[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 12 artiklit

karjus1 karju|s g -se Tõs Hls(-ŕ-), g -sse VJg Trm Kod(-ŕ-), -ss g -se Hää, g -sse TaPõ KJn Hel T(-ssõ Nõo, Võn); kaŕu|ss g -ssõ, -sõ Võn San V(-o- Kan; kaŕü|ss, -śs Räp Se Lut); kaŕs Kea; `karjus Kuu karjane karjuss tuli `kõrda Trm; näväd oo väĺjä piäl kahe kaŕjusse Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb (laseb) MMg; karjust sai `kasta, kui `eśti (kevadel esimesel karjapäeval) tuli `lõune aeg kodu, siis `ańti muna Pal; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; karjuss oli kaubeldud, vana jüripääva aal pidi [talusse] `sisse tulema; sügise oli karjuss niikaua kui kari väĺjas käis Lai; tu̬u̬ kes külä karjusse ametit taht `endäle, ai külä pereme ja `pernase kokku karja `kahja `ju̬u̬ma, `pernase viisivä karjussele `suurmit, vai matikese `ernit vai uppa - -; lehmä pääld `anti karjussele külimit rükki, õhvakese pääld pu̬u̬l külimittu `kesvi Ran; nii `paĺlu ku talul `lehmi `olli, niipaĺlu `päivi pidi talult `käimä karjusse kõrvuline Nõo; ommugu `lät́sive˽kaŕussõ `mõtsa, tõnõ eläjiide manuʔ, tõnõ t́siku manuʔ San; karjusõʔ õllõtivaʔ ja leelutivaʔ Urv; inne ess `saavõ kaŕusõ minnä˽`ku̬u̬li, ku kari `lauta `pańti Krl; [esimesel karjapäeval] oĺ kasuk pant, vana kasuk ussõ alaʔ - -, et siss saa kaŕuss `pehme `süämegaʔ; kui susi kaŕussõ innemb näḱk, sõ̭ss kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ Rõu; oĺl suur kaŕuss ja kaŕusõl oĺl vi̬i̬l kõruline (abiline) Plv; mino esä oĺl kaŕjussõn, `ü̬ü̬se vah́t hobõsit, `päivä käve kaŕan Räp; `väikeisile kaŕussilõ (karjuse abile) oĺ esi mass Se; õdagu kaŕusõʔ valõtasõ `viega, ala uinuga magama, las kaitsõga kari Lei; mii küläh oĺl kol `veikeist (üksiktalu karjust), suur (külakarjus) neĺäss; viiś `aastakka `vingja kaŕüss, a sääd́ze `aastakka, lätt naardõh `kaŕja Lut Vrd karjust
ken ken R Jäm Khk M; g kene R(`kenne Kuu Hlj), kenne Jäm Khk(kinne) Hel; p ked|a (-ä) R M, kedast Jäm, kida(st) Khk; ad kenel Jäm. Lausefoneetiliselt koos dem-pron-ga: `kense VNg Vai, `kensi Jäm. Interrog-pron-ga liitub sag küsipartikkel: kens Vai, g kenes Kuu, p kedäs(s) Kuu. 20. saj teisel poolel kasutatud veel n ken, teistes käänetes juba sõna kes muutevorme. van, pron = kesI. küsiv-siduv pron
1. (otseses küsimuses hrl küsilause algul) Kenes `kelga tei `lapsed nüüd määst ala `vasta kive puruks `soidite?; kenelt kiri tuli?; kenes puold nie `vergud olid? eks nad `suomlaste `vergud; Kenest mei `saamme `keulamihe? Kuu; `kenne päralt see on? Hlj; Kelt sa sene said? Lüg; kens vei?; `kense tulob?; no kene vägi se on? Vai; ken see li̬i̬b olnd?; kenne asjad nee on?; kedast sa otsid? Jäm; ken so `seia ukutas? Khk; mea küsü, kes sa olet, ken sa olet? Krk
2. (vormilt jaatavais, sisult eitavais hüüd- või jutustavates lausetes) `kenne asi sie on Hlj; ken sie `lapse `pilli järele `tantsi VNg; no ken sedä `jaksa `uodella Vai; ken teda paneb löterdama Jäm; ken neid `sönna vöttas; ken nee εε koristab Khk; ken om enne `tühja juttu aanu Trv
