[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ ‹-dõ› Har – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
● Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266