[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 224 artiklit, väljastan 100.

agana|puru tuulamisel viletsamad terad koos aganatega sarja `alla tuli puhas vili, `kaugemale läks aganapuru; ku‿sa `veskele viisid, siis `pandi [vili] agana puruga `seiti Mih; tu̬u̬ olõ õi inämb määne vili, agana puru Vas

ahven ahven Tür Ksi Pil, g -a SaLä Pöi Hi Vig Lih Ris JõeK Amb Tür Kad VJg IPõ Äks SJn Kõp Vil Lei, -i Amb JMd JJn Pal Äks Lai Plt, -e uus Hls Krk/n -ń/; `ahven g -a Kuu VNg Vai, -i VNg Lüg Jõh; ahven|as Sa Muh Emm L/ahbe-, ahpe- Mih/ hajusalt Ha, Kad Trm KJn, `ahven|as Jõe Jõh, g -a ahven `ahvenas on igavene `końtine kala - - aga `mundest kalast ei saa nii iad `sousti kui `ahvenast Jõe; `väike `nuodaga `tombasivad siit `servast moned `ahvenid VNg; `ahvenil on ka punane sava õts ja all nie kidamed `onvad ka punased Lüg; ahvenast - - `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; Köhna nagu kevadine ahven Khk; ahvena puńn - - väike ahven; ahvenid oo kaks `sorti, teisel oo `oimed punased, teine soŕt `valge oimestega Mus; ahvenas on `marjas; Ahvena liha on kena magus küll, aga `kõhtu pole sealt `saaja midagi, `puhta luu puru Pöi; aŋŋerid ja ahvenud `püidvad nüid Muh; ahvenas - - paks soomuskord `selgas; Mihed läksid ahvenate riiki (uppusid) Emm; ahvenide saak oli ia Rei; põle saand `ühtegi ahvenast Rid; ahvenas, sest saa kedägi, üks kondi puru Vig; ahvenal oo `kange valus arjas, `kange soomusega Kse; soea vee ahvenad - - `enne jaanibäd sai Var; `püidis ahbenud; ahbenatest `tehti leent Mih; ahvenal on kõbast soomus `seĺgas `kinni Vän; kui ahvenid `püidsin, sis ahvenate jaoks õngitsesin viidikid Tor; mis sa nendest ahvenatest tõid, paĺlas końt Kei; ahvenid ma olen isegi `järvedest püind Amb; karusikalad - - [on] nagu ahvenid, nisukese plaaniga JJn; ahvenad on iad `süia VJg; mut́iga saab `kiissa ja ahvenad Trm; tõi kaks ahvenid Pal; järves on ahvenid ja `särgi Äks; pańni ahvenatel `jäeti piad `otsa [praadimisel] Lai; ahven, veike kala, `naala kolm ikki on Vil Vrd ahmann, ahmen, ahmik, ahnes1, ahun, ahunik, ahve, ahvenjas, ahvnik

ahvena- `ahvena`vergol on kolm`kümme kaks `milli`mietri `silmä [suurus]. `siiga, sie meni [ka] `ahvena`verko Vai; meite `randas pole suurt ahvena `püiki Khk; ahvenaõng on suurem kui särjeõng Vän; ahvena kala oo üsa luu puru Tor

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

alasti alast|i R eP(alast Ris) Trv Hls Krk, -e Vai Kir hajusalt T, -õ V; alaśsi Kod

1. a. alasti, riieteta tulivad `tütrigod `puodi, kaik puol keha alasti Vai; `tahtis alasti kätega `katsuda Jäm; tui `puhta puru alasti, mett‿üks `riide ilp pole `selgas Krj; Alasti poiss kut porgand Pöi; `paĺla alaste olid `auku pand Kir; `võtke ta `riided seilast ää et siis ta alasti `kuśkille ei lähä Koe; tuli alaśsi nagu iire poeg Kod; alastõ `jalgoga Plv; `kaŕga sannast alasti `ussõ, tsiuguʔ anomast vett uguritsulõ, et kiäki nännü‿s, kasusõ uguritsaʔ hüäʔ Lut || ilma `kleideta obene on alasti Äks b. viletsate, väheste riietega; kergelt riietatud Käib alasti ja `paljas, ei õle tal `õiget `riiest `seljas Jõh; üks vaene, armetu, ta ju üsna alasti Ris; mes sa `kergeperse juaksed `väĺja `paĺjalt, alaśsi Kod; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ku oma näpu ei jõvva tetä ämp, siss jääd alaste kah; selle `tü̬ü̬ga jääme `näĺgä ja alaste Nõo; alastõ om, olõ õi rõivit säläh, kas omma kakõnu `rõivaʔ vai `ju̬u̬duʔ Se c. piltl varanduseta, vaene ta on nii puu paĺlas, alasti nagu saha rauapuu Juu; ma‿le (olen) periss alaste jäänu, mul ei ole mitte midägina Nõo

2. a. paljas (sulgedeta, karvadeta, soomusteta, juusteta jne) alasti kala, ei õle `suomussi tämäl Lüg; roti pojad veel alasti (karvadeta); alasti (udusulil) kana poeg Khk; See `olla tark mees, kelle pealagi alasti on Pöi; mõni [kana] `suĺgib sedasi, et arvast pikka `müeda ajab ühetasaselt suled maha, aga mõni on päris alasti peńnil JJn || miu `tütrel om ka alasti (ohakata) kesvä Krk b. katmata, katteta; kattekihita kitsid `raidasid noore metsa puhas äe, `tömmasid pisiksed männid nii alasti ja närisid kasud puhas äe; Kohes sa sedati alasti levakakuga lähed, paneme natikse paprit ümber Kaa; `ülgel `ambad alasti nagu kurjal koeral Krj; lapsele `ańti näpi piäle, kui tükk kuarikud ärä `kiskma, et piirak jääb alaśsi Kod; kui segad leeva ära, riputa jahu `peale, et ta alasti ei ole, `kaetud on Pal

halg alg g alu (alo) üld(n `algu VNg; h- Kuu Phl V); `algo g alo, `algo Vai paraja pikkusega kütte- või peerupuu ottaga selt alult `tohtu VNg; rihebu alud, nee on sured jämed. levabu alud, nee on `peenimad pitkad; puud luhutasse `algudeks - - ja viiasse `linna Khk; puud pannakse pinuse, alud `süldas Krj; piiru alud `pandi `algude õrde `peale [kuivama] Muh; kaks sületäit `algu pöledadi ära Käi; vana pada `aeti `algusi täis (jaanitule tegemisel) Mar; aho täis `toorid `alga Kul; Üks alg akatab teise (ühest mõttest tekib teine) Han; `algõ õrrõd (ahjuesised parred peerulõmmude jaoks) Khn; alu `koorem oli `vankre pial Kos; kualituas panevad kohe suured kase alud `ahju VJg; mõõdu panevad [puule] `piäle ja `lõikavad ühepidused alud Kod; puupakk lõhutasse `algudest Äks; [pikne] lööb kuuse puru, `algudest (kildudeks) kohe, nii puru üksi tüka Lai; alu süä, puu süä pudeve si̬i̬ jäeb tule ürjätses Hls; si̬i̬ om lahe iluss alg, sellest ju̬u̬sk `pirdu ku `siidi kunagi; vanast ollu alukihi ahju otsa pääl; Andress lää, alg seĺlän ütelts ku kaśs lää änd seĺlän Krk; mul om kaits vai kolm `algu `kuiva puud, toda oia ahju `läitusess Nõo; Ütsi allõʔ (ühe halu kaupa) varastasõva puid Võn; mi̬ʔ pu̬u̬l `kiśti `pirdõ pedäjä alõst Krk; lah́k `halga Vas; maʔ lei halo `sisse, sai kat́s plaahhat Se || osmuse `algudest (malmlattidest) tehasse `rauda, sauna ahjude all Khk

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

halle2 n, g halle Kuu/`h-/ Phl, alle Jõe/`a-/ Khk Kär Muh Emm Käi Rei Kam Ran Nõo Kam, ale M; alle g `alle Ran Nõo Krl/-õ/; hallõ g `hallõ V(n hallõh Se)

1. hallitus leib `lähteb `hallesse Kuu; öllel on alle magu `juures Khk; nii `kange alle ais `olli, `riided `ollid nõnna alletan et Muh; Kas sa‿p `oska siiss allet ää `riisuda Rei; leval halle sees Phl; mõhk kaabiti `tainast `puhtass, muedu `tõmbab `alle `pääle Ran; `väike abe, nigu alle peni sita pääl Kam; hallõʔ om pääle tõmmanu˽taarilõ Urv; hallõʔ um saia `sisse nakanuʔ, ma kraabe taad hallõt tast päält ärʔ Plv; leib lät́s `hallõhe Vas; munikõrd oĺl tuud nüśsigu hallõht, piip nii täüś, et `piimäki joose es Se

2. kirme, õhuke kord `rostene vesi, sinikass ale pääl Krk

3. silmakae selma pεεle kasob alle, allet arstidaks `krihvle puru ja `sokroga Käi; vanast puhati `rihvli `tuhka `silma loomal, si̬i̬ võt́t ale ärä Trv; ku loomal ale `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk

alt alt üld(ald R)

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (ruumiliselt) altpoolt, allpool; alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); (millegi) alt; varjatud, kaetud osast on üks vie riist kuiv, ei jää alt pidämä Lüg; `pesti sie kleid `vällä - - ja siis `tärgeldetti `vällä alt saba Jõh; nii `külmä `ilma et `panno ikkunad alt jähä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; kalapüiu paet on pεεlt lai ning alt vahe Kaa; `ümrik oo must ja kurrulene, alt o natuke `kirja koa; iga nädal pidi ika `juuksid `lõikama et alt tasased oo Muh; Äi sest `pääse änam alt ega päält (väljapääsmatust olukorrast) Rei; lina õlmad `löödi alt laiale ja istudedi maha Vig; kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn; Puud laaksivad ennast isi alt ära Hää; nüid tuli üsna iad `vihma aga maast läbi ei käin, alt oli päris kuiv Ris; [aida] põrandad olid alt `õensad HJn; `riided `lõõgavad alt Amb; piimä pütt õli alt kuńni piält ühe laiune Kod; nõnna `tihkest läind - - et sa ei saa üle ega alt läbi [padrikust] Lai; tuli lõpess ärä alt; altjoosuge `veske (töötamisel liigub alumine veskikivi) Krk; ait tetti `kõrgõdõ - - alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; kui kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; mõ̭ni pand pääle mulla lae jaʔ ala `leie toĺlitsist lau˛ust alt `lü̬ü̬dävä lae Har; `lambatat́t om alt haĺaśs, päält veteĺ Räp; `maahhapant (lamandunud) ristkhain mädänes alt hoobiss arʔ Se; võtaʔ alt, kaku˽`hainu alt lihmäle Lut b. alumises(t) suunas(t), altpoolt; madalast, maast mönel juba sööma aeg toleb alt ülespidi, ööldaks `röhtleb Käi; `uhkav alliaks keeb alt vett ülese Kse; Ein `niistub ikki maa pääl, maa annab alt üles [niiskust] Hää; linnarabamise ratas - - olli puulangist tettu - - alt sõksit Trv; opetaja - - tei `kuhja ja `köstre `annu alt kätte Nõo; valujoonõ˽tulõvõ˽tast alt, `si̬i̬ripit́i, nigagu üless `põĺvi `sisse San; ennevanast tet́ti vesirattaʔ alt `lü̬ü̬dävä `viiga `ümbre minema Har c. (lähemalt kohta määratlev) kas `kuskist alt metsa seest ehk alt põllo pealt ehk Mar; ei see suur piĺb ei tuld `siia, see läks sealt alt läbi Mär; kelts all - - `päike akkab päält teda sulatama, aga alt põhjast on kõva Äks; me saime mõne sada neli viiś-kuuskümmend `sarda riśtik`einu siitsa·mast alt eenämäst KJn; Kui ma eńnist alt (saunast, popsimajast) `mööda läksin, `oĺlid seal lapsed üksi kodus SJn; tuuĺ om altt järve pu̬u̬lt Hel; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, tu̬u̬ lät́s likõss Rõu d. jalust, teelt, eest (ära) mine alt ära Jäm; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; alt ära arjakad, järvakad tulevad Kos; alt ära, muidu ajame `otsa VJg; kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; pakõ alt Vas

2. omalt kohalt või paigalt (altasendist), küljest `lained `täitasitte `paadi täiss ja, ja siis paat vajus ald ära meil Jõe; vurr`puuri rattas on ald `vällä tul(n)d; `kiera `nössid alt ära [hobuseraual] Lüg; kui sui raavad alt εε on sisi kabjad kuluvad nii öhuseks Khk; see oli mütu `aega kodu `aige, jalad olid alt `otsas Kaa; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; kukkusin `järsku maha, jalad nagu `võeti kohe alt ää Juu; `arvad ikke‿t ma enam ei kedra vist, ega sa muedu neid voki `jalgu oleks alt ära võtt Amb; kelsa võtab alt ära [soe vihm] Trm; kui vanger akkas `kräunuma - - `võeti ratas alt, tõmmati miaret `piale Lai; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme Krk; oĺl suuŕ pada, tu̬u̬l lät́s põhi alt ärʔ Plv; kapi `vaia är `tassuʔ alt hobõssal Lut

3. (ajaliselt) eelnevalt, enne lepakoordega lepidati enne alt - - siis kahjati riie εε Khk; siis sai põld alt ärä äestätud ja, siis sai külimä `mindud Mär; `maarjaga kollutadi alt - - sss ei lähä [värv] peält ää mete Vig; värnitsega tehaks alt üle Ris

4. teeb `rimmus nägu - - sandi näo, teine on ni alt (vilets, mannetu) ta meelest Vll; noorest peräst tõistest alt, tõiste `jalge alune (lollist, rumalast) Krk; alt (halvasti) lugõma Lut

II. postp 1. a. (ruumiliselt või suunalt) alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); kaetud osast jää akkas ilusti `meie `paadi ald läbi `käima Jõe; umb `aavad on sedäsi, et akkab naha alt mädänemmä; vesi `juokseb [vesiveski] ratta alt läbi Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt Jõh; mie `kardan `kaindla ald kudina; `läksin verävä ald läbi Vai; nεε kus `lähtavad kεε alt `kinni oides Khk; vatid ollid kurgu alt `kinni; keele alt lõigati kile `katki ja, kohe akkas `reakima Muh; Uue ölletäku saab ölletegu aegus ölle alt - - see jεεb keige alla Emm; juuse tort on räti alt `väljes Phl; pliida alt tuleb suits Mar; lina ei taha saue koorukese alt tõusta Vig; `köidi `jälle `vorsti lae alt ää toomas Aud; sul on tänäne pää pikem, teene riie paśtab `väĺla teese alt Juu; sukapael - - ulatas põlve alt `kinni `panna JJn; ema tuli lüpsikuga lehma alt (lüpsmast) VMr; piim korjati kuare alt pudru `kastusess Kod; `kańdla alt akasś si siil; künnapu käüve `risti ri̬i̬ põhja alt läbi Pst; jala põhja alt om katik Krk; võti temä lõvva alt pääd piti `kaińlade Hel; latse kaabiva toda `mäiä sääld lepä koore alt Nõo; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla ̀järve Ote; sau tulõ paa alt `ussõ Har; susi kaabit́s muldhirre alt `lauta mulgu Rõu; iä alt talvinõ püüḱ om rasõhõmp Se || (millegi) seest maa alt ajab üks roho üless, nagu nüüd on õhakad Lüg; aĺlikast tuleb mua alt vett Kad; lumõ alt saa õs `haina kätte Rõu; maa-alonõ u̬u̬ś, maa lat lätt u̬u̬ś Se b. (millegi) varjust; varjualusest nüüd on juo vana `jaagup `müödä, egä `põõsa ald ei lähägi `kaste `vällä Lüg; `metsä `varjos ja `kalda ald `müödä tulin [sõudes] kodo Vai; vahib kulmu alt Muh; lähen `räästa alt läbi Ris; ega sa‿i saa et sa nüid `uone alt [karjase ööseks] `väĺla aad Kei; aganik oli `reialuse küĺles. `reialt kihuta aganad kohe üle ukse aganikku HJn; ega sa kuuse alt ei lähe, et na kuivalt lähed (kõrtsist kainena lahkumisest) JõeK; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; eenad on `lahti lahutetud - - kieritisse paksu alt `väĺla `tuodud VMr; läks õõnapite alt `rosto ajama Kod; poisikse otsiva `kolta alt `vähju Trv; mine˽`tõmba vaŕu alt rattaʔ `ussõ Har; `kulmõ alt kaess Vas

2. (millegi) juures(t), lähedal(t) kiers `ukse alt `ümbär Kuu; `väänäb südäme alt, `püüjäb `õksele ajalda Lüg; kasi silma alt εε Khk; Ma `kohkusi nõnda, et südame alt läks valu läbi Pöi; jala tulid tagasi `Martna kiriku alt Mar; ku siit `Lüitse alt minna [parvega], sis sai `õhtuks `Pärnu Vän; Vasalemma alt kõrts, muist `üitsid Vasalemma Nömme Ris; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; [kaetamise vastu] kolme ukse alt `jälle pühiti prügi ja siis suitsetati neĺlabä `õhta Koe; kas jõgi talvel teie alt ka `kinni on Kad; aŕjuklased käesid Luuka linna alt; si̬i̬ näppäb kõhe silmä alt ärä Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; pitsitä siit `rindualt Ran; minge säält vana ussaja alt läbi Ote; haaŕd leevä tõsõl nõ̭na alt ärʔ; sõidat [parvega] üte kaari (keerise) alt tõsõ kaari alaʔ Har || (millegi) juurde, lähedale kuub oli kainu alt (kaenlani) Jäm

3. (päri)suunas(t), pool(t) `kangest taivas punas siit - - pöhja alt Ans; ädala (lõuna) alt lööb `selgeks, akab `pääva `näitama Khk; jaanibä tõuseb [päike] ea tuule alt Mus; Ajas `öhtu alt vihma pilve öles ja sajab Pöi; müristab siit vesigare alt; koit tuleb ikka ida alt Muh; alam vili - - see võeti sealt tuule alt ää ja jahvatadi `loomele LNg; põh́a ald `koldab, virmalest löövad `taeva Aud; ida alt ja vesigare alt lähvad suured pilved Ris; sa˽piat nää˽rõugu˽tuulõ alt `pandma, muidu lahk tuuĺ laḱka Har

4. omalt kohalt või paigalt (allasendist), küljest jalg tuli ära järi alt, nüid olen iĺma järita Lai; sääl olli obese kabja alt `seante mua kaabak maha jäänu Krk

5. (välja, vabaks mõjusfäärist) a. välja, vabaks mingist olukorrast, seisundist mina sene `maksu alt küll ei `pääsi; ma tahan `lahti `saada sinu `kiustu alt Lüg; meni‿p `saagid `kohtu alt εε Khk; täna `õnne, ta sai vaeva alt `lahti (raskelt haige surmast) VMr; kui juba emä alt ära suavad [põrsad] ja üväd suured, siis oo keesikud Kod; [poiss] olli loosi alt läbi käenu Hel; sai sõ̭aväe alt `valla Nõo; sai sõa alt `vällä Krl b. ära, vabaks (kellegi, millegi) valdusest, alluvusest `Rakvere alt mies, `Rakvere all õlen üleväl; `leimä `mõisnikuje alt - - `lahti Lüg; vooĺat́sura ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se c. vabaks millegi kasutusest tee kauass tuhliste alt `lahti Khk; lepiku alt saab ruttu maad (uudismaast) Kul d. (tööriista) vahelt, töötluselt [veski] kivi just pika alt tulnd [teritamiselt] Pöi; kui `veśki alt läbi käis, mullad ja aganad `väĺla, sie `üiti koa `pit́simine Jür; kruasiline, mis kruasi alt `väĺla tuleb VMr; `ropsimata linad `võeti masina alt, `pańdi `puntrasse Trm; sasi om si̬i̬, mis masina alt tule, õle ni̬i̬, mis kätege pessets Krk; tõriksest nakab jahu kivi alt tulema Ran; `villo - - kraasiti, tullivaʔ massina alt `vällä, kääneti `kuŕsti Plv

6. (välj aega) eel, enne `kordame ruki küli alt; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldamisele ei tule vahet) Emm

III. prep 1. a. (millestki) altpoolt, madalamalt; varjust kuul oli alt ajude läbi läind Jõe; Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks) Kuu; `Laisa obuselle `lüüjässe alt `aisa IisR; ei mõistnd `loogu `võtta, altkäe oli `riisund Mar; alt ratta `veske, vesi jooseb ratta alt - - aab ratta `käimä Tõs; ega ma muidu ei näe kui alt käe (käsi tõstetud silmade kohale) Aud; `vaatab alt silmä ~ `silme kollokille; altkäe ei pühita `lauda, siis tuleb pahanduss Kod; reied `sioti alt põlve püksi paelaga `kinni Lai; sia käisive alt müüri `sissi Trv; alt `siĺme `vaatep - - nagu uńt Hls; [ta] olli alt lavva `kohtuärra `jalga sõkkun Hel; kos pu̬u̬l [hobuse] liht `olli, säält pu̬u̬ld `panti ohja aru alt rooma; kõõrsiĺm, nigu kõveride vaht, vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ta vahiss nii alt laka, üĺess kavalusi Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; anna alt lõvva üless Plv; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa Räp; kaõss alt`šiĺmi Lei || (millegi) seest altmua one mes kaevandused ehk `rautid mua alt läbi `võetud Kod b. (maapinnavormilt, asukohalt) madalamalt; juurest ald `maande, noh sie oli nisukene `mulla maa, üle `maande oli `liiva maa VNg; mine too altmεε kajost vett Phl; alt `lõuna [tuul]. (ilmakaarest, kus päike asub kella 16 paiku) Hel; Lät́si alt ua (oapõllu) ja takast kua kooni˽sai muasilla manu˽ ̀vällä Rõu c. piltl sie `vahtib alt `kulmije (ebasõbralikult) Kuu; Mühästäs `miski altsuu (endamisi), mina ei kuuld Jõh; altõlma viin (salakaubaviin) Mar; püiab altõlma tõmmata - - `varguse `moodi Mär; Küll see oo üks paha inimene `mutku annab aga altaisa (tagaselja halba tegema) Han; `käidi alt `käega teretamas (altkäemaksust) Mih; linna lika, see oli altaesa lind (kergete elukommetega) PJg; altkälaps (vallaslaps); `sohkimene on altkäe kaup, sala kaup Plt; alt aisa `vaataja (laisk) Trv; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱk sa tahat puha `täädä Krk; Altväreti vahtija sõim Ote; altnaha `käüjä (salakaval) Krl; Tan tää löövät alt `vehmre naidõ meestega jaʔ (abielu rikkumisest) Rõu; viiess oĺl alt`vehmre `lü̬ü̬dü lat́s (vallaslaps) Plv

2. päri, mööda ku oli lage jää - - sis sai `mendud ald `pääva - - ja sis ülged `vaanitud Jõe; lähän alt `tuule, tuul puhub taga; puud `lassasse alt `tuule maha Lüg; (tuulamisel) alttuule vili oli veletsam vili, sedä `võeti segadele ja `loomele Mar; alt tuule pung - - aganatega segamine, kõlu; `vaesele `ööldi ikke, mis sa oled, sa oled se alt tuule pung Juu; alet `testi pitkäli muan, alttuule akati põlema panema Kod; ku alt tuule `mõisa köögist `mü̬ü̬dä lätsit võiset nuusate [toidu lõhna] Hel; alt tuulõ olliva kõhnõmba terä ja aganit kah siän Kam; tu̬u̬ lehmäkene tuĺl alt tuulõ tagasi Rõu

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) Ma sai - - puru uied saapad üsna altinna käde Kaa; see oli alt iga, lapse `pölves Pha; Poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; eks ma olnd noor siis, alt kahe`kümne aasta Plt; alt kate`kümne om alaiäline Hel; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt tolle es saa Ote; alt saa [rubla] hääd hobõst is saaʔ Har; alt iä vi̬i̬l om, nu̬u̬r vil om Se

Vrd alahast, alast

alus alu|s R eP(alos), -ss Trv Krk T(aĺu- San) V(alo-; -śs Lut), g -se Lüg Jõh eP Hls, -kse R Kad, -sse Lüg Muh Lai Ran Puh Kam Urv Krl Lei, -sõ Har Lei Lut, pl -ksed JJn (V alal obliikvakäändeis kasutusel adj alune lähtuvad vormid)

1. a. (millegi) all olev ese või eseme osa, millele miski toetub; (millegi) alune ruum, pinnas; (millegi) alumine osa `täidab savega ja munakuìega `uone alust Lüg; isa kεis suurel maal tööl, majasi `raius, vundamendi alusi Kaa; `taarga alus (taarinõu põhi, puupulkadest ja õlgedest või kadakatest kurn, rest nõu põhjas) Mih; `enne `ööldi ikke, `tehti alus `vaĺmis, nüid tehakse `jälle vundameńt `vaĺmis Juu; pooli põhi või pooli alus JJn; müüri jalg ~ kundament ~ alus VMr; kiäved tehässe aluste piäle; kiävealus oo paber Kod; sao alus; maja aluse `pańnime ära KJn; `koŕstnele tetti kõva aluss, ahjulõ ja pliidile kah, suurõd kivid `panti `alla; kivialuss (veskikivi aluskivi) Ran; tassi aluss Puh; ahu sisen oĺl ka savikivi põrmad vai aluss, sääl küdseti `leibä; silla aluss (tühi ruum silla all); `uhmprõ aluss (ahmri jalg); ahusuualuss (ahjusuu esine); kohjaaluss, sinna pandass puu alaʔ, kohja saavass `pistü. sinna˽pandass haku vai puid, kohe nakatass `lu̬u̬ma Har; `altrõ aluss (ruum altarist altarivõreni) Lei b. looma ase; allapanu Aluskottis olid igä enämiste oled - - `kallati vana `pieneks mend puru `porsa aluseks Kuu; tegin alusse `einä, `luomad ei süö tädä, aga alussest käib küll, `luoma alussest Lüg; looma alus saand märjaks Khk; lüpsiluomale peab vel kaks `korda päevas uut alust panema JõeK; säält lõegati turvast alussess loomale Kam c. särgijätk, endisaegse naistesärgi alumine takune osa särgid kujoti sedä `moodi, et piht oli ise ja alos oli ise `riidest Mar; naeste särgi alus `võeti takusest PJg; alusega säŕk, pialt oli linane ja alt oli takune Kos; vaist olli aluss, teit piha, jälle vastane ame Krk d. kuue alus (seeliku toot) Rei

Vrd alene2

2. kerge ehitis, varjualune löövialuss ilma sainuldaʔ; meil tet́ti `riihjetarõ ette `kaarda ala vaŕualuss ~ vaŕualunõ Har

3. seelik; alusseelik `Pluuset `kannan alusega Jõh; alus oo üll - köima riie; alus `tehti mustast `vilsest `riidest; alus pannasse siiliku `alla Muh; neli `laadi oli all, ma`i·lma lai oli see alus, triibulene Kir; ned alused mis neil seĺlas olid, tiad nied olid kroositud Kod; ku `karja lätsi, sõss olli mul seände takune aluss, `paklane köŕt Trv

4. a. seebisoop, -pära seebi alos on se most, mis seebi all on Emm; alus, seebialus kutsutakse. sellega võib `pestä kas, kel `valged põrandad on ehk `muśti `aśju ehk; linast kangast ja takust kangast keedeti - - kolmat kord seebi alusega Juu b. sag pl alusvili eks nad nüid neid alukseid ehk saavad `rohkem, pienemad `põhku või sodisi JJn

5. viin võtame koa töö alust Trm

6. (ühe või kahe mastiga) väheldane purjelaev `jaagupi`päiväst `otsib jo alukse mies sadama Kuu; siin oli Mahu sadam, siin olivad `randlastel aluksed, iga kevade `käisivad `Pieterboris ja Kronstagis `kartuli `viemas VNg; `suurist `laivost tühendeti alukse `sisse Vai; nüid on meri siin linname ots madalamast läind ja ei enamb suuremad aluksed `sinna piase Kad

7. põhjus, põhi Igal aśsal oo oma alus all, tõepõhi all Han; pahmerdab, `õiged jutu alust ei ole, midagi `tolku sel jutul ei ole Var; talu oli reńditud, pidi `tööga `reńti `maksma. see oli nagu reńdi alussel, sellega sai reńt tasutud Lai; mõnes aśjas on natuke alust ka, aga lõveśk paneb omalt poolt paĺlu `juure, ühest sõnast teeb kümme sõna Plt

Vrd alumine, alune

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

artsik2 artsi|k, ardsi|k g -ku võsastik, tihnik, puhmastik si̬i̬ einämaa suuŕ asi ei oole, seast ardsikut täis puha; taa ei kedäki mõts, `siante artsiku puru Krk

auts auts g -i Saa Hls, -e Hls(n -t́s) Krk(pl `autse); sisseü `aotse Tõs

1. kaljaleib, -haue keenu vesi `pańti jämmepe jahule `pääle ja `panti sis `apneme, ka juuretsed manu `autsele; taari `autse jahu om jämmep, peenike jahu lääb `autsest läbi. [kui] taari auts peenike om sis lääb `õigust ala Hls; taari `autse `panti `õĺgi `pääle. `autse ivast tetti, rüä ja kaara iva Krk

2. hautis, hautamisvahend `si̬i̬tsel pannass `pääle `autset, võileivä puru ja soolage `vaiku, aap mädänem Krk

Vrd haue, hautis

ebe ebe g -me R Mär Vig Kse Var Tõs Tor Saa hajusalt KPõ, I Plt KJn TLä Kan; pl ebemed PJg SJn, -mmed Lüg; n, g ebe Vai; ebem g -e Lüg Ris Hls; hepeḿ g hebemä Urv; hepem, pl hebemeʔ Rõu; eben g -e Hls Hel; pl ebened Saa

1. midagi väikest või õhukest a. peenike puru, praht; peenike karv, lõng, kiud; kübe, helves, ude, laastuke, killuke linad liu `laśkijalle, ebemed eest vedajalle, `tutrad takka `tõukajalle Hlj; `Neljä, `viietõist `aastaselt tulevad esimesed ebemmed `poisile mokka `päälä Lüg; `Irmus kuhe, kus `tuulades on `paksu tomu ja ebemeid IisR; tuleebemed oo `valged ja `kerged Tor; `kanga ebemed on sui `liiga ea varvaste vahel `panna; ebem poeob `kanga `teĺlide `alla; ku paned kadaka oks tules, siis ebem linnub piima patta Ris; `enne `jõulu põld mitte [lume] ebet tuld Juu; `juuksed on nii ebemes (laiali, kohevil) JJn; taku ebemed (peened takud) Koe; linad mis takused siis nied on nagu ebemed, ega neist iad `lõnga sua; puust tuleb nõnna [lume] ebemeid maha. ebemes lund vahest teene pää saeab VMr; ebemed (õhukesed tohulibled) Trm; `juuksed tulid kaks kõrd maha. nii paĺjas pia, et mite üks ebe ei õllud Kod; kui lumi uidendab `tulla nat́ikene siis `ööldasse, ebemed tulevad Plt; [linakülvi algul külvaja] `viskab kolm `korda `käega üle õla ja `ütleb selle juures: ebemed (takud), tudrad, näĺgeenäd; raua ebemed (raualaastukesed sepikojas) KJn; udu`suĺgede `kohta üeldasse ebemed hrv SJn; siiä om maha pudenu ebemit, kasusit, ristikaena lehe ebemit; pudsu ebemit om maha lännu [kangastelgede alla kudumisel] Ran; õre abe kui üit́s ebe Puh; Pudsu sulõ˽naa˽`lindlõsõ, no om hebemiid kõ̭iḱ ilm täüś Urv; Võta˽naa˽linahebeme˽maast üless Rõu b. õhuke kord, kirme; õhuke või läbipaistev asi; kulunud riie kas seda `kuue ebet `maksa `kanda VNg; `riie nagu ebe juo, `killendab `vaide, jääb `arvast, juo `lõimed ja kued `tunnevad Lüg; [linnariie] nigu üks ebe - - mis see peäb töö `juures; piimäl ~ leemel oo õhoke apo ebe peäl Vig; `rõiva õreda kui ebeme Puh

Vrd ebu2, edemed, ibe, höbe

2. hrl pl ehted; naisterahva (õhukesed) paremad riided kui sät́tib `ennast `uhkest `riide, siis `üeĺdi, nüüd on oma ebemed keik `ümber pand Hlj; küll tämäl one neid `riide ebemi vähä, ei mul ebemist `puudu ole VNg; ei tää, kas [naine] lähäb `pulma või, `jusku `mustlase obene särab ebemetes - - pane üks ebe `küĺgi ja on asi tahe Saa; aiva eputab nagu komet́ oma ebemete ja vattidega Kad; oh sa pime, neil on nii toredad ebemed `kaelas, `pit́sis, `laaris ja `tortis. no on `endalle ebemid `ümmer ajand SJn; mul om `endä ilbu, mia tõese ebemidega`uhkust ei aa Nõo

ehe2 ehe g -me Rid Khn, `ehte Sa Hi; pl `jehteʔ, `ihteʔ Lei hrl pl peenike puru; peenike karv, lõng, kiud; kübe, ude, ebe, lible tule ehe, öhune `valge tuha kord elus söö pεεl; `löngade küljest pöruvad maha. `viltsest `kangast villa `ehted ning linusest `kangast lina `ehted; kui kanebid `soetasse ning kedretasse, siis tuleb ka `ehtid Khk; sajab `suuri lume `ehtid; kui viilitse, siis peenised purud o `ehted Mus; Vanasti tegid emased tubina ehetest patju Kaa; kui sööd akkavad ära `kustuma, `vötvad `ehted `külge; löŋŋa `ehted jähid maha, `kanga kudumise `juures pisiksed `narmad Krj; `ehtid peal `riidel puha, kus sa lihad Vll; tole ehe lεheb tohaks `viimaks; `kanga `ehted, mes maha kukkuvad [kudumisel] Phl; `koŕravad kaera ehemid ja tegevad `patju Rid; Poesil juba ehemed ninä all; kui kossal aob või paŕt – ehemed (udusuled) olid juba pesäs, akkab `audma `varsti Khn; linal am `ihteʔ, `villul ka ku `laotõdass `välle Lei Vrd ehem(es), ehme

ehem(es) ehem(es) g -me peenike puru, karv, lõng, kiud; kübe, ude, ebe, lible sööd ää `kustond siiss ehemed seal peal; tule ehemed, tule `küĺlest `lähtvad `valged ehemed korja ette süte `piale; lume ehemed sadavad; kui mõnel `lambal oo velets vell kebade - - mis tääl pial oo. va ehemed; ükskõik kas `velne või lenane kangas. ehemed kukkuvad `kanga `teĺge `alla; kui `sulgi nopitasse siiss jääväd riiete `külgi sule ehemed; uhaka va ehemed; kaera ehemed jo `lindävad [tuulamisel] Mar Vrd ehe2

heina|konts hrl pl 1. rohutüügas eenä kontsad sorgivad kõik jalad puru Kod

2. mittesöödavad heinajäänused ku `uusi `einu pannass, visats einä kuntsu `varpilt maha Krk

heina|peber, heina|pibred hrl pl eina `pepreid maa täis [kuhjategemisel] Lüg; ajad `einu üles, jäävad einapebred - - ala, `peenine puru Khk; [põldpüüd] `Päeva `otsivad teede pealt eina pibri ja rohu `seemid Pöi; puu `nõusid `auti eena pebrede ja muu `rohtudega Muh; Einapebri vannid aitavad mütmesugu aiguste vastu Emm; eenä pepr, mis eenä seest `väĺlä pudeneb, leht ja mõni õis koa Vig; eena pebresi on ea sea söögi `sisse `panna Vän; Kollast (värvi) sai - - einapebredest Kei; eina pebred lau suu ies Iis; [lamba] taĺvine niit on must ja prahine, eina pebresi täis Lai; obesele `käśti eeńä pibre `auru lasta KJn

heina|puru ma riisusi eina purud ää Muh; `kange kuib ein, küene esine kõik eena puru täis Mär; einä puru kikk kotuss täis Krk

eiste eiste g `eiste Kad VJg Plt; pl `eisted Jür JõeK Koe VMr Ksi; hrl pl

1. ebe, helves, kiud, puru kui linast kangast soab `kuotud siis tuleb paks kord `eisteid `sinna `alla JõeK; vahest on pienike lõng nagu eiste Kad; `riide `eisted (õmbluse vahel); vee `eisted (rohelised kiud seisval veel) VJg; ei kannata panna `kuśkille, va `eistepuru (takupuru) teine Plt Vrd öisted

2. (linal) a. linaseemneaeganad ni̬i̬ `eisted pannasse õle katuste arjadele, et tuul ei lõhu siis Ksi; lina `eisted, lina ladvast tulivad need peenikesed ära kõige seemendega Plt b. ropsitakud ned `eisted seina vahele `lüia, ned ei süńni kehrata Jür; `eisted on vad ropsi takud, mis lina `ropsimisega maha jäävad Koe

heksli|masin seade hekslite lõikamiseks `Ekslimasin, millega sigadele `rohtu piinendatakse Krj; Öljad ja pöhk aeda läbi äkslimassina mihantsed väntist ringi aeda Emm; `eksli masinad väga vanast ei õld Trm; `ekslimaśsin one, aad vändäss `ümber. riśsik `einä lõegutasse puru. `õĺgi eläjälle appess Kod; `mõisan oĺl vanast `eksli maśsin, `tu̬u̬ga lõigati riśtik`hainu härile `kat́ski Har Vrd aksle|masin, aksli|masin, ekli|masin, heksel, heksle|masin

helves elves LNg, g `elbe Jäm Khk Muh Emm, `elve Jäm Khk Kir Var, pl elved Aud; elbes Jaa Var, elbe ?Vll Tor Hää JMd ?Koe VJg Trm Plt KJn, `elbe RId Tõs JJn Lai, ?elb Hls, elve Kod KJn SJn, g `elbe, g -me VNg Lüg(-mme); pl `elbed Mih Khn Aud(j-) spor KPõ, u Kod/-ĺ-/, Pal Äks, `elbemed Hlj, `elved Kse u Kod midagi väikest või õhukest a. peenike puru, kiud, kübe; lible, leheke, (lahtine) killuke; ude; valge kord hõõguvatel sütel tuha `elbemed `lennavad `ringi; üks vana linane `riie - - s‿`kaabiti `nuaga sääld `niske `elbemi [lapse haudunud kohtadele]; takku `elbemed VNg; Pääs `vaide `elbemmed, `arvad `iuksed Lüg; Vöilille `elbid on keik kuhad täis; roo `elved ~ lehed Jäm; kasel üksi on `elved - - nee mis koore pεεl `lahtiselt tuule kää illerdavad; sölmi kuhast `akvad [kõrreliste] `elved `pεεle Khk; odra oga, kaira `elbed Vll; üiges on `elbe ähk aga sihes Jaa; tule sees o põrmu `elbed; odra elbestele võtab `kolse korra `peale Muh; ohaka `elved oo nagu suled Kse; tule `valge elbe, mis tulise sühe `peale jääb; `juused lapsel kui `elbed peas Tor; Linane [riie] annab pailu `valgi `elbi ja `vilne võtab kangesti elbet `küĺgi Hää; ümmargune kaer kus `äśti paelu `elbeid (kaerapöörisest) Amb; tuli suadab `elbeid. süte pial on `elbed JMd; paberi [põlemis]`elbed koguvad `piale, puud ei `saagi ära põleda `elbete all JJn; sule elbe õhus Trm; mäda puu annab kõige enam `eĺbid. kui tuli juba ära kustub siis on `elbed pääl; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; `mähkme küllest kaabiti linase `riide `elbid, see `tõmmas [lapse haudunud kohad] kuivas SJn b. lumehelves arvad [on] `elbed, laiad lume `kaabed Khk; `elbed tulavad lebletes maha; külap ikka akkab lund sadama, juba `elbed köivad Muh; `elbed tulevad maha nagu lõod Var; sajab `elbi Tõs; uidakas on üksikud `elbed, mis tulevad külmaga vahest Amb; `elbe on nagu külmema ilmaga, on kuivem, teravam ja` veiksem [kui räitsakas] Lai; Si̬i̬ lootsik olli mul kerge kui elve KJn; Üits `väike lume elb Hls c. pl kangaspuude alla kogunev praht, ebemed `kanga `alla tulevad ju `elved Kir; `kanga `elbed - - oo need mis suga ja niied `väĺla kulutavad Aud; linastel ja takustel tuli seda `elbeid maha, aga pue lõime `kangal ei tuld kedagi maha Sim; takusel [kangal] on `rohkem `elbid, linasel on vähäm Pal; linastel [kangastel] on nisukesi `elbid tulemas - - `elbed pühiti luuaga ära Plt d. (madalama väärtusega) linakiud; takupraht takused linad või `elbes, siis `põldki ia `ropsida Amb; `elbes linad on kohedad; lina on `elbesse jäänud. `kasvamisest tuleb see viga; takused ja `elbes, need on odavad [linad] Sim; kui liiast on soanud [lina liguneda], siiss on `elbele tõmmanud Lai; viletsad linad nigu `elbed Plt; `vaata kui tal (istutatud linapeol) se elve lõi seasi `lahti, siss `tiatsid et tulevad ära koristada SJn

erevil erevil Khk Kul Mih Khn PJg Nis Jür Iis, -el Vig Koe VJg Kod; herevill Kuu
1. ärevil; elevil [noor hobune] tahab `ühtelugu `menna, tä nagu erevil Mih; Inimesed olid pue `juurõs ette erevil, `kartvad sõda Khn; ma olin täna `öössi na erevil, uni ei tulnd `piale Nis; luomad nii erevil Jür; mesilased naa erevel ja rahutumad Koe; on nõnna erevel menema [kuhugi] VJg Vrd erevile1, herevillä, herevällä1
2. fig rugi nii `küpse puru, üsna erevil, pudisemas Khk

igavene igave|ne Kuu IisR eP(e- Khk Vll Käi Rid) Trv Pst, igä- hv Lüg Vai, Rid Mar Khn Juu KJn eL(-n Krk; -ni Krl; iǵ- Hel spor T V), g -se (-eise Rei), g -tse spor T V(-dse); igäbene Mar
1. ajaliselt lõputu a. jää(da)v, igavesti kestev; (väga) pikaajaline, püsiv, põline saad igavesed rattad kui `sönna tiha viid Ans; `ükskid asi pole igavene Khk; [surnu hing] `Käie köik nurgad läbi kus inimene on eland, siis ta `soaje alles oma igavese paiga `peale [pärast 40 ööd-päeva]; Ing on igavene Pöi; see on nii tõsi kui igavene tõsi Rid; aeg on igäbene ja elma `otsa ei tea Mar; mete kätetööl on ika oma löpp, ei see igaveseks jää Ris; [kivisamblaga saadud värv] nisukene igavene pruuń ka mis ei läind `jälle pialt ära KuuK; õle aga virk, õle aga virk, egä tuul ei õle igävene [tuulamisel] Kod; vanad igavesed talu majad Plt; vanast igävesest aast kaastiti [villa]; si̬i̬ om üits igävene (väga vana) sõna Trv; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu, iǵävetsess omandusess veliste seltsile Ote; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; [õlekatus] `Vasta `põhja sammõldõdi är, sõ̭ss tu̬u̬ oĺl jo iǵävene Rõu || pärast surma jätkuv mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; igavene elu, see on raamatus Lai; maa`päälne eluaig om meil lühükene, a tõsõn ilman om meil igävene aig Har; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma iǵävetse elo kätte saa Vas b. igapäevane see põle igavene tarvitatab sõna PJg; aga ikke `talvel oli sie (rehetuba) ikke igavene elumaja KuuK c. fig Vana oo eese poisiga igaveses päivis (hädas) Kaa; oled teist - - `vargale ässitand, igavene surm [tabab sind selle eest] JõeK; käib kui igavene juut́ (kodutu rändur) Lai | (surmast; suremisest) igavene `tohter ~ aŕst Muh; lähäb igavesse rahu`paika Vän; Igavese unele minema Hää; lät́s joʔ igäveste `hingustõ ~ igävesele unõlõ; [ta] maka joʔ igävest und Rõu
2. (kogust või omadust märkivalt) a. (koos substantiiviga) tohutu, erakordselt suur, rohke, väike jne; täielik Tia mis ta (siil) `üöse `toimetas, aga igavest krõbinat tegi [põranda all] IisR; ta sai igavese napsu sεεlt kukkudes Khk; [ma] Igavese pirekse ise sedakorda sai, niid oo see ka otsakorral Kaa; Inimesel köht ees kut suur igavene `lähker Pöi; igavese ulga kalu saeme Muh; üks igäbene kiho (imevähe) oli Mar; [jaanalind] elab igaveses `kõrbes Hää; se on igavene vale Jür; ta oli nii `ihnus nigu üks igavene koi VMr; ma sain sialt üks igavene tilk (üsna vähe) Trm; kole keerd lõng, igavene ruuksu puru SJn; temä olli igäven joodik Krk; siin ju `olli iǵävene sõda, niisugune `laskmine et Hel; nemä oppeva temäle igävest lori ja igävest labi Puh; lagunu põĺl i̬i̬n, nigu igävene paega punnatuss Nõo; siin om igävetse mäe ja oru, ja vi̬i̬ lombi Ote; taa om jo iǵävene ḱugrat́s, kühmäh kõ̭iḱ Vas b. (koos adjektiiviga) väga, üsna, päris [härgadel] igavese suure pitka `puuga [ader] Ans; koera nael tuleb ise, see igavene `aige Khk; rebase saba on egavene tore Käi; tuulekala on üks igävene pikk kala, ja igävese suure pikä ninaga Rid; siin sammas õue pial oli. igaven suur räśtik oli HMd; aeab igavest vägevad kõva joru, `vińtis `piaga Lai; viĺla kerstud olid, igavesed suured kaaned käisid `piale ka Plt; kõrdsimi̬i̬ss olli `väege suuŕ igävene jämme mi̬i̬ss Hel; temä pidi jo igävene alb ja võemak inimene olema Puh; raud kańg, igävene tugev ja `rasse; ja kos igävene `kange naene `olli, kõ̭ik tü̬ü̬ temä `teie; üits igävene paegatu lagunu `uńdrik jäi `mulle `ümbrele Nõo; lehmä oĺli˽`mõtsa lännüʔ, taha iǵäveste `suurtõ suhuʔ Urv; [haugid] igävetse jämme ja suurõʔ; taa vana igävene kõhõn inemine kui vana `kimle Räp
Vrd igane2, igavine, igäväne
3. (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) igavene aeg Jäm; oh sa igavene aeg, mo mees oli irmus `kange `pähke `korjaja Kär; ui igavene Muh; Igavene aeg `oitku, ta lööb sind jüst maha; Jigavene `oitku Rei; oh sa igävene, mo kerest käis nii `irmsaste läbi Rid; oi igäbene kui kauaks sa `jälle jäid Mar; oh igavene `oitku (imestavalt) Kul; oh sa igavene aeg, mis sa tahad teha Kos Vrd igavine
4. sõim täielik, tõeline Oh sa igavene märä Kuu; Igavene raisk IisR; sa vana igavene kurat kuda sa panid selle obuse ette VJg; sa igävene aia toe all tettu; oh sa igävene mait, mes sa sääl otsit Nõo; igävene huśs, jätäʔ ommeti üt́skõrd minno joba rahulõ; igävene tat́itõõsik mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp

ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä (purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei

iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravik – Vig Vän spor Ha Jä, MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jurtsama Adra nina jähi salakivi taa kinni, obu jurtsas korra, keis üks raksakas ning adra perse oligid puru Kaa

juuk2 ind juuk Jäm Krj Pöi; juuk g juuga PJg
1. peenike juuk tuhk kuiv liiv, juuk peenine Jäm; Möned tollid mulla puru peal, juuk liiv all, mis `pöldu sest soab Pöi; lõng peenike nagu va juuk PJg

jäntis `jäntis Jäm Pöi üks segane `jännis ning `jäntis jutt Jäm || purjus Vana oli täna `jälle nii puru `jäntis Pöi

kaabe kaabe g `kaape eP(-oa-, -ua-) M TLä, g kaabe Käi Rei Var Iis, `kaabe Sa(-oa- Pöi); `kaabe g `kaape Kuu Lüg Jõh; n, g `kaabe Vai; kaabõ g `kaapõ Võn Kam Ote San/n kaabõʔ/ V(n kaabõʔ Urv Krl Rõu Plv Vas, kaabõh Se); kaabes g `kaabe Mus, pl `kaabed, g pl kaabeste Khk
1. riive, kraabe; puru `Enne ei õld `lapse`puudri, sis `pandi linase`riide `kaabet `ellitund `kõhtadele `reievahedele, `kaindla `alle Lüg; viili `kaabed; raava küĺlest tulad `kaabed `lahti Khk; `Tuhli koabet pannakse pölend `aige peale Pöi; ma kaabitse soole kaabet `lõike küljest Muh; kaali kaabe sie oli ise ia `süia, põld närimist Amb; latse tahava `kartuli kaabet - - kui `kartule puder om vähä `põhja kõrvenu Ran; mõhe `kaapest es tetä tütärlatsele `pätsi, üteldi, et siss ei saa mehele Nõo; keväjätse villa, talvõ villa omma lühikese kui `kaapõ Kam; `kartuli `kaapõst tetäss `täŕklüst Rõu; vanast mis paa `põhja kõrvõśs, noid kutsuti paa `kaapõʔ Plv || fig see nii lah́a tõbine inimene, see oo üks inimese kaabe Mar; si̬i̬ `oĺli viimäne vana `Piitre `perse kaabe, viimäne laits Ran Vrd kaap, kaave, kõõbe
2. õhuke kiht mingit ainet, materjali a. noor kartulikoor ku kartulid on nuared, kuabe `laśti (lahti), siis ei kuari, siis kuabima Kod; tõmmati väidsege kaabe päält maha Krk; nüüd om vallaline kaabõʔ, tulõ `äste päält ärʔ San b. üksikud lumehelbed; õhuke lumekord `kaabed kεivad, ei ole suurt sadu mette Khk; vähä ju lume kaabed maas Rei; tänä `ü̬ü̬si oo tuln lume kaabet, kaabe kord oo moas Var
3. tööriist a. kaabits, linaraats jne kaabe, karrast `tehtud, täkked sihes, sellega riivitse `tuhlid Muh; kaabega `kaapisime lõeme ääred `puhtaks, siis sai juure `puĺli Hää; lina kaabe (kupardamiseks) HJn; künä koabe Juu b. kangahui kui teki ehk paranda riiet kujotasse, siis oli nehoke aralene, sõnna `aeti jäme lõng `peale, otsad oo aralesed nagu sarbed peas - - `enni olid ikke need `kaaped Mar

kaas2 kaas (-ś) g kaane spor eP (-oa-, -ua-; kaes Jäm LNg Tõs, koes Rap Juu) Hls Võn Ote San, kaanõ Urv, `kaane R (kanne Hlj; n koaś Hlj, `kaasi, kaans Vai), kaase spor S, Trm Äks Lai Vil eL(-õ); kaan g kaane spor S(-oa- Pöi) L (kaen LäLo, kaań Mär Kir Mih, kuan Tõs), HaLä (-oa-) Tür VMr Kad Iis Pal Lai(koaen van, g kaase) VlPõ TMr, g `kaane Jõh IisR; p kaant spor eP, kaand R Hi Hää, kaat Hlj Lüg Vai Khk Pha Muh Rei Phl, kuat Kod, kaast spor S, Trm Äks Lai Vil eL; koäs van Var, Khn (koäś, kues, kuä|s, -ś g kuanõ); kaańs Urv; kaańdž g kaańdže, kaan|e, -õ Lei
1. õõnsa asja kate `kergita `vä˛eke paja kaand ja `liiguta `putru Jõe; pütti kaas Hlj; pane podile kaans `pääle, siis lähäb `kiirest `kiemä Vai; ühekorra vanadel mestel `piipudel kεisid kaaned, sεεl olid röhud küĺles Jäm; paja, paŋŋi, kiha, kerstu, kaju, karbi, kannu, purgi, `löime, `laeka, kasti kaas Khk; kut kiha on tühi, siis pole mitte ea kaant peal oida Krj; `karga `põõna `kinni ja tõsta kaas pealt ää Muh; törre, putku, vaka, `katla kaan Emm; paiga küibil pole kaat pääl `märki Rei; pajal kaen peal, toosil oo müt́s Rid; Suur katel ilma kaaneta = veekogu Han; potidel oo `teklid ja paeadel kaaned Var; `Laupa piäb paa `kuäsa liivaga `nühkmä Khn; (veime)kirst oli ikke kaane `alla täis Aud; peruga `peśti paa `kaani Saa; koaś oli `piale panematta old Rap; `kohver oli kumaja kaanega Ann; kerstu kuaś käis nii `raskelt, et temä neid sialt küll kätte ei suand Sim; `kapsa tõrrel käib koaś `sisse Trm; nägu lai nagu tõrukese kuas Kod; kaaś kaevule `piale, et purusid `sisse ei lähä Pal; sel kaasel oli auk sehes Äks; pilved on nigu kuaned peal Plt; paa, nuriku, kasti, tonni, püti kaaś Hls; kaase all laset `audude Krk; pane `paale kaas pääle, lähäp `ki̬i̬mä nigu lõhn mõnel paal ei olegi kaast, om niisama ilma Nõo; `Kapsta`tõrdullõ `pańti kaańs ilostõ˽pääleʔ, sõ̭ss ei lää˽puru ja prah́t `sisse Urv; tsõõrik länigu, nu̬u̬ `oĺli ilma kaasõlda ja kõrvulda Har; ta om tougada kaaś, tõõnõ om üless `nõsta kaaś Se || fig kes ilma suu ette jõõdab kuat `panna Kod | kudas pütt nõnna kaen Rid; Iga pot́t leiab oma koane Rap; Nõnda paras kui napp ja napa kaas Krk; kui nappi nii kaast Har
2. a. mitmesuguste esemete pealmine kaane moodi osa, mis sag lahti ei käi `viiuli `pialis`kaaned VNg; `silla kaas `laududest, kahe ehk `kolme `tollised Lüg; [sepa] Lõõts `tehti nahast ja `laudadest, `laudadest kaaned ja nahk vahel Pöi; piäluu one kolmess tükiss koon. kuas one õtsa eden ja taga one kaks; silla kuas one lavvadess testod, kuas `pantse tõrandusse `piäle. sillal juba kuas piäl. silla kuane puud; kaŕsi (kraasi) kuaned Kod || Lõpusekuase all on punäsed lõpused (kalal) Kod b. linalõuguti pealmine liikuv osa `kolgispu kaas Lüg; lougudi kaasel on all sooned sihes Khk; lõugu koan o `keskelt tühi. pöo tõmmatse lõugu kaane alt läbi Pöi; kui ea `raske kaanega lõuget oli, se oli param Vig; nagu va lõugeti kaan, kes paelu `patrab Tõs; lõuguti koaś on kahe soonega Juu; lina koĺbisku kuanel õli kaks su̬u̬nt. pulk `oidis koon kuat ja koĺbiskud Kod; kaasega `lü̬ü̬di kolgitsa soone `sissi, kaase sabast oieti `kinni Ote c. soalaad; kangareha ülemine osa sua kaan käib sua pääl, et suga õleks `kinni Jõh; sua kaaned Pal; riha kaaś Krk; ku ri̬i̬tkammi kaas `valla om, siss langa `kargava üless Nõo; `kangariha kaaś Rõn d. oherdi kaba uhõrdi kuäś ehk pära ond `vasta `rjõndu Khn; uherdi piä ~ kaaś KJn e. pumba kannu kaas Rei; pumba kannudel on koa koaned Kos; pomba kannu kaaś Krk
3. raamatukaas `raamadu `kaaned on pabist VNg; `muidu ei saa õppetajast egä keriku `pääle, kolm kõrd lue `piibel läbi `kaanest `kaaneni Lüg; tähtraamadu kaased εε kärisend Khk; vihu kaas Kär; See vana aabitsakaan `aitab küll Pöi; roamatu koaned olid vallali `külges Muh; `paprelehed `pańdi kaande vahele Mih; olen selle roamatu juba teesest koane eärest `teise läbi lugend Juu; kuanest `kuande läbi lugema Koe; tuo `mulle vanasi vihu `kuaśa, ma `leikan käävi `põhjadest Sim; raamatu kaasõʔ Krl; kaasõst kaasõni läbi lugõnu [raamatu] Har; raamadu kaanõʔhv Plv
4. fig jää jõe paneb jää `kaane `alle juo, kaas pääl juo Lüg; meri kaase all, tömmab `varsti merele kaase `pεεle Khk; meri üiab koat `peale [sügisel põhjatuulega] Muh; merel oo kaen pial Mar; jõel oo kaań peal talbel Mih; juba merel kuäś piäl, nüüd võib igaks `sõita Khn; merel akkab kaan peal tulema Ris; järvel juba kuas piäl Kod; meri alles kaane all, jäŕv lähäb kaane `alla KJn; vi̬i̬l kaaś pääl Se
Vrd kans

kaasitama kaasi|tama Hää Saa Kos/-oa-/ VMr Sim TaPõ(-ua-) VlPõ eL[-teme M, -tamma Urv Rõu(kaassi-) Plv Se, -tõmõ San Kan Krl Har; `kaasta- Kam, `kaaśta- Rõn, kaaśtamma Plv, inf kaaśtõdõ San] regilaule (peam pulmalaule) laulma pulma aeg kaasitadass Hää; ega igad naised ei kaasitantki Ksi; `nüitsel aal ei kaasite ääp `kennigi Krk; periss kaasitaja naeset `võeti, siss kes kaasitasiva ütte `puhku ja sõemassiva vastatsikku; kaasitamise laulud TMr; kui `mõrsja `maia `tu̬u̬du, siss naese kaasitanuva; kaasitamise `laule küll pulman kaasitedu Kam; kaaśkenaise vastatside `kaaśtiva pulman; kaasitamise laulu olliva esisugutse, esi sõna olliva ja Ote; Ega väŕsi lõpun oĺl iks `kaśkee `kaśkee, mõ̭ni jäl˽kaasit `kaśkee `kańtkee Urv; oi˽kos sääl pulman oĺl õks kaasitõmõnõ Har || lärmama; sõimlema kui loomad olid `kurja teind, siis tuli suure lärmiga kaasitama, et kõik oli puha puru Lai Vrd kasitama

kaast kaaśt g kaasti M kraas(id) `kaaśtega kaastitas; ku `lambit `pöetess, siss piat ka `lambal kaastige puru sälläst ärä `tõmbame; kikk kaastilaud täis neid pidimit. kaastil oli vaŕs kah, kost sa `kinni võtit. `seantse pika julgada veeretide kaasti seĺlä pääl; kaasti pidima Trv; käsi`kaaśtege kaastiti Pst; kaasti pinnu Hel Vrd kaarid, kaarsi

kahanema kaha|nema eP(-nõma Khn) T, -nem(e) M, -nama Kõp Trv Kam Rõn(`ka˛anama), -nõm(m)a V(-nõmõ Krl)
1. vähenema; alanema (veest) Kalad kohe kahanevad `miedus, kui `kaua `kuival `seisuvad; Kust odad, sield kahaneb Kuu; liha kahaneb nii väheks – p‿tohiks `tuuagid supi `sisse änam Khk; mered o maha läin, vesi oo ää kahanen; aeg kahaneb ää Muh; noor kasvab ja vana kahaneb Phl; õlut kahaneb ää kui sa võtad teda, ega ta `juure kasva Juu; kahaneb kätte nii ää, et näpud jäävad jägajalle JMd; messä nõnna puru kiädäd liha, kahaneb ja kadub ärä Kod; kust võets, `sinna `paisuss, kus pannass, säält kahaness = tat́t Krk; vesi om ärä kahanu, ei tiia, kas tulep `rohkemb `vihma vai Ran; tuuĺ kahanõss vähebäss Se || Kasvab ja kahaneb, aga `otsa ei saa = kuu Han; kuu kahaneb tõesess serväss, kasvab tõesess Kod; kait́s nädält [kuu] kahaness, kait́s kasvass Krk; [võsa] `niitmine olli vanal kuul, kui kuu kahanass Kam Vrd kahenema
2. lühemaks jääma kui lüke `lahkeste `panna, siis kangas kahaneb, kui oo ühelt poolt ette läin Aud; `õmlesid küĺjed üle servä `kińni, tõene külg kahanes `jälle, oiad küll kõvass `kińni aga ta ike kahaneb, one lühem Kod; ku medägi `umblõt, üt́s vi̬i̬ŕ jääss pikkä, tu kahanõss `perrä. üt́s vi̬i̬ŕ nakass kahanõmma Har

kalja|haue hrl pl linnasepäts, keedetud või hautatud linnasejahu kalja tegemiseks või uuendamiseks juba `pańdi kaĺja `audid `ahju Mär; karimine annab kaĺla `auded (hädaldamisest on vähe kasu) Vig; Kui kaĺla auetel pala vesi pial kallata, siis oo juba kaĺlaraba Han; Rukist ja `lusteid `võeti vahest koa kaĺla `audeks Kei; ma tulin kaĺla auet jahvatama, linnase jahu oli kaĺla aue; ägamine `olla kaĺla `aude eest – see nagu `aitab, aga ega se `aita kedagi Juu; kaĺla aue pannakse `ahju Ann; kaĺla auet `tehti, linnastest `tehti, `pańdi `ankrusse kuevalt see küpsik, siis einamal sai vett `peale `panna, see oli `juua Pai; `võeti kaila `auded ahjust ära, paneme kaila `imbima VMr; kaĺja `auded, idandasime rukkid ära, `kapsa ravvaga puru, idandetud rukkid, vesi ja jahu `ulka, leiva jahu, õdra kied segamine, nagu leiva `taigen Iis; kaĺla `auded on ni̬i̬d, kellest `kaĺla tihasse, pannasse `jälle mõni pätsik juure, `audest tihasse pätsik Äks

kama2 kama Lüg Jäm Mär Kse Trm Krk
1. praht, prügi, risu meri ajab kama. kama on `niisukene kui aganad vai vanad mädänend rohod; `samble kama ja liiv, mädänd kama, puu on siest mädänd ja pien nagu puru; maas õli suur kama `unnik puha [kui nahku koogutati] Lüg; suurt mere kama ning rüga, puu rüga, `körka purusid, ane `eina ning muja puru, keik üks mere kama Jäm || si̬i̬ ein lää puruss, ku ein ku kama ju̬u̬sk maha `mü̬ü̬dä viglavart, ku sa `kuhja ti̬i̬t Krk
2. segu; soga mis kama sa nüid seal keedad, ei sa saa isegi enam aru. teed siin va igavest kama, teed lohaka töö Mär; see nagu kama, süńnigi `süia Kse; üks kama ükskõik, ükspuha üks pagana kama kõik, kuda see elu läheb Trm; ole ää või kuri, si̬i̬ om üitś kama puha Krk

kanepi|kohu toit katkisurutud kanepiseemnetest kanepid tambiti `uhmris puru ja kanepi piimale `panti koort ja lehma `piima `juure ja seda kutsuti kanepi koho, söödi nagu `piima Äks

kanga|takk kangast kudumisel pudenenud puru `kanga takud vajovad `kanga `alla; `kangatakud panevad kua villade `ulka Kod

kannatama kanna|tama üld (-dama Hi Saa, -teme M, -tõmõ San Krl Räp; -n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma

karbe karbe JõeK Amb Kad Sim, `karbe Hlj, `karbes Kuu, g `karpe; n, g `karbe RId/g -me Lüg/ IisK
1. puusammal oks loi minu, kui akkasin `karbet ottama Kuu; `kuuse `karped `kuuse `okste `külles Hlj; `korjasin `kuuse `karbemmi Lüg; puul on `karped peal, sie on nagu alv abe, on aĺl JõeK; mõnel lüeb ihu `piale vahest ka nagu karbe või `karpe kord, kui nahk ketutab Amb; `pandi kuuse `karpeid, lepa või tapu `lehti ja `tehti `krummi Kad; kõigil `puitel, kes viletsast kasvavad, on `karbed külles, `kuuskedel ja `mändidel ja leppadel ja IisK || nõmmesammal maa `külles `nomme maas `kasvad `karbed, ikkuna vahele `panna `talvest Vai || kivisammal kivide pial on `valge õhuke `karpe kord Sim Vrd karbal2
2. puru, praht; ebemed (eriti kangakudumisel) – R `samble, `villa, `kanga `karbed VNg; lina`karbemed, õle`karbemed; takku `karbemed, `lõŋŋa `karbemed Lüg; `kanga `karbed, mis kukkuvad kudumise ajal linadest ehk `lõngadest maha Jõh; koid `söiväd `villad `vällä, muud ei jättäned ku `karbed järele Vai Vrd karp1

kargama `karga|ma, kara|ta üld (-daʔ V; -me, -te Hls Krk(-de) Hel; -mõ, -me, -de San; -maie Lüg; `kargama Jäm Ans Khk; da-inf `kargada R Mus Vll, karrata Han Mih Aud
1. a. hüppama, hüplema nii `pitka pistent `sööstand nönda kut uńt ümber Rüssa pau `kargand Jäm; `kargas ahju‿pelt maha Khk; urt lammas kes armastab üle aide `kargada Mus; obu `kargab ühna `kraavi Muh; pulmarahvas oln hundid ja läin keik karates `metsa Phl; `kargas maast `vilksti üles Mär; Mia `jõutsi parajuttõ üle pao karata Khn; mes `aśsa te löhote ja `kargate ühtepuhko peal Ris; kui `veised kevade `väĺla lased, siis löövad `kepsu, `kargavad ja üppavad Juu; lapsed `kargavad `reial Amb; obune nõnna ei `karga, aga lehm `kargab üle aa küll Ann; üpates ja karates lähäb VJg; obune `kargass `püsti Trm; `kiissel ei `anma `rohkem `jõudu kui üle aia karata Kod; sääd nagu peni üle aia `kargama Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sai karate Hls; oravakese `kargava puu otsan Puh; mis sa `kargat ilma aegu, kas sa paigal ei või `saista San; pih́tpimme sügüse ü̬ü̬, `karga vai `soelõ `säĺgä, midägi ei näeʔ Urv; ma˽`karksi üle kraavi Har; kunnaʔ eläseʔ vi̬i̬hn ja `kargasõʔ kuival Rõu; `karksi (tulin) üle läve sinno `kaema ka siiäʔ; Karga no häste (hüvastijätusõnad) Räp || fig mõts `kargap `kaala (on lähedal), aga maea om lagunu Nõo || fig mis sa `kargad üle `tähtede (jätad tähti vahele), loe korralikult Juu; aidu kargama üle aia hüppama (pahur loom) Kiuduga oli `risti küll, see `kargas `aidu Pöi; obone akas `aidu `kargama KJn; loomadel `pantas pia jala `küĺgi kui `aidu `kargab SJn b. hüppama, lendama, põrkama, viskuma rahe terad - - nagu `aavlid `kargavad Jõe; sädemed `kargasivad lage Lüg; kala `kargas `riistast `vällä Vai; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles Pöi; paĺl `kargas tagasi Juu; siss karass tuli räni küĺlest pessu `külge, pańd pessu palama Nõo; tulõ kipõn karaś ahost `vällä Vas || fig imä `vi̬i̬di ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä Kan; || võpatama – Krk TMr Se ma äkki midägi kuule, ma karasi periss (ehmatades) Krk || üles-alla kõikuma laev lähäb `kargama. mõni paat karata üht`jooni nagu obu Pöi || pritsima vesi `kargab nüid ülespidi, kui mõni sõedab `vankrega Juu; vesi `kargas `vasta `siĺmi kohe VJg; mädä karas nõnnagu vuratas Kod; `varva vahelt `kargas vesi `väĺla Plt; `kargass veŕi `rõividõ päle vai käśsi päle lihonikil Se || om nii külm, et täheki `taivah `kargasõ̭ Se || kiiresti levima tuli `kargab laiemalle Juu; tuli `kargab `kange tuulega laiali Kos; tuli karaśs laialõ Krl || kokku tõmbuma inne `vaĺmist tegemist vinütädäss (võrgulina), siss ei `kargaʔ nii kokko Se || pekslema, ägedalt tuksuma süä `kargass ku ärä `eitüt Krk; oi kuidas veri jamsip, soone `kargava (pulss väga kiire) Nõo; nakass süä `kargama siseh, pess nigu jõ̭ḿps Se | karand lagi karand lagi oli sedäsi, `laudest `löödud nõnna et, kaks tükki oli `vastamesi, kaks `lauda, ja kolmas oli seäl vahepeäl Juu || fig Kis oma naise maha jätab ja teise `juure läheb, si̬i̬ on üle ti̬i̬ `kargaja Hää; jalg on ää karand (nikastanud); karvad `kargasid pea lae peal kokku (ehmatusest) Juu; tämä `kargab kui raud `silmä (ütleb teravusi); kui üle kruavi `kargama akad, piä silmäd `lahti (naist võttes ole ettevaatlik) Kod; karaśs kate jalaga õnnetuse `siśse Ran; ta `tah́tse mul perä `pääle karata (tikkus kurameerima) Ote; tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ Har; aja sitta asjale, karga ise kannule inimesest, kes oma ülesandega toime ei tule aja sitta aśsale, `karga ise kannule JõeK | kaela kargama a. peale kaebama – Hää; b. teravusi ütlema ma `ütlen kedägi, siis ta `kargab kõhe `kaala Kod | lakke (~ pilve) ~ nahast (~ närtse seest ~ pükstest) välja kargama a. väga rõõmustama `ninda `ruemuss kohe, et `kargab lakke Hlj; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väljä Kod; nüid om `sääntse ää mi̬i̬l sul, nüid `kargass kas või `närtse sehest `vällä; mul nõnda ää mi̬i̬l, et `kargass kas või `pilve Krk; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se b. kiitlejast, suurustajast mõni om väegä `uhke, `kargab vai nahast `väĺlä, keksib ja eputab Ran; tahat ummi `närtsa seest `vällä karataʔ uma `uhkusõga Se | naba karanud veninud naba om är karanu, ärä liigutet Hls; mia tõsti toda mahla `tüńni ja, tõsti `endä ärä, naba karass paegald ärä Nõo; naba om no˽`tõistõ `paika karanuʔ Har | ratsa kargama kanga kudumisveast niide kord soeb `sisse kui sool jalgutid ukka `lähtavad `muljudes, siis akkavad äärepäältsed löŋŋad `ratsa `kargama, ei vöta kudet `sisse mette Khk
2. tantsima – Se Lut Kra lasat́skit karatass; pühil`aiga õks `tansti ja karati; t́sura ĺei `kiika, `tütrik karass Se; `kahru `kargama; rasõhhalõ karatass Lut
3. kiiresti, ootamatult toimuma, tekkima a. äkki tulema (haigus, viha jm) `jookseva `kargass `jalga Jäm; naŕr `kargas ihu `sisse; `kargas äkist viha täis Khk; ma `tunsi pölve `sisse `kargas naa `aige Vll; siis `kargas moole rooś, `kohkomisest `kargab rooś Mih; kui ma üles tõuse, põlvetesse `kargab nii suur valu Khn; tääle oo luu roos `kargan Pär; veri `kargab palesse; vesi `kargas `silmi; `kange kramp `kargas pöia `sisse Juu; sõna pialt `kargab vihasest Pal; karaśs viha täis Trv; karaś vihatses ku üits tuli Krk; `kargaje ru̬u̬s, si̬i̬ kes `kargap ihu `mü̬ü̬dä Krk; mia sai tolle leeväraasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku (sattus hingekurku) Puh; veri karaśs näkku Rõn; mul tu̬u̬ sõ̭na karaśs `mi̬i̬lde Plv; ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaś, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saat `viina vai saat tõrõldaʔ Räp b. fig `kargab nagu püśs täis (vihastab äkki) Koe; ei jõvva enese üle taĺlitseda, `kargab nõnnagu püss `täite Kod; elu ~ hing ~ süda kargab täis (~ üles) äkiliselt vihastama las `kargab temagi elu täis; ing `kargas kohe täis Hlj; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; süda `kargas täis, `ütlesin kohe‿t siit suadik ja mitte enamb Kad; elu `kargas täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; süä `kargass üless nigu kikkal Se | silmad kargavad tuld äkiliselt vihastama silmad `kargasid tuld täis VJg | tuli kargab silmist (välja) (terava, äkilise valu puhul) tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) kui kederluu kohegi vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) Ran c. soojendamisel kokku minema (piim) – Sa Tõs Ris Nõo piim `kargas kogu Jäm; piim `kargab kogu, kui ta juba apuks on läind ning siis keedetasse Khk; piim `kargab soea ölle sees ära Vll; kui pala aeg on siis piim `kargab ää, se `kargab juba `lehmi sies ää se piim Ris d. äkki suunda muutma (tuul) tuul `kargab ju vahest nii äkist `teisse `kohta Jäm; tuul `kargab `ümber, otsib omale pesa, puhub kaksiti; pilve tonk tuli pääva ede ning `kargas tuule `pöhja Khk; tuul `kargas `teisele Mus; Kui tuul seda`viiti öhest kohast `teise `kargab on sadu oodata Pöi; `kargaja tuul teeb `kurja `ilma Hää; tuul on `jälle karand täna `teise `poole Juu; tuul karand `teisi `kańti juba Lai; tuuĺ karass `põhja Rõu
4. haarama, kinni võtma; ründama, kallale tulema kuer `kargas `kallale Lüg; `kargas `rindo, votti `rindost `kinni ja akkas rapputamma Vai; karga töö piha `kinni, missa `aegled; äkist ühed suured kääd `karksid mo `ümbre `kinni Jäm; `kargas ammastega porgandi `otsa `kinni, `krahftik tüki `otsast εε; tangidel on uuled, nendega sa `kargad naila pεεst `kinni Khk; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; teine `kargab `teise `sanga kinni; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; `karga soppi kinni ja `puista kotist `välja Muh; koer `kargas `reide `kinni Rei; need `üiti `saapa tripod, siis karati nende `külgi `kinni ja tõmmati saabas `jalga Mar; [hunt] `olle `kurku `kargan obustele Aud; kui ma muido ei `ärka üles, `karga `varva `otsa `kinne Ris; mõni tahab `lüia, `kargab puu `algu `kinni Juu; kuri kuer `kargas `näosse `kinni JMd; `kargas ammastega `kinni, `kargab kallale Trm; karas ku uńt minu kallale Kod; Koer `kargab obusele ninasse Lai; koer karaśs ammastega `otsa `kinni Trv; ta karaśs `rindu `kinni miul Krk; kes tsusip `penni, peni `tunnep `väega `tolle ära, `kargap vai nõna `küĺge Rõn || fig `täämbe om paĺlu küĺmemb ilm kui eilä olli, `kargab kohe `nõnna kui `vällä lääd Hel; peale kargama kärkima, riidlema, ründama Kui sa teise inimese läbi praugud, see nägu pragad või pääl `kargad, see `öeldaks kah põrgib Hää; valitseja `kargas `tiume `peale VJg; see on äkiline, kohe `kargab teisele `piale Plt; vallavanemp karanu kurjaste `pääle, et sul om edimene poig `vällä `võetu `toitjass, sedä ei saa Hel; ku ma˽pääle `karksi, üttegi tü̬ü̬ińemist ei olõ teil `õiguss `tsüśkiʔ Har; ninna ~ nina otsa ~ näkku ~ silmi(le) ~ harja kargama sõimama, kärkima, tüli norima Sie on `mõistlik mies, ei lähe `kellegille `silmille `kargama. Vana `kargas `kõigile `silmille IisR; Kus pidi kohe silmile `kargama Pöi; `kargab `ninnä õma sõnadega Kod; tahap `persega näkku karata Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; ärä sa nõ̭na `otsa karaku Krl; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargas mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv
5. jooksma; ringi hulkuma Mes sa üöd läbi `aeva `kargad, et eit nää sis `millaski kodu magada Kuu; lips lops `viimne paar `üitasse ning siis kaks tükki `akvad `kargma Khk a. lõhkuma (hobusest) obone `kargas `neljalt jalalt, `tõmmas käest `lahti Lüg; märal oli `kargamise viga `juures Ans; obu akkas `kargma, `peksas rattad puruks Khk; obu läks `kargama, nagu suur tuut oli rataste all Kaa; kui tuima poolt obu oo ja `kohkub, siis läheb `kargama, pire‿p lihagid nönda `kargama Jaa; obu läks `kargama, `lõhkus mehe ää Muh; kui obu `kargab, siis purustab kohe vankri ko ää ja jooseb isi ennast puru Kse b. kappama, galopeerima obused `kargavad ummisjalu Pha; obu jooseb `nelja, kui ta - - ülejala `kargab Jaa; obune `kargab `neĺla Juu; `kargas tuhat`neĺja VJg; ku hobõnõ kaḿmitsaga karaśs, sõ̭ss kell tilisi Räp; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu pit́eh; olõ‿iʔ illoś ku hopõń karatõh juusk Se c. kiini jooksma kiil paneb looma nii `kargama, kihutama, et kas tulest läbi Krj; `parma paelu täna, loomad `kargavad Tõs; `täämbä om paĺlu `kiinläiśi, eläjä˽`kargasõʔ Urv; pasadsõ `persega vaśk aja karja `kargamõ Krl; eläjä˽`karksi˽`hirmsadõ; eläje `kargasõ ku˽parmu omma Har; kiili kargama kiini jooksma palabaga lehmäd `kargavad `kiili, sabad `seĺges Vig; ku parmu om, siss eläjä `kargava `kiini, and säĺlän ja, jooseva karjamaald ärä kodu Nõo
6. põgenema, pagema vang õli `kargand `välle Lüg; `kargas kroonu teenistusest ära Ans; `seiksed noored mehed - - vahest `kargasid käest äe, läksid `metsa Kaa; `kostel `kargas saare otsast ära Vll; löi mind nii, et ma `kargasi `koolist εε Käi; vangid `kargan vangimaeast ää Tõs; see on sõea väest ää karand Juu; varas oli ära karand Kos; siis `üeldi viel karand naine, kes lahutud naine oli JJn; Karjapoiss `kargas ära Iis; si‿o nõnnagu kabeliss ärä karanud (kõhnast inimesest) Kod; läheb [naine] ää mehe juurest, siis `üeldasse karand naine, `kargand ää ju mehe juurest Ksi; kroonu pääld ärä karanu soldat Nõo
7. paaritama, sugutama obone `karga toist, on täkkol Vai; piab mära täku `juure `viima karata Khk; oli tüdrugu ää `kargand, siis polnd muud‿ku vöta naiseks Mus; naine oo ää karatud Muh; Muud amõtid põlõmtõ kui `kargab tüdrikä Khn; ärg `kargas lehma ää Tor; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; karas ära selle tüd́riku, siis võt́t ärä Kod; las ta `kargab pääle ärä, mud́u jääb lehm vi̬i̬l `ahtrese Hel; perän siss nakass jälle `tõisi `tüt́rige `kargama, neid `oĺli täl mitu Ran; tu̬u̬ om `laskunu˽tu̬u̬l poisil henne üle karadaʔ Har; naane om˽ar karanu, ku om rasõvat `jalga jäänüʔ Se; tu̬ `tütrik om ĺäbi karat Lei Vrd karatama

kartul `kar|tul (-tol) g -a, -e, -i u Hlj; Lüg Jõh IisR Vai Mär Var Tõs Aud Hää spor K Iis Trm Trv T Har, -tuĺ, -toĺ KJn Puh Võn San V; kartul g -i Aud JJn VMr Kad Sim Kod Pal Puh Rõn, -as g `kartle ~ kardule Ann(-es), pl kartoliʔ V; `kar|dul (-dol) g -i, -e Jõe(-dulis) Kuu(g `kardli) VNg Krj Pha Hi spor L Ris Rak Sim Iis KJn(-ĺ) Vil; pl `kardolaʔ Plv; kardu|l(as), -es, -is (-dol) g -le, -la, -li u Vll Muh, Hi L K(-duĺ Kad, kaŕduĺ VJg) Iis Kod M(-less Krk) San, -doĺ Räp kartul a. taim, selle mugul kui pihelgad `õitsevad, et `valged üleni, siis [on] ia `kartulisaak sügise; `kartuli`muldamise `atra, sel õli kõver `sahkapuu ja kaks kõver`putke `õtsas; `kartuli vanad `rahvas `püüdäsivvad tehä vana kuul, kuu `põhjal; kui on `metsä `kuusel on pali käbisi, siis on ia `kartuli saak Lüg; `kartulid `tarvis `mulda; `uodavad `kartulid Vai; mei vagudama karduled; kartulipersed (enne mahapanemist kartuli otstest lõigatud tükid, mida söödi) – Käi; vöigud (roosad) `kardolid Phl; kardoli `võtmesega läksid sõrmed atto LNg; kupatud kardulid, koorega keedetud; kardolil oo `loodos all, kui nad üsna vähiksed oo; ladosed (laiad) kardulid olid `ennem sedä kui võigod kardolid Mar; `väiksed viiuli kardoled, isi eäd kardoled küll; viigud kardulete varde ots, kui karduled `õitsend saavad, siis kasub neoke `väike toŕt; viinapunased oo pikergused karduled, kui tuult saavad, siis sü̬ü̬ma jäuss ei kolva Vig; `seitsmema külvi nädali sees oli odra küĺv, kardulid olid kõige lõppus Han; `kardulid `tehti vanas kuus. kui läänetuul, siis `olle iä `karduli tehä Var; `kirjud `kartuled, kollase ja sinise `kirjud (teat sort); kui [lepal] ümmargused urvad oo, siis et `kartuli kasu oo iä Tõs; kui madise päeval oo tuul, siis ei tohe kartuld maha teha, uśsitavad ää Aud; taani karduled oo libedad Tor; `jaaka päeval `luudass `kartuldel magu Hää; kui kuuse käbisi paĺlu, siis on kardule `oasta Kei; kardulas aab idud vääĺa HJn; ega muud siemet idaneda ei `lastud, enne kui maha sai `pandud, ainult kardulisiemet JõeK; `valge `pilvetega taheti ikke karduleid teha, kui neid `suuri `pilvemürakaid `taevas `jooksis; kartulid `pańdi vanal kuul [maha], nuore kuu `reedel `panna pidi olema sama ia kui vanal kuul JJn; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis aeavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; `enne olivad viina punased, nied olid kõige paremad viina kardulad VMr; turgi `kardul on varane, ku akkab `pialist kasvatama, siis kohe `alla kua IisK; roosad `kartulid on muredad. lähvad `keetmisega puru; `kartul kua puhastab `põldu, aga sa piad kaks `korda teda `äästama raud äkkega Trm; kartulivakk `pantse kuhjaga, viljävakk `triiki; kui kuuse käbid ladvan, tee mäkke kartulid, kui madalan õksa küljen, tee madala mua `piäle; vanass õlema kartulid vähä õllud - - kivi`laudel `seisnud kartulid `veikse kotikesess, jõõlu esimäsel pühäl `ańti `katsu Kod; `kartuli `äästamese äkked `ööldi et karuäke Pal; täo ei ole kardule kedägi kasunu, kui terä tiĺlukse; meeriku kardule om kige varalisepe; silmilise kardule om suure ja suure nisa ja pommi olli küllen ku na kasusive Hls; kardule tetäss tävvel kuul, siss tulev ümärikse kardule, ku kasu aal, siss aave pikä kasu taga; kige päält olli viinakse ja `mandlekardula ja `kärplese ja veripunatse, siis tulli sinitse; latse näruse `ku̬u̬rsiv kardulit, nüid silmä kikk `sissi jätten Krk; muud `kartuli `sorti es ole ku `väikse verevä, viimäte tulliva meerike, nu̬u̬ olli su̬u̬remba ja `piḱligu nigu käki; meerike saeva `varra `valmiss, jaka`päeväss sai joba võtta, siss joba liigutedi `kartul ärä Puh; kui `kartuli üless tulliva, siss aŕkadraga künneti `kartuld, mõni päiv peräst `künmist ossäglega `äestedi; ku taevass serätsen tüḱelisen piĺven om, siss om parass aig `kartuld maha panna Nõo; no˽saa õks `vahtsõid `kartuliid; virk `kartul (varane kartul) Har; `kartohli kukuʔ (seemnenupp) Plv; sangastõ kardolõ oĺlivaʔ `valgõʔ, vähälikatsõʔ, kobõrlikatsõʔ, putõʔ; ku `kartolil `väega pallo kasonu, üteldes `narmõ külleh Räp || fig Palju pikergusi kartulaid söönud (tüdruk käima peale saanud) Rap b. toit, toiduaine; loomasööt `piimaga `kartuli `pilgud Jõh; kupatud kardulid oo, kus koor peal ja siis keedetässe; kardoli ja tango leem Mar; pooled kartuled (pooleks lõigatud kooritud kartulid) ja liha Vig; liha supp kardola `ilpudega; nüid saade `sooja kardulast või `kõrba Mih; `umpsed kardulid (koorega keedetud kartulid) PJg; `mundrega kardulas Kei; `väiked kardulid lõigati `kat́ki, `tehti segapudru `tangudega Amb; mure kardul ei kannata `põrmugi `kieta Kad; `küpsed kardulid Iis; meie jut́itama kartulid ku kuarega kiädämä (kartulil kooritakse üks riba ümberringi, et sool imbuks sisse) Kod; `mihkli päävast tapeti lammass, kiedeti `kartuli ja koalika puoled Pal; `terved (koorega) `kartulid; keedetse `kartulid, liha ja soosti - - si̬i̬ rasva vedel jääb soostist Äks; kardulad on ki̬i̬nd, siad võivad süia saia Vil; `vi̬i̬ge kardule (keedetakse soolases vees koorega või ilma); lihage või rasvage keedets kardule, sis pannas para`viisi `li̬i̬mi, üten leemege süvväs; leemege kardult keedime, `rasva raasike ja `tangu, `luśkuge seime; ennevanast es ole kardult ollu, `sü̬ü̬di `tempi ja `ernid Hls; jahudege kardule (jahupuder, millel kartulid sees); piimäge kardule (piimaga kartulisupp) Hel; `siale söödäd iki kümme `puuta jahu ärä ja `kartuli kah, siss om ta söönu, siss tulep rasu Ran; kapst om rasva raisk, `kartul aab näĺlä majast `vällä Nõo; tsiga om `säände lu̬u̬m, kes `väega paĺlu tarvitab üvä ja `kartuld Ote; Nu̬u̬ oĺli˽kuiva˽`kartoliʔ, kooriti ärʔ, sõ̭ss keedeti, nõristõdi li̬i̬ḿ päält ärʔ, raputõdi häste jahutsõs, üteĺdi puhedu˽`kartoliʔ Urv; sakõʔ kartoliʔ (kartuli-tangupuder) Plv; `lühkese leemega kartolõʔ ~ `väiko leemega kartolõʔ (mooritud kartulid) Räp || fig sel silmad üsna vesised (vesisest kartulist) Mär
Vrd kartles, kartohk, kartuhvel

kasvama `kasva|ma, -da R(-maie Lüg) S Mär Lih K(kasama Mih, `kaspama Ris) Iis, `kasma Kul Juu KuuK Pal Äks Lai I, `kasvma Kos Lai, da-inf `kasva Juu I, (ta) kasvab Khk Kaa Muh L(kaspab Vig, kasab Mih) K(kasab Sim) M Ote, `kasvab R Hi VMr Kad; kasu|ma S K(-o-) eL(kaso- Räp, kassu- Rõu, -me M San, -mõ Krl Har); da-inf -da S L VlPõ, -daʔ Urv, `kasva LNg Khn Saa Trv Krk TLä Kam V(kassuʔ; `kasvuʔ, kasuʔ Se), pr kasu- S L(-o- Mar Mär Mih) Trm Kõp V([ta] kauss Räp), kasva- L Äks VlPõ T
1. kasvama ja arenema a. (taimedest) karuksed `kasvavad muda vies Jõe; oras on kasumise järje pεεl, kasub lopsakalt Jäm; `välja kasund (täiskasvanud) vili Khk; Üüges on peenike, kuivaga kasund Pöi; `Kassares `mände äi kasu Phl; tänivi oo kardolid alles poolel kasond Kul; kasund jalastega regi Vig; tamm tahab kõba kibise maa peal kasuda Kir; vili kasvab enese `easte täis, ei jää kõluss mette Lih; õõnad vägä pisiksed ja noored, tahvad veel `kasva Juu; `erne lõstud õlid õhuksed, pooleli kasmata Trm; ei lähä eenäle, eks näväd `u̬u̬ta eenä kaśmiss Kod; `kartulid kasvab tänävu ilm vähä `alla KJn; sibule kasvav puha pütsikuss; pedäje laasip ennäst `kasvan Krk; tinavu kasvava suure `naari Puh; su̬u̬ maal põld (põllukultuur) ei kasva Ote; põld inäp ei kasuʔ, maatüḱk jääss nii kehväss Rõu; kahru`samblõ mättäʔ, `kaussõʔ `väega suurõʔ; nisu pää tuĺl `väĺlä üte `ü̬ü̬gaʔ, ku hää kasumene oĺl Räp; olõ õi haina kasumiist õiʔ. `vihma vaja; vili kasuss vihmaga, a kaar kasuss `kastõgaʔ Se; rüäʔ liigahhusõʔ kasuma `kapsta`maaŕapäväst Lut b. (inimestest, loomadest) `poiga `kasva läbi `kirve`silma (kasvab kindlameelseks, tugevaks), `piiga läbi `lehmasitta (jääb nõrgemaks või rumalamaks) VNg; mina `kasvasin `suitsu tuas; `kasvab `riietest `vällä, `riided `jääväd pisikesest Lüg; ma ole `puhta viletsuse sees üles `kasvand Kaa; kus kohes sa oled kasond, kottis või Mar; ma anna soole kasokanika sis kaspad suuress Vig; see obune on nii õblul kast (kasvanud) Juu; ka sea olet kase juure all kasunu (öeld sellele, kes midagi ei tea) Krk; aganatse leeväga `kasviva ka inimese; temä `olli talu laits, `olli `uhke, mia (vaene pops) olli nõgeste sehen kasunu Nõo; Lat́s ikkõn kasuss, vana ojatõn eläss Urv; sai poig kasunuss (täiskasvanuks), sai naane `võõtuss Se || omaseks saama, harjumuseks kujunema `este `kasvab `nõelast `vällä, peräst akkab ovost ka võttama. kie varastab Lüg; kodu `kasvand söna (murdeomasest sõnast) Khk; see on tal `sisse kasund, `sisse arenend Vll; tõsel jälle om tü̬ü̬tegemine nigu vere `sisse kasunu, tü̬ü̬ ei ole täl vastik Rõn || läbi kasnd liha, teene kord on `taiga, teene kord pekki Lai
2. tekkima, kujunema, arenema miul `kasva kae `silma `pääle Vai; `päikese `varjutus, ette `kasvas kõhe üks vari, `ninda et roheline õli kõik Lüg; ei tiä, mis tä kasvab, `sooja või `vihma; taevas kasvab (tekib pilvi) Khn; kasus `seuke kasuja `rinde `piale Aud; pilv kasvab ülesse (tõuseb) Juu; Kasispa ja Mohni saar kasvavad ülesse (kangastuvad) jusku metsad; suola `tüikad `kasvavad käte `külge nagu `erne ivad Kad; sinna akab `kasma liigliha Ksi; taast võid vehmapiĺv kassu˽külh Har; umbjäŕv koh kammar `pääle kasuss Rõu; omma imelikuʔ kiviʔ, olõ õi maa pääl kasunuʔ Se
3. suuremaks muutuma, paisuma, paistetama; kogunema, lisanduma meri (~ vesi) `kasvab Jõh; `kastmata kasub = tahm korstnas Emm; sii kasvab ju `juurõ merest - - `liikuvad suarõd ond Khn; küll varandus kasvab Koe; nuarel kuul tappa, siis liha `kasva, ku pane patta, puale `juure; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada Kod; nüid akkass mul joba tagavara `jäämä, ette kasume; vihma u̬u̬ akkave kasume Krk; kui [pesule] must `siśse kasunu, tahab `rohkemb tõlvatada Ran; ku sõrm `kaśvi vai jalg, sõ̭ss `pańti leevä tahast pääleʔ Urv; iireʔ (kaelanäärmed) lööväʔ `väega kasuma Krl; mul nakass `kaala kasumadõ. kaal oĺl kõ̭iḱ kińni˽kasunuʔ Har; `herne läävä kasuma käe pääl Se; leib kasuss (kerkib, tõuseb) `vaaśnah ärʔ Lut || (kuu nähtava osa suurenemisest) nuor kuu `kasvab, vana kuu kaheneb Lüg; kuu kasvab kõhu täis Kos || (kangaääre pikemaks venimisest) teine äär kasvab ette [kangal], käsi ies, siis saab teist äärt kasvatud järele Amb || fig puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ühe suutäie sain `alla, teist enamb, akkas `kasvama Kad
4. (millegi kasvamise või kogunemise tagajärjel) muutuma – (millegagi) kattuma või täituma einamad on `kasvand rapaguks Jäm; Sügisene kare, see on `sitke kut ärja nahk, rohu juurdega läbi kasund Pöi; laev on alt kasunu, piab tokki `tõmmama, `sõuksed pikad mere einad on ümmer rauade Hää; Maa oo maha jään ja `karge kasun Han; `piendrad on nii `rohtu `kasvand VMr; abemesse (~ `karvadesse) `kasvand (habetunud) Sim; kartulikoŕvid kaśvid ärä, nõnna `rasked ja mullaga koon; leevä`aśtja leevägä nõnna ärä kasnud Kod; ärä kasunu maa, ohest ja kiket `parka täüs Krk; piip om kińni˽kasunu (umbes, pigitunud) Har; jo `samblõga ää˽kasunuʔ, jo vana Lut || (kinni kasvama) ahju `saue siit `vötsid, augud kasuvad `kinni Kaa; sii meri kasvab `umpses Lih; uav one `lahti, ei kasva `kińni Kod; ia pikk järv, ta on `otsadest kasnu kah vähämalle Äks; laugat́s om `seante, päält o `kinni kasunu, kõiguss päält Krk; miul ei ole mitte ütte `nõstme aset näo pääl, mul `kasviva täis Nõo
5. idanema, idu(sid) ajama `Tuhlid nõnda ää kasund, et pole `tuhli `maiku koa änam Pöi; mis täis kasun linnas oo, sest soab ea õlle koa Muh; kardulid on reial ää `kasvand JMd; õdrad läksid aana pial `kasma, aana küĺg õli roheline Trm; akid kasvavad ärä Kod; ni̬i̬ `si̬i̬mle ei kasva, ei tule ülessegi maast suguki Krk; `keśkel mõni rüä vihk ollu kasumada, muedu kõik ärä kasunuva Nõo; kasunust viĺläst jahvõti jahu ja küdseti ahun taari karaśk Har; vili om ar˽kasunu unikohe Se
6. kasvatama see pöld äp kasugid öiged `vilja, kasub `umbest paljast `rohtu Khk; üks vesine maa, mis suurd pikka `tarna kasub Emm; ei sie mua kasva `vilja `põrmugi, aga `metsa, seda kasvab ta küll ja küll Amb; sie mua ei kasva kedagi, sie on kivi krõbestik VMr Vrd kasvatama
Vrd kasvima

katessa|kümme(nd) kaheksakümmend `surri ärä, `olli katesekümmend katese ja katese kuud Krk; Mi̬i̬nä saap katõssakümme `aastat vanass Nõo; tu̬u̬ jo puru vana, katõsa kümmend ja päält `katsa `kümne Rõu; sinnä˽saa katõssakümmend `aaśtat; mul oĺl mi̬i̬śs ka katõssakümmend neli `aaśt`aiga vana ku surõss Räp; mul d́o om katõsõkümmend katõsõ `aastagut (olen 88-aastane) Lei Vrd katessakümme, katsakümmend

keerd keerd g keer|u Sa L Ha KLõ Hls San, g -o Käi LäPõ; keer g keer|u Sa LäEd JJn Kad KLõ Lai, g -o Mar; ki̬i̬rd g keer|u Var Hää TaPõ VlPõ M(ki̬i̬r Trv Pst) T VLä, g -o VId, g kiäro Kod; kierd g `kieru R, g kieru HJn Jä ViK; kier g -u Kuu VNg, g -o Lüg Jõh, g kieru Emm; n, g `kieru VNg, `kiero RId
I. s
1. looge, kruss, keere `tõmma käsidega `kierod `lahti, siis on lõng `sirge Lüg; siis kui [nööril] `liiga `kieru on, siis `kiereda `laugemast vähä Vai; kööve keerd läind peelt ee, pane `keerdu `peele veel; löŋŋal pole `keerdu `ollagid Khk; öĺepöhjaga `toolid olid, söukest suured keerud aeti `pääle [õlgedele] Pha; takud eetati näpu vahel `eideks, keer aeti `peale Jaa; See okk annab `keerdu küll [lõngale] Pöi; ai `olli kõige all, ai või keerud, siis `pandi `imped; nüid põle `aiu enam, nüid o seeliku all keerud; käiste suhu `tehti vammussel kaks `valged `keeru, `valgest lõŋŋast Muh; keerudata `vastu `keeru Emm; rootsi keer käib `vastu `pääva ja `öige keer käib `mööda `pääva Rei; köie kaba, see ei lase ülearo `keerosi `sesse mette; õieti keer (päripäeva); kureti keer (vastupäeva) Mar; [köie tegemisel] aeti pööra peal `ringi, et keerd sees oo, et tä laug ei ole; [lina] `piule `keerdi sis keerd `sisse ja `pandi unikusse Vig; koelõng piab olema, lõime keerd keerum Hag; uśs on ilosass kerän nagu ki̬i̬rd Kod; [voki] kedra võtab teise keeru ja vokk võtab teise keeru Plt; Ku piitska tet́ti, siss tet́ti `algusõn katõkeeruline, perän tet́ti kolmass ki̬i̬rd ka pääle Har; pandass üt́s ki̬i̬rd keräst ju̬u̬skma, tõõnõ jäl‿kerelaudu päält Rõu; nü̬ü̬ŕ oĺl mitu `ki̬i̬rdu `ümbre lood́sigu mähit Vas; katõ ḱeeroga kabõl vai kolmõ ḱeerogaʔ Se || siia `maale me ikke elasime `easti, nüüd oo üks paha keer `meitel `sesse läind Mar | iga nahk `pandi laiali, `pandi pöigeti kogu ning iga keeru vahele `pandi siis `jälle paju `koori [parkimisel] Khk
2. käänak, pööre, käik körva lεhe sees on müto `keero Käi; tä `seisis na pośt seal tee keero peal Mar; kieru juures sie trumm mis on, sie kua kukkund `sisse Kad; nõnna kõrva kiärud süveleväd Kod; jõgi ti̬i̬b suure keeru `sisse Äks; järve ki̬i̬rd, kohe käänuss nukk Se || need kaks söna on ühe keeru pääl (sarnased) Khk; mõni `keerab laulu `sisse `keerdusi Juu
3. tiir, ring a. keerutus visand `kirve üless `kõrgele `õhku, kirves - - teind metu `keeru Mih; mul on tänä üks veike kiird käiä KJn; tańtsime üks ki̬i̬r Vil; käänä viil tõine kiir [lukule] Trv; `lińtsi mitu `kiirdu õhun Har; ma lää käü üte keeru ussaiah arʔ Vas b. vint, keere üks on kahuga ohärdi teine on `keerdudega ohärdi; talu nõnda vett et kailal keerd peel Khk; See rui oo tihe keeruga; Pooletalla nakk oli - - korginakist jälle keeru (pisut) pisem Kaa; Vili kasvas pεεle vihma naa‿t keer kaala pεεl Emm; möni leheb kohe `luhki, aga teisel leheb kaks `keero `pεεle enne, se on `keere puu Käi; rattal on kodarad sees, treitud kõik, keerud kõik sehes Plt || loid, laisk inemine, olõ‿i `ki̬i̬rdo pääl, olõ‿i `rüh́kmiist Se
4. tuulepööris, -hoog; veekeeris se on ka `kiero, ko tuul `kierä toist `kanti ja `kisko `muldagi maa siest Vai; kui `söuksed tuule keerud on, `ööti vädajad Vll; täna oo `sõuke tuule keer `väljas Muh; see läks Kihnust koa läbi, see torma keerd Var; suure vee ajal vesi `keerleb, lööb seuksed keerud Vän; `enne `vihma tuule kierud tulevad JJn || rahvasumm Mees sai laadald sihantse souna et erm[os], juhtus keeru sega Emm || Kui see valukeer tuleb, siis peab nii `kangest siit puserdama Pöi || kiirus, rutt oh sa `elde arm, rehaltse väravad lei nönda `lahti suure keeruga; kukkus keeru pεεlt `ümber Khk; Niid oo einatööga seike keerd peel, et mette‿p saa aega ninagid pühkida; Suisel ajal oo selle väljatööga ühtlasti söuke tuline keerd taga; See oo näha et see töö oo kudagid viiti, keeruga valmis tehtud Kaa; no on sellel täna keer taga Jaa; Aga vahel õli ikke küll keerd persses mõne tööga Trm; mul `vastse `pastla, jo keeruge Elvi jalan Trv; tulep siiä tulitse keeruga, anna `mulle `kapstit Nõo
5. leivaviil, -käär `ümmer lebä keer Vig; pu̬u̬l `ki̬i̬rdu ehk täis ki̬i̬rd üle leeva Pal; teeselt‿polt teene keer lõegatasse `ümber leeva Äks; ki̬i̬rt ja ratass om üle `terve levä lõigat Krk; keerd om üle leiva, kiku om poolest leivast Ote; pöörändüss, keerd üle leevä lõigatass Urv; Um no lõiganu küll leeväkeeru, nagu liplõkõsõ Rõu
6. piire, (karva)pööris juukse tutt ehk kier; tieb `kieru taha Jõh; seoksed inimesed oo kel oo `valged `juuse tukad peäs või kaks `juuse `keerdu Tõs; Kellel on kahe keeruga pealagi, kaks keerdu juustes, selle murdma vai sööma unt ära Trm; `põrsal o ki̬i̬rd seĺjä piäl Kod
Vrd keere
II. a
1. keeruga, keerdus, krussis; kõver `langale lüöb krups `sisse, on `liiga kierd Jõe; `Tuua `metsäst paras `sorme jäme˛üne kasevits ja `kierdä neh `kieruks jala all ja `panna `korvile [sangaks] Kuu; kier lõng on sükkäräs; õled `painand `ninda `kierod jalassed Lüg; `lõimed `saavad `kierod teha, kued `laumad. lõim piab kier ~ kierd õlema Jõh; Sie on `irmus kierd niit, kisub `sõlme IisR; se `langa on `kiero küll, enemb ei saa `kierommast `kierä; `paslil punoda `kierod `paulad Vai; löime pidi olema nii keer. kude ei `tohtindki keer `olla, siis kaŋŋas jähi kövaks Phl; lõng oo ülearu keer Mar; lõng lähäb `russu ja `rässu kui ta väga keerd oo Mär; See oo naa keer lõng nagu nugrupuńn; lõng oo laug, piab keeremad kedrama Han; tä (puu) nii kasun ki̬i̬r, et tänd `lõhki kua ei sua mette Var; keerust ei saa [peerulõmmu], ikke ia `lahke puu Tõs; Kelle `tehtüd `siokõ kiert paa kuäs olga; Nda kiert selüs, et kieräb mutid `terven ää Khn; [lõng lastakse] vahel keeremase ja vahel `laumase Aud; puu olli pealt nagu `ruitud, nii keerd Vän; Nüid öeldakski ki̬i̬rd lõng, aga vanasti `öeldi järk Hää; korotamisega saab lõng `kierumaks `tehtud Ris; [teed] paraea keeru et väga laug ei ole. vähäm piad tallaspuud `tallama kui keeru teed HMd; koelõng piab laum olema, lõeme keerd keerum Hag; kui oli veke rattaga vokk, noh seda pidid tulist `tallama et lõng kieruks läks; Eks lõime pidand aga kua tasane ja keerd olema; Lõimelõng sai keerum tehtud ja ühtepuhku näppu kastetud Amb; ki̬i̬rd (kõrge kaarega) vikerkaar tähendäb `kuiva; mõnd `aśja `ütled, kus one ki̬i̬rd, nõnnagu juhivits Kod; `kinda pöiale piab `ikke keerd [lõng] olema, sial laug ei kannata Plt; ki̬i̬rd lõng om loiust lõngast kõvemb Pst; väegä ki̬i̬rd lang tükib ütte kokku; keeru `koega rõevass näeb jäme, ta ei ole ilus, om kare ja kore Ran; ku tekilang saap `väega ki̬i̬rd, siss tulep teḱk kõva; ki̬i̬rd`jalguga, kutsuti Ki̬i̬rdjalg, jala olliva sedävisi põlvist keerun, siss tokerd sedävisi `jalgu pääl Nõo; Lang võit olla keerõmb vai loiõmb; mõ̭nel om ki̬i̬rd juuss Har; veelang pidi keeromb olõma ku koelang; kui keero˽langa olliva, siss lät́s `rohkõmp `aigu [vanutamiseks], tu̬u̬ rõõvass oĺl kalõ Räp || keerdu linust `keerdu lõng (vokiratas liigub paremale); `viltsed keerdu lõng (ratas liigub vasakule) Jäm
2. fig keerdus, kõver a. kaval, mitmemõtteline, viguritega keero jutuga inimene, kis täst aro saab; keerod sõnad Mar; vana keero puru, `naĺla ja `keerdo täis Kul; taa oo ilmamaa keerd Mär; keerd mees, keĺm `eese juttudega Vig; Oli `kangeste keer, ei võin tiada mis tä `mõtles, `ütles üht, `mõtles teist Han; see oo üks keert inimene, vigurisi täis nagu `mustlase obo Mih; Kiert miestega mia ei taha `seltsis meres `käüä Khn; aeab `keerda jutta Aud; Temal ikki om `kääramisi jutud, ki̬i̬rd sõnad Hää; üt́s ki̬i̬rd inemine, tu lät́t ku huńn Seb. kõõrdi; halb, pahatahtlik Elijal on `kierod `silmäd; oh siä vana `kiero `silmä Vai; sellel keerod silmad peas va undil, vaatas na keero silmaga ta `peale Mar
3. kiire, väle, virk om väega vikś kõigi˽pooli, om ki̬i̬rd Se
Vrd keere, keeru

keriteme keriteme a. (sõela ringikujuliselt liigutades) sõeluma ku `viĺlä sõglut, siss keritet; sõgla pääl keridide, `sõkla keridets ümmer; ken ilusti kerite mõiśt, tulli [puru] `pääle ku kadsa; jahul keritep `sõkle `pääle Krk b. eraldama, kõrvale lükkama osja om `vällä keridet, `vällä keriten ütte kasti `nurka. ta (hobune) kerits na esi`paika, timukeinä om kõva Krk

kerkuma `kerkuma (-me), pr `kerku- M; `keŕkuma, pr `keŕku- M(-me) TLä Kam; `kerkömä (-ŕ-), (ta) `kerköss Räp; nud-part `kerkunu Saa
1. kerkima, kõrgemale tõusma, ülespoole nihkuma ärä võtt täo rüäjuure, üless `kerkunu puha, küĺmänuge `keŕkuss üless Krk; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde, kui vesi nakap `vu̬u̬lma Kam || fig si̬i̬ olli kuld loomuss, süä `kerkuss, tõine meeleolu otsekohe Trv
2. a. endisest tasapinnast kõrgemale tõusma; (mõõtmetelt) suurenema, hulgalt või mahult kasvama, paisuma Maa `keŕkumise aig – kevädelt maa `keŕkub ku sulab Hls; kae kos maa `pinde alt veedike üless om `keŕkunu, vai puru alt, sääl om seene, `mutku otsi ja `korja Puh b. käärides paisuma; om küll nõsnuʔ, las ta veetkese `kerköss vi̬i̬l Räpc. kasvama; tärkama vili nakass jo üless `keŕkömä Räp
3. paremaks saama, paranema `aige akkass iki joba `keŕkume Krk; nigu `teŕvuss vähäki nakap `keŕkuma Kam

kesi1 kesi g kee (kie, ki̬i̬) p kett R eP(p keed Var, g kede Kod MMg) V; n, g, p kesi Hää; kesi pl kesid Vai Vil, g kese Se Lut; kesü San; n, g kee Jäm, kii Vil väliskest, nahk a. sag pl viljatera kest, sõkal (hrl odral ja kaeral) `otrakesi `leiba `anneda - - `siale VNg; `iired tegid `vilja lesemest, `laastavad kesist Jõh; `kerge kut kee kot́t; oma tuuligul `tangu `tehti, jähid keed `sisse, sai pohe`moldis uhjudud, tuul viis keed ära Jäm; kis neid nisu jahusid ühe kora `söölus – nee joosedati ketega `katki; mis sa ketest sööd – `akvad `kurku `kinni (öeld halbade tangude kohta) Khk; viljal oma kesi ika `ümber Muh; odrad said sõelajahuks `tehtud - - sõela jahul oli tihe sõel, mis kõik keed `väĺla võt́tis Rid; kliid oo rukkil ja nisul, odradel oo keed Var; rukileib oo jo ketega, keed olid sees Aud; rukkil ei ole nii paksud kied kui testel `viljadel; panen kesi sigadelle süöma `piale Amb; kui kie viirud on jahu pial, siis on koid sies Iis; kee puru on se kaera jahu; nisu terad `tehti vaest märjast `enne javatamist, siis ei lähnud kett püili `ulka; kaera keed on paksud; sõelad võtavad [jahvatamisel] kett `väĺja, aga kui paĺlalt kivide vahel õerud, siis jäävad keed jahude `sisse Trm; ku tambiti [uhmris] `õtru pekseti ketess `puhtass. pekseti keded maha; keded koŕjati kuĺbiga ärä [supi pealt]; tambiti [uhmris otri] kuńni kedele läksid (keed lahti tulid); kama javatatse ketegä, kruavitasse ärä küll; `kiisli jahu jäeb ketegä Kod; keed pannasse `loomadelle, suĺbi `piale Lai; tangu keed Pil || kerge, väikese tuumaga viljatera, kõlu(d) tühjad keed, mis `alla tuule lähäb, kus iibikest sees ei ole Juu; `rehte peksad, siss jäävad alakad üle, niid on kiid Vil || fig Kesi lööb `perses pilli (näljasest) VNg; Mis ta koa uhkustab, enesel kesi lööb perses pilli; sügise ikke suured saamad, kebade keed magusad Mär; sügise on suured söögid, kevade on keed magusad Lai b. ussi (mahajäetud) kest, nahk – V uśs lätt ki̬i̬ seest `vällä Urv; sivvu kesi Vas; huśsi kesi, tuu tulõ `maahha sääne kui tuṕp päält; huśsi kesi om suuŕ ruuh́ seto naisil Se; siu kesi, mia heit är keväjä maha, tuu um ruuh Lut c. (õhuke) nahk, kelme, kile; naha pealiskiht, marrasknahk Kui töńn täis, sis keśü laḱka tönni pääle, rasu sisse San; lappõrasval om kesi `ümbreʔ. inne tsagimallõ `pandmist `kiśti kesi `ümbrelt ärʔ; Ku˽kesi `ümbre˽`pańti [rasvapätsile] sõ̭ss es lähä˽vahatsõs, `saisõ illus; Ku `haigõllõ `käele `ko·mbre·śsi tet́ti, sõ̭ss `pańti rasva kesi `ümbreʔ, villadsõ rätiga˽köüdeti kińniʔ Urv; aŕst ülnüʔ et mehel mao kesigi um `kat́skiʔ, kuiss tu̬u̬ siss `ello saa jäiäʔ Vas; [rasv võetakse ära] `paĺlass kesi jääss `perrä. tõmmatass rasv ki̬i̬ päält maha Krl; rasva kesi Vas; naha kesi Se
Vrd kese2, kest1, kesu

kibe2 kibe g -me R Jäm Krj Vll spor L K I, TLä(-na Nõo); kibe|mes g -me Mar; n, g kibe Jäm Khk Kaa Tõs(g -ne); g kibena Koe
1. kerge hõljuv osake, kübe `Huome `huomiguks onigi lumi maas, kibemed `aeva juo tulevad Kuu; `Tuulamise ajal `läksid agana kibemed `silma IisR; lumi sada, `piened kibemed ikke tulevad ka Vai; jaho kibemes Mar; pisikesed prügi kibemed oo piima sees Mär; `suetud linal ka peenike luu kibe sees Vig; Kuju liiv on purujas - - iga kibe on isi `paikas nägu puru teraksed Hää; toas tõusevad tolmu kibemed ülesse kui päike `sisse paistab Juu; `estest akkasid tulema ikke üksikud [lume] kibemed; kueva kibemed (esimesed peenikesed vihmapiisad) Kad; vihmakibemed sajavad VJg; tuha kibemed; süekibemed lennavad Trm; sügise kibemes lumi ei jää maha - - aga lai lumi jääb maha Lai
2. a. väike osa, tükk, raas pole mitte kibent änam majas Jäm; rahad läksid nullis ja muud `ühti, siis ei `antud kibetki [pangast] raha Vig; põle kibetki `leiba Tor; ei and `ühte kibetki `mulle JMd; `ańdis kibena mekkida Koe; tu̬u̬ emä `olli siss `kõńnu nonde lastega mitu `päivä, ja mitte kibet suhu susata‿s ole Puh Vrd kiba4, kibu, kide2 b. (mitte) sugugi, põrmugi sa ei taha mitte kibet kedagi teha Trm
3. muid tähendusi a. õhuke nahk, kest õdra teral on veel kaks `nahka, all on veel üks õhuke kibe `ümber Trm b. peenike, kübemeline nii kibe tolm kõhe Iis
Vrd kebe1, kibeke, kiben, kihu3

kiber kiber g kibra p kipra Saa KJn Kõp Vil M Urv/kibõŕ/; pl kibraʔ Lut(p pl `kipru)
1. (peenike) korts nägu niikui kibra puru KJn; õige suure kibra joba otsa pääl, suu `kipru täis Trv; kibra ja kördsu näo pääl; rõõvass om `körtsu lännu, kibra sehen Krk; Vana Ann om ka nii vanas jäänüʔ, ńagu kõ̭iḱ `köpre ja `kiprõ täüś Urv Vrd köber
2. volt, kurd, krooge ainult vanadel oĺlid kibradega kördid Saa; kördil om kibra Hls; voĺt om lai, kiber om peenike; köŕt ka kidseve, lastass kibrast `valla; kondsa kibra [pastlal]; pääräti kibra; mis aet `kaaldukse (pilutatud, valge niidiga tikitud meestesärgi kraed), neil ei oole üttegi `kipra Krk
3. keerd, kruss [lõngas] lang om kibran, kiber sihen Hel; `kangan ummaʔ kibraʔ. vidi kangast ni jätt kibraʔ `sisse Lut

kihulane kihu|lane VNg Vai/-laine/ eP(kehu- Jäm Khk, keho- Mih; kiho- Mar Lih Ris, kio- Kod) Trv Pst T(-lanõ Nõo Võn San[-lõne, -lõnõ]), kihu|lanõ V(ḱiho- Se; -lõni, -lõnõ Krl; `kihulan pl -dzõʔ Lei)
1. kihulane kihulaised kihuvad ja `lendäväd Vai; kehulane raip, `lendas `silma Jäm; oh `eldeke, kihulasi oo einamal vahel nenda `palju Khk; kihulased on ullemad kut sääsed oleks olavad Kaa; niipalju kihulasi on väljas Rei; kihulased suruvad aeda nurga `ääres Mär; kihulased oo pisiksed nagu puru Mih; õhk on kihulasi täis Vän; kihulased närivad nõnna, et keik keha õhkub Ris; `õhtati vihma järele tulevad kihulased `välla Juu; kihulased võtavad silmnäu suvel kohe `plaata HJn; kihulased on pisikesed, kobaras kõik `soodes Amb; kihulaisi mets täis VJg; veḱe kihulane on viel sõgedamb kui seask `ongi Trm; kihulased one nagu `väiksed siäsed, tropin `lendäväd, one `õsta väĺjän Kod; justku kihulane saba all (püsimatust inimesest) Plt; jusku kihulane jooseb ühest `teisi KJn; kihulased on `veiksed ja lühekse `nokkadega SJn
2. sääsk Täembä kihulase seive kõvaste, ommen tuleb vist `vihma Trv; kihulane udistab nuki ihu `sisse, ludsip `endä verd täis, siss lääb ärä Ran; väĺlän om paĺlu kihulasi Puh; kihulane lennäss `nõ̭nna; küll kihulasõ˽tada verd `kiskva Nõo; kihulase survava, ilm lätt ilusale Kam; kihulase ei ole nii jihvtitse ku mutike Ote; kihulasõʔ ommavaʔ `paŕki löönü `hińdä Kan; `täämbä om `väege ää õdak, kihulasõ nakasõ `älmä Krl; naid kihulaisi um ka˽timahavva sagunalõ Rõu; kiholasõ `surva terri Plv; Ku kihulasõʔ õdangu surbvaʔ saa hummõn hää ilm Vas; kiholasõl nõ̭nakõnõ ku `hiusõkõnõ, võt́t verd täüs ku pońnikõnõ Se; kihulasõʔ `surbvaʔ, saa üsäne leib; `pielgäss viett kakkui (otsekui) kihulanõ lämmind `ilma Lut
Vrd kihu1, kihuke, kihulas, kihuline1

kiikuma `kiikuma, (ma) kiigu(n) S L(`kiikma Tõs Khn; -o- Mar Kul) spor K, I, `kiikmä M(-me), (ma) `kiigun R a. kiikuma, õõtsuma, hällima küll vene `kiiku VNg; mei `lapsed `tahvad `kiiku Vai; pisine laine vötab parajasti laiva `kiikuma Khk; äiu, äiu, kiigu, kiigu, tule, tule uneliisu rhvl Muh; poisiksed oo `kanged puu `latvas `kiikuma Mär; lähme `kiikma, ma tahas `kiikuda Tõs; Ää `kiikug puu aru piäl, `varssi saad (sajad) kolinal `alla Khn; ku tuul `kange on siis lootsik kiigub Vän; `nuoremad `lähtvad jaani`lauba `õhtu `kiikuma Ris; laps kiigub käḱkis JMd; tüdrukud `kiikusid `mõisa määl VJg; kiigu, kiigu aa ots niikaua kui maha kukud Plt; latse `kiiksive eilä `terve päävä Hls; äĺl akaśs `kiikme, ku ma alt `sõksi Krk b. kõikuma; nõtkuma `kange tuul vötab puu oksad `kiikuma Khk; pośt kiigub juba, küll se `varsti `kaela kukub Juu; mäda järvele ei sua ligigi, `kaldad kiiguvad, mine `sisse Kad; `sinna ei `tohtind `minna, ta kiigub, kas sial jäŕv old või Sim; Pedasi all on madal soo, see kiigub, kui `piale lähed, ta ei lähe puru, kiigub mis kiigub Lai; ülestõusmise pühäl piap päe `kiikme Krk || fig `Kiigub ja `viigub, vade maha ei `lange, aga kuub `lähteb `lohki ja lagub = lõnga kerimine Kuu; `ühte `ohja tõmmatasse, kõik maaelm kiigob = lõnga kerimine Mar Vrd kiikema
2. kiigutama meil on `paerga siin `kätkü, kus ma oma `lapsi `kiikusin Kuu; mine last `kiikuma Rei; kiigun teda, akkan last `kiikuma Ris

killa2 killa Muh Kod kildudeks; puruks, räbalaks piim lomba, `kangest apu, kui lussikaga võtad, siis kukub ühna killa Muh; si̬i̬ (riie) kõik killa ja räbäläss lähnud; vaia õts lähäb takusess, peksäb killa ja puru; pitkne lei puu puhas killa Kod

kimu1 kimu Han Pst Krk, -o Mih peenike puru, prügi; kübe Leemel põln rasva kimugi sihes; Piimale ei tule koore kimugi peale Han; sii (vees, piimas) põle piho kimogi sehes Mih; `võeti rapandsid tarest, sääl olli kimud ja pääd sehen. nii kimud olli ärä jahvatet, tetti rapandsi leib Pst; liidi ette pühits kimu `meastigi kokku; lõnga küĺlest tule iki kimu; ei oole süse, söe kimu om siin paĺt Krk Vrd kõmu

kinnitama kińni|tama, kinni- L(-tämä Khn) K(-tämä Juu KJn) I(-tämä Kod); kinnitama S(-dama Hi[kini- Emm Rei]); kinnitämä T(-mmä Kam; -ńn- Võn; kińniteme San); kińnitä|mä V(-mmä; `kintämä Räp Se; kinnü|tämmä, (ma) kinnüdä Se; -tõmmõ Krl; ḱińnitama Lei); `kinni|tama R(-täm(m)ä Kuu Lüg Vai; -ńn- IisR)
1. millegi külge kinni panema (köitma, naelutama jne), midagi millegagi ühendama sie on `pienike nüör mis `vantide `külge `kinnitud Jõe; obose `rauda `loksu jalas, `tarvis sebäle `männä `kinnitämä Vai; kinnitab [rattale] `vitsa `peale Muh; Varna peab seina külgi kruudega voi naeldega kinidama Emm; kepid kahe `võlla vahel kinnitud (kalatarjal) Var; kangast kinnitati kinnitis`kaikaga, et `lõime poom paigale jäi Aud; kinnita komps aga tuugevaste `kinne Ris; kui kangast kińnitad, siis paned tagant lõngapakku `kińni, et ta enamb järele ei jokse Sim; ku obeseraud `lahti, kińnitän obese ravva ärä Kod; lätsit `paĺla `pääge, `juuse olli kinnidet Krk;`veśke `siibu kinnitädäss `kiilegä ja klammõrdõga Ran; ma kinnitä lille nöpsi `küĺgi Puh
2. pingutama, pingumale tõmbama kinnita `koorma köit; ma kinnita eese püksi `rõhma Mar; kińnitan koormast kõbaste `kińni Tor; minä kińnitäsin [kududes] kinnass õege kõvass Kod; ammasrattaga kińnitatasse [kangast] parajast kuda kududa saab Pal; ku oki nü̬ü̬ŕ ärä venüss, siss ta taht kinnite Krk; kui [kangast] kõvass `tahtsit tõmmata, siss kinnitit nii `sirgu ku‿śa `tahtsit Ran; siss kińnität [õlgkatuse] vitsa kõvastõ kińniʔ Har; kińnitäss `kuurmat orrõgaʔ Plv; kińnitä vü̬ü̬ ärʔ, vü̬ü̬ om nõrgah; ma˽kinnüdä vü̬ü̬d Se
3. kinnistama `Enne`keideti verk katehhu viess ja peräst `kinnidetti kruom`kaali ja vase `vitruli lahuss Kuu; mõned `väŕvsid koa maa`väŕvega - - `soola `sisse, mud́u ei kinnita `peale Vig
4. veenvalt ütlema, rõhutama, toonitama; hoiatama Tämä `kinniti `mulle et mina tulen VNg; ma `kinnitasin tämäle, et sie on `õige Jõh; Eks ta tüdrukulle `kinnitand `muidugi, et võttab ära IisR; kinnitab teist, ära olg koua ära Jäm; kinnida `lapsi et nad mette‿b lehe külmaga `oue; ta kinnitas mind äga nönda εε (edasi rääkimast) Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; Mees kinidas mütu korda, et oli vargut pεεld näind Emm; ma kinnitasi tä ää, et tä seda `asja mette `teistele ei `eerda Mar; Mjõnd kinnitätti, et selle oma tiädä pidäde Khn; ma kinnitasin teda küll, et äe sa sellest kellegile nüid reagi, aga ta ikka oli `reakind Hag; `köster kinnitas, tuo `talle linnast siidi `vinti viiuli kieleks Jür; kinnitas mitu kord, et tule tagasi JMd; si̬i̬ kińnitäs kõhe, et piäb tõsi õlema Kod; `neile oli kõvast ära kińnitatud, et mitte pihu täit ei `tohtind võtta Lai; ma ei või periss kinnite ka ma tulla saa Krk; ta kinnit, et ma `nimme tuless Puh; täl om siss ärä säält kotust kinnitedu, et ärä sa `ütle kellekile Nõo; kolm kõrd kińnitänü et, ärä sa ust kińni toogaku Võn
5. tõendama, õigeks tunnistama a. tä kinnitas seda jumala nimel Mar; ta siis ika kińnitab ja `tõendab, et sie on tõsi Hag; mõlemad kińnitasid küll, et ta oli nõnna, aga ei old Lai; kińnitäs jumala nimegä KJn; sääl piap tunnisteje oleme, kes kinnitep, et si̬i̬ om tõsi Krk; tiä kinnitõss `õkva jumala nimel Krl; kinnit́ uma sõ̭nagaʔ, et ka sedä me ei olõ `tennüʔ Se b. kehtivaks tunnistama `Notaa·rjus `kinnitas `selle `testameńdi ära IisR; selle (kinkeakti) peaks ikka `kuskil ää kinnitama, siis ta on ikka sääduslik Pöi; nüid ristitakse kodo ja kirikärra kinnitab Juu; sie (pass) kinnitati kihelkonna `kohtus ära Kad; tõstamenti kińnitämä Puh
6. kellegi valdusse andma; kinnistama `kinnitäb `krundi `naise nimele Lüg; miä `kinnidän sene maja sinu nime `pääle Vai; tεε‿p kuidas see kuha kinnitamise asi nendel läks Khk; Kui sa koha mulle kinnitad, siis ma tule sulle toitijaks, muidu mette Kaa; `kontrat oo mo nime `peale kinnitud Mar; kui talu `kondrahed kinnitud saavad PJg; lähän kinnitan oma nimele krundi Iis; kõht (talukoht) ei õlema ärä kińnitet Kod; talu ärä poja `pääle kinnitanu Trv; (neid ei võetud soldatiks) kelle `pääle `oĺli talu kinnitedü Ote; ku talo ostõti ja kińnitedi, sõ̭ss käve `mõisahe pu̬u̬lt `reńti tegemä Räp; kundrak oĺl kinnitämäldäʔ, nüit kinnidi kundragu äräʔ Se
7. kindlustama kui tule`kassas `kinnitad, saad `poliisi `vasta Lüg; Ma mötle, et kas peaks ka eese elu ää kinnitama Kaa; elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; maja kinnitatse tule eest Tõs; maja kinnitase tule `vasta askurańti Tor; ma kińnitan su elu ää Juu; me `uoned on kinnitud JMd; Minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; maja oĺl `kaĺlistõ kińnitet Urv || tähtima `kinnidetod kiri Lüg; See kirja peab ää kinnitama Kaa; kińnitud kiri Kos; minule tuleb kiri `Taĺnass, kińnitet kiri Kod
9. vastu pidama, kestma, kannatama tεεb kinnidab see köis nii suurt `kandamad, leheb `katki `viimus Khk; nii vana inimene, ep kinnita änam [haiglasse] `viia end Mus; See vana rakk kinnitab küll, pole veel `jooskama akkand; Paigatud riie kinnitab uie ea Kaa; Nee rihaltse poarid oo jo päris mädad, ähk ühe `oasta kinnitavad veel, kui titsid `alla `panna Jaa; Vahel `polla [leib] kinnitand ahjust ää võtta, lagund ää Pöi; nee päti tallad ep kinnita `kuigid kaua Muh; Ma karda, et ta äi kinida mitte kipudadagid Emm; Supp äi kinidand teist `korda `soenda, läks apuks et kihises; Sa‿p kinida jo `rääkida, pistad kohe `karjuma Rei; [lõng] äi kinnita `kangel vidada Phl; nii abras et ei kinnita änam `ühte Rid; küll ma veel kinnita ikke tööd teha Mar; mu pea ei kinnitand [kiikuda] Kul; tema (vesipaju) vösad ei kinita `korvi teha, ei kinita teda `murda Ris; kas tä kinnutäss vil `kävvü Se
10. tugevamaks tegema, jõudu andma a. (söögist) `kiissel ei `kinnita inimist Lüg; Noh, `suksu, `tõmma ka vähe `inge tagasi ja `kinnita keret IisR; `kinnida `oige oma `kohtu Vai; Lähme küüni juure keha kinnitama, siis peame löunasöömani vastu Kaa; ma kinnita `enni ennast leibaga Mar; soolane kinnitab südät Tõs; piab `enne tee piale minekud keha kińnitama Trm; nüid võib tü̬ü̬d tiha, süda on kińnitetud Äks; sii süük kińnitäs kehä KJn; t́sia liha om vägi, ta kinnitäp süänd Rõn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; ma˽kinnüdä kõttu, oodaʔ Se b. kinnidaks jumal, et elu pitkem oleks Khk; jumal o mind kinnitan, ma ole ju vana puru Muh; jumal kinnitas mo `terbist Mar
11. end pingutama; pressima, väitama lehm kinniteb enne ku ta sünniteme akkab Pst; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `vällä selle kinnitamisega Krk; kui ma midägi kinnitä temäga (käega) vai tõsta midägi, siss nakap valutama Puh; kinnitäp kaits kolm `kõrda ja om laits käen Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ, sa kińnide˽kui taht, mitte midägi ei˽tulõʔ Krl; lehm kinnit́ õ̭nnõ, nii kinnit [vasika] `vällä Rõu; suure kinnitämise `sündügi iĺlośs suur lehmvasiik Räp; piät hinnäst kinnütämmä perämätsest joust; kinit́äs imäkua `väĺlä, sis jovva ai kuigi ar tassoʔ sannah Se

kiputama1 kiputama Sa Muh L(kjõ- Khn; kipo- LNg Mar) Kod Kõp TLä Rõu Urv Räp Se Lut, -dama Hi
1. liigutama; paigast nihutama Kui saad vasaku jala suure `varba `otsa kiputada, siis läheb luu`painiji ära Jäm; ää pang seda `seia aja `pεεle, tuul kipudab see siit maha; olga se kiputamine `pεεle (jäta järele) Khk; ma kiputa `einu Kär; södised röögatumad kivid, äi neid kipuda siit `kengid Mus; kätt kiputa pole `vöigend; lapse kätkint akand `voodi ees `kiikuma, ilma et `keegid oleks teda kiputand Kaa; Pista `sisse, `tömma `välja, kiputa perset, töö lihab `korda = taina sõtkumine Pöi; kiputa natuke vikki, et ta (kali) `joosma akkab Muh; kipuda lapse `kiiku ka Emm; ta pole mitte oma oimet kipudand (laisast) Rei; kipotab peal, ei seisa paegal LNg; jalg oo sinine, `paistes, `tõsta, kiputada ei või Tõs; kala kjõputab `lõugu Khn || fig Kiputame selle kotitääve siit ää (näppamisest); Katsume selle mehe siit koha peelt minema kiputada Kaa
2. liikuma kipotab nii `kangeste, et tolm taga; ma pani eese kipotama, sai tä `viimaks kätte Mar; ta kiputab siit ää teise koh́a `peale Kse; uśs kiputab [kapsapeast] `välla Var; kiputab nõnna `kergelt (kerge riidega) Kod; keele perä küleh olõvat `sööt́ket, `täie, nu̬u̬ʔ kiputavat Räp
3. puutuma, puudutama Seda‿p tohi mitte sörme otsaga kiputada Jäm; rugi nii `küpse puru - - pudisemas, ep tohi kiputa ka; teed sa seandust `peenest tööd, siis äi tohi kiputa mette, lεheb ukka Khk; nii kut sa vähe kipudad, siis on oort kisa `lahti Mus; ää kiputag seda, see lihab kohe `ümber Vll; Seda (suhkrut) pole kedagi kiputand, see on alles kõik; Teda‿b tohi ju kiputa (käskida), siis on kohe pahandus majas Pöi; Ära kipuda mind, mool täbar töö Emm; ei see (habras riie) kinnidand mitte kiputa Rei; ma‿i ole seda oma `käega kiputan Tõs; mia elus angerjast ei tohe‿mte kjõputa, nagu uśs Khn || (alustamisest) töö on veel kiputamata Jäm; See suur pöld on alles kiputamata (viljalõikus alustamata) Pöi; see töö veel üsna kipudamatta Rei || fig Poisid on selle tüdrukule ää kiputan (lapse sigitanud) Krj; ää mette kiputa (ära kellelegi räägi) Muh; ega meie äi ole riigi `asja kipudan (pole riigist rääkinud) Phl
4. (kergelt) lööma, nähvama; sundima peremees oli surnu `kutsarile öelnd: kiputage obused menema Jäm; püsut kiputasid [härga], siis oli nii nobe Khk; kipota takka (lase käia) LNg; kiputab `vitsu anda Tor; ära kiputa tend nõnda taga Hää; kiputa `ohjega Kõp; temä kiputanu siss obesele kondi `pääle, `kaenu kudass tulema saanu Nõo; kipudõ latsõlõ vitsagõ anna alaʔ Urv; nõgõsõga kiputass Se; ah poig, sa päĺvit kiputamist Lut Vrd kipah(h)utma, kipahtamma
Vrd kippuma1

kivi|puru kivitükid, -killud Natuke kivi puru on veel maas; Selle kivi puru peab `kuskile läku `auku `viima Pöi; tegevad `maandid, uut kibiteed, kibi puru keik tee ääred täis Mär; ta huulits om kivipuruga üle prügitet Har Vrd kiviprügi

klapp klapp Emm Phl, g klapi JMd Trm Kod Plt Rõn San, g klappi VNg Lüg IisR; klaṕp Krl, g klapi Han Var Ran Nõo Se/-ṕ-/
1. mingi eseme üht serva pidi kinnitatud liikuv osa; seadis millegi katteks obuse `silmade ees `käivad klappid VNg; lukku klapp, mis läheb `võtme `augu ette Lüg; Tahma klapid Han; mul oli püksi klapp `lahti Trm || härghöövli terale kinnitatav raud ärg`üövli raud on klappiga; toppel`raua klapp Lüg; topeltü̬ü̬vel, klapiga raud käib `piäle Var || seadis vedeliku või õhu läbipääsu reguleerimiseks lõõtsa klapp Lüg; pumba klapp jäi `kinni JMd; kaks klappi on lõõtsa siden, puuss klapid Kod; pumbal omma klaṕiʔ, kui vi̬i̬ üless tõmbass, siss lasõ õi `alla Se Vrd lapis
2. organismi või organi osa a. südameklapp südämel on kõrvad, ni̬i̬d klapid `lü̬ü̬mä vere `käimä Kod b. kõrikaas klapp lähäb ingekõri ette Kod c. silmalaug pane klaas vett täis, siĺm `siśse, tõsta klaṕp üless, siss tulep puru `väĺlä Ran

koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-oʔ/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk

kohatama2 kohatama Kod; kohahtam(m)a Plv Räp Se mom (kohinast, praksatusest jms helist) vesi `kuksi, juśku kohatas; iä kohatas laiali, iä läks puru ja laiali; lähnud `sisse nagu uks kohatanud Kod; saabass om hää lät́s `jalga kui kohah́t õnnõ Räp; sääl mõtsah kohahti, ma nii heittü ärʔ Se Vrd kohama

koimuke dem < koim
1. ku koimuk liiguss, oimane Krk
2. kaaral terä olli, ku koimukse kunagi, midägi es saa, paĺt kukatsi puru; ei oleg ua teri `sissi kasunu, ärä kujunu `äitsnest peräst ku koimukse Krk

koi|puru enne `voeti seena vahelt koi puru, ku lapse kupped `aiged, `audund ollid, sis puistati seda vahele Vän; vanast `puistõdi tu̬u̬d koi purru saina vahelt, ku latsel kindsuʔ oĺli `hõõrdunuʔ, tu oĺl suuŕ roht Har || koitanud ese mis sa nisukesest koi purust (koitanud nahast) oiad JJn; kasukas oli nigu koipuru VMr Vrd koijahu

koitama1 `koitama R eP(`koida- Rei, koita- Iis) Trv Krk/-eme/ TLä Ote Kan; koeteme San; koitamma hv Rõu
1. koide röövikutest rikutud saamaa. imps Ja ku `lamba tabad `nuorel kuul, siis `lähteväd viel nahad ka `koitama Kuu; `koitaned `villad Lüg; jahud `lähtvad `koitama Jäm; kiha sihes taŋŋud `koitand εε Khk; Kalla nee poar püutäit `koitand jahusi loomale Pöi; villad oo ää `koitan Muh; taŋŋud `koidavad ära Rei; lõuget `koitas kuuri all ärä Vig; lehtpuu tuleb vanas kuus [langetada], siis ei pidade `koitama menema Tõs; `koitõt, `koidõ rikutud Khn; maea oo `koitand, `auka täis ja PJg; õunapu on kõva puu, ei `koita ega kedagi Saa; vanal kuul oleme taband [jahu] teha, siis ei lähä `koitama Juu; kummuti jalad olid `koitand JJn; `koitatud taŋŋud on kibedad VJg; `kat́kine riie, nagu ära `koitand puru Lai; kase puu on vi̬i̬l `kange `koitama, nigu `püügle jahu tuleb `vällä säält sihist Vil; päält `jaakapäävä akkass jahu `koiteme Krk; `koitedu omma jahu, siss omma mõru Ote || Kes su koitand kopikid tahab (öeld rahaga suurustajale) Vän b. personaalselt koi `koitab kasuka karvad `lahti Tor; naha koi - - `koitab, sööb naha pealt na villa ää Juu; koi om viĺlä läbi aanu, ärä `koiten Krk; riie om koel ärä `aetu vai koetedu San; koiʔ uma villaʔ ärʔ koitanuʔ Rõu
2. fig koonerdama sul om kate sia liha `süvvä ja sina keedät sooliku suṕpi, mes sa `koitat Nõo; mi sa˽`koitat, süü˽paŕõmbast Kan
Vrd koituma

kompost kompo|śt Pöi Ote, `kompo·|st Mär, g -sti; g kombasti Khk; `kompa|śs g -śsi Har; `kompas g -e Trm; `kompu|ss g -se Trv Ran Kam, -sõ Plv; kompośs Vig; `komprus g -i Mus; `komfra|śt g -śti Lei; `kumpu|ss g -se M(g -si Krk) hv kompost, väetis `Mõisas `tehti kompos̀ti, `pandi `mulda, sõnnikud, mädanend oksa puru ja mis käde sai. Suured komposti unnikud olid, sui kaeveti `ömber. Kolm `oastad mädanes Pöi; kompośs oo tulimulla `moodi Vig; mõni arv peremees tegi `kompast Trm; `kumpuss om si̬i̬ ku sõnnikut pannass ja muld `pääle Krk; ku ma vanast `mõisan oĺli, siss tet́ti sääräne `kompaśsi unik, `pańti puu`liht́i, riibuti purru ja hobõsõ sitta ja `musta `mulda Har

kooditama kooditama Tor Trm Äks Lai Plt KJn Kõp spor T V(-mma), -eme Krk
1. koodiga reht peksma ennesti kooditi `viĺla. nüid kooditase lina `kuprid Tor; vanasti kooditati `kuprad puru ja lina `otsast ära Lai; rukkid kooditati läbi, et terad viimatseni kätte `saada Plt; lääme rehet kooditeme Krk; vanast `oĺli kõik [vili] kooditedu, sõkutamist ei ole ollu Ran; muud suurõmbat es kooditada, ku kańepi`si̬i̬mne ja Puh; tõmmassiva lademe `riiale laḱka, siss nakati `ku̬u̬tega kooditama Nõo; rüki rabati, tõu`viĺlä kooditedi Kam; Taa vili tulõ paŕsilt maha˽võtta˽ja är˽kooditadaʔ; olõss ua˽siin, ma `õkva˽nakkasi˽kooditama Urv; `tu̬u̬ga olõ ma kooditunu Krl; Kooditamine oĺl õ̭ks nelägese Rõu Vrd kootama1
2. jalgu kõlgutama Latsõl om rummaĺ mu̬u̬d harinuʔ, sü̬ü̬ sõ̭ss kooditass `jalguga Urv; istuss sängü pääl ja kooditass `jalgoga Räp

kotlet `kotle|t́t, -tt g -ti spor üld (`kat- Lüg, kot́- Nõo; g-di Kuu); `kotle Se; `kotplet́t Hää; `kot́le|pp g -pa Ote; kotle|pp g -pi VJg Pst; `komlet́t Khk; `kot́le|kk g -ki Kod Hls; let́t g let́i HMd kotlet ku õlid praed `tehtud ja `katletid, `ütlimä et `saksa süök Lüg; `komletid tehasse `värskest lihast Khk; `kotpletiss `pantass pipart, saia puru, võid, sibult Hää; tegin let́ti HMd; eile `tehti kausi täiś kotlet́tisi VJg; `kotleki ~ `kotleti liha `aetasse läbi masina Kod; `kotlet́tidele tihasse soosti kõrvale Äks; `kotleti või `kotleki liha võets kaala pu̬u̬lt Hls; kala `kotlet́t Ran; läbiaetu lihast tetäss rikadelli ja panni pääl tetäss `kot́lepa Ote; tetti `kotlet́te Räp; `kotleʔ, lihadsõʔ; vaja tetä `kotlet Se Vrd kotlender

krae1 krae R Jäm Ans Hi spor L KPõ, Iis Trm Lai Plt spor T V; kraad Kul(-ae-) Mih, kraad́ Mär Kir, kraag Rei, kraaǵ San Krl Har, g krae, g krai Krl; n kraag, `kraaga Lei; rae spor Sa, Muh spor LäLõ PäPõ, KJn Vil M; raad Mär Var(-d́) Mih Pär PJg(-d́), raag Khk Kaa, g rae; n, g ruä Khn; p `raagi Khk Vll, Raaga Kaa, `kraadi Mar Kul Mär Ris Juu, `ruadi Khn,`kraagi Har; ill `raadi Muh; el kraadist Emm
1. riietuseseme osa, krae nugine - - senest `tehti `kõikse `kallimad kraed Lüg; krae oli [särgil] pεεl. kraide sees olid pisist ougud (tikand); möned olid ülal `kraega, teised olid nukid ala `keerdud, maas`kraega; üks on `körgem krae, teine on madalam krae Jäm; `särgil raag pεεl ning `käissed `otsas; aga viimati, üks Lümanda mees - - `tömbas mind `raagi‿pidi üles laiva pääle Khk; Ma `näita `sulle, kus talitee `taeva läheb. Öeldi, kui teist `raest üles tösteti Krj; [särgi] kraad́ oli kirjutud punase niidiga Kir; naa tore palitu, suur rae oli peal Mih; Särgi ruä juba üsä `võidun, piäb ää pesemä Khn; särgi raad; mul rae värrel alles ajamata Pär; puru läks krae vahele Ris; mahakieratud krae Kad; [lambal] illuss säpär vill, saab illuss `kaska krae; laśk rebäse maha ja tei tütärdele rebase`nahka `kraese Nõo; meeste`rahvil oĺliʔ katõkõrra käänet krae, nigu nüüd maneskiʔ Kan; `Tõmba˽`hindäl krae üless, vällän `tuiskass `hirmsallõ Urv; käänä kraag ülest ala Lei
2. särgi vm rõiva eraldine (nööpide või haakidega kinnitatav) osa; lahtkrae pane krae `kaula Vai; isastel niid juba raed `kaelas; sii keivad raedega pühabe Khk; Taal krae kaales ja lips ees, na ärra oleks olevad Käi; kraed olid kaelas `antvärgidel Lai; nooril poisõl om kah kraaǵ kaalan ja lips pääl Har a. kirikuõpetaja kaelaside öpetaja krae Rei; kerik esandal˽am `valgõ `kraaga Lei b. naiste pihik, liivistik `meitel oli kalvane krae; kalvast kraed olid kirjudat, `seisid `püsti `ümber kaala Emm c. attkaelal oli suur rae `ömber kaela - - kevade üppasid [isatutkad] öheteise `vastu, raed kohevil Pöi; Inimesed olid vanasti tugevamad. Katsu nüid koa `lamma kraest `kinni võtta, viib allavett Kei d. `soapa krae on põlve pial; `vinskidel on kraed pial Hag
3. fig pöösastel raed kaelas ja lipsud ees (põõsa ümbert niitmata) Vll; kraesse, kraest kinni turjast kinni ma `karga su `raadi `kinni ja vii su `tańtsma Muh; Akkas poisil kraadist kinni Emm; oo teineteise `kraadis `kinni ja venitäväd Mar; tä `joosis kohe kellegi `kraadi `kińni ja akkas vallatust tegema Kul; vissati `raadipidi toast `väĺla Var; akkab `kraadi `kińni ja viib külasse Juu; võta kraest kińni ja `viska `vällä, lori lõpõtõt Se; kraes(se) 1. (teise) süüks, mureks, hooleks Nää oli `tütrigül laps ja neh `naaburi mihe `kraesse `aeda Kuu; Isä ei `tundend `kirja, tegiväd isäle neli`kümmend `rupla krae Lüg; Oskab oma patud kõik teiste kraesse keerata Jür; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; 2. temä tei tõesele ike sada rubla `kraede (kahju) Nõo; jälle uma kol˽kopikat kraen (kaotatud) Har; krae vahele petta, peksa see oli säält krae vahele saand Jäm; sai krae `vaihhõlõ Vas; kange kraega 1. kõva südamega, kangekaelne Oo küll üks kurati kange raega mees, mette‿p anna järge Kaa; Kes `söuke `kange `raega naine oli, teise tuulingule ikka äi läind Pöi; 2. oli `kange `raega (tugeva kaelaga) poiss, `loopis nenda üle örre Kaa
4. pl kraed vanaaegne kaelaehe – Sim
5. laeva tekiavasid ümbritsev veekindel kate – Mus Emm Khn Hää Ris masti krae Emm; Kui viel kivä `laeva tuõmõ, selle `muega tulõb vesi üle ruumi ruä Khn; luugi krae; maśti krae on teki pääl, et vesi `maśti `mü̬ü̬da alla ei joose, krae äär on maśti `küĺgi `kinni `pantud Hää
6. sõim Kuradi krae, `iŋŋe ottab siest Kuu; mis sa nisukest kraed nüd riagid, sie tieb kõik sugu tükid ära Kad; oh sa koera krae ~ poisikrae VJg; lehmä krae ei `tahtnud väljän `õlla Kod; ei kraed ei lähä magama, `kärpse kraed Pal

krass2 kraśs g kraśsi Trm Kod(g krassi) Lai
1. teravik, sakk; kare koht Kui augu servadesse krassisid jäeb, siis lööb [sepp] veikese käsivuamriga kraśsid tasa Trm; põle sileda servaga see plekk, kraśsid külles; kui laud oli lõigatud, põld ära silitud, siis olid kraśsid külles, kägarad, `tõmma kääd puru Lai
2. pej (asjadest või olenditest) nõnnagu va kraśs, ei sellegä sua `ki̬i̬gi läbi; näd mõlemäd poboli kraśsid; vanad ärä kõdunud `suapakraśsid; lapsekraśsid kua tahavad võid; obesed nagu kraśsid (lahjad) Kod

krihvel `krihv|el g -li Kuu VNg Lüg(`krihli) Vai Jäm Khk/`kre-/ Vll Emm Käi Mar Kse Tõs/`kre-/ Khn JMd VJg Iis Trm Puh, -le Ris Juu Kos Plt Hel; krihvel g `krihvle Ran; n, g `krihvli Kam San Krl Har Rõu/-h́-/ Vas(`krõhvli), `krõ̭hvli Se; `rihv|el Pil g -li Khk Pöi Muh Kse Han Tor, -le Tõs PJg Saa KJn Trv Hls Krk; `rehv|el g -li Khk(`rehli) Kaa Krj, g -le Vll; krihiv|el g -li Kod kiltkivipulgake kivitahvlile kirjutamiseks `krihvliga `kirjodetti `tahvlile; nüüd enämb `tahvli `eigä `krihvlisi ole Vai; `rihvli `tuhka vanad inimesed kaabitsesid, kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; Silmakae söödeti rehvlituhaga ära Krj; Kui `rihvli ots nüriks läks siis `tehti noaga vaheks Pöi; allet arstidaks `krihvli puru ja `sokroga Käi; Rihveldega oli ühna ia kirjutada Han; kiviss põld ja kiviss ater – si̬i̬ one krihivel ja tahavel; pitkäd `ammad nõnnagu `krihvlid Kod; si `rihvel `maksis kopik Pil; no `kaugõss tost ütest `krihvlest saab, ta lääb `kat́ski ka raebe Ran; `krihvligõ˽kirutõt väḱkese `tahvli pääle San; ma tei `krihvli otsa terävess Krl || terava ütlemisega Kae˽määne `krih́vli tu̬u̬ Linda ärʔ um Rõu

kroovi- kroovi- Emm Juu Trm Lai, `kruovi- Lüg Vai, kruovi- JMd, roovi- Krj Pöi Muh Tõs Saa Trv Krk(rooni) Har Rõu Vas, roobi- Vig a. kroovimis- Teise korra päel on [tuulikul] veel roovi väŕk ja pisike piili väŕk Pöi; `viĺja krooviti, kui taheti, `laśti kroovi masinast läbi Lai; rooni puru andass `lu̬u̬mel Krk b. kroovitud `kruovijahu on sie `veskis `välla `kruovitu jahu Lüg; see saab ära kroovit, kihnud pεεld ära ja siis kroovi jähud Emm; roobi leib Vig; eks see ole kroovijahu, mis on kroovitud Juu; kruovijahu `antasse `siale JMd Vrd kroov-

kroovima `kroovima, (ta) kroovib Hi Lä(-bi- Mar Vig Nis) KPõ TaPõ, `kruovima, (ta) `kruovib R(`krohv- Lüg), kruovib Ris spor Jä ViK, Iis; `kru̬u̬v(i)ma, (ta) kruavib Kod; `kru̬u̬vma T Urv, `kru̬u̬v́ma VId, `kruv́ma Vas Se; `roovima Sa Muh L(-bi- Vig) VlPõ, `ru̬u̬vma Saa KJn, `ru̬u̬v́ma M(-me Pst Krk) V; `roonima Khk, `ru̬u̬ńme Hls Krk; `proovima Jäm Khk Muh PJg Tür, `pru̬u̬vma Var
1. puhastama a. viljaterade kesti ja idusid eraldama; puhastama vii terad `kruovima VNg; `veskis `kruovitasse ivade pialt lese `välla Lüg; ne on `kruovitu `taŋŋud Vai; ta roovib `viĺja, laseb kestad εε; aeab ennem vilja `tervelt läbi, roonib vilja εε Khk; ta kroovib odrad ära, siis akkab `piili (püüli) `lasma Rei; `enni kroobitasse rukid ää ja siis jahvatasse Mar; meite leib oo ike roovitud rukistest `tehtud Mär; `kõiki `vilja `veskel roovitse Tõs; terad peab `enne ära `ru̬u̬vma kui `jahva Saa; vili kruovitakse läbi ja jahvatakse `kat́ki Ris; vili tahab `kroobida Nis; kui `viĺla `veśkile viiakse, siis kroovitakse, kui ta purune on Juu; nisu kua kroovitasse Koe; nüid kruovitasse [viljast] muld ja aganad `väila VMr; muud ei jäe `kru̬u̬vmata ku sia teräd, neid ei õle vaja `kru̬u̬vi Kod; ma käisin `veśkil, `kroovisin ise Lai; teri roovitasse enne kui javatasse KJn; ma `ru̬u̬v́se pu̬u̬ĺ vakka rügä ärä Trv; roonitse enne puru vällä ja jahvats `ästi peenikses Hls; terä roovits ärä, lastas kivist läbi; `kaaru ei roovide Krk; vanast tetti `ru̬u̬vmade röest `leibä Hel; neid rüḱi piat `ru̬u̬v́ma, ne omma liivadsõ Har; veskil kruvvitas `viljä Vas b. jahu sõkaldest puhtaks sõeluma nied rukkid õlid `krohvitud ärä, `lastud üle `sõela, et lesemed õlid ärä `võetud neild jahudeld Lüg; `Kruovimata jahudest leib on `tunklemb IisR; mool on proovitud nisujahu saia jäuks Jäm; taŋŋud ja jahud mõlemad roovitse Muh; leba jahu oo koa roobitud, kestäd oo `väĺlä `võetud Vig; `veskel jahvatse kaerad ära jahuse, roovitse `väĺja, siis on roobjahu Aud; `ru̬u̬vmisel aetse [jahu] roovi sõõlast läbi, sis `sõklad tulevad `väĺla. `ru̬u̬vmata jahud on mustad Saa; `püili kroovitakse mitu `korda Juu; peremies tahi eile jahu `kruovida VJg; kruovitud jahud, kus ei õle `tossu (tolmu, purusid) sies Iis; kui paremad jahu tahad, piad ikke ära `kroovima Lai; `kiisli jaost on ära kroovitud jahud Pal; sigadelgi ei anda änäp ilma `ru̬u̬nmede jahu Krk; mul omma roovidu jahuʔ, `ru̬u̬v́mada jahvõst leip saa liivanõ Har; ilma `kru̬u̬v́mada jaahuʔ omaʔ iks mustaʔ Räp || Küll perse kruuv (käib lihtne toit küll) Räp
2. koorima a. piimal koort eraldama anna `mulle kroovitud `piima Lai; roovitud piim Pil; siss olõss saanu ilma `ru̬u̬v́mada `piimä, ku piimämasinad is olluʔ Har b. palke tahuma Elu `tehti proovitud `paĺkidest Jäm

kropsti `kropsti Jõh IisR Ris Lai deskr `Viskas `kropsti kõik puru Jõh; oli üks mere abandus, obone läks `kropsti sees Ris

krupen krupen g -a Vas Se Lei van kartuli(tangu)supp keedi krupenat eeläʔ; kardohka ruvval om krupen nimi Se || pej (vanast inimesest) vana inemise puru, vana krupen Vas; tuust krupenast saa no tüü tegijat Se || fig krupenat `seŕbmä nooskuma, ninaga tõmbama – Lei

krõbisema krõbis|ema RId Mar Mär Tor Hää KPõ I TaPõ Puh, -eme San, -õm(m)a V; kröbisema Jäm Emm Ris, -ä Kuu; rõbisema Muh Kse Tor KJn M, rö- Khk
1. krõbinat tekitama Kui kera `liigutada, siis `erned krõbisevad IisR; tεεb mi asi see röbiseb sääl Khk; tubaka lehed kuevad et krõbiseb üsna Mär; eenad kõbisevad ja rõbisevad Tor; uhk jää, krõbiseb jala all, peenike jää puru Nis; vili kuiv, et krõbiseb JMd; võt́t (näris) savi ku krõbisi Kod; `pekre `teive vi̬i̬ `ringlid, `sääntse rõbisive, olli ike ää nöside Hls; nahk rõbisess, nahk om kuju Krk; küĺm om maa ärä kahutanu, ku lähät, siss ain mu‿gu krõbiseb Nõo; `täŕklüsegõ rõõvass krõbisõss Krl; ku˽karaśk krõbise `hamba all Räp; tn krõbiseja raha ei ole sedä va krõbisejet Krk Vrd krõdisema
2. ragisema a. körisema, rögisema (kurgus, rinnus) Kohe kröbiseb `jusku `torre `pohjast `äänegä Kuu; Äel akkab krõbisema kui inime `külmetab vai nuttab IisR; rinnad rõbisevad Muh; mes sa krõbised, praagib aga `peale köhida Mar; köhib ja krõbiseb järjest Juu; kidor tä one ja krõbiseb `aige `õlla Kod; rökendas kõvast ja, köhis ja krõbises, ei saand iast `riakida Lai; Mis sa rõbised, ma ti̬i̬ siul ää rohi Pst; poig krõbiseb nigu vähjä kot́t Nõo Vrd kröbisemab. krudisema (liigestes) vahest jalad `aiged, jala sääred krõbisevad Mar; nari krõbiseb Plt
Vrd krõgisema
3. (vastu) rääkima, vaidlema, nurisema Nüüd tal ia krõbiseda küll IisR; mis sa röbised paigal keige asja pärast Khk; kui kedagist kuuleb, krõbiseb kohe `väĺla Hag; krõbiseb alati `vasta VJg; Ei tohtenud ju palju krõbiseda, vaata et veskist välja ei visata Trm; mis nad krõbisevad veel, said kätte, olgu nüid vait Lai; Mia iks krõbisi kah vahel, et mes sä kisud massinat Nõo; Es `püüsüs `pistü, a `väega krõbisi Se Vrd krabisema, kräbisema
Vrd krobisema

krõbu krõbu Kod Plv Vas Räp, kröbu Jäm, krõbo Mar
1. puru kõiksugused krõbud ja mutukad lähväd `kaevu, kui kaev on `lahti; krõbusid pudeneb alate laess läbi Kod; ta (haoprügi) um ku krõbu kuiv Plv
2. krõbe krõbo leib Mar
3. (inimese)kõbi Jään vanaks kröbuks Jäm; vana inemise krõbu Vas; ärʔ jo kobistonu vanast kui krõbu; kõhõn kui vana krõbu Räp Vrd krõbi

kräbu kräbu Nõo Kan/-o/ Urv, ḱrabu Kan/-o/ Urv räbu, (hao)puru, prügi Siiä om toda kräbu nii paĺlu laḱka pillutu, et ei saa kõńdi koskil Nõo; huśs eläss `raotuidõ ja soiõ sisen, sääntsen kuivan kräbon Kan; `lastõ ja kräpu pandass pää ala Urv Vrd krämu, räbu

kröni kröni RId VJg vana vilets loom, kronu puru `lahja luom, ehk krönist `üeldi ka; `kassi vai `kuera kröni `üeldi ka, kui `kondid `püsti Lüg; vana kröni obone ehk vana `lehma kröni Jõh; sie on `oige kröni obone Vai; obuse kröni lõppis ää VJg Vrd kroni, krõni, krönü

kurnama1 `kurnama, kurnata eP eL(-me, -te M San Krl, -mma, -daʔ V), `kurnada (-ta) R Jäm
1. läbi kurnamisvahendi laskma; sõeluma [piim] `kurnati kohe püttide `sisse appanema VNg; läbi `sõela `kurnatasse `kaera jahu kui tahetasse `kiisli teha Lüg; `piimä `tahto `kurnada Vai; [rukki] rabandused (~ rabandised) kurnati, kurn on tihem kut sari Ans; Ta `kurnas küll east läbi, aga ikka oli puru sihes Pöi; vanal aal kurnati läbi `õlge `piima Muh; vett kurnatasse koa vahest kui mõnes kohas putokad vee sees oo Mar; `piimä kurnati linäse `riide läbi, aga mo `aegas `toodi juba sõel Tõs; Õonad suavad pehmes, `kurna vesi piält ää Khn; kadaka oks käis toruoksast läbi, sealt kurnati piim läbi HJn; käbid keedeti pajas ära ja kurnati vesi `väĺla läbi arva `riide Sim; keded kurnati läbi sõõla; kurnasin vede piält ärä Kod; `kartuled, `porknid ja kaalikid keedetse lihaga öhes ja kurnatasse ära vedel päält Äks; kapast `kallasime piima `toovri, sial oli riie `piale `siutud, siis `kallasid `piale, siis oli piim kurnatud ja Lai; lappide läbi kurnati kõik [piim] Plt; kas meil kedägi `piima kurnate om Hls; `pakla või ere rõõvass `panti tibi ette ja säält kurnati piim läbi Hel; `käśku `sisse nüssit ja `nüśkuga kurnassit piimä lännikude Puh; `nüśku tila sehen `olli pikä õle, kelle läbi kurnati Nõo; `pernani kurnaśs `piimä Krl; nüśsikust kurnat́i tu̬u̬ piim kohe länikuhe Rõu; võõdõti `pakla tuust, `panti nüśsigu piibu `otsa - - sis säält kurnati `piimä läńkohe Se || pealt riisuma võtta kulp ja `kurna suppi vaht `välla Lüg
2. nõrgestama, ära vaevama; laostama, ruineerima sie piim juo `kurnab last - - laps tahab ikke noh ikkegi midägi muud; üks tappamine maha ja inimiste `kurnamine (sõjast); `sieme `ärjäbä ja‿s lina, nied `kõige `rohkemb maad `kurnavad `lahjast Lüg; `raske tüö `kurna mone `päiväga inimise `otsa Vai; `aigus `kurnab ko ära Jäm; `kange töö `kurnab looma ää; puu juured `kurnavad pöllu ääred εε Khk; Kuńts`väätis on see, mis põllu `nutma jätab, ää `kurnab Pöi; põud `kurnab nõnna moa ää et Muh; küll `aigus ära `kurnab, luud kondid ära murrab, teeb rammutumaks inimest Emm; `aigus on ta nii väga ära kurnand Rei; see laps `kurnab mo inge seest ää Mar; `kurnab obuseid armuta `tööga Mär; töbi kurnab inimese läbi Ris; linad pidi põllu ää `kurnama; saksad `kurnasid nii läbi ää inimesed Juu; `kurnas ennast `tüega ää JMd; vana põld oli väga viljast `väĺja kurnatud Ann; vaev `kurnab inimese ää Koe; irmus ära kurnatud inime Iis; jala käis, et põllutöö aeg ja muedu `kurnab oost Pil; ärä kurnatud `raske `tü̬ü̬ga KJn; tõbi om ta ninda ärä kurnanu, ku üit́s luu ja nahk Krk; obene suurt süvvä ei saa, aga muudkui `raskid vedusid piab vedäme, siss ta `kurnab ta nii ärä Hel; teesi et suits minu `kurnab, siss jäti üle Ran; tu mi̬i̬ss `oĺli nii ärä kurnatu, et enämp `kävvä es jõvva, noh, `päiva tü̬ü̬, `ü̬ü̬se kuri `kiusap Kam; ta om ennäst `väege tuu läbi ärʔ kurnanuʔ Krl; mi‿sa taast latsõst nii˽`kaugõ imetat, mõ̭nõ kolmõ ajastajani ta om su nii kõhnass kurnanuʔ Har; rassõ tüü, tõbi `kurnass Plv
3. hautama pesu kurnadi pesu kurnaga Saa

kuru1 kuru üld
1. kitsas ruum reheahju ja seina vahel; ahju- või pliiditagune; aganik; katuse- või ulualune kurus `onvad kõik tüö `riistad ja muu kolo Lüg; kurus olid pühud (aganad) sehes Ans; kuruse `aeti talveks `pahna; ahju `perse ning seina vahel üks pisigene kuru, visetasse määd (midagi) `tühja kola `sönna `sisse, kuruse Khk; kuru pääl oli liigtuba Krj; kuru oli tua taga pisike `kamber, jahvekivid olid änamaste kurus, tuast läks uks `sisse kuruse Pöi; toa taga `ollid `seuksed kurud aganate jaoks Muh; vanast ajast oli ahju ja seina vahel kuru, kus aganad `sisse `panti Emm; pisigene kuru kui üks vεhene maja (ruum) on Käi; oli rehi `valmis saand, `viidi keik `jälle kuruse; üks kuru on, pole suur `ühtid Rei; Sügüse piäb kuru männä puru `täüde vädämä, siis `talvõ iä võtta Khn; kuru oli rehetoa seina ja välisseina vahel Nis; sasid `leikasime kõik kurusse Sim; ahjukurun `oĺli leevä `lapju ja ru̬u̬p ja `kõ̭iki seräst `asja Nõo; riihe kuru, tu̬u̬ lät́s nõkõ täüs, lät́s lahi `sisse; lähät `kurru magama Har || kitsas koht; vahe, pragu katusse kurus oo pääsusse pesa; tεεb, koes kuru vahele see vöis kukkuda Khk; Poe sa sönna kapi vahele kurusse Kaa; Jäta [pliidi ehitamisel] ikka pisike kuru liidi ja seina vahele, kos sa soad puid `panna Jaa; See (köök) on nendel just kut pisike kuru, kitsas ja pitk Pöi; lat́s om sääl nigu kurun sängü alh Har Vrd kurukamber
2. nurk – eL pane luud `kurru; `lamba aia `kurru ajanu Trv; silmä kuru punetav; mõne inimesel lääv [silmad] `viltu `kurru, terä käänt `kurru; jäägu `kurru kopiteme, aia ala alliteme rhvl Krk; tüdruku olli usse kurun Hel; `ta‿ĺli tüḱnu nigu `kurru sinna saena ja trepi `vaele Ran; mes sä istut sääl kurun ja kuedat; ma kupati ta (lamba) `lauta `kurru Nõo; suukurust tuleb `süĺgä `vällä Ote; ma `viśki sinnä `kurru ehk nukka Kan; Sääl kurun tä istus, mina ei˽tiiäʔ mis tä säl teǵe Urv
3. (aiaga piiratud) kitsas (karja)tee – R VJg Iis Trm kuru on `nõnda `kitsas, et ei saa kahe inimese `rinnagi `menna `ühtä, üks`aaval peradikku `luomad `pääsevad kurust läbi; majad on ridassutte ehidettod, kuru vahel, kahel puol kuru majad; `veikesi kurusi on `metsas pali Lüg; Kurul õli senepera aid kahelpual `vastas, et `luomad ei `pääsind `välja Jõh; kui `luomad `käüdi, siis oli kuru, kust `luomad `käüdi `karja Vai; `luomi `aeti karjamalle kuru `müeda Iis Vrd kuruaed
4. kõrvaline, eraldatud paik (metsas, soos jne) elab sääl küla kurus VNg; sial jõe jääres oli `turva raba, sial oli ka üks kuru; raba mets, kus lagedam ega seda kuruks ei `öelda - - kuru on iki suuremas metsas Plt; om sääl taga mõtsakurun Trv; kuru na kutsutass, säänne perätü, nigu mõtsa siśen vai nii; ma `suusiga tulli säält soo kuru mant, lätsi `kurru teed `ot́sma; takan kurun na (kalad) kudeva Ote Vrd kurm2
5. lõikamata (rukki)riba – TaPõ Kas sa jäid kuru `õtsa kusele (öeld sellele, kes eega maha jäi) Trm; `seie jääb nüid kuru vahele; ära jäta kuru vahele MMg; jäi kuru `õtsa kurutama Lai; kurusse jääma eega maha jääma jäi oma õtsaga kurusse Trm; jäi kurusse Äks Lai Vrd kurg, kurukene
6. urg, koobas mäe sees on rebase kurud, mägrad elavad veel kurudes, muud loomad ei ela kurude sees Saa

kuu1 kuu üld
1. a. taevakeha, Maa kaaslane kuu on jo `kortli vanus (esimene veerand) Kuu; kuu akkab täis `saama Jõh; `jaagop̀äiv `luodi kuu; kuu on jo nähus Vai; tere-tere noor kuu, mina nooreks sina vanaks, mina kulla karvaliseks, sina roua `roosteseks (nõidussõnad) Jäm; kuu nönda selja pεεl, see näidab `tormi Khk; kui kuu `kõrgest läbi köib, siis `tulle vali tali Muh; kui kuu seliti, siis tuleb `santi `ilma Rei; täna kuu kahaneb ää, oome luuasse `jälle Mar; kuu oo `tõusnd juba Mär; Kuu luu lääve all = kaelaraha kaelas Han; `kurja `ilma tähendab kui kuu `ümmer on tumedam ratas Mih; kui noor kuu oo seliti, siis inimesed `surre, kui noor kuu `püsti oo, siis `torma `tulle Tõs; kuu o vierend vana Ris; kuu, see poissmeeste pää (päev, st päike); kui kuu pesäs on (loomata), siis on eä linu tehä Juu; kuu kasvab kõhu täis Kos; kui kuu on sedasi nagu seilakille paśtab, sie `üiti kuri kuu olema Amb; kõik laut `lammid täis, kenä õenas `keskel = si̬i̬ one kuu ja tähed Kod; kui kuu om `püsti, siss tähendeb `küĺma ja `sündimist; kui kuu seliti om, siss tähendeb sula ja `surnud Hel; nägu nigu kuu pään Ran; nii illuss `poiske, pane kas vai kuuss (kuuks) `taivade Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss täl om kõtt i̬i̬n, om kõdran Urv; kuu om sällülde, siss saa `ku̬u̬ĺjit tu̬u̬l kuul, aga üless vaiva otsagaʔ, siss om `haigit Se b. kuufaas `kartuli vanad `rahvas `püüdäsivvad tehä vana kuul, kuu `põhjal, terävili `jälle `uuvel kuul Lüg; kui konnad `sorravad `kahte kohe (kuusse, st kahe kuufaasi ajal), siis tuleb kena kevade Khk; noore `kuuga raiuti vösa mis ep pia `kasvama Pha; `Noores kuus `toodi `püüsed `randa, siis `saaje kala Pöi; vanas kuus taheda `villu kedrada, siis koid ep söö ära end Emm; seinä palgid ja tarbis puud `võeti ikke vanas kuus, nii vana kuu `viimse nädäli sees Mar; Lehtpuu raiutse vana `kuuga, okaspuu noore `kuuga Han; kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; kui siga oo vanas kuus tapetud, siis liha lähäb `pissese, kui `noores kuus tapetud, siis lähäb suurese Aud; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siś arstiti, ku midagi ära `kautada taheti, nägu `paisi või `maalesi või Hää; kui kana kahe kuu sees (vana ja noore kuu vahel) `audub, siis poead säuksuvad vägä paelu Juu; noore kuu viht aab ihu kihelema HJn; vana kuus `jääti `ärgane vasikas `kasvama JõeK; `lambaid niidetakse noorel kuul, et siis vill kasvab Ann; `erne külvati täiel kuul, siis ei pidand uśsitama VMr; nuare kuu uni tuleb ruttu kätte Kod; okaspuu lõegata noorel kuul, lehepuu vanal kuul Äks; noorel kuul kästäss neid tetä, mis pääl maa kasuss, vanal kuul tetä kardult Krk; kui lumi tuleb vana `kuuge, siss ta ei tu̬u̬ `talve Hel; kuppu `lasti vanakuu vahepäeväl, et siss om pehme aig, kupu aava ei ole valusa Nõo; kuu om nellän jaon, `vahtsõkuu kaaŕ ja `vahtsõkuu läülä - - `siss tulõ vana kuu läülä, siss tulõ vanakuu kaaŕ Har; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś `kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; noorõ `kuuga võõrutõdass tüt́äŕlat́s, siss saa illośs Se; pööräʔ `kaplu vana `kuuga, noorõ `kuuga aja `ki̬i̬rdu Lut
2. ajaühik, kalendrikuu `aastas on kakstõist`kümme kuud Lüg; laps on kuu vai kaks vana Vai; ma ole kuude `kaupa seda `ootand Ans; saab kolm kuud vanaks Khk; Vassikas juba kuu kolmene Pöi; `öetse kaks kuud `aega vel menavad Muh; ösna `kuude `viisi olle sεεl Phl; mõrd `seisis sees (meres) kuud kaks Rid; viie `reedene kuu, et viis `reeded oo ühö kuu sees Mar; kui tä oli kuud paar ää `teenin, tuli tääle `aigus Pär; `kuude `kaupa teenib, ega ta öhös `kohtes paegal ei ole Juu; teese kuu oli kuiv, aga nüid on vihmane kuu Ann; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse (katuse) `alla Kod; `oktoo·bri kuud `ööldi lehe kukkumise kuu kua Lai; aprilli kuu om kige alap kuu Hls; nüid om august, nüid om si̬i̬ kuu, nüid puru kah liigup Ran; temä ütess kuuss `tulli, et siss avitap kotu ka veedike Nõo; mõ̭ni kat́s kuud saa iks tagasi, ku tä käve Urv; timä om jo˽`kuudõ `viisi `haigõ olluʔ Har; seo kuu lätt ku nähvähhäss `mü̬ü̬dä Rõu; kuu ~ kuude peal(e) (teenistusajast) ta oo meil kuude peal Kse; kuudõ piäl sai `olla [teenimas] Khn; kuu `pääle tellit [sulane] Trv; või sõss `kuude või poole `aaste pääl ollit Krk; mõni poiss `olli kuu pääl `ti̬i̬nmän, sai kuu pääld palga Ran; tu̬u̬ om kuu `pääle `leṕnö Räp; kuu pääle lät́s `ti̬i̬ńmä; kuu pääle palgat Se
3. fig (võrdlusi, väljendeid) Kel juo kuu `paistub, ei sie enämb `tähtiest `huoli; Mene kuu `pääle oma juduga Kuu; sie justku kuuld `alle kukkund, ei `oska midagi Hlj; läks `nindagu vana kuu `taivast (väga ruttu) Lüg; `Otsisin sind kui kuud ja `päivä taga Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Ah sa mine eige kuu pεεle eese jutu ning tahtmisega Kaa; Sind näeb [harva] nagu noort kuud Rid; [ta on] kadunud ku vana kuu `taevass Kod; send saab ka nähä ku vana kuud Vil; ku kuu päält `alla kukkun, sa ei tiiä midägi Hel; oled nigu kuu päält tullu ~ sadanu Ran; Sinno näet ka‿gu vanna kuud Räp
4. kuu ja päeva lilled ~ rohi – PJg Plt härghein kuu ja päeva rohi `õitseb pikalt, `mitmed `karva õied on Plt Vrd kuupäevarohi

kuuse|seen
1. (eri seentest) kuuseseenes, `seoke `koldne, einamaal, `niitis `kasvavad Khk; kuuse seened o vihad Muh; kuuse seened oo `mustjad, vihamad Mih; kuusõ seeneʔ musta ja väga kalõ, sisest `valgõ, päält pruuni musta Har
2. kuuseriisikas kuuse `seena sii on Mar; sii kasuvad kuuse seened ja kase seened Mär; kuuseseened tükivad `kangesti uśsitama Saa; kuuse siäned one ilosad, kui `veiksed one `puhtad; kuusesi̬i̬n teeb käe kua kõllakass Kod; kuuse seene ni̬i̬ om uisa puru, ei `saaki süvvä Hls; kuuse seene ehk kuusikseene om kõllatse verevä Nõo; Kuusõ `si̬i̬ni om mõtsah veid́o Se Vrd kuusikseen

kõblas kõbla|s SJn, g kõbla Muh Vig Hää, -se Var Koe, `kõpla Tõs Hls; kõbla|ss g `kõpla eL(-śs San Kan Plv Räp; g `kõple Trv; kõbla, -se Krk, -sse San); n, g kõbla Pöi Hää VJg Trm Kod Plt Pil, köbla Jäm Khk; kõpl g kõbla Lei; kom kõblaga Tür Kod
1. tööriist pinnase kobestamiseks ja umbrohu hävitamiseks Kõblaga sai `tuhlid mullatud Pöi; `kõplaga tõmmatse rohu juurikad `väĺla Tõs; Reńnid `tõmmame kõblaga; Siit ni̬i̬d riavahed lõhume kõbladega läbi Hää; kõblaga kõblitsetasse umbrohi ajamua pial Trm; kõblaga lü̬ü̬b mulla `lahti ja roho juured puru Kod; `tõmman kõblaga vaod siledaks Plt; nüid puhastadass `pendrid `kõplaga Ran; oless pidänu `kartuli kuki sügävämbäss `aama, aga temä - - veedikese kõõbits `kõplaga Nõo; ma `multsi `kõplaga ummi `kapstit Rõu; `kõplaga lüvväss `kartoli `kapsta virgõssit Plv; ma puhasti `kõplaga `pińdre nii puhtass et Räp || kiks, kaheharuline konks `kõplega `kiśseva naise vanast maa siist maranit Trv Vrd kobla
2. a. mätta- või maakirves mättä kirvess õigats kõblasess Krk; `kõplage tasutess `niitu Hel; `kõplaga `kisti aia vi̬i̬rd vai kost es saa `kündä Ran; `kõplaga `raoti mättä üless, tetti `mõtsa `kapstalooma maa Nõo; `kõplaga kõblatedi sõõrumaad, `raoti juure puruss Kam; kõblass tuu om sääräne `kirvõ sugumanõ Har; Mi võt́i laanõpääl üt́skõrd `terve vakamaa `vahtsõt maad `kõplaga üless Rõu; `kõplaga tsaeti kõ̭ik maa läbi, siss `naariʔ kasvivaʔ kui kausiʔ suurõʔ Plv; ku kõva maa oĺl vai `kandõ paĺlo, siss `raoti `kõplagaʔ Se b. kiin `kõplaga `raoti akõ (hagusid) San
Vrd kõbjass
3. a. künakirves kõblassega raiutess künä õnart San; `kõplagõ tetti `ruhvi Urv; kõblass om kõvver vaib raud, `kõplagõ tetäss anumiid, länikiid Krl; `saega˽lõigati paĺk mahaʔ, siss `kõplaga˽kõblati `ussõ tu˽puu sisest, tet́ti ruuh Har; `kõpluga `säetass lehmile ruhve un taruʔ Lei b. lusikanuga – Krl
Vrd kõbli

kõbu1 kõbu Lüg Muh Juu VJg Sim Trm Kod Plt KJn Vil San
1. a. kehv peenike tera, kõlu kõbu terad javatati `veśkis ära, söödeti `loomadele Trm; kiänäd külläkille `saŕja ku võtad `väĺjä kõbusid Kod; kõbud on kõhnad terad nigu kestad Plt b. puru, praht paa kõbudele näpigä vett piäle, siis ei lähä põlema; kiva egä kõbusid ei tõhi liival ja klasuu·ril ulgan `õlla, kui teed `kaussa ja `kahvlid Kod; kõbu läks silma KJn; eina kõbu Vil c. raas, kübe; piisk, tiba suurt sadu põle oln aga, vähe ikka teeb kõbu (tibutab) Muh; vihmä kõbud tulevad; `valge järv nõnnagu, ei õle üks `laine kõbu Kod
Vrd kõpped
2. kõhn, kuivetu (olend); tudi, kõbi on üks vana kõbu juo Lüg; mõni on nii kõbu moodiga ja kuiv Juu; mies on vana kõbu jo VJg; nägu on kitsas ehk `kuivand, siis on kui kõbu Sim; `panti vannu kõbusiid asõmõlõ, noorõ˽`võeti `viidi sõ̭avälläle San

kõdu kõdu RId Pöi L hv KPõ, Trm Plt Kõp, ködu Sa Phl
1. a. s kõdu `samble kõdu; Õle `kuhjast ole järel kedagi, kõdu `ainult IisR; Seina alune palk oo pallas ködu veel; Vana lehe ködu veiks siit ää vädada Kaa; puud mädanevad jo `metsas küll, sis jääb üks puu kõdu Vän; vana puu lüü `lõhki, kõdu täis Hää; vahest mägi ein mädäneb ää - - paĺlas kõdu moas Juu || (katkisest esemest) see va `riide ködu, see‿b `aitagid änam ülä aida Khk; raamat nagu üks kõdu Rid b. a kõdunenud, pehkinud, pehastunud meitel oue taga kaks va ködu [puud] Jäm; kõdu puud jäävad küti puudes Var; [puu] süda oo kõdu Tõs; puu on sihest kõdu Tor; sie ju kõdu, sie nüör JõeK Vrd kõde
2. puru, prügi; praht; kübe lume ködu maas Jäm; kõdu toidu sees Mär; tuuliluud, kellega viĺja pealt nied kõdud `puhtaks tehakse Jür; [lüpsiku] toru sies oli kadaka oks, et piim `puhtaks jääb, ilma kõdudetta; kihulane on veḱe üsku üks kõdu Amb; kõdu läks `silma JMd; eena kõdu on piima sees Koe; kõik nurgad kõdu täis, pühi ometi ära Kad; vie peal on kõdusi VJg
3. vana vilets olend; tudi, rauk Eks ta õle vana kõdu juba IisR; vana vana aĺl ködu, mis ep saa änam tööd tiha Jäm; vana obuse ködu, mis sihand änam väab Khk; Üsna ale vaata kudas söhuke vana ködu - - peab veel ega pää tööd ränkama Kaa; Vana kõdu veel, üks jalg `audas, teine aava äärel Pöi; üsä inimese kõdu viel Khn; vanainimese kõdu, mulla ais käib suust `väĺla Hää; ta (loom) on nagu kõdu või nagu näru teene Kad; mis se vana kõdu enam jõuab Plt || va ködu (surnu) Phl

kõduma kõduma Pöi Tõs Kod Ote Krl, kö- Khk Kaa; ködümä Kuu
1. kõdunema vana ködünd puu Khk; Katuse arjutuse öled näikse ää ködund olavad Kaa; Alumene paĺk oli nõnda är kõdund, paljas puru oli veel Pöi; ärä joba kõ̭iḱ [luud] kõdunu Ote || kaduma, ununema miäless kõduvad ärä Kod
2. kõhnuma, kuivetuma Seal pole änam [inimest] midagi, ta kõdus juba jala peal ää Pöi Vrd kõdema

kõdune kõdu|ne g-se Tor Sim KJn, g -tse Hls Krk
1. a. kõdu sisaldav kõdune maa oo muda ja puu puru täis Tor; kõdune maa, `kerge maa, põle ta peris muld egä savi KJn b. prügine, prahine alumised kõpped, nied on kõige pienemad ja viletsamad terad, kõdused ja prahised Sim c. urbne, kohev si̬i̬ om `seante kobeve ka kõdune `suhkur Krk || `seante kõdune ja kohevel külmä peräst, ihu om kõdune külmäge Krk
2. põdur; kuivetu, kidur luom on väga kõdune Sim; vaat `meantse kõdutses na (inimesed) jääve; kõdune, `aige, jala pääl kaob ärä lu̬u̬m või inimene Hls
3. kahanev, mittejagus, ebapiisav ku vana kuul `mihklebäe om, sõss tulevet põhu näĺg, om põhk kõdune; liha om kõdune vanal kuul Krk Vrd kõdus

kõmu2 kõmu Saa Hls Krk
1. peenike puru, prügi; kõdu kõmu muld on `seake, et säält kuivaga `ültse `viĺla ei saa; kõmu maa on ära mädanenud puu juured ja keik Saa; paĺt (paljalt) Viira niidust `anti soo kõmu (sooheina) Hls; ma lätsi `einu `ot́sme, sääl es oole muud, seast lehe kõmu olli mahan, peenike puru, `seante rämps; sule kõmu, ku padi läbi and Krk Vrd kimu1
2. õhuke kord, kiht `samle kõmu kivi pääl; vähä einä kõmu om pääl, puha paĺlass maa, lühüke ein Krk

kõrestik1 kõresti|k g -ku Tõs Aud Jür Kod/-śs-/ Plv/kõrõ-/ kõrge, kivine maa kõrnane või kõrestik, kruusane maa, `väiksi kiva täis Tõs; va liivane kõrestik, ei kasva kedagi mutkui kadagad, rohe kuivab ää Aud; vilets moa on kõrestik, pae puru ja nisuke krõbestik Jür; käre kruus, kos vili tükib `kõrbnema, on kõreśsik, `kõrge muatükk, `kõlbmata mua Kod; tah ei kasu˽midägi - - hari no vi̬i̬l säänest kõrõstikku vai ti̬i̬˽`põldu Plv Vrd kõre1, kõrendik1, kõrgendik

kõrke|kont kõhr, krõmpsluu Mis see [looma] pisike `kõrkekońt siis on, koorma `raskus tuli peale, oli puru Pöi; luude vahele kasvab `neoke `valge `kõrke końt Mar Vrd kõrk3

käbakas käba|kas Ans, g -ka Khk Nis; pl käbakad Kul
1. a a. paksu korbaga See vana suur puu, see nönda käbakas Ans b. käbirohke `sakjad männid on nii käbakad puud, säält saab pailu käbi Khk
2. s männikorp käbaka puru `pańdi puu riista `uurdesse Nis || puukoorest võrguujuk – Kul Vrd käba, käbas

käbi käbi R(g kävi) hv Mus Pöi Emm, L K I M spor T; käbu Pst Hls Krk Ote(ḱa-); käbü Kuu(g kävi, käü) Vai(g kävü) Krk San hv V(ḱ- Se; ḱabu Vas Se; g ḱäö Rõu); kävi VNg
1. a. okaspuu käbi ega käbi `kannust `kaugele kukku; kuda kand, sedasi käbi Hlj; kuusk käbisi täis nõres; kui on `metsä `kuusel on pali käbisi, siis on ia `kartuli saak Lüg; kus `metsades käbi on, sinna oravad joosevad Vän; käbid kuevatati ja siss õeruti [seemned] `väĺla Tor; Kokku jäänud nagu käbi (inimesest) Saa; vahest kuused on nönda käbisid täis, nad üsna `pankas nendega Ris; kuuse käbisi korjatakse `siemne jäuks Kos; Noored käbid olid, siis jäi punakaspruun värv Amb; kuuse käbid on kartulde iest (nende järgi ennustati kartulisaaki) VMr; kuuse `siemned, eks nied ole käbi sies, käbi sies kasvavad Kad; käbi tõuseb kannust, käbi kannust `kaugelle ei kasva VJg; kuuse käbidega värvitasse ilusast pruunist Iis; viis või seetse käbi ühe õksakese küĺjen, si̬i̬ õli inimese õńn; ku käbid `kõrgel kuuse õtsan, siis suab `kõrge mua piäl kartulid, ku ku̬u̬se käbid madalal, suab madala mua piält kartulid Kod; kui kuuse käbid on ladvas, siis tulema kuiv suvi Äks; orav ei sü̬ü̬ muud kui käbisid KJn; mõtsa käbidest sai õege ilust `pruuni Trv; pedäje käbu Krk b. lepa, humala vm taime emasõisik umala käbid kasuvad vääne `küĺges Mär; [humal] `keerleb ja `veerleb, ku `otsa saab siis muneb, siis akkab käbi kasvatama Ris; tapu käbid keedetakse ää ja vesi pannakse õlle `sisse Juu; timatil (timutil) on kolm `toĺli käbi pikk, `ma˛i·lma seeme tuleb Trm; kui lepal on pikad urvad, `narmad tilgendavad, siis on ilus `aasta, kui on käbis urvad, siis tuleb näĺla aeg Plt; umalel om käbu otsan; lärsi (lehise) käbu; sügüse pannass [talisibul] maha, tõine `aaste tulev suure käbuse `otsa Krk; humala ḱäbüʔ ku `lipnõ; käbüʔ omma ollõ śeh Se || pähklitupp, -kobar `pähkle käbi Kir; `pähkle käbuse; `pähkle om käbun Krk || käbisarnane moodustis emakoea küĺles on käbid VMr || hum õun mitte ütte lehepuu käbi ei tu̬u̬ `miule Hls
2. männikorp, sellest tehtud võrguujuk `laudadest oli ja käbidest oli ka [võrguujukeid] Mus; Männi käbidega suitsetati [kala] Pöi; mäńni korbast `tehtasse kala `võrkudelle käbisid Kad; pedäje käbi `panti `võrke `küĺgi, õige vana pedäje küllest päält võets, ku̬u̬ŕ jääp ala `terves Hls
3. võrgunõel, hui käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, käviga parandatta `verku; käbiga kuon `kammila `verko Jõe; Odin käü ja `läksin `verku parandama; Tein `kaigile käbü˛ele `mergid `pääle; käbü kus `kalsi, kala kudu jo `rannas (laisast kalurist, kes alles püügi ajal hakkas võrku kuduma) Kuu; vüed `kuati käbiga, viseti `loime läbi VNg; meil `räime `vergu kävid `tiate `niskesed pisikesed Lüg; võrgu kudumise käbi - - ots on kahe aaraline HJn; käbiga sai siis `puetada [lõnga läbi vaheliku] VMr; sie on käbi kellega `kuotakse põranda riiet ja `võrku ja Kad; `veike käbi on kuslapust; kõrd käbiga `ümber laadiku, siis saab [võrgu] silm tämast Trm; kaŕsi käbi, kellegä `kaŕsi kudotasse; käbigä pissä läbi [lõngade], mõõgaga lü̬ü̬d `kińni Kod || alus, mille ümber keriti unnanöör `keeras unna nööri käbi `ümber Trm
4. oherdi või vindla teravik ajas uherdi käbi `puolest Lüg; pane uherdile käbi `külge Vai; `toĺli kaks on käbi pitk, kes `lõikab, täl o õts teräv Kod; oherti käbu om si̬i̬, kellege puu `sissi lastass Pst; oherti käbi om oherti ots Hls; käbi om kulbi otsa `mu̬u̬du; vingeldil `olli käbi `vaśt pu̬u̬ltõi·st `tolli piḱk Ran; ega suurõl oherdil ei olõ ḱapu Ote; mul oĺl mõ̭ni neli käbüga uherdit, noʔ ei olõ enämb ku üt́s Har; oherdi ḱäbü, mis tu sääne peeńokanõ kruvviots lätt puu `sisse pöörteh Se || oherdiga puurimisel eralduv puutükk või -puru See (oherdiraud) `käänab suure käbi sialt `väĺla Kei; oherdikäbi, see mis oherdi august `väĺla tuleb Plt; uherti nina `lõikap käbi või selle puru `vällä sehest Krk
5. fig (inimesest) vana inimese käbi Kse; Tolle käbi (ihnuskoi) käest ei saa sa midägi Rõn Vrd köbi
6. junn, pabul `mustus on käbis, kui `mustus on kõva ja kõht on terve VJg; jänesse käbid KJn
Vrd käba
7. (kartulisort) käbisid võtid, `valged pitkäd kartulid Kod

käbitama1 käbitama Mus Pai puunõu uurdeid männikoorega tihendama pöhad `jooskevad ölle kehal, käbitasse ää, käba puru lükatasse vahele Mus; käbita ää see riista põhi Pai Vrd käbastama3, käbjastama

kägru kägru Kaa Pöi Muh Käi/-o/ käkrus asi [jalgratas] puru sodi, muidu üks igavene kägru veel Pöi; riie oo `mõlkis, `mõlki läin, kägru, ei sünni `selga aada Muh || Meite vanamees oo köveras kasuka all just kut va kägru ess (s-täht); Lepiku Ats oo ju seike kut va kägru ess (väikesekasvuline) Kaa Vrd kägor

käidav `käidav IisR Jäm Rei Kul Juu Kos Trm Lai KJn, `keidav Khk LNg, `köidav Han Tõs Aud, g -a; `käidäv Lüg Nõo, `keidäv LNg Mar/-b/, `käüdäv Kuu Khn, `käütäv Har Rõu, g -ä; `käitäv g -e Trv Hls Krk(n `käi-, `käü|täve); `käid|ev g -vä Kod; n `käidvä Puh, `käüdävä Vai; `käütev San
1. a. koht, kus palju käiakse `käidäv tie lõhutasse puru Lüg; see `keidav tee, sii piab paramad `riided üle ajama Khk; Kooĺ oo üks `köidav koht, aga pood́ oo `köidavam Han; ea suur `käidav tee, sealt käib paelu rahvast läbi Juu; `irmus `käidev kõst, alate õled rahava silmä all; kerik ja `kõŕtsi one `käidväd kõhad Kod; kui ta (talukoht) oli `käidavast teest `kaugel, siis oli ikke kolgas Lai; Talin on `käidav linn KJn; si̬i̬ om `käütäve ti̬i̬, sedä ei saa `kinni panna Krk; Karjati̬i̬, mes nii käidäv, om karjal porile sõkutu Nõo || (karjamaast) `loomade `keidäväks on meil maad vähä LNg; ei oole `kunnigil `käütävet Krk b. väljas- või külaskäimiseks kasutatav vällän `käitävel `ammel [olid pilud] Hls; miul o kaits suurt rätti, tõine kodu rät́t, tõine kirikun `käitäve Krk; käütev jaḱk San
2. käibiv, kehtiv, maksev `käidav raha; `käidav söna Rei; si̬i̬ om jo `käidäv raha, sellega saap `kõiki `osta Nõo

käim käim g käi|ma, käe|ma eP, -mä Saa Juu Kod KJn, hv Krk Nõo Võn, `käi|ma Jõe VNg IisR, -mä Lüg Vai; keim g keima spor Sa Lä, Tor; köim g köima Muh Vig Kse Han Mih; käüm g käümä Khn(käö-) hv Krl Vas, `käümä Kuu
1. käimine, kõndimine; teekond nönda vigane isi oli, es saa käimaga kuidagid `öigeks Jäm; vötan selle [kepi] käima abiks Kaa; mo käimad `käidud `nüitsel ajal Vll; repi tuhvid olid `õõneks kulund käimaga Pöi; see oo `loomade köema tänav Muh; Mihel pole käimaks aega, muud kut laseb sankida (sörgib) Emm; `palja jalu käimaga äi saa läbi Phl; nahk ravvad olid `raskemad keima `juures, padinad olid `kergemad; päterdab mud́u, ei saa `õiget `keima `keidud Mar; `purjus inimene ei saa köimaga `õigest, nöögerdab aga Han; selle [kaugel] köimaga võtab lehmadel piima koa ää Mih; nüüd ond käümäd `käüdüd, na vana juba Khn; jalad nõnna vaevased selle käimaga JõeK || käimisviis, kõnnak see nii pitkalise keimaga Khk; `uhke inimene, tipib oma käimaga Vll; seo `söukse `jutsis keimaga inimene Jaa; ta keib na `laia `keima Mar; `raske ja töńsi jalaga ja `ihnsa käemaga [inimene] Mär; kähk `keima, õdusa käimaga PJg; nisukest inimest annab `otsida, nii `lahke käimaga Ris; `väikse käimaga obune, laseb kõik se tie `sörki Hag; mõni teeb seda `käima nõnna `liipadi `loapadi Juu; jõuab paelu, ia käemaga obune JMd
2. liikumine a. kulgemine kui ma uksest lähe, ta (põrsas) tunneb mo ukse käima ära Vll; kuu ja `päikese keimad (liikumistee) LNg; Ruhnu meestel nüüd käim jäi vähämaks Rid; [sooja ilmaga on] uśsi käima aeg Ris b. (mehhanismi) töötamine `järgmise `ümber käima aeal ratas jooseb `puhta koha peal Vll; kell jääb oma käimaga taa (taha) Rei; kaks `polti oli [kellal], teene oli köema jaos, teene oli lööma jaos Mih
3. teat kohas käimine; asjatoimetus `Huomikused merell `käümäd Kuu; einamaa kεima `lähker Mus; [onni] `Öhte `küĺge `jääti `sisse keima koht; `lambas käima kord Kaa; Lodi on `söuke pisike laia pöhjaga `poadi `moodi merel keima asi Jaa; siis o sest köimast midagi kasu koa Muh; Lehmaga pulli juures käima eest pidi kaks pulli pεεva tegema; Jöhvigul käimaga vetsimi jälad täis (jalad said märjaks) Emm; Sõrm`kindad `oĺlid ikki `valged ku pisu, kirikus käima kinnasteks `oiti Hää; poe käimaga on ull, `oota ja paśsi seda `kaupa HMd; pidul käim väsitas poisi nõnna ää, et `põõnab ikke veel Juu; käima peal(e) 1. reisil(e), kodunt välja(s) kaks nädalid keima pεεl olnd, pole koju saand Khk; mehed on käima pial Rei; ma olen nüid korra käima peal, eks ma lähä `sõnna koa siis Mär; on väĺjas käema pial Trm; kui kord juba käima `piale saad, siis mutku sõida Pil || fig (siia-sinna lükatav) `nuores `põlves akkasid üks`ühte lükkämä, [öeldi] sie on `käimä pääl Lüg 2. rase `Lieno on jo `käimä pääl Vai; Kui naine oli käima pääl, äi tohtind - - kedagit parastada Khk; sai keima `pεεle Mus; Mitu `aastad mehkeldas poistega, nüid oo köima pial saan Han; käema `piale `saama, see jo `piibli sõna ikke PJg; sie saan käema pial Ris; `tohter `vaatas tämä läbi ja `ütles et sa õled käimä piäl Kod; Temäl naene om jälle käemä pääl Nõo; käümä pääle `saatma (rasestama) Vas
4. a. käärimisprotsess töömes, mis ölle kihast ala jääb, paks `valge juuk, käim on ta ära `klaarind Jäm; kui tal (õllel) kena käim oli, oh siis olid suured `körged laasid pεεl; möned panavad umalad keima `sisse Khk; `viimaks kui nad oma köema jao köin, siis pannasse [õlu] nõude `sisse Muh; õlut lähäb käemaga nii `seita pärmiga, et sünni mette `kuśkile Mär; õlle käema nõu Kei b. (õlle)pärm käim `sisse [õllele] Jäm; `virdele `pandi `keima `sisse Krj c. (õlle)vaht öllel keim pεεl; viha `ümber `keerti ölle `keima ning see kuivadati εε, see ajas teisekora ölle `jälle `keima Khk; õllel suur keim peal, sest soab `kange õlut Pöi; köim oo õlle piäl Vig
Vrd käik
5. hrl pl a. jalg Käimad akkavad alt `otsa `soama, muidu kõmbiks ikka veel; Teine käim on puru `kange Pöi; Inimene on kiire käimadega; Kis `seuke alb `surnu `oĺli, [öeldi] rui tal käimad oki`nööridega `kińni, sis ei saa kodu`käijaks `tulla. Vanad kulunud okinöörid pidid olema neid `käimasi siduda Hää b. jalanõu Ma tee eesele uied keimad Kaa; Ma pane omal käimad jälga Emm

käkastlema käkastlema köhima, läkastama köhib ja käkastleb `ühte `jooni; ma akkasi nii käkastlema, leva puru läks `kurku Muh Vrd käkastama1

kämpus `kämpus Kaa Jaa Pöi Han Var Mih PJg
1. koos, kobaras; puntras Sukapaelad olid ja piarätikud olid `kirstus `kämpus koos Han; mesilased oo `kämpus koos (peret heites) Mih; linnu liimikad oo `kämpus PJg Vrd kämpas, kämpuras
2. kühmus, küürus; kõveras Vaat kui kämpus see on. Vigane küürak, mõni ütleb kämpus Jaa; Vana inimese puru, kõveras `kämpus, soa änam nina `varbast ää Pöi; käed oo `kämpus `otsas Var Vrd kämpu

külg külg g külje S(küĺg Sa; g küĺje Ans, küĺle Jäm) Tõs Khn Hää Kod, `külje (`külle) Hlj RId(n `külge Vai), küle Jõe Vai, küli Kuu, külle (-ĺl-) JõeK KuuK JJn Pai Kad VJg Lai Plt KJn M; küĺg g küĺle (-ll-) L(küĺje Var, küĺli Vän) K(küile JMd) Iis Trv Hel T spor V(küle), külje I(-ĺe; küĺje Kod); ḱüĺg g ḱüĺeʔ Lei
1. elusolendi kehaosa küled on `aiged Jõe; `külle `piale kukkusin maha Hlj; miu `külge on `aige; ei saa maga sene `külje pääl `eigä `toisele `küljele ei saa ka `kiera Vai; söńn `aelab lehma `külgi kattu Khk; See param küĺg on kõik valu täis Pöi; ma kukkusi üsna külje `peale Muh; pööra teise külje `pääle Emm; ma `niitsi [lambal] juba külje εε Käi; loomad poolest küllest saadik virsa sees Mär; üks külg oli magades ää vaon Tõs; Küljess törgib kui `engäd Khn; pöörab teese küĺli ja magab edesi Vän; eeda ükskord ühe küĺle pääl, teenekord teise küĺle pääl Hää; `käänsin `ühte ja teist `küĺge Saa; kala oemud on küĺle `kõrvas Rap; [haige] oli ühel küllel, vata teisele küllele ei `kiera JJn; valu on mul küljesse löönud Iis; kuda si̬i̬ teie obese külg kärnäne one, piitsa voŕmid siden Kod; `mińti obusega läbi [jõe] ja obusel poolest `küĺgi vesi Kõp; seĺlast sü̬ü̬b ja küllest situb = veski Hls; pugal `külgige lehm Krk; käänän küĺle, lövvä küĺmä; küĺled ja luud kondid jäävä nii `kangess Ran; anniva karule `külgi `mü̬ü̬dä Nõo; plu̬u̬m (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; lehm maka külle pääl Krl; mul om hään küllen `haigõ Har; käänä iks ütte `küĺge ja tõist `küĺge, mitte und õi˽tulõʔ; suur mulk oĺl kaksat voona küle `sisse Vas; külg külje juures ~ kõrval ~ vastas lähestikku; tihedalt koos talud olid ligistikku, keik külg `külle `korvas VNg; `kitsas ruum on, `luomad `päälessutte, külg `külje `juures `kinni Lüg; Nendel on seal nii kitsas, küĺg külje `kõrvas magavad Pöi; nad `seisvad külg külje `vasta Rei; Laevad `seisid külg külje `kõrvõs kai `iäres Khn; küĺg küĺle kõrval rubiva minnä Nõo; külg küljega kokku ~ koos ~ külg küljes kinni tihedalt alejel `laatasse aod maha, külg küljegä kokko Kod; rahvast täis, küĺg külles kińni Vil; miʔ elämmeʔ ütstõõsõgaʔ küĺg külega ku̬u̬n Rõu; külje all(a) 1. (magamis)asemeks, asemel(e) pane sie `riide `külje `alle Lüg; pea tanu peas, ää jättag mehe külje `alla mete (öeld noorikule) Muh; mul pole midagid külje `alla `panna Rei; noid (kalmuseid) `panti põhu `sisse külle `alla Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla, sängi põhi om `katski Puh; `väike õlekotike pää all ja pikä õle küĺle all ja magati; mul ka‿ks om palajass küĺle all, kirbu om sehen Nõo; mis tetäʔ, uma˽kirbu˽küle all, egäl uma `murreʔ Vas 2. lähedal(t); naabruses(t) elab sii `meite külje all, aed vahel Khk; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; oli suur looma luat linna küĺle all, `üiti `Paide `vainul Pai; kõŕts olli `mõisa küĺle all Krk; Verevi jäŕv om `Elvä küĺle all Nõo; tunnõ külh, ta eläss sääl mu külle alh, talu `lähkün Har; mööda külgi maha jooksma 1. raisku minema Ega iad õppetust või `lassa `müöda `külgi maha `juossa IisR; Seikest santsu‿p vei lasta kaudu külge joosta Kaa 2. ükskõikseks jätma Vai se (maius) `multki `müöde `külgi maha `juokse Kuu; Tämast `juokseb kõik nigu `müöda `külgi maha IisR; Kellele see `kiitus mööda `küĺgi maha jookseb Trm; teist külge käänama ~ pöörama (edasi) magama; põõn(ut)ama Ta pöörab täna kodu alles teist `küĺge Pöi; `matsabε ussid pöörn teese külje Muh; Sa˽kääni vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l oĺli Rõu || halvast tujust Oled pahema küli päält üles toust Kuu; sie täna tire (tõre), paha külle pialt üless tõust JõeK || see kisub ühna kaht `külge pidi (töötab agaralt) Muh
2. a. eseme, ehitise, loodusliku objekti vms välispool, külgmine osa `ahju `külgide päält tuleb ruov üles; `õhta puol külg `vuodab [katusel] Lüg; `Vankri `külled `võisivad `olla kas redelid vai `lauvad IisR; `pooles määs sedasi alt üles tulemas oled mää küĺles, küĺle pεεl Jäm; löhverdab nönda‿t keele küljed `villis Ans; külje peal `ollid [kapetal] pisikesed männad Muh; [lihtritega] söidedagse laeva külje `alla Phl; lüdi puu oo teist `küĺge pidi kõva, teese küĺje piält `pehme Var; Kivede otsõs lei laeva küljesse augu Khn; Teĺledel on kaks `küĺge, küĺle otsapuud on `sambad Hää; lapsed olid `mäńgin [kõrtsi]oovi küĺlel, lapsed olid väĺlapol Ris; küĺle plekk on suani küĺle pial Hag; kleidi külle pial [on] voĺlid Amb; vesi on süönd mää küile `urbseks JMd; iired raiuvad kot́i küĺjed puru; kõege küĺjede piäl on `narmad `ümmer tekil Kod; ronisin `külge `mööda ülesse, sain mää `otsa; `küĺgi pial olid [saabastel] kummid Lai; `teĺgel om kaits `külge Trv; ru̬u̬tsri̬i̬l om `keskmine jagu paĺt, ilma `küĺgede (külgedeta) Pst; seemel (sõimel) `olli neli `tulpa, vitsust palmitsedu külled; keelel om ots ja perä ja küĺled Ran; `uńdrigu küĺg om karvale `õõrdenu Nõo; verevide `küĺgiga ubina Võn; oru `küĺge `mü̬ü̬dä lätt jalgrada Ote; noʔ omma `varba `vaihe ja jala külle˽kah veridseʔ, no˽käü vai käṕile Har; `Hammõ küleʔ ummõĺdi üle veere kokko Rõu; saabass um tõsõ küle päält `katski; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha; siss nigu˽püŕstiga `tõḿpsit iks [saunaviha] üte külega ja tõsõ külega Plv; pät́s um `küĺgi päält `lahki küdsänüʔ Vas; puupulgalõ tette otsast mulk `sisse, küle `pääle lõõgutevaʔ t́sälgäʔ Räp; ku kuu luvvass küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se b. riide, naha jms alus- või pealispool `toised küled `kieredä `pääle `puole Vai; kalugane riie oli teinepoolt sile ja teinepoolt küljest karune Mus; Teise korra keera teine küĺg, muidu üks küĺg saab pailu (rauda kuumutades) Pöi; kui [tahvlil] sai üks külg täis saand, sis sai teine pöördä Mar; mis `vasta liha, se sile küĺg, liha `poolne küĺg, mis liha küĺlest `võetud on Juu; lätsid `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless, käänid `ümbre Ran; `käänke tõne küĺg linal San || fig ma `katsusi `asja igast küljest Rei; igal aśjal on mitu küĺge VJg
3. suund, kant `kange `loune küĺje tuul oli olnd Ans; Mere `poolne küĺg on `lahti (jäävaba) Pöi; tuul oli pardaste `külge pidi Mar; ega suul (sul) põln tuuld iga küĺle pialt võtta mette Tõs; kui tuul kõrvalt puhub, siis on ta külle pialt Lai; vanast om kaasiteje ollu, ürjäsive nõnda ää külle `järgi Hls; timä `korti̬i̬ŕ om sääl tu̬u̬ külle pu̬u̬l, muru (õue) pu̬u̬l Har

küljest küljest Sa(-ĺj-) Muh Rei Tõs Khn, küĺjess Kod; küĺlest (-ll-) Kaa L Ha Kad Iis Lai Plt Vil eL(-l- Võn VId), `küllest RId(-lj- Lüg)
I. postp
1. millestki eraldi, lahku, ära `moisa `küllest `anneti `meile maad, kolm vakkamad igale ühele VNg; `lõipu (lõmmu) `küljest `lüödi `särmed `kirvega, `särme `küljest kisuti `pierud `nuaga Lüg; `Õunad tuli sügise `õunapuu `küllest `välle võttada Jõh; `laua `küllest on `kildo `välläs Vai; kui paekiva ükstese küljest `lahti raiutse, seda `üiti siis `paasimiseks Jaa; ma `raasisi puude küljest `lehti Muh; `sahke küllest kraabiti raua roostet Mar; `Õmbuõun sadi oksa küljest maha Khn; lüiakse peerg - - siit lepa küĺlest Tür; liguneb igi peso küĺjess `lahti Kod; lina kiud on `lahti luu küĺlest Pal; suure talude küĺlest `aeti `veiksed kohad `väĺla SJn; läksid `metsä, `võt́sid kase küllest [käsna] Vil; tuli`takla `saadi mõtsast kõevu küĺlest Ran; kammer lõeguti peki küĺlest ärä Puh; mehiläse esi teevä tolle käre ja kannava esi mett `sisse `liĺle küĺlest; meele `oĺli aenamaa `antu sääld Miku maa küĺlest Nõo; võt́t karu küllest `karvu TMr; liha kõ̭iḱ vajob `alla, nigu vallalõ olõss lu̬u̬ küllest Ote; ku `pehmep ilm saa, siss sulass kars puu ossa külest vallalõ Rõu; ni̬i̬˽kotussõʔ omma˽`mõisa külest ostõtu taloʔ Räp || fig ega see võta so küllest tükki Kul; üks `sitke inimene, ennem tuleb kivi küllest tükk kui tema küllest Aud; oma öö aast (ajast) tegi ja `ööldi, et öö küllest tegi Lai; paremb om küllä küĺlest võtta ku näĺlä otst Nõo || fig kulul, arvel nüüd tema saab eletustki minu `küljest, enesel ei õle midagi Lüg; tä saab mo küllest koa `süüja Mar
2. a. (kinnitusest) paadi küĺjest suure laeva `parda käib `vangel Khk; [lõuguti] `pialmese laua küllest käis nöör üle teese pulga Nis || teen `suhkruvett, lähäb vaess (vahest) südäme küĺjess ärä Kod b. fig (nakkusest) `aigus akab, mis teise küljest `akmas on Khk; miu pää küĺlest lääb ädä siu pää `küĺge kah Nõo
3. millegi pealt, pinnalt vanad inimesed löid kivi küljest tuld Khk; siis taela küllest akatadi tuld süte `külgi Mar; enne `löödi tuld kibi küĺlest Tor; kivi küĺlest sahmiti rauaga tuld nõnna et Juu; tuliravvaga `raoti tuli räni küĺlest pessu `küĺge; siss karass tuli räni küĺlest pessu küĺge Nõo || fig Ikki uut́sikas (härmatis) iga `ü̬ü̬si maas, orased maa küĺlest edesi‿i saa Hää
4. poolt, suunast tuul külma küljest, ju siis külmetama akab; tuul täna mere küljest Khk; Ta olli Viĺlandi küllest Kabale valla mi̬i̬s Hel
II. adv
1. millestki eraldi, lahku, ära `kastrunil on kõrv `küllest `välla tuld Lüg; peenike eina puru [või] mis asi tahes, mis küllest ää poeob (pudeneb) Nis; sain viimaks [lihal] tüki küllest lõigata Kad; si̬i̬ väŕv siis küĺlest ärä‿i läind KJn; toobil kõru küĺlest ärä lähnd Vil; kausil sat́te kilt küllest ärä Trv; ku [viha] lehe om küĺlest ärä kadunu, siss om ta roodsik; pedäjäss ei aa `nõklu küĺlest ärä Nõo; kaku ormusse küllest ärä Ote; paremb `saatnu sai vai üits tüḱk `leibä, et ma‿less saanu aogata küĺlest Rõn; taldrekul om tüḱk küllest lü̬ü̬d Krl; vaŕs om küĺlest aĺa tulluʔ, panõ `küĺge Har; oĺl `vi̬i̬ga `mõsknuʔ, ei lääʔ, ei lää˽külest Se || kallalt vanainime `peĺgäp, aa peni küĺlest ärä Nõo || fig Äga see sul tükki küĺlest ää veta, kui vana `Kaarli `körva istud Kaa; [selline tunne] üstku tükk oleks küllest ää `võetud Koe; ta om nii `kange `süämega - - rao vai tüḱk küĺlest Ran; ega si̬i̬ mul tükki küĺlest ei võta, kui ma tõesele ää sõna `ütle Nõo
2. poolt, suunast, servast, kandist kust küĺjest sa pärilt oled Jäm; kust küljest tuul puhub, sealt soab kevade kala Muh; säält küljest inimesed Rei; teine rida [talusid] olema tulnd siit mää poolt küĺlest Pal; tuul om küĺlest (küljelt) Krk; na omma õks ütest küllest sugulasõ külh, mitte sullõ, vaid mullõ Har || otsast mea ei mõista `kustik küĺlest `pääle akade Krk; ei tiiäʔ kost küllest tü̬ü̬d nuʔ pääle nakadõʔ Krl
Vrd külist