[KNR] Eesti kohanimeraamat

Antkruva [`an´tkruva] ‹-`ruvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Andrikova ~ Andr´ova ~ `Antr´ova ‹-`rovva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Андрейково, 1652 Андроново, u 1790 Андрикова, 1872 Андрюково, 1904 Andrikova, Андрюко́во, u 1920 Andrikovo, 1922 Adrikova, Adrikovo, Andrükova, 1949 Андрикова (Карамышево), 1997 Antkruva.  C1
● XVIII–XIX saj kuulus küla Taeluva kiriku piirkonda ja Obinitsa kogukonda. Kohanimi põhineb arvatavasti seto eesnimel Andri, mis tuleneb vene eesnimest Андрей (‹ kreeka Ανδρείος/Andreios ’mehine, vapper’). Kohanime Andrikovo (Андриково) esineb kaunis hõredalt nii Venemaal kui ka Valgevenes. L. Vaba järgi ei kuulu nimi väga vanade hulka. Petserimaal oli Petseri vallas Androna puustus; Pihkvamaal esineb kohanimi Andronovo (Андроново). Vrd Alaotsa. – AK
Eesti PK 20; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XIX; KN; KNAB; NL TK 25; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 507; RL 1922; SeK: 11; Truusmann 1890: 54; Truusmann 1897b: 45; Vaba 2014: 920

Ermakova ‹-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ermakuva ‹-`kuvva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1585, 1652 Ермаково, 1686 Ермоково, 1866–1867 Ермакова, 1904 Järmakova, Ермако́во, 1922 Jermakova, Jermakovo, 1937 Ermakuva.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Helbi küla osa. Arvatavasti pärineb kohanimi vene perekonnanimest Ермаков, mis omakorda tuleneb isikunimest Ермак. Selle aluseks on Иеремия, Ермолай, Ермил või Ерм, lisaks Ермий või Ермоген. On ka arvamusi, et isikunimi Ермак on turgi päritolu, vrd jermak ’käsikivi’ (M. Vasmer). Venemaal on hulganisti Jermakovo (Ермаково) külasid. Eesti algupärana on välja pakutud isikunime Herm ~ Erm (täisnimedest Hermann, Hermgold), mis pole aga tõenäoline. Vrd Ermistu. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 230; Markus 1937; RL 1922; Truusmann 1890: 54

Helbi1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Helbi‿külä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1652 Подсадничье, 1788 Подсадниця, u 1790 Хелбики, u 1866 Сельбики (viga?), 1872 Хельбики, 1885 Helbiki, u 1890 Подсадниче, 1903 Hel´bi, Helbikülä, 1904 Hel´bi, Kropkova Helbi’, Хе́льбики, Хе́льбиково.  C1
● XVIII–XIX saj oli kroonukülana Taeluva koguduse all. Helbi nime seletus on ebaselge. Nimi võib tuleneda isikunimest Filip ~ Hilip. M. Kallasmaa järgi on võimalik alus vana eesti mehenimi Help. A. Šteingolde ei pea kohanime seletust slaavi keelte põhjal tõenäoliseks. Varasem vene nimi Подсадничье tuleneb ehk sõnast подсадной ’metspartide peibutis jahinduses’. Pihkvamaal on Podsadnitšje (Подсадничье) küla. Helbiga on 1977 liidetud ↑Kropkuva küla. Vrd Helbi2, Elbi, Elbu. – AK
Academic; Hurt 1903: 43; Hurt 1904: XVIII, XXX; Hurt 1904–1907: II, 34; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 590; Pskov 1890; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 43, 46; Vene TK 126

Hilana ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-he›, kohalikus pruugis ka Hilandõ ‹-he›, kohalikus pruugis varem ka Hilana‿`mäe Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Филлинова Гора, u 1790 филипова Гора, u 1866 Филанскъ Гора, 1872 Филоново Гора, 1889 Hilana, 1904 Hilana, Hilanõmäe, Фило́ново Гора́, u 1920 Hilane, 1922 Hilande-Mäe, Hilande.  C1
● Küla kuulus XVIII–XIX saj Taeluva kogudusse ning Obinitsa kogukonda. Perekonnanimi Filonov (Филонов) tuleneb isikunimest Филон (‹ kreeka Φίλων/Philon ’armastatu, armastav’), kuigi venelastel esines seda nime väga harva. V. Aabramsi väitel võib kohanimi tuleneda vene eesnimest Filimon ~ Filon (Филoнъ). Võimalikud kohanime lähted on ka филон ’logard’ ja филин ’loorkull’ (millest perekonnanimi Филинов); viimast varianti toetab rahvapärimus kõige enam. Pihkvamaal leidub mitu Filonovo (Филоново) küla. – AK
Aabrams 2013: 241; Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 64; KN; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 589; RL 1922; SeK: 28; Truusmann 1890: 54; Tupikov 1903: 330; Vene TK 126; Vene TK 420; VMS

Härmä ‹-le›, rahvakeeles ka Suurõ-Härmä ‹-le›, kirjakeeles varem Härma Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585–1587 Горемыкино, 1627 Горемыкина, 1874 Härmä, 1882 Старое Горемыкино, 1885 Härme, 1897 Häärme, 1904 Härmä, Горемы́кино, u 1920 Härma, 1922 Härma-Suure.  C1
● 1585 kuulus Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, pärast seda Petseri kloostrile. 1788 Taeluva koguduses, 1882 Obinitsa kogukonnas. 1859 on mainitud Härmä veskit, 1882 oli lisaks külale puustus. Eestipärane kohanimi võib tuleneda isikunimest Herman ~ Härm ~ Herm (vrd sm Hermala). Paralleele võib leida Harmi ja Häärmäni nime seletuseks antud sõnadega. Nimi esines Setomaal mujalgi: Mikitamäe vallas oli Härmä puustus; külast lõunas on ↑Väiko-Härmä. Vene nimel Горемыкино on Venemaal mitmeid samast tüvest lähtuvaid teisendeid. Goremõkin (Горемыкин) on vana tuntud Vene aadlisuguvõsa, mille tähendus lähtub arvatavasti sõnast горе ’mure’; sellega võidi tähistada õnnetut inimest, tegemist oli eufemismiga. Isikunime Goremõka (Горемыка) ja mainitud perekonnanime kohtab Vene ürikutes juba XV saj. A. Šteingolde järgi tuleneb Горемыкино hüüdnimest Горемыка ’hädavares’; see on sarnane eesti variandile (kaashäälikud h-r-m). Vene nime algusosa (Горемык-) võis taanduda eesti pruugis eesnimeks (Горем- › Härm-). Vrd Harmi, Härma2, Häärmäni. – AK
EAA.1271.1.32; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 191; KNAB; Maslennikova 1955: 125; Pskov 1585–1587: 147; RL 1922; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 45; Vasilev 1882: 302

Ignasõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹Ignasilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Игнашево, 1681 Inasen Bÿ, 1686 Игнашева, u 1866 Игнашова, 1882 Игнашово, u 1900 Игнатова, 1904 Ignasimäe, Ignasõ mäe, Игнашо́во, u 1920 Ignase, 1922 Ignasemäe, 1924 Ignatsimäe, 1997 Ignasõ.  B1
● XVIII saj kuulus Taeluva koguduse alla, XIX saj ka Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid. Ignašovo (Игнашово, ka Игнашево, Игнашёво) on kohanimena levinud peamiselt Pihkvamaal. Perekonnanimi Ignašov (Игнашов, Игнашев) on levinud nii Venemaal kui ka Valgevenes. Vrd Ignase, Iskna jõgi, Kolo1. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Ernits 1924: 199–208; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 221; KN; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 30; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 44, 45; Truusmann 1897b: 22; Vasilev 1882: 119; Vene TK 126

Juusa ‹-le›, rahvakeeles ka Taga-Tser´gondõ ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1788 Задняя Церковна, u 1866 Задня Церковная, 1882 Заднее Церковно, 1885 Jusa, 1904 Taga-Tserkona, За́днее Церко́вно, u 1920 Juusa, 1949 Мунели.  B1
● XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla, XIX saj ka Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Antkruva (Andrikova) küla osa. Eestikeelne nimi Juusa on teada XIX saj II poolest, selle päritolu on ebaselge. Vrd juusk ’jooks; vool; libisemine, liuglemine’ (Võru) või juska, juuska ’pelt, ettetõstetav ahjuuks, ahjuluuk’ (Lut, Se). Otepääl on Juusa järv, Karjalas aga Juustjärvi. Vene nime Заднее Церковно tõlgendatakse üldiselt kui tagumist, äärmist kirikuküla (заднее + церковь). Nimi on paaris Tsergondõ küla nimega samas Meremäe vallas. Zadneje Tserkovno (Заднее Церковно) küla oli ka Venemaal Tihvini maakonnas. Vrd Karaski1, Mäni, Suuremetsa, Tamme1, Tsergondõ. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; NL TK 25; SeK: 34; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 45; Vasilev 1882: 105; Vene TK 126; VES; VMS

Karamsina ‹-`sinna ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Карамзино, u 1790 Карамзина, u 1866 Каравилина (viga?), 1904 Karamsinna, Кара́мзино, 1920 Karamsina, 1922 Karamsino.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kiriku alla; XIX saj oli Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Korski küla osa. Perekonnanimi Karamzin (Карамзин) on Vene allikate järgi arvatavasti (krimmi)tatari päritolu (‹ qara ’must’ + tatari aadlitiitel mırza). Venemaal Tveri kandis asub samuti Karamzino (Карамзино) küla. Vrd Kaara, Kaera. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 37–38; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 126; Vene TK 126; VES; VMS

Kiiova ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1788 Кіова, u 1790 Кїева, u 1866 Кіева, 1882 Кіево, 1904 Kiiova, Кіе́во, u 1920 Kijova, 1922 Kievo; vn Киёво.  C1
● XVIII saj allus mõisnikule kuuluv küla Taeluva kirikule, XIX saj oli see Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Polovina küla osa. Ehk sobib kohanime seletuseks soome isikunimi Kiia (P. Johanseni ja L. Kettuneni järgi). Arvesse tuleb ka linnunimetusest kiiv ~ kiivitaja tulenev vana lisanimi. Vene päritolu korral on lähteks vanavene isikunimi Кій ja isanimed Кіевъ, Кіевичъ, mis tulenevad vanavene sõnast кии ’vasar’. Pihkvamaal leidus külanimesid, nagu Кіевецъ, Кіевичи, Кіевка ja Кіево. Kodu-uurijate arvamus seosest Kiievi linnaga ei tundu A. Šteingolde jaoks usutav; ta toetab kohanime mitteslaavi päritolu. Seos Valges meres asuvate Kii saartega ei tundu samuti asjakohane. Vrd Kiidjärve, Kiumamõisa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 540; PVL I; RL 1922; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 26; Tupikov 1903: 571; Vasilev 1882: 132; Vene TK 126; VMS

Kiksova [`kiksova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Kiksuva ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1561 Кукишево, u 1790 Кикишева, 1872 Кикишево, 1882 Кикишово, 1904 Kiksova, Кикише́во, 1923 Kisova, 1937 Kiksuva.  C1
● 1788 kuulus küla Taeluva kogudusse, 1882 ka Obinitsa kogukonda. Kõige varasem kirjapanek Кукишево (1561) võiks viidata vn sõnale кука ~ кукиш ’rusikas; (karjala) pirukas; metspirn; pats; käepide’. Kagu-Eesti sõnavarast lähtudes on nimevastet keeruline leida (vrd kiks ’luksumine’, kiksmä ’kiitlema’ või kikstu ’edev’). Lihtsam oleks ehk kohanime seletada talupoja lisanime abil, vrd Kikas ’kukk’. Vanavene isanimedena esinevad Кикилиличъ ja Кикинъ. A. Šteingolde arvates pole võimalik kohanime seletada vene keele põhjal. Põhja-Soomes on kohanimi Kiksiniemi ehk Kiksia, mis võib viidata isikunimele Kiksi. Vrd Kikka. – AK
Academic; EAA.1999.1.103; Hurt 1904: XVIII; KN; KNAB; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 539; SeK: 41; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897b: 26; Tupikov 1903: 570; Vasilev 1882: 130; ÜAN

Klistina [`klistina] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Klõ̭stina ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1627 Глистина, 1652 Глистино, u 1790 лестихина, u 1866 Глистихина, 1872 Глистилино, 1904 Klõ̭stina, Глисти́хино, u 1920 Klistina, 1922 Klistino, Klõstino, 1923 Glistino.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse ja XIX saj Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Obinitsa osa. L. Vaba toob võrdluseks Läti kohanimed Glīzda, Glīzdaine, mille lähteks on läti glīzda, glīzds ’(sini)savi’. Niisamuti vene глист ning leedu glitus tähendavad libedat, kleepuvat. Samal seisukohal nime seletamisel oli J. Truusmann. Seto nimekujud on sellest tulenenud. Petserimaal on Glestinetsi järv (оз. Глестинец ~ Глистенец) ja Pihkvamaal Glistenetsi (Глистенец) küla. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 190; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 521; RL 1922; SeK: 43; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 10; Vaba 2014: 915; Vasilev 1882: 63; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Korski1 [`korski] ‹-sse›, rahvakeeles ka Suurõ-`Korski ~ `Mäe-`Korski ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), vn Гору́шка, 1585 Горушка (puustus), 1686 Горушка, u 1866 Б. Горушка, 1882 Горушка Большая, 1904 Koruski, Korski, Гору́шка, 1922 Korska-Suur, 1928 Kooruski.  C2
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse ning XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda. J. Simmu järgi tuleneb Korski nimi vn sõnast горушка ’mäeke’. J. Truusmann arvas nime tulenevat läti-leedu keelest tähenduses ’palu, mets’. Goruška (Горушка) on Petserimaal ja mujalgi Pihkvamaal väga levinud kohanimi, sellenimeline küla on Laura ja kaks Uue-Irboska vallas, endine Karuska puustus Petseri valla edelaosas. Korski nimepaariline Väiko-Korski ehk Ala-Korski (vn Ма́лая Гору́шка) asus külast kirdes. Vrd Korski2, Korski3. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 227; RL 1922; SeK: 50; Setumaa 1928: kaart; Simm 1971c: 170; Truusmann 1897b: 12; Vasilev 1882: 71; Vene TK 126

Korski2 [`korski] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Kooruski Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1652 Горушка, u 1866 Горушки, 1885 Korsti, 1904 Koruski, Korski, Гору́шка, u 1920 Kooruski, 1945 Gorski.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli küla jagatud Seretsova ja Küllatova vahel. Korskiga on 1977 osaliselt liidetud ↑Koskuva küla. Vrd Korski1. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; KNAB; SeK: 49–50; Simm 1971c: 170; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 12; Uuet 2002; Vene TK 126

Koskuva [`kos´kuva] ‹-`kuvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, rahvakeeles ka `Vahtsõ-Kasakova ‹-`kovva› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1866–1867 Костокова, 1882 Кожухово, Косаково, 1904 Kosikova, Ко́сиково, Кожухо́во, 1922 Koskova, Kosikovo, 1937 Koskuva, 1940 Koškovo, Koskovo, 1949 Новое-Казаково.  C1
● XIX saj kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva kogudusse. Liideti 1977, al 1997 on jagatud Korski ja Masluva küla vahel. 1990. a-tel jäi tühjaks. J. Truusmann seostas kohanime sõnaga kasukas, tuues paralleelina liivi vaste ja läti kažoks. Arvesse võib tulla ka sõna kosk ’(paks) puukoor; madalik jões’. Vene perekonnanimi Kožuhhov (Кожухов) võib olla erinevat päritolu: кожух, кожан ’(nahast) kasukas, mantel’ või кожа ’nahk’. Isanimi Кожухов esineb juba XVI saj Novgorodis. A. Šteingolde ei näe kohanimel slaavi algupära. Vrd Kasakova. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti SK 10; Hurt 1904: XIX; KNAB; Markus 1937; NL TK 25; RL 1922; SeK: 50; Truusmann 1897b: 27, 30; Vasilev 1882: 136; VMS

Kropkuva [`kropkuva] ‹-`kuvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kropkova ‹-he›, rahvakeeles varem ka Helbi-`Kropkova Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1788 Крепкова, u 1866 Карабкова, 1872 Крапково, 1903 Krobkova, 1904 Kropkova, Кропко́во, u 1920 Krapkova, 1948 Кробково.  C1
● XVIII saj mainitud külana, mis kuulus riigile ja allus Taeluva kogudusele. Ajalooliselt oli külas vaid kaks talu; 1977 liideti Helbi külaga. L. Vaba seostab kohanime (lõuna)slaavipärase sõnavaraga, vrd bulgaaria ĸраn ’karpkala’. Vene lähtena tuleksid kõne alla кроп ’till’, крапива ’nõges’, кропкий ’habras, õbluke, õrn, tilluke’, J. Truusmanni arvates кропинка ’tilgake; kübe’ (sama leedu keeles). Võrreldavad kohanimed on Lätis Krapesmuiža ja Krauka (vn Крапково), Poolas Krapkowice. Vrd Krabilova. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903: 53; Hurt 1904: XVIII; KNAB; NL TK 25; Pskov 1885: 544; SeK: 56; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 31; Vaba 2014: 917; Vene TK 126; VMS

Kuksina [`kuksina] ‹-`sinna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuksinna ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1629 Кувшинова Гора, u 1790 кувшинова гора, u 1866 Кувшинова, 1882 Кувшиново, 1903 Kuksina’, 1904 Kuksina, Кувши́ново, u 1920 Kukšinova.  C2
● XVIII saj kuulus küla Taeluva koguduse alla. Eesti algupära korral vrd lõunamurrete kuksin ’nõu; hulk varandust; heinahunnik’, kuks ’suguakt’ (kuksima ’sugutama’). Viimast peetakse kohapeal seto nime aluseks. L. Vaba seostab Kuksina läti sõnaga kukša ’kõverus, käänak, kühm, küür, väike küngas, põndak’ (vrd Kukšu kalns Lätis) või leedu kuksa ’nupp, muhk, kühm, mügar’. See seletus tundub kõige tõenäolisem, sest küla asub ümaral Kuksina mäel (Кувшинова гора). Vene algupära korral vrd vene põhjamurrete кувшин ’väike järskude kallastega saar’. Lähteks sobiks ka кувшин (Pihkva murretes кукшин ~ кука) ’kõrge kannulaadne (savi)nõu’ või кукситься ’mossitama, halvas tujus olema’. J. Truusmann esitas sarnase etümoloogia, tuues paralleele nii läti, leedu kui ka eesti keelest (kauss). Vanavene isanimi Kuvšinov (Kувшиновъ) on registreeritud XVI–XVII saj. Pihkvamaal on olnud mitu Kuvšinovo (Кувшиново) küla, samuti Tveris ja Ingerimaal. Vrd ka endine Kukšina (Кукшина ehk Кувшелы) küla Lauras (praegu Jevdokimovo). Vrd Koksina, Kuksema. – AK
Academic; Arakčeev 2008; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903: 74; Hurt 1904: XXII; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 58; Truusmann 1897b: 33; Tupikov 1903: 605; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 153; Vene TK 126; VMS

