[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 432 artiklit, väljastan 100.

aasta `aasta R eP(`[v]oa-, `[v]ua-, `vaa-) M(-e) T(-e San) V(-ś-); `uassa Kod; aast g `aasta Rei Phl Rid Ris Trv

1. kalendriaasta tänavune `aasta Jõe; tuhat `üheksasada `viiendal `aastal õli mäss siin Lüg; `mullu `aasta oli `vihmane Vai; selle `aasta sees liiad päävad Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; seda `aasta oli `eina nii lahve Mus; `maksas viissada rubla `uastas `renti Vll; Seda `aastad annab ösna mäleta Pöi; iga `oasta ei ole `pähkid oln Muh; see `aasta [on] tuhlid `pitkade vartega Käi; vana `aasta `lahkob ää, uus akkab `jälle `algama Mar; Aastad põle vennaksed Han; tänava `aasta oo `vaene `aasta, viĺlad ei kasva Tõs; selle `aasta poesid `võtvad igänes `naisi Khn; mul on pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; si̬i̬ `aasta on kuju sui Hää; `möödaläind `oastad sa tead, aga ega eestulevad `oastad tea Juu; sis sain `oasta tuhat üheksasada üks `Kreile tiumeheks Kos; uue `aasta laupäe `käidi kirikus ja `süödi `vorsti JõeK; minevane `uasta oli kuiv JMd; `müedaläind `aastal nää - - `värvis tua ja HljK; ei õle `uassa `uassa vend; uude `uassa `lauba `ü̬ü̬si `läśti `kuulama neljä ti̬i̬ aru `piäle Kod; kägu tuli küll `ilda `väĺlä si̬i̬ `aasta Äks; meneval `aastal kukkus käe luu kat́ti KJn; minevane `aasta oli seande alb Trv; kiḱk `aaste ei ole mitti velitse Krk; kuju paastukuu tu̬u̬b ää `aasta Hel; si̬i̬ `aasta om `pindlise kaali küll Ran; ää küll, siss piäme `u̬u̬tma seenigu tuleva `aastani Puh; kõneldass et `vastsen `aastan lännä raha sitass Nõo; sii `aasta `viĺlä ka iks sai - - ärä elädä iks saab Ote; katõl`kümnel edimätsel `aastal oĺl sääne kevväj, et `apriĺli kuul oĺl põld haĺass Rõu; si̬i̬ `aaśta om jo läbi Räp

2. a. aastapikkune ajavahemik neli `aastad oli sojas Jõe; saab elätud `aastast `aasta vaist `viisi; sie luom tuleb üle `aastajättä ~ jättädä; `enne õlivad pääld `aastatsõdurist Lüg; `aasta `kolme iest Vai; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; Tedri `lasti `aasta `ömber Krj; `aastal paaril pole `lambud pidand Pha; Kahe `aasta `pääle sai [teenija] musta kuue; See kivi on sii `oastaid seisnd Pöi; öhö `aasta mihel oln Phl; `mõtle, mu lehm läks ju ühe aast tigedaks Rid; vaat sedä ei tea, paĺlo `aasta eest [palka] saab Mar; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; sest oo `aastud juba Kir; tä oo `mõnda `aastad juba `aige Var; mees köis `aasta läbi `mõesa - - oli siis teomees Mih; Nämäd `ollõ ega `aasta kaks siga tappa suan Khn; Mia kaksteist `aastat `ti̬i̬nisi Lättis Hää; üks aast sai palitu, teine aast sai kasukas [palgaks] Ris; Sepu talus oli vel mõni `vuasta tagasi püśtköök Nis; ta tegi `oasta `peale kauba, lähäb selleks `oastaks `sõnna `teenima Juu; käisin `aasta `ümber `palja jalu JõeK; kägu põle kuuld kolmel `aastal juba Amb; küll tema on selle kahe `uastaga ennast muutnd JMd; ega ma enam saa sind `aastal otsal kiusata JJn; kaśs toob kahed pojad `aastas Ann; mu vend oli `Ta·ĺlinnas sepast kakskümme `vuastad VMr; redutas puaŕ `uastad ära, viimaks tuli ikke `välja Kad; ma põle teda `vuasta `otsa näind VJg; pitkä vihaga, mõni one `uassite `viisi vihane Kod; `uastat kaks `põĺli kakstõist eläjät `sisse MMg; ühe `aasta `katsusivad noodaga `püida, aga `lõhkusivad oma suure nooda ära Äks; selle ehitamisega venitati `aastast `aastasse Lai; sedä `aega on ikki enäm `aastad KJn; kohuss `mõistis neväd viies `aastas vangi `ru̬u̬du Vil; sellest saa sadasit `aastit, kui si̬i̬ maja ehitide Krk; peremi̬i̬ss ei võta ka enämb `aasta `pääle `ti̬i̬ńme Hel; küll sa mõni `aasta tulet mu `kaema Puh; täl `olli neil `aastil iks `jõudu küll; sinna om `rohkõmb `aastat, ku ma õge iluste `näie Nõo; naa joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulma Ote; `lambit pöetäss `aastal mõ̭ni kolm neli `vu̬u̬ri Kan; `uibu ei kannaʔ egä `aasta ubinõid Har; egä `aaśta takast ta iks kõrra maal käve Plv; `aaśta peräst saamõʔ jäl tõõnetõist nätäʔ Räp b. (vanusest, east, eluaastatest) mina `käisin `seitset `aastat, kui akkasin `veljega kahekeste `karjas `käima VNg; en tiä, pali `aastaid senel on `turjal Lüg; mul ikke neid `aastaid jo on Vai; `aastud `selga saand, jo siis seisab kodu Ans; kaheksakümmend kolm `oastad mul on juba õlanukkade‿päl Pöi; eks neid ole küll, mes sada `aastad vana ja üle selle Mar; esimese `aasta peal oo varss, teese `aasta peal sälg, kolmanda `aasta peal obone jo Mär; Täma `aastad suavad enne `jõulu täüs (sünnipäevast) Khn; kuue `aasta vanadune see võis `olla Tor; neĺlateist `aastalt läksin pagari poisiks Hää; aast jääb vanemaks, tõbi lähäb suuremaks Ris; [laps] imes kolme `oastani Jür; sel ju `aastad `õhtupuolsed (vanatüdrukust) JõeK; teene [laps] läheb `enne `aastad jo [kõndima] ja teene läheb teise `aasta `sisse VMr; paĺju `aastaid turja pial Lai; eks mul ole neid `uastaid kua Plt; ta om kuvvede `aaste sehen - - mõni päe vi̬i̬l kuvve `aastess `puuduss Krk; `tarkuse `amba tuleva paari`kümne `aastani Ran; `aastit om paĺlu, `aasta litsuva `pääle; kui vana tu̬u̬ sõ̭sar `aastile om Nõo; katess paĺlu, `aastass veidi (alla kahe aasta) Kam; Sul om ka ta ńagu nii köbrän, `aastillõ sa jo ni vana ei olõkiʔ Urv; peigmi̬i̬s oĺl `katsatõiss`kümne `aasta vannu Räp; aastates eakas, elatanud sie on juo `aastates vana mies Lüg; ta on jo ikke `aastates mies VMr

3. millekski soodus või ebasoodus aasta (liitsõna järelosana) `mullu õli `pähkli `aasta; tänavu - - on ia `õuna `aasta Lüg; kui εε eina `aasta, siis sene platsi `pεεld saab ikka viis kokka εε vidada Käi; Kui `paĺlu kuuse kasusi on, siis tuleb ia kardule `oasta Kei; kui lepp kasvatab pikad urvad kevadel, siis `üöldakse, tuleb ia rukki `aasta, aga kui ta kasvatab ümmargused, siis tuleb ia odra `aasta Amb; Meelasta (mineval aastal) olli ää viĺlä `aasta Hls; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; ku lepä piimäl om, tulna ää leevä `aasta Nõo

Vrd aastak, aesta, ajasta

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

abi|nõu no ega midägi old abinoud, `muutku tuli ärä `uotada - - [kuni] tuli tegi `väljä`puolt `ukse `lahti Kuu; Ju `sõnna üks abi nõu ka `leitakse, kaua ta (poiss) ikka pahandust teeb Pöi; nüid põle käsi`õngi εnam, nüid o teesed abinõud Muh; koduses abinõus (kodus) olid need mõrrad `tehtud Aud; nisuke abinõu, et siep `silma ei lähä JJn; lapsel muud abinõu ei õle, muku irise aga Kod; pańdid - - vajotadi kõvast rõugu `sisse. aga si on kõege parem abinõu marude `kohta Äks

ae2 ae Khk Käi Rei Rid Mar Kul Mär PJg Ris tikand, tikandikiri ae `aeti särgi ääre `peale ja `murti kahekorra, siis jähid nagid `sõnna `värbli `ääre Mar; meeste`rahva `särkidele viis aed sai `peale `aetud Kul; ajasin ae `viisi Ris

ahju|auk 1. ahjukapp Mool olid ikka `vardad ja lõŋŋa kerad ahju `aukus Pöi; Ahju`auku pannassõ `märgi sukkõ ning `kjõndu `kuima Khn; ahju auk annab `sooja tuppa ja `sõnna pannakse `kindad ja sokid `kuima `talve Juu

2. (muud avaused ahjul) `ahju auk on `jälle ülevel, kust suits lähäb `vällä Lüg; ahjul on taga viel ahju augud, sial läks suits `lõõri Sim; ahju suu piäl lõõse kõhal õli ahju auk, `sinna `pańti kivi ette kui küdes Kod; [ta] õngitsen läbi `keĺdre `akne ubinid ja küdsäten taren ahjuaugun Hls

ahju|suu `paisteleib - - `platsudetti siledaks ja siis - - `ahjusuhu `küpsema Kuu; `ahju suu on lagonend Vai; Natuke `oksi põletati ahu suus ää, see oli kõik see sooja tegu Pöi; mene `sõnna aho suhu `sooja Mar; ah́o suu oli `tehtud vanast pajast Mih; ahju kook, mis ahju suus saab küpsetatud Kei; vanal ajal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ahju suu kukkus maha, lagunes ää VJg; tuli ahjo suuss tuleb `välja nõnna ku obese saba Kod; ahju suu i̬i̬s `oĺli sehake kuḿm Vil; ahjusuu jääp `keskel ja ahjusuu kõrvast tuleve lõõri Krk; jala nii `lämmä, nigu ahju suu i̬i̬n paśtat Ran; mõnel `olli kańdeline ahjusuu, aga enämbide `olli iks sõõrik Nõo; mul om `lapjuga leib õkka ah́o suu pääl Võn; tiä `pi̬i̬stless hinnäst ahosuu i̬i̬n Kan; ahusuu alus piät puhass olõma, muud́u ku mõ̭ni kipõń triksatass `ussõ, lätt palama Har; ahosuu otsah oĺl `kõonõ vai kadajanõ hank Vas

ainati ainati, ae- ainiti naĺlakas mies, vahib `sulle ainati `otsa kohe; aga ta (päike) ikkegi liigub, kui sa vahid aenati `sõnna `sisse Koe

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk

3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu

4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se

6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut

7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se

II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut

2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut

3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv

4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote

5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se

6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har

8. (välj viisi, laadi, korda) – V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se

III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan

2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se

Vrd alale, alas, alasi, alla1

ala4 ala Juu JMd alaline `talve olid enamaste alavidajad (alalised viinavooris käijad), ei `võetud `teisa `sõnna vahele; ta oli ala katuse tegijä Juu; alasulane - - tienib ala, läbi `uasta JMd

alam1 alam hajusalt eP, alamb, alemb Kuu VNg Lüg Vai, g alama; alamb g alamb|a T V, -e Trv Pst Hel, -õ San Krl; alamp Trv, g -e Hls Krk; alap g alaba Se, alape Hls Krk; g alama Trv

1. madal(am) kiviaid oli siis ikka niipalju alam Jäm; vee luäs - - kus alam mua ond, et vesi piäl Khn; teĺg - - tä ikke jäeb linast natukse alamasse PJg

2. halb, nõuetele mittevastav, ala- või väheväärtuslik; tähtsusetu; madalamal positsioonil olev; väiksem, nõrgem, viletsam, vaesem jne `mõisas `karja `aia `tütrik, sie õli sie `kõige alamb `tienija; sina õled ikke minust alemb, `tõsta `ninda et silm `pungis Lüg; Teised pidasid teda alamaks, ta oli `vaene Pöi; ma oli alam naine, teina oli ika perenaine Emm; kõhualused ja teie`pealsed olid siis alamad `seĺti [villad]; poolvillast `tehti nisust alamad riiet, igabäst riiet Rid; [tuul] akkab alamaks `jääma, `vaikema Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja, nuheldi kere läbi ja Mär; midä kõbem ligu, sedä parem lina. kui ligu jääb `pehmes, lina jääb alamas; pordo sõĺm, see ei seesä naa, see oo alam sõĺm; pops, üks alam nimi üteldä Vig; takudest `tehti alamad `lõnga ja linadest paremad `lõnga Tõs; `köster ja `neuksed alamad ametnikud, need olid emandad ja isandad, see oli alam järk ärradest ja prouadest; kirikus ristiti. see oli nagu alam siis, kis kodu ristiti Aud; alam ais Saa; alam vili läheb ikke `alla tuule, se on `ooste jäoks Juu; teenijalaps sie oli nagu orjalaps või alam Pee; süda põld on ikke parem maa, suo servad on alamad kohad Sim; [õpilane] jäet́i viel alamasse `klaśsi Iis; jõhvakas ein on alam su̬u̬ ein Trm; [tervis] ennemalt iki alamaks lähäb kui paremaks lähäb; põńt on `kõrgem, kus `rohtu ei kasva, alam maa koht Plt; säng on see, mis alamam on, `voodi on toredam Pil; vaiśt ike olli `löndun piim, alamp maik man; liha - - suidsutets, sis ei lää liha alapes; õige alap om olla ku käe om kuuma; sitiku om kalli [marja], aga na om rasse ja alampe korjate Hls; süä lää alapess, suust `eitmine tule `pääle; mul om õige alamp kühä, enge matap `kinni; miu seĺlän sõidade, mea ole nüid si kige alambep Krk; nii ollev küll vaest `mu̬u̬du elänu, käenu alambin `rõ̭õ̭vin Hel; `ru̬u̬gest katussõ pannime `pääle - - alamb om katta kui `õlgiga; pere`rahval `oĺli liha, sulastel `oĺli alamb sü̬ü̬k Ran; ega `miagi alambat `konna‿i ole Puh; maa tü̬ü̬d `peet́i iks kõege alambass ja mustõmbass Kam; Obesenahk om jo kõge alamb nahk, ta om õhuke ja õre Rõn; no jagõlasõ˽katõgõiśtõ - - `kumbõgi ei jätäʔ umma sõnna alambass Kan; pudrupää - - alambat sõnna inämb ei või ollaki Krl; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas; ta om üt́s alamb rahvass, `oṕmada rahvass jälleki Räp

3. odav(am) jättis `reńti alamaks Hää; mõni oli `kaĺlim rätsep, mõni alam Juu; ma ei taha nii kaĺlist `osta, ma tahan alamad Ann; siśsinaviin one si̬i̬ `prostoi viin, piiritusess alam, piiritus ja kristalid oo `kaĺlimad Kod; teeme `palve kirja ja palume `reńti alamaks Pil; sa `püvvä iks alamba innaga saada Nõo

4. a. alluv, madalamal positsioonil olev isik enne olime mõisa alamad Juu; õigõ mul päälik, ei tunnõʔ uma alambit ärʔ Plv; naa alamba omma hullõmba˽ku tu pääots `omgiʔ Vas b. kodanik Elas sii, aga oli väljariigi alam Pöi; riigi alamaid kutsuti ülesse sõtta minema Kos; sõ̭ss `eestläseʔ Vennemaal asotivva `hindäle elotusõ ja - - saivaki Vennemaa alambist üless kiŕoteduss Räp Vrd alanik2

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

allika|soon allikanire kaiv on `allika `suone pääl, ei lõppeta `ilmaski vett Lüg; tiitsud, nee kasuvad jögede `ääres ja allika soonde pääl Krj; üks aĺlika soon jooseb sialt läbi - - ärg - - kukkus `sõnna aĺlika`soonde Nis; mõni aĺlika suoń on kohe nagu oja teine, suur ja lai; ega aĺlika suoń `kinni külmetagi, aĺlikast tuleb jo sue vesi Kad; mõnes oidus on `aasta läbi vesi sees, kui ta on mõne aĺlika soone pial Lai

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

aplamisi `apla|miisi Har Vas, -miiži Se hoolimatult, huupi; ettevaatamatult inemine `ütless `õkva `aplamisi tõsõlõ pääle. tõsõl inemisel saa ni˽häpe kui Har; missa võtiʔ nii `aplamisi Vas; `aplamiiži `ütle ei tut `hu̬u̬pi sõnna; `aplamiiži saa ai `ostaʔ Se

hark|und Aŕkunnad olid, pisike puu aŕk, `sülda kolm `nööri keriti argi peale, kanepi takust lips `tehti - - und siuti elus kala ja nööri jupiga lipsu `otsa - - Argi aru ots oli `lõhki, nöör tõmmati `sõnna vahele Pöi

armas armas g `armsa eP(`armpsa, `armssa S; p `armsad hrv) eL(`arma Se Lei Lut; n -ss, -śs; p `armat Vas), p armast; `armas g `arma, p `armast R(`armsa Vai; g `armsa uus)

1. a. adj, subst armas, südamelähedane, armastusväärne `hirmus oli mend `armasa kosi oma pikke `piibuga ja `laia `kaabuga Kuu; `midä kibedämb vits, sedä `armsamb laps Lüg; Armas vend, varsa änd (öeld algajale muu jutu vahele) Kaa; mida arvem tuled seda `armpsam oled Vll; mis oma kasvatud loom on, sa ei tea kui armas ta su meelest on Juu; kas lased pruudil natuke `ohtuda, siis on pärast `armsamb Sim; egä mia sellepärast es lää [mehele], et ta maailma armass olli, lätsi muidu; siis laits om emäl armass, ku ta sul nisä otsan om Krk; olgu ta `tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armass Ran; kellele armass, sellele illuss Nõo; `minka rikass, `tu̬u̬ga armaśs Vas; Mul es ole˽kedäge `armsamp̀e ku latsõʔ Räp; noil oĺl armass üt́stõist, nä üt́stõist hoi˛i Se; olõ‿i suu sõnna, ol‿i `armit `kõnnit, jäi ütsindä kui tulbakõnõ ti̬i̬ `vi̬i̬rde Lut b. meeldiv, kena, meelepärane; kasulik, hea `Armsam oma ema vits kui `võera ema võileib IisR; sääl oli `armssid lugusid lugeda Khk; Kiri kassipoeg oo ulga armpsama olemisega kut must Kaa; meel ja `mõistus teeb inimese kenaks ja `armsaks Muh; minu kõege `armsam toit on `lammaliha ja verikäkk Kos; mul nii armas üksi elada JJn; `armsa `näoga laps; kõik on armas, kui keväde tuleb Kod; Armpsamped küll ämp ei ole ku suvine pühäbe ommuku Hls; mis `aiga`mü̬ü̬dä tetäss, saa armass Hel; armass inimene, aap juttu ja - - ei ole suguki `uhke; uni `olli nii armass Nõo; kruus ja liiv om kadaeale armass; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam || hinnaline, väärtuslik elo oli `armas ei `tahtond `surra VNg; Reedal raha armas Hel; uma tehrüśs om armaśs, `armap kõ̭kkõ Se; hing ~ elu armas väga, kõigest väest Sai päävaotsa loogu veetud, nönda et ihu-ing armas sehes Kaa; siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; kiiru ja karju naa et ing armas sees, no surma irm Lih; tii tüüd et elu armas KJn; poiss rühmäss kas elu armas Se | meil põle särvet enamb mõnel `armsal aal (ammu, kaua aega) old Kad

