[KNR] Eesti kohanimeraamat

Helme2 [`hel´me] ‹`Hel´me ~ -sse› Hel – kihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Helmet, 1366 Helmeden (kihelkond).
● Arvatavasti kuulus Helme ala muinasajal omaette kihelkonnana Sakalasse. Al 1224. a maade jagamisest arvati algul Karksi foogtkonda, hiljem pärast ordulinnuse ehitust oli otse ordumeistrile alluv piirkond. Kirikukihelkonda on C. E. Napiersky järgi mainitud arvatavasti 1329. 1560–1621 oli Helme staarostkonnana Poola valduses, siis kuni XIX saj keskpaigani Pärnu maakonna koosseisus, seejärel Viljandi ja 1920. a-test Valga maakonnas. 1613 on mainitud Helmes kahte kirikut, üks sakslastele, teine eestlastele. Helme nimi tuleneb kahtlemata isikunimest, kuid kas see on saksapärane Helmet, nagu on Põhja-Tartumaa *Helmete vasteks pakkunud V. Pall ja tema järgi Saaremaa Elme mõisa puhul ühe võimalusena M. Kallasmaa või on tegu muinaseesti nimega, pole selge. Vrd liivi isikunime Elmede (1303). M. J. Eisen ja tema järel L. Kettunen on Helme puhul toonud vasteks helmes : helme ja helm : helme, mis oletatavasti võisid isikunime lähtekohaks olla. Nii vanade isikunimede puhul tuleks arvestada ka Skandinaavia eesnimelaene. Vrd Helda, Helmküla. – MK
Beiträge 1843: 100; Eisen 1929a: 158; ENE: II, 547; EO: 127; PTK I: 32; SK I: 38; Valgamaa 1932: 130, 133