[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 130 artiklit

Anseküla1 [anseküla] ‹-`külla ~ -sseAnskihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Anseküll, 1537 Anskull.
Muinasajal kuulus ala Sõrve alla, XIV saj oli kirik Kärla abikirik (esimene kirik rajati u 1300). Iseseisev kirikukihelkond XVI saj algusest, ent oli hiljem korduvalt ühendatud Jämaja khk-ga. Kaheosalise kohanime järelosa osutab, et külanimi oli algne. Nime algusosa aluseks on isikunimi.MK
BHO: 20; ENE: I, 160; SK I: 26

Hageri2Hageri ~ -sseHagkihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Haggers, 1241 Haccriz.
Vanimaid kiriklikke kihelkondi Harjumaal, kirik rajati P. Johanseni oletusel 1221. a paiku. Juuru ja Rapla kihelkond eraldati Hagerist hiljem. Kiriku nimipühak Lambertus pärineb Johanseni andmetel Maastrichtist, pühakut austati ka Saksamaal Nordrhein-Westfalenis Soesti linnas. Vrd Hageri3. – PP
Joh LCD: 194, 197, 211

Hageri3Hageri ~ -sse›, kohalikus pruugis Ageri Hagküla Rapla maakonnas Kohila vallas (Mäeküla mõis, Sutlema-Lümandu mõis), 1241 Hakriz, Haccriz (küla), 1417 Hakers, 1598 Hackers, 1725 Haggers.  C2
Põlisküla. L. Kettunen seostab nime sõnadega hageda, hagijas või ka agar, ent need seletused ei ole veenvad. Rahvapärimus seostab nime sõnaga hagerik ’varjualune, õlgedest või okstest ehitis; risu, praht’. 1977 liideti Hageriga idapiiril asuv Nõmme, endine saunaküla, ja läänepiiril asuv Adila-Tagaküla, mis oli nime saanud oma asendi tõttu Adila mõisa valduste põhjapiiril. Allikates on Adila-Tagaküla nimetatud ka Laimiku külaks (1725 Laimick, talu järgi). Ristikivi külaks nimetati aga varem Sutlema mõisa talusid Hageri alevikust läänes. ¤ Praeguse Hageri aleviku kohal olnud Põikmaa küla. Küla lambad käinud ühisel kesal. Ühel kõrgemal kingul olnud lambahagerik. Taani kuningas Voldemar II tahtnud ehitada kirikut Põikmaa külasse. Härjad pandud saha ette ja lastud edasi minna, et kuhu nad seisma jäävad, sinna vagu ümber ajada ja kirik ehitada. Härjad palava päevaga läinud lambahagerikku. Nüüd aetud vagu ümber ja hakatud kirikut ehitama. Kirikule pandud nimeks hageriku järele Hageri. Põikmaa küla lõhutud maha ja võetud mõisa põllu külge. Alles Katariina II ajal oli mõisnik ehitanud kiriku ümber üürikortereid. (1937)PP
Bfl: II, 221; EMS: I (1), 124; EO: 182–183; Joh LCD: 342; KM: ERA II 165, 466/7 (1) – 1937; Rev 1725/26 Ha: 41r

Halliste2-sse ~ -leHlskihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901)MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Hanila1-sseHankihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Hanehl.
Üks muistse Läänemaa kihelkondadest (1217–1218 Haniale). Kirikukihelkond XIII saj algusest, kirik pärineb XIII saj II poolest. Varem allus Hanilale ka nüüdne Varbla khk, mis eraldati alles XVII saj. Vrd Hanila2. – MK
BHO: 100; ENE: II, 512

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ-dõHarkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Hargla2 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ-dõHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Hergel (talu), Hergil Jacob, Hergil Ifwane (talupojad), 1922 Hargla alevik.  C4
Küla koht on vana, varem on seda nimetatud Taheva külaks (1805 Taiwola). 1627 oli Hargla oja peal kaks või kolm veskikohta, a-st 1688 on teateid kiriku ehitamisest oja vasakkaldale. Praegune kirik asub paremkaldal. Paremkaldal ja maanteest Mustjõe poole oli Hargla talu (Hergel). Vahest kõrtsi ehituse tõttu asustati see talu hiljem ümber Kallimõtsa. XIX saj algupoolest hakkas kirikuasula kasvama. Kirikumõisa maale, mis küündis kirikust koolini, ehitati palju väiksemaid elamuid, tekkis alevik, mis 1977 muudeti külaks. Harglas on XIX saj lõpul asutatud esimesi maa-apteeke. Aegade jooksul on Hargla nime kandnud paljud Hargla oja äärde asutatud kohad: veskid, kirik, talu ja küla. Hargla jaguneb kaheks, põhja pool on Kerikumõisa, lõuna pool Pilpakülä. Harglaga on 1977 liidetud Meosõ (Meose), Mälgi ja ↑Tammõkülä; küla piiresse põhjas jääb ↑Essemägi. Vrd Hargla1, Taheva. – MF
BHO: 103; Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.2.590:2, L 1p; EAA.1295.1.754:78, 92, L 75, 89; KNAB; Rev 1624/27 DL: 96

Harju-Jaani-`JaaniHJnkihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks St. Johannis, 1241 Saintakæ, 1254 Sagentake, 1393 Sagentaken, 1424 Sagentake, 1508 Saye mit den Gütern (mõisatega), 1519 sunte Johannes kerspel, 1765 Johanni oder Seyntacken.
Taani hindamisraamatus pole *Saiataga veel kihelkond, vaid küla (P. Johanseni arvates suursaraskond), mis kuulus *Rebala ehk *Räpälä (Repel) muinaskihelkonda. Külaga sama nime kandis algul ka XIV saj loodud kirikukihelkond (mainitud 1322), kuhu ehitati samas kirik. Hiljem hakati kiriku nimipühaku järgi seda kutsuma Jaani (koh Joani) kihelkonnaks, millele lisati täiend Harju-, et eristada teistest samanimelistest. Teatud aja esinesid nimed paralleelselt ja vana nimi isegi XVIII saj-ni. Kirik on pühendatud Ristija Johannesele. Saia-tüvelisi kohanimesid, sageli vetenimesid, esineb Eestis teisigi. Selle tüvega nime on võinud kanda Jõelähtme jõgi, mille paremkaldal asunud ala või küla kandis *Saiataga nime. Nime tähendus jääb ebaselgeks. Vrd Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I, 9, 81, 704; BHO: 152; ENE: II, 519–520; Joh LCD: 211, 584–586; LCD: 45v; LUB: III, 270; Vilbaste 1949: 49

Heimtali2 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKan, Urvpaik (küla) Põlva ja Võru maakonnas Kanepi ja Võru (kuni 2017 Sõmerpalu) vallas (Sõmerpalu mõis), sks Heimtal.  C3
Al 1912 müüs Sõmerpalu mõisa omanik Peetrimõisa, Annõmõisa, Mustja ja Lilli karjamõisa maadest moodustatud 26 talu saksa asunikele Ukraina Volõõniast. 1927. a-st nimetasid sakslased oma asundust Heimtal ’koduorg’. On väidetud, et sama nime kandis nende päritolukoht Volõõnias. Heimtali asunduse tuumikuks oli saksa kool. Heimtali saksa koguduse kirik ei valminudki lõplikult, enne kui sakslased 1939 Saksamaale ümber asusid. Kirik on praegu Urvaste koguduse abikirikuks.ES
BHO: 110

Helmküla [`helmküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Elmküla Varküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Uue-Varbla mõis, Vana-Varbla mõis), 1689 Elmkulla, 1798 Helme.  A1
1977–1997 oli ametlikult Varbla osa. Külanimi võib olla tekkinud germaanipärasest isikunimest Helm. Vrd ka helm, elm ’mullike, vahukirme’. Helmküla on jagatud kaheks: lõunapoolne Ees-Helmküla (peamiselt Vana-Varbla järgi) ja põhjapoolne Taga-Helmküla (Uue-Varbla järgi). Taga-Helmkülas asub Varbla kirik ja kirikumõis. Vrd Elmrahu, Helme2. – MK
EAA.1.2.941:1148, L 1135p; KNAB; Mellin

Hopa`Hoppa ~ -sse› – linn Lätis Vidzemes samanimelises piirkonnas, mõis, läti Ape, 1782 Hoppenhof, Oppes muischa (mõis).  B4
1421–1528 on mõisa omanikuks olnud perekond Hoppe. Võib-olla oli mõis selle perekonna valduses juba varemgi. Linna nimi pärineb arvatavasti perekonnanimest. Hoppe on alamsaksa variant sõnast Hopfen ’humal’ ja viitab humalakasvatusele või -kaubandusele. Läti nimi võiks olla mugandatud samast perekonnanimest, eeskujuks humalat tähendav sõna apinis. Vrd ka isikunimi Ape, mida on tuntud XVI saj Kuramaal. Mõisa lähedale hakkas XIX saj II poolel kasvama asula. Varasemast külanimest teateid ei ole. 1903 hakkas asulast läbi minema kitsarööpmeline Valga–Gulbene raudtee, mis hoogustas arengut. 1928 sai Hopa linnaks. Linnast 18 km idas asuvad Opukalna (läti Apekalns, kohalik hääldus Opekols, vrd läti kalns ’mägi’, sks Oppekaln) kirik ja kirikumõis, mille järgi on nimetatud kihelkond.MF
BHO II: 224–225, 440; Hupel 1774–1782: III, 214; Lexikon der Familiennamen 2008: 305; Siliņš 1990: 64; Stoebke 1964: 16

Hosby2 [`huusbi, rootsi `huusbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Hosbi [`huusbi] Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Paslepa mõis), u 1540 Hoszbwͤ, 1565 Hoeszby, Hoyszby, 1615 Hössby.  C3
1977–1997 oli Pürksi küla osa. Samanimeline noorem küla on Vormsil. Siinse Hosby nime algusosa varasemad kirjapanekud on ajanud XIX saj nimeuurijaid segadusse. Hilisemad uurijad, nagu E. Lagman, näevad algusosas saksa laenu hov ’mõis’. Siinsel juhul ei ole mõeldud aadlimõisat, vaid kirikumõisat (eestirootsi kärkehoove, saksa das Pastorat). Noarootsi Katariina kirik ja kirikumõis asusid varem naaberkülas Kudanis, tänapäeval jäävad Hosby küla piiresse. Ent 1596. a allikas näitab, et kirikule kuulus pool adramaad ka Hosby külas.MB
Johansen 1951: 267; Lagman 1964: 45, 47; Russwurm 1855: 120, 125, 476; Tiberg 1951: 29–30

Häädemeeste2 [häädemeeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Äädemeeste Hääkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Gudmannsbach.
Kihelkond moodustati 1862 piirkonnast, mis kuulus XVII saj lõpus Tori, XVIII saj I poolel Pärnu, 1752–1862 uuesti Tori kihelkonda. Orduajal kuulus ala halduslikult Pärnu, osaliselt võib-olla ka Viljandi komtuurkonda. Kirik on olemas olnud al XVII saj keskpaigast, praegune kirik on ehitatud 1874. Vrd Häädemeeste1. – MK
ENE-EE: III, 512

Iide-leJämküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), 1811 Ide Ado.  B3
1977–1997 oli Torgu küla osa. Iide on olnud algselt loodusnimi, 1791 olid seal Torgu mõisa põllud (Ide Pellud), küla on tekkinud XIX saj II poolel popsikülana. Nimes on sõna hiis : hiie häälikuseaduslikus mitmuse omastavas hiide. Iide lääneosa, kus asub ↑Torgu õigeusu kirik ja kalmistu, on Liivaots.MK
 EAA.2072.3.9, L 1; EAN; KNAB; SK I: 42; Troska 1987: 100

Illuka-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas, mõis, 1692 Illuck (mõis), 1795 Illust.  A1
Algselt küla (1424 Somovere), kuhu 1657 asutati mõis, 1692 nimetati mõisat Illukaks. 1920. a-test küla, 1970. a-tel asundus , al 1977 küla. Illukal oli õigeusu kirik juba XVIII saj, XIX saj viidi kogudus üle Pühtitsa nunnakloostri juurde (↑Kuremäe). Luterlaste kirik pühitseti Illukal sisse 1930. Illuka nime lähtekohaks on L. Kettunen pidanud isikunime, kas vene Ilka või Ilja, Elias. Nime on võrreldud ka Kuusalu sõnaga ill : illu ’küps murakas’. Illukaga on 1977 liidetud Oru-Võhma (1913 Orro), ↑Raudi ja ↑Visiska küla (kaks viimast Iisaku khk-s).MK
Bfl: I, 143, II, 970; BHO: 129; EAA.1864.2.V-38:1, lk 1; EO: 126, 292; KNAB; Reimaa 2007: 176

Jõelähtme1 [`jõe`lähtme] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Jõelehtme Jõekihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jegelecht, 1241 Jeelleth.
Esmamainimise ajal 1241 kuulus kirikukihelkond Revala maakonda, hiljem on see olnud Harjumaa kihelkond. Kirik ehitati P. Johanseni oletusel u 1220, ümber ehitatud kivikirikuks 1878. Vald rajati mõisavallana 1816, 1892 moodustati mitme väikevalla liitmise teel suurem Jõelähtme vald. Vrd Jõelähtme2. – MJ
BHO: 143; ENE-EE: IV, 147; Joh LCD: 211

Järva-Jaani2-`JaaniJJnkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Johannis, 1586 Kirchspiel Keitinge, 1609 S. Johannes Kirchen (kirik), 1732 Jerwe jani kirrik.
XIII saj algul oli Loppegunde kihelkonna osa. 1221–1225 ehitasid taanlased Keika külasse kiriku, 1253 on mainitud kihelkonna preestrit (Fridericus de Keitingen). Kihelkond ja kirik kandsid XVII saj alguseni (veel 1600) vaid Keika nime, sealt alates hakati Ristija Johannesele pühendatud kiriku kohta saksa keeles kasutama vaid pühakunime, eesti keeles selle vastet Jaani, mis oli Järvamaal juba 1564 eesnimedest populaarsuselt teine (esikohal oli samuti Johannesest tuletatud Hans). Kuna Jaani kirikuid on mujalgi Eestis, lisati saksa keeles maakonna täpsustus tavaliselt lõppu, eesti keeles algusesse. Väga harva kasutati vana paralleelnime veel XVIII saj lõpulgi (1774 St. Johannis oder Koiting). Vrd Keika. – FP
HLK: 217; Palli 1959: 598; Rev 1586: 74; Tarvel 1979: 34–35; Thomson 1986: 116, 158; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1914: 460

Järva-Madise1-leJMdkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Matthäi, 1427 Goldenberghe (kirikuküla), 1459 Kirchspiel zu Goldenberge, 1627 Mathäi (sonst Goldenberg genannt).
Varem kuulus Ambla khk alla. Kirik ehitati hiljemalt XIV saj algul. Kihelkonnana mainitud al XV saj, esialgu nimega Goldenberg (ka Kullenbeck), mis P. Johanseni arvates võis tuleneda kihelkonna asutaja Järvamaa ordufoogti Hoyer von Goldenberge (mainitud 1308) nimest. Madise nime kasutati hiljemalt XVII saj algusest, misjärel muutus valdavaks. Eesti keeles on kasutatud enamasti Madise, laiemas kontekstis Järva-Madise nime.FP
Bfl: I, 240; Johansen 2005: 36; LUB: VII, 635; Schilling 1970: 50; Ungern-Sternberg 1912a: 91

Jäärja [`jäärja] ‹`Jäärja ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Saarahof, 1442 Gerger, 1560 Jerrever (mõis), 1638 Jaehre- oder Sahrenhoff, 1797 Järja (mõis), 1923 Jäärja (asundus).  A2
Jäärja on teadaolevalt vanim mõis Saardes, ordumõisana mainitud juba 1442. 1473 jagasid vennad Klaus ja Jürgen Albedyll mõisa omavahel nii, et esimene sai mõisa ja teine raha ning Rēza mõisa (sks Resen) Limbaži lähedal. Albedyllide käes oli mõis orduaja lõpuni. Pärast seda on mõis palju käest kätte käinud, viimati kuulus ta Ungern-Sternbergide suguvõsale. 1920. a-test Jäärja asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas olnud kaks Jäärja küla (I ja II) liideti 1977 Raamatuga. Eestikeelse nime puhul oletab L. Kettunen küsimärgiliselt algvormi *Jääraoja (loomanimetus jäär : jäära). Varasemate kirjapanekute põhjal võiks oletada ka seost sõnaga järv, kahtlemata on praegune Rõikküla järv (läti Ramatas Lielezers ehk Reikul(i)s) ulatunud kaugemale põhja Jäärja mõisa lähedale. Samuti on mõisale lähemale ulatunud loodes olev Järveotsa järv, varasema nimega *Saarjärv (1684 Sari Siö). Jäärja esisilbi täishäälik on pikenenud, alussõna järv puhul on seda juhtunud ka teistes kohanimedes. On võimalik kunagine nimekuju *Jääruoja või *Jäärujõe. Vahepeal, XVI saj kirjapaneku järgi, näib nimi olevat kuulunud ka vere-lõpuliste hulka, tegemist võiks olla nime rööpkujuga. 1560. a kirjapanek pole aga üheselt mõistetav, selle võimalik tõlgendus on ka *Järveääre. Mõisa saksakeelse nime Saarahof lähtekohaks on peetud sõna saar, kuna soo- ja metsarikkal alal oli asustus peamiselt soosaartel, kihelkonnas on ka palju saare-lõpulisi kohanimesid. Saarde kirik sai oma nime siinselt mõisalt. Jäärjaga on 1977 liidetud Alliku (1922 Vallamaja küla), Kiisa (1909 Kiissa, 1797 karjamõis Sarrakis) ja Sookuninga (taluna 1724 Sokuning Toffer, 1816 Sookunninga ja 1839 Sookuniga). Vrd Jäärumetsa. – MK
BHO II: 503;  EAA.308.2.220, L 1; EAA.1865.3.247/2:23, L 48p; EAN; EO: 41–42; KNAB; Leesment 1976: 239; LUB: IX, 846; Mellin; Pärnumaa 1930: 502–503, 508–509; Rev 1638 II: 75; RGADA.274.1.182:8, L 97p; Rücker; Stackelberg 1926: 153, 164; ÜAN

Jüri2-sseJürkihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jürgens.
Jüri kihelkond tekkis P. Johanseni oletusel 1224, oma nüüdse nime on ta saanud kiriku nimipühaku (ladina Georgius) järgi. Varasem nimi oli Vaskjala kihelkond (1241 parochia Waskæl, 1435 Waschel, 1546 Waschkell), seda kasutati XVI saj-ni. 1586. a revisjonis on juba Kirchspiell Sanct Georgen. Taani hindamisraamatus esineb samas tähenduses Ocrielæ kylægund, st muinaskihelkond. Seda on tõlgendatud mitmeti, mh kui vigast nimekuju, mille asemel peaks olema nt Otrielæ, st *Otriälä (tuletis isikunimest Oteri), või kui Järveküla rööpnime Heckelal’i teisendit (P. Johansen). Pakutud on ka tõlgendusi ohr ’rohke, rikkalik’ või ’oder’ + jala (P. Alvre); *Otsrävala (A. Vassar) või „väike Rebala ~ Rävala“ (ladina ochre ’ooker’, st Rebala nimetõlge + vähendusliide -la omastavas käändes, L. Meri). J. Põldmäe seostab nime rauasulatuskohtadega, mida Jüris on leitud mitu (ladina ochros ’soomaak’). Küllalt usutava seletuse on eelnevatele tuginedes pakkunud V. Kõressaar: Ocrielæ on Vaskjala tõlge ladina keelde, vask võib tähendada ka metalli üldiselt. Ta oletab lähtenimeks *Vaski+ala, arvates, et tegu ei ole jala-lõpulise nimega. Märgitagu siiski, et Ocrielæ võib olla ka segakeelne nimi: algusosa on tõlgitud (kusjuures ebatäpselt, sest vask on ladina keeles cuprum või cyprum), lõpp aga jäljendab eesti kohanime jala-lõppu. ¤ Harju maakonnas olevat Jüri kirikut ei ole jõutud kuidagi ülesse ehitada. Mis päeval ehitud, see ööse maa sisse vajunud. Viimaks läinud ehitaja meister targa juure nõuu küsima. Tark annud mehele seitsmet sorti salarohtusid ja käskinud järgmisel neljapääva öösel neid rohtusid sisse võtta ja siis magama heita. Siis saada talle unes üteldud, mis tal tuleb teha. Mees teinud nõnda ja näinud unes, et keegi teda käskinud: „Võta kolm Jüri-nimelist meest ja pane elusalt altari kohta kiriku müüri sisse. Siis ei vaju kirik enam maa sisse.“ Ehitusemeister võtnud enesele pääval mehi abiks, võtnud mõisaväljal tööl olejate hulgast kolm Jürid. Kirikut saadud nüüd üles ehitada ja pandud kiriku nimeks Jüri kirik. (1893)PP
Alvre 1984b: 47–48; Bfl: I, 160, 1279; Joh LCD: 187, 211; KM: E 5568 (16) – 1893; Kõressaar 2003: 131–132; LCD: 47r; Meri 1976: 381–383; Põldmäe 1983: 505–506; Põldmäe 1991: 9–10; Rev 1586: 84

Kadrina2Kadrina ~ -sseKadkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Katharinen.
Kirikukihelkond loodi P. Johanseni oletuse kohaselt 1240. a paiku. XIII saj algul kuulus ala *Rebala (Repel) muinaskihelkonda, on hõlmanud ka hilisema Väike-Maarja khk põhjaosa. Kihelkonna põhjaossa ehitati juba enne Liivi sõda Ilumäe kabel. Kihelkonnas oli muinaslinnus Võduveres Mäeotsa linnamäel ja Neeruti Sadulamäel. Kirikukihelkonna nimeks sai algselt väikese küla Toruestæuæræ (1241) nimi, hiljem sks Tristfer. Kirik on ehitatud arvatavasti XV saj kespaiku. Kadrina nimi on saadud kiriku nimipühaku järgi (1566 de kerke to Kadere, 1765 Trister oder St. Cathrin).MK
ENE-EE: IV, 203; Joh LCD: 626

Kaika [`kaika] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõKrlküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1688 Kacke Andres, Tohmas, 1782 Kaugsa Peter, 1795 Kaika Peter, u 1900 Кайка (kirik).  A2
Kaika talu nimi kujunes külanimeks pärast seda, kui siia 1902 ehitati õigeusu kirik ja rajati õigeusu kihelkonnakool. Algselt oli tegemist hajataluga, XIX saj kahe taluga. XVII saj I poolest on jälgitav naabertalu Püssä. Samal ajal on *Vihuste (Wihustwaldakyllo) poolel olnud Mändiku. Kaika talu nende vahel on olemas 1685. a revisjonis ja kaardil. 1782. a hingeloendis on Kaika nime (juhuslikult?) samastatud sama mõisa Kauksi lisanime ja kohanimega. Kauksi nimi on Vana-Antsla lõunaosas vanem, vrd juba 1592. a mainitud Peter Caxi. Kaika nime päritolu ei ole selge. Vrd kaigas : kaika. Soome perekonnanime Kaikkonen on seostatud muinasgermaani isikunimega Kaike, Gaiko. Kaikaga on 1977 liidetud Härmä küla (1970 Härma). Vrd Kaigutsi, Kauksi2. – ES
EAA.1865.2.130/1:50, L 50; EAA.1865.2.130/10:46, L 45p;  EAA.308.2.88, L 1; PA II: 446; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 42; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:556, L 562p; Sukunimet 1992: 160; Vene TK 42

Kambja2 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sseKamkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kamby, 1471 Camby.
Kihelkond, mis muinasajal kuulus Ugandi alla, moodustati arvatavasti XV saj keskpaiku Tartu, Võnnu ja Otepää khk osadest. Teistel andmetel oli Kambja kihelkond olemas juba 1330, mil leiab mainimist preester Borhardus de Kambie (’Kambjast’). Martini (ka Maria) kirik rajati tõenäoliselt XV saj II poolel. Enamasti viidatakse Johannes Renniti oletusele 1899. a-st, et Kambja kiriku olevat asutanud perekond Camby XV saj. Asjaomasest isikunimest on tuletatud ka kihelkonna nimi. K. Luhamets peab samavõrd tõenäoliseks, et Cambyd said nime asukoha järgi. Sel juhul võiks ehk lähtuda sõnast kamp : kambi ’kabi; jalg; uperpall’ või liitsõnast *kambioja, mille algusosa tähendanuks ka mingit mageveekala, vrd kamp ’kammeljas’. Vrd Kambja1, Suure-Kambja. – EE
BHO: 173; Bfl: I, 186; EMS: II (8), 623; ENE-EE: XII, 195; EO: 121; Luhamets 2011: 26, 28; PTK I: 53

Karja1`Karja ~ -sseKrjkihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karris, 1254 Carries, 1412 Carges, 1782 Karja kihhelkond.
Karja kirikukihelkond (ajalooallikas 1254) tekkis muinaskihelkonna põhjal XIII saj; kuni sajandi keskpaigani oli koos Valjala kihelkonnaga, sealtpeale eraldi. Karja kirik asub Linnaka külas. Nime on uurimustes ühendatud Soome kohanimedega Karjaa ja Karjalohja, mõned uurijad ka nimega Karjala. On peetud võimalikuks, et nime lähtekoht on olnud laensõna kari : karja ja sellenimelised kohad on märkinud ala, kus on rohkesti võidud karja pidada, kuid laenuandjate germaanlaste keeltes on sõna tähendanud rühma või sõjaväge.MK
BHO: 190; Nissilä 1967: 284–285; SK I: 85; SKES; SPK: 137

Karksi1 [`karksi] ‹`Karksi ~ -sseKrkkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Karkus.
Nüüdse Karksi khk ala kuulus XIII saj algul Aliste (Alistegunde) muinaskihelkonda. Pärast ordulinnuse ja -mõisa rajamist alale oli keskajal sealsel foogtil patronaadiõigus ka kirikukihelkonna üle (esimene teade Karksi foogti kohta on a-st 1248). 1587–1877 kuulus Karksi-Halliste kaksikkihelkonda, mille pastoraat asus Hallistes. Praegune kirik on ehitatud 1773–1778 Põhjasõja ajal purustatud ordulinnuse varemeisse. XVII saj II poolel moodustasid talude hulgast Karksi khk-s hajatalud 55,8%, XIX saj algul aga 96,4%. Külad olid siin pigem tinglikud, hajatalusid loeti kord ühe, kord teise küla koosseisu. Karksi nime puhul on L. Kettunen koostanud rea *Karguste : *KarkusisKarksis (seesütlev kääne) : Karksi, millele ta on toonud võrdluseks soome kohanime Karkku ja sõna kark : kargu ’tugi, käepide, konks’. Võimalik sisekaota variant on säilinud saksakeelses nimes Karkus. Soome kohanime Karkku päritolu kohta puudub üksmeel. Sageli on seda ühendatud germaani algupära sõnaga karkko ~ karkku ’(puudest laotud) sõrestik, toestik, võre’, aga nimevasteid on otsitud ka võõrapäraste isikunimede hulgast, samuti oletatavast indoeuroopa päritolu kurku tähendavast sõnast *karku. Need on jäänud paljaks oletuseks. Saksakeelsete kirjapanekute nimelõpu -hus, -husen (1366 Carchus, Karchusen, 1420 Carckhus) tõlgendamist kui saksa nimedes sagedast liigisõna -hausen (-hus, -husen) on Kettunen pidanud rahvaetümoloogiaks. ¤ Millest se Karksi nimi on tulnd. Ma mõtlen, et enne oli Kõrgeusse. Kõrgeusse linnus siin enne sakslasi. (1972)MK
BHO: 182; ENE-EE: IV, 338; EO: 200; KN: 1972; Liitoja 1981: 16, 19; LUB: VI, 2884; SPK: 138; Uustalu 1978: 137

Karula1-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKrlkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Karolen, 1392 Carwele, 1492 Carwel (kirik), 1532 Karrol (kihelkond), 1582, 1627 Caroll.
On oletatud, et Karula eraldus Sangastest omaette kihelkonnaks juba XV saj, seega palju varem, kui eraldus Sangaste mõisast Karula mõis. 1627 loeti Karula kihelkonda kuuluvaks Sangaste mõisa lõunaosa, Antsla mõisa lõunaosa, Iigaste ja Kaagjärve, samuti Koikküla, Laanemetsa ja Taheva, mis hiljem hakkasid kuuluma Koivaliina ja XVII saj lõpust Hargla khk alla. Karula khk-le nime andnud kirik on nime saanud Karula külalt, mis XVII saj paiknes hajusalt kiriku ümber, s.o hilisemad kirikuvalla talud ja lõunapoolsed talud Iiranist Rebasemõisani (↑Lüllemäe). Külas säilis veel XVIII saj ka samakujuline talupoja lisanimi (talunimi), nt u 1690 Karola Markus. Kõige varasemates kirjapanekutes on nimes säilinud v, täishäälikud o ja a on alamsaksapäraselt e-ks muudetud. Siit ilmnev algupärane kuju *Karvola sobib hästi mitmel pool läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimedega. Karvola kohanimedele vastavat isikunime Karvo või Karvonen on Soomes peetud tüüpiliselt Savo-päraseks, nime Karvanen pigem karjalapäraseks, kuid Karvola ja Karvala lisa- ning kohanimesid esineb ja on esinenud ka Lääne-Soomes. Vanad isikunimed võivad olla erinevat algupära, nii karvasusele kui ka karususele viitavad või lühenenud liitsõnalistest nimedest, nt *Karvajalka. Võimatu pole ka germaani laennimi Garva-algulisest nimepesast. Vrd Karula3, Lüllemäe. – ES
BHO: 187–188; EAA.567.3.67:29, L 28p; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10; SPK: 140–141; Sukunimet 1992: 179–180

Karuse1-sse ~ -leKsekihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Karusen, 1267 Karissen, 1726 Karussens Kirchspiel.
Karuse kihelkond on haaranud varem maid Matsalu lahest Paadrema jõeni. Karuse kirik on pühendatud pühale Margareetale, kelle mälestuspäev on 13. juulil, rahvakalendris mareta- ehk karusepäeval. Üks võimalus ongi pidada karusepäeva (ja kihelkonnanime Karuse) puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (regilaulus Mareta-kareta neidu). Karusepäeva on püütud seostada ka paganliku karukultusega, kuid vihjed sellele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või on kaldunud fantaseerima. O. Loorits on tuletanud karuse sõnast karvase. Kuna karusepäeval on rukkimaa ettevalmistamise aeg, tegeldi sel ajal oraseöölase tõrjega. On esitatud arvamus, et karune võis tähendada rukkiussi ja püha Margareeta (võit draakoni või mao üle) assotsieerus senise paganliku tähtpäevaga. Teine võimalus Karuse nime puhul on lähtuda sõnast karus ’sööt, kargemaa’, mida on pooldanud P. Alvre. 1937 näitas J. Uluots, et Karuse vanaks nimeks tuleb pidada juba Henriku kroonikas esinevat Läänemaal paikneva koha nime Cozzo (1218) või Cotze (1224), mida paigutati varem lõuna poole. P. Ariste on Cozzo aluseks pidanud Eestis üksnes kohanimedes säilinud, kuid sugulaskeelis esinevat tüve kotsa-, kotso- › kotsu-, mille tähendus võis olla ’kõrgendik’ või ’tõus, nõlvak’. Võttes arvesse, et alal on olnud veel XIII saj algul teine nimi, võib Karuse kihelkonna nime lähtekohaks olla pühakunimi. Vrd Karuse2. – MK
Alvre 1983: 132–133; Ariste 1960: 479–481; Hiiemäe 1985: 218–220; Rajandi 1966: 122; Tarvel 1971: 292–298

Kehala-sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kupna mõis), 1241 Hælæ, 1281 Kelæ, 1554 Kegel, 1621 Kehel, 1796 Kehhal.  A1
P. Johanseni arvates tuleks esmamainingut lugeda *Kele või *Kælæ. Ka Viru-Nigula kirikukihelkond oli vahemikus 1345–1453 tuntud Kehala nime all (Keel), tõenäoliselt asuski kirik siis Kehalas. L. Kettunen on nime tuletanud sõnast keha ’kere, põhi- või keskosa’, mis võis olla ka isikunime osa. Kehala põhjaosa on tuntud Karuoru nime all, XX saj alguses oli see omaette küla. Kehalaga on 1977 liidetud Saueaugu (1716 Saue Auko Andres, 1796 Sauauk, 1844 Sauaugo, u 1900 Соосаугъ) ja Sooaluse küla (u 1900 Сооалузе).MK
EAA.3.1.451:103, L 74; EAN; EMS: II (10), 946, 947; EO: 72; Joh LCD: 200, 343; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Keila1 [`keila] ‹`Keila ~ -sseKeikihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kegel.
XIII saj algul kuulusid Keila alad Revala maakonna Vomentakæ kihelkonda. Arvatavasti XIII saj pärast taanlaste vallutust loodi kirikukihelkond, millest veidi hiljem lahknesid Nissi, Harju-Madise ja osa Risti khk-st. Keila Mihkli kirik rajati XIV saj. Kihelkond on arvatavasti saanud nime külalt (1241 Keikæl), millele P. Johansen on võrdluseks toonud soome Käikälä ja Keikkala. Neist esimese aluseks on peetud algupäralt ebaselget isikunime või soome läänemurdeis tuntud sõna käikäle, käikälä ’tükk, osa’, teise puhul võib vahendajaks olla talupoja lisanimi. Muinaskihelkonna nime Vomentakæ on tõlgendatud kui *Võhmataguse. Vrd Keika. – MK
BHO: 210; Joh LCD: 422; SPK: 148, 209

Kergu`Kerku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kärgu PJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, sks Kerkau, ? 1500. a-tel Kerko, 1541 Kerkow, 1638 Kercko, 1839 Kerkokülla.  A3
Keskajal oli Kergu mõis Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli tulumaa, hilisemal ajal Kõnnu mõisa kõrvalmõis. 1920.–1930. a-tel eksisteerisid Kergu (Kärgu) alevik, asundus ja küla, mis 1970. a-teks olid kokku sulanud Kergu külaks. 1977–1987 oli Kaisma osa. Kergu nime praegune kuju seostub sõnaga kerkkirik’. Sõna kerkkirik’ ongi nime lähtekohaks pidanud M. J. Eisen. Siiski ehitati esimene kirik Kerku alles 1696. Nimi on vanem ja lähtub tõenäoliselt sõnadest kerk : kergu või kärk : kärga ~ kärgu ’põndak, kruusane või kivine küngas; kärestik’. Kergu piires on Kergu-Mäeküla (1938), põhjapiiril osaliselt Järve küla (1938) ja lõunapiiril osaliselt Kõrtsiküla (1938). Kergu vana küla jäi Sohlu küla taastamisel 1997 selle piiresse.MK
BHO: 215; EAN; Eesti TK 200; Eisen 1913: 95; EMS: IV (18), 494–495; KNAB; Pärnumaa 1930: 473; Varep 1957: 56; ÜAN

Kerikutsi-`kutsi ~ -sseRõupaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1684 Kericko Jahn, 1765 Dorf Kerkutse, 1874 Kerrekutzi.  B4
Liideti 1977 Liguri külaga. Hajatalu on olemas olnud juba XVII saj, alles hiljem kujunes talurühm või väike küla. tsi-liide nime lõpus näitab, et tegemist võiks olla vanadele külanimedele iseloomuliku kollektiivliitega, kuid nime vanemat mainimist pole leida õnnestunud. Algusosa tähendus pole selge. Seda võiks võrrelda sõnaga kerikkirik’. Teine võimalus on kõrvutada Käärik- või Käärak-alguliste nimedega. Silmapaistvalt mägine, orgudest lõhestatud maa Kerikutsi talude ümber on sarnane pigem just viimastega. Vrd Kääraku, Käärikmäe, Kääriku. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:203, L 198p; EAA.2486.3.276:9, 39

Kinksi [`kinksi] ‹`Kinksi ~ -sseKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Karuse kirikumõis), ? 1539 Michell Kinike (üksjalg), 1564–1565 Kingist by, 1689 Kinnekesteby, 1798 Kingsi.  A3
1977–1997 oli ametlikult Karuse küla osa. Külas asub Karuse kirik, mistõttu küla on aeg-ajalt ka selle nimega kutsutud (1922 Karuse-Kinsi). Kinksi nime tähendussisu jääb hämaraks, lisanimena esineb XVI saj veel Lõuna-Eestis (1588 Kiengsi Merth). Kui analüüsida nime Kink+si, siis si-lõpuga kohanimed võivad olla üldistunud mitmuslikest nimekujudest, mis kirjapanekuis sageli (nagu ka siin) on esindatud st(e)-ga. Nime algusosa võiks võrrelda saksa nimevarast pärit isikunimedega Kinne, Künne, Kin(i)g, Küng, Genge. Eesti allikais esineb Kinneke lisanimena mitmel pool, nagu ka Kyncke (1527 Tonnies Kyncke). Kinksi põhjaosas, Järise ja Voose piiril, asub maakoht nimega Uplinna (1835 Uplinna meggi), mida rahvasuu tõlgendab „uppunud linnana“.MK
BHO: 227; EAA.1.2.932:21, L 19; EAA.1.2.941:1642, L 1632p;  EAA.1241.1.96, L 2; EAN; KNAB; PA I: 243; Heintze-Cascorbi 1933: 209, 294, 302; PTK II: 86–87; Stackelberg 1928: 130; Stoebke 1964: 38

Kirbla1 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sseKirkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Kirrefer.
Kihelkond XIV saj-st, kuid ajuti (nt 1728–1930) on olnud ka Lihulaga koos. Kirik on ehitatud u 1500. Nimi on pandud küla järgi. Vrd Kirbla2. – MK
BHO: 230; ENE-EE: IV, 529

Kirbla2 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kirla ~ `Kerla Kirküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Kirbla kirikumõis, Seira mõis), 1519 Kirpever (küla), 1534 Kirckver, 1549 Kirrever, 1565 Kiriffer by, 1798, 1844 Kirrefer.  B2
Küla on kuulunud XVI saj Lihula ametkonda, hilisemal ajal Seira mõisa alla. Tundub et p-aines nimes on algne. Sel juhul vrd isikunimesid Kerbo ~ Kierpo. 1534. a kirjapaneku ajal oli ka kirik tükk aega olemas olnud, selle mõjul võis tekkida kirjapanekusse k, vrd kirkkirik’. Nimi on olnud algselt vere-lõpuline, selle osise on asendanud la-liide.MK
BHO: 230; EAA.1.2.932:4, L 2; EAN; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 33; Schmidt 1844; Stackelberg 1928: 114

Kirikuküla2 [kirikuküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kirikukülä Helküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Helme kirikumõis).  C2
Ka Kiriku (1922), 1930. a-test enamasti Kirikuküla. Külas asus Helme kirik ja pastoraat. Kirikukülaga on liidetud osa Kangru külast (1945) ja Metsaküla (1922 Metsa). Küla hõlmab ka Pokardi (Boccardo) suvitusmõisa ala (1882 Bokardi). Vrd Kirikuküla1. – MK
EAN; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Valgamaa 1932: 274

Koeru2`Koeru ~ -sseKoekihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Marien-Magdalenen, 1281 Koykele, 1306 Choichel, 1468 Koyker, 1586 Koicke, Koycker (küla, kihelkond), 1641 Koyre kirch.
Kiriku kaitsepühaku järgi kutsutud ka Maria-Magdaleena khk-ks (kohalikus pruugis Maria-`Mahtaliena kirik). XVIII saj lõpul mainib A. W. Hupel küll nime Maria Mahdalene Kihhelkond, kuid üldisemalt olevat kihelkonna nimi Koiro või Koikera kihhelkond. Osa vanast Koeru alast (Väike-Maarja khk-s) jääb tänapäeval Lääne-Virumaa koosseisu. Näiteks on Pandivere küla 1281 kuulunud Koeru Piibe külakonda. Nimelt on Kärkna kloostri ja Saksa ordu vahel toimunud tehing, mida arvatakse olevat tegelikult toimunud juba 1279 ja millega on kloostrile Koeru khk-st läinud vahetusena Albu mõisa vastu mh Liigvalla, Nõmmküla ja Piibe küla. Kirikukihelkond rajati XIII saj II poolel. L Kettuneni järgi on nimi algselt *Koikero või midagi sarnast. Ta pakub välja ka isikunime *Koiroi (sõnast koer), kuid see ei sobi lisasilbi tõttu nimes. Nime esmased kirjapanekud viitavad üldse la-lõpulisele nimele, alles XV saj ilmuvad allikatesse r-ga nimed.MJ
BHO: 338; ENE: IV, 45; EO: 189; Hupel 1774–1782: III, 510; LUB: III, 475a; Markus 2009: 12

Kolga-Jaani2-`JaaniKJnkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Klein-St. Johannis, Waldjohannis, 1782 Kolka Jani kihhelkond.
Kihelkond hõlmab ligikaudu nüüdse Kolga-Jaani valla. XIII saj moodustasid need alad ↑Nurmekunna ja ↑Mõhu lõunaosa, hiljem kuulusid Põltsamaa komtuurkonda. Kirikukihelkonda on esmakordselt mainitud 1559 nimega Corpes ’Kõrve’. Kuni 1639 kuulus see ala ajuti Põltsamaa kihelkonda. Kolga-Jaani kirik on ehitatud arvatavasti XIV saj. Nimi on pandud pühaku järgi, täiend Kolga- vastandub täiendile Suure-, vrd kolk : kolga ’nurk, kõrvaline koht, kolgas’. Kihelkonna asustusala oli naaberaladest eraldatud metsade ja soodega.MK
BHO: 153; EMS: III (13), 494; ENE-EE: IV, 644; Hupel 1774–1782: III, 308