2. hale, kahju – Krl Har Lei Lut naanõ lät́s pakku ja jät́t poja veritseide `jalguga kadajustõ. is olõ armass umma last Har; tu̬u̬l om armass naist un last, iḱk Lei

3. (emf hüüatustes) oh sa `armas aig, midä su mõttes ja `mieles on et tappad `tõisi Lüg; sina armas `jeesus, tuleb sõda `jälle Ans; oh sa armas aeg, akkab `vihma sadama Muh; armas aeg, mis ma nüid tien JMd; oi armass ajake, me‿sä nii `kaugess jäid Nõo; või armass aig, või˽mina `vaenõ Har

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

ase ase g -me üld, -ma hajusalt S Pä eL(n asõ V), p aset üld Emanner(v.a V), asend, asent VNg S Ote V

1. a. magamiskoht, -ase (väliskohakäänetes üld, v.a L, sisekohakäänetes hajusalt S L, Ris Vil); aluskott, põhud, magamistarbed Kas sa oled juo uniasemell (magamas); eks mul ole siin `aiga medellä `seljällä asemell Kuu; magasima ühes asemel VNg; ärä `õhtast aset `kiida Lüg; memm oli asemel `aige Jäm; Ase kut seapesa; tie sa ase üles, magamise aeg oo kεεs Khk; mene kergita ase ära, pane palakas `pεεle; Aseme ölgi sai iga jöulute ees vahetatud Kaa; Vanad inimesed olid oma asendega kurus; magab ikke kesk asend Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Möni inimene jεεb enne surma kouaks ajaks aseme jäuks Emm; aset pidama (voodihaige olema) Rei; `viskasin asemesse pikali Mär; teinekord ta (kana) üppab asemesse Kse; Omigu kiida aset, `õhta `ilma Han; Panõmõ `puhtad `riided kua asõmõssõ Khn; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe, asemel KuuK; tüdruk oli `teisis asemel, mia `teisis asmel; tõuse ülesse, ei saa asemest `lahti! JJn; ei jõua asemelt üles `tõusta Ann; Piab asemed põandal̀le tegema Trm; kos ü̬ü̬, sial ase, kos pääv, siäl paik Kod; oĺlin pikali asemas; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; nüit ta ot́s viimäst aset (surijast, kes voodist tõuseb) Krk; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada Ran; mia tei sulle ää `pehme aseme Puh; valgen piab ase ärä tegemä Nõo; Ase tetti `aendest `sisse, kos `ü̬ü̬se karjusse ja aenalise magasiva Rõn; tetti asi ja `eitsi magale San; mul oĺl `täämbä ü̬ü̬d `väega halv asõ Har; ma lä `säńgü asõmõ pääle; `mińke no ti̬i̬˽`tu̬u̬htõ `tarrõ, `seohu asõmahe maha ai arʔ Vas b. seina külge kinnitatud, ühe või kahe tugisambaga magamislavats kravatid vai asemed õlivad `tehtod `seina `külge Lüg; ase oli seina `külges, nee mes `lahtist olid, nee `üiti `voodiks Käi; ase on vana `seĺtsi, kaks sammast seinas, põhud sees Mar; mõnes kohas oli seina küĺles ühe jalaga ase, kaks `nurka oli seina küĺles Pee; seenä `sisse `oĺli - - pulgad `lastud ja siss seäl - - mõne `puuke säl piäl - - ase - - kus magati KJn c. (nelja jalaga) voodi, säng ase on samma mis `oeti; vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega - - `valgest puust olid, `valgest `laudest Pha; Lammas oli `talve toas, asema jala `küĺges oli `kinni Pöi; vanasti olid kahepoolega puust asemed. ööseks tõmmati asemed `lahti Kos; `vuodi on nuorema `rahva sõna, vaenad `ütlevad ikke ase ja säńg Koe d. (kodu)looma(le) valmistatud magamiskoht Aja - - lehma ase tasaseks Pöi; neli tegad asend, kaks `näitvad tuld, üks eidab `peele = koer Emm; aja lehmad asemele; Koer otsib aset Rei; asemele! (käsklus loomale) Mar; looma ase [on] vertsane Kul; siga ei pia aset, ommiku oli siga uppumisel JJn; tasutasse eläjite asemid Kod; saepuru võtab virdsa `sisse, ti̬i̬b asema kuevass Nõo; peni tegi asend Ote; katõl kahrul ütehn pesähn asõnd olõ‿iʔ Lut

2. koht, paik, (paiknemis)ruum sügise suvi tieb `talvele aset Lüg; kui pihulased aset `tahkivad (üles-alla lendlevad), sisi teab `tormi Muh; kuhja ase vaadati `väĺla. `kõrgem koht Kei; tule `seie, ma teen `sulle aseme, lahen `issu Kod; maea ase `oĺli meil kuiv, muial `oĺli `ümber`ringi vesi Kõp; judin läit́s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt Krk; nüdi `pääga lehm - - mitte sarve aset ka‿s ole Nõo; olõ õi asend, olõ õi kohe mahututaʔ Se; aset täitma asendama `paadi `pohja `lauad - - poranda aset `täidavad Jõe; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; säŕk täit́ `nüidise `mantli aset Pst; tuul otsib aset (muudab pidevalt suunda) tuul `otsis aset, `pööris siia, `pööris `sõnna Rid; küll sii tuuĺ nüid pööräb egä raasikse aa peräst, ta otsib nüid aset Hel

3. auk, õnarus, sälk, süvend sarika `perse ase Lüg; `öövli roua ase [höövlipakus] Ans; `muistised särgid [olid] `lahti kaila asemega Khk; Küna otsa sihes oli `sõuke ase kus seep sihes käis Pöi; `lihtne pajupiĺl kuue sõrmeauguga - - kuus aset KuuK; pulga otsa `sisse lõegati veedike nööri aset ehk säppu, kos nü̬ü̬r pidämä jäi Ran; [peaõrrele] `kirvega olli nööri asent `sisse `lüüdü, tsäpp Kam; asemelt ~ asemest ära ~ lahti ~ välja välja väänatud, nikastatud, paigast ära `polve luu läks asemelt `vällä VNg; taal oli puusakońt `katki, asemest `lahti Vll; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemast ää olavad (hulkuvast inimesest) Pöi; Ma rükkisi oma naba asemest ää Rei; jälg asemest ära Käi; kukkus õla asemelt ära Pee

4. asu-, elukoht eläb `linnu `viisil, ei õle aset egä `paika Lüg; ei aset ei `paika tämäl, käi ja ulgu Kod; kus sa engel läät - - miul ei oole `mintävet aset; aset (kortereid) olevet Nuian saia küll Krk; läits `endäle parembat aset `kaema, siin ei saa enämb `olla Nõo; mihiläne (mesilaspere) esiʔ ot́s asõnd Har; `Vahtsõliinah jo mu jaoss omgi asõ vaĺmiss, muidugi kaiba˽haud ja mataʔ arʔ Vas; aset pidama asuma, elutsema – Lüg Rei || talukoht siis koŕjasima raha ja õśsima aseme. ase oo sii talu kruńt Kod

5. töö-, teenistuskoht – Lüg Kod Nõo Ote Krl Se läks aset `kuulamaie, kuhu `tienistuse saab Lüg; enne `jõule om asemide `saamine Ote; sulanõ ot́s asõnd Se; aset (kinni) pidama töö-, teenistuskohal püsima – Kod Krl

6. millegi tekitatud või millestki säilinud jälg, millegi varasem asupaik (millest säilinud rusud, pudemed, jäänused jne) `naula ase Lüg; tema on jo `nenda `uonokaine muudku luu asemed järel Vai; `amba asemäd jäänd ouna `sisse Khk; es tohi `istuda mette - - `istumese ase läks sisse [kurdus seelikul] Muh; kui sa nii kurjaste tettä lööd, et ase juba järele jääb Mar; [pruudi] kirst saadeti enne tulema, siis tantsiti seal kirstu asemel veel Kir; [Lumi nii sügav, et] sammul ase taga Saa; `nopsin neid kardule uniku asemeid Juu; mõisa `küinide kohad, `küinide asemed JJn; vana kaevu ase Kod; tu̬u̬kõrd sai paĺlu kalu, `oĺli kala asemit võrgut täis, noid `plońtse; `tu̬u̬bri oĺli ärä `viidu, `pallalt põhja ase `olli maha `jäänu Nõo; `herne asõma pääl kasus muu jumala annõʔ paŕembalõ Lut || arm, haavajälg kos sa pobaski `katki tegid, `sinna lei aseme Kod; `nõstse, `paise ase Krk; nägu `nõstme asemit täis nigu räbäl jälle Nõo; kui [haav] `tervess saa, jääss palmõ `jäŕgi vai ase Kam; Varas jätt varna, tuli ei jätä˽varna asõndkiʔ Urv; `herne asõ (rõugearm) Plv; munõ külä puhaśt katsk nii arʔ, jää‿s külä asõnd Se || piltl üĺnü nii kui sõnal olnuʔ sõĺm, asõ (mõjukalt, kõvasti); timä sõnal asõ um (mõistab rääkida) Lut

7. raas, kübe õmete piäkualin ärä käenud, aga aru aset ei õle Kod; mitte üits ase või küben ei näe (silmad täiesti pimedad) Hls

asutama asuta|ma R eP(aso- LNg Mar Ris; asodama Emm) Trv Hls Ran Puh Nõo Ote Vas, -mma Har; asu|teme Krk, -tõme San, -tõmõ Krl; asotamma Kan Plv Räp

1. rajama, looma, millelegi alust panema senest one `ulka tied `aiga kui keriku asudeti VNg; asutab omale `pöldu Khk; akati kooli asutama Noa; ühö koha võib pojale asotada Mar; tämidi asutadu `suurna pääl `veike sadam Hää; pidid suure ühisuse asutama Juu; ja jäid nied kohad `seia asutamata kuńni täna päävani HJn; minu isa `tiadis ikke kui seda küla sin asuteti Kad; mõni oo asutanud ilosa aia Kod; temä asudet ei oole si̬i̬ maai·lm om jumalest lu̬u̬d Krk; koiss taa uus ku̬u̬ĺ asutõdõss Krl

2. (kuskil) end sisse seadma, (kuhugi) elama asuma sie nägüb hakkama `sinne asutama `endast Kuu; nie vast asutavadki nüid `seia elama Vai; ta asutas `sinna elama Rei; tää lähäb alles `sõnna, see asotamese `aasta Mar; ta asutab ennast uue koha peal Ris; asutab `meile ennast Iis; te ollide asuteje inimese, ja si̬i̬ olli teil õnness juhadet si̬i̬ raha Krk; tol kõrral talupoead asutiva, olliva `vaesed Ran

3. ettevalmistusi tegema, valmistuma asutan ikke menemaie, aga ei saa viel `mendust Lüg; koer asutab magama minema Khk; `ti̬i̬le asutama KJn; `englane asutap sõda Trv; es ole vi̬i̬l `vihtme akanu, asut́s alle Krk; mes sa nii kavva asutat et minema ei saa Puh; asutap `asja i̬i̬n tõist takka, aga aid jääb iks tegemädä Nõo; sääl ta arbeldas iks ja asutas minema Ote

4. korraldama, askeldama põle seal kedägi kes tεttä asotab, inimesi põle seal sees Mar; sia lubasid `minnä matussid asutama Vil; ei oole vi̬i̬l `rõõviss `panden, asutess alle, aa maja `asju Krk; läits `uibu`aida ja asut sääl nii kibedade Nõo; `naakõ ärʔ asotanna eläjidega Kan

5. algama, alustama, algust tegema asutasid katust Kos; kaŋŋast asutama VJg; meil om nii är lännu, kes kakelust asutive Krk; näʔ asuti jo minev`aastõ taa `härbäĺli üless Har

6. soetama, sigitama palav asutab `täida; `valged liblikad oo paha tegijad, asutavad `ussa; nad põle mette seda imu minu sisse asutan Muh; vanas kuus `tehtud luud asutab `kirpa Ris

haua|koht 1. sügavik, võrendik veekogus aua kohad on kus `järsku läheb sügavaks Pha; aua kohast saab kõige `rohkem kala Kad || lahtine koht jääs – Jõh Vrd haua|kotus

2. (vana) matmiskoht surno `aedas oo auakoht; karjaaronde sees ja, einamaade sees, `öötasse, siis `jälle üks aua koht. `sõnna oo mõni loom `maetud Mar

aur2 aur g aur|u (-o) uus S(our g our|u Jäm Ans Rei, -o Emm), eP(g aoru Kos, aaru Trm Kod) uus eL(g aoru Ran Puh Kam), `auru uus R; auŕ g auri M(aur uus Trv) Se

1. veeaur a. aur, toss; leitse, leitsak; aurusegune õhk Nönda `auru ja `tossu täis ku püt́t Pöi; `mõisade sees tehässe `sõnna pliida `peale nihuke suur plekist [pliidikumm], kus aur ja suits `sõnna `alla lähäb Mar; Kõrva kibi tihatse sojas, lastatse tilk `piima piale, see aur teeb kõrva `terves Han; kiedan lehmale saunas, muidu ajab `ullu kartuli`aisu, `lämmi `sisse, `auru ja sodi JJn; kui pada `soemass lähäb, akab `auru `väĺjä ajama Kod; rehes mäŕg vili aas `auru; [kaljaleivad] `pańti `aśtnasse, keend vesi `piale. `valge lina `pańdi üle, et aur `väĺla ei tuld Lai; obesele `käśti eeńä pibre `auru lasta KJn; masin ajab `auri `väĺlä Trv; läät mineme ku auŕ taga; auridets pannass auri `sissi Krk; nigu rehi üless `panti, siss küteti, aur tulli `alla pande; keväde `laśti [laudaaken] `valla, et tu aur tuleb `väĺlä Ran; arvati hallitusõ `haiguss ku õhu `ruuḿ [tarus] oĺl `väikene, `auru oĺl täüs, auru tõmmaśs `härmä ja oĺl [mesilaspere] valmiss Har b. (maast, veekogudest tõusev) udu, uhk suo pääl `tõmmab vilu aur `alle Lüg; mere toho – külm ja kuiv aur, tuleb `järsku Rid; suitsu`karva ilm, `aurus ilm. ei saea aga paks aur. merel paks aur Var; ilm on lämm – nihuke soetsune ja `auru täis, mis `raske on ingata; aĺlikast keeb vett ja `auru ülesse Juu; vihma järel aur tõuseb üless VJg; aur langeb `kassess eenämua `piäle; jõe aur tõeseb kui `õhta tuleb Kod; soo einamatel on `auru, `õhta eel Lai; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; egi aja `auru üless, ilm `muutuss tõsõss Har; õdagu nakass `tossama, niidüʔ `onva `auru `vällä Vas || Ajavad `aknad `õhta `auru siis läheb ilm veel külmemaks kui ta on Pöi; Ake oo aurust `ähmne Han c. hingeõhk kui on palav ja lähät tulist edesi, siis akkab `eŋŋest aur `vällä `käimä Lüg Vrd haul, õur, äur, öur

2. gaasiline olek a. tehniline aur (näit masinate jõuallikana) `veski ka `panna `käimä, käin tämä vie vai `tuulega vai `auruga Lüg; Kui laevaga merele minta, siis akeda enne vεhemald tund aega ouru üles aema Emm; auru `veśki, kus aur `jõutab - - sial põle vett ega tuult Nis; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; kahetoĺlised lavvad on laevadel, aaruga tehässe - - kõik aarutasse ni̬i̬d plangid ärä Kod; massin tule mugu kõllin taga õnneʔ. no jah, tal ää aur pääl San; massiniśt lät́s `katlalõ `auru sisse `pandma Krl; vanast viinavabrikun `keet́i kõ̭iḱ ubina auruga `pihmess, mi̬i̬st `viina tet́ti; `küt́keʔ aur üless, maśsiniist näüss ja tullõv Har; auriga `lauda lõigatass Se || lennuk läit́s suur auri jut́t taga Krk Vrd öür b. ving kütä nii paĺlo `lõunu kerissele, et si̬i̬ auŕ ärä kaoss, ta muedu aa pähä kah Trv; ku tulep `auri ja kooletep ärä Krk c. (seede)gaas [puhituses] loomal `panti õleside lõvvade vahel, et suu `ästi laiali, säält ju̬u̬śk aur `väĺlä. sorgati väitsege tühjä makku, säält ju̬u̬śk ka aur `väĺlä Krk

3. uus aurukatel; auru jõul liikuv v töötav masin (rehepeksumasin, vedur) sii oo `raktoritega ja obustega `peksmist väga vähe, ikke `mootoritega ja aurudega Aud; Peśsümasinal om aur ja preśs. Aur vedä `preśsi `ümbreʔ, preśs pess `viĺlä; Vanast is üĺdäki vetur, `üĺti alasi aur. Aur `aiõ `tossu `vällä Har; kas tii peśsät auruga `riih́hi?; mii `küĺlä tuĺl aur. tiiä äi, kost mii timahavva auru saa Se Vrd auru|katel, auru|masin

4. piltl a. hoog, kiirus noh miehed `pange `paaru `juure, siis `jouame `ennemalt, `antke `auru `juure Jõe; panivad obosele `täie `auru `pääle Lüg; Eina tööga oo niid - - seike aur pεεl et ää mette räägi Kaa; Siis ta läheb nii et tuli taga - - igavese kiiruga, suure auruga Hää; akkasivad `viĺtsima, ma akkasin `neile `it́si tegema, panin `neile auru `piale JõeK b. (joobnud inimesest) Sass on tänä `jällä kõvast `aurus Lüg; Mehel juba paras aur pεεs Kaa; Vana `oĺli auru all, lõi südametäiega peegle kat́ti Tor; kui tal `kerge aur juba pääs on, sis ta‿i `märka änam kedagi Saa; teine juba `aurus JJn; ja sõss olli tugeve auru all kõvast `sõiten Krk

5. muid tähendusi aur tuleb `vällä `püssi`rauva `õtsast, lüöb `suitsu `lahti Lüg; võtvad naa, et mulla aur (tolm) köib üle pea PJg; ärä mine suhu, su̬u̬kalla aur (lõhn) akkap pähä Kam

hautama `auta|ma (`aota-), da-inf `auta(da) R(`h- Kuu; impers `auvu-, `avvu- RId) eP(`outa-, ou˛uta- Rei; öuda|ma, da-inf audata Kse, `auda Tõs; impers avvu- VJg) M(-me, `autem[e]) Lei((ma) `auda); `hautamma, (ma) `hauda Har; `autõmõ Krl; audu|tama Trm Kod(aadu-) Lai; (h)avvutam(m)a Trv Hel(-eme) T V(avvutõm[m]õ Krl, `hav́tamma, `havtama Se) (impers eP alal sag kokku langenud verbiga hauduma)

