[KNR] Eesti kohanimeraamat

Uulika ‹-le›, kohalikus pruugis ka Huul´ka ~ Huul´ke ‹-le› Võn – paik (karjamõis) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas Sikakurmu külas (Meeksi mõis), 1686 Huilko Mick, 1811 Dorf Ullica, 1839 Ullicka (karjamõis), 1860 Hoflage Ulika, u 1920 Ulika k. m.  A3
● Karjamõisast laiemaltki tuntud on selle järgi nime saanud Uulika soo (Uulike raba, Huul´kidõ suu). Algselt oli selles kohas Ahja mõisa lahustükk (1686 Aia Kondokylla). 1800. a müüdi Ahja maa Rasina mõisale, mille maad paiknesid ümberringi. Rasina mõis rajas siia karjamõisa, 1860 olid sellele allutatud nii Sikakurmu kui ka vahepeal Meeksilt ostetud Aravu küla. 1880 müüs Rasina mõis kogu selle piirkonna taas Meeksi mõisale. Uulika nimi tuleb XVII saj talupoja lisanimest Huulik ~ Huilk, sõnaalguse h on Võnnu khk keeles kadunud, Räpina poolel säilinud. Nimi võib siiski algselt olla u-alguline. Näide vanavene nimede hulgast Стехно Улика Тойвутов sisaldab läänemeresoomelist isanime *Toivottu, nii et nime keeleline päritolu ei pruugi olla slaavipärane, ehkki see näib olevat siirdunud slaavi keelevormi kaudu. Vrd Hulaku, Ulila, Ulitina. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1865.2.146/11:18, L 16p;  EAA.3724.4.1290, L 1; Eesti TK 42; Rootsmäe 2016: 670; Rücker; Simm 1975a: 200; Tupikov 2004: 408