[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahaste ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Aasi Mih – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Friedenthal, 1601 Austa, 1618 Autzeby, 1797 Ahast (karjamõis).  A1
● Ahaste ja Nedrema läänistati 1637. a-ks Magnus Wollfeldile Keblaste mõisa osana; 1819 said need valdused iseseisvaks mõisaks (sks Friedenthal, hiljem Friedenthal-Ahhast). Tänapäeva nimekujule vastaks mitmuse omastav sõnast ahas ’kitsas’, küla asub kahe raba vahelisel seljandikul; vrd ahane ’hall’, ahk : aha ’suur must merelind, hahk’, aha (sama). Mõisa eestikeelne nimi Ahaste pärineb omaaegselt karjamõisalt, hiljem tuli käibele saksakeelse nime mugandus Riintali. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Riintali asundus, mis u 1939 nimetati Ahaste külaks. – MK
BHO: 86; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:18

Ala-Tilga ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ -`Tilka› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Alla-Tilga, 1839 Tilga.  A2
● Ala-Tilga oli 1977–1997 Soodi küla osa. Kõrvuti paiknevatest Ala- ja Mäe-Tilga külast on Ala-Tilga hiljem asustatud, sest 1684. a kaardil siin veel talukohad puuduvad. Madalamal paiknemist näitav Ala- täiend tuli kirjalikku kasutusse XVIII saj lõpul. Vrd Mäe-Tilga. – ES
EAA.1268.1.403:208, L 178p;  EAA.308.2.178, L 1; Rücker

Andineeme [andi‿neeme] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1823 Antineme, 1871 Antinöm (talu), 1913 Andinömme (küla).  C3
● Kuusalu nooremaid külasid, külas on ka samanimeline talu. Algselt on olnud hajatalud. Andineeme tuli külanimena kasutusele XX saj alguses. Oma nime on saanud ilmselt neeme järgi, mida on omakorda nimetatud sealse elaniku järgi Antineemeks: Anti + neem. Kirikukirjades on 1839 ja 1846 sealseid talusid nimetatud Neemekopli külaks. Külas oli sellenimeline talu, mis jaotati hiljem kaheks, Neeme ja Kopli taluks. – MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 58; Vilbaste 1956: 113, 156, 552

Aniste ‹-sse› JMd – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Albu mõis), 1686 Hannuße Tomas (hajatalu), 1716 Annista (veski).  C2
● Hajatalust XVIII saj alguseks loodud veski eraldati Aniste poolmõisana 1862 Albust. Ostja Rakvere kodanik Thomas Thomson oli varem olnud koha pandiomanik. 1920. a-test arvati Sääsküla alla. 1950. a-tel moodustatud eraldi asundus liideti 1977 uuesti Sääskülaga. Kohanimi tuleb isikunimest Hannus. Vahemikus 1564–1571 tuli Sääskülla kaks uut peremeest: Hannos Vastall ja Hannos Mewes. – FP
EAA.1.2.935:136–137, L 144p, 145p; EAA.1.2.942:397, L 385p; EAA.3.1.450:80, lk 148; ERA.2424.1.519:31, L 19; ERA.2532.2.7:255, L 288p–289; KNAB; Wistinghausen 1975: 191

Aruvälja3 [aru‿välja] ‹-le›, rahvakeeles ka `Võlla-`Mõisa‿küla Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis).  A1
● Asundusküla endise Võlla mõisa mail, tekkinud 1925. a paiku. Aruvälja nimi tuli käibele u 1939. Nimi pärineb tõenäoliselt talunimest, vrd 1782 Arjowelja Mart, 1795 Arjawelja Märt, 1804 Arrowelje Mert. Esimese kirjapaneku põhjal võib seostada Harju nimega, lisanimena võis märkida päritolu Harjumaalt (Harju talu oli ka nt Kaisma külas), vrd hari : harja ’tipp’, aru ’kuiv kõrge maa’ ja väli : välja. Varasem nimi oli Võlla asundus või Võlla-Mõisaküla, nimetatud Võlla mõisa järgi (sks Wölla, 1638 Wolle). Arvatakse, et mõis oli olemas juba 1569 ning ehitati uuesti 1638 tühjale mõisakohale. Praeguse Aruvälja piiresse jääb endine Ellamaa karjamõis (vrd 1738 kõrts Ellamashe Krug), mis kuulus Koonga mõisa (Mih) juurde. Vrd Aruvälja2. – MK
EAA.1865.2.168/2:97, L 95p; EAA.1865.5.140:21, L 18p; EAA.567.2.829:5, L 3p; ERA.14.2.715 (Võlla vallavolikogu 28. I 1939 koosoleku protokoll nr VI); KN; KNAB; Rev 1638 II: 44; RGADA.274.1.203:458, L 453p

Ebavere mägi VMr – mägi Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.  C2
● Mägi (vallseljak) asub Pandivere kõrgustikul Väike-Maarja–Kiltsi tee ääres. Arvatavasti muistne ohvripaik. Ebavere mäe ja selle nimega on seotud mitmed muistendid. Mäe sees olevat sinna vajunud linn, mis aeg-ajalt üles tõuseb jne. Rahvaluule seob paika inimasustusega, millele osutab ka vere-lõpuline nimi. ¤ Vaiksetel suvehommikutel on mäe kohal udu, mis tõuseb üles väänlevate jugadena nagu paljude korstnate suits. Rahvas teab rääkida, et väga vanal ajal oli Ebavere mäe kohal suur linn. See järjest kasvas ja ruumist tuli puudus. Maa aga kuulus kurjale nõiale, kellele asi ei meeldinud, ning ta moondas linna mäeks. Elu mäe sees läheb aga edasi, sellest siis mäe kohal suits. Nii mõnigi inimene olevat sattunud sellesse linna. (2015) Vrd Ebavere. – MK
ENE: II, 6; KN; Väike-Maarja valla koduleht: 2015

Husari ‹Husari ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1923 Husari k. ja rdt-jaam, 1926 Jänesmäe.  A1
● XIX saj lõpul ehitati Nõnova küla pikkade talukruntide otstesse kolm maja. Pärast Riia–Pihkva raudtee valmimist 1889 tehti siia sõjalise otstarbega harutee. Mägi, mille kohal raudtee paikneb sügavas kaevandis, oli ja on tuntud kui Jänesmägi. Veel Vene tsaaririigi ajal tehti ka peatus, mis Eesti Raudteeajaloo Seltsi andmetel on kandnud nimesid Разъезд №4 (pooljaam nr 4), Γуссар, Jänesemäe peatus, tänapäeval (kuni 2001) Husari. Nagu näha 1923. a nimekujust, sai venepärastatud nimest kohe eestipärane Husari, kuid ametlikuna tuli 1920. a-te keskel kasutusele loodusnimest moodustatud nimi Jänesmäe. 1930. a-tel vahetati peatusenimi tagasi. Siis rajati ka Husari jaama lähedale Husari tellisetehas, mis tegi kohanime tuntuks. Husari nime tekkelugu pole teada. Tõenäoliselt vahetati see Jänesmäe vastu sellepärast, et ei olnud peatuse kohas rahvapärase nimena tuntud. Nimi võib olla siia rännanud Võru mõisa Lehemetsa küla Husari talust, mis on juba 1872. a kaardil märgitud metsavahikohana (Гуссарь). Ka seal ei ole Husari kohanimi vana, vaid pärineb perekonnanimest Hussar. Seda nime on pandud Saaluse ja Viitina mõisas, nime algtähendus on ’husaar (ratsaväelane)’. – ES
EVK;  LVVA.6828.4.481, L 4; Võrumaa 1926: kaardid; Vene TK 42; ÜAN

Iisaku2 ‹-sse› Iis – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Isaak.
● Muinasajal kuulusid Iisaku alad Alutaguse ja *Lemmu kihelkonda ning olid hõredalt asustatud. XI–XII saj tuli siia vadjalasi, al XIII saj-st ka venelasi. XIII saj-st 1654. a-ni kuulus ala Jõhvi kihelkonda, omaette kihelkond 1654–1744 ja al 1867. Vahepeal oli jaotatud Jõhvi ja Viru-Jaagupi khk vahel. Kivikirik valmis 1846, põles 1893 ja taastati 1894. Nimi pärineb isikunimest külanime vahendusel. – MK
ENE-EE: III, 558; EO: 126, 334

Ilvese ‹-le› Pär – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, kuni 2017 Surju vallas (Uulu-Surju mõis), 1750 Kause od Ilwis Mert, 1811 Ilwesse (talu).  A3
● Külanimi tuli kasutusele 1939. a paiku. Lisa- või talunimest lähtunud külanime aluseks on loomanimetus ilves. Küla oli varem vallakirjades Keskküla nime all. Ilvesega on 1977 liidetud põhiosa Peedu külast (u 1939, varem Piiri küla). – MK
EAA.567.3147:50, L 45p; EAA.1865.3.231/7:5, L 4; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek 27. III 1939 asunduste ja külade nimede muutmiseks)

Irboska ‹-sse›, kohalikus pruugis varem ka Irbosk ‹-ahe› Se – küla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Избо́рск, 862 въ Изборьстъ, Изборьскъ, Изборьск, въ Изборьскѣ, в Словенскѣ, Словѣньскъ, 1233 Изборескъ, 1240 Îsburc (die burc), 1240 Изборьско, Изборскъ, 1348 Eysenburk, Eysenwurch, 1391 Ызборьско, Изборско, 1496 Yseborch, kuni 1626 Isborg, Isburg, Iseborg, 1859 Изборскъ, 1875 Isborsk, 1893 Irboska, 1897 Изборсько, 1923 Irbuska, 1928 Vana-Irboska (alevik), 1967 Старый Изборск.  B2
● Irboska oli XIV saj-st samanimelise valla ja zassaadi, XVI saj-st aga maakonna keskus. Samal ajal oli Irboska kahe gubaa (Nikolski ja Pavlovski) ja kahe koguduse (Nikolai peakiriku ja Jumalaema Sündimise) keskus. XIV saj-st oli Irboska Pihkva sõltlaslinn, 1719–1777 maakonna keskus, pärast seda Pihkva kubermangu vallakeskus ilma maakonnata linna õigustes. 1919–1922 Eesti Vabariigi Isborski, 1922–1939 Irboska ja 1939–1945 Linnuse valla ja 1945–1995 Pihkva oblasti Irboska külanõukogu ning 1995–2015 Irboska valla (Изборская волость) keskus. 2015 liideti 53 külaga Irboska vald Petseri linna külge. Juba XVIII saj-st peale on ajaloolased (G.-F. Miller, A. L. Schlözer, P. A. Munch, P. Johansen, J. R. Aspelin) esitanud kohanime päritolu Skandinaavia hüpoteesi kujul *Issaburg. Hilisemate uurijate (K. Plotkin, S. Beletski, D. Matšinski) arvates kujunes soome-ugri ja Skandinaavia päritolu kohanimi osistest Iso (sm iso ’suur’) või Isa ehk Issa (eesti isa) + Skandinaavia borg ’mägi; linnus, linn’. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge Isa (1690), Исса (1745, 1791, ↑Optjoki jõgi). Ka saksa ajaloolane G. Schramm esitas koha algse nime kujul *Isuborg. Eesti perioodikasse („Eestimaa Kubermangu Teataja“) ilmus nimi *Isaborg (ka *Isajõgi) 1888, nimetuse Isa tõi välja ka J. Truusmann (1894). Mitmed Vene uurijad (V. Sedov, T. Jackson, T. Roždestvenskaja, I. Šaskolski) pooldavad slaavi päritolu hüpoteesi. Izbor (Избор) oli Joakimi leetopissi (XVIII saj) järgi legendaarne Irboska asutaja, VI–VII saj elanud vürst Vandali (Вандал) poeg. Leetopissis-legendis „Slovenist, Russist ja Slovenski linnast“ (XVII saj) on Izbor Sloven Mladõi (Словен Младый) poeg ja Novgorodi vürsti Gostomõsli (Гостомысл, IX saj keskpaik) pojapoeg. Vene ajalookogumik „Хронограф“ (1679) lisab, et Sloveni (Словен) poeg Izbor nimetas Словенеск’i linna ümber oma nime järgi Изборск’iks. Kirikuslaavi kontekstis on избор ’valik, valimine; valitud vili’. Rahvasuus on veel levinud nime seletus ühendist Из Бора ’(männi)metsast, palust’. J. Truusmanni vigase tõlgenduse järgi on kohanimi lähtunud lätikeelsest sõnaühendist aizpurieši ’sootagused’. Kui otsida nimele eesti algupära, siis vrd irbuska, irbuss, irbus ’väike lameda põhjaga lootsik, küna, paat’ (Räp); lähtesõnana on välja pakutud ka hirv (vrd Irbe väin Saare- ja Kuramaa vahel). Irboska nimesid esineb mujal harva, Novgorodimaal oli Izborskaja (Изборская) puustus (1582). ¤ Leetopisside legendis (XII saj) varjaagide kutsumisest räägitakse 862. aastast (6370 Vana-Vene ajaarvamise järgi) järgmist: „Ja valiti välja kolm venda oma suguvõsadega ja [need] võtsid kaasa kõik russid ja tulid ja asus vanim, Rjurik, Novgorodi, aga teine, Sineus, Beloozerosse, aga kolmas, Truvor, Irboskasse (въ Изборьстъ)“. Selle legendi põhjal on Irboska linnamäge hakatud kutsuma Truvori linnamäeks ja Irboska surnuaial olevat suurt, tegelikult hilisemast keskajast pärit kiviristi Truvori ristiks. Teise pärimuse järgi rajas Irboska linnuse Novgorodi vürsti Gostomõsli poeg Sloven, kelle järgi tuli nimi Slovensk. Tal olnud poeg Izbor, kes hukkus noorena ussi hammustusest ning kelle järgi hakati asulat nimetama. Vrd Ervu, Optjoki jõgi. – AK
Academic; Jakuškin 1860: 169; Jujukin 2003: 52, 105; Levin 2013: 41–48; LUB: (2) I, 346; LVR: 2091, 2122, 2153, 7707; Malkov 1991: 185–187; MS; PL: I, 14, 17, II, 27, 73, 79, 88; Plotkin 1993: 115; PSRL: I, 1, II, 14, III (2000), 72, 77, 106, 210, 282, 294, 369, 384, 434, 449, 460, 512, V (2), 73, XXXI; PVL I: 18; SeK: 31–32; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897b: 22; Truusmann 1897c: 3; Truusmann 1898: 97; VES; VMS; Wd; Weske 1876: 42

Jõeküla4 [`jõe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, rahvakeeles ka Metsa‿nurga ~ Metsa‿nuka Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Tänassilma mõis).  A1
● Külanimena tuli kasutusele 1939. a paiku, kui senine Kimmeli küla (samanimeliste talude järgi) taheti nimetada Jõe külaks. Nimi pandi ilmselt Tänassilma jõe järgi. Jõeküla omaette piirkonnad on Napa (1970 Jõeküla I) ja Sihvre (1970 Jõeküla II). Vrd Jõeküla1. – MK
ERA.14.2.719 (Tänassilma vallavalitsuse 13. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; KNAB

Jõelepa [`jõe‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jöö‿lepa Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Lööne mõis).  C3
● Küla tekkis asundusena Lööne mõisa maale 1920. a-tel, vahel nimetati ka Lööne asunduseks. Jõelepa nimi tuli käibele arvatavasti juba 1920. a-tel, kindlamad andmed on a-st 1938. Nime lähtekohaks on jõgi : jõe + lepa, mis tõenäoliselt on asendanud algse lõpe, vrd lõpp : lõpe ’laht’. Praeguse Jõelepa piires, Lööne mõisast edelas, asus varem Jõgise mõis (sks Jöggis), mille kohta on teateid a-st 1444 (Jehgel, algupärane nimi ehk *Jõelähte). XVIII saj II poolest oli ta Löönega samade omanike käes. XX saj oli Jõgise talu. – MK
Buxhövden 1851: 97–98; Eesti TK 200; EM: 125; KNAB; Ligi 1961: 374; SK I: 56, 57

Jõgeva1 ‹-le› Lai – alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Laisholm, 1599 wieś Jagiwa, 1638 Jeggiwa, 1739 Jöggewah, 1795 Joeggewa.  A2
● A-ni 1977 Jõgeva asund (rahvasuus tuntud ka Sordiaretusjaama nime all), enne seda asundus, mis rajati 1920. a-tel Jõgeva mõisa asemele. Esimest korda tuli nimi ette 1590, kui küla maadele rajati riigimõis, mille saksakeelne nimi oli XVII saj II poolest Laisholm. Jõgeva mõisast kujunes Eesti sordiaretuskeskus. Mõisa kõrval säilis samanimeline küla (↑Vana-Jõgeva). L. Kettunen on nime käsitlenud v-tuletiste all ja ühendanud tüve sõnaga jõgi. A. Saareste on pidanud võimalikuks, et nime lõpujärjend -va on tekkinud sõnast vahe lühenemise teel. Seega Jõgeva on tekkinud liittüvest. Tõenäoliselt on nime etümoloogiliseks vasteks kõige sobivam Wiedemanni sõnaraamatus leiduv tuletis jõgev ’voolav, tulvav’. Vrd saksakeelne nimi Laisholm ’Laiuse jõesaar’ (Jõgeva mõis asus Pedja jõe saarel). Vrd Vana-Jõgeva. – VP
EO: 258, 342; PTK I: 43; P XVI: 129; Tarvel 1964: 283

Kalle ‹-le› Amb – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Saiakopli mõis), 1726 Kalla, 1739 Kalle.  B1
● Kalle koosnes kahest vabatalust pärast Põhjasõda. Juba 1686 oli seal veski, mille nimi on teadmata. Võimalik, et Kalle nimi tuli Karunga külas olnud Kalla talude järgi (1637 Kalla Matz) või oli talude asukoht juba siis hilisema Kalle küla kohal, kuid nad arvati allikates Karunga küla alla (pärast 1712 sellenimelisi talusid Karungas pole). Vabatalude asemele loodi vahemikus 1744–1750 Nõmmküla mõisa karjamõis, mis panditi 1753 eraldi omanikule, seejärel sai Kalle omaette mõisaks ja (taas)rajati küla. 1852 ostis Kalle mõisa Saiakopli mõisa omanik ning Kalle muutus kõrvalmõisaks. Kalle ja Trilli mõisa maadele loodi 1920. a-te algul Kalle-Trilli asundus, mis liideti 1940. a-tel Kalle külaga. See omakorda liideti 1977 Saiakopli külaga. Külanimi tuleb tõenäoliselt talunimest Kalla. D.-E. Stoebke arvates kajastavad Kalle jmt kohanimed muistset isikunime Kalle ~ Kalli, kuid need võivad olla ka nime Karl variandid Kalle, Kalli, Kallo, mis olid Soomes juba keskajal levinud. Trilli oli algselt talu (1712 Trille Nickolaß), 1785 eraldati Järvajõe mõisast karjamõisaks (sks Trilli, al 1822 Lilienbach), 1884 sai Saiakopli kõrvalmõisaks. – FP
EAA.1.2.942:195, L 190; EAA.3.1.448:156, L 111; EAA.3.1.476:58, L 47p; EAA.3.1.482:80, L 76p–80; EAA.3.1.490:111, L 106p–107; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 197; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 43; Schilling 1970: 33–34; Stoebke 1964: 89; Sukunimet 2000: 186; Wistinghausen 1975: 164, 168–169

Kapera ‹-sse›, kohalikus pruugis Kapõra ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1798 Kappera (karjamõis), 1839 Reinholdshof, 1850 Kappera (talud), 1901 Kappera.  B2
● Kapera nimi tuli esialgu kasutusele Vastseliina mõisa karjamõisa nimena. XIX saj keskel üritati juurutada karjamõisa uut saksakeelset nime Reinholdshof. Maade kruntimise ajal jagati karjamõisa maad taludeks. Nime päritolu pole selge. XVIII saj karjamõisa tähistamiseks tekkinud nimena võiks see olla saadud saksapärasest perekonnanimest Kapper. Sama perekonnanime pandi XIX saj alguses mitmel pool Eestis. Vastseliinas Hanikase külas on 1930. a-tel katastrikirjades olnud Mihkel Kapar 90. Kapera lõunapoolne külaosa on Tuuma. Vrd Kapra, Kapri. – ES
EAA.1865.1.154:99, L 99p;  EAA.3724.4.1958, L 3; Eesti SK 10; Mellin; Rücker

Karaski1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Karrasky, 1627 Kariss Toennies, 1684 Karasche, 1723 Karaski, 1782 Karrasky (mõis).  C2
● Karaski tuli kasutusele talunimena. 1684 oli juba viis sama lisanime kandvat peremeest ehk väike küla. XVIII saj keskel asutati Karaskisse karjamõis, mis esialgu allus Krootuse mõisast eraldatud Musti mõisale (sks Schwarzhof). Sajandi lõpus on Karaskit juba iseseisva mõisana mainitud, samal ajal (1783) on mõisa kõrval asunud veel ka talupoeg Karraskye Mihkel. XIX saj olid kõik maad mõisastatud. 1867 ühendati Musti ja Karaski mõis Karaski nime alla, Karaskist kujunes ka valla nimi. XIX saj lõpus hakati vana külanime Ihamaru asemel kasutama vallanimest lähtuvat Karaski küla nime. Ka XX saj on põlistalude rühmi Ihamaru kõrtsi ja Karaski mõisa vahel (Viia, Juusa, Kutsari jt) nimetatud Karaski külaks. Karaski mõisa maad jagati 1920. a-tel asundustaludeks ja tekkis Karaski asundus, mis pärast 1940. a-id on kirjas külana. Talupoja lisanime Karaski päritolu pole täpselt kindlakstehtav. Kõige usutavamalt on tegu vene õigeusu eesnime Gerassim mugandusega, vrd ingerisoome Karaska ‹ Gerassim. Lisanime võib seostada ka sõnaga karask, rahvasuus ongi selline tõlgendus valdavaks kujunenud. Lisanime esmamaining Kariss lubab oletada ka Karilatsi päritolu näitavat nime. 1977 liideti Karaski külaga Peräkülä (Peraküla), mis kuulus varem Põlva khk Varbuse mõisa alla. Vrd Ihamaru, Karilatsi1. – ES
BHO: 189; EAA.308.6.321:6, L 5p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:196, L 379; Hupel 1774–1782: III, 276; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:490, L 483p; Stryk 1877: 225–227; Sukunimet 1992: 174; Vene TK 42

Keldrimäe [`keldri‿`mäe] ‹-le› – Tallinna asum kesklinnas.  B2
● Asumi nüüdne nimi tuli kasutusele 1970. a-tel, kui ala planeeriti hoonestada paneelelamutega. Nimi võeti väikeselt Keldrimäe tänavalt (praegu Vana-Keldrimäe), mis planeeringuga peaaegu kadus. Tänav sai nime 1939 selle ääres asetseva suure betoonkeldri järgi, varem oli see isiku järgi nimetatud Drevingi tänav. Piirkonna traditsiooniline nimi on olnud Liivamäe (ühtlasi tänavanimi, sks Auf dem Sande ’liiva peal’, vn На пескахъ), mida on XVI saj mainitud kui linakangrute asupaika. Piirkonna lääneosa oli tuntud kui Pleekmäe (1723 Pleekmääl, 1732 pleeksmäggi; sks Bleichberg, alamsaksa Bleekmay), arvatavasti seetõttu, et sealsel vainul pleegitati lõuendikangaid. – PP
Johansen 1973: 87; Kivi 1964: 406; Kivi 1972: 69; KNAB; Tallinn 2004: 195–196; Thor-Helle 1732: 309

Kersleti [`kersleti] ‹-`letti ~ -sse›, kirjakeeles varem Kärrsläti Vor – küla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), rts Kärrslätt [`tšärr`slett, `kärr`slett], erts Kälet ~ Kählet, 1540 Kyrresleven, 1565 Kyrffveslett, 1598 Kirchiesletz by, 1615 Kirckslätt, 1627 Kyrkslätt.  A3
● Kersleti nimi on mugandatud rootsi nimest Kärrslätt. Nimi on algselt kaheosaline, aga seda on raske tõlgendada. Järelosa tähenduses ollakse üksmeelsed, see lähtub sõnast slätt ’tasandik’. Tõsi, 1540. a alamsaksa kirjapanija on selle ekslikult sidunud sõnaga leven ’elu’. Algusosa tähenduses ollakse eri meelt. C. Russwurm, P. Johansen ja E. Lagman peavad kogu nime siirdnimeks Soome Uusimaalt, mis tuli kaasa rootsi ümberasujatega, nagu ka Borrby, Förby ja Saxby puhul Vormsi Västervackanis. Padise kloostril oli maid Soome Uusimaal, sh Kyrkslättis, 1335–1407. Soomes on vallanimi Kyrkslätt (sm Kirkkonummi) juba 1330 kirja pandud kujul Kirkeslæth, Kyrkioslæth. Lagmani järgi on Kyrkslätt vormsilaste suus muutunud järgmiselt: kyrk › kärk ja slätt › hlēt ning k on kaashäälikute vahel assimileerunud kujule Kählet või Kälet. Mainitagu, et kärr tähendab rootsi keeles sood. P. Wieselgren seevastu hülgab siirdnime teooria ja üritab seletusi leida taimenimetustest, viidates mh ürdile körvel, vanarootsi kirvil, kyrvil ’aedharakputk’, mis küll koha peal esineb, aga mida tuntakse seal teistsuguse nimetuse all. Vrd Borrby, Saxby. – MB
Huldén 2001: 261, 264, 271; Johansen 1951: 133, 240, 274–276; Kerkkonen 1945: 8–11; Lagman 1964: 34, 36, 40; Russwurm 1855: I, 38, 106–107; Wieselgren 1962: 85–94

Kihmla [`kihmla] ‹-sse› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1241 Kiumbala, 1491 Kemel, 1524 Kemekul, 1621 Kembla, 1637 Kichmala, 1871 Kiimla.  B4
● Kuulus XV saj Padise kloostrile, 1491 müüdi aga lahustükina Anija mõisnikule Soiele. Sellest tuli tüli, 1522 ostis klooster küla tagasi ja sestpeale oli küla Raasiku mõisa all. Varaste nimekujude järgi võib olla tegemist la-, 1524 ka küla-lõpulise nimega. Nime algusosa päritolu on ebaselge. Kihmlaga on 1977 liidetud Uusküla (1564–1565 Uskyle by, 1690 Uhskylla By, 1798 Uskülla). – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 224; EAA.1.2.931:236, L 229; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 77;  EAA.1.2.C-III-31;  EAA.1.2.C-III-40; Joh LCD: 436–437; LCD: 46r; Mellin; Schmidt 1871

Kiigevere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Imavere mõis), 1583 Kigiwer, 1599, 1601 Gigiwer, 1624 Kickefer, 1839 Kikefer.  A2
● Tänapäeva nimekuju vasteks sobib kiik : kiige, nagu L. Kettunen on oletanud. Vana kohanime puhul tuleks arvestada V. Palli käsitlust Trm Kiige külast (↑Jaama²), mida ta on võrrelnud soome nimega Kiikoinen. J. A. Lopmerile toetudes on ta osutanud rohketele samatüvelistele kohanimedele Soomes ning toonud võrdluseks sm kiikka ’kiire, rutt, miski, mis kiigub, liigub siia ja sinna’, kiikan-valkia ’puust hõõrumisel saadud tuli’. Ka isikunimi võib olla Kiikka-nimede lähteks. Pall oletab, et eesti vastavatel kohanimedel võib olla sama alus, eriti mainides osise esinemist la- ja vere-lõpulistes kohanimedes, kus tõenäoliselt võis esimene osis olla isikunimi. Kiigeveres on olnud ka Imavere mõisa Peetri karjamõis (sks Peterhof). Vrd Kiikla. – MK
EO: 87–88, 308; KNAB; PA IV: 15; PTK I: 66; P XVI: 295; Rev 1601: 96; Rev 1624 PL: 45; Rücker

Kirbu2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Mema Kirbo Jakkap, 1871 Дрвн. Вилла Кирбо, 1926 Kirbu.  A3
● Kirbu oli 1977–1997 Suhka küla osa. Kirbu nimi tuli käibele talupoja lisanimena, tõenäoliselt on tegemist levinud võrdlusega väikest kasvu või väga liikuva inimese kohta. Villa küla alla märgitud hajatalust välja kasvanud küla oli varem tuntud *Meema nime all (1765 Dorf Mäma, 1839 Mahima). Vrd Meemaste. – ES
EAA.1268.1.403:154, L 129p; EAA.1268.1.401:69, L 65p;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rücker; Võrumaa 1926: 261

Kolga1 ‹`Kolka› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
● Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Kolgu ‹-le› Amb – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Lehtse mõis, Pruuna-Põriki mõis), 1716 Kolcka Hans (talu), 1913 Kollu (küla), 1922 Kolgo.  B4
● Tekkis taluna hiljemalt XVIII saj alguseks. Hiljem oli seal ka *Kolgunõmme kõrts (1796 Kolgonem). Kolgu nimi tuli rohkem kasutusele alles XIX saj lõpul, tegu oli hajatalude piirkonnaga. Küla kaotati pärast 1940. a-id ja oli pikka aega Suru piires; taastati 1997. Nimi tuleb sõnast kolgas : kolka ’kõrvaline maanurk’. Praegustes piirides hõlmab Kolgu veel Tammemetsa ehk Tammetsa talu (1379 küla Tammenmetze) ja kunagisi Kadrina khk külasid: Kukepalu (1687 metsavaht Kuckupahl), Sinipalu (1726 talu Sinnepal Dirich) ja Tepu (1732 talu Teppy Marth). – FP
BAE: 398; EAA.3.1.450:22, lk 38; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 79; Rev 1732; RGADA.274.1.1614/9:8, L 625p; RL 1922: V, 52