1. kuumusega (ja niiskusega) mõjutama, soojendama, kuumutama; kuumuse (ja niiskuse) toimel teiseks muutma a. [kana] hauduma panema; poegi munast välja tooma mina põle kanaid `autand `paĺlu Jõe; sie `hautag ige omale kana poigi hrv Kuu; [kiivitaja] lageda põllu `piale muneb ja `päike `autab munad `väĺla Var; meil ka ike egä keväjä avutadass `kannu hrv Puh; ma `hauda sinnu (kana) külmä maa pääl, agu vaest sõ̭ss sa jätät [haudumise järele] Har b. väikesel tulel kaane all keetma, aeglaselt küpsetama, haududa laskma `suhkru˛ube - - nad ka `autasivad nied ikke ää ja `sõivad kauntega tükis ikke kohe KuuK; pudru tahab `autamist Lai; tangu avvutide äräde [verivorsti tegemiseks] Trv; avvutet liha Hel; aganõid `hautõdass tõrikõsõn. aganõilõ pandass keenü vesi pääle, siss `hautõdass Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv; pusuhain, juur kistass `ussõ, havvutadass är, juvvass är Lut || lühikest aega keetma, kupatama (kapsaid enne hapendamist) igal sügisel tulevad `kapsad `autada Mär; `autud `kapsad Kad; nüid `tehta särv`kapsaid, vanast avvutati VJg; havvutuìsi `kapstiid ja riivitüìsi `kapstiid tet́ti Plv; meil `kapsta päid ka havvutõdass, pandass talvõss `tõrduhe Se Vt haude|kapsas c. (tulises vees) leotama v seista laskma mene tuo `eina `püüri ja tie `vanni, `auda `aiged `jalga VNg; piab `jalgu avvutama `kuuma vi̬i̬ sehen, siss lähäp kühä ärä Nõo || [pesu, kangast, lõnga] (leelises) keetma v leotama Lina- ja takulõngad `liutadi enne `li̬i̬lsevi̬i̬s päe või paar, siśs `pańti patta, `tuhka sekka ja tuhaga `autadi Hää; vanal aal autati kaŋŋast. pańdi suure paa `sisse tükk `õĺgi `põhja, kord kaŋŋast ̀piale ja riputati `tuhka `piale, siis viel lehelist `piale ja autati ja poristati `kieta VJg; ku vanast `püüki `havtõdi, siss `mińti `tervest pääväst iu `viiŕde ja eleti sääl Se || [kalja, taari] tegema, uuendama, värskendama `kaĺla `autadi. kui õlut `tehti ja se läks juba vesiseks, siis `autadi, `pańdi linnase jahu, tulist vett `peäle Juu; `kaĺla `autati, kui ta lahjaks läks Ann; `taari havvutamma Plv d. (soojuses ja niiskuses) pehmitama, painduvamaks muutma (eriti tarbepuust) pasus `haudeda alukse laudu Kuu; [tarbepuid] ikke `autasse `pehmeks, kas `saunas või nii et vesi keib otsast `vällä Mar; rii jalast piat `hautamma, siss saat painutaʔ Har; viha lehessit havvudi Se e. puunõusid puhastamise otstarbel kuumutama; turrutama `enne `auveti `piima püttisi, `anneti sie vesi `lehmidele, siis pidi piim ilus põhas õlema Jõh; kaks `korda sai nädälis `auda palava kividega [puulüpsikut] Tõs; [puunõusid] `autedi kadaje `marjuge ja uuma kividege Hel; taari `tõrdut havvutass Se f. soojendama, kuumutama; (kuumalt) paistma, kõrvetama (päikesest) ; sulatama [kana] `autab ikke `poegi, sojotab neid Mar; ega aĺlika suoń `kinni külmetagi, aĺlikast tuleb jo sue vesi, `autab `lahti Kad; mine `sängi magama, mine avvuta `kirpe nalj Nõo; ilm om umminõ – enne `pikse `vihma, elgitäv, vai `autav om Har; seo ilm havvutass `õkva Rõu || [paiset, roosi jne] arstima, mäda välja kiskuma `õlgu sie `kasvandane ehk ruos, `ülge rasv `auvutab Lüg; paeset `autadi – `sõnna `pańdi leeväpuru `peäle Juu; su̬u̬ vitstöga hautadas `jõuh́e `väĺlä, ku eläjäʔ omaʔ käe siseh Räp || piltl [soojas kohas] istuma, magama, lesima mis sa sii ennast `aotad (palju, kaua istud) Muh; mis sa havvudõt taah aho pääl! Vas; `Hautas munnõ (laisast inimesest) Räp g. põletikku tekitama [ihul] eenä `niite piäl vihmävesi o soe, si̬i̬ ruttu aadutab `varva vahed ärä Kod; linane [mähe] `pańti `vasta ihu, puuvillane `autama lapse ära SJn; es taa `jalgu `kińni ka `panda, na‿m jo virdsa sehen, ta avvutap jala naha maha periss Ran; ta jalg näet `nilgu ärʔ, ki̬i̬b vesi avvut́ är suka seen San h. määndama, kõlbmatuks v pehmeks muutma kui vihma `järge suur palav on sügise, siis asab `tuhlid `autama; laps kuseb ala – `autab aluskoti ee Khk; madala põhjaga [maa], ei lase vett läbi, seisab põllu pääl ja `autab viĺla ära Hää; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; taa lumõ vesi om taa kotusõ vällä `hautanuʔ, selle ta jääss rüäst `paĺlass Har || [maad] käärima panema, muhendama `Atru `autab maa ärä Jõe; `Audund maa kus leppäd `kasvavad, `metsäkõdu `auvutab Lüg; maad `hav́tamma (suvel ülesküntud kehvemat maad järgmise suveni seista laskma) Se i. vihma ähvardama, sadu ennustama Akkas juba `ommiku `müristamist `autama IisR; täna on soe ilm, ei tea, kas ta `autab `vihma Kei; audutaja ilm Lai; ta `autab `vihma nüid, `seake sumes `sumpund, et tuult ei ole SJn; ilm o lämi, nüid auts peśs sadu Krk; ei tiiä kas `vihma avvutõ vai San Vrd hauduma

2. piltl peksma – KJn Hls siis akkavad `autama teist (kotti aetud saksa) KJn

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heitma2 piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

elu|ilmal vanasti See on `matmise paik, elu ilmal on `sõnna `maetud Pöi

elustama elustama hv R L KPõ, Trm MMg Plt
1. (kuskil) elama, elutsema ma sealt küll läbi käind, aga elustand ega seist ei ole Rap; viis obosega palga `sõnna, kus ta `talve elustas Juu; mõned on küll rännand ja `sisse tuld Muĺgimaalt, mina olen küll aga elustand siin juba Ann; rebane elustas siin Sim Vrd elutama
2. elavamaks muut(u)ma, (end) virgutama `ussi tule elustama `päiva käde kevade; elusta tuld `liede VNg; kui `looma tahad elustada pead teda vägeva söögiga `söötma Tor; elustas teda `kange viinaga Kos; elustas teda vähe ta sai pailu `rõõmsamaks Plt
3. elatama Natuke mis ta toetust sai - - aga ega see teda elustanud Trm Vrd elutama

ema|puu
1. (paadi) kiil – spor R S LäLo, Var Khn Aud Hää Ris nüüd `üütä emä puuks, `ranna kiel oli `pohja puu Kuu; kui venet üless `vieta ja telasi all ei õle, siis võttab emapuu `liiva ehk `kruusi `sisse Jõh; Paadi emabu tehti tammepuust Jäm; kaarte otsad keivad emabu `külge. emabu oo `kaltsoni all Mus; paadi emabu pannasse kõige enne `paika, pukkade vahele, siis akatasse sõnna `külge `laudu panema Muh; paadi emapuu ~ kiilupuu Käi; emapuu `külges oo tald ehk looskiil või liigpuu Rid; Kõõgõ enne tehässe emäpuu `vaĺmis Khn; emapuu, alumene puu kus kaared `külge pannaks, ega seda leigata `tohtin [otsiti kõver juurpuu]; emapuu `küĺge lüiakse esimesed lauad, emapuu oiab `triivimise eest Ris
2. tuuliku püstvõll Emapuu on `tuule`veski püst võll Jõh; Tuulika emapuu oli ikka jäme ning tugev tamm vei siis mänd Kaa; emapuu pusi käib `söömri `sisse, selle `ümber emapuu keerab ja `terve tuuling keerab Krj; tuule `veski - - emabu see kannab kõik seda `värki LNg; piĺlpakk oo `veske emä puu all Tõs; (tuulõ) `veśke emä puu Khn; `Veskes `oĺli pää võĺl või emapuu – piḱk paĺk `püśti, alt üles sõnigu katussani Vil
3. voki osa a. pink Vokki emäpuu sies on vokkisüda, emäpuul om kruuv `õtsas, saab `tellidä; Kolm `jalga emäpuul all; `aisad on emäbu `küljes, vanad inimised `ütliväd `peŋŋi `küljes Lüg b. rindpuu (oki) emapuu ~ ike Mih c. takuhark emapuu on kui takku `ketratasse Vai
4. kuhjavarras moned `ütlevad emapuu. emapuu ehk pia`varras; `kuhja emäpuu Vai
5. (millegi) alus, alge kadagas oo metsä emäpuu Vig; emapuu – neli [mesilas]peret `pieta kust peret ei `võeta VJg || fig see oo emapuu kes palju `lapsi saab Muh

ennegu ennegu, `e- spor eP(ennek̀u Kse); `ennegu R(`engu VNg); ennegu spor M T, i- spor V
1. enne seda, kui en tege tule `alle `engu vie `katla pane VNg; ega mari `enne maha kukku `ennegu `küpsest saab Lüg; töö tarist ää teha, ennegu `öhtu tuleb Vll; `ennegu me merese lähme Tõs; ma sain `sõnna ennegu ma veel `arvasin Ris; vili ei tule üles `ennegu vihim tuleb Kod; kanu kätte ei saa `ennegu ommuku Vil; ennegu jõusi `sinna, oli kikk läbi Hls; maa taht jo väke, ennegu nakass midägi `saama Ote; a min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas Vrd enne1
2. (kõrvutuslauses) kui et `enne `omblen `kinni `ennegu `lahti `leika VNg; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää Krk

esä esä ?Var eL(j- Lei Kra; [j]eśä Lut; eśä Se; [j]esa, ježa Lei); edsä lstk Se
1. (üks lapsevanemaist) isa esäd emäd eläve Trv; esät emät `kolksive linu; miul ei ole esät ega emät; ta õpaśs mut esä `mu̬u̬du; miu emäesä kõneĺ sedäsi Krk; veli `olli ka `onte esä emä laits; aga esäst emäst es pia nemä ligu `kumbegi Ran; temäl `olli kaits `essä, oma esä ja esäk kah; esätä lait́s Puh; olliva ütte `essä (sama isa järglased); sõdse om esä sõ̭sar; ma esäst (isa tõttu) ei tohi `anda latsele merästegi `rohtu; kadunul esäl olliva suure abena; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä Nõo; me `ütlime latsen iks esä ja emä Ote; esä imäga˽lät́si˽`puhtille Urv; vähämbä [lapsed] ei tiiä˽medägi imäst ei esäst; ala minnü ei esä sõnna `vasta Har; nigu esä suust maha sadanuʔ (isa nägu) PLv; imä ni esä `lät́si˽`tü̬ü̬hhü; ku vannaessä es olõʔ, siss `üt́li latsõʔ umma essä iks esäss; sjaal oĺl noid eśsi kah, kink pujaʔ sõ̭ah tappuʔ; esäldäʔ lat́s Vas; `väiku lat́s `ütless edsä; eholik esä; muku läki arʔ õ̭nnõ, sa olõt esä lubat arʔ Se; taa maja om `antu jesast Lei; `eĺli imä esäga jälʔ (muinasjutu algus) Lut; ma jesält jäi veikene Kra Vrd ese
2. (mitmesugustes ütlustes) a. (mõistatused) Esä oli pikka püssirauda, ema oli vinda-vända lauda, poja pulli-lullikse, tütre lita-lätaku = ahjuroop, leivanõu, -pätsid, õhukesed karaskid Krk; Esä pikk kaal, emä laga magu, pojalatse pandaku = leivalabidas, -nõu, -pätsid Ote; Emäl laga magu, esäl pikk sammas, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid; Esä pikk peenikene, imä lai lühikene, poja üte pikutsõ = hernekaunad Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) esä emä kahvel (käsi söömisel) Hls; mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä, emä ärä ei ole söönü (öeld põhjuseta vihastajale) Krk; `Kõikõ om, ainult immä ja essä om `puuduss (korralagedusest) Vas; Esä maa ja imä kapsta pindre i̬i̬st (pilasõnad sõtta minnes) Räp | (vallaslapse isast) esä mõtsan pikän `persen Krk; kos esä? [mõni julge poiss vastas] mul ei olõki essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä Urv; Kos esä? [vanasti] Mõtsast tull ja mõtsa läts Räp | (isa tähtsusest, armastusest jne) ku emä kooless, siss kooless kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu Krk; emä koolep, esä sõgeneb (otsib uut naist); nigu esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villasalvõn Urv; Esä, joia küpär pään, nika elät lastõ seän (hoia valitsus enda käes) Krl; võõrass esä – Võhlu esä, uma esä – armu esä Har | Esä kogub, poig pillab Hel; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu | Esä iäss, poja põlvõss, tütrele viil tüküss aoss (vastupidavast asjast) Urv
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa Kutskõ tõistõ esä tsialõ tsuskamma Vas b. vanaisa; äi mehe või naise vanempid - - mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; vanaesäd `kut́seme esä enne Kam; latsõ˽ka kut́siʔ vannaessä et esä Vas; [lastel] Uma esä ja tõõne esä (vanaisa) Räp; Kuʔ koh naase eśsä midä mańtsõt, siss õks `üt́let esä Se
4. isa funktsiooni täitja a. mardi- või kadrisantide juht esä ja emä neil (mardi-, kadrisantidel) ehen iki Krk; kui lätsivä `märti `aama, esä ja emä lätsivä i̬i̬n. esäl `oĺli kot́t kaalan Ran; sõ̭ss [mardi] esä tegi `hindäle ku ta oĺl nu̬u̬r mi̬i̬ss, suurõʔ habõnaʔ Räp; [kadridel] Üt́s oĺl esä, tu̬u̬ oĺl `veiga hańdsakost tett. Esäl oĺl kühm säläh, habõna iih Se b. jumal `aitumma `taivatse esäle; [lapsi õpetati äikese ajal] `ütle iki jummal`essä, jummalpoig, eedä riśt ette Nõo; `taivaesä, üleväne esä; lät́s üless esä manuʔ (suri) Har; iśä jummaĺ, iśä poig, hoia meid suurõ tuulõ i̬i̬st Se
5. (loomadest) a. isasloom; isaloom ani naks munele, esä oid tedä; [tedrel] esä om must, iluss muruari pähän Hel; ku tõene tuvike `otsa saab, üits kõ̭ik kas emä vai esä, siss tõene muretsena nii `kangede Ran; [peoleol] esä um ùhkõp, tu̬u̬l um kõllatsõp tu̬u̬ säŕk Vas b. isamesilane läsäʔ olõvat esäʔ Rap
Vrd isa1

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

iga2 n, g iga hv R Sa, Muh Hi L K I, igä R(ige Kuu) Rid Mar Vig Juu Pal spor VlPõ, Hel Ote San Urv Krl, iǵä San Urv Krl; psg ikka Kam; igä- hv Pst; ind-pron
1. a üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline vanemad olite igä üöd ära Jõe; oma siad `pieti igess taluss, ige `aesta `jouluks tabeti siga; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, ei saa `arvagi ilus `oldud; igäss peress oma viis, igäss taluss oma taba Kuu; Igas peres ise leib, igas talus ise taar; `rohkemb neli`kümmend samu igä tahu (igast küljest) `niitasin maha Lüg; `Atsalama laat, iga `enne `jõuluid õli Jõh; iga kahe `virsta pääl oli taas kabaka; igä `uomiko `katsosivad ja imestäsiväd Vai; `keidi `törva `müimas igas `kantis Mus; igase `nurka `pandi üks suur mei `püsti; iga `aegu (igal ajal) Muh; igasse `kohta nüüd send `tarbis oo Mar; kaks `sülda igad `kańti Mär; sii `paergugi kiba veel nii paelu, et võid iga sammu peal kibi `peale `astuda Mih; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld sellele, kes ei tule toime jõukohase tegevusega) Hää; iga pühadeks sai teha tegu peen`leiba HMd; iga perest `ańti raha Kei; see on se iga`oastane võeras, iga `oasta käib meil Juu; igap̀ä just `peksta sai Ann; kisub igast asjast `riidu VJg; igal ajal võib `saada Iis; ega igad naised ei kaasitandki Ksi; temä muud ametit es taha kui igä sügise noore jää aal vi̬i̬ all `sõita Hel; laits oṕp ~ opip ikka sõnna Kam; kahrutandsutaja käünü igän talun; tolm om jo jälle ull, `tüḱmä iḱkä `paika San; vana `vu̬u̬stri om, ulguss igä öie Urv; kis süvvä˽taht, tu̬u̬ saa iǵäst paigast kätte; kat́s `pańgi iǵäpäivi `ki̬i̬ti `kartold Krl; igal(e) pool(e), igalt poolt Vai Noa Mär spor K, Pal, igasse poole Jäm Kaa Tor Plt, igas poole Kse Aud Amb, igas pool VNg Vai Muh spor L, Äks KJn, igas poolt Kuu VNg Muh Lih, igas pooles Jäm Kär Kaa(poolis), igast poolest Kaa ~ poolist Pöi kõikjal(e); kõikjalt igas puold ei saand `vankriga kätte [heinu] Kuu; mul oli igaspuol `kuolis, igaspuol paha `olla VNg; edevä `poiga, tämä igäle `puole toppi kuhu `tarvis ei ole Vai; [putukad] lodivad igas `pooles Kär; aga `vaata igal `poole, aga - - ära `vaata ta `silma Noa; tahab igas`poole ronida Kse; kahmakas vanainime oo tugev jõuab `minna igasse `poole Tor; tema `kuhjab raha igalt poolt; teda sai igale `poole Kos; oled ikka va edev igass `puole sa joksed Amb; igass pool on oma kuńts Äks; eks nüid püilitä igäl pu̬u̬l KJn Vrd igane3
2. a üks mitme erineva hulgast, mitmesugune iga puude `ulgas `juhtub olema näsusi ehk näsulisi Jõe; siis sai neist (männikäbadest) igä igäd `muotisi `paatisi `vestetüd Kuu; no ku tuli pue`värvid, minu ajal on old igat `seltsi `värvi küll; oli igat `karva neid (lehmi) VNg; eks tema küttis iga puudega oma tua `ahju ikka Ris; ega sie lina iga muas ei kasva; ma siis karistasin iga`muodi teda JJn; kõik kohad olid täis iga `seĺtsi `lõnga; lammas iga `eina ei süe VMr; igät `sorti; igät `mu̬u̬du `tuĺli ette [heina kuivatamist] Kõp
3. s igaüks; kõik isä jagas liha igale kätte Lüg; nõiutab enne kebade loomad ää kui `väĺla saadab: annab igale vitsaga patsu `persse Mär; `Räimedest ikka keedetakse [suppi]. Tast süńnib igat teha Kei; `vaesed `istusid siis kiriku sees - - igal oli oma iste Juu; sääl (külakõrtsis) `oĺli igat, `oĺli õlut, `viina ja `veini Vil; igäl om igatsuss kodu `järgi; saada tedä kohe taht, igage [iga tööga] saa ta valmiss Hel; tel oĺl üit́s kõ̭ik, kes poiss oĺl enne, tiä oĺl iǵäle sõbõŕ San; mul om suuŕ kaśt, neli jakku. ikkä lätt neli vakka `sisse [jahu, tangu vm] Har
Vrd ega2

imeline imeli|ne Jõe hv L(e- Rid), Koe Kod Krk, g -se Vai spor Sa, Muh Lai spor T, -tse Har, -le|ne Tõs, g -se Mar Tor Hää Plt
1. iseäralik, võõrastav, veider `Perjatsis on taas imelised sanad Vai; nönda `kangest räägib eesti keelt, imelist `moodi; ma nägi imelissi `aśju Jäm; kas te panete mind imeliseks koa Muh; tegi suurt imelest äält ja Tõs; mea ei `saagi võid, piim om `seante imeline Krk; aga imeline, et ma kõik päiv`aiga olli paĺlaste `jalguga, es ole küĺm; aga imeline asi küll, mitte `vihma ei tule Nõo; tu̬u̬d (paksu inimest) om imeline kaiaʔ Har Vrd imelik1
2. erakordne, ainulaadne ja nemä om imelise poesi, kõ̭ik tü̬ü̬ nemä tunneva Puh; tu̬u̬ oĺl üt́s imeline sadu - - kõ̭ik maa oĺl vett täüś Har Vrd imelik1
3. paras, sobiv `sõnna ta just imeline Koe
4. (intensiteedisõnana) väga, eriti Meni tegi vahest mene va rapuka jalakast - - `seike oli ilma imelise vali ise Kaa; imelised suured olid [vaarikad] Lai; päeväliĺl om imeline õrn küĺmä `vasta Ote; imeline suuŕ elläi Har Vrd imelik1
5. (välj imestust, üllatust) oi sa imeline, oi sa imeline! merätse inimese; imeline asi! egä kõrd `tulli [ta] suure kraamiga, aga nüid `tulli kate `paĺla `käega Nõo