3. (adjektiivsena) missugune, milline Kedäss `viera sa `uodad tänä, et `ninda `aeva sädid Kuu
4. rel-pron (alustab kõrvallauset) a. (isikutest, olenditest) kes `piäme `arvu, ken hakkab `laulama; Oli sidä `nahka mies, ken henes `asju `toistele ei `ilmutand; vähä on neid sigu, kenest `arjaksi saab; kene jalg `tatsub, sen suu `matsub; sie oo kaval inimine, ken `oska `kaiki tehä Kuu; näsu inimene one `niisukene ken viha pia `kaua; minu `nuoremb tüttär, kenega ma nüüd elan; kenel oli `suuremb talu, senel pidi abivaim olema ka [mõisateol] VNg; ei tea kenesse se (laps) oli tuld; Metsküläs on üks mies, kenel on `kantiline pää; mie `kaiki en `tundend ken nied `oldi; sain `ühte kenegä tahin; siin on `muitki `lapsi, kedä `tarvis `risti Vai; `miskit tulu ta on siis toond, kennel on puuk olnd, - - kenne peres on puuk olnd; `tehka nee, kenne asi see on Jäm; ken laŋŋeb, selle `kaela lähvad `kohtu kulud; ken nooremad inimesed on, mii nee viimaks nägevad; see oo mälupεε, ken ruttu unudab Khk; olli täl onu, ken tedä kasvat́ Hls b. (esemetest, nähtustest) mis `kuoli oppetaja `andas omad `raamatud kenega viel `neljanda `talve `käisin `kuolis VNg; südame rabandus, ken nii äkkiste tuleb Jõh; mõnel jäi veere vakamaa või siilumaa, ken periss neĺlä `kanti vakamaad `vällä es anna; sia olet ku aik kunagi, ken inimesi `mü̬ü̬dä kõńd KrkII. indefiniitne pron
1. kes a. (koos teadma-verbiga) ken `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; noh ken `tiedä, midä siin voib `olla Vai b. vahedetti hobusi ken taht vahetada Kuu; `tieda, kene `polvine sie voib `olla VNg; ka ta `möĺder või ken ta om Krk c. keegi obost `kutsuda suuks, suks vai sukku sukku, `kuida ken `tahto Vai
2. (distr-pron) ken kus tüöl olivad; `räägiti kaiksugu juttu, ken midä `oskas; `kupjas `ansi käsod, ken kuhu läks `tüöle Vai
3. (kontsessiivne pron ühendis) ken tahten kes või mis tahes `kanme ti̬i̬ ken `tahten, ti̬i̬ lõngast jutik `küĺge või kua Hls; olgu ta ken `tahten, mea vaade ike näkku; olgu talulaits või ken `tahten, mihel tahav egäüit́s minnä Krk; olgu ta lait́s või obene, ken `tahteni Hel
4. mõnda (aega) `Uatasin ja rüttitasin `külmä kääs juba kene aja, ei tule ega tule; `Uadeti kene aja, `enne kui `viimast tuli Jõh
Vrd kea
kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LPõ Ha spor ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor , Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a. (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b. (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a. (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b. (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a. (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b. (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a. keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b. täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c. (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse
kida1 n, g kida Jõe Kuu VNg, spor eP(ke- Käi Phl Rid; kjõ- Khn) eL(ḱõ̭- Se), g kea, kia S Vig Kir Aud Pär Vil Vas; kida g -me, -m(m)e RId(kidam Vai)