Kuksema [`kuksema] ‹-le› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, sks Jürgensberg, 1519 Kucksemer, 1571 Kucksmeggi, 1708 Kuxema.  A3
● Vahemikus 1732–1744 rajati Kuksema küla juurde Roosna-Alliku mõisa karjamõis. 1765–1774 eraldati Kuksema omaette mõisaks, küla kaotati ning talud viidi üle Valasti külla. 1920. a-tel loodi mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nime järelosis on algselt olnud *mägi, mis lühenes XVIII saj-ks. L. Kettuneni pakutud nime algusosa seosed sõnaga kukk : kuke ning kuukene (kuu vähendussõna) pole motiveeritud. Loogilisem tundub seos sõnadega kukkuma (käolaulu kohta; langema) või veelgi enam murdesõnaga kukk : kuku ’käbi, kupar’ (Tartu ja Võru murdes), ’õis’ (rannikumurdes). Kukk-tüvi (vrd sm kukka ’lill’) esineb mitmes eesti taimenimetuses. Kõige lähem vastavus on sõnaga kukne : kukse ’madu’, seega võiks nime *Kuksemägi tõlgendada maomäeks. Välistada ei saa ka tulenemist isikunimest (Järvamaal XV saj keskel Kuck). Mõisa saksakeelne nimi Jürgensberg tuli mõisa omaniku (1725–1765) Jürgen von Stackelbergi järgi. Järelosis -berg (sks ’mägi’) võib viidata nii omaniku perekonnanimele kui ka eestikeelse kohanime lõpule. 1977 liideti Kuksemaga ↑Pähu ja Tammeküla ning osa ↑Keika külast. – FP
Bfl: I, 866; EAA.1233.2.1:21, L 39; EAA.1.2.935:229, L 238; EAA.3.1.482:157, L 155p–156; EAA.3.1.506:178, L 196; EAA.1864.2.IV-6:18–20, L 19–20p; EES: 188; EO: 118–119; Johansen 1930a: 151; KNAB; Schilling 1970: 62; VMS; Wd

Kuralase ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1645 Kurra Jurgen, 1692 Kuralase Hanso T. Neet, 1731 Kurro Laaso Michel, Kurra Laaso Wollmer, 1826 Kurrelasse, Kurrelas (küla).  B2
● Küla on alguse saanud Kura üksjalakohast, millest pärimus räägib, et asutaja tulnud Põhjasõja ajal Kuramaalt. Nagu kirjapanekuist näha, oli sellenimeline koht olemas juba enne. Rahvajuttudes on tavaline sündmusi ettepoole tuua. 1731 oli juba neli talupoega lisanimega Kurro Laaso või Kurra Laaso, viiendaks Kurre Lasse. Rahvaetümoloogia ja L. Kettunen seovad nime (viimasel ka Kuralise, mida kohanimekartoteek ega tänapäeva rahvasuu ei tunne, esineb aga 1923. a loendis) sõnaga kuralane, kurelane. On võimalik, et Saaremaale tuli asukaid Kuramaalt. Võimalikud võrdlusalused on ka isikunimed Kura, Kuraßon, Kurra, sõna kura ’maapind’, samuti rootsi murdesõna korra ’väike veekogu, lomp’ ja rootsi isikunimi Korre (Kurre) : Korra (Kurra). – MK
EO: 100; HK: 100; SK I: 133–134

Kuuda2 ‹-le› Mär – paik (küla) Rapla maakonnas Märjamaa vallas, poolmõis, sks Kuda, 1923 Kuuda (leprosoorium).  A1
● Liidetud 1977 Tolliga. Lisanimena tuli Kuda esile Tolli mõisas Übina (Tolli) küla all (1726 Kuda Thomas, Kuda Jahn, 1782 Kuda Mart). Kuuda eraldati 1828 poolmõisana Tollist, kuulus Eestimaa Rüütelkonnale. Seal asus 1864–1887 rahvakooliõpetajate seminar ja pärast seda leprosoorium. 1970. a-tel Kuuda asund. Talupoja lisanimest tekkinud kohanime tähendussisu on ebaselge. Vrd Kuuda1. – MK
EAA.1864.2.IV-8:288, L 283; EM: 86; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 85; Schmidt 1844; ÜAN

Kuusiku4 ‹-sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Ilpla mõis), 1922 Kuusiku.  C4
● Nimi esineb kihelkonnas varem lisa- või talunimena, nt 1731 Kusicko Andrus (talu). Püha khk-s on olnud mõisake (1554 Kuszke, 1590 Kuseko), mis pole hiljem jälgitav, kuid nimi võis siiski edasi kanduda talupoja lisanimena. Pole ka võimatu, et mõisake oligi nime saanud talupoja lisanimest. Kuusiku nimi tuli kasutusele nähtavasti 1920. a-te alguses, varem nimetati seda *Pisuke-Ilbla külaks (kohanimekartoteegi dateerimata kaardil Pissoke-Ilbla külla, vrd 1800 Klein Ilpel Dorf, 1803 Ober Ilpel, u 1900 Оберъ Ильпель, mõisakaardil 1864 aga Nieder Ilpel). Vrd Ilpla, Kuusiku2, Pidula-Kuusiku. – MK
BHO: 278;  EAA.2072.3.214, L 1;  EAA.3724.5.1998, L 1;  EAA.3724.5.2410, L 4; SK I: 139–140

Kärsa1 ‹`Kärssa› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Kersell, 1241 Kærsælæ, 1456 Karzill (mõis, küla ja veski), 1732 Kersa m., 1782 Kersa mois.  C3
● Kuna küla on olnud väike, sulandus ta mõisasse, mõisast sai 1920. a-tel asundus, al 1977 taas küla. *Kärsala on XIII saj olnud Pudiviru, st Väike-Viru lõunapoolsetest küladest läänepoolseim, edasi tuli ilmselt juba Järvamaa ala. L. Kettuneni järgi tuleneb nimi sõnast kärss : kärsa, mis on tõenäoliselt hüüdnimi. Tema järgi oleks ootuspärane vorm *Kärsla. Läänemeresoome traditsioonis ongi la-lõpulistes nimes tavaliselt isikunimi, kusjuures kasutus kord la-liitega, kord ilma pole välistatud. M. J. Eisen on seostanud nime sama sõnaga, kuid lisab, et rahvasuus on nimi vahel Kärsa, vahel Kärsu. Saksakeelse nime Kersell kohta arvab ta, et see on tekkinud mõne sarnase nime analoogial. ¤ Kärsa omanik Brevern pole ennem mõisnik olnud. Ta olnud toapoisiks ühes mõisas Järvamaal. Selle mõisa omanik on vana preili olnud, kellele peale muude ka Kärsa mõis kuulunud. Kärsa mõisal olnud teine nimi. Kord pidusöögil seisnud toapoiss preili taga. Preili peeretanud. Toapoiss võtnud selle omaks süüks. Preili kinkinud toapoisile mõisa, mida hüütud esiteks Kärtsu, hiljem Kärsa mõisaks. (1930. a-d) Vrd Kaersoo. – MJ
Bfl: I, 232; Eisen 1924a: 75–76; EO: 74–75; Hupel 1774–1782: III, 493; KN: 1930. a-d; LCD: 53v; Rev 1725/26 Vi: 252; Thor-Helle 1732: 315

Käärikmäe [käärik‿`mäe] ‹-le› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), u 1690 Kerickma Peter, 1723 Kärickma Peter, 1805 Kärtma, 1909 Kärtmae (karjamõis), u 1900 Кярикмяэ (karjamõis).  B2
● Tänase Käärikmäe küla ala tunti varem pikalt Reemiku nime all (1584 Remika, 1638 Rehmidekyll). Reemiku säilis hiljem talunimena. Käärikmäe nimi ilmus allikatesse XVII saj lõpus, sõna -mäe oli kirjalikus pruugis sageli esineval kujul -ma. XIX saj-ks muutus kirjapildis nime algusosa (Käärik › Käärt), kuid kõnekeeles säilis ilmselt Käärik-. XIX saj sai Käärikmäe talust karjamõis, mida nüüd tuntakse Savilöövi nime all, kuid ümber asustatuna säilis ka Käärikmäe talu. Külanimena tuli Käärikmäe nimi kasutusele XX saj keskpaigas. Varieerumine kahe nimekuju vahel toetab oletust, et nime aluseks on isikunimi, s.o mägi, kus on elanud Käärik ehk Käärt. Eesnime Gert (algnimest Gerhard) leidub ka XVII saj Sangaste talupoegadel, tõsi küll, mitte tolleaegses Reemiku külas. Talunime kirjapildi muutumist hiljemalt XVIII saj lõpus võib seletada sellega, et alamsaksapärast lähtevormi Gericke küll tunti, kuid tajuti täiesti aegununa. Käärikmäega on 1977 liidetud Kassi küla (1970). Vrd Käärdi, Kääriku, Reemiku. – ES
BAL: 667; EAA.567.3.67:28, L 26p; EAA.567.2.671:3, L 3p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 130; Rajandi 2011: 64, 212; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:933, L 928p; Vene TK 42

Kütiorg [küti‿`org] ‹-`orgu› Rõu, Vas – org Võru maakonnas Võru vallas, 1909 Kütti (veski), 1926 Küti oru veski, 1937 Kütioru (veski).  A1
● Eesti kõige sügavamat looduslikku orgu on varem nimetatud külade järgi (Noodasorg, Tohkri org, Kolereinu org, Holsta org). Nt 1926. a Võrumaa pinnamoe kirjelduses on Noodasorg, Noodasi org. Kütioru nimi on orule üle kandunud Küti veskitelt, täpsemalt Küti Alaveskilt, mis jääb orgu läbiva maantee äärde. Veskikoht on väga vana (1627 Nohdast, 1638 Nodas Rein Kywi). Küti nimi ilmus veski nimena XIX saj, kandudes veskile üle Küti talult (katastris Nodas 36). Talunimi omakorda on saadud perekonnanimest Kütt, mis pandi nimeks Mundi ja Mundi-Kallasse taludes XIX saj alguses. Küti nime kinnistumist orule soodustas Küti Alaveski nime „kirjakeelestamine“ Küti oru veski kujule. Hiljem tuli Kütioru nimi esile kaartidel ja bussipeatuse nimena, al 1960. a-test on Kütiorg tuntud kogu oru geograafilise nimena. – ES
BAL: 671; EAA.1271.1.225:120, L 1159; Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 75; Rev 1638 I: 160; Võrumaa 1926

Laaneotsa [laane‿otsa] ‹-le› Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Väinjärve mõis), 1898 Ланеотса.  B4
● Loodi Visusti küla saunakülast, nimi (laas : laane + ots) tuli kasutusele XIX saj lõpul. Paiknes kuusemetsa keskel. 1977–1997 oli jagatud Koeru aleviku ja Kapu küla vahel. Praegune küla paikneb peamiselt Väinjärve, osalt Aruküla ja Kapu mõisa maadel ning hõlmab ka Künsa talusid (1774 Kinsa Andress). – FP
EAA.3.1.506:283, L 311; ERA.T-6.3.719; KN

Leerimetsa [leeri‿metsa] ‹-`metsa› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1886 Leeri mets.  B2
● 1930. a-tel vallakirjades Leerimetsa (Suuremõisa) asundus, kadus nimekirjast pärast 1940. a-id, taastati külana 1997. Küla on nime saanud metsa järgi. Vrd leer : leeri, pigileer ’väga kõva savipõhi (meres)’, leer : leeri ’lõõmav tuli’, ’laager’ (sõjaleer, mustlasleer). – MK
ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 123

Lehtmetsa1 [`leht‿metsa] ‹-`metsa› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Kehra mõis), 1945, 1970, 1978 Lehtmetsa.  C4
● ENE varasemas väljaandes (1972) on ilmselt ekslikult öeldud, et Lehtmetsa küla tekkis Kehra küla ja mõisa ääremaale XIX ja XX saj vahetusel, kuid kohanimekartoteegi järgi on see pärast maareformi Kehra mõisa talude karjamaadele rajatud asundustaludega küla. Tõenäoliselt on küla saanud oma nime sellest, et küla ümbruses on palju lehtmetsa. Vallakirjades oli Uuearu nime all kuni u 1939, kui pakuti välja praegune nimi, sest vallareformiga tuli üle teine Uuearu küla Alavere vallast. – MJ
ENE: IV, 395; ERA.14.2.713 (Anija vallavolikogu 24. III 1939 koosoleku protokoll); KN; KN: Vilbaste; KNAB

Lepaküla [lepa‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Lepa Pär – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Uulu-Surju mõis).  C3
● Külanimena tuli käibele 1939. a paiku, külas on ka Lepa talu, vrd lepp : lepa ’teatud lehtpuu’. Küla varasem nimi oli Leina (1922), vahel täpsustusega Uulu-Leina (1930. a-tel) vastukaaluks Tahkuranna-Leinale (↑Leina¹). Küla kaguotsas olid 1930. a-tel Kilgimetsa talud. – MK
EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek 27. III 1939 asunduste ja külade nimede muutmiseks); KN; KNAB

Limu ‹-sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Rae mõis), 1241 Limbus (küla), 1499 Lumbe, 1725, 1871 Limmo.  A4
● Al 1415 Jaani seegi omanduses, lühikest aega XVI saj on olnud ka mõisakoht. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnast limu ~ lima ning varasem nimelõpp -bus on nime latiniseering. Küla kõrval on Limu järv, mis võib nime motiivi selgitada. Siiski näib, et -b- kuulub ka teistesse varasematesse nimekujudesse (vrd veel 1555 Lumbden, 1697 Limbo) ja nime varasemaks kujuks võiks pidada *Limb- või *Lümb-. Soome keeles on lymy ’redu, pelgupaik’, mis võiks samuti üks seletus olla. Rahvasuus on küla nimetatud ka Kitsekülaks. ¤ Limu küla oli vanaste nii vaene küla, et ei jõutud lehmi pidada, mutkui kitsed olid. Siis Rautsepa peremees (praegu Raudoja) oli Tuombealt omale ühe kitse tuond. Ja juos seal linnas parem oli, et Rautsepa kits võttis teised kitsed kokku ja läksid Tuombeale kõik. Siis tuli sest nisuke nalja jutt, et Limu kitsed läksid Tuombälle kaebama, et ei old nii ea olla, kui linnas oli. Sest on jäändki Kitse küla ja sie jutt, et Limu kitsed käisid Tuombäl kaebamas. (1938) – PP
EO: 130–131; Joh LCD: 484; KM: AES, MT 240, 12 – 1938; KN; LCD: 47r; Rev 1725/26 Ha: 336; Schmidt 1871

Lituvere ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Liiduvere SJn – paik (küla) Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1586 Letwer Jan bobol (vabadik Vastemõisas), 1599 Letower (küla), 1797 Littower.  B1
● Küla on 1977 liidetud Kilduga. L. Kettunen on nimevasteks toonud litu ’leedulane’ (sks Litauer). 1939. a paiku sooviti nime muuta heakõlalisemaks ning käibele tuli Liiduvere nimi, mis oli ametlik kuni küla liitmiseni 1977. Vrd Litu. – MK
EAN; EO: 307; ERA.14.2.719 (Vastemõisa vallavalitsuse 3. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); Mellin; PA IV: 194; P XVI: 221

Loomse [`loomse] ‹-sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis).  B4
● Loomse nimi tuli kasutusele 1939. a paiku. 1977–1997 oli Kangru küla osa. Asula varasemad nimed olid Halinga asundus (1923 asundus ja postijaam) ja Mõisaküla (1930), sest seal asus Halinga mõis (praegu Tõrdu piires). Küla nimi pärineb talunimest, mille kohta on andmeid 1930. a-test. Nime päritolu pole selge, vrd loomis, loomus ’kütis’ (loomismaa ’uudismaa’). – MK
EAN; EMS: V (23), 418, 420; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; ÜAN

Lutsu3 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Koikküla mõis), 1627 Ludse Mick, 1638 Luzemick, 1688 Lutzu, Lutzi, 1805 Luzzo Johan, 1839 Lutzo (küla), u 1900 Луцу (talu), 1949 свх. Тахе (sovhoos Tahe).  B3
● Kahe Lutsu talu nimest tuli külanimi XX saj keskel, kui siin paiknes juba 1940. a-tel asutatud sovhoosi Tahe kontor. Koikküla Lutsu nime päritolu kohta kehtivad samad võimalused mis teistegi Lutsu külade ja talude kohta: kalanimetus luts, eesnimi Lutz ‹ Ludwig jt. Tänapäeval on Lutsu küla alla liidetud ka ↑Kõpsi kant (Krl). Vrd Lutsu1, Lutsu2. – ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.572:1, L 1p; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 97; Rev 1638 I: 208; Vene TK 42

Luunja [`luunja] ‹`Luunja ~ -sse› TMr – alevik Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Lunia, Probsthof, 1503 Lunia, 1627 Lunnikuella, 1638, 1643 Lungenmoise (mõis), 1638 Luna (küla), 1644 Luna Moysa, 1677 Lundia.  A2
● Mõis paiknes esialgu hilisema Vanamõisa kõrvalmõisa kohal (↑Põvvatu), Poola ajal toodi praegusesse asukohta. Eesti Vabariigi alguses moodustati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, mis 1977 muudeti alevikuks. Kohanime päritolu pole selge. L. Kettunen oletas, et see võiks lähtuda kas tegijanimest lunaja ’väljarentija’ (vrd luna ja lunama) või luumja ’lummaja’. Tegijanime eeldades sobiks kohanime vasteks ka isiku lisanimena mõeldav lunija. ja-lõpuga kohanimed võivad olla muudki päritolu, sh lähtuda sõnast -oja, näiteks *Lungoja ’lingoja’, vrd Kuusalu lungus, Lutsi lungih ’lingus’. Viimase nime võis anda Emajõe kõrvalharu Luunja juures. Sks varasem nimi Probsthof ’praostimõis’ pärineb XVII saj I veerandist, mil Luunja oli Tartu praosti lauamõis. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat hilisema Luunja kohal sakslased tunginud eestlastele kallale ja tapnud nad viimseni. „Kui sõda lõppes ja inimesed hakkasid põldu harima, tuli sealt palju luid nähtavale ja inimeste luukeresid. Sealt saigi see mõisa nime Luunja mõis.“ (1961) – EE
Bfl: II, 522, 844; BHO: 326; EM: 97, 164; ENE-EE: XII, 306; EO: 46, 329; KM: RKM II 153, 503/5 – 1961; PA I: 58; Rev 1624/27 DL: 42; Rev 1638 II: 246, 247; Tartumaa 1925: 440; VMS: I, 471; ÜAN

Lõmala ‹Lõmala ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Lömala ~ `Lömmala Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas, mõis, sks Lemmalsnäse, 1522, 1592 Lemmall.  B1
● Mõis on rajatud XVII saj keskel, selle kõrval kirdes säilis samanimeline küla. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti 1930. a-te lõpuks külaga. Nimi tundub algseltki la-liiteline ja eeldaks algusosana isikunime, kuid niisugune eesnimi on tundmatu. Häälikuliselt on nimega sarnased sõnad löma ’puruks (litsutud)’, lömm ’jääräim’, lõmm ’suur tuli’, lõmm ’kamakas’ ja lõmm ’halg, millest peergu kisti’. – MK
EM: 120; SK I: 195

Lõpemetsa [lõpe‿metsa] ‹-`metsa› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), 1798 Metskülla, 1871 Loeppe.  C4
● Nime võiks ehk seletada sõnaga lõpp (omastav lõpu, ka lõpe). Rahva seletuse kohaselt tehti metsast maad juurde, järsku mets lõppes ja vastu tuli soo – sinna tehtigi küla. 1977 liideti Lõpemetsaga ↑Aravere ja ↑Suurküla. – PP
KN; Mellin; Schmidt 1871

Maruti ‹-le›, kirjakeeles varem ka Maroti Val – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Kaagjärve mõis), 1723 Puckritz oder Marote Jurri, 1805 Marroth Jahn, Marroth Jacob Jahn, 1839 Marrot (küla), 1909 Marrot (karjamõis).  A2
● Maruti lisanimi ilmus 1723. a revisjonis Leiloma külas. Talurühmast ja väikesest külast tehti XIX saj II poolel Kaagjärve mõisa karjamõis, XX saj jagati see taas taludeks. 1977 liideti Maruti Raavitsa külaga. Maruti lisanime kandja tuli arvatavasti Pugritsa taludest. Lisanime päritolu pole selge. Võimalik, et tegemist on lätikeelse taimenimetusega mārrutks ’mädarõigas’, mis on kohapeal tuntud ka laensõnana marrut. Kohane on võrdlus Maru talunimedega Lõuna-Eestis, nt Vaabinas (Urv) 1638 Marra Thomasz, ein Reusz. Vrd vene vanad mehe- ja isanimed Маруша, Маров, Марушович. Maruti, Reemiku ja Riissali talude, hiljem karjamõisate maid tunti varasematel sajanditel Leiloma küla nime all (1584 Lauluma, 1592 Laulema, 1627 Leylemah, 1723 Leiloma). 1627 mainitud kõrts Lellimah oli tõenäoliselt Tambre kõrts. Selle nime tähendus ja isegi täpne hääldus jääb selgusetuks. Vrd Maru. – ES
BAL: 668; EAA.567.2.677:3, L 2p; PA I: 131; PA II: 461; Rev 1624/27 DL: 155, 156; Rev 1638 I: 53; RGADA.274.1.174:889, L 883p; Rücker; Tupikov 2004: 244, 639

Mehka ‹-le› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), u 1900 Ст. Менценъ (raudteejaam), 1952 Мынистe (küla), 1973 Aleviku (küla).  A4
● Liideti 1977 Kuutsiga. Endise Mõniste raudteejaama ümber al 1903 kasvanud küla, mille nimed rahvasuus on ka Jaama, Tiitsa jaam või Mõniste jaam. 1970 oli nimekirjas Mõniste külana. Külas asus Antsla tarbijate kooperatiivi kauplus Mehka. Arvatavasti selle sildi järgi on nimi viimase 30–40 aastaga laienenud kogu asulale. Nimi on saadud Mõniste kandi meeste hüüdnimest mehka. Mehka on üks variant nimest Mihkel (Michael). Kirjaliku eesnimena tuli see tasapisi käibele XVIII saj lõpul, nt 1797 Kalli Mehka, ja saavutas suurima sageduse XIX saj keskpaigaks. Vrd Mehkamaa. – MF
EAA.1295.1.214:127, L 126p; KNAB; NL TK 25; Pae, Remmel 2006; Rajandi 1966: 131; Vene TK 42

Mustassaare [mustas‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Mustas‿saarõ ‹-`saardõ› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis).  B1
● Valga–Petseri raudteele, mis valmis 1889, rajati Sõmerpalu jaam mõisale lähimasse sobivasse kohta. Peaaaegu XX saj lõpuni nimetatigi kohta Sõmerpalu jaamaks, ametlikus nimekirjas Sõmerpalu jaama asundiks. 1977 liideti see Sõmerpalu külaga, kuid 1997 taastati. Käibele tuli nimi, mida kohalik rahvas mäletas kui mõisa metsnikukoha nime enne raudtee rajamist. – ES
Eesti TK 50; Vene TK 42

Mõrtsuka ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Mõrtsigu ~ Mõrdsuka Ote – paik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1627 Martzug Juergen, 1638 Mertschock Jürgen (talupoeg), 1686 Merzica Tinn (talupoeg), 1749–1762 Mörzika Dorf, Mortsuga külla, Mörtsuga külla, Mörtsugaküll.  A1
● Küla on liidetud Päidlaga 1977. Külas on Mõrtsuka järv, mis on nime saanud taludelt, nagu külagi. 1638. a revisjonis kirjutatakse, et talupoeg Mertschock Jürgen on Tartumaale kolinud Pärnumaalt. 1686. a kaardi legendis on Päidla mõisa all kirjas juba viis Merzica lisanimega talupoega, kes on tõenäoliselt Jürgeni järeltulijad. H. Ligi on välja uurinud, et lisanimi Martzug (Merzuck) tuli Lõuna-Eestis tarvitusele 1620. a-tel ja enamik selle nime kandjaid oli mujalt sisse rännanud. Mujal on sama lisanime tarvitatud ka pool sajandit varem. E. Tarveli arvates tähistab lisanimi Mõrtsuk(as) sõjameest, kelleks oli kohalik talumees. Ka see tähendus tuleb keelde XVII saj algul. Teisalt võib nime aluseks olla mehenimi Mertsi(k) või Mertsin (‹ Smerts). Näiteks Aiaste külas on 1756 olnud talupoeg Krisa Merzina Jurri. Ka Soomes on tuntud mehenime Mertti või Mertsi. Kui see eesnimi või sõjamehe tähendus võõraks muutusid, mugandati külanimi rahvaetümoloogiliselt arusaadavamale ja ilmekamale kujule Mõrtsuka. Nimi on saanud paljude rahvajuttude allikaks. ¤ Keegi vanamees, ammu juba surnud, seletanud nime kohta järgmist: vanasti, pääle sõdade käinud rüüstajate salk taludes röövimas ja tapmas. Rahvas põgenenud metsa peitu. Väärsi talu rahvas olnud aga kodus. Rüüstajad tulnud sinna, leidnud toas naised sööki keetmast, kuid need olnud mehed naiste riideis. Nad piiranud röövijad sisse ning ajanud järve kõigi hobustega, kus kõik uppunud. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:27, 266, 267, 290, L 28p, 266p, 267, 267p, 290p; KN; Ligi 1980: 279–281; Rev 1638 I: 33; Tarvel, Tiik 1980: 534–538; Vilkuna 2003: 130

Möldre2 [`möldre] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Möldri Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Möller Pep, 1688 Moeller, 1782 Möldri Tannil, 1820 Rebbase-Möldre (küla).  B3
● 1688. a revisjoni järgi oli peremehi lisanimega Moeller juba neli. 1820. a nimekuju seostatus Rebäse külaga näitab, et taheti vahet teha samanimelise külaga Piusa jõe ääres. Kuna selles Möldre külas pole sobivat vooluvett ja tuulikutest XVII saj Vastseliinas pole teateid, siis on tõenäoline, et külanimi on saadud peremehe lisanimest, kes tuli kas Piusa-äärsest Möldri külast või mõnest teisest veskikohast. Vrd Möldri3. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:9, L 9; EAA.1271.1.223:218, L 407; Roslavlev 1976: lisa 1

Mürgi ‹`Mürki ~ -le› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula ja Tõlliste vallas (Kaagjärve mõis), 1798 Mürgi (veski), 1805 Mürcky Albrecht, 1839 Mürki (küla).  B2
● Mürgi kandis paiknes XVI–XVII saj Sangaste mõisa *Kiveste küla (1584 Kiewest, 1586 Kiewiest, Weskiwi Teno, 1601 Kiwiest, Weski Tino, 1638 Kywast kyllo). Pole teada, kas mainitud veskikoht oli Mürgi veski, pigem võis see olla Varõssõ veski. XVIII saj ühendati see kant põhiosas Kaagjärve mõisaga, talusid nagu Kanasiiba (1585 Matus Kanasit) ja Ratniku loetleti siis koos Pugritsa kandis paiknenud *Lätikülaga. Pausti talud (1585 Paustu Mik) jäid Karula mõisa osaks. Mürgi nimi tuli kõigepealt käibele Karula mõisa keskosas Kauru kandis (1723 Mürcke Paltzer). XVIII saj lõpuks oli see lisanimena kandunud ka praegusse asukohta ning Mellini atlas näitab lähestikku Mürgi ja Varõssõ veskit. 1977 liideti Mürgi küla tuumik ja põhjaosa Vilaski külaga, lõunaosa Pikkjärve külaga. Mürgi lisanime algne päritolu pole teada. Võimalik, et see seostub sõna mürk vana lõunaeestilise tähendusega ’teras’, veel paremat võrdlust pakub sõnade mürk ja mürkläne tähendus ’sõnakehv inimene’. Mürgi talude lähedusse loodes tekkis XIX saj lõpus popsiküla, mida tuntakse Kelmikülä nime all. Mürgi veski järgi on nimetatud ka Mürgi oja, kuid selle rahvapärase nimena tuntakse lihtsalt vana, oja tähendavat maastikusõna Ura (1839 Orra). Vrd Pikkjärve, Pugritsa. – ES
EAA.567.2.677:2, L 1p; Mellin; PA I: 130, 170; PA II: 324; Rev 1601: 40; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:892, 934, L 886p, 929p; Rücker; VES: 257

Naruski ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-he ~ -lõ› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Peri mõis), u 1735 Narrisse, Naraske, 1738 Narruske, 1744 Narruski, 1795 Naruske, 1805 Narruski.  A2
● Küla asub piirkonnas, mida XVIII saj nimetati Mäe-Periks (1757 Mæhperri, 1795 Meperri, 1839 Mäeperra). Naruski lisanime kandis 1730. a-tel kaks peremeest. XVIII saj tuli see lisanimi käibele ka Räpina khk-s. Kõige varasema näite põhjal saab nime võrrelda ka Tartumaal levinud talunimega Naritsa ~ Naritse. Нарица ja Нарушка on tänapäeval perekonnanimed Venemaal, Naruszka Poolas. Sõnast нарица on laenatud loomanimetus naarits. Kui Naruski nimi ei peaks olema slaavilaenuline, siis sõnavaraliselt sobiks võrdluseks näru ~ naru ja tuletis narusk närudes inimese kohta. Lisanimi võib olla ka tuletis naarusk sõnast naarma ’naerma’, seda võimaldab oletada mõne varasema kirjapaneku ühekordne r (a peaks sel juhul häälduma pikana). Naruski idaosa tuntakse Viinakualaanõ (1930. a-tel Viinakojalaane küla) nime all. – ES
EAA.567.3.184; EAA.1865.2.62/8:4, L 7; EAA.567.2.718:3, L 1p; EAA.3147.1.172:214, L 191p; EES: naarits; EO: 208; PTK I: 155; Rücker

Nurme3 ‹-le› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Tuudi mõis).  A3
● Oli 1977–2014 Tuudi küla osa. Nurme on Tuudi mõisakeskust hõlmanud asundusküla, mille nimi tuli käibele 1939. a paiku, varem oli Tuudi asundus. Nurme küla piiresse kuulub endine Tuudi-Jõeääre küla (1922), liidetud 1977. Vrd Nurme1. – MK
ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB

Ojaküla2 [oja‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Oja Ann – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Purdi mõis).  C3
● 1977–1997 oli Anna osa. Ojaküla nimi tuli kasutusele 1920. a-tel, kui Vanamõisa kruntideks jagati. Motiiviks võis olla ajalooline *Ojataguse nimi. Varasem nimi oli Vanamõisa (1686 Wannamoisakulla eller Altenhofs byy, 1726 küla Altenhoff Purdi mõisa all, 1796 küla Wannamois). Vanamõisa on olnud ka Purdi mõisa karjamõis, mida on samastatud Renneri kroonikas mainitud *Ojataguse mõisaga (Oientacken). Selle mõisa hävitasid venelased 1560, kuid see ehitati hiljem taas üles. XVII saj oli selle mõisa asemel juba küla Oientack, mida on arvatud Vanamõisa varasemaks nimeks. – MK
BHO: 649; EAA.1.2.942:860, L 844; KN; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 130

Paate [`paate] ‹`Paate ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Kukruse mõis).  B2
● Küla on P. Johanseni järgi saanud nime muinaskülalt (1241 Pategas, 1799 Paatz oder Paate, 1871 Pate). XX saj algul oli küla laienenud lõunasse ja oli tuntud rohkem Kukruse nime all (ent veel 1930. a-te katastrikaardil on kogu Kukruse küla nimi Pate). Algse Paate kohale jäi mõisatööliste asula, mida rahvapäraselt nimetati Hiirelinnaks (mh 1945. a nimestikus). Kui 1950 moodustati Kukruse alev, hilisem Kohtla-Järve linnaosa, tuli see kiiluna ajaloolise Kukruse küla keskele, jagades selle kahte ossa. 1977 liideti põhjapoolne osa Järve külaga, 1997 sai see ametlikult Paate külaks. Nime lähtekohaks on paas ’paekivi’. Vrd Kukruse2. – MK
EVK; Joh LCD: 282, 540; KN; KNAB; Schmidt 1871

Palamulla [pala‿mulla] ‹-`mulda ~ -sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Alu-Rapla mõis), 1241 Palamala (küla), 1412 Palmul, 1725 Pallamull.  C3
● Nimi võib koosneda osistest *pala ’põle-’ (vrd läänemurde pala ’palav, kuum’) ja mulla, st tegu võib olla alemaal tekkinud külaga. L. Kettunen ei usu, et järelosa on olnud mulla, pigem võib nimi koosneda osistest *palo (’nõmm’ või ’tuli’) ja *maa või *mägi. Taani hindamisraamatu nimekuju lõpp -la on sel juhul kas la-liide või alalütleva käände vorm. Selline seletus näib siiski pingutatuna, eestikeelse nime hääldus võis säilida läbi sajandite moonutusteta. – PP
Bfl: I, 111; EO: 80, 125; Joh LCD: 533; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 268

Palutaja ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Piigaste mõis, Suudla mõis), u 1900 Pallutaja (talu), 1937 Palutaja (paik), 1949 Палутая.  B1
● Tänapäevast Palutaja kanti tunti varasematel sajanditel Piigaste külana, Piigaste mõis asus külast kirdes. Kui 1801 eraldati Suudla mõis, jagunes küla Suudla ja Piigaste vahel. Küla keskuses Tori talu kõrval paiknes veel XX saj Vana-Piigaste kool. Palutaja talu nime kohta pole teada, millal see tuli suulises pruugis kasutusele. Kirjalikult esineb talu nimi alles XX saj alguse kaardil. Samas näitab nii Rückeri kaart 1839 kui ka isegi 1684. a ülevaatekaart selles kohas talu olemasolu. Rahvakeeles tuntakse kahte, Mäe- ja Ala-Palutaja talu. Küla keskuse nimeks kujunes Palutaja XX saj. Ajutiselt oli sama koht tuntud hoopis kolhoosinime Tulevik all. Arvatavalt mitte väga vana talunimena tähendab Palutaja põletajat, see võis olla talupoja lisa- või hüüdnimi. Palutajast kagus on omaette küla ilmeline Orava, põhjapiiril Vesikülä. – ES
BHO: 453;  EAA.3724.5.2833, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker

Parksepa [`park‿sepa] ‹-`seppa ~ -le›, kohalikus pruugis `Park‿sepä ‹le› Plv – alevik Võru maakonnas Võru vallas (Väimela mõis), u 1900 Парксепа-Лапи, 1909 Lappi-Parksepp.  A3
● Alevik (a-ni 1977 asund) on nime saanud talult, kuhu 1944 paigutati Võru masina-traktorijaam (MTJ, 1961. a-st EPT Võru rajoonikoondis). MTJ-i algaastatel kutsuti kohta endise peremehe järgi ka Härmatiks. Parksepa talu nimi kinnistus ametlikult talude kruntimisega. Dokumentides nimetati seda Lapi küla talu XIX saj keskpaigani Tsuhna-Lapiks (nt 1826 Zuchna Lappi). Parksepa nime aitab seletada seik, et 1790. a-tel tuli Raistest Hindo Hindriku talust siia uueks peremeheks Peter, keda 1817. a personaalraamat nimetas Raudseppa Hindriki Petri. Nähtavasti kasutati tänini tuntud Hindo talunime kõrval ka Raudsepä nime ning talus pidas keegi (isa, vanaisa?) sepaametit. Ametinimetustest saadud lisanimed ei jõudnud hingeloendi kirjadesse, kuid on üsna tõenäoline, et seesama Peeter pidas uues elukohas parkali ametit ja ja kandis kõnekeeles Parksepä lisanime. – ES
BAL: 682; EAA.1865.2.64/23:22, L 20p; EAA.1865.2.62/13:11, L 11; EAA.1865.2.63/8:9, L 8p; EAA.1865.2.64/5:19, L 19p; EAA.3147.1.178:151, L 265; Vahtra 2009: 28–29; Vene TK 42

Pikajärve [pika‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikä‿järve, rahvakeeles ka Kitsõ‿`mõisa, rahvakeeles varem Jaani‿`mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Langensee, Groß-Johannishof (kuni 1869), 1782 Johannishof, Jani mois, Kitsi mois, 1783 Johannshoff, Jani Möisa, 1909 Pitkajärwe m., u 1900 Мз. Пикъярвъ.  A1
● Mõisa ja seda ümbritseva küla praegune nimi tekkis 1869, kui mõis sai saksakeelseks nimeks Langensee. Samatähenduslik Pikajärve tuli kirjalikku käibesse XX saj alguses. Samas piirkonnas asus XVI–XVII saj *Lootvina küla (1582 Lotwin). Osa sellest ajaloolisest külast kuulub tänapäeval Kooli ja Puugi küla ning Otepää valla Vana-Otepää küla alla. Karjamõis rajati XVIII saj I poolel Kitse talu asemele (1722 Kitze Jürri), 1749 eraldati see Valgjärvest omaette mõisaks. Nimeks sai alguses saksa keeles Johannishof (eesti muganduses Jaanimõisa) Valgjärve mõisniku tütrepoja Leonhard Johann von Schreiterfeldi järgi. Pikajärve nimi anti mõisale järvenime järgi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pikkjärv, tänapäeval külanime järgi ümberkujunenult Pikajärv, on vaid üks selle järve nimesid. Järv on ka tegelikult selle kandi järvedest kõige piklikuma kujuga, erinevalt näiteks Alapikä järvest, mis on nime saanud Ala-Pikä talu järgi. Pikajärve nimed varem on olnud *Lootvina küla järgi (1627 Lothi) ja Tõoste talu järgi järve läänekaldal (1638 Tewojerwe, 1861 Teo Jerw). 1685. a kaardile on märgitud nimi Endjerw. Kitse nimi kandus Pikajärve mõisalt üle sellest lõuna pool paiknenud kõrtsile (1861 Kitza). Peamiselt Kitse (Kitsõ) kõrtsi järgi tuntakse ka Karstest Pikajärvele viivat teed (Kitsõ tii). Kadunud külanime *Lootvina (võrupäraselt *Luutvina) päritolu pole selge, kuid sarnasus Valgevene mitmete külanimedega Lotva, Lotvinõ, samuti valgevene-juudi perekonnanimega Lotvin, sunnib kõige tõenäolisemaks pidama siirdnime Valgevene aladelt. Vrd Lootvina. – ES
BAL: 663; EAA.1267.1.286:147, L 281;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Hupel 1774–1782: III, 276; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:454, L 447p; Stryk 1877: 218–219; Vene TK 42

Pikaliiva [pika‿liiva] ‹-le› Kei – Tallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis).  A2
● Küla kujunes XX saj alguses; nimi on pandud pika liivaseljandiku järgi. Lõunaosa liideti Tallinnaga 1960, põhjaosa 1975. 1960. a-te planeeringus kavandati Pikaliivale rajada Suur-Õismäe elurajoon, kavadest loobuti 1980. a-tel, mil tuli taas käibele Pikaliiva nimi. – PP
Tallinn 2004: II, 66–67

Pikavere1 ‹-`verre ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Pickfer, 1241 Pikæuækæ (*Pikeuere), 1446 Pitkever (mõis), Pickfer, 1798 Pitkfer, Pikkawerre (mõis).  C1
● Põline asulakoht. A-st 1446 on andmeid vaid mõisa kohta, küla pole mainitud ka edaspidistes dokumentides. 1920. a-test asundus, mis 1920. a-te lõpul jagati kaheks: Suurevälja küla põhjas ja Mallavere küla lõunas. Kuigi Pikavere nime kasutati aeg-ajalt mõisasüdame kohta, tuli ta ametlikku nimistusse tagasi alles 1977, kui üheks külaks liideti ↑Perila asundus (HJn), Silmsi (HJn, Silmsi-Perila, 1241 Silmel) ja ↑Suurevälja küla. Kohanimelõpule -vere eelnev nimeosa võib pärineda sõnast pikk : pika, murdes ka pitk : pitka. L. Kettunen peab üpris kindlaks nime lähtumist isiku- või perekonnanimest Pitka ja *Pitkanveerin : -veeren. Vrd Pikavere2. – TL
BHO: 451; EO: 279; ERA.14.2.713 (Peningi vallavalitsuse kiri 4. I 1939 nr 562); Joh LCD: 549, 605; Mellin

Pindi1 ‹`Pinti ~ -sse ~ -le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Veriora mõis), 1738 Pendi Märt, 1805 Pindi.  C2
● Pääsna külas, mille põhjapoolsele ääremaale Pindi küla tekkis, tuli see talupoja lisanimi kasutusele XVIII saj algupoolel. 1805. a oli neli Pindi lisanimega peremeest ja nende asustus kindlasti levinud ka praeguse Pindi küla aladele (juba 1686. a kaardil on selles kohas nimeta hajatalu). Pindi lisanimi oli Räpinas tuntud veel enne Pääsnal käibele tulemist, nt 1601 Penti Jawp ja Penti Andress Kuuksi külas. Lisanimi tuleb eesnimest Pent, mis on Benedictuse mugandus. 1588. a on kirja pandud ka esimese silbi i-ga Benedictuse variant Pintens. Vrd ka perekonnanimi Pindis. Räpinas on suguvõsade kõnekeelse lisanimena tänapäevani kasutusel Pin´d´o. 1977 liideti Pindi külaga ↑Ruunamõisa (Ruuna asundus). – ES
EAA.567.3.191:13, L 13; EAA.567.2.758:2, L 1p;  EAA.308.2.104, L 1; PA I: 244; Rajandi 1966: 36; Rev 1601: 16

Plaani ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Plane Andre, Plane Jacob, 1688 Plane, Plame, 1758 Plani, Plane, 1765 Dorf Plani, 1871 Плани (karjamõis).  A3
● Talunimi tuli käibele hajatalude külas, mis kandis varem *Kõola nime (1561 Кевло, 1588 Kiewla, 1627 Kaula Kuella, 1630 Keula, 1638 Keüly külla jne). 1684 oli Plaanil juba neli poolemeest, lisaks Andrele ja Jakobile ka Kosma ja Mitra. Plaani küla oli olemas veel vähemalt 1805. a, kui kõrval eksisteeris juba Tsirgu karjamõis (1798 Sirgo). XIX saj I poolel muudeti Plaani ja Naha küla maad Plaani karjamõisaks, 1873. a ehitati Plaani mõisa maadele õigeusu kirik. 1920. a-tel tekkis karjamõisa maadele asundusküla. Plaani nime päritolu pole selge. Talupoja lisanimena pole see mujal Võrumaal levinud. Võib pidadagi tõenäoliseks, et Plaani nimi on saadud koha sõnalisel iseloomustamisel. Siin sobivad võrdluseks eelkõige tihendunud pinnast iseloomustavad sõnad plank ja plantska, mida peetakse lätipärasteks. Häälikuliselt sobib võrdluseks veel paremini saksa Plan ’tasandik, väli, plats’, vrd talunimi Tasatse (Urv) ja sõna tasane künkliku piirkonna põllunimede liigisõnana. Vrd Kõomäe, Nogu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:4, L 75p; EAA.567.3.252:5, L 3p; EAA.1268.1.401:59, L 55p;  EAA.308.6.257, L 1; Faster 2005: 88;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 12; Võrumaa 1926: 263

Prangli1 [`prangli] ‹`Prangli ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-de, -n› Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Alt-Wrangelshof, Neu-Wrangelshof, 1550 Wrangel, 1582 Frangiel, 1782 Perris Prangli mois (Vana-Prangli), Kunninga Prangli mois (Vastse-Prangli), 1909 Wana Prangli m., Wastse Prangli m.  A4
● Mõisa kohta on andmeid al 1550. Sellest eraldati 1725 Vastse-Prangli mõis. Saksa keeles eristasid kaht mõisat omavahel täiendosad Alt ’vana’ ja Neu ’uus’, eesti keeles olid aga nimed esialgu *Päris-Prangli ja *Kuninga-Prangli. Viimane nimi tuli sellest, et Vastse-Prangli läks kroonumõisana riigi valdusse. 1920. a-te alguses rajati mainitud mõisate maadel vastavalt Vana-Prangli ja Vastse-Prangli asundus (↑Krüüdneri). Vana-Prangli nime kasutati veel 1940. a-tel, 1970 on nimekirjas Prangli küla. Kohanimi lähtub M. J. Eiseni väitel XVI–XVII saj mõisaomanike Wrangelli suguvõsa nimest (Wrangellite nime kohta ↑Varangu¹). 1794 eraldati Vana-Pranglist ↑Veski ja 1800 ↑Tapu mõis. 1977 liideti Prangliga Aiaküla, Aksi, Hädaküla, Jaaska ehk Jaska, Nuusa (1839 Nusa), Russaku (1839 Russako), Saviküla, ↑Taraski, Tornimäe, Võresoo ehk Väljamäe ja ↑Ääru. Neist Aksi (sks Axelshof) oli varem karjamõis. Omaette piirkonnad on Klimbiküla Prangli mõisast läänes ja Nuusapalu ehk Santepalu Nuusast kagus. Prangli lõunapiiril oli Pataste karjamõis (sks Freiburg). – EE
BHO: 689; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 132, 202; ENE-EE: VII, 441; KN; KNAB; Ligi 1961: 354; PA I: 81; Rücker; Stryk 1877: 29; Uustalu 1968: 743; ÜAN

Punapargi [puna‿pargi] ‹-`parki ~ -sse› Saa – paik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis).  A1
● Punapargi küla on tekkinud Voltveti mõisa popside külana, igale mehele oli mõõdetud 2 ha metsa, mis tuli ise raadata. Punapargi saeveski asutati 1906. Külana esineb 1930. a-te kaartidel, 1977 liidetud Tihemetsa aleviku ja Leipste külaga. E. Varep on oletanud, et nime algusosa pärineb u kilomeeter lõunas asunud vanalt Punapea talult (Pati mõisa all 1816 Punape). Punapargis on ka läheduses park ning von Strykide matusepaik. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on küla nime saanud Napoleon Bonaparte’i järgi, kes olevat kaotanud sinna oma saapa. – MK
EAA.1865.3.247/7:23, L 137p; EVK; Paluoja 2008: 10; Pärnumaa 1930: 500

Puutli [`puutli] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1627 Puhtly Martt, 1630 Pulti Mertt, 1684 Putle, 1688 Puttele Hinto, Puttele Wassil, 1820 Putli (küla).  B2
● Külanimi tuleb talupoja lisanimest, mis on tundmatut päritolu. Nimi pole muutunud, 1630. a kirjapildis on ilmselt tähed vahetusse läinud. Vrd vanavene küllalt tavaline isikunimi Путило(в), samuti koeratõugu märkiv sõna puudel : puudli, mille aluseks on saksa Pudel (algtähendus ’veelomp, lodu’, alamsaksa pūdle, puddle). Usutav lisanime alus oleks pudelit tähendav sõna putel´ (alamsaksa buttel, puttel), tuleks seletada vaid pika u kujunemist nimes. Puutli külla tuli XIX saj mitu perekonda Venemaalt, kes ehitasid siia väikese õigeusu puukiriku, mis on tänaseni säilinud. Puutli külaga on 1977 liidetud Pikändü (Pikaniidu) küla, samuti vanadest hajataludest tekkinud külad Kamara (1684 Cammar) ja Nuh´a ehk Nuhja (ka Nohja, 1684 Noe). – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.225:275, L 1449; EES: pudel; Kluge 2002: Pudel; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: lisa 2, 5; Tupikov 1903: Путило

Põllussaare [põllus‿saare] ‹-`saarde› Vän – paik (küla) Rapla maakonnas Kehtna vallas (Eidapere mõis).  B2
● Liideti 1977 Eidapere alevikuga. Külanimena (Põllusaare) tuli käibele 1939. a paiku. Varasem nimi vallakirjades oli Eidapere II. – MK
ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Uuet 2002: 100

Ranniku ‹-le› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Kastna mõis).  B2
● Ranniku nimi tuli käibele 1939. a paiku. Varasem nimi oli Kastnametsa (1922 Kastnametsakülje), küla on lähtunud ilmselt Kastnast. Rannikuga on 1977 liidetud Leetsaare, endine karjamõis (1684 Letzars kylla, 1797 Lötsar, 1839 Helmershof, taluna u 1900 Летсари). Ranniku kaguots on tuntud Meeluka nime all (1651 Mulok Bernt, 1688 Mollike Mickel, Mollecke Jan, Mollicke Thietz, 1731 kolm Melloko hajatalu). Rannikuga liideti 1977 osa ↑Sööni külast. – MK
EAA.308.2.218:16, L 14p; EAA.1000.2.573:15, L 14p; EAA.1000.2.646:3, L 1p; Eesti VP; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; RGADA.274.1.193:569, L 563p; Rücker; Uuet 2002

Reiu ‹`Reiu ~ -sse› Pär – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas, mõis, sks Reidenhof, 1265 Reidesrö (tõenäoliselt tähistab see nimi Reiu jõge või jõesuud, vrd Reidesw, Stackelberg on välja lugenud Reidesu), 1680–1684 Redo (küla), 1734 Reidshes Dorff.  C2
● Arvatakse, et sellenimeline küla oli olemas juba XIII saj. 1265 antud privileegi põhjal sai Pärnu linn mereranna lossi vallist kuni Reidesrö ja Wachterspe’ni ning sealt mereranna kuni Emajõeni (Embecke), st nüüdse Pärnu jõeni. Ordumeister annetas Reiu mõisa (Reidthof) XIV saj Pärnu linnale. 1617 läänistati linnale veel mõis nimega Karinen (vrd 1726 talupojad Karrinem Mazo Iurri, Karinem Hans). Neist maist moodustus Reiu linnamõis (1782 Reidenhof), mõisasüda jääb tänapäeva Silla külasse. Küla ja mõis on nime saanud tõenäoliselt Reiu jõe järgi, mille murdepärane hääldus on nii Rõiu kui ka Reiu, ja nimevasteks võikski sobida Wiedemanni sõnaraamatus sõna roid all esinev rõid ’jäme liiv, kruus, tolm, põrm’. L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud isikunime Reidu (sm Reijo), kuid nentinud, et nime etümoloogia jääb hämaraks. Reiu tuli külanimena käibele 1939. a paiku, varem jaotati küla väiksemateks osadeks: Altküla ja Keskküla. Vrd Mereküla, Silla2, Viisireiu. – MK
BHO: 494; EAA.1000.2.818:2, L 1p; EAA.1000.2.819:3, L 2; EO: 57; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Kallasmaa 2003: 114–115; KNAB; LGU: I, 30; LUB: VI, 3112a; Pärnumaa 1930: 428; Stackelberg 1926: 169

Ristipalo [risti‿palo] ‹-`pallo ~ -sse ~ -le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1903 Ristipallo Knechte, u 1900 Ристипалло (talu).  A1
● Küla nimi on suhteliselt noor, esmalt kandsid seda nime Räpina Alamõisa Ristipalo moonamajad ja Ristipalo kalmistu. Asustus tekkis kahe lainena: mõisamaade jagamisel asundustaludeks (Alamõisa asundus, Ala küla) ja pärast Teist maailmasõda, kui Ristipallo rajati Räpina metsamajandi keskus. Ristipalo küla moodustati ametlikult 1977, enne seda oli Räpina-Ala asunduse osa. Ristipalo nimi pärineb Räpina ja Võõpsu vahele jäävalt metsalt, kuid nime tekkimise lugu pole teada. Võimalik, et nimi tuli kasutusele alles siis, kui XIX saj keskpaigas rajati nn Uus surnuaed (vana oli Kõlõstukalmõ Jaama, praeguses Köstrimäe külas). Metsas leiduvad muinasaegsed kääpad näitavad koha ammust pühaks pidamist ja koha tähistamine sõnaga rist võis tekkida juba enne kalmistu rajamist erinevate võimalike seoste alusel (kivirist, kabel, lahingukoht vm). 1977 on Ristipalo küla alla liidetud põline ↑Lokuta küla. – ES
 EAA.2469.1.761, L 3; Eesti TK 50; KNAB; Vene TK 42

Rummu1 ‹-le› HMd – alevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Vasalemma vallas (Vasalemma mõis).  A1
● 1782 kuulusid Kloostri mõisa alla Rummo Ado, Rummo Matz, hofs Schuster ja Rummo Hans. Rummu talu nimi sai aluseks XIX saj lõpul tekkinud asula nimele, mida algul nimetati mõisakuuluvuse järgi Vasalemma külaks (u 1866 Вазалемъ). 1930. a-tel tuli juba kasutusele Rummu nimi (esineb nimekirjas 1939). Külla ehitatud vanglat ümbritsenud asula nimetati pärast Teist maailmasõda Rummu asundiks. 1977 liideti Rummu asund ja küla ametlikult alevikuks. Vrd Rummu3. – MK
BHO: 518; EAA.1864.2.IV-2:625, 626, L 612, 612p; ERA.14.2.713 (Kloostri vallavalitsuse kiri 20. XII 1938); Uuet 2002: 89; Vene TK 126

Ruunamõisa [ruuna‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem Ruuna asundus Räp – paik Põlva maakonnas Räpina vallas, karjamõis (Veriora mõis), 1738 Sabolli Runa Mick, 1782 Runa Adame Peter, Runa Adam Johann, 1805 Runa Michell, u 1866 Руна (küla), 1871 Runa (küla), 1885 Hoflage Runa, Runakülla u. Silakülla.  C2
● Ruunamõisa, ametlikult Ruuna asundus, liideti Pindi külaga 1977. Koht Pääsna küla maade põhjaosas oli taludega asustatud juba XVII saj lõpupoolel. XVIII saj tuli Ruuna lisanimi kasutusele Pääsna külas. Võimalik, et seda nime kandev talupoeg elaski Ruunamõisas. Ruuna küla oli veel olemas XIX saj mõisakaartidel. Rahvapäraselt tunti siin kahte küla, Ruuna ehk Ruunamõisa ja Siila. 1880. a paiku mõisastati mõlema küla maad. Ruunamõisa oli lühikest aega Veriora karjamõis, kuid müüdi juba enne 1909. a maha 200-hektarilise suurtaluna. Ruuna lisanimi tuleb tõenäoliselt loomanimetusest. Nimevalikut võis mõjutada paiknemine vanema mõisakoha Ruusa piiril, seos Ruusa › Ruuna võis tunduda vähemtähtsa koha nime saamisel iseloomulikuna. Teine võimalus on eesnime Pruuna (‹ Bruno) lühenemine kujule *Ruuna, vrd sm samalähtesed Ruuno, Ruune. – ES
BAL: 687; EAA.567.3.191:13, L 13p; EAA.1865.2.70/3:22, L 21p; EAA.567.2.758:2, L 1p; EAA.1269.1.797:269, L 602;  EAA.2486.3.266, L 30; EAA.308.2.103; Vene TK 126; Vilkuna 2003: 47

Saaremetsa [saare‿metsa] ‹-`metsa›, kirjakeeles varem ka Saaremõisa ~ Saare asundus Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Saare mõis), 1922 Saaremõisa, 1923 Saare (asundus ja riigi metsaküla), 1945 Saaremetsa.  B3
● 1977–1997 oli Saareküla osa. Algselt asundusküla Saare mõisa maadel (sks Holmhof, 1453 Holm, 1562 Holmhoue) Saarekülast kirdes. Eraldi on mainitud 1923 riigi metsaküla Saare, rahvasuus Metsaküla. Saaremetsa nimi tuli käibele 1939. a paiku. Vrd Saareküla2. – MK
EAN; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; LUB: XI, 300; ÜAN

Saate [saate, ka `saate] ‹`Saate ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Saarte Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Penuja mõis), u 1900 Карлсбергъ (Саате) (Penuja karjamõis).  A2
● Külas on olnud Saate karjamõis (sks 1797 Karlshof, 1811 Carlshoff, 1909 Karlsberg). 1811 on karjamõisa läheduses mainitud talupoeg Sado Janus, kes oli surnud 1807. Ilmselt sellest lisanimest, mis võis olla ka talunimi, on küla nime saanud. 1939. a paiku tuli Saate nimi ametlikult kasutusele, enne seda oli ta vallakirjades Metsaküla, millele vastandus Väljaküla (praegu Saate lääneosa). Saate nime aluseks on ilmselt e-mitmuse vorm sõnast saat : saadu ’eraldiasetsev põld’, mis tuleb ette Saare- ja Mulgimaa kohanimedes. Vrd Metsaküla10. – MK
EAA.1865.3.171/6:13, L 13; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Mellin

Saatse [`saatse] ‹`Saatse ~ -sse›, kohalikus pruugis Satserinna ~ Saatsõrinna ~ Saatserinna ~ Saad´s´erin(n)a, kirjakeeles varem ka Satseri Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1627 Горки, 1710 Зачеренской волости (vald), 1780 Зачеренской вотчины, Зачеренной вотчины (pärusmõis), 1783 в Зачеренском погосте (pogost), 1903 Satseriina kerigo (kirik), 1904 Korki, Satserinna, Го́рки, Зачере́нье, 1923 Satserina, 1928 Satseri; vn За́черенье.  B1
● 1673 oli Saatses juba olemas esimene puust kirik. Pihkvamaa arveraamatutes on 1710 mainitud Saatse valda. Petseri kloostri kroonika teatel oli Saatse ala (погостъ) 1720 Petska kiriku alt juba eraldunud; 1783 nimetati Saatse pogostit. 1780 mainiti kirikut ning pärusmõisat; uus kivist Usukannataja Paraskeva Pjätnitsale pühendatud kirik (Зачеренская православная церковь святой Пятницы) valmis 1801. Eesti keeles kasutati varem Satserin(n)a nime, 1939 tuli vallanimena käibele Saatse nimekuju, külanimena ametlikult aga 1977. J. Simmu arvates lähtub külanimi sõnast черень ’tamm’; Зачеренье oleks ’tammikutagune’. Samal arvamusel on A. Šteingolde: eesliide за- + черень ’tammik’ (V. Dal) + järelliide -ье. L. Vaba toob Satserinna nime välja vanapäraste paikkondlike vene üldnimede hulgas, ühendades vene nimekuju Зачеренье sõnadega за ’taga’ + черень ’turbasoo’. Kiriku asukohaks olnud Korki küla ümbruskonda kutsuti algul Satserinnaks (Зачеренский погост), millest ehk tuligi hilisem külanimi. Saatse küla vanem nimi oli Korki (Горки) sõnast гора ’mägi’. Küla on mainitud Pihkvamaa arveraamatutes 1710 Velikaja-taguses zassaadis Satserinna vallas (деревня Горкина); seejärel Satserinna kirikuraamatus 1780 (Горки, Горокъ). Sõna гора on V. Dali sõnaraamatus ’kõrgendik, küngas, mäeke, mitte järsk ega kaljune, mügarik’. Vene perekonnanimed Gorkin (Горкин) ja Gorski (Горский) pärinevad arvatavalt Venemaal väga levinud külanimedest Gora, Gorõ, Gorki (Гора, Горы, Горки), Горка võib tuleneda ka isikunimest Георгий. Saatsega on 1977 liidetud ↑Tsütski küla. Vrd Korkuna, Saatse nulk. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.307; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 koosoleku protokoll); ERA.14.2.450 (Satserinna vallavolikogu 13. I 1939 koosoleku protokoll nr 4); Hurt 1903: 12; Hurt 1904: XX; Kiristaja 2005: 19, 30; Pskov 1710–1711; Pskov 1792; PTK I: 215; Satserinna 1922; SeK: 135; Setumaa 1928: 309; Simm 1970a: 175, 176; Simm 1970b: 141; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 922; Vasilev 1882: 69, 114; Vene atlas 1792; VES; VMS