Kolila-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Käpla mõis, Ridala kirikumõis, Sinalepa mõis), 1739 Kollil (küla), ? 1798 Koddil, 1844, 1858 Kollila, 1923 Kolila.  C1
Küla on kuulunud Sinalepa mõisa alla, varem aga tõenäoliselt Võnnu mõisa Jõesse kõrvalmõisa alla, kui viimane oli iseseisev mõis (külanimega on samastatav vigane kirjapanek 1726 Dollil, vrd 1739 Kollil). Külas on ↑Ridala kirik ja kirikumõis, 1977–1997 oli Kolila ametlikult Ridala osa. Külanimi on ilmselt la-liiteline, algusosaks isikunimi, vrd vanu nimesid Mats Kolle (1564), Kollewayte (enne 1479). Nimega on võrreldav ka sõna kolju (kollu, kollo, koli) ’kõrgem koht, mäenukk’. Vrd Kolli, Kollino. – MK
EAA.3.1.474:563, L 565p; EAA.1864.2.X-300:17, L 18p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 182; Schmidt 1844; Stoebke 1964: 39; VMS; ÜAN

Kose1-leKosalevik Harju maakonnas Kose vallas, kirikumõis, sks Kosch, 1241 Cosius (küla), 1346 Koschal (mõis, veski), 1379 Coskel, 1639 Koschke, 1726 Kosch (küla), 1796 Kosch (kirik, kirikumõis), Kosse (küla, veski, kõrts).  C2
Muistne asulakoht. XIII saj I veerandi lõpu paiku rajati Kosele kirik. 1346 on teateid vesiveskist. Al 1642 kuulus Kose küla Ravila mõisale. XIX saj lõpus hakkas kujunema Kose alevik. Tõenäoliselt tuleneb nimi sõnast kosk : kose, toetuseks asjaolu, et asulast voolab läbi kärestikulise sängiga Pirita jõgi. L. Kettunen on võimalikuks lähtealuseks pidanud ka isikunime Kosk(i). Saksakeelne nimekuju Kosch on arvatavasti tulenenud vormist Kosk, tähejärjendit sch hääldati alamsaksa keeles sk-na. Kose aleviku lõunaots Tallinna–Tartu maantee ääres on tuntud Kose-Risti nime all. Vrd Kose3. – TL
Ariste 1969: 1–2; Bfl: I, 48; BHO: 258; ENE-EE: V, 75; EO: 256; Joh LCD: 449–450; Johansen 1932: 22; Rev 1725/26 Ha: 317

Kose3-leKoskihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kosch, 1499 Kirchspiel zu Kosskull (kihelkond), 1726 Kosch (kihelkond).
Vanimaid kiriklikke kihelkondi ajaloolisel Harjumaal. Kose kihelkonnal on selged looduslikud piirid, mis ei ole viimase tuhande aasta jooksul eriti muutunud. Kihelkond on loogilise tervikuna kujunenud välja muinasajal, oletatavalt IX–XI saj paiku. Endise muinaskihelkonna nime ei ole teada, kirikukihelkond asutati enne 1240. a (kirik rajati Kosele 1220. a paiku). Kose khk hõlmas Kose ja Kõue valla (viimane ühines 2013 Kose vallaga) ning osa Anija ja Raasiku vallast. Vrd Kose1. – TL
Bfl: I, 587; BHO: 258; ENE-EE: XII, 244; Rev 1725/26 Ha: 302

Kursi1`Kurssi ~ -sseKsikihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Talkhof, 1702 Kurtz K (kirik).
Kihelkonda on mainitud 1411 Lemstevere või Lemestevere nime all; hiljem sai kihelkond saksakeelseks nimeks Talkhof (Puurmani mõisa järgi, mille patronaaži all kirik oli). Kursi eestikeelse nime kohta märgib A. W. Hupel, et see olla pärit mehe nimest (Kurs), kelle maale kirik ehitati. Kihelkonnas on Kursi lisanimena esinenud mitmel pool, neist ehk siinsega seostub 1601 naabruses Kaave külas mainitud Kurss Hannus. V. Pall peab nime lähteks sõna, mis on juba üsna varakult kadunud (usutavad vasted puuduvad ka sugulaskeeltes), või mõnd isikunime. A. Raun ja A. Saareste loevad Kursit võõrast päritolu nimeks. L. Kettunen on võimaliku lähtevormina oletanud nime *Kurise-, mida saab võrrelda sõnaga kuris (kuristik). J. Mägiste toob juurde vadja sõna kursi ’teatud leivaliik’. Tüvi kursi esineb ka Soome kohanimedes, kuid usutavat seletust neile pole leitud. ¤ Kursi kirikod tahetud enne Tõrve külasse jõe kaldale ehitada, aga nii paljo kui päävaga tehtud, on ka ööga maha lõhutud. Ei saa ega saa mitte ehitada. Mõeltud, mis nüüd ometi teha. Keik nõud olnud ära peetud. Siis näidatud kirigo meistrile ööse unes, et võta sealt kohalt jõest sõel vett täis, kus sina kerigod ehitada tahat ja mine mööda jõe äärt allapoole senni kaua, kui sõilast veisi maha kukub. Senna kohta ehita kirik. Siis on ka senna ehitatud, kus ta praegu Pedja jõe kaldal seisab. Selle kirigo meistri nimi olnud Kusta, sellest on tulnud Kursi kirigo nimi. (1889)PP
BHO: 577; EO: 337; KM: H III 8, 39/40 (2) – 1889; PTK I: 94–95; Rev 1601: 84

Kuulja [`kuulja] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla ja endine vald Petseri rajoonis (Lobotka), vn Ку́лье, 1561 въ Кулье, 1585–1587 въ Кулейской |губѣ, Губа Кулейская (gubaa), Кулья (pogost, gubaa), 1652 въ приказѣ Кулейскомъ, u 1790 Село Куля, 1855–1859 Кульё, 1882 Зарѣцкая, Мирожа (puustused), 1886 Kuolja, Kuulja, 1904 Kul´je (kirikuküla).  B2
Kuulja kirikut on mainitud u 1350 (ко святому Иліи въ Кулью), pogostit aga XVI saj (1585). XVIII saj algul ehitati uus puust kirik (1715, Ильинская церковь) kirikukülla. 1922 moodustati Kuulja (Kulje) vald, mis 1939 nimetati Kalda vallaks; al 1944 Kuulja külanõukogu, a-st 1995 uuesti vald (Кулейская волость). Aprillis 2015 liideti Kuulja vald (21 külaga) ↑Krupa vallaga. Kuulja nime seletamiseks pakkus J. Truusmann välja mitmeid etümoloogiaid, kuid ennekõike lähtus ta linnunimetusest kull. Kohanimel Кулье puuduvad Venemaal analoogid. Vrd куль ’suur nahast kott kaupade transportimiseks; põikpäine, kangekaelne inimene; vana mõõtühik (u 9 puuda)’. Hilisem nimi Мирожа (1882) võib tuleneda Pihkva Mirožki kloostri nimest, kuid esineb varem ka Kuulja-lähedase kohana (1585–1587 на берегу на Моражѣ). Kuulja ehk Kuuliska jõe (река Кулейская, 1585–1587 надъ Кулицкою рѣкою, на рѣкѣ на Кульѣ) järgi on nimetatud Kuuliska (Кулиско) küla Kuuljast 5 km lõunas. Kuulja rand on setodel rahvapärane piirkond Kuulja ümbruses, Pihkva järve ääres. Vrd Koolma2. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Dokumente 1991: 1751; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: kaart; IPE 2005; Isakov 2001: 147; KNAB; Maslennikova 1955: 133; Mel’nikov 1984; PGM 1785–1792; Pokrovskij 1916: 53, 265; Pskov 1585–1587: 114, 115, 143, 144; Pskov 1988; RL 1922; RT 1938; SeK: 61–62; Zakon Psk 2010; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 33, 43; Vasilev 1882: 112, 156; VMS

Kuusalu1 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sseKuualevik Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kuusalu kirikumõis).  C3
Kuusalu alevik hakkas kujunema XIX saj kiriku ümber, laienes 1920. a-tel kiriku maadele ja kasvas jõudsalt 1950.–1970. a-tel. P. Johanseni arvates rajati kirik juba 1220. Kuusalu kirikumõisale kuulus kolm talu juba XVII saj lõpust alates. Kirikumõisa hajataludest moodustus 1920. a-te maareformiga Kuusalu asundus (vahel ühe talu järgi nimetatud ka Lihukõrveks; 1782 Lihokörbe), mis liideti alevikuga 1977. Vrd Kuusalu3. – MJ
BHO: 278; Joh LCD: 211; Vilbaste 1956: 144

Kõpu2`Kõppu ~ -sseKõpkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Köppo, Fellin-Köppo.
Ala kuulus XVII saj ja 1730–1911 Viljandi, vahepeal Saarde kihelkonda, sai omaette kihelkonnaks 1911. Esimene teada olev kabel on a-st 1674, nüüdne kirik ehitati 1821. Nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest. Vrd Kõpu3. – MK
ENE-EE: V, 280

Kõpu3`Kõppu ~ -sseReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Koppo by, 1688 Köppo Wacken, 1798 Köppo (kirik, küla ja karjamõis).  B2
Kõpu oli XVIII–XIX saj ka Kõrgessaare mõisa kõrvalmõis. Samanimeline küla asus mõisast põhjas. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (↑Ojaküla), millega pärast 1940. a-id liideti Kõpu küla. 1977 sai asundusest küla. P. Ariste toob nimele võrdluseks E. Lönnrotilt sm koppo : kopon ’lollpea, tobu, hull’. L. Kettunen võrdleb nime Viljandi Kõpu kohanimega ning oletab isikunime *Kõppoi, *Koppoi. Nimi tuleb esile ka Saaremaal ja mitmel pool Pärnu- ja Viljandimaal, isegi Põhja-Tartumaal. Vrd Kõpu5. – MK
Ariste 1938b: 34; EO: 175 (joone all); ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); HK: 105; SK I: 142–143

Kähri1`Kähri ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Heimadra, 1638 Kerry Hans, Kerry Meus, 1782 Käri mois, 1798 Kähri M., 1909 Kähri m.  A2
Kähri mõis tekkis Tännassilma küla ääremaale XVIII saj. Endise Kirumpää lossipiirkonna kroonumaadest kinnistati uue kroonumõisa juurde Tännassilma küla ja eraldi asuv Karilatsi piirkond. Kähri valla keskus oli XX saj alguses Karilatsis, 1920. a-st olid eraldi Karilatsi vald ja Kähri vald vallamajaga Tännassilmas. XIX saj II poolel ehitati Kähri mõisa maale Tännassilma küla piirile õigeusu kirik. Kroonumõisa maad jagati asundustaludeks juba XX saj esimesel kümnendil. Eestikeelne nimi Kähri on tõenäoliselt vaheldunud nimekujuga *Kääri ja pärineb 1638. a revisjonis esinenud talupoegade lisanimest. Selle aluseks võib olla alamsaksapärane eesnimi Käärik (vrd Gerke, Gericke algnimest Gerhard). Võimalik on ka Kähri nime pärinemine loomanimetusest kähr ’mäger’ või sellest saadud talupoja lisanimest. Eesti h kuuldub võrreldes saksa ch-ga tunduvalt nõrgemana ja see jäeti saksa kirjapildis sageli märkimata. Kähri mõisa saksakeelse nime Heimadra päritolu on tundmatu, vrd Haimre. Kähri edelapiiril Puskaru külaga on ↑Laanõ talud. Vrd Käärikmäe, Kääriku. – ES
BAL: 677;  EAA.3724.4.1877, L 3; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1638 I: 140–141

Käina2 [II v] ‹`Käina ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Keina Käikihelkond ajaloolisel Läänemaal Hiiu saarel, sks Keinis.
Kihelkond arvatakse tekkinud olevat XIII saj pärast Hiiumaa jagamist ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel, hõlmas algselt 6 vakust, sh Käina vakuse, viimaselt sai nime. 1627 eraldati Reigi ja 1866 Emmaste khk. Kirik oli Käina ehitatud 1500. a paiku, al 1941 varemeis. Vrd Käina1. – MK
BHO: 212; ENE: IV, 293

Lihula1-sseLihkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Leal, u 1200 Leale.
Kirikukihelkond, mis algul haaras ka Kirbla khk ala, on tekkinud hiljemalt 1241. Vana Eliisabeti kirikut on mainitud XIII saj lõpus, praegune kirik on ehitatud 1876–1878. Vrd Lihula2. – MK
BHO: 294; ENE: IV, 438

Liiva5-leMuhküla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu kirikumõis), 1731 Liwa Hans, u 1900 Ліива (kõrts).  C1
Talu- või lisanimest tekkinud külanimi, esineb külana esmakordselt 1922. a rahvaloenduse materjalides. Külas asub Muhu kirik. Vrd Kihelkonna-Liiva, Laugu-Liiva. – MK
KNAB; SK I: 183; Vene TK 42

Lisja [`lisja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka-he›, kirjakeeles ka Lisje Seküla Petseri rajoonis Kuulja vallas (Lobotka), vn Лисье, Лисьё (koh), 1425–1469 в Лисьях, ? 1585 Лукино Гришино, Лисья, Лукино в Лисьях, 1585–1587 Исадъ Лисья, 1686 Лукина, XVIII saj Лисей, u 1866 Лисье, 1904 Lis´je, 1923 Lisja, 1999 Lisjo.  B2
Küla kuulus kuni 1585 Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem Petseri kloostrile. 1854 rajati Lisja kogudus ja esimene puust kirik. 1874 ehitati külla Vladimiri Püha Jumalaema Ikooni kirik; siis kuulus küla samanimelisse kogukonda ja kogudusse. V. Pall on Lissi nime puhul oletanud lähtumist isikunimedest, nt naisenimest Lissi. Vene nimest lähtumisel on võimalik tuletis sõnast лис, лиса, лисица ’rebane’, nagu arvas ka J. Truusmann. A. Šteingolde väitel on kohanime seostamine sõnaga лиса hiline. Välistatud pole kohanime areng mittekristlikust hüüd- või isikunimest Лис, samuti sõnast лисый ’kiilas; kollane (värvus)’ või lühendus eesnimedest Алес-, Алис-. Pihkvamaal asub samuti üks Lisje (Лисье) küla, mujal Venemaal vähemalt kaks. XVI–XVII saj rööpselt esinev nimekuju põhineb isanimel Lukin (ЛукинЛука). Vrd Lissi. – AK
Academic; EKSS; Hurt 1904: kaart; Ivanov 1841: 238; Marasinova 1966: 59–60, 111; Maslennikova 1955: 126; Pskov 1585–1587: 116; PTK I: 123; SeK: 70; Setomaa kaart 1999; Truusmann 1897b: 36–37; Vene TK 126; ÜAN

Liu`Liugu ~ -sseTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Pootsi mõis), 1500. a-tel Liku (küla), 1534 Liuohe, 1638 Luhk (küla), 1680–1684 Liuge Kylla.  A3
Nimega vrd ligu ’linaligu’, -ohe 1534. a kirjapanekus võib tähistada järelosa -oja. Võib-olla on nimega kokku viidav lisanimi Jurgen Liue (1517) ja talunimi Leokulla (1558), mõlemad Läänemaalt. ¤ Olevat olnud enne ’lõvilinn’. Kirikunukas olevat olnud rootsi kirik, kust alles hiljuti olevat välja tulnud surnuluid ja olevat leitud raha. (1927)MK
BHO: 312; Essen, Johansen 1939: 12, 196–197; KN: 1927; Rev 1638 II: 29; Roslavlev 1977: 60; Stackelberg 1926: 219; Stackelberg 1928: 175

Luhamaa [luha`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõSepaik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1939 Luhamaa (kirik, kool), 1943 Лухама (küla, kirik, talu), 1964 Лухамаа.  B3
Uus asula kujunes 1930. a-tel peamiselt Misso valla Määsi küla maale, kuhu rajati 1929–1932 Luhamaa Püha Vaimu õigeusu kirik. 1977 moodustati Luhamaa küla ametlikult, liites selle alla Kossa, Lütä, Pruntova ja Tootsi. 1997 jagati Luhamaa alad taastatud külade vahel jälle laiali. 1990. a-tel rajatud Luhamaa piiripunkt paikneb Lütä küla maadel. Vrd Luhamaa nulk. – AK
Eesti TK 50; KNAB; NL TK 50; RKKA; SeK: 73; Uuet 2002

Luke1-sseLukkihelkond ajaloolisel Valgamaal, osalt Lätis, läti Lugaži, sks Luhde, 1477 kerspell tor Lude, 1520 thor Luide, thor Luiden, 1782 Luggaschu basnizas walste (läti k), 1837 Lukkelina m. und K. (eesti k).
Luke kihelkond on nime saanud Luke linnuse järgi Lätis (1431 Lude), kihelkonna kirik asub Valka linna (Läti) keskväljakul. Luke kihelkonda kuulunud mõisatest on Eesti territooriumil Sooru ja Paju, viimase maade läänepoolne osa jääb Läti aladele. Keskajal kuulus Luke ala Saksa ordule erinevalt hilisemast Valga kihelkonnast Valga linnast idas, mis oli Tartu piiskopkonna maa. Kihelkonna saksakeelne nimi tuleb Luke linnuse arvatavate rajajate perekonnanimest Lude [luude]. Vahel on seda kirjutatud ka nii, et võib oletada hääldust [lüüde]. Linnus on rajatud XIV saj. Perekonnanimi on tekkinud saksa keeles, nime aluseks on peetud peamiselt germaani isikunime Ludolf või ka Ludwig. Selgusetuks jääb, kuidas on nimesisene d asendunud läti keeles g ja eesti keeles k-ga. Arvestatav võimalus on, et Ludwigi alamsaksa nimevorm Ludeke on lühenenud kujule Luke. Vrd soome Ludwigi mugandused Luikki ja Luikko. On ka mõeldav, et linnuse ja kihelkonna läti ja eesti nimi ei pärinegi otse perekonnanimest Lude, vaid sisaldab linnusekoha vanemat, loodussõnavarast pärinevat nime (↑Luke2). Näiteks on 1520. a Luke mõisa piirikirjelduses mainitud üht sood bys inn dath Lugdenn sypp (kuni Luke sooni). Vrd Valga1. – ES
Hagemeister 1836–1837: 292–293; Hupel 1774–1782: III, 138; LGU: I, 262, 521, II, 333; Rajandi 1966: 114; Verzeichnis 1837: 5; Vilkuna 2003: 119

Lääne-Nigula-sseLNgkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Poenal.
Kihelkond XIV saj-st, esimene kirik arvatavasti u 1300. Kirik on pühendatud pühale Nikolausele, kelle nimest pärineb ka kihelkonna eestikeelne nimi. Täiend Lääne- on vastukaaluks Viru-Nigulale. Saksakeelset nime Poenal (1367 Pönele) on peetud vanaks eesti keelest pärinevaks nimeks. M. J. Eisen on kahtlemisi nime pidanud liitnimeks, mille algusosa vasteks olnuks põõn ja järelosana alho või ala. Teise võimalusena esitab Eisen algvormidena Paenalho või Paenala.MK
BHO: 385, 461; Eisen 1924a: 81

Lüganuse2-sse ~ -leLügkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Luggenhusen.
Taani hindamisraamat (LCD) annab ala nimeks 1241 Askælæ, sel ajal veel kirikut polnud. Hiljemalt XIV saj oli ka kirikukihelkond olemas, kirikut on mainitud 1373. P. Johansen on kiriku asutajana näinud Harbertust, Luggenhusenite suguvõsale alguse panijat. Kirik on nime pärinud tõenäoliselt Lüganuse külalt. Nimi Askælæ esineb ainult LCDs, seda on E. Tarvel püüdnud seostada Vene kroonikais esineva kohanimega Очела. Keeleliselt on see kaheldav, sest häälikuühend sk on vene keeles säilinud, nagu Tarvel isegi mainib. Muidu sobiks kihelkonnanimi Tarveli hinnangul kroonikasse hästi. L. Kettunen on vana kihelkonnanime võrrelnud soome kohanimedega Askola ja Asikkala. V. Reimaa on näinud XI saj ruunikivil esinevas teadmata päritolu nimes või sõnas Askalat (kahtlemisi samastatud mh Eestimaaga) kihelkonnanime Askælæ. Vrd Lüganuse1. – MK
EO: 75; Joh LCD: 185, 193, 210; Reimaa 2007: 31, 32; Tarvel 1975: 552; Tarvel 1978: 613; Tarvel 1996: 245