Kõõru2 ‹-le›, rahvakeeles varem ka Kõõru‿`mäe Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Подчерняево, u 1790 Подчерняева, u 1866 Почарняева, 1885 Kieru K., 1897 Kuru, 1904 Kõõru, Подчерня́ево.  C1
● XIX saj kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Obinitsa osa. M. Kallasmaa peab kohanime aluseks isikunime (Kerro). Sõna kõõr on etnograafias ’ehisnööri, ehispaela aas rõival; ratta osa’, mis võib olla keerama-tüve variant. Vene perekonnanimi Podtšernjajev (Подчерняев) sisaldab sõna черный ’must’. J. Truusmann võrdleb nime sõnadega черница ’nunn; mustikas’ ning черняй ’pistrik’. Pihkvamaal asub Podtšernjajevo (Подчерняево) küla. Kõõru külas eristati kaht osa: Mäe-Kõõru ja Ala-Kõõru. Vrd Kõõru1. – AK
Academic; EES; Hurt 1904: XIX; KN; PGM 1785–1792; SeK: 63; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 57, 85; Vene TK 126; VMS

Küllätüvä ‹-`tüvvä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Küllatova Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), u 1790 Телятина, u 1866 Кюлитина, 1872 Тюлитино, 1885 Külätowa, 1886 Küllätüwwä, 1897 Külätawa, 1903 Küllätöwwä, Küllätüvä, 1904 Küllätüvä, Тюли́тино, u 1920 Küllatova, 1923 Tjulitino, 1924 Külitino, 1937 Küllatuva.  C1
● Küla kuulus XIX saj Obinitsa kogukonda ning Taeluva, osa ka Saalessa (Залесье) kogudusse. Eesti murretest on tuntud sõna küll ’küllus’. M. Fasteri arvates võib tegemist olla muistse läänemeresoome isikunimega ja sellest saadud külanimega, algupärane kuju oleks *küllättävä ’kiidetud, kiidetav’. E. Ernits arvas, et analoogsed nimed lähtuvad muistsest läänemeresoome isikunimest *Külline ’küllane, rikkalik’. Vrd ka ürikutest tuntud eesnime Kyllelemb. L. Vaba võrdles kohanime kujunemist läti keskmurde nimedele iseloomuliku häälikuarenguga (k › t) ning lisab, et kirjeldatud nähtus on iseloomulik ka vene keskvööndi murretele. J. Truusmann oletas kohanime päritoluks linnunimetust metstilder, mis murdeti on tillutaja, tüllitaja, tilluti. Sarnased nimed on Udmurtias Tjulkino (Тюлькино) küla; Karjalas nt Tjultšinskaja (Тюльчинская). Küllätüvä koosnes kahest osast (I ja II küla): Türgiots ehk Mäeots ehk Kloostrimõisa ja Voolaots ehk Alaots. Külast lääneloodes on Saetsuva, endine puustus (1788 Зайцева, 1897 Зайцево). Vrd Külitse. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924: 199–208; Faster 2013a: 206; Hurt 1903: 4, 43, 164; Hurt 1904: XVIII; Hurt 1904–1907: II, 59; KN; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 587; SeK: 63–64, 131; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 80; Vaba 2014: 915; Vene TK 126; VMS

Lindsi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1561 Займище, 1585 Барусовское Займище, u 1790 Заимище, u 1866 Займисье, 1872 Lindzi, 1885 Lindsi, 1904 Lińdzi, За́ймище, u 1920 Lintsi, 1923 Saimištše, 1949 Саймисте.  C1
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem aga Petseri kloostrile. XVIII saj allus küla Taeluva kogudusele, XIX saj kuulus Obinitsa kogukonda. J. Truusmanni andmetel olid osa elanikke mulgid. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Kohanime päritolu ei ole selge, vrd lõunamurrete läti hilislaen lentsid ~ lindsiq ’rakmete osa’ või lintsi jääma (kerkimata leiva kohta). Areng sõnast lind on ehk võimalik, sest Kagu-Eesti murretes (v.a Vas ja Se) tähendab see ka metslooma. E. Tarvel ja K. Pajusalu on pakkunud seose isikunimega (Lindsi ‹ Lenz ‹ Laurentius). Vene nime lähteks on займище ’luht, madalik, kevadiste üleujutustega jõeäärne ala; künni või põllu jaoks (võsast) puhastatud ala’. Pihkvamaal leidub Zaimiški (Займишки) ja Zaimeški (Займешки) küla; oli ka Zaimištše (Займище) küla. Vrd Lindora, Lintsi jõgi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 354; Maslennikova 1955: 125; NL TK 25; PGM 1785–1792; SeK: 70; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 106; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Maaslova [`maaslova] ‹-`lovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Maasluva ‹-`luvva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1585–1587 Маслово (puustus), 1652 Маслово, 1686 Маслова, u 1920 Maslovo, 1928 Maslova, 1937 Maasluva, 1970 Maaslova.  C1
● 1882 kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Petseri kogudusse, 1885 aga Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Helbi küla osa. Pelska jõe ääres on Maaslova veski. Külal nähtavasti puudub kohalik setopärane nimi. Väheusutav tundub seletusena Ida-Eesti maslenitsa, maslitsa, maasõnits, maasel(n)its ’vastlapäev’. Kohanimi Maslovo (Маслово) on Pihkvamaal üpris sage; perekonnanime Maslov (Маслов) esineb Venemaal samuti palju. Vanavene lisanimena on Масло registreeritud juba XV saj. Külast loodes on Visnakova, endine puustus (1897 Вишняково). Vrd Masluva, Vaartsi. – AK
Eesti TK 42; EMS; Ivanov 1841: 239; Markus 1937; Pskov 1585–1587: 147; RL 1959, 1970; SeK: 77; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Tupikov 1903: 245

Marinova ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1866–1867 С-цо Машнова (väikemõis), 1882 Марьино, Глобово, Авдово (puustus), u 1900 С-цо Маринова (väikemõis), u 1920 Marinova, 1938 Мариново, 1943 Marinovo (puustus, talu), Marino (talu).  C2
● Küla on mainitud XIX saj väikemõisana, siis kuulus see Taeluva koguduse alla. 1882 oli siin puustus ning 1923 talud. 1977–1997 oli Kitsõ küla osa. J. Truusmann pakkus seletuseks sõna mari (sm marja). Eesti murretes leidub sõna mari tähendustes ’taimede lihakas vili; maarjapäev’. Perekonnanimi Marinov (Маринов) on Venemaal sage, ent sõnastikes puudub. Vene levinud naisenimi Marina (Марина) ja märksa harvem mehenimi Marin (Марин) on ladina päritoluga (marinus ’mereline’). A. Šteingolde näeb nime kujunemist järgmiselt: Мариново ‹ Марьиново ‹ Марьин (Марья poega märkiv perekonna- või lisanimi). Marinovaga võrreldav Marino (Марино) küla asub Peipsi järve taga. Preisimaal on Мариново озеро (leedu Marinavos ežeras). Petseri vallas oli Marjino (Марьино) puustus ja Meremäe vallas on paik nimega Marinika (↑Tääglova). Vrd Marina, Marinu. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti SK 10; Eesti TK 42; EMS; RKKA; SeK: 80; Truusmann 1898: 179; Vasilev 1882: 183

Martsina [`mar´tsina] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Maar´tsina ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1788 Мартышихина, 1872 Мартишихино, 1882 Мартышихина, Мартышкино (puustus), u 1920 Martiihino, 1923 Martsina, Martõšihino (talu), 1928 Martihhina, 1937 Maartsina, 1939 Martsino (puustus).  C2
● 1977–1997 oli Rokina küla osa. XVIII saj kuulus mõisnikule ning Taeluva koguduse alla. Kohanimi pärineb ehk isikunimest Mart või Märt (‹ ladina Martinus), kirikuslaavi variandis Марты́н, Марти́н. Esimesest tuleneb vene perekonnanimi Martõnov (Мартынов). Veidi ebatõenäoliseks nimevasteks on vene linnunimetus мартыш ’tiir’. Petserimaal leidub Mardsova (Мартышево) küla, Ingerimaal on Martõškino (Мартышкино, sm Tyrö). Vrd Maardu1, Martsa. – AK
Academic; Eesti TK 42; EKSS; ERA.14.2.450; KNAB; Markus 1937; Pskov 1885: 554; SeK: 80; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Vasilev 1882: 183; ÜAN