Sikakurmu [sika‿kurmu] ‹-le ~ -`kurmu› Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1925 Sikakurmu.  A3
● Varasema nimega *Pessiva või *Pesiva. Kohalikud seda nime ei tunne ja väidavad, et küla on alati kutsutud Sikakurmuks. 1627 on koht olnud tühi, hiljem on sealt märgitud hajatalud. Küla kuulus algul Rasina mõisale, kes müüs selle 1880 koos Uulika karjamõisa, Uulika ja Issaku külaga Meeksi mõisale. L. ja I. Rootsmäe arvates tuli Sikakurmu nimi käibele XIX saj II poolel Sika talu või Sikapalu alusel, veel Rückeri kaardil 1839 on Pesiwa. J. Simm etümologiseerib Sikakurmu nime sõnadest sikk : sika ’sokk’ + kurm : kurmu ’eraldatud maakoht, sopp, nurk’. Kuna Sika-nimeline talupoeg on *Pessival elanud juba XVIII saj lõpul, on nime algusosa ilmselt isikunimi. Küllap on Sikakurmu tähistanud üht *Pessiva osa. Rootsmäede esitatud pärimus, et nimi on saadud metskitsedelt (sikad), keda Sikapalus palju olnud, on vist rahvaetümoloogia. Küla varasema nime *Pessiva ehk *Pesiva (1627 Pessweh, 1758 Dorff Pessiwa oder Streugesinder, 1790 Pessiwalt Sikka Johan, 1814 Die Streugesinder Pessÿwa, 1839 Pesiwa) jaotab Simm osadeks Pessi + va ning oletab, et nime algusosa häälikuliseks vasteks võiks olla päss : pässi ’oinas’, seega võiksid Sikakurmu ja Pessiva tähenduslikult ühte kuuluda. Järelosa -va jätab ta lahtiseks. Seletus pole siiski usutav, pealegi pole kindel, kas nimi on tegelikult Pessiva või Pesiva (vrd 1839). Sikakurmu küla idaosa on Issaku (Essäku, ↑Essaksoo) (1811 Issako, 1816 ja 1826 Essako, 1925 Issaku), mille nimi pärineb isikunimest. Sikakurmu piires on ka endine ↑Uulika karjamõis. Osa Sikakurmu (Issaku) küla taludest on Nõukogude ajal liidetud Rihtemõtsa külaga, nüüd Aravu osaga. Koha nimi on Luksõnburk [luksõn`bur´k´]. – MJ
Rootsmäe 2016: 602, 655, 658, 661–662, 671; Simm 1973: 85–86, 106, lisa 141; Simm 1977: 118–119; Tartumaa 1925: 476

Sookaera-Metsanurga [`soo‿kaera-metsa‿nurga] ‹-`nurka ~ -le› Jür – küla Harju maakonnas Saku vallas (Nabala mõis).  A1
● Sookaera küla metsapoolsed talud läänes, mis said omaette külaks pärast Teist maailmasõda, kui vahele tuli halduspiir. 1977 liideti Tõdva külaga, osalt Lokutiga, ent 2005 taastati omaette külana. Küla vanimad on Kärde talud (1493 Kerdo, 1725 Kende), mida on vahel ka külaks nimetatud. – PP
Bfl: I, 460; Rev 1725/26 Ha: 327

Suure-Kambja [suure-`kambja] ‹-`Kambja ~ -sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Groß-Kamby, Alt-Kamby (varasem), 1582 Kambi, 1782 Suur Kambja mois.  C3
● Küla kohale tekkinud mõisat on esmakordselt mainitud 1504. Sellest eraldati XVII saj lõpul Vastse-Kambja (↑Kambja¹). Vana-Kambja nimetati hiljem Suure-Kambjaks. 1920. a-te alguses rajati asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kambja mõis oli tekkinud XV saj Vaarna mõisale kuulunud kahest külast (1430 grote Linenputte ja lutteke Linenputte, st suur ja väike küla, 1627 Linnupitte Kuella). Külade järgi hakati kutsuma ka tolleaegset mõisat (1504 Lynepith, 1511 Linepet); XVI saj lõpupoole tuli kasutusele Kambja nimi. Camby-nimelisi mõisaid oli XVI–XIX saj mujalgi, nagu 1433 Salatsi Johanni Cambi ja 1599 Cambimoize ning 1582 ↑Voldi mõisa endine nimi dwor Kambi. Vaarna mõis (sks Wahrenhof) sai hiljem Suure-Kambja mõisa karjamõisaks. Vrd Kambja1, Kambja2. – EE
Bfl: I, 415; BHO: 174; EM: 92, 146; Hupel 1774–1782: III, 260; KNAB; LGU: I, 253, II, 35, 109; PTK I: 53; Rev 1624/27 DL: 118

Suurküla4 [`suur‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kabala Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), 1241 Capal, 1472 Cappel, 1725 Kappell, 1798 Kabbala.  C4
● Nimetati varem Kabalaks, uuem nimi Suurküla tuli alles XX saj (1913 Суурекюла). 1977 liideti Lõpemetsaga. Kabala nime seletab L. Kettunen sõnaga kaba ’mingi eseme laiem ots, püssipära’ või kapp : kapa. Rahvapärimuses seotakse nime teke sõnaga kabel, sest Kabala mõis olevat alguses kloostriks ehk kabeliks ehitatud. Kabala mõisa ümber kujunenud asundust nimetati vahepeal Tamme külaks, nüüd on see uuesti ↑Kabala küla. – PP
Bfl: I, 296; EO: 73–74; Joh LCD: 403–404; KM: E 52645 – 1914; LCD: 41v; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 274

Sõrve-Hindu ‹-le›, rahvakeeles Indu ~ Indu‿küla Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Jämaja kirikumõis, Torgu mõis), 1645 Hinto Matz, 1795 Hindo (küla), kuni 2017 Hindu.  B3
● Küla on kuulunud ka Abruka mõisa alla. 1977–1997 oli ametlikult Anseküla osa, hargtäiend Sõrve- (poolsaare järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel, kui samasse valda tuli teinegi Hindu küla. Hindu nimi on tõenäoliselt tekkinud talunimest, mille lähtekohaks on isikunimi Hint, Hintu. Vrd Hindu1, Hindu2. – MK
EAN; KNAB; SK I: 47

Tahu ‹`Tahku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Tahuküla = Skåtanäs [skotanä(ä)s, kohalikus pruugis skotanes] ‹-i› Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis, sks Schottanäs, u 1540 Schothnis, 1565 Schottanes, Schåthanes, Schotthenes, 1627 Skatenäs, 1798 Skottanäs, Tahko M.  C4
● Tahu mõis on rajatud XVII saj. 1920. a-test küla. Eestikeelse nime kohta vt ↑Tahkuna. Rootsikeelne liitnimi koosneb murdesõnast skata ’neem, neemik’ selle kohalikul häälduskujul skåta ja üldkeele sõnast näs ’neem’. Skåtanäs on algselt loodusnimi. C. Russwurm märgib, et küla härrastemaja asetseb madalal maaninal („niedrige Landspitze“). Skåtanäs ’neemikuneem’ on sisult liiane, seetõttu võib oletada, et keskaja asukate jaoks oli kohanimi lihtsalt *Skåta, millele ehk võõrpäritolu ametnikud lisasid kirjakeelse sõna -näs. Mainitagu, et Helsingis on samasugust tähendusliiasust: XVII saj Estnäs Skatan (’Vironniemi tipp’) kinnistus XIX saj rootsi keelde kujul Skatudden, kui murdesõna skata oli jäänut kohalikele võõraks. Soome keelde tuli see nimi kujul Katajanokka (esimest korda 1863), kus tundmatust algusosast tehti lihtne hääldusmugand. – MB, MK
Johansen 1951: 264–265; Lagman 1964: 47–48, 109–110; Mellin; Russwurm 1855: 121–122; SPK: 142

Tambre [`tambre] ‹-le› Val – suvilarajoon Valga linna idapiiril, 1811 Gesinde Tamber Wirth Krüger Toffer.  A2
● Suvilarajooni nimi on kujunenud Tambre kõrtsi järgi Oosuli ojal Kaagjärve mõisa pool Valga linna piiri. Kõrtsi vanem nimi oli Oosuli kõrts (nt 1723 Kaagjärve mõisas Osul Krüger, ka veel 1819. a kaardil Ohsol Krug nach Kawershoff). Oosuli nimi pärineb Valga linnas asunud mõisalt, keeleliselt aga läti sõnast ozols ’tamm’. Võimalik, et ka 1627 mainitud kõrts Lellimah asus samas kohas, igal juhul on nimi kokkuviidav Tambrest Marutini ulatunud Leiloma külaga (↑Maruti). Tambre nimi tuli esmalt kasutusele Kaagjärve poolel XIX saj alguses. Selle päritolu on tundmatu. Nime võib üritada seletada nii läti (vrd korduv talunimi Dambi) kui ka eesti keele kaudu, nt *Tamm+pere, *Tamm+perä. Tähelepanu äratab kahe kõrtsinime riimumine ka saksapärases pruugis: Tamber ja Dunder, Tambre kõrts Iigaste maanteel ja linnale kuulunud Tundre kõrts Võru maanteel. Viimane oli samuti olemas juba XVII saj ja ka Tundre nimi (nt 1819 Stadts Dunder Krug) kinnistus varem kui Tambre kõrtsi nimi. Vrd Maruti. – ES
EAA.1865.2.21/2:26, L 24p; EAA.308.6.34; EAA.308.2.123; Rev 1624/27 DL: 155; RGADA.274.1.174:896, L 890p

Tsirguliina [tsirgu‿liina] ‹-`liina ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Tsirgu ‹`Tsirku, Tsirgun›, kirjakeeles varem ka Tsirgulinna San – alevik Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Laatre mõis), 1922 Tsirgulinna alevik, 1923 Sangaste-Tsirgulinn, 1977 Tsirguliina alevik.  B1
● 1887 sai valmis Valga–Tartu raudteeliin ja avati Sangaste jaam. Soodsa asukoha ümber hakkas tasapisi tekkima küla. Läheduses oleva Raa (lõunaeesti raag : raa ’remmelgas, suur paju’) talu peremees Juhan Kübar müüs küla esimesed krundid. Kuna ostjateks olid Kull, Kurvits, Teder, Tuvikene ja mitu Varest, panid hambamehed külale nimeks Tsirguliin. Veel 1930. a-te ajakirjanduses tarvitatakse nime nimetavalisel kujul ja osaliselt kirjakeelestatuna (Tsirgulinn). Teiste eesti asustusnimede eeskujul on nimi hiljem muudetud omastavaliseks. Nimi on lõunaeestikeelne: tsirk : tsirgu ’lind’ ja liin : liina ’linn’. Tsirguliina üksikud osad kannavad nimesid Kännuküla (põhjas) ja Pilliliin (lõunas). ¤ Kulli-nimeline oli Sangaste raudteejaamas tööl. Kull oli esimene, kes ehitas maja Rae talu maa peale. Teisel pool Rae talu oli mets. Siis tuli Kurvits, Teder ja Vares. Need oli esimesed majaehitajad. Et nad olid kõik linnunimedega, hakatigi nimetama Tsirgu linnaks. Miku talu maa peale oli Välbe ehitanud maja. Välbe oli teinud savist partsipille. Kõigil lastel olid partsipillid käes. Üks vanamutt läind ja näind, et kõigil partsipillid käes ja öelnud: „Näe sii on pillilinn“. Seda osa linnast nimetatigi Pillilinnaks. (1973) – MF
KM: RKM II 307, 449/50 (17) – 1973; KNAB; Mägi, Veri 1976: 60; Tsirguliina ajalugu; ÜAN

Tsähknä [`tsähknä] ‹-le› Kan – paik Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, veski (Krootuse mõis), 1684 Saehni Peep, 1723 Zagna, 1783 Zachna, 1922 Zähkna (küla).  C1
● Kahest talust ja veskist koosnenud Tsähknät on peetud ka omaette külaks, pärast 1945. a on liidetud Häätaru külaga. Lisanimi tuli käibele XVII saj siin paiknenud hajatalu nimena, kuid XVIII saj on kogu aeg olemas olnud ka Tsähknä lisanime kandjad Kõlleste külas. Mellini kaart 1798 näitab ka veski olemasolu Piigaste (Tsähknä) ojal. Talupoja lisanimi võib põhineda taimenimetusel ts´ahkna ~ tsähknä ’sookail’. Vrd Vastseliinas pandud perekonnanime Zahkna. – ES
EAA.308.6.321:6, L 6; EAA.1267.1.286:168, L 324; KNAB; RGADA.274.1.174:487, 488, L 480p, 481p

Vahessaare [vahes‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka ‹-n› Nõo – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Aru mõis), 1970 Vahesaare.  A2
● Hilise küla nimi tuli kasutusele pärast Teist maailmasõda Vahessaare väiketalu järgi. Liitsõnaline nimi koosneb osadest vahe ja saar : saare. 1977 liideti Vahessaarega Saare ja Uueküla (1585 Uszkil, u 1900 Уввекюля). Viimane tekkis uue asulana ilmselt XVI saj viimasel veerandil. Nime algusosa varasem vv-line kuju kajastab Tartu murde hääldust uus : uvve. – EE
Eesti talundid 1939: 118; Eesti TK 42; KN; KNAB; PA I: 163; Rücker; Uuet 2002: 108, 220

Valuste ‹-sse› Lih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Walkes (küla), ? 1529 Walostokulle, 1565 Walkest, 1591 Walluste By, 1689 Walkus.  B3
● L. Kettunen on nimevasteks toonud valu, mis on arenenud tähendusest ’valgus, tuli’, ja valus. Varasemad kirjapanekud seostuvad Valk-, Valge-tüvedega. Valustega on 1977 liidetud osa ↑Sipa külast. – MK
EAA.1.2.932:50, 120, L 45p, 112; EAA.1.2.941:896, L 883p; EO: 216; Essen, Johansen 1939: 40

Vanassaare [vanas‿saare] ‹-`saarde›, rahvakeeles ka Vana‿`mõisa MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis).  C3
● Vanassaare (ka Vanasaare) nimi tuli käibele hiljemalt 1930. a-tel, esmakordselt 1939. a nimestikus. Nimi on pandud Vanamõisa kõrvalmõisa (sks Althof, ka Alt-Saarenhof) järgi. Viimane oli Saare mõisa varasem asukoht, kuni XVII saj II pooleks tekkis kõrvale uus mõis, millele läks üle ka Saare mõisa nimi (↑Saarjärve). 1920.–1930. a-tel oli nimeks Saare küla (1923 (Saare) vana asundus). 1937. a topokaardil nimetati asulat Kase külaks. 1977 liideti Vanassaarega Lepiku küla (u 1900 Леппико). – PP
BHO: 14; Eesti TK 50; ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse 6. VI 1939 protokoll); KNAB; PTK I: 212–213, 266; PTMT: II, 324; ÜAN

Varbola ‹-sse› Nis – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Vardi mõis).  B3
● Küla moodustati nüüdissuuruses 1977 Vardi asundusest, millega liideti üksikuid talusid naaberküladest. Paikkonnanimena hõlmab Varbola ka Põlli küla, mille piires asub Varbola maalinn ehk Jaanilinn (1798 Jani Lin). Nimi Varbola esineb juba Henriku kroonikas linnusenimena: 1212 castrum Warbole, 1223 castrum Warbolense. Kroonikast ongi võetud tänapäeva sisekaota nimekuju. Varbolaga on seostatud Vene kroonikatest nime 1213 Воробьевъ Носъ. 1919 tuli Varbola käibele varasema Vardi valla nimena. 1241 Taani hindamisraamatus oli külanimena Uarpal, küla oli arvatavalt praeguse Põlli küla piires. Vardi mõis (sks Schwarzen) rajati XVI saj I poolel ja on nime saanud algse omaniku Hans Swarte (1582, ülemsaksapäraselt Schwartz) järgi. Endise Vardi mõisa asemel oli varem Kirivere küla (1241 Kiriuær). Vrd Varbla, Põlli, Kirivere. – MK
BHO: 627; ENE-EE: X, 223; Joh LCD: 430–431; KNAB; Mellin

Veere3 ‹-sse ~ -le› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Veelikse mõis).  C1
● Veere on hiline nimi, mis tuli kasutusele 1939. a paiku Veelikse asunduse nimena. 1970. a-tel oli Veere kahes osas (Veere I ja II). Pärast seda, kui asulanimena taastati Veelikse, on Veere jäänud kitsamas mõttes tähistama kagupoolset osa, mida 1930. a-tel nimetati Veelikse-Tagakülaks, 1970. a-tel Veere II külaks. Arvatavasti lähtub nimi sõnast veer : veere ’äär, kallas’. Hallistes on olnud ka teine Veere küla Halliste vallas, mida on mainitud 1922. See liideti 1977 Niguli külaga. Vrd Veelikse2. – MK
KNAB; VMS

Veskisoo [`ves´ki‿`soo] ‹-sse ~ -le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis).  C3
● Külanimi tuli käibele 1939. a paiku. Arvatavasti pärineb see loodusnimest, Suurjõe (Pärnu jõe) ääres oli laialdane Veskisoo heinamaa. Varem oli küla vallakirjades Pilliroo nime all (Pilliroo talu jääb tänapäeval Tagassaare külla). Veskisoo külaga on 1977 liidetud Soopõhja (1970 Soo-Põhja, 1922 Soo). – MK
EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB

Vidrike ‹-sse ~ -le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, 1764 sks Friedrichshof, 1826, 1900 Widriko m.  A2
● Vidrike mõisa maad eraldati Pilkuse mõisast, kui osa maadest anti pärast 1714. a Johann Friedrich Bellingshauseni kasutusse. 1764 müüdi tekkinud mõis edasi. Selleks ajaks oli Bellingshauseni teisest eesnimest kujunenud mõisanimi, mis mugandati eesti keeles suupäraseks kohanimeks. 1920. a-tel kujunes mõisa maadele asundus, 1939. a paiku muutus see külaks. ke-liide tuli nime lõppu ilmselt teiste nimede eeskujul, vrd Käärike (↑Kääriku) ja Lutike. Vidrikega liideti 1977 osa Oriku külast, täpsemalt Kandsu talurühm. Vidrike lääneosa on Säre, endine karjamõis (sks Serre). – MF
BAL: 140; BHO: 87; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Stryk 1877: 116; Uustalu 1972: 281

Vingiküla [vingi‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Pär – paik Pärnu maakonnas Pärnu linna põhjapiiril.  B1
● Vingiküla ajalooline tuumik paikneb tänapäeva Pärnu linna põhjapiiril Ülejõe linnaosas (Raua ja Lõo tänava kant). XX saj laienes Vingiküla põhja, sama nime kannab Sauga aleviku osa, üksikuid Vingiküla talusid on ka Kilksama külas. Praegune Vingiküla võis otseselt saada nime loodusnimelt Pärnu loodeosas vastu Sauga mõisa piiri (1807 Winki Meggi; 1813 on seda maatükki nimetatud ühismaaks). Nime tähendussisu jääb hämaraks, vastena sobiksid häälikuliselt vink : vingi ’vilets olevus’ ja linnunimetus vink : vingi. Võimalik on ka lähtuda isikunimest (Wiencke, Wienke, Wieneke). Vingiküla rahvapärane nimi XX saj alguses on olnud Sibiküla (u 1900 Сибикюла). Vana *Vingiküla (1514 Wimker, 1683 Winke kylla), mis võis nime mõjutada, on samastatud Pärnust lõunas oleva Reiu Keskkülaga. ¤ Praeguse küla struktuur pandi maha 1866. aasta planeeringuga, kui rajati 42 krunti, mis olid valdavalt 0,5 hektari suurused. Uusasukad tulid peamiselt naabervaldadest. Uued elanikud käisid linnas tööl ja sellel poolel hektaril tuli perele kasvatada toiduvilja. Loomi aga eriti ei olnud, maa oli lahja; rammu oli vaja, et saaki saada. Siis krundiomanikud kaevasid krundi äärde sibiaugud ja linna sibid tõid oma laadungi väikese tasu eest sinna. Vahemaa hobustega veoks kuigi pikk ei olnud, umbes kaks kilomeetrit. Tõenäoliselt sellepärast pandigi külale Sibiküla nimeks. (2018) – MK
Bahlow: 561; EAA.3724.5.1711 leht 1; EAN; KNAB; LVVA.6828.4.550 leht 1; MS; Stackelberg 1926: 209
Märkus. Täiendatud 1807. a kirjapanekuga ja kohapärimusega (Ado Kosk, 10.–13.11.2018). 2018-11-14T18:54:01.

Voka1 ‹`Vokka ~ -sse› Jõh – alevik Ida-Viru maakonnas Toila vallas, mõis, sks Chudleigh, Fockenhof (kuni 1781), 1732 Wokka m.  C2
● XVI saj rajati Kollota külla (samastatud 1586. a kirjapanekuga Kelle) mõis (sks Fokenhof). Mõisa omanik Rootsi ajal oli Johann Fock, kelle perekonnanimest tuli mõisa hilisem eestikeelne nimi; alguses olevat mõisat küla järgi hüütud (nt 1726 Kollota mõis). 1781 ostis mõisa inglane Elisabeth Chudleigh, kes andis mõisale hilisema saksakeelse nime. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale Voka asundus, 1970. a-tel oli Voka postijaama juurde tekkinud Voka asund, mõlemad liideti 1977 Voka alevikuks. – MK
BHO: 50; ENE-EE: X, 477; KNAB; Rev 1586: 145, 201; Rev 1725/26 Vi: 169

Voki2 ‹-le› Ote – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1627 Wocki Peter, 1638 Woyke Peter, 1749–1762 Wokki Märt (talupojad), 1909 Wokki (endine karjamõis).  A2
● XVII saj on olnud Woeheste (1627) või Woytze (1638) küla, mille ainsa põlise taluna on märgitud Voki talu. Külanime varasem kuju on 1419 (wacken) Wodis. Voki kui paikkonna nimi on arenenud talunimest. Esimene teadaolev Voki talu peremees Peeter on tulnud Vastseliinast. Võimalik, et ta tuli Saaluse mõisa Voki külast ja tõi oma lisanime sealt kaasa. Nimi võib olla seotud tööriistaga vokk, aga see võib olla ka mingit muud päritolu. Praegu on Voki ametlikult Sihva küla osa, moodustades selle lääneosa. Vrd Sihva, Voki1. – MF
BAL: 614; EAA.1260.1.9:151, L 152p; ENE: VIII, 462–463; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58

Voore1 ‹-le› Pal – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, kuni 1977 Roela asundus.  C2
● Roela mõisast (1591 küla Roefer, 1599 folwark Roëll, 1758 Royell; sks Rojel) on teateid XVI saj-st (kas 1472 mainitud Jurgen Wrangell van Rogull oli Roelast, pole kindel). Mõisa asemele tekkis 1920. a-tel Roela asundus, mis 1977 nimetati Voore külaks. Voore enda nimi tuli Roela valla uue nimena kasutusele juba 1939. a vallareformiga ilmselt Vooremaa nime põhjal (Kohanimede Nõukogu algne ettepanek oli Roelma, eristamaks seda Virumaal olevast vanemast Roelast). Roela nime seletavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall sõnaga roe : rooja. Üksikutel juhtudel esineb kirjapanekutes h (nt 1599 Rohel), mis võimaldab nime varasemaks kujuks oletada ka *Rohela. Roela mõisat on eesti keeles XVIII saj nimetatud ka *Suuremõisaks (A. W. Hupelil Suremois) ja XVII saj saksa keeles omanike nime järgi Brakelshoff’iks (1601). A-st 1977 kuuluvad Voore küla piiresse ka Linnamäe (1945) ja Mägisevälja (1930. a-tel Mägise küla laiendus lõunasse, ↑Mägise-Olukvere) küla. – PP
BHO: 509–510; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 protokoll); LGU: I, 480; PA I: 299; PTK I: 205–206; P XVI: 115

Vuti ‹`Vutti ~ -sse› Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Aruküla mõis), 1824 Wutti Ado (talu), 1866 Вутти (küla).  B4
● Küla tekkis 1820. a-te paiku asutatud taludest, millest mitu kandsid Vuti nime, mis toodi kaasa Kalitsa külast. Osa talusid oli Ervita, osa Aruküla mõisa maadel. Esimesed sulandusid hilisemasse Ervita-Tudre külla, teiste järgi hakati kutsuma uut küla. 1977–1998 kuulus Tudre küla alla. Kalitsa külla tekkis nimi hiljemalt 1726. a-ks (1726 Maddi Tönnis, 1732 Mutti Tönnis, 1750 Wutti Tönnis), kui sinna tuli mujalt Madi Tõnis. Peagi kutsuti teda Muti Tõniseks ning 1750. a-ks juba Vuti Tõniseks. Arvatavasti mõtestati nimi ümber linnunimetuse järgi (vutt : vuti), algne on siiski isikunimi Madi (‹ Madis). – FP
EAA.3.1.470:342, L 335p; EAA.3.1.490:349, L 353p;  EAA.298.2.71, L 4; EAA.1236.1.152:92, L 100; EAA.1864.2.VIII-152:107, 170, L 109p, 173p; KNAB; Rev 1725/26 Jä: 89–90

Võerdla [`võerdla] ‹-sse›, rahvakeeles ka Kördi‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Maardu mõis), 1241 Wæræl, 1385 Vůrelein (*Võõrlane), 1397 Worele, 1692 Werlakyla, 1798 Woärla.  A3
● Pärast Maa-Kallavere küla maade mõisastamist XIX saj keskel liideti osa viimase talusid Võerdla külaga ja seda hakati kutsuma Väike-Võerdlaks, päris Võerdla küla sai Suur-Võerdla nime. Väike-Võerdla jäi fosforiidikarjääri alla ja hävitati. 1977 liideti Võerdla Rebala külaga, kuid taastati 1997. Nimes peitub sõna võõr(as), millele on liidetud -la. Kuigi vanades kirjapanekutes esineb esimese silbi täishäälikuna ka a, o jm (E. V. Saks arvab seetõttu nime olevat *Voorela), on tegemist vaid kirjapanekute ebaühtlusega, sest õ-täht tuli kasutusele alles XIX saj. Vrd Kallavere, Vandjala. – MJ
 EAA.1.2.C-III-14; Johansen 1930b: 42; Joh LCD: 646; Jõelähtme 2010: 193–194; LCD: 45r; Mellin; Pintmann-Hellaste 2009: 6–7

Võuküla [`võu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võu‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
● Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24

Väimela [`väimela] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Väimälä ‹-he›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Väimärä Plv – alevik Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Waimel, 1403 Veymel, 1418 Waimel, 1627 Weimel, Weimels (mõis), 1638 Waymel Moysa, 1757 Waimel, Waimer, 1766 Groß Waimera Wald (mets), 1782 Wäimara Mois.  C1
● XV saj mainingud käivad vakuse ja küla kohta. 1534. a-st pärineb teade vanast mõisaasemest Feinell, mis asus „teisel pool“ Kirumpääd, tõenäoliselt Võru mõisa kohal. Kui nii, siis oli Väimela mõis selleks ajaks üle viidud küla keskele. Samanimeline küla eksisteeris Lapi ja Loosu küla paigas veel XVIII saj. Vahepeal Kirumpääga kokku kuulunud Väimelast sai uuesti iseseisev rüütlimõis 1744. Sellest eraldati 1749 Võru, Joosu, Tilsi ja 1760. a-tel Varbuse mõis. 1920. a-tel tekkis Väimela asundus, 1970. a-tel nimetati seda asundiks, al 1977 alevikuks. Nime päritolu küsimuses on otsustava tähtsusega, kas algupärane on lä- või rä-lõpuline nimi. Väimärä puhul on loogiline see kokku viia muinassaksa mehenimega Waimer, vrd Soome külanimi Vaimare (1470 Waimara). Kõik vanemad nimenäited sisaldavad siiski l-i, võimalik, et ara/ärä-lõpp tuli käibele analoogiamuutusena teiste selle piirkonna Hara-nimede mõjul, nt *Mõtshara Navi küla osana. Muinasaegse la/lä-lõpulise külanime korral võiks kohanime aluseks pidada *Väim- või *Väin-algulist isikunime. L. Kettunen on oletanud külanime lühenemist kujust *Väimehela (väimees), aga see ei ole vana külanime puhul eriti usutav, vrd sm vävy ’väi’. Väimelaga liideti 1977 Õnnõmäe (Õnnemäe) küla. Vrd Vaemla, Vaimastvere. – ES
BHO: 638; EAA.3174.1.172:80, 81, 290, L 69p, 70p, 259p; EO: 97; Hupel 1774–1782: 282; LGU: II, 600; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 127; SPK: 487; Stryk 1877: 244; Sukunimet 1992: 708

Vällämägi [vällä‿mägi], kirjakeeles ka Vällamägi Rõu – mägi Võru maakonnas Rõuge vallas, 1790 Wällamametz, 1798 Wälla Berg, 1839 Wella mäggi.  A2
● Haanja kõrgustiku kõrguselt teine mägi paistab koos Munamäega hästi silma ja on üsna tõenäoline, et nende nimesid on alati käsitletud paarina. Kui Munamägi on eelkõige kujult ümmargune mägi, siis Vällämäge on võidud sellega võrrelda kui laia mäge, vrd sm väljä ’lai, avar, lahe, ruumikas’. Lõunaeesti keeles on märke omadussõnatähenduse säilimisest, nt Wiedemanni wäli-tuli ’suur laialiläinud tuli’. Nime tõlgendus välja kui lagendiku või põllu kaudu (võru keeles välä) ei ole eriti sobiv, sest järsunõlvaline põlismetsaga kaetud Vällämägi pole tõenäoliselt kunagi olnud oluline põllumaa. Võrumaal leidub ka mitu Lajamäge (’lai mägi’). – ES
EAA.308.6.257; EES: 619–620; Mellin; Rücker; Wd