[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aaspere [`aas‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
● Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vörde ’koole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Aravu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1592 Oracko, 1601 Aroha, 1627 Ahrha od. Musseck, 1630 Arrauw kylla, 1638 Orowa kyll, 1686 Arrowakylla, 1798 Arrawo, 1839 Arrawa.  A3
● Aravut on veel 1627 mainitud täiesti tühjaksjäänud külana. Ilmselt oligi tegemist põlisemast Meeksi külast väljakasvanud asustusega. Aravu nime päritolu pole selge. Varasemate kirjapanekute järgi võib oletada nimekuju *Arova, kus on toimunud o ja a kohavahetus, kuid tõenäolisemalt oli varasem nimekuju siiski *Arava. Motiivi poolest sobiks hästi hara ’haru’, kuna koht paikneb lahus rannaäärsetest, tõenäoliselt vanematest küladest ja ka Aravu külas endas on pikka aega olnud kahe põlise liikumistee hargnemine. Kahtlusi äratab sõnaalguse h puudumine kõigis vanades kirjapanekutes, vrd nt Akste. Võimalik on Aravu nime võrdlemine sõnaga aro ’aru, kuiv rohumaa’. Nime tugev varieerumine võiks pakkuda toetust ka vana isikunime oletusele. L. Kettunen ongi pidanud Aravu ja TMr Aravuste küla nimes aravu-komponenti aimatavaks isikunimeks. Ilmselt on Aravu nimega seotud Meeksi valla vana lisanimi ja perekonnanimi Aruste (vrd 1686 Mehikoormas Arutsi Petter). 1977 on Aravuga liidetud sellest noorem ↑Rihtemõtsa küla. Aravu ja Meeksi küla piiril paiknevad Kol´o talud, mis 1930. a-tel oli küla. Vrd Arase, Arava, Aravuse, Pilka. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EO: 271; Mellin; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 262; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Assaku1 ‹-le› Jür – alevik Harju maakonnas Rae vallas (Lehmja mõis).  C4
● Assaku alevikuks nimetati 1977 endine Lehmja küla, samas kui vana Assaku küla liideti Rae külaga. Nime ümbertõstmise põhjus on teadmata. XX saj on asula kandnud Lehmja nime samanimelise mõisa järgi, kuid ajalooline nimi on olnud *Jagumäe (vahel ebatäpselt oletatud ka Jaagumäeks). Tegemist on põlise külanimega (1241 Jacomeckæ, 1333 Jackemeke, 1536 Jackunmegge, 1871 Jagomae), mis on ehk tuletatud sõnadest jagu ja mägi. – PP
Joh LCD: 381–382; Kivi 1964: 405; LCD: 47v; Schmidt 1871

Essaksoo [essak‿`soo], kohalikus pruugis Essäk‿`suu, rahvakeeles ka Esäkeste suu Räp, Võn – soo Tartu ja Põlva maakonnas, 1839 Essako Soo, 1860 Essako-Soo, Krug Essako (kõrts), 1895 Esako Morast, 1906 Essäko Soo, u 1920 Issaku soo.  A3
● Kõige tõenäolisemalt on soo saanud nime Essaku või Issaku kõrtsi järgi Sikakurmu küla kaguosas soo servas (üheverstalisel kaardil Issaku küla). Kuigi kõrtsinime pole enne XIX saj II poolt dokumenteeritud, on tegemist põlise asustusnimega, nt 1811. a hingeloendis on Sika talud ja mõned teised Sikakurmu küla talud kokku võetud Essako küla nime all. Algse asustusnimena pärineb see nimi vene eesnimest Иса́к. Vähem usutav on see, et Essaku küla ja kõrtsi nimi on saadud piirkonnas dominantse soo nimest ja Essäku kujust mugandatud hiljem Issakuks. Siis võiks soo nime seostada hoopis sõnaga essütäjä ’eksitaja’. Väljend essäkuhe võiks tähendada eksimist, eksitusse minemist. Nimekuju Esäkeste suu ’isakeste soo’ on hiline ja usutavasti rahvapärase tõlgenduse teel tekkinud. Kuid ka siin on võimalus, et vana külanime Essäku põhjal kutsuti selle kandi elanikke essäkesteks ja soo nimi kujunes paralleelselt Essäku vormiga ka elanike kollektiivse nime Essäkeste põhjal. Vrd Issaku, Sikakurmu. – ES
EAA.3724.4.1290;  EAA.2072.5.683, L 1;  EAA.3724.5.2884a, L 1; EAA.1865.2.146/11:16, L 14p; Eesti TK 42; Mellin

Hanikase ‹-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ ‹-`kastõ ~ -kasilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
● Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanik ’õlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´‿kalsa ~ *Haan´‿kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hoboala [hobo‿ala] ‹-`alla›, rahvakeeles ka Ala‿külä Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Karste mõis), 1582 Obola, 1584 Obolia, 1627 Hobboall, Hobbola, Hobbdalle Jerwe (küla ja järv), 1685 Hobbohall Byy, Habbohal Siön (küla ja järv), 1723 Dorf Hobdall, 1783 Hobbola Körtsi Peter, 1903 Hobboalla.  B2
● Algupäraselt on tegemist põlise nimega, Hoboala oli küla Kaagvere mõisa lahustükil. XVIII saj-st, kui lahustükile rajati Jõksi mõis, hakkas vana külanime ka rahvakeeles välja vahetama Jõksi nimi. Hoboala nimi säilis oja (üks Võhandu jõe olulisematest ülemjooksudest) ja kõrtsi nimes. XX saj ongi mõistetud Hoboala nime all kõrtsi ümbrusse jäävat talurühma, ametlik küla pole ta olnud. Rööpselt on seda kanti kutsutud Jõksi Alaküläks. Vastanduv Mäekülä ehk Jõksi paikneb praegu osaliselt Valgjärve ja osaliselt Kanepi vallas. Hoboala koos Mäekülä põhjapoolse osaga oli 1977. a-ni samuti ametlikult Jõksi küla, siis liideti see Mügra külaga. Hoboala nime tähendus ja algupärane struktuur pole selge. Võiks oletada, et tegemist oli la-lõpulise külanimega *Hobola või *Obola ja osis -ala on nimesse tekkinud hiljem, kui kõrtsi ümbruse alumist asendit hakati mõtestama kõrgemal paikneva ülejäänud Jõksi küla suhtes. Samas on XVII saj kirjapildid väga varieeruvad, mis räägib oletusele vastu. Nime järelosa võis alata kaashäälikuga, mis oli XVII saj juba kadumas ja mida seepärast märgiti erinevalt, nii h kui ka d-ga. Sel juhul võiks oletada näiteks nimekoostist hobo ’hobune’ + *hala või *halla, äärmisel juhul isegi hobo + jala. Lõpuks võib vana külanimi lähtuda Jõksi järve kui suure ja piirkonnas dominantse järve põlisest nimest, mis võib pärineda läänemeresoome-eelsest keelevormist. Vrd Jõksi1. – ES
 EAA.308.2.173, L 1; EAA.1267.1.286:90, L 170;  EAA.3724.5.2829, L 1; PA I: 87, 136; Rev 1624/27 DL: 65, 109–110; RGADA.274.1.174:520, L 513p

Iskna jõgi [`iskna jõgi], kohalikus pruugis `Isknä jõgi, kohalikus pruugis harva `Ikna jõgi, rahvakeeles ka Nõnova jõgi Rõu, Vas – jõgi Võru maakonnas, 1538 Ichtesche beke, 1627 Lasswasche Becke, 1684 Iskna Jeggi, 1688 Laßwaske Reviren, 1875 Iskja, u 1900 Р. Изкна.  A1
● Jõge on kirjalikes allikates nimetatud vahelduvalt põlise nimega ja asulate järgi saadud nimedega. Isegi ühe talu kaardil 1875. a-st on kaks eraldi heinamaatükki tegelikult sama jõe ääres nimetatud am Iskja Bache bei Wokki ja am Nodas Bache (ülesvoolu, Noodasküla lähedal). Iskna jõe nime päritolu on hämar. Kui võtta aluseks nime esmamainimise Ichtesche, st *Ikteske, on sellele kõige lähemal tänapäeval Haanjas mainimist leidnud nimekuju Ikna. Üks võimalus on, et nimi seostub algupäraselt tegusõnaga iskeä ~ iskiq ~ iskida, soome ’lööma’, sm murrete ja eesti ’punuma, lõnga kokku lööma, lõnga korrutama’. Kui aga sk-ühend esisilbis on ümbertõlgendamise tulemus, kuulub nimi pigem kokku Ikuoja nimega (Vas Sandi). Tähendus ikk ’nutt’ pole neis nimedes ilmselt algupärane. Vrd ka Peetri jõe (Har) varasem nimi Ihte jõgi. – ES
EAA.308.2.178;  EAA.2486.3.252, L 1; LGU: II, 751; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: lisa 1; SSA: iskeä; Vene TK 42