Masluva [`masluva] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Maslüva ~ `Maasluva, kirjakeeles varem ka Maslova ~ Masneva Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Маслово, 1686 Маслова, 1788 Машнева, u 1790 Машлева, ? 1872 Машково, 1882 Машнево (puustus), 1923 Mašnevo (talu), 1937 Mašnova (talu), 1945 Masnova, 1970 Maslova, 1997 Masluva.  C1
● XVIII saj kuulus küla mõisnikule ja Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Korski küla osa. Külal nähtavasti puudub kohalik seto nimekuju. Kohanime puhul pole selge, kas algne variant oli Maslova või Mašnova ~ Mašneva; on võimalik, et nimi oli vahetuses Maaslovaga. J. Truusmann arvas, et Машкова, Машнево jms kohanimed pärinevad vn sõnast мѣшокъ, мошна ’rahakott’. Maslovo (Маслово) nimi on Pihkvamaal üpris sage, nagu ka Venemaal perekonnanimi Maslov (Маслов). Lisanimi Масло leidub N. Tupikovi järgi ürikutes juba XV saj. Pihkvamaal leidub vähemalt neli Maslovo küla. Ingerimaal esineb kohanimi Mašnevo (Машнево); see esineb venelastel ka perekonnanimena. Masluva põhjapiiril Korskiga on endine ↑Koskuva küla. Vrd Maaslova, Vaartsi. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 50; Ivanov 1841: 239; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 554; RL 1959, 1970; SeK: 81; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 41; Uuet 2002; Vasilev 1882: 185; ÜAN

Melduva [`mel´duva] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kohalikus pruugis ka `Mel´dova ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Медково, u 1866 Мелдова, 1872 Мелдово, ? 1885 Mudowa, 1904 Meldova, Ме́лдово, 1922 Meldovo, 1945 Meltova.  C1
● Osa kirjapanekuid (1652, 1885) on küsitavad; võivad käia Meedova (Медово) saare või küla kohta. XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda. Külas asuv Nahtsi tsässon pärineb a-st 1753. U 1920 oli siin talu, hilisem küla liideti 1977 Polovinaga. Küla nimi võiks eesti päritolu korral lähtuda muistse mehenime variantidest, nt Meelde, Meeldo. Välja võiks pakkuda ka isikunime Mõld : Mõllu. L. Vaba ja varem J. Truusmann on pakkunud nimevasteks leedu meldas ’kõrkjas’. Venemaalt nime paralleelid puuduvad. Vrd Meelva1. – AK
Hurt 1904: XVIII; Pskov 1885: 555; RL 1922; SeK: 82; Setomaa tsässonad 2011: 90; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 42; Uuet 2002; Vaba 2014: 914; Vene TK 126; VMS

Melso [mel´so] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Тереховщина, u 1866 Тереховшина, 1874 Melso, 1885 Melso K., 1904 Mels(s)o, Терехо́вщино, 1923 Terehovshtshino.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanime aluseks võiks pakkuda muistset eesti isikunime Meel ~ Meles. Tõenäoline on ka Lõuna-Eesti linnunimetus meldsass, meltsas ’roherähn, hallrähn’. Kolmandaks võib eeldada arengut vene eesnimest Мелех, mis on ristinime Мелентий üks vorme (‹ kreeka Μελέτιος/Meletios). Vrd Kasaritsa Melsomäe talu (Rõu). Perekonnanimi Terehhov (Терехов) on Venemaal üpris sage, tulenedes isikunimest Терентий (‹ ladina Terentius). Terehhovo (Терехово) küla leiab Petserimaalt Laura vallast, samanimelisi külasid on Pihkvamaal ja Karjalas. Vrd Meltssaarõ. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 185; KNAB; SeK: 82; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44, 46; Vasilev 1882: 316; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Merekülä [mere‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1788 Мярова, Мерина Гора, u 1866 Мелья, 1882 Бердово, u 1900 Мѣрина Гора, 1903 Meremäe, Мѣрова Гора, 1904 Meremäe, Ме́рина Гора́, 1928 Merimäe, 1997 Merekülä.  C2
● XVIII saj kuulus küla mõisnikule ja allus Taeluva kogudusele; XIX saj kuulus Laasareva kogukonda ning Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Teterüvä küla osa. Varasemates nimekirjades Meremäe nime all, al 1997 Merekülä, kuivõrd Meremäe nimi oli kandunud üle põhja poole vallamaja ümbrusse. Külast u 400 m põhjakirdes asub selle koosseisu kuuluv endine Meremäe puustus (u 1866 Мѣрова Гора, 1882 Мерья Гора) samanimelise mäe (1859 съ Мериной горы) jalamil. Kohanime algusosa lähteks võib olla muistne isikunimi, nt *Meera (nagu Räp Meerapalo nimes), märg : märja või määr ’aru’. J. Truusmann pakkus seletuseks kas vn меринъ (меренъ) ’ruun; mära’, mis on mongoli laensõna, või Pihkva murrete меренъ ’põletus’. Varasemate kirjapanekute (Мярова, Мѣрина) põhjal on peamiselt Vene uurijad oletanud seoseid maa- ning hõimunimega Merja, merjalased (vn меря). Võrreldav nimi on Meremäe vallas Märämõisa (endine Mära puustus, ↑Jaanimäe). Vrd Meremäe, Meerapalu. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1903: 75; Hurt 1904: XXVI, XXVII; Jakuškin 1860: 160; SeK: 82; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 42; Vasilev 1882: 189; Vene TK 126

Miku ‹-le›, kohalikus pruugis ka Miku‿külä ~ Miku‿`mäe Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Оглобино Нефеткино, 1652 Оглоблино, u 1866 Салоблина (viga?), 1882 Аглоблино, 1885 Miku, Оглобино, u 1900 Оглоблина, 1904 Mikumäe, Огло́блино, 1922 Mikkumäe.  C1
● Küla kuulus kuni 1585 Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem Petseri kloostrile. XVIII saj allus see Taeluva kogudusele, XIX saj kuulus Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanimi koosneb kahest osast: seto eesnimest Mikk : Miku + mägi või küla. Eesnimi Mikk on tulenenud vene mehenimest Микита, mis omakorda on mugandus nimest Никита. Teine võimalik lähe on nimest Mihkel ‹ Michael. Нефеткино tuleneb A. Šteingolde järgi nime Мефодий (kreeka Μεθόδιος/Methodios) lühivormist Нефёдка. Vene nime Оглоблино seletab J. Truusmann vn sõnaga оглобля ’saani osa, ais’ või eesti kabl ’nöör, köis’, sm kappale ’osa, tükk’ jne; viimased ei ole tõsiselt võetavad. Ogloblino (Оглоблино) on Venemaal üsna sage kohanimi. Ogloblja (Оглобля) esines XVI–XVII saj lisanimena. Vrd Mikitamäe. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; KNAB; Maslennikova 1955: 126; RL 1922; SeK: 86; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 1; Vasilev 1882: 9; Vene TK 126

Navikõ ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Navigõ ‹-he ~ -lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Новинка, 1686 Новинки, 1849 Navike, 1882 Навинки, 1904 Navigõ, Нови́нки, u 1920 Naviki, 1949 Новике, 1996 Navigõ, 1997 Navikõ.  B1
● XVII saj kuulus küla Petseri kloostri Mokornulga halduspiirkonda (prikaz’i), XVIII saj Taeluva koguduse alla ning XIX saj Obinitsa kogukonda. 1684 on üle jõe (Mäe-)Kõokülas mainitud Nafwj Wassil ja Ifwask, kes võivad pärineda kas Navi või Navikõ külast. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Vene nimi võib tuleneda sõnast новое ’uus’, vrd vene murretes новина ’uue (saagi)koristuse esimene saak’. Külanimi Novinki (Новинки) on Venemaal väga sage, Pihkvamaal ja Karjalas leidub mitu samanimelist küla. L. Vaba võrdleb seda Valgevene kohanimega Навікі, J. Truusmann toob võrdluseks Leedu kohanime Naujiena (‹ naujas ’uus, noor’). Petserimaal Irboskas oli 1897 Novinka (Новинка) puustus. Vrd Karisilla, Navi. – AK
Academic; EAA.308.6.316:52, L 45p; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Ernits 2012: 35; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 242; NL TK 25; SeK: 93; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 46, 47; Vaba 2014: 918, 919; Vasilev 1882: 199

Obinitsa ‹-`nitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Ob´nitsa, kirjakeeles varem ka Obiniste Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Авинчище, 1686 Овинчище, u 1790 Авинчища, 1849 Обыница, 1874 Obinitsa, 1897 Подовинчище (puustus), 1904 Obinitsa, Ави́нчище, u 1920 Abinitsa, 1928 Obiniste.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva koguduse alla; XIX saj oli Obinitsa samanimelise külakogukonna keskus. Obinitsa vald moodustati 1922 Petseri valla idaosast ja Pankjavitsa valla põhjaotsast; 1923 nimetati see Meremäe vallaks. Kohanime päritolu on ebaselge. J. Truusmann pakkus nime seletuseks välja aun ’kaarjas rõuk, piklik virn’, kuid selline sõna Kagu-Eestis puudub. Novgorodis esines isikunimena XIV saj Овин, nagu ka isanimi Овинов XVI saj. Nimi võib lähtuda sõnast овин ’leivakuivati, rehi, ait’ (J. Truusmann). A. Šteingolde märgib, et kohanime seletuseks sobiks овинище ~ большой овин ’suur rehi’, kui poleks ч-vahehäälikut (Овинчище). Pihkvamaal leidub nii Ovintšištše (Овинчище) kui ka Avintšištše (Авинчище) küla. Külas asub Obinitsa Issanda Muutmise kirik (valmis 1903). Vrd Obja. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; EKSS; Ernits 2012: 35; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 154; Ivanov 1841: 242; KN; Matveev 2008: 198; PGM 1785–1792; SeK: 95; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 54; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 1, 56