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

inimese|vaim hrl pej inimene on ta nii `vεεti, et ta aga vεhe liigub, siis on [ta] inimesevaim Emm; on sie ikke üks inimese vaim küll, kis millegistki ei uoli Tür; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn Har; olõt küll inemise vaim ei kuulõʔ sõnna sukugi Rõu

hirmutama irmutama Sa(-d- Khk) Muh L(-o-) K I spor M, T, -eme Hls Krk(-m) San, -õm(m)õ Krl; hirmutam(m)a V; `irmutama R(`h- Kuu; -mma); ermutama LäLo(-o-) Tõs Juu Kos, -d- Emm Rei
1. kohutama, hirmuma panema näkk sie võttab `tõmmab `põhja, sai `irmudettud [last] Jõh; tama `irmuti mia (minu)`vällä, et `vatsa läks `lahti Vai; Kanu äi tohi ermuta, akkavad `ilma kooreta mune tegema Rei; `enne ikka irmutati, et `surnud akkavad kodo `käima Kul; ära irmutud obune Tor; poisid irmutanu, naene saanu kohe `lange tõbe Hää; sie irmutas mu oma jutuga nii ää VJg; ni̬i̬d müräkäd (pilved) eenämal suda irmutavad Kod; kes lait́s om ärä irmudet ei maga vagaste Trv; mea olevet temät eiduten, irmuten; [lapsena] miut irmudide undige Krk; poesi käesivä `tüt́rige irmutaman Ran; Susi piśt [lauda]`aknast saba `sisse, irmut `lambit Rõn; kae˽toojat inemist tohe ei˽hirmutaʔ ei˽lüvväʔ Vas; lat́silõ hirmutadass, sääl soeʔ tulõvaʔ Se
2. hirmutamisega eemale peletama, ära ajama `irmutas `kassi menema Hlj; akkas `loomi vilja pöllalt εε irmutama Khk; mine irmuda nonnid minema Mus; kärinaga irmutati obusid Aud; kanu läheks siäl kardulis irmutada Juu; üst kui uńniku pialt ää irmutud JMd; mine irmuta kanad kaarass `väĺja; eks näd (hallad) aka `leste irmutama (sügisel puulehti langetama) Kod; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; ma irmuti linnu pesä päält ärä Krk; mõni irmutap mütte kärruga Nõo; mineʔ irmudõ orik `värte mant tagasi Krl; at́i `võrkaga püvvime, siss hirmutime [kalu], `aimõ `pääle Se
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama teed nöörist vöi nahast piitsa, irmutad obust; `ühte last oled nii kasinasti kasvatand, pole täda irmutand (peksnud) Khk; lapsed tahavad irmutata et, sõna ei `kuula ja koerad one Kod; üks vedas `looma [laadale viies] `kütkest, teine irmutas tagast Lai; kes ei õppe ega irmute, siss [lapsed] kasvasse `mõtslase Trv; piitsage irmutemist ta (erk hobune) ei kannate sugugi Hel; võta vits, irmuta neid (lapsi) veedike Ran; hirmudaʔ `veit́kese last, muido kullõ‿iʔ sõ̭nna Se

ise3 (sõnade ise, isi levilat vt ise1; atribuudina käändub harva) in isess Kuu
1. iseenesest, välise tõukejõuta isikasund aśjad, pole nεid külind `kengid Jäm; kiva noodal all äi ole, alt niipaelu lühem et ta ise ennast `pöhja tarib Pha; Valmis pähked lüdivad ennast ise εε Emm; ja kue‿sa selle seebiratta üles `tõstsid, siis soobas pidi isi maha kukkuma Tõs; ta (pähkel) kukub isi ka maha sarabu otsast Ris; mõnel (surnul) `valguvad silmad ise `kińni Kad; [tiik] kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; masin `põĺli `ü̬ü̬si ärä. egä ta ise põlema ei lähnud Kod; lükäti parred ärä anguga, siss `kuksid [vihud] isi maha Kõp
2. iseseisvalt, omal jõul ää anna lapsele sedasi tükki kättä, egas tema sitt veel isi `süia mõesta Mär; `kardoli `võtmese `talgosi `tehtod koa mette, `võt́sid isi Lih; loomad uidavad, siad, et nad ise `süia soavad Amb; laps `tahtis isi `käia Pil || isiklikult, oma silma või käega see ma ole ise näind, see pole `kuultud jutt Kaa; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; ju ma lähe otsi ise; ma võta ise Muh; isi ma `tehtud ei saa Kul; oo isi `väätud kivid Tõs; [heidest] Tegid suka`lõnga, siis sai `pehmemad, isi kedrata Hää; lõng sai koa isi värvitud Tür; isi kedrätud lõng, ja isi kaasitud lõng Vil
3. tegelikult, oma olemuselt `silgu supp on ise ia `süia Jõe; tore ka ise vahest oli [heinal], `nalja ja `naeru ka ikke VNg; reha ise päris uus äga kaha juba `katkine Kär; See on ise `sõuke soe vihm Pöi; erilased, need o kurjad isi `raiped koo (ka) Mih; käimaga lähäb ise ulk `aega, võta oma tööriistad ja leivakot́t ja mine [tööle] Ris; nied viiulet́id olid ise ead karduled Jür; lepa lauad on ise `kaĺlid Amb; lodu maa on ise mustamulla maa Sim; sial piab isi vääga ia vesi olema Pal; ilm ise on soe, aga tuul on jahe Lai; minu emalgi oli kaks puu `kauśsi. nad olid isi iad `kerged Pil Vrd itse2
4. eraldi, omaette; isesorti [hülgel] nahk ja rasv `korraga `vueta `seljast ära ja siis kodu tiha `jälle - - kaheks. rasv ise ja nahk ise Jõe; sa pead ju iga löŋŋa ise [värvima kirju kuue kangal]; isi on `jälle suured tigud, mis `metsas on. isi on pisised tigud jah Jäm; lammaste laut `olle ise, sigade laut `olle ise Phl; mis sa ikke oma `tahtmesega üksi võid teha, kui so perekond oo kõik ise Mar; [labakindal] `pöidla jaos isi kujutud sõrm Tõs; Vata `luudameseks ja karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater Hää; iga inime ikka `aadred ei osand `lasta, `aadre `laśkjad olid ikka ise Ann; `kuhver oli ise ja kirst ise Trm; `Tõrma kabelikeriku kell lü̬ü̬b ise, ku `mat́mine on MMg; peremi̬s oĺl tagalauas, eräldi jah, ja `tü̬ü̬lest oĺd isi Kõp || lisaks, peale selle ise veel muud asjad mes `otsa said Mar; Võhma Vanamõesa `valdas oli üle kuiekümne talu, isi vel saanad Kir; õdõdõlõ egä ühele kaks `puari sukkõ, ise viel üed Khn; `piale kaheksa`kümne rebase olen last maha omas elus. ise viel mis vigaseks läind JõeK; nüid on neli viis `paari [säärikuid] noh. isi on veel kingad Pil
5. (atribuudina) a. eri(nev), teistsugune nie (paadi põhjalauad) olid kaik ärä `nummerdettud vatta iga `kohta läks isess `suurusess Kuu; nied oli ka ikke ise inimised keda `kinni `pieti [vaimude poolt] VNg; Igas peres ise leib, igas talus ise taar Lüg; öuemärgid köigil, egal ise nägu Khk; Läks ise (teist) teed `sõnna öles mere `poole; See on `jälle üks isesoŕt `tuhlid; Mees liha `seltsis `kuigi `kaugele, ta `pistis oort ise`kanti Pöi; iga lõng ise `karva Muh; särgid kujoti sedä `moodi, et piht oli ise ja alos oli ise `riidest; tä `mõtleb ise`keero (erinevalt) Mar; `rautamese jaos oo isi `aamer kohe Tõs; Kolmed takud sugiti - - igaöhest pidid isi `sorti `lõnga `ketrama Hää; aesa jäoks oli isi kodar Nis; met́sis on ike isi lend, tedre on ike teene Juu; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; igate `muodi `kuoti neid (labakindaid) iga paar ise kirjaga VMr; seal on `jälle isesugu raba Kad; tämäl (saekaatril) one ise ratas kos piäl laud juakseb; naaravad et, si̬i̬ on ise viga (rasedusest) Kod; rehe riha oli ise riha, neĺla viie pulgaga Äks Vt isem b. omaette, eraldi olev `seeme `vilja paned ise `jäuse Khk; ma ole ise`leibas (söön eraldi) Kaa; iga `lambal `keerti [niidetud vill] ise `rulli; lammastel `olli ise karjasmaa, seal köesid `lambad Muh; ise `järko lõi ja akkas ise `leibä Mar; söövad perega ikke `ühtes `laudes, ei söö isi `laudes `ühti Mär; soolatsed kraamid o isi `aitas Lih; [kangakäärimisel] Lõngad on igaüks isi nõus Hää; poisid olid ikke ise `leeris Nis; Lehmad olid ise `lautas Kei; pobolid õlid isekõhan ja talupojad õlid isekõhan ku `aeti kõik `kontori `juure kokko Kod; sulasel oli isi laud Plt; [polnud] nagu nüid, [et] iki ärra magab isi kohas, proua isi kohas SJn
Vrd esi4

iste|laud iste- Sa spor Hi, Vän Ris Tür Trm Pal Ran, `i- Jõe Mar Aud Kei JJn Trm Kod(isse-) Trv Rõn; istõ-, `i- Plv; este- Rid iste (mitmesuguste esemete osana) a. (kangastelgedel) – spor Sa Hi, Vän Ris JJn Tür Kod Pal Plv iste laud ~ kaŋŋaspude iste laud; [kangas] `keertasse `rulli iste laava pεεl Khk; istelaud on, kus pial saab istutud [kudumise ajal] Ris; issud isselavva `piäle, põlve `piäle võtad kõrrass [kangast, kui otsi ära lõikad] Kod; ma istu peele istõlavva pääl, t́solohk käeh Plv b. põiklaud paadis istumiseks – Jõe spor Sa, Rid Mar Aud Vän Trm Trv Ran `keulalaud on esimene `istelaud `paadi ninas Jõe; ta (pastor Körber) pole `istund sääl iste`loudade pεεl mitte Ans; [tüüripidaja] sääl iste lava pεεl taga `otsas Mus; istelauad vöi piidad Pha; lihid oo seandse `istelauad, miga oo vene peras ja ninas Aud; `vennel on mitu `iste`lauda; künal on istelaud ka kus ta sõuab Trm; `panti `istelavva `sisse kaarte koha pääl Trv c. [kiigel] sammaste vahel vöĺv, völvil aisa otsad sihes. teised otsad pöhilava ~ istelava hrl sihes Khk; Rataste istelaud (põiklaud üle vankri pikemal sõidul) Kaa; [niidumasina] istelaud. istelaua vedru Vll; Mõnel (rullil) oli `istelaud koa. Ega `sõnna `piale istutud Kei; Kimmelga `istelaud Rõn

jaama|vahe kahe jaama vahemaa `sõnna oo meto `jaamavahet `sõita Mar; ei tiia mitu `versta see jaama vahe om? Puh; Mõ̭nistõst Hoppa om üt́s jaamavahõ Har

*jahmahtuma nud-part jahmahtunu = jahmatuma jahmahtu nii ar õt veri `vaeldu oĺl ar ńii jahmahtunu õt saa˛aa·s sõ̭nna suust Se

jahu|park Kasuka nahkadel oli enne köigil jahu paŕk. See oli jahu pargi viga, et jahudega pargitud nahad `kartsid `vihma Pöi; Muist oli jahupark, eks siis apandatakse niisamati [hobuse- ja loomanahku] jahupargis. Ku `sõnna jahu`parki `pańdi, siis `pańdi mõnel pool salpeetrit koa sekka Kei

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jalgu1 `jalgu üld hrl ühenduses verbiga, nt jalgu jääma (~ jätma ~ minema jne) jalgade ette, jalgade alla, [kellegi] tallatavaks [jääma]; fig tüliks, koormaks olema, ette puutuma küll nämad olid tigedad `meiega, miks `meie `üösse `neie `jalgu `jäimma [oma purjekaga] VNg; jääb teiste `jalgu Ans; küladest `vööti köik mehed `seltsi kes `jalgu jähid Vll; See nädali peame niidu löpedama, muidu `jääme rugi`leikusele `jälgu Rei; ää tee `siia`kohta `loome `jalgo mette Mar; lapsed ärge jääge `jalgo Kul; vits jäi `jalgu Hää; mine vana inimese konts `sõnna nende `jalgu Tür; mis sa `töinad siin oue pial. jääd `jalgu Sim; no kuda ma suan õmete `tulla, jätän õma maja ja viĺjä karja `jalgu Kod; jummal `oitku tolle õnnetuse i̬i̬st kui piäss tõeste `jalgu `jäämä Ran; põrss lät́s taha eläjeide `jalgu, na `tallasõ ta puruss; taal jäi külh na latsõ ilma pääle, ega na kelle `jalgu ei putuʔ Har || fig õtsib uut `leibä (teenistust), vana pereme leib akkab `jalgu juo; mõne `asjaga ei `pääse päist `jalgu (asi ei laabu) Lüg; ta‿m tedä pääst `jalgu `rõivile `pannu Nõo

jalu jalu üld, jalo Käi Rei spor L, Ris Plv; jälu Hi
1. jalgadega (paljude instruktiivsete adverbide teise komponendina) saab `kuivi jalu läbi; `kiŋŋis jalu Kuu; `lahti jalu kõik `väljäd `tõmmand läbi ovosed; Paremb `palja jalu kui jaluta Lüg; `Õhta `uade `süädi kui tüä `juures, siis `sõisujalu Jõh; `palju jalu oo külm Muh; tulise jalo Vig; tikitsi jalu (kikivarvul) Aud; vähil siĺmad `persses, temä aab tagu jalu (tagurpidi) edasi Juu; läks `lahtisi jalu; kus sa lähäd `kinni jalu Kos; ega `sõnna `paĺla jalu `julge `minna, sial `uśsa Ann; õietse jalu (jalad õieli) Koe; lahevad obesed vallali jalu (kammitsata) rükki `jääre Kod; läks jooksu jalu; läks tulise jalu (kiiresti, ruttu) Lai; mõni obene käüb `terve suvi `paĺla jalu (ilma raudadeta) Ote || fig käsi jalu agaralt, kogu jõuga käsi jalu ägas `pooles abis Khk; `eńtsed lapsed – pidid olema käsi jalu tüe küĺles VMr; Kül ta (töö) saab tettu kah, kui kõik käsi-jalu manu asume Nõo Vrd jalgu2
2. jalgadel, püstiasendis miu sõ̭sar jalu põdess, temäga ess ole merästegi `vaiva Nõo; `põśsi jalo Plv Vrd jalul, jaluli
3. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti vägi jalu läheb rikkast, kõhe vägise läheb Lüg; lähäb jalu rikkast Trm Vrd jalgsi

joodu|raha
1. pulmas terviseviina eest antav raha `enni `pulmas korjati raha, kui pulm `otsa sai, kaks `klaasi olid laua peal: teine õlot, teine `viina täis. neitsivend `ütles: kes joob, see maksab. siis `pandi `sõnna ikke vaśkraha ja õberaha. need olid siis need joodurahad Mar
2. jootraha ta härrä ańd mullõ ta joodurahass Har

jooks jooks g jooksu spor Sa Hi Lä KPõ (juo-, jua-; joksu, jokso Juu Kad Plt), I (ju̬u̬ks g juaksu Kod); juoks g `juoksu (`juokso, `juaksu) R (n `juoksu VNg Vai); jooks g joosu p `jooksu Khk ?Muh ?Emm Rid ?Kse Tor Hää/juuks/; joos g joosu Noa ?Han/ill `joosu/ Vig Koe/juos p juossu/; joosk g joosu p `joosku Khk Kär Mus Kaa L(g jooso Tõs, ill `joosu Aud; `juõsu Khn; ju̬u̬sk g joosu Hää) spor KPõ(juosk Ris JMd); ju̬u̬sk g joosu, jooso KJn eL; ?n, g joosu ?Kaa Vll Pöi Emm LNg Mar/g jooso/ Kul Han PJg Hag/g juossu/ Ann Pai; p, ill `joosku Juu Kos Koe/`juosku/; in `jooskus Mär Mih/`ju̬u̬skus/ Juu; `joosus Pöi Muh
1. jooksmine `leikas `juoksu; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `kerge `juoksoga obone Lüg; `lasko jänis `juokso pääld maha Vai; vana obu tasa jooseb, tasast `joosku teeb Khk; ma tuli metsast ühe joosuga Kär; `Mõisas oli kell, missega pere `sööma `löödi - - siis olid `joosus kõik Pöi; ma pool `jooksu `laski `ikka (käisin pooljoostes) Muh; Tuli suure joosuga Emm; Teispere noorik oo viks inimene, ikka toimitab pooljoosul Han; noored oo ika `lindus, `ju̬u̬skus Mih; väikse juossuga obune Hag; kukkus jooksu piält maha; `pistis `jooksu nõnna kui jalad `kańtsid Juu; kits tema on lühikese juoksuga. kui lumel kuor on pial, siis ei juokse tema mitte kuhugi KuuK; isa akkas joosuga `joosma, et [hunt] läheb obuse kallale Ann; juoksust (jooksu pealt) `laśti maha VJg; obesed saivad jooksu oo `sisse Trm; mõni kaarutas `einu, kõik käind poole jooksuga; läks `jooksu jalu Lai; obene laseb täit `juusku KJn; ni̬i̬ esi lõbuperäst jooseve, ega neil tarvilist `ju̬u̬sku ei oole Krk; `pernane tulep joosoga TMr; kaŕjapoiśs teḱk hää joosu eläjeidega; is saa ma sukugi oṕpiʔ, oĺli kõ̭iḱ ajastaig joosu pääl Har; hopõń om tävveh joosuh Se || pagemine, põgenemine on `tienistusest `juoksus Lüg; näväd tulivad tedä `kinni võttama ja tämä sai `neie kääst `juokso IisR; kis `jooskus olid, said varjatud Mär; se oli `jooskus, oli `metsäs, rõugu all oli magand Juu; egä ma jäness en õle et, `ju̬u̬ksu paan Kod || joosu pääle [minema] (ehale, tüdrukute poole) Vas || Tal on lõuad vaba jooksuga (pealetükkivalt jutukas) TMr
2. ind, paarituskihk (loomadel) siad nie `enne `aastat ei lähe `juoksu Lüg; lehm om joosu pääl San
3. a. voolamine; vool jalg akkas verd `juoksu Lüg; ku [mahla] `juokso`aiga on `müöda, siis akka [kask] `oksendamma Vai; tasase joosuga jögi Khk; vee joosu aeg Mar; `Vihterpalu jõel on ika üsna tugev jooks Ris; käreda joosuga jõgi Plt; su̬u̬ pääl omma `säädse˽soodiʔ, keväjelt vi̬i̬joosuga om `kaibunuʔ Har || veesoon vee joosk ja sihuke loigem maa Aud || (viinaajamisel) vahest tuli kolm `ämbri täit sedä esimist. sie õli esimine juoks Lüg || `räästa jooks (vee tilkumise koht katuseräästal) Jäm b. merehoovus `ankrud on rivi `otsides, `muidu `juoksu vieb [võrgud] menemä VNg; `vergod tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löiä Vai; kui rahud kärisevad, siis `eetesse: meri `louna joosu vöttand. `louna joosk väab vörgud kogu; lääne joosk; pöhja joosk; lεhed sa vörgele, kohe katsud `joosku, on ta `kange vöi nöder, siis sa tεεd lasta Khk; ajo püid, vörgud `pandi paadi `järge ja jooks viis keige paadiga edasi Pha; kus talvel joosk jää ää sööb, `sõnna tuleb `lahvandis Rid; köis lähäb vie juoksu järel `alla vuod HMd c. laeva kiiluvesi laival jääb joosk taa `keerma Khk Vrd joosõng
4. (mitmesugustest muudest liikumistest v liikvelolekutest) Kala juoks (kala liikumise suund) Kuu; senel on `liikmi `tiiskus. akkas kõhe `sääridest `juoksu Lüg; ajavad kala `juoksu, `võrku `kinni Trm || (sõidukitest) `kerge `juoksuga `vanker Lüg; see regi oo nõnna teist `jooksu `tehtud et (st jookseb kiiva) Muh || (tuuliku töötamisest) täna o `veski joosu päe Muh; [tuuliku] puri laristab pial joosuga, ku tiivad pailu keerud oo Var; altjoosuge `veske (liigub ainult alumine veskikivi); meil om tuuliku puha päält joosuge Krk || noʔ `lü̬ü̬d́i vastanõ raha, tu̬u̬d ei olõ vi̬i̬l joosu pääle pant Har
5. ree- v saanijalase kõveraks painutatud esiosa ree jooks, jooksud; kena saanijooksuga regi Jäm; `körge ~ järsu joosuga jalas; üks regi äkilise joosuga, teine pikalise joosuga Khk; sandi joosuga regi `öötse, kui joosk `eesti maad äi aka `rüistama Mus; ree kärts, see oli nisuke kõber puutükk, `pańdi jalasele abiks, et joosk ei kulu Kei
6. korraga käärpuudele jooksev lõngasalk (hrl 4–12 lõimelõnga), mille kaupa kangas ka rehasse pannakse [käärpuudel] Kui `juoksu`korras oli `paĺju `lõimi, pidi `paĺju `veikesi kehasi olema IisR; all oo `muudku jooksud. tugeva nööriga peab sidoma, muedu lähäb lees`vällä ja jooksud segämesi Mar; kaheksa `lõnga `jooksos ja kui `rohkem kerädega keärid, on `rohkem `lõngu `jooksos; jooksod pannakse rehä `pulke vahele, pane kahed jooksod ehk kuda `lõngu on Juu; kangas tuli lugeda sedasi `jooskude `kaupa [et teada saada laiust] Tür || (kindakirjast) kahed joosud oo `õiged (väänilise kirja puhul eri lõngadega kootud mustrikord) Kse
7. linamasina väikese võlli telje otsas olev plokk ülebel oli kaks `väikest `võlli, joosud olid tapidega kinni `pandud; teinep̀ol `otsas teine joos. joosu lauast lähäb võĺl läbi; joosud `tõusvad võlliga tükkis; j. kergitäväd sedä `lauda ülesse, kus võĺl seess oo; j. `preśvad vähämid `võĺla suure võlli soone `sisse Vig
8. kord viltusi v rõhtsaid latte aial ühejooksuga ähk alumise jooksuga aid; ülemise jooksuga aid Ans; möni kord tehasse `ilma `vitsteta joosk [hirsaiale] risteti teivastega; möni teeb kahe joosuga iŕssaja; `peelmine joosk ning alumine joosk Khk; kahe joosuga ajal on kaks `joosku ükstese pääl Kär
9. vankritäis [rattaid] `Riigas sai `vu̬u̬ris `käitu, teine ju̬u̬sk [rattaid] `oĺli ligi, et ti̬i̬ pääl ei jää Hää; mitu ratast sa laadalt ostit? - mea osti `terve joosu; mea taass ütte `ju̬u̬sku rattit `osta Krk
Vrd joost

