[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

Pärnu viipenimi. Osutab kas muistsele Vana-Pärnule ja Uus-Pärnule, Pärnu lahe kitsale kujule või linna vaiksele ja rahulikule miljööle.
Pärnu2 [`pärnu] ‹`Pärnu ~ -ssePärlinn Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena.  B2
Pärnu jõe suudmeala on oletatavasti esimesena maininud araabia geograaf al-Idrīsī 1154: برنو/Barnū (nime on loetud ka بونو/Būnū, sel juhul seos Pärnu nimega puudub). Pärast 1240 tekkis praeguse nimega Sauga jõe suudmesse Vana-Pärnu linnaline asula, mis oli 1251–1263 Saare-Lääne piiskopkonna keskus. Pärnu jõe (ka Emajõeks nimetatud) vasakule kaldale rajatud ordulinnust on esmakordselt mainitud 1265, selle ümber tekkis Uus-Pärnu linn (sks Neu-Pernau), mis sai linnaõigused XIV saj. Pärnu linna nimi tuleneb algselt jõenimest, Sauga jõe nimi on 1260 kirja pandud Perona ja 1292 Pyronowe. Nimele on antud eesti keelel põhinev etümoloogia puunimetusest pärn ja germaani etümoloogia, mis põhineb karu tähendaval oletataval ühisgermaani sõnakujul *bĕran-. P. Ariste aga on pidanud Pärnu nime tulenenuks meile tundmatust keelest, mida on siinmail räägitud enne soomeugrilaste saabumist. Tema arvamuse kasuks räägib kaudselt tõsiasi, et Pärnu nimega ühendatavad soome Perniö, Pernaja, Pernoo ja Lõuna-Liivimaa Pernigal on kõik olnud jõenimed. Viimase lätikeelne nimi on küll Liepupe ’pärnajõgi’. Pärnu balti päritolu on oletanud W. Schmid, ta võrdles seda vanapreisi kohanimega Pernen (1258) ning saksa linnanimega Pirna, pidades eesti keelest lähtuvat pärna-seletust rahvaetümoloogiaks. Jõenimele sobiks tähenduse poolest ka T. Rantakaulio poolt pakutud vepsa pern : pernan ’järsk jõe- või järvekallas’, mida peab tõsiselt võetavaks M. Joalaid. Pärnu nimed teistes keeltes (sks Pernau, läti Pērnava, vene Перновъ, Salatsi liivi Pǟrna nīn) on eestikeelse nime teisendid. Pärnu tähtsamad linnaosad ja piirkonnad on Kesklinn (sh Loosi ja ↑Papiniidu), Lodja, ↑Raeküla, ↑Rääma, ↑Tammiste, ↑Vana-Pärnu ja Ülejõe (sh ↑Vingiküla). Vrd Pärnjõe. – MK
Ariste 1981: 17; ENE: VI, 325–327; Idrîsî 2000: C7S4; Joalaid 2013a: 74; KNAB; LUB: VI, 2740, 2758; Ojansuu 1920: 174–175; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Saareste 1924: 33; Sabler 1914: 171; Schmid 1988: 170–171; SPK: 327–328

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur