kohamakohama, ku-KuuVNgLügJämJaaPöiReiLRisKosKoeVJgIVlPõM(-me) RanPuhSan/-me/ Plv; pr (ta) kohhaSe 1.kohisema, mühisema; kumisema vesi `juokseb `tammest `alle, vesi kohab ja vahutabLüg; meri kohabRei; juba laenõ akkab kohama, kui tuul ondKhn; ta kohab nii `kangesti (kõrvus kohiseb), vere lubjastus võiAud; tuule kää puud kohavadTor; järv kohab `justku `oigab tõine vahelTrm; eks metsäl õle puud ja õksad kes tuult `sisse võtavad, kohavad ja kahisevadKod; kõrva kohave pähän, kõrva löövä `pilliKrk; lü̬ü̬ś juusk ku kohha inne Plv; mõts kohhaSe || kajama Mets kohas tüki `aega pärast [pauku] veelPöiVrdkohatama2 2.voogama, lokkama maal kohas ikke see `oasta `vilja kasude Jaa; nii paks rohi, et ta kohab keikRis