jooma `joo|ma S L(`juõ- Khn) K Trm; `juo|ma (`jua-) R Ha Jä ViK; `ju̬u̬ma Vig Kse Hää Kod Äks KJn SJn Vil eL(`d́u̬u̬ma Lei); da-inf `juua (juua) R eP(`jõua Pöi Khn) Har/juuaʔ/ Lei/`joua, d́oua/; `juvva (`juuv[v]a) RId(van jua Lüg) I; ` juuva Emm Phl; `juvva (juvva, juuvva) Kõp M T, juvvaʔ V; ipf jõi- Hlj Lüg(jei) Jõh eP(jöi- Sa Hi) eL (`jõie Trv V [jei(e)], `d́eie Lei); joi- R Emm a. jooma, rüüpama jõi kohe `üstku ei oleks `enne vett nähend Hlj; join ühe üvä janu VNg; kala öli piab `joodama kui jalad `aiged on Khk; Sa jood just kui kana Krj; sa jood ennast nönda täis justku kaen Vll; obu tahab `juua `soaja Muh; Joob kui härg HMd; luomad jäid küna `äärde `juoma Amb; Kes põhjast joob, see poja saab; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal; pruovi kua, sie on päris `juodav VMr; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; mes viga tõese `perse luuga vett juada, sii tähendäb, et tõiss kõneled; pojanaene käänud sahavrin õmale kördijuada `õt́sman Kod; talvel oli alati kali `juvva; See jook ei vähene sugugi, sa jood kui kukk merest Pal; soolane aab `ju̬u̬ma KJn; süvvä ja juvva olli egät ütte, aga raha `kopkud es saa `kergest Pst; kui maarjapäevän äŕg `rästä alt juvva saab, tuleb ää viĺlä-`aasta; Lihasuppi tä es taha, a piimä jõie ku vaśk Hel; kae kas lehmä omma joba `ju̬u̬nuss saanuvõ; kui veebruari kuu saab solatedu vett ärjä juvva, siss märtsi kuu ei saa mette kikka juvva San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; ta jei üte sõõmuga toobi vett `nahka; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; är˽joogu˽ni ähenähe `kurku `tõmbat Rõu; kua om jooja vaśk, tu vaa `ello jättäʔ Se; ańd süüa ańd `d́oua Lei || fig Kui viketkaar omiku jõi tuli `vihma, `õhtane viketkaar jõi `kuiva Pöi; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse, võtab jõgedest, `järvedest vett VJg; vikerkaar ju̬u̬b kui õts `Peipsi piäl Kod | nää su kuhi juob. kuhi juob suost (viltuvajunud kuhjast) Jür | noid oo külält, kes `mitme talo taari ärä joosõ üte suvõga (s.t vahetavad mitu töökohta) Räp; piipu jooma suitsetama mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d; issuvad maha ja juavad aga `piipu Kod | vett jooma (läinud) tühja läinud naid uńni om paĺlu nätt, suurõmb jagu naid om kõ̭iḱ vett `ju̬u̬ma `lännü, ei olõ medägi tähendüst olluʔ Har b. alkohoolseid jooke kasutama, purjutama Juob mies – poleb kadus, juob `naine – poleb `terve maja Kuu; `ninda joid, et jäid poro`jommi Vai; tema joond ennast `joonuks Ans; joob ise toru täis, ei tea midagid Vll; joob ja lakub iga pää Mar; Mi̬i̬s ju̬u̬b, mi̬i̬s tu̬u̬b Hää; `viina ja õlut oli nii et mehed jõid püksata kohe Juu; jõivad `eńdid lakku täis VMr; `päävade `viisi jõi ja laaberdas Plt; silmä sikuli pähä är ju̬u̬d Hls; `ju̬u̬dav joogi om õlu ja viin Krk; nakass `praalma, et temä `jõudna kõrdsi kuivass `juvva Ran; kas sa olet ärä `joonu vai (kas sa oled purjus?) Nõo; na joovaʔ nigu säĺlile maha `jääse; ta ju̬u̬ henne ni˽täüś, et ei saa arrugi Har; vanaesä tu̬u̬ `jeie iks hinnäst ärʔ (jõi end purju) Rõu; juua täis purjus `Tuigerdas `juua täis Jõh; kui mihed `juua täis, siiss `lähtvad aga `kraaklema Käi; Juua täis kui pukk Vig; kaks `irmsad `juua täis miest tulid `vastu Kei || joomisega ära kulutama, ära raiskama jõi talu `nahka Lüg; ei saa `siivute `süvvä, aga juob kaik `vällä Vai; oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; mes teenib, selle joob koa Mar; mies juob enese `paljast ja `vaesest VJg; ta on ennast ära joonud (on varanduse maha joonud) Trm; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; `saaki saeme, aga mes tost kasu, kõ̭ik vanamiss jõi `persde, lõõrist `alla, tsoorist `vällä Puh; mudsu pääst ärʔ joonuʔ Krl; ta `ju̬u̬bõv kõ̭gõ mahaʔ, mia ollõv Har; tiä joosõ oma `rõiva kah säĺäst ärʔ Plv; tu̬u̬ mi̬i̬śs jõi `hinne `põhja Vas; ju̬u̬ uma varandusõ kõõ̭ maahha; mü̬ü̬ maahha, ju̬u̬ üless (müüb maha, joob ära) Se c. viinajoomisega (hv mõne muu joogiga) mingit sündmust tähistama v pühitsema isämies `kutsus `pulmalisi `kinki `juoma Vai; `pulma `järge `eetasse keivad veel äid `joomass; undi `aulased said `viina, läksid undi pütta `jooma Khk; oleme `seltsis pidusi joond Mus; `lähkri `joojad viisid ruudile `ańda: `kindud, linu, `villu ja kapetud ja Muh; ölle `laudamesel `anti `kuiadat `lamba liha, `joodi ölle `laudust Emm; `peale jooma, see oo `pulmade `aegas, kui `kimpusi `müidi; siis kõrvatsenaene küsis, missa `peale jood? – `põrssa. – siis sai naps `viina Vig; pulma `aegas `joodi naiste rangid `peale Kse; seal juba `veiksed viinad ära `juodud (peigmees on käinud pruudi vanemate käest abiellumisluba küsimas) Ris; `kośjas `käidi neĺlaba ehk `kesnes `õhta - - kui lubas `tulla, siis `reede `õhta `joodi viinad ää; kui pruut́ `sõnna `viidi, siis `ańti suutäis `viina pooleks `peimega, `öeldi ikke suutäit pooleks `jooma. kui suutäis pooleks oli, siis `pańdi käed kokko Juu; suured viinad ärä juadud juba Kod; joome `sõprust KJn; karjami̬i̬s tõi `viina ja õlle tei esi ja egä üits, kes karja `kahja `ju̬u̬ma `tulli, tu̬u̬ tõi söögi`kraami Nõo; kui pruudil tano pään oĺ `naati makõ `kah́ja `ju̬u̬ma Kan; ta käest saat pia juvvaʔ (on lapse sündi oodata) Krl; `saaja juvvass Se; jootu jooma `karja `juotu `juoma (kevadel, kui kari välja läheb, teeb karjane joodud ja kutsub terve küla kokku) Kuu; `mitmed joodud ee `joodud Khk; Joodud on `ju̬u̬dud, riśtiksed on ära `peetud Hää; kihlusi kosja ~ kosjaviina jooma oli `kuulla, et kosi`viinu `juoma juo akkeda VNg; `kõsja`viinad on juo `juodud Lüg; akkasid `kihldussi `jooma Mus; seal `joodi kosja `viina Mar; jõime sial kõsjaviinad Iis; kui `kõśju `ju̬u̬di, pruut́ pani issämehele `tasku `kindad Kod; on kosjad `joodud ja laulatuse sõrmus sõrmes Ksi; sääl `ju̬u̬di `kosje, om kosja ärä joodetu joba Nõo; ku kośäʔ ärr `ju̬u̬daʔ, siss läät makama košilasõgaʔ Se; langu jooma `mindi `langusi `jooma nädal `peale `pulmade läksid ruudi koo Jaa; kui pulmad `ollid, siis `viidi teise `laupa `õhta nooriku vanamad `langu `jooma Muh; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät, lääve ruudi kodu `lange `ju̬u̬ma, kävväs sääl vi̬i̬l `lange jooman Krk; liiku ~ liitu ~ parisid jooma `juovad `kauba `liiku Lüg; `lähmä `liitko `juoma Vai; obu müiasse εε ning juuasse `liiku Khk; siis tullasse kogu pulma `liiku `jooma, kui liigud‿o `joodud, siis‿o paar rahvast `valmis Mus; me jõime paadi `liitu Muh; tegime selle peale veel liigud Tor; kui viin ostetud on, siis joovad liigi `nahka Juu; juo mu poja `liiku JMd; üks taldrek oĺli laua piäl ja siss kutsuti `liiku `ju̬u̬ma, jõid `liiku ja `pańti raha KJn; olli rüä põld vai lina põld lõpetet, siss `ju̬u̬di lõpetust, tetti lõpetuss `liiku Hel; tsiganiga liigu `ju̬u̬mist iss olõʔ Har; egass sõ̭ss es saaʔ midägi tetäʔ ku liik oĺl `juuduʔ, tu oĺl nigu üt́s `kõnnõ kińnitüss; ku `liika es olõʔ `juudu, sõ̭ss oĺl paĺass jutt Räp; `d́uomõ `lõikumat Lei; lääm pariśsit `juuma Lut; pulmi jooma kahe otsaga `pulmi, neid ma jei küll ka Khk; `terve nädal `joodi `pulma; viimaks akati seda vaga `pulma `jooma Mus; puna ~ veret jooma küünla- v maarjapäeva pühitsema `maarja puna `juodi minu ajal küll viel Lüg; `päeva niideti ja `öhta `joodi siis seda `maaribe puna Kaa; `maarjapääval `joodi puna `kõŕtsides ja Lai; `küünle päeväl ja `maarja päeväl juvvas puna Hls; naese käesive `küindle päeväl kõrtsin puna jooman – punast `viina, et põse punatsess lääss Hel; `küündlebä läki veret `ju̬u̬ma, õlut vai mõdu, et siss olõt verrev kõiḱ `aastaig Har; tulõʔ punna `ju̬u̬ma, saat punatsõ põsõʔ Plv; `tulkõ mi poolõ punna `ju̬u̬ma, `kapsta `maarjapäävä `ju̬u̬de punna – suvõst saa illoss punanõ Räp; terviseks ~ tervist ~ terviseviina jooma on ka se aeg kui `jooda terit Emm; `kahte `moodi `öötasse – joob teise terbist või `jälle teise terbiseks Mar; nüid soab pereme terviseks `joodud Juu; `juodi tervit ja viinakluased olid laual VMr; tanutite ja `ju̬u̬di `terviss `üśtläsi [pulmas] Kod; `esti jõid `tervisse ära [pulmas], siis panid rubla `taldriku `piale Ksi; ku om pulma vai sünnipäiv vai midägi seräst pidu, siss juvvass `tervuse `viina Nõo; `ju̬u̬mi noorõ härrä `tervüsess Har; joovaʔ `tervüse `viino Plv; ju̬u̬ `tervüsess Se; titejalgu ~ -varbaid jooma ikke tite`jalgu `juoma [katsikul] Kei; tite `varbaid `jooma Trm Vt jõuõs|jooma

jumala|sõna piibel, vaimulik kirjandus; palve-, pühakirjasõnad; palvetund, jumalateenistus tanu õli jumala sõnaga pähe `pandud. sedä ei `tõhtind `puutuda; `käisima iga kuu jumala sõnal Lüg; [preester] tegi `jutlust `kantslis jumala sõna loeb ja palub `rahva ees Pöi; jumalasöna öppetus Ris; kui jumala sõna soab üle käind, eks siis ole naene käe Juu; kui soad jumalasõna lugeda siis kaub [painaja] ää Kad; jumalasõna raamat Plt; loe tal issämeiek `pääle, sõss om jumale sõna üle käünü, sõss ei saa kuri änäp võimust Krk; miiʔ majan liigutõdass vi̬i̬ĺ õks jumalõ sõnna, vai `harva mõ̭ni`kõrtki, a˽muial ele ma `konhki `kuuldanu Har; Asi om nii hull, et ei avida jutt egaʔ jumala sõna Vas Vrd jumalasana

juure1 `juure R eP(`juurõ Khn; rõhutus asendis ka juure ~ jure)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab sag ühendverbi)
1. lähedale, ligi, lähikonda niikui `vuodi `eitasid, ko˛e [kass] tuleb `juure Jõe; `trehvasin `juure [maarjasõnajalale], ku õli juba `õilend, jo `marjad `küljes Lüg; Soo on `pehme, kust kaudu `sönna [küüni] `juure soab Pöi; nõue oo ää `umbun, õhk põle `juure saan Aud; lähän `juure ja `vuatan, teeb, mis teeb; lühikese nägemisegä inimene, `juure näeb, `kaugele ei näe Kod; `autuga päris `juure ei saa SJn || (millegi) kallale ea `kińnine kaśt, ea `kindel koaś peal, `sõnna `juure ei soa `keegi, ei iir ega arakas Juu || sia `põrsas `maksab pali, ei `jõua `juure `jääda Lüg
2. ühes, kaasa võta üks suurem riie koa `juure, ehk akkab sadama Muh; `lõika karjasele kanikas `juure Rid; käsn teese vanagu neljäbä `õhta jälle `tulla, et üksi `tulle, mitte `tõisi `juurõ võttõ enäm Khn; kui ta `lõunel ei käind, siis sai leevakot́t `juure `pandud Amb; [heinamaale] `võet́i kohe leivad `juure ja pada ja `tehti `süüa ja VMr; leevale pannasse juurekakk juure, et kui säädab uuesti `leiba, siis lähab ruttu apust Äks
3. külge ouemäŕk igalühel isi `moodi, paneb oma märgi `juure, kut pailu ühtnägu `aśju segamidi Jäm; seal kahe kibi vahel olid inimese kondid, nii abrad, et kui `juure `puutusid, nii purunesid põrmuss Mih; suitsuräimed tahvad lepabu `suitsu, muidu `tõmmab kibeda maigu `juure Hää; lehma inge mekk jääb piimale `juure Kad; viimäte lei nõnna ineto `koltond mao `juure [kaljale] Kod; jahud `tõmmavad seakse koppund aesu `juure SJn
4. lisaks lehm akkab `piima `juure lisamaie Lüg; ku niit on `pienikene, siis `tõmma [kedrates] linu `juure Jõh; `kümnel neli `juure teeb neli`teissend Käi; pane köiele `jätku `juure Rid; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln Han; `juure `võtma (tüsenema, kosuma) Tor; me tasume veel `juure, mis `võlga on Juu; kui pääv akas `lu̬u̬ja minemä, elendus võt́tis (hrl võt́t) `rohkem `juure (helendus suurenes); `kauplemise juuren `ütled et, jätä maha, ma paan `juure Kod; [pruut] pidi kakste·ist, kolmte·ist `särki jägama, sinna käis `juure sokid, `kindad Ksi || (millegi) kõrvale keedeti koorega kardulesi ja keedeti `räimi `sõnna `juure Mar
II. postp
1. (kellegi, millegi) lähedale, ligi, (kellegi) seltsi; lähikonda; kuhugi, millenigi isä mäni `sauna `juure Vai; laps äb `julgu `vööra `juure `minna Khk; natsutasse `pörsad toidu `juure Jaa; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; `käemes akas pulmalesi pruudi `juure vädämä Vig; Andrese pere paśtab jaama `juure HMd; `lauba `mińdi kiriku `juure lugema ja pühäbä `ööldi esimest `korda maha Juu; Lienu jäi siis kua tuppa teiste `juure Jür; `saole `pańdi aod `alla ja `veeti küene `juure Tür; `kondab aga `ringi ühe juurest teise `juure Sim; inimesed läksid `lauba `õhta puadi `juure kokko Kod || oma söna `juure `jääma Rei; ma ei `oska nende sõnade `juure jääda, mis lehes oo (ei hakka uusi sõnu kasutama) Aud
2. (kellegi) poole (elama, teenima, visiidile, jutule, asjaõiendusele jne) Tuli `viiä `enne pruut `saksa `juure ja saks `pruukis tämä `enne ärä, kui `poisile `andas Lüg; taarist targa `juure `minna ~ minna, saab `ohtu Jäm; määra viiatse täku `juure paaritama Jaa; lehvad tüdrugate `juure magama Phl; ennevanast ku pisike äda `juhtus loomaga, sis läks kohe maa arsti `juure Vän; `tuĺli minu `juure jutule Tor; Liiva-Annuse ~ `Peetruse `juure minema (surema) Hää; läksid teise pereme `juure [teenima] HJn; ema suri `seie `tütri `juure ära KuuK; läksin ise sepa `juure adra `sahka teritama VMr; poeg võt́tis ühe lese naese. ema läks ka poja `juure Pil
3. (mgi tegevuse, ülesande) kallale laps käib välja pääl `lambas, `luomide `juure ei usalda viel `saata Lüg; `enni `tehti tule lõke ülesse, kui `ooste `juure `mindi Mar; Me oleme tü̬ü̬ juure tulnu, aga ei akka viil `pihta Hää; eśtiks läksin karjatseks lammaste ja sigade jure, siis läksin `loomade `juure Koe; ma tulin `teile reie (rehe) `juure appi VJg; küll olid sial tüńnis iad eeringud, ommukute `toodi töö `juure Lai
4. a. ühes, kaasa ta läks üsna kuiva leivaga `metsa, ta võttend `miskit `märga eese `juure Mar b. (millegi) kõrvale, (millegagi) koos toedu `juure, liha `juure süiäse [mädarõigast] Tõs; parve `juure käis vel keis, keiega oĺl `kalda `küĺgi kinni `siutud Vän; `kartula `kõrva ja supi `juure `sü̬ü̬daks [soolaräimi]; Mis puu nõnda sikke `oĺli, `pańti sia`kartulte `juure patta `ki̬i̬ma, vinnutadi Hää
5. (millegi) jaoks, tarvis; (millegi) suhtes pappi tuuakse saabaste töö `juure Vll; mere liib kibidega segämesi ei `aita `tööstuse `juure Mar; kui vesi uhub liiva ära, jäävad pisikesed kruusa kivid järele - - kõige parem ehituse `juure lubja teha Sim; paĺgid ja kivid ehituse `juure tuleb viädä pääväkõrran (küüdikorras); õege ualik oma aśja `juure Kod
Vrd juurde

