[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ahavoittaa Li, pr ahavoitaʙ: ahavoitõʙ Li, imperf ahavoitti kuivaks v. karedaks puhuda, kuivatada, kuivusest lõhestada (kuiva külma kevadise tuule kohta) | vn обветривать, обветрить, -еть (о сухом холодном весеннем ветре)
eb õõ se märtšä tuuli, a mokom niku kuiva ahava tuuli, tämä üväss kuivõtõʙ, ahavoitõʙ see ei ole niiske tuul, vaid niisugune nagu kuiv ahav tuul, see kuivatab hästi, puhub kuivaks
tuuli võib ahavoittaa tšäeᴅ, liitsa, uulõd (kuiv) tuul võib karedaks puhuda käed, näo, lõhestada huuled

arkollaa ~ argollaa M harkis, harali, laiali | vn расставив (ноги), распростерев (руки)
jalgad arkollaa jalad harkis
tšäüʙ arkollaa käib, (jalad) harkis
tšäed on argollaa käed on laiali
arkollaa sõrmõᴅ sõrmed (on) harali

arkottaa M argottaa P M, pr arkotan M, imperf arkotin M laiali, harki, harali ajada, hargitada | vn расставлять, расставить (ноги); распростирать, распростереть (руки)
M nüt tšäeᴅ arkota i jalgad arkota i paamma kanoje eitütüssessi peentärä päälee nüüd aja käed laiali ja aja jalad harki ja paneme (su) kanade hirmutiseks peenra peale
M siε tšäed argotad i püüteeᴅ sa ajad käed laiali ja püüad (jooksjat)

arottaa M Lu J (K-Ahl. K-Al. P Ja-Al. Li) harottaa Lu J (Li Ku) harotta J-Tsv., pr arotan K J harotan Lu harotõn J, imperf arotin: harotin Lu J
1. lahti harutada v. teha, laiali lahutada v. laotada | vn распутывать, распутать (нитки), развязывать, развязать (узел), распеленывать, распеленать (ребёнка), извлекать, извлечь (из чего-нибудь), расстилать, расстелить (скатерть), развешивать, развесить (одежду)
M piäʙ arottaa niitiᴅ, kõv̆vii pun̆naazivaᴅ tuleb niidid lahti harutada, nad läksid kõvasti sassi
K siz arotab uzlaa, näütäb emälee mitä õssi (Al. 17) siis harutab kompsu lahti, näitab emale, mida ostis
Lu avita arottaa lassa aita last (mähkmetest) lahti harutada
Ja vassa vaatti algõttii katušissa kaivõttii akanoiss arotõttii rl alles vaat alustati, küünist toodi välja (kaevati), aganatest võeti välja (harutati lahti)
J nõizõb vihma satama, harot zont́ik vihma hakkab sadama, tee vihmavari lahti
J harottõga hursti lavvõlõ laotage laudlina lauale
J paa sõpa kuivomaa, harota sõpa harrillaa pane rõivas kuivama, laota rõivas laiali
2. laiali ajada (jalgu, käsi, silmi jne.) | vn расставлять, расставить (ноги), распростирать, распростереть (руки), разевать, разинуть (рот, глотку), вытаращивать, вытаращить (глаза)
Lu miä harotan jalgaᴅ, harotan tšäeᴅ ma ajan jalad laiali, ajan käed laiali
J suu harotõttu kõrviissaa suu kõrvuni lahti (= naerab palju)
Li arotti silmäᴅ ajas silmad pärani
3. K-Ahl. lõhkuda [?], purustada [?] | vn разрушать, разрушить [?], разбивать, разбить [?]

dubli [< e?] Lu J-Tsv. dubĺi J tubli (R-Reg.), g dublii Lu dubĺii J tubli; tugev; priske, tüse | vn крепкий; сильный, здоровый; полный
J dubĺi viina juuma tubli viina jooma
J dubĺit tšäeᴅ tugevad käed
J dubĺi nisk tugev turi
J dublit sääree marjõᴅ tüsedad sääremarjad
Lu J dubli meeᴢ tugev, tüse mees

harrissaa: harrissa J-Tsv., pr harrisan: harrisõn J, imperf harrisin J laiali ajada | vn разводить, развести, расставлять, расставить
harrisitt tšäeᴅ, harrissõga i jalgõᴅ ajasite käed laiali, ajage ka jalad

inokaᴢ (J-Tsv.), g inokkaa J = inõa
täll on ni kärnekkaaᴅ, inokkaat tšäeᴅ tal on nii kärnased, vastikud käed

ittšää Li J ittšä J-Tsv. ikka, aina, alati, igavesti | vn всегда, вечно
J tämä ittšää mokoma viratoo ta on ikka niisugune halb (olnud)
J ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind
J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati villis
J eb ittšä suur tuuli puhu, kõrt i tämä alõnõʙ vs ega kõva (suur) tuul puhu igavesti, kord vaibub temagi.
Vt. ka mikä-ittšää

jäättüüssä: jäättüssä (Lu Ra) jäättüss J-Tsv. jäättüüssäɢ I (vdjI-Set.), pr jäättüüʙ I jäättüʙ Ra, imperf jäättüüzi: jäättüjee I jäättüjεε vdjI-Set. = jäättüä
1.
I saanikkoill mertä müü mennäss, kõõᴢ jäättüüb meri kelkudega minnakse merd mööda, kui meri jäätub
J ailid on jäättüstü kiĺikõssi räimed on külmunud jääpurikateks
2.
I eläj jäättüüs siinä ära külmeta siin (väljas)!
Lu ku tšäed jäättüstii, siis pihtaa leimmä, sis tultii tšäet soojassi kui käed külmetasid, siis lõime (neid vastu) pihta, siis läksid käed soojaks
I milla jalgaᴅ jäättüjeevad mul said jalad külma (mul külmetasid jalad)

jäätüttää M Lu Li (P Ja-Len.) jεätüttεä L jäätüttä J-Tsv. jäätüttääɢ I, pr jäätütän Lu jäätüten J, imperf jäätütin Lu J (ära, kinni) jäätada, külmutada; (ära) jäätuda v. külmuda lasta; (midagi ära) külmetada; külmaks teha | vn замораживать, заморозить, отмораживать, отморозить, застуживать, застудить, давать, дать покрыться льдом, давать, дать замёрзнуть, примёрзнуть
Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (= jäätas) kurgid ära
J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis (külmetas) jalad (ära)
Ja akkuna-klazit jäätütti tšülmä (Len. 242) külm jäätas aknaklaasid
J jäätütettü liha ep pilau külmutatud liha ei rikne
L susi jεätütti ännεä hunt laskis saba (kinni) külmuda
I jäätütäᴅ i õunaᴅ, tšäz̆zii välizä lased kartulidki (ära) külmuda, (lausa) käte vahel
M õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ, tšäsinüzväᴅ (joobnu) oli külmetanud mõlemad käed (ära), nüüd jäid vaid need köndid, käeköndid
P ku jäätütät tšäeᴅ vai jalgaᴅ, sis seneekaa võitaaᴢ kui külmetad käed või jalad (ära), siis sellega määritakse
M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada
L tüttärikuo elämεä jεätütättä rl (itkust:) tüdruku elu teete külmaks

kaŋgaᴢ¹ Kett. K U L P M Kõ S Lu Li Ra J I (Al.) kaŋgõᴢ Lu Li Ra J kanggas K-Ahl. kangas ~ kanges ~ kanga Kr Кангасъ Tum., g kaŋkaa Al. Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I
1. linane kangas, linane riie, lõuend | vn льняная ткань, полотно
S lin̆noo tšedrättii, kuottii kaŋgassa kedrati linu, kooti kangast
Ra miä paraikaa loon kaŋgõss ma loon parajasti kangast
Ra miä panin kaŋkaa üleᴢ ma panin kanga üles
J pantii kaŋgas kaŋkailõõ, linanõ litši laḱḱia rl pandi kangas üles (pandi kangas kangaile), linane ligi lage
J tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ rl käed on kanga kudujad
Kõ valgazimma kaŋkaa, õmpõlimma tšiuttai pleegitasime linase kanga, õmblesime särke
Li painõttii kaŋkaita, rihmoja värviti (linaseid) kangaid, niite
M tšiutod õltii kaŋkaassa särgid olid linasest riidest
Lu ku inemin koolõʙ, sis silmijee päälle pannaa valkaa kaŋgaᴢ, se on silmäkaŋgaᴢ kui inimene sureb, siis pannakse silmade peale valge linane riie, see on (surnu) näolina
M kahõll niijell kuõttii, se õli prosta kaŋgaᴢ (kui) kahe niiega kooti, (siis) see oli lihtne lõuend
Lu kotokuottu kaŋgõᴢ kodukootud linane riie
Lu se on kaŋkain sõpa, kump on õmmõltu koto kaŋkaassa see on linane pesu (need on linased rõivad), mis on õmmeldud kodukootud linasest riidest
M koko kaŋgaᴢ, sis pantii kahzii niitii pii välii piirtaasõõ täislõuend, siis pandi kaks niiti pii vahele soa sisse
Li kahsniisin kaŋgõᴢ kahe niiega kootud kangas
J kaŋkaa rull ~ rull kaŋgõss (linase) kanga rull, rull (linast) kangast
M sitä ain juoltii kaŋgastöözä, kaŋkaa men̆noiza seda öeldi aina kangakudumise juures
J kaŋgõs puuᴅ kangaspuud
2. riie, riidematerjal | vn ткань, материал
L kumakaa kaŋgass bõlõ punast puuvillriiet pole
J purjõ kaŋgõᴢ purjeriie
■ Ra maa kaŋgaᴢ ~ J maa kaŋgõᴢ (kaltsudest) põrandariie.
Vt. ka koontala-kaŋgaᴢ, kotokaŋgaᴢ, kumakaŋgaᴢ, kõlsta-kaŋgaᴢ, maakaŋgaᴢ, palat́entsakaŋgaᴢ, riizakaŋgaᴢ, rüütikaŋgaᴢ, seilikaŋgaᴢ, silmäkaŋgaᴢ

karvakaᴢ Lu I karvõkaᴢ Ra karvõkõᴢ J, g karvakkaa Lu karvõkkaa J = karvõnõ
J ku tšäed õlla karvõkkaaᴅ, jutõlla: se on rikaz inimin kui käed on karvased, (siis) öeldakse: see on rikas inimene
I karvakaš tšäsi karvane käsi

karvõnõ ~ karvõn M, g karvõzõõ M karvane | vn волосатый, шерстистый
paĺĺas karvõzõõ meep. tšäsi i alõtsõ (Set. 18) mõist paljas läheb karvasesse? – Käsi ja labakinnas
sill on karvõzõt tšäeᴅ sul on karvased käed.
Vt. ka mõnõõ-karvõn, rohokarvõn
Vt. ka karvainõ, karvakaᴢ, karvanõ

kasia (K-Al.), pr kazin, imperf kasizin kasida | vn ухаживать, приводить в порядок
eväd ülene õmad tšäeᴅ, kasizivad sõbraᴅ (Al. 48) rl ei tõuse omad käed, kasisid sõbra(tari)d

katkoa U M Lu J (Kõ Ku) katkua J katkoaɢ I, pr kadgon M Lu J kadgoo I, imperf katkozin M Kõ J
1. (ära, maha) murda; noppida, (ära) korjata (lilli, marju jne.); katkuda, (ära) rebida; kitkuda (lina) | vn отрывать, оторвать; срывать, сорвать, вырывать, вырвать; теребить (лён); рвать, нарвать (цветы); собирать, собрать (ягоды)
J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud
Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartul(id) on läinud idanema, eod tuleb ära murda
Ku karu noisɪ puitᴀ katkomaa karu hakkas puid (maha) murdma
J ep piä lehmiit lass tarasõ, nämä kadgota kõik taimõd de pehgod ei tohi lehmi aeda lasta, nad katkuvad (= tallavad) kõik taimed ja põõsad (ära)
J tšüllet katko kannossiil rl küljed katkus (= kiskus katki) kannustega
M lin̆naa kadgottii kahõll tšättä lina kitkuti kahe käega
I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ põldudel kasvavad niisugused põldosjad, neid kitkume ja toome seale
I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli
Lu miä marjad õhsijõõkaa kadgon ma korjan marjad koos okstega
M piät katkoa õunaᴅ vällää (sa) pead õunad (puudelt) ära korjama
I meni ühsi naizikko mettsää, pähtšinää, pähtšinää katkomaa läks üks naine metsa, pähklile, pähkleid korjama
2. katki teha, murda; (venitamisi) katkestada | vn разламывать, разломать, разрывать, разорвать
M mih̆́h́ee obahkaa katkozit palottaa miks sa seene tükkideks murdsid?
M ai ku kõv̆vii sirkotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, lausa katkestan käed
■
J kadgob soonia (Must. 171) liikmed (sooned) naksuvad.
Vt. ka katkaa, katkua

kohmaa J-Tsv. adv kohma, kangeks (külmast) | vn в зяблое, в окоченелое состояние (наречие в форме илл-а от kohma²)
tšäed menti tšülmess kohmaa käed läksid külmast kohma.
Vt. ka kohmõõ

kohmaza: kohmaᴢ Lu J kohmõᴢ Li Ra J kohmas, kohmetanud, kangestunud (külmast); kahutanud, kahukil, (kergelt) külmunud | vn в озябшем, в окоченелом состоянии; в слегка подмёрзлом состоянии (о почве) (наречие в форме ин-а от kohma²)
Lu en saa mittää tehä, tšäed õllaa kohmaᴢ ma ei saa midagi teha, käed on kohmas
Li kõik kahu on, maa on kohmõᴢ kahu on (maas), maa on kahutanud.
Vt. ka kahmõza, kahnõza, kahuza, kohmiza, kohmõõza

kohmõn J, g kohmõzõõ J adj kohmetanud, kohmas, (külmast) kange | vn озябший, окоченелый
tšäed õllaa kohmõzõᴅ käed on kohmetanud
kohmõn tšäsi kohmetanud käsi

kohmõttussa (Ra) kohmõttuss J-Tsv., pr kohmõtun J, imperf kohmõttuzin J kohmetada, kangestuda (külmast) | vn зябнуть, озябнуть, коченеть, окоченеть
J talvõll kui soojõssi ni sõppõõ, tšäed aiŋ kohmõttussa kui soojalt talvel ka ei rõivastu(ks), käed kohmetavad ikka
Ra tšülmäss tšäet kohmõttussaa külmast kohmetavad käed

kohmõõza Kett. kohmõõᴢ Lu kohmas, kohmetanud, kangestunud (külmast) | vn в озябшем, в окоченелом состоянии
Lu tšäed õllaa kohmõõᴢ käed on kohmetanud.
Vt. ka kohmaza, kohmiza

kraappia K L P M Kõ Lu Li J (Ku), (sõnatüvi основа слова:) kraappi- J-Must. -piaɢ (I), pr kraapin K L P M Kõ Lu J , imperf kraappizin P Lu J
1. kraapida, kaapida, kaabitseda | vn скрести, наскрести; скоблить, наскоблить, вы-, со-
M elä ter̆rääkaa kraapi, kraapi kurassõõ sellääkaa ära (noa) teraga kraabi, kraabi noa seljaga
Kõ koira kraappi seinää möö koer kraapis seina (mööda)
J katti ku kraapiʙ, siis tuultõ tääʙ kui kass kraabib (maad), siis (see) ennustab tuult
Li soomus kraapitaa poiᴢ soomus kraabitakse (kalal) maha
J kraapi lavva päält razv kaabi laua pealt rasv (ära)
K kraapid õpõata võrassi kaabid hõbedat ohvriks
I vattsamakonahka kase pesääss i puhassaass, kraappiass kurahsõlla maonahk, see pestakse ja puhastatakse, kaabitsetakse noaga
2. kratsida, kriimustada, küünistada | vn царапать, оцарапать, по-, царапнуть, оцарапнуть
Lu inemin on pagana, jot kraapip tõizõlt silmäᴅ inimene on (nii) tige, et kratsib teisel(t) silmad (peast)
P tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie jalad, käed sügelevad, kratsi kas või verele
Lu katti kraappi tšäeᴅ kass küünistas käed (ära)
3. tikust tuld tõmmata | vn чиркать, чиркнуть (спичкой)
P da kõm sataa tihiä spitškoi kraappizivaᴅ (muinasjutust:) ja kolmsada sääske tõmbasid tikust tuld
4. (villa) kraasida | vn чесать, расчесать (шерсть)
M villat kraapittii faabrikkaᴢ villad kraasiti vabrikus
M kotonn kraapimma kodus kraasime (villu)
P kraapin kraappiikaa villoi kraasin kraasidega villu
Lu ku kraapitaa, sis tuõb leve kui (villa) kraasitakse, siis tuleb heie
5. (lina) sugeda | vn расчёсывать, расчесать (лён)
L linaa kraappiassa haakkõilla lina soetakse linaharjadega.
Vt. ka karsia, kraapata

kusõa M-Set. kus̆sõaɢ ~ kussõaɢ I, pr kuzõn [?]: 3. p. -sõõʙ I, imperf kuszin: 3. p. -sii I (täis) kusta | vn мочиться, залить мочой
kussii beĺjoŋkaᴅ kusi mähkmed märjaks
süsälikko kussõõʙ jalgad iĺi tšäeᴅ (kinnipüütud) sisalik kuseb jalad või käed (täis).
Vt. ka kusa¹, kuzõskõlla

kutoa Kett. Set. Pi Ke Lu J (K-Ahl. K-Al. U L P M Kõ) kutua L S J kut̆toa ~ kut̆tua M kuttoa Lu Li Ra kuttua Lu kutoaɢ I kut̆toaɢ I (Ma), pr kuon Kett. Set. K-Ahl. Kõ S Lu Ra kuhon Pi Ke koon Kõ Lu kuoo I, imperf kutozin Lu Ra J kuõn Kõ Lu kuõõ I
1. kududa (kangast, võrku) | vn ткать; вязать (сети)
Ra kaŋgõspuil kuottii kaŋgõss kangastelgedel kooti kangast
M sis kui leeʙ lootu kõig valmiissi, sis tehäz letti i siz muuta ku kutomaa siis, kui kõik on loodud valmis (= kui kangas on loodud), siis tehakse (lõime)lett ja siis muudkui kuduma
J tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ, sõrmõd niitii soorittajaᴅ rl käed on kanga kudujad, sõrmed niidi sirgeks seadjad
M per̆rää kutomissa veetii suukkuna vanuttamaa pärast kudumist viidi kalev vanutada
Lu meill vanat tšedrättii, a noorõt kuottii võrkkoa meil vanad ketrasid, aga noored kudusid võrku
Lu tšävüükaa kootaa võrkkoa kaluvii pääl võrgukäbiga kootakse võrku kalasi peal
2. punuda (korvi) | vn плести (корзину)
Lu vakka on punottu vitsassa vai kuottu korv on vitstest punutud
Lu miä kuon vakkaa ma punun korvi

kärnäkaᴢ Lu kärnakaᴢ P kärnekõᴢ J, g kärnäkkaa: kärnekkaa J
1. kärnane, korbatanud | vn паршивый, коростовый, шелудивый, покрытый струпьями
J täll on ni kärnekkaaᴅ, inokkaat tšäeᴅ tal on nii kärnased, vastikud käed
2. körniline, krobeline | vn неровный, шершавый
Lu kärnäkonna, se on kärnäkaᴢ kärnkonn, see on körniline
P kärnakkaat tšiveᴅ krobelised kivid.
Vt. ka kromelikko, krompõlikko, krömelikko

kärnäzä: kärnäᴢ Ku kärneᴢ J-Tsv. kärnas, korpas | vn в коросте (наречие в форме ин-а от kärnä)
J pojukkõizõll tšäed oŋ kärneᴢ poisikesel on käed kärnas
Ku kärnäz munaᴅ kärnas kartulid

kärnää¹ J-Tsv. kärna, korpa | vn (наречие в форме илл-а от kärnä)
tšäed on mentü kärnää käed on läinud kärna

lad́d́allaa M lad́d́alaa K lad́d́al P laijjõllaa Lu laiali; pärani | vn (наречие в форме ад-а от lad́d́a¹)
K tämä õtsiʙ, tšäed lad́d́alaa ta otsib, käed laiali
P ivussõd on lad́d́al juuksed on laiali
Lu riisõd õllaa laijjõllaa asjad on laiali
M silmäᴅ lad́d́allaa silmad pärani
M ahatatta suu lad́d́allaa lagistate naerda, suu pärani.
Vt. ka lahgollaa

lahgollaa Kett. P M Li
1. laiali; avatud, lahti | vn в распростёртом, разбросанном виде, распустившись
M tšäed lahgollaa käed laiali
Li riisad on lahgolla asjad (tööriistad) on laiali
Kett. urvad lahgollaa urvad (on) lahti (puhkenud)
2. lahus, eraldi | vn раздельно, отдельно
Li müü elimmä lahgolla meie elasime lahus.
Vt. ka lad́d́allaa

laskõa Kett. K R L P M Kõ S Po Lu J (U V Ra Kr) laskaa Lu J laska J-Tsv. laskia (Ku) laskõaɢ I lahtšea K-Ahl. lassa P M Lu Li lassõ Lu J lass J-Tsv., pr lazzõn K U L P M Kõ J lazõn M Lu Li J lazen Ku lasõn J-Must. lazgõn P M J lazgen ~ lahtšen K-Ahl. lazzõõ I, imperf lazzin Kett. R L P M J lazin M Kõ Po Lu J lazzii I
1. (kuhugi midagi) lasta (kukkuda, valguda, joosta jne.); (alla, välja, põhja jne.) lasta; läbi lasta, lekkida; (millestki läbi, üle jne.) lasta v. ajada | vn пускать, пустить, спускать, спустить, выпускать, выпустить, опускать, опустить, пропускать, пропустить, испускать, испустить
Lu iki-lookka meressä vee juuʙ i lazõp takaz maal vikerkaar joob merest vett ja laseb (siis) maale tagasi
U siz lazzõn õluusõõ tšiveᴅ, kõõz leeväd valmid jo siis lasen õllesse kivid, kui nad on juba valmis (= kuumad)
M veeresseen tehtii puizõd risiᴅ, jõka tal̆loo piti lassa kaivoo kolmekuningapäeval tehti puust ristid, iga talu pidi (selle) kaevu laskma
M lazzõttii võra vet̆teesee lasti ohver vette
L ku pokoinikka autaa lastii lugõtõltii kui surnut hauda lasti, (siis) itketi
Lu olutta lastii botškassa kolkkii õlut lasti vaadist kappa
M pühi nenä, vad jo lazzid õhjaᴅ uulõõ päälee pühi nina (puhtaks), vaat juba lasksid ohjad (= tatinired) huule peale
Lu poolõõ maštii lastii flaakku lipp lasti poolde masti
M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu
M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla
Lu aŋkkuri lassaa ankur lastakse (vette, põhja)
Lu avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia teen (avan) ukse või akna lahti ja lasen head (= värsket) õhku (sisse)
P tällie pajata niku tuulyõsyõ, ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk talle räägi nagu tuulde: ühest kõrvast võtab (kuulda), teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja)
Lu koivuss lastii mahlaa kasest lasti mahla
K kui veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse (lasevad) mäda (välja)
M õli mokom naizikko, kumpa lahtši vertä oli niisugune naine, kes laskis aadrit
M astia piäʙ turvotuttaa, etti eb nõisõis laskõmaa vettä astjat tuleb lasta turduda, et (see) ei hakkaks vett läbi laskma
J laadanaa lassaa lastakse (= suitsutatakse) viirukit
Ra lastii laadoniikaa suitsutati viirukiga
J brońenosts lasti põhjaa soomuslaev lasti põhja
M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide
Li tätä lastii läpi stroja ta aeti läbi kadalipu
M viĺĺaa laskõaz üli groχatii vilja sarjatakse (lastakse läbi sarja)
P lyõkku õli, lazzõttii üli vaalaa oli kiik, aeti (lasti) üle võlli
2. (enesest) lasta v. heita, eritada | vn испускать, испустить, выделять, выделить, испражняться
J süätauti, rohoiss vettä lazzõʙ (lapsel on) kõhulahtisus, laseb rohelist vett
Lu meni sittumaa, näd laski gafkaa läks sittuma, näe, laskis julga
M elä las toššua ära lase tossu (= ära peereta)!
Lu vaapsalain mürkküä lazõʙ vaablane nõelab (laseb mürki)
Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala heidab marja ja niiska
P rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõp mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb (laseb) selliseid mune
M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte
Lu aŋgõrja lazõb omaa razvaa angerjas annab (toidule) oma rasva
J sulkii(t) ajama, laskõma sulgima (sulgi ajama)
3. lahti v. vallali lasta | vn отпускать, отпустить, распускать, распустить
Kõ krapu lahtši rev̆voo ännää (muinasjutust:) vähk laskis rebase saba lahti
Lu ep koiraa saa lassa välillää, se on pagana koera ei saa lahti lasta, see on kuri (koer)
J volillaa laskõma vabaks laskma
L ivuuhsõd õlivad lazzõttu juuksed olid vallali lastud
L tämä tulyõ lahtši ta laskis tule(kahju) lahti
4. (kuhugi minna) lasta v. võimaldada v. lubada; (mingisse seisundisse) lasta | vn выпускать, выпустить; допускать, допустить, дозволять, дозволить; запускать, запустить
M žiivatta lazzõttii karjaa loomad lasti karja
M per̆rää iiĺaa opõzii eittsee eb lazzõttu pärast eliapäeva hobuseid õitsi ei lastud
L miä lazzin kultõzyõ kalaa vetie (muinasjutust:) ma lasksin kuldkala (tagasi) vette
L lazzõttako urvittama kas lasete urvitama?
J tšentši eb lassu tätä üüssi keegi ei lasknud teda ööbima (ööseks)
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
J mašin on lastu tšäümä masin on käima lastud
Lu olud lassaa johsõmaa õlu lastakse jooksma
M ep piä laskõa lassa autuumaa ei tohi lasta last hauduma (minna)
Lu elä lazõ entä unissuma ära jää tukkuma
J põllod lastu ahossi põllud on jäetud (lastud) sööti
M lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see pesuoja
J johsuu laskõma (kedagi) jooksu laskma
5. (millegagi midagi) teha | vn делать, сделать, пускать, пустить
J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet
Li sis kolpokkõ tehtii, sis sinne garnizõd ülez lastii siis tehti ahjukumm, siis sinna üles tehti karniisid
J lazz uhõrtill aukko puuri (lase) oherdiga auk
Li vein õvõssõ suuᴢ [= suuss], a isä laski munavakoi sene adraka vedasin hobust suu kõrvalt, aga isa ajas (laskis) selle puuadraga kartulivagusid
M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid
M on paĺĺo lazzõttu palkkiije, kõik rissii-rassii on palju palke maha saetud (lastud), kõik risti-rästi
J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata linnased käsikivil
Kõ lap̆paiss teen, nüd lazzõn tšiin, lõpõtan teen labakinnast, nüüd ahendan, lõpetan
M alõtsõ laskõas peigollõ kindale luuakse pöialt
6. (tekkida, kasvada, tärgata jne.) lasta | vn отпускать, отпустить (бороду), отращивать, отрастить
M on bakid laskõnnu šokkõijee päälee on kasvatanud (lasknud kasvada) põskhabeme
Lu kana avvoʙ i lazõp puipuᴅ kana haudub ja haub tibud välja
M puu lazzõb võsoja puu ajab võsusid
M rüiz jo õrastii, lahtši laivoᴅ rukis juba tärkas, ajas orase välja
P kahtši eb makaa, pupuškad jo lahtši kask ei maga, ajas juba pungad välja
P tševääll sireni algab lassaa kukkaa kevadel hakkab sirel õitsema
7. (relvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M lahtši, ampu opõzõlõõ kaglaa laskis, tulistas hobusele kaela
J karjušši võtti püsüü ja laski kõlmõt paukkoa karjane võttis püssi ja laskis kolm pauku
J maalii laskõma märki laskma
L vanõp poika pani iestεä siŕkall laskõmaa vanem poeg hakkas esimesena vibuga (noolega) laskma
8. liugu lasta, (liugudes) mäest alla lasta | vn скользить, спускаться, спуститься по скользкому
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
J lasõb liukua (Must. 174) laseb liugu
9. lasta, suunduda | vn пуститься, отправиться
Lu duumazimma laskõa soikkula rannallõ mõtlesime suunduda Soikkola randa
10. moondada, nõiduda | vn обращать, обратить (в кого-нибудь), напускать, напустить порчу
K nõd́d́ad lahtšivad ińeehmiizee suõss nõiad moondasid inimese hundiks
M õli meeᴢ, nõito, minuu izällee pokoinikallõõ õli laskõnnu õl̆luusõõ oli (üks) mees, nõidus, minu isale, kadunule, oli nõidunud õllesse
■
I jutõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja
M tšimo lahtši poigad mesilane heitis peret
M tšäütii võr̆raa laskõmaa käidi ohverdamas
Lu laski telegrammaa saatis telegrammi
Li suvvaab lassa naĺĺaa armastab nalja heita
J šuutkaa laskõma nalja heitma
J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve
J lazzõb barabana-keppiika trummia lööb trummipulkadega trummi
Lu lastii tanttsua löödi tantsu
Lu lahzõd laskõvat kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli
Li lazõb mükkülä-müllüä laseb kukerpalli.
Vt. ka lazzõskõlla

luinõ Ra I (P Lu Li J) luinee K-Ahl. luin P M Lu J-Tsv., g luizõõ P M Ra J luize Lu-Must. luust, luine, luune, luu- | vn костяной
Li i sis panti broškõ rintaa. luizõt kannii õlti niku tšäed rissiᴢ, mokomõd broškõd õltii ja siis pandi pross rinda. Luust olid nii, nagu käed ristis, niisugused prossid olid
Lu luin suka om pääᴢ, luussa tehtü luust (soengu)kamm on peas, luust tehtud
J luin kurasõõ pää luust noapea
Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs lihast keel lõikab luise kaela (= kuri keel võib inimese tappa)
I iiri, iiri, võtam milta luinõ ammaᴢ, annam millõ rautammaᴢ (äratulnud piimahamba puhul sooviti:) hiir, hiir, võta mult luuhammas, anna mulle raudhammas
J luizgõb laizgõb luizõõ metsää takannõ. se on tšeeli mõist luiskab, liigub luuse metsa taga? – See on keel
P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl magaja linad (kasvavad) madalad, uinujale läbi(nisti) luused.
Vt. ka põdraa-luinõ

lõhkoa P M Ja-Len. Lu Li J (K-Ahl.) lõhkua P Lu lõhkoaɢ I lohkoa (Ku), pr lõhgon K P M Lu Li J lohon Ku, imperf lõhkozin P Lu Li J lõhkuda, purustada; lõhki lüüa; (puid) lõhkuda; lõhestada; pilpaid v. peerge kiskuda | vn разбивать, разбить; порывать, порвать; разрубать, разрубить; колоть, наколоть, раскалывать, расколоть; расщеплять, расщепить, растрескивать, растрескать
P pero ko nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkyõsyõ, laituosyõ vai vaŋkkuriisyõ kui peru (hobune) hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakendatud (rakkesse pandud), ree ette või vankri ette
Lu meilä seiliᴅ lõhko (Len. 280) (torm) purustas meil purjed
J jõgõll lõhgota jäät jõel lõhutakse jääd
Li kaivottii kannoᴅ, siz lõhgottii heenossi i pantii ahjoo kaevati kännud (välja), siis lõhuti peeneks ja pandi (tõrva)ahju
Ja siis piäp sahata i lõhkoa siis tuleb (puid) saagida ja lõhkuda
I kalunalla suurija alkoja lõhkoass puulõhkumiskirvega lõhutakse suuri puupakke (halgudeks)
P alkopuita lõhkuass lõhutakse küttepuid (halupuid)
J pärett lõhgota peergu kistakse
J katto-päree lõhkomim võtap paĺĺo aikaa katusepilpa kiskumine võtab palju aega
P tuuli võib lõhkua, ain karmõat tšäjeᴅ tuul võib (käsi) lõhkuda, (siis on) üha karedad käed
Lu ai ku on tänävä kõva poro, lõhgob i tšäeᴅ oi, küll täna on kange leheline, lõhub käedki
M minuu uulõt peltšävät tuulta, kui tšut́, nii lõhgob verelessaa minu huuled kardavad tuult: kui (vaid) natuke (tuult saavad), nii lõhestab verele
■
J vitsaka lõhkoma vitsaga peksma
P miε nüd algan lõhkua tüötä tehä ma hakkan nüüd tööd vihtuma
J lõhgob laula, suu kõrviissaa üürgab laulda, suu kõrvuni
J lõhgob menne vihub minna (= läheb suure hooga)
J lõhgop süüvve läntüä vihub hapupiima süüa
J lõhgop päät pea lõhub valutada.
Vt. ka lõhgata, lõhgõta

lõhkõõllu (Kett.) partits. pakatanud, lõhenenud (naha kohta) | vn заскорузлый, потрескавшийся (о коже)
lõhkõõlluut tšäed lõhenenud käed

lõhkõõssa P Lu Li lõχkõõssa (Lu Li) lõhkõssa Li lõhkõss Li J-Tsv., pr lõhkõõʙ P Lu Li J lõhkõʙ Lu, imperf lõhkõõzi Li lõhkõõᴢ Lu J lõhkõzi Lu Li lõhkõᴢ P Lu lõhki minna, lõhkeda; praguneda, lõheneda | vn раскалываться, расколоться, лопаться, лопнуть; трескаться, потрескаться, растрескиваться, растрескаться
J puu on nii kuivannu, jot lõhkõõᴢ puu on nii kuivanud, et läks lõhki
Li pata lõhkõõzi, tuli rako, no eb rikkaunnu, tämä on veel kogoza (savi)pott pragunes, pragu tuli (sisse), kuid ei läinud (päris) katki, see on (= seisab) veel koos
Li se lõhkõzi kahtõõ pallaa see läks lõhki kaheks tükiks
Lu minuu kõlmõõ paikaakaa štanat saaᴅ i lõχkõõnnuu furaškaa saad (endale) minu kolme paigaga püksid ja lõhkise (nokaga) mütsi
P kõvat suurõt põvvaᴅ, maa kuivi, kõik lõhkõõʙ kõvad suured põuad, maa kuivas, lausa lõheneb
J leivää koori lõhkõõᴢ variss leiva koorik lõhenes kuumusest
Lu tšäeᴅ lõhkõõvõᴅ, piäb võitaa võitõõl käed lõhenevad, tuleb võida võidega
Lu tševvääl ahavõss tuulõss uulõd lõhkõõvõᴅ kevadel kuivast tuulest huuled lõhenevad
■
Lu pää lõhkõõʙ pea lõhub valutada.
Vt. ka lõhgõta, lõhkaussa, lõhkõuta

lõikkoa Kett. K L M Lu J (Kõ Li) lõikkua P Lu J (M) leikkoa Lu (Li Ku) leikkua Lu, pr lõikon Kett. P M Lu J leikon Lu Ku, imperf lõikkozin Lu
1. lõigata; lõikuda | vn резать, нарезать, раз-; кроить, скроить; пересекать, пересечь
Li uusikad jäiväd leikkomõttõ, kazvivad uuvvõt taimõᴅ (maasika)väädid jäid lõikamata, (nendest) kasvasid uued taimed
M lõikon vittsoi lõikan vitsu
J siiz väänettii viχgoᴅ tõiziippäi, viχkoiltõ sittõõd lõikottii kurasõõkaa siis keerati (vilja)vihud teistpidi, vihkudelt lõigati sidemed noaga (lahti)
Kõ võtõttii lõikottii i õmmõltii võeti (kangas), lõigati (tükkideks) ja õmmeldi
M lõiko heenossi omenaᴅ lõika kartulid peeneks
Lu maamulohko teχχää, leikotaa maamunaᴅ tehakse kartulivormi, lõigutakse kartulid (tükkideks)
K kannikka lõikottii palottai kannikas lõigati tükkideks
2. katki lõigata, vigastada | vn порезать
J kõns siä õõt tšäed lõikkonnu, ku kõig on ruptsoi täünö kunas sa oled (oma) käed vigastanud (katki lõiganud), et kõik on arme täis?
3. (katki, auklikuks) süüa (koi kohta) | vn поедать, поесть (о моли)
Lu sõvat kõik ain koi lõikko kõik rõivad sõi koi aina (katki)
Lu koi lõikob lõŋkasõppaa koi sööb villaseid rõivaid
4. (puid) raiuda | vn рубить, срубить
Lu algot talvõl lõikottii küttepuud raiuti talvel
5. tappa | vn убивать, убить
K vaattavat siällä kõikk on tüttäred lõikottu i süötü, da kasat kõikk riukuusõõ ripusõttu (muinasjutust:) vaatavad, seal on tütred kõik tapetud ja söödud ja (juukse)palmikud kõik ridva otsa riputatud
J esimeized lõikotaa, takumõizõt tallotaa rl (ema hoiatas poega sõjateele saates:) esimesed tapetakse, tagumised tallatakse.
Vt. ka lõikata

lüvvä K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R U Ke Ku Kr) lüüvvä P M Lu Li Ra J lüüvve Lu J lüüvä Li lüüäɢ I (vdjI Ko Kl) Лю́вэ K-reg₂ Лю́йе Ii-reg₁, pr löön Kett. K M Kõ S Lu J lüön K R L P Kr lüün Kõ Lu Li J Ku lüen Kr, imperf lein Kett. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku lei I löin Kõ Ku
1. lüüa; peksta; taguda, kolkida | vn ударять, ударить; бить, побить, в-, на-, избивать, избить; колотить, поколотить, вколачивать, вколотить, ковать, сковать и т. д.
K lein varpaa tšiveesee lõin varba vastu kivi
Ku lei nii kovass pää, tahto männä durakõssi lõi nii kõvasti pea (ära), (et) pidi peaaegu hulluks minema
L ženiχa lüöb õikõall jalgalla paŋgyõ bokallaa (pulmakombestikust:) peigmees lööb parema jalaga pange külili
S võttaas piimäpata i lüvväs seinääsee võetakse piimapott ja lüüakse vastu seina (puruks)
P kanalõikkaja ko saatii tšiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni
Li seiväz lüüvvää maaχχaa teivas lüüakse maasse
M naglad lüüvväz lakkõõ naelad lüüakse lakke
Li aŋgõrjass astragall lüvvää angerjat lüüakse (= püütakse) ahinguga
I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjade alla lüüakse rauad
Lu lahsa lekamaa müü ep piä lüüvvä last ei tohi lõgemekohta lüüa
M χullu pää niku tšihval leiväl päähää lüütü hull pea, nagu kuuma leivaga (= sooja sepikuga) pähe löödud
J elä lüü ühesse süüsse, eläko kõikkinaa kahõssõ, a lüü süüsse tšümmenesse rl ära löö ühe süü pärast, ega üldse kahe pärast, aga löö kümne süü pärast
J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ rl nädalas peksab (= kulutab pekstes) viied vitsad
J mehed on armõttomassi lüütü opõizõvargõss mehed on armutult peksnud hobusevarast
M seppä pikkaraizõl vasaral lööʙ sepp taob (rauda) väikese vasaraga
Lu pessua lüüvvää paalikaakaa pesu kolgitakse (pesu)kurikaga
P villoi lüüvvä villu vatkuda
Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael süttis sädemest (võttis sädeme)
2. (kella, lokku, trummi jne.) lüüa | vn звонить, бить (о колоколе, биле, барабане и т. д.)
M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellää jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella!
K vahti ain lei kalatuškaa öövaht lõi üha lokku
Po mennäz barabanaa lǜömää minnakse trummi lööma
3. (linu) ropsida | vn трепать (лён)
L vitõmiil lüvvässä ropsitakse ropsimõõkadega
4. raiuda | vn рубить
M kapusravvaakaa lei raius kapsarauaga
5. (maja) vooderdada, voodrilaudadega üle lüüa | vn обшивать, обшить (дом)
I i taas lautoloilla lüüäs kase koto ja taas lüüakse see maja (voodri)laudadega üle
Lu lavvall piäp koto lüüvvä laudadega tuleb maja vooderdada
6. segada, kloppida; (võid) kokku lüüa, (võid) teha | vn мешать, смешать, по-; взбивать, взбить
I saahhariliivaa paammaɢ, siiᴢ hämmeltämmäɢ, lüümmäɢ paneme peensuhkrut, siis segame, klopime
I miä lehmää võita lei ma tegin võid (lõin võid kokku)
7. (vikatiga) niita | vn косить, скосить (косой)
Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää; sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüüvvää rohtu (rohi) niidetakse, aga rukist lõigatakse; sirbiga lõigatakse, aga vikatiga niidetakse
U nõistii ühezä lüömää kõik tšülä hakati koos (heina) niitma, kogu küla
Lu lüütü roho ~ lüütü einä niidetud rohi ~ hein
M sünnütettii i ühsinää tööllä vai niittämäzä vai einää löömäzä sünnitati ka üksinda tööl või (vilja) lõikamas või heina niitmas
J tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita
I meilä neemiä lüütii jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal
8. (tulirelvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M nõistii löömää hakati laskma
9. viibata; (pead) noogutada; (õlgu) kehitada | vn махать, махнуть; кивать, кивнуть (головой); пожимать, пожать плечами
Lu tšäellä lei viipas käega
J pääkaa lüümä pead noogutama
J lei vaa pihakaa kehitas vaid õlgu
10. (pilku, silmi) tõsta v. langetada v. pöörata | vn поднимать, поднять или опускать, -тить или обра/щать, -тить (взор, глаза)
J lei silmed musaa obrõzaa päälee pööras pilgu mustale pühapildile
J silmii(t) mahaa lüümä silmi langetama (maha lööma)
J väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse
11. ära võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) | vn повреждать, повредить, губить, погубить (о морозе)
K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad ära
Kõ tšülm, elä löö medje erneitä (Len. 217) külm, ära võta meie herneid ära!
12. muutuda, minna (mingisuguseks) | vn становиться, стать
J ilm lüüp pehmiässi ilm muutub pehmeks
J lüüp kauneessi punastab (läheb punaseks)
13. intrans lüüa, heliseda (kella kohta) | vn бить (о часах), звонить (о звонке)
J tunnid vass para·iku lüüti kahs kell lõi just praegu kaks
I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ kell lööb, kell heliseb
14. intrans lüüa, taguda, kloppida, pekselda (südame kohta) | vn биться, колотиться (о сердце)
Lu süä lüüʙ süda klopib
■
I lei praalitšilla sinnua sind tabas halvatus
J nägoo lei paizõtussõõ lõi näo paiste
J tšäsi lei paizõtussõõ käsi läks paiste
Li lei enee karkuu pistis plehku
Lu ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma paneb vilja maha (= vili lamandub)
Lu lainõ lüüʙ rantaa laine lööb (= paiskub) randa
Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva
M jürü lei vikastõõsõõ välk lõi vikatisse
M laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein
M opõn sis kõv̆vii lööʙ jalkoo, täll vaivattaaʙ vattsaa hobune trambib siis kõvasti jalgadega, (kui) tal valutab kõht
Ra piäp pesu mõilaakaa lüüvvä pesu tuleb sisse seebitada
Li lei mõilalla seebitas sisse
J tšültšee lüümä (kellelegi) külge lööma (= kurameerima)
Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem
Ra leimmä tšäeᴅ lõime käed (= leppisime kokku)
M löötii tšäs̆siä ühte, a kõlmaiz lahgotti veeti kihla (löödi käed kokku), aga kolmas lõi lahti
J leivät tanttsua nad lõid tantsu
M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita
K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane (vilja)vihk lõigati, siis lasti kukerpalli
K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega
Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas, siis kõrvad lõid tuld
Lu tulta lüüb i jürizeʙ lööb välku ja müristab
I iiliä jumalaa vaŋkkurill ajõlõb i jürizeʙ, i tulta lüüʙ Elias sõidab jumala vankriga ja müristab ja lööb välku
Lu jumal tulta lööʙ (jumal) lööb välku
Lu terässä lüüp sirkaassa taivaassa, ühtää pilviä [= pilveä] eb õõ põuavälku lööb selgest taevast, ühtki pilve ei ole
Lu terässä lüüʙ, se jutõllaa viljoja valmisutaʙ lööb põuavälku, see, öeldakse, paneb vilja valmima

mahaassaa Al. L M J mah̆haassaa M mahhaassaa ~ maχχaassaa Lu maani | vn земно, до земли
L kõm kõrtaa kummartaas mahaassaa kolm korda kummardas maani
J emä tšiutoo aivinaizõõ, mahaassaa markotõlla rl ema (andis) peenest linast särgi, maani(ulatuva) uhkustamiseks
■
M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu

mennä Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku Kr (Al. Ke V) männä K Ku (M Ve Lu) -ne U J Kr -näɢ I (vdjI Ko Kl) -a Kr Мена Tum., pr meen Kett. Len. K M Kõ S Lu Li Ra J Ku mien K mee I menen Ar. Kett. K U L P M Po Lu J Kr men̆nee I Ma män Kr, imperf menin Al. Len. K R U L P M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku Kr mänin M men̆nii vdjI I Ko mennii I
1. minna; sõita; käia | vn идти, пойти, ехать, поехать; ходить, сходить
P ko naizelokas tulõb vassaa, sis parap elä mene, kuhõ sillyõ õli menemiss kui naisterahvas tuleb vastu, siis parem ära mine (sinna), kuhu sa pidid minema
S kõõs piti mennä, mentii kui tuli minna, (siis) mindi
P elä tšiittele menneᴢ, tšiittele tullõᴢ vs ära kiitle minnes, kiitle tulles
J tulõjõd ja menejeᴅ tulijad ja minejad
K meni vähä maata läks natuke maad (edasi)
J meniŋ kaivolõõ läksin kaevule
P meni marjaa läks marjule
K mentii naizõõkaa võõrazii läksid (mindi) naisega võõrusele
Lu tšetä mennää kossii keda minnakse kosima?
P meni emä lentuo ema(lind) tõusis (läks) lendu
Lu tuõb oh-togo, meemmä makkaamaa tuleb õhtu, läheme magama
K meneb rinnaa läheb (teisega) kõrvu
M elä puutu kehnoosõõ inehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä vs ära puutu halba inimesse, kui võid kannatada, parem mine mööda
M meil sinukaa on parvõz mentävä meie sinuga saame koos minna
Lu klipsib mennä ~ kiperteeb mennä tipib minna (= läheb tippides, lühikeste sammudega)
J uhob menne uhab minna (= läheb hoogsalt, kindlal sammul astudes)
Lu toukkaz vennee menemää tõukas paadi minema
Lu menemizee meneʙ, en tää kõnsa läheb (küll, ainult ma) ei tea, kunas
P mennäss opõziikaa sõidetakse (minnakse) hobustega
Lu laiva meneʙ laev sõidab (läheb)
Li se staruhha meeb gorbiiza see vanaeit käib küürus
J menimm karavonaz ümpärikkoa käisime ringmängus (ümber)ringi
M pool maailmaa mentü ümperikkoa pool maailma (on) läbi (ringi) käidud
M škoĺnikka esimeizell vootta meni škoulua koolilaps käis esimest aastat koolis
2. minna (aja kohta) mööduda, kuluda | vn проходить, пройти (о времени)
P eb mennü sitä tševättä, ko sinne paikkaasyõ eb uponnu lehmä vai lammaz vai opõnõ ei möödunud seda kevadet, kui sinna paika poleks uppunud lehm või lammas või hobune
M nii meep täm̆mää elo nõnda möödub tema elu
M koko öötä piettii eittses tulta, etti tšiireep men̆neis pittšä öö kogu öö tehti õitsil tuld, et pikk öö mööduks kiiremini
M kannii meni õhtogo nõnda kulus õhtu
3. minna v. hakata (midagi tegema) | vn начинать, начать
M mentii tšiskõõmaa rinnotussõõ mindi rinnutsi kisklema
L kõikk vesi meni tšihumaa munõita kogu vesi läks mulle ajades keema
Kõ repo meni johsõmaa rebane pistis (hakkas) jooksma
Lu miä ookazin, saan mennä tšäümää ma puhkasin, saan (jälle) käima hakata
4. alata; tekkida, kujuneda | vn начинаться, начаться, возникать, возникнуть
M siz jo mäni tõinõ elo siis juba algas teine elu
M vätši eittü i nõistii kõikii õm̆maa tšeeltä pajattammaa; kazess meni ińeehmisilee õma juttu rahvas ehmus ja kõik hakkasid oma keelt rääkima; sellest tekkis inimestele oma kõne
5. minna, mahtuda; kuluda, tarvis olla | vn помещаться, поместиться; понадобиться
I nellä tšetverikkaa meeʙ värttsii neli setverikku (veerandikku) mahub (läheb) kotti
Lu sihe meeʙ liika vähä kramia selle peale kulub (läheb) väga vähe kraami
6. edeneda | vn спориться, преуспевать, преуспеть
M sinuu töö eb mene sinu töö ei edene
K ku domovikka ku eb nõizõ suvaamaa žiivattaa lehmää ili ovõssa, se nõõp kehnoss menemää kui majahaldjas ei hakka armastama looma, lehma või hobust, (siis) hakkab see viletsalt edenema (= kasvama, kosuma)
7. minna, muutuda, saada, jääda (millekski, mingisuguseks jne.) | vn становиться, стать, превращаться, превратиться (чем-либо, кем-либо, во что-либо, в кого-либо и т. д.)
M kultakuĺa meep süsikuĺassi (Set. 11) (muinasjutust:) kullakott muutub söekotiks
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
Ku sis se maitᴜ meni lüpsikkoz jamakassɪ äkkiistää siis see piim muutus lüpsikus äkki hapupiimaks
Lu ku hullu koira purõʙ, inemin meeʙ hullussi kui marutõbine koer pureb, (siis) inimene läheb hulluks
P tämä on kõikkinaa tõizyõlaizõssi mennü ta on täiesti teistsuguseks muutunud
Lu vätši meni viisaapass rahvas muutus targemaks
Lu siä tšiiree meeᴅ vanassi ku paĺĺo tääᴅ sa jääd ruttu vanaks, kui palju tead
Lu sõkkassi meeʙ (inimese kohta:) jääb pimedaks
M lehmä meneb märjässi lehm läheb märjaks
P tämä nägoss meni nii bĺednõissi ta läks näost nii kahvatuks
Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks
Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi kui ma kohkusin, siis maailm läks pimedaks (silme ees)
■
Li mee siä helvettii mine (sa) põrgu!
J mee hitolõ käi kuradile!
J mee perkelee maalõõ mine põrgu (mine kuradi maale)!
J mee tää, kui paĺĺo tämä vargõssi raha mine tea, kui palju ta raha varastas
I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ mine võta kinni, mida sa rääkisid
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
J meni plehkuu pani plehku
M meni kukõrpalloa laskis kukerpalli
Li vizgattii menemää visati minema
S ep tahtonnu mennä sille pojolõõ ei tahtnud sellele poisile (naiseks) minna
P mõizanikka kopitti kõikk tšed nõisõvad naimaasyõ da meneväd mehelie mõisnik kogus kokku kõik, kes hakkavad naist võtma või (ja) lähevad mehele
Ku sell aikaa paha seittsemäd rautᴀkeŋgät kulutap kunis parrii mennäᴢ sel ajal (= selle aja jooksul) kulutab kurat seitsmed raudkingad, kuni paari minnakse
Ku jo päivᴀ̈ meni loojaa päike läks juba looja
K päivä meneʙ jumalalõ päike loojub
M sep̆pää paja meni vällää sepapaja hävis (= lagunes)
M lumi meeb vällää lumi sulab ära
L suppi maalyõ meni supp valgus (läks) maha
M piimä meni üli piim kees üle
Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii kellel oli palju poegi, (siis need) läksid (suurperest) lahku
J menti lahkuu (Tsv.) mindi lahku
Lu savi-õja ja luutsaa tsülä mentii ühtee Savioja ja Luuditsa küla liitusid (läksid kokku)
P sill opõzõd eväd mene etezii sul hobused ei edene
Lu inemin väsü, tüü ennää eʙ mee nii eteeᴢ inimene väsis, töö ei lähe enam nii (hästi) edasi
Lu elämä meeb mukkaa loom kasvab (edeneb) hästi
Lu eväd mee mukkaa (nad) ei sobi kokku
Ku oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu parem jalg tuleb enne kängitseda, muidu asjad ei laabu
Lu lehmä meni hukkaa, se on kaiho lehm sai hukka, see on kahju
M mil mentii rahad õttsaa mul lõppes raha otsa
P täll aźźad menevät kehnossi tal lähevad asjad halvasti
M naizikko paksuss meni naine jäi rasedaks
Lu kõik ajatusõd eväd mee tõttõõ kõik ennustused ei lähe täide (tõeks)
M mentii umalaa jäädi purju
J miä meniŋ koiruu ma läksin ülekäte
Lu seilid mentii hõmmõõsõõ purjed läksid hallitama
Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa tema kui vihastab, (tal) läheb laup kortsu
Lu rüiz meeb ittee rukis läheb idanema
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma kiirustasin käies, läksin higiseks
Lu tšäed mennää kohmõõ käed lähevad (külmast) kohma
Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks suguvõsa, kõik jäävad küüru
Lu tämä meni rüŋkküü ta jäi küüru
Lu kaŋgaᴢ meni kokkoo kangas läks (= tõmbus) kokku
P riitta laŋkõᴢ maalyõ, meni lad́d́alyõ riit langes maha, lagunes (läks) laiali
Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks kummuli, kiil tuli peale
Lu vene meni ümpäri paat läks ümber
Lu uhs meni tšiini uks läks kinni
Lu laivõ meni põhjaa laev läks põhja
P nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši hakkad naerma, läheb huul lõhki
P menep kattši rantšipuu rangipuu läheb katki
M meni uni üli uni läks üle
Lu pää meeb ümpäri pea käib ringi
Lu meep süämmel (toit) hakkab südamele (= ajab iiveldama)
Lu jo miä menin mettsää ma läksin (oma jutuga) juba metsa
Lu õõ vaiti, jo menid leppojjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Lepaojja)
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
M üheᴅ sõnaᴅ õllaᴢ ühtää voimaa tšeelee päällä, a tõizõᴅ on mentü päässä vällä ühed sõnad on alatasa meeles (keele peal), aga teised on ununenud (läinud peast välja)
P kaz aźźa eb õnnissunuᴅ, meni üli tšäjee see asi ei õnnestunud, läks nurja
P tšülmää veriekaa, ep peltšää, eb mene veress vällää külma verega, ei karda, ei lähe verest välja
M tämä on üvä lahs, tämässä eb mee sõna päχχää ta on hea laps, ta ei aja hinge täis (tema pärast ei tule pahandada)
Lu kahs soikkolaa meessä mentii merree kaks Soikkola meest uppus merre
J mahaa menemä surema
J tulõsõõ menemä ~ tulõõ tšättee menemä ära põlema
Lu miko on mennä Miko on suremas

mikää (P M V Lu Li Ra J Ku) mikkää Lu mikkä Lu Li, part mitää P Lu mit̆tää M Kõ V mittää Lu Li J mittä Lu Ra J Ku
1. (ei) miski | vn ничто
Lu valkaaz liivikkoz mikkä ep kazvo valges liivikus ei kasva midagi (miski)
Lu mikkä eb avita miski ei aita
Lu tälle mikkä eb näütti talle ei meeldi miski
P en miä saannu mitää tämääkaa arvua, mitä tämä millyõ pajatti ma ei saanud temast midagi aru, mida ta mulle rääkis
P kuultamattomõinõ lahsi ep tõttõlõ mitää sõnakuulmatu laps ei kuula midagi
M tämä izze eb mit̆tää tee, kõik tehäᴢ rahvaa tšäeᴅ tema ise ei tee midagi, kõik teevad teiste inimeste käed
Lu tehä bõllu mitää teha polnud midagi
Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvoob õrasõõ, mittää eb jää kui lumi on kaua maas, siis hautab orase (ära), midagi ei jää (järele)
Lu miä em peltšää mittä mittää ma ei karda mitte midagi
Lu millissä mittää en saanu ma ei saanud mitte midagi
Ra eʙ mittä (pole midagi)
2. (ei) mingi, (ei) ükski | vn никакой
Lu siä õõd laiskakoira, et kehtaa mittää tüütä tehä sa oled laiskvorst, ei viitsi mingit tööd teha
Lu mikkää tüü eb jovvu ükski töö ei edene
M em miä mälestä itkua mit̆tää, idgõn niisa·mii ma ei mäleta ühtegi itku, itken niisama
J tällä rauhaa bõõ mittä tal pole üldse rahu (mingit rahu)
Lu sitä miä niku em pannu millõõ seda ma nagu ei pannud tähele (millekski)

muhku P M Kõ Lu Li J-Must. J-Tsv. I (Kett.), g muhguu M Kõ Lu J
1. muhk, kühm | vn шишка (округлая выпуклость на теле)
M oh, oh, miltin millõ muhku üppii oh-oh, missuguse muhu ma sain (missugune muhk mulle tuli)!
J hullukkõin, miltäize muhguu sai lobasõõ rumaluke, millise muhu sai otsmikule!
J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks
P tšäsi on muhkuiᴢ käsi on muhklik (muhke täis)
2. (muhk)kasvaja | vn опухоль, нарост
Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega

mukaizõssi Li (kombe)kohaselt, sobivalt, korralikult | vn подобающе, подходяще, опрятно
pokkoinikall on pantu tšäed mukaizõssi rintojõõ päälle surnul on pandud käed kombekohaselt rinna peale

mõilaza: mõilaᴢ ~ muilaᴢ Lu adv seebine | vn мыльный
tšäed õllaa muilaᴢ käed on seebised

mõltoin J-Tsv., g mõltoizõõ J kriidine | vn меловой
elä kerte minu mussa pinžikka, sill om mõltoizõt tšäeᴅ ära puutu minu musta pintsakut, sul on kriidised käed

müllätä Ra (J) mülläte Ra müllet J-Tsv., pr müllään Ra J, imperf mülläzin Ra müllezin Ra J
1. hullata | vn шалить, баловаться
Ra pelattii ja müllettii õlkiiᴢ mängiti ja hullati õlgedes
Ra lahzõt ko müllätää, et saa tolkkua, tšenee tšäeᴅ, tšenee jalgõᴅ kui lapsed hullavad, (siis sa) ei saa aru, kelle käed, kelle jalad
J elka tü mülletka pelat ärge te hullake!
2. (tüdrukutega) hullata, (tüdrukuid) käperdada | vn хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Ra poigat tüttöi müllätää, a tütöᴅ va kaĺĺutaa poisid hullavad tüdrukutega, aga tüdrukud vaid karjuvad
3. tuuseldada, sakutada | vn трепать, потрепать, теребить, потеребить
J viska tätä maalõõ de müllää üvässi pane ta maha ja tuuselda hästi läbi.
Vt. ka muglia, mullata, määliä, mürrätä

nii² M Lu Ra ni K M Lu J
1. ei ... ega | vn ни ... ни
M evät täätännü nii isä nii emä ei teadnud ei isa ega ema
Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga
Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ep hooli pulmii pittää, nii rissäisiit nii pulmiijõ külas ei ole (enam) noori inimesi (noort rahvast), pole vaja pulmi pidada, ei ristseid ega pulmi
Lu vihmal ebõõ õttsaa nii äärt vihmal pole otsa ega äärt
Ra nüd bõõ paraa nii mittää nüüd pole (= ei usuta enam) kratti ega midagi
M kõikkõa on vaj̆jaa, a uhsee nii aitaa bõõ teetä kk kõike on vaja, aga (ei) ukse ega tara sisse pole teed (= kusagilt pole midagi võtta)
2. (mida) ka ei, (kui v. kuidas) ka ei jne. | vn (что бы) ни, (как бы) ни и т. д.
Lu tälle mitä nii juttõõ, mitä nii tšäzi tehä, ep tämä hooli, epku nõis tetšemää talle mida ka ei ütle(ks), mida ka ei käsi(ks) teha, ei tema kuula (hooli) ega hakka tegema
J talvõll kui soojõssi ni sõppõõ, tšäed aiŋ kohmõttussa kui soojalt talvel ka ei riietu(ks), käed kohmetavad ikka
Lu kase tüü on aigaa veettemin; kui kaugaa nii müü teemme, ain ilma tolkkua see töö on (tühi) ajaviitmine: kui kaua me ka ei tee(ks), ikka tulemuseta
3. mitte; isegi (mitte) | vn нет ни; даже не
Lu sel eb õõ vertä nii kaplia sel ei ole verd mitte tilkagi
Lu jumala, mokomaa tautia elä anna ni tšelle jumal, niisugust haigust ära anna mitte kellelegi
Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea mitte sittagi
M ležib alas sui, ni päätä ep tšääntänü lamab silmili, peadki (isegi pead) ei pööranud

nõgõkaᴢ K P M J I nõgõkõᴢ J, g nõgõkkaa P M J I nõgine, tahmane | vn закоптелый
I nõgõkkaat tšäeᴅ nõgised käed
M nõgõkaš tšainikka nõgine teekann
J nõgõkõz niku tontti nõgine nagu tont.
Vt. ka nõkiin

nõgõttaa: nõgõtta J-Tsv., pr nõgõtan: nõgõtõn J, imperf nõgõtin J nõega määrida | vn пачкать, запачкать сажей
kuza siä tšäed nõgõtiᴅ kus sa käed nõega määrisid?

nõtši Kett. K M Po I (vdjI) nõki Lu Li J noki Ku, g nõgõõ Kett. Po Lu Li J nõğgõõ M nõgi, tahm | vn сажа, копоть
M trubaza on nõtši, a pliittaza on tuhka korstnas on nõgi, aga pliidi all on tuhk
M pihguss tuõp paĺĺo nõk̆kõa männi(puu)st tuleb (põlemisel) palju nõge
I miä võitaujõ nõgõlla ma määrisin end nõega
M tšäsi on nõğgõõkaa käsi on nõgine (nõega)
J kuza nii silmet teid nõkkõõ kus (sa) silmad nii tahmaseks tegid?
J perennaizõll on ain tšäed nõgõᴢ perenaisel on aina käed tahmased
■
M aivoo var̆raa tšiissõli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õt-tii väga vara kiitles, et saab, aga näe, kuidas sai pika nina (kuidas nina nõega määriti)

nättü K M Lu J-Must. vdjI I Ko, g nätüü: nät̆tüü M vdjI I (riide)lapp, kalts, narts | vn тряп(оч)ка, лоскут
I kapus̆saa päälee paat puhtaa nät̆tüü, päälitse nättüä paaᴅ lavvad mokomaᴅ (kapsa hapendamisel:) kapsa peale paned puhta lapi, lapi peale paned niisugused lauad
I puhtaalla nätüllä pühtšizii tšäeᴅ puhta nartsuga pühkisin käed (puhtaks)
M kase vana sõpa piäb vizgata nättüläisee see vana rõivas tuleb visata kaltsude hulka
■
Lu iiree nättü kazvoʙ niittüil i viĺĺäᴢ hiirehernes kasvab niitudel ja viljas
Lu iiree nätül on sininõ kukka; iiree nättüᴢ kazvob iiree erne hiirehernel on sinine õis; hiireherne(taime) küljes kasvab hiirehernes.
Vt. ka iireenättü

nüzvä Kett. M, g nüzvää
1. Kett. pahk, mügar (puul) | vn кап, наплыв (на дереве)
2. prei (nahapõletik hobuse sõrgatsil) | vn мокрец (конская болезнь)
3. (käe)könt | vn культя
M õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ (joobnu) oli külmetanud mõlemad käed (ära), nüüd jäid vaid need köndid.
Vt. ka tšäsinüzvä

palgoittaa (Lu), pr palgoitan Lu, imperf palgoitin
1. (endal) ära külmetada, (endal) ära külmuda lasta | vn замерзать, замёрзнуть; отморозить
tšen palgoitap tšäed vai jalgaᴅ kes külmetab (endal) käed või jalad ära
2. refl külmetuda, (end) külmetada | vn простужаться, простудиться
sigaa sappi on üvä palgoittamizõl sea sapp on hea külmetumise puhul (külmetumisel).
Vt. ka palentussa, pallottuussa, pallõgoittaa, pallõttua

palko K P M Lu Li J (Kett.) paalko I Kl, g palgoo Lu J palguo P
1. kaun | vn стручок
J üväd erneᴅ, suurõt palgoᴅ head herned, suured kaunad
J uvall on palko oal on kaun
Lu ernee palko, uvaa palko herne kaun, oa kaun
J ernee palgod veel on rohoizõᴅ hernekaunad on veel rohelised
M ernee palgoᴅ ~ I ernee paalgoᴅ herne kaunad
M uvall on upapalgoᴅ oal on oakaunad
2. vorp, vill, verme; (liiglihaga) arm | vn рубец, волдырь; шрам
P lein miä ovõss ruozgaakaa, tälle tuli bokkaasõõ palko ma lõin hobust roosaga, talle tuli küljele vorp
J tšäed menti palgolõõ variss veess käed läksid kuumast veest villi
3. (vikati) selg | vn ребро (косы)
Lu vikahtõõ palko vikati selg.
Vt. ka ernepalko, papupalko, pertts-palko, rantšipalko, upapalko, uvaa-palko
Vt. ka palgokkõin

patškata ~ padžgata Lu paatškata (Ra) paatškataɢ ~ paatškõtaɢ I paadžgõt J-Tsv., pr patškaan Lu paatškaan ~ paatškan J, imperf patškazin Lu paatškazin Ra paatškõzin J (ära v. kokku) määrida, räpaseks teha | vn пачкать, запачкать
Lu miä patškazin platjaa, tätä on kehno pessä vai puhassaa ma määrisin kleidi (ära), seda on halb pesta või puhastada
J tšäed om paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga
Lu elä patška minnua rägääka ära määri mind tatiga
Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, määrisin keele siniseks

pittšä¹ Kett. K R L P M Kõ Po Lu Li Ra J (Ja-Len. I Ma) pittše J pittš J-Tsv. pittša R-Eur. R-Reg. pitšä Por. pitkä Ku pitke Ku Kr pitka ~ pidja Kr Пи́тчя Pal₁ K-reg₂ Пи́тця Ii-reg₁, g pitšää Kett. K M Lu Li Ra J pitää Ku pikk | vn длинный
M kazel mehel pittšä kagla niku kurgõl sellel mehel (on) pikk kael nagu kurel
M buĺbukaz on pitšää varrõõkaa vesikupp on pika varrega
Lu kaŋgaz väliss on pitšep, väliss on lüh́h́epi kangas on vahel pikem, vahel lühem
Po iuhsõt pitšäᴅ, lastu pihtojee möö juuksed (on)pikad, lastud õlgadele
P puol virstaa õli üφs sarka pittšä pool versta oli üks sarg pikk
J pitšep pittšii puitõ, matalõb maa rohtõ, se on .. tee mõist pikem pikist puist, madalam maarohust, see on .. tee
J tänä vootta leep pittšä sütšüᴢ tänavu tuleb pikk sügis
Lu ikilookka tääp pit-tšii vihmoi vikerkaar ennustab pikki vihmu
K itšä pittšä, ilma lad́ja vs (elu)iga pikk, (maa)ilm lai
K juttu pittšä, aika mennü i aźźa mennü kk jutt pikk, aeg läinud ja asi läinud
Lu kui pittšä nii lad́d́a nii pikk kui lai
J pittš hindrikko pikkpeeter (keskmise sõrme nimi)
J se on pittšä pitoin inemin see on pikatoimeline inimene
■
P täll on silmä pittšä, näep kaukaalyõ tal on silm terav, näeb kaugele
Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga
Li sill on kõvassi pittšä tšeeli sa valetad palju (sul on väga pikk keel)
Lu varkaal õllaa pitšät tšäeᴅ vargal on pikad näpud
Li peräl on pers pittšä (inimesele või inimese kohta, kes kõike hiljem lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk
J pittš liha tailiha

pitumittaa ~ pitumittää Lu
1. adv piki, pikuti | vn вдоль, продольно
lautopuud on pitumittää lait́jool veerepuud on reel pikuti
2. postp piki | vn вдоль, по
tšäed õltii tšültšii pitumittaa käed olid piki külgi

puhtikkõin M J-Tsv., g puhtikkõizõõ M J puhtuke, väga puhas | vn чистенький
J puhtikkõizõt tšäeᴅ puhtukesed käed
M õli puhtikkõin vana hakka oli väga puhas vanaeit

puuzgaza M-Set. puuzgaᴢ Li puužgaᴢ M adv (käsi v. käed) puusas | vn (рука или руки) в боки, подбоченившись
Li tšäed õllaa puuzgaᴢ käed on puusas
M tšäed puuzgaza (Set. 77) käed puusas.
Vt. ka puusaza, puuskaza

päässää K M Lu J (P Kõ-Len.) pεässεä P päässä J-Tsv. päässääɢ I, pr pääsän P Lu I pääsen M J, imperf pääsin Lu J
1. lahti päästa e. lasta, vabaks lasta, vabastada | vn развязывать, развязать, распутывать, распутать, освобождать, освободить
M pääsä lehmä ahilassa päästa lehm ketist lahti
K opõn on pääsettü rakkõõssa hobune on rakme(i)st lahti päästetud
Lu piεp päässää võrkoss ailit poiᴢ peab räimed võrgust välja korjama (lahti päästma)
Lu mene rossia päässämää mine trossi lahti päästma
J päässega tšäed avõ päästke käed lahti!
J pääsetti türmess lasti vangist vabaks
J jumal päässi juumõriss väĺĺä jumal päästis joodikust lahti
M sõna sioʙ i sõna pääseʙ vs sõna seob ja sõna päästab valla
2. (ära) päästa | vn спасать, спасти
J jumal teeb meile suurõ armoo, päässi näĺĺess jumal tegi (teeb) meile suure heateo, päästis näljast.
Vt. ka pääsellä

püvvellä L M, pr püütelen: püüteen M, imperf püütelin M frekv püüda | vn ловить
M siε tšäed argotad i püüteeᴅ sa ajad käed laiali ja püüad
L karu püüteli tüttärikkua uomnikkuossaa (muinasjutust:) karu püüdis tüdrukut hommikuni.
Vt. ka püütellä

rapsastaa M, pr rapsastaan M, imperf rapsastiin M mom.
1. võpatada | vn вздрогнуть
miε rapsastiin, niku eittüzin ma võpatasin, nagu ehmusin
2. rapsatada, järsku liigutust teha (käte kohta) | vn опуститься (о руках)
väsüväᴅ, rapsastavat tšäeᴅ käed väsivad, rapsatavad (alla)

rautõn Kett. P M Li rautõnõ L Lu Li I, g rautõzõõ M = rautanõ
M lehmää tšütše on rihman, a ahilad on rautõzõᴅ lehma kütke on köiest, aga kett on rauast
M kupoaŋko on rautõn aŋko ahtehang on rauast hang
Li dyyšla kõig on rautõnõ (adra)tiisel on üleni rauast
M täll on niku rautõzõt tšäeᴅ tal on nagu raudsed käed
I savilaatka. on i rautõõᴢ laadgaᴅ savikauss. On ka plekk-kausid
Li värttänäl on rautõn teltši värtnal on rauast telg
M kokaᴅ aisolail on, rautõzõᴅ kokaᴅ aistel on konksud, rauast konksud
M rautõzõlla piilalla rauast saega
I rautõnõ säppe kett
I rautõõs proboiᴅ raudsed obadused
L maa lieneb rautõnõ, a taivaz lieb vahtšinõ (muinasjutust:) maa muutub raudseks, aga taevas muutub vaskseks.
Vt. ka kahs-rautõn

ravvaᴅ Kett. M Kõ Lu Li ravvõᴅ Li J-Tsv. ravvat Ränk K-Ahl.
1. pl t (hobuse suu)rauad | vn удила
Kõ õpõzõll on ravvat suuza hobusel on rauad suus
M elä laz alazorkoo johsõmaa ovõssa, paa ravvaᴅ suhhõõ ära lase hobust allamäge jooksma, pane (hobusele) rauad suhu!
M nainõ veeb ovõssa tšiin rautolaissa naine viib hobust, (hoiab) kinni (suu)raudadest
2. pl t lambarauad | vn ножницы для стрижки овец
M eestää lammas piäp niittää rautolail (Len. 262) kõigepealt tuleb lammas (lamba)raudadega niita
Kett. võtar ravvaᴅ võta (lamba)rauad
3. sg, pl käerauad; jalarauad; adrarauad | vn наручники; кандалы; сошники
Lu tšäed on rautoiᴢ käed on raudus
J jalkoi, tšässii rautaa panõma jalgu, käsi raudu panema
Lu adraa ravvaᴅ adra (sahk)rauad.
Vt. ka lammazravvaᴅ, lampaa-ravvaᴅ, matikkõravvaᴅ, suuravvaᴅ, tšäsiravvaᴅ, vaĺĺazravvaᴅ
Vt. ka rauta

ravvottaa P M (Kett. K-Ahl. Lu) ravvottaaɢ I, pr ravvotan K P M Lu, imperf ravvotin
1. rautada (hobust, vankrit jm.) | vn подковывать, подковать (лошадь), оковывать, оковать (телегу и пр.)
M seppä ravvotab opõzia i vaŋkkurii sepp rautab hobuseid ja vankreid
I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ, i opõnõ ravvotattuɢ kapjade alla (kapjadesse) lüüakse rauad ja hobune on(gi) rautatud
2. (käsi, jalgu) raudu panna | vn надевать, надеть (наручники), заковывать, заковать (в кандалы)
M on ravvotattu tšäed i jalgaᴅ käed ja jalad on raudu pandud.
Vt. ka ravvattaa

repiä Kett. K L P M Kõ S Lu J Ku (R Li Ra) ŕepiä (Kett. R) repiε L P rep̆piä M reppiä Lu Li J reppiε Lu rep̆piäɢ vdjI I Ma reppiäɢ I, pr revin K L P M Lu Li J ŕevin Kett. K-Ahl. rev̆vii vdjI Ma, imperf repizin Kett. P M Lu Li J reppizin Lu
1. rebida, kiskuda, kraapida | vn рвать, срывать, сорвать; дёргать, дёрнуть, с-; драть, содрать; соскабливать, соскоблить
L repi sõvad eneltäᴢ, i ivuuhsõt pεässä rebis enesel rõivad (seljast) ja juuksed peast
L se revib ivuuhsiiss entäzä see rebib ennast juustest
L niku pagana reviʙ nagu vanakurat kisub pahateole
P sis pannass vajotuhsõt päälie etti tuuli eb repiissi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja
S revittii valua valokokall (koormast) kisti sõnnikut (maha) sõnnikukonksuga
Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui kärna rebid ära, siis hakkab veri tulema
J kala soomuss kurasõõkaa revitää i torkaakaa kalasoomust kraabitakse noaga ja riiviga
J näd nii lugõttõõp mehe(s) kalmoll, jot kõik tšüüneled revip silmiiss näe, nii itkeb oma mehe kalmul, et lausa pisara(i)d kisub silmist
I näväd repizivät tarõza päreitä nad kiskusid saunas peerge
I parkkia revimmäk pajussa pajukoort (pargiks) rebime pajust
2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda | vn разрывать, разорвать, раздирать, разодрать
P suvõll, ko mened marjaa, karu revip takapuolyõ suvel, kui lähed marjule, rebib karu tagumiku lõhki
L sõmõrõd verelie repiväd jalgaᴅ i valkõat tšäeᴅ kruusaterad kisuvad verele jalad ja valged käed
J tšen silt tšiutoo on repinnü linttiissi kes on sul särgi ribadeks kiskunud?
3. kitkuda, katkuda, (üles) kiskuda (lina, hernest, juurvilja jne.) | vn выдёргивать, выдергать, выдернуть
M lin̆naa sütšüzünn rep̆piäᴢ lina kitkutakse sügisel
Lu borkkõnõᴅ, lantuᴅ, svjoklaᴅ, jutõllaa, piäʙ reppiä, a maamunnaa kaivõtaa porgandid, kaalikad, peedid, öeldakse, peab üles kiskuma, aga kartuleid koogitakse
J revimm vällää nagriiᴅ kisume naerid üles
Ku pant́śii heit herneit repimää neid pandi herneid (üles) kiskuma
4. impers valutada; pakitada, pakitseda | vn болеть; ныть, заныть (зубы, нарывы)
Lu nõisi ammõssa repimää hammas hakkas valutama
Li sõrmõa ku ajatõp kõvassi, sis tätä kõvassi pakotõʙ, vaivattaaʙ, reviʙ kui ajab sõrme kõvasti umbe, siis ta valutab väga, pakitseb
■
P sõimaz minua suut silmät täünεä, siε õlõt senie revittü ja senie revittü (ta) sõimas mul (mind) suud-silmad täis: sina oled selle rebitud ja tolle rebitud.
Vt. ka revitellä, revittää, revätä

revmatizma Kõ revmatizm I revmat́izm ~ revmat́i·zm J rematizm M remätizm Lu, g revmatizmaa: revmat́izmaa ~ revmat́i·zmaa J reuma, reumatism | vn ревматизм
J taita sain revmat́izmaa ku nii jäseniit vaivõttaaʙ vist olen saanud reuma, et liikmed nii valutavad
M rematizm, vaivattaab jalkoi i tšäs̆siä reuma, valutavad jalad ja käed
J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks
Kõ revmatizma vei kokkaa tšäjeᴅ reuma kiskus käed konksu

rippuza: rippuᴢ J-Tsv. = rippullaa
tšäed rippuᴢ käed rippus

rippuu J-Tsv. adv rippu | vn (в висячее положение)
laski tšäed rippuu laskis käed rippu.
Vt. ka rippunaa

risikkoo M Lu Li J
1. risti, ristamisi | vn крест-накрест, крестообразно
Li panin tšäed risikkoo panin käed risti
M tšennä paglad õlivad risikkoo pastlapaelad olid (seotud) ristamisi
2. siksakis, siira-viira | vn зигзагами
J risikkoo johsõma jooksma siksakis (= jänesehaake tegema)
3. sassi | vn (наречие со значением запутанности)
M mentii niitid risikkoo, en saa kuinit tšer̆riä, ain piäb laskõa läpi lõngad läksid sassi, ma ei saa kuidagi kerida, aina tuleb (kera) läbi (lõngavihi) tõmmata (lasta).
Vt. ka rissii

risikossa M = rissilöissä
võtti tšäed vällä risi-kossa võttis ristis käed rinnalt (ära)

rissii Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J I rissi Lu J
1. adv risti, ristamisi; põiki | vn крест-накрест; крестообразно, поперёк
M paa tšäed rissii pane käed risti
M miä isun jalgaᴅ rissii ma istun, jalad risti
J rissii kuus, pitkii tšümme jalka laiuti (risti) kuus, pikuti kümme jalga
M ühs kõrt meeᴅ pitumii, a tõin kõrta meeᴅ rissii üks kord lähed (äestades) piki (põldu), aga teine kord lähed risti
J rissii ja pitkii risti ja pikuti
M kõig on vizgottu rissii rassii kõik on visatud risti-rästi
2. prep risti, põiki | vn поперёк
Lu mussa katti ku meeʙ rissi teessä, siiᴢ üvvää elä oottõõ kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota
Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva
J irsi lamaab rissii teet palk lamab põiki teed
■
J tüüt kuile eväd mee mukka, ain rissii tööd millegipärast ei laabu, aina kisuvad viltu
P on nii laiska, ep panõ õlkõa rissii on nii laisk, (et) ei pane kõrt(ki) kõrre peale
J pani tõizõlõõ jalgaa rissii pani teisele jala ette
Lu pikkarain sõna meni tämääkaa rissii temaga oli väike sõnavahetus.
Vt. ka risikkoo, risikossa, risikkoza, rissiippäi, rissilöissä, rissimii, rissimittää, rissizä

roojata M J (K-Ahl. Ku) roojõt J-Tsv. roojataɢ I, pr roojaan K M J roojan J-Tsv. roojaa I, imperf roojazin M J roojõzin J roojazii I määrida, mustaks teha, reostada | vn пачкать, запачкать, ис-, грязнить, загрязнить, марать, замарать
M miε saappagoo roojaamaa em mee ma ei lähe saapaid (poriga) mustaks tegema
J lahs on roojannuᴅ tšäeᴅ sitaakaa laps on käed sitaga (ära) määrinud
I riheneüzä õlivad õlgõᴅ, što nii piğgaa b roojatas siltaa esikus olid õled (maas), et nii ruttu ei määritaks põrandat
Ku lampaad mänt́śii kaik künnet́śüü päällᴀ̈ d́i roojatt́śii ittsesseeᴅ lambad läksid kõik küntu (= küntud põllu) peale ja määrisid end (ära).
Vt. ka roojauta, roojõttaa

ruptsa M S rupts J-Tsv. rupsa (Kõ) krupsa Lu J-Must. (Li) krups J-Tsv., g ruptsaa ~ ruptsa J krupsaa Li J täke, sälk; (sarve)pügal; arm | vn насека; рубец; шрам; зазубрина
M rullapaalikka, tällä ovaᴅ ruptsaᴅ vaalikurikas, sellel on sälgud
J med́d́ee taloo merkki oŋ kahs krupsa meie talu õuemärk on kaks sälku
J uhzõõ piina on lõikõttu krupsõd, minu kazvo merkiᴅ uksepiita on lõigatud täkked, minu kasvumärgid
J kõns siä õõt tšäed lõikkonnu, ku kõig on ruptsoi täünö kunas sa oled (oma) käed vigastanud (katki lõiganud), et kõik on arme täis?
J kuza on lõikõttu, siäll jääb rupts, õlko see puu, dalisko jalkõ kus(t) on lõigatud, sinna (seal) jääb arm, olgu see puu või (inimese) jalg
M sarvõõ ruptsaᴅ (aasta)pügalad lehma sarvedel

ruvõza: ruvõᴢ J-Tsv. adv kärnas | vn в струпьях, в коросте (наречие в форме ин-а от rupi)
tšäed ruvõᴢ käed (on) kärnas

rüppüᴢ Ra adv rüpes, süles | vn (держать) на коленях
Ra tämä ep tehnü tüütä, ain tšäed rüppüz istu ta ei teinud tööd, alati istus, käed rüpes

sappi K-Ahl. P M Lu Li Ra J-Tsv., g sapii M Lu Li J sapõõ Lu
1. sapp; sapipõis | vn жёлчь; желчник
M sappi on kõltain viha vesi sapp on kollane viha vesi
P petšoŋkaz on sappi, sitä ep süvvä, võttaaz vällää, kuivattaaᴢ ja sis ku jäätütät tšäeᴅ vai jalgaᴅ, sis seneekaa võitaaᴢ, .. piäb ligottaa suojaz veez ja sis saaʙ võitaa maksa küljes on sapipõis, seda ei sööda, (see) võetakse välja, kuivatatakse ja siis, kui (sa) külmetad ära käed või jalad, siis sellega määritakse, .. (sapipõit) tuleb leotada soojas vees ja siis saab määrida
Lu sigaa sappi on üvä palgoittamizõl sea sapp on hea külmetuse puhul
Lu nii on pahan, jott sappi meni musassi on (oli) nii vihane, et sapp läks mustaks
2. (päikese- või kuu)sapp (halonähtus: kõrvalpäike, kõrvalkuu) | vn ложное Солнце, ложная Луна
Lu välissä päivüü tšültšiiᴢ õllaa sapiᴅ, kahs sappia, ühs on ühel poolõl päivüttä, tõin on tõizõl poolõl päivüttä, se tääʙ vihmaa iĺi tormia vahel on päikese külgedel sapid, kaks sappi, üks on ühel pool päikest, teine on teisel pool päikest, see ennustab vihma või tormi
Lu ümpäri päivüttä on kauniit sapõᴅ päikese ümber on punased sapid
Lu kuull on sapõᴅ kuul on sapid
Lu kuu sappi kuu sapp
■
Lu tuuli sappi tormi kese, tormisilm.
Vt. ka tuuli-sappi

sika Kett. Ränk K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (vdjL R Ja Ma) sigga ~ sihkka ~ śihka Kr Си́ка K-reg₂ Ii-reg₁ Сикка Pal₂ Сика Tum., g sigaa Kett. K L P M Lu Li Ra J I siğgaa M Kõ S Ja I siga | vn свинья
Kõ siğgaa õsan i sika teep pieniä põrsai ostan sea ja siga toob (teeb) väikseid põrsaid
M mõnikkaal sigal on neĺĺitõššimii nännii mõnel seal on neliteist nisa
M sika õli i kahs sigaa poikaa oli siga ja kaks põrsast
M sika röhgäʙ siga röhib
M sika tõŋkaab maata, nen̆nääkaa siga tõngub maad kärsaga
M sigal on arjassõᴅ seal on harjased
M meil sik̆koo ep kaitsõttu, jõka peremeeᴢ piti kotonn meil sigu ei karjatatud, iga peremees pidas kodus
Lu siä õõᴅ juumarätte, sinnua saab viijjä sigaakaa karsinaa sa oled joomakalts, sind võib seaga (ühte) sulgu viia
J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju
J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl on kari suuri sigu, aga teine on seapõrsaid
M lohmip süüvvä niku sika lohmib süüa nagu siga
Kõ se on täünn niku sika see on täis (= purjus) nagu siga
Ra niku sika, kagla oŋ kaŋkaa, ühsluin nagu siga, kael on kange, paindumatu (ühest luust)
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (nagu) siga ja sitt
J eletä niku sigat pahnaᴢ elavad nagu sead pahnas
Lu lottukõrva sika on üvvää sukkua lontkõrv siga on head tõugu
M taitaa puuttu sõlmu sika, ep kazva sinne nii tänne, iz̆zee sööʙ, a ep kazva vist juhtus (meile) kidur siga, ei kasva sugugi, ise sööb (küll), aga ei kasva
Ra sell õllaa tšäed roojaz niku sigaa jalgaᴅ sel on käed mustad nagu sea jalad
S Lu mettsä sika metssiga
Lu emikko sika ~ sika emikko emis, emasiga
Lu sika kulli kult, isasiga
Li naitõttu sika kohitsetud siga
M sigaa poika ~ sika poika seapõrsas
K sigaa nenä sea kärss
J sigaa arjõ seaharjas
J siga rakko seapõis
Lu sigaa sappi seasapp
K sigaa liha sealiha
I sigaa razva searasv
Lu sigaa pekki seapekk
M siğgaa rooka seasöök
I siğgaa roho soovõhk, seavõhk
Lu sika karsina ~ sigaa karsinõ seasulg
Lu sika kaukalo seaküna
■
L se on sigaa suku see on halb suguselts (= need on halvad inimesed)
Lu tšen sitä tahoʙ, ku tämä on tšihuttanu sigaa rookaa kes seda tahab, kui ta on keetnud halva toidu (on keetnud seasööki)
M täm on siğgaa rookaa tehnü tal on kõik segi nagu puder ja kapsad
J sigaa sorkk seasõrg (sõlm).
Vt. ka emikkosika, emäsika, isä-sika, kullisika, meespool-sika, mettsäsika, peensika, sukusika, sõlmusika, tšezikkosika

sirgotuttaa M, pr sirgotutaʙ M, imperf sirgotutti M impers ringutama ajada | vn безл. потягивать (кого-нибудь)
tätä sirgotutti teda ajas ringutama
ai ku kõv̆vii sirgotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, katkestan lausa käed (ära)

soorittaja J, g soorittajaa sirgestaja, sirgeks seadja | vn выпрямляющий, выправляющий
tšäed on kaŋkaa kutojaᴅ, sõrmõd niitii soorittajaᴅ rl käed on kanga kudujad, sõrmed niidi sirgeks seadjad

suu Kett. K L P Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R) suu ~ suh ~ śuuh Kr Суу ~ Су Pal₁ Су́у K-reg₂ Сŷy Ii-reg₁ Су Tum., g suu K M Lu J
1. (inimese v. looma) suu | vn рот
J mitä õõtta suruilla suilla rl miks olete murelike suudega?
Lu mill on suuz ühs ammaᴢ i tõin tüŋki, pikkarain vaa mul on suus üks hammas ja teine tüügas, väike vaid
Ra süüb i suuta šmakutaʙ sööb ja matsutab suud
Lu jalka kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu
M suur pala suu ratkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki (rebib suu katki)
Lu suuta müü ed mee lüümää vs küsija suu pihta ei lööda (suu pihta sa ei lähe lööma)
M laa idgõʙ, lihõn suu, nahkõn perze kk las nutab, lihast suu, nahast perse
Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs sama (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab
M nii kõvii nagraʙ, daaže kõrvissaa suu avaʙ nii kõvasti naerab, (et) isegi suu on kõrvuni lahti (avab suu kõrvuni)
Ra nagri vaikka suu harrillaa naeris nii, et suu pärani
M täm trüümästi nagramaa koko suulla ta purskas täie suuga naerma
M elä ahata suu sellällää ära lagista (naerda), suu pärani
Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid
J suu avollaa kattsoma suu ammuli vaatama
Lu se on niku avoi suu, eb ällüü panna omaa suuta tšiin see on nagu töllmokk, ei märka oma suud kinni panna
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, (et) ei saanud sõna(gi) suust (lausuda)
Lu selt inemizelt sõnaa suuss piäb õssaa sellelt inimeselt tuleb sõna suust osta (= ta räägib vähe)
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei tohi suud(ki) avada (= ei julge rääkida)
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk suurus (= hommikueine) suhu, mõistus pähe
J miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa viina ma oma elus enam suhu ei võta
Lu tämä mokomaa suppia eb võta suhhõõ tema niisugust suppi ei võta suhu
M nii el̆lääs köühässi, etti näillä bõõ, mitä suh̆hõõ panna elavad nii vaeselt, et neil pole, mida suhu panna (= pole, mida süüa)
J suhõõ pissemä suhu pistma (= sööma)
Lu lavvaa takaa issuzimma, lauta õli tühjä, emmä saannu suhhõõ vattsaasõõ laua taga istusime, laud oli tühi, ei me saanud suhu ega kõhtu (= midagi ei olnud süüa)
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep saanu i suuta kassaa ei saanud suudki kasta (= ei saanud midagi juua)
J suu vezitseʙ suu jookseb vett
M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab sõrme suus hoida
J suu suittsiil revittii rl suu suitsetega rebiti (katki)
Lu õpõzõl pannaa ravvat suhhõõ hobusele pannakse rauad suhu
Po võttaaz opõzia suuš tšiin võetakse hobustel suu kõrvalt (= suitsetest) kinni
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suuza lotissaa oi kui külm on, hambad plagisevad suus
Lu tšäüb suu avõõ, see vihmaa tääʙ käib, suu ammuli, see ennustab vihma
Lu se suvvaap paĺĺo pajattaa, što sültši suussa praizguʙ see armastab palju rääkida, (nii) et sülg pritsib suust
Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk see räägib palju: sada suust, tuhat persest
Lu a tämä rohkaap suukaa teep tüütä, ep tšäsijeekaa aga tema teeb tööd rohkem suuga, mitte kätega
Lu suukaa teep paĺĺo, a tšäed evät tunnõ mitä tehä suuga teeb palju, aga käed ei oska midagi teha
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P pajatab niku rooppaa suu täünä räägib nagu suu putru täis
P suukaa tämä p tšüsünnü, ain pilliikaa pillitti suuga ta ei küsinud, aina pilli(ga) mängis
M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii väga pime, (ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista
M suu sellällää suu pärani
Lu suu laki suulagi
J suu nurkk suunurk
J miε söötin suuss i suu palaᴅ ma söötsin talle (oma) suust maiuspaladki
Lu lahz on nagru suil laps naerab, on naerusuul
Lu lahz on itku suil laps nutab, on nutusuul
2. millegi eesmine v. ülemine osa, suu; mingi eseme ees olev pind; jõesuu, suue | vn верхняя или нижняя часть чего-либо, отверстие; устье
J putelii suu pudeli suu
J sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle paelakesega kotisuu kinni
Lu iha suuᴅ õllaa rikki, kõik šiškõttõvaᴅ käis(t)esuud on katki, puha narmendavad
P tämä sõizob uhzyõ suuza ta seisab uksel, ukseavas
K armiainee ahjoo suula armsake ahjusuu ees
M tämä kurassõl risitti sitä ahjoo suuta (Set. 6) ta tegi noaga ristimärgi ahjusuule
J nütt leeväd veräjää suullõ nüüd jõuavad (nad) värava suhu
Lu peremmeez meni ajõ õpõzõõ veräjää suhhõõ peremees läks ajas hobuse väravasuhu
Lu jõgõõ suuᴢ püüvvetää suurt kallaa jõesuudmes püütakse suurt kala (= suuri kalu)
Lu meree suuz on jõki matala meresuus (= jõesuudmega lahes) on jõgi madal
J laukaa suu Lauga suu(e)
■
S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa pruut ja peigmees pannakse suud andma (= suudlema)
L karjušši antõ risilie suuta karjus andis ristile suud (= suudles risti)
J tšüzüt tšättä ämmältä, ämmä suuta suikkaaʙ rl küsid ämmalt kätt (teretamiseks), ämm annab suud (= suudleb)
Lu läpi suu veitellä (tahab) väga süüa, (tal) on suur söögiisu
J suurõõ suukaa, ain kaĺĺuᴅ (oled) kisakõri (suure suuga), aina karjud
Lu suu niku tšerikoo tšellä suu nagu kiriku kell (inimese kohta, kes palju lobiseb)
Ku se valo kuremuniit suuhoo see valetas (valas kuremune suhu)
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kaebust ei võetud kõne allagi
J suu sõnakaa, sõnall suusõnaliselt, sõnaga
M täm ep saannu suuta tšiin ta ei saanud suud kinni (hoida) (= ta lobises palju)
Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni (= sundisin ta kohe vaikima)
M paa suu tšiin ~ piä suuta tšiin pane suu kinni ~ pea suu kinni!
M miä täm̆mää kutsun, i laa tämä juttõõʙ suussa suh̆hõõ i silmässä silmää ma kutsun ta (siia) ja las ta ütleb suust suhu ja silmast silma
Lu vihhaa ep piä, eb näütä, miä õõn lukõn kõik suhhõõ tälle viha (ta) ei pea, ei näita (välja), (kuigi) ma olen talle kõik suu sisse öelnud
J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust
Lu sõta juttu meni suussa suhhõõ sõjajutt läks suust suhu
Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on ülepeakaela võlgades (suud ja kõrvad on võlga täis)
Ra millõ ebõõ aikaa, millõ on suu täünn omii d́eeloi mul pole aega, mul on käed (suu) omi töid (asju) täis
J elä siä, suu peräss, tällee kazett d́eelõss mittäit pajat ära sa, jumala pärast, temale sellest asjast midagi räägi
J prosti – miä kuile võtin sinu suu pala andesta, ma vist võtsin (ära) sinu maiuspala (suupala)
J vaahto suu kiitleja.
Vt. ka ahjosuu, avõsuu, ihasuu, javo-suu, jõgõõsuu, lapa-suu, lopi-suu, meree-suu, nagrasuilla, nagrusuillaa, partasuu, sukasuu, suurisuu, uhzõõsuu, umpi-suu, vilisä-suu, vääräsuu
Vt. ka suukko

suvata K L P M Kõ S Lu Li Ra J (Kett. Ja-Len. Ku) suvat ~ suva J-Tsv. suvataɢ I (Ma) Су́ва Pal₂ K-reg₂, pr suvaan K L P Kõ Lu Li J suv̆vaan M Kõ S Lu suvvaan Lu Li suvan Ja J suv̆vaa I, imperf suvazin K P Lu Li J suvazii I
1. armastada; sallida; (meelsasti) tahta, tavatseda | vn любить; хотеть
L emintimä nõizõp sinua suvaamaa võõrasema hakkab sind armastama
S koko iää õmaa ain ittši, raz ei suvannu tätä kogu oma (elu)ea aina nuttis, sest ei armastanud teda
J taita suvata tõin tõiss ku ühtperä isuta kaglõstikkoo vist armastavad teineteist, kui ühtsoodu istuvad kaelastikku
M miä suv̆vaan kõv̆vii õm̆maa õpõttajaa ma armastan väga oma õpetajat
K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma
P säünäᴢ ep suvaa jarvyõ vettä säinas ei armasta järvevett
Lu a kotoleipä ku on minnua müü ni, kotoleipää miä suvvaan aga küll koduleib on minu (meele) järele, koduleiba ma armastan (tahan meelsasti)
K miä suvaan tširjoi lukõa ma armastan (mulle meeldib) raamatuid lugeda
Lu meijjee tšüläᴢ vätši pühänä suvvaaʙ koppiussa parvõõ meie külas armastab rahvas pühapäeval kokku koguneda
M täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta armastab aina vahetada töökohti
M tämä suv̆vaap tõisia sõimata, tämä on sõimapappi talle meeldib teisi sõimata, ta on {s.}
M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita
M katagasiineᴅ, neet suv̆vaavat kazvaa katagapõõsajõ välizä tõmmuriisikad, need armastavad (= neile meeldib) kasvada kadakapõõsaste vahel
2. kallistada | vn обнимать, обнять
Ra poika tahto tüttöä suvata, a tüttö juttõli: tšäed vällää, elä tuõ litši poiss tahtis tüdrukut kallistada, aga tüdruk ütles: käed eemale, ära tule ligi!
■
Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs koer koera armastabki
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu se inemin kõrta vuuvvõz entä suvvaaʙ kk (egoisti kohta öeldakse:) see inimene armastab ennast kord aastas (= aasta läbi, alati)

sõpõõssa: sõppõõssa (Lu Li) sõppõss J, pr sõpõõn: sõppõõn ~ sõppõn J, imperf sõpõõzin: sõppõõzin ~ sõppõzin J riietuda, rõivastuda | vn одеваться, одеться
Li miε panin sõvat päälee, miε sõppõõzin ma panin rõivad selga, ma rõivastusin
Lu kuza sõppõõssaa, se on saunaaeüᴢ kus rõivastutakse, see on saunaesik
J tšerikko(sõ) rahvõs sõppõp parõpõssi kirikusse(minekuks) rahvas rõivastub paremini
J nat́u on nii muudõrõssi sõppõnnu: seizob niku tšuutšel tšerikkoᴢ Natju on nii veidralt riietunud: seisab nagu hernehirmutis kirikus
J talvõll kui soojõssi ni sõppõõ, tšäed aiŋ kohmõttussa kui soojalt talvel ka ei rõivastu(ks), käed kohmetavad ikka.
Vt. ka sõpõta, sõvõta

süämizä M Li süämizää Lu süämiizää Ku süämiᴢ J-Tsv. süämmizä Ra J vihane, kuri | vn сердитый, злой
M ain on süämizä niku paha ärtšä alati on vihane nagu tige härg
J näväd õltii süämmizä tõin tõizõõ pääle nad olid teineteise peale vihased
Lu süämizää kõvassi mörnäb minuu päällee vihasena karjub kõvasti minu peale
M nät ko on süämizä, kõik süä lõhkõõʙ näed kui vihane on, süda läheb päris lõhki
Ra miä nii süämmizä tämää päälee, tšäed nii tšihkuvaᴅ, nii antazintši ma olen nii vihane tema peale, käed nii sügelevad, nii annaksin (talle)
J koir urizõʙ, ku on süämiᴢ, a katti – üväss meeĺess koer uriseb, kui on vihane, aga kass (lööb nurru) heast meelest
Li nainõ johsi süämizä rih́h́ee naine jooksis vihasena tuppa.
Vt. ka süämmikaᴢ, süämmikko, süämmizellä

taitšina Kett. Set. K L P M Lu Li Ra J I taitšinõ Lu taitšin Lu Ra J, g taitšinaa K L P M Lu Li J tainas | vn тесто
M taitšina appõnõp, sõtkuas, vaalõas tainas hapneb, sõtkutakse, vaalitakse
L perennaa pani kõlmõt taitšinaa ühtie leipää perenaine pani (küpsetamisel) kolmesugust tainast ühte leiba
M jätä murukkõin van̆naa taitšinaa jäta raasuke vana tainast (leivaastja põhja)
Lu parõp taitšina happõnõʙ, ku juurtõ jätän tainas hapneb paremini, kui jätan juuretist
Lu mehel tšäed õltii taitšinaᴢ mehel olid käed tainased
Lu mussa taitšina leivatainas, rukkijahutainas
I valkõa taitšina saiatainas, nisujahutainas
Lu taitšinaa juuri ~ taitšinaa happauᴢ leivajuuretis
Lu ruis taitšina leivatainas, rukkijahutainas
Lu saija taitšin saiatainas
J taitšin kakku (leivatainast) paistekakk
J taitšim puu leivaastja
■
J taitšim pää tainapea, loll.
Vt. ka apo-taitšina, leipätaitšina, rüistaitšina, saijataitšina

talopoika K L P M Po Lu Li I (Ja-Len.) talopoik J-Tsv. talupoeg, talumees, talunik | vn крестьянин
Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika kellel oli maja ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg
J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed aina (tööst) rakkus
J see bõõ talopoik, kummõll põlto metsitüʙ see pole (õige) talupoeg, kellel põld kasvab võssa (metsistub)
Lu algod õsõttii talopoigilt halu(puu)d osteti talupoegadelt
Lu pappi ja talopoika mentii suutoo papp ja talupoeg läksid kohtusse
J talopoigaa leipää or raŋkk teeniä talumehe leiba on ränk teenida
J talos piäb õll kõik talopoigaa riisõᴅ talus peavad olema kõik talumehe tööriistad
J talopoiga maad on kõlmõs palaᴢ talupoja maad on kolmes (põllu)tükis
Li talopoigaa ińeehmizeᴅ talupojad
J talopoigaa suku talupojaseisus
J talopoikiiss talupojaseisusest
J talopoigaa poik taluniku poeg

tšihkaa M (K-Ahl.) tšiihkaa (P), pr tšihgan K M, imperf tšihkazin M
1. sügelda | vn чесаться, зудеть
M ai ko vattsaa tšihgaʙ ah, kuidas kõht sügeleb
M alkõ seltšää tšihkaa selg hakkas sügelema
M tšiihkutustauti, tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie sügelised, jalad, käed sügelevad, kraabi või verele
2. impers sügelema panna, sügelemist, kihelemist põhjustada | vn вызывать зуд
M karssa tšihgaʙ sügelised panevad sügelema
3. sügada, kratsida | vn чесать
M tšäet tšihkuzivaᴅ, ain tšihkazin tšäs̆siä käed sügelesid, aina sügasin käsi.
Vt. ka tšihgottaa, tšihguttaa, tšihgutõlla, tšihkua

tšihkoa Lu, pr tšihgoʙ, imperf tšihkozi = tšihkua
tšäed ain tšihkozivaᴅ käed aina sügelesid

tšiihkutustauti P sügelised | vn чесотка
P tšiihkutustauti, tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie sügelised, sügelevad jalad, käed, kraabi kas või verele

tšäsi Kett. K L P Pi Ke M S V Po Lu Li Ra J I Ma (R Kõ Ja vdjI) käsi Ku (K R J) Kr Чэ́сы K-reg₂ Це́си Pal₁ Ii-reg₁ Че́сы ~ Кχе́зи Pal₁ Часси Tum., g tšäee K L M Lu Li Ra J tšäjee Po tšäjie L tšäie P tšäe Lu Ra J
1. käsi (inimese kehaosana) | vn рука (человека)
P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin kätega kõhtu kinni
P veri johzõp tšäess veri jookseb käest
I tšäsiillä vizgattii lapatkalla käsitsi tuulati, visati (vilja) kühvliga
Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpad on valkaaᴅ vs käsi peseb kätt, mõlemad on valged (= puhtad)
Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs ta sööb kätega, tööd teeb kõhuga
M ühel tšättä lühzin vohoo ühe käega lüpsin kitse
I miä rinnassa see võttaa täm̆mää ühele tšäele ku nõssaa tälle i mahha i jalgaᴅ evät tagossaɢ ma võtan temal ühe käega rinnust (kinni), (ja) kui tõstan, tal ei ulatu jaladki maha
M silmät töh̆hee vaattaaᴢ, vaitõ tšäed evät tšäü silmad vaatavad töö peale, aga käed ei liigu
Li ku teed raŋkkaa tüüᴅ, sis tuõb villi tšättee kui teed rasket tööd, siis tuleb vill kätte
M täm näd nii on üvä ińeehmin, mitä nii tšüzü, täm millõõ niku õikõa tšäsi kõikkõza avitaʙ ta, näed, on nii hea inimene, mida ka ei palu, ta on mulle nagu parem käsi, kõigiti aitab
Lu niku võtap tšäjell poiᴢ nagu käega võtab (valu) ära
J nõdraa tšäekaa helde käega
J mustõlaizõlõ ann vaa koorõtt, kül tämä siis tšätt katsoʙ mustlasele anna vaid koort, küll ta siis kätt vaatab
Lu tämä lüüp tšäellä, ep too mittä valmiᴢ tema lööb käega: (niikuinii) ei saa midagi valmis
Ra millõ riheᴢ kõig on tšäen alla mul on toas kõik käe järgi
Lu mennää tšäess tšiini minnakse käest kinni (hoides)
J tšäed üheᴢ käsikäes
M häilütin tšäekaa lehvitasin käega
J tšässii viskoma, harottõõma käsi ringutama
J võtti tšäeᴅ käed väsisid
Lu annõttii tšättä tervitati, anti kätt
J tšäsi varsiit üles koorima varrukaid üles käärima
P kurõa tšäsi vasak käsi
P õikõa tšäsi parem käsi
Lu tšäee päälüᴢ käeselg
J tšäee ripsi käelaba; käeranne
Ra tšäee jäseneᴅ käeliigesed
Lu tšäsi linneeᴅ käejooned
Lu tšäsi luuᴅ käeluud
2. väljendab suunda | vn выражает направление
K tämä meni õikõaa tšäteesee ta läks paremat kätt
M kur̆rõaš tšäjeᴢ vasakut kätt
M õikõaš tšäjeᴢ ~ õikõata tšättä möö paremat kätt
Ku äärimäin talo pahõpaa kättä viimane maja vasakul
3. sülle, süles | vn на руки, на колени
P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle
Lu isä lahsi tšäez issu isa istus, laps süles
4. väljendab kokkulepet | vn выражает соглашение, договорённость
J ku noorikk oŋ kozittu, siiz jutõlla: tšäed on lüütü kui pruut on kositud, siis öeldakse: käed on löödud
5. allkiri | vn подпись
M anna õm̆maa tšäee tširjotuᴢ anna oma allkiri
6. fig sümboliseerib inimest | vn символизирует человека
M elä va juttõõ tõizõlõõ tšäelee, laa möö kah̆hõõ täämmä ära ainult ütle kellelegi teisele, las me kahekesi teame
7. fig sümboliseerib võimu | vn символизирует власть
Lu kõiɢ müü õlõmma inemizeᴅ jumalaa tšäeᴢ kõik me, inimesed, oleme jumala käes (võimuses)
■
J ženihõll on noorikk vähäize peent tšätt peigmehel on pruut pisut väikest kasvu
M täm on vargaᴢ, aivoo piäp pittšää tšättä ta on varas, aina varastab
M pittšä tšäsin pikanäpumees (varas)
P kui siš tšäsi tšäüʙ – vassaaʙ – pazgass, üväss kuidas siis käsi käib? – Vastab: Halvasti, hästi!
J siält sain õtsaa tšättee sealt sain otsa kätte (= mulle sai (asi) selgeks)
M uni tuli tšät̆tee unenägu läks täide
Lu tšäzissä meep pois, tšettä ep taho kuunõll läheb ülekäte, kedagi ei taha kuulata
J kui paĺĺo ni riitõõ, muut minu tšäsi jääp pääle kui palju (sa) ka ei vaidle, aga minu sõna (käsi) jääb peale
J tšäess hukka menemä käest hukka (= ülekäte) minema
I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli (lahti) läinud
J tšäess menemä ebaõnnestuma, käest (ära) minema
Ra meni üli tšäe se laajeŋki see laeng läks luhta
J tšäe kõrvõll tšäüttemä saamatut (inimest) juhtima, õpetama
M võtan täm̆mää tšäsiilee võtan ta käsile (noomin teda)
I miä sin̆nua võt̆taa tšät̆tee ma võtan sind käsile
I võt̆tii tšät̆tee, nõizii antamaa piimää tällee võtsin kätte, hakkasin talle piima andma
Ra se ko on lovkoi inimin, nii kõik tunnõp tehä, mitä vaa võtap tšättee, senee teeʙ see alles on osav inimene, oskab kõike teha, mis vaid võtab kätte, selle teeb (ära)
Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast (käest) ära
J teep tüütä koko tšäelle rl teeb tööd kõigest jõust
Lu milla kõik on tšäsillä riheᴢ mul on toas kõik käepärast
Lu ahnaal inemizel tüü tšäes põlõʙ püüdlikul inimesel töö põleb käes
P pääsi näilt tšäziss vällää pääses nende käest ära
P tämä on minuu tšäziiᴢ, ep kuhõid mene ta on mul käes, kuhugi ei lähe (ära)
M näil rahad mennäz läpi tšäs̆sii neil raha käes ei püsi
J tšäsi vara ~ tšäee vara tagavara
Lu ivusõõleikkaaja on harmaata tšättä õielõikaja on halli värvi (putukas).
Vt. ka adra-tšäsi, adrotšäsi, liiva-tšäsi, tšämmeltšäsi

tšäsinüzvä M käekönt | vn культя, культяпка руки
õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ, tšäsinüzväᴅ (joobnu) oli lasknud mõlemad käed ära külmuda, nüüd jäid vaid need köndid, käeköndid

tšäärüä Lu (M Li), pr tšäärüʙ M Li, imperf tšäärüzi keerelda | vn крутиться, вертеться
M täm tšäärüb niku akanaa kuĺa ta keerleb nagu aganakott
■
Lu täll omat tšäed evät tšäärü, a kõiɢ rahvas teh́h́ää tälle tal oma käed ei oska midagi teha, aga inimesed teevad talle kõik
Lu millõõ se tüü ebi tšäärünnü mulle see töö ei sobinud (mul see töö ei laabunud)
Li tõizõll tüü tšäärüʙ, a tõizõll ep tšäärü ühel töö edeneb, aga teisel ei edene.
Vt. ka tšääriütä

tšültši K-Ahl. Lu Li J (R-Eur. R-Reg. Ra) külki (J Ku), g tšüllee Lu J tšüĺĺee J külg | vn бок; сторона
Lu karu sütšüzüssä teep pezää, veseristaa üül vääntääp tõizõll tšüllell i juttõõʙ: puul üütä om magattu, oh-oh karu teeb sügisel pesa, kolmekuningapäeva ööl keerab (end) teisele küljele ja ütleb: pool ööd on magatud, oh-oh
Lu koorma kõikkinaa kallissu ühtee tšültšee koorem kaldus täiesti ühele küljele
Ra venez on airoᴅ, a tšültšiiz õllaa kahsaarazõt tulliᴅ paadis on aerud, aga parrastes (külgedel) on kaheharulised tullid
Lu ümperii päivüttä välissä on varo, a välissä päivüü tšültšiiᴢ õllaa sapiᴅ päikese ümber on vahel ring, aga vahel on päikese külgedel sapid (~ plekid)
J nämät toukottii tšültšiikaa nad tõugati külgedega (eemale)
Lu tšäed õltii tšültšii pitumittaa käed olid piki külgi
Li anti tšültšee kulakalla lõi rusikaga vastu külge
Lu naizill õltii suurõt sumat tšülleᴢ naistel olid suured kotid külje peal
Lu tätä pissi tšültšee tal olid küljes pisted
Lu tuuli on tšüllessä tuul on külje pealt
Ku kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs katel sõimab (ahju)potti, aga küljed on mustad mõlemal (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad)
J tšüllet katko kannossiil rl (hobuse) küljed katkus katki kannustega
Lu õikaal tšüllell (laev on) paremal küljel (kreenis)
Lu aluz meep tšültši virtaa laev läheb külgvoolu
J tšültši tuuli külgtuul, küljetuul
Ra tšültši lavõin külgpink (toa külgmises seinas asetsev pink)
Lu tšültši siiveᴅ küljeuimed.
Vt. ka tšültšä, tšültšü

tõrva Kett. K P M Kõ S V Lu Li Ra (Ja-Len.) tõrvõ Lu J tõrv J-Tsv. terva K-Ahl. Lu-Must. (Ku) tärwa Kr, g tõrvaa M Lu Ra J-Tsv. K
1. tõrv | vn смола, дёготь
Lu tõrva on, mikä tõrvapuussa, tõrvõnõ petäjäpuu, ajõtaa, puu põlõtõtaa ilma lekkoa tõrv on (see), mida tõrvapuust, vaigusest männipuust aetakse, puu põletatakse ilma leegita
M pihguu juurilaissa ajõttii tõrvaa männijuurtest aeti tõrva
Ja kui meil tõrvaa tšihutaas (Len. 252) kuidas meil tõrva aetakse
M kupoĺoo ööll tehtii tõrvaakaa risid väräjää jaaniööl tehti väravale tõrvaga ristid
J tšäed on paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga
Kõ nain örtšästii ül̆leeᴢ, vaatap pää on tõrvaᴢ naine ärkas äkki üles, vaatab: pea on tõrvane
Lu sitäviisii meil ajõttii puu tõrvaa sedaviisi aeti meil puutõrva
Ra tõrvaa avvaᴅ tõrvaaugud (primitiivsed tõrvaahjud)
Lu laijaa välid ja laijaa õtsaᴅ tõrvaa pakliikaa konopoitõtaa (laeva) laidade vahed ja laidade otsad tihitakse tõrvase takuga
V tõrva botškaᴅ tõrvatünnid
2. (okaspuu)vaik, pihk | vn (древесная) смола
M pihgull on tõrva i kuuzõll on tõrva männil on vaik ja kuusel on vaik
M tõrva tartup tšäs̆siisee vaik hakkab käte külge kinni
M pihguu tõrva i kuuzõõ tõrva männivaik ja kuusevaik.
Vt. ka gaazatõrva, petäjätõrva, pihkutõrva, puutõrva, saarnõtõrva

vaikka K-Ahl. P M Kõ Lu Ra vaikk P M Kõ S J vaik Ja-Len.
1. kuigi, ehkki | vn хотя
P vaikka tämä on mokomain, a miε suvaan tätä kuigi ta on niisugune, aga ma armastan teda
P tämä vaikk on pien, a täll om pulkkõi pääzä kuigi ta on väike, aga tal on mõistust (tal on pulki peas)
M tulõn, vaikka õlõisi tuisku tulen, kuigi oleks tuisk
2. kas või | vn хоть, хотя бы
P tšiihkutustauti, tšiihkavad jalgaᴅ, tšäeᴅ, kraapi vaikka verelie sügelised, sügelevad jalad, käed, kraabi kas või verele
P vanat tüttärikot tahtovad vaikka kaχs päivεä iezεä surmaa õlla mehell vanatüdrukud tahavad kas või kaks päeva enne surma olla mehel
M tšeeli veeʙ vaikka viipurii vs keel viib kas või Viiburisse (= keelega saab kõikjal hakkama)
3. ükskõik (kui, milline, kuidas jne.), mis tahes | vn хоть (как, какой, сколько и т. д.)
M siis täm seizoʙ vaikka kui kaugaa siis tema (= rukkihakk) seisab (põllul) ükskõik kui kaua
Kõ vaikka milläin töö tehtii, ain tehtii rissi päälee ükskõik milline töö tehti (sai valmis), ikka tehti rist peale
M õlkoo vaikka kui ahaz el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu kui tahes kitsas (koos) elada, ikka peab (omavahel) sobima
M iĺi vaikka mitä või mida tahes
4. kui aga, kui vaid | vn если только
S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui aga (saaks) mehele
5. või, ehk | vn или
M õli vaikk mõnt paaria oli ehk mõni paar
Lu alus pannaa tšiini tumbiõ vaikka knehtojõõ purjelaev pannakse (sadamasillal) kinni (kai)pollarite või paal(post)ide külge (meres).
Vt. ka vaikko²

vargaᴢ Kett. K P M Kõ Lu Ra J I (Ja Li) vargas R-Eur. M-Set. vargõᴢ Lu Ra J-Tsv. Ва́ргасъ K-reg₂ Ii-reg₁ Ва́ргась ~ Варашь Pal₂ Варгасъ Tum., g varkaa K P M Kõ Lu J I varas | vn вор
K ööllä pellättii, etti varkaat tullass öösel kardeti, et vargad tulevad
J varkaat tšäütii nagriiz vargassamaᴢ vargad käisid naeris (= naeripõllul) vargil (varastamas)
M täm on vargaᴢ, aivoi piäp pittšää tšättä tema on varas, aina varastab (peab pikka kätt)
Lu varkaal õllaa pitšät tšäeᴅ ~ Kõ varkaall on pitšät sõrmõᴅ vargal on pikad näpud (pikad käed, pikad sõrmed)
J üüvahti heitütteeb varkait öövaht hirmutab vargaid
Lu vailee on izze vargõᴢ, ku teiss eb uzgo küllap on ise varas, kui teist ei usu
Lu vargaz vargassa eb uzgo vs varas varast ei usu
M pajattaaᴢ, sis kõik tullaz vait, senel aikaa süntü vargaᴢ (kui) räägitakse, (ja) siis kõik vaikivad äkki, sel ajal sündis varas
Lu vargas tšäi vattsaᴢ kk varas käis vatsas (= kõht on tühi)
J varkaa viittä varga viisi
J opõizõõ vargõᴢ hobusevaras
J rati vargõᴢ ~ ratti var-gõᴢ aidavaras
Lu meri varkaaᴅ mereröövlid
P viruo vargaᴢ viru varas (eestlaste sõimunimi)
Kõ eellä-van̆naa õli meill üφs vargaz meeᴢ, mikä tuusi üv̆vii vargassaa vanasti oli meil üks varas, mees, kes oskas osavalt varastada.
Vt. ka meri-vargaᴢ, opõzõõvargaᴢ, päävargaᴢ

veelata M (K-Ahl.) vìelata Po veelataɢ I, pr veelaan K M veelaa I, imperf veelazin (mustaks, ära) määrida | vn пачкать, марать, замарать
M elä siε millõõ veelaa sarafan̆naa, tšäed ovad roojakkaaᴅ ära sa mul sarafani ära määri, käed on mustad
M kuza mened möötää nii veelaaᴅ, dali isud i veelaat sõvaᴅ kuskilt lähed mööda, siis määrid, või istud ja määrid rõivad (ära)
M tšäed on veelattu käed on määritud

venüttää Kett. K P M venüttεä P venuttaa Lu Li venuttta J-Tsv., pr venütän K venüttään K venutan Lu Li venutõn J, imperf venütin: venutin Lu Li J
1. venitada | vn тянуть, растягивать, растянуть
P sõpaa bõlõ vajaa venüttεä riiet pole vaja venitada
Li nahkuri venutti nahkaa parkal venitas nahka
P venütit tšennät suurõssi venitasid pastlad suureks
M venüttääs pitšälee venitatakse pikaks
J venutin enee venitasin end ära
2. tõmmata (lahti, pingule) | vn натягивать, натянуть
J rihm on venutõttu maat müü köis on tõmmatud maad mööda pikalt lahti
Li sinne ammõspuu allaal letti venutõttii (kangakudumise kohta:) lett (= lõimepalmik) tõmmati sinna sälkpuu alla
3. laotada | vn развёртывать, развернуть
J tšeer kokkoo venutõtud murolõ kaŋkaaᴅ kääri murule laotatud kangad kokku
4. üles tõsta (saba kohta:) | vn вытягивать, вытянуть
Li lehmä venutti ännää püssüü lehm tõstis saba püsti
5. sirutada; õieli ajada (kaela), õiendada (pead) | vn тянуть, вытягивать, вытянуть
M venütä tšäeᴅ siruta käed välja
Lu venuttaa kaglaa kaela õieli ajada
Li venutti kaglaa kattsomizõõkaa sirutas vaadates (vaatamisega) kaela
Li venutin pää õiendasin pead
6. ulatada | vn протягивать, протянуть
K lähteessä räägaahtaab: venütä tšäsi allikast karjatab (keegi): ulata käsi!
■
J äänt venuttõma häält pingutama
J venutõb lauloa venitab laulda.
Vt. ka venutõlla

verekaᴢ Kett. P M Lu I verekas K-Ahl. verekõᴢ J-Tsv., g verekkaa Lu J verine | vn кровавый
M peremmehelee tooti verekaš tšiutto peremehele toodi verine särk
J verekkaat tšäeᴅ verised käed.
Vt. ka verine

verine Kett. P Lu (L M) veriin J-Tsv., g verizee Lu veriizee J verine | vn кровавый
J veriin raan, aavõ verine haav
J täll om veriizet tšäeᴅ tal on verised käed
J veriin suku veresugulane
J mokom muss veriin, smugloi ĺiitsakaa niisugune mustavereline, tõmmu näoga
L tehkaa järved verizeᴅ (muinasjutust:) tehke verised järved
■
Lu verine laisk inemin purulaisk inimene
K verine õzra roheline, haljendav oder (~ odraoras)
J veriim viha suur viha.
Vt. ka kaunizveriin, mussaverine, punaverine, rissiveriin, valkõaverine
Vt. ka verekaᴢ

villi K-Ahl. P Lu Li J Ku I, g villie P villii Lu J vill, rakk, vistrik, vinn, konnasilm | vn волдырь, пузырь, прыщ, мозоль
P villet tulõvat tšämmeleesee, ku on aŋgoo vai tširvee varsi vaĺĺu villid tulevad kämblasse, kui hangu või kirve vars on vali (= kare)
J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati rakkus
J hitto, ku tšippassi tallõzid villii päälee (oh sa) pagan, kui valusasti (sa) astusid konnasilma peale
Lu mill on kahõõ varpaa välis kuiva villi mul on kahe varba vahel konnasilm
M eellä bõllu villiä jalkolaiza, tšäütii tšennäd jalgaᴢ ennemalt ei olnud konnasilmi jalgadel, käidi, pastlad jalas
Lu veri villi verivill
Lu vesi villi vesivill
Lu valkaa villi valge vill (vesivill).
Vt. ka verivilli, vesivilli

viĺĺõ ~ viĺĺ J-Tsv., g viĺĺaa J käsn, rakk | vn мозоль
talopoigõll tšäed ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati villis
tšäsi viĺĺiit täünö käsi on ville täis

või² konj. K P I või, ehk, kas | vn или, разве
K i juttõõʙ, oŋko sill pää väärä .. või tšäeᴅ ja ütleb: on sul pea süüdi .. või käed?
P kuza on mätši, siz on roho või, juollaᴢ, einämaa kus on mägi, siis on (mäenõlva all) rohu- või, öeldakse, heinamaa
I või siä et näeɢ, što miä mak̆kaa kas sa ei näe, et ma magan?
Vt. ka vai²

võitaa² Kett. L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J võita Lu J võitaaɢ I voitaa Ku, pr võd́an ~vod́an K-Ahl. võd́jan K võdjan Kõ võd́d́an Ke M Ra J võd́d́õn Ke J võd́d́aa I võijan ~ võjjan ~ võijõn ~ võijjõn Lu võd́d́aa I, imperf võitazin M Lu võd́d́in J võd́d́õn Ke võijjin ~ võijin Lu võd́d́ii I võida, määrida | vn мазать, натирать
Lu tšäeᴅ lõhkõõvõᴅ, piäʙ võitaa võitõõl käed lõhenevad, tuleb määrida võidega
M lõikattii leipää i võd́d́õttii võikaa lõigati leiba ja määriti võid peale
Lu läsivää võjjõttii võitõõkaa haiget määriti võidega
J võd́d́ ivusõt pomadikaa, siis kestevet pissüᴢ määri juukse(i)d pumatiga, siis seisavad (püsivad) püsti
M vokkia võitaas puuvõilla vokki määritakse puuõliga
Li ahjoo aukko pantii tšiini, savõõkaa võijjõttii (tõrva)ahju auk pandi kinni, saviga määriti
M ahjoosõõ on võd́d́õttu kattila, sis siäl soojõttaaz vettä ahju sisse on müüritud katel, siis seal soojendatakse vett
I võd́d́aa päältsee (ma) määrin pealt
I paatakalla võitaas kasta kagrakiisselia siirupiga võitakse seda kaerakiislit
L võitagaa aukot savvõll tšiini määrige augud saviga kinni
J akkunaa higõkaa võijõtaa aknahigiga määritakse (ohatist)
Lu nät ko sinnua peteltii, niku nõgõl võijjõttii nenä näed, kuidas sind peteti, nagu nõega määriti nina
M var̆raa tšiisseli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õttii vara kiitles, et saab, aga näed, kuidas sai pika nina (nina määriti nõega)
Kõ mustalaizõt tõrvall võittavad ivussõd musassi mustlased määrivad (endil) tõrvaga juuksed mustaks.
Vt. ka võd́d́õlla, võitaussa

vähäkkõizõõ K L P M Kõ J vähäkkõizõ J-Tsv. vähikkõizõ J vähäkkõizii Kõ väk̆keizii [?] Kõ väheke, natuke, veidi | vn немного, чуть-чуть
M vähäkkõizõõ paa soolaa pane natuke soola
M nüt sain vähäkkõizõõ mautšii õttsaa nüüd sain natuke (süüa) kõhusoppi (sooleotsa)
Kõ vähäkkõizõõ et̆teeᴢ johzin jooksin natuke edasi
M kep̆pii õtsad õltii teräsättü vähäkkõizõõ kepi otsad olid väheke teritatud
L pestii vähäkkõizyõ silmäd i tšäeᴅ pesti veidi silmi ja käsi.
Vt. ka vähä, vähäizee, vähükkõizii, vähüzee

ühezä K R U L P M Kõ Li J I üheze Len. Ku üheᴢ K U L P M S J Ku üheeᴢ Li ühes, (ühes)koos, kaasas | vn вместе, совместно, сообща
L vad́d́alaizõd i veneläized ühez õltii vadjalased ja venelased olid üheskoos
I müü tulimmaɢ ühezä me tulime koos
K koko tšülä õli ühezä kogu küla (inimesed) oli(d) koos
P sis kahs tilaa vassatuga, pääd õlivad üheᴢ siis (oli) kaks aset vastastikku, pead olid koos
M nät ku tuli ahaz ühez el̆lää, menti er̆rii vaat, kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku
M tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos
J tšäed üheᴢ käsikäes
P ühezä lahsiikaa lastega koos (ühes lastega)
S miä tšäüzin maammaakaa üheᴢ ma käisin emaga koos (kaasas)

ühtee K M Kõ Lu Li Ra J I Ku üχ́tee M üü·φtie K üφtie R ühtie L ühteesee K M ühtiesie P kokku, ühte, kaasa, hulka, sekka | vn вместе; в общем, с-, со-
M pani kõikk palad ühtee pani kõik tükid kokku
M vanad uzgottii, etti taivaz ja maa meneväd ühteesee vanarahvas uskus, et taevas ja maa lähevad kokku
Lu rihmaa õtsad õli pitsattu ühtee köie otsad olid pleisitud ühte
J pani tšäed ühtee pani käed kokku
Lu võtõtaa ühtee silmäᴅ (kududes) võetakse silmad kokku
Lu mentii ühtee elämää mindi ühte (kokku) elama
J ühtee oitõma ühte hoid(u)ma
J leppizimm tämäkaa sellez d́eelõz ühtee leppisime temaga selles asjas kokku
M min̆nua että võtõttu üχ́tee mind te ei võtnud kaasa (hulka)
M jav̆voa pantii vähäkkõizõõ ühtee jahu pandi pisut hulka