[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

aig|tunń s <ao|tunni, ao|.tunni> / <aig|tunni, aig|.tunni> tund, aeg ▪ no śoo om küll ütś halv aigtunń no see on küll üks halb aeg || halva aig|tunń vaimude tund (tund enne keskööd), halb aeg ▪ halva aotunnil tohi‿i tüüd tetäʔ vaimude tunnil ei tohi tööd teha

.algnõst adv algusest ▪ ilma .algnõst saanɪ om kõ̭ik´ śoo rahvas Pühä .Maaŕa rahvas ilma algusest saadik on kõik see rahvas Püha Maarja rahvas

essᴜ̈k´ s <essügi, essügit> / <essᴜ̈ki, essᴜ̈kit> eksimus, eksimine ▪ saa‿as .kuigi mõtsast .vällä, vot oll´ essᴜ̈k´ ei saanud kuidagi metsast välja, no oli see alles eksimine. Vrd essünǵ

essüngine adj <essüngidse ~ essüngitse, essüngist> eksitav ▪ essüngine tii om, ku saa‿õi .õigõhe mõtsast .vällä eksitee on [see], mis ei viia õigesti metsast välja. Vrd essᴜ̈kine

haaruma v <haarudaʔ, haaru>
1. jätkuma, piisama ▪ kas mullõ ka .leibä haarᴜs? kas mulle ka leiba jätkub?. Vrd .haarduma, jakkuma, .kündümä
2. ulatuma, küündima ▪ haaru‿i ma .kuige petrooli.lampe laest .alla võttaʔ P ma ei ulatu kuidagi petrooleumilampi laest alla võtma; sis näüdäś Karnõla häränahast .nüürä ja ütel´, õt śoo härä nahk haarᴜs ar .ümbre mu müürü (muinasjutust) siis näitas Karnõla härjanahast nööri ja ütles, et see härjanahk ulatub ümber tema müüri. Vrd .haarduma, .kündümä, künnähtümä, künnähütmä

.haiginõ adj <.haigidsõ, .haigist> , .haigene P <.haigedse, .haigest> haavandeid täis, paiseid täis ▪ siiŕ oll´ .haiginõ säär oli paiseid täis; .haigest kotᴜst määrɪʔ .liikvagaʔ, saa abi P paisetega kohta määri eetriga, see aitab

.hamba|vaǵa s <.hamba|vaja, .hamba|vak´a> nlj piip ▪ taa om sul hüä .hambavaǵa see on sul hea piip. Vrd himopuu, piip

haŕok I s <haŕoga, haŕokat> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕokat kutsᴜtas ka .noorkast, tuu om vinne .värke tuhkrut kutsutakse ka noorkaks, see on vene moodi. Vrd haŕo2, haŕokanõ, noork, .tuhkru

hata|sõlḿ s <hata|sõlmõ, hata|.sõlmõ> umbsõlm ▪ hata.sõlmõ hiidetäs, olõ‿õi .juuskja sõlḿ kui umbsõlme seotakse, siis ei ole see jooksusõlm

hiibak s <hiibagu, hiibakut> kaltsakas ▪ taa ku hiibak käü, iloduʔ .rõivaʔ säläh see käib nagu kaltsakas, inetud riided seljas. Vrd hilbak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

hori s <hori, horri> / <hoŕa, horŕa> koi ▪ hori sööse .rõiva arʔ, tege mulgu sisse koi sööb riiet, teeb augu sisse; ma .arva, et śoo om hoŕol aet ma arvan, et see on koide söödud. Vrd kari2, koi

hul´otama v <hul´otaʔ, hul´oda> peletama, hurjutama ▪ sutt hul´otadas, vanast käveʔ soeʔ, sis hul´otõdi hunti peletatakse, vanasti käisid hundid, siis peletati; .naksi hul´otama ja .tänni: hul´o, hul´o, susi, susi! hakkasin hunti hurjutama ja karjuma: hul´o, hul´o, susi, susi!; kiä .näie, tuu näägᴜti, kõ̭ik´ hulgᴜst hul´otiʔ (muinasjutust) kes nägi, see näägutas, kõik hulgust hurjutasid. Vrd hagõma

hõrrin s <hõrina, hõrinat>
1. jorin; mürin; sumin ▪ .vask´lastõ pesäh käve kõva hõrrin vapsikute pesas käis kõva sumin. Vrd .enkśna, hunnin, hurrin, kärrin, mürrin
2. lõrin; urin ▪ Saamo pini, tuu igäväne lõust´, tull´ hõrinagaʔ mano Saamo koer, see igavene haukuja, tuli lõrinaga juurde. Vrd härrin, lõrrin

hähkiline s <hähkilise, hähkilist> pulmaline ▪ hähkiliseʔ vai hähäliseʔ, kõ̭ik´ ütś pulmalised või saajalised, see on üks ja seesama. Vrd hähäline

iih|käsi1, iiś|käsi P adv tagasikätt, tagantkätt ▪ iiśkäsi tohi‿iʔ midäge tetäʔ, ei tohiʔ iiśkäsi tarrõ .pühkeʔ, ei iiśkäsi tõõsõlõ midä .andaʔ eih tagasikätt ei tohi midagi teha, ei tohi tagasikätt tuba pühkida ega teisele mitte midagi anda; üldäs, õt ko iiśkäsi kelle midä annat, sis olõ‿õiʔ toolõ hüä, kelle andas öeldakse, et kui annad kellelegi midagi tagantkätt, siis ei ole see tollele hea, kellele antakse

ilmalinõ adj s <ilmalidsõ ~ ilmalitsõ, ilmalist>
1. maapealne olend ▪ jää‿i mi .kiäkiʔ ilmalitsõst ega me keegi maa peale jää (oleme kõik surelikud). Vrd ilmulinõ
2. piltl ringihulkuja, püsimatu ▪ taa om ilmalinõ, .ilma-maad piteh käu pääle videldeh see on rahutu hing, muudkui käib ja logeleb mööda ilma-maad

imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine ▪ .õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgä‿i kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus

inahama v <inahtaʔ, (ta) inahas> , inahtama <inahtaʔ, (ta) inahtas> korraks inisema ▪ lehm inahtas lehm iniseb korra; tiiä‿i, mis tuu lehm inahti ei tea, miks see lehm [seal] inises. Vrd hunisõma, inahutma, inisemä

iʔe I adj <iʔe, iʔet> lastek pai, hea ▪ iʔe latś pai laps; tuu om hüä latś, ku jo iʔest üldäs ärʔ see on hea laps, keda juba paiks kutsutakse. Vrd kuku1, kull´a, linnu1, maŕa, tsirgu

joosɪk3 s <joosɪka, joosɪkat> euf hiir ▪ oi, meil om pall´o joosɪkit, .kasśki om, midägi ei jõvvaʔ tetäʔ oi, meil on palju hiiri, kasski on, [aga see] ei suuda midagi teha; tõist eläjät õks õi kutsᴜta joosɪkast ku hiirt muid loomi ei nimetata jooksikuks, ainult hiirt. Vrd hiiŕ

järisemä1 v <järɪstäʔ, järise> irisema ▪ jätäʔ no taa järiseminõ jo .maaha, kavva sa järiset jäta ometi see irisemine juba järele, kaua sa irised. Vrd .järsśmä, kirrama, närisemä

kad´ah ~ kadäh interj näe, vaat siin ▪ sul, kad´ah, kull´a veli, lää‿i taa tüü edesi sul, näe, kulla vend, ei edene see töö; kadäh, nöps käeh! näe, nööp käes!

.kallippa, .kalleppa P adv kallimalt ▪ śoo and odavappa, a timä võtt .kallippa see annab odavamalt, aga tema müüb kallimalt; möi sis hüä raha iist ar, .kallippa pall´o, ku esi masś müüs siis hea raha eest ära, palju kallimalt kui ise maksis; munnõ ja .võido .tahtnoʔ .kalleppa müvväʔ P mune ja võid tahtnuks kallimalt müüa

kana|.näogaʔ indekl adj
1. kanapime ▪ kes õdagu vai .üüse ei näeʔ, tuud üteldi, et taa om kana.näogaʔ kes õhtul või öösel ei näe, selle kohta öeldi, et ta on kanapime. Vrd kanasilmäʔ
2. lühinägelik ▪ kana.näogaʔ kiä om, timä ei näeʔ kes on lühinägelik, see ei näe [kaugele]; kana.näogaʔ kaess .lähkost, nõ̭na aja .lähkohe, ku lugõ ja silmäteräʔ .käändleseʔ lühinägelik vaatab lähedalt, ajab nina lähedale, kui loeb, ja ta silmaterad keerlevad

karmᴜtama v <karmᴜtaʔ, karmuda ~ karmᴜta>
1. vingumürgitust tekitama ▪ pää jäi .haigõs, karmut´ ar minno pea hakkas valutama, [sest] sain vingumürgituse
2. (suitsu)vingu tegema v tekitama ▪ mis sa karmᴜtat tah, ajat .halva .savvu, taa võtt .päähä mis sa teed siin vingu, ajad halba suitsu, see hakkab pähe

kasu|põlv́ s <kasu|põlvõ, kasu|.põlvõ>
1. sugupõlv, põlvkond ▪ śoo kõ̭ik´ kasupõlv́ eläs ütte .muudu kogu see põlvkond elab ühtemoodi. Vrd põlv́, räät
2. kasvuaeg, iga ▪ .võtkõʔ ti‿ks naane umas iäs, kabu umas kasupõlvõs (rahvalaulust) võtke naine kogu eluks, neiu oma kasvuajaks; sai‿ks igä eletüs, kasupõlv́ kasunus (rahvalaulust) sai eluiga elatud, kasvuaeg kasvatud; neio, sai‿ks ma iä ihatullõ, kasupõlvõ .kaetullõ (rahvalaulust) sain ma, neiu, [kogu] elu ihaldatule [mehele], kasvuaja oodatule

kavvõkasõh ~ kavvõkõsõh adv kaugel ▪ .Matŕo elotus olõ‿i kavvõkasõh, säälsamah käänätüse takah Matro elukoht ei ole kuigi kaugel, [see on] sealsamas käänaku taga. Vrd kavvõh, kavvõndõh

kedso s <kedso, .ketso> , ketso <ketso, ketsot>
1. kedervars ▪ kedsokanõ om nigu vokikanõ kedervars on nagu väike vokk; kelle keerät ketsokanõ, veerät villavokikanõ (rahvalaulust) kellele keerutad kedervarrekene, veeretad villavokikene; keeräʔ, keeräʔ ketsokanõ, valaʔ .vaski vokikanõ (rahvalaulust) keerle, keerle, kedervarreke, vala vaskne vokikene. Vrd keeri, kista|varś, verehtin
2. vokk ▪ .ketso keerätämä vokki ringi ajama (tegevus laulumängus); kua .tütrik hoolõline oll´, kõ̭gõ timä õks ketsot kedräs P kes tüdrukutest oli hoolikas, see ikka alati ketras vokiga. Vrd vokk´

kerigo|elläi s <kerigo|eläjä, kerigo|eläjät> , kerigu|elläi <kerigu|eläjä, kerigu|eläjät> kiriku ametimees ▪ kerigueläjäʔ ommaʔ: papṕ ni tätsok ni tooros, taarastit ei .loeta kerigueläjäst, tuu veidü putus kiriku ametimehed on: papp ja köster ja kirikuteener, kogudusevanemat ei peeta kiriku ametimeheks, too puutub vähe asjasse; tuud õks moodot´ tuu muuk, keerät´ kerigoelläi (rahvalaulust) seda rääkis see munk, keerutas (jutustas) kiriku ametimees

kerä|hand s <kerä|hanna, kerä|.handa> euf koer; krants ▪ saada pinilt pingikese, kerähannalt kergokõsõ (rahvalaulust) saadan koeraga pingikese, krantsiga järikese. Vrd pini || kerä|hannagaʔ pini suli ▪ kerähannagaʔ pini, kõ̭ik´ tälle vaja är‿üldäʔ [see on] suli, vaja talle välja öelda kõik [mis ma tast arvan]

keselt adv keskpäraselt, keskmist viisi ▪ keselt śoo elo om, ei hää ei halv keskmist viisi see elu on, ei hea ega halb. Vrd .keskelt

kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenema ▪ puu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoiss ▪ kesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmees ▪ tuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkuma ▪ keväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jääma ▪ põrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä

keväk s <kevägu, keväkut> (hrl pl) folk kevadel pügatud vill ▪ olõ‿i śoo kõrik keväkist, suvivillost sorõhist, talv́villost tasatsist (rahvalaulust) pole see sõba kevadvilladest, suvevilladest lahedatest, talivilladest tasastest; ime .tahtsõ tetäʔ tallikist, .käske keerdäʔ keväkist, saa‿i kinä keväkist, tasanõ ei tallikist (rahvalaulust) ema tahtis teha talivilladest, käskis keerutada kevadvilladest, ei saa kena kevadvilladest, tasane talivilladest. Vrd tallɪk, talvɪk, vill1

kiidsuŕ s <kiidsuri, kiidsurit> hrv hinkuja ▪ kohe sa läät .sääntse kiidsurigaʔ, taa määne hopõń kuhu sa lähed sellise hinkujaga, see ka mõni hobune