jõhmak jõhma|k g -ka Aud, -ku Plv, -gu Urv hoop, löök `tõmma ää mõni jõhmak, küll siss paegal seisab Aud; Ega˽sa muidu sõ̭nna ei˽kuulõʔ, ku sa üte jõhmagu är˽saat Urv; ma `taota sullõ üte jõhmaku Plv

jõlep jõlep g -i Ote; jõlõ|p (-ṕ) g -pi (-bi) V(pl -peʔ Räp) sõim a. (hulkurist, ümberaelejast või kergemeelsest inimesest) egaʔ sa jõlõp nii ilmast läbi iks ei saaʔ Kan; vana iǵävene jõlõṕ om, käü `ilma `mü̬ü̬dä, tü̬ü̬d ei˽viisi˽tetäʔ Urv; `aeless `ümbre nigu vana jõlõpeʔ Räp b. (sõnakuulmatust inimesest) `assa jõlõṕ maa pääl, ku sa üttegi˽sõ̭nna ei˽kuulõ `õiõʔ; olõ‿õ˽ma˽sääntside jõlõpidõga üten elänü eiʔ Urv c. (sõnades valimatust, hooplejast inimesest) ta um üts vana jõlep, tiiä eiʔ esiki mis kõnõlõss Plv d. (suurest ja kõhnast loomast) mis suuŕ om ja kõhn, tu̬u̬d üteldäss, tu̬u̬ om ku vana jõlõṕ Kan Vrd jolep, joolep

jälendüs jälendü|s(s) g -se Har VId(-śs Plv Räp) (sag kirumissõna) jäle inimene või loom, peletis, koletis, kuriloom ossa vaʔ jälendüs Rõu; Luisõ oĺl `hindä är˽`määrnü nigu jälendüss; õõ jälendüseʔ, kasigõʔ minemä (öeld kanadele); vana igävene jälendüss, ei kuulõ˽sõ̭nna; `assa jälendüsekihä Plv; jämme mi̬i̬ss kui jälendüśs Räp; üü, sa jälendüss, sa olõ õi hüä ineminõ Se Vrd jäledus

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

kaabe kaabe g `kaape eP(-oa-, -ua-) M TLä, g kaabe Käi Rei Var Iis, `kaabe Sa(-oa- Pöi); `kaabe g `kaape Kuu Lüg Jõh; n, g `kaabe Vai; kaabõ g `kaapõ Võn Kam Ote San/n kaabõʔ/ V(n kaabõʔ Urv Krl Rõu Plv Vas, kaabõh Se); kaabes g `kaabe Mus, pl `kaabed, g pl kaabeste Khk
1. riive, kraabe; puru `Enne ei õld `lapse`puudri, sis `pandi linase`riide `kaabet `ellitund `kõhtadele `reievahedele, `kaindla `alle Lüg; viili `kaabed; raava küĺlest tulad `kaabed `lahti Khk; `Tuhli koabet pannakse pölend `aige peale Pöi; ma kaabitse soole kaabet `lõike küljest Muh; kaali kaabe sie oli ise ia `süia, põld närimist Amb; latse tahava `kartuli kaabet - - kui `kartule puder om vähä `põhja kõrvenu Ran; mõhe `kaapest es tetä tütärlatsele `pätsi, üteldi, et siss ei saa mehele Nõo; keväjätse villa, talvõ villa omma lühikese kui `kaapõ Kam; `kartuli `kaapõst tetäss `täŕklüst Rõu; vanast mis paa `põhja kõrvõśs, noid kutsuti paa `kaapõʔ Plv || fig see nii lah́a tõbine inimene, see oo üks inimese kaabe Mar; si̬i̬ `oĺli viimäne vana `Piitre `perse kaabe, viimäne laits Ran Vrd kaap, kaave, kõõbe
2. õhuke kiht mingit ainet, materjali a. noor kartulikoor ku kartulid on nuared, kuabe `laśti (lahti), siis ei kuari, siis kuabima Kod; tõmmati väidsege kaabe päält maha Krk; nüüd om vallaline kaabõʔ, tulõ `äste päält ärʔ San b. üksikud lumehelbed; õhuke lumekord `kaabed kεivad, ei ole suurt sadu mette Khk; vähä ju lume kaabed maas Rei; tänä `ü̬ü̬si oo tuln lume kaabet, kaabe kord oo moas Var
3. tööriist a. kaabits, linaraats jne kaabe, karrast `tehtud, täkked sihes, sellega riivitse `tuhlid Muh; kaabega `kaapisime lõeme ääred `puhtaks, siis sai juure `puĺli Hää; lina kaabe (kupardamiseks) HJn; künä koabe Juu b. kangahui kui teki ehk paranda riiet kujotasse, siis oli nehoke aralene, sõnna `aeti jäme lõng `peale, otsad oo aralesed nagu sarbed peas - - `enni olid ikke need `kaaped Mar

kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Lä Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, -õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a. `naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema

kahi2 kahi g kahja S(p `kahja) Kse(p kahjad) Han Kod, g kaeha Vig; kahe g kaeha Mih(n kahi) Tõs(p kah́ja); n, p `kahja g kahja Khn; n, g kahja Var Tõs Kod; n, g kah́a Mar(kaeha) Kse; n kaeha Mar Vig
1. rauavitriol, kübaramust leinakuued tükkis kahjamustad; kahja väŕv, `muistane väŕv Jäm; kahjaga sai kibeks mustaks Khk; aiseb nago va sinipoti kaeha Mar; kahi oli nihuke rohelene kibi; `kahja vel `parae·gustki müiä; kaehaga linast ei tehtud; enni tehti sopaga, sis akati kaehaga tegemä Vig; kahjaga sai riiet mustase `tehtud Kse; kahjaga tehasse `musta Var; kuued värmiti kahjaga mustass Mih; must värv nagu kahja Tõs
2. potisinine sinine nõnnagu kahjapot́iss `väĺjä võetud; kahja one si̬i̬ vedelik, `laśti [kusi] `apnemä `minnä Kod
3. värvivedelik; värvipära värvi vesi kutsutse kahjaks Jaa; kui lõngad `võetasse värvi seest `vällä, siis kah́a jääb `sõnna `põhja Mar; süstä miu lõng kua kahjassõ Khn
4. õlle- või kaljapära `õlle kahea või `õlle verre `öötasse Mar; õlude kahjass suab vi̬i̬l üvä kali; kahja on paks; kaĺjal on kahja, kohvil on paks Kod
Vrd kaha9, kahjavärv

kahistama kahistama R(-mma Vai) spor eP(kahe- Muh Tõs Tor; da-inf kahista S) Trv Puh, -mma Plv, -eme Hls Krk San, -õmõ Hel Krl; kahissa|ma, da-inf -ta Kod kahinat tekitama; vaikselt midagi tegema just kui kahistab `olgi (räägib mõttetut juttu) Kuu; küll kahisti `naura VNg; p‿saa `rääkimisega `korda, muidu kahistab Khk; tuul kahistab `lehti Rei; nad kahistasid aga tasakesi `naerda Mär; ta läks `sõnna `põhku kahistama Kse; ma kahistasi kördiga Hää; mes `aśja te kahissata ja tirsota siäl; kuldnokad nagu sarja põhi rattan, kahissavad Kod; mis sa kahistat sääl `einte sehen Trv; tuuĺ kahiśt `lehti Krl

kaiutes kaiu|tes g -tse kajut `laevel oo need kaiutesed; üks laud pannasse `sõnna lootsiku otsa `sesse, `sõnna pannasse asjad ja see oo lootsiku kaiutes Mar

kaksi kaksi Khk Kaa Muh Mar Kse Hää Juu Kod Pal Plt KJn, `k- Kuu Lüg; kaksi- Sa Rei L spor K, Kod, `k- R kahekesi; kahekaupa `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Viska linnaksed liguje, õdrad õtseti vedeje, kaurad `kaksi mätta˛eie rhvl Lüg; lähme nüid kaksi `sõnna Kse; kaksita, pane `mõnda `kõsta kaksi (lõngad soasse) Kod Vrd katsi

kala|mari
1. kalamari kala`maŕra `süvvä Vai; kala marjad, kui neid pallu oo, sis keedetasse suppi koa. karduli kellud, pannasse need kala marjad `sõnna `keldude `piale, vett koa ja keedetasse niisamati nao supp oo Mar; kalamaŕjass tehasse piirakid Kod; kala mari keedeti ärä, `olli ää süvvä; veneläse korjassiva kala`marja ja müisivä, kala marjast masseti ääd `inda Ran; kala mari om kõ̭kõ magusamb süüväʔ Har; kalamari um paks, um pulgahn Rõu
2. fig kehv kalasaak üks va kala mari just oli `vörkus Khk

kalg ka|ĺg g -le(da) Hel TLä Kam Rõn, g -lõ Võn San V
1. kõva a. tugev, paindumatu, murduvkõva kaĺg nagu teräss Hel; kaĺg puu ehk räni puu, si̬i̬ lätt ütte Kam; ne o˽kalõ˽luu, omma˽valusõ `väegõ, ei˽sa änt `istu˽kalõ pääl San; `kü̬ü̬mne kasusõ `säärtse harõlitsõ, kalõ roodsuga; sepp om ta `kirvõ `väega kalõss karastanuʔ; maakiviʔ omma enämbüsi kõ̭iḱ kalõʔ, a lubjakiviʔ omma `pihmeʔ Har; valu um jala `seeri sisen, `tõmbass kalõss ja `trammi Rõu; sinine kivi, tu̬u̬ um sääne kaĺg kivi Plv; `kiŕvel oĺl müŕk otsah, tu̬u̬ oĺl kalõmb veidikõnõ Vas || tugev (kirjatäht) nii `laśti meid ka kiruta - -, tähe˽pedi `õigust olõmaʔ, kas pehme vai kaĺg vai Har b. südametu, vali kaleda `süämega inimene ei alõsta tõese `pääle sugukina Nõo; tu̬u̬ um sääne kärre vai kaĺg sõ̭na Rõu; miiss miist `vasta ja sõna sõnna `vasta ja kat́s `kalgõ `vasta Se c. paakunud, hangunud, tahkunud leib `oĺli kaless lännu Rõn; nii tuhk kaĺg maa, ku üit́s kivi San; Leib om nii kaĺg, et hammas ei˽lähä˽`sisse Urv; maa om kaĺg, ei˽saa paĺla jalaga˽`käüvüʔ; rügä om vaĺmiss, terä jo kaĺg; rasv om joba kalõss lännüʔ Har; kalõ maa pääl ei kasuʔ vili Rõu; vana leib om `väega kaĺg Räp; kalõ `maaga olt õks hädäh, kaĺg maa õi annaʔ hüv́vä `saaki Se; jenist `andsõ kalõ kuorigu [koerale] Lei; kaĺg muld Lut d. poolkõva, pooltoores ku lehe apanu ei ole, siss om na kaleda, siss siga ei taha nii `süvvä Ran; kale `erneʔ San; `kartoli `omma viil kalõ Urv; Mõ̭nõʔ uaʔ ja `herneʔ - - `jääseki kalõss Har; Kagu˽mõ̭nikõrd lina˽kalõlt `vällä sai, sõ̭ss nu̬u̬ʔ `aigu õs maal ruttu ärʔ Rõu; ta (liha potis) om vi̬i̬l kaĺg; mõ̭nõʔ ei keedä upõ periss `pehmess, kalõlt ollõv parõmb süvväʔ Räp; kalõʔ linaʔ, olõ õi ar `aigunuʔ Se e. vintske [liha]kammaŕ um kaĺg Urv; hain is olõ kaĺg, tu oĺl `väega hää pehmekene `keŕge `niitäʔ Har; piimälihm um hüä pihmeʔ `nüssä, tõńõ um kaĺg Lut f. kare, karm; jäik Linane rõõvass on edimält kaĺg, [kui] `mõske ja `kolki saa, küll tä `pehmüss Hel; ase om kaĺg Võn; märg rõevass om kaĺg; rät́i oĺli˽pään õigõ ääʔ, nu̬u̬ es olõ˽nii kalõʔ Krl; ma˽tei `vahtsõ kabla, ta om kaĺg nigu luu Har; siilil ummaʔ kalõʔ nõglaʔ; [sikavillane] rõõvass saa kaĺg ja sukk saa kaĺg; ket́t um kaĺg, sõ̭ss `Osvaĺt teḱk nahk `päitseʔ lehmäle Rõu; äräʔ sa mullõ `kalgõ rõivast kudaguʔ Plv; vohovillagaʔ, tu‿om sääne kui hobõsõ karv, sääne kaĺg Se; g. kare, lubjane (vesi) kaĺg vesi Võn; meil ei olõki `kalgõ vett Urv; mõ̭nõn kaon om nii kaĺg vesi Har; kos om kaĺg vesi, ei tulõ linapia vi̬i̬st `vällä, `aigu‿i arʔ ruttu; kalõ `vi̬i̬ga ki̬i̬‿i `pehmess [herned] Se
2. kõle, külm ja kuiv `täämbä oĺl kaĺg tuuĺ Kam; noʔ om vastanõ kuu, `väega kaĺg aig, noʔ ei olõ hää `põrsakõisi lõigadaʔ Har; kaĺg ilm, ku midägi ei sataʔ ja külm um Vas; noorõl kuul kõkõ kalõmb aig; Kalõ `aoga˽tapõtolt liha t́särise õ̭nnõ pańni pääl ja `rasva es tulõ˽sukugeʔ Räp; `kangõ kaĺg aig (külm lumeta hilissügis) Se || pilveʔ `tõmbase kalõss. `vihma ei tulõʔ, pilveʔ ummaʔ kalõʔ Rõu; kalõss lü̬ü̬ jo pilveʔ Vas; kalõ˽pilveʔ, kost `vihma tulõ õiʔ Se
Vrd kale3, kalk1, kalsk(e)

kallutama kallu|tama spor eP(-o- Ris), Trv TLä(kaĺlu- Puh) V(-tam[m]a), -tem(e) Hls Krk, -tõme San, kaĺutamma Urv, `kallutam(m)a R
1. kaldasendisse viima, kallakile ajama, lükkama `pullud `kallutavad `siivest üles, `siives on rüsa tiib Jõe; tä kallutab piä `viltu Tõs; kallutas nõud ja piim läks maha Kos; `vaati kalluteta, et päŕm siest ää saaks VJg; (tuul) juurest üless kalluten (puu) Krk; pääd kallutama Vas; ma˽kalluda, a vala aiʔ Se
2. kõigutama, õõtsutama; taaruma jäśs (vurrkann), küll tema treis `joosta, kallutas kahele `poole ja Lai; kuigat́s oli, kes käis lohakil, vibutas ennast ja kallutas käiguga Plt; neve kalluteve lootsikut Hls; ta ei mõista `õigest `kõndi, ku lää, siss kalluts iki katsipidi Krk; kallutap `endä iks tõesele poole ja tõesele poole Nõo; `lat́si kallutadi käśsi pääl Plv; ku laańõ suur, sõ̭ss veneh kallutass; ratta˽kallutasõʔ, ku tõõsõ poolõ pääle ti̬i̬ madalamp oo Räp
3. valama, tühjendama; ümber lükkama, ajama ma `kallutan ehk valan `tühjäst Lüg; noh, `kalluda nüid `siia `ämbri; ära `kalluda vetta maha Vai; sa kalludad saani `ümber Khk; mees tõi `turva `siia, kallutas `sõnna saare `alla maha HMd; kallutame märja vaadist `välja VJg; kalluta `lähkrist vähä `piima Trm; kallutap ümmer Trv; mis sa terä˽maha˽kalluti; kallutõga `täämbätse `võedu ubina kõ̭iḱ mahaʔ; torm om puu maha kallutanuʔ (maha murdnud); tulgõ mullõ aṕpi `ku̬u̬rmat `ümbre kallutamma Har; Sääl timä `võeti vallalõ ja kallutõdi `ümbreʔ Rõu; kallutõdi `maaha suuŕ `ku̬u̬rma Se || fig (vihmast) nii jäme vihm oln, `justku kapaga kallotan katosel Ris; `naksi `vihma ku `toobriga `alla kallutamma Har
Vrd kaalutama, kallahutma, kallama, kallistama2, kallutõlõma

kammima1 `kammima, (ma) `kammin R, (ma) kammi(n) eP, -me Hls, -mõ Krl; `kaḿma, (ma) kammi Trv Krk Puh Nõo Rõu Vas, `kamma, (ma) kammin KJn
1. a. juukseid kammima `kammiga `kammita `juuksi siledäst ehk täid maha Jõh; mool pεε juba mütu `aega `kammimata `otsas Khk; Vanaste ei `öötud, et piad kammitse, piad `sueti arjaga Han; `tuhka pää, siis ei pea `tohtima pead `kammida, siis pea peab `kõõmama minema Jür; kammin jäu oma juustele sisse Kad; mul om vaja pääd sugidõ, võtaʔ kaḿm, kammiʔ `juussiid Krl b. loomi harjama arjaga kammitse obust koa Muh; ka obusid ja `lehmi kammitakse Mär; obene tahab `kammida Trm
2. linu kupardama; sugema takkud viel `kammisimma kõik `selle `arja pääl Lüg; `kistasse lina peud, kammitasse `kuprad otsast ära Vig; üks nihuke pink on, `sõnna `otsa lüiakse vanu vikatid, seal siis kammitakse Juu; `peale `ropsimist kammiti ära ja `pańdi `jälle `puntrasse Pee; vaja `kupraid `kammida Lai
3. kulutama si̬i̬ ant `kammi, kõva rõõvass. nüit ta mul egä päe seĺlän Krk
4. jooksma, kihutama (hobusest) see laseb nüid oost `easte `kammida, laseb oost valuga `joosta Juu; `kammis menema, nii et aur taga VJg; siis `laśti tädä `kammi `mü̬ü̬dä `väĺja, kivi`ku̬u̬rem piäl Kod
5. fig kallale minema, sugema `kammisin teist õige. `tarvis seda miest õige `kammida korrale ära VJg

kammõlik kammõli|k g -ku, -gu Võn VId(-m- Räp)
1. tõrges, kangekaelne, sõnakuulmatu kammõlik ei ti̬i̬ toda, mis vaja tetä om Võn; om üt́s kamõlik, ei `kullõʔ sõnna Räp; kammõlik um `kangõ, kammõlik um sääńe laisk, sääne `kangõ inemine, taha‿i tüüd tetäʔ Lut Vrd kamblik, kammõljalg
2. kade, kitsi; kalk kammõligu `süämega Se; kammõlik inemine, taha‿i mitägi andaʔ Lut
3. halb (ilmast) kammelik ilm, külm ja `vihma satass Vas; kammõlik ilm, olõ‿i tää lämmi õiʔ, sääne küĺmä `perrä Se

kammõljass kammõl|jass g -ja Plv Räp = kammõljalg `assa˽kammõljass, vai sa‿i˽kuulõ˽sõ̭nna Plv Vrd kammõluss

kanisti kani|sti Rid Mär Vän VMr Pil KJn Vil, -ste Aud PJg Juu Amb Pee SJn, -st Ris Kõp; kaani|sti KJn, -ste Kos VJg, -st Ris
1. võrdlemisi, üsna öhökorra oli koa kanisti tugev vihm Rid; Kerves läind kanisti nüriks Mär; se on kanisti pikk oea Vän; ta on kaniste vana, ta päävad akkavad küll lõppema Juu; õunu oli kaaniste paĺlu Kos; `oĺli kaanisti viinäständ KJn; kurgi taemed on - - kaniste õrnakesed SJn
2. võrdlemisi suurel määral, küllalt palju `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; ja neid on kaniste näha, pihlakad on täis tänavu Amb; aga kes iga pää plat́sis on, sie saab ike kanisti [palka] VMr; oli kanisti inimeisi Pil; ma lasengi söed kanisti ärä `õõguda Vil || kaunis suur kaniste köngas teda on Pee
Vrd kannisti, kaunisti2

kannali|jalg kannal- San, kannali- Urv sõim os‿sa˽kannaljalg, vai sa‿i˽kuulõ˽sõnna San Vrd kanalja

kannatama kanna|tama üld (-dama Hi Saa, -teme M, -tõmõ San Krl Räp; -n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma

kantseldama kantseldama Jäm Khk Pha Hi Vig Han Hää Saa Ris Kad Krk/-teme/, kandsel- Sim Hls/-tem/ Hel(-deme, -teme) Har/-õ-/, kansel- Muh Mar Khn/-õ-/ PJg spor K, `kansel- Kuu
1. talitama, õiendama; askeldama, sekeldama; tegelema `Kanseldin last kogu `päivä, olen peris tüdünd; Küll tämä alade `kärmest `kanselda `oues `ringi Kuu; tä kantseldas sεεl eieti, aga es saa sεεlt midad Khk; sa aga va kaeraga tahad kanselda Muh; Keribudega kantseldamene aa rohkem laste töö Emm; Nende seapörsastega peab päeva läbi kantseldama, muidu nest `asja äi saa Rei; poiss kanseldab `ringi, ei tule kodo teene Juu; `mustlased on suured obustega kanseldajad Kos; Ilmast`ilma kanseldas last, tüe jäuks põld `aega Jür; emaema se kantseldas minuga Kad; kül se kanseldab obusega väilal Sim; mis ta‿nd seal kanseldab ja `ullab Plt; ta tahab obesteg kandselte Hls || hullama, mürama hakkavad lapsed mürama, mis te kantseldate Phl; [uuel aastal] siss `maadlesid parandal `õĺge sees, seliti olid, kis `jõudis teese jalaga ülesse ajada see oli tugevam, vat sedamoodi kantseldasid Vig; mes `aśsa te kantseldate ja `lärmate peal Ris || sugulises vahekorras olema ta om `kange `naisi kantselteme; sikk kantselts `lambit `ümmer Krk
2. õpetama; käsutama, tagant sundima `Kanselda nie (koerad) `ouest `väljä Kuu; seda taarist kantselda, see muidu ep tee Khk; Kantseldas obust pöllal Pha; Kanseldad selle obusega juba teist päeva, aga aiste vahele ei saa Mar; Kantseldasi poissi, et saaks `niitmese selges Han; oost kantseldase, peksetase ja õpetase Tor; ma kanseldasi last Hää; tal omal kodus kari `lapsi kantseldada Saa; kanseldab nuort uost Jür; oleks ma `eśte kohe nad (koerad) `väĺla kanseldand tuast JJn; kui ma obest vai kedagi õppan, siis tuleb ütelda: kül‿ma ta `väĺja kanseldan Trm; `lapsi kanseldatasse, kooĺ`meistrid ka kanseldasid Lai; kanselda seda `poissi, õpeta teda Plt; temä `tü̬ü̬lisi kandselts, suńd taga Krk || ihunuhtlust andma, peksma Eks nad poissi ikka natuse kantseldasid Jäm; Kui siis kukkus `keiki kantseldama ning tuast väljä ajama Khk; Ta kantseldada küll saand Emm; odot ma `vaade kun kandsik om, ma kandselte su läbi Krk; Ku˽hopõn sõnna ei˽`kullõʔ vai võtt ammõtit, siss kandsõldõdass, et jätt tu̬u̬ moodu mahaʔ Har Vrd kantsima2, kantsitama

kapsa|maa
1. köögiviljamaa `Kündäs `kapsamaad Jõh; Kaapsumaa peab ee mullamaa niŋŋ saue pöhaga olema Kaa; `kapsamoa tahab `äśti sõnnikud `soada Kos; pienike pude sõńnik, ia `kapsa`muale `panna Koe; si̬i̬ one peris `kapsamua, muss muld Kod
2. hum kündmisel või sõnnikulaotamisel vahele jäänud põlluriba sa oled `kapsamoa koa `sõnna `sisse jätt, põle kõik üless `küntki `ühti; kui vahest sõńnikud oli vähä vahe vahele jäänd, põle siputatud `ühti, siis `küńdja `kiitis: `kapsamaid nii paelu `siia vahele `jäetud Juu
Vrd kapsta|maa, kapusta|maa

karastama2 karastama Mar kalgenduma (piimast) a. keetmisel kokku minema piim karastan paeas ää, kui tä ei ole nii rõõsk änäm mette Mar b. hapuks minema, tilgastama piim oo ühnä ää karastand, põle tä apo ega rõõsk; `kallab `rõõska `piimä `sõnna taari `sesse, siis `tõmbab paksuks, karastab ää Mar

karn1 karn g karni Juu JMd Pil, g `karni Kuu VNg Lüg Vai(n `karni); kaŕn g karni Khk Vll Noa Mär Saa Ris Koe Kad KJn Krk, g kaŕni Vän Tor Kos VJg Plt Hls; käŕn g käŕni Tõs, g kärni Mih lihakauplus `osta liha `karnist VNg; `linnas on liha karnid, maal pole neid Khk; leha kärn Mih; piab `Paides `karni JMd; ma lää `karni liha `ot́sme Krk || koht, kus loomi tapeti karni augod [Haeska küla lähedal]; karni `aukude peal räägitasse - - olnd looma katk, loomad olle `sõnna `maetud Mar; karniauk, kus luome `jälle - - seal tapeti `luome `jälle, se üitti kaŕn - - seal old `jälle mõesa lihunik Kad Vrd karnits3

kartlema `kartlema Hää, kardeldes Jäm Kse arg, ettevaatlik olema, pelgama taarist kardeldes merest, jääst üle `minna Jäm; ta läks kardeldes `sõnna Kse; ära `kartle, mine aga pähle; paĺlast `kartlemest tiib pähle, ei `julge `minna Hää

kartuli|maa kartulipõld kardole maa käis ike, rukki kõrre järel, siis sai ilusad kardulid Mär; suivili läks sis jälle `kartulemaa `piale ja `kartulemaa läks, `sõnna kus rukis ära lõigati Koe; `üeldi et tiha `erned `kartulimaa `piale, siis on `äśti paĺlu kõdruśsid küĺles Pal; vanast `künti ja `äestedi kardulemaa läbi, et kardule, mis mulla`pindel ollive, nii tule `pääle Krk Vrd kartohka|moo, kartuli|moo

karu|sipelgad sipelgaliik (suur tume sipelgas) – L K karo sipelgad, need oo suured, `metses tegeväd nii suured pesäd puude `alla nagu einä kemmod. näd ammostavad koa; karosipelgud tuuasse `jälle kottidega metsäst, kus se `jooseb. [kui] `aegusega inimene oo, siis üks pada `aetasse `veega `keema ja kallatasse näd `sõnna `sesse. siis inimene keib seal sees Mar; karusipelgad oo `metsas. `kuuskede all ja `mändade all sial oo paelu Lih; karusipelgad, suured pesad `metsas, aga kui `kuskil kõdu puud oo, teevad `sinna ka [pesa] Tõs; karu sipelgas, jämeda `persega Tor; karusipelgad, suured pugalad, kannavad suured pesad Kad; karu sipelgad, õieti suured, kõige suuremad Ksi

karvu|pidi
1. karvust kinni, juukseid pidi; peadpidi; kakeldes, tülis `Karvupidi kuas. Sie õli käsidega Jõh; lapsed nat́tisid `karvupidi koos Mär; jäin `karvupidi `sõnna `oksa rippuma Juu; läksid `karvupidi kokku, küll `kiskusid teineteist Sim; ei tiiä, mes puumaa näil küll jagada om, na‿m alati `karvupidi ku̬u̬n Nõo || otsapidi käis eenamal, reha ja vikati kahekesi `karvupidi öhös Juu Vrd karu|pidi, karvi|pidi, karv|pidi, karvu|peten, karvu|pite, karvu|päidi, karvu|päte, karvusille
2. pahempidi (karvane pool väljas) lapse irmutus, kasuk `karvupidi seĺjän Kod Vrd karupidi, karvapidi, karvu|poodi, karvu|pooli

kasi n, g kasi Mus Kaa Vll L a. kevadine niiskus mullas `talve kasi pole vel `välja läind änd, `talve kasi alles mulla sehes Mus; põld oo kasi sees alles Mar; tä kebädest andis küll `vihmä, pani kasi sesse; kasi oo põllu seest kadund, kõik oo kuib Vig; nüid oo paras seemet teha, põld oo alles kasis Kse; oli ike kasi veel sees, et vili veel ära ei kuind PJg b. jõud, ramm tuliännäd viisid villa kasi ää; sa sööd paĺlo `leiba, nagu `põhko, aga ikke oled lah́a. kasi oo ää `võetud; mõni lukeb teise villa ää, et nii meto akk`jalga on `villa. siis võtab kasi ää. aga siis peab `soola `sõnna `sesse panema, kus villa kuh́ad oo, siis ei saa kasi ää võtta; kui `soola pannasse käe `kastmese `veesse, siis ei saa leivä seest seda kasi või rammo `vällä võtta Mar

kast kaśt Sa L K I eL(kaš́t ~ š́kaš́t Lei), kast R Muh Hi Ris; g kaśti L K I Võn Rõn V, g kasti S L Ris M T Urv Krl, g `kasti R
1. nelja küljega säilitamis- või transportimisvahend (millel hrl põhi ja sag kaas); laegas, karp kalusi `panna `vergo `argi `kasti VNg; vili `panna `kastide Vai; sia kastid ning `pörsa kastid. kui siad `linna viiasse, siis pannasse `kasti. pörsastele tehasse tihed kastid Khk; tiŋŋi kaśt, ting keib tiŋŋi `kastist läbi Mus; Pereajamese kast (mesilaspere puu otsast mahatoomiseks) Käi; Mesipuud olid ööned puud või kastid Phl; kaśti põhi; kaśti keha o kaśti seente (seinte) vahel Vig; ruusivädamese kastis mõni võtab sia `karva kua Mih; saalinga kaśt (tugev laudkast saalingu kohal mastipitsi otsas) Khn; pane `erned `kaśti iirte eest ää Ann; `kaśtidega mat́ima `kruami mua `sisse, kui sõdaaeg õli Kod; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; tu̬u̬ arjukese kaśt `olli ütest lõhmusse kosest `väĺlä `murtu Nõo; lubi pandass `kasti; suidsu kastil pabõrossiʔ sisel Krl; haŕameheʔ, näil oĺ lõhmusõ koorist kaśti tettüʔ Se; ðkaš́tiga ž́idiʔ Lei || fig teokarp, koda kate sarvega tigu lähäp, kaśt om säĺlän, ädäkõrral `tõmbab `endä `kasti `sisse Nõo a. käärkarp, kast lõngakerade ja poolide jaoks `kanga looma kaśt Khk; `keärbu ~ `keärimese kaśt Juu ~ `käärimise kaśt Amb Koe ~ käärpuu kaśt Nõo Vrd käärkast b. (veskis) see oo sur `veske kaśt, kus jahod `sesse `joosvad. see on suur pikergone kaśt, aga ise neĺlanurgelene koa Mar; sõela jahu kaśt; püili niistutamese kaśt, lai, madal, vihaga visati vett `piale, segati ära (et tera kest lahti tuleks) Var; kede kaśt, `sinna lähväd sõõla jahu keded `sisse Kod; kruvvimisõ kaśt, nelä jalagaʔ Se c. istmealune saanis või vankris saanil oo kaśt koa, mis oo seal taga, kus estotasse. seal oo kaen peal ja seest oo tühi. `sõnna pane siis ükskõik mis `asja `sesse Mar; `vankrikaśt (vedruvankril) Kod; saani kaśt - - kos paki `sissi pannass Krk; saani `persealudsõ kaśt Har Vrd kapp, sahtel d. sahtel tu̬u̬ lavva kastist leistik ärä Krk; kolmõ kast́iga kummot́ Se e. (veime)kirst, hoiukast; viljasalv kirst om kumere kaasege, `rõ̭õ̭va kaśt om `õige kaasege Krk; miu `rõiva kõik kastin, vai siss miul kappi om Puh; esä laśk mullõ kasti tetäʔ, kraami kasti, pruuni värviga oĺl värvitü ja rohilise˽tsakitu ravva˽pääl Ote; mul om suuŕ kaśt [aidas], neli jakku, ikkä lätt neli vakka [jahu, tangu, vilja] `sisse; no˽`saie peigmihe kodu kaśtiga. peigmiis pedi `vasta `võtma, `kińni `masma kaśt Har; noorikõl om kaśt; `mõrśakastiʔ, kaśt om tsõõrigu kaasõga ja kummidu kaasõgaʔ Se g. (vankril, kärul) ühe rattaga käru, sellel kasti all ees`otsas üks ratas Khk; kui `sildu keiväd tegemas ja vidäväd kardulisi, sii oo `vankril kaśt peal. muidu keivad kartsad peal Mar; raud`aśsidega `vankrel ika on kaśt pial Hag; kahe rattaga kärrul olid raud rattad - - `piäle `tehti kaśt Lai h. aknalengid `akna raamid `ollid `kastide sihes Muh; `vahvärgige maeal pannass kastige `akna. `lautel om `pośtege `akna, maeadel iki lengi kastige Krk i. kakuami osa; kakuam – Jõe Kuu Vai Pha `Kasti nime sai sen `puolest, et `muidu oli küll enämbjagu rüsä `plaani, aga perä asemel oli suur lai kast, `miŋŋel oli linast `tehtud pohi all; `Kastid `püüsid `palju paremine kui `endised `räimi rüsäd Kuu; kakkuamil - - perä asemel on kast. `kasti `pohjas on lina. kala saab `kasti, `lähto `pohja, `ongi `kastis `kinni Vai; ehitavad kaśt`mörda - - kaśt on kahesugusest vörgust - - kala läheb sest kailast, mis enne `kasti on Pha Vrd kastmõrd j. mesitaru vanast üteĺdi et, mehidse kaśt vai mehidse taro Vas k. linnu pesakast oli suur kast, tuli külm, [lind] nogaga `luopis `väljä `jäised munad Kuu
2. ruum rehealuse otsas või kõrval, kuhu veeti vili enne ahtmist rehe kaśt [rehe otsas], kohe vili vedeti vihma edess `varju. siält siis `aeti `reste üles. tälle õli erälde `veike uks kua `testud, et `õtse sae siält `viljä rehe`tarre ajada Kod; ku vana tare olli, siss `kasti es ole. rehe om `kespagan, tõisen otsan kaśt, tõisen otsan rihaalune Hls; Egaüit́s vedäs `aiga`mü̬ü̬dä oma rüä `kaśti. kaśtist `aeti `rihte, ja ateti parsile Rõn
3. sillaalune palkidest tugiehitis seda `pulvärki oli üheksa `kasti VNg; jõgidelle `tehti `kastid, `palkidest `kastide `õrred, `õrside `pääle `laidapuud. kus lai jõgi, on viel `keskel üks vai kaks `kasti Lüg; silla kaśtid, suure raudkibidega täedetud. eest terab kaśt. `paĺkidest `tehtud kohe. ees raud lat́id, et jää ei sua `kaśti ära `lõhkuda. kaśt on silla `samma kohal `vastu`voolu, et jää `silda ei lõhu Nis; kolme kastige sild Krk
4. harkadra kast, (raud- või vits)pidemed ümber adrahargi ehk künnipuu keskosa, mille abil harki aisade suhtes paraja nurga all hoitakse – Emann kurg`atral on kast kus pääl käis lippiti Lüg; Adra `piälmine kaśt (põikpuu, millega vannas toetub vastu varsi); Adra alumine kaśt pannassõ `vatna argi vahõlõ Khn; adra kaśtiga köüdetse adra puu aśte `küĺgi. nüüd on adra kaśt rauast, vanast oĺli toomikse `vitstest Saa; kaśti kõrvad Sim; rauad mis `ümber kahel pool rauapuu pial, kos viadid küĺjes, see õli kaśt. pulk käib kaśti `raudade `sisse. need rauad õlid ühest tükist `tehtud Trm; kaśtid on vitsad, nabapulga `külge kääväd `kińni Kod; kaśt om raudpu all, tõmmatass kure `külgi `kapluga `kinni Trv; vana`aigne ader `oĺli aŕk adrakõne, ja sääl `oĺli paeo vitsust tettü kaśt, kellega ader köedetü `oĺli - - kasti pääl om luits Ote; kaśti omma vallalõ `tulnuʔ. kinnidä `kastõ kõvõbahe Se

katla|puu puu kolde kohal, mille küljes rippus katel `paargus oli `katlabu `otsipidi müiri sihes. ning `katlabul oli auk sihes. säält august oli koogu puu läbi Khk; suured puust koogud `ollid. `katla puul `olli auk läbi, kook `aeti august läbi ja. katel `sündis sõnna `külge Muh; `katlapuu, ket́t oli sial ja pada oli sial otsas VMr Vrd katlaõrs

kauh1 kauh IisR Aud Juu Kod Pil Krk Puh KodT = kauhti kanad `vihtlevad liiva sees, tiivadega kauh kauh omale `liiva `peale Aud; kui ta sedasi `jooseb, kauh siiapoole ja kauh sõnna poole, sis jooseb `kaksi pidi Juu; iä akab lagunema, siis kukuvad `sisse nagu kauh ja kauh Kod; ti̬i̬ om `pehme, obese jalg lää läbi kauh ja kauh Krk; nigu lade valmiss, nii `tu̬u̬di obese pääle `sõkma, edimäld obese lätsivä kauh ja kauh `sisse, ta‿lli jo kohe Puh Vrd kiuh