Jaanikeste ‹-le›, kohalikus pruugis ka Jaanikõstõ ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Rahumäe mõis), 1625 Janken, 1630 Hanti Janicken, 1638 Janken, ein Erb Pauer, 1731 Janikesse, 1822 Resna Janikeste.  C1
● XVII saj alguse peremehe meelitusliitega eesnimest Jaaniken(e) saadud nimega talurühma ja küla loeti veel pikka aega põlise Rõsna küla osaks, kuigi 1686. a kaart näitab juba eraldi sumbküla olemasolu. Jaanikeste küla varem asustamata metsamaale tekkisid XIX saj Kassilaane talud, mis on andnud nime ↑Kassilaane külale. 1977 on Jaanikeste külaga liidetud noorem Palopää küla (’palu’ + ’ots’) ja vanast hajatalust kujunenud Punni küla (1627 Punni Jack). Punni küla kuulus XIX saj erinevalt Jaanikeste külast Toolamaa mõisa ja valla alla. Vrd Orava-Rõsna. – ES
EAA.567.3.190:6, 62, L 5p, 60p; EAA.1269.1.796:154, L 338; EAA.308.2.104;  EAA.3781.1.67, L 2; Rev 1624/27 DL: 72; Rev 1638 I: 282; Roslavlev 1975: 26

Kabala2 ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Kabala mõis), kuni 2017 Tamme (küla), kuni 1977 Tamme asund.  C4
● Endine Kabala asundus nimetati Tamme külaks arvatavasti 1930. a-tel, väidetavalt seal kasvanud ühe suure põlise tamme järgi. 2017 taastati Kabala nimi. Kabala mõisat on esimest korda mainitud 1469 (Kappel, 1531 Kabbel, 1732 Kawwala m.), vana Kabala küla oli hiljem Suurküla (vt sealt Kabala nime kohta). 1977 liideti Väljamäe küla, mis kujunes 1920.–1930. a-tel. Vrd Suurküla4. – PP
Bfl: I, 368, 1019; KN; Thor-Helle 1732: 312

Kahkva1 [`kahkva] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Räp – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas, mõis, sks Kachkowa, 1582 Chochowa, 1601 Cachwa, 1625 Kochhowa, 1630 Kachowa kylla, 1638 Kochkowa, 1686 Kackowa kulla, 1798 Kachkowa.  A2
● Tegemist oli põlise külaga Mädajõe kaldal. XVIII saj rajati külla karjamõis. 1787 muudeti päranduse jagamisel Kahkva omaette mõisaks, ametliku rüütlimõisa staatuse sai see 1826. Seoses mõisamaade laiendamisega samal ajajärgul küla kadus. 1920. a-tel tekkis Kahkva mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kahkva Räpinas ja Kahkva Vastseliinas (Orava vallas) pole teadaolevalt kunagi moodustanud ühte küla, kuid nime päritolu on ühine. Kahkvaga liideti 1977 Lepiku asundus (↑Suure-Veerksu) ja Plotina küla. Esimene sai nime karjamõisa, teine veski järgi. Kahkva keskusest kirdes asub paik nimega Süväoro. Vrd Kahkva2. – ES
BHO: 161; EAA.567.3.190:26, L 26p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 93; Rev 1601: 15; Rev 1638 I: 276; Roslavlev 1975: 26; Stryk 1877: 263–264

Kaku2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vana-Nursi mõis), 1909 Kakko (veski).  C2
● Vana-Nursi mõisas on olnud põline Kaku talu, hiljem küla, mis asus praeguse Nooska küla maa-alal Jugust loodes (1638 Kack Jaen, 1926 Kako). Praegune Kaku küla on tekkinud Kaku veski ümber, mis on varasemates kirjapanekutes kandnud *Kivi nime (1805 Kiwi Rein, 1826 Kiwwe, 1839 Kiwi) ja alles 1909 on mainitud mõisa Kaku (Kakko) veskit. Veski nimi pärineb arvatavast seosest põlise Kaku küla mõne taluperega. Kaku esines külana nimekirjas 1945, hiljem aga liideti Nursi külaga, uuesti moodustati 1997. – ES
BAL: 697; EAA.567.2.795:4, L 3p; EAA.1865.2.83/14:18, L 19p; Rev 1638 I: 200; Rücker; Võrumaa 1926: 262

Kamnitsa [`kamnitsa] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaamnitsa ~ Kaamnitsa ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1630 Kamitza kylla, 1684 Kamnitz Kylla, 1782 Kamnitza Paap, 1820 Kaamnitsa (küla).  C3
● Tegemist on põlise külaga, kuhu oli XVII saj alguses alles jäänud vaid üks peremees. 1684 oli viis talupoega, nende hulgas Kaamnitsa lisanime kandja Kamnitz Petter. Külanime päritolu pole teada. Esmapilgul näib see sisaldavat slaavi sõna камень ’kivi’ ja kollektiivliidet. Nimetus *kaamnidsõq oleks keeleliselt mõeldav Petserimaa Kamenka saarelt tulnud inimeste nimetamiseks, kuid selle kohta pole andmeid. Vrd ka vanavene isanime Каменицын. Veskikohta (kivi ’veski’) pole Kamnitsa külas olnud, lähim põline veskikoht on Rebasmäel (1638 Rebbesz Kywi). Kamnitsaga liideti 1977 Hallissaarõ küla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:61, L 60; EAA.1271.1.226:163, L 1769; Rev 1638 I: 160; Roslavlev 1976: lisa 2; Tupikov 2004: 564

Karilatsi2 [kari‿latsi] ‹-`latsi ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kähri mõis).  C1
● Põlise Karilatsi küla ja XX saj alguse valla põhjapoolne osa, mis eraldati 1938. a valdade reformiga. Selles Karilatsi osas paiknevad väikekülad või talurühmad Joro, Kelmikülä, Lobona, Tanska, Tros´a jt. Siin asub ka Karilatsi kõrtsi koht, mida on sobiva maanteekõrtsi kohana mainitud juba 1638. Vrd Karilatsi1. – ES
 EAA.2072.3.60a, L 2; Rev 1638 I: 127

Koobassaare [koobas‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Koobas‿saarõ ‹-`saardõ› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1805 Kobbasaare oder Sehdi Peter, 1867 Schmidt Kobasaar, 1909 Forstei Kobasaare.  C3
● Apja külas hajataluna tekkinud Koobassaaret nimetati 1867. a kaardil sepakohaks. Lähedusse teeristile tekkis kõrts, mida on nimetatud nii Apja kui ka Koobassaare kõrtsiks. XIX saj lõpul sai Koobassaare nime Karula mõisa metsnikukoht. XX saj keskpaigas, kui Koobassaare oli Karula metskonna keskus, kehtestati see nimi ametlikuna ka põlise ↑Apja küla tuumikalale, Apja nimega jäi kagupoolne osa, mis liideti 1977. Koobassaare talunimi tuleb loodusnimest Koobasaar. Nime algusosa on sõnast kuup : kooba ’koobas, auk, algeline kelder’, mis Võrumaa kohanimistus on tavaline. Koobasaar, Koobamägi vms on olnud koht, mis on pinnase poolest sobiv kartuli- või naerikoobaste kaevamiseks. Koobassaarest põhjas paikneb ↑Mägiste, varasem Mäkiste, nimetatud endise karjamõisa järgi. – ES
BHO: 188; EAA.567.2.671:4, L 4p;  EAA.3724.5.2803, L 1; Saar 2008: 119