1. a. keelekida; (inimese) keelepära laps kui `sündis, sis vahiti `kielekidand - - kas saab kielt suust `vällä ajada Lüg; keele kida alt `kinni Jäm; kes seda juttu `rääkind on, selle keele kidade `sisse `peavad ussid sugima Khk; See naha äär mis siis paistab kui sa keele suulage tõstad, on keele kida Pöi; keele kida `kinni, [laps] ei saa `rääkida Mar; lastõl lõegati kjõda - - et kiel `äśti `lahti lähäb ning `äśti `selgest `riäkmä akkab Khn; keele all on veiksed sooned, niid o keele kidad Hää; Kui keele kida `paistema aas, siss oĺli kurk `aige Saa; kellel kida kiäleõtsani, si̬i̬ ei sua ki̬i̬lt ammasse tagass `väĺja, tõesel one kida kiäle keskpaegan Kod; mõnel olna keele all `väike kida vi̬i̬l, vai lõks Ran; vanamu̬u̬ŕ lõigass kita keele alt Krl; kida um mõ̭nõl `väikesel latsõl keele all, tu̬u̬ sa‿iʔ kõ̭nõlda ei ki̬i̬lt `vällä aiaʔ Rõu; kida keele all, piät ärʔ lõikamma Plv; kida anna‿i keelel ilosahe kõnõldaʔ; kida langakõsõ; kida tu lõigatass. mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se b. kurgunibu see on keele kida, mis `kurkus liigub; keele kida paistab käde Ans; keele kida on see mis keele taga on. keele kiad `aiged Khk; kurgo kea sees `aige Käi
2. fig kõnetakistus, -häire Ki̬i̬l on kidas (ei liigu normaalselt) Hää; Keel kidas vai kidakeelne on see, kes ei sua iast reakida Trm; sa umma villänti ki̬i̬ĺt kõnõlat, tu̬u̬l om nigu putass manh, nigu kida om keele sisen Har; kida om keele all mõ̭nõl, tu̬u̬d üldäss kidaga ki̬i̬ĺ Se
3. hobuse kabja sarvkiht, tohl, päkk ma leiga [rautamisel] se kia ää; kabja kiad `mulda täis Khk; Menel obusel oli kabjakida seike körge, see loom äi es vei paĺlaste jalgega, ilma raudeta poolist keija Kaa; kui ööne kabjaga obu oo, siis o vähe kida, `umpse kabjaga obusel o `rohkem Jaa; nuga läks kabja kea `sisse Pöi; `Roudamise ajal peab ega korra kabja kida ka `leikama, muidu obusel on valus ja ta äi saa `äästi `astuda Rei; `kapje kidad oo aiged; nael läks kabja kida `sisse Mär; kui uost raudatakse siis lõegatakse kabja kida ää Ris; obuse kabja kida (rautamisel) `värkima Trm Vrd kidaliha4. a. kalalõpus(ed); lõpuseleht kurgukida, kala pöse`loudade all Jäm; kala kia `teisses `ääres oleks nda‿t rönses, teine äär on `pehme, karune - - kui kala `ingab, siis ta ajab kiad laiale; `värske kalal on punased kiad, vana kalal on kollakad kiad Khk; kala kida, seiksed `karmed ja punased. kui `lõuad `kinni `vaotab, siis vaob kida ko `kinni Pöi; kui kida punane, siis oo kala ea, kui `valgeks võtab, siis ta oo vana Muh; rapid `vöödags `välja, kiad jεεvad `sisse Käi; kala kida, kala kurgu `juures seal, sandi maigu tegevad `sesse, kui alvast `pestud on Mar; Kjõda seüä `ühti, aga mõnõd panad nad `suõla ikka. Mia rapi kiad ikka ää Khn; kala kead oo kala pea sees, `seoksed `narmalesed, lõpuste all Aud; avil on suur kida sialt läbi saab `apnikut vie siest Iis; kõvast lüöd, siis lüöd teravad arud [lutsule] kidadesse; kala kida on loualuie vahel. täma on `mitme lehega, kahel puol Trm; lõpussa kiad Vil || fig Kjõda `valgõ (surnud); Siol lähäb kjõda juba `valgõks (hallinevast habemest) Khn b. kalarapped kala kidamed `kurgu all, `tõmmetasse `vällä ku kalu `ruogitasse; Kidamed sai `anda `kassile Lüg; Kui kala `ruogid, siis on käed kidametega kuos IisR; kala sisimuksed on kidamed Vai; vähematel kaladel kiad, tursal `eetaste sooled Jäm; ons neid kala kidu kassil veel `süia Khk; kui kalu kidutse, sis sooled ähk peed, mis ää vissetse, o kiad Mus; silgu `röökmed ~ kidad HMd; võta kida (kurgualune väiksematel kaladel) `väljä Kod || kalal on suus kidemed ~ kidasi VNg; kida oo kalal suus, lõuge vahel, nendega sööb, `lahti ei lase, nagu ogad suus, kahelpool suud Tõs; kala ḱõ̭da (“keel“) Se || `luoma sisi`kunnad `öellä kidamed Vai Vrd kide1, kidu1, kitt2, kiuksed
5. muid tähendusi a. õhuke kiht, kelme Piimal nii vähe koort, umbest kidakord pääl Khk; Vana rookörre sehes oo kida lahti Kaa; kõege `rohkem `sarlaja `aiguse `juures. `kurku löövad sehuksed väär nahad, kis `inge `püidvad `kinni `panna. `tohter võtab arjaga `väĺla, arja `ümmer jäeb sehoke õhuke nahk, `öetasse kida PJg || ? neitsinahk put́si kida Se b. “sarvollus sõrme küüne ja liha vahel“ Sõrme kida Kul; sõrme küine kida Vig c. seene kida (eosleheke); võtad selle kida (jala) `enni takka ää, kui seened `keema paned Mar d. `pähkla kida (pähklikoore sisemine osa enne tuuma tekkimist) Mar e. puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa, kild üit́s kida jäi üless - - ku puud lõegatess Hel; puukida ~ puu kilt Vas f. väike loomasõrg – Har
kida2 kida Aud; n g kida Kuu Pär Tor Saa Trm Kod/-ä/ Hls, g kia (kea) Jäm Khk Emm Pär Vän Tor Hää Vil Krk
1. kisk, terav konksuke `ülgeong sie on `arpuuni `tauline, kidad `külless Kuu; ahinga kiad Emm; poonsak oo pikk puu ja raud kida `otsas Aud; `västre arul on kida `küĺgis Vän; unnade kidad Tor; änamest ikki `seitsme kahessama `piiga `oĺlid [ahingud] ja kiad küĺles Hää; `väśtre kida om nüriss lännu; õngel om kida. kala jääp kia `otsa `kinni Krk Vrd kisa2, kisk1
2. jätkukoht raud aśja parantuse või jaku kotus om kida; vigla aru kida Hls
3. sisseulatuv nurk, sälk kirve laba ja kanna juures kida om nagla `tõmbamisess ja varre `oidmisess Krk
king king g kinga L K(-ä) I, g kiŋŋa S(van kia Käi, kea Emm Rei, pl kiŋad Phl) Rid VMr Kad Rak VJg, `kiŋŋa R(-ä, -e Kuu, `kinga Jõe Kuu Hlj); keng g `keŋŋa VNg/`kinga/ Jõh Vai, Lüg Vai, kenga Var Mih Aud Hää, kengä Jaa Var Tõs Khn Saa Hls; keńg g keńgä Tõs Khn Aud Saa Trv Krk, kengä M Krl; pl ḱengäʔ Lei1. a. jalats (mis ei ulatu pahkluust kõrgemale) nää minu `kiŋŋad sii tie pial ies Jõe; mis sa neist `kiŋŋist `etsid Kuu; panen `paljad `keŋŋäd `jalga Lüg; `Tõistel `säärikud jalas - - tämä `palja `kingidega nagu ilparakas Jõh; miä punon `keŋŋä `nüöri Vai; mu taet `itles, ta olnd sia`nahksete `kingadega `leeris Jäm; nee on kövad kiŋŋad, nee `seisvad midu `aastad Khk; sul kabilas kiŋŋad `jalgas Mus; läkusi `kingi äs lubate tuba `tuua Krj; ae kead `jälga; kead, soad säi all; Poisid vurtsudast kingis-sukkis pau oukus Emm; mol sügavad kingad `jalgas, roe ei tule üle ääre mette Mar; ära pane `kingasid ilma `määrimata `seisma Mär; aga `kengu ikka siidist ei saa, need `peavad ikka nahast olema Mih; paŕknahast teeb lastele `saapu ja `kengu Tõs; `kengega ei saa `köidud, lossid on ka `rasked Aud; kes `kinga ot́sib, see talluka leiab (liiga nõudlikust inimesest) HMd; põle ma `ammugi `kingega käind Juu; jalad on nii `aiged, `kingi ei saa `ültse `otsa `panna Tür; nüüd `kantasse `kingi, ennemast õlid ikke `saapad Iis; parandan kingäd ärä, ike on minul jalavari Kod; proua `saatis kingissepa `juure `kingu `viia SJn; neli `neitsit kuseva üte keńgä kontsa `sissi = lehmalüpsmine Trv; mea taass `kengi `osta Krk; kinga ajama pruutpaarile pulmas raha korjama ruudi kiŋŋa ajamine Mus; kui ruudil tanu piha `pandi, siis `aeti ruudi `kinga ka Kär; kinga viskama vana-aastaõhtul ennustama `kinga `viskan üle õla, kus `puole keŋŋä nenä lähäb, säält kõsilane Lüg; sai `kingi visetud - - üle vassaku abu, kes sureb, selle kiŋŋa nina ukse poole Jäm; Kus uie `oasta `ööse vissati `kinga, et aru `soaja, kes `oasta sihes majast `välja lihab Pöi; king pigistab midagi on viga Ega `tõine tia, kust `tõisel king pigistab Lüg; Ise tiab kust king `piigistab IisR b. (eri liiki jalatseid) `saare `keŋŋäd `lesti pääl `õmmeldud Lüg; Viru Nigulas `piavad `rahvass kõik `suome `kingi Jõh; `uuletime `keŋŋäd (meresaapad) Vai; nipp`korkes king; pitkad mustad sukad jalas ning `uurdega kiŋŋad; vanast olid keik iiu`ranti kiŋŋad Jäm; vanast olid täsa Mustjalgas raadiga kiŋŋad, üitti vaad tuleluki kiŋŋad, nüid tehasse nakkidega Mus; `jalgas olid lühikese `pεεltsetega suured `pustel kiŋŋad Kaa; kutsuti lakaga kiŋŋad ja lappidega kiŋŋad; lappidega kiŋŋad `ollid ennemini `kõrge kut madala korgiga Muh; `körge king poolsaabas – Rei; ma ei või kummi `kingasi `kanda, keib `jalge `peale Vig; Nied nakitõt `taldõga `suapa kengäd Khn; ja tossu king oli väga ia põllu tüö king, sellepärast et tema oli `kerge KuuK; vartega kingad saapad – Amb Kad ni̬i̬d pualed `suapad on kua kingäd Kod; `räätsege keńgäl om räätsä `kańme küĺlen Krk; ĺouldavaʔ ḱengäʔ (uisud) Lei || fig `leeris keind, lapseking jalast, poisi king ~ tüdrugu king `jalga Jäm; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää (noorena emaks saamisest) Rei; Ema nahka kingad (paljad jalad); Kingad kriiksuvad võlgu Amb; sel joba külmä kenga jalan (surnud) Trv Vrd kingas1
2. pastel `keŋŋa `ormad ja `kõrvissed Jõh; kingad ää kuind, aea kinga nina ülesse Mar; `kingi `tärkmä Vig; `Vaśsika nahast kengäd pidavad vähä; Kui `lautõs käüd, siis kengäd tärgeteni pasatsõd Khn; vanaste `ööldi ikka kingad, nüid `ütleb mõni `paslad koa Kei; mõnikord `aetakse `kingelle nahk paelad taha; meestel `enne muud põld kui kingad ja searega `soapad, nüid on maśsid ja tinkad Juu; pargit`nahka kingad Tür; paalaga kingä kanna sidess `ańti kanale teri süädä Kod
3. hobuseraud Obusel pole kingi all Jäm; piab määrale `laskma uued kiŋŋad ala `lüia Khk; kuus `naela oo `kingas Käi; paneme obusele kiŋŋad `jalga Rei; obosel `peavad koa kingad `jalges olema, kuda tema siis `paĺla jalu teenib Juu