kaupa `kaupa üld (`koupa Jäm Ans Emm Rei) postp
1. haaval, viisi sie on juo `kuude `kaupa maas õld, midä `rõõmu täl viel on Lüg; anname püu`kaupa vöi käpu`kaupa, `möötmata, ilma tasuta asi Khk; mesi tilgub ise `tilkade `kaupa `sönna `sisse Vll; põllul oo raavid sees, `raavide vahel, see oo rinna `kaupa `lõikama Lih; `leet́ripuu oo madal puu, `põõsa `kaupa kasvab Mih; aĺltõbi peab oo `kaupa `peale `käima Vän; Täo oĺli `õune paĺlu, kasusid `mitme`kaupa käramus Saa; `aeti `metsa neid karja `kaupa Ris; tuule ood puhuvad jau `kaupa Kei; rukist lõigatakse ie `kaupa JMd; urvad literdäväd lüli `kaupa Kod; pataka aod `pańti poole süllä `kaupa kokko KJn; kihulase survave, ku na tulba `kaupa vaest `õhtu `lendave Trv; nihu viisil vai nihu `kaupa, `raske asja `aamine nihu `viisi, nigu `kańgega `aeti `palki nihu edesi Ran; mägi tõuseb köndikeste `kaupa Ote; kui tuul hu̬u̬ `kaupa `puhksõ ja jälle jäi vakka, sis tuul haariskõlli Rõu; `täśmine om näputävve `kaupa, ei olõ õigõhe `kakmine Räp || oli tänä roppu `kaupa (~ roppu `muodi = väga palju) kalu Kuu
2. kaudu, läbi, abil `juhtumise `kaupa läksid merele äkist ning said ulga kalu; jo see ikka tuttava `kaupa sai (tutvuse poolest); vää `kaupa vöttas kääst εε Khk; `juhtumese `kaupa sain veel `sõnna Ris; `suńdimise `kaupa käis karjas, `vasta mielt nagu VJg; pettuse `kaupa sai kätte Plt; pettuse `kaupa Vas

kausike(ne) dem < kauss1 pane `neile kana `poegadele `sõnna kausikese `sisse natuke Mär; `veike kausike laua peal Tor; piim on kausikstess `pantu Hää; mes `neskesse kausikesse mahub Trm; kopp – `väike puu kausike Hls; kaśs om `lavva pääld kaosikõsõ maha `aanu Nõo; suidsutedu rasu saesap kui kavva, panet kaosikeisi, ega alvass ei lähä Rõn; panõ˽hämmätüss kausikõistõ Kan; ĺuuvakõnõ vai kausikõnõ vai pot́ikõnõ, tu̬u̬ om üt́s kõiḱ Har Vrd kausikane

kaval kaval R/n -a Vai/ S Mär Vig Tõs Aud Tor Hää K I Trv Hls Krk TLä; kavva|l Hel T Plv, -ĺ Hel V/kauaĺ, kaual Har/; g kavala üld, -e Hls, -õ San Krl Har; kabal g -a L Kei Juu a. (elusolendeist) tark, taibukas, leidlik; salalik, petlik Kaval `jüskü rebäne; Käüb vade kavalue mettegä siin libitsemäs Kuu; kaval tüö mies, kõik tüöd tieb, midä kätte võttab, ea `päägä Lüg; sie `poiga on mogomaine kavala Vai; ta oo kavala jutuga Khk; see oo naa kavalate `silmadega et, kaval inimene Muh; kavalam kut rebane Emm; vanas pulma `laulus on see sõna: ma olen udris `ot́sima ja olen kabal `katsoma LNg; paĺlu kabalaid koos, põle keda pettägi änam Rid; kabalad inimesed ikke sedasi tegad, teene silm `lahti ja teene `kinni Mih; äid inimesi põle nõnda paelu ku kavali ja `vaĺski Hää; kavala vaemuga inime Kos; nüid `ööldakse ike, et juudid on kavalad ja petavad, aga `mõisnik oli vägivõemuga kaval Pee; vaper kui uss ja kaval kui tuikene Iis; rot́t piämä nõnna kaval lu̬u̬m õlema et tämä `sinnä `surma `õt́sma ei lähä kos tämä puarimi̬i̬s `surma sae Kod; elu õpetab kavalaks Plt; `tartlased on targad ja kavalad, muĺgid on mustad ja rumalad Vil; üit́s `petje ja kaval inimene, pet́s saladuse `vällä kavalusega Krk; kavvaĺ ku madu; ta om üit́s kavvaĺ tõist `petme Hel; kavval tüü pääle Puh; kavval ja varas saap kõigi `päädi ärä elädä Nõo; obene oĺli külländ kavval lu̬u̬m vanast sutte `vasta Rõn; om `säärtseid kavalõid pińne, kiä takast tulõ ja˽purõ inemisel `jalga Har; kavval kui siug Plv; maʔ olõ nii kavvaĺ ku repäń, mul om soe `julguss; kavvaĺ, ta `ütle ei hu̬u̬pi sõnna Se b. (asjadest, tegudest jms) salalik, petlik `Vaata, et sa äi lase `lehmi `lõhki `süüa, märg ristiku ädal on kaval Pöi; mõni riist võib kaval `olla, veke tene, aga lähäb paelu `sisse JMd; kaval riist, kaval tüö Koe; kaval väŕk küll, ei tea, mis `peale akata; kaval ettevõte VJg; aavad kavalad juttu Plt; asi um väega kavval Rõu Vrd kavalik

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam
1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se
2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa
3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi – ostat, lätt `kõrda Se
4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2

kerise|auk kinnisele kerisele viiv avaus kerikse `auku visada `löüli VNg; kerisse auk õli `ninda suur et mies sai `sisse `mennä parandamma Lüg; Peab keriseaugu lahti võtma, muidu levad kõrbevad ää Pöi; pane `kindad kirise `auku `kuima Muh; `sõnna `kambri lähäb kerise auk Mar; kummiga ahjul on keriseauk, peĺt on keriseaugu ees Juu Vrd kiritseauk

kerise|kivi Kui lõppu`õtsal `tehti keris, siis `ahju lae `alle. Iga `aasta siis lahudetti lagi `vällä ja puhastetti kerisse kived Jõh; Kerise kiviga muljuti `santisi punnisi vinnisi ja siis `pandi `jälle `sönna `kohta ja endist pidi kerise `sisse Pöi; kirise kivid peavad kored olema, et `sooja `andvad Muh; suured karduld naa kerisse kibid Mar; kerise kivid, pöimitud kivid. all oo suuremad, vähemad pial Var; [toit] Kõva ku (jusku) keresekivi Hää; kerisekibid on nihuksed `veiksed ümmargused, vahekibid on suured paed, serviti, pisiksed `laotakse `sõnna vahele Juu; [saunaahjul] võĺlide vahe on `lahti, kos `su̬u̬ja lähäb kerisse kivide vahele Kod; kerese kivi, sõmerine kivi, pudevess palanu Krk; keresse kive sai põllu pääld korjatuss, serätset `ruśka`taolised ja. järve (Võrtsjärve) veerest sai raud kive Ran Vrd kiritsekivi

kerklane `kerklane Kuu Mar Tõs kerglane `kerklane inimene, epotaja. üppab `siia ja `sõnna ja Mar; jamps, `kerklane mees Tõs Vrd kerk2

kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor Jä ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor Jä, Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a. (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b. (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a. (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b. (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a. (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b. (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a. keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b. täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c. (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse

kesa kes|a (-ä) üld
1. a. taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli `enne `tehti kesale `kardulid - - ned noppiti `enne ära kui rukkid `tehti Hlj; Aljasskesä (kuhu on külvatud haljasväetist) Lüg; Nüüd kevade `jääti kesa sügisest rukki jaust, `sinne `miski `päälä ei `külvätud; Kesadel `käisivad sia `karjad pääl, `kõrda igaühä kesal Jõh; kesa `äästamine oli tüki `enne sönnigu vädu Khk; üks aest rugi põld, teina aest odra pöld ja kolmanda `aesta on kesas Emm; Kesa kordama, ennem talvevilja seemendamist korduskündi tegema Vig; kebadi `väetasse sõnnik kesa `peale, ja `küntasse `sesse, sügisi tehasse ruki seeme `peale Mih; kui kesa on `küntud, siss võid eenamoale `minna Kos; kaera kõŕs jäi kesasse, seda ei `küntud [sügisel]; põld `puhkab kui on kesas Sim; kesä õlgu enne jakopi`pääva kõrratud; kesä piäle tegin vikki; kesä on prii, kesäl ei õle `viĺjä piäl Kod; aja eläjä õhtsapoolen kesä `pääle Trv; linade `järgi jäi [põld] kesäss, ja kaara `järgi, mes `kiägi pidäs Ran; kesä nimme `kandse [põld] keväjäst rüä tegemiseni Kam; Kesasitt `veeti enne `jaani Rõn; om `jätnü kesäst. `saiski kesäh Se; must ~ puhas kesa põllukultuurideta põld (sag küntakse juba sügisel üles ja haritakse vaheaegadega talivilja külvini) `sinne `väljä `pääle ei tie kedägi, piab `mustas kesäs Lüg; Kesa oli must, joanibe ees vääti sönnik peale, sahati äe, rulliti äe, kaks nädalt enne küli `tehti `kordamise küńd Pöi; `Eina `vaega (vaja) põlnu, `küńti kesa `ümmer mustaks Hää; kanaperse. must kesa aas täis teda `paksu ja `paksu; puhas kesa, must kesa see jäi `puutumata (s.o sinna ei külvatud vilja) Plt b. sööt, harimata põllumaa pöllud seisid sidu `aastad kesas Khk; põllud `seisid kaks `aastad kesad, põllud oo rikkus Var; see põllutükk oo nii kesasse jäänd, `sõnna põle midagi `peale `tehtud Juu; mis kaua `seisnud, öeldasse koa kesa Iis; uus mua ei seesä kesäss kava, ike viĺjä all Kod || fig kesasse ~ kesa peale jääma, kesas olema millestki (mehest, lastest, teenistusest vms) ilma jääma ~ olema; maha jääma Naine jähi kesasse (mees läks kauaks ära või suri) Emm; ta (abielunaine) oo kesas, põle tal `lapsi ega, põle tal kedägist Mar; si̬i̬ om kesä `pääle jäänu (vanatüdruk); selle moodug jäät kesä pääl, ku‿sa‿i viisi `õppi; kes es telli (ei kauple tööle) ennast, `ütless mea jää täo kesä `pääle; sa olet oma `tü̬ü̬ge `laokil, kesä `pääle jäänu, ku tõise om ärä tennu ja sina ti̬i̬t alle vi̬i̬l Krk Vrd kesa|maa, kesa|nurm, kesa|põld, kesa|väli
2. suvi – Vai Khk `mihkli `päiväst - - siis `oldi jo kesä tüöd kuos, `tehtü `pello päält; mäni kesäst `naaburi mehele `tüöle; üle kesä `kuivaned `ahju puud Vai || (suvisest kuuma õhu virvendusest) kui `päike sui virgeldab, siis ajad virgitsevad soja öhuga, siis ajad `mängvad kesa Khk
3. = kesakartul varajased kardulid kutsuti edemält kesäd, kesä o na sileda kuarega ja pitergune Kod; kollased kesad ja `valged kesad. need olid ka päris iad, sü̬ü̬gi `kartuled olid, aga mädanesid sügise, mädanesid paelu Pil; kesä om päält `valge, kõllatse ihudege - - õige paĺlu silmä `auke Hls Vrd kesäke

keskele `keske|le Kuu spor eP, Ran Puh Räp, -lle JMd Koe VJg Sim Trm Plt SJn; `keśkele Puh San Har Rõu; rhvl `keske˛elle Khn
I. adv keskkohta, -paika, keskossa kui labu kess`paika `einu tarist on, siis `eetesse: pane `keskele ka Khk; pane `sõnna `keskelle maha JMd; rehaga mõedab kuhja `laiust, et varras jääb ilusti `keskelle Sim; pudrule `tehti auk `keskele `sisse, silm, või `pańdi `silma Plt; minevajasta om see lang laḱka künnet, no˽piat see `keśkele kokku `kündmä Har Vrd keskkotsale
II. postp
1. keskossa, (ringi) sisse kis `sönna ooste `keskele tahab `minna [pahmamisel] Khk; mere `keske˛elle rhvl Khn; mine põllu `keskele Tor
2. sekka, hulka uńt tuli lammaste `keskele Mar; ta tuli meie `keskele, ehk meie `ulka Juu; tulli meie `keśkele Puh
III. prep keset, keskossa [sidemete] `leikaja - - paneb `keskele rihaltse `unni (~ unniku) [rukkivihud] Khk; obust ei või `keskele `põldu jätta Han; vii lat́s kirikude, pane `keskele kirikut pengi pääle Hel
Vrd kesk1, kesk|kohta, kesk|paika

kesket `keske|t (-d) Kuu Kaa Muh Mär Vig Lih Mih Var PJg Juu Tür Pee VJg; kesket KJn prep keset, (millegi) keskel, keskpaigas Sis `sendägi minu isä, `kesse `kesket `ielimäst sada jua, `justku vähä kolm`vierandil, `kuolis kävi Kuu; tulejalg oli `kesket parandut Vig; ja lõgu oo naa rumal ta teeb `kesket `põldu [pesa] Var; `sõnna `kesked `kaussi `tehti [kiislisse] auk ja siis `pańdi või `sõnna `sisse Tür; laud `oĺli `püśti kui poisike kesket tuba sääl või kammert KJn || [sari pandi] värävä `kohta noh. sest `kesked `paika rihalust [ta] ei ond Mär Vrd kesset

kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, -dä Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-dä) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad

kihvt kihvt g kihvti Sa(kift Jäm Khk) Muh/-hf-/ Emm Han Tõs Tor Saa K I Krk spor T, kih́vt Har Rõu Plv(-ht) Vas Räp Se(-ht); kihvt g `kihvti Kuu VNg IisR Vai; kiht g `kihti Kuu VNg, g kihti, kihi Emm Rei L(kih́t Kse Han) spor K; kih́t g kihi KJn M Puh San Har Vas; kiuht g kiuhti Ans Khk Kaa Pöi Muh(`kiuhti) Hää, g `kiuhti Kuu Lüg Vai/n `kiuhti/
1. s mürk Sinine sie `kihvti juon tuli juo (ussihammustusest); `kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; `aablane ku `niulab, siis inimine `püijäb `surra `kange `kiuhtiga Lüg; mesiläisel on ka `kiuhti `niula `külles Vai; vöttas `kifti `sisse Jäm; ussi ammaste sihes piab `kihfti olema, seda‿b vöi lasta närida Khk; see oo `kiuhti, mis inimese ää vötab Muh; Sarapuukirjul ussil on εrmus `kange kiht Emm; maa kiht läin sisse Mar; seal korjatasse uśsi kiht ära suust Kul; Aptiki rohud oo mõnekorra päris kihid Han; kassi suus `olla kiht ja koera suus oht Tõs; ega se kihvt kala sisse ei lähe Tor; rohe on mõru ku kiht Hää; silmad läksid `kärna - - `kange maa kiht oli sees HMd; ei `sõnna vee kallale tohi `loomi `laska, seäl kihi kord peäl Juu; näsiniinepuu on päris kihvt kohe Amb; [ussi nõelatud] `aige koht pannasse maa `sisse, maa kisub `väĺla selle kihti Kad; lut́ikate kiht on roheline `pulber VJg; uśsil `üeldasse olema `kihvti pot́t Ksi; temä võt́s kiḱk selle kihi `sisse ja `surri ärä Hls; koera suhun om rohi, kassi suhun om kihvt Krk; poesike ludsiss aavast tolle kihvti `väĺlä ja süĺläss maha Ran; prussakile `kihvtit panna, siss kooleva ärä Nõo; minev`aasta `panti toda kihvtit rot́tele, nüid ei ole näid Rõn; maa kih́vt om naidõ (taimede) sisen, na võttava maa kihvti henne˽`sisse Har; müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv; [roti] kihtiga leeväraasukõsõ pańni katusõ ala liṕikese pääle Vas || see oo kihi `andaja (öeld tundmatu kohta) Kse
2. a tige, õel Oi see oo kihvt mees, äi see sulle εε ole Khk; see üks kiht inimene Mar; oli ka üks kihvt mees, tigeda sõnadega Plt; Taa‿m vana kihvt mehemüräśk Rõu; müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv
Vrd jihvt

kiim1 kiim g kiima Khk Muh Tõs Hää Kos JMd Koe Kod MMg, `kiima VNg Jõh, kiimu Plt Räp sugutung, iharus; iha, himu `nuorel inimesel on `kiimad VNg; üks kiim on tal alati peel, kodu‿p seisa piretkid Khk; mis kiim sool `seĺgas `olli et sa `sõnna läksid Muh; Ajab oma `kiima väĺläl Hää; loomadel on kiimaaeg Kos; kui lehm õt́sib `puĺli `üeĺdi: tal on `kange kiim selle järele MMg || rutt, kiirus tulin suure kiimuga, ruttu, ruttu Plt; sul om mineke kiim, annaʔ minnäʔ kohe taht; om kiim minekega Räp Vrd kiimahuss

kinmäss kinmäss g `kinmä Võn Kan/kińmäss/; kińmäss g `kińdmä Urv Har Räp; n, g `kinmä T(-ń-, -nd-; -a Kam) Räp, `kińdmä V(-nd-, -nt- Har)
1. tugev, kõva, vastupidav loogast `panti ka kruuv läbi, et siss om regi `kinmä, võib veerest `tõsta; täl om `kinmä ussaid, ega kana `väĺlä ei saa sääld Nõo; ratta trehv olguʔ õigõʔ kõvast ja `kinmäst ravvast; ilma `klambrida ei saaʔ tare nukk `kuigi `kinmäss Kan; sõss `pańti [jüvä] ütte `kinmähe `nõvvo, kaasõ all kõvastõ Plv || kui `siibri om `valla, siss `liibuva ärä üdse, kui `siibri ei ole nii `kinmä Kam
2. (otsuse)kindel, usaldusväärne, sõnapidaja annap `perrä kõegile, ei ole `kińdmä aruga Ran; mina olli `kinmä inimene, mia es kõnele mitte üits pu̬u̬l sõna Nõo; kae kui kinmäss mi̬i̬ss ei kõnõlõ midägi `vällä Võn; `kińmä usuga mi̬i̬ss - - ta pidäss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; looʔ mullõ puhass südä ja anna mullõ vastan `kintmä vaim Har; olõ `kindmä sõna `annu Plv; kes alate naard ja heboskõlõss, kes ei ole `kińmä inemine; kes kõva, kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ ei `heit́lik Räp b. kindel, veendunud ta lubass küll, aga ei või `kinmä olla tolle `pääle Nõo; olõt sa uman aśan `kińdmä Rõu c. otsustatud, lõplik karjakahjal tetti küläkarjusse kaup `kinmäss Ran; um `kindmä kaup tett Plv d. karm serände `kinmä käsk `tulli, es saa jättä minemädä Nõo
3. tugev, toitev temä [lihaga kapsas] om serände `kinmä sü̬ü̬k, ega kõtt tühjäss ei lää Puh; `erne töḿp `oĺli `kinmä sü̬ü̬k, kui sa ike tüki vai paar ärä seit, siss `oĺli südä säpun Nõo; leib om `kinmamb, leevä üvä om kõva, kaara kisla om nõrgemb Kam; kirbupuder olli vi̬i̬l `jaksamp või `kińmäp kui piim Ote; ku˽liha `süüte, siss ei˽`peĺgä nii `küĺmä, kae˽tiä om sääne `kindmä sü̬ü̬ḱ San; Ojoh toonu˽no˽mullõ kah taha˽lavva pääle midägi iks kinmämpä [toitu] Urv
4. kindlaksmääratud `Kinmät `aigo ja `kõrda pudru ki̬i̬tmiseh kunage es olõʔ Räp
Vrd kimmäss

kiprasti `kipra|sti Jür, -śti Plt, -ste LNg Juu JJn adv < kipar see seisäb nõnna `kipraste, et ärä mine `sõnna ligi LNg; mõnes `kohtes eenakuhi nii `kipraste `tehtud ja küllele kukkund Juu; Koormas oli sul `kipraste kinni siutud Jür; ta oligi ni `kipraśti, sellepärast kukkus `alla Plt