Korijärve [kori‿järve] ‹-le› Krl – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Sangaste mõis), 1582 Korrigerwe, 1601 Korieff, 1627 Kurritz kuella sonsten Kurrijerw, 1638 Korri Jerw, 1718 Korjerwe külla.  C1
● Põlise küla nimi on saadud järvenimest Korijärv (1627 Korri). Tänapäeval tuntakse järve kohapeal Koosa järve nime all Koosa talurühma (küla) järgi. Kui Korijärve nimele on üldse võimalik seletust pakkuda, võiks see olla saadud muinasaegsest *Kuri-algulisest isikunimest, mitte aga keskajal levinud ristinime Gregorius mugandist *Kori, mille jaoks järve- ja külanimi näivad olevat liiga vanad. Kohalikud nimetavad Korijärve põliseid talurühmi küladeks: Jakutsi (1839 Jakutzi), Koosa (1585 Kiersten Kiest, 1601 Kersten Koss, 1638 Koesz), Kuritsõ (1627 Kuritz Jack), Matu (1839 Matto) ja Tsili (1627 Silgi Juergen, 1638 Zilli Jürgen). Tähelepanu väärib Kuritsõ, mis on põline veskikoht järve väljavoolul. Ka Tagula külas on Kuritse talurühm (küla) ja selle juures samuti järv (1627 nimega Tagola). Võimalik, et siin on lisanimeks saanud vene laensõna kuurits (курица) ’noodataoline kalapüügiriist’. Samas võib see olla ka Korijärve nime algusosast tse-liitega tuletatud lisanimi, mis tähistas elanikke. Vrd Koorküla, Kurevere5, Kurõ. – ES
EAA.1297.2.1:17, L 14 p; PA I: 69, 169; Rev 1601: 35; Rev 1624/27 DL: 154, 155; Rev 1638 I: 34; Rücker

Kuuksi [`kuuksi] ‹-sse› Räp – paik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas (Kahkva mõis), 1558 Kuex, 1582 Kustkil, 1588 Kugist killa, 1601 Kugista kuella, 1630 Kugsy kylla, 1839 Kugs.  A1
● Selle põlise küla kohta on paralleelselt kasutatud teist, poolapärast nime: 1582 Kulatkowice, w Kulatkowicach, 1588 Kulathkowicze, 1627 Kollotowitz, 1638 Kolotkowitz, 1686 Kolokowitz, 1798 Kollokowitz. XVIII saj oli selline kirjalik kasutus ainuvaldav. Küla on 1977 liidetud Sülgoja küla alla, kuid Sülgoja nimi sai endise suure Kuuksi küla ühe talurühma tähistajaks alles XVIII saj. Kuuksi küla eestipärane nimi on tüüpiline vana kollektiivliitega nimi, milles varasemal ajal on si-lõpu kõrval esinenud ka ste-lõpp. Oletatav muistne nimealus võinuks seega kõlada *kuukki : *kuukin. Selle tähendus ja seotus uuritud muistse isikunimevaraga pole praegu selge. On võimalik, et samasugust algupära on Vana-Kuuste nimi (Kam), kuigi viimase üleskirjutustes pole g-ainest säilinud. Nimi *Kulatkovitse on sarnane Kolodavitsa külanimele (Vas), kuid pole sellega Poola-aegsetes kirjapanekutes täpselt sama (nt 1585 Kulatkowice ja Kolodowiecz). Hilisemates kirjapanekutes on Kuuksi poolapärast nime küll Vastseliina Kolodavitsa nimele lähendatud. *Kulatkovitse nime päritolu pole selge. 1588 on Linte külas elanud väikeaadlik Kolotewka. Poola ajal kasutusele võetud nimi läks küll lihtsalt edasi järgnevate perioodide kirjalikes dokumentides, ent Poola-aegne kasutus w Kulatkowicach viitab loomulikule slaavipärasele mitmuslikule külanimele. O. Roslavlev on oletanud, et poolakad võtsid slaavipärased külanimed üle neile kätte sattunud Pihkvamaa-poolsetest nimekirjadest. Võimalik, et Kuuksi ning *Kulatkovitse nimed läheksid kaugemas minevikus tagasi ühisele algupärale. Vrd Kolodavitsa, Vana-Kuuste. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; Mellin; PA I: 6, 93, 96, 183, 265, 268; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 73; Rev 1638 I: 274; Roslavlev 1975: 9, 19, 27; Rücker

Kuura2 [`kuura] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1805 Kura Peter, 1826 Kura (küla).  A3
● Kuura oli 1977–1997 Kuklase küla osa. Küla on tekkinud põlise veskikoha ümber. XVII saj nimetati seda Palojärvest alguse saava jõe järgi Palojärve veskiks (1630 Palojerwkiwi). Veski juurde tekkinud külast tehti XIX saj keskel Rogosi mõisa karjamõis. Kuura nimi ilmub talupoja lisanimena. Selle päritolu pole selge. Võrumaalgi levinud Kuura talunimede põhjal võiks oletada seost Kuramaaga, vrd saksakeelse nime Kurland pikk u. Arvesse tuleb ka vene Гура, eesnime Гурий üks rahvalikest mugandustest. Võrumaa loodusnimed, nt Kuuraorg, Kuurassuu (soo) muudavad arvestatavaks ka pori tähendava sõna võimaluse, vrd sm kura ’pori’. Veel Rückeri kaardil 1839 suure pindalaga veskijärv on hiljem täielikult maastunud. Vrd Kuura1. – ES
EAA.567.2.809:3, L 2p; EAA.1865.2.84/2:35, L 36p; Petrovskij 1966: Гурий; Rücker

Kõnnu3 ‹`Kõndu ~ Kõnnu `külla› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Kond, 1601 Kenda kulla, 1627 Kendositz, 1686 Kondokylla, 1798 Köndo, 1822 Könno.  A3
● Põlise küla nimi tuleb hääbunud maastikusõnast kõnd. Räpina põhjaosa asub piiril, millest põhja pool on levinud sõnakuju kõnd, lõuna pool kond või kund. Seejuures Vastseliinas on kund omandanud täielikult üksnes metsa tähenduse. Võrumaa kohanimedes levinud arhailiste häälikkujude kond ja kand puhul pole enam võimalik nende sõnade tähenduserinevust näidata, isegi kui algupäraselt võis olla tegemist kahe eri päritolu maastikusõnaga. Ka suur mägi Linte külas Kõnnu-poolses servas kannab nime Konnumägi. Kõnnu küla keskosa asub samuti kõrgendikul. Motiiviks sobivad nii sõna kõnd tähendus ’kõrge, kuiv maa’ kui ka ’ülesharimata, kõlbmatu maa, metsamaa’. Asustusloolises pildis paistab Kõnnu veel XVIII saj kaardil vanade naaberkülade Linte ja Nahaga võrreldes silma väiksema põlispõllu pinnaga, ka Linte Konnumägi oli samal kaardi järgi veel põllustamata. Kõnnu küla jaguneb külaosadeks: Ede-Kõnd ehk Alaots, Mäeots ja Taga-Kõnd. Vrd Hellekunnu, Kannu2, Kõnnu4, Kõnnu7. – ES
EAA.308.2.104; EAA.1269.1.796:84, L 208; Faster 2005: 91–96; Mellin; PA I: 94; Rev 1601: 18; Rev 1624/27 DL: 71; Saar 2008: 114–115

Lakovitsa ‹-`vitsa ~ -le› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1721 Plackowice Jaan, 1723 Plakowitz Hinrich, 1762 Plakkowitsa Ad, 1782 Lackowitsa Jahn.  A1
● Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, 1977–1997 oli Hargi küla osa. Põlise talunime aluseks on poola päritolu lisanimi, vrd nt Poola kohanimi Płakowice. – ES
EAA.1270.2.1:7, L 6p; EAA.1270.1.264:66, L 66; EAA.1865.2.130/5:5, L 6; RGADA.274.1.174:568, L 562p

Leevaku ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kohalikus pruugis ka Leevaka ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Liewaka, 1585 Lewaka, 1625 Lewack, 1627 Lewa kuella, 1638 Lewo kylle, 1670 Leuacka, 1822 Lewaka, 1839 Lewako.  C1
● Tegemist on põlise külaga, kus XIX–XX saj oli Toolamaa valla keskus. Leevaku kui vana külanime lõpp on pikka aega olnud -a, alles XIX saj on selle asendanud -o, tänapäeval -u. Asendumist võib olla tinginud nime ümbertõlgendamine *kko-lõpuliste hulka, nt *leevak : *leevakuq (st küla elanikud „leevakud“). 1627. ja 1638. a nimekujud on erandlikud, tüves sisalduv -k- on nendes tõlgendatud sõna küla lühenduseks. Võib üsna kindlalt väita, et Leevaku (varem Leevaka) nimes sisaldub kadunud isikunimi. Selle päritolu pole selge. Vrd tänapäeva poola perekonnanimi Lewak. Alternatiiviks slaavi k-liitele on läänemeresoome kka-lõpuline nimi, vrd nt sm perekonnanimi Lievonen. Leevaku küla ääremaadel on karjamõisad Puusta (sks Lichtenhof) ja Vahtsõmõisa (sks Neuhof). Neid on vahel peetud eraldi küladeks, Puusta kuulub praegu Võukülasse. Leevaku läänepiiril on Tõrduperä talud samanimelise soo ääres. Vahtsõmõisa taga olnud kandikohtade küla Laanõ (Laane) nimi seostub laialt tuntud metsanimega Leevakolaan Räpina ja Põlva khk piiril. Laanõ liideti Leevakuga 1977. – ES
EAA.567.3.190:13, L 13; EAA.1269.1.796:204, L 502;  EAA.2469.1.762, L 1; PA I: 94, 183; Rev 1624/27 DL: 70; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 10, 28; Rücker; Sukunimet 1992: 280

Luke2 ‹-le› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas, mõis, sks Lugden, 1451 Luckende (küla), 1638 Lucke Moyse, Luckamoysa (mõis), 1638 Lucke, Lucko (küla), 1839 Luckekülla.  B3
● Küla on esmakordselt Tartu toomkapiitli valdusena mainitud 1451. Mõisa kohta on teateid al 1557. Kõrvuti põlise külaga tekkis 1920. a-te alguses mõisa maadel samanimeline asundus. 1970. a-tel oli varasem küla kirjas asundina. 1977 asundus ja asund ühendati Luke külaks. Kohanime lähteks võib olla taimenimetus luga : loa, mis esineb lõunaeesti murretes mitmuse omastavas kujul lukõ. Seda oletust toetab saksakeelne nimetus, millest saab tuletada hääbunud n-lõpulise vormi *lukaδõn. Vähem tõenäoline on tuletada vaadeldav kohanimi eesnimest Lucas, nagu talunimi Luku-Laari Põhja-Tartumaal (1744 Lucka). Sõnad luke : lukme ’serv, kant’ jt ei sobi omastava käände poolest. Küla piiridesse jääb põhjas Viinamärdi (1839 Winamerdi talud), mis on säilinud tänapäeval bussipeatuse nimena. Luke lõunapiiril on endine Orava karjamõis (sks Orrawa). Vrd Luguse, Luke1. – EE
BHO: 322–323; EM: 94, 164; Marand 2001–2004: III, 23, 24; PTK I: 127; Rev 1638 I: 84–85, 107; Rücker; Wd; ÜAN

Läti3 ‹`Lätti ~ -sse› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas, karjamõis (Raasiku mõis), sks Lisettenhof, 1923, 1930, 1970 Läti (asundus).  B4
● U 1870 on Raasiku mõis rajanud karjamõisa põlise Keskvere küla maadele. Kohalikud on veel 1949 rääkinud, et 80–90 aastat tagasi oli Läti asunduse kohal Keskvere küla ja mäletati isegi talunimesid. Taluperemehed viidud osalt metsataludesse, osalt naaberküladesse teistesse peredesse. Siis pandud kaks peremeest ühte talusse ja talule ühtlasi kaks nime. Kumb oli nõrgem peremees, suri hiljem välja. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Keskvere küla ilmus allikatesse alles XV saj (1457 Keskeuer, 1556 Keszkeuer). Pärast 1920. a-te maareformi tekkinud Läti asundus liideti 1977 Linnakse külaga. Nime päritolu on lahtine. Vrd Vaase. – MJ
BHO: 220–221, 312; Joh LCD: 584–587; KN; KNAB; ÜAN

Matu oja, kirjakeeles varem ka Matuoja Urv – oja Võru maakonnas Võru vallas, 1815 Tappus oia, 1876 Erbgrund Matto (talu).  B1
● Tuntud on see oja piirikohana 1950. a-te Võru ja Antsla rajooni vahel, varem pikka aega Vaabina ja Kärgula mõisa vahel. Oja on nime saanud Vaabina Matu talult, mis pole vanem kui XVIII saj II poolest (1815. a kaardil Buschwächter ’metsavahikoht’). Laialt levinud talunime aluseks on eesnime Matteus (harvem Mattias) mugandus Matu, mida on vahel hääldatud peenendusega [mat´u], vahel ka ilma. Oja hääbunud nimi Tappus oia (veel 1949 руч. Таппусе) seostub Vaabina mõisa põlise lisanime ja perekonnanimega Taplas. – ES
 EAA.2072.9.730, L 1; NL TK 25;  LVVA.6828.4.466, L 1, foolio III; Rajandi 1966: 128

Misso [mis´s´o] ‹`Mis´s´o ~ -sse› Vas – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1923 Misso vm ja postiagentuur, 1939 Misso.  B3
● XIX saj lõpus kujunes Misso valla keskus kahe põlise küla, Pulli ja Lemmätsi piirile, valla talu nr 10 maale. Alevik selle ümber hakkas kasvama XX saj keskel. 1930. a-te kaart ja 1952. a kaart esitavad Misso kohanime vallakeskuses juba tähtsamana kui sama kohanime algupärases asukohas Misso mõisas, praeguses Missoküläs. Misso alevikuga liideti 1977 põhiosa ↑Pulli külast ning ↑Lemmätsi küla. Misso kohanimi on rännanud ka ühest ajaloolisest asustuspiirkonnast teise, sest Misso mõis tekkis vana *Kisõjärve küla maal, praeguse Misso aleviku ajaloolise piirkonna (suursarase) nimed on aga Pugola (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla) ja *Kandala (1585–1588 Kandala, 1627 Kandella). 1563. a määratlus Пупъгула у озерка у Бѣлаго, st Pugola valge järve ääres, aitab mõista selle kohanime tajumist XVI saj, sest *Valgjärv on Pulli järve vana nimi. Misso kanti nimetatakse traditsiooniliselt Pugola kolgaks (varem nulgaks), veel 1950. a-tel oli Misso kooli nimetus Pugola 7-a kool. Vrd Lemmätsi, Missokülä, Pulli4, Siksälä. – ES
BAL: 672; Eesti TK 50; KN; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 30; Rev 1624/27 DL: 76; Roslavlev 1976: lisa 2; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; ÜAN

Mäekülä [`mäe‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1926 Järvere-Mäe, 1937 Järvere-Mäeküla, 1970 Mäe-Järvere.  C1
● Varasematel sajanditel Osula küla ääremaana käsitatud Mäekülä nimi on tekkinud siis, kui see ala moodustas Sõmerpalust 1766 jagatud Järvere mõisa talumaade kõrgemal paikneva osa. Põlise Tilgo hajatalu järgi on 1811 kasutatud ka Tilgo küla nime (Tilgosche Dorf). Hiljem pole rahvakeeles enam Järvere täiendit vaja läinud, sest 1867 liideti Järvere mõis taas Sõmerpalu peamõisaga. Mäe-Järvere nimetati Mäeküläks 1997. Mäekülä piiresse jääb endine ↑Tappoja karjamõis. Vrd Alakülä. – ES
BHO: 558; Eesti TK 50; Võrumaa 1926: 335

Möllatsi ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Mõllatsi TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1584 Molacze, 1627 Mellatzkuella, 1839 Möllatz (karjamõis), 1922 Mõlatsi, 1938 Möllaste.  A1
● Põlise küla asemele rajatud karjamõisa maadel tekkis 1920. a-te alguses asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. XIX saj-st kuni 1914. a-ni oli Möllatsi kõrts Tartu üliõpilastele üks eelistatud väljasõidukohti. Kui lähtuda õ-lisest algkujust, võib liidet -tsi sisaldava kohanime seostada inimesenimega Mõld : Mõllu. Eeldades ö-list algkuju, sobib paremini möllane ’sogane’, kuid kõne alla võiksid tulla ka muud möll-sõnad, nagu möll : mölli ’poolvedel toit; pori; oherdi’ ja möll : möllu ’torm; märul; paks valge suits’. Eestis on mitu Mölla või Mölli nime kandvat talu, samuti Möllavere. Praeguse küla piiridesse jääb Aru karjamõis (sks Arro). – EE
BHO: 362; EM: 98, 131, 168; EO: 304; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; PA I: 149; Rev 1624/27 DL: 32; Rücker; SK I: 235; ÜAN

Nässmõisa [`näss‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, kirjakeeles ka Nässmetsa, kõnekeeles, slängis Nässu Urv – paik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Nesmetze, 1627 Nessmetzkuella, 1723 Dorff Nesmetz, 1762 Nestmeste Karja Rein, 1900 Hoflage Nessmets, 1909 Nestmöts.  A1
● Tegemist oli põlise külaga, kuhu XVIII saj alguses rajati Vana-Antsla mõisa karjamõis – 1723. a revisjoniprotokolli kohaselt oli Markuse Miku maa karjamõisaks võetud. 1762. a Urvaste personaalraamatus enam küla kirjas polnud, karjamõis oli laienenud ja samade lisanimedega talupojad nagu 1723 paiknesid nüüd Vana-Antsla mõisa teistes külades. XIX saj lõpus oli Nässmõisa tuntud veski poolest. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks ja tekkis küla, mis 1977 liideti põhiliselt Taberlaane, osalt Kraavi külaga. Tänapäeval on karjamõisa koht kokku kasvanud Antsla linnaga. Rahvapärases kohanimes on asendunud -mõtsa sõnaga -mõisa, mis al XVIII saj-st vastas paremini koha olemusele. Esialgne Nässmõtsa küla näib olevat tekkinud veel põlisema Kobela küla ääremaale, millele viitab järelosa -mõtsa. Algusosa Näss- jääb hea seletuseta. Kirjapanekutes esineb ka algusosa kuju Nest-, nt 1638 Nestneckkyl, aga ei ole täishäälikuga lõppevat varianti nagu nt Nässuma nimes. Samas leidub ka Näsuvere küla nimest kirjapilt Nezvere (1402), nii et tõenäoliselt on Nässmõisa nime algusosa keeleliselt sama algupära kui viidatud külanimed. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:25, L 25;  EAA.3724.5.2893, L 1; LGU: I, 208; Rev 1624/27 DL: 105; Rev 1638 I: 40; RGADA.274.1.174:531, L 524p; SK I: 254

Pahtpää [`paht‿`pää] ‹-le› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1582 Pachtakilla, w Pachcie, 1592 Pachtwakila, 1601 Pachta kulla, 1627 Pachtwa, 1630 Pachpeh kylla, 1682 Pachtpä, 1805 Dorf Pachtper, 1839 Pachtpä.  C2
● Põlise küla nimest on käibinud vähemalt kolm varianti: *Pahtakülä, *Pahtvakülä ja Pahtpää. 1582 on küla mainitud ka poolapäraselt elanike mitmusliku nimetusega Pachcie. Sõna pää külanimes tähendab otsa, asustuse haru. Asustuskeskus, mille poolt seda pääd ehk otsa tunnetati, oli tõenäoliselt vakuse keskus Rõsna (↑Orava-Rõsna) küla. Sellest lõunasse jäid Kirmsi ja Pahtpää, järgnevad Viluste ja Veriora olid keskajal juba teise valduse osa. Pahtpää nime algusosa päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt sisaldub siin teatud tüüpi metsa tähendanud sõna *paht. Vrd peht ’suur vana okaspuumets’, nt kuusõpeht (Rõu, Vas). Ka võru sõna paht, mis vastab üldjoontes eesti sõnale pahn ja esineb liitsõnades hiirepaht, tsiapaht, on läbinud arengu ’pahnakiht’ › ’pahnane pesa’ › ’sealauda hoone’. Edasiareng pahnase, risuse metsa tähenduseks poleks samuti üllatav. Sõna paht esineb ka kohanimedes ja just suures metsas, nt Pahaorg (Räp Niitsiku). Seletus sõna paht abil oleks rahuldav, kuid kirjapanekud lubavad algupäraseks pidada ka *Pahtva+küla kuju. va-lõpulisena meenutab nimi vanapäraseid läänemeresoome-eelseid vetenimesid. Kuid see kunagine -va võib olla tekkinud ka sõna -pää lühenemisest ja vaheldusest -pa ~ -va, mida esineb kohanimedes küllalt sageli. Pahtpää omaette osad on Hatapalo edelas ja Leesk´mäe loodes. ¤ Veriora–Räpinä suurõtii veereh om Pahtpää külä. Külä om tuust nime saanu, et vanast olliva küläh talo üts üte ligi riah. Pahtpää külä om nigu ärä vassitu, lakja pillutu, üts talo üteh, tõõnõ tõõsõh paag´ah. Vanarahvas kutsiva vassitot pääd pahtonu pää, ja et külä ka nigu pää oll´ ärä vasśonu, pahtonu, tuust sai ka külä nime Pahtpää külä. (1940) Vrd Herjava, Laheva. – ES
EAA.567.2.758: 3 L 2p; KM: ERA II 271, 457 (4) – 1940; PA I: 92, 96; PA II: 433; Rev 1601: 15; Rev 1624/27 DL: 73; Roslavlev 1975: 26, 39; Rücker; SSA: pahna; VES: peht; Wd

Piigaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Piigastõ ‹-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigaste Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Alt-Pigast, 1450 Pyks, 1582 Piggasth, 1628 Pihast oder Pigast, 1638 Pigastkyllo, 1684 Pixbhoffläger, Pixtkylla, 1723 Pigast oder Pixt.  C1
● Küla on mainitud 1450. Mõis, mille alla küla kuulus, asus varem kindlakstegemata asukohaga Pulmetze külas ja toodi Piigaste külla üle XVI saj II poolel. Mõisaga kõrvuti eksisteerinud Piigaste küla tuumik jäi XVII saj praeguse Palutaja küla kohale. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. Põlise külanime Piigaste tähendus pole selge. Nimekuju Pixt näib olevat saksa keeles lühenenud variant. Nimes on külanimedele tüüpiline ste-liide, mis kõige sagedamini on liitunud vanadele isikunimedele. Võib-olla seostub Piigaste nimi sõnaga piik : piigi. Vrd vn пика ’piik’, mis on käibinud ka vana isikunimena (Пика). Nimekuju Pihast lubab Piigastet siduda sõna piho ’peoleo’ sisaldavate vanade isikunimedega. Kolmas võimalus on pidada külanime lähteks maastikusõna pihk : piha, vrd pihastik ’padrik’. Et Piigaste nimi sisaldaks sõna piiga ’tütarlaps’, on vähetõenäoline, kuna on raske ette kujutada küla ja elanike eristamist selle sõna alusel. Piigaste külaga on 1977 liidetud Tiksi küla, varasema nimega Janokjärve (nt 1582 Janoter, 1638 Jennetjerwe kyllo). Vrd Janokjärv, Piha, Pihke, Pihosi, Suudla. – ES
BHO: 453; EAA.308.6.321:7, L 6p; LGU: II, 342; PA I: 82, 83; Rev 1624/27 DL: 111; Rev 1638 I: 55–57; RGADA.274.1.174:497, L 491; Tupikov 2004: 303

Pragi ‹-le›, rahvakeeles Koiola‿külä ‹-`küllä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Vardja mõis), 1805 Pragi Michel, 1824 Praggi, 1909 Pragi.  A2
● Põlise küla ajalooline nimi on Koiola (nt 1627 Koykuell, u 1900 Койола-Кюла). Koiola on andnud nime oma lõunaosas – tõenäoliselt kõige vanema asustusega osas – tekkinud ↑Vana-Koiola mõisale. Küla on aja jooksul laienenud põhja suunas, lõuna poolt on selle maad järk-järgult mõisastatud. Pragi nimi ilmus talunimena käibele XIX saj alguses, 1805 mainitud peremees sai selle 1824 ka perekonnanimeks. Koiola küla maale järgmise mõisa rajamisel (sks Alexandershof 1806) paigutati see hilisemast Vardja mõisa kohast pisut lõuna poole, kus võis enne asuda Pragi hajatalu. XIX saj keskel viidi mõis uude kohta Vardjale. Vanasse kohta 1920. a-tel rajatud asundustalud said Pragi nime. Koha vahetumisest on tingitud mõisa kaks eestikeelset nime Pragi ja Vardja. Neist Pragi kujunes vallanimeks (Pragi vald, Praginukk), kuid kadus ametlikust käibest, kui 1890 moodustati mitmest mõisavallast Aleksandri vald. Koiola küla tuumikusse, kus pole Pragi talu olnud, jäi alles Pragi kool. 1977. a nimetati Koiola küla ümber Pragiks, et vältida sarnasust Vana-Koiola nimega. Algse Pragi nime päritolu pole selge, erinevatest võimalustest on kõige tõepärasem pragi ’prügi’. Nii võidi Pragi nime tajuda siis, kui see väikese valla nimena kõnekeeles juurdus. Pragi lääneosa on Vedo, 1930. a-tel omaette küla. Vrd Vardja2. – ES
BAL: 676; BHO: 10; EAA.567.2.704:4, L 3p; EAA.3147.1.180:36, L 61; Rev 1624/27 DL: 58; Rücker; Vene TK 42; VMS: 242

Pühajärv [püha‿`järv], kohalikus pruugis ka Pühä‿`järv Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas, 1510 die heilige See (’püha järv’), 1628 Poeha Jerwe, 1638 Pyhajerwe, 1684 Pöha Jerw, 1825 Pühha Jerw.  A2
● Pühajärve on peetud Eesti üheks ilusaimaks järveks. Pühajärves on rahva teadmise järgi seitse saart, sh Inussaar, Kloostrisaar, Lepässaar, Sõsarsaared. Järvel on ka palju lahtesid ja mitu poolsaart. Soomes tähistab Pyhäjärvi sageli mingit piiri, kuid pole teada, et Otepää Pühajärv oleks mingi eriti põlise piiri märkija. Tegemist on pühaks peetud ja peetava järvega, sellest ka nimi. Vrd Pühajõgi. – MF
Bfl: I, 741; BHO: 109–110;  EAA.1368.1.12, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; Eesti PK 20; ENE: VI, 339–340; KN; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58; SPK: 357–358

Rämsi ‹`Rämsi ~ -sse› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Suure-Ulila mõis), 1839 Remsi (veski), 1858 Rämsi (talu), u 1866 Ремзи (veski).  A2
● Rajatud uusasulana põlise Teilma küla maadele 1950.–1960. a-tel. Saanud nime Rämsi karjamõisa, veski ja talu järgi. Karjamõis oli rajatud 1861 viie talu baasil. Kohanimi seondub XVII saj talupoja lisanimega, vrd 1680. a-tel Auf Remso Jürry Landt. See lähtub omakorda sõnast rämps : rämpsu. Küla on tuntud ka Uula nime all, mis pärineb praeguse küla piiridesse jäävalt Uula ehk Seieri karjamõisalt (u 1900 Сигеръ). Viimane on tuletatud kunagise omaniku Siegeri nimest. Uula päritolu kohta vt ↑Ulila ja ↑Uulu. Rämsi piiridesse kuulub ka Tiidriku (vrd 1858 Diedriko talu, pärineb vanasaksa eesnimest Dietrich ’rahvasangar’). – EE
EAA.1865.2.61/4:10, 14, L 9, 13; ENE-EE: VIII, 264; KN; KNAB; Rajandi 2011: 42; RGADA.274.1.190/2:720, L 681; Rücker; Tartumaa 1925: 364; Vene TK 126

Sagadi ‹Sagadi ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Saggad, 1469 Saccadi (mõis ja küla), 1517 Saggad (mõis ja küla), 1586 Saggadt (mõis), 1699 Saggad (küla), 1732 Saggati (mõis), 1844 Saggat (küla, mõis), u 1900 Саггади (mõis).  C2
● E. Tarvel on arvanud, et küla on olemas olnud juba muinasajal, kuigi kirjalikesse allikatesse ilmub nii küla kui ka mõis alles 1469. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Sagadi asundus, mis 1977 liideti Sagadi külaga. Praegune Sagadi küla koosneb ajalooliselt eri aegadel tekkinud Sagadi-Väikekülast (lääneosas), Sagadi-Suurekülast (keskel) ja Sagadi-Altkülast (loodes). L. Kettunen on pakkunud, et nimi tuleb asustuse laadi tähistavast omadussõnast sage (paik on lage, talusid on hõredalt). E. Tarvel aga oletab, et nimi sisaldab muistset isikunime, mida tuleb ette ka nt kohanimedes Sakala, Sakla, Saka, sm Sakola. Liide -di võib olla mitmuse tunnus -de, sest perekonnanimedes esineb ka mitmuse omastavat vormi. P. Alvre toob Sakala nime juures välja, et selle sõnalisi vasteid on nähtud murdevormides sakas : sakad ’känd’, sakkama ’kände juurima’ ning nõnda seostuks nime teke viljeldava maaga. Ka Tarveli meelest jätab Sagadi maastik Põhja-Eesti kohta oma suurte taludega põlise kultuurmaistu mulje. XVI saj kuulus Sagadi-Väikeküla Uusküla mõisale ning kandis Uusküla nime. Uusküla mõis (hoff to Vsskül) rajati XV saj lõpus ning läks 1523 Sagadi valdusse, hääbudes XVI saj keskel. Sagadi mõisal oli kaks abimõisat, ↑Oandu samanimelises külas ja Paduri praeguses ↑Vila külas. Sagadi ja Tepelvälja piirile jäävad endise Soopõhja küla talud. Vrd Kakuvälja. – MA
Alvre 1985: 98; Bfl: I, 276, 841; EO: 18; KN; KNAB; LUB: XII, 636; Rev 1586: I, 30; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 30–31, 45, 101–102

Sirgu ‹`Sirku ~ -sse ~ -le› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas (Luunja mõis), 1627 Zircko Hannss (talupidaja Luunja külas), 1721 Sirgo Külla, u 1866 Сиргокюля, 1945 Sirgo.  A1
● Põlise Sirgu küla asemele rajati XIX saj II poolel kõrvalmõis (sks Sirgo). 1920. a-test asundus, mis hiljem nimetati külaks. Põlisküla on ürikutes puhuti peetud ka Sääsekõrva osaks. Nimi tuleneb sõnast sirk (varem *tsirk) ’lind’ või ’rohutirts’. 1977 liideti Sirguga Emajõe ääres paiknev Kalda küla (1945). – EE
BHO: 552;  EAA.308.6.430, L 1; EM: 97, 189; EVK; KN; Rev 1624/27 DL: 42; RGADA.274.1.171/2:322, L 824; Uuet 2002: 109, 220; Vene TK 126

Suudla [`suudla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Soodla, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigaste Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Neu-Pigast, 1450 Sotell (küla), 1582 Sotla, 1638 Sodla kyllo, 1722 Dorff Sohdel, Punga Sohdel (talupoeg), 1798 Sotla (karjamõis), 1839 Neu-Pigast, 1909 Soodla m.  B2
● Piigaste mõisa alla kuulunud põlise Suudla küla lääneserva, Saverna piirile asutati XVIII saj karjamõis. Sellest sai 1801 iseseisev mõis, mille saksa nimi tuletati Piigaste järgi (Neu-Pigast, st Vastse-Piigaste). Eesti keeles kutsuti mõisat vana külanimega. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus. Osa sellest on 1977 liidetud Tiido küla alla (Tiido oli varem talurühm Suudla külas), osa Saverna küla alla. Suudla ehk ajalooliselt vanemal häälduskujul Soodla nime päritolu pole selge. 1722–1723 on seda kirja pandud ka eesnimena Sohdel, kuid ainult ühel peremehel samas külas, mitte mujal naabruskonnas. Soodla ja Suudla talusid leidub ka mujal Eestis ja vähemalt osa neist näib olevat lähtunud sõltumatult kas siis isikunimest või kohaga seotud sõnast. L. Kettunen on pakkunud seletust *Sooden küla või *Soodelan sõnast soo. See on tõenäoline, sest 1627 on loetletud kõrvuti külasid Sotag (*Sootaga) ja Sodell. 1627 külas Sotag elanud Kollia Peter on ilmselt sama, kes 1638 Kangekahl Peter Suudla küla nimekirjas. Vähem usutav tundub võimalus, et Suudla külanimi oli kirjapanekute algusajaks juba lühenenud muinasaegne isikunimi, nt *Sotavalta. Vrd Jägala, Soodla. – ES
BAL: 664; BHO: 453; EO: 83, 96; LGU: I, 342; Mellin; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 57; RGADA.274.1.174:499, L 492p; Rücker; SK I: 388

Sõreste ‹-sse›, kohalikus pruugis Sõrõstõ ‹-he›, kohalikus pruugis harva Sõristõ, kirjakeeles varem ka Sõriste Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Serrist, 1627 Seraste Kuella, 1684 Serris Külla, 1782 Serriste mois.  C2
● XVII saj Piigandi mõisa alla kuulunud lahustükil asetsevasse külla rajati XVIII saj keskel mõis. Sõreste mõisa vald liideti XIX saj lõpul Põlgaste vallaga, millega ta varasemas ajaloos polnud kokku kuulunud. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Põlise külanime päritolu pole selge. Esmamainingu kuju järgi võiks olla tegemist ste-külanimega isikunimest, mis uusajal käibis küllalt hariliku lisanimena Sõra. Hilisema Sõriste i võiks edasi anda Sõra nime mitmuslikku vormi (*sõridsõq : *sõristõ). Isikunime sõnaline lähe on tõenäoliselt sõrg : sõra, kuid vrd ka Wiedemanni sõra ’sari, rehesõel’. Omadussõna sõre pole nime alusena tõenäoline, sest see on lõunaeestis o-ga (sorrõ). Ka võrdlus sõnaga serv ~ sõrv ei sobi häälikuliselt lõunaeesti alale. Sõreste piiresse jäävad omaette paigad ↑Liismiti, Sikajala ja Toio. Vrd Sõrandu. – ES
 EAA.308.2.174, L 1; Hupel 1774–1782: III, 277; Rev 1624/27 DL: 66; Wd

Tammevaldma [tamme‿`valdma] ‹-sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1582 Thammewald, 1584 Tamowald, 1627 Tammakuella, 1715 Tammewalmast, 1766 Tammevaldma K., 1796 Tammawaldma, 1923 Tamme.  B2
● Nimi on liitnimi, kuid XIX saj on küla hakatud nimetama lihtnimega Tamme. XX saj oli see küla ametlik nimi, kuni 1977 muudeti nimi tagasi Tammevaldmaks. J. Simm oletab liitnime algusosaks puunimetust või sellest tuletatud isikunime. Et rahvatraditsiooni järgi olevat küla oma nime saanud põlise ohvritamme järgi, mille Võnnu kirikuõpetaja 1787 lasknud maha raiuda, tundub tõenäolisem puunimetus, seda nii liht- kui ka liitnime puhul. Liitnime järelosana näeb Simm olenevalt erisugustest varasematest kirjapanekutest kas sõna vald : valla või valdma. Viimane sõnana ei esine, kuid Simm toetub V. Pallile, kes on MMg Tammevaldma talunime seletades pidanud seda sõna valgam : valgma ’väike sadam, paatide randumiskoht’ häälikuliseks variandiks. Simm leiab, et see mõttekäik Võnnu külanime puhul sobib, kuna küla asub Luutsna jõe ääres ning ümbruskonnast on kirja pandud teisigi Valgma või Valdma nimesid. Simm lisab teisegi Palli mõttekäigu, et järelkomponent koosneks omakorda kahest osast vald + maa, kuid vaevalt see siiski arvesse tuleb. Lisagem siia, et vepsa keeleski esineb samas tähenduses tavalise g-lise variandi kõrval mitmusliku sõnana valdmad. L. ja I. Rootsmäe oletavad, et nimel on ka mingi seos XV saj läheduses olnud Tammanpe mõisaga, mis hiljem ühendati nähtavasti Kaagvere mõisaga. Tammevaldma kaguosas on endine Olli küla, mida on kirikuraamatutes esmakordselt märgitud 1760. a-tel, kuigi Olli Pedo oli siin juba XVII saj lõpul. Olli ühendati Tammevaldmaga juba enne 1920. a-id. Võllimäe talude ühisnimetus XX saj I poolel oli Võlli küla, ka Võllinukk. ¤ Ennemuiste asus praegusest Käre talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal Tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi Tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, ei tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka tamme all Tennist austamas. Siis raiuti tamm sakslaste poolt maha ja ohvrikivi viidi soo ääre, kus ta kummuli maa sisse lasti. Aga külm kergitas kivi üles ja mineval aastal lasi peremees ta kogemata puruks. Tamme asemele aga kasvas teine tamm, mis praegugi veel kasvab. Kui vana tamm veel mühas, siis oli ümber küla raudaed. Küla sai säält oma nimetuse ja küla kutsutakse praegugi Tamme külaks. (1929) Vrd Iidlase. – MJ
KM: ERA I 2, 631/3 (1) – 1929; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 169, 174–175, 179–180, 193; Simm 1973: 113–114, lisa 197; Simm 1975a: 196–197; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tinu ‹-le› San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Tõlliste mõis), 1684 Osul Tenno (talupoeg), 1723 Tönno Michel, 1805 Tinnu Mart (talupoeg).  B1
● Külana on nimekirjas hiljemalt 1970. Küla on nime saanud talult, talu aga seal XVII saj lõpul elanud peremehe eesnimest (Tenno). Tinu (Tino) ~ Tenu (Teno) ~ Tõnu (Tõno) jpt on nime Antonius mugandid eesti keeles. Tinu talu on kõige varasemas revisjonis üles loetud põlise Vanikeste (ka Vaniste ehk Vanikatse) küla all. See nimi esineb XVI saj-st alates (1582 Wacznakul, 1628 Waynikas, 1723 Dorff Wainakatz, 1805 Wannikatz). Nime on mäletanud veel inimesed, kellelt on talletatud nimeteavet kohanimekartoteegi jaoks. Aluseks võib olla alamsaksa isikunimi Winold (Wini), mille kõnekeelsed variandid on olnud ka Weinecke (hääldub vaineke) ja Weinig (hääldub vainih). ste-lõpp viitab inimeste rühmale ehk sellenimelise mehe küla rahvale. Nimes on häälikud omavahel koha vahetanud (vain- › vani-). Tinuga on 1977 liidetud Raudsepä (1970 Raudsepa) ja Vahete (1970 Vahetu) küla. – MF
EAA.308.6.280:7, L 6p; EAA.567.2.449:2, L 1p; KN; KNAB; PA I: 74; Rajandi 2011: 26–27; Rev 1624/27 DL: 164; RGADA.274.1.174:1001, 1005, L 992p, 996p

Tooste [`tooste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Toos´t´e ‹-he› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Thozykaz, 1601 Totzikatz, 1627 Tosskowitz, 1630 Tosskowitz eller Tosikatz, 1670 Tootzkatz, u 1683 Toodtzkattzke, 1686 Tooskatz, u 1900 Тосте, 1923 Tooste.  C1
● Põlise küla nimest on käibinud kaks teisendit, katsi-lõpuline ja slaavipärastatud Tosskowitz. Lõpp -katsi on tähenduslikult samane hiljem kinnistunud ste-lõpuga (*toosikasõq, mitmuse omastav toosikatsi ~ tooskatsi). ste-lõpulises nimes on toimunud lühenemine *Toosikaste › Tooste (vrd Moisekatsi ja ↑Mooste). XVII saj kirjapiltidesse ilmunud toots-kuju on ilmselt nime tahtlik sarnastamine sellel ajal tavalise mehenimega Toots. Tooste nimi põhineb vanal isikunimel. Selle päritolu pole kindel, kuid tõenäoliselt on tegemist Theodosiuse või Theodotuse mugandusega *Toosi. Theodosiuse (vn Feodossi) nime tuntus ei ole arvatavasti vanem keskajast. Võimalik, et Tooste nimes on keskaegse eesnime mugandusega sulandunud muinasaegne *Toivo tüüpi isikunimi, vrd nt Tõostõ talu (Kan). Tooste eraldiseisvad osad on Alaveere lõunas ja Vadilastõnukk edelas. Vadilastõ lisanimi on liikunud, 1688 leidus Wadilaste Johan hoopis Pääsna külas. Vrd Mooste. – ES
EAA.308.2.104; EAA.308.6.333:32, L 16; PA I: 92; Rajandi 1966: 163, 221; Rev 1601: 18; Rev 1624/27 DL: 71; Roslavlev 1975: 24, 29; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:208, L 205p; Stoebke 1964: 100–101; Vene TK 42; ÜAN