4. (veskis) renn, mida mööda vili jookseb kolust kivide vahele `keŋŋäst `lassa kive `pääle `vilja Vai; vili `kaltaste kerstu `sisse, säält läheb `kinga ning siis kivide vahele Ans; Kiŋŋast pudises vili kivide vahele Kaa; Aŕkpill raputab `kinga, siis vili jooseb paramine kulise. Kiŋŋa änd on aŕkpilli `vastus Pöi; kengast jooseb vili kivi `alla Var; keńgäst lähväd teräd kivi `siĺmä Saa; king on allpidi kolu Ris; `veśki kinga kand on `niuke toru, sialt joosevad iibikesed `väĺlä Juu; Kingast tuli kua tellida, kas teri rohkem vai vähem `siĺma laske Trm; Kingä likats kingä all Kod
5. adrataldVNg IisR `atra `kenga on `miska [adraga] ühest kohast toi (teise) `menna VNg
6. ankruküüne puust kaitse keng `pantaks `ankru küine `alle, et küin laeva `küĺgi ära ei kriibusta; keng on rasvaga kokku `tehtud, siis tuleb `kergesti üles; puulaevadel on kõigel kengad Hää
Vrd käng
kägistama1 kägistama Jäm Käi Rei spor L, Ris Juu(-ämä) JMd JJn Koe Ote Lei; kägistämmä Plv Se; käägistama Jäm Khk Vll Pöi Muh VJg Iis Trm, kea- Muh Kos; `käägist|am(m)a VNg IisR Vai, -ämä Kuu Lüg(-ämmä); käkistama Saa Vil Trv, -ämä Kod/-ss-/ KJn Vil spor T, V(-ḱ-; -mmä), -eme Hls Krk San(-ḱ-), `käḱstämä Se
1. kõrist pigistama, hinge kinni pigistama; lämmatama Sa rumal puod jo `toise ärä ku `käägistäd korist Kuu; karu votti `kinni ja `käägisti miest Vai; oli lapse ära kägistand Jäm; pidi tese pea`aegu ää käägistama Khk; Kas käägistab teise ää, änam `lahti äi lase Pöi; kut teisel köri `kinni pead, siis kägistad Käi; tä pidi tä ää kägistämä, selma`valged olid pahampidi teesel Mar; kägistas oma lapse ää Vän; akkab narra pärast kägistama ja kägistab ära kah Hää; `Mihkel käkissäs karja`poissi `irmsass, kaal õli kõik `kat́ki Kod; riie kägistäb KJn; võt́s kurgust `kinni, tah́ts ärä kägiste Hls; käkiśt kaalast `kinni, ma ei saa mitti engäde kah Krk; ommiku ollu ta sängi pääl ärä käkistedu, tu̬u̬ vanami̬i̬s käkist tä ärä Ran; siss ta `olli tedä sääl käkistanu ja mańdsutanu `ruśkaga Puh; ku ma täl päḱkä `säĺgä käändä ei oless saanu, siss oss ta mu ärä käkistänü; ai kaala üless ja, käkist `kinni, ja `ku̬u̬li laits ärä Nõo; nakass minno lõõrist käḱistämä; käḱiśt vihaga naisõ ärʔ Kan; sa `tahtsõ minnu ärʔ käkistõ Krl; minno taheti üt́skõrd ärʔ käḱistädäʔ Plv || pooma käägistas ennast ää VJg; om nii ablass et, kas vai käkistäb `endä `sü̬ü̬misega ärä Nõo; käkistäss är `hinde, kabla pand hinele `kaala ni käḱistäss ärʔ Se || rõhuma nii minnu käkistäseʔ, juvva‿i inäp `elläʔ Lut || kuib kägistab `taimed ää PJg || [pargitavat nahka] nakati `õõrma, `sõkma, pitsitämä, käkistämä, siss läits `pehmess kui närts Ran
2. maha murdma õli `kassi `vällä `käägiständ Lüg; koer oli [lamba]talle εε käägistand Khk; Kaśs sai kohe `jäule ja käägistas [roti] ää koa Pöi; koer käkistab jänese ammastega ära Saa; kägistasid `luomasi ää Ris; kägistäs kassi poja ää Juu; pini oĺl kaśsi ärʔ kägistänüʔ Plv
