[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 366 artiklit, väljastan 100.

aasants aasan|ts g -tsi Saa, -tse Hls(-dsi) Krk pastla külgaas; pastla ristpael siss `aeti kõrvast rihm läbi ja sellest tuĺli siss aasants, teise küĺle pääl oĺli teine aasants, mud́u es seisa [pastel] jalas Saa; `pastla aasants katikus lännu; aasandsist om rihm läbi Hls; `tärkmest kävve aasantse läbi; pastalt paigats senigu aasatnse `vastu piav Krk Vrd aasalts, aasandus, aasats

abar1 abar g -a IisR Vai(n abara) Trm Kod Ksi Trv Ran Puh(-u) TMr Ote San; apaŕ (-r) g abara Võn V(g -u Se, -õ Har) kolmekordne kalavõrk abar on `kolme `kerdane. kahel puol on `arvad `silmäd, `keskel tihid `silmäd Vai; liig`silmadega `võrku kutsutasse meie puol abar; abaral on ka kivid all ja pullud pääl Trm; abar `panti looga `mu̬u̬du vette, siss aena sehest tõogass loodsikut ja müt́t; lääme abarale (abaraga püüdma) Ran; abarude olli purik lännu Puh; apaŕ om kümme `süldä piḱk ja kat́stõist `süldä laǵa Võn; apar - - tõmmatass i̬i̬ kääru‿päle ette `sisse, siss pestäss tsääśtiga vette - - hirmutedass kalaʔ abarõdõ `sisse minemä Har; lat́ika apaŕ Räp; abaride man, sääl omaʔ tohoʔ sälüse kablast läbi Se || võrgunöör teen võrgu abarat Ksi

haer haer g `haera Vas Räp(n haerass) Se; aer g `aere Pst Hls Krk; pl `aerad Hää, `aera Hel hrl pl sahkraud Karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater - - löhemate `aeratega Hää; adra `aerid teritetse, ku na nüris om lännu Pst; adral kait́s aert otsan. tõise `aere olet katik aanu; nüri `aerege ei saa kündä Krk; haŕkadra haer lät́s `kat́ski, `murku‿ui· `haerit arʔ Se Vrd aher3

hagrass agrass Räp/h-/, g `akra Hel Plv(h-) hapukas, tilgastunud piim om `akrase lännu; agrass magu man Hel; mõ̭nikõrd sü̬ü̬ḱ um `säärtse `hakra `maugaʔ Plv; `kastmise `aigo pańnime [leivataginale] kesvä jahu, muido [kui leivajuurele panna], sõ̭ss saa hagrass `väega Räp Vrd abras

hahetama ahet|ama Trm Hel Ran Nõo Kam Kan Har(-amma), -õm(m)õ San Krl Har; hahetam(m)a Vas Se

1. (koidu eel) nõrgalt valendama niipaĺlu joba ahet, et kuhja olliva nätä Ran; nakame `rõivile panema, joba ahetab Nõo; ommukune agu ahetass, õdagune õhetass Kam; ago joba ahetass, tulgõʔ ärʔ üless Kan; ku ahetamma nakass, siss õks nakass `valgõss ka minemä; hommugu `varha piät ahetõn minemä minemä (minema hakkama) Har; hummogu taivass hahetass Se Vrd hahkama1

2. ähmaselt nägema või paistma siĺmä nägu om ka vi̬i̬l, et ma iks oma ette aheta; `kaugeld tuli ahetab läbi pimeduse; rand vi̬i̬l vähä ahet Ran

Vrd ahendama2

3. halli(ka)ks muutuma es ole enämp pruun, `oĺli ahass vai iiruss lännu, ahetama nakanu (juustest) Ran

ahi ahi g ahju (-o), ahu (-o) eP(n ahe) eL(g ah́u, -o), `ahju R; n, g `ahju, -o Vai, ahu San Urv Krl Har Rõu; ahj g aiu, aju, ahja Lei

1. seade, ehitis, milles kütuse põlemisel eraldub soojus pane tuli `ahju, `leiväd on juo `kerkined; `kergita tukkid `ruobaga üless, `liiguta ahi segamini; magu ies ku ahi Lüg; Mis sie ka tieb, kodu `ahju taga `istub IisR; `kilgid, nied on tuvas `ahju vahel Vai; ahi löi nönda `umpseks, kaaruda natuse, siis puud akkavad pölema; kahe `laega ahi (kinnise kerisega reheahi) Khk; ea `veoga ahi, pöleb nii et müriseb Mus; Nii aruline inimene, kas aja oort ahju pεεle (öeld haruldase külalise tuleku puhul) Kaa; Kõige vanemad ahud olid ilma keriseta, kui `kööti, siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd; Lehm kut ahi (suur) Pöi; poisslaps upitati ahu otse `kohta, et levad ep pakata ää mette Muh; ahju suu all sääl `kolde pääl kiededi vanast, sööd `veedi ahjust `kolde Emm; Ahju otsale `panti märjad `kindad ja sukad `kuivama Rei; ahu‿päl kasund (kitsa silmaringiga) Rid; ahi oo tüdind, ajab `kangest `suitsu `sesse Mar; kui ahi süsal oo, siis kraabitakse ahi `puhtaks roobiga Mär; ahe oo kulun Var; vana rehe ahe oli suur, kuus suurt `leiba läks `ahju Mih; mõni `mõisa või ahjutäüs `voŕsta (asi on tühine) Khn; `lahtise keresega ahi, lage ei ond, suits tuli poha tuppa PJg; ahe küdeneb Vän; kas panid tule `ahju Nis; kummiga ahi Juu; vanal rehetubadel ahjud olid mua `sisse `tehtud KuuK; ahi akkab `lõeskama Amb; liiguta `ahju, siis ta põleb `äśti Ann; kui pańdi ahi kińni, siis pańdi kriiskad peale Kad; vommiga ahi; ahi on käre, põöetab leevä ärä; talvel `pańti piärud ahju õtsele, jõõlu piärud `seisid ahju õtse piäl Kod; ku on ka mädad puud, si ti̬i̬b ka nõrga ahju Äks; ahi oĺli ju rehe tuas, ja egä sis ei olnd - - ust i̬i̬s selle ahjul KJn; tuli `tuĺli ahjust `väĺlä linade `sisse ja põles elumaja ja tare kiik (kõik) ärä Vil; keresege ahi om ilma `lõõrede; aage tuld `ahju, tuba om külm; mis sa kurvasted, egä sul mõni mõis maha põlenu ega ahjutäis `oŕste ukka ei ole lännu Krk; ta om `mitmast ahjust `leibä söönu (palju kogenud) Ran; vana `tu̬u̬re puu, ahi mugu `viśsub enne; siä `ahju, `tõmba ahju perä üless, siss palava tuki kõik ärä Nõo; nüid om ää küll ah́o kõrval `maata Võn; me ollime üleväl ahju pääl, sõeme sääl käḱke ja lämmitime Rõn; ta om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San; panõ aho uśs kinni, ahi `miiltüss är Kan; ahu om `oige, leeväʔ ei küdsäʔ äste ärʔ Urv; ku ahu `vaĺmiss sai, siss `vi̬i̬di kaaliʔ [ahju] Har; ahi `pańti kińniʔ ja hüdse˽jäiʔ `ahjo `hõ̭õ̭hkumma; mi˽`peĺksi tu̬u̬d vanna `ahjo, et vaest `kuigi˽pudõnõss Rõu; t́sia jago `vorstõ tet́ti arʔ, sõ̭ss kuivati ah́oh üle, et muido haĺlitõdasõ arʔ; no‿m tubli naańõ ku ahi Vas; Ku leeväʔ ah́ost `vällä `võet́evaʔ, sõss `ahjo tühäst es jätetä, `ahjo visate kas halg vai paaŕ puid; küdseti mito ahjotäüt `leivä, ku ütest ahjotävvest es saaʔ Räp; must siga ahjus tuli ahjus kustunud `sandid puud, ei akka põlemaie - - juo must siga `ahjus Lüg; Must siga `ahju läinu Hää; muss siga ahjon Kod; lastel `käśti tuld teha, isa `vaatas - - et nääh poiss, must siga sul ahjus juba Lai; must tsiga lät́s `ahju Rõu; vesi ahjus häda käes; nutt varuks `Enne ei `mõistand `õiget elu elada, nüid kui vesi `ahjus, isa ole ia, `aita IisR; Poisil võttis ühna vee `ahju Pöi; Lastel oo vesi üht`inge `ahjus, kui kurja sõna nendel `ütled Han; sellel `olla vesi `ahjus old nõnna et Juu; nüid oo vesi ahjun. akab `aelema, ei nähnud `enne ärä tehä Kod; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega helligu, nigu˽midä `ütlet, nii um vesi ahun Rõu || (sünnitamisest; lapsesünnist) tia kus säält maja pere`naine on. no sial lagunes ahi vist `vällä Lüg; meie ahi kukkus tänä `sesse Mar; ahi ära lagunud, akavad katselised `käimä Kod; aho suu nakass `maahha sadama Se

2. (tehnoloogiliseks kuumutamiseks) `terva `poltamise ahi Kuu; kalk ahi, sääl `ahjus on kolm `ahju, `miska `lupja põledetta; sie õli `umbinane ahi, kus `enne `tõrva põledetti Lüg; kala suitsetamise ahi Muh; enne ku tind́did raha `maksid, siis kuivateti neid `ahjudes Trm; savikõdan õlid kivi põletamise ahjud, siis `teśti teliskiva ja pot́tkiva Kod; lubja palutamise jaoss - - `korgõ perve sisen oĺl ahu Har; savikua ahi Se

3. ahju meenutav kivihunnik angerjapüügiks Aŋŋera ahjud`lauti kevade `valmis - - suu `jääti `lahti, aŋŋeras puges `päävaks `ahju, kivi kergitati tasakesi öles ja aŋŋeras `võeti pisikse ahinguga ää Pöi

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har

2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel

3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

1. kurjus, õelus, pahatahtlikkus; pahe, puudus sie on üks suur `alptus sel inimisel, sihib ja `viisub `ennast ja klanib ja lakkub ja `ölbib Lüg; sest `alptusest ta‿p saa änam `lahti Khk; `eadus ikka parem ku `alvus Tõs; mia ei tiiä temä `albust ei temä `äädust kah, katte `kumbagi Nõo; [tal] olõ õi˽`halvust, a olõ õi˽`lahkust kah Vas; `halvuśs tulõ inemisel pääle, lätt kuŕäss är joʔ; tõõnõ `halvusõga elässegi Se

2. kuri, paha tegu või asi, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, -meeldivus sie on `kõrralik inimine - - ei õle `albust kuuld kedägi Lüg; nda `alptuse asi seda visi elada Khk; ta oli alati `vaĺmis teisele `aĺptust tegema Mär; kui näed [kevadel esimesena] `kirju liblika, siis oo õńn alv. toob `alvust ja pahandust Var; mina ei ole kellegille `alvust `rääkind Pee; meie elämä üväss, meil `albuss ei õle; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one Kod; paĺt sõnadege jageleve, `albust ei `ütle Krk; `albuss (iiveldustunne) `olli `süäme pääld ärä lännu; ega es kuule üttegi `albust, kitust sai kasvatamise i̬i̬st Nõo; ilmal om paĺlu `alvuisi Krl; timä teḱk meil paĺlo `halvuist; si̬i̬ mi̬i̬ss om käünü siin, om `halvust tennüʔ (seetõttu kalapüük ei õnnestunud) Se

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi

2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se

3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran

II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut

3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut

4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu

5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se

6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu

III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote

2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo

Vrd alh

hall3 aĺl g aĺli Pär Hää Saa KLõ T V(h-), alli Pär Hää Saa M T

1. malaaria, hall-, külmtõbi aĺl tulnud `piäle, raputand ja murinud MMg; oli parajas̀ti aĺlis; põdes `aĺli Ksi; ka siul aĺl seĺlän, et sa väriset; si̬i̬ alli inimene lännu `ahju; es kuule `latsi allin olevet Krk; inimese ütelnuva et ni̬i̬ olnava Lapimaa vana `tütrigu, kes alliss käenävä Puh; tullu aĺl - - raputanu nii et kõik kondi värisnuva, `õiknu iks `nimme pitti - - kui `vasta ütel, siss `tuĺli `pääle Kam; haĺl - - oĺl tulnu inemise ńaol, sõ̭ss oĺl raputanu˽kõvastõ. inemise pellänüʔ, joosnu˽`haĺli pakku Urv; [inimene] oĺl `viidü rükkä paossihe, haĺl `kõńnuʔ `ümbre rüä ja `hõiknuʔ: Liis, uu, Liis, uu Plv; vanal `aiga haĺl ka käve pääle; `haĺli hirmutõdi mant, võiõti ńeft́iga, `püssä `laśti ja Se; halli sõitma, tantsima halltõbe põdema; (halltõves) värisema sügise mina akkasin `aĺli `sõitma, talve läbi, kevadi `tõusin `inge Pär; päävalu `oĺli `kange, kiik kohad värisest, sõedab `aĺli Vil; väristes, juśt ku `aĺli tańts kunagi Krk; ta sõit ku `haĺli (väriseb); mu esä oĺl ka˽`haĺli `sõitanuʔ, säidse nädälit Har; ihu nakass `haĺli `sõitma (külmavärinatest) Rõu

2. aĺl (halltõbine) soninu iki Krk

Vrd hall|tõbi

hallitus haĺlitu|ss g -sõ Har Rõu Se Lut; aĺlitu|s (-ll-) Mar Kse Tõs Aud Tor Ris Juu Kos JMd JJn Ann Koe IisK Iis Trm Kod Trv, -u|ss TLä Ote Krl, g -se; `allidu|s VNg, g -kse Vai; aĺlit|es g -ese JMd, -se KJn SJn; allits g -e Hls; n, g allitse Krk hallitus `alliduse kile tuleb `piima `piale; `istu `ninda kohe‿t `allidus selass piltl VNg; `allituse kõrd `riide pääl Lüg; allitus, see `võeti [kalja pealt] ära, kui ta väga pailu oli, visati [kali] ära Kse; vamm oo seande aĺlitus `paĺkes Aud; kõik kohad - - seda va aĺlitust täis Juu; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; meie maŕjap̀ud one aĺlituse ärä põdenud (jahukastest) Kod; juuli ja `august om allitse kuu Krk; allituss om leevä `sisse `lännu Nõo; haĺlituss piimä pääl Se Vrd halletus

ammu1 `ammu R(-o) SaLä Hi(-o) L(-o) K; ammu SaId Hi(-o) L(-o) K I eL(-uʔ V)

1. kaua (aega); kaua aja eest, hulk aega tagasi; vanasti sie oli jo `ammu - - sest on jo `ammu`aiga kui läks Kuu; ja `ammu `kannab minu `pääle viha Hlj; `tuona `viimate - - `nüüdised `rahvas `ütleväd `ammu aja iest Lüg; sie mies jo `kuoli `ammo `aiga; `eigä se‿s `nenda `ammu old Vai; kas `ammu lout `valmis sai; ühekora `ammu käis `linnas Ans; see oli juba ammu `ampsest Khk; Luba[s] ikka ammu `pääle `tulla, aga pole ikka tulemas `öhti Pöi; see nimi kadus juab ammu `ampselt ära Pha; see oo `ammu`aega oln juba sii; see oo ammu vanast oln Muh; mo ema `ammu surnd Käi; se pöle väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; leha põle ammu näind, `söövad kala kõik Rid; tääl oli `aigose vemm `ammo sehes Mih; ammu `aega ju, mõni `kolmgünd `aastad surn ju; `kaugelt sugulased oo `metmendast põlvest, ammu, `kaugelt Tõs; `entse `kohta `öetse ammu Aud; nii `sooja ja ilust `õhtad põle `ammu olnd Vän; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud; see ammu meelest ää läind, et pulmale pidin tulema Juu; ükskord `ammu `ammu, ku‿ma nuor olin vel Jür; se on jo `ammu `aega, aga ma määletan seda Tür; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis VMr; `ammu tahan `teile `tulla Iis; vanemad one ammu mulla all Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; akkasime isaga ammu `enne `valged minema Lai; `ammu juba kui Meleskis tehässe pudelid KJn; mea akka ammu, ajalt `säädme; ma ei oole ammu `aiga ääp saanu `kuskil `vällä Krk; väega ammu es ole `küine, kuus säedsekümmend aastat om sellest, kui küünid alustadi Ran; päiv ammu lännu ja kodu ei tule inimese `üitsegi Nõo; tu‿ĺl jo äsä ammuʔ Urv; rońg om jo ammu˽lännüʔ, tüḱk `aigu saa tagasi ku˽lät́s Har; vaśt tu̬u̬ asi om kunage ammuʔ olnu jo; ütskõrd ammuʔ timä mullõ kõnõĺ Räp; tu̬u̬ oĺl ammu maʔ mälehtä‿i mito `aastat sinna `aigo om; `Türgü sõda oĺl ammuʔ Se; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd Lut; ammʔ jo om tuu aaštak (sellest om aastaid) Kra

2. kui ammu siis, ammuks ammu see oli, kui ta käis Lai

3. liiatigi, hoopiski, veel vähem (eelneb eitus); seda enam `keski tämale `alba‿i `tohtind `üelda, ammu vel `alba teha Iis; selle `ti̬i̬gä ei jõõda [hobune] tühjüjä vangert vedädä, ammu vi̬i̬l inimess pial ehk `ku̬u̬rmad Kod; vana `vähkina pitsitäp oma `sõrguga, ammu vi̬i̬l purika suu Puh; obene `eśsup neĺlä jala pääl, `ammu siss vil inimene Nõo; Kanapesäh munaki nakkasõ tikslõmma, ammu sis viil muu Vas

Vrd ammul, ammut

apane apa|ne g -tse sopane, porine; põhjatu Vihmage lääp si̬i̬ ti̬i̬ ninda apatsess, et kudagi ämp läbi ei `pääse; Sääl su̬u̬n om `pallu `laukit ja `irmus apatsit kotusit; Nemä om siit su̬u̬st kige apatsebe kotuse päält üle lännu Krk

hapatus apatu|s Khn Juu Trm Trv, -ss Hel T Krl Lei, -se; hapatu|ss g -sõ V(-śs); (h)abadu|s, -se Kuu(-kse) VNg; appatus Lüg(apa-) Jõh, -dus Vai, g -se; apa|tis hrv Mär, g -tise Vig(g -tsi) Kos, -d- Khk; apates Vig Kos, g -e Juu JMd Pee Koe; apats g -e Tõs PJg Tor Hls Krk, -i Pil; apat́s Hää KJn, h- Kan Räp, g -i; n, g apatse Pst Krk; n apats Vig SJn Hel, h- Plv Vas; g apatse Trv

1. hapendav või hapnev segu a. (eriti naha parkimiseks) odin nahad habaduksest `väljä Kuu; apatuse tõrs, sääl `sõisas neli viis kuud, `suure `luoma nahk kuus kuud; kus `lamba nahad sies õlid, sie õli appatus, tõist `üeldi `rohkemb park; `taula tuli appatuses pidädä, salpiet̀ri `viega `liudetti ja tuha lehelise sies `pieti `pargis Lüg; `kange apadise ais keis kihast `väĺja Khk; ma ei kannata seda apatise `õhka Vig; naha apatses paŕgitase `lamma `nahku Tor; Värmiapatus - - vanaaegne apatus, ku ilma `ki̬i̬tmata värmiti. Kruusi si̬i̬s apendadi kusega Hää; naha apatese tõŕss Juu; naha apatse tetäss ivast, rüä jahu pannass, kaarajahu jah, `su̬u̬la jah; miu esäl olli kait́s apatse `tonni Krk; `panti naha `apnema ja sõ̭ss `võeti apatusest `väĺlä, ku karu `olli `valla; tu apatuss tu̬u̬ kiśk tolle naha kestä `valla Nõo; nahule ka˽tetäss niisa·ma `tahta hapatuss Har b. (leiva)juuretis `leiva, `kiisli abadus VNg; Leib tuless kohe ärä `kasta, apatse peris kõhisep joba Krk; leevä apatus om mõhõl Krl || toit leivajuuretisest (ja ubadest või hernestest – Lut; toit hapendatud rukki- või kaerajahust – SJn Vas Vrd apand, apandis, apandus, apants, hapendis, hapendus, apetes, hapnik, hapu

2. mudane, porine koht; mülgas – M V igävene apatse auk Trv; Ärä sa nüid `ü̬ü̬si küll läbi su̬u̬ mine, si̬i̬ om jo igävene apatse, `sinna sa jäät Krk; `tahraid om nigu apatus Krl; kae˽ku˽vehmalõ lätt, siss om [tee] nigu hapatuss Har Vrd apandik, apants, hapnik

3. sõim a. Üks igävene apatõs, ḱõppu ei viisi Khn; Lehmä apates on ennast vaia otsast `lahti `tõmmanu, võtaks neid apatsi küll Hää; poisikeseapatsid KJn; oh sa vana apatse; ei tää, kus ta apats om lännu; om si̬i̬ kuse apatse küll (voodit märgav laps) Krk b. lobiseja; lõuapoolik Oh saʔ igävene hapatus, mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas Vrd apat, happ2

aplaager `aplaag|er (-oa-, -ua-) g -ri R(seesü -laak̀ris Kuu Lüg) Kse Han Hää hajusalt K, I, -re Mar Tõs Tor Hää Juu Kos JMd M; n, g `aplaagri Nõo San Krl Vas (hrl sg sisekohakäänetes)

1. tööta, teenistuseta; jõudeolek; töövõimetus; (vanadus)puhkus; vallandamine, errusaatmine sie on `rauka nüüd `aplaagris, `kuida nie `süüa `saavata ehk elavata. sie on `aplaagri inimesi VNg; kõht `sõisab `aplaak̀ris (mahajäetud, kasutamata), tühi. tämäl ei õle peremiest, ei `künnetässe ei `külvetässe Lüg; `aplaagris (pankrotis) on sie `turba`tüöstus Vai; juba ta `ammu `aplaagrid pidamas Ris; sie põld `aplaagris koht, sial olid põllud koa. `aplaager on sedasi, kui sul põle `kindlat `sissetulekut, oma vana rasvast elad ilma `tüöta KuuK; nagu `aplaagre soldat́ (teenistuseta) Trv; ega ta tü̬ü̬l ei käi ämp, ta‿m `aplaagrin; temä‿m `aplaagri `pääle `lännu Nõo; ta eläss `aplaagri pääl Krl || vaene, varanduseta mu tetti nii `aplaagris ku midägi jää äs `perrä Vas || hrv logeleja, looder inemine kiś ei taa `ti̬i̬ni seda kutsute `aplaagri San

