarlane | vn татарин
J tatarina tuli tšüläsee torguittõma tatarlane tuli külasse kaubitsema
M tatarinad õltii raznošikkanna tatarlased olid rändkaupmehed
M meill tatarinat tšäüsiväᴅ, t́uukka selläᴢ meil käisid tatarlased (rändkaupmeestena), pamp seljas
J eläb niku tatarina: kotonn nain, ääres suvattõja elab nagu tatarlane: kodus naine, kõrval armuke

terppimine L terppimin Lu, g terppimizee kannatus | vn терпение
L meill on aŋgeliaa terppimine meil on inglikannatus
Lu terppimin om parõp ku rissimin vs kannatamine on parem kui risti ette löömine (= parem kannatada kui kahetseda)

tinamin J-Tsv., g tinamizõõ J jootmine, tinutamine | vn паяние, лужение
meill jutõlla, jot tinamin on jevrei (jevreje) tüü meil öeldakse, et tinutamine on juutide töö

tohotšentšä P toho-tšentš J-Tsv. = toholaaputti
P niinitšennät tehtii niini puu kuorõssa, toho-tšennät tooš tohossa niinviisud tehti niinepuu koorest, samuti (tehti) tohtviiske tohust
P meill on tohotšennäd valmiiᴅ rl meil on tohtviisud valmis
J kül han siiz leevvää jalgõt kuivõt, ku toho-tšennet paad jalkaa küll alles siis jäävad jalad kuivaks, kui tohust viisud paned jalga