Paklova [`paklova] ‹-`lovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Pakluva ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1788 Паклова, u 1790 Палковская, u 1866 М. Поклова, 1882 Паклово Малое, 1904 Väiko-Paklova, Paklova, Ма́лое Пакло́во, 1923 Maloje-Paklovo, 1928 Väike-Paklova, 1996 Pakluva.  B2
● XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla; XIX saj Obinitsa kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Külast idakagus asub Treiali ehk Suurõ-Paklova küla. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast pakal : pakla ’takk’, võrupäraselt paklanõ ’takune’, paklinõ ’takku täis, halvasti soetud (lina)’. Vrd ka vene keeles пакля ’(lina ja kanepi) takk’, пакли ’takud’ (L. Vaba järgi baltipärasus vene keeles). J. Truusmann seletas kohanime lätikeelse sõnaga pakaļa ’taga, tagune (taguots)’, tähenduse poolest sobiks ka läti pakalns ’küngas, mäekink, kink, mäenukk’. A. Šteingolde väitel ei saa kohanime seletada vene keele põhjal, sest sõnast пакля tuleneks Паклин, mitte Паклов. Pihkvamaal on Pakli (Пакли) ja Paklino (Паклино) küla. Vrd Kõrgepalu, Treiali. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1904: XIX; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 99; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 50; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VES; ÜAN

Palo ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1652 Бараусово, ? 1882 Борокъ, 1885 Боровыхъ, 1904 Paloveerige, Боро́къ, u 1920 Palo, 1923 Borok.  C2
● XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse; XIX–XX saj on mainitud ka samanimelisi talusid ning XX saj algul olid samas Väiko-Serga küla talud. Kohanimi tuleb sõnast palo ’kuiv, liivane okasmets, palu; nõmm’. Värska ja Petseri vahel on metsane piirkond, mida nimetatakse Palomaaks. Petserimaal Irboska vallas on Palorotka küla (vn Дубровка). Vene nimi lähtub arvatavasti sõnast бор ’suur tihe okaspuumets, palu’ või борок ’žalnik, esivanemate maa, kalmistu, pogost, maakoht’. Vrd ka боров ’orikas; kõrgem juurvilja peenar’. Pihkvamaal on mitu Borovaja (Боровая) küla, Ukrainas Borova (Борова). Petserimaal leidub kohanimesid, nagu Letni Borok (Летний Борок), Zimni Borok (Зимний Борок) ja Borovina (Боровина). Paloga on 1977 liidetud Tedressaarõ (1970 Tedressaare). Vrd Palometsa, Paloveere1, Väiko-Serga. – AK
Academic; Eesti TK 42; Faster 2013a: 212; Hurt 1904: XVIII; KNAB; SeK: 100; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 5; Vasilev 1882: 33; Vene TK 420; ÜAN

Pliia ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1585 Захарково, u 1790 Кожуха, u 1866 Захарина, 1904 Pliia, Заха́рино, u 1920 Plia, 1922 Plija, 1923 Pliija, Saharino.  C2
● Küla on 2010. a nimestiku järgi Üle-Pelska nulgas, ent seda on arvatud ka Koolina nulka. XIX saj kuulus küla Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Uusvada küla osa. Setos on levinud vene laensõna pliidanõ ’paekivine’ või pliit : pliida ’paas’. Et lähikonnas on paekivipaljandid ning karjäär, on see kohanime lähtena tõenäoline. Pliia (Плия) on ka eesnime Поплий (kreeka Πόπλιος/Poplios) hellitusvorme (↑Pupli). Vene eesnimi Захар on lühend nimest Заха́рия, mis tuleneb kreeka variandist Ζαχαρίας/Zacharias, see omakorda pärineb heebrea keelest. Pihkvamaal ja ka mujal Venemaal leidub hulganisti osisega Захар algavaid kohanimesid. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXIV; RL 1922; SeK: 110; Truusmann 1897b: 21; Vasilev 1882: 113; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Poksa ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1652 Покшино, u 1866 Покши, 1904 Poksa, По́кшино, 1923 Pokshino.  C2
● XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Keerba küla osa. E. Ernitsa arvates võis analoogne kohanimi Poksi tuleneda sõnast poks ’müks; pabul’, mis võis olla lisanimi või talu nimi. Kagu-Eestis on poks ’kribal’ ja poksma ’puksima, popsima’. J. Truusmann seletab kohanime läti sõnaga paksis ’nurk’ või eesti sõnaga pahk, mis pole eriti usutav. Vrd Poksi. – AK
Academic; Hurt 1904: XVIII; KN; KNAB; SeK: 114; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897b: 57; Vasilev 1882: 244; ÜAN

Polovina ‹-`vinna ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Больино, u 1790 Боловина, u 1866 Баловина, 1882 Боловино, 1885 Болвино, 1904 Polovinna, Боло́вино, 1920 Polovina, 1923 Bolovino.  C1
● XVIII saj kuulus Taeluva koguduse alla, XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda. J. Truusmanni seletus lähtub läti sõnast balva ’auhind, autasu’. A. Šteingolde järgi võiks kohanime Поло́вино seletada lisanimega Поло́ва (‹ поло́ва ’kõlkad, aganad’). Bolovino (Боловино) on külanimena Venemaal sage, samanimeline küla on ka Pihkvamaal. Permis ja Karjalas leidub Polovina (Половина) külasid. Polovinaga on 1977 liidetud ↑Melduva küla. Vrd Polli1, Poloda nulk. – AK
Academic; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Hurt 1904: XVIII; KN; SeK: 114; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 43; Truusmann 1897b: 4; Vasilev 1882: 25; Vene TK 126; ÜAN

Puravitsa ‹-`vitsa ~ -sse›, rahvakeeles ka Suurõ-Puravitsa ‹-lõ ~ -`vitsa› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Бу́равцы, ? 1788 Большие Буравцы, u 1790 б. буравицъ, 1849 Буравцы Большие, u 1866 Боровцы, 1872 Буровцы Большіе, 1886 Suure Purawitsa, 1904 Suurõ-Puravitsa, Больші́е Бу́равцы, 1923 Buravitsa, Suur-Buravitsa, u 1970 Пуравица (raudteejaam), Буравцы.  A1
● XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva kogudusse, XIX saj keskel aga Petseri koguduse alla. Sellest veidi loodes asub Väiko-Puravitsa küla ning mõni kilomeeter üle Metkohka (Митковка) oja idakirdes lisaküla (võsselok) Till´o ehk Kurnova ehk Puravitsa Palu. Seto algupära korral võiks tegu olla liitsõnaga pura + vitsa, mille algusosaga vrd pura ’rauapuru; purikas’, purass ~ purask ’peitel’ (Se) ning purak(as) ’suur tükk’. J. Truusmann võrdles kohanime sõnaga puravik, ent viimane on ise vene laensõna (‹ боровик). Kui nimi on vene algupära, siis võiks aluseks olla бор (vanavene борове) ’mets’. Borovtsõ (Боровцы) on Valgevenes levinud kohanimi. Vrd Labõritsa, Palo, Puraküla, Puramäe. – AK
Academic; Ernits 2012: 38; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XIX; NL TK 100; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 515; SeK: 118; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 5; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Raakva nulk [`raakva nulk], kohalikus pruugis `Raakva ‹-lõ› ~ `Raakva’ Se – nulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas (Lobotka), 1681–1684 Raatwakÿlla, 1875 Dorf Raakwa, 1903 Raakwa kolk, Раковa бора, 1904 Raakva nulk.  A1
● Endise Petseri maakonna Petseri vallas, varem Pihkva maakonna Petseri vallas ning XVI saj Velikaja-taguse zassaadi Taeluva gubaas asunud külastu. Vanim kirjapanek külanimena pärineb Rootsi kaardilt 1681–1684. Ka 1875 on piirkonda mainitud ühe külana. Vanimast kirjapanekust nähtuv nimekuju *Raatva võis olla liitnimi raat + va. Nime algusosa võib tuleneda sõnast raatmaa ’metsa alt vabastatud ala’ või võru sõnast raatanu ’rähmane’ (rähmane ehk sogane vesi). Hilisema nimekuju alusel võib algusosa olla raag ’paju, kuiv oks’, vrd seto raaksõno ’raagudest’. Vene algupära korral võib nime algusosa olla seotud sõnadega рать ’kaitse, tüli, lahing, sõda’, ратовать ’päästma, kaitsma, hädas abistama’ või ратка ’(„tšuhnaade“) kaarik, vanker’. Nimi võib tuleneda lisanimest Раков. A. Šteingolde arvates on siin tegemist eranditult soome-ugri päritolu kohanimega, mille lõpus on liides -va (’vesi’). Vrd Irboska Raakva (1585 Раково). Nulk hõlmab traditsiooniliselt kaheksat seto küla, neist praegu ametlikud Matsuri, Säpina, Vaartsi, Vedernika ja Voropi, mitteametlikud ↑Helbi, ↑Porski ja ↑Vammustõ, samuti Paadova (↑Säpina), hiljem lisandus ametlik Koidula küla. Ajalooliselt ja kultuuriliselt võib siia teatud tagamaana või keskusena arvata ka Petseri linna. – AK
Dal’ 1880–1882; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XX; Hõrn 2009; Remmel 1985: 13; Roslavlev 1976: kaart 2; Weske 1876: 44, 45; VMS; Wd