.kiirdlikanõ adj <.kiirdlikatsõ ~ .kiirdlikadsõ, .kiirdlikast>
1. keeruline, keerdudega ▪ lang om .kiirdlikanõ lõng on mitmest keerust [korrutatud]; .kiirdlikanõ repṕ keerdtrepp. Vrd kiird
2. keeruline ▪ tah om .kiirdlikanõ asi, tuu .sisse ei massaʔ .tük´minõ [see] siin on keeruline asi, tollesse ei tasu kippuda; elo om nii lännüʔ .kiirdlikatsõst, et saa‿ai .juut´ki .arvo elu on nii keeruliseks läinud, et juutki ei saa aru. Vrd keerolinõ, pööräline, pöörüline

.kimmüs s <.kimmüse, .kimmüst> , .kimmüś <.kimmüse, .kimmüist> järeleandmatus, kindlustunne, meelekindlus ▪ .süäme .kimmüś, tä om .kimmä .süämegaʔ südame kindlus, ta on põhimõttekindel (järeleandmatu); .kimmüś om kõigɪh, õ̭ga aśa man, kui .õigut piät kindlustunde annab igal pool, igas asjas [see], kui õiglusest pead kinni. Vrd kimmähüś

.kistumaldaʔ, .kistomaldaʔ P adv väga, tohutu(lt) ▪ tamḿ oll´ .kistumaldaʔ suur mäe pääl ja .väega vana mäe peal oli tohutu suur ja väga vana tamm; .kistumaldaʔ kinä lõpmata kaunis; śoo talo om .kistomaldaʔ rikaś P see talu on ülirikas. Vrd .hirmsahe, jäletühe, .kangõhõ, kuŕastõ, pahadu, ulli, ullidu, .väega

kit´okõnõ s <kit´okõsõ, kit´okõist> kiitleja, hoopleja ▪ kit´okõnõ om tuu, kes hinnäst üle.arvo kitt kiitleja on see, kes ennast ülearu kiidab; mõ̭nt kit´okõist .õkva naarat mõne kiidukuke üle päris naerad. Vrd .kirk´lik, kitakas, .kitlik, kitᴜś

kiuhh s <kiuha, .kiuhha> kihv ▪ tsial om katś .kiuhha, kiuhagaʔ lüü seal on kaks kihva, kihvaga lööb; hobõnõ aase .kiuhha, kiuhaʔ heit ärʔ hobune ajab kihvu, heidab kihvad ära (nn hundihammaste katkemisest); kes no timä .kiuhhu käest saa võttaʔ piltl kes küll temalt kihvu võtta saaks (tigedat talitseda); taa naane om .kiuhhõgaʔ piltl see naine on kihvadega (tige); kuu kiuhaʔ, kui teräväʔ otsaʔ ommaʔ piltl [öeldakse] kuu kihvad, kui otsad on teravad (kuusirbist). Vrd hammas, kihv, kiuhk || kiuhaʔ pl nlj vuntsid, vurrud

kodolik adj <kodoligu, kodolikku> kodune, oma pere sisene ▪ śoo om kodolik asi, umah kotoh om .sündünᴜ̈ʔ see on kodune asi, omas kodus toimunud

.koermu s <.koermu, .koermut>
1. kudemispaik ▪ kunnaʔ .sort´vaʔ .koermus madala .viigaʔ lumbɪkõsõ konnad valivad kudemispaigaks madalaveelise lombikese. Vrd .koelmu
2. konnakudu ▪ kunna .koermu sais vii pääl konnakudu püsib vee peal; kunnal saavaʔ .koermust sibihannakõsõʔ, säält tulõvaʔ kunnaʔ .vällä ja jääss tuu kuuŕ näil .maaha konnal tulevad (kooruvad) konnakudust kullesekesed, kellest arenevad konnad ja see kest jääb neist järele. Vrd .koelmu, koerm, kudu, kudõrm, kunna|lägä, lägä
3. päramised, lootekest ▪ eläjäl .koermu jääss .perrä, koh tuu poig siseh oll´ loomal jääb lootekest järele, kus too poeg sees oli. Vrd puhastus, tõõsõʔ|poolõʔ

kogohuma v <kogohudaʔ, (ta) kogohus> , kogohtuma <kogohtudaʔ, (ta) kogohtus> , kogohoma P <kogohodaʔ, (ta) kogohos>
1. koguma ▪ tä kogohos varanduist P ta kogub varandust
2. kogunema ▪ kui śoo piim sinnä kogohtu, kõ̭õ̭ tuu nisa juusk´ kuidas see piim sinna kogunes, alati too nisa jooksis [piima]; rahvas kõ̭ik´ tulõ kokku, kogohtus kogu rahvas tuleb kokku, koguneb; ma oodi, koonɪʔ vihmavett kogohu, oll´ hüä .villu .mõskõʔ ma ootasin, kuni vihmavett kogunes, oli hea villu pesta; kogohosõʔ kokko noorõʔmeheʔ ja .tütriguʔ P noormehed ja neiud kogunevad kokku. Vrd kogoma, kogonõma, kogovama

kolahuma v <kolahudaʔ, (ta) kolahus> , kolahtuma <kolahtudaʔ, (ta) kolahtus> , kolahtoma P <kolahtodaʔ, (ta) kolahtos> kolksatama, kolatama ▪ edigoh nigu kolahtu midägiʔ miski nagu kolatas kusagil; mis tuu kolahtu tarõ pääl? mis see seal pööningul kolksatas?; ku puttõt .veit´kene, sis helähtü, ku sattõ, sis kolahtu kui kergelt vastu puutusid, siis helatas, kui maha kukkus, siis kolatas; heit´ asõmõ pääle vana paabakõsõ, nii et kolahto õ̭nnõ P (muinasjutust) viskas eidekese asemele, nii et lausa kolatas. Vrd kolahama, kolahutma

kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega

kraabatõlõma v <kraabatõllaʔ, kraabatõlõ> kraapima; kraapsama ▪ kui õks taa kasś kraabatõllõs, pess .küüdsi pingi .külge, sis õks ka tulõ tuulõkõnõ, hel´os hellä hõngukõnõ (rahvalaulust) kui see kass kraabib, lööb küüned pingi külge, siis tuleb tuulekene, hõljub õrn õhukene. Vrd kraabatama, kraabɪtsama, krõõbatama

kruutastõ adv virgalt, tragilt ▪ kiä‿ks taa rutust rukka panni, kiä‿ks taa kruutast kuh´a .lõie (rahvalaulust) kes see ruttu saadu pani, kes see kähku kuhja lõi. Vrd kibõhõhe, kipõstõ, kõvastõ, käbehehe, .kähku, käpeste, .kärmähe, ruttu, viksɪstõ, .vikstõh, virgastõ, virgastõhe, .virka, .võrksahe

.kruuti adv ruudukujuliselt ▪ veli tõmmaś .hapnõlõ piimäle .kruuti joonõʔ .sisse, et śoo su jago vend tõmbas hapupiimale ruudukujuliselt jooned sisse, et see [on] sinu jagu

.krõ̭imõlõma v <.krõ̭imõllaʔ, .krõ̭imõlõ> , .krõimõlõma <.krõimõllaʔ, .krõimõlõ> tigetsema; solvama ▪ kõ̭õ̭ .ütles halvastõ, kõ̭õ̭ .krõ̭imõlõs alati ütleb ta halvasti, alati solvab; mis sa tah .krõimõlõdõʔ, kas sa ummõhtõ laheheppa jovva‿i kõnõldaʔ mis sa siin tigetsed, kas sa ometi sõbralikumalt ei saa rääkida; halvastõ .ütlet, ka śoo om .krõimõlõmine [kui] halvasti ütled, vaat see on solvamine. Vrd krõ̭imɪtõlõma

kudõrm s <kudõrmu, kudõrmut>
1. kudemispaik ▪ śoo lumbikõnõ om hüä kunna kudõrm see lombikene on hea konnade kudemispaik. Vrd .koelmu, .koermu
2. konnakudu. Vrd .koelmu, koerm, .koermu, kudu, kunna|lägä, lägä

kuku|päiv s <kuku|päävä, kuku|.päivä> lastek pühapäev pärast paastu ▪ latsõʔ oodiʔ õks kõ̭kõ inäbä, kunas kukupäiv tulõ lapsed ootasid kõige rohkem, millal [paast lõpeb ja] pühapäev tuleb; latsõʔ iks loiʔ .sõrmi päält, õt śoo papopäiv ja śoo papopäiv koonɪʔ jäi katś perämäist .sõrmõ, sis ütś oll´ sannapäiv ja perämäne oll´ jo kukupäiv lapsed ikka lugesid sõrmede pealt, et see on [veel] paastupäev ja see [ka veel] paastupäev, kuni jäi kaks viimast sõrme, siis üks oli saunapäev ja viimane oli juba pühapäev; kaeʔ, kukupäiv istᴜs jo kõoh, .kullõs, ku kiä ikk, toolõ tulõki‿iʔ vaata, pühapäev istub juba kase otsas, kuulab, kui keegi nutab, siis sellele ei tulegi; kukupäävä .anti .piimä süvväʔ ja lihha paastu lõpetanud pühapäeval anti piima süüa ja liha

.kuldoma P v <.kuldodaʔ, (ta) .kuldos>
1. käest kuluma ▪ maja tegemise pääle .kuldo täl kõ̭ik´ varanduś arʔ maja ehitamisele kulus kogu ta varandus; .mõtlõmise pääle .kuldo näil hulga .aigo arʔ mõtlemise peale kulus neil hulk aega. Vrd kulluma, kuluhuma, kuluma, kulunõma, kuluvama
2. parastamisest ▪ taa .kuldo sullõ nigᴜ kamsś ihho piti see [nahatäis] kulus sulle ära nagu kampsun [valatult] selga; ka kelle .kuldo! paras!

kulõjanõ adj <kulõjatsõ, kulõjast> luitunud, pleekinud ▪ taa otav .rõivatükk´ om .väega ärʔ kulõjatsõs jäänᴜ̈ʔ see odav riideräbal on päris luitunud

.kumṕmiisi adv kompamisi, kompides ▪ .kumṕmiisi .tundus śoo väitś olõvat [kätega] kompides tundub see nuga olevat. Vrd .kumṕmiistõ, käsikaalt

kungahutma v <kungahuttaʔ, kungahuda ~ kungahuta>
1. (korraga) kummutama ▪ kungahutaʔ śoo tsääräk tühäs kummuta see viinapits tühjaks
2. kallutama; kukutama ▪ mille sa latsõ maaha kungahudi? miks sa lapse maha kukutasid?

kurõ|hain s <kurõ|haina, kurõ|.haina>
1. mõru kirburohi (Polygonum) ▪ kurõhain om ütś .väega mõro hain, taa om ütś mürk´hain mõru kirburohi on üks väga mõru taim, see on üks mürgine taim. Vrd kurõ|põlv́
2. harilik kurekael (Erodium) ▪ kurõhainal ommavaʔ roosaʔ .häärmeʔ kurekaelal on roosad õied. Vrd kurõnokk´

kusla|puinõ adj <kusla|.puidsõ, kusla|puist> kuslapuust (tehtud) ▪ taa om kuslapuinõ suga, .väega .nilbõ suga see on kuslapuust tehtud suga, väga libe suga; .kirvõ ommaʔ õks näil .kuudaʔ kusla.puidsõʔ, sae varrõʔ sara.puidsõʔ (rahvalaulust) kirvevarred on neil kuslapuust, sae käepidemed sarapuust

.kõlbuma v <.kõlbudaʔ, (ta) .kõlbus> kõlbama ▪ .naasli õ̭ks om .tsuugõ parandaʔ ni .naasli .kõ̭iki .kõlbus naaskel on ikka pastlate parandamiseks ning naaskel kõlbab igale poole; sant´ ni sant´, kas tuu inäp kohegi .kõlbus sant mis sant, kas too enam kuhugi kõlbabki; sedä‿ks vaia .uhkõlõ, sedä‿ks .kõlbu .korgõlõ (rahvalaulust) seda ikka vaja uhkele, see ikka kõlbas kõrgele (tähtsale). Vrd .kõlbama, .sündümä

kängehümä v <kängehüdäʔ, (ta) kängehüs>
1. lahjuma, kängu jääma. Vrd kesähümä, .kindsuma, kängähümä, morɪhuma, täkerdümä
2. surema, kõngema ▪ taa vasɪk õks kängehüs kuna arʔ see vasikas ikka ükskord kõngeb; kängehü‿iʔ taa pia ei kõnge see niipea. Vrd kängähümä

kärbendämä P v <kärbendäʔ, kärbendä> ergutama, tagant kiirustama ▪ sa timmä kärbendäʔ .veit´kese, aig jo minemä .naadaʔ kiirusta teda veidi tagant, aeg [oleks] juba minema hakata; maama oll´ õks tuu, kiä hummogolt .karja kärbend´ ema oli ikka see, kes hommikul tagant kiirustas karja minema; annaʔ piitsk, ma kärbendä hobõst! anna piits, ma ergutan hobust!. Vrd katatama, kihotama, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1

kärmästüś s <kärmästüse, kärmästüist> kärmus, väledus, nobedus ▪ śool mehel om kärmästüist sellel mehel on kärmust; kärmästüś om tuu, et tüüd tä tege ruttu kärmus on see, et ta teeb tööd ruttu. Vrd .kärmüs

kärä|raig s <kärä|raia ~ kärä|raja, kärä|.raiga> nahahaigus (kärntõbi vms) ▪ kässi pääl ommaʔ kärärajaʔ, tuu käsi om kõ̭õ̭ kahrõh, .lahkõs põvvagaʔ purus [kui] käte peal on kärnad, siis see käsi on alati kare, kuivaga [nahk] lõheneb

kääneh s <.käände, kääneht> , kääneʔ <.käände, käänet> käänak ▪ tii kääneh, tuu käänᴜ̈s sinnäʔ .mõtsa teekäänak, see keerab sinna metsa. Vrd kiird, käänd, .käändüś, käänähüs, käänäk, käänäng, käänätüs, käärd

körbähüs s <körbähüse, körbähüst> , körbähüś <körbähüse, körbähüist> rüübe; taarist v muust vedelikust lisanditega leivakõrvane ▪ vot śoo olᴜʔ om hüä körbähüs vaat see õlu on hea rüübe; kohopiimävesi om kõ̭kõ pareb körbähüs kohupiimavesi on kõige parem leivakõrvane; ridasuulliiḿ om süänd piti körbähüś musta rõikaga [taarist valmistatud] soolleem on meelepärane leivakõrvane. Vrd körbätüs, serbähüs, serbätüs

laaba I adj s <laaba, laabat> nõrk, jõuetu ▪ mõ̭ni inemine om sääne laaba, jõvva‿i tüüd tetäʔ mõni inimene on selline jõuetu, ei jaksa tööd teha; ütś miisś tekk´ .aida, .veiga oll´ laaba aiakõnõ, köüt´ .olgegaʔ kinniʔ üks mees tegi aeda, see oli väga nõrk (vilets) aiakene, sidus [latid] õlgedega kinni. Vrd kehv, kõhn

labõra adj s <labõra, labõrat>
1. lohakas ▪ tä om kokoś ineminõ, olõ‿õi labõra ta on korralik inimene, ei ole lohakas. Vrd laapa2, lohak, robi2, ropak, ropakunõ
2. lööberdis, kooberdis ▪ sa käüt kui labõra sa käid nagu mõni lööberdis; śoo lehm om kui labõra see lehm on nagu komberdis. Vrd laapa2, lopak

langa|lõim ~ langa|lõiḿ s <langa|lõimõ, langa|.lõimõ> haspel ▪ langalõiḿ, kohe .puuli luvvas haspel [on see], kuhu [lõng] poolilt aetakse; langalõimõl sikaʔ otsah hasplil on sikud otsas (sarve moodi pulgad lõnga mahajooksu vältimiseks); langalõimõ pääle luvvas lang pooli päält, .mõskmise jaost luvvas lõng aetakse poolilt hasplile, [haspeldatud lõnga] pesemiseks aetakse; ko kiä kõgõ närises ja tõrõlõs, sis üldäs, õt kui langalõim piltl kui keegi kogu aeg iriseb ja riidleb, siis öeldakse, et [ta on] justkui haspel; ku ma kodo tulõ, sis piät .paklaʔ präädɪtedᴜ̈ʔ ja .langke langalõimõ pääl olõma (muinasjutust) kui ma koju tulen, peavad sul takud kedratud ja lõngki hasplil olema; ku saa poig, sis pangõʔ kirvõs värehti pääle, a ku saa tütäŕ, sis pangõʔ langalõimõʔ (muinasjutust) kui sünnib poeg, siis pange kirves väravale, kui sünnib tütar, siis pange haspel. Vrd langa|rist´

langonõ adj <langodsõ, langost> lõngast (valmistatud) ▪ kaeʔ, tuu langonõ rihɪts, tuu mädänes är, a sääss sais kõ̭gõ suvõ vaata seda linasest lõngast mõrda, see mädaneb ära, aga sääs püsib terve suve; tüü.rõivaʔ .koetasõʔ langost: lõiḿ langonõ, koe langonõ tööriided kootakse lõngadest: lõngast lõim, lõngast kude. Vrd langanõ1, langasinõ, langolinõ

ledeńkas s <ledeńka, ledeńkat> adratald, laudalus adra põllule viimiseks ▪ .ütleʔ pago vai ledeńkas, tuu ütś kõ̭ik´ ütle pago või ledenkas, see on üks ja seesama; panõʔ ledeńkas ala, .kavvõ om minnäʔ pane adratald alla, kaugele [põllule] on minna. Vrd nedel´kas, pago1

lehmä|kiil´ s <lehmä|keele, lehmä|kiilt> piltl huulelakkuja ▪ mõ̭ni kõ̭nõlõs, lakk mokkõ, tuu om lehmäkiil´, käüse kiil´ ütest nõ̭na.sõ̭õ̭rmõst .tõistõ mõni räägib, lakub huuli, see on lehmakeel, [tal] keel käib ühest ninasõõrmest teise

lihvõndama v <lihvõndaʔ, lihvõnda>
1. siluma; leevendama ▪ śoo jutt lihvõnd´ ärʔ, no jäi kõ̭ik´ .höste see jutt silus [asja] ära, nüüd jäi kõik hästi; sai ar lihvõndõtus [kõik] sai ära silutud
2. libistama ▪ .vaenõ miisś tõmmaś loodsɪku peräst mõla kätte ja naasś veere poolõ lihvõndama vaene mees tõmbas aeru lootsikupärast kätte ja hakkas [paati] kalda poole libistama
3. piltl nihverdama, viilima (tööst kõrvale) ▪ näet, ar lihvõnd´ .hindä läbi näed, nihverdas ennast töölt ära

.loodva I adj s <.loodva, .loodvat> taipamatu, saamatu; logard ▪ olgu‿iʔ nii .loodva, olõʔ targõbahe ära ole nii taipamatu, ole mõistlikum; ku taa .loodva lammas, sa olt nii ull´ sa oled [just] nii rumal nagu see taipamatu lammas. Vrd holdo, loll´, lood´o, .lootva, loro, luud´o, lund´opää, ull´

maa|.värki adv maakeeli, eesti keeles ▪ raak om maa.värki vähk´ raak on maakeeli vähk; maa.värki üldäs hurmatsirk, a vinne .värki um tuu särptitsa (muinasjutust) maakeeles öeldakse hurmatsirk, aga vene keeles on see 'särptitsa' (tulilind)

maǵahus|süük´ s <maǵahus|söögi, maǵahus|.süüki> maius; magustoit ▪ noʔ, näet, tetäseʔ kõ̭ik´ maǵahussöögiʔ nüüdsel ajal, näed, tehakse igasuguseid magustoite; om õks taa mari maǵahussüük´, om upin ulli süük´ (rahvalaulust) on see mari maiusroog, õun on rumalukese (lapse) söök. Vrd maǵahus, magõhus, makõ|süük´

matᴜtõlõma v <matᴜtõllaʔ, matᴜtõlõ>
1. summutama ▪ tuu‿ks kistut´ mu ese aida, maama pad´a matutõlli (rahvalaulust) see mu isa aida kustutas, memme padja [põlemise] summutas
2. matma ▪ pojakõnõ, poisikõnõ, kohe ma meele matutõllõ, kohe .süäme sütütelle? (rahvalaulust) pojakene, poisikene, kuhu ma meele matan, kus ma südame parandan?; kohe panõ śoo kulla, ńooʔ margaʔ matutõlõ? (rahvalaulust) kuhu panen selle kulla, [kuhu] matan need margad?

mere|pini s <mere|pini, mere|pinni> euf hüljes ▪ merepini, tuu hürises kah hüljes, see uriseb ka. Vrd .ülgäjä

migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´

mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagi ▪ tuust saa‿i mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõ‿i meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massa‿as sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetä‿s jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; ma‿i annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mitte ▪ sa tii‿s jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piä‿äs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud

minehümä2 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä2 <minehtüdäʔ, minehtü>
1. korda minema, edenema ▪ esel meil mehidseʔ minehtüʔ, esel sülemeʔ siginüʔ (rahvalaulust) meie isal mesilased edenesid, isal sülemid siginesid; .suuhõ lää‿s mul soranõ pudõr, minehü‿s iks mesine leib (rahvalaulust) suhu ei läinud mul sõmer puder, ei maitsenud mesine leib
2. minema hakkama ▪ meele‿ks minehüs migulapäiv, meele‿ks astus aigpühi (rahvalaulust) meile hakkab tulema nigulapäev, meile saabub kalendritähtpäev (püha); minehü‿s iks meelihopõń, tulõhu‿s täl tuliratso (rahvalaulust) ei hakanud tal minema lemmikhobune ega tulema tal tuliratsu; śoo‿ks .uibo inemine, śoo‿ks kataj kabõhinõ, selle tä‿ks häidseś sügüsest, talvõl iks maŕolõ minehtü (rahvalaulust) see õunapuu on inimene, see kadakas naisterahvas, sellepärast ta õitseski sügisel, hakkas talvel marju kandma
3. meelest minema ▪ agu meil iks iloʔ unõhunnuʔ, lauluʔ meelest minehünnüʔ? (rahvalaulust) aga kui meil on ilod ununenud, laulud meelest ära läinud?

moodotama v <moodotaʔ, moodota> , moodᴜtama <moodᴜtaʔ, mooduda ~ moodᴜta>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ kui sa õks naka‿i .värḿmähe, naka‿i mustast moodotamma (rahvalaulust) kui sa ei hakka värvima, ei hakka mustaks muutma; kui õks ka inne eletigi, muistõ .saajo moodotõdi (rahvalaulust) kuidas varem ka elati, muiste pulmi peeti; mano sääl kõllast kõrgutõdi, .mustõ .riste moodutõdi (rahvalaulust) sinna juurde pandi kõrgele kollast, musti riste maaliti
2. folk laulma, rääkima ▪ tuud õks moodot´ tuu muuk, keerät´ kerigoelläi (rahvalaulust) seda rääkis see munk, keerutas (jutustas) kiriku ametimees; sedä õks jäl leelot´ lihavõõdõ, munapühi moodot´ sõnna (rahvalaulust) seda jälle leelotasid lihavõtted, munapühad seadsid sõnu
3. folk liikuma; liigutama ▪ sis mingeʔ õks ti .tarrõ .tandseh, moro .pääle moodotõh! (rahvalaulust) siis minge te tarre tantsides, õue peale liikudes!; eiś õks nääʔ kivve kergütiväʔ, mullatükkä moodotivaʔ (rahvalaulust) ise nad kive kergitasid, mullatükke liigutasid; kalaʔ jäiväʔ õks sis kullaʔ kuiva .pääle, mua .pääle moodotamma (rahvalaulust) kalad kullad jäid kuiva peale, muda peale visklema. Vrd moodotõlõma

moośa, moose, moosi, moośo adv võib-olla, vist, ehk ▪ taa miisś moosi tulõ ar meele aiapoisist võib-olla tuleb see mees meile aiapoisiks (aednikuks); moosi ma jovva‿i üles tullaʔ võib-olla ma ei jõuagi üles tõusta; tooni .aoni moośo inäp eläki‿iʔ tolle ajani [me] võib-olla enam ei elagi; .tütrik .lännöʔ .Tartohe ne moośa saanᴜʔ latsõʔ kah P tüdruk olevat Tartusse läinud ja vist lapsedki saanud; annamõ sõ̭amehile .viina, õt sis moośo viina .päägaʔ mõ̭ni võtt .otśma minnäʔ (muinasjutust) anname sõjameestele viina, et siis võib-olla läheb keegi viinase peaga [kuningatütart] otsima; moośo kallu õks ma kadaja kõrvalõ, moośo pillu õks ma pedäjä .nõ̭alõ (rahvalaulust) ehk kaldun ma kadaka kõrvale, vast kukun ma männi najale. Vrd mast, moosś, moost´, mose

moost´ ~ mośte adv võib-olla, ehk, vast ▪ moost´ tah kiräh om võib-olla on [see] siin kirjas; mośte saa‿s vanal hoietus, .pehmehe .peetüs? (rahvalaulust) ehk ei olnud [laps] vanal hoitud, hellasti peetud?. Vrd mast, moośa, moosś, mose

.muistma v <.muistaʔ, muista> mõistma, oskama ▪ kiä muist hüvvi jutusit, sõ̭s tuu kõ̭nõlgoʔ kes mõistab häid jutte, see siis rääkigu. Vrd .mõistma, .taidma

muna|.loomka s <muna|.loomka, muna|.loomkat> lihavõttemunade veeretamisplats ▪ muna.loomka, koh munnõ veerätedäs liha.võõtõh munaveeretusplats on see, kus lihavõtete ajal mune veeretatakse. Vrd .loomka, muna|veerätüs, muna|veerᴜ̈tüs, veerᴜ̈tüs

muraveeska s <muraveeska, muraveeskat> , muraveska <muraveska, muraveskat> glasuuritud savipott ▪ muraveeska oll´ sääne .korgõ pott´ kuurt .pandaʔ muraveeska oli selline kõrge pott koore hoidmiseks; muraveska, nigu kausś, ahoh palotõt, vaabagaʔ .lastu üle muraveska, [see on] nagu kauss, ahjus põletatud, glasuuritud

mustõh|haavanõ adj <mustõh|haavatsõ, mustõh|haavast> , mustõh|havanõ <mustõh|havatsõ, mustõh|havast> , mustõh|havvanõ <mustõh|havvatsõ, mustõh|havvast> muistne, ammune ▪ tuu jo mustõhhavvanõ asi see on juba ammune asi (ammu toimunud). Vrd ammunõ, mustinõ

muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muiste ▪ muuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava

mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletama ▪ tuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehä‿i tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestama ▪ kõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä

.nahtsi|päiv s <.nahtsi|päävä, .nahtsi|.päivä> , .nahtse|päiv P <.nahtse|päävä, .nahtse|.päivä> nahtsipäev, märter Anastasia mälestuspäev, 29. X / 11. XI ▪ .nahtsi.päivä .peeti .Raakva nulgah, kiä .jõudsõ, tuu kutś kõ̭ik´ umadsõʔ kokko nahtsipäeva peeti Raakva kandi külades, kes suutis, see kutsus kõik sugulased kokku; neläś kõrd .pöete .lambet .nahtsepäävä .aigo P neljandat korda pöeti lambaid nahtsipäeva aegu. Vrd .nahtsi

nakahama v <nakahtaʔ, (ta) nakahas> , nakahtama <nakahtaʔ, (ta) nakahtas>
1. külge hakkama, nakkama ▪ mõ̭ni .haigus nakahas, sarlaʔ vai pokatõbi mõni haigus nakkab nagu sarlakid või rõuged; varastagu‿iʔ ka eiʔ imä, muido latsõlõ ka nakahtas ärgu ema ka varastagu (lapseootel olles), muidu hakkab [see mood] lapsele ka külge. Vrd nabunõma
2. kinni hakkama, nakkuma ▪ .takjaʔ nakahasõʔ .käüsse .külge takjad hakkavad varruka külge; tõõnõ nakahas .külge, et sa leiʔ, et olt ka kõvvõŕ teine hakkab külge (peale ajama), et sa lõid, et sa oled ka süüdi; kõrtsi toolɪʔ ommaʔ kõ̭ik´ tõrvatuʔ arʔ, nigu .perse .külge pant, nakahas piltl kõrtsi toolid on kõik tõrvatud, nii kui tagumiku külge paned, jääb kinni (kõrtsist on raske lahkuda)

narɪts|hain s <narɪts|haina, narɪts|.haina> , naridsa|hain <naridsa|haina, naridsa|.haina> kibe tulikas (Ranunculus acris) ▪ narɪtshain kasᴜs niidü pääl, koh nii.säändseʔ .pehmeʔ kotusõʔ, .nilbõ hain om tulikas kasvab niidu peal, kus [on] sellised pehmed kohad, see on libe taim; ku lehmäl utaŕ om .haigõ, sis noid naridsa.hainu andas lehmäle kui lehmal on udar haige, siis antakse lehmale neid tulikaid. Vrd kõllalill´, tuli|lill´

neitsᴜ̈tämä v <neitsᴜ̈täʔ, neitsüdä> , netsᴜ̈tämä1 <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> , netśotama I <netśotaʔ, netśoda> paaripaneku laulu laulma (laulumängus pannakse neiud mehele, lauldakse jõulust kolmekuningapäevani) ▪ .naakõʔ neitsᴜ̈tämä, .paari .pandma! hakake paaripaneku laulu laulma, [noori] paari panema!; tütärlatsõʔ ommaʔ katõh rinnah, netsᴜ̈täseʔ, tõõsõʔ .laulvaʔ tõisilõ .vasta, tuu om netsᴜ̈tämine tütarlapsed on kahes reas, laulavad paaripaneku laulu, ühed laulavad teistele vastu, see on paaripaneku laulumäng; ku netśotadas, sis om .tütrikᴜʔ katõh rinnah, .lätväʔ .vasta ütśtõõsõlõ, sis kumardasõʔ I kui lauldakse paaripaneku laulu, siis on tüdrukud kahes reas, lähevad üksteisele vastu, siis kummardavad

nimehte|sõrḿ s <nimehte|sõrmõ, nimehte|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ .lõikaʔ nimehtesõrmõst veri .vällä, kiä juusk mano, tuu om su sõsaŕ (muinasjutust) lõika nimetissõrmest veri välja, kes juurde jookseb, see on su õde; .lõikaʔ nimehtesõrmõ ots .lahki ja kirotaʔ veregaʔ raamatohe ja kümme .aast´akka võit sa elläʔ vanna ello (muinasjutust) lõika nimetissõrme ots lõhki ja kirjuta verega raamatusse ja kümme aastat võid sa [siis veel] elada vana elu. Vrd edesõrḿ, nimeti|sõrḿ

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

nulga|esänd s <nulga|esändä, nulga|esändät> piirkonnavanem ▪ nulgaesänd, tuu om nigᴜʔ taarast´ piirkonnavanem, see on nagu ülemus; vallavanõb kutś kandorahe kokko, vaia nulgaesänd koŕadaʔ vallavanem kutsus vallamajja [rahva] kokku, tarvis piirkonnavanem valida

.nõrka adv
1. nõrgaks, lõdvaks ▪ nii ku .kiäki .nõrka lask´ .hinne, tuu sai nuiagaʔ nagu keegi end lõdvaks laskis, see sai nuiaga; ko vokk´ .sisse kisk, sis pöörete voki rind .allapoolõ, nõ̭õ̭l lätś .nõrka ja es nakaʔ inäp .sisse .kiskma P kui vokk [lõnga] sisse kisub, siis pöörati voki rindpuu allapoole, vokinöör läks lõdvaks ja ei hakanud enam [lõnga lühi] sisse kiskuma. Vrd .lõnkse
2. nõrgalt, lõdvalt ▪ a ku rihm om .nõrka, sõ̭s .uutkõʔ seenɪʔ, ku maʔ .rihma .tõmba (muinasjutust) aga kui rihm on lõdvalt, siis oodake, seni kui ma rihma [pingule] tõmban. Vrd ledevälläʔ, vedelähe

oli|hirś s <oli|hirrõ, oli|hirt> kiigevõll ▪ mis hällüle om .risti pant, sikku pääle pant, tuu om olihirś mis kiigele on risti pandud, tugipuude peale pandud, see on kiigevõll; panõ‿s .olgõ olihirrest, panõ‿s .nõkla nõdõrmast (rahvalaulust) ei pannud õlge kiigevõlliks, ei pannud nõela kätkivibuks. Vrd ohihirś, orihirś, ori|palk´

oping s <opingu, opingut> õppus, õpe ▪ śoost luust, latsõʔ, võtkõʔ opingut, kuis piät inemine elämä ja jumalat meeleh pidämä sellest loost, lapsed, võtke õppust, kuidas inimene peab elama ja jumalat meeles pidama; kas mehele sai opingust vai õs saaʔ, toda ma õi tiiäʔ kas mehele sai see õppuseks või ei saanud, seda ma ei tea. Vrd oppus

ossa|ägli s <ossa|ägli, ossa|.äkli> karuäke ▪ meil om ka ütś ossaägli kartohkit .äestäʔ, meil om parhillakiʔ viil alalõ meil on ka üks karuäke kartulite äestamiseks, meil on see veel praegugi alles

paasa|päiv s <paasa|päävä, paasa|.päivä> , paassa|päiv <paassa|päävä, paassa|.päivä> paasapäev, Issanda muutmise püha, 6. VIII / 19. VIII ▪ paasapääväl alostõdas .süümä ubinit paasapäeval hakatakse õunu sööma; inne paasa.päivä oll´ paast enne paasapäeva oli paast; paassapäiv kuvvõdal .augustal vanna pite, rüä põimu .aigu paasapäev [on] kuuendal augustil vana [kalendri] järgi, rukkilõikuse aegu; kel essä-immä olõ‿õs, tuu süü‿üs inne paasa.päivä ubinat kel isa-ema ei olnud, see enne paasapäeva õuna ei söönud; noid, kiä ommaʔ .puuhtõ poonᴜʔ, noid võit mälehtädäʔ paasapäävä hummogo, ko ubinet .uibost .maalõ võtat P neid, kes on [ennast] puu otsa üles poonud, neid võid mälestada paasapäeva hommikul, kui õunapuu otsast õunu korjad. Vrd paasapühi, paasapühä, paass

pah interj lastek valus, ai-ai, paa ▪ taa om pah, .putku‿iʔ, häbo saa see on paa-paa, ära puutu, saad haiget; koes sullõ sai pah? kus sul ai-ai on?

palo3 adv tükiviisi, tükkidena ▪ leib oll´ lõigᴜt arʔ jo tarõh .pangi palo leib oli juba toas ämbrisse tükkideks lõigutud; minʔ tapaʔ tuu härǵ .maaha, lõigᴜʔ palo! mine tapa see härg ära, lõigu tükkideks!. Vrd raaso

pańat´ s <pańada, pańadat> van tunnistaja, manukas ▪ kiä tege koh midä .kurja, sis võtat pańada mano, sis tuu .kohtu iih .ütles, et nii oll´ [kui] keegi teeb kusagil midagi kurja, siis võtad tunnistaja kaasa, see siis kohtu ees räägib, et nii oli. Vrd käe|miisś, käsi|miisś, käsinik, näkij

.perse|alandik s <.perse|alandiku, .perse|alandikku> hlv väike koorem, persealune ▪ .persealandik pääl, taa ei olõʔ .kuurma persealune [vankri] peal, see ei ole koorem

perä|poolinõ s <perä|poolidsõ, perä|poolɪst> (hrl pl) kõlu, tuulamisel lenduv kehv viljatera ▪ peräpoolinõ, tuu om prakk´ kõlu, see on praak[vili]; peräpool´tsist küdseti vanast .leibä kõludest küpsetati vanasti leiba; vell´ot .peeti peräpoolitsõst, aganast arvati (rahvalaulust) vennast peeti kõige viletsamaks, arvati aganaks; minnu .vaesõst vahitas, .peetäs peräpoolitsõst (rahvalaulust) mind vaadatakse kui vaest, peetakse kehvaks. Vrd ala|poolidsõʔ, eläjäteräʔ, perädseʔ, .tõpra|teräʔ

pii|särk´ s <pii|särgi, pii|.särki> argikuub ▪ kua puul´villanõ, tuu om piisärk´ see, mis on poolvillane, see on argikuub; piisärk´, pitäʔ vai asõld aiaʔ särk´, tuu oll´ kattaʔ argikuub, kandmiseks või talituseks mõeldud kuub, too oli [öösel] pealevõtmiseks. Vrd räbik

pinõ adv pingul, trammis ▪ nii pinõ saa‿ai .võrka .laskõʔ .sisse, taa lätt .luuka tuulõ peri nii pingul võrke ei saa sisse lasta, see (võrk) läheb kaardu tuule järgi. Vrd trammɪh

pittus s <pittusõ, pittust> , pittuś <pittusõ, pittuist> pikkus; kestus ▪ tuu kasᴜs suurõst, õ̭ks no poolõ vilä pittuist see kasvab suureks, ikka nii pool vilja pikkust; mõnõ nädäli peräst .peeti kuninga majah .uhkõʔ pulmaʔ, mille pittus terve kuu .aigu oll´ (muinasjutust) mõne nädala pärast peeti kuninga majas uhked pulmad, mis kestsid terve kuu. Vrd pikkus, .piutus

pletenits s <pletenitsä, plete.nitsä> , pletänits <pletänitsa, pletä.nitsa> (köie)keere, säie ▪ .võeti kabõ̭l´ vai .paklist tetti pletenits, .aeti nõgla .perrä võeti nöör või tehti takkudest nöörikeere, [see] aeti nõela taha; pletänits keerotõdas hangu pääle, tuust saa kabõ̭l keere keerutatakse konksu küljes, sellest saab köis; ütś koŕaś vanno ahilit, tõõnõ vanno rihma tükke, a kolmas vanno plete.nitso, minkaʔ .pirda kinni kisᴜtas (muinasjutust) üks korjas vanu ahelaid, teine vanu rihmatükke, aga kolmas vanu nöörikeermeid, millega peerge kinni tõmmatakse. Vrd keerotus, keerᴜs

pomminanja s <pomminanja, pomminanjat> , pomminaalja <pomminaalja, pomminaaljat> , pomminaanja <pomminaanja, pomminaanjat>
1. surnumälestuspalve ▪ ko .süümä .istõʔ, sis kõ̭kõ inne, kiä .mõistsõ, tuu lugi pomminaanjat ja mälehtidi .hinge kui sööma istuti, siis kõige enne see, kes oskas, luges surnumälestuspalve ja mälestati [lahkunu] hinge; papṕ nakaś krõ̭stoslaavɪtamma, sis pidi molebinna ja pomminaaljat papp hakkas Kristuse sündi kuulutama, siis pidas palvuse ja mälestas surnuid
2. vihik v leht mälestatavate nimedega ▪ süvväs ja .loetas pomminanjast .kõ̭iki majah .kuuljidõ nimeʔ üles ja mälehtedäs .hingi süüakse ja loetakse vihikust kõigi selle maja surnute nimed ette ja mälestatakse [nende] hingi

poolśa I s <poolśa, poolśat> kasu, tulu ▪ tuust ka poolśa .väikene, olõ‿õi poolśat tollest (meheleminekust) on ka vähe kasu, pole kasu; sa ahnɪtsõt kõik´ .hindäle, tiiä‿i, kas lätt sullõ ka poolśas sa ahnitsed kõik endale, ei tea, kas see toob sulle ka tulu. Vrd kasu

poorɪtama v <poorɪtaʔ, poorida ~ poorɪta> hrv vaidlema, riidlema ▪ kiä olõ‿i rahul, poorɪtas kes pole rahul, [see] vaidleb. Vrd .hanklõma, .hiiskõlõma, jagõlõma, .jahtlõma, kedsimä, poońatama, poonɪtama, .tanklõma, tśagõlõma

postel´ s <posteli, postelit> , postõl´ <postõli, postõlit> , postõ̭l´ <postõ̭la, postõ̭lat> voodikott; madrats ▪ ja ku hüäʔ meele asõmaʔ ommaʔ .säedüʔ: katś .patja pää all, katś tekki kattaʔ, katś linna küle all ja pudsajinõ postel´ ka viil küle all ja kui head asemed meile on seatud: kaks patja pea all, kaks tekki katmiseks, kaks lina külje all ja sulgkott ka veel külje all; tuu .omgi posteli kott´, mink pääl .maatas see ongi voodikott, mille peal magatakse; .Maaŕal lätś tütäŕ mehele, ost´ pudsajadsõ postõli Maarjal läks tütar mehele, ostis [talle] sulgmadratsi; asõ lillest, postel´ villõst, padi luiga pudsajinõ (rahvalaulust) ase lilledest, voodikott villadest, padi luigesulgedest. Vrd postel´ka

präntś s <präntsi, .präntsi> , pränts <präntsu, .präntsu>
1. prantsatus ▪ kaeʔ, oll´ śoo külh präntś vaata, oli see alles prantsatus. Vrd prändsähüs
2. obadus, hoop, kõmm ▪ sai prändsi, ku tõõnõ .leie sai kõmmu, kui teine lõi. Vrd helähüs1, klähḿ, kõmḿ, käräk, läük´, maht´, maim2, mats, tolmahus, välk´

puskatś s <puskatsi, puskatsit> viimase koorma vedaja sõnnikuveotalgutel ▪ vanna .muudu .ülti puskatś, no üldäs sitträbäkust vana moodi öeldi puskats, nüüd kutsutakse sitträbäkuks; kiä jäi puskatsist, tuu .viigaʔ valõti kes jäi viimase sõnnikukoorma vedajaks, see kasteti veega märjaks. Vrd kõ̭õ̭la1, sitt|räbäk

putahutma v <putahuttaʔ, putahuda ~ putahuta> (äkki v korraks) puudutama ▪ vanast käve raha lehmäh kaʔ, ku puta.hutnuʔ, ni olnuʔ raha vanasti käis raha ka lehma kujul, kui oleks puudutanud, nii oleks olnud raha [käes]; nii ku putahut´, nii oll´ kett´ purᴜst nii kui puudutas, nii oli kett puruks; poisś .käegaʔ putahut´ õ̭nnõ ni oll´ rahakott´ väläh (muinasjutust) poiss ainult puudutas käega ja rahakott oli [peidust] väljas; vaivalt oll´ mado kuniga.tütre .külge puta.hutnuʔ, ku tä .hirmsa tänä.hütmisegaʔ .merde sattõ (muinasjutust) vaevalt oli madu kuningatütart puudutanud, kui see hirmsa karjatusega merre kukkus; proomiʔ polkat putahuttaʔ, vanna.muudo .valssi minnäʔ (rahvalaulust) proovi polkat puudutada, vanamoodi valssi [tantsima] minna. Vrd kumbahutma, putᴜtama

.puustli s <.puustli, .puustlit>
1. pühapilt, ikoon ▪ puuvõisi om taa, mis palas .puustli iih vinne kerɪkuh puuõli on see, mis põleb ikooni ees vene kirikus. Vrd .puusli, pühäne1
2. kaitsepühak ▪ Ulas om kaŕa .puustli Ulas on karja kaitsepühak; Paass olli õks .poissa .puustli, Mikul´ .olli mehte jummal´ (rahvalaulust) Paass oli poiste kaitsepühak, Mikul oli meeste jumal. Vrd .puusli

puu|võisi ~ puu|võisim s <puu|.võiśmõ, puu|võisind> madala kvaliteediga oliiviõli, puuõli ▪ puuvõisi om taa, mis palas .puustli iih vinne kerɪkuh puuõli on see, mis põleb ikooni ees vene kirikus; pääd võiõtas puu.võiśmõgaʔ, õt hiusś ilosahe saisasiʔ pead võitakse puuõliga, et juuksed ilusti hoiaksid; värehteʔ .ütleväʔ nõialõ, õt tütärlatś võid´ näid puu.võiśmõgaʔ, a nõid taha‿s näid .viigage likõst tetäʔ P (muinasjutust) väravad ütlesid nõiale, et tütarlaps võidis neid (väravahingi) puuõliga, aga nõid ei tahtnud neid veegagi märjaks teha. Vrd puu|võsi

.päntä adv kimpu, hättä ▪ sa võit .śoogaʔ .päntä jäiäʔ sa võid sellega hätta jääda; jäi ma .päntä, tuu om nigu prangot´ ma jäin hätta, see on nagu pankrot. Vrd .kimpo

pärä s <pärä, pärrä> krapp, karjakell ▪ ta om pärä, pärises ku määne karra pala see on krapp, pläriseb kui mingi plekitükk. Vrd klopṕ1, klõkatś, krapṕ, lõkatś, plõkask´, plõkatś

päälo|piim s <päälo|piimä, päälo|.piimä> lastek (piima)koor ▪ śoo päälopiim om jo vanas lännüʔ see koor on juba vanaks läinud (riknenud). Vrd kuuŕ2, pääline, .päälne, päälᴜ̈s1, päälüse|piim

pöörüline adj <pöörülitse, pöörülist> keeruline, keerdudega; segipööratud, segane ▪ täl om taa elo ar hukat, .veiga pöörüline elo tal on see elu hukka läinud, väga keeruline elu [tal]. Vrd keerolinõ, .kiirdlikanõ, pööreline, pööräline

pühäse|rätt´ s <pühäse|räti, pühäse|rätti> / <pühäse|räti, pühäse|rätte P> pühaserätt, ikoonirätt ▪ .kirjugaʔ pühäserätti ei olõ nii nali .saamine, tuu om läbi kumakunõ, lätt kumakut pall´o kirjadega ikooniräti tegemine pole nali, see on läbinisti punasest puuvillaniidist, niiti kulub palju; no lätt jo pall´o .tütrikkõ mehelegiʔ, ku olõ‿i viil esɪʔ ütte pühäserättigiʔ kudanuʔ nüüdsel ajal läheb palju neidusid mehele, kui pole ise veel ühtegi ikoonirättigi kudunud; äripäävä või ollaʔ kõhnõmb pühäserätt´, hot´ peris .valgõ kah argipäeval võib olla kehvem ikoonirätt, kas või päris valge kah; hüäh taloh om pühäserätte iks mitu tükkü ja .peetäs äripäävä ka verevät väläh heas (jõukas) talus on pühaserätte ikka mitu tükki ja peetakse ka äripäeval punast väljas (ikooni ümber); pääle panni‿ks sis .valgõ vajaräti, kiŕolitsõ‿ks kivodaräti, pöörelitse‿ks pühäseräti (rahvalaulust) peale panin valge käteräti, kirjadega ikooniräti, pöörakirjalise pühaseräti

raamatama I v <raamataʔ, raamada> tohletama, kärbatama ▪ raamatõt kaal´ vai ritk, saa‿i t´orkatagɪʔ, tuu jo pandas är eläjile vai .tsiolõ tohletanud kaalikas või mustrõigas, [mida] ei saa riividagi, see pannakse juba loomadele või sigadele. Vrd pessahuma, pussahuma, sopahoma

raiś s <raie ~ raiõ, rait> reis; koib ▪ taa mu tuhara torrin, raie rapin (muinasjutust) see mu tuhara torin, reie rabin

riuhh s <riuha ~ riuhha, .riuhha> , kriuhh <kriuha ~ kriuhha, .kriuhha> (hrl pl) kurnipulk ▪ .ruudja otsast lõiguduʔ riuhhaʔ, vassa piuʔ vai pikembäʔ, .paalkagaʔ .maahha pessete üle piiri, tuu vana.aolinõ mäng joʔ kõ̭ik´ lati otsast [olid] lõigatud kurnipulgad, vaksa pikkused või pikemad, kepiga löödi [need pulgad] maha üle piiri, see on vanaaegne mäng juba kõik; kaŕᴜssil olliʔ õks riuhaʔ .mitmõh paigah, kohe kaŕa aiʔ, sääl .mängeʔ karjastel olid kurnipulgad mitmes paigas, kuhu nad karja ajasid, seal mängisid; läkɪʔ .riuhhõ .lüümä! läki kurni mängima!

robahuma v <robahudaʔ, (ta) robahus> robisema, robinal kukkuma ▪ tiiä‿i, mis tuu sääne robahhu väläh ei tea, mis see seal väljas robinal kukkus; varõsõʔ .lindasõʔ .üüse puu otsast .vällä nigᴜ robahus varesed lendavad öösel puu otsast ära nii et robiseb

.roovnahe adv võrdselt; ühetasa ▪ timä piät .roovnahe olõma, sis lää‿äi .raisku see (suitsupaber) peab ühetasa [lõigatud] olema, siis ei lähe raisku; panõʔ .rõiva veerekeseʔ .roovnahe kokko pane kangaservad ühetasa kokku. Vrd roovna

rubets s <rubedsa, rubetsat> jääpragu, lõhe järvejääs ▪ rubets .omgi tuu lahi jääpragu see lõhe ongi. Vrd laheh, lahi

russɪh P adv kortsus ▪ kasś magase mu pääräti pääl, no om russɪh kass magas mu pearätiku peal, nüüd on see kortsus. Vrd kibrah, kobrah, käbroh, käbräh, kärdsoh, kärsäh, köbroh, kördɪh, kördsoh

.rõuhkma v <.rõuhkuʔ, rõuhu> rõhuma, suruma ▪ mustõ jummal´ olõvat ütelnüʔ hainalosõlõ: kiä sinnu nägemä, tuu su pääd .rõuhkma (muis) muiste olevat jumal öelnud maole: kes sind näeb, see su pea maha rõhub; sõ̭aväläl .rõuhkõ kõ̭ik´ .maaha mõõgagaʔ ja hobõsõ .jalgogaʔ (muinasjutust) surus sõjaväljal kõik maha mõõga ja hobuse jalgadega. Vrd .rõhkma, .surbma

rõõhalt adv rõõsalt; toorelt ▪ rõõhalt, ku hapata‿i, tuu om karaskivatsk, ku hapatõt, tuu om kesvävatsk [mis] hapendamata, kui [tainast] ei hapenda, see on karaskivatsk, kui hapendatud, siis on see odrakarask

rüüsähütmä v <rüüsähüttäʔ, rüüsähüdä ~ rüüsähütä> köhatama ▪ latś rüüsähüt laps köhatab; ma rüüsähüdi nal´avilus, höö, sis mõtstsiga lätś .mõtsa nigu tuulõgaʔ ma köhatasin naljaviluks, öhh, siis metssiga läks metsa kui tuul; ku tuu latś rüüsä.hütnü‿s, vanaesä kuuldnuki‿s kui see laps poleks köhatanud, ei oleks vanaisa [teda] kuulnudki. Vrd köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsᴜ̈tämä

saagovin s <saagovina, saago.vinna> , saagovinn <saagovinna, saago.vinna> paastu eelpäev ▪ ku saagovin om, andas .höste süvväʔ, muna.putru tetäs, sis peräh tulõ paast kui on paastu eelpäev, antakse hästi süüa, munaputru tehakse, siis [see]järel tuleb paast; saagovin om .talsipühi paastᴜh, pandas söögɪʔ lavva pääle ja katõtas rätigaʔ kinniʔ kui on jõulupaastu eelpäev, pannakse söögid lauale ja kaetakse rätikuga kinni; muidõ .paastõ .aigu saagovinah süvväs kõ̭kkõ muude paastude eelpäeval süüakse kõike

saavań s <saavani, saavanit> , saavańa <saavańa, saavańat> surnu peakate; surilina ▪ .kuuljal oll´ saavań, taa oll´ linikest, nägo õks oll´ väläh surnul oli peakate, see oli linikuriidest, nägu oli ikka väljas; tsässona läve pääl ütś inemine sais, saavańa pääl tsässona lävel seisab üks inimene, surilina üll; oll´ kutsᴜt saavań, sääne .valgõ rõivas, .panti .päähhä .kuuljalõ kui taa paslak, vaiba otsagaʔ oli saavaniks nimetatud, selline valge riie, pandi surnule pähe nagu see peakott, terava otsaga

sadõjanõ I adj <sadõjatsõ, sadõjast> sajune ▪ śoo om jumalõ ilm, .olkõʔ timä sadõjanõ vai .olkõʔ illoś see on jumala ilm, olgu ta sajune või olgu ilus; ussõh näil iks ollaʔ .undsõl, välä pääl vihmatsõl, saina takah sadõjatsõl (rahvalaulust) [vaja] väljas neil olla sombusel, välja peal vihmasel, seina taga sajusel [ilmal]. Vrd sadojanõ, sadõhinõ

satatama v <satataʔ, satada> kõikuma, õõtsuma; taaruma ▪ ku puŕoh miisś lätt, sis satatas ütele .poolõ, tõõsõlõ .poolõ kui purjus mees läheb, siis ta kõigub ühele poole, teisele poole; mis laja perägaʔ, taa ei satadaʔ, a .ahtakõnõ, tuu satatas mis on laia päraga [paat], see ei kõigu, aga kitsas, see kõigub [lainetel]. Vrd kallᴜskõlõma, kapõrdama, kapõrdõlõma, kopõrdama, kukkõlõma, .kungõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, sataskõlõma, satatõlõma, .tolbõlõma

seereṕ s <seerebi, seerebit>
1. liisk; liisupulk ▪ sis .anti seerebit, katõ.kümne üte .aast´a vana miisś, tuu kutsᴜti seerebillõ siis heideti liisku, [üks] kahekümne ühe aastane mees [oli], see kutsuti liisuheitmisele; .võeti varb ja .naati seeerepil .käuma võeti varb ja hakati liisku tõmbama; seerebigaʔ .anti sõtta liisuheitmisega anti (võeti) sõjaväkke; seereṕ om sääne puu, kässigaʔ pandas alt üles, viimäne om sis seeh liisupulk on selline puu, kätega võetakse alt üles kinni, viimane on siis liisu all; targaʔ veleʔ .ütliʔ, õt võtkõʔ seereṕ, kelles tulõ kõkõ inne .vaht´ma minnäʔ (muinasjutust) targad vennad ütlesid, et võtkem liisku, kellel tuleb kõige enne valvama minna
2. liisuga saadud maa, nöörimaa ▪ .perril olliʔ vanast seerebiʔ peredel olid vanasti nöörimaad

serdesnik s <serdesnika, serdesnikka> van vankri vahepulk, piki- ja risttelje ühenduspulk ▪ tuud .kutsti serdesnik, tuu oll´ kuusõ oss, ederattidõ man tõllast läbi seda kutsuti vahepulk, see oli kuuseoks, esirataste juures vankrikorvi alt läbi. Vrd kaal|pulk

siiratõlõma v <siiratõllaʔ, siiratõlõ> tiirutama, keerutama ▪ pääle .tõmba‿i õks jäl .piipo tuu pereh, siiratõllõ‿i sigarkit (rahvalaulust) pealegi ei tõmba see pere piipu, ei keeruta plotskit; ega läpe‿s õks nä .piipo palotõllaʔ, sigarkit siiratõllaʔ (rahvalaulust) ega nad läbenud piipu põletada, pläru keerutada. Vrd tiirahutma, .tiirama, tiiratama, tsiiratama, tsiiratõlõma, tsiirotama, tsiirotõlõma

siivalinõ adj <siivalitsõ, siivalist> tiivuline, tiibadega ▪ kanaʔ ka ommaʔ siivalitsõʔ, a linnadaʔ mõista‿i kanad on ka tiivulised, aga lennata ei oska; taa jo .mitmõ nulgalinõ, sääne hannolinõ vai siivalinõ .rõivatükk´ piltl see on ju nurgeline, selline sabadega või sakiline riidetükk. Vrd siibanõ

sinenik s <sineniga ~ sinenika, sinenikka> , sininik <sininiga ~ sininika, sininikka> (riide)värval, kangatrükkal ▪ sinenigaʔ olliʔ Petsereh värvalid olid Petseris; sininik, tuu .painja tapõti sõa .aigu arʔ värval, see värvija tapeti sõja ajal ära; sininik lei kirä .pääle, .värme arʔ, sis jäiʔ täpɪʔ .sisse kangatrükkal lõi kirjad peale, värvis ära, siis jäid täpid [mustri] sisse; Petsereh oll´ mitu tükkü noid sinenikki Petseris oli mitu tükki neid värvaleid. Vrd .painja

sipp s <sipa, sippa> salapulk palkide v põrandalaudade liitmiseks ▪ tetäs pulgakõnõ, tetäs ütele hirrele mulk, tõõsõlõ mulk, sõs sain ei sataʔ .maaha, ei lääʔ kõvõrihe, tuu .ommõgi sipp, sipagaʔ lätt .kinni tehakse pulgakene, puuritakse ühele palgile auk, teisele auk, siis sein ei kuku maha, ei lähe kõveraks, see ongi salapulk, salapulgaga läheb kinni (kinnitatakse palgid); põrmad lastas sippa põrandalauad kinnitatakse salapulkadega; lask oherdigaʔ lavvulõ mulguʔ .sisse, .mulka .sisse pandasõʔ sipaʔ, anna‿i .koalõgi poolõ minnäʔ puurib laudadele augud sisse, aukude sisse pannakse salapulgad, [need] ei lase [laudadel] kuhugi poole liikuda

sisko s <sisko, siskot> ööbik (Luscinia luscinia) ▪ lätsimeʔ kerikut kinni .võtma, oll´ tuu .kaonuʔ kõigõ papigaʔ, lätsimeʔ .tuumõ tabama, oll´ tuu kõigõ siskogaʔ lännüʔ (muinasjutust) läksime kirikut kinni võtma, oli see kadunud koos papiga, läksime toomingat tabama, oli see läinud koos ööbikuga; piho .olli piiri pedäjih, sisko saarõ sarapuih (rahvalaulust) peoleo oli piiri peal mändides, ööbik saare sarapuudes; selle mul suuh sisko sõ̭naʔ, ommaʔ pääh pääsko lauluʔ (rahvalaulust) sellepärast on mul suus ööbiku sõnad, on peas pääsukese laulud. Vrd sisas, sisask´2, siska

sõirang s <sõirangu, sõirangut> ühe sõelumise jagu teri v jahu, sõelatäis ▪ terri sõgla pääl sõiratas, võtt sõgla pääle üte voori, tuu om sõirang sõela peal sõelub teri, võtab ühe jao sõelale, see on üks sõelatäis

.sõrkama v <sõrgadaʔ, .sõrka> , .sõ̭rkama <sõ̭rgadaʔ, .sõ̭rka> kiiresti jooksma, silkama ▪ ku rutto käut vai joosõt, sis üldäs, et .sõ̭rkat kui ruttu käid või jooksed, siis öeldakse, et silkad; lehmäʔ vaja kammɪtsahe .pandaʔ, veiga .sõ̭rkasõʔ lehmad vaja kammitsasse panna, muudkui jooksevad ringi; oi taa hopõń .sõrkas .häste oi, see hobune jookseb kiiresti. Vrd .juuskma, ladima

sääg s <sääga, .sääga> , sääk <sääga, .sääka> puuhaak v kõvera otsaga puu (jääalusel kalapüügil) ▪ sääg pandas jää ala, sis otsɪtas tuu hutil üles puuhaak aetakse jää alla, siis otsitakse see noodaritv üles. Vrd sossila

taarast´ s <taarasti, taarastit> , taarast P <taaraste, taarastet>
1. ülem, rahvavanem ▪ saanuʔ õks ma kuniga kodo, suurõ taaraste .tarrõ! (rahvalaulust) saanuksin ma kuninga koju, suure vanema majja!; kotoh .võidõ õks sa ollaʔ kui kuningas, .taivah ollaʔ suur taarast (rahvalaulust) kodus võid sa olla kui kuningas, taevas olla suur vanem. Vrd kalava, natśal´nik, vanõb
2. kirikuvanem ▪ taarast´ om kerigu .perrä.kaeja, raha om taarasti käeh kirikuvanem on kiriku järelevaataja, raha on kirikuvanema käes; kerigu taarast´, kiä .kündlit veese kerɪkulõ, .perrä kaess kirikuvanem [on see], kes kirikule küünlaid viib, kiriku järele vaatab

tabl´onka I s <tabl´onka, tabl´onkat> ahjus piimaga valmistatud vedel tatratangupuder; kört ▪ śoo kui määne tabl´onka, .veiga vetel´ see on nagu mingi vedel tatratangupuder, väga vedel; .kiitkeʔ no määnest taht tabl´onkat no keetke mistahes körti. Vrd tabl´ona

.talsi|pühi s <.talsi|pühi, .talsi|pühhi> , .talse|pühi P <.talse|pühi, .talse|pühhi> jõulud, talvistepüha ▪ tuu päiv, kuna Jahorja hussi arʔ tapṕ, oll´ sügüsetsel talvõl, inne .talsipühhi see päev, kui Jahorja lohe ära tappis, oli sügistalvel, enne jõulu; .talsipühi .üüse .pandaʔ leevä suupala .hindä kõrvalõ asõmalõ, tuu kiä su arʔ võtt, tulõ .süümä jõuluööl [tuleb] panna leivapala enda kõrvale voodile, [siis] see, kes su naiseks võtab, tuleb sööma; timä kõõ kotoh ka pidi .talsepühi .praasnikka tema pidas alati jõule ka kodus; kui tulõ õks taa tasa .talsepühi, illos jõulu.aokõnõ (rahvalaulust) kui tuleb see tasane talvistepüha, ilus jõuluajakene. Vrd joulᴜʔ, jõulᴜʔ

.talsi|pühine adj <.talsi|pühidse, .talsi|pühɪst> , .talse|pühine P <.talse|pühidse, .talse|pühɪst> jõuluaegne ▪ meil .sündü .talsipühine vasɪk meil sündis jõuluaegne vasikas; pikk´ no .talsepühine päiv, .süüdi ni .juudi ni õdakki P pikk siis see jõuluaegne päev [ikka on], söödi ja joodi ning [juba] õhtugi käes

tehrᴜ̈tämä v <tehrᴜ̈täʔ, tehrüdä> , tehrɪtämä <tehrɪtäʔ, tehridä> tervitama, teretama ▪ hüä .käegaʔ lätt tehrᴜ̈täs läheb tervitab parema käega; veli sõ̭sarõgaʔ hummogolt tehrɪtiväʔ: tereʔ hummogost vend ja õde hommikul teretasid: tere hommikust; vana miisś tulõ .vasta, and kätt: tehrüdäʔ mukkaʔ! (muinasjutust) vana mees tuleb vastu, annab kätt: tereta mind!; sõ̭s lätś timä sinnäʔ, koh tuu halv oll´, tehrᴜ̈tämä tedä (muinasjutust) siis läks tema sinna, kus see vanapagan oli, et teda tervitada. Vrd tehrᴜ̈telemä, teretelemä, teretämä, tervühtämä, tervᴜ̈telemä

telbätet indekl adj paatunud, määrdunud ▪ panõʔ pada likku, ar om telbätet! pane pada likku, [see on mustusest] paakunud!; mõ̭ni lätt ku telbätet, väega pall´o must mõni käib ringi nagu paatunud, üleliia must. Vrd must, träänine

.teonoʔ adj <.teono, .teonot> end häbistanud ▪ .määntsel naasel olõ‿õs linɪket pääh, tuu .kõlba‿as .seltsege, tuu sai .veiga .teonoʔ P see naine, kellel ei olnud linikut peas, ei kõlvanud [teiste] seltsigi, ta oli [sellega] end ise häbistanud (teotanud)

tessätnik´ s <tessätniki, tessätnikki> van külakümnik; külakubjas ▪ tessätnik´ ai külä kokko, .masso määnest .otsõ külakümnik ajas küla kokku, kogus mingit maksu; egaütś pidi tessätnik´ olõma, nigu ütest külä otsast .võete kinniʔ, sis kõrrast pidi ega talo tessätnik´ olõma P igaüks pidi külakümnik olema, nii kui ühest küla otsast pihta hakati, siis pidi järjest iga talu [peremees] kümnik olema; .vahtsõh .aast´akah nakaś tessätniki kõrd pääle, sis nikavva ko tõõsõne .vahtsõne .aast´akaniʔ P uusaastal hakkas külakümniku kord peale, [see kestis] kuni järgmise uusaastani. Vrd .kümnik

.tiitäväst adv (kellegi) teades, (kellelegi) teadaolevalt ▪ mu .tiitäväst tuu piät nii olõma minu teada peab see nii olema. Vrd .tiitävält

.tiklõma v <tikõldaʔ, .tiklõ> (mune) koksima ▪ liha.võ̭õ̭tõʔ, sis tuu om tuu munnõ .tiklõmise aig lihavõtted, see on siis see munade koksimise aeg. Vrd .tikslõma

.tilkama v <tilgadaʔ, .tilka> viljastama, rasestama ▪ tśura .tütrigu .tilkas arʔ poiss teeb tüdrukule lapse; nätäʔ, õt timä om ärʔ tilgat näha, et ta on rasedaks jäänud; taa om ka uma naase är tilganuʔ joʔ see on ka oma naise juba rasedaks teinud

tiranik s <tiraniga ~ tiranika, tiranikka> / <tiranigu ~ tiraniku, tiranikku> käterätt ▪ tiranigul ommaʔ pitsɪʔ otsah, tiraniguʔ ommaʔ suud .pühkɪʔ käterätil on pitsid otsas, käterätid on näo pühkimiseks; .truuśkalõ köüdetäs tiranik .pihta isamehele seotakse käterätt ümber piha; kes .ildast jääss üles tulõma, tuu saa hämme tiraniku kes tõusmisega hiljaks jääb, too saab märja käteräti; saa kääbäs valmɪs, and umast .rahvast kiä havva.kaijbile tiraniku ja .kindaʔ [kui] kääbas valmis saab, annab keegi oma perest hauakaevajatele käterätiku ja kindad; lätś tuu .tütrek, vei kunigallõ pähᴜ̈tsehe .veiga ilosa tiranika, määnest .kohki olõ‿i (muinasjutust) läks see tüdruk, viis kuningale peatsisse väga ilusa käteräti, mille sarnast [teist] kusagil mujal ei ole; hot´ sa kohe läät .üüsest, kõgõ pühɪʔ śoo tiranikagaʔ suud! (muinasjutust) kuhu tahes sa ööseks lähed, pühi nägu ikka selle käterätiga!. Vrd käe|rätt´, käte|rätt´

tolgulinõ adj <tolgulidsõ, tolgulist> , toolgulinõ <toolgulidsõ, toolgulist> arukas, mõistlik ▪ olõ‿i tolgulinõ inemine, timä tüül olõ‿i .kõrda see ei ole arukas inimene, ta töö ei ole korralik; tä .tahtsõ .hindäle toolgulist miist ta tahtis endale arukat meest; tuvi om toolgulinõ, kõ̭igildõ kõrralinõ (rahvalaulust) tuvi (mõrsja) on arukas, kõigiti korralik. Vrd akaŕ, .märksä, .taiksa, .taipsa, .taitsa, taiulinõ, tark, torolinõ

.toońka s <.toońka, .toońkat> võrgukivi- v ujukinöör ▪ .toońka om tuu nüüŕ, mingaʔ lõst ja kivi võrgu .külge köüdetäs toonka on see nöör, millega käba ja kivi võrgu külge seotakse

t´oorka I s <t´oorka, t´oorkat> , t´orka <t´orka, t´orkat> riiv ▪ t´oorkagaʔ t´oorkatõdas kartohkit, .tärküs jääss perä ala, nuuʔ raasaʔ jääväʔ pääle riiviga riivitakse kartuleid, tärklis jääb alla põhja, [aga] need raasukesed jäävad peale; t´orka, mingaʔ .ritka t´orkataʔ [see on] riiv, millega mustrõigast riivida; t´orkagaʔ t´orkatõdas kallo ka, noil .väega paks kuuŕ riiviga puhastatakse kalu ka, neil [on] väga paks [soomus]kest. Vrd riiv́, t´orga, törga

tsakahutma v <tsakahuttaʔ, tsakahuda ~ tsakahuta> peeneks raiuma ▪ tsakahutaʔ śoo peotäüś peedi päälɪsit .tsiolõ arʔ raiu see peotäis peedipealseid sigadele peeneks

.tseesna adj <.tseesna, .tseesnat> , .seesna <.seesna, .seesnat>
1. õiglane, aus ▪ olõ‿i määne hojo, om .seesna ineminõ ei ole mingi lollike, on aus inimene; kui sai‿ks vell´o targõbast, tsilgakõsõ .tseesnabast (rahvalaulust) kui sai noormees targemaks, tilgakese õiglasemaks. Vrd .ausa, .õigõ2
2. süütu ▪ tuu, kiä olõ‿i .poissagaʔ käunᴜʔ, om .tseesna .tütrik see, kes ei ole poistega käinud, on süütu tüdruk. Vrd tseelka

tsipakõnõ2 dem s <tsipakõsõ, tsipakõst> kanapoeg, tibu ▪ .kasviʔ sis nuuʔ tsipakõsõʔ suurõst, .naksiʔ noorõʔ kikkaʔ jo .kirǵmä kasvasid siis need tibud suureks, noored kuked hakkasid juba kirema; varõs õnnõ kand´ ar kanapujaʔ, haugas tsill´o tsipakõsõʔ (rahvalaulust) vares see kandis ära kanapojad, haugas väiksed tibukesed. Vrd kananõ, tsipa2, tsipp

tsisahama v <tsisahtaʔ, (ta) tsisahas> , tsisahtama <tsisahtaʔ, (ta) tsisahtas> sisisema, susisema, visisema ▪ tungõl´ .tsuskaʔ vette, tsisahhas ni kistᴜs ärʔ pista tungal vette, [see] visiseb ja kustub ära; tsisahti sääl, .naksi .kaema, oll´ husś [midagi] seal sisises, hakkasin vaatama, oli uss; heidi lõõnat, keres es tsisahtagiʔ, oll´ külmäs .lännüʔ viskasin leili, keris ei susisenudki, oli külmaks läinud. Vrd .hussama2, tsisisemä, tsissama

tsissama v <tsissadaʔ, (ta) tsissa> sisisema, susisema ▪ husś tsissa uss sisiseb; taa om hää kuum kivi, tsissa kõvastõ see on hea kuum kivi, sisiseb kõvasti [kui leili viskad]. Vrd .hussama2, tsisahama, tsisisemä

.tśuuska s <.tśuuska, .tśuuskat> jääauk (kalapüügiks) ▪ .tśuuska om taa, koh õ̭ngɪtas kallo, sääne mulgukanõ .raotas iä .sisse see on tsuuska, kust õngitsetakse kalu, selline augukene raiutakse jäässe. Vrd iä|mulk

tsõõgatama v <tsõõgataʔ, tsõõgada>
1. kiikuma; kiigutama ▪ tsõõgadaʔ sa minno! kiiguta mind!; .urbõpäävä latsõʔ tsõõgatasõʔ päiv otsa palmipuude pühal kiiguvad lapsed päev läbi; latsõʔ .ruud´mõ pääl katsiratsakõllaʔ tsõõgatasõʔ lapsed kiiguvad kaksiratsa ridva peal. Vrd tsõdsõtama, tsõigahama, tsõõgᴜtama, tsõõkatama, .tsõ̭õ̭tama
2. vedrutama, õõtsutama ▪ ńooʔ pink´rattaʔ tsõõgatasõʔ veiga .höste see pinkvanker vedrutab väga hästi. Vrd tsõõkatama, .võ̭õ̭kuma

tsääräk s <tsäärägu, tsääräkut> / <tsäärägo, tsääräkot> / <tsääräga, tsääräkat I> viinaklaas ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe klaasi viina, siis on kergem vahipostil olla; sääl oll´ illos vesi ni tsääräk veereh seal oli ilus vesi ning tops juures; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb laua taha ja joob ära esimese pitsi viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri nägi ära, et see on tõrv, polegi viin ja viskas klaasi merre; peremiisś õks võtt´ .pikre, kätte kandido tsäärago (rahvalaulust) peremees võttis peekri, võttis kätte kanditud klaasi. Vrd ŕumka, tśaarak, tserenka

tuhmatś s <tuhmadsi, tuhmatsit> saamatu, tuim inimene ▪ vot tuu om sääne tuhmatś, tä om tasanõ vaat see on selline tuim inimene, ta on tasane. Vrd joogo, kohma, kohmatś, kohmo, lond´o, tugmatś, tuhm, tuhńa, tuhńak, tuhńo

tuidõrdama v <tuidõrdaʔ, tuidõrda> tuigerdama ▪ puŕoh om, lätt ja tuidõrdas ta on purjus, läheb ja tuigerdab; kuis śoo ollõkõnõ võtt´ minno tuidõrdamma kuidas küll see õlleke mind tuigerdama pani. Vrd kapõrduma, kapõrdõlõma, tuidotama

tuulõ|puŕo I s <tuulõ|puŕo, tuulõ|purŕo> tugev tuulehoog; raju ▪ .väega tulõ mõ̭nõvoori tuulõpuŕo, tuu tulõgi .väega vihalikku hooti tuleb raju, see tulebki väga vihaselt (kui murrab puid). Vrd paadõŕ, puhahus, puuŕa, tuulᴜs|pää, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, tuulõ.viskrik, vihhor, .viskre, .viskrik, vuhahus

tuulõ|.viskrik s <tuulõ|.viskriku, tuulõ|.viskrikku> , tuulõ|.viskrek <tuulõ|.viskreku, tuulõ|.viskrekku> tuulispask, tuulispea ▪ tuulõ.viskriku lei paarusõ .sisse ja ütesä inemist uppo ütest .perrest tuulispask lõi purjesse [ja paadi ümber] ja üheksa inimest uppus ühest perest; tuulõ.viskrek, kui keeroh käüse .õkva tuulõpüür, kõ̭ik´ puru ja kõ̭ik´ veese üles tuulispask, [see] tuleb otse nagu keerutav tuulepööris, kogu puru ja kõik [muu] viib üles (tõlgiks lõpu: [peksab] kõik puruks ja viib kõik üles). Vrd paadõŕ, puuŕa, tuulᴜs|pää, tuulõpuŕo, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, vihhor, .viskre, .viskrik

tõõna s <tõõna, tõõnat> varbaed ▪ tõõna aid om nõrk, tuud tetäs õ̭nnõ .ümbre .määntse .pindre varbaed on nõrk, see tehakse vaid ümber mingi peenra. Vrd tõ̭na

tätsok s <tätsoga, tätsokat> , tetsok <tetsoga, tetsokat> diakon, kirikuteener ▪ tätsok külh om papil, .tuuldaʔ saa‿aiʔ, tätsok veese künneld, ku jummal´.armu andas papil on küll diakon, ilma temata ei saa, diakon kannab küünalt, kui armulauda antakse; tetsok om tuu papi abi diakon on see papi abi; tetsogaʔ tulõvaʔ kokko kirikuteenrid tulevad kokku; laulu iist.võtja om tätsok eeslaulja on diakon. Vrd t´aagan

ulli adv väga, äärmiselt, hullult, hullupööra ▪ tä om ulli tark miisś ta on väga tark mees; papṕ ulli .väega tänɪt´ papp karjus hirmus kõvasti; ma pessi timmä ulli kõvastõ ma peksin teda hirmus kõvasti; śoo laul oll´ ulli pikk´ see laul oli kole pikk; tuu iks mõist ulli mustitsit .laula, miiʔ laula .vahtsit too oskab küll väga vanu laule, meie laulame uusi; hobõsõʔ olliʔ ulli .kalliʔ, .sääntsit hobõsit olõ‿õs .kiäki nännüʔ (muinasjutust) hobused olid väga kallid, selliseid hobuseid ei olnud keegi näinud; kuningal oll´ ulli illoś tütär (muinasjutust) kuningal oli väga ilus tütar. Vrd armõdu, hirmᴜs, igäväne, ilma2, ilmadu, .ilmlik, ilm|otsaldaʔ, jäledü, jälle, .kangõhõ, .kistumaldaʔ, maa|ilma, pahadu, ullidu, .väega

.vaapku ~ .vapku ~ .vapkuʔ adv vististi, vist ▪ śoo .vaapku nigu mi veere tśura see oleks nagu meie kandi noormees; .täämbä om sääne lumõpilveh, lummõ nakas .vapku sadama täna on selline lumepilves [ilm], vististi hakkab lund sadama; nä külʔ .vapku .kaklõma lääväʔ nad lähevad nüüd küll vist kaklema; pinɪʔ .veiga .haukvaʔ, ka .vapkuʔ .vargaʔ ommaʔ .tulnuʔ küll koerad hauguvad, vist on vargad tulnud

vaar s <vaara, .vaara> / <vaaru, .vaaro ~ .vaaru> pigi ▪ imä vali vaarugaʔ korvɪkõsõ, et vett ei .pelgäʔ ema kallas korvikese pigiga üle, et see vett ei kardaks; verbinät tetäs vaarugaʔ piginööri tehakse pigiga; miisś kiit´ reheh .vaara ni vanahalv tull´ .sisse (muinasjutust) mees keetis rehes pigi ja vanapagan tuli sisse; pand´ sis veid´okõtsi .vaaro kundsa ala ja koŕaś kõik´ kulla arʔ kundsa ala (muinasjutust) pani siis natuke pigi kontsa alla ja korjas kogu kulla kontsa alla. Vrd pigi

valɪtsõma2 v <validaʔ ~ valɪtsõdaʔ, valɪtsõ> vilistama ▪ jätäʔ jo tarõh valɪtsõminõ, mis sa valɪtsõt! lõpeta juba toas vilistamine, mis sa vilistad!; ku tarõh valɪtsõt, sis lätt tarõ palama, śoo oll´ vana.rahva .pelgämine kui toas vilistad, siis läheb maja põlema, see oli vanarahva kartus. Vrd valmahutma, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma, vilɪstämä

vana|sitt s <vana|sita, vana|sitta ~ vanna|sitta> kurat, vanapagan ▪ Mokolukah .peeti inne pekuna.päivä, tuu om vannusittu .puusli Mokornulgas peeti vanasti pekunapäeva, see (Pekun) on vanapaganate pühak; üteldäs, et sõ̭s essᴜ̈t arʔ, ku vanasita .jälgi pääle saat öeldakse, et siis eksid ära, kui vanapagana jälgedele satud; .poiśkõnõ kuuld´ päält, ku vanaʔsitaʔ kõ̭nõlivaʔ (muinasjutust) poiss kuulnud pealt, kui vanakuradid rääkisid; üteh otsah .olleʔ ristiinemisõʔ, a tõõsõh otsah .olle vanasita pereh (muinasjutust) [tare] ühes otsas olid ristiinimesed, aga teises otsas oli vanakuradi pere. Vrd halv, kurat´, kuri|vaim, .perkläne, vana|halv, vana|mõro, vana|tikõ

vana|verrev adj <vana|verevä, vanna|verevät> tumepunane ▪ vanaverrev, .mustjas verrev, tuu om illoś tumepunane, mustjas punane, see on ilus [värv]

.veerna adj <.veerna, .veernat> õige, tõene ▪ śoo om õks ka .õigõ, ojakõnõ, .veerna, vii velekene (rahvalaulust) see on ka õige, ojakene, tõene, vee vennakene; kõkkõ õks no .õigõt kõnõlõ, viimäst .veernat veerätelle (rahvalaulust) kõike õiget nüüd kõnelen, viimast tõde veeretan (räägin). Vrd tõtõnõ, .õigunõ

vihalikku adv vihaselt, raevukalt, ägedalt ▪ .väega tulõ mõ̭nõvoori tuulõpuŕo, tuu tulõgi .väega vihalikku mõnikord tuleb tugev tormituul, see tulebki väga vihaselt. Vrd kriimɪstõ, kuŕastõ, vihanuhe, vihasahe

viiŕ|pakk s <viiŕ|paku, viiŕ|pakku> põllurull ▪ kui vili är külbetäs, sis veerᴜ̈tedäs, pandas tuu hobõsõ ette .väega jämme pakk, tuud .kutstas viiŕpakk kui vili maha külvatakse, siis rullitakse [maad], pannakse see hobune väga jämeda paku ette, toda kutsutakse põllurulliks; viiŕpakugaʔ lastas nurḿ tasatsõs, sis om hüä .niitäʔ .tõugu rulliga tehakse põld tasaseks, siis on [hiljem] hea suvivilja niita. Vrd trull´, .vaal´ka

vind s <vinna, .vinda> pejor vend ▪ sul, kad´ah, kull´a vind, lää‿i taa tüü edesi sul, näe, kulla vend, ei lähe see töö edasi. Vrd veli, veline, vell´o

virrul adj <virula, virulat> hrv paha, kuri ▪ taa om virrul hopõn, jalagaʔ lööse see on kuri hobune, lööb jalaga. Vrd kuri, tikõ

võ̭ssakooss s <võ̭ssakoosi, võ̭ssa.koossi>
1. liigaasta ▪ selle om võ̭ssakoosi .aast´aka kõõ kas mõts iäh ja .lahkõs ja murrᴜs, vai tulõ .rahvalõ määne katsk sellepärast on liigaastal alati kas mets jääs ja [see] lõheneb ja murdub või tuleb rahvale mingi katk [kallale]
2. lisapäev ehk kassianipäev, 29. II / 13. III ▪ võ̭ssakooss om üle kolmõ .aast´aga neländäl kassianipäev on üle kolme aasta igal neljandal [aastal]

.võ̭õ̭kuma v <.võ̭õ̭kudaʔ, (ta) .võ̭õ̭kus> õõtsuma; nõtkuma ▪ kaŕusõʔ .pandvaʔ kärbɪkide .pääle pikä .ruud´mõ, sis tuu .veiga .võ̭õ̭kus, sääl hüä .hällüʔ pääl karjased panevad kärbiste peale pika ridva, see nõtkub hästi, seal peal on siis hea kiikuda; põrmandu lavvaʔ .võ̭õ̭kusõʔ põrandalauad nõtkuvad. Vrd nõdsahtoma, tsõõgatama, tsõõkatama

.õigunõ adj <.õigudsõ ~ .õigutsõ, .õigust> õige, tõepärane ▪ .õigutsõpat olõki‿iʔ inäp, kui śoo om õigemat ei olegi enam, kui on see. Vrd tõtõnõ, .veerna

.õukama v <õugadaʔ, .õuka> tüli norima, osatama ▪ hinǵ oll´ niidigaʔ kaalah, tuu oll´ sääne .ärv́mine vai .õukamine see oli selline pilkamine või narrimine, et [teisel] oli hing paelaga kaelas. Vrd mutɪtama2, oppõlõma, .õukõlõma, ävvätelemä, ävvätämä

äinᴜ̈ś adj <.äinü, äinᴜ̈st>
1. ainus ▪ ütś äinᴜ̈ś latś mul .ommõgiʔ üksainus laps mul ongi. Vrd ainukõnõ, ainus, äüntś
2. lihane (oma), lähisuguluses olev ▪ äinüś uma esä, äinüś uma imä, .äinüʔ vanõbaʔ oma lihane isa, oma lihane ema, lihased vanemad; olõ‿i äinᴜ̈ś eiʔ, tõõsõ imä poig ei ole oma, [see on] teise ema poeg. Vrd ainus, iholik, lihalik, lihanõ

äitś s <äidsi, .äitsi> üleloomulik olend, kurat ▪ ku kiä tulõ sullõ vihagaʔ pääle, sõ̭s vaia tälle üldäʔ: äi sust murõh, äidsi murõh! kui keegi tuleb sulle vihaga kallale, siis [on] vaja talle öelda: pagan sinu murega, [olgu see] kuradi mure!. Vrd halv, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, pokan, äi, äio, äiolanõ

.ülgäjä P s <.ülgäjä, .ülgäjät> hüljes ▪ .ülgäjä .rasva müvväs, tuu om .väega rasvanõ hülgerasva müüakse, see on väga rasvane. Vrd merepini