Uhti ‹-le› TMr – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis (Reola mõis), sks Ucht, 1299, 1524 Huchten, 1582 Uchth, 1826 Uhtja-M(ois).  C2
● Kuigi tegu on põlise külaga, pole seda sageli külade hulgas mainitud. XVIII saj lõpul ja järgmisel aastasajal on seal olnud mõis ja karjamõis. L. Kettuneni oletus, et Uht-algulised kohanimed seostuvad alet tähendava sõnaga uht (sm huhta), lõunaeesti keelealal ei kehti. Nende ht on arenenud varasemast häälikuühendist *kt, mida Lõuna-Eestis esindaks tänapäeval tt (seega peaks uht- olema *utt-). Seepärast sobib Uhti lähtesõnaks paremini uhtma (kohati ka huhtma) ’loputama; peksma; vett üles ajama’, uht : uhu ~ uhi ’loputamine’, uht ’vesi jää peal’, uhtu ’madal heinamaa’, mille ht tuleneb häälikuühendist *št (vrd mokša štams ’pesema’). Samast tüvest võib pärineda ka iidne teekonda tähistav sõna (↑Uhtjärv). Küla nimi on lähtunud ilmselt jõe nimest (1638 Vchtsche bäche, ↑Porijõgi) ja käibis kunagi kujul *Uhtjõe. Tänapäeva küla piiridesse jääb Suure-Reola mõisa keskus ja osa varasemast ↑Reola asundusest (mõisasüdamiku ümbruse krundistatud maad). Mõisasüda arvati varem Kambja kihelkonda. – EE
Bfl: II, 238; Bienenstamm 1826: 287; EES: 575; EM: 92, 195; EO: 146, 176; LGU: I, 54; PA I: 97; Rev 1638 I: 122; VMS: II, 598; Wd

Vallikülä [valli‿külä] ‹-`küllä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Valliküla Har – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1688 Wallj, Walli, 1839 Walli (talu), 1952 Вальи (küla), 1970 Valliküla.  C4
● Põlise Valli talu maa muudeti XIX saj keskpaigas Taheva mõisa maaks. Talu kohal oli Valli moonamaja. Pärast mõisamaade jagamist 1920. a-tel hakati seda asunikutalude kanti Valliküläks kutsuma. Liideti 1977 Sooblase külaga. Algupärane talupoja lisanimi Valli võib olla seotud sõnaga vall : valli, kuid tõenäolisem on ehk isegi pärinemine mõnest saksa Wall-algulisest isikunimest. Vrd ka vanavene lisanimi Валь. – ES, MF
Dunsdorfs 1974: 259;  EAA.308.2.167, L 1; KNAB; Lexikon der Familiennamen 2008: 636–637; NL TK 25; Rücker; Tupikov 2004: 80

Vastseliina1 [`vastse‿liina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis `Vahtsõ‿liina Vas – alevik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1839 Küster, 1923 Vastseliina vm ja postkontor, 1949 Вастселийна-Алевик.  B2
● XX saj tekkinud alevik on saanud nime linnuselt ja mõisalt praeguse nimega Vana-Vastseliinas. Alevik hakkas tekkima kihelkonna köstri maja ja kihelkonnakooli ning Vastseliina vallamaja vahelisel maa-alal. Kõige kiirem kasv toimus 1950–1959, kui Vastseliina oli rajoonikeskus. Vallamaja talu kuulus algselt Jeedasküla alla ja aleviku lõunaosa ongi kasvanud peamiselt Jeedasküla maale. Aleviku põhjaosa on kasvanud Piusa jõe sillakohast kuni kihelkonna põlise kalmistu ja Kassi kõrtsini. Vrd Vana-Vastseliina, Vastseliina2. – ES
NL TK 25; Rücker; ÜAN

Viluste ‹-sse›, kohalikus pruugis Vilustõ ‹-he›, rahvakeeles ka `Virss‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1582 Wirulka, Willusth, 1584 Wilust, 1638 Willusz kylle, 1686 Williuste kulla.  C2
● Tegemist on põlise külaga, millest on välja kasvanud naaberkülad Verioramõisa, Vändra, Laho, Mõtsavaara jt. Viluste oli Veriora valla keskus enne, kui selleks sai Veriora raudteejaama alevik. Viluste nimi on vana ste-lõpuline külanimi, mis tõenäoliselt sisaldab muistset isikunime. Vastavaid nimesid on kirja pandud kujul Willo, Viloi, Vilu. J. Mägistel ja V. Pallil esinev lähtenimi *Villoi võiks olla antud ka lühikese l-iga kujul *Viloi. Esmamainingu teist nimekuju Wirulka võiks taandada lähtekujule *Virukülä. Tõenäoliselt on selle variandist *Virustõ ~ Virussidõ külä arenenud tänapäeval kasutatav Virsskülä. Viimane ei tulene isikunimelisest Viluste nimest, vaid on arvatavasti iseloomustanud külarahva maakasutusviisi. Laialdase territooriumiga küla võis Võhandu jõe ääres paiknevatest naaberküladest eristuda peamiselt alepõllundusliku maakasutusega. Viluste loodeosas on omaette paik Plotena. Vrd Vilo, Vilusi, Viluvere, Virosi järv. – ES
EAA.308.2.104; PA I: 93, 141; PTK I: 276–277; Rev 1638 I: 278; Saar 2008: 116–117; Stoebke 1964: 80–81

Voki1 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1765 Wokki Johann, 1796 Dorf Wokki.  A2
● Voki ilmus Saaluse mõisa tühja hajatalu ehk puustuse nimena allikatesse XVII saj algupoolel, talu paiknes esialgu praeguse Holsta küla tuumiku kohal (1638 Wocky Pustus, 1684 Wocke Peep, 1688 Woike Peep). Voki talurühma hilisemas asukohas elas 1684. a veel Siidra Jüri (Sydra Jürri). Pole kindel, kas Voki nimi sisaldab algupäraselt sõna vokk tööriista tähenduses. Pigem oli selle laensõnalise nime andjal esemena silme ees kedervars, mis on ka keskalamsaksa sõna wocken algne tähendus. Võru sõna kistavars aga tähendab nii kedervart kui ka veskikivi võlli. Ühisjoon Voki algse asukoha Holsta ja Otepää khk Voki (Sihva küla osa) vahel on veskikoha olemasolu, ka muud Lõuna-Eesti Voki kohanimed esinevad väikeste vooluvete lähedal. Seos germaanipäraste isikunimedega on vähem tõenäoline kui Voka nimede puhul. Vokiga on pärast Teist maailmasõda üheks loetud Hirmu, Ihärde (Iharde) ja Kruuda küla, 1977 on liidetud ↑Abikülä (Kivikülä), Ando (Andu), ↑Kolodsi ja Viro küla. Praegu Voki küla alla liidetud väikekülade maa-ala on varem tuntud teise põlise külanime all, mille eri kirjapiltidest nähtub lõunaeestiline nimi *Hütsi või *Hüste ’süte’ (1544 Hutz, 1588 Heczi, 1638 V̈ste kulla, 1688 Häste kylla, 1765 Dorf Höste, Dorf Hüste). Veel on kogu tänase Voki kandi külanimena 1684. a kaardil kasutatud Kolodsi nime (Kallatz Külla). Vrd Kolodsi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:112, 116, L 107p, 111p; EAA.1268.1.403:292, L 253p; Kluge 2002: Wocken; LGU: II, 852; PA I: 32; Rev 1638 I: 176; Roslavlev 1976: lisa 14; Truusmann 1897a: 40

Voki2 ‹-le› Ote – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1627 Wocki Peter, 1638 Woyke Peter, 1749–1762 Wokki Märt (talupojad), 1909 Wokki (endine karjamõis).  A2
● XVII saj on olnud Woeheste (1627) või Woytze (1638) küla, mille ainsa põlise taluna on märgitud Voki talu. Külanime varasem kuju on 1419 (wacken) Wodis. Voki kui paikkonna nimi on arenenud talunimest. Esimene teadaolev Voki talu peremees Peeter on tulnud Vastseliinast. Võimalik, et ta tuli Saaluse mõisa Voki külast ja tõi oma lisanime sealt kaasa. Nimi võib olla seotud tööriistaga vokk, aga see võib olla ka mingit muud päritolu. Praegu on Voki ametlikult Sihva küla osa, moodustades selle lääneosa. Vrd Sihva, Voki1. – MF
BAL: 614; EAA.1260.1.9:151, L 152p; ENE: VIII, 462–463; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58

Võuküla [`võu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võu‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
● Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24