2. elukoht, korter; peatuskoht, öömaja `Mustlased leid iga suvi `meie `liivaku oma `laagri ~ `aplaagri ülesse IisR; Nende maja põles ää, nad oo sugulaste juures aplaagris Han; sääl majas, kus teie olete `aplaagris Ris; sie jääb `meile `aplaagresse, sie ei lähägi ää Jür; kui olid talus `aplaagris, `laśti `kuśkil nurgas ära elada JJn; ma olin tema juures `aplaagris tänavu omal põle `korterid VJg

hapnik `apni|k San Kan/`h-/, g -ku Pha Kse Var Hää hajusalt K, Kod/-ń-/ Plt KJn Hls Vas/`h-/, -gu Kuu/`h-/ Khk Rei Trv Ran Kam Krl Har/`h-/, -kku IisR, p -kku Lüg Se/h-, -ń-/; p `hapnikku Ote/`a-/ Har Plv; `apne|k, -ko Emm

1. a. hapu aine, ollus `kiissel on `terviselle üvä küll, tämä on juo `apnik ja Lüg; `apnek on se, kes apoks teeb keik Emm; `apniku vesi, lage juustu vesi - - juust oo `väĺla `võetud Var; Suust ais `väĺla aiseb, si̬i̬ on `apnik Hää; lehelesega pidi alati pesema [piimapütte] - - et `apnik `väĺla tuleb Pai; [vaadil] olli `apnikku jõud sehen, aga virut́ selle otsa nõnda ku lähvaten ärä, põhja Hls; ei `kõlba enämb söögiss, löndiss lännu, võtab endäle `apnigu manu Ran; libamagu om `nilbe, sääl perasooliku man, kes sääl `apnikku and Ote; panõ˽`hapnõmma, sis lasõ˽hapada, ti̬i̬ `leibä vai meda taht `hapnikku Har; panõ vai `hapnikku mano - - tada ät́iket - - midägi hapund [värvivedelikule] Plv || (maitselt) hapu sääre kaĺg magu, nigu pu̬u̬ĺ `hapnik magu Plv; ta um jo nii `hapnik kui Vas b. hapatus, hapendav või hapnev segu ma `antsin `luomal `apniku - - pannakse kardulid, jahu ja köst segamini, sie on `apnik Ris; kaera jahu `apnik tehja naha `easte `valgeks Juu; [nahaparkimiseks] `tehti päris segu kui leeva tainas, raputeti kohe pialt ära `apniku `tõrde VMr; naha `hapnik Kan; naha `peśmise `haṕnik ~ hapatuśs Se Vrd hape

2. madal vesine koht; mülgas vahest su̬u̬ sihis on sõuksed `apniku kuhad Hää; kas `apnik `küntud on KJn Vrd hapatus

arg1 arg g ara R(n `arga VNg Vai) eP M uus T Krl, arra Vig Mih Khn Aud PJg Tor uus Har; komp ara- Jõe Kuu VNg Käi, are- LNg Kul Amb Ran

1. arg(lik), kartlik, julgusetu `kaige aramb mies sie jäänd - - `kaige taha `päidi; arg kuer naha `oidab Kuu; `enne oli `ninda arg et `üksi ei mend `väljagi; obuse irmutaja [luristaja]; arad kui kanad Hlj; miks sa nii arg oled, põle taris `karta `ühti Muh; kui nõrgad närvid, sis veri oo arg Tõs; `arga`moodi (aralt) PJg; lammas jääb arrase Tor; arg koer oiab oma püksid Ris; arg nõnna kui jänes Juu; `arga`võitu inimene KuuK; arg kui lind Amb; aga tema oli arg vaim JJn; minä ei õlegi arg ehmätämä; `julge piä toedab, arg au kannab Kod; aral on jänesse nahk põues, süda `saapa siares; läheb areldi, kui arast piast läheb Lai; si̬i̬ om `seande `peĺglik, si̬i̬ om arg Trv; lü̬ü̬b arass, ei `julge; saab irmutada, lääb vi̬i̬l arembass Ran; vahasõ `juusega inemise omma kõ̭iḱ arraʔ Har; ara verega ~ meelega ~ ihuga arg, kartlik `toine on ikke arama verega ku `toine VNg; oli va ara verega mees, löi `kartama Khk; Nii ara ihuga inimene, et kardab `surma Pöi; see nõnna ara meelega, `kartlik Muh; si̬i̬ one `irmus ara veregä, `pelgäb `kõiki Kod | nämäd `olled `oite `arga `nahka, `kartaned näid `hirmuduksi Kuu Vrd aralik, ara|vereline, arga|nahkne, arglane1, arglik, argne

2. (millegi suhtes) tundlik a. (valu, külma, valguse, hapu jne suhtes) hell, õrn, kartlik; valulik silm on `arga ei tohi `päiväle `näitä VNg; `ambad `jääväd arast ja `elläst kui `süöma `pohli ehk appu `asja `liiast Lüg; `Päälä `aigust on keha `ninda arg - - `kardab `külmä Jõh; ta jalad arad, ta vöi paljast `jalga maha `panna Krj; kui `ambad vanad aa, siis nad jεεvad araks, kardab `kölma ja soja ja Emm; `enne olid inimestel `terved `ammad, aga nüid soja kardulatega teevad `ammad araks; lapsel on arad siĺmad, ei tohi `valged näidata, `süńdind lapsele ei näedatud `ilmas `valged; me rukis jäi nii imelikuks araks nende küĺma `öödega Juu; `piäle saana one iho arg, ku jahe maja (tuba), akab külm kõhe Kod; ihu on nõnda arg ~ õrn et ei või mitte näpu otsaga `katsu, siss on valus Vil b. külma, põuda jm kartev (maa) `nõuke suur keeb maa ara põhjaga (liiga märg või põuaga liiga kuiv) Mar; arg moa, kardab `küĺmä, ei kanna kevade oost peal, `pehme, keev moa Juu; va liiva sosś, tema jo kole arg, ei kannatand seda kevadest `kuiva sugugi `välja; meil siin va arg mua - - on ikke külm taĺv, leivast `lahti kohe Kad || kehv, kõlbmatu, viljakandmatu (maa) meil sii nii arg maa, paĺlas rihk Khk; arg maa - - tuul viib `liiva ja ei `kasva seal kohe kedagi VJg

Vrd arge

3. (mõistusest) nõder, rumal; halva mäluga arg ütelts ken rumale aruge. ni̬i̬ om puha arass lännu Krk; miu pääajo om vanass ja arass jäänu; `seandse inimese kottale üteldess ara `pääge inimene, kes ruttu ärä unetess Hel

harja|peal(i)ne millegi ülaosa, harjaosa a. soa arjapealsed (? soa ülemine raamipuu) Plt b. arjapäälitsege `nit́se (sõlmniied) Trv; arjapäälitse `niitsme Hls; `niitsme arjapääline (niite pealmine, sõlmedega osa) Krk c. rangipuude ülaosa – M ennemil `aigil ollive puu rangi ja siss `panti arjapäälise pääle mõni vana kübar või paks rõõvas, et vihm läbi ei `leote `rõõvast `rańgi Pst; rangi arjapääline om `valla lännu, arjapäält om `valla; rangi arjapäälin rihm Krk Vrd hari|pealne d. katuse harjaosa – Lüg Krk Rõn kattusse `piale `panna `arja `malgad, siis tuul ei saa `kiskuda `arja `päälist `lahti Lüg

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

haru1 n, g aru (aro) eP(p aruda Kod) Trv Krk Hel Nõo; n, p aru, p, sisseü `argu, gpl `arge Hls Krk TLä(arg) Kam Rõn(n arg); n, g aru, p arru Kam San Krl(gpl `argõ); har|o (-u), p harr|o (-u) V

1. a. haru, hargnev, eemale-, väljaulatuv osa, ots, esemeosa – eP eL vörgu aŕk, argi arud Jäm; `toose argil o neli aru, törva kandid pölevad arude vahel Mus; Tuul `murdis õumpool öhe aru ää; saalinga arud, kust parduunid üle keivad Pöi; risti arud Muh; vabe arud; unna ark, kaks aru. unna nöör on `vihtis arude vahel; `kumpassi arud; aru tuul (küljelt puhuv tuul) Rid; iga aru ots oo linal üks pupar Kse; aŕksahad, `seoke argi `mu̬u̬di vadnas oo sehes, kaks aru Mih; `johtmõ arud Khn; arus (harali, haralised) sarved Aud; va karuohakas - - üks aru täda oo PJg; `sirkli aru; viie aruga [pudru] mänd; suured arud kahel pu̬u̬l pilvetükil Kod; abe oo katte `argu aet Krk; [kaevu] ling `olli tulba arude vahel; [reha] varrõ ots `aeti katte `argu; katte `argu kõjo om `loojast nii `luudu, et kasvap katte `argu Ran; tu̬u̬ `tõene prilli arg (sang) om serände piḱk, `tõene om lühilke Puh; mul om viie aruga pööriss; lääts om araline, mitu aru om küĺlen Nõo; poŕgen `kaksa maast üless, om `mitma haruga Har; ega `aastaga˽kasuss põdral üt́s sarvõ haro Rõu; i̬i̬h kerä, takah haro, keśkpaigah hiire`keldre = kaśs Vas; katõh haroh ommaʔ mi uiboʔ Se b. tee-, jõeharu Möuke aru säält siis `Mustjala `pääle lihab Pöi; `Pärnu jõel tuleb õege `ulka arusid `sisse Vän; jõgi lähäb `akste aruje, lähäb `lahku Kod; temä läit́s tõist `argu, tõist ti̬i̬d Krk; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu; lännuva `tõene tõist `argu Nõo; nellä tii arrõ pääl tetti tuli San; ti̬i̬ lätt kattõ `harro Se c. haspli, kerilaua tiib `asplitel neli aru kut tuulingu tiivad, nee o jala `külges Krj; Arud ~ aruspuud Hää; kerilaua arud Juu; `aśpli aru õts õli kahe pulgaga `kińni, `võtsid pulga `välja, said [lõnga] tüki pialt ära võtta Trm; lõnga loil o aru Krk; ristil ommaʔ aruʔ pääl, `argõ pääl om lang Krl Vrd arus|puu || kumer põikpuu haspli tiiva otsas – Sa Muh Kse Aud Juu Trv Krl Mo emal olid `söuksed `asvlid mis seina sihes käisid. Kaks pisikest puud olid `risti, arud egas `otsas Pöi; `liikme kohalt `murtakse `asvle aru pooleks, et `lõnga kätte soab peält Juu || ”üks keerd lõnga üle haspli nelja haru = 4 küünart” – Khk d. veskitiib tuule`veski aru Nõo e. hangu, hargi, kahvli, ahingu jne pii, teravik laia arude vahega eina ang Kär; kahvrel oo peä ja arud Vig; ahenga arud Tõs; sõniku kablid, kahe aruga Kei; västri arudel on kisud küĺles Trm; kate aruga konk `olli, konguga `kisti sitt unnikude Puh; lei vigla `sisse ni˽kauõdõ ku˽harrõ oĺl Har; `västrä haro Se f. ankru, lutsuõnge jne haru krabi on nelja aruga `ankur Käi; `ankrul on aru ja lest itsas arul JõeK; `jaakar on kahe aruga Trm; mõni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp g. tangide, pihtide jms käepide kivi tangid kate aruga Ran; tangi haruʔ omma˽vällä˽`paindunuʔ, ei˽saa kokku pit́sitä Har h. nooda tiib lesta noodal `rohkem ei käind kui kaks miest, teene viab teist aru HMd; nuodal on pära ja kaks aru, nied arud on tiivad JõeK; kige vähemb om kümme `süldä [nooda] aru Trv; kriisi aro ja piḱk aro. kümme `süldä om üts aro ja kat́skümmend tõõne Võn i. ohja-, nööriharu `Sõuksed aralised ohjad olid, ega obuse välja pooltse suitse `rõnga `küĺges oli üks aru kinni Pöi; `tõmmas ohja arust Mär; ohja aru tulli tõisspu̬u̬lt obesel `valla Krk; käüdä ohjaharu kińniʔ Har; tsuvvakabla ~ tsuvva haroʔ Se || keere, säie kolme aroga palmek Käi; nöör punuti kahe aruga `enne ärä ja kui tahti tasasemad `saada, siis `pańdi kolmas `piale; plet́id `tehti kolme `keermega ~ aruga Lai; kahe aruga paĺmitsedi ja kolme aruga ka Plt; katõ haruga nü̬ü̬r Har

2. a. jalg, säär, reis; ka halv jalgevahe suurte `pitkade arudega mees Ans; Laes oli `joonud `pεεga rattaga obuse arude vahele `söitand Khk; ää aag ome arusid nii laiale; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; se ühnä arodesse kasond, kere põle kedägi Mar; seesab, arud laiale PJg; arudest soadik läks vee sisse Juu; aa aru `endel `lõhki jah, kisu `kintse vahe `lõhki Krk; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukap takast, rõ̭õ̭m kisup `rõiva `kaala, arm aab aru `laḱka (suguelu) Nõo; lät́s arõst saandõ vette Krl Vrd hark1 b. püksisäär Püksi aru kärises katti Kaa; `lühkeste harrõga püksiʔ Kan; püksiʔ omma arõ vahilt `kat́ski Krl; kaadsa haroʔ Se

3. van rukkilade vanast `pańti rüä haru˽mahaʔ, `ku̬u̬tõga˽`lü̬ü̬di pääle. `valgõni oĺl viiś kuuś harru rüḱi `pessäʔ; kat́s harru `pańti maha, nu `peśti välläʔ ja `pańti tõsõʔ kat́s jälleʔ Har

4. piltl eri suund jutt läks `metmesse arosse Mar; Oleme Miilige ütte argu (ühevanused) Trv; muretsemine om `mitmed `argu Hls; anna `taeva äit́, et te mitte tõine tõist `argu ei lää, et te ütel meelel eläde Krk; me oleme lännu egäüits esi `argu: üits `emmä, tõne `essä Kam; oĺlimõ kül üteh a etikui ar lät́sime `harro (lahku) Se | irost ja arost (kõikjalt, igalt poolt) koŕat kokko Se Vrd ara1

hassakude sassi lang om lännu `vat́su - - om assakude lännu Rõn

asutama asuta|ma R eP(aso- LNg Mar Ris; asodama Emm) Trv Hls Ran Puh Nõo Ote Vas, -mma Har; asu|teme Krk, -tõme San, -tõmõ Krl; asotamma Kan Plv Räp

1. rajama, looma, millelegi alust panema senest one `ulka tied `aiga kui keriku asudeti VNg; asutab omale `pöldu Khk; akati kooli asutama Noa; ühö koha võib pojale asotada Mar; tämidi asutadu `suurna pääl `veike sadam Hää; pidid suure ühisuse asutama Juu; ja jäid nied kohad `seia asutamata kuńni täna päävani HJn; minu isa `tiadis ikke kui seda küla sin asuteti Kad; mõni oo asutanud ilosa aia Kod; temä asudet ei oole si̬i̬ maai·lm om jumalest lu̬u̬d Krk; koiss taa uus ku̬u̬ĺ asutõdõss Krl

2. (kuskil) end sisse seadma, (kuhugi) elama asuma sie nägüb hakkama `sinne asutama `endast Kuu; nie vast asutavadki nüid `seia elama Vai; ta asutas `sinna elama Rei; tää lähäb alles `sõnna, see asotamese `aasta Mar; ta asutab ennast uue koha peal Ris; asutab `meile ennast Iis; te ollide asuteje inimese, ja si̬i̬ olli teil õnness juhadet si̬i̬ raha Krk; tol kõrral talupoead asutiva, olliva `vaesed Ran

3. ettevalmistusi tegema, valmistuma asutan ikke menemaie, aga ei saa viel `mendust Lüg; koer asutab magama minema Khk; `ti̬i̬le asutama KJn; `englane asutap sõda Trv; es ole vi̬i̬l `vihtme akanu, asut́s alle Krk; mes sa nii kavva asutat et minema ei saa Puh; asutap `asja i̬i̬n tõist takka, aga aid jääb iks tegemädä Nõo; sääl ta arbeldas iks ja asutas minema Ote

4. korraldama, askeldama põle seal kedägi kes tεttä asotab, inimesi põle seal sees Mar; sia lubasid `minnä matussid asutama Vil; ei oole vi̬i̬l `rõõviss `panden, asutess alle, aa maja `asju Krk; läits `uibu`aida ja asut sääl nii kibedade Nõo; `naakõ ärʔ asotanna eläjidega Kan

5. algama, alustama, algust tegema asutasid katust Kos; kaŋŋast asutama VJg; meil om nii är lännu, kes kakelust asutive Krk; näʔ asuti jo minev`aastõ taa `härbäĺli üless Har

6. soetama, sigitama palav asutab `täida; `valged liblikad oo paha tegijad, asutavad `ussa; nad põle mette seda imu minu sisse asutan Muh; vanas kuus `tehtud luud asutab `kirpa Ris

hatt2 att g ata Kuu(h- van) I hajusalt KLõ eL(h- V); at́t g at́i San, ati Krk; n ata Pst, at́a Aud San

1. emane (koer) at́a oo ikke emase koera nimi Aud; ka si̬i̬ om esane või ata Pst; ega pini `pistä ei saaʔ ku hatt `handa ei nõstaʔ Urv; essäne pini oĺl pini ja immäne pini oĺl hatt Har; pini hatt Rõu; hatt aelõss pinel; kui piniʔ `ümbre hata kääväʔ (viinamaiastest meestest); hatt pini; üt́s hattkut́sik, kolm pinikut́sikõt Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilgusõʔ = kolgitsagaʔ linnu kolgõtass Lut

2. liiderlik naine, hoor; armuke; lapsega tüdruk o ni̬i̬d (tüdrukud) ühed atad küll Kod; tu̬u̬ vana att, elu aig `litsi löönu Ran; vanast iks üteldi latsega `tüt́rige atass. tu `tüt́rik om jälle atass lännu Kam; Vana iǵävene `tütrugu hatt, eǵä `ü̬ü̬se `tõmbas `poissõga Urv; um säänä nastõraass ka kiä hata ammatit pidä Rõu; vana hata sai `hindälle, taa mõ̭ni nainõ Plv; hatt um aunimi, lit́s um liignimi, a huur um uma nimi Vas; Hata häbü, pini igä (lapsega tüdrukust) Räp; hata suku naane (kergelt ja valudeta sünnitav naine) Se || sõim – Kuu I eL vana hutt, vana hatt, mine koo, keri sesist `langa, ärä tule `riidlema van Kuu; oh sa vana att küll Ksi; kuradi att Pst; att pia lõvvaʔ, üteldess, nii ku pahanu oldass. `tütrekku üteldess iks atass San

Vrd hata|rõibe, hata|tükk, hatik, hutt

3. pealtükkiv inimene; keelekandja tõõsõl olõ õiʔ häṕü, kõõ tsuśk umma ninna õgalõ poolõ, tuu om `nilbõ hatt; ka koh om `valgõ hatt, katõ `vaihhõl käüse, ütele keelega ja tõõsõlõ Se || lobisev, kiitlev, lubadusi andev mees taa ei olõ miiś, ta om mihe hatt. lupa külh, aga ta ei täüdäʔ Har; a mi̬i̬śs om hatt – mis timä `krõ̭lle aase, kõ̭õ tõist tsusk. tä väega sääne `petjä ja `kitjä sääne om Se

ebe ebe g -me R Mär Vig Kse Var Tõs Tor Saa hajusalt KPõ, I Plt KJn TLä Kan; pl ebemed PJg SJn, -mmed Lüg; n, g ebe Vai; ebem g -e Lüg Ris Hls; hepeḿ g hebemä Urv; hepem, pl hebemeʔ Rõu; eben g -e Hls Hel; pl ebened Saa

1. midagi väikest või õhukest a. peenike puru, praht; peenike karv, lõng, kiud; kübe, helves, ude, laastuke, killuke linad liu `laśkijalle, ebemed eest vedajalle, `tutrad takka `tõukajalle Hlj; `Neljä, `viietõist `aastaselt tulevad esimesed ebemmed `poisile mokka `päälä Lüg; `Irmus kuhe, kus `tuulades on `paksu tomu ja ebemeid IisR; tuleebemed oo `valged ja `kerged Tor; `kanga ebemed on sui `liiga ea varvaste vahel `panna; ebem poeob `kanga `teĺlide `alla; ku paned kadaka oks tules, siis ebem linnub piima patta Ris; `enne `jõulu põld mitte [lume] ebet tuld Juu; `juuksed on nii ebemes (laiali, kohevil) JJn; taku ebemed (peened takud) Koe; linad mis takused siis nied on nagu ebemed, ega neist iad `lõnga sua; puust tuleb nõnna [lume] ebemeid maha. ebemes lund vahest teene pää saeab VMr; ebemed (õhukesed tohulibled) Trm; `juuksed tulid kaks kõrd maha. nii paĺjas pia, et mite üks ebe ei õllud Kod; kui lumi uidendab `tulla nat́ikene siis `ööldasse, ebemed tulevad Plt; [linakülvi algul külvaja] `viskab kolm `korda `käega üle õla ja `ütleb selle juures: ebemed (takud), tudrad, näĺgeenäd; raua ebemed (raualaastukesed sepikojas) KJn; udu`suĺgede `kohta üeldasse ebemed hrv SJn; siiä om maha pudenu ebemit, kasusit, ristikaena lehe ebemit; pudsu ebemit om maha lännu [kangastelgede alla kudumisel] Ran; õre abe kui üit́s ebe Puh; Pudsu sulõ˽naa˽`lindlõsõ, no om hebemiid kõ̭iḱ ilm täüś Urv; Võta˽naa˽linahebeme˽maast üless Rõu b. õhuke kord, kirme; õhuke või läbipaistev asi; kulunud riie kas seda `kuue ebet `maksa `kanda VNg; `riie nagu ebe juo, `killendab `vaide, jääb `arvast, juo `lõimed ja kued `tunnevad Lüg; [linnariie] nigu üks ebe - - mis see peäb töö `juures; piimäl ~ leemel oo õhoke apo ebe peäl Vig; `rõiva õreda kui ebeme Puh

Vrd ebu2, edemed, ibe, höbe

2. hrl pl ehted; naisterahva (õhukesed) paremad riided kui sät́tib `ennast `uhkest `riide, siis `üeĺdi, nüüd on oma ebemed keik `ümber pand Hlj; küll tämäl one neid `riide ebemi vähä, ei mul ebemist `puudu ole VNg; ei tää, kas [naine] lähäb `pulma või, `jusku `mustlase obene särab ebemetes - - pane üks ebe `küĺgi ja on asi tahe Saa; aiva eputab nagu komet́ oma ebemete ja vattidega Kad; oh sa pime, neil on nii toredad ebemed `kaelas, `pit́sis, `laaris ja `tortis. no on `endalle ebemid `ümmer ajand SJn; mul om `endä ilbu, mia tõese ebemidega`uhkust ei aa Nõo

edimane edimane Jõh Trv; edimä|ne g -tse Hel T V(-dse); ed́äman Lei

1. (järjestuses) esimene sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Edimäne laits om enämbiste iks säändse virrin Hel; edimäne kui `niitmä nakati, `olli iki pü̬ü̬rkaar; jaanipäevän visatass edimäne kivi vette, küĺm kivi ja jakap̀äevän tõene kivi; edimätsel aeal (algul) ku‿t́a `võeti [kroonusse], `oĺli kolm `aastat Poolamaal Ran; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om `i̬i̬steli; tu̬u̬ edimätse naese laits t‿`oĺli konagi nigu põletu; edimätse `amba om piimä `amba; ega mina edimäne es ole, tõese `olli enne minu joba sääl Nõo; poiss jäi `istma edimäiste `klassi; edimätse `saapa sai mina leeripäeväss; edimäne nimi ja väärnimi Kam; maʔ oĺli káts`kümness edimäne; edimätsele tandsutajalõ ańd pruut́ `andõʔ Rõu; üteĺ kui edimäne kaupmiis `vasta tulõ jaʔ, [siis] toolõ är müvväʔ, selleperäst, et edimäist kaupmiist ei kästäʔ `palvõʔ Vas; edimädse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; maad́saʔ mi˽makõt. `täämbä `saimõ edimäst `kõrda uudset; Rüä küĺv alośt sõ̭ss ku süǵüse lät́sivä edimätseʔ küĺvi kurõʔ Räp; perämäne sai edimätsest; kuu om edimätse veerändiku pääl; edimäist `vu̬u̬ri tuĺli `küllä Se

2. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene lehm lännu [müümisel] edimät̀si `sorti Nõo; tano om edimäne ihokatsõʔ Kan; ma‿ĺli ega päivi edimäne kardoka `võtja Vas; imä piät õ̭ks edimäne ollõm, edimäne nuumeŕ [esikohal]; edimäne mi̬i̬ss om küläh vana Vaśso; tu om edimäne ru̬u̬h́, et karaśsinna juvvass Se; mu linaʔ är lät́siʔ edimäist kätt Lut

3. eesmine, eespoolne edimätse `amba om naaru`amba; kuĺu edimäne ots om muiduki suline Nõo; s‿`pańti meid edimätse `penki [istuma] TMr; edimädseʔ `hamba ali ede`hambaʔ Lut

4. esimene kord edimäne om mul paĺlaste `jalguga olla Nõo

Vrd edimene, edumaine

eerak eera|k g -ku, -ki Hls; (j)eerak Krl kallas, viiadakas (koht reeteel) ti̬i̬ om eerakus ~ eerakis lännu; libeve [tee] ku nõĺg, [regi] kuri om eerakus `ju̬u̬skme Hls Vrd eeräss, jõõrak

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

1. ehitamine, ehitustöö `mitmede majad `jäivad kesi ehitusele Vai; Noores `põlves oli tuletõrje mees, pärast käis ehituste peal (ehitustööl) Pöi; ja siis oli `kangõ laeva ehitus Khn; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; seal ehitakse uut tuba, on uue maja ehitus Juu; kui vesi uhub liiva ära, jäävad pisikesed kruusa kivid - - kõige parem ehituse `juure lubja teha Sim; maja ehitus ei õle müt́si keŕgitus Kod; `raute ehitus; akkasin - - ehituste jures tü̬ü̬s `käimä Lai; ehitus käemän Trv; ehitusege om paĺlu raha är lännu; siss pannass põrmatu ala ja siss akap [veski] päävärgi ehitus Krk; kivid lahuti - - `veeti ehituse jaoss Ran; põllukivvi pruugitass ehituiste man Kan; sa võt́i ka ihitüse ette Har

2. ehitis, ehitatav või ehitatud hoone Siis kui vanad `krahvi`aigased ehitused õlivad, siis läks kolm `kuarma [vilja] `kõrraga üläs `parsile Jõh; see (Kaarma kirik) on vana kooti ehitus Kär; kirikutel ja suurematel ehitustel piab palgid `alla `pandama `risti, enne ku kivid [pannakse] Var; Männa- ja kuusepaĺgidel raiutaks pińt maha - - ku ehetuse `sisse `pantaks Hää; mõni (maja) oli küll uuem ehitus Amb; suured teĺliskivi ehitused Kod; `praegane koolimaja on minu `aegne ehitus Äks; on neil taludel ehituisi küll, suured lobotid Plt; sääl om kiḱk puha uus ehituss, `u̬u̬ne puha uuvve Krk; ja ehitüse kah viĺetsäkese Kam; `niiki `väikoʔ ehitüseʔ omaʔ oma `käega tettü Räp

3. võrgu püügikorda panek paelad `alla ja `peale, see on võrgu ehitus Rid; ahunavõrgul olliva paari tollilise siĺmä, tõist `mu̬u̬du ehituss. säiliss `aeti `siĺmist läbi; enne ehitust kasteti [võrk] värmi `siśse, et siss kala ei näe Ran

4. ehtimine; ilustus, kaunistus küll sel oli `ehtei `ümber. küll sie one ehidukses VNg; loro `sielik `selgä, `elmidega jakk - - sie õli tämä `pruudi `põlve ehitus Lüg; illoś ehitüss pääl [ehetest] Se

5. (üles)ehitus, konstruktsioon paat mis edasi ei lähe ja `laene `otsas `räpsib on nisuke vilets `paadi ehitus Jõe; `Rõugud tegivad rie `põhja ja rie ehituse tugevamast IisR; ollandi tuule `veski on teise ehitusega [kui tuulik] Mus; suur tugeva ehitusega mees oli Emm; ju näd (kihlaste laevad) `seokse tugeva ehitusega olid, et kiviladu `väĺla `kantsid Tõs; `kõrge ehitusega (suurt kasvu, pikk) Aud

helendama elendama RId(-mma) Mär Var Tor Kos JMd Koe VMr/ee-/ Kad IPõ, -ämä Kuu(h-) Kod KJn hv Puh Nõo, -ämmä Kuu Vai, -tem(e) Krk; elende- Pst heledana paistma või särama; läikima; punetama, õhetama [kadrisandid] maailma `uhked kaik, helendid `jusku `mustlase hobused; nahk helendäb läbi [hõredast riidest]; ei ole old `miŋŋisugust tuld ku vana lahu lebä kand oli elendänd siel Kuu; oli prisk ja paks inimine `ninda et elendas VNg; aken elendab `vasta `päikest JMd; kääd eelendasid [paistetusest] VMr; ües koas on pikad [kartuli] `pialsed, teses koas on elendavad `valged kivid; pea nahk elendab kohe nagu pleḱk, `juukse `karva ei õle Kad; süed elendavad ahjus Trm; pääv one pilve siden, selleperäss tämä ei elenda; nüid ehä elendäb. paessab punane puie vahelt Kod; tähed elendäväd, küĺm ü̬ü̬ KJn; `paisten nindagu elentess, nahk silevess lännu (paistetanud liikmest); [põrsal] akaśs liha pääl elenteme, ku os ollu paistedet; [loomadel] silmä elentiv ja nuki joosiv vett, süvvä es saa Krk Vrd heletämä, helisema, helitama, ellendama

elev elev(e) Krk; ellev transl elevess Hel
1. hõõguv, tulipunane väit́s olli tule sehen elevess lännu Krk; siss tegi temä `endel raud `kinda kätte, sepikuan `aie ni̬i̬ `kinda kuumass vai elevess Hel
2. kõrge ja kõlavKui tühjä juttu aetes, üteldes, nüid valetes kiriku kellä. Midä suuremb jutt, seda elevemb kell Hel
3. terav, läbilõikav `kange küĺm ja elev tuul, `küündlepäävä aig `talve Krk
Vrd hele
4. tuule võimuses olev tuba om tuult täüs ku tuule eleve kunagi. ninda küĺm ku tuule eleve Krk

hell1 ell Võn, g ella spor L K I M, ellä Mar Kod Krk TLä, `ella, -ä R(h- Kuu); eĺl ?Juu, g elli Han, elle San; heĺl Har, g heĺlä (-ll-) Rõu Vas Se; komp elle- Han Ran; eld g ellä Trv
1. füüsiliselt tundlik a. külma- või valukartlik; valulik [toobri kandmine] jätt ola`päälise `helläks Kuu; kõik kõhad on `ellad ja `aiged. ei `kannata `kääga `katsuda Lüg; `ammad nii `kangeste elläd siis kui sa oled apod söönd Mar; kui paĺlu käind, siis jalad ellad Juu; sa `liiga ell `küĺma `kartma HJn; mu keha on ell ja `aige kõik VJg; obesel kaal ell, ei võta enäm `ranga `kaala; nu̬u̬r nahk oo ell ja valus. ei sua vikatid ei rehä võtta kätte Kod; kui [külm] paĺju põrutab, siis on mäda mekk juures - - `kartul on ell Lai; obene om ell, temä mitti piidsa`lü̬ü̬ki ei kannate; `amba elläss lännu, `peĺgäv `küĺmä Krk; käe om `rõiva`mõskmise `perrä elläss jäänuva; `amba igeme olliva nii ellä et, ädäld vaevald sai `süvvä Nõo; iho om ell, ei kannata `küĺmä Võn Vrd ella3 b. vähe vastupidav, purunev mehed on jüst nagu ell kana muna Juu
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud ell inimine kie sittast `asjast vihastub Lüg; üks ell inimene tohi tεtä `keegi puudutada Mar; ta on nii ell, et `talle ei tohi midagi `öölda Lai; ell lait́s om ärä ellidet Krk; ku latse `väegä ärä oedass, siss nä jäevä elläss Nõo; taa om `väega heĺl, alasi omma˽tel silmä˽vett täüs, ku˽medägi `ütlät Har
Vrd hellik, hellikäne, helläne
3. õrn, lahke; hoolitsev `ninda ell `lapsega Hlj; Isa kardetse änam kui ema, ema oo ellem Han; tal on küll ell südä nõnda‿t kohe tuleb ale mi̬i̬l `pääle Vil; näʔ ommaʔ `hińdä vahel `väega heĺläʔ Rõu Vrd ella3
4. s ?hellitatu esimäne [laps] emä hell, `keskmäne koera kell, viimäne viisopaal Kod

elukene1 dem < elu
1. elu, elamine Sai kudagi sie eluke elatud Jür; Ui-eluke, mis sellel viga eläde, puusüämen eläb ja viĺlasisu sü̬ü̬b Hls; mes `sinna parata, kui si̬i̬ eluke nii om `lännu Nõo; hińgäśs nädäli säńgüh, siss lät́s vi̬i̬l elokõnõ `vällä Vas; no täl oĺl küll elokõnõ - - `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu (endisega võrreldes); võih om tühi elokõnõ, väega `puudusõlinõ Se
2. elumaja; eluruum esi `hindäl um ka ta elokõnõ ärä lagunuʔ Plv; elokõnõ oĺl `väega must Vas; väiku elokõnõ Se

ema|leht idulehele järgnev leht (taimel) Sis võis kapstid ki̬i̬tä, kui emälehest joba läbi lännu, kui lehe joba laokile lähvä San; kapstass om jo imä lihil; Edemine liht́ om katõharuga, tu̬u̬ ei olõ˽viil imäliht́. Kapstass om joʔ imälehen, ku˽tõsõn lehen om Har; ku [taim] `si̬i̬mnest kasuss, sõ̭ss kõ̭gõ inne tulõ loomaleht́, ja sõ̭ss tulõ imäleht́; mu˽kuŕgi ummaʔ imälehehn Rõu

ennembide ennembide T, i- Kam spor V; ińnebidõ Se
1. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini `maaline võt́t `rohkemb `aiga [kitkumisel], püśt lina läits ennembide Ran; kui ain ennembide ärä tetäss, siis saab mitu ädälät; oless ma ennembide lännu, ta‿less ennembide ärä koolu; tule ennembide, me‿sä ajast viidät Nõo; või ennembide tagasi tulla Ote; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu, astu eśs saat innembide Urv
2. teat aeg tagasi, ennemalt ennembide kui mia [olin] nooremb, `olli siin paĺlu kala Puh; nüid kõrvust ei kuule, silmist ei näe, kas ma ennembide serände olli Nõo; tiä oĺl ka innembide `Tartoh elänüʔ Plv; ińnebidõ käve õks sakaʔ (sa ka) sagõhõppa mi puul Se
3. vanasti ennembide es ole ülesõgla jahu tettu Puh; nigu ennembide oĺliva `mihklipääväst rihe˽`pestüvä ja kuiv vili aad́an Võn; ennembide olliva kabel`päitse Ote
Vrd ennemidi
4. pigem(ini); meelsamini kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat; udsuga näeb ennembide - - aga sond om nigu paks suits Nõo

essu|tee eksitee mea olli eśsu ti̬i̬d lännu, võõrast ti̬i̬d [metsas] Krk

igävess igävess Puh Nõo Rõn Har Plv Vas, iǵ- Ran
1. igavesti, jäädavalt temä om igävess ooraelu `sisse `lännu Nõo; lat́s `jäie igävess mättä ala; maailm sais igävess Har; et misperäst sa minno ärä möit, nüüd olõ ma sust igävess `kaonuʔ Vas Vrd igäväss
2. aeglaselt taa kasuss nii igävess Har Vrd igäväde
3. täiesti, sootuks; väga iǵävess ärä kakenu ja lagunu [riided] Ran; [oli] lastel tuli tettu laada saena kõrvale, mia viisi vi̬i̬ ja kistuti igävess igäveste ~ igävess igävess ärä Puh; serände igävess naĺlak inimene; igävess vigurit täis, serände koomuskine inimene; ta läits igävess `kaugele Nõo; [sitsirätt] igävess ärä `körtsenu Rõn Vrd igavesti

ihu1 ihu üld (iho; eho Mar Se; jiho Lut) (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. keha, -ehitus; ant hing a. keha, kere Las nie `karklevad kel ihu `elpu täüs ja kere `kerge Kuu; `aigus lüöb ihu Lüg; männi kasudest `tehti patti - - keige ihuga (üleni) vöis ka `sisse `menna; naiste kasugad [on] ihu `moodi änam kut meestel Jäm; see on nii `peenise kebja ihuga Khk; Kui ing akkas ihust ää minema siis `pöörti inimene seliti; ihu on `aige, väriseb `ühte `jooni Krj; Ajas vanal ihu imelikuks (tekitas vanamehes sugutungi) Pöi; surm `öetse ikka lisemal olavad kut säŕk ihu peal; ma tahaksi `sooja ihu `soaja (sugutungi rahuldada) Muh; ihu nii `raske kõik kohad nii väsind Mar; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab (öeld peksust) Mih; üle ihu käis kohe jume Sim; kuuled õnnetuse `aśja - - siis nagu ihuss käib läbi Kod; üle ihu kõik valutab, kõik ihu on äda täis Ksi; korbi ihuga obone KJn; temä oid oma ihu - - temä ei taha oma ihu vaevade mitte, ta ku ojoss tü̬ü̬ man; ku värin üle ihu lääp, siss surm `mõ̭õ̭tvet avva aset; miul käis ihust luiest värin läbi; ma magasi väsümise ihu si̬i̬st `vällä nüid Krk; kaku sõna`jalgu ja mässi `ümbre ihu [kui ristluud valutavad] Ran; kae `jalgu sehen ei ole nii paĺlu `võimu, et ihu üless tu̬u̬b; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl; vanainimese `ütlivä, ku näil jäi vü̬ü̬ `vü̬ü̬le `keitmädä, et ihu om nigu `valla; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kõ̭iḱ temä ihuvoŕm ja nägu, kõ̭iḱ `oĺli nii iluss; `põrsa `süńduva kõ̭ik `paĺla ihudega, es ole `karvu säĺlän Nõo; nätäl `aigu vi̬i̬l tu `erne supi imu `tuĺli ihu `siśse Kam; poisi `vaht́va varikusta, kośjamehe kuusikusta, kas om ihule iluse rhvl San; iho om ni rammõtu ja väsünüʔ Kan; ta om laja ihugõ – laja sälläge, laja tuharõʔ, lajaʔ `nimmeʔ; `hinde ihu, tõsõ hilbuʔ Krl; lihm pańd uma ihu `rõuku Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst; Uma hamõʔ um õ̭ks umalõ ihulõ kõ̭gõ lähemb Rõu; vanast tet́ti kõ̭iḱ käśsiga `rohkõp - - kõ̭iḱ tet́ti uma ihogaʔ (ihurammuga); ülevält oĺl särk iho pite; taa hamõh om läḿmi ja ihho ligi Plv; taa `kuldo sullõ nigu kamśs ihho pit́i (parastavalt); anna˽`tallõ ihho pite (anna peksa); piḱä ihoga mi̬i̬śs kui rügä olõ konn; suuŕ iho ku hobõsõl; eho saĺli‿iʔ, rinnaʔ saĺli‿iʔ [suitsu] Se b. fig (väidet tugevdavalt) Täna sai pääva otsa loogu veetud (võetud), nõnda et ihu-ing armas sehes Kaa; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; Tuul leikab ju ihust-ingest läbi; ära minegi Jür; kisendä kas ińg ihoss jäägu Kod; oless ma ihust eńgest (üldse) `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; lät́t `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält; oh sa eho-hingekene, oh sa `taiva tuvikene (sandi tänu) Se; ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t), ihust (ja) hingest jne kõigest väest, innukalt; täielikult Mes sa siel nii ihust `hingest tied, ei ole `aiga `süömägi `tulla Kuu; tien ihu ja `eŋŋe puold tüöd Lüg; Ma joosi küll otse ihust iŋŋest Kaa; `püiab ihu hinge `vasta Rei; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tegi kõegest ihust ja ingest tööd Kos; Ihu ingega oiab kinni (kadedast inimesest) Trm; kisendäb kõhe iho ingegä; minä saen `vandu iho inge pualess Kod; ma avitess kige ihu ja hingega tedä; ihuld engeld püünäb tüdrukut Trv; sellel ma os lännu ihul engel Krk; ihust ja eńgest oless `tahtnu Ran; küll om suur tuul, puu ka kõ̭ik värisevä kõigest ihust ja eńgest Nõo; teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihuhingegaʔ Har c. sõim `saatana ihu eng Hää; Kuradi iho Võn; oh sa kuradi `saadani iho hing Plv; Oh saʔ igäväne nuheldava iho (oh sa mait) Vas; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
2. keha välispind, nahk; nahaalune lihaosa Kävin `ehtul `saunas, sai `jälle ihu `puhtaks Kuu; `õrnas ja paha ihu, kärn ja kõik akkab `mulle `külge Lüg; vedel liha ehk vedel ihu Jõh; nii `valge ihuga inimine Ans; `veise ihu nii märg Khk; rons on latika `moodi, `koltse ihuga Vll; `Vassil võttis vana `pinsaki, aga teised läksid - - ihu väel (palja ülakehaga); `varsti võib ihu `väele tõmmata [sooja ilmaga] Muh; soe särk oo ikka ea õdos `panna iho `peale Kul; roosi `aigus seesab ihuga ühe`tassa Kse; Särk sihes ~ all, ihu pial = küünal Han; [pärast pesu] `lamba ihu läks laarise ja; nahk ja ihu `õhkab, kui määritse õliga Tõs; nii kaltsased `riided, et paljas ihu paistab Ris; ihu kipitab ja kiheleb Kei; [põlevast majast] mees sai ingega `väĺla, aga ihu oli põlend Ann; (elitingil( siis `aitab viel kui tule `rauda `raiuda, nii et sädemed läksid rinna piale kohe ihu piale VMr; nõel `torkas ihusse Iis; ihu `järsku kuevab ja kadub ärä Kod; inimesel on ihu, loomal `üeldasse iki liha Ksi; käsa `puhtaks ei saa, nigu ihu `sisse läheb [mustus] Plt; suur ihu seĺlas, reśsib `jalgel ka `pääle Vil; sigu om ka `pehme lõdva ihuge Krk; küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan; kui ta kõvaste sü̬ü̬p, tulep ihu ka `säĺgä Ran; kae minul läits sääl joba likess ihu minekiga Puh; kõ̭ik ta puusa ja ihu värisi säĺlän, ku‿ta `kõńse, ta‿lli nii liha täis; noorel kuul ei massa `sanna minnä, ihu nakap `süitmä; mõni ti̬i̬b tü̬ü̬d, nigu igi joosep ihu `mü̬ü̬dä maha; täl ei ole `õiget rõevastegi säĺlän, tüḱk ihu, tõene `ilpu Nõo; pahepäädi – ligi ihud tu̬u̬ pu̬u̬ĺ Kam; nu̬u̬ kriim`pääga [lamba] nu̬u̬ läävä edesi ja, `piävä ihu kah Rõn; meil umma˽ni `hirmsa kiholasõʔ, kõ̭iḱ ihu um ar˽pant Rõu; Täl rassõ iho (liiga paks), jõvva‿i inämb tü̬ü̬d tetä Räp; iho libisess säläh nigu haava leht́, kui midä `hirmut; kõhnal mehel olõ‿i mänestki ihho; virgal hobõsõl jala˽hanguh, laisal iho säläh Se
3. (keha sisemus) a. kõht keik aas [loom] ihuse, mis sa tale ede `antsid Khk; joo see ölut veel ihuse Vll; See piim juba ihus Pöi; Sie suutäüs `viina läks `terven ihus(s)õ Khn; ammut́ `hindäl iho täüś Kan; pasandõss nii et ti̬i̬ takan – vana ihu iks päsess (kõht lahti) Krl; t́sia laŕbeva nii uma iho täüs Plv b. emakas, üsk kas piap siis mi̬i̬s olema `armsamb ku mul ihust `süńdenu laits Puh; niipaĺlo oĺli˽`põrsa rammuh seeh, et maha as iḿmise ihost `vällä tulõma Vas; nigu latsõ `aigu, sis tulõva `sääntse kińnitüse, ku eho tulõ `vällä Se c. soolikas; pärasool iho käüse `vällä – tu perss-soolik tulõ `vällä takast; nakaśs iho `vällä `käümä - - `naate kala`kliime `sü̬ü̬tmä. vanarahvaśs arstõva – käänete `katla kummalõ - - ja `persega sinnä pääle `istma. [või] ägeĺ jäl põha poolõ `kaartõ ala, ossõga ala, siss ägli pääle `istma Se; jiho tulõ `ussõ, kiä lätt tuulõ `pääle sitalõ Lut
4. koorealune sisuosa; viljaliha; niin, mähk lepp on nii punase ihuga Khk; [kase] ihoga parandasse `katkised aabad `terbeks Mar; viinapunased kartulid [olid] kollase ihuga JJn; kesä (kartulisort) om päält `valge, kõllatse ihudege Hls; seene ihu [jääb järele] ku jala alt ärä võtat; miu arust si̬i̬ õun om lahepe ihuge. piŕn om tehepe ihuge; su̬u̬ kuuse om lülütse ja kõva ihuge; [puu] sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; oodenvaldi om - - `sińkjä koorega ja kõllatse ihuga Ran; aga suurdel [õuntel] om südä `väike, saab ihu paĺlu Nõo

hiilima `iilima spor R(h- Kuu) eP, -ä Kuu, `iilma Kod, -ä spor T(-e San), `iiĺmä Trv Hls/-e/ V(h-), (ma) iili(n) (h- V), (ma) `iili(n) R Emm (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. varitsedes või ettevaatlikult liikuma Jahimies `iilis `tetrele lähemalle Kuu; `Poisid jua `iilisivad üäd läbi, ärä sa `üäsäst `miski `vällä [õue] unesta Jõh; Rebane tuli nii lidus maad kauda `iilides Pöi; Ta iilis siit ühekorra minema, äi mina tεε millas ta siit εε kadus Käi; obusevaras iilib metsäs ei `julge `väĺlä `tulla Saa; `iilimise `kaudu käis `toitu toomas Jür; iilib kikivarvul, et `kiegi ei nääks JMd; `iilisime vähe aaval lähemale Iis; `iilis ikke ligemale `tulla Lai; ta tahab teiste juttu kuulata, nagu niilus iilib igal pool järel Plt; [kass] iilib salaja tuppa, ei `julge `tulla Vil; [kadakapõõsast] es `julgu `mü̬ü̬dä `mińnä, kost me siss iks `iilseme säält läbi Kam; nemä torutava küll sedä su̬u̬d, aga pori iilib iks `aigapiti manu ja litsup `umbede Rõn; Kell kat́stõist oĺl üt́s kogu `hiiĺnü˽`Piitrele sälätakka Rõu; ma `hiilse mano Vas
2. varitsema; salamisi piiluma või kuulama mida `asja sina `iilid siin `ommetegi VNg; Körvatagused alles märjad juba iilib tüdrukuid Pha; nõnna iilitse poiste kohe et (noor tüdruk vahib poisse) Muh; mes `asja sa iilid et sa saa siit menema mette Mar; iilib nagu va ilves KuuK; iili `järgi, siis kuuled kus `poole ta (kana) kõhinal lähäb JJn; mes täl viga siäl `iili ~ `iiĺdi võsun Kod; kes säält si̬i̬st iilib (uurib) ja vahip `pańgi; ta pidi keĺm oleme, ku `tohtre nii `järgi `ii’ĺdsive Hls; temä lännu üte silla `alla `iilmä, mes‿tu võõrass vägi ti̬i̬b; olluva tüki `aiga ülepää `rõiva all, `iilsivä sääld `rõiva alt Ran; kaśs iilib rotti sääl saena veeren Nõo; susi tuĺli `põrsiid `hiiĺmadõ Har; oĺl `hiiĺnü toidutsika susi Rõu
Vrd hiilama2, iilduma2, iilistama, iiluma
3. (salaja) soovima või püüdma, himustama `seoke suur asi, mis ta taab omal `iilida Hää; si̬i̬ om `ihne, ken iilip kokku panna `raami Hls; tä hiil mu Hildat `hindäle; kül˽timä mu sõ̭sard vi̬i̬l `hiile Vas; timä `väega `hiiĺe lüvväʔ; sa hiilide hiilide nik̀ava kooń ar `lü̬ü̬deʔ Se
4. mõegad `iilisid `peale teineteese `vastu (pulmas hõõruti mõõku vastamisi mõõgalaulu ajal) Muh

hiis iis g iie spor eP(h- Phl; iiś Lai), `iie spor R(g `iisi Lüg; n `iisi Vai; hiis g hii˛e Kuu); n, g iie Vän Ris Kod; g hiie Har Räp; pl iie Krk Hel
1. hiis, pühaks peetud salu, puu, kivi jne (sag kohanimedes); (suur) mets `iie `metsä. `nuored pedäjä puud Vai; obuse mäńg oo, [lauldakse] irnu irnu iie `alli, karju karju kalevi `lauki Muh; pöha lepp oln sii - - sii oln `enne vana hiis Phl; iied `olle oln `enne, `ohvri˛iied Tõs; männiku ääres on lohk, se on vana iie Vän; iis on jälle `väike metsasalk, sehuke pikk kasumets Tor; iis on nuor istutatud mets JõeK; iied olivad niisukesed mäńnid, kus mälestusi oli Amb; `õite ia rukis nagu iis VJg; puuk tullud iitess tulesaba taga Kod; ilus mets nagu iiś Lai; isa `rääkis vanasti et, vanad iied old sial Pil; Õniste suured iie puud - - `öeldi iied SJn; iie olli pühä kotuse kun ohverdide; tüdruku lännu läbi mõtsa tõisele `pu̬u̬le [tallu], esi laulen: ei meid nännu iide neiu, ei meid kuulu iide koera Krk; [ikoonid ja kirikulipud toodi] jõe`vi̬i̬rde, pähnäpuie ala. sääl om üt́s paganausu hiie asõ Räp Vrd iid Vt hiie|hiis
2. endisaegne jumalus, vaim – Juu Kod Ksi Hel `iiedele `viidi `toitu `jõulu`lauba `õhta. kis `iidesi kõege param `toitis, sel oli se kõege param õńn. uue`oasta `õhta `viidi koa - - `terve vald `toitis, aogod olid moa sees, kus `neile `toitu `pańdi Juu; iied oo vana aja jumalad. tegid saviss kuju ja panid iie nimess; iiede kerik õli Iitemäel Kod

ildabass hiljemaks mõnikõrd ku `ildabass jäät, om puśs joba lännu Ote

ilmlik a < ilm2
1. mitteusklik, -vaimulik `ilmlik `surnuajapüha VNg; mo eest pole `ilmligud asjad (tants, peod jne) `ükskid kena mette‿nd Khk; `ilmlik raamat Pha; Ilmlik matas aa nüütsel ajal üsna moodis Emm; üks `elmlik inimene, põle `paptii·stlane egä `nõuke asi Mar; mõni `ilmlik lugemese `tuńdis kõrvast `ütleb, et nüid akkab üks nutulugu `peale Juu; laalavad `ilmlikka `laala Kod; ärä aia seast `ilmlikut juttu ja lori Krk; mia ole openu `ommi `lat́si iks jumala poole, na‿i ole `ilmlikuss `lännu Rõn
2. maine, maapealne kõik `ilmlikud rohod one jumal luanud Kod; Taa `ilmligu `kohtu sa sait külʔ rahaga är `osta Urv; ku taa `ilmlik elu õks joonõn om, siss om süä rahu Har
Vrd ilmalik
3. avalik asi tulli `ilmliguss Puh
4. (rõhutavalt) ilmatu a. (koos substantiiviga) tohutu, (väga) suur kos si̬i̬ `ilmlik nisuviin mis `viiti kokku Trv; tolle `ilmligu su̬u̬ sehen om liiva kondikõnõ Ote; tast om `ilmlik maa jalagõ minnäʔ Krl; timäl nu̬u̬ `ilmliku `rõiva `ümbre (väga paksult riides) Har; `ilmligu `uarma˽teie pääl Vas b. (intensiteedisõnana) väga nu kaara aki `oĺliva `ilmligu suure minu siĺmist Kam; `ilmligu˽suurõ˽kraaviʔ Urv; tu oĺl `ilmlik kaĺliss Har; `ilmliku ilosaʔ; sis sõidi nimä `ilmlik `suurdõ `mõtsa Se

imale imale Rei Kse Nis Hls idanema (hakkama), imalaks (minema) ruki terad `lähtvad imale Kse; vili om imale lännu Hls

hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; tä (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; tä (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod

ira|aeg suguvõime kõrgaeg ku‿tu iraaig om, siss ta‿m nigu marun; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo

hitse itse g `itsme Kaa spor Pä, Sim spor TaPõ(n `itse Ksi Lai), VlPõ M(n idse Krk), `itskme Sim Lai, `itskma San; pl `itsmed hv Lüg Khk, Pai Koe spor I, `itsed Pär Rap, `itsked Lai, `itskeʔ Võn; itseʔ g `it́skme Krl; itsa g `itsme, `itskma, -e M(n idsa Hel), `itsma San; idsa g `itskme T(g -a Kam Ote, -õ Ran Võn, `it́skme Ran TMr Kam, `it́sme Kam), `itsme Krk; (h)idsa g `(h)itskma, `(h)itskmõ V(g `itsmõ Lei, `h- Lut, `itskme Lei; pl `itsmäʔ Lei; n `hitskma Kan); `itskm|ass g -a San
1. hitse a. hrl pl külvirinna äärjoon `Enne `külvamist `vääti `itsmed `põllu `pääle Khk; tõmmati üks itse - - enne kui `viĺla küliti Vän; Mõned panevad ka `itsme `mäŕkimise jaos puu oksad püśti Tor; sa ei `oska `itsmeid vedada, `itsmed väga kõverad Koe; küĺvi rind on kahe `itskme vahel Sim; neli veikest `sammu oli kahe `itsme vahet Plt; Mõni ajas aŕkadraga `itsmed `sisse KJn; üits `itsme `veetev ta (õletuust või taskurätt kepi otsas) olli noh, selle `järgi itsat `veeti Pst; veets õle `itsmit sinna (mulla) pääle - - poodets `õlgi peost tükikse `kaupa maha Krk; tõene küliss, tõene vedäss `itskmit Nõo; Es ole `tõisi `itskmevedäjit käeperäst, siss tõmmaśs külija esi jalanõnaga `itskme Rõn; `hitskmaʔ ommaʔ jo `aeduʔ Har; `hitskmide `vaihhõlõ külvetäss Plv; Minneh vidi hidsand, tagase tullõh küĺv Räp Vrd ite3, its3 || (jutiliselt külvatud viljast) vaada et [külv] `itsmen ei tule Pst; vili om `itsmen - - üits tüḱk om paksult, tõine om ere; si̬i̬ külväp `itsmes, vahe vahel Krk; külvetäss `itskmile (kahelt poolt hitsme peale) vili. vili om `itskmade (keskelt tihedaks) lännu Hel; peĺlässi et, ma ei mõesta [külvata], külvä peräkõrd `itskmede Nõo; kesü om `itskmade külvetü San b. fig (lonkurist) Tulõ joʔ vana hitskmõvitäi Vas; Ku hitskmõajaja Räp; hot́ `hitskmõ vitäigiʔ, a õks miiśs Se
2. külviesi Kui külimees oma itsmega pöllusörva jöudas ja - - tagasi läks, löi ta jalaga itsme äärde mulla sisse märgid, nende järge pidas ta siis teise itsme vahet Kaa; olen külinu mitu itsed Hää; mind `käśti põllupääl `itsme vahet `käima minna - - miu jäĺled oĺlid siss kahe `itsme vahel. itse oĺli ütelda `mi̬i̬ter lai. ät́t külis korraga kahe `itsmel; kui `itsme `käijad es ole, siss `aeti obesega `itsme jut́id ette Saa; viis `sammu on `itsme `laius Äks; Üits itse maad jäi tühjäss Hls; `olli tu̬u̬ idsa ärä külvetu, siss nakass jälle tõist idsat külimä Nõo; üte peo idsa olli pu̬u̬l `ahtamp, vaśt kat́s pu̬u̬l `sammu laǵa; enämbide külveti iks kate peo `itskma `viisi - - idsa olli viis `sammu laǵa; `itskma piir ~ jut́t `veeti jalaga, ehk kongsiga Kam; Üts peotäiś visati iks veedike korale `poole ja tõne `hääle `poole `itskmede Rõn; ku `pääle `siimne `külvmist paĺlo `vihma tulõ, sõ̭ss lääväʔ `siimnekese `hitskmin piimäle Kan; `itskmõ ots om jäänü `külvmäldä Krl; küĺvi perämist hidsand; vi̬i̬l om vaia ütele `itskmõlle seemet Har; pu̬u̬l `hitskmõt um tühäss jäänüʔ; ka siiä hidsa (külvivahe) jäänüʔ – kiä koolõss; nigu `küĺbjä, nii hidsa Se; katõ `hitskmõga ~ kattõ hidsand ḱulbma - - gu pand sammu ni lask `siemend; üte `hitskmega `ḱulbma - - katõ sammu pääle hiit üte pio siemend Lut || ?lõikusesi ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas
3. tähis, märk `Läksin isäle `itsmeid panema - - puust `pulgad õlivad, sai maa `sisse `itsmed `püsti `panna Lüg; `Leike seemes on pisike ning ilma `itsmeid (rookõrsi, vitsaraage) panemata külirind äi paista Kaa; itse (pikk latt, mille järele aeti mõisapõllul vagu) Plt

jabin jabin g -a Mar, g -e Hel; japin g jabina Plv, japiń g jabinõ Krl a. läbisegi rääkimine, (jutu)vada kõnõlõmise japiń Krl; üt́s jutu japin inne Plv b. möll, segadus seenigu sõa jabin `mü̬ü̬dä lännu, elänu kooban Hel Vrd jõbin

jatk jatk g jatku Var Tõs Khn PJg Saa Trm Kod KJn, g `jatku Kuu Hlj, jatko Mar; n `jatko Vai; jakk g jaku Vän Hää Saa MMg Äks Ksi VlPõ eL(g jako VId, p d́akku Lei)
1. lisa, pikendus a. jätk; kulunu asemele pandav uus tükk Jumala jatk on `suuremb kui and Kuu; see ea küll selle juto jatkoks Mar; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; siis `pantse [venel] toho kuar, piäb metsäss `vaĺtsama, sellel `jatku ei õle Kod; rooma jaku tetti kanepidest; vana vikadi suladide kokku, säält tetti `kirve jakk Krk; [veskil] siivad `panti päävõlli otsa `küĺge, enne kaits siiva jakku võlli otsast läbi, jakude `küĺge siivad; [adraninale] `pańti jakku kah, `oĺli alumane mõhn ärä kulunu, es saa jakku `panna, siss `pańti `vastne nõna Ran; paĺgi jakk Rõn; kabõl om jakk jaku takah Se || fig lei jutul jaku `sisse (katkestas jutu) Har b. endisaegne naistesärgi takusest riidest alaosa naesed kańnid jatkuga `säŕka Kod; `paklasest lõngast oli jakuda Trv; amme jakk; `pakline jakk, linane piht; jakuge ame Krk; neli küünärd `anti `amme jaoss `pihta, neli küüńärd `anti jakku Puh; kui `risti `rõivast ütest `pańti jakk, sõ̭ss `pańti iks ette ummõluss, et muido nii halb maadaʔ; inämbest iks `pańti pikudõ jakk Kan; [särgi] keha tetti hammõ `rõivast, jakk `pańti palajõ `rõivast Har; särgi jatkul(e) särgiväel(e) jäänud nõnnagu `porken särgi jatkule; tüdrik õli särgi jatkul Kod Vrd jakus c. pookoks õõnap̀u jakk KJn; üte ossa `küĺge pandass magusa `uibu jakk, ja tõese ossa `küĺge pannass `apna `uibu jakk Nõo; mõ̭ni võtt jo sügüselt `uibujakkõ, nu̬u̬ hoietasõ `keĺdrin Har; ku̬u̬ `uibolõ panõt jaku `küĺge, sis ei olõ mõts`uibo Räp d. lisa, pikendus (mille lisamine teeb toidu, joogi jne jagusamaks) `Lainu leib on `kerraks suhu `panna, oma `tienitud jatk `juuress; Hobuse `nonnisi `pandi vanal ajal sia `süömise `hulka `tuhlie `jatkuks Kuu; piänikene agan jäe leeväjätkuss Kod; esigi juuress pannas kartul`putru, ütelts jahu jakuss; talu kottel tetti rokka suvel piimä jakuss Krk; Kõva suul söögi jakk Nõo; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; `kartul om üits suur viĺla jakk Ote; Nisu `kliie oĺliʔ, mõ̭ni pańd karaśki `sisse jahulõ jakus Urv; pini olõvat leeväjakk, kaśs piimä jakk Se; tutu-lutu! tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõkõĺ `suurma jakk Lut
2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges (näit pahkluu, ranne, sõrmenukk jne) sõrme jakud Äks; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu, vai jakust; käe säĺg om siin pääl, sõrme końdist jakuni; kos [sõrme] kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran; jakku tagasi `murdma (nihestatud liigest paigaldama) Nõo; Varba jakk Võn; jakke `sisse lü̬ü̬ kidsi Ote; jala jakk (pahkluu) Krl; `leie küünärpesä `kat́skiss ja käe jakust `vällä. `tuhtre kääńd siss käe jakust tagasi; jalalihe jaku końdiʔ (murdeomasem luu) tanhsa·man omma jalalihe pääl; mul om tanh puusa jaku sisen `haigõ Har; põlvõ jakk; hõrgatsimmi jakk – kabja ja `väikeste `sõrgu vahel Rõu; sul um käsi ola jakust ärä˽jõmmõldunnuʔ Plv; labajala jakk ~ końt (pahkluu); kidsi om käe sisen, jakk rogisess Räp; jaku kottalõ lü̬ü̬ elläi – tu elläi om sääne kui hiuss, `paistõdass üless käsi Se b. (sõrme, selgroo jne) lüli seĺjäluu on jatkudess kokko pandud; seĺjäluu jatkud Kod; sellä jaku tunda puha Hls; sälgruu jakuʔ Kan; päkäjakk (pöidla esimene lüli); mul om ka sõŕm üte jaku osa lühemb, see sõrmõ jaku kaksaśs lina`jauhmise maśsin mahaʔ. nõ̭navahõjakk (s.t nina selg) om nii halusass lännüʔ et ei saa nõ̭na toristaʔ Har || (keskmise) sõrme lüli(d) pikkusmõõduna Vanaśt mõõdõte sukasi̬i̬rt sõrmõ jakkaga, sõrmõ jakko kut́siva kukõrusõs Räp; kuustõisskümme jakku saa künnärpää Lut c. (keti)lüli Ket́t on jaku kaupa kokku pantu Nõo; keti jakk taht parandõdaʔ Kan d. (kõrrelise) sõlm; sõlmevahe (hv) õter `este kasvab jatkun ja lülin. tämäl one nagu jatkud Kod; kui sa nu̬u̬ anuma`mõskmise osja `pääle jüri`päivä korjassit, siss lähvä jakust `väĺlä Nõo; ku [vili] tõist jakku aa, ja pääd nakass `vällä `aama, siss om püt́skun Ote; rüäl om jo mitu jakku. jaku mant aja `vällä lehe Se; jumalannõʔ `kaśvi ärʔ perämädseni jakuni; edimädseni jakuni oĺl orass, viiedä jaku man pää Lut || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jakku ega sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme ega jutul jakku Ran; kui sõ̭nal ei olõʔ jakko vai `sõlmõ, sõ̭ss ei saaʔ arvõndaʔ Se || Oma `jatkust tagasi ei `anna Kuu
3. a. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk Pöia jakk, iga jaku `sisse käib kaks kodarast SJn; Vana taredel olli `kamrejaku ette `ü̬ü̬ruse läve ala kivedest väha `kõrgemp jakk tett, si̬i̬ õigati `muĺdres Hls; `kõrgep jakk kirigun om `altar; ega [loomamagu] periss silev ei‿joole. songa om tal ja jaku Krk; (ta) tõi üte jaku `saia kah; Jakke kaupa panti rasu [tünni] ja jälle vajotedi Nõo; rõuk tet́ti jaku `kaupa. noid jakkõ päält es näe, kui talvõl [põhku] `võtset, siss sait aru, kos jaku vahe Kam; `võetas linnu näpuga `kolkma kõrvalt siĺmnäölt kõrraga ni˽paĺlu, et katõst jakust kokku tetäʔ parass kapl `tsu̬u̬gõ `perrä aiaʔ; võta˽sa˽mullõ lina jakkõ, ma˽tii tsuua kabluss; Hainamaa jakk Har; pövvä jakk; kos [rattapöial] viis jakku, tol om muidogi egä jaku pääl pulk Räp; katõjakuga tarõ: edejakk, tagajakk; ar `neihhi jakka (tubadesse) `lasku‿iʔ Se || esimine jakk teri oĺlid `jämmed, ni̬i̬d `pańti `si̬i̬mles, teine jakk `pańti oma söögis Saa; igä talu kari käis isi jakkus; igä soŕt oĺli isi jakkus. nisu isi, kaarad isi Kõp; `mitmadõ jakku ta maśsin terä˽soŕt? Har || kateld jakuld `panti `röäda [parsile] Trv; obese katelt jakult ehen, üits aisun, tõine `ti̬i̬slen Krk; mõnel `oĺli jälle trihisit `paĺlu, mõne viielt jakult trihi `pantu Nõo; katõlt jakult (kahes reas pead vastakuti) `maat́i Se || kangakäärimisel] jakk om neländik `saina, üt́s tulbavaheʔ; sainah om neĺli jakku, a noid õks õi `loetaʔ, `loetas `sainu Se b. (ebamäärane) osa, jagu, hulk mõni jakk sedäsi kõneleve; mõni jakk `latsi ei `kakle, nosiv pähle iĺläksi Krk c. teat (piiratud) aeg, periood, ajavahemik mina üks jakk `aega `oĺlin `lossis `aknid, `uksi ja põrandid pesemas SJn; ma põle sui jakus kõdägi teend Vil; vana `oĺli `kolme jakku kohtumiis ja vallavanem; ammatimehi üitsjakk `aiga roonut `ti̬i̬ńme es `võete Pst; ta olli kevädise jakuge [leeris]; selle jakuge (sel korral), ku ma kive `koŕgamen olli, löüsi selle kivi; üte jaku `aiga olli sääl, mitu nädält; mea‿s `peĺgä ütte jakku (üksvahe, kord) mitti Krk
4. sort, liik, tõug üit́s jakk kanu õigati kuĺukana, pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu Hls; üit́s jakk om madale silmä. `väege pilukil ni̬i̬ silmä; osja kasvav vi̬i̬ pääl, lohun. tõine jakk kasvav palu pääl; mõni jakk [sigu] siginev `äste Krk
5. piisavus, jaguvus; tulu, kasu, kordaminek, edu ku sa üle läve annat, siss annat tulu ja jaku ärä; et leväl `rohkep jakku oless, siss jäet aganit teräde sekkä Krk; viĺlä tegemise `aigu om tuulispää `kõńman. võtap viĺlä jaku ärä Puh; täl es ole midägi jakku – katte ku vesi sõglast Nõo; ku jummaĺ jakku pääle˽pand, sõ̭s iks jakkuss tinavu röist Krl; Es taal rahal jakku olõ õiʔ Rõu; Ku˽terveh leevä pät́s alostõti ja ed́imäne käärd lõõgate, sõ̭ss tet́te lõõgatolõ leeväle riśt pääle, et leeväl jakko olõsseʔ Räp; inne pääva minengot leib piät är alostamma, mud́u olõ õi leeväl jakko; elol om ku jako alt ar `võtnuʔ, kuna üt́s hädä, kuna tõõńõ hädä Se || õnnistus olõ‿i·ʔ jumala jakku taah taloh kaʔ Lut || täl ei ole jakku (s.t ta on vaene) Nõo || (tervitus sõnades, eriti soov sööjale) `Jatku `toidule Kuu; mõni `ütleb [sööjatele] `jatku jumalaviĺjäle Kod; jakku `võile Ksi; `Jõudu-jakku, langa lahe˛ess, sõlmõ sile˛ess, vidü koess (öeldi kangavedajale) Urv; jutulõ jakku Krl; mõ̭ni `ütless et: jakku jummaĺ, tõõnõ `ütless `vasta et: jakku vaia, a inämbüsi üldäss iks: `sü̬ü̬jille jakku Rõu; [sööjatele] ääd d́akku Lei; jatku leival(e) ~ leiba jätku soovima, sööjaid tervitama `Jatku leväle Khn; jakku leival Kõp; andass leväl jakku: tere ja jakka `leibä Krk; jakku leeväle ~ hum jakku ammastele Kam; ku `johtusit söögi ajal, siss `andsõt jakku `leibä San; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `tarrõ tuĺl, sõ̭ss üteĺ: tere jakko leeväle; `võ̭õ̭ralõ üteĺde `vasta: jummaleh jakko vaja Räp

joni1 joni joon `valge joni lännu `mü̬ü̬dä latse `rõ̭õ̭vit Krk

jubisema jubi|sema, -seda Tõs Kod; da-inf -sta Ran Nõo(-sõma) Võn/-sõmma/ Se/-semma/
1. pej (vastu) rääkima, lobisema; midagi halvasti v poolikult, oskamatult tegema mis sa jubised, räägid `vasta teese `tahtmist Tõs; jubiseb aja niisa·ma ärä, jääb iki teǵemädä Ran; mis sa nii paĺlu jubiset Se Vrd jobisema, jubima, jõbisema
2. lõdisema, värisema kõik iho jubisi ja vabisi Kod; ihu jubiseb säĺlän Ran; külm pańd jubisõmma Võn || t‿`oĺli lännu serätse irmuga et, julga jubisnuva, noh nu̬u̬ satteva tolle irmuga maha Nõo

Juku:
1. midä Juku õi opiʔ, tu̬u̬d Juhan õi mõistaʔ Rõu || fig Juku poole saatma [raha] maha jooma, ära raiskama Trv || surema Nendel kah aige põdes `ulka aiga, aga nüid oĺle ärä juku poole `lännu Nõo || int oh sa juku Juu; kägu `õikab kua Jukuda, ike juku, kuku Kod
2. fig mitmesuguste ametimeeste v tarbeesemete nimetus a. Juku mäng [seltskondlik mäng, milles osalised kargavad] rinkis ümmer nägu „Juku“ ees tegi Hää b. (?potisinise) värvi pott – Jäm Kär c. (piima)juku silindrikujuline plekist piimajahutamise nõu – Trm d. pilak see `üiti tule juku, kus peerg vahel kεis Kaa e. toobrijalas vuksi juku Var f. [Kangastelgede riidepoomi edasikeeramiseks] õli üks `niske `ammastega, `pulgad õlivad säl sies, mõni `ütles et jukku Lüg

jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g -õ Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b. jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c. (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut

jumala|arm, jumal|arm jumala- üld, jumal- Lut, jummaĺ- Se
1. armulaud kerik`erra `annab `iesusse ihu ja `viinaga verd, võttab jumala `armule; jumala `armo leib Lüg; inimesed `lähtvad jumala˛armule Jäm; Seda [toitu on] naat kerkus jumalaarmu Kaa; jumala armol `käima Emm; Annab nagu jänesele jumalaarmu (s.t vähe) LNg; lauarahvas läks jumala`armu `saama VJg; lavva kirikuss lätsime jumale `armu `vastu `võtme Krk; `aigile `anti jumala `armu, `võeti armulavvale Ran; jumal(a) armulõ ~ patalõ võõdass; jummaĺarmu leib Se; tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut
2. ma‿less lännu jumalaarmust tedä `kaema, aga ma‿ss saa, nemä ess vii mu Nõo Vrd jumalast

jume2 jume g -da Kuu/g -ja/ Vai Kse PJg Ran/jumõ/ jumekas ilusa jumeja `näügä Kuu; jumedad paled; jumeda veregä inimene, `mustagas Vai; sa oled nüid paksuss ja jumedass läind Kse; [nägu] küĺmägä jumõdambass lännu Ran

jäide jäide Vig Tõs/jäede/ Nõo/jääd́e/ Ote, jäideʔ San Kan Urv, g `jäite; jäede g `jäide Nõo; n, g jäide hv Kse, Hää; g jäide Muh; n iäde Khn, jääde Aud õhuke jääkord (maapinnal, puudel jne); lumesegune vihm, mis maas jäätub `jäite kord oo maa piäl Vig; Vihm läks jäideks; Sadab jäidet Hää; tulep jääd́et maha, siss om kõ̭ik lumi `nilbe Nõo; kõ̭iḱ mõts om `jäitede lännu, jäidet aja maha Ote; jäideʔ om sääne peenikene udsu `taoline. külmäss puiõ `küĺge ja kos tä maha satass Kan || ebakindel jää lae jähi jäide `sisse `kinni Muh

jälg1 jäĺg (jälg) g jäĺje (jälje) S spor L, I, `jälje u Jõe, Hlj VNg Lüg, jäĺle Kaa L(jälle Mar PJg) K(pl jälled Ris, jäĺlid Tür, jäiled JJn ViK) M(jälle) Ran Puh, jäle R(n `jälge VNg, `jälgi Vai) Phl HaLo HJn ?Hls San V, jäĺe Nõo Võn Kam San Har Lei(d́äĺg g d́äĺe) Lut
1. (millegi) jäljend, uure, süvend a. jala, sõiduki ratta või jalase jne jäljend maapinnal, lumes jne `lapsena vahest kibedast kohe siest `aigetas, siis vanad inimesed `ütlesivad, `tiemma karu `jälgi `vatsa päle VNg; ratta jäĺjed (rattarööpad) Ans; koirad ajavad jänese `jälgi; sai `jälgede `pεεle, mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; loomad köevad naa ridamisi ükstese `jäĺge Aud; Nägu pääs ku kitse jäĺg (kõhn, kitsas) Hää; Tema jäljed on siis jahtund (ta on surnud) Ris; Jäljed kasvavad rohtu (harv külastus) Jür; ree jäĺlid Tür; lähäd `vuatama, põle kedagi, mitte `jäĺgegi Kad; [kivi peal] old katku jäĺled. `varba `jäĺga ei old, mutku `kandadega käind Sim; siit on lästod (mindud), jäĺjed lähväd; suured `suapa jäĺjed Kod; `ütlevad, et õled mets`aĺja jäĺjede `piale soand. sii eksitab ära. issameie lugeda ära, siis soad jäĺjede pialt `lahti Pal; regi jooseb nurgeti, `viitas jäĺlest `väĺla Pil; obone piäb `jäĺgi [talveteel] KJn; `umbine ti̬i̬, mitte iire `jäĺge ei oole ehen Krk; oolika põllumehe jäĺled `väetävä maad Ran; mõtsa`vargust `võeti jo paĺlu `jälgi `mü̬ü̬dä `kinni Nõo; Tulõ ja lätt, a jälgi ei olõ kongi = tuul; võĺsil omma˽lühikese jäleʔ Krl; mõ̭ni hopõń hoit `jäĺgi, mõ̭ni ei hoiaʔ; ala `ka˛otu sa `jäĺgi välläʔ eih, hoia õks na jäle˽käen Har; pini aase `jäĺgi, sai `jäĺgi pääle Plv; pagõjal omma jäleʔ, a `vasta`võt́jal veri Se; jälgi korjama nõiduskomme koguda jaaniööl võõra lehma jälgedest mulda jm, millega loodetakse tema piimaand oma lehmale üle kanda `luoma `jäĺjed ei tia kuda `korjasivad, et sis `saivad `rohkem võid IisR; (kellegi) jälgedes ~ jälgede sees ~ jälgi mööda käima fig (kellegi) eeskuju järgima kui on pahad vanemad ja laps vanemate `jäĺgedes käib (öeld) kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; lapsed käeväd vanemate `jäĺge siden Kod; ta käü vanõmbõidõ `jäĺgi `mü̬ü̬dä Har || fig ta on veel lapse `jälgedes (lapseeas) Khk; (pikki) jälgi ~ (pikad) jäljed tegema ära minema või saatma; jooksma; põgenema Sellele tehti pikad jäljed ( saadeti Siberisse) Kuu; Teeks jäljed siit (läheks ära) Ans; tuleb akada `jäĺgi tegemä (minema); poiśs tegi nõnna pitkäd jäĺjed, `viskas (jooksis) luamadele `vassa Kod b. (teat märgi või tähisena, sag koos verbiga ajama) noore lume `aegus – mene ae jäljed `sesse Emm; [külvamisel] mina käisin ies ja tegin `jäĺga, et jäeks küĺvi vahe VMr; `enne `leikasime `viĺja mõisas, siis said jäiled `sisse `aetud VJg; aad jäĺjed eenäle `sisse. `õigelt lähäd kupitsa `piäle, siis näed `einä ajada Kod; mine ajaʔ jäleʔ ette [lumest läbi] Krl c. hamba, sõrme, küüne jne jäljend, märk, kramm, vajutusjälg `amba `jäljed `jääväd taha kui `ammustad `leibä ehk liha ehk midä `tahte Lüg; On ta (lumi) ikka nüid sügav küll, just `arki, kui poleks `püksisi `jalgas, voata et sõra (vulva) jäljed lume peal Pöi; neli `jäĺge oli [uss] ammustand Amb; [käkkidele] pitsitetse sõrme jäle `pääle Hls; kihva jälle käe pääl, koera kihva jälle Krk; om näo küśtega kõ̭ik `katski kisnu, näopäl kõ̭ik küüd́se jäĺe; kudass mia tõese aogatut sü̬ü̬, ammaste jäĺe pääl Nõo; Et hiire˽`leibä ei `süüsseväʔ, tu̬u̬peräst tet́te leevä pät́si pääle inne `ahjo `panmist `lamba seere `luuga jäle˽pääle, `lamba seere `luuga tettöʔ jäĺg jäi `perrä nigu kaśsi käpä jäĺg Räp || tie `seie `persejäĺg (istu siia) Hlj; jäljeta jäljetult, teadmata, sootuks, täiesti kadus `jäljetä, tänä `päiväni ei õle lagele tuld ega `kuulund Lüg; poeg läks sõjasse, on jäĺleta kadund Pee; jällete kadunu, `suutumess ärä kadunu Krk
2. millestki järele, üle jäänu; millegi varasem asupaik, ase (millest säilinud riismed, pudemed, jäänused jne); fig järelkaja, -mõju Üks akkas `anguma, `kolmas akkas `saadu vedama ja `neljas `jälgi `kõrjama Jõh; varas jätäb jälled; `varga `jäĺgi `aetasse Mar; `saadi kurjategija jälile Trm; vikati jälil lehem jätäb piima maha, siŕbi jälil läegitäb `juure Kod; otsitess `varga `jäĺgi; `vargile `saadi `jäĺge `pääle, nüid saa kätte ike; ku lehmä vikati `jälgil käive, siis üits nisä jääss ärä, ku sirbi `jälgil, siis jääss `valla Krk; `jäĺgi pidi mindäss takast `perra `ot́sma, kohe varas lännu Puh; ta jät́t uma halva jäle˽`perrä, esi lät́s ja uma halva te˛o jät́t siiä `perrä; vihm tasu põuajäle˽kińniʔ, a põud ei tasu vehma `jäĺgi; põua jäleʔ õks paranõsõ, ega vehma jäleʔ ei paranõ Har; ta om üt́s halv inemine, koh käüse, sääl jäleʔ `haisasõʔ takah; nagla jäleʔ Se
3. end pikkusmõõt: jalg (0,30 cm) ku vari kous (~ kuuś) `d́äĺge, sõss `oĺlõ kari kodõ pulõ `aamin Lei
4. van kartulivagu vanast olli kardule jälle pääl; ma pane selle jälle ärä Hls; aa üit́s viiś kuus `jäĺge kardult üless; aŕkadrage `aeti jäĺle. kellel kasinast sõnnikut olli, sii laots jäĺle `siśsi Krk

jääbima `jääbima Krj Jaa Pöi Mar, `jääbü|me Krk, -mmä Plv
1. jahtuma, seistes külmaks minema a. (leemest, supist) supp on `jääbin Krj; Laseme leeme jääbida Pöi; ma vii selle leeme `jääbima Mar b. (ahjust, toast jne) `Lasti ennem pireke `aega jääbida, siis `pandi levad `sisse Pöi; las [ahi] natokse `jääbida, tohi sepikud `sesse `panna mette Mar; kammer igävest külmäss lännu ja ärä `jääbüne Krk; ahi um ärʔ `jääbünnüʔ Plv
2. vaibuma, leevenduma, järele andma (valust) suur valu on `jääbind Jaa
Vrd jääbuma

kaaban pankas einä om latakuss lännu, `kaapa kokku - - ni̬i̬ om kaaban kogusehen, `puistke `äste lahess Krk

kaapa `kaapa kokku, tükki, panka einä om latakuss lännu, `kaapa kokku; viĺlä `kaapa vanunu; `pakle `kaapa kokku vanunu Krk

kaapima `kaa|pima R, eP(-oa-, -ua-), `kaap|ma Vig Var(koäp-) Mih Tõs Kod/-ua-/ KJn T Krl/-mõ/ Har Plv; `kaaṕ|ma M(-me) Rõn spor V; (ma) kaabi(n) eP eL, `kaabin R
I. kaabitsema a. mingi esemega hõõrudes, kraapides milleltki pealispinda eemaldama; õõnestama, uuristama `tarvis `kaapida `astja `puhtast ja teha `kaapekakkust Lüg; akkan `kartoli `kaapima, saab `kartoli suppi `keitä Vai; Noaga koabitakse porgandi pealt ja süüakse Pöi; puu peält saab kaabitud `mähkä Vig; minu ema `kaapis talbe koa `kartuli küĺlest koort ää, ei `koorind Mih; ma kaabin oma abeme juśu ka maha Saa; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; kaabiti ka ikke rahade pialt, rahasi [elitingi peale] VMr; kui `tärklist `tehti, siis `kaapisime kardulid Iis; nüriperäne raud õli, kellega kuap [nahaparkimisel]; puu `vuagnad õlid lepä puuss. kuabitud kõmmeldigä sidess `õõnsess Kod; kaabi jala `puhtase porist Trv; ku jagu es saa kaalist muidu, siss kaabiti; kaabiti väidsege soolikit, sõ̭ss tule maha libeve tahm Krk; kala tulõva ärä `kaapi - -, `kaapsit väedsega vai riiviga, soomuss ärä Ran; väedsega kaabiti kammar `puhtass kõ̭ik Puh; aga mõni es kaabigina `mõhke, jät́t mõheküĺle `kaapmada Nõo; Perän paku pääl kaabitas vana vikatiga [nahk] `puhtas Rõn; väitsega `kaapih naa (soolikad) es˽saava˽nii `puhtaʔ Plv || fig paa `põhja `kaapima (pulmas isamehe kutse lapulistele) Lüg b. (linu) sugema; kupardama voda `kolgispuu ja akka linu `kaapima, `kaabi luud `vällä Vai; ei sitad kõik mõesta linu `kammi `ühti, mõni kaabib na samuti Vig; siis saivad nied lina `kuprad - - nugade vahel ära kaabitud Koe; `kuapsid su̬u̬re luu ärä linal Kod; oĺli niisugune rat́s, kellega sa `kuprad otsast ära kaavid SJn
II. kraapima, kratsima, hõõruma, terava esemega kriipima a. kokku kraapima, rehitsema, riisuma; pühkima Justku sida pääld `kaabitud (kahvatust inimesest) Kuu; Kaabime toa korra luuaga üle; Kaabime niid nobesti see natukse eina kogu, siis saab öhtale Kaa; ma kaabi [laua] ära Pha; `loogu ma ikka natukse kaabi Vll; siis akati `eina üless `koapima Muh; Jusku kaśs kaabib tuult (öeld, kui keegi lohakalt riisub, rehitseb või pühib) Hää; kuabi ja kuabi nõnnagu `kõõma (lühikesest heinast), ei ulata rehä `piäle Kod; kaśs mulla `sisse kuseb, siss kaabip peräst mulla `pääle Nõo; siss `laotedi tu tuhk laeale sinnä maa `pääle, ja‿ss rihaga kaabiti sinnä `siśse Ote || fig ahnitsema; varandust kokku ajama; varastama igalt poolt `valmis `kaapima, `kaapija `sörmedega mees Vll; si̬i̬ kaaṕ kust ta saa, iki `eńde poole Krk; ta püünd ja kaaṕ taad varandust egalt pu̬u̬lt kokku, kost kätte saa Har b. kriipima; kratsima; sügama, silitama Küll ta koabib ennast kiskuda Pöi; mis sa oma ihu kaabid Muh; kuer kaabib ennast, kirbud `küĺges või Mih; Andja, võtja, kassi persse kaapija PJg; koer koabib ukse taga Juu; poiss - - tahnd sügädä. kui ülesse tõust, `kaapind ühest kohast ja teesest kohast KJn; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, - - siss läit́s vähä lahepess; suga kaaṕ kangast, suga akkass kangast `kaaṕme ~ kuluteme Krk; miä `ütli vanainimesele sõna ette, temäl `olli ää mi̬i̬l, kaap miu Puh; ni̬i̬ kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; peni aap `kirpe, istup maha, siss kaabip ennäst nigu `oitku; ku suga paks om `kangale, siss suga kaabip kõ̭iḱ langa puha tuṕpi; kaabip langa kõ̭ik `katski, puusua olliva kareda, nu̬u̬ `kaapseva Nõo; mi‿sa kaabidõʔ, kas sa kärnäh olõt; haiguśs saanu `küĺge, ni jovva ai mant kaabida arʔ Se; kintsu ~ põlvi kaapima meeldida tahtma; paluma kui `saksald midagi `asja `läksid paluma, siis pidid täma `põlvi `kaapima. siis ikke `asja sai, kui `põlvi `kaapisid Lüg; tä `olle `sakste `kintsu `kaapind Mar c. kraapima, siblima; pealispinda segi ajama; kobestama `Leimuda vähä kanu, `lähteväd `piendru neh `kaapima Kuu; `kaapis `kääga mulla tasaseks, `kaapis rohud segamini Khk; [põldkanad] `Koapivad pöhu `kuhjade `ääres Pöi; tä (kana) kaabib taeme ülesse Kul; karuse päeval `äestasid `enne kesa `põldu, siis uśsi pesad pidid `saama kõik laiale kaabitud; kanad `tahtvad `kaapida Aud; kana `kaapis piinre üless Hää; nüid om miu kurgi lännuva, kassi om ärä `kaapnuva Puh; kana pimedä `kaapsiva kõ̭ik [lilli ju̬u̬re] `väĺlä. nüid om `uibu ju̬u̬re ka `väĺlä kaabitu Nõo; `poigega kana, tu̬u̬ om kõ̭ge ullemb `kaapma Kam d. auku kraapima, õõnestama obosed kohe `kaapivad Vai; `Talve [põldkanad] `koapivad augud lume `alla Pöi; `tuhle aŕgiga kaabits `tuhle vagu `lahti Lih; suured `irmsad pullid oln sii, mis müran ja `kaapin ja Tõs; põder oleva suu ranna piäl augu kaapnd KJn; koer pist nõna iire `urgu, siss akkass `kaaṕme Krk; neli `musta täkku ollive ihen. ni̬i̬ `irnseve ja `kaapseve ihen Hel; siss soe tullu kü̬ü̬ni saena `taade, sääl `kaapnuva ja `kiunnuva ku jäĺe Puh; karu `kaapna inimesel tolle künnäpä säĺlä sehest `väĺlä; si̬i̬ peni `ommegi ull `kaapma, vahel `oĺli viĺlä `sisse `lännu ja kurivõrk viĺlä mulla `alla `kaapnu Nõo; ma kaabi kartoliid mulla seest Krl e. fig kaapida saama petta saama; kahju kannatama Juhtub ikka vahest ka kaapi saama; Sai mihesti kaapi Emm; sain kaapida Vig; sa `tahtsid minu perset küll `kaapida, aga ei soand Trm; minu nooren põlven olliva kulla, viielise ja `kümnelise, olliva `väikse, `tüḱsevä ärä kaduma, rahvass saeva `kaapi Ran || peksma ma kaabin so perset KJn
III. intensiivselt midagi tegema Akkas `kaapima `mennä Kuu; Riidu pani äkisti kodu `poole `kaapima; Mis te veel oodate, pange ka `kaapima; Kus te nönda `kaapides lähete Kaa; Liini koabib vana luua töngiga tuba pühkida Pöi; kes seal `kaapides tulavad Muh; läks üksi `kaapides Rid; lähän `kaapides `senna Kul; pani `kaapima, taheti `peksa `anda, aga sai `kaapima, sai eest ära `kaapida Lai; `mitme mehega kaabime (sõuame) iki ärä sinna küll, ku paĺalt aeru ei `murdu Ran
Vrd kaapama, kapatama, kõõpima

kaara-
1. (kaera osadest) kaarakõlgastest `tehti `vańni kui seĺg ja ristluud oĺlid `aiged Saa; soas kaara lidvesid ärä panna kohegi; tõid kaara `õĺgi elä˛ille Kod; kaara `lipne unik Trv; kaara `lipne `pehme, eläjile söödets ärä Hls; kaara aganit ja kaara `kõlkit eläje nüit tahave; kaara`põhku sööve looma parepide ku keśvä`põhku; kaara pöörüste `aigu ei lasta (kütita) jänessit; tiisikul keedeti kaara `kõlkit ja `õlgi Krk; kaara libeme; kaara libled `pańti `puhtide kaartega segi (ja siis anti hobustele) Ran; `vaesimbide padja om kaara `liplist tettu; kaara põhk pandass sängi koti `sisse Puh; kaara liblu `panti `moldi ja, `panti molliga [lammastele] ette Nõo; kesvä päid korjati `koŕvega ja kaara pöörissit Kam; kaara `liplust tetäss padi kah, om hää pehmekene Har; tuuĺ ai kaara `liplõ `silmä Rõu; kaara `liplist tetti `patjo; kaara `oĺgi `aetass sängü kot́ti Plv; Ni˽kuuĺd ku kahr kaara˽`pü̬ü̬rüseh tsädsüt́ Vas; kaara `liple omma nii `pehme, kas vai pad́a `siśse panõ Se
2. kaerte jaoks kaara aun one kolm neli `vihku kõrvu - - tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt; `multse (mulluse) kaaramua piäl one nisud Kod; ike obesele võt́t kaara torga ja `endele levä [põllule kaasa] Hls; obesel pannass kaara tork pähä Krk; siga lännu `väĺlä kaara rõugu manu; obese kaara `torbuss Hel; kaara nurmekene om tare `akna all Puh; kaits kaara kubu `panti `pisti ja sinna üits kubu `risti pääle seenigu piḱk kaara rońt sai; kaarasaĺv sai kuhja `pääga täis; enne kui nu̬u̬ kaara ku̬u̬ `rehte üless ateti, `võeti na `valla ja puśtati segi; suur varesse paŕv läits üle kaara nurme Nõo; mina ei saa minnä, minul om kaaravakk kuhjaga, kikass lahup maha (kiirest tööst) Kam; kaara kukat́si andass obesele San; kaarakot́t om vähämp ku viĺäkot́t; Võta kaarakot́t kah üteh (piits hobusele); kaaramaad es kõrrataʔ, tu̬u̬d `äestedi paaŕ `kõrda ägliga üle ja külvete seeme pääle Räp; täl vajä kaaramuulõ minnäʔ eläjidõgaʔ, sääl om midä süvväʔ; Koosõri nurmõh om kaara põld kõ̭iḱ kõllatsõst tõmmanuʔ Se
3. kaerast, kaertest valmistatud,kaeru sisaldav kümme naha `piale `pańdi kakskümmend `naela kaara jahu ja siis oli ta (pargitav nahk)apnikus VMr; ku sügisesel ajal akas piim ärä `lõpma, siis `tehti kaara `ki̬i̬sa, `pańti pi̬i̬mäkördi `ulka; kaara `püili tegid ja kaara`tangu ja;`õptaja tüd́rikud ise tegemä armu`leibä, kaara`tummi `laskma voŕmi `sisse Kod; kaara `suurmist ei saa `paksu `putru Trv; kiriku leva üteltse kaara `pü̬ü̬glest oleved Pst; kaara `tangest keedets `putru, piimäge ike tetäs Hls; koṕpenu meḱk `olli man tol kaara kilel Nõo; kaara `su̬u̬rma li̬i̬m Kam; makekopp teti õllest ja kaarajahust Ote; kaara kisla putr Krl; Hummogus - - oĺl kaaraleeme peesütüs Rõu; kaara `peestüss om `väega makuss sü̬ü̬ḱ Vas; kaara kama teti paĺlalt kaartest. nüid pandass nissu. mõ̭ni pand rüä terri kah; [pulmas] hummogu söögis tetti kaara `peestüst; kaaratuḿm keedeti kaarasu̬u̬rmist; `säärne mäĺsä om kaara `suurma pudõr Räp; `kiisla, kaara jauhõst keedetäss Se; `kaara`keislat põrõda väidu `š́ü̬ü̬dess Lei
Vrd kaera-, kakru-, kaura-

kaarti `kaarti Vän Plt M kaardu laud on `kaarti tõmmand Vän; puu läks `kaarti Plt; saar kisub `ü̬ü̬vle `kaarti Pst; `kanga vi̬i̬r om `kaarti lännu Hls; laud om mõnest kuhast `kaarti tõmmanu Krk Vrd kaardi

kaartu kaardu Puha ni̬i̬ lavva om `kaartu lännu. Ni̬i̬ lavva kisuve kah `kaartu Krk

kahitsama1, kahitsema kahits|ema Hel T, -me Krk San, -õmõ San Krl(da-inf kahi|tseʔ, -tsõ), -õm(m)a Ran Võn Har Rõu Plv Räp(kaa-) Lei(kaiõtsõma, `kaitsõma), -am(m)a Ran Nõo Urv Rõu Vas Se; da-inf kahidaʔ V(kaahita Räp)
1. rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pia ti̬i̬t, kava kahitset, elu aa iket taga Krk; mes säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu, vai tu kahitsemine enämb avitab; paremp peĺlätä kui kahitseda Ran; ma kahitse et ma mehele lätsi Nõo; ma˽põrra˽kahidsõ iks et, kuis ma ummõtõ `aigõss jäi Krl; maʔ olõ tu̬u̬d alasi kahinuʔ; missa tu̬u̬st viil hüppä kahitsõt Har; Paremb ette kaia˽ku˽`perrä kahitsa Rõu; mis tuu kahitsõminõ and Plv; ma˽ka kahinuʔ, et saa es `puhtilõ Vas; tõõne kaahitsess kui lubaśs tetäʔ ja es tiiʔ Räp; kahitsass et saa as `höste; oo, mis tast kahida siss Se
2. kaasa tundma; haletsema mea kahitse temät; missa miust kahidset, vaade esi ennäst Krk; takka kahitsema (leinama) Puh; ike kahitsi tedä, et Eĺlul om `rasse Nõo; ma˽kahidsa eläjäloomakõist, inemist um ka hallõ Rõu; Karvast ei kaahita Räp
3. igatsema peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ kangõstõ: ei tiiäʔ kos mu tuvikõsõ jäieʔ; sinnu kül‿ma kahinuʔ, ku sai‿olõss tulnuʔ Vas
Vrd kahatsema, kahetsema1, kahitsõlõma, kahjama2, kahjatsema1, kaihkõlõma

kahv4 kahv TLä KodT, -h́v Krk Plv Vas, g kahvi
1. hoop; löök; sahmakas ku‿ta tolle kahvi paneb, siss om na koolu; vihaga mõni kahv üle piha [saunas] Ran; visassi üte kahvi ku̬u̬ma `vi̬i̬ga Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja - - ku kahvi `annu‿ss maja lännu KodT
2. vihmahoog üt́s kah́v `vihma tuĺl; õigõ˽suurõ kahvi ańd Plv; üt́s kah́v `vihma sai Vas
3. mahv (suitsu) Temä tõmmaś kah mõne kahvi `suitsu Krk
Vrd kahvauss

kalg ka|ĺg g -le(da) Hel TLä Kam Rõn, g -lõ Võn San V
1. kõva a. tugev, paindumatu, murduvkõva kaĺg nagu teräss Hel; kaĺg puu ehk räni puu, si̬i̬ lätt ütte Kam; ne o˽kalõ˽luu, omma˽valusõ `väegõ, ei˽sa änt `istu˽kalõ pääl San; `kü̬ü̬mne kasusõ `säärtse harõlitsõ, kalõ roodsuga; sepp om ta `kirvõ `väega kalõss karastanuʔ; maakiviʔ omma enämbüsi kõ̭iḱ kalõʔ, a lubjakiviʔ omma `pihmeʔ Har; valu um jala `seeri sisen, `tõmbass kalõss ja `trammi Rõu; sinine kivi, tu̬u̬ um sääne kaĺg kivi Plv; `kiŕvel oĺl müŕk otsah, tu̬u̬ oĺl kalõmb veidikõnõ Vas || tugev (kirjatäht) nii `laśti meid ka kiruta - -, tähe˽pedi `õigust olõmaʔ, kas pehme vai kaĺg vai Har b. südametu, vali kaleda `süämega inimene ei alõsta tõese `pääle sugukina Nõo; tu̬u̬ um sääne kärre vai kaĺg sõ̭na Rõu; miiss miist `vasta ja sõna sõnna `vasta ja kat́s `kalgõ `vasta Se c. paakunud, hangunud, tahkunud leib `oĺli kaless lännu Rõn; nii tuhk kaĺg maa, ku üit́s kivi San; Leib om nii kaĺg, et hammas ei˽lähä˽`sisse Urv; maa om kaĺg, ei˽saa paĺla jalaga˽`käüvüʔ; rügä om vaĺmiss, terä jo kaĺg; rasv om joba kalõss lännüʔ Har; kalõ maa pääl ei kasuʔ vili Rõu; vana leib om `väega kaĺg Räp; kalõ `maaga olt õks hädäh, kaĺg maa õi annaʔ hüv́vä `saaki Se; jenist `andsõ kalõ kuorigu [koerale] Lei; kaĺg muld Lut d. poolkõva, pooltoores ku lehe apanu ei ole, siss om na kaleda, siss siga ei taha nii `süvvä Ran; kale `erneʔ San; `kartoli `omma viil kalõ Urv; Mõ̭nõʔ uaʔ ja `herneʔ - - `jääseki kalõss Har; Kagu˽mõ̭nikõrd lina˽kalõlt `vällä sai, sõ̭ss nu̬u̬ʔ `aigu õs maal ruttu ärʔ Rõu; ta (liha potis) om vi̬i̬l kaĺg; mõ̭nõʔ ei keedä upõ periss `pehmess, kalõlt ollõv parõmb süvväʔ Räp; kalõʔ linaʔ, olõ õi ar `aigunuʔ Se e. vintske [liha]kammaŕ um kaĺg Urv; hain is olõ kaĺg, tu oĺl `väega hää pehmekene `keŕge `niitäʔ Har; piimälihm um hüä pihmeʔ `nüssä, tõńõ um kaĺg Lut f. kare, karm; jäik Linane rõõvass on edimält kaĺg, [kui] `mõske ja `kolki saa, küll tä `pehmüss Hel; ase om kaĺg Võn; märg rõevass om kaĺg; rät́i oĺli˽pään õigõ ääʔ, nu̬u̬ es olõ˽nii kalõʔ Krl; ma˽tei `vahtsõ kabla, ta om kaĺg nigu luu Har; siilil ummaʔ kalõʔ nõglaʔ; [sikavillane] rõõvass saa kaĺg ja sukk saa kaĺg; ket́t um kaĺg, sõ̭ss `Osvaĺt teḱk nahk `päitseʔ lehmäle Rõu; äräʔ sa mullõ `kalgõ rõivast kudaguʔ Plv; vohovillagaʔ, tu‿om sääne kui hobõsõ karv, sääne kaĺg Se; g. kare, lubjane (vesi) kaĺg vesi Võn; meil ei olõki `kalgõ vett Urv; mõ̭nõn kaon om nii kaĺg vesi Har; kos om kaĺg vesi, ei tulõ linapia vi̬i̬st `vällä, `aigu‿i arʔ ruttu; kalõ `vi̬i̬ga ki̬i̬‿i `pehmess [herned] Se
2. kõle, külm ja kuiv `täämbä oĺl kaĺg tuuĺ Kam; noʔ om vastanõ kuu, `väega kaĺg aig, noʔ ei olõ hää `põrsakõisi lõigadaʔ Har; kaĺg ilm, ku midägi ei sataʔ ja külm um Vas; noorõl kuul kõkõ kalõmb aig; Kalõ `aoga˽tapõtolt liha t́särise õ̭nnõ pańni pääl ja `rasva es tulõ˽sukugeʔ Räp; `kangõ kaĺg aig (külm lumeta hilissügis) Se || pilveʔ `tõmbase kalõss. `vihma ei tulõʔ, pilveʔ ummaʔ kalõʔ Rõu; kalõss lü̬ü̬ jo pilveʔ Vas; kalõ˽pilveʔ, kost `vihma tulõ õiʔ Se
Vrd kale3, kalk1, kalsk(e)

kana|korda keerdu, silmuseliseks lang lännu kana`korda Se Vrd kanakuurdu

kari1 kari g karja eP M T VLä, g kaŕa, kaŕä VId, g kaŕda Lei, g `karja R(n, g `karja VNg Vai), g `kaŕra- Vai
1. suurem kogu koduloomi, peam veiseid (välj liiki, tõugu või koos peetavat, karjatatavat hulka loomi) `muoisas `pandi kohe `terve `karja `nuuma‿päle VNg; `pärtli `päiväst `saate käib kari `lõunel Lüg; kas `karja on jo `lounel Vai; akatse `ootama, millal kari mättale soab Jaa; suur `lamba kari Mar; Mihine pere, ärgene kari (elujõulisest perest) Emm; karjane käis siis `terve küla karjaga karjamal Kul; kas neĺlaba või `lauba `lasti kari esimest kord `väĺla Han; üksvahe oli punane kari Pär; aage `karja siia poole, me aame `karja `senna poole (rhvl) Hää; ta läks `karja `väĺla aeama Juu; uńt käis karjas VJg; karjakoer one abin, kes `karja oiab Kod; kari käib õvvest läbi, piab aed olema Pal; kari on `lõunel, loomad magavad Lai; meil on kõik punase `kirja kari Plt; karjapoiss, aja kari `mõtsa Trv; jaanipäevä `õhtu pant palajes maha jaanitule ümmer ja `karja olli aet kolm `kõrda ümmer tule, siis ei saa `raisku; `riidi ja tõisipää ei lasta `karja edimest kõrd `vällä Krk; kari om pikkil päevil; unete uni ja mälete kari (öeldi karjasele karjalaskepäeval teda veega kastes) Hel; karja kahja `ju̬u̬mine `olli keväde, `enne ku kari nakass `mõtsa minemä Ran; vallaline kari (lambad ja sead) Puh; suur kari olli oeda, kaitstõisskümme nüssi `lehmä `oĺli, ja kuuskümmend lammast ja, vallalisi eläjit kah Nõo; sääl vaest oĺl mitu `kaŕja ku̬u̬n Har; suvõĺ lät́si sõ̭ss kaŕaga `mõtsa Rõu; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsjaʔ = raamat ja lugeja Vas; mõts `väegä hellä kui kari kodo tuĺl Räp; verrev kari. kas teil ka määne puhas kari om; `mõisa `plaani kari om `muśtjas vereväʔ, `korgõʔ Se; kaŕalõ andaʔ süvväʔ Lut || (kadunud) `Õtsisin kõik kõhad läbi, aga jua sie on nüüd `suures `karjas Jõh; karja (minema), karjas (käima) – üld kui ei õld kes `karjas käis, siis `tehti sigule ühe maatükki `ümber aid Lüg; `karjas `käimine on `laste asi Vai; saadeti `karja, `pandi kot́t `seltsi Khk; lehmad ning sönnid ning ärjad olid `karjas Kär; ma kein `loome `karjas Mar; kui sa esimest `pääva `karjas olid, said `õhta vett `kaela, sis‿sa ei jää `karjas magama Han; aa loomad `karja Tõs; vanad ja vaevased inimesed käevad `karjas Juu; `esteks olin sia`karjas - -, pärast läksin `veiste ja lammaste `karja Kos; vana lehm, aga‿i akand kudagi karjas `käima VMr; `karja minijid ei olnud Pal; este lehmad käisid kesa pial karjas Lai; kahessa `aastane `oĺlin siis kui ma `karja läksin KJn; kasi `karja (koerale) Trv; emä olli `kalkunide karjan Krk; mina olõ siinsa·man `sündünü, kasunu ja kaŕan käänüʔ Võn; tu käve karjan, lät́s mihele karjast Har; mi̬i̬ʔ oĺli katõgese kaŕahn Rõu; kat́s `aaśtat käve kaŕan Räp; kas sa kaŕah ka jo ḱaut̀ Se; Akõt lätt `kaŕda Lei || vanast inemise lukõsiva et, katõssa `karja (karja väljalaskmiseni) ja, `kümme nädälit `küńdi - - Rõn
2. fig kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Tee `õelal iad või `kaitse kõhna `karja (vastutasuta abistamisest) Han; kadeda kari ei kasva ja `õela õńn ei `õitse Ksi; kadõda kari ei kasva, õelõ õńn ei äitse Krl; Edi˽miä kari sul kaia˽vai `mõisa `vahti, et tühü˽saa õiʔ; võhlul olõ õi˽`vilja, kadõl `karja Rõu; issa ~ issanda ~ jumala ~ looja karja (minema), karjas (olema) lõppema, otsa saama (ese); nurjuma (töö); surema kie suri `vällä, siis `üöldi, sie on juo `luoja `karjas Lüg; läks jumala `karja Rei; läks ää jumala `karja Vän; - - mul omalgi olid suured tõrred, tegin siin, põlesid kõik ää, läksid kõik `issa `karja Koe; kui üks asi oli otsas, siis `ööldi, oh mis sa seda räägid, see on jumala karjas juba ammugi. ammugi ära `peetud, minema visatud, kas mõni kauśs või pang või pada Lai; läits looja `karja Ran; kolm last `olli ja kõ̭ik om jumala `karja `lännu Nõo; kuri karjas pahandus, karistus, häda käes kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kui sa `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; nüid soab `peksa, nüid on kuri `karjas Juu; kui laps on kedägi `alba tehnud ehk ärä `lõhknud, `üeldässe, nüid on kuri karjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; nüid om kuri karjan sul, nüit sa saat üte nahatävve Krk
3. hulk, rühm; parv on juost `undi `karjad kõhe; kuhu ma sene `lapse `karja jättän Lüg; teeb‿mi inimiste kari see on Khk; `ülgid oli `üsna karjaviisi siin lahes sügisi Rid; meil o ea kari ubasid maas Mar; tal oli suur kari õpilasi Mih; Einamoale `võeti `vaĺmis [reha] `puĺki `seltsis ia kari Kei; aa sies on `terve kari neid tokk`roosisi JJn; `martisi tuli kuhe suur kari tuppa nõnna‿t Ann; kus me nisukese tohutuma karjaga `julgeme `minna Kad; Vilk ei akanud `vassa, messa karja `vassa suad Kod; meid oli päratu kari Plt; nemä korjanuva `marju su̬u̬ pääl, ja soekari tullu, kuus sutt Ran; kari `naisi tulep ti̬i̬d `mü̬ü̬dä Nõo; karja hulgakesi, summas mõnikord tulavad (mardid) tuppa, maailma karja Aud

karm2 karm g karmu Jäm Hää eL(p `karmo Räp), g -i Ksi Hls TMr; kaŕm g kaŕmi TaPõ, g karmi Plt Trv Krk s (süte- või rasva)ving, (rehe)leitse lassud aavad siniss `kaŕmi; pliita alt tuleb `kaŕmi `sisse, tuleb siniss `õõgu Kod; suri `kaŕmi Lai; tuki alle sanna ahjun ja karm tule `sisse Hls; üd́se om `õ̭õ̭guma nakanu, nüit tulep `karmu tare täis Nõo; karm aab pähä Ote; ku pliidi pääl tetass siast rasvast, siis tulep `karmu Rõn; ahi and `karmu, taa pand pää halutama Urv; pandas `varha kriisa kinni, sõ̭ss tulõ tu̬u̬ karm Har; ku liha `ahju pandass, sõ̭ss ku väḱe lätt hüt́si pääle, sõ̭ss tulõ liha karm Rõu; `täämbä jäi ma`väega `karmo, tarõ tuĺl kõ̭iḱ sinist tirssu täüs Se || fig külmaving ku vi̬i̬l küĺmä karm mant ärä om lännu, siss om `õige `oigekene Nõo; [kui vett soojendada] siss võtt külmä viha ärʔ, külmä karmu Vas || fig ta om `karmu saanuʔ, taal om karm pääh (vähe viinastanud) Se

kartuli|ema
1. seemnekartul Eks ma ole vana ja `mulla `karva nigu `kartuli ema IisR; `kartuli emä, toda enam ei sü̬ü̬ lu̬u̬m, tol om jõud ära lännu Ote; `kartuli emä aap poja `vällä ja esi kõdunass ärä Rõn; `kartoli emä omma˽nii ilusõ vi̬i̬l et, keedä˽vai äeʔ San
2. fig rünkpilv kardulit pia siis tegeme, ku kardulaemä `taevan om, ümärikse `valge pilvekse, mügärikse ku kardule Krk

katel katel eP/katõl Khn/ Ote, kattel R, g `katl|a, g -e S Vig Kse Hää Hls, kat́el g `kat́le Krk, kateĺ g `katlõ Lei; kata|l I Äks SJn Kõp T, -ĺ Urv Rõu Vas, g `katla; n, g `katla V(`kat́la Lei)
1. a. (suur) keedunõu; pada kattel `lähtä `metsa (keeb üle) VNg; oli `irmu, et `laŋŋed `katla `saunas Vai; katel pöleb (katlapõhja nõgi põleb), ilm akab kurjaks minema Khk; Tüdruk seereb tuimuidu, ei keeda katelt (sööki) Vll; pane tuli `katla `alla; jöva oida mitte, katel tuleb üle Jaa; `Vihma akkab tulema, `katla maik on supi sihes; Kui katel keedu `aegu `kangest `aurab, siis läheb `talve sulaks; Kes `katlast sööb, teeb musta peaga poja Pöi; katel `seisis `koldes koogu `otsas Muh; katel keeb üle Emm; Must nagu `katla persse Han; `katla sees soendakse tulist vett; `katlas ei keedeta `toitu Juu; ilo ei panda padaje, ei nägo `kaunis kattela Kod; katel kun `rõ̭õ̭vid mõstas, müüri `sisse `kinni pant Hls; mul sia kardule `kat́len; kolm `paari vett läit́s `kat́less; karjate ku `ki̬i̬ba kat́elt (last) Krk; vanast iks suuŕ `katla oĺl müürü sisen, kon eläjeile `mõskma˽tet́ti Har; `latskõsõʔ, `riipku‿iʔ ti̬ʔ `kiislat `katla külest Lut || pühitsetud vee nõu pühätvii `katla, kon um pühätvesi vasinõ Lut || (maastikutermin) kurissu katel, pöhjata maakoht, `keskel ümmargune ouk Jäm Vrd katlik b. fig idä [tuul] vieb kalad merestä, idä kagu kattelasta Kuu; `Suur kattel `ilma `kaaneta = meri IisR; saksa katel keeb koua (sakste asjad käivad aeglaselt) Emm; pada naerab katelt, aga ühetsugosed on nad mölemad Ris; vana kat́el lännu `lõhki (sünnitajast) Krk; Pada `sõimab katald, üte˽musta˽mõlõmbaʔ Urv
2. aurukatel laeva `katlad Ris; aurumaśsina katal Trm; tambis kutsuve seda katalt, kes `rongi veab Pst; `riihe`pesmise maśsinaʔ- - edimält es olõ `katlaga, vesi vei `ümbre Räp

*katkenult adv < katkema, räbaldunud riideis Kes `oĺli kehväld vai kakenuld `väĺlä lännu, siss üteldi et, ilp lü̬ü̬b närdsu kooluss Ran; Potiseto viskas sinno räbälä puntra päähä umma koormahe, üteldäs karüssõllõ, kes väega kakõnolt rõiveh om ja tii veereh sais Räp

katsi katsi Saa M T, kat́si Võn Rõn V kahekesi; kahekaupa (sageli liitadverbi esikomponendina) muidu pane katsi sukka, ni̬i̬ ülejäänutse kolmide äräde sekkä; kari olli puha laiali lännu, sai ik vi̬i̬l ütsi-katsi kätte `tõisi Krk; tolle `kanga ma panni katsi sukka, kaits `langa korraga pinnu vahele Nõo; kat́si sukkõga oĺli `kerkoh (kaks paari jalas) Plv; üt́s `iste hargulõ parde `pääle, tõne `ańde kätte kat́si vihu (kahe vihu kaupa); tsõõrih `ju̬u̬sti kat́si; mi̬ kat́si lät́si Se

kauaks kaua|ks Khk Kär Kaa Pöi Rei Phl Mär Hää spor K, -s Lih Tõs Tor PJg Ris, -se Aud, -ss Har Vas; kouaks Jäm Ans Emm Rei; `kauaks Kuu VNg; kauva|ks Pöi, -s KJn; kava|ks Muh, -s Saa Kod Hls, -ss Kod Krk; kavvass Trv TLä Rõn Vas Se a. pikaks ajaks, teatud ajavahemikuks `leiba on nda‿vähä, tεεp kui kauaks ta `kestab Khk; Aga mind koa änam kauvaks pole (suren varsti) Pöi; kui lina kauas vedämäta (kitkumata) jäeb Tõs; nõnda kauaks `piavad angerji eluga kummi sihis, ku `rohkem saavad Hää; ma nüid jään kauaks kottu ää Juu; lähän `kaugele ja kavass ajass Kod; miul saap ulgass aass, kavass aas tat võtta Krk b. mitte kuigi kaua(ks) (vormilt jaatav, sisult eitavas lauses) kouaks seda raha nende inimeste kää on Ans; kauaks minagi nendega kannatan Kad; kavvass sii kestäb Trv; kavvass tast puu riidakesest palutada saab Puh; kauass maʔ siin olõ Har; kavvas ta käü Vas Vrd kauvakses c. hiljaks seda `irmu ma põle tunn, et ma oles `kuskile kauas (hiljaks) jäen Tõs; pean nüid tulise rutuga minema, pest jään kavas; kodus kiirustadi miut, `vaata et sa kavas ei jää Saa; ühel jaanipääva ommikul üks naine jäänd oma lehmaga kauaks, kari on jo ära läind Sim; leib jäi `kasta kavass, ülearu apuss lännu Krk Vrd kaugass
Vrd kauast, kaugess

kaugas kauga|s Mär Tor Saa Kos Kad Plt SJn Vil Pst Hls Ote, -ss Vil Trv Krk Hel Ote Krl, -śs Räp Se, g `kauka
1. tasku a. endisaegse meestesärgi põuetasku, mida kasutati rahataskuna ihnuss `vaatab, et saaks aga raha oma `kaukasse Mär; `eńdisel ajal oĺli ame ja `ammel oĺli kaugas Saa; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli Vil; Meśte `ammel õmmelti sissepoole pihäbäle ja rinna ette vi̬i̬l tõine kõrd rõõvast, pääaugu mant `jäeti kates poole augu `valla, ninda‿t käsi `sisse `mahtuś, siss sai `kaukas midäg panna Hls; `paklise `ammel `panti linane kaugas; meestel olli `kaukage `amme Krk; sańdi kaugaśs om alate tühi Räp; kaugaśs˽om `hammõ siseh, nigu pu̬u̬ karmań pindsakol, rahakot́t, raha `kaukah sääl Se b. püksitasku `pükstel oo `kaukid kaks Tor; pistan käe püksi `kaukasse SJn
2. peenis kaugas om kõvas lännu, ku ää elu, sis lät́t vana kaugas kõvas, ei annaki rahu, peas ega öö `käimä Ote

kaugele `kaug|el(l)e RId eP(`koug-) Krk TLä Ote, -õl(l)õ Khn Nõo Võn Kam u Urv Krl Rõu Räp
1. ruumiliselt eemale, pika maa taha `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle, vintpüss `juokseb `kaugelle ja `kruonu `püssid Lüg; teeb kui `kaugele see vihm ulatab Khk; ei poisikest tohi obusega nii `kaugele `väĺla `saata Mär; meil tiigi `eares vińnivad kiva `tiiki, `vińnisid kui `kaugelle soab Jür; jääl õli `kaugele ku̬u̬lta Kod; kida lõi rukki `lõikusega `liikmesse `siśse, akas rogisema, `kostis `suurde `kaugele Ksi; pikässiĺm `vaatep `kaugele Krk; üte versta sain `kaugele, siss `naksi ossele, jalg `olli joba `paistuma lännu Ran; mia `peĺgä noid mehitsit, nii et mia joose kas vai mittu `sammu `kaugele Puh; vanasõna `ütleb et, kukk ei sadana kannust `kaugele Nõo; tu̬u̬ om `kaugõllõ lännüʔ, tu̬u̬ ei˽kuulõ `õiõʔ, tu̬u̬d õi˽massa˽`hõikamine inäp˽`eieʔ Urv
2. pika ajavahemiku taha (minevikku või tulevikku), kaua raha ei `kestä `nõnda `kaugele Jõh; tänäkund kebäde oli illa see kaste maas, tänäkund lähäb see ruki (rukkilõikus) nii `kaugele Mar; see kohos tuurib küll `kaugele Mär; aga ma `ütsin, see tähendab sõda [kui palju virmalisi nähakse], saandki `kaugele, juulikuu oligid sõda `platsis Mih; ei see lähä enam `kaugele, see tuleb üsna ruttu kätte (sünnitus) Juu; kuiv keśt `kaugele, pitk kuiv ja põletas kõik ärä; pääv lähäb `kaugele, õlesi võenod joo väĺjän `õlla Kod; kui si̬i̬p om `väŕske, kui mõsed ei kestä tä `kuigi `kaugele, ta‿m pehme, siss nigu sulab Nõo
3. fig a. vähem seotuks, võõramaks mis teine ja kolmas põli sugulased, need jääväd `kaugele jo Mar b. paremale järjele, kõrgemale tasemele nüid piilitakse juba ja kõik `tehtaks mis elu nõuab, kõik on asi nii `kaugele arenend Pöi; kadedusega ei saa `kaugele Ran c. suurel määral, väga akkan `süöma ja sie `kasvap mu suus, sie [toit] oli nii `kaugelle mage Jõe; kõik [õunad] olid uśsitand nii `kaugele JJn
Vrd kauede, kauele, kaugale, kaugede, kaugel, kaugõhe, kauõ, kauõdahe, kavvetale, kavvõda, kavvõdahe, kavvõdalõ, kavvõhe, kavvõkõistõ, kavvõliistõ, kavvõndahe, kavvõtõhe

kaugemass `kaug|emas(s) Kuu, -empes Hls, -õpass Har
1. kaugemale (ruumiliselt) Laev tuli üöks `saare ala `laine`varju, kui `valgeks läks hakkas `jälle `kaugemas menemä; edesi ei saand mitte `tonksu enämb, vägise kippus `aeva `kaugemass `viemä Kuu; nüüd om mõts ja võsa `kaugempes lännu Hls Vrd kaugemasse, kauõmbadõ, kauõmbahe
2. kauemaks, pikemaks ajaks ku rüä˽hakin ja vällä˽kuiunu ommaʔ ja `arvat, et `jääse `kaugõpass aoss nurmõ pääle `saisma, siss pannasõ `napra Har Vrd kaugumbass, kaugõmbast1
Vrd kaugemba

kaup kaup g kauba (-ao-, -aa-) eP(-ou- Jäm Ans Emm Rei Var) eL, g `kauba R(n `kaupa Vai)
1. a. ostu-müügi objekt üld `juoksev kaup käib alaldi ühe kääst `tõise, ei õle `sõisev kaup Lüg; läks `linnast `kaupa `tooma Khk; Jusku arjuski vakk ja `kaupa täis, `öeldaks, ku maja on `väike ja koristamata, prah́t on siis kaup sääl si̬i̬s Hää; kielatud `kaupa müiasse salaja Kos; ennemuine käisivad arjakad oma `kaupadega HJn; luada ilm one ilos, võib `õlla kaabad one kua kõrralised Kod; segatud kaup, ei ole puhas Plt; juudi käisiv kaubage Hel; meil ei ole võemalik kaabaga rongi pääle jõõda Võn; `liina mindäss kaubagõ Krl; nulga`kaupa müvväss, `hainu nigu nulgast Se; peenike kaup (prostitutsioonist) peenikest `kaupa `müidi, kui teine muksas teisele `küĺge, teine teisele, no kui selle järele kuhugi `mińdi, siis oli peenike kaup koos, ma ise nihukese kaubaga ei `kauplend Ksi; tüdrek annab, müib peenikest `kaupa, annab ennast meestele raha eest, müib peenikest `kaupa PJg b. fig `säädused `muutuvad ja valitsused, kui Venema kaup (Vene valitsus) tuleb, siis ei õle keriku `tarviski Lüg; kui ta veedi enne oless lagunu, siss oless soe kaup (hundi saak) ollu, kas oless vi̬i̬l eluga `pääsnu Ran; [kosjade ajal küsiti mõrsjat näha] toogõ tuu kaup ka kaiaʔ Se
2. (äri)tehing; kokkulepe, teenistus- või ostu-müügileping; ostu-müügiakt kaup jäi `puolekalli, `kaupa ei saand; sie `anti `kauba `pääle üks sigar ehk paberos ehk tuos tikku Lüg; `juudid läind muidu `viimeks ära säält, pole saand ärja`koupa Ans; see kaup oli nendel kahe mütsi all; tüdruk keis `suilise `kaupa tegemas; see kut juudi kaup (tüssamiste ring) Khk; löi selle kaubaga teise nönda üle Krj; täna `reede, oome `laupa, tunaoome teeme `kaupa (laulust) Muh; oli sulases selle kaubaga, et tä saab naese ja koeha Vig; kui kaoba ää teed, sis andase käsiraha käde Tõs; me tegime `kaupa, me kaubad läksid `easte kokku Juu; karjatse tüö lõppes kolm nädalad peale `mihkli`pääva, siis `tehti uus kaup JõeK; ta lõi kaubast tagasi JMd; sie kaup võib kaubast `saada küll; kaup jääb kaubast, jääb `kindlast, kui ta seda enamb ei taganda VJg; eks reńt õld nii, nigu kaubale sai Trm; juut́ one see kõege suurem `petjä kaaba juuren; tegi vanapaganaga kaaba, et kanadega magama ja sigadegä ülesi Kod; kauba vahele segama Plt; [laadal] teĺliti ja tingiti, nii kuis `kaupa sai Pst; me ei saa kaubal mitti, tahtmise om `väege suure; nüid om kaup kokku lännu, seni `kauplime, senigu kaup kokku läit́s Krk; kodun olli paĺlu paremp `kaupa tetä ku mokalaaden, sääl om `laitjit ja kikke Hel; `tõene `tuĺli meie `kaoba vahele, ai meil kaoba kõik `vuśsi Nõo; ma tii maja `kaupa, anna maja tetäʔ Krl; taa andass sullõ päält kauba; ei˽sünnü kaup kokku Har; hum no `tiimi kaup arʔ, `ruubli rüḱi, vakk raha Rõu; kaup jäi tegemäldä, poolõlõ Plv; tagasi jäi tu kaubagaʔ, anna‿ass˽`otsa (kaup jäi katki); kaup sai kaubass, är sai tu kaup tettüss; kaup tetti `katski, `maaha jäteti Se || fig Täna omiku sain juudiga kaubale (kõht sai korda, hakkas läbi käima) Pöi; kaubal(e) käima ~ minema ~ viima kauplema, müüma `mitmed `käisivad `kaubal, `sitsi ja `riiest [müüsid] Lüg; enne köidi kala kaubal Muh; läks `kraami `veema kaubale Trm; arilik müigi lina `maksis kaks rubla leesik, mis ikka kaubale viidi Lai; kauba peal kauplemise juures sõdan `tapmine one nagu kaaba piäl, kumm aga suab Kod; kaubuks müügiks ei saa `kaubuks ka, `juovad `piimä `nahka [vasikad] Kuu; kaupus olema kaubatehingut sõlmima mina õlin tämäga kolm kõrd `kaupus, vahetasin obose ja Lüg
3. fig äga see `öige kaubaga seda omale pole saand Khk; ei selle kaubaga lähä `kuśkile, kui sa sedasi `kärpseid pähä ajad Juu; vits ei puudo `külge, trehvämise kaup, ku treheväb mõne õksa `kõsta Kod; valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; kerge kaubaga soodsalt, hõlpsalt sain ea kerge kaubaga kodo Ris; siekord ta `pääsis `kerge kaubaga VJg

kavak kava|k g -ku Hel Rõn Har(g -gu)
1. kõrts tu̬ käü egä päiv kavakun Har
2. laadaputka vanast `olli `laade kavaku. sääl `olli all kõ̭ik `müvvä. kaits kolm kavakut `olli tettu Rõn
3. vana lagunenud hoone si̬i̬ om ku kavak maha vajonu, kokku; lännu talu kavakuse `sisse `jutlust pidäme Hel
Vrd kabak

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

keeveldus keeveldu|ss Ran, kieveldu|s ViK, g -se rahutu, püsimatu inimene mis sa va kieveldus kieveldad, ole paigal Kad; ta om nigu üits keevelduss, mitte ei saesa paegal; kos‿si keevelduss nüid om lännu Ran Vrd keevend, keeverdes

kekitama kekit|ama VNg Jäm L Hag Kos Sim Trm Plt, -ämä Juu, -eme Pst; kekkidamma ~ kegitama VNg, kekkitämä Lüg
1. edvistama a. ehtima, mukkima ilusaste ja ilusaste nie `tütrikud end kekkidavad VNg; nää kui tüdruk, kekitab aga `piale ennast alati Mär; siss pruudi ema kekitas vi̬i̬l `pruut́i Saa; igä jumala päev kekitäb ennäst Juu; mis sa kekitad enese kallal, ei soa `riide Kos; kekitab ja mekitab ennast Plt; see om `keksi lännu, `siante kekitab pääle Pst || uhkustama `kerkleb ja kekitab, ei tea mis ta oo Tor; mis sa kekitad, uhkeldad ennast Hää b. (naerda) kõkutama kekkitäväd `naurada Lüg
2. hellitama kekitab `peale tätta, teeb ta `tahtmist ja Mar; tä oma pissed lapsed naa ää kekitan Var; eit oo so kodo ää kekitand, et sa‿i kannata öht sõnagi Mih; nä kekitab oma last, ei anna `tääle `vitsa egä Tõs
Vrd kekerdama, kekkama, kekkima, kekutama

keks1 keks g keksi spor eP(-ḱ- Pal) M, Ote, g `keksi Jõh, g keksu Kod; keḱs g keksi Muh Trv Puh V; n, g `kekso Vai kergats, kekspüks kül nie `onvad aga `keksid Jõh; siä oled üks `kekso, igäle `puole `keksid Vai; sedine keks, peru inime, uhkustab ning kiidab (end) Jäm; södukse keksiga‿p saa mihe juttu `rääkida; lähäb teiste sias ka keksiks Krj; ää ole nihuke va keks mette Mar; on üks keks, ei tia mis `ümber ajab või kuda muidu ise on Kad; `ü̬ü̬si õli tullud si̬i̬ naese keks (kergemeelne) Kod; kui seake keks on, `kiitleb või `oopleb SJn; keḱs si̬i̬ om ike `tõstai ja suurendei, kes esi ennäst kitt ja tõst Trv; keks olli juttega rõbe, kärmäs või `säändene Ote; kiä innäst `väega kit́t, `ülti keḱs Urv; no om iks `kekse ka, kiä kääse ja herendelless Räp; ta üts vana keks um Vas; keksi minema edevaks muutuma si̬i̬ om `keksi lännu, `siante kekiteb pääle Pst

kelm2 keĺm g kelme Trv T VLä, keĺme TLä, kelmi Puh, keĺmi Krl; ḱelm g ḱelme Se; `kelmi Vai, `kelm(e) Jõh Kod, g `kelme kelme a. õhuke kiht, kile `piimäl on `allidus `kelmi pääl Vai; tal om nii `õuke nahk kui üt́s keĺm Krl b. (elundi) kattekile; vaheliha mao pääl on mao `kelmi, sedä `kelme älä rigo Vai; nahakett ehk kelm on niärul piäl Kod; täl kõtu keĺm om `kat́ski `lännu Rõn; kuulmass, ku tu̬u̬ keĺm ukka lätt, sõss ei kuulõʔ; sisen tu̬u̬ keĺm lätt `lahki, mao keĺm; peki ja laiha vahe pääl kelme tükükeseʔ Krl c. kae, teat silmahaigus ei ole `kelmi pääl, aga siĺmä nägemine kaob esi`endusi ärä Puh; mõnel kasvap jälle keĺm siĺmä `pääle, siss om siĺm nigu `valge, ei ole silmä terä nii must; kui keĺm siĺmä pääl `olli, `panti väedse otsaga toda keedetut peenikest `su̬u̬la `siĺmä; ku lehmäl vai `lambal keĺm siĺmä pääl om, siss `puhka peenikest `suhkrut `siĺmä Nõo; keĺm om üle kõge siĺmä Ote; keĺm silmä pääl, `aigusõga tulõ ja ikust ja kõ̭gõst Krl; taal jo silmä nägo otsah, `minkass inäp näet, ku ḱelm pääl Se

kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a. keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2

kergede `kergede (-ŕ-) Hel TLä Ote Har Lei(ḱeŕdede) kergesti
1. hõlpsasti; ruttu Kergede saadu, kergede lännu Hel; ega siss `vastne rõevass nii `keŕgede `kat́ski ei lää Ran; nu̬u̬r inimene võip küll `keŕgede `kõndi Puh; Kass om - - vindse eluga, ega tema kergede ei lõpe Nõo; ta om vallalise `käega, tükib `küĺge `kergede tõsele Ote; taa ei olõ `miaki mägi, taa om löhva, taast vedä hopõń ta `ku̬u̬rma `keŕgede üless Har; anna ei ta ni `keŕgede päḱist – timä näut́ mullõ et tel sai om, ma `näpsi käest välläʔ; `keŕgede kadu as inemidse elu Lei
2. minimaalselt umbes (kaalust) Villa˽`kaali˽`kergede säidse `naala Har

kerge|meelelinea. kergemeelne, järelemõtlematu, alp `kergemeelelene nisuke inimene, aĺp inimene, `tõmbab `peale sii ja seal Mar; ma˽kai tu̬u̬d immä, tu̬u̬ oĺl ka sääne `keŕgemeeleline Vas b. nõrgamõistuslik temä om `keŕge meelelisess lännu Krk

kergitama kergi|tama (-tämä) eP/-dama Hi, keŕgi- Iis Kod Pal/ Trv Hls/-teme/ TLä Ote/keŕgi-/; (ta) kergits Krk; keŕgitämmä Räp; `kergi|tama R/-tamma Lüg, -tämä Kuu, -tämmä Vai/; kergü|tämä Khn, -täm(m)ä Plv Vas(-ŕ-) Se -teme Krk San(-ŕ-), -tõmmõ Krl
1. a. (veidi) tõstma ristluist `saate lähäd vette, vesi akkab `kergitamma; niied `kergitavad üles [kangast]; ei `viitsi oma `jalgu `kergitä, viab peräs Lüg; Vahetevahel `kergideti [sõtkumisel taigna] `servad `keskele Jõh; midä siä alalde oma `pihto `kergidäd (õlgu kehitad)? Vai; kergida `angu natuse veel, ma‿p saa käde; kergida ader kivi tagand εε Khk; Taap kergita vel supikulpigi, ema teeb taale keik ede ja taha ää Pha; Või mitte pead kergitagi, nii `irpsast lõhub valuta, äi tea mis `siia `sisse läind on; Külm kergitab kivid moa sihest öles, ega kevade ikka natuke ja natuke, äkist `ongi kivi `jälle põllu sihest näha; Siis vesi akkab kergitama kui sa rinnuni sihes oled Pöi; lähme `jalgu kergitama (tantsima) Mar; kis koera saba kergitab kui mitte ta ise Hag; mul on nii `raske pakk, kergita natuke `kõrgemasse õla `peale Juu; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üles Sim; kui sõim sõńniku `sisse jäi, kergitati üless, `pańdi sõńnikud `alla; küĺm kergitab mõni `aasta orasse juured üless, külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, adra ette Lai; perse vajoss äräde - - `istun, pia kergüteme; inimene tulep `vastu, kergite `mütsi (tereta); ku jumal avits mut, ku ma tõiste `tõsta ega kergüte ei jää Krk; kergita uśs aagist `valla Puh; vanemba mehe ess mõśta saksamaa `atra oeda, nemä litsivä adrale `pääle ja kergitivä adra maa seest `väĺlä Nõo; mäki päält joosep `alla – egä vesi joosep jõe poole – siss kergitäp iä üless Kam; ku paa är keŕgütet kõrvalõ, siss perän tõstat jäl tagasi San; ei kergütäʔ umma `jalgagiʔ Plv; ma kergüdi hinnäst tooli päält üless; kergütämiist om iks hobõsõl kaʔ – kergütäss hinnäst ja `jalgu ka sirotõllõss; nigu teretässki vot, siss kergütäss kübärät Se || fig `kergita `karvu (tereta) Lüg b. (loodusnähtustest) tekkima; tajutavaks muutuma Kui nüüd `kergitaks tuult! Jõh; Metsa tagant akab jälle suurt musta pilve üles kergitama Kaa; kergitas üles (miraaž merel) Ris c. fig kiitlema, (ennast) kiitma `kuraa·si `tõstab enese `pääle, `kergitab `ennast Lüg; Juttuga on ta mies küll oma `värki `kergitama, `aina `kuula, elab `juski Pagari krahv IisR; Kus - - pani ennast kergitama – mis ta keik ää teind ning kus kaugel ilmaotsas keind Kaa; ennatlik kes ennast kergitab, aĺbisegane VJg; Ega see vana Jüril neist kahju põlnud, mis poeg ära viis, aga sellega (kaebamisega) sai ta nagu ennast kergitada, nää mis mul kõike on Trm; si̬i̬ suurustess, kes ennast kitt ja kergitess Trv; Mis sa sukk suurustat, vana kinnas kergitat Ote d. alustama ära `salga, selle üle võib jo kohut kergitädä Nõoe. elavdama, virgutama obune juo kergitab ennast, ajab kõrvad kiḱki, kergastab VJg; `nu̬u̬rusarm iki kergitäp, vanaduss kokku vandsutap Puh Vrd kergastama
2. paisutamaa. üles kohutama tänavu olid üe`külmad, `kergitasivad `selle maa üless Hlj; aŕksahk on tuline ea riist, tema kergitab moad, aga temaga ei `jaksa enam teha Juu; kos ta üless ajab kevade, kergitab `ti̬i̬sid ülesse Äks b. (pärmiga) kerkima panema üks `naine vei minuld ikke `astja, et tämä `leiva`astja ei `kergitand, et sie oli tagurpidi `laudadest `tehtu VNg; see töömes (pärm) pole midagid kergitand `saia - - teine töömes kergitas kenasti Khk; pärm ei kergita änam, oo apus või vanas läin Tõs; sai tehakse pärmiga ja kergitakse Ann; leib tab `enne ära kergitada kui sa pańni piale paned ta Pil c. hinda suurendama Kui ta (mõisnik) nägi et sa akkasid püsut rikkamaks minema, siis kergitas renti `jälle Pöi; `kaupmes kergitas `inda Plt Vrd kergähütmä
3. ümber tõstma, kohendama; puistama a. kõrgemaks seadma; kohevaks raputama `kaaruta [hein] üles, mene `ühte `puhku ja `kergita rehaga üles Jõh; `tolmu oli nönda tuba täis [ketramisel] igaüks kergitas oma taku `arkisi Pha; [koda] nõnda äe vajund, peaks natukse kergitama Pöi; ega umigu `tehti ase ülesse, põhk kergidadi ülesse Käi; Pool einamad sai `eile ää kergidat, täna vötame selle osa ülese Rei; ruki `seisis paegal vakka, aga sui`viĺla kergitati parsil, torgiti kaegastega Mih; kergitab piaalust Kos; mina kergitan iga `õhta kot́i seest ned õled `pehmeks ülesse Ann; neid (leotatud linu) piab vahel kergitama kua, muidu vaovad `liiga mua ligi Koe; kui ein on märg alt, `niiske siis kergitasse üles rehadega Ksi; kergüte `patja vähä; kergüte `u̬u̬dit Krk; lina ollu ärä kikitedu, temä viil lännu `tõstnu noid `linnu kah kergitänu üless Nõo; vaja kohenda, kergütäʔ `pat́ja ja kot́ti Se b. (ladet, pahmast) puistama, õlgi või põhku teradest eraldama sui`vilja obosed `tallusivvad, õli paks `pahmas ehk ahus, siis `kergitetti üless, `reie rehaga `tõmmeti üless Lüg; kahe parre `aegu (kui kaks parretäit vilja rabatud) [öeldi] kergitame `röhved `väĺla Ans; esitiks kergidesse aganad rihe pεεlt εε. siis kergidasse `jälle `kergele (~ kergeli) ning aketesse `jälle obustega `tampima; kergitamine oli rihaga. ne olid kergitamise rihad; saand ära kergitud, sis tarist rehi `ümber pöörda Khk; lademest kergitati `suure `vihku; üks kergitas ning pani `vihku, teine `päästas sidemeid Kär; siis kergitakse `angudega, raputakse keik vili `alla Pha; Pitkad aganad kergitati rihaga `välja, riisuti kogu ja vissati aŋŋuga laudile Pöi; rehe `peksmise juures oo `sasse kergitajad Muh; `enni pahmati `põhku, siss neid sülitsi kergitadi Mar; `võtsin neid ruki `kõŕssa kätega sedasi raputasin, seda `üeti kergitamene; kui oli pahmatud, siis akati kõlgast `võtma. rehe rehädega sai `ända kergitud Mih; saavad lademed `pekstud, siis kergitakse ää ja pannakse uued asemel Ris; ku põhk päält ärä `võeti, siss rehe rihaga kergitedi ka tuda tapand Ote c. kerist puistama, kerisekive puhastama kerikse `kergitamine oli, iga `aesta tuli puhastada Kuu; kerist kergitati nõnna ikke `enne vilja `peksu või ka suvel suojaga; kergitati kerist, ajasime `tahma `väĺja VJg d. kalavõrku põhjast lahti päästma läks sie `üksi `päine läks rüsä `vahtima, `kergitäs siis läks vesi nagu `kiemä; [lõhe] sääld (rüsast) ei `pääsegi `vällä ja sedä saab juo ko˛e `arvu, ku `kergidäd rüsä üless Vai; liŋŋuga `lastasse pöhja püi `aega vörgud `pöhja. vörgud kergidatse üles ning `vöötse liŋŋud alt ää; päisid pöhjapüi vörgud kergidaste `öhta üles Mus
4. kergendama, hõlbustama, paremaks tegema või saama kergitäs sest `aigusest, aga jäi `uuvvest ja nüüd tuleb surm Lüg; Nee rohud ikka natukse ta valu kergitavad, kui ta neid võtab siis olla ikka param Pöi; jumal ülendagu so `inge, kergitagu so pattu Mar; `Trööstisi oo `mitmid, mis kellegil südat kergitab Han; kui juba `aige paremas saab [öeldakse] et nüüd oo `aigus kergitan; tervis oo rikkus, katsume kergitada [rohtudega] Var; eng `kinni kui ma natuke köi, tahas midagi `rohtu et oles natuke kergitan Aud; `kohtu puult palutass kergitamest Hää; kergita mu `vaeva vähä, too need kot́id `keldrest `väĺla Saa; ia kohe, sain natuke südant kergitata VMr; `aiguss akass tõist `mu̬u̬du mineme, nüid akkass joba kergüteme; surejet enne `surma kergüdets (enesetunne paraneb). nüit tat kergüdets, `täämpe tetäss tast üit́s vahe (selgub, kas haige paraneb või sureb) Krk; et jummaĺ kergütäsi sinno [soovitakse haigele]; om rassõ `haigõ, vaehtõ päl kergütedäss (olukord paraneb) inne `surma; kergütäss `ku̬u̬rmat. pant tõõsõ hobõsõ päle osa ärä; kergütäss tõõsõ süand [lohutamisega] Se || köhima, köhatama; rögast puhastama Ribilä suits `rinnad `kergitä VNg; kes sedasi köh köh köhis, kergitas, seda `ööldi, et madalad rinnad, kergitab `ühte `puhku Lai; ma egä ommuku mugu köksin, kergitän `rindu Ran || fig (rahalisest väljaminekust) se kergitas ta `taskud koa ea tüki maad Mar
5. kohitsema oĺl ravipahr, kergütäss är; kergütädäss hobõssit, tsiku. kannu kebendädäss Lut
Vrd kergutama2

kergätsike kergätsi|ke Trv Krk (-k) dem < kergats temä om oma meelest `keŕgess lännu, `seante kergätsik Krk

keris keri|s g -se IisR Sa Muh L HaLä spor Jä, Plt, g -kse spor R, HaId spor Jä, ViK Trm, g -sse Lüg Jõh Mar Mär Vig Tõs Sim TaPõ/keri|ss Pal Lai/ Plt; kere|s g -se LNg Mih Pä/g -si Tõs/ Ris JJn Pil SJn Vil/g -si/ Lei, g -sse LNg Hää MMg Äks Ksi Hel; kere|ss g -se Krk V/-śs Har Rõu Se Lut/, g -sse Plt KJn Vil/g -ssi/ Krk Hel T Kan Plv Vas, g -ssa Trv; all keresal Kõp, keressel(l)e spor V; ill kereśsehe Rõu; kiri|s g -se Khk Kaa Krj Pha Jaa Muh(g -sse) Hi(g -tse) Kul a. raudkivihunnik endisaegse (korstnata) rehetoa (või sauna) ahju küttekolde kohal sooja kogumiseks ja säilitamiseks `Uome saab akkada kerist `kergitama (tahmast puhastama); `Nindagu kerikselt läbi `vietud (määrdunud) Kuu; `enne vanast õlivad `ahjud `reie tuas `ilma kerisseta, minu `muistamisi on kerissega; tuop täis vett kerissele, siis on saun täis ägä; `sauna `ahju kerisse vari (kattekivi) Lüg; moned keriksed on `kimburad, tekköd `sauna `kargest Vai; `saunas kirisega ahi, kivid pääl, kosnast pole Pha; kalad kirisele `küpsema Jaa; Tee siis keris `lahti koa (ava keriseauk) Pöi; ei tea millal ta akkab kerist maha `aama ~ `puistama (kive nõest puhastama); nüid o keris, vana mõiste `olli ahu süda Muh; nää sii oo ukseesine nao keris (kivine) Mar; egä igä ühül põle paat (paekivi) kerisse `kohtes `ühti; `ümmer kerisse oo müirid, liiä mürid Vig; raudkibi ahe. `lahtine kerese ahe Pär; pial oli suur pae kibi, et tuli `vastu lage ei käind. kui `lahtise kerisega ahi oli Nis; keriste puhastamine oli enne rehe`peksu Juu; ja siis `pańdi vorstid kerikselle ja siis me vanad inimesed käesid vel keriksel neid `voŕsta `keeramas Kos; must nagu ahju kerise topp JJn; kaks `koormad kiva läks rehe ahju kerisselle Trm; eks kerissed õle kinnisengi ahjun Kod; keress oo maha tullu, võlli alt katik lännu; keresege ahi ei küdsete `leibä `ästi: oiap `rohkep kerese sehen selle `su̬u̬juse; keresege ahi om ilma `lõõrede Krk; [sauna] ahju pääl `olli keress, raud kivedest. peenembit kive `panti vahe `pääle, muidu keress jäi korõdass Ran; keresselle visatass lõunat. mõ̭nikõrd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; kereśs oĺl kummu ja võlvi vahe pääl Har; ma `viśksi jo˽keressehe vett Rõu; `viśsi vett kereśsille Plv; nagu kerisele ~ kerise peale ~ kerisesse (ebapiisavast mõjust või hulgast) sai küll `suure kere`täie, sest kedägi `vällä ei tuld, nagu kerissele `viska vett Lüg; Kus `selle `kaĺja ots, mis ägedaga `juovad, läheb nigu kerikselle IisR; See kaob kui kuumale kerisele `viskaks vett Rei; jõi toobi tühäs, tahab veel, isi `ütleb, oli nagu tilk vett keresele Tõs; Näljatse kohta üeldakse: paneb nagu keresele Tor; reägi `suuga juśt nagu kerise `peale `viska vett. sest ei tule kedagi Juu; nõnnagu kuuma kerikselle `viskas vett, ei siit saand midagi VJg; nagu kerissele loobib (aplast söömisest) Trm; niigu piutäis `su̬u̬la `viska keressele (vaese inimese tulutust aitamisest) KJn; `viskab kui keressele, klaas klaasi tävve `järgi (joob palju) Puh; lät́s (~ kattõ) nigu keressehe; taa hobõnõ mütt nigu keressehe (sööb palju) Plv b. fig (sünnitamisest) keres `langes maha - - perenaene tite`voodis `aige PJg; Me noor keris kukkund sisse (tüdruk sünnitas vallaslapse) Sim; juba keres maha lagunu juba Krk; Naesel (sanna) keres sisse sadanu = lat́s ollu Hel c. hum kere; kerise peale andma peksma `Ähvärdas `tõisele kerisse `pääle `andada Jõh; Paha `lapsele `anneti (~ `anti) kerisse `pääle IisR; öhö inimesele annan kerisse `peale Mar; Sellel poisil on vaea kerese `pääle anda San Vrd kirits, saunakeris Vt ahi

kest1 kest g kest|a (-ä) eP/-ss- MMg/ M T Krl; `kest(a) g `kesta R; keśt g kesti Mih väliskate; pealispind; koor `üöveldä `laual vana `kesta `vällä päält Vai; `veski kest oli kivist Mus; Lambi kesta ma sai, aga pole midagi `sisse `panna, tühi Pöi; kest jääb iga `audumese aeg `sisse [kärjekannu] Var; nüid teie ei kuari `paksu ku̬u̬rt, tulevad aga `veiksed kestäd Kod; raiu ni̬i̬ servä maha, `servä ärä ni̬i̬ lavva kestä; lavva kest masine mant tuuvvass. mõni tege `aida lavva `kestest; paĺlas maja kest `valmi. si̬i̬ olli paĺlass kest üleven - - ku `paĺla seinä; vähjä ku̬u̬r ~ kest Krk; nõrga obõsõ mi̬i̬ss kribis niisa·ma, ai päält nigu `kestä, ei jõvva sügävält `kündä Kam || fig kehakatted, rõivad ühe kest jäänd `seie maha; akab see sii teiste ees `kesta ajama (lahti riietuma) Khk; Ma võta ette `kesta vähemaks, läks nönda sojaks Pöi; aa vana kest maha (võta vanad riided ära) Puh || fig võtame tal kestä maha (öeld looma nülgimisel) KJn || fig (peksust) Oleks vaja teha naha ~ tupe ~ kesta ~ kitli peale Kul; Sai kesta peale (peksa) Mär; sai ia kesta (keretäie peksa) Ksi; `Kestä, maotäit `anma – `pesmä Nõo a. tera (seemet) ümbritsev (õhuke) koor, kate; sõkal (eriti odral ja kaeral) vilja `kestad on vilja nahad Jõe; kairdel on sured paksud kestad `ümber; kaira taŋŋud on ikka `kesti täis; nisu `üigestel on kestad `ümber. tali nisudel on `kanged kestad `ümbert εε tulema Khk; `siemne kestad Muh; siss sai [uhmris] naa kaua `tampi, kui kestäd peält ää tulid, sis sai ää tuulata, odra kestäd seest `vällä Vig; viĺla iibikesel on kest peal. viĺlal kroovitakse `veskel kest pealt maha Juu; [kaera] kest jääb iva `ümber, aga libled nied tulevad ära VMr; kaeral on libled ja rukkil on kestad (mille sees tera kasvab) Sim; aga kõlu rukit on vilets `peksa, tal on tera kesta sees; `veśki kivid õeruvad kestad maha, puhas `valge iva jääb järele. kestad lähvad `kliidest Trm; ühess nukass pissäb [päevalille] `si̬i̬mned suhu, tõesess tulevad kestad `väĺjä Kod; ku kesvä `suurmit tetäss, kest aiass päält maha; kaara `sõkle ja kestä. terä ümmer kestä; rüäl ei oole `kestä - - rüäl om `liide Krk || ?lible kaera kest läheb `lahti, akkab pudenema Kos b. (marja-, herne-, kartuli-, õuna- jne) koor, nahk, väliskate `erne `kestad ja ua `kestad Lüg; `marjel o kestäd, marja `kestä `ümmert ärä ei `võeta mete Vig; õuna kest; ual o paks kest peal Kse; `seoksed kestilise koorega kartulid - - lööb kestad ülese Tõs; tikerbu marjal on paksud kestad peal Juu; teodoorad olid niisukesed ümmargused `valged kardulad ja nende kest oli niisukene sõmerlane Kad; maŕja kestäd kurnatasse ärä Kod c. ussi (mahajäetud) nahk `allikiri `kesta jah õli maha jäänd Lüg; kääd kestatasid, `keertsi ussi `kesta, `ruitasi ümmarguseks (nii arstiti kestendust) Pha; ussi kest [kuivatatult] ühna kabiseb, `sõuke õhuke Muh; uśsi kestad oo eena `aeges eena sees maas Mär; uśs aab kesta iga kebadi pealt ää Var; uśsi kest on `niuke krooguline Kei; kui luom on `aige, siis talle `anta uśsi`kesta; va pika kest VJg; uśs aand kesta seĺjast maha Ksi; ku lääd keväde `mõtsa, uisa kesta om mahan; uisk aa `kestä. pää päält akkass `aama `kestä; uisk kestä si̬i̬st `vällä tükkin Krk d. õhuke nahk, kelme, kile mõnel ollu rasva kest [akna] `ruute asemel Ran; ploomi rasva küĺlest `võeti kest, rasu tetti `pätsi, `panti kesta `sisse Nõo; rasva pääl om kest Krl e. pealis-, marrasnahk; koorik; naha- või sarveliistak; kõõm `Pussijega `kraabida karv ühes `kestaga maha [tapetud seal] Kuu; kui palava päävaga sui `paljalt `olla, siis nahk ajab `kesta Khk; sarved aavad `kestu, siis ta kukub `nühkima. kus sari akkab kasuma, säält tuleb kest Krj; möned `kutsvad teda `söötrei, kesta korra ajab üles Vll; kut peas on säsogene kest, pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; need kestid tulad pealt ära koa. need kestid, see oo vana nahk Mih; suu pakatab ää ja aeab `kesti Tõs; kesta lõi jala päält ära Hää; nahk ajab kesta `korda ära, päike on ää kõrvetand; piä kestägä koos Juu; `lieted ajavad kesta maha Iis; nahk aap `kestä, nagu lastel nõstaste `järgi, tule nagu soomuss maha Krk; naha kest om ärä lännu, `katski veidi Rõn || fig lõime lõng peab ea lõng olema, ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || õhuke pealmine koor (kasel), lible tohu kestad ~ kase ebemed Trm; kase kest KJn f. (pähkli) tupp, koor `pähkle kest ~ tupe Pär; `pähkle kest - - kõege `pialmene SJn g. (teo) karp konnakarbi, seateo kest Mar; konnakarbi kest KJn h. u (paberossi, padruni) hülss padruni kest Tor; paberośsil on kestad, kest on mes si̬i̬ tühi `lülku on, kos tubakad ei õle siden Kod; paberośsi `kestäsi kõik põrand täis KJn
Vrd kese, kesi, kesn, kett2

kibenakene dem < kiben
1. kübemeke, tibake suur vihm om üle `lännu, nüit tulep mõni kibenakene Nõo; mugu tulep mõni kibenäke `lumme Kam; tulõ kiŕg lätt üless, ni ku kibõnõkse üless juusk Har; lumõ kibõnakõìse jo tulõ Vas; tulõ kibõnakõsõ `lindasõʔ Se; `d́aanimadu d́aańõdaku paist ku tulõ kibõnakõ Lei
2. tükike, raasuke mia panni patta suure `luśkatävve `rasva, a mõni kibõnakõnõ `olli supil pääl Nõo; mul kibõnõkõsi om, mis tast `andaʔ saa Krl; sa ańni mullõ taa kibõnaksõ `leibä, paĺluss taast mullõ saa Har; [kukeseened] oĺl niku `väiku kibõnakõsõ Plv; oĺl jäänüʔ noid maŕjakõìsi `maaha, kait́s naist koŕanuvaʔ nu̬u̬˽`kartoli kibõnakõsõ˽põllõ `sisse Räp; anna kibõnakanõ Se || veemullike Pi̬i̬nüleevä kohetuss `pańti kumma `viiga enne `ki̬i̬mä minekit, ku˽`naksi jo kibõnakõisi ajama Har
3. natuke; (eitavas lauses) sugugi, põrmugi ooda kibenekene Hel; Kui üits kibenäkenegi omal õigust oless Nõo; Jaań tuĺl kibõnakõsõ maad mul takan Har; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ ajanu udara ja nissu `pääle, `nüssäʔ ei saaʔ kibõnakõist Rõu
Vrd kibeke, kibemeke

kiber kiber g kibra p kipra Saa KJn Kõp Vil M Urv/kibõŕ/; pl kibraʔ Lut(p pl `kipru)
1. (peenike) korts nägu niikui kibra puru KJn; õige suure kibra joba otsa pääl, suu `kipru täis Trv; kibra ja kördsu näo pääl; rõõvass om `körtsu lännu, kibra sehen Krk; Vana Ann om ka nii vanas jäänüʔ, ńagu kõ̭iḱ `köpre ja `kiprõ täüś Urv Vrd köber
2. volt, kurd, krooge ainult vanadel oĺlid kibradega kördid Saa; kördil om kibra Hls; voĺt om lai, kiber om peenike; köŕt ka kidseve, lastass kibrast `valla; kondsa kibra [pastlal]; pääräti kibra; mis aet `kaaldukse (pilutatud, valge niidiga tikitud meestesärgi kraed), neil ei oole üttegi `kipra Krk
3. keerd, kruss [lõngas] lang om kibran, kiber sihen Hel; `kangan ummaʔ kibraʔ. vidi kangast ni jätt kibraʔ `sisse Lut

kibisema1 kibise|ma, -da VNg Vai/-mma/ Jäm Khk Kaa Vll Pöi Rei Tõs JJn VJg/-ta/ Ran Puh/-mä/ Võn/-mma/, -me Pst Hel San; pr (ta) kibisess Se
1. sahisema, kahisema, sahinal liikuma kalad kibisivad `vergos Vai; kut putugad kibisevad, siis oo kibin Khk; uss kibiseb `pöösas Rei; pada kibisess, `varsti lätt `ki̬i̬mä Võn; vesi kiiss, siss kibisess paah Se || vigisema kella kaheksma `paiku akkab [laps] kibisema JJn
2. kihisema (hapnevast või käärivast vedelikust) piim üsna kibisema lähänd VJg; seasöök om kibisema lännu Pst; kooriti [piim] ärä, valati ütte anumade tõesele `pääle, sääl apass ja kibisi Ran
3. kubinal täis olema, kubisema pudrupada kibiseb kärmestest Khk; öue `lapsi täis et kibiseb Vll; [liha] kibiseb `ussidest; se oasta kihulesi nõnda paelu ät kibiseb Pöi; soĺk kibiseb - - `uśsa täis Tõs; [mustlasel] nii˽paĺlo `lat́si kui kibisess õnnõ Se

kida2 kida Aud; n g kida Kuu Pär Tor Saa Trm Kod/-ä/ Hls, g kia (kea) Jäm Khk Emm Pär Vän Tor Hää Vil Krk
1. kisk, terav konksuke `ülgeong sie on `arpuuni `tauline, kidad `külless Kuu; ahinga kiad Emm; poonsak oo pikk puu ja raud kida `otsas Aud; `västre arul on kida `küĺgis Vän; unnade kidad Tor; änamest ikki `seitsme kahessama `piiga `oĺlid [ahingud] ja kiad küĺles Hää; `väśtre kida om nüriss lännu; õngel om kida. kala jääp kia `otsa `kinni Krk Vrd kisa2, kisk1
2. jätkukoht raud aśja parantuse või jaku kotus om kida; vigla aru kida Hls
3. sisseulatuv nurk, sälk kirve laba ja kanna juures kida om nagla `tõmbamisess ja varre `oidmisess Krk

kiletama kiletama Trv, kileteme Hls tilgastama; liiga hapuks minema kiletama mennu si̬i̬ piim Trv; taaŕ om kileteme lännu, ülearu apuss lännu Hls Vrd kilastama, kilestama

kilgass2 kilgas VJg; kilgass Ran Nõo Võn Krl Vas Räp(-śs) g `kilka Kam Urv(g `kilksa), transl `kilkass Rõu; kilgõss g `kilkõ Kan Urv Plv Räp; `kilkass Kan
1. a. tilgastanud piim on kilgas, kui on kilgastama lähänd VJg Vrd kila3 b. kibehapu piim om `kilkass lännu - - üvä `li̬i̬mi `panti abiss Kam; seo kõrd om leib nii kilgõss saanuʔ, et `kuigi tedäʔ süvväʔ ei saaʔ Kan
Vrd kilgus
2. (intensiivsussõnana) väga, liiga mul om kiĺe tettu, kilgass apu, nii et ei saa `süvvä Ran; piim om nii kilgass apu, et kobisep kõ̭ik Nõo; `kilkashapu taaŕ Kan; `kiisla um kilgass hapu Plv; sü̬ü̬ḱ om kilgass hapu periss Vas; seo ao leib om kilgass mõro Räp Vrd kiilas2, kila4, kile5
Vrd kilkjas2

kiltsa-kõltsa int kiltsa kõltsa periss lu̬u̬ `järgi `lü̬ü̬di `ku̬u̬ti; ku noorik üle kirigu lännu, siss kõlisnu liksa-lõksa, kiltsa kõltsa - - ilu `ehtit ollu küĺlen Krk Vrd kiltsat-koltsat, kilts-kõlts

kimm5 kimm g kimma ving, karm ku `siibre vara `kinni panet, siss tule söe `kimma ahjust; vähä seast `kimma om vi̬i̬l [tares], ving om `vällä lännu Krk

kindra- `kindra- õndla- üt́s kõver raud lännu üle kaala ja teine üle `jalgu siit `kindra soonte kottalt Võn; tsusass `õkva `kindra`tsompu Kam; `kindratsomp om põlve taga Ote Vrd kindre-, kindri-

kiriku|saks kirikuõpetaja kirgu saksad köivad koa seal `saunas Muh; ja lännu õpeteje `mü̬ü̬dä, kirigusaksass õigati tat Krk

kirm4 kirm, -ŕ- Muh Lih Saa spor K, M, g kirmi, -e TLä kirme, kile õhuke naha kiŕm Muh; selle kirmi `riisin lusikuga ära, õhuke rasva kirm oĺli supi pääl Saa; lume kirm tuli maha KuuK; koort vähä piimal pial nagu `kiŕmi Lai; juśtku `kirmi pannass maa `pääle [sõnnikut]; õige lahe piim, sel ei oole ku̬u̬rt kedägi, üit́s kiŕm paĺt pääl; mao kiŕm oo katik lännu, soolikse `kävve kuppess `vällä Krk; `ü̬ü̬se om sugu kahutanu, kiŕm om vi̬i̬l pääl Ran; sial om ka saṕp, serände õhuke naha kest ehk kiŕm om vahel, siss om mass Nõo Vrd kirmetis, kõrm