[KNR] Eesti kohanimeraamat

Helbi1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Helbi‿külä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1652 Подсадничье, 1788 Подсадниця, u 1790 Хелбики, u 1866 Сельбики (viga?), 1872 Хельбики, 1885 Helbiki, u 1890 Подсадниче, 1903 Hel´bi, Helbikülä, 1904 Hel´bi, Kropkova Helbi’, Хе́льбики, Хе́льбиково.  C1
● XVIII–XIX saj oli kroonukülana Taeluva koguduse all. Helbi nime seletus on ebaselge. Nimi võib tuleneda isikunimest Filip ~ Hilip. M. Kallasmaa järgi on võimalik alus vana eesti mehenimi Help. A. Šteingolde ei pea kohanime seletust slaavi keelte põhjal tõenäoliseks. Varasem vene nimi Подсадничье tuleneb ehk sõnast подсадной ’metspartide peibutis jahinduses’. Pihkvamaal on Podsadnitšje (Подсадничье) küla. Helbiga on 1977 liidetud ↑Kropkuva küla. Vrd Helbi2, Elbi, Elbu. – AK
Academic; Hurt 1903: 43; Hurt 1904: XVIII, XXX; Hurt 1904–1907: II, 34; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 590; Pskov 1890; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 43, 46; Vene TK 126

Helbi2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Helbi’ Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Raakva nulk), 1585 Хилнево, 1652 Лахново, 1781 Лахнова, helbi, u 1790 хелбикова, 1872 Лахново (Хельбики), 1903 Helbi (Raakva kolk), 1904 Hel´bi, Raakva Helbi’, Лахно́во, 1923 Lahnovo.  A1
● Liideti 1977, al 1997 kuulub Säpina küla piiresse. Kindlalt on külast juttu 1652 Petseri kloostri külade loendis. Küla kuulus XVIII saj lõpus (1781–1784) Värska Püha Jüri koguduse alla ning on esmakordselt kaardil kujutatud Venemaa asehalduskorra ajal, kui eksisteeris Petseri maakond (1785–1792). Nime seletust vt ↑Helbi¹. A. Šteingolde arvates on kõik nimekujud soome-ugri päritoluga. Varaseima nimekuju Хилнево päritolu võiks olla sama mis ↑Hilläkeste nimel, vene lähte korral vrd хилый ~ хижа ’vilets, märg vilets ilm, haigus, onn, lobudik’. Лахново nime võib seletada eesti lahn ’latikas’, vn лахон ~ лоскут ’naha-, tekstiiliriba, maatükk, -riba; puhanguline põhjatuul’, лохань ’puust pesunõu’. L. Vaba peab kohanime lähteks isikunime ja märgib, et хно-lõpuga lisa- või hüüdnimed on tuletatud slaavi kanoonilistest nimedest. Kuigi hno-lõpulisi isikunimesid (Лахно) kohtab Vene allikates juba XII saj-st alates, on need vene foneetika jaoks ebatavalise järjendiga. A. Popovi andmeil hõlmab selliste kohanimede tuumikala peamiselt Pihkvamaad. A. Šteingolde peab nime soomeugriliseks, vrd karjala Лахна. Vene nimed võivad tuleneda ka lisanimedest Хилнев, Лахнов. Vrd Helbi1. – AK
Ageeva 1989: 68; Dal’ 1880–1882; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVI, XXX; Ivanov 1841: 237; KN; PGM 1785–1792; Popov 1981: 115–116; Pskov 1885: 70; SeK: 27; Truusmann 1890: 54; Truusmann 1897b: 35; VMS; Värska KR 1780–1794; Wd; ÜAN