Rokina ‹-sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Роткино, 1599 в Ройкино, u 1866 Ройкина, 1904 Roikina, Ро́йкино, u 1920 Rookina, 1922 Rokino, Rokinde, 1924 Rokina.  C1
● Küla kuulus XVIII saj Taeluva kogudusse ja XIX saj Obinitsa kogukonda. Kohanime seletuseks võib sobida roik ’roigas’, rokk ’(looma)söök’ või Lõuna-Eesti rokin ’rogin’. E. Ernits pakkus lähteks vn perekonnanime Rotkin (Роткин), A. Šteingolde eesnime Ротка, mis on ehk lühivorm nimest Ростислав (või Родион › Родка). Роткино muutumine Ройкино’ks vene keele baasil ei ole seletatav. Sarnaseid nimesid on mujalgi: Pihkvamaal on Rokino (Рокино) küla, Valdais Roikino (Ройкино). Ingerimaal on Roika järv ning Rotkovo (Ротково) küla, Karjalas aga Roikkoila ja Roikonniemi küla. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XIX; KNAB; RL 1922; Setomaa 2009: 223; Straševič 2002; Vene TK 126; VMS

Seretsüvä ‹-`süvvä ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Tseretsüvä ‹-`süvvä› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1585–1587 пус. Жеребцово (puustus), 1652 Жеребцово, u 1866 Жеребцова, 1875 Seretsova, 1904 Seretsova, Tseretsova, Жеребцо́во, 1922 Sereptsevo, 1923 Serebtsova, 1937 Seretsuva, 1997 Seretsüvä.  C1
● XVIII saj allus Taeluva kogudusele. 1977–1997 oli Polovina küla osa. Külanimi võib tuleneda vn sõnast жеребец ’täkk’ või жеребёнок ’varss’. Pihkvamaal on mitu Žerebtsovo (Жеребцово) küla, Meremäe vallas paik Seretsüvä (u 1900 Жеребцова Выселки). Küla lõunaosa on Sur´avina, mida 1920. a-teni peeti omaette külaks. – AK
Academic; EAA.1999.1.103; Eesti PK 20; Hurt 1903: 16; Hurt 1904: XVIII; KN; Markus 1937; Pskov 1585–1587: 315; RL 1922; SeK: 167; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 43; Vene TK 126; ÜAN

Serga ‹`Serka ~ -sse ~ -le›, rahvakeeles ka Suurõ-Serga, kirjakeeles ka Suure-Serga Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1652 Константиново, Серково, въ Приказѣ Константиновскомъ, u 1866 Константинова, 1885 Serga, 1904 Serga, Константи́ново.  C2
● Küla kuulus 1788 Taeluva kogudusse ning 1882 Ulanuva (Уланово) kogukonda. Kohanime päritolu pole selge, vrd seto seerka’ ~ serga’ ’kõrvarõngad’; vähem usutavad särg või serkämä ~ serkämmä ’sagima, segi ajama’. Vene Серков võib tuleneda nii värvinimetusest серый ’hall’ kui ka isikunimede Серафим, Серапион hellitusvormidest Сера, Серка, Серко. P. Pälli arvates võiks kohanime lähteks olla mõne isikunime, nt Sergei, kohalik teisend. Pihkvamaal on Serka (Серка) nimega koht; Venemaal esineb Serkovo (Серково) külanimena harva; Karjalas on külad Sergatš (Сергач) ja Sergatši (Сергачи). Vene isikunimi Konstantin (Константин) on ladina päritolu (‹ Constantinus). Vana-Vene riigis levis Константин (vürstide) nimena juba XII–XIV saj. Venemaal ja Valgevenes on Konstantinovo (Константиново) kohanimena üpris sage. Külast kagus asub hajataludest koosnev Väiko-Serga küla. Vrd Särge, Särgla, Väiko-Serga. – AK
Academic; Hurt 1904: XVIII; SeK: 150; Truusmann 1890: 56–57; Truusmann 1897a: 43, 45; Vasilev 1882: 140; Vene TK 126

Solova ‹-sse›, kohalikus pruugis Solov´a ‹-he› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1585 Соловьево Фролово, 1652 Соловьево, u 1790 Соловьѣва, u 1866 Соловьева, 1904 Solovja, Соловье́во, u 1920 Solova, 1938 Соловья.  C2
● XVIII saj oli küla Taeluva koguduses, XIX saj kuulus Voronitsa (Воронкино) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. Liideti 1977 Kiislovaga. Kohanime eesti algupära võiks tuletada sõnast solu, solo, solustik, solostik ’riba, lagendik’. Vene algupära korral ei tulene perekonnanimi Solovjov (Соловьев) otse linnunimetusest соловей ’ööbik’, vaid lisanimest Соловей, mis omakorda võis olla muistne vene isikunimi. Lähtena pole välistatud ka vene соловый ’kollakas, heleda saba ja lakaga hobune’ (J. Truusmann). Solovjovo (Соловьёво) nimega külad on nii Pihkva- kui ka Ingerimaal, samuti mujal Venemaal. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXII; KNAB; RKKA; SeK: 142–143; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 70; Vasilev 1882: 297; Vene TK 126

Talka [tal´ka] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Tal´kasõ ‹Tal´kasilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Толстопятово Пожилоево, 1652 Толстопятово, u 1790 Толстопятова, 1885 Talkak., 1897 Talka, 1904 Talvikõstõ, Толстопя́тово, 1928 Talvikeste, 1949 Тилана, u 1970 Тилька.  C1
● 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. 1585 kuulus küla Petseri kloostrile, 1788 oli see Taeluva koguduses ning 1882 Obinitsa kogukonnas. Küla nime aluseks võib olla linnunimetus talvike; seos isikunimega Tilk ~ Tiilik on kaheldav. L. Vaba võrdles nime Valgevene jõenimega Талька. Vene nimi Толстопятово pärineb ilmselt lisanimest, vrd толстопятый ’paksutallaline’. Läbi küla voolab Talka oja. Vrd Sorahkna, Tallikeste. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; KN; Maslennikova 1955: 126; NL TK 25; NL TK 100; PGM 1785–1792; SeK: 157; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 319

Tedre ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Гигено, 1652 Кикина Гора, 1788 Гигина, u 1790 Гагина, 1849 Tedre-küla, 1882 Гигино, 1885 Tedre, 1904 Tedrekülä, Ги́гино, 1928 Tedreküla.  C1
● Küla kuulus kuni 1585 Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale Petseri kloostrile. 1788 oli riigikülana Taeluva koguduses, 1882 ka Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Seto nimi tuleb ehk linnunimetusest teder või vastavast lisanimest. Vrd ka Tetereva külad Lauras, Petseri Teterkina puustus ning Meremäe Tedressaarõ küla (↑Palo). Vene nime Гигино vasteks sobib ehk гигна ’põhjapõdra rakendi rakmed, rihmad’, soome-ugri laensõna (sm hihna, eesti ihn), mida pidas Giginetsi (Гигинецъ) nime puhul võimalikuks ka J. Truusmann. Viimane oli varem küla Pihkvamaal. Vrd Teterüvä. – AK
Academic; Ernits 2012: 25; Hurt 1904: XIX; Maslennikova 1955: 126; PGM 1785–1792; SeK: 158; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 45; Vasilev 1882: 61

Tepia ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Tepiä ‹-he ~ Tepijilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1866–1867 Зарѣчье, u 1920 Tepia, 1922 Tepija, 1928 Tepja, vn Заречье.  C2
● 1977–1997 oli Serga küla osa. Kohanimi pärineb arvatavasti seto eesnimest Tepo, Teppo, mis tuleneb vene isikunimest Степан (‹ kreeka Στέφανος/Stephanos ’vanik’). Vene nimi Заречье on tõlkes ’jõe- või ojatagune’. Ajalooline Tepia küla asus praegusest u 2,5 km lääneedelas, selle kirjapanekud algavad XVII saj-st (1627 Денисово, 1882 Денисково (Гурвицо)). Too küla kuulus Pankjavitsa valda Koolina kogukonda ning nulka. 1882 oli küla (siis kaks talu) arvatud Saalessa (Залесье) kogudusse, 1885 Taeluva omasse. Eesti nime on mainitud 1885 (Hurowitsi), J. Hurdal on see 1904 (Tepja, Дени́сково) esitatud seto külade hulgas. 1920. a-tel oli tegemist vaid taluga; praegu on seal Ulaskova küla Kruusi, Paloka ja Kopli talu (2007). Mehenimi Денис on kreeka päritoluga (‹ Διόνυσος/Dionysos). Kolmas nimekuju (Гурвицо, Hurowitsi) võiks tuleneda linnunimetusest kurvits. Vrd Kurvitsa2, Tebäne. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti PK 20; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1904: XXI; Ivanov 1841: 193; KN; KNAB; RL 1922; SeK: 159; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 46; Vasilev 1882: 80

Tessova [`tes´s´ova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Tees´s´ova ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1536 Стешево, ? 1585 Стешово, 1652 Стешево, u 1790 Стѣшова, u 1866 Тямова, 1904 Teessova, Стешо́во, u 1920 Tessova, 1928 Teesova, 1938 Тямово, 1948 Тесово.  C1
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem Petseri kloostrile. 1788 allus küla Taeluva kogudusele, 1882 kuulus Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Petseri kogudusse. 1977–1997 oli Helbi küla osa. Kohanime päritolu on ebaselge, vrd vn стесать ’maha kantima, maha viilima’, eesti tesseldama ’tesliga, sirge teraga ristkirvega siledaks tahuma’. Pihkvamaal on Stešovo (Стешово) küla. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Maslennikova 1955: 125; NL TK 25; PGM 1785–1792; RKKA; SeK: 159; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 43; Truusmann 1897b: 72; Vasilev 1882: 304; Vene TK 126; VMS

Tiirhanna [`tiir‿hanna] ‹-`handa›, kohalikus pruugis `Ti̬i̬r‿hanna Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), u 1790 Погиблова, 1882 Погиблово, 1904 Tiirhanna, Поги́блово, u 1920 Tiirhana.  C2
● XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Uusvada küla osa. Nimevasteks sobib tiir ’väike veelind; soo’ (kagu pool ’juur’) või tiirak ’kidur juurvili’. Kui lähtuda sõna tiir soo tähendusest, millele liituks Võru hand : hanna ’saba; äär, (järjekorra) lõpp’, saaks kohanime tõlgendada kui „sooäärset“. Venekeelne nimevariant Погиблово võib pärineda perekonnanimest Погиблов, mis A. Šteingolde oletusel võiks lähtuda lisanimest Погибл (vanavene Погыблъ ‹ погыбнуть ’hukkuma, hävima’). Kohanimi Pogiblovo (Погиблово) oli ja on eriti Pihkvamaal kaunis levinud. Vrd Tiirimetsa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; PGM 1785–1792; SeK: 161–162; Truusmann 1897b: 55; Vasilev 1882: 232; VES; VMS

Tiklasõ [`tiklasõ] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹`Tiklasilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Petseri, Koolina nulk), 1585–1587 пус. Тыклово (puustus), 1866–1867 Тыклина, 1882 Тиклицы и Тыклицы (küla Pet), Тиклова Гора (otreez Pet), Тиколово (otreez Pan), Тиклицы (Лаптево) (puustus Pan), u 1900 Тыклица, 1904 Tiklasõ, Ти́глицы, u 1920 Tiklase, 1922 Tiklitsa, 1923 Tiklitsa (küla), Tõklitsa (talud), 1928 Tiglase, 1937 Tiklatsi, 1938 Tikliste, 1965 Tiklasõ.  C2
● XIX saj kuulus Petseri valla küla ja otreez Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse, samanimeline puustus ja otreez aga Pankjavitsa valda. 1977–1997 oli Palo küla osa. Kohanime aluseks võib olla Võru- ja Setomaal tuntud sõnad tikl ’lind’ (Har), tigalanõ ’tihane’ või tiklõma ’mune koksima’ (Se, Lut). Nime lähteks võib veel olla võru linnunimetus tikk ’rähn’ (vrd sm isikunimi Tikka). Ehk on seegi külanimi seotud linnunimetusega (tigalanõ, tikk)? Vene perekonnanimi Tõklin (Тыклин), mis võib samuti aluseks olla, pärineb kas tegusõnast тыкать ’müksama, toksama’ või sõnast тыква ’kõrvits’. Vrd Tiastõ, Tika. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Hurt 1904: XVII, XXX; KN; Markus 1937; Pskov 1585–1587: 314; RL 1922; SeK: 162; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 77; Vasilev 1882: 318; VMS; ÜAN

Treiali ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, rahvakeeles varem ka Suurõ-`Paklova ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1788 Паклова, u 1866 Б. Поклова, 1882 Паклово Большое, 1885 Treala, 1904 Treieli, Suurõ-Paklova, Большо́е Пакло́во, u 1920 Treiali, 1923 Treijali, 1928 Suure-Paklova.  C2
● 1882 kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva kogudusse, 1885 J. Truusmanni andmeil Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Treial on (Lõuna-)Eestis levinud perekonnanimi (vrd treial ’treipingil töötav oskustööline’). Vrd Paklova. – AK
Academic; EAA.1999.1.103; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1904: XIX; SeK: 164; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 57; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Triginä ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kohalikus pruugis ka Triginde ~ Trigindõ Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1652 Стригино, u 1790 Стригина, 1904 Triiginä, Стри́гино, u 1920 Triigina, 1922 Trigino, 1937 Trigina, 1997 Triginä.  C1
● Küla kuulus 1788 Taeluva kogudusse ning 1882 Ulanuva (Уланово) kogukonda. 1977–1997 oli Helbi küla osa. Seto algupära korral võiks seletuseks olla triiki ’ääretasa, pilgeni’ või triikmä ’ääretasa täitma; hõõruma’, mis on alamsaksa laenud. Vene lähte puhul võiks nimevasteks olla стрига ’soeng’, стриж ’kaldapääsuke; pettur, taskuvaras’. Perekonnanimi Strigin (Стригин) tuleneb lisanimest Стрига (стрига ’lühikese soenguga’ või ’lindprii, jooksus isik’; tegusõnana стрикать ’kiiresti jooksma’). Neid isikunimesid kohtab XV–XVI saj ürikutes. Strigino (Стригино) ja Strigovo (Стригово) on Venemaal levinud kohanimed. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Markus 1937; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 165; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 58; Vasilev 1882: 306

Tsergondõ [tser´gondõ] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1561 Переднее Церковно, u 1790 Церковная, 1859 Tshergona, u 1866 Церковка, 1882 Переднее Церковно (küla, võsselok), 1904 Tserkona, Пере́днее Церко́вно, 1922 Tserkonde, 1937 Tsergonde, 1938 Tšerkonda, 1997 Tsergondõ.  C2
● Küla kuulus XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Uusvada küla osa. Vene kohanime Переднее Церковно tähendus rahvapäraselt on „eesmine, esimene küla kirikukoguduses“ (‹ переднее ’eesmine, eespoolne’ + церковь ’kirik’). Vn церковно on tähenduses ’kirikusse kuuluvalt, kirikut puudutavalt’, ülekantult ka ’glamuurselt, suursuguselt, ilusalt, kaunilt’. Tserkovno (Церковно) esineb kohanimena peamiselt Valgevenes, Tserkovnoje (Церковное) ka Pihkvamaal. Vrd Juusa. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti PK 20; Eesti TK 50; Hurt 1904: XVIII; Markus 1937; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 167; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 84; Vasilev 1882: 221; Vene TK 126

Tuplova [`tupl´ova] ‹-`ovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tupl´uva Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1561 Дуплево, u 1790 Филипова, u 1866 Дуплева, 1903 Tuplewa, 1904 Tupleva, Дупле́во, 1923 Duplevo, 1937 Tupljova, 1997 Tuplova.  C1
● Küla kuulus 1788 Taeluva kogudusse ning 1882 Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli jagatud Polovina ja Võmmorski küla vahel. L. Vaba peab Tuplovat vanaks balti või läti-latgale päritolu nimeks ning võrdleb seda kohanimedega, nagu läti Dupļi (‹ duplis ’soolatoos’) või R. Agejeva järgi vn Дупля, Дуполка. Lähteks võib tuua V. Dali põhjal дуплё, дупло, дуплина ’õõnsus puutüves; korsten; rumal, nüri inimene’, дуплянка, дупленка ’riisikas, pilvik’, дупель ’rohunepp’. Pihkvamaal ja mujal Venemaal on mitu Duplevo (Дуплево) nimega kohta. Vrd Keldo, Tupina. – AK
Academic; Ageeva 1989: 171; Dal’ 1880–1882; Eesti PK 20; Hurt 1903: 254; Hurt 1904: XVIII; Markus 1937; PGM 1785–1792; SeK: 172; Truusmann 1890: 55; Vaba 2014: 913; Vasilev 1882: 87; Vene TK 126; ÜAN

Tuulova ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1866–1867 Дулова, 1882 Дулово, u 1920 Dulovo, 1922 Tuulova, 1923 Dulova, 1949 Duulova.  C2
● XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Kitsõ küla osa. On väike võimalus, et kohanimi on saanud alguse murdesõnast tuul ’meeleolu; õhu liikumine; ilmakaar’ või ’pirn’ (Se, Lut). Perekonnanimi Dulov (Дулов) tuleneb vene mittekristlikust isikunimest Дул ~ Дуло, mille lähteks on дуль ~ дупло ’õõnsus; rumal’ või дула ’jõe laht’. Vrd ka vn дуть ’puhuma’. Kohanimi Dulovo (Дулово) on levinud Venemaal Vologda- ja eriti Pihkvamaal. Vrd Tuula, Tuulemäe. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; EES; Eesti TK 42; KN; RL 1922; SeK: 173; Vasilev 1882: 86; VMS; ÜAN

Tääglova [`tääglova] ‹-`lovva ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Дяглево, ? 1788 Дяглово, u 1790 Деглова, u 1866 Тяглова, u 1900 Дяглова, 1904 Tääglova, Дягло́во, u 1920 Täglova, 1922 Tjaglova, 1937 Tääglüvä.  C1
● 1788 kuulus riigikülana Taeluva kogudusse, 1882 aga Obinitsa kogukonda. Eesti nimevasted tääglid ’ogalikud’ ja täägosk ’kaluri nahkkinnas’ ei tundu antud kontekstis usutavad. J. Truusmann pakkus seletuseks läti deglis ’tael, tuleraud’. Vene päritolu korral vrd дьяк, дьякон, диак ’diakon, preester’, тякать ’austama, kostitama’, eriti aga тягло ’veoloomad; koormised, maksud; üks kindel maksupiirkond; maksustatav maa’. Viimane on kohanimele üpris usutav seletus. Ingerimaal on Djaglevo (Дяглево), Pihkvamaal Djageltsevo (Дягельцево) küla. Tääglova edelaosas on paik nimega Marinika (1940 Marinka kinnistu). – AK
Academic; Eesti SK 10; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Markus 1937; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 173; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 15; Vasilev 1882: 88; Vene TK 126; VMS

Uusvada [`uusvada] ‹-`vatta ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Petseri, Koolina nulk), 1585–1587 Взвадъ, Взводъ (Pankjavitsa ja Taeluva gubaas), u 1790 Извадъ, u 1866 Узвадъ, 1882 Изводъ, Изводокъ (küla ja puustus), 1903 Uuswata, 1904 Uusvata, Изва́дъ, u 1920 Uusvada, 1922 Usvata.  C2
● XIX saj jagunes Saalessa (Залесье) kogudusse kuuluv küla halduslikult kolmeks: Pankjavitsa valla Koolina ja Saalessa (Залесье) kogukonda ning Petseri valla Ulanuva (Уланово) kogukonda. Lisaks oli kolm samanimelist puustust, kaks Petseri ja üks Pankjavitsa vallas. Omandina jagunes küla Saalessa ja Ossimova mõisa vahel, kolmas osa aga oli vaba, nn vool´a-külä, mis kuulus riigile. Uusvada nimele eesti sõnavara põhjal mõistlik seletus puudub. Vene päritolu korral võiks lähteks olla извод ’tühi loba, keelepeks’, изводить ’raiskama, kulutama, ilma jätma, ammendama’. J. Truusmanni järgi tähendas изводить ’harjuma’. Kaugemaks võrdluseks sobib ehk Ingeri kohanimi Izvara (Извара, sm Isvara), mille nimi pärineb jõelt ja on läänemeresoome taustaga. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 260; Hurt 1904: XVIII, XXIV; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 313; RL 1922; SeK: 177; Vasilev 1882: 121; Vene TK 126

Vasla [vas´la] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Vaslä ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Грихново, ? 1652 Грихнево, u 1866 Грехнева, 1885 Wasili k., 1890 Грехнево, 1904 Vaslamäe, Грихне́во, u 1920 Vaslä, 1922 Väslä, 1928 Vaslamäe, 1970 Vasla.  C1
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale Petseri kloostrile. 1788 oli see Taeluva koguduse all, 1882 Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Antkruva (Andrikova) küla osa. Nime võib kõrvutada sõnadega vaslakuu ’märts’, vaslapääv ’vastlapäev’. P. Pälli arvates tuleb kohanimi Vasla tõenäoliselt vene eesnimest Vassili (Василий; Vas´la ‹ *Vas(s)ila). Lätis Leivu alal oli Vaslõ küla (läti Jaunzemji), Vaslamäe küla (vn Крохово) aga Petserimaal. Vene nimi Грихнёво tuleneb L. Vaba arvates hno-lõpuga lisa- ja hüüdnimest, mis on tuletatud slaavi kanoonilistest nimedest (Грихнево ‹ Грихно ‹ Григорий). Kuigi hno-lõpulisi isikunimesid leidub Vene allikates al XII saj-st, on nad A. Popovi andmeil vene foneetikale ebatavalised ning jäänud püsima Pihkvamaal, samuti Valgevenes. Grihnevo (Грихнево) küla on Koola poolsaarel, Pihkvamaal on mitu Grihnovo (Грихново) küla. Vasla küla lõunaots kannab Kriusa nime. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Maslennikova 1955: 126; Pskov 1890; RL 1922; RL 1959, 1970; SeK: 181; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44, 45; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 75; Vene TK 126; VMS

Veretinä ‹-`tinnä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Veretina Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1585 Веретея, 1627 Веретея, ? 1652 Веретино, 1866–1867 Вѣретина, 1882 Веретьино (puustus), 1904 Veretinna, Вере́тино, 1920 Veretino, 1928 Veretina, 1997 Veretinä.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda. Seto algupära korral võiks kohanime seostada Lõuna-Eesti sõnaga verev ’punane’, veretama ’punetama’ ning veretüss ’ehapuna’ (Vas). Vene nimevasteks sobivad веретье ’jämedakoeline riie’, eriti aga веретея ’väike maalapp; künnivao pikkus’. Pihkvamaal on väga palju Veretje (Веретье) nimega kohti, Permis leidub Veretja (Веретя). Küla lääneots on Kaamõnitsa (1652 Каменецъ), kaguosa Pultsuva (1855–1859 Касохнова, 1904 Каса́хнова), mõlemaid on külaks peetud. Vrd Verevi. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 188; SeK: 36, 117, 184; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Vasilev 1882: 47, 48; VMS

Vinski [`vinski] ‹-sse›, kohalikus pruugis varem Vinnüski ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1585–1587 Свинки, селцо Свинцово, 1637 въ дер. Свинской, 1652 Свинско, u 1790 свинская, u 1866 Свинска, 1884 Vinnüski, 1904 Vinski, Сви́нско.  C2
● XVII–XVIII saj kuulus küla Taeluva koguduse alla, XIX saj oli ka Ulanuva (Уланово) kogukonnas. 1977–1997 oli Kitsõ küla osa. Vene algupära puhul võiks lähteks olla свин, свинья ’siga’ või свинец ’tina’. Et naaberküla on Kitsõ (vn Козликово), siis ehk on külad saanudki nimed koduloomade (või ka isikunimede) järgi. Võrreldavaid kohanimesid mujalt: Karjalas on Svinaja Gora (Свиная Гора, sm Sianvaara), Pihkvamaal on mitu osisega Svin- (Свин-) algavat külanime. Kui otsida eesti algupära, siis vrd vintske, vinske, vindse, vinse ’kitsi’. Vrd Vinso. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 75; Hurt 1904: XVIII; Hurt 1904–1907: II, 73; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 314; SeK: 186; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 43, 45; Vasilev 1882: 284; Vene TK 126

Võmmorski ‹-sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1561, 1652 Тютино, 1585 Выморск, 1681 Wymarkkylla, u 1790 Выморзкова, 1796 Wimarsky, 1859 Võmmo(r)ski, u 1866 Тютина, 1872 Vũmorski, 1882 Тюпино, Выморско, 1903 Wыmorski, Выморскъ, 1904 Võ̭morski, Тю́тино, 1923 Võmorska, 1940 Tüitino.  C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj elasid seal ka luterlastest eestlased ning küla kuulus Petseri kogukonda. Kohanime päritolu ei ole selge. Eesti algupära korral vrd murretes võmm ’jurakas, jäme; löök, hoop’, võmm(us) ’jonn, kius’. Vene algupära puhul vrd V. Dali põhjal выморгать ’välja petma’ või вымороженіе ’(ära)külmutamine’. Pihkva murretes on вымо ’(läks) mööda’. Vanavene lisanimena on kirja pandud Выморко. Petserimaal Lauras on paik nimega Võmorsko (Выморско). Karjalas on kohanimi Võmorskaja (Выморская, sm Alahainen), mujal Venemaal analoogid puuduvad. Perekonnanimi Tjutin (Тютин) on kujunenud kas vene murdesõnadest тютя, тютень ’mats, kaltsakas; tagasihoidlik, tossike, vagur (inimene)’ või lastepärasest koduloomade hellitusnimest Тютя, Тютька. Kohanime Tjutino (Тютино) kohtab vaid Tveris. Vrd Säpina. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti SK 10; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 29; Mellin; Roslavlev 1976: kaart 2; SeK: 190; Truusmann 1890: 58; Tupikov 1903: 795; Vasilev 1882: 324; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Väiko-Härmä [`väiko-härmä] ‹-le›, kirjakeeles varem Väike-Härma Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1585 М. Горемыкино, 1652 Новое Горемыкино, u 1866 М. Горемыкина, 1897 Новое (Горемыкино), 1904 Palo, Но́вое Горемы́кино, u 1920 Väike-Härma, 1997 Väiko-Härmä.  B2
● XIX saj kuulus Obinitsa kogukonda ja Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Nimi pärineb isikunimest. Vrd Härmä. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XIX; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 47; Vasilev 1882: 204–205; Vene TK 126