3. kokku tõmbama, kitsaks tegema pihtsäŕk olli `äste `pihtapidi `kinni kägistedu Ote; mul oĺl ka üt́s käḱistet kaalda`otsõga˽kuh́t Plv || (jõekitsusest) `käḱstet uja ku om laja ja äḱki lät ahtakõsõst; sääl om sääne käḱistet [oja], säält `saie üle Se
4. hullama, möllama poisid käägistavad tüdrugid `joomade pεεl Khk; akkame `ühte teist käägistama üle kaela Muh; kägistad (väntsutad) `kaśsi Var
5. ahnelt sööma, kugistama – Juu
kääbas1 kääbas g `kääpa Hlj/`kääbas/ Ris Pee Plt Pil TMr Võn; kääbäss g `kääpä Kuu/`kääbäs/ Trv Hel T V(ḱ-; -śs); kiabas g `kiapa KuuK Kad(kea-); kiäbäs g `kiäpä Kod a. kivihunnik; küngas Huss määnd läks kohe neh kive `kääpässe Kuu; põllu `kiapad ja `kangrud. ei `kiapa pial kasva kedagist KuuK; `kiapad on nisukesed kokku korjatud kivi unnikud Kad; karu magas `kääpas (koopas), karu pesa üteldi `kääpaks Plt; `kartulaaugu kääbäss `sissi sadanu Trv || piirimärk piiri kääbäss, kupat́s Plv || kaldaalune – Kad b. kalmuküngas misukse `kääpä sa tegid, kas mättaga või muidu mullaga Pee; viiäss `surnu`aida, pannass `kääpä `alla Trv; iluss avvakääbäss, lilli kõ̭ik pääl Nõo; kabelin om `kääpä; `kääpä om üless tegemada (korrastamata) Ote; koh om sõa `aotsit `kääpit Rõu; matõta `maahha, panda mi `kääpähe; nakat `kääpäle `käuma, sü̬ü̬ḱega käudass, sääl mäĺehtedäss ummi Se; kalmõhtõ pääl um kääbäss, kohõ um matõt `kuuĺja Lut
käänak kääna|k Vll Pöi L JJn Trm spor KLõ, Võn Krl, kea-, kia- Jür JJn Koe Trm, käänä|k Mar KJn spor eL(ḱ- San Har), kiä- Kod, g -ku(käänägu Krk Har Rõu Vas); `käänä|k g -gü Kuu
1. käänukoht, kurv; kõverus Nüid `aetakse ikka nee [tee] käänakud `sirgeks puhas Pöi; teel käänäkud sees, ei ole otse Mar; jäńt on `seoke kõverik käänak puu sees Saa; Kõik kianakud linnatie pial on paramalle `puole Jür; edasi `minna `Paide `puole [tuleb] `Kaaka keanak JJn; ti̬i̬ käänakide pääl on juhatused ülebäl Vil; ta tulli sääl käänägu kottel mul `vastu Krk; Sääl tolle käänäku kottal jõgi kõvaste jooseb; kui ti̬i̬ käänäk tulep, ärä sa sääld mine, mine `õkva Nõo; ti̬i̬ om ḱäänäkit täüs San; saimmõʔ tii käänägu pääl kokku Rõu || fig kodavere kiel peab õlema keanakuid ja veanakuid täis Trm; meie ki̬i̬l one kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle kiänäkid egä viänäkid siden; laalun ei õle kiänäkid, [ta] keegotab (laulab monotoonselt) Kod; siin on poha `siante ki̬i̬l nagu kirjas on, siin `siantsid käänakid ei ole nagu Võrumaal Vil Vrd käänd
2. paks leivaviil `võt́sin kätte ja `leikasin ea käänaku üle leiva JJn; üle pät́si lõiganu suurõ käänäku Har
Vrd käänap, käänatus, käänuk, käänäng

mikul mikul, -ĺ Vas Se Lut nigulapäev Mikuĺ tulõ ruaga Se; mikuĺ um `üt́sädäl maiel, pühitäss tuud, et pühä Mikuĺ annuʔ hüvvä keväjat, lämmind; taĺvinõ mikuĺ, sõedõldass `turgu, jumalat `pallõma, keä `ostma, kea `müümä Lut

moorgli pl `mu̬u̬rgli, `muorgli, `mu̬u̬rkliʔ viirastus, kodukäija ku ińemin `kuolõss un, sõss `ńäütõdass unõn, ta am `mu̬u̬rgli; `muorgli ješ́šütav ińemidse ti̮i̮‿pält `vällä; `mu̬u̬rkliʔ `ommaʔ naʔ, kea unõn `vaibasõʔ Lei

mõro|peni marukoer mõropini, kea är lätt miile päält Lut Vrd maru|peni

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur