[KNR] Eesti kohanimeraamat

Verhulitsa ‹-`litsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Veerulitsa ~ Vehrulitsa ‹-`litsa› ~ Vehrutsa, kirjakeeles varem ka Verhuulitsa Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Верхъуленка, Верхулица (küla), на рѣке на Вергулице (jõgi), 1585–1587 надъ Верхулицкою рѣкою, надъ Верхолскою рѣкою, на Верхулинской губѣ (jõgi ja laht), 1652 Вергулица, u 1790 Верхулицы, 1855–1859 Верхоулица, 1882 Верхоулицы, 1903 Werchulitsa, Bеrchuliza, 1904 Vehrulitsa, Верху́лицы, 1920 Verhuulitsa, 1922 Verhulitsa, 1923 Verhulitse.  B2
● Nime varaseim maining XVI saj käib Värska oja (Mustoja) kohta. XIX saj kuulus küla Suurõ-Kuuliska kogukonda ja Värska kogudusse. Vene nimekujude Верхулица, Верхулицы puhul on tavaliselt arvatud, et see tähendab ’ülemine tänav; tänavat pidi üles’. Kohanime päritolu jääb siiski hämaraks. M. Kallasmaa tõstab kohanimelõpu -vere seletamisel esile E. Ahrensi pakutud sm verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’. Küla vastas, üle Mustoja, asub muistne pelgupaik Petserimägi. Setopäraste nimekujude põhjal tuleb kõne alla veel veer ’kallak, külg, nõlv’, samuti Võru vähr ’kahepoolne värav’, Seto vährä ~ vähre ’väravad’. Kaugem võrdlusalus oleks eesti murrete vehka, vähka, vehk ’tähis’ (vrd vene веха ’verstapost, teetähis, suunaviit’). Vene nimekujus esineb верх ’ülemine, esimene pool’ või верху ’kohal, eespool, üleval(t)’. Venemaal sarnane kohanimi puudub. XVII saj nimevarianti saaks seletada sõnaga вергнуть ’(tagasi) lükkama’. Sarnase nimega on Vergulitsa oja Lauras (Вергулица, läti Virgulica). Vrd Värska. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 114–115; RL 1922; SeK: 183; Selart 2016: 98, 107; Truusmann 1897a: 44; Vasilev 1882: 49; VES; VMS; ÜAN