[VOT] Vadja keele sõnaraamat

süämmikko K M Kõ Ja-Len. (I) süämikko M Kõ Lu Ra J-Tsv. I süänikko J-Tsv., g süämikoo M Lu J süänikoo J
1. adj., subst kuri, tige, vihane | vn злой, злобный, сердитый
I koira on süämikko, võtab da i purõʙ jalgassa koer on kuri, võtab ja hammustab jalast
M ted́d́ee hakka on süämikko teie vanaeit on kuri
K mõizaa herra õli aivoo süämmikko mõisahärra oli väga kuri
Kõ ep tämä suutu, ebõ·õ süämikko ei tema vihasta, (ta) pole kuri
J süämikko, niku pagan ärtš tige nagu kuri härg
J süämikko niku boran tige nagu oinas
I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist kaevama
I süämikko inehmine sõittõlõb i emitteeʙ tige inimene riidleb ja sõimab ropult
Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene
J süämikko šuutkaa p tää vihane nalja ei mõista
J süänikoll on ain silmet tšeerollaa vihasel (inimesel) silmad aina pöörlevad (peas)
2. äkiline, kergesti ärrituv, karm | vn вспыльчивый, раздражительный, крутой
Kõ õpõtti [= õpõttaja] tämä õli süämmikko (Len. 235) õpetaja, ta oli äkiline.
Vt. ka süämikkõ, süämizä