Lüllemäe [lülle`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Karula kerigu`mõisa Krlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula kirikumõis), 1945 Lüllemäe.  C2
Kui lugeda Lüllemäe asula ajalugu Karula kirikust, on seda esmakordselt mainitud 1392 (Carwele). Kirik ja pastoraat said nime Karula külalt, mis esialgu paiknes kiriku ümber. Kirikumõisa juurde kuulusid talupojad kirikust põhja pool (1601 Pappi Walde, 1718 Kerko wald), lõuna pool säilis kuni XVIII saj-ni Karula küla nimi (1582 Carrola, u 1690 Karola Külla). 1920.–1930. a-tel nimetati asulat Karula kirikumõisaks või kirikuasunduseks (1923), Lüllemäe nimi pandi ette 1939. a asulareformi kavaga. 1970. a-tel Lüllemäe asundus, al 1977 küla. Juba pikka aega enne seda on Karula kihelkonna kalmistul käimisest kõneldud kui Lüllemäel käimisest. Mägi asub teede ristis, selle lõunapoolsel otsal paikneb Vabadussõja monument ja mahajäetud kalmistu (rajatud XVIII saj, tegevana märgitud veel 1814. a kaardil). Ka uuemast nn Vanast kalmistust põhja pool Valga teed on kõneldud kui Lüllemäest. XX saj on hakanud levima kirjalikest arvamustest pärinev teadmine, et lõuna pool Valga teed on paiknenud võllas, häbipost, mille jaoks vana kohalik sõna on lüll : lülli. Tõenäolisemaks tuleks pidada võimalust, et mõlemad kalmistud rajati kohta, mida kutsuti Lüllemäeks seal varem elanud talupoja eesnime või lisanime alusel. Vrd 1638 Wente Luyle Kaagjärve kandis ja Pikkjärve külas elanud Peter, kellel oli poeg Lyllo. Kunagisest küllalt levinud eesnimest on saanud i-lised talunimed Lilu, Lilo ja nt perekonnanimi Lillo. Seda, et eesnimest on olnud võimalik ka ü-ga variant, tõendavad loodusnimed Lüllemägi Pillardi ja Kusma külas (Rõu), asustuskeskustest kaugel, kus võlla motiiv nimeandmisel ei tule arvesse. Lüllemäe põhjaosas on Nahapesjä talurühm. Lüllemäega liideti 1977 Iirani (1970 Heerani) küla. Vrd Karula1, Lülle. – ES
BHO: 188; EAA.1297.2.1:17, L 14p; EAA.567.3.67:29, L 27p;  EAA.2072.9.614, L 1; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Merila-Lattik 2005: 13–14; PA I: 70; Rev 1601: 36; Rev 1638 I: 20, 30; ÜAN

Martna1 [`martna] ‹`Martna ~ -sseMarkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks St. Martens.
XIII saj kuulus Rotalia (↑Läänemaa) alla, iseseisva kirikukihelkonnana arvatavalt XVI saj-st, ehkki kirik oli siin juba XIII saj. Praegune kirik on ehitatud u 1500. Suuline pärimus räägib Martna kiriku asukoha korduvast muutmisest. Tänapäeva nime on kihelkond saanud pühaku järgi, alguses on kirjapanekutes esinenud kihelkonnanimena Ummern, vrd veel 1586 Ummern (St. Martens).MK
BHO: 341; Rev 1586: 64

Muhu viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „muhk“ ja „saar“.
Muhu-sseMuhsaar ja kihelkond ajaloolises Saare maakonnas, sks Mohn, 1227 Mone, 1228 Mona, 1365 Moen, 1592 Mohne, 1782 Muhho ma.  C1
Muhu kirikukihelkond pärineb XIII saj-st, Muhu kirik paikneb Liiva külas. L. Kettunen on nime lähtekohaks pidanud sõna muhk : muhu ’kühm’, mis tundub tähenduslikult sobiv saarenimele, kuid vrd ka P. Wieselgreni pakutud sõnu muho, muha, muhu ’soine maa’. Seletuseta jääb varasemates kirjapanekutes esinev n. Niisugune seletamatu n tuleb veel esile Harjumaa ↑Lohu (Loone) varastes üleskirjutustes. ¤ Vanasti olnud ainult kolm muhku, sellest nimi pandud. Üks Kansi põllal, üks Koriste pangal ja üks seal, kus luteruse kirik oo. (1938) Vrd Mohni. – MK
BHO: 358; KM: ERA II 191, 182 (8) – 1938; SK I: 220

Mõla1`Mõlla ~ -sseSeküla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Малы, 1680 Metkofka monastyr, u 1790 Погостъ Малскои (pogost), 1866–1867 Мальская (küla), Пог. Мальскій (pogost), 1882 Малы пог. (pogost), 1903 Мальское училище, Мальская (kool), u 1920 Malõ, 1922 Mala, 1928 Mõla.  B2
Püha Onufriuse rajatud Mõla kloostrit on mainitud juba XIV saj, XVII saj reisikirjas oli see ekslikult Metkavitsa (Metkofka monastyr) nime all. XVI saj on mainitud Mõla järve (1585 на озерѣ на Мальскомъ). XIX saj oli Mõla Issanda Sündimise kirik koguduse ja Mõla külakogukonna keskus. Kohanime alusena võiks kõne alla tulla mõla (paadijuhtimisvahend). Üpris tõenäoline on, et kohanimi tuleneb kloostri kõrval asuva järve nimest (vrd mõlajas ’mõlakujuline’). J. Truusmann seletas kohanime läti sõnaga mala ’äär, rannik, kallas; riik’ või vn малый ’väike; pool, poolik’. Vene murretes on малы ’tihe, tihke; osavalt, edukalt’. Vene uurijad on välja toonud Vana-Vene perioodi drevljaanide vürsti nime Мал. Vaevalt, et see võis anda juba X saj paigale ja järvele nime, kuid isikunimena (lisanimena) pole see välistatud. Venelastel esines isanimesid Малович, Маловна. Võrreldavad kohanimed on Karjalas Malõga (Малыга), Pihkvamaal Malõgino (Малыгино). Petseri linna piires on endine Mõlnikovo (Мыльниково) küla. Vrd Mõla2. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1903: 67, 69; KNAB; PGM 1785–1792; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1585–1587: 447; RL 1922; SeK: 90; Setumaa 1928: 219; Truusmann 1897b: 40; Vasilev 1882: 180; VMS

Märjamaa2 [märja`maa] ‹-leMärkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Merjama, 1364 Meriema, 1381 Meryenmaa, Mergemma, 1420 Marienma, 1518 Mariama.
XIII saj kuulus piirkond koos Vigala ja Kullamaa aladega Maritima alla. Arvatavasti tekkis kihelkond XIII saj lõpus. 1420. a kirjapaneku põhjal on spekuleeritud võimalusega, nagu oleks nime lähtekohaks Maria või Maarja. Igatahes on arvatavalt XIV saj ehitatud kirik pühitsetud Maarjale. Kirjapanekute põhjal võiks siiski arvata ka, et esisilbi ä on algne, vrd märg : märja. Vrd Märjamaa1. – MK
BHO: 350; Hansen 1900: 158

Määsi-leSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1866–1867 Мясники, 1904 Määsi, Мя́сники, u 1920 Mäsniki, 1922 Määsi.  B3
Küla oli olemas XVIII saj, 1882 kuulus see Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1970. a-tel oli jagunenud kaheks külaks (Määsi I ja II), mis liideti uuesti 1977. On arvatud, et Mjas(s) ~ Mäs(s) on olnud muistne isikunimi, vrd Meß (M. Kallasmaa). J. Truusmann on vene nime põhjal pakkunud seletuseks мясник ’lihunik, lihamüüja’ sõnast мясо ’liha’. Мясникъ esines XVII saj vanavene lisanimena. Peipsi järve taga Eesti asunduste hulgas on mainitud kohta nimega Mäsnikova Gora (ehk Mõtusemägi). Venemaal on Mjasniki (Мясники) külad Omski ja Smolenski oblastis, Rostovi oblastis on Mjasnikovski rajoon. Pihkvamaal on mitu Mjassovo (Мясово) küla ja oli Mjassištševa (Мясищева) puustus. Määsi ja Hindsa piiril asub ↑Luhamaa õigeusu kirik. Vrd Mässa, Määsovitsa. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; KNAB; RL 1922; SeK: 92; Truusmann 1897b: 46; Tupikov 1903: 264; Vasilev 1882: 198; VMS

Müüriku-le›, kohalikus pruugis-lleVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, poolmõis (Ärina mõis), sks Marienhof, 1844 Marienhoff.  C2
Mõisa rajas XIX saj algul Tallinnast tulnud kaupmees P. J. Hoffmann Väike-Maarja kirikumõisa, Kaarma mõisa ja Ärina küla maadele. Hoffmann ostis 1817 ühe pottsepa talu ja rajas sinna poe. Hiljem omandas veel Metsu küla seitse talu ja tegi mõisakese. Müüriku kujunes Väike-Maarja ilmalikuks keskuseks, sest seni olid siin vaid kirik ja sellega seotud hooned. L. Kettunen on etümologiseerinud Müüriku nime loomanimetusest müür ’mügri’. Koht on siiski saanud oma nime sellest, et esimene hoone oli pottsepa talu, pottsepp on aga kohalikus murdes müürik. Metsu on endine küla Müüriku põhjaosas, Ärina piiril. Müürikuga liideti 1977 Kruusiaugu küla (u 1866 Крузиауго).MJ
BHO: 339; EO: 184; KN; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Neemisküla [neemisküla] ‹-`külla ~ -sseRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1582 Miemieszkula, 1627 Nimmist Kuella, 1638 Mehemestkyllo, 1839 Nemiskülla.  C2
Küla on XX saj laienenud naaberkülade arvel. E. Jaanuse järgi võib kohanimi olla tuletatud mehenimest Meeme või Meemo ning neem-tüveliseks muutunud alles XVIII–XIX saj vahetusel. Viimast oletust ei kinnita revisjoniandmed. Vanade kirjapanekute sõnaalguline m on tõenäoliselt märgitud sõnasisese m-i mõjul. Lähtuda võiks pigem oletatavast sõnast *neemised : *neemiste ’neeme inimesed’. See ei tarvitse seostuda veekoguga, sest küla paikneb eemal, vaid Sangla sooga, mille serval küla asetseb (vrd soo neemekoht). Neemiskülaga liideti 1977 Kirikuküla (ehk Kiriku asundus, Rannu kirikumõisa maal asunud talud, seal on Rannu Püha Martini kirik), osa ↑Sangla külast ning Savikülast.EE
BHO: 379; Jaanus 1974: 2; Kirt 1988: 225; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 147; Rev 1638 I: 105; Rücker; Wd

Nigula1-sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Lääne-Nigula kirikumõis).  A4
Küla on tekkinud Lääne-Nigula kiriku juurde, esimene kirik oli siin XIV saj-st. Külana esimest korda 1945. a nimekirjas. Nimi pärineb kiriku pühakult. Vrd Nigula2, Niguli. – MK
BHO: 385; KNAB

Noarootsi [`noarootsi] ‹-`rootsiNoakihelkond ajaloolisel Läänemaal, rts Nuckö, erts Noka [nuka], sks Nuckö, 1391 Nucke.  C3
Noarootsi on olnud saar, mis kasvas mandriga kokku XIX saj algupoolel, muutudes poolsaareks. Noarootsiga on kokku kasvanud Hara, Ramsi, Saaremõisa ja Vööla (Võõla) saar. Ala kuulus algselt Ridala (muinas)kihelkonda. On oletatud, et esimesed rootslased asusid saarele juba XIII saj, XIV saj muutus rootsi asustus seal valdavaks. XVI saj-st on Hosbys kirik, pastorit on mainitud 1536. Teise maailmasõja ajal rootslased emigreerusid, jättes maha rootsipäraseid kohanimesid, sh rahvanimetuse kihelkonnanimesse. Noarootsi esmamaining on a-st 1391, kihelkonna rootsikeelne nimi tuleneb saarenimest Nuckö. Noarootsi murraku häälduses oli nimi a-lõpuline (murdelisest sõnast aı̯ ’saar’). Ilmselt sellest on tekkinud rahvaetümoloogia teel eestikeelne nime algusosa Noa-, vrd nuga : noa. Kui lähtuda eesti keelest, võis tegelikuks nime aluseks olla nukk : nuka, nuki, nagu juba C. Russwurm on Porthanile toetudes oletanud. ¤ Noa-Rootsi – saanud oma nimetuse sõimunimest, sest vanad rootslased on kannud pussi puusas (see komme on praegu kadunud). (1933)MK
Danell 1951: 292, 486; ENE: V, 365–366; KM: EKLA, f 360, m 10:2, l 25 – 1933; Lagman 1964: 14–17; Russwurm 1855: I, 111

Nõo2`Nõkku ~ -sseNõokihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Nüggen.
Kuulus muinasajal Tartu khk alla. Nõo kirik oli ehitatud arvatavasti XIII saj lõpul (1559 kercken tho Nuggen), kuid kirikukihelkonda mainiti esmakordselt alles 1468 (Nuggen), „Eesti entsüklopeedia“ järgi 1483. Vrd Nõo1. – EE
BHO: 393; ENE-EE: VI, 694; LGU: I, 400

Obinitsa-`nitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Ob´nitsa, kirjakeeles varem ka Obiniste Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Авинчище, 1686 Овинчище, u 1790 Авинчища, 1849 Обыница, 1874 Obinitsa, 1897 Подовинчище (puustus), 1904 Obinitsa, Ави́нчище, u 1920 Abinitsa, 1928 Obiniste.  C1
XVIII saj kuulus küla Taeluva koguduse alla; XIX saj oli Obinitsa samanimelise külakogukonna keskus. Obinitsa vald moodustati 1922 Petseri valla idaosast ja Pankjavitsa valla põhjaotsast; 1923 nimetati see Meremäe vallaks. Kohanime päritolu on ebaselge. J. Truusmann pakkus nime seletuseks välja aun ’kaarjas rõuk, piklik virn’, kuid selline sõna Kagu-Eestis puudub. Novgorodis esines isikunimena XIV saj Овин, nagu ka isanimi Овинов XVI saj. Nimi võib lähtuda sõnast овин ’leivakuivati, rehi, ait’ (J. Truusmann). A. Šteingolde märgib, et kohanime seletuseks sobiks овинище ~ большой овин ’suur rehi’, kui poleks ч-vahehäälikut (Овинчище). Pihkvamaal leidub nii Ovintšištše (Овинчище) kui ka Avintšištše (Авинчище) küla. Külas asub Obinitsa Issanda Muutmise kirik (valmis 1903). Vrd Obja. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; EKSS; Ernits 2012: 35; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 154; Ivanov 1841: 242; KN; Matveev 2008: 198; PGM 1785–1792; SeK: 95; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 54; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 1, 56

Olgaküla [ol´gaküla] ‹-`külla ~ -sseKrjpaik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas (Leisi mõis), u 1900 Ольгино, 1923 Olga.  C2
Liideti 1977 Leisi alevikuga. Hiline küla, 1870 planeeriti Leisi riigimõisa põllule 25 viietiinulist kohta õigeusklikele. Nimi on pandud küla asutamisel püha suurvürstinna Olga auks. Olgale oli pühitsetud ka Karja õigeusu kogudus ja kirik.MK
KNAB; Seppel 1964: 53–54; SK I: 259; ÜAN

Olustvere-`verre ~ -sseSJnalevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Ollustfer, 1424 Olswer (küla?), 1470 Holstever (vakus), 1587 Oluster, 1638 Hallastfer (mõis), 1797 Ollustfer.  C4
Mõis on rajatud XVI saj keskel. XX saj algul tekkis raudteejaama juurde alevik. 1970. a-tel oli eraldi asula ka mõisasüdame ümber moodustunud Olustvere asund, mis liideti alevikuga 1977. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud Olustvere asundus paiknes alevikust kagus ja on 1977 liidetud Jaska külaga. Nime aluseks on L. Kettunen pidanud oletatavat isikunime, kas sugunime *Ol(l)u-ne : -se : -ste, mis seostuks Olavi ja Oleviga, või isikunime *Holloi (sm Hollo), kui võrrelda kohanime Holstre nimega. Olustverega on 1977 liidetud Papioru küla (1970, külas on olnud varem vene õigeusu kirik). Vrd Holstre. – MK
BHO: 406; ENE: V, 500; ENE-EE: VII, 60; EO: 307, 312; EVK; KNAB; LGU: I, 469; PA IV: 235; Rev 1638 II: 102

Otepää2 [ote`pää] ‹-leOtekihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Odenpäh, 1417 der kerspel kerken tome Odempe (’kihelkonna kirikule Otepääl’), 1449 ime kerspel tome Odenpe.
Otepää on olnud ↑Ugandi muinasmaakonna keskus. Linnamäge, mis on kõigi Otepää nimede lähtekohaks, on esmakordselt mainitud 1116. Otepää on vanimaid kirikukihelkondi Eestis, rajatud XIII saj. 1224 rajati linnuse lähedale Eliisabetile pühendatud kirik. 1234. a-st on teada, et Otepääl oli oma preester. Tülid eestlaste ja sakslaste vahel viisid selleni, et eestlastele rajati Mariale pühendatud kirik praeguse kiriku kohale väljapoole linnuse territooriumi. 1417. a dokument mainib mõlemat kirikut. Praegune kirik on ehitatud 1890. Enne Kanepi khk moodustamist 1675 kuulusid ka Kanepi alad Otepää khk alla, v.a Põlgaste, Hurmi ja Krootuse kant. XIX saj oli kihelkonna territooriumil 12 mõisat, varem veelgi rohkem. Vrd Otepää1. – MF
BHO: 400; Kruus 1969: 3–5; LGU: I, 197, 336; Valga praostkond

Palamuse1-lePalalevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis, Palamuse kirikumõis), sks St. Bartholomäi, 1472 Palmes (kihelkond), 1519 Palamusz, 1627 Pallamahl, 1739 Pallamois.  B2
Palamuse kiriku ümbruses kujunenud alevik, XX saj alguseni küla. Eestikeelse nime seostavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall tüvega või nimega Pala. Varasemad kirjapanekud lubavad oletada seost sõnaga *palamus ’põlendik, alemaa’, hilisematest nähtub nimekuju *Palamaa või *Palamõisa, mis võib olla nime arusaadavamaks mõtestamise tulemus. Nimest võis olla mitu varianti, millel sama algusosa. Saksakeelne nimi St. Bartholomäi tuleneb kiriku nimipühaku nimest, eestipäraselt Pärtlist. Nimeuurijad ei ole enamasti seostanud eesti- ja saksakeelset nime etümoloogiliselt, kuigi pühakunime valikul võis kõlaline sarnasus mõjuda. E. Tarvel on siiski seisukohal, et eesti nimi on kujunenud pühakunime mõjul, sest on suhteliselt hiline. Kas 1234 Vatikani dokumentides mainitud kirik Paldessen käis Palamuse või mõne muu koha kohta ja esimesel juhul kas see moodustaks puuduva lüli eestikeelse Palamuse ja saksakeelse Bartholomäi vahel, ei ole selge.PP
BHO: 38; EO: 132; LGU: I, 485; PTK I: 171–172; Tarvel 2013: 99

Palamuse2-lePalkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks St. Bartholomäi.
Algul kuulus ↑Vaiga maakonda. Kihelkonnaks kujunes hiljemalt XIV saj alguseks, kui ehitati kirik. Hiljem eraldusid sellest Maarja-Magdaleena ja Äksi khk. Vrd Palamuse1. – PP
ENE: VI, 10

Peeterristi [`peeterristi] ‹-leVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Härmamäe mõis), 1796 St. Petri (kirik), 1844 Kap. St. Peters (kabel), 1871 Kap. Peter (kabel).  C2
Külana nimekirjas 1922. Peeterristi on nime saanud kohal olnud Vaivara abikiriku nimipühaku järgi. Mellini kaardil on kiriku kõrval märgitud ka kõrts. Peeterristiga on 1977 liidetud Hoovi küla (u 1900 Ови), Metsküla (1922, 1920. a-tel ka Soosaare), Põlendiku (1913 Пелендикъ) ja Sininõmme (u 1900 Сининемми). ¤ Peeterristi nimi on rahvapärimuse kohaselt saadud kas merehädas olnud Hollandi kapteni järgi, kes ehitanud tänutäheks kabeli (laevavrakk asuvat Leekovasoos), või Peetri-nimeliselt väepealikult, kes Rootsi-Poola sõjas 1601 langenud ja Laagna alla maetud. (1964)MK
EAN; KN: 1964; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Petseri viipenimi. Kohamärk osutab Petseris asuvale õigeusu mungakloostrile, viibe „ristimärki tegema“.
PetseriPetseri ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka Petsere-heSelinn Petseri rajoonis, Petseri rajooni keskus Pihkva oblastis (Petseri), vn Печо́ры, 1529–1558 городка Печоръ (linnake), 1558–1561 Печера, 1611 пачковской посад (possaad), около Печер, 1688 Petzuhr, Petsur, Pettsur (linn), 1690 Pitzur, 1745 Питчуръ, 1786 Печерскъ, 1792 Печоры, Печора (linn), 1859 Pitschur, 1887 Petseri liin, 1893 Petseer, 1903 Petseri alew, liin, 1924 Petsere.  A1
Linna lõunaosas Kaamenka ehk Kaamenetsi oja ääres asub Petseri klooster (1585 Псково-Печорский Успенский монастырь, seto Petsere mastera), mis olevat rajatud 1473, olles linna eellane. Püha Varvara kirik (церковь Святой Варвары) ja kogudus on rajatud 1779, Neljakümne Usukannataja kirik (церковь Сорока мучеников Севастийских) aga 1817. Linna õigused ja maakonna keskuseks sai Petseri 1782, ilma maakonnata linnaks 1796. 1797 moodustati Pihkva maakonnas Petseri vald ning XIX saj oli Petseri ka külakogukonna keskus. Märtsist 1919 kuulus Eesti Vabariigi koosseisu ning 1920 sai Petseri maakonna keskuseks. Jaanuaris 1945 sai linnast vast moodustatud Pihkva oblasti Petseri rajooni keskus. Kohanime päritolu kohta on mitu seletust. J. Truusmann seostas nime sõnaga пещеры ’koopad’ või печера, mis tulenevat sõnast печь ’küpsetama’ (vrd печь ’ahi’). Ta võrdles seda eesti sõnaga päts ~ leivapäts ning pätsahi ’umbahi’. S. Melnikov väidab nime tulenevat vanavene sõnast печера ~ пещера ’koobas’, mida tõendavat nende olemasolu seal. V. Dali sõnaraamatus on sõnatüvel печ- hulgaliselt tähendusi. Eesti sõnavarast tuleksid lähtena kõne alla päts ’piklik ümarate otstega leib; terve leib või sai; kandiline tükk või kamakas mingit ainet või materjali’; lõunamurrete pets ’reheahju osa’ (vene laen), petseri (mitmuses) ’säärsaapad’. Mitmed kodu-uurijad on seostanud Petseri nime sõnaga päts ’karu, mesikäpp’. Kaunis loogiline oleks otsida seletust jõenimedest: linna lähedal voolab Paatskohka jõgi (vn Пачковка, vrd ka 1611. a kirjapanekut), mille järgi on nime saanud kaks praegu Petseri piiresse kuuluvat küla.AK
Academic; Bolhovitinov 1825; EAA.1271.1.32; Ernits 1924: 208; Hurt 1903: 5, 8, 13, 17; Hurt 1904–1907: II, 168; Kallas 1894: 33; KBČ 1838: 180; Levin 2013: 47; Malkov 1991: 194; Mel’nikov 1984; MS; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1792; Roslavlev 1976: kaart 1–2; SeK: 106–107; Tolstoj 1861: 39; Truusmann 1897b: 53; Vasilev 1882: 227–228; Vene atlas 1745: kaart III; Vene atlas 1792: L 29; VES; VMS; Wd

Pihla`Pihla ~ -sseReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis, Reigi kirikumõis), ? 1254 Pylayasari, Pilaiaseri, 1562 Pylas, 1611 Pihla.  C2
Külanime samastamine XIII saj kirjapanekuga on kaheldav, kuid võimalik, Reigi ala on olnud saar. Nime lähtekohaks on puunimetus pihl : pihla ’pihlakas’. Külas asub Reigi kirik.MK
HK: 186; LUB: VI, 2736

Pikkjärve2 [`pikkjärve] ‹-le›, rahvakeeles Vissi-leKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1582 Pikierwe.  B2
XVII–XVIII saj oli see Iigaste mõisa küla, tuumikuga järve idapoolses otsas (nt 1798 Pikjerw). Tänapäeval kannab vana tuumik Kirbu karjamõisa järgi Kirbu küla nime. Järvest põhja pool asuvad põlistalud Keerispalu, Puustusõ, Varõssõ jt kuuluvad ka nüüd Pikkjärve küla alla. Järve läänepoolses otsas olev paikkond Vissi on tänapäeval küla tuumikuna tajutav, kuid traditsiooniliselt on see koht kuulunud Karula mõisa ja veel varem Vihma küla maade hulka. Veel lääne pool on Pikkjärve külaga 1977 liidetud osa ↑Mürgi külast ehk Kaagjärve mõisale kuulunud Leetuse, Ojare ja Pasuna talu. Pikkjärve küla nimi pärineb järvelt, mis ongi silmapaistvalt pikk ja kitsas. Vissi nimi pärineb Vissi kõrtsilt. Samas kohas oli kõrts tõenäoliselt juba XVII saj. Mellini kaardil 1798 on kõrts näidatud, Rückeri kaardil 1839 leidub nimi Piri (Piiri), mõisakaardil 1867 Wissikrug. 1847 ehitati kõrtsi lähedale Vissi õigeusu kirik. Vissi kõrtsi nime päritolu pole selge, kuid tegemist on Lõuna-Eestis korduva kõrtsinimega. A. W. Hupelil esineb 1782 Karula kõrvalmõisa nimi Jerrepäe. See on seotud kohaga Pikkjärve läänepoolse otsa lõunakaldal, nimega Järep või Järepi tammik. Tõenäoliselt asus siin üks Karula karjamõisaid, enne kui see viidi üle Iigastelt ostetud Kirbule järve teises, idapoolses otsas. XVII saj on samas kohas, hilisema Vissi kiriku kandis, olnud Järepi talu (1690 Järäpä Rein). Nimi pärineb arvatavasti vanapärasest kohamääratlusest *Järvepää ’järve ots’. Vrd Karula3, Kirbu1, Vissi1. – ES
 EAA.3724.5.2803, L 1; EAA.567.3.67:28, L 26p; Hupel 1774–1782: III, 293; Mellin; Merila-Lattik 2005: 106; PA I: 69; Rev 1624/27 DL: 163; Rücker

Pilistvere1-`verre ~ -ssePilkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Pillistfer, 1454 Pilszekon (kihelkond), 1480 Pilstever.
XIII saj algul moodustas kihelkonna ala koos hilisema Kolga-Jaani khk-ga Nurmekunna maakonna, kus juba 1234 oli preester. Kolga-Jaani eraldati enne Liivi sõda. Pilistvere kuulus Põltsamaa foogtkonda kuni u 1480, seejärel Viljandi komtuurkonda, Poola võimu ajal Põltsamaa staarostkonda, hiljem Tartu ja Pärnu maakonda. Kirik on ehitatud hiljemalt XIV saj. Nimi pärineb arvatavasti vere-lõpulisest külanimest, mille algusosa oli ste-line suguvõsa nimi. L. Kettunen pidas esmamainingu järelosaks sõna või liidet kond : konna. Nime algusosa pidas ta samuti sugunimeks, mida võrdles sõnadega pill : pilli, pillimees, pilu ja oletatava isikunimega *Piloi, *Pilloi, mispuhul Pilliste lähtuks vormist *Piluste. Kettunen näib pidavat Viljandi khk Pilustvere küla (↑Kookla) nime sama algupära variandiks. ¤ Pilistvere kirikusse oli müüritud sisse üks Pilli Mihkel. Müüritud siis sinna sisse ja sellest ajast ei olevat enam kirikut maha lõhutud. Sellest oligi Pilistvere. See olnud siuke lollakas ja sellest ei ole kellelgi nii kahju olnd. (1993)MK
Bfl: I, 337; ENE: VI, 121; EO: 307–308; KM: RKM II 455, 295/6 (2) – 1993; LGU: I, 361

Pindi2`Pinti ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas, mõis, sks Bentenhof, 1563 Пентеева мыза, 1588 Pentio, 1627 Benten Hoff, 1638 Bendten Hoff, 1688 Bentenhoff, Bentekylla (mõis ja talud), 1716 Pentemois, 1798 Bentenhof.  A1
Keskajast pärinev mõis, mis esialgu jagas maad samas kohas paikneva külaga (1684 viis taluperet). 1920. a-test Pindi asundus, 1977. a-st küla. Pindi kohta on XVII saj-st alates teatud, et see olevat nime saanud XVI saj omanike perekonnanime Bendt (käändevormides Benten) järgi. 1563 on mainitud mõisa endise omanikuna aadlikku Пентеев Галекабтуев, mis lubaks lähteks oletada pigem eesnime *Bentens. Igatahes on selle nime aluseks kanooniline eesnimi Benedictus (↑Pindi1). XVII saj II poolel oli Pindi ühine omand Rogosiga ja arvatavasti peamiselt selle tõttu ei liidetud Pindit värskelt loodud Vastseliina khk-ga, vaid see jäi Rõuge khk lahustükiks. Pindi kirik asub praeguses Lasva külas (Vas), kuid ikkagi Pindi mõisa maal (Rõu). Kirik valmis Rõuge khk abikirikuna 1881, see on ehitatud kohta, kus juba varem paiknes Kotkapalo kalmistu (1847 Kotka Pallu).ES
BHO: 39;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.3724.4.1910, L 1; Mellin; PA I: 35; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 183; Roslavlev 1976: 19; Selart 2016: 30, 57; Stryk 1877: 268–269

Plaani-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Plane Andre, Plane Jacob, 1688 Plane, Plame, 1758 Plani, Plane, 1765 Dorf Plani, 1871 Плани (karjamõis).  A3
Talunimi tuli käibele hajatalude külas, mis kandis varem *Kõola nime (1561 Кевло, 1588 Kiewla, 1627 Kaula Kuella, 1630 Keula, 1638 Keüly külla jne). 1684 oli Plaanil juba neli poolemeest, lisaks Andrele ja Jakobile ka Kosma ja Mitra. Plaani küla oli olemas veel vähemalt 1805. a, kui kõrval eksisteeris juba Tsirgu karjamõis (1798 Sirgo). XIX saj I poolel muudeti Plaani ja Naha küla maad Plaani karjamõisaks, 1873. a ehitati Plaani mõisa maadele õigeusu kirik. 1920. a-tel tekkis karjamõisa maadele asundusküla. Plaani nime päritolu pole selge. Talupoja lisanimena pole see mujal Võrumaal levinud. Võib pidadagi tõenäoliseks, et Plaani nimi on saadud koha sõnalisel iseloomustamisel. Siin sobivad võrdluseks eelkõige tihendunud pinnast iseloomustavad sõnad plank ja plantska, mida peetakse lätipärasteks. Häälikuliselt sobib võrdluseks veel paremini saksa Plan ’tasandik, väli, plats’, vrd talunimi Tasatse (Urv) ja sõna tasane künkliku piirkonna põllunimede liigisõnana. Vrd Kõomäe, Nogu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:4, L 75p; EAA.567.3.252:5, L 3p; EAA.1268.1.401:59, L 55p;  EAA.308.6.257, L 1; Faster 2005: 88;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 12; Võrumaa 1926: 263

Priipalu [`priipalu] ‹-`pallu ~ -sseSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Kuigatsi mõis, Soontaga mõis), u 1900 Прійпало (alevik), 1909 Pripalo (asundus).  B2
1879 ehitati Soontaga mõisa maale õigeusu kirik, mille ümber hakkas kasvama alevikulaadne asula. Priipalu oli kirjas alevikuna kuni 1977, mil nimetati külaks. Kiriku koha nimi on arvatavasti tulnud metsa nimest Priipalu; metsa läbis Tartu–Riia maantee. XIX saj kuulus see mets Soontaga mõisale, varem tõenäoliselt Kuigatsi mõisale. Võimalik, et metsal oli mingi eristaatus, mis väljendus ka nime algusosas prii ’vaba, peremeheta’.MF
 EAA.3724.4.1398, L 1; ENE: VI, 231; EVK; KNAB; Rücker

Puhja2`Puhja ~ -ssePuhkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kawelecht, 1397 kerke to Puyen (kirik), 1449 Pujen.
Hõlmas nüüdse Puhja valla ja osa Konguta vallast. Muinasajal kuulus ala Ugandi maakonna alla. Tiesenhausenite suguvõsa ehitas XIV saj Puhja Püha Dionysiuse kiriku ning Kavilda ja Konguta vasallilinnuse. Ulila ümbrus kuulus Vene-Liivimaa sõjani Kärkna kloostrile. Esialgu kandis kirikukihelkond ka saksa keeles Puhjast lähtuvat nime, kuid al 1636 esines esmakordselt Cawelecht. Vrd Kavilda, Puhja1. – EE
BHO: 205; ENE-EE: XII, 422; LGU: I, 170; LUB: VI, 306

Põlva1 [`põlva] ‹-sse ~ `Põlva›, kohalikus pruugis-hePlvkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Pölwe, 1452 Polves, 1498 Polwesz, 1627 Poelwe, 1638 Pölwische Kirche, Pölw, 1782 Pölwe, Pölswe, 1795 Poelwa.
XV saj mainingud käivad kihelkonna, XVII saj omad kiriku kohta. Põlva khk tuumiku haldusvõimu kandis keskajal Kirumpää linnus. Kirikukihelkond on olnud suurem kui Kirumpää linnusepiirkond, hõlmates XVII saj alguses lisaks Kirumpääle Põlva khk vanad eramõisad, Räpina khk kesk- ja lõunaosa, Krootuse koos Põlgastega ja formaalselt ka Piigandi. Viimane kuulus sama sajandi keskel, enne Kanepi khk loomist, juba kindlalt Otepää kihelkonda. Põlvat peetakse võimalikuks muinaskihelkonnaks ja kiriku rajamise ajaks on oletatud isegi XIII saj. Pole päriselt selge, kas algupäraselt on tegemist muinasajast pärineva kihelkonnanime või väiksema koha nimega, kuhu lihtsalt ehitati kirik. Muinaskihelkonna konkureeriva nimena võiks tulla arvesse üksnes Kirumpää, kuid näib, et selle koha võim on laienenud põhja poole keskaja jooksul ja Põlva põhjaosa suurtel küladel (Rosma linnusega) võis olla oma liidustruktuur. Põlva nime varajaste kirjapiltide s-lõpp on kõige tõenäolisemalt jäänuk ste- või tse-lõpulisest nimest, nagu näitab kuju Polwitz, samuti 1782. a Pölswe (ehk *Põlv’sse ‹ *Põlvaset?). Nimes sisaldub kõige tõenäolisemalt iidvana küla või asula tähendusega sõna *palwa, vrd ungari falu ’küla’. Sama sõna võiks esineda ka Walgatabalwe nime järelosana. Esisilbi a on muutunud õ-ks. *Palva(t)set või *Palvasi lühenemise kompensatsiooniks on sõna muutunud kolmandavälteliseks, kuid säilitanud algupärase tüvevokaali a. Alamsaksa hääldusest lähtuvas saksakeelses pruugis on see a varakult asendatud ebamäärast täishäälikut märkiva e-ga. ne-omadussõna omastavat või mitmuse nimetavat käänet sisaldanud nimi võis kõige tõenäolisemalt märkida *palvaseid, külakaupa koos majandavaid talupoegi, „külalisi“, mis oli erinev mujal Kagu-Eestis levinud muinas- ja keskaegsest asustustüübist, kus asustuse laienedes ehitati uue pere või suurpere koht teistest pisut eemale. J. Mägiste ja J. Simm on Põlva nime seletanud kui loodusnimest *Põlvjõgi või *Põlvoja lühenenut. Tõepoolest, sõnast põlv (*polvi : *polven) pole võimalik moodustada a-mitmust ja seda Mägiste ei pakkunudki. Sõna põlv jõelooke nimetusena pole Lõuna-Eestis võõras ja *Põlvoja võiks olla Orajõe üks vanemaid nimesid. Niisuguse võimaluse korral sai Põlva esialgu jõe kaldale ehitatud kiriku ja siis kihelkonna nimeks. Algupäraselt Mägistelt pärineva etümoloogia kõige nõrgem koht on vanade kirjakujude -s, mida ta on pidanud seesütleva käände lõpuks. Põhjaeestiline käändelõpp keskaegses Lõuna-Eestis pole üldse tõenäoline. Simm on möönnud, et -s johtub sõnast põlvine : põlvitse. Siis aga on jälle raske jõuda nimelõpu a-ni mis sõna põlv puhul sobib *Põlvoja tüüpi seletusega. M. Norvik on rekonstrueerinud sõna põlv algkujule *polva läänemeresoome algkeele vanemas staadiumis. Sel juhul oleks tegemist väga arhailise häälikkuju säilimisega omastavast *polvan, kuid seletuseta jääb Põlva nime III välde.ES
BHO: 464; EAA.1865.2.62/9:4, L 4; Hupel 1774–1782: 280; LGU: I, 354, 671; Mägiste 1970b: 249–255; Norvik 1963: 226; Rev 1624/27 DL: 8, 56; Rev 1638 I: 79, 130; Simm 1975c: 29

Pärnu1 [`pärnu] ‹`Pärnu ~ -ssePärkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Pernau.
XVI saj lõpus tekkis Pärnu linna ning linnale kuuluvate mõisate Reiu ja Sauga eestlastest elanike kirikukoondis. Sellele liideti XVII saj Rääma, Tammiste ümbrus, Uulu ja Surju. Kihelkonna esimene, Johannese kirik ehitati Pärnusse 1593–1609. XVIII saj I poolel muutus kihelkonnakirikuks Eliisabeti kirik, mistõttu kihelkonda nimetatakse mõnikord Pärnu-Eliisabeti kihelkonnaks. Vrd Pärnu2. – MK
BHO: 446; ENE: VI, 327

Pärnu-Jaagupi2 [`pärnu-jaagupi] ‹-Jaagupi ~ -ssePJgkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks St. Jakobi.
Pärnu-Jaagupi nime on saanud maakonnanime (vrd Viru-Jaagupi) ja pühaku järgi. Kirikut on mainitud 1325. Kihelkonna vanem nimi allikais (XIV–XVI saj) on Korbe (1325), mille lähtekohaks on tõenäoliselt kõrb : kõrve ’suur mets’. See varasem kihelkond haaras lisaks nüüdsele Pärnu-Jaagupile Audru, Pärnu ja Tori khk äärealasid. Nimi oli kasutusel veel XVII saj algupoolel, 1626 on kirikuõpetajat nimetatud korbische Kirchspielpastor, 1650 aga Prediger in St. Jakobi. Jakobile pühendatud kirik oli olemas 1531. Vrd Pärnu, Pärnu-Jaagupi1, Viru-Jaagupi. – MK
Arens 196?: 34; BHO: 137; ENE: VI, 327

Püha1-ssePhakihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Pyha, 1449 Piha.
Kihelkonna alad kuulusid XIII saj Valjala ja Kaarma muinaskihelkonda. Püha kirikukihelkonda on esmakordselt mainitud 1449. Algselt on Püha nime kandnud ka vakus (1592 Pia Vettel) ja kaks mõisat kihelkonna alal (1645 Pyha sonst Lohdenhof genandt, ↑Sutu, Pyha sonst Brakelshof genant, ↑Pihtla). Kihelkond on arvatavasti nime saanud küla järgi (mainitud 1453 Marten Muddenkul is tho Pya), mis on saanud kõigepealt vakusenimeks ja siis laienenud kihelkonnale (kirik ehitati Püha küla maale). Sõna püha varasemaks tähenduseks on peetud ’eraldatud, üksik koht’. L. Meri on populariseerinud arvamust, et Püha khk on saanud nime Kaali järve kunagise nime Pühajärv järgi. H. Ligi on dokumentaalselt näidanud, et Pühajärve nime Kaali järve kohta on kirjanduslikult lansseerinud XIX saj F. Kruse ja üle võtnud F. v. Buxhövden, sel puudub rahvapärane alus. Vrd Püha2. – MK
Ligi 1984: 287–289; SK I: 321

Püha3-ssePhaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Püha kirikumõis), 1453 Marten Muddenkul is tho Pya (üriku editeerija Ph. Schwartzi arvates on siin tegemist Püha khk-ga, kuid muudel juhtudel samas dokumendis on ikka nimetatud küla, kuhu loovutatav talupoeg on elama asunud, seega peaks siingi olema nimetatud küla).  C4
Arvatavasti just küla kandis Püha nime esimesena. Püha külla ehitati ka kirik. XVIII saj allikais esineb Püha küla kitsamas ja laiemas tähenduses. Nii on märgitud kord Pyha-, Arro-, Wissa-, Kirrito- und Ebbenickokülla zu priv. Pichtendahl (st Pihtla eramõisas Püha, Aru, Vissa, Kiritu ja Hõbeniku küla), samas on nendesamade talud kõik Pichtendalsche Bauren in Pyhakylla (Pihtla talupojad Püha külas). U 1900 külana Пюхакюла, 1923. a nimestikus Kiriku küla ja Püha kirikuasundus, 1930. a-tel Kirikuküla (rahvasuus ka Kergu küla). 1977 on vana Püha küla nimi taas ennistatud. Püha küla läänepoolseid talusid, mis varem kuulusid Pihtla mõisa alla, on kutsutud Vissa külaks, seal on ka samanimeline talu (1738 Wissa Ties). Pühaga on 1977 liidetud Kopli küla (1945), mis oli õieti Püha kirikuasunduse uus, 1939. a kavandatud nimi. Vrd Püha1. – MK
ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10.V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Ligi 1984: 289–290; SK I: 499; Uuet 2002: 105, 211; ÜAN

Raasiku-le›, kohalikus pruugis ka Raasiki HJnalevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Rasik, 1254, 1393 Raseke (küla), 1497 Rasseke (mõis), 1586 Raszke (mõis ja küla), 1637 Rasigk (mõis ja küla).  B4
Küla asetses algul praegusest alevikust lõuna pool ja kuulus kaua Padise kloostri omanikele Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Mõisat on mainitud küll alles 1497, kuid tõenäoliselt eksisteeris varem, P. Johanseni arvates rajati see Kaemla talu põldudele (↑Aruaru). Mõisal oli tollal kolm vakust: Tõhelgi (Tõhelgi ja Saku küla, Raasiku küla ja veski), Puiatu (Puiatu, Igavere, Järsi, Aruküla ja Kurgla küla) ning Pikva (Pikva küla ja veski, Kihmla küla). Raasiku küla asemele rajas kindralkuberner Andreas Torstenson XVII saj keskel ↑Peningi mõisa, mis eraldati Raasikust. XVIII saj keskel hakkas Raasiku uutele omanikele kuuluma ka Kambi mõis (sks Kampen, sai nime omanike järgi XVII saj lõpus, 1556 Jackesare), mis seni oli seotud Alaverega. 1908 liideti Kambi mõisa kinnistu Raasikuga. XIX saj lõpul pärast Raasiku raudteejaama ehitust tekkis selle ümber asula, mis 1930. a-teks muutus alevikuks. Raasiku mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti põhiliselt Tõhelgi külaga, ent mõisasüda (Raasikumõisa) kuulub praegu aleviku piiresse. Raasiku nime päritolu ei ole selge, tegemist võib olla isikunimega. Raasiku alevikuga liideti 1977 ↑Haljava alevik, mis praegu moodustab Harju-Jaani kirikust põhja jääva osa. Kiriku ja jaama lähedal lõuna pool oli P. Johanseni järgi varem Mägise küla (1485 Mekesz, 1508 Mex, 1650 Mäggis, 1690 Meggis), mis tema arvates oli üks kolmest Saintakæ külast; külaelanikud olla Põhjasõja ajal katku surnud. 1690. a kaart paigutab küla praeguse Pargi ja Põllu tänava kanti. Praegune kirik (ehitatud 1860–1863) paikneb keskaegsest lammutatud kirikust sadakond meetrit ida pool. Vrd Harju-Jaani, Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I 562; BHO: 443, 487; EAA.1210.2.2:18, lk 32;  EAA.1.2.C-III-31; EAA.5393,1:24 (SRA ÖPRK 5.1637) lk 77, 79; EAA kinnistud; EES; Joh LCD: 421, 584–586; KN; LUB: III, 270, 399a, 486a, 522a, 1345; Paucker 1847–1849: I, 53–55; Rev 1586: 90–91

Rannu2`Randu ~ -sseRankihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Randen, 1782 Ranno oder Wortsjerwe kihhelkund.
Muinasajal kuulus Ugandi maakonda. Kõige varasemad teated kirikukihelkonna kohta pärinevad 1347. a-st, kuid sellest ajast pole nimekuju teada. Kihelkond tekkis Rannu linnuse piirkonda. Rannu kirik ehitati tõenäoliselt XV saj. Kihelkonna mõlemad nimed viitavad asukohale Võrtsjärve rannas. Vrd Rannu1. – MF
BHO: 482; ENE: VI, 417; Hupel 1774–1782: III, 267

Reigi1`Reiki ~ -sseReikihelkond ajaloolisel Läänemaal Hiiu saarel, sks Roicks.
Reigi kirik oli algselt Käina abikirik. Iseseisev kihelkond on Reigi al 1627. Vrd Reigi2. – MK
BHO: 509

Reigi2`Reiki ~ -sseReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1453 Renke, 1539 Reke, 1564 Roykell, 1798 Röiks, Röiki M.; rts Röicks, erts Räike.  C1
Reigi on XVIII saj olnud ka mõis, XIX saj Kõrgessaare mõisa karjamõis. Praegune Reigi küla on tekkinud 1920. a-tel karjamõisa maadele. Reigi kirik ja kirikumõis asuvad Pihla külas. C. Russwurm, P. Ariste ja L. Tiik on olnud seisukohal, et nime lähtekohaks on rootsi rök, räik ’suits’, vanarootsi *reykja. E. Lagman on nimevasteks esitanud sõnad räik + -erauk ’viljahakk, hakkjalg’, *hraukia, *röiki, räike ’kivine koht’, M. Meristo Ojamaa murdesõna rauk ’järsk kalju mere ääres’. Üldiselt jääb Meristo Lagmaniga ühele arvamusele ja peab võimalikuks lähtekohaks sõna räike ’kivine maa, piirkond’. L. Kettunen toob vasteks rootsi sõna rök ’suits’, kuid esitab võimaliku lähtekohana ka oletusliku isikunime *Raukkoi (mida võrdleb sm sõnaga raukka ’vaene’ jne), *Räikköi (sm Räikkönen). A. Naert on osutanud, et tegemist on algselt saarenimega: hiiurootsi murraku öy on andnud i, ta toob paralleeli Turu ümbruse kohanimedest. Reigi nime tähendussisu võiks olla ’kivine saar’ või ka ’suitsusaar’. Reigi kirikut on küla järgi varem nimetatud ka Pihla kirikuks (1732 Reike ~ Pihla kirrik). Vrd Raugi. – MK
HK: 208–209; KNAB

Ridala3-sseRidpaik (küla) Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Ridala kirikumõis), 1798 Riddali K.  C1
Küla, kus asus Ridala kirikumõis, algselt kirikuasundus. 1970. a-tel sellenimelist asulat enam polnud, Ridala küla moodustati 1977 paljudest ümbritsevatest küladest (Jõõdre, Kolila, Lannuste, Liivaküla, Lõbe, Parila, Vilkla, Vätse). Pärast kõigi nende taastamist 1997 jäi Ridala paikkonnanimeks. Kirik ise ja endine kirikuasundus on Kolila piires. Vrd Ridala1. – MK
BHO: 502; KNAB; Mellin

Risti2-leRiskihelkond ajaloolisel Harjumaal, rts Kors, sks Kreuz.
Muinasajal kuulus praegune Risti khk ala Revala maakonna Vomentakæ kihelkonna alla, XIII saj Keila kihelkonda. 1503 on mainitud püha risti kabelit Kullenzall, kirik võib olla ehitatud pärast seda. XVII saj algusest kuni 1870. a-ni oli praegune Risti Harju-Madise khk all, kuid 1638–1710 oli Ristil oma vaimulik. Nõva kant, mis varem kuulus Lääne-Nigula kihelkonda, liideti Ristiga 1653. Iseseisev kihelkond on Risti al 1870. 1870–1897 allusid Ristile kiriklikult ka Pakri saared. Kirikuehitust alustati XIV saj Padise kloostri kabelina, põhiosas aga ehitati XV saj. Kihelkond on nime saanud Püha Risti kiriku järgi, mis asub Harju-Ristil (kuni 1977. a-ni Kirikküla). Keskajast peale elas Risti khk-s rannarootslasi. Vrd Harju-Risti. – MK
BHO: 261; ENE-EE: VIII, 157; Põldmäe 1993: 17

Roobi-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1638 Kierriko Jury Pustus, 1684 Kirko Mick, 1796 Dorf Robi oder Kerriko, 1839 Robi.  C3
Roobi oli 1977–1997 Ristemäe küla osa. XVIII saj kirjalikku käibesse tulnud Roobi nimi võiks põhineda eesnimest saadud lisanimel. Võrdlusaluseks sobivad Roberti (Ruperti) mugandused Roop, Roopi jt. Eesti nimevaras leidub samakujuline ja ilmselt sama päritolu vanem lisanimigi, nt 1468 Clawes Rope, mida võib olla teisendatud ka nimeks *Rööp, nt 1540 Hannus Roepe. Külanimi on XVIII saj vahetunud. Varasem, algtalu nimi erineb pisut nimedest, mis põhinevad XVI saj eesnimel *Käärik (‹ Gerhard). See nimi on kas seostunud sõnaga kirik (võru kerik) või olnud Gerhardi mugand nagu sks Girke, mis omakorda on mõjutatud lääneslaavi eesnimest Girek (‹ Georgius). Seda eesnime on XVI saj silmatorkavalt palju leidunud Sangastes (1582 Kiryk, Kirk, Kieryk, Gieryk), samal nimel põhineb Sangaste perekonnanimi Kirk. Roobi lõunaosa on tuntud Palandu nime all. Vrd Ropka. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:13, L 8; EAA.1268.1.403:483, L 430p; Lexikon der Familiennamen 2008: 248; PA I: 69-73; Rajandi 2011: 145; Rev 1638 I: 188; Rücker; Stoebke 1964: 64, 156

Ruhja`Ruhja ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ruhjalinnlinn Lätis Vidzemes samanimelises piirkonnas, läti Rūjiena, 1225 Ruyenia (kihelkond Lõuna-Sakalas), 1560 Rujen.  C3
Ruhja on kihelkonnana kuulunud muinasajal Sakalasse. Muistsele linnamäele praegusest linnast 5 km idas rajas Saksa ordu 1260 linnuse (sks Rujen, 1457 Ruyni, 1461–1487 Rugen, Ruyen). Kirik oli ehitatud XIV saj. Tänapäeval on Ruhja (Rūjiena) Läti põhjapoolseim linn Ruhja jõe alamjooksul. XV–XVI saj oli Ruhjas alev (1466 hakelwerck tho Ruyen), mis koos kirikuga Liivi sõjas maha põletati peale paari-kolme maja. Nüüdne asula kujunes kahe Ruhja mõisa (sks Rujen-Großhof ja Rujen-Torney, läti Rūjiena ja Ternēja) maadele XIX saj II poolel (alev 1872), hoogsalt hakkas see arenema pärast Valga–Pärnu kitsarööpmelise raudtee valmimist 1897. Ruhja on linn al 1920. Eestikeelne nimi on saadud Ruhja jõe järgi. Vrd Ruhja jõgi. – MK
BHO II: 527–528; ENE-EE: VIII, 232; LVVV: R, 446; Renner 2006: 75, 196

Rõngu1`Rõngu ~ -sseRõnalevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Rõngu kirikumõis, Suure-Rõngu mõis), 1558 Рындех, 1582 Ryngien, 1782 Rönko mois, 1839 Röngo; sks Ringen.  B1
Rõngu külast on teateid al 1582. Rõngu vasallilinnus (nimetatud ka lossiks), mis asub Lossimäe külas ja millest hiljem sai mõisa keskus, on mainitud esmakordselt 1413 (in castro Ringen). Kirik rajati XIV saj. Mõis jagunes 1759 Suure-Rõngu (1782 Ränko mois, sks 1782 Groß-Ringen, 1839 Schloß Ringen) ja Väike-Rõngu mõisaks (1782 Koka ehk Weike Ränko mois, sks Klein-Ringen). Mõlema mõisa maad plaanistati seoses maareformiga 1920–1921 talukruntideks ning seal tekkisid Suure- ja Väike-Rõngu asundus. Esimene neist muudeti 1939. a paiku külaks ja nimetati 1977 ↑Lossimäeks, Väike-Rõngu asundus liideti 1977 Tilga külaga. Rõngu alevik oli 1923 kirjas Rõngu kirikuasundusena. Asula oli tekkinud kirikukülana XIX saj lõpul tähtsate maanteede ristumispaigas ja juba 1920. a-tel nimetati seda alevikuks. Kohanime päritolu on esimesena käsitlenud M. J. Eisen, kes võrdles seda soome kohanimega Renko (temal Rengo) esialgses tähenduses ’lage koht’. Kõrvutamine on tõenäoliselt õige, kuid seda pole nime algtähendus. Soome kohanimi tuletatakse tänapäeval kas saksapärasest isikunimest Rang ~ Renco ~ Renke ~ Renko või veekogu rõngasjast-kaarjast kujust. Sama päritolu võib kehtida ka Rõngu kohta. XVII saj on nimetatud Rõngu järve (1628 Ringe Jerw, 1638 Rengoserwe ‹ *rõngasjärv?). See võib olla praegune Mädajärv, mille omaaegne kaldareljeef pole teada, ning 1638. a nimi võib pärineda asulalt (vrd 1628). Sõnalõpu n-i saksa kohanimes Ringen seletas Eisen saksa ingen-lõpuliste nimede eeskujuga (nt Bingen, Sigmaringen). Teisalt on võimalik, et see kajastab muistset n-lõpulist omastavat käänet. Aleviku põhjaserval asub hiie- ja kalmekoht Hiugemägi ning aleviku piiridesse kuulub 1977. a-st osaliselt ka endine Hiugemäe küla.EE
Ambus 1960: 742; Arbusow 1914: 316; BHO: 503; Eisen 1919b: 6; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 269, 270; Kirt 1988: 203; PA I: 63; Rebane 1928: 8; Rev 1624/27 DL: 149; Rev 1638 I: 93; Rücker; SPK: 376; Tartumaa 1925: 412, 413; Uuet 2002: 111, 221; ÜAN

Rõngu2`Rõngu ~ -sseRõnkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Ringen, 1449 Ringen, 1475 Ryngenn, 1782 Ränko kihhelkond.
Kihelkond oli muinasajal Ugandi maakonna koosseisus. XIV saj rajati Rõngu aladele vasallilinnus ja kirik. Viimane on pühendatud peaingel Miikaelile (Rõngu Püha Mihkli kirik). 1224–1558 moodustas kihelkond osa Tartu piiskopkonnast. Vrd Rõngu1. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 503; ENE-EE: XII, 489; Hupel 1774–1782: III, 268; LGU: I, 309, 467

Rõuge2 [`rõuge] ‹`Rõuge ~ -sse›, kohalikus pruugis `Rõugõ-he ~ -lõ~ `Rõugu Rõukihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Rauge, 1613 Reuda, Renda, 1627 Kirche Raug, 1638 Raugische Kirche, 1782 Raugo kihhelkund.
Kihelkond tekkis muinasaegse ↑Walgatabalwe piirkonna lääneossa keskajal tõenäoliselt veidi varem kui XVI saj keskel. XVII saj alguses hõlmas see Rõuge (koos Nursiga), Kasaritsa, Rogosi, Saaluse, Sänna, Vana-Roosa (koos Krabiga), Viitina ja eraldi paikneva Pindi mõisa (Rogosiga samade omanike kaudu). Kihelkonda arvati ka osa Vastseliina linnusetalupoegi, s.o hilisem Haanja mõis. Sajandi keskel arvati Rõuge alla ka Tsooru talupojad. Kihelkonna nimi põhineb Rõuge mõisa nimel. XVII saj kirja pandud pärimuse kohaselt olid Rõuge mõisnik Kursell ja Viitina Holdtschuer esimese kihelkonnakiriku ehitajad, kirik ehitati Rõuge mõisa maale, sellest ka nimevalik. Vrd Rõuge1, Walgatabalwe. – ES
BHO: 490; Hupel 1774–1782: 258; Rev 1624/27 DL: 8; Rev 1638 I: 197; Stryk 1877: 264

Räpina1-sse›, kohalikus pruugis Räpinä-le ~ -heRäpkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Rappin, 1638 Rappin, 1782 Rappina o. Reppina kihhelkund.
Korduvalt on kirjutatud, et enne 1630. a-id kuulus Räpina mõisa põhjapoolne vakus ehk rannavakus Võnnu kihelkonda ning keskmine ja lõunapoolne vakus Põlva kihelkonda. 1627. a revisjonis kirjeldati, kuidas talupojad austasid oma väikestes kabelites kohalikke pühakuid ja Põlvaga sidus neid vaid andamikohustus. Varem olemas olnud Mehikoorma kirikule lisaks ehitati 1634. a paiku kirik Räpinasse. 1638 ei mainitud enam kiriklikku seost Põlvaga, see tähendab Räpina saamist omaette kihelkonnaks. XVII saj lõpul kavandati ümberkorraldusi, muutmaks Mehikoorma veel omaette kihelkonnakeskuseks, millega oleks liidetud Võnnu idaosa, kuid alanud Põhjasõda jättis selle plaani katki ja Mehikoorma jäi Räpina abikirikuks. Kiriklikult on Räpina khk-ga seotud ka muidu Võnnu khk osaks peetava Piirissaare eestlased. Enne Esimest maailmasõda loeti Räpina kihelkonda kuuluvaks veel Peipsi-taguste külade eestlasi (Jersova, Kaameniku, Kasakova, Kriiva, ↑Luuküla, Rämja ehk Remja, Sagorje ja Solna). Räpina khk piirid on määratletud Räpina mõisa piiridega 1582. a-st. Enne Liivi sõda olid piirkonnas enamuses Kirumpää ja Kastre linnusele allutatud talupojad, piiskopitalupoegade külade hulgas oli vaid kaks väikest eramõisat Pääsnal ja Ruusal ning mõned Kriimani mõisale allutatud külad. Vrd Räpina2. – ES
EAA.1269.1.803:298, L 648; Hupel 1774–1782: 283; Rev 1624/27 DL: 8, 67; Rev 1638 I: 256; Roslavlev 1975: 5–7

Saadjärv [`saad`järv], kohalikus pruugis harva `Saadre järv Äksjärv Jõgeva ja Tartu maakonna piiril, 1591 Jezioro Sadzier, 1684 Sadie Jerwe, 1695 Saadi Sioͤoͤ, 1839 Sadjerwscher See.  C4
Vooremaa suurima ja sügavaima järve nime on L. Kettunen kahtlemisi seletanud nimega *Sadejärve (seostuks sõnaga sadama). V. Pall peab tõenäolisemaks lähtumist mõnest eesti tüvest, nt saad : sao või saat : saadu ’tarastatud aed, koppel; raadatud maa(tükk), uudismaa’. Tähenduslikust seisukohast siiski kumbki sõna järve nimes ei oleks väga ootuspärane; saat : saadu esineb peamiselt asustus- ja viljelusnimedes. ¤ Saadjärve sündimisest kõneleb rahvasuu, et kus praegu Saadjärv seisab, oli enne kuiv maa ja keset järve kohta olnud kirik. Ühel pühapäeval, kui rahvas kiriku lähnuvad, lähnud üks naene kiriku lähidale loogu võtma. Kui naesel saad valmis olnud, tulnud õhtu poolt suur sinine härg ja hakanud heinasaado sarvedega laiali pilluma. Naene joosnud appi ja löönud härga vihaga, mis tal käes olnud. See löögiga plahvatanud härg lõhki ja saanud järveks. Matnud kirku ja rahva, mis kirikus, keik oma vesirüppe. Säält on Saadjärv omale nime saanud. Selge ilmaga peab kiriku torni ots vee sees rahvajutu järele näha olema. (1889)PP
EO: 176; KM: H II 28, 287/9 (2) – 1889; PA I: 297; PTK I: 212

Saarde1 [`saarde] ‹-sseSaakihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Saara, 1560 Zare.
Varem on arvatud, et XIII saj oli ala veel inimtühi, kuid uuemad arheoloogilised uuringud näitavad, et vähemalt Saarde ümbrus oli asustatud juba kiviajast. Kihelkond tekkis XVI saj keskpaiku. Algne kirik oli pühendatud pühale Katariinale. Kihelkond arvatakse nime saanud Saardes asuva vanima mõisa Jäärja saksakeelse nime Saarahof järgi, kirik on asunud selle mail, samuti on kihelkonna ala suuremalt jaolt madal, soo- ja metsarikas maa, kus elamud asuvad üksteisest eemal nagu saared meres, mille tõttu seal esineb rohkesti saare-lõpulisi talunimesid. Mõned nimeloolised seigad seovad ala ka Saaremaaga, näiteks saadu-lõpuliste kohanimede olemasolu.MK
BHO: 521; Pärnumaa 1930: 502–503; Pärnumaa 2010: 28

Saatse [`saatse] ‹`Saatse ~ -sse›, kohalikus pruugis Satserinna ~ Saatsõrinna ~ Saatserinna ~ Saad´s´erin(n)a, kirjakeeles varem ka Satseri Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1627 Горки, 1710 Зачеренской волости (vald), 1780 Зачеренской вотчины, Зачеренной вотчины (pärusmõis), 1783 в Зачеренском погосте (pogost), 1903 Satseriina kerigo (kirik), 1904 Korki, Satserinna, Го́рки, Зачере́нье, 1923 Satserina, 1928 Satseri; vn За́черенье.  B1
1673 oli Saatses juba olemas esimene puust kirik. Pihkvamaa arveraamatutes on 1710 mainitud Saatse valda. Petseri kloostri kroonika teatel oli Saatse ala (погостъ) 1720 Petska kiriku alt juba eraldunud; 1783 nimetati Saatse pogostit. 1780 mainiti kirikut ning pärusmõisat; uus kivist Usukannataja Paraskeva Pjätnitsale pühendatud kirik (Зачеренская православная церковь святой Пятницы) valmis 1801. Eesti keeles kasutati varem Satserin(n)a nime, 1939 tuli vallanimena käibele Saatse nimekuju, külanimena ametlikult aga 1977. J. Simmu arvates lähtub külanimi sõnast черень ’tamm’; Зачеренье oleks ’tammikutagune’. Samal arvamusel on A. Šteingolde: eesliide за- + черень ’tammik’ (V. Dal) + järelliide -ье. L. Vaba toob Satserinna nime välja vanapäraste paikkondlike vene üldnimede hulgas, ühendades vene nimekuju Зачеренье sõnadega за ’taga’ + черень ’turbasoo’. Kiriku asukohaks olnud Korki küla ümbruskonda kutsuti algul Satserinnaks (Зачеренский погост), millest ehk tuligi hilisem külanimi. Saatse küla vanem nimi oli Korki (Горки) sõnast гора ’mägi’. Küla on mainitud Pihkvamaa arveraamatutes 1710 Velikaja-taguses zassaadis Satserinna vallas (деревня Горкина); seejärel Satserinna kirikuraamatus 1780 (Горки, Горокъ). Sõna гора on V. Dali sõnaraamatus ’kõrgendik, küngas, mäeke, mitte järsk ega kaljune, mügarik’. Vene perekonnanimed Gorkin (Горкин) ja Gorski (Горский) pärinevad arvatavalt Venemaal väga levinud külanimedest Gora, Gorõ, Gorki (Гора, Горы, Горки), Горка võib tuleneda ka isikunimest Георгий. Saatsega on 1977 liidetud ↑Tsütski küla. Vrd Korkuna, Saatse nulk. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.307; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 koosoleku protokoll); ERA.14.2.450 (Satserinna vallavolikogu 13. I 1939 koosoleku protokoll nr 4); Hurt 1903: 12; Hurt 1904: XX; Kiristaja 2005: 19, 30; Pskov 1710–1711; Pskov 1792; PTK I: 215; Satserinna 1922; SeK: 135; Setumaa 1928: 309; Simm 1970a: 175, 176; Simm 1970b: 141; Truusmann 1897b: 11; Vaba 2014: 922; Vasilev 1882: 69, 114; Vene atlas 1792; VES; VMS

Sangaste2-sseSankihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Theal, Theal-Fölk, 1274 Tidemannus de Toyvele (isik), 1379 Touvel, 1499 Thoyvell, 1582 Thewal (kirik), 1627 Teubel, Theol, 1638 Teal, 1782 Sagnitz, Theal, ee Sangaste kihhelkond, Tealla kihhelkond.
Sangaste on Eesti vanimaid kihelkondi, mis muinasajal moodustas koos Karulaga Ugandi läänepoolse kihelkonna. Keskajal oli Sangastes piiskopimõis, sinna kuulus ka osa Hargla khk-st, mis hiljem liideti Koivaliinaga. Karula eraldus omaette kihelkonnaks enne 1532. a. Keskajal on kihelkonnas olnud palju kabeleid, Tartu piiskopi lauamõis ja Kärkna kloostrile kuulunud Laatre kloostrimõis. Sangaste kirik (rajatud XIV saj) on peakirik, Laatres asub abikirik. Kihelkond sai XVIII saj jooksul eestikeelse nime mõisalt, mõis omakorda külalt. On arvatud ka, et kihelkonna nimel on ladinakeelne põhi. Ladina keeles on kasutatud nimetust Ecclesia Sanguinis Christi, mis sõna-sõnalt tähendab Kristuse vere kirikut ehk kohta, kus asub reliikvia tilga Kristuse verega. Niisugune arvamus tuleks liigitada õpetlasetümoloogia alla. Kirikukihelkonna saksakeelse nimena on mõnikord kasutusel kaheosaline Theal-Fölk (Sangaste-Laatre). Nimes Theal on säilinud läänemeresoome maastikusõna *taival ~ *taibal (vrd sm taival : taipaleen) ’üleveokoht ühest veekogust teiseni, teekond, teekonna algus’. Esialgu on nimi tähistanud vaid kiriku ümbrust, hiljem nimetati sellega kogu kihelkonda. Võib oletada, et Sangaste kirik rajati kohta, kus muistne veetee Väikesel Emajõel ristus maismaateega või läkski üle mitmeks eri suunda viivaks maismaateeks. A. W. Hupeli arvates tuleb nimi Tealla sõnaühendist tee alla, ent seda ei saa tõsiselt võtta. Vrd Sangaste1. – ES, MF
BHO: 593; Hupel 1774–1782: III, 288; LGU: I, 674; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10, 154, 157; Rev 1638 I: 13, 22; Valgamaa 1932: 393, 414

Suru`SurguKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Surro, 1541 Surro (Kadrina khk-s), 1663 Suro (mõis), u 1694 Surro (mõis), 1792 ee Sur-pallo, 1798 Surro (mõis ja küla), 1923 Suru (asundus ja küla).  B3
Algul on küla kuulunud Kadrina kihelkonda, mis on ka loomulik, sest asus Valgejõe idakaldal. 1795 oli Suru Kuusalu khk iseseisev mõis, kuid revisjonis on märgitud, et 1782 on Suru veel kuulunud Kadrina khk Kihlevere mõisa alla. Asunud kahe kihelkonna piiril, oli ilmselt osa tema maid juba varem olnud Kuusalu khk-s. Kuusalu kirik oli lähemal ja sinna oli parem väljapääs. Väljapääsutingimused on Surus alati olnud halvad, seepärast on kohalikud kutsunud küla ka Suru põrguks. Mõis, hilisem asundus, liideti 1920 külaga ja talud, mida oli juurde tulnud, jagati valla kirjades kolmeks: Suru asundus, Suru-Pikkoja põhjaosas ja Suru-Vahtriku kaguosas. Rahvasuus on Suru põhjaosa kutsutud Eeskülaks (Suru-Eeskülaks) ja metsadega eraldatud lõunapoolset osa Taganurgaks või ka Tagakülaks (Suru-Tagakülaks). Suru asustus likvideeriti 1953 Nõukogude sõjaväepolügooni rajamisel, kuid küla jäi edasi ametlikku nimekirja.MJ
BHO: 569; Joh LCD: 176; KN; Mellin; Tarvel 1983: 36; Vilbaste 1956: 173–174, 215–216, 522, 523, 969; ÜAN

Suure-Jaani1-`JaaniSJnkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Groß-St. Johannis.
Oletatakse, et muinasajal moodustas Sakalas omaette kihelkonna, mille keskne linnus oli Lõhaveres. XIII–XVI saj kuulus ala Viljandi komtuurkonda. Kirikukihelkonna keskaegne nimi oli ↑Valula (Walle, kirikuküla järgi), kirik oli nimetatud püha Johannese järgi (1424 kerspele to dem Walle, 1428 Sankt Johannis in parochia Valensi). Kuna Johannesele oli pühendatud kaks kõrvuti kihelkonda, hakati hiljem läänepoolset suuremat nimetama Suure-Jaaniks ja väiksemat Kolga-Jaaniks (sks Groß- und Klein-Sankt-Johannis). Eesti keeles on Suure-Jaani kohta kasutusel olnud ka Viljandi-Jaani.MK
BHO: 152–153; ENE-EE: IX, 40; LUB: VII, 94

Suure-Jaani viipenimi. Porkuni kurtide koolis õppinud kellegi Jaani-nimelise õpilase isikumärk.
Suure-Jaani2-`Jaani ~ -sseSJnlinn Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Suure-Jaani kirikumõis, Taevere mõis).  B4
Suure-Jaani kirik on ehitatud XIV saj Valula küla lähedale (teateid 1424 to dem Walle). Kiriku kaitsepühaku järgi on ka küla hüütud Jaaniks. Alevik hakkas Suure-Jaani kiriku ja kirikumõisa juurde kujunema XIX saj lõpus. Asula sai 1923 alevi- ja 1938 linnaõigused. Valula nime kannab tänapäeval Suure-Jaani lõunapoolne osa. Suure-Jaani põhjaosa on ↑Päraküla, mis on naabruses paikneva samanimelise küla endine osa. Päraküla edelapiiril oli popsiküla Kulliküla. Vrd Suure-Jaani1. – MK
ENE-EE: IX, 40; KN

Sõru-le›, kohalikus pruugis Söru Emmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), ? 1254 Sarwo, 1564 Sörro wacka och torp (vakus ja küla), 1798 Serro (küla ja kirik).  C4
Hiiumaa lõunapoolsemas servas asuva küla nime lähtekohaks on sõna serv (söru, seru). Vrd Sõrve, Sarve. – MK
HK: 238

Tarvastu2-sseTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Tarwast-Schloß, 1414 Tarvest, 1599 Taurest.  B3
Küla asub Viljandi–Pikassilla maantee ääres Mustla alevikust kagus. Tarvastu jõe ääres asus eestlaste linnamägi, kuhu XIV saj rajati ordulinnus (esmamaining 1414). Tarvastu mõis rajati oletatavasti samal ajal. Tarvastu küla esines veel 1638. a revisjonis, 1680. a-tel olid paremad põllumaad läinud mõisa kätte ja küla kadus. Tarvastu kirik, mis jääb praegu Porsa külasse, ehitati XV saj. Kirik on korduvalt sõdades kannatada saanud, pärast 1892. a piksepõlengut rekonstrueeriti neogooti stiilis. Ametlikult kandis asula a-ni 1977 Mõisa asunduse (Mõisaküla) nime, olles rajatud Tarvastu mõisast väljajagatud maale. Tarvastu idaosas on omaette piirkonnad Vardja ja Nabaküla, endine popsiküla. Tarvastuga on 1977 liidetud ↑Sägä küla. Vrd Tartu, Tarvastu1. – MKu
BHO: 585; ENE-EE: IX, 303; KNAB; Liitoja-Tarkiainen 2000: 110; P XVI: 21

Torgu`Torku ~ -sseJämpaik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Torkenhof, ? 1390 Amt Tork, 1592 Torcke, 1617 Torcke (vakus), 1798 Torke M. (mõis).  B3
Balti kohaleksikon (BHO) oletab, et Torgu oli XIV saj piiskopliku ametkonna keskus. 1853 anti mõis üle õigeusu kirikule ja maa jaotati talupoegadele, mõisakoht kadus. XX saj I poolel oli tuntud eeskätt vallanimena. 1977 moodustati Torgu küla ametlikult Iide külast ja osast Mõisakülast, kuid 1997 vanad nimed taastati. Praegu on Torgu nime all tuntud endine mõisakoht Laadla küla piires, Torgu õigeusu kirik ja kalmistu jäävad Iide küla piiresse, Liivaotsa. Nime on peetud isikunimeks, mis on mugand mehenimedest Thorkil, Thorkillus või ka Theoderich. Ka Läänemaal on olnud kaks Torgu küla, Paadrema mõisa järgi (1654 Torck, ↑Kiska) ja Vana-Vigala mõisa järgi (1726 talupoeg Torgo Jahn, praegu Kojastu piires).MK
BHO: 603; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67; SK I: 438

Torma1 [`torma] ‹`Torma ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tõrma Trmalevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, 1493 (Df) Torma, 1624 (Dorff) Tormes, 1686 Tormahoff, 1695 Torma Kyrkus, Torma kylla.  C1
Mõis, hiljem asundus ja asund, a-st 1977 alevik. L. Kettunen on esitanud nime võimalike vastetena soome keele apellatiiivid törmä, termä. Lisatagu, et soome keeles on sõnal enamgi murdevariante, näiteks termäs, törmäs, termi ’küngas, kõrgem koht, järsak jne’. On võimalik, et eesti keeles esines ka üldnime tagavokaalne variant *torma(s), *tõrma(s) ja ka *tirma(s). Selline oletatav üldnimi sobiks lähtena Eesti nimereale Torma, Tõrma, Tirma (Lai). Mõisa varasem nimi oli *Paadevesti (1493 Pattoves, 1758 Alt und Neu Padefest, 1834 Tormahof, Hoflage Padefest), mille päritolu on ebaselge. Mõis asus XVIII saj-ni praeguse Vanamõisa kohal. 1977 liideti Tormaga ↑Lullikatku alevik. ¤ Torma kirik ehitatud sinna, kus Tõrma küngas olnud. Selle järele hakatud kirikutki Tõrmaks hüüdma, pärast muudetud aegamööda Tõrma nimi Tormaks, nagu nüüd üteldakse. (1932–1933) Vrd Vanamõisa4. – VP
EO: 123–124, 296; KM: E 8° XII 80, 254 – 1932–1933; LGU: I, 616; PTK I: 169, 245

Tornimäe [torni`mäe] ‹-lePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), 1909 Tornimägi (küla).  B2
Ametlik külanimi a-st 1977, kui liideti Kärneri ja Veere küla ning Uuemõisa asundus; pärast nende taastamist 1997 jäi nimi tähistama üksnes kiriku ümbruse uuemat hoonestust. Paikkonnanimena oli varem tuntud, sest seal asus Uuemõisa vallamaja ja 1873 ehitatud Tornimäe Neitsi Maarja Kaitsmise õigeusu kirik. Tornimägi on tavaline paikkonna kõrgema künka nimi, enamasti on kunagi asunud seal ka torn.MK
ENE-EE: IX, 487; KNAB

Tsergondõ [tser´gondõ] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1561 Переднее Церковно, u 1790 Церковная, 1859 Tshergona, u 1866 Церковка, 1882 Переднее Церковно (küla, võsselok), 1904 Tserkona, Пере́днее Церко́вно, 1922 Tserkonde, 1937 Tsergonde, 1938 Tšerkonda, 1997 Tsergondõ.  C2
Küla kuulus XIX saj Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Taeluva kogudusse. 1977–1997 oli Uusvada küla osa. Vene kohanime Переднее Церковно tähendus rahvapäraselt on „eesmine, esimene küla kirikukoguduses“ (‹ переднее ’eesmine, eespoolne’ + церковьkirik’). Vn церковно on tähenduses ’kirikusse kuuluvalt, kirikut puudutavalt’, ülekantult ka ’glamuurselt, suursuguselt, ilusalt, kaunilt’. Tserkovno (Церковно) esineb kohanimena peamiselt Valgevenes, Tserkovnoje (Церковное) ka Pihkvamaal. Vrd Juusa. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti PK 20; Eesti TK 50; Hurt 1904: XVIII; Markus 1937; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 167; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897b: 84; Vasilev 1882: 221; Vene TK 126

Tõstamaa2 [`tõsta`maa] ‹-leTõskihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Testama.
Tõstamaa alad kuulusid muinasajal Soontagana muinaskihelkonnaga kokku. 1234–1558 kuulus ala Saare-Lääne piiskopkonnale, hiljem Pärnule. 1534 kuulusid Tõhela ja Ermistu Koonga ametkonda, Liu, Pootsi, Värati küla ja Kihnu saar Audru ametkonda. Al 1613 on teateid Tõstamaa kirikust, mis alguses kuulus Pärnu, hiljem Audru alla, iseseisev kihelkond 1670. a-test. Nüüdne kirik on ehitatud 1763–1768. Vrd Tõstamaa1. – MK
BHO: 591; ENE: VIII, 151; Pärnumaa 1930: 585

Türi1-leTürkihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks Turgel, 1347 Turgel.
XIII saj algul kuulus ala ↑Alempoisi muinasmaakonda. Arvatavasti XIII saj on loodud ka kirikukihelkond, Türi preestrit on mainitud 1347. Keskajal kuulus ala Viljandi foogtkonda, 1560 liideti Järva foogtkonnaga. Kihelkond on ulatunud varasemal ajal kaugemale läände. Kirik on ehitatud arvatavasti XIII saj kodakirikuna, torn lisati XIX saj (torn hävis 1941, taastati 1972–1973). Kihelkond on nime saanud varem kirikumõisa läheduses olnud Türi külalt (1564 Turgell), mille asemele rajati XIX saj keskel Türi-Alliku mõisa Türi karjamõis. Nimele on L. Kettunen oletamisi vasteiks toonud türa (sm tyrä), linnunimetuse türi-lind, türi-luu ’selgroo alumine osa’ ja soome tyreikkö (~ tureikko) ’paks mets, tihnik’.MK
ENE-EE: X, 5, 6; EO: 258

Urvaste1-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ-lõ, -nUrvkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Anzen, 1627 Antzische oder Urbsche Kirche, 1638 Vrbsche Kirchspiel, 1688 Urbs Pastorat, Urps Kiörke Sockn, 1690 Urbs Kyrkspil.
Kirikut on mainitud 1413, kihelkonda aga 1437. Mitmed allikad, sh 1627. a revisjon esitavad väite, et Urvaste kiriku rajasid Uexkulli suguvõsa Antsla ja Tiesenhauseni suguvõsa Vaabina mõisa poolelt ning kirik ehitati mõlema piiri lähedale Tiesenhauseni maale. Sellest võib järeldada, et Urvaste mõis, mille maal kirik asub, on eraldunud Vaabinast pärast kiriku ehitamist. Kihelkonna esialgseid piire jälgides tundub samuti, et siia alla kuulusid kolm küllalt eraldiseisvat piirkonda: Uexkülli valdused, Tiesenhauseni valdused ja Tartu piiskopi valdused (Sõmerpalu ning Kärgula). Seega pole ka erilist lootust leida Urvaste kihelkonnale ajaloost omaette nime, varasem nimetamine on käinud mõisate järgi. Kirikut on esimest korda mainitud Antsla nimega (Antzen). 1582. a Poola revisjon mainib kirikut ilma selle nime nimetamata Vaabina peatüki alguses. XVII saj alguse revisjonid eelistavad Urvaste kui tegeliku mõisa ja lähima küla nime, Rootsi aja lõpus muutub see valdavaks. Hiljem kinnistub saksakeelses kasutuses Antsla mõisa nimi Anzen. Muutuse põhjuseks võib pidada Vana-Antsla von Löwensternide pikaajalist patrooni ja annetaja rolli. Vrd Urvaste3. – ES
BHO: 21;  EAA.308.2.183, L 1;  EAA.308.2.188, L 1; ENE: VIII, 226–227; Rev 1624/27 DL: 9; Rev 1638 I: 52; Võrumaa 1926: 378

Urvaste3-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, mõis, sks Urbs, 1516 Urbes (küla), 1541 Urbs (mõis), 1582 Urbstfier, 1585 Urwasth, 1627 Uhrast, 1716 Urwase walast, Urwast (seestütlev), 1752 Urwasto.  A3
Nii mõisale kui ka kihelkonnakirikule on nime andnud Urvaste (*Urbaste) küla, mis on paiknenud hajali mõisa ja kiriku vahelisel alal. *Urvastvere on olnud tõenäoliselt mõisa nimi (1585 Dwor Hanus Seia Urbstfier). Praeguse Urvaste küla tuumiku kohta on nimetatud Lauri talude järgi ka Lauri külaks. XIX saj tekkis siia vallakeskus. 1920. a-test Urvaste asundus, al 1977 küla. Praeguste piiride järgi jääb Urvaste kirik Kirikukülla ja mõis Ruhingu külla (↑Urvastemõisa). Urva talunimesid ja lisanimesid on esinenud ka mujal Võrumaal. Külanime tekkimise ajendiks pole Urvaste kiriku kaitsepühak Urbanus, pühakunimi on valitud kirikust vanema külanime järgi. Küll peetakse ka Soomes esinevat vähemalt keskaegset isikunime Urpa või Urpo Urbanuse muganduseks. Muinasaegse omakeelse nimena (urb : urva) kasutamine pole siiani tõendust leidnud. Urvaste nimi on igal juhul ste-lõpuline tuletis küllalt vanast isikunimest. Juba A. V. Forsman tõi sm Urpo üheks näiteks selle kohta, kuidas ristiusustamise algusjärgus läksid hõlpsamini käibele need pühakunimed, mis meenutasid vanu isikunimesid või mida sai omakeelse sõnaga samastada. Urvastega on 1977 liidetud Horma-Kärstnä (1970 Horma-Kärsna, koosnes Horma ja Kärstnä talurühmast), Keema-Kerge (koosnes Keema ja Kerge külast) ning Lauri küla. Vrd Kirikuküla3, Urvastemõisa. – ES
BHO: 623; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:134, L 133p; Forsman 1894: 71, 83; LGU: II, 861; PA I: 86, 178, 179; Rev 1624/27 DL: 104; Sukunimet 1992: 659

Vaivara1 [`vaivara] ‹-sseVaikihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Waiwara.
XIII saj oli ala osa Alutagusest. Keskajal kuulus Jõhvi kihelkonda. Hiljemalt XVI saj oli Vaivaras Narva saksa kiriku abikirik, mis hävis sõdades XVII saj. P. Johansen on kihelkonna tekkimist oletanud juba XIII saj II poolel pärast seda, kui 1256 ehitati linnus, mille juurde eraldati Alutagusest ka maad. Iseseisev Vaivara kihelkond (kirjapanekuis Waifer, Waiber, St. Mariae) tekkis XVIII saj alguses, kirik ehitati 1775–1776, hävis Teises maailmasõjas. Kihelkond on tõenäoliselt nime saanud Vaivara mõisalt. Vrd Vaivara2. – MK
BHO: 639; ENE: VIII, 266; Johansen 1928b: 149

Valjala2 [`valjala] ‹-`jalga ~ -sseVllkihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Wolde, XIII saj algul Waldia (linnus), 1234 Wolde-Karris (Valjala-Karja kaksikkihelkond).
Valjala muinaskihelkonda kuulus ka hilisem Karja khk ja suur osa Püha khk-st. Valjala maalinn oli Saaremaa tugevaimaid. Kirik ehitati peale saarlaste vallutamist 1227. a järel, kiriku alla jäi muinassaarlaste hiljemalt XII saj-st pärit kalmistu. Kirikukihelkonna nimi pärineb muinaskihelkonnalt, selle aluseks on tõenäoliselt isikunimi Valdja ‹ *Valdija, millele on lisandunud liide -la, või on nimi hiljem liitunud jala-lõpuliste nimedega. Tähenduslikult võrreldav on soome valtias ’isand, valitseja’. Vähem tõenäoline on L. Kettuneni pakutud rekonstruktsioon *Vallin-jalan. ¤ Valjala omaaegse pastori A. v. Schmidti arvates tulenes kihelkonna nimi sukkade värvist: Valg-jala sõnadest valge jalg.MK
Alvre 1985: 103; Koit 1962: 229; SK I: 477

Valula SJnpaik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1424 to dem Walle (kihelkond), 1428 to Walle (kihelkond), 1470 zum Walle (kihelkond), 1584 Walula (küla), 1638 Wallol (küla).  B4
Tõenäoliselt muinasküla, mille maile ehitati Suure-Jaani kirik, hiljem kirikuküla, kiriku kaitsepühaku järgi kutsutud hiljem ka Jaani külaks. Valula küla järgi on vanasti kutsutud kogu Suure-Jaani kihelkonda. Hiljemalt XX saj alguses on olnud ka Valula karjamõis (sks Walula). Tänapäeval moodustab ala Suure-Jaani linna lõunaosa. Vrd Suure-Jaani1. – MK
LGU: I, 469; LUB: VII, 94, 766; PA IV: 173; Rev 1638 II: 103

Vao2-sse›, kohalikus pruugis Vau VMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Wack, 1286 Johannes, Henricus und Jordanus de Wakkede (isikunimed), 1325 Hennekinus de Wakka (isikunimi), 1442 Wacke (mõis ja küla), 1586 Wacka, 1732 ee Wao m., sks Wack, 1782 Wao mois, 1883 Wau.  C2
1286 läänistas kuningas Erik Menved Wakkede vendadele (hiljem Wacke perekond) kogukäeõiguse alusel nende isa valduse. Suguvõsal oli teisigi valdusi Virumaal. Vao püsis nende käes ilmselt XV saj lõpuni, arvatavalt suguvõsa hääbumiseni. A. Tuulse arvab, et vasallilinnus on ehitatud 1375, samal ajal kui Väike-Maarja kirik, hiljem on seda küll restaureeritud. Küla asus mõisast põhjas. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Vao asundus, selle kõrvale 1970. a-teks asund. 1977 liideti asund ja asundus külaga. On arvatud, et Vao sai nime omanike järgi, ent tõenäoliselt on asi vastupidi. Nimi pärineb sõnast vakk : vaku või vaka (viimane tundub olevat varasemates nimekujudes) tähenduses ’maa-ala, maamõõduühik’. Vaoga liideti 1977 Veski küla (endine Moonaküla) ja osa Mõisamaa külast (↑Ebavere). Vao põhjaosas asus varem Imakaevu küla (1796 Im̄akaew).MJ
BHO: 632; Grenzstein 1882–1883; Hupel 1774–1782: III, 493; Johansen 1932: 5; LUB: II, 713; Rev 1586: 37; Saks 1974: 184–185; Thor-Helle 1732: 316

Vara-leMMgküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas, mõis, sks Warrol, 1496 Warral, 1627 Waral, Paridall.  A4
Alguses küla, mõisast on teateid XVI saj. 1921. a-st uuesti küla. Nime varasemates kirjapanekutes on L. Kettunen näinud la-liidet (*Varala), kuigi välistada ei saavat ka alalütleva vormi, mis olevat tavaline Taani hindamisraamatu kohanimede puhul. V. Pall märgib, et Vara ehk Varamõisa ja *Varala võisid teatud ajal olla rööpselt kasutusel ning la-liite kadumist tuleb ka teistes kohanimedes ette. Nime lähteks sobivad sõnad vara ’varandus, rikkus jne’ või vara ’õnarus seinapalgil; kahe palgi vahe jne’ ei ole tähenduslikult usutavad. Seepärast võiks V. Palli arvates kõne alla tulla seletus, et Vara on algselt olnud isikunimi, nagu nt sm Varanpää puhul oletatakse. Vara on Eestis esinenud lisanimena (Laiusel 1601 Hanus Warra). Vara mõisa kohal oli XVII saj algupooleni *Mõisaküla (1582 Moiskull, 1601 Moysekuella, 1638 Moisokylle), nagu märgitakse 1638. a revisjonis. Vara küla ise võis paikneda seal, kus praegu on kirik (↑Kuusiku5). Samaaegselt nimekirjades olnud *Metsküla (1582 Moczkull, 1627 Metzkuell) täpsem asukoht ei ole teada. 1977 liideti Varaga Kaarli küla, mis oli nime saanud karjamõisa (sks Karlsberg) järgi.PP
BHO: 652–653; PA I: 101; PTK I: 267; Rev 1601: 47; Rev 1624/27 DL: 33; Rev 1638 II: 196; Tartumaa 1925: 277

Varbla1 [`varbla] ‹`Varbla ~ -sseVarkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Werpel.
Keskajal kuulus Varbla Saare-Lääne piiskopkonda ja Hanila kihelkonda, sai 1611 oma pastori, kuid oli hiljemgi mitu korda Hanilaga ühendatud. A-st 1710 moodustas koos Hanilaga kaksikkihelkonna. Varbla on olnud Läänemaa väiksemaid ja kõrvalisemaid kihelkondi. Tõenäoliselt on kihelkond saanud nime mõisalt. Varbla kirik asub Helmkülas. L. Kettunen võrdleb nime soome kohanimega Varpula ja esitab vasteks oletatava isikunime *Varbo(i), mille aluseks oleks linnunimetus varblane või varb ’kepp’. Sisekaota kohanime Varbola peab ta liitsõnast tekkinuks. Tähenduse poolest sobiksid kohanimevasteks paremini küll idapoolsed tuletised varve ja varvik ’noor mets’ (sm varvikko ’põõsastik, noor mets’). Vrd Varbola, Varpe. – MK
ENE: VIII, 310; EO: 142; VMS

Vastseliina2 [`vastseliina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis `Vahtsõliina Vaskihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Neuhausen, 1688 Nyenhußens Kiörckas Pastorat, 1782 Wasselina ~ Wastselina kihhelkund.
Eraldiseisva Vastseliina kihelkonna tekkimise ajaks peetakse 1626. a, kui ametisse asus luterlik pastor Christiern Henrici. Vastseliina linnuses oli kirik tõenäoliselt selle rajamisest peale 1342. a. Linnusest eraldi rajatud puukirikust ja kirikumõisale maa eraldamisest on juttu 1638. a revisjonis, need hooned on nähtaval 1688. a kaardil. Varem ei ole Rõuge ja Vastseliina omavahel selgelt eristatavad olnud, kuna põhimõtteliselt kogu hilisem Rõuge kihelkond kuulus keskajal Vastseliina linnuse alla. XVII saj revisjonides on teateid, et Poola ajal teenis üks preester nii Rõuges, Vastseliinas kui ka Kirumpääl. 1627. a oli maade tänapäevane jaotumine kahe kihelkonna vahel ilmselt juba kindlaks määratud. Kuigi revisjon mainib, et Rõuge kiriku alla kuulub ka Vastseliina talupoegi, peeti sellega silmas hilisema Haanja mõisa talupoegi. Vastseliina khk kirik oli linnuse juures kuni hävimiseni Põhjasõjas. 1725. a valmis uus kirik enam-vähem praeguses asukohas Külaoru külas. Vrd Vana-Vastseliina. – ES
EAA.308.2.1.189, L 1; Hupel 1774–1782: III, 284; Rev 1624/27 DL: 8; Rev 1638 I: 160–161; Roslavlev 1976: 6, lisa nr-ta lk

Viru-Jaagupi1-Jaagupi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Viru-Jakobi alevik VJgalevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kupna mõis, Viru-Jaagupi mõis), 1913 Jakobi, Ansiedelung bei der Kirche (asula).  A1
Viru-Jaagupi aleviku kohal oli muinasajal Rõhu küla (1241 Røuthæ, selle nimejärglane on ilmselt 1796 Rehha). On arvatud, et kirik ehitati Rõhu küla maale. Alevik rajati kiriku juurde XIX saj lõpus ja sai nime kiriku järgi. Viru-Jaagupiga liideti 1977 ↑Kupna küla. Vrd Viru-Jaagupi2. – MK
ENE: VIII, 450; KN; KNAB; Mellin

Viru-Jaagupi2-Jaagupi ~ -sseVJgkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks St. Jakobi.
XIII saj kuulus *Lemmu (Lemmun, Læmund) muinaskihelkonda. Arvatakse, et kirikukihelkond on loodud 1220. a-tel. XV ja XVI saj oli ajuti Väike-Maarja kiriku abikogudus. Viru-Jaagupi kihelkonda on kuni 1867 kuulunud ka Tudulinna ümbrus, mis hiljem läks Iisaku alla. Praegune kirik on Rõhu külla ehitatud arvatavasti XV saj, varasemad kirikud asusid Võhu külas (Vov) ja Kehalas (Keel), nende järgi on kihelkonda ka varem hüütud. Viru-Jaagupi kihelkond on nime saanud nimipühaku järgi, hargtäiend tuleb maakonnanimest. Vrd Pärnu-Jaagupi. – MK
ENE: VIII, 450

Vormsi [`vormsi] ‹`Vormsi ~ -sse› = Ormsö [`urmsö] ‹-le›, kohalikus pruugis Ormse [`ormse] Vorsaar ja kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Worms, ? 1359 Wormes, 1391 up (…) Wormse, under Wormse, 1449 Wormezoe, 1482 Wormesee, 1562 Wormbs, 1565 Orms Ödenn, 1644 Wormbsöö.  A4
Saare algupärane nimi on rootsi keeles Ormsö, moodustatud viikingiaegadest tuntud mehenimest Orm (sõnast orm ’uss’ omastava lõpuga -s) ja järelosast ö ’saar’. Nime tõlgendus ’ussirikas saar’ on siiski rahvaetümoloogia. On teadmata, kes või mis oli Orm – kas mereröövel, Taani piiskop Ribest või Norra kuninga Olof Tryggvasoni laev Ormen Långe. Mõne uurija arvates sai saar juba ristiusu levides XII–XIII saj esmase hajaasustuse Rootsist. Püsivam asustus näib olevat levinud kavakindlalt algul saare lääne-, siis idaossa. Külanimede põhjal otsustades tulid asukad nii Soome rootsikeelselt lõunarannikult kui ka Rootsist. XVI saj jagati saare 13 tollast küla kahte maksupiirkonda: Västervackan ja Östervackan. Nende piirile ehitati kirik, mis Tallinna Oleviste ja Soome Olavinlinna eeskujul pühendati Norra kuningale Olavile. Saare nime vanimad kirjapanekud on sakslaste sulest. Alles seejärel, kui Põhja-Eesti 1561 läks Rootsi koosseisu, ilmus dokumentidesse rootsi Ormsö. Saksa tavas oli see juba varem mugandunud w-alguliseks. Nii sks Wurm kui ka rts orm tähendavad madu või ussi. Saksa nimekujust on mugandunud ka eestikeelne Vormsi. Varasem eestikeelne nimi on olnud Hiiurootsi saar (u 1720 Io roots, 1798 Hiorootsi Saar). Saksa kultuuri mõjul on rootsi keeles XX saj olnud ka nimekuju Wormsö. 1939. a asus saarel u 2500 rootsikeelset elanikku.MB
Johansen 1951: 120, 133, 273–275, 238; Kanarbik 2003: 10–12; KNAB; Lagman 1964: 12–14, 34, 70–72, 116; Reinholdson 2011: 10–13; Russwurm 1855: I, 38, 40, 99–104; Wieselgren 1962: 11–20, 232

Võnnu2`VõnduVõnkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Wendau, Wendo (varem), 1360 Wenden (isikunimes), 1449 kerspel to Wenden, 1501 kerspell tho Wenden, 1702 Wendo kÿrckia, 1782 Wönno kihhelkond.
Võnnut on peetud üheks vanimaks kihelkonnaks; kirjanduses käibib väide, et Tartu piiskop Hermann käskis siia kiriku ehitada 1232, pärast seda, kui Vana-Kastresse oli ehitatud kants (Aldendorn). Kirik saanud valmis 1236. E. Tarvel märgib, et sellele väitele pole üheski käibel olevas ajalooallikas kinnitust, kuid peab ka ise väga tõenäoliseks, et kihelkond oli Ugandis olemas juba XIII saj algul. Võnnu Jakobi kiriku nime saamisest on mitmeid pärimusi. Võnnu olevat saadud mõisa järgi, mis siin varem asus, Jakobi nime saanud kirik kellegi Jakobi järgi, kelle kohta räägitakse enamasti, et ta kirikusse müüriti. Saksa keeles oli kihelkonna nimi algul Wenden. Wendau ilmus 1744 külanimes (Dorff Wendaukülla) ja muutus sestpeale valdavaks. Vaid üksikutel puhkudel oli Wendo, mis on tõenäoliselt mõjutatud eestikeelsest nimekujust. Arvatavasti hakati Wendau nimekuju kasutama selleks, et eristada Tartumaa Võnnut Lätimaa Võnnust (läti Cēsis), mis on saksa keeles samuti Wenden.MJ
Bfl: I, 199; BHO: 662–663; Hupel 1774–1782: III, 256; LGU: I, 123, 340, II, 1; Rootsmäe 2016: 363–368; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123; Tartumaa 1925: 475–476, 497

Väike-Maarja viipenimi. Kohanime tõlge, modifitseeritud viibe „väike“.
Väike-Maarja1 [`väike-`maarja] ‹-`Maarja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Maarja, kohalikus pruugis ajalooliselt Ve(i)ke-`Maarja VMralevik Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Kaarma mõis, Väike-Maarja kirikumõis), sks Klein-Marien, 1883 Wäikse-Maarja.  C2
Alevik on saanud nime kihelkonnakiriku järgi, rahva seas kutsutakse enamasti lihtsalt Maarjaks. Tänane Väike-Maarja alevik hakkas kujunema XIX saj keskpaigast alates. Veel XX saj algul koosnes alevik kahest osast: alevikust kiriku lähedal Simuna maantee alguses ning Kassisabast vana kalmistu juures (siia kuulus ka nt Ärina kõrts), mis juba 1920. a-tel kokku kasvasid. 1961–1963 oli Väike-Maarja lühikest aega alev. Uue kiriku (alamsaksa Nienkerken) juures olevat asustust on kutsutud XV saj Kassisabaks (1499 Katysap by der Nyenkerken). Kuigi Liivi sõja järel säilis ainult kirik, jäi Kassisaba nimi alles. Seda on kasutatud Väike-Maarja põhjaosa kohta 1920. a-teni (sks Katzenschwanz), hiljem on hakatud selleks kutsuma Vao tee äärt (Aia tänavat). Vrd Kassisaba, Väike-Maarja2. – MJ
BHO: 338; ENE-EE: XII, 694; EO: 262; Grenzstein 1882–1883; Joh LCD: 415; KN; Leppik 1995: 10–11; Leppik 1999: 13–14, 45

Väike-Maarja2 [`väike-`maarja] ‹-`Maarja ~ -sseVMrkihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Klein-Marien, alamsaksa Nienkerken.
Rahvasuu kõneleb, et kiriku ümber oli varem hiis ja püha allikas (Hõbeallikas). Millal Väike-Maarja kihelkond täpselt loodi, ei ole teada. On arvatud, et see ala kuulus *Lemmu muinaskihelkonda, läks pärast eestlaste alistamist muistse vabadusvõitluse järel Järvamaa piirialaks arvatuna Mõõgavendade ordu valdusse ning eraldus Simunast pärast 1346. a. 1346 rajati Simuna abikirik (hoonet remonditi 1497). XIII saj algupoolel Virumaa ja Järvamaa piiril asunud *Lemmu või õieti *Lemmundu (Lemmun, Læmund) kihelkond jagunes kaheks. Loodepoolsed külad olid Võhu (1241 Vov, hiljem Viru-Jaagupi) kirikukihelkonda kuulunud Assamalla, Kullenga, Tõnuvere ja Veadla. Teine kirikukihelkond oli Katkuküla (1241 Katcækylæ), hilisem Simuna. Selle läänepoolsed külad olid Avanduse, Avispea, Hirla ja Kärsa, lõuna pool Salla ümbrus. Hilisemas Väike-Maarja khk-s on neist vaid Avispea ja Kärsa. Lõunapoolseim küla Villakvere kuulus hiljem juba Laiuse kihelkonda. Seega kuulus Väike-Maarja ala algselt suures osas Järvamaale ja seetõttu Taani hindamisraamatus ei kajastu. Pandivere kuulus XIII saj lõpul Koeru khk Piibe külakonda, mis tõendab samuti, et Järvamaale kuulus ka vahepealne ala. Enamik Väike-Maarja külasid on olnud Järvamaa koosseisus XV saj-ni, uuesti 1783–1796 ja osa kauemgi. Ilmselt moodustati alade üleminekul Virumaale (arvatavasti XV saj I poolel) uus kirikukihelkond, mida hakati „uue kiriku“ khk-ks (Nienkerken) kutsuma; nimi oli kasutusel XVIII saj II pooleni. Sellenimeline kihelkond oli ka nt praegune ↑Maarja-Magdaleena, hiljem on mõlemal kihelkonnal kiriku kaitsepühakule osutav nimi. Neitsi Maarjale pühendatud kirikut hakati kutsuma Väike-Maarjaks (1826 Weike-Maarja), kuna läheduses juba oli Maarja kirik Järvamaal Amblas, viimane oleks *Suure-Maarja (↑Ambla). Vrd siinkohal Suure-Jaani ja Kolga-Jaani (varem ka Väike-Jaani). Vrd Väike-Maarja1. – MJ
Bfl: I, 286, 967, 1237; BHO: 337–338; Bienenstamm 1826: 83; ENE-EE: XII, 26; Hupel 1774–1782: III, 492; Joh LCD: 178; Leppik 1995: 9; Leppik 1999: 8–9; Mellin

Vändra2 [`vändra] ‹`Vändra ~ -sseVänkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Fennern.
Vändra alad kuulusid XIII saj algul kas ↑Alempoisi muinaskihelkonda või teistel andmetel ↑Sakalasse, lääneosa aga Läänemaa Korbe kihelkonda. XIII saj jäi Vändra, välja arvatud Saare-Lääne piiskopkonda kuulunud Viluvere, ordu alale Pärnu komtuurkonda, hiljem vaheaegadega Pärnu staarostkonda. Vändra alad kuulusid kiriklikult Pärnu-Jaagupi ja Tori kirikukihelkonda, iseseisev Vändra kihelkond rajati XVII saj keskpaiku. Juba XVI–XVII saj vahetusel oli Vändra mõisas oma puukirik. Praegune kirik pärineb a-st 1747. Vrd Vändra1. – MK
ENE: VIII, 511

Värska [`värska] ‹`Värska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Verska-heSealevik Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Верхъустье (küla), на рѣчке на Верхустье (oja), 1585 Верхоустинский, 1585–1587 на Верхулинской губѣ (laht), 1652 Верхуско, Верхутско, u 1790 погостъ Верхулинскои, 1882 Верхнее Устье, Верхоустье, Гвоздница (pogost), 1901 Verska külä, 1903 Werska, Верхутская, 1904 Verska, Верхоу́стье, Верхоу́стинскій пого́стъ, 1923 Värska (sh postiagentuur ja telefonikeskjaam), 1937 Värska (alevik).  B2
XVI saj oli Värska pogost samanimelise gubaa keskus; XVIII saj keskel oli Petseri maakonna ja piirkonna küla Petseri kloostri omanduses, XIX saj kuulus Väike-Rõsna kogukonda ning oli Värska koguduse keskus. Muudeti 1930. a-te lõpus külast alevikuks. Alevikus on Värska Püha Jüri (Georgiose) kirik; esmakordselt mainitud XVI saj lõpus. Värska sai XX saj alguseks Lobotka valla keskuseks ning oli 1922–1950 Järvesuu valla ja on al 1992 Värska valla keskus. Nimi on arvatavasti vene algupära: varaseimat venekeelset nimekuju võiks tõlkida ’ülemine suue; suuet mööda üles’. A. Šteingolde kahtleb selles, tema arvates võis nimi *Верхъ-Устье tekkida setopärase Verska algusosa ümbertõlgendamisel верх- ~ верш-tüveliseks. Alevik asub Mustoja (1585 р. Верховица) ja Värska lahe (1585 р. Верхолица) kaldal. Värska omaette piirkonnad on Alapõlla põhjas ja Laagri lõunas. Vrd Verhulitsa. – AK
Eesti TK 50; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 44; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 168; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Reissar 1996: 59–60; SeK: 198; Selart 2016: 102; Setumaa 1928: 273; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 43–44; Vasilev 1882: 48